Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

09:58 Istungi rakendamine

10:00 Aseesimees Siim Kallas

Tere hommikust, lugupeetud kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 8. töönädala neljapäevase istungiga. Arupärimiste ja eelnõude vastuvõtmise aeg. Riina Sikkut, palun!

10:00 Riina Sikkut

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Eile arutasime siin haiguspäevade heldema hüvitamise eelnõu, kahjuks lükati see esimesel lugemisel tagasi. Seejärel hääletasime muudatusettepanekut järgmise aasta riigieelarvele, mis võimaldaks esimeste haiguspäevade hüvitamist. See muudatusettepanek kahjuks ei leidnud toetust. Eile oli uute positiivse koroonatesti tulemuste saanute arv 274, täna on juba 414. Et ega ta lähiajal paremaks ei lähe. Kui me kuulsime koalitsioonierakondade esindajate ja valitsuse esindajate vastuseid, et arutame, mõtleme, leiame pikas plaanis kõige parema lahenduse, kaalume, kas esimesest või teisest päevast, et mis oleks mõistlikum, siis nii nagu eile, nii on ka täna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni sõnum, et meil ei ole aega praegu kaaluda. Jah, ka pikas plaanis on muudatusi vaja tarvis teha. Aga viiruse kiire leviku tingimustes on vaja ka sellist kiiret otsust, mis võimaldab töötavatel inimestel esmaste haigustunnustega koju jääda. Seega teeme ettepaneku Riigikogu otsuseks: ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele haiguspäevade hüvitamise tingimuste ja korra muudatuste väljatöötamiseks. Ja need muudatused peaksid jõustuma 1. detsembril, et inimestel oleks võimalik toimetulekuriski kandmata jääda esimeste haigusnähtudega koju. Seda, et opositsioonist tulevad ettepanekud, detailsed ettepanekud ei meeldi, sellest ma saan aru, seega lihtsalt leppige kokku tingimused ja kord, me oleme nõus poolt hääletama igasuguse esimeste haiguspäevade hüvitamise korra suhtes. Aitäh teile!

10:03 Aseesimees Siim Kallas

Kalle Grünthal, palun!

10:03 Kalle Grünthal

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud rahvaesindajad! Täna on rahvusvaheline meestepäev ja ma arvan, et paslik oleks teha ka üks mehine tegu. Ja seetõttu ma esitan eelnõu Riigikogu otsuse osas "Rahvahääletuse korraldamine Eesti Vabariigi presidendi otsevalimiste küsimuses". Tuginedes Eesti Vabariigi põhiseaduse §‑le 105, rahvahääletuse seaduse ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 128 ja §‑le 130 alusel panna  2021. aasta 18. aprillil korraldatavale rahvahääletusele järgmine muu riigielu küsimus "Kas president peab olema Eesti rahva poolt valitav?" Kanda hääletamissedelile küsimusena "Kas president peab olema Eesti rahva poolt valitav?" ja lahtrid vastusevariantidega "Jah" või "Ei". Otsuse eesmärk on küsida Eesti Vabariigi kodanike seisukohta, kas president peaks olema Eesti rahva poolt valitav. Tsiteerides Neil Armstrongi, on see suur hüpe, väike samm minule, kuid suur hüpe kogu Eesti rahvale tema arengus. Rahvahääletust ei maksa karta. Šveitsis on 12 aasta jooksul toimunud 105 rahvahääletust. Me ei tohi ära unustada väga lihtsat tõde: vox populi, vox Dei, rahva hääl on jumala hääl. Täna tähelepanu eest!

10:05 Aseesimees Siim Kallas

Suur tänu! Rohkem eelnõusid ega arupärimisi, nende üleandmise soovi ei ole. Siis palun kohaloleku kontroll! 

10:05 Aseesimees Siim Kallas

Kohale registreeris ennast 64 Riigikogu liiget, puudub 37.


1. 10:06 Kultuurikomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Õpetajate järelkasv ja õpetajaameti väärtustamine kui Eesti riigi jätkusuutlikkuse alustala“ arutelu

10:06 Aseesimees Siim Kallas

Võime alustada tänase päevakorraga. Tänases päevakorras on meil üks punkt. See on kultuurikomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Õpetajate järelkasv ja õpetajaameti väärtustamine kui Eesti riigi jätkusuutlikkuse alustala" arutelu ja ma tutvustan selle päevakorra küsimuse käsitlemise korda. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 153 määras Riigikogu juhatus Riigikogu kultuurikomisjoni ettepanekul olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Õpetajate järelkasv ja õpetajaameti väärtustamine kui Eesti riigi jätkusuutlikkuse alustala" arutamiseks järgmise korra. Kõigepealt kultuurikomisjoni esimehe Aadu Musta ettekanne kuni 15 minutit. Küsimused ja vastused temale kuni 30 minutit. Teiseks, Tallinna Prantsuse Lütseumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ning hariduslike erivajadustega õpilaste õppe koordinaatori Liis Reieri ettekanne kuni 15 minutit ja küsimused ja vastused samuti kuni 30 minutit. Seejärel Tartu Ülikooli pedagoogikumi juhataja professor Margus Pedaste ettekanne kuni 15 minutit ja küsimused-vastused jälle kuni 30 minutit. Ja lõpuks haridus- ja teadusministri Mailis Repsi ettekanne samuti kuni 15 minutit ja küsimused ja vastused kuni 30 minutit. Riigikogu liige võib ettekandjatele kokku esitada kuni kaks küsimust. Pärast ettekandeid ja küsimustele vastamist avatakse läbirääkimised. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Kultuurikomisjoni palvel teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Kõne, nagu ikka, puldist 5 + 3 vajadusel või kohalt kaks minutit. Arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Kultuurikomisjon on teinud kohe ka ettepaneku pikendada istungi aega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14.00-ni. Selle paneb juhataja hääletusele, kui see kellaaeg lähemale tuleb. 

Nii, auväärt kolleegid, alustame tänase päevakorra küsimuse käsitlemist. Olulise tähtsusega riiklik küsimus "Õpetajate järelkasv ja õpetajaameti väärtustamine kui Eesti riigi jätkusuutlikkuse alustala". Arutelu ettekandjaks, palun, kultuurikomisjoni esimees Aadu Must!

10:09 Aadu Must

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tere kõigile! Kuigi me oleme täna vist enamasti juba näinud ja kohanud ja tere öelnud. Kultuurikomisjon, nii nagu äsja tutvustati, esitab Riigikogu täiskogule ühe tähtsa Eesti riikliku püsimajäämise teema ja see on õpetaja, õpetajate järelkasv, nende töö väärtustamine. Meie käest on küsitud, et kas me nüüd saime valmis ja lõpuks ometi saime aru, kui tähtis see õpetajaamet on. Ei, komisjon on sellest alati aru saanud ja väga pikka aega selle teemaga töötanud.

Me oleme saanud ka kriitikat mõne eelnõu või mõne märkuse osas. Mäletan, mitte väga ammu, kui esitati mingi eelnõu haridussüsteemi ümberkorraldamiseks ja pärast ajakirjanduses pahandati, et kultuurikomisjon suutis seda ainult pool tundi arutada – seda, mida üks rühm oli teinud peaaegu pool aastat – ja saatis tagasi. See kriitika oli komisjonile vale selles mõttes, et komisjon oli seda arutanud läbi aastate ja seetõttu oli ka lihtne hinnata sellist ettepanekut.

Aga oluline on see, et ma pean tegema komisjonipoolse avaettekande. Juba ette vabandan, et see mõneti esineb tavaformaadist. Kõik me oleme kogenud, et kui tehakse komisjoni ettekanne, siis öeldakse: vaat, komisjoni üks liige ütles seda, teine teist ja kolmas kolmandat. Tsiteeritakse ja tuuakse tähtsad aspektid välja. Meil on selle küsimuse ettevalmistamiseks kulunud terve sessioon ja mulle tundub, et nii mõnigi kultuurikomisjoni liige ükshaaval või kõik koos võiksid teha väikese raamatukese sellest, mida nad küsisid, milliseid vastuseid nad said. Seetõttu ma pean formaadist kõrvale kalduma ja ma ei saa viidata kõikide kultuurikomisjoni liikmete väga tänuväärsele tööle selles valdkonnas. Täpselt samuti ei jõua ma tsiteerida kõiki külalisi, kellest õnneks mõned on küll veel esinemas, mõned on ka tribüünilt meid toetamas. Lõppude lõpuks materjalid on kättesaadavad kultuurikomisjoni kodulehel. Minul on nad sellise väikese kokkuvõtliku raamatukesena, kus on needsamad materjalid kirjas. Selge on see, et neid ette lugeda ju kõik ei suuda.

Küsimust ette valmistades kohtusime tõepoolest erinevate institutsioonide, erinevate huvirühmadega, sest igal erineval tegijal on ju omad huvid, omad vaated, omad arusaamad ja meie ülesanne on need üheks tervikuks kokku sõlmida. Kuulasime ära kõigepealt või, mitte kõigepealt, vaid näiteks ühe rühmana kuulasime ära õpetajaid koolitavad kõrgkoolid, Tallinna Tehnikaülikooli, Tallinna Ülikooli, Tartu Ülikooli, Eesti Kunstiakadeemia esindajad, kes kõik valgustasid oma aspekti ja oma tööd õpetajate ettevalmistamisel. Ära kuulatud osapoolte hulgas olid koolipidajad, valdade ja omavalitsuste liit, koolmeistrite nõukoda, õpetajate liit, haridustöötajate liit, kutseõppe edendamise ühing, õpetajate ühenduste koostöökoda, Eesti Eraüldhariduskoolide Ühendus, mitmesugused tugiprogrammide esindajad veel, nagu Noored Kooli, Tagasi Kooli jne. Ärge pange pahaks, kui nüüd mõni jäi nimetamata, sest küsisime arvamusi erinevatelt rühmadelt veel. Jah, küll asendusõpetajatega tegelejatega jne, jne, olid ka Edumuse ettepanekud. Aga oluline on see, et laekus ka terve rida lihtsalt õpetajate ettepanekuid, initsiatiive.

Kultuurikomisjoni liikmed ise ka ei olnud laisad, vaid me suhtlesime nendega, kes haridusmaailmas tegelikult tööd teevad. Veel on üks sümpaatne asi, mida te ilmselt olete tähele pannud, nimelt meie selle riiklikult tähtsa küsimuse tõstatamisega tuli kaasa ajakirjandus ja eriti tulid kaasa ka tegijad ise. Ja kui te olete tähele pannud, siis viimastel päevadel olnud ühes või teises või kolmandas väljaandes või ka netis häid mõtteavaldusi hariduse ja õpetajate ettevalmistuse, õpetajate töö- ja palgatingimuste teemadel. Siis me osaliselt võtame seda ka oma teeneks, et sai nagu asi käivitatud.

Veel on oluline see, et püstitasime teema – läbi õpetaja – sellest, milline on olukord n-ö õpetajate tööjõuturul. Sellest räägivad järgnevad inimesed veel detailides, ka õpetajate esindajad. Komisjoni poolt pean ütlema, et vaatamata sellele, et keskmes oli õpetaja, käis aruteluteemadest pidevalt läbi süstemaatiliselt kogu meie haridusmaailm. Tuleb välja, et ei ole ühtegi hariduselu tahku, mis ei puudutaks ka õpetajaid, nende järelkasvu, nende kutsekindlust, nende pürgimist sellesse ametisse. Ja veel, komisjoni poolt me leppisime kokku, et komisjoni esimees ei hakka tegema suuri üldistusi enne riiklikult tähtsa küsimuse läbiarutamist. Komisjon nende teemade juurde tuleb tagasi. Ja kindlasti oleme kokku leppinud, et tulevad ka komisjonipoolsed initsiatiivid, ka seadusloomes, aga täna me kuulame ära kõik osapooled ja tutvustame seda probleemi, mis, veel kord kordan, kultuurikomisjonil oli väga selge, et see vajab jõulist reformi ja see on Eesti riigi jätkusuutlikkuse küsimus. Aga selleks me teile räägimegi, et teised komisjonid räägivad, et täpselt samuti on Eesti riigile eluliselt tähtis minu pärast kas või rohepööre. Ma ei hakka neid teemasid nimetama, neid te teate ise paremini.

Muide, veel üks repliik. Ma lubasin, et ma ei räägi demograafilisest probleemist ja õpetajate vanusest ja põlvkondadest. Üks selline kurbkoomiline asi, mis tuli välja küll vesteldes Beneluxi kolleegidega, oli see, et nad ütlesid, et meil on midagi väga hästi. Aga see oli tohutult must huumor. Ja kuna mu nimi on Must, siis ma võin musta huumorit teha, muidu ei oleks nagu siit toolist ilus. Nad ütlesid, et teil vähemalt ühte probleemi ei ole. Meil on saanud üha valusamaks probleemiks noorte töötajate ja vanemate õpilaste armastuselood ja nende reguleerimise küsimused, teie olete sellest vabad. Aitäh! Kuigi kurb nali.

Teemadest. Ükskõik kelle käest teist küsida, kõik me teame seda, et õpetajate töötasude küsimus on üks hästi tõsine küsimus. Ja sellega on Riigikogu töötanud, sellega oleme jõudnud samm-sammult ka edasi ja sellele vaatamata on teema endiselt aktuaalne. Jutuajamistest on läbi käinud erinevaid ettepanekuid, aga kuskil selline üldine arvamus, mis meil ka mitmes dokumendis läbi käib, on see, et õpetajatel võiks olla nende töö vastutus, rikkust arvestades mitte Eesti keskmine, 1,2-kordne keskmine palk vähemalt. Täpselt samuti õpetajad ja neile lähedal seisvad isikud kurdavad, et väga suureks probleemiks on õpetajate entusiasmi üleekspluateerimine. Leitakse, et õpetaja lisaks sellele, mis ta koolitööd teeb, võiks ju teha midagi veel. Nad ju alati on teinud. Ja et õpetajad ongi entusiastlikud inimesed. Nähtavasti ühiskond on ikka jõudnud sinnamaale, kus ka lisatöid on mõistlik, otstarbekas ja kohustuslik tasustada.

Veel üheks päris suureks teemade ringiks, mis seda õpetajate töötasu ja tingimusi, majanduslikke tingimusi puudutas, oli ka tööpanuse ja professionaalsuse õiglase vahekorra küsimus. Juhitakse tähelepanu sellele, et kool on mõnes mõttes, eduloo mõttes nagu suur must auk – õpetaja läheb ühest otsast sisse, siis ta on koolis, ta on õpetaja ja siis ta on veel õpetaja ja lõpuks läheb pensionile ka olles ikka õpetaja. Ja siit tuleb kohe ka üks esimene probleem, mida komisjon väga hoolega jälgis. Meie ülesanne ei olnud mitte jälgida seda, et kui halb või hea on olukord koolis, vaid meie ülesanne oli jälgida seda, kus seadusandja on ise takistuseks või kus meie loodud seadused segavad elu edasiminekut. See on ju meile tähtis – vaadata, kuidas neid takistusi kõrvaldada. Siin oli mitmel korral vihjeid ka sellele, et aastaid tagasi tehtud otsus, kus leiti, et kaotati ära õpetajate karjääririda, kvalifikatsiooni hindamine – no see oli see, kus, nagu mäletate, oli nooremõpetaja, õpetaja, vanemõpetaja ja õpetaja-metoodik. Muide, kõigil nendel määratlustel või nendel, võtke, kui tahate, auastmetena, kõigil neil oli ka oma reaalne sisu. Reaalne sisu tähendas seda, et õpetaja-metoodik näiteks oligi see inimene, kellel olid suured kogemused ja kes võttiski oma hoolduse alla noore algaja õpetaja, oli talle mentoriks, aitas teda sisse elada jne, jne. Ja siit on kohe selline tagasi pall Riigikogule. Võib-olla peaks need tolleaegsed mõtted uuesti läbi analüüsima ja kui seadusandja jõuab konsensusele või ühisele arvamusele, et on vaja muutusi, siis vahel ... Alati ei tähenda, et see mingi mingi seadusemuutus oli vale, ta võis olla õige omas ajas, aga võib-olla uus aeg nõuab uusi ja kohati vanadele sarnaseid lahendusi.

Nüüd, veel on oluliseks teemaks, mis on seotud ikka ja jälle ka Riigikoguga – lisaks töökoormusele lisaülesanded väljaspool – hästi oluliseks loetud õpetajate enda mitte ainult töötingimusi, vaid ka arenemise, kui soovite, pideva arenemise tingimusi. Ja mõned korrad on tehtud seda nalja – no sõjamehed teavad, et kui lähed sõtta, siis pead vahepeal laskma ja siis püssi ka laadima –, on öeldud, et õpetajalt me kohati kipume nõudma midagi sellist, et nagu püssi lasta tuleb, aga laadimiseks aega ei ole.

Nüüd, tõsiseks teemaks ... Kas tõesti on jäänud ainult kolm minutit? (Juhataja: "Kolm minutit on jah veel.") Selge. Tähtsateks teemadeks, kui Riigikogu kriitika juurde tagasi tulla, üks neist on see, et üks reformidest, mis sai kunagi tehtud, oli see, et leiti, et erikoole kui spetsiaalkoole näiteks erivajadustega laste jaoks ei ole võib-olla väga vaja, ja üks tugev argument oli see, et need õpilased võiksid õppida tavakoolis. Argument oli ka see, et siis on võimalik ehk ka raha kokku hoida selle arvel. Paraku tuli välja, et tänapäeval, kus on toodud paljud erivajadustega lapsed kooli ja ei ole piisavalt tugipersonali, kes neid toetataks ja aitaks, on see toonud kaasa uute erikoolide vajaduse, mis oleks ka kallid jälle. Nimelt on vaja juba erikooli eriklasse andekatele lastele, sest meie laste võimed on meie rahvuslik rikkus, mida ei tohi lasta maha joosta. Kui muidu tuleb olukord, kus koolis on andekad õpilased nagu puksiirlatikad, kellel on seal igav, siis on see suur kaotus.

Õpetajahariduse juures on ... Selle jätan vahele, õnneks sellest meile ülikooli esindajad räägivad paremini. Oodatakse riiklikke tugiprogramme, õpetamishuvi keskelt juhtimist, soodustusi näiteks tervisekontrolli, õppelaenude kustutamise osas. Veel on selline korduvalt korduv hea ettepanek, et võib-olla õpetajatel peaks olema võimalus siiski ka rohkem kultuuri saada ja kultuurisoodustusi. Me ootame, et õpetad on kuramuse kultuursed inimesed, võib-olla peaks neile andma, mina ei tea, kas kultuuristippi veel või tasuta teatripileteid või midagi muud sellist, mida on siin läbi käinud.

Digiõppekeskkond, üks nendest teemadest, mis läbi käis, on see, kus me võime rääkida, et on tohutud edumaad, eriti võrreldes 1913. aastaga täiesti uus maailm loodud, aga kui läheme asjalikumaks, siis ütleme seda, et ka reaalselt on paranemist olnud. Ma mäletan oma Riigikogu ajast, kui üks haridusministritest ütles seda, et digiõpe, see on PDF-formaat tavalisest õpikust. Kuigi juba tol ajal Eesti kirjastajad valmistasid ette mitte õpikuid, elektroonilisi, vaid õpikeskkondi, kus õpetaja oli olemas, oli keskne tegelane, ja mis olid õpilastele atraktiivsed ja põnevad. Koroonakriisi ajal teadsime, et meil on väga hea digimaailm. Paraku selgus, et ka see oli osaliselt illusoorne. Küll oli probleeme tehnika kättesaadavusega. Paraku juhtusid mitte ainult tehnika kättesaadavust, vaid ka oli head kohvrid, aga nende sisu võis jääda nõrgaks.

Jätan vahele terve rea probleeme, kaasa arvatud ametkondlikud barjäärid, mida meil liiga palju on. Jätan kõrvale lapsevanemate kaasamise, küll aga nimetan seda, et haridusreformi osa ei ole loomulikult mitte ainult koolikorralduse, vaid ikka sisu küsimus. Kuigi ka haldusreform ja need küsimused on oluliselt seotud ja täpne rollijaotus. Meil mõned veel arvasid, et äkki peaks haridusministeerium vastutama ka selle eest – vana harjumus –, kui kooli pesuruumis ei ole seepi, aga tuleb välja, et see on koolipidaja ülesanne.

Kokkuvõtteks. Jäin küll ajahätta, aga ütlen siiski ära põhilise. Ma ei tohi prognoosida, mis kultuurikomisjon lõplikult ja täpselt edasi teeks, aga olukord on umbes nagu vanaema seelikuga, mis oli nii ära paigatud, et otsiti paika, kus saaks vanaema seelikule uut paika. Siis tõi taat linnast uue seeliku, see tuli tükkideks lõigata, sest nüüd jätkub paikasid veel mitmeks aastaks. Tegelikult oleme jõudnud olukorda, kus Eesti vajab laiahaardelist, tõsist, hästi läbi kaalutud ja professionaalset haridusreformi. Ja kui kogu Riigikogu samale arvamusele jõuab, siis sellega me paneme tugeva aluskivi Eesti riigi jätkusuutlikkusele, sest ilma väga hea hariduseta ei ole meile edusamme teistes valdkondades. Aitäh! 

10:25 Aseesimees Siim Kallas

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on küsimused. Valdo Randpere, palun!

10:25 Valdo Randpere

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Mul on selline kahepoolne küsimus. Esiteks on minu jaoks ebaselge, et need kevadised distantsõppele üleminekud, kuidas need mõjutasid siis tegelikult laste teadmisi või noorte teadmisi, kui me vaatame, katsume vaadata, ütleme, viie aasta pärast, kui me tagasi vaatame sinna. Siin on väga vastuolulised andmed tulnud. Kevadel paljud rääkisid, et see on täielik katastroof, nüüd ma vaatan, et riigieksami tulemused ei olnudki nii väga hullud. Kas komisjonil on mingi parem ettekujutus? Teine pool küsimusest on, et sa ütlesid, et Riigikogu võiks aidata kaasa. Aga ma tahangi teada, kui suur on Riigikogu, kui suur on kultuurikomisjoni roll üldse selles, kas minnakse üle distantsõppele või nüüd räägitakse, et eksamid vabatahtlikuks, eksamid ära jätta, jätta lapsed klassikursust kordama. Kas need on uitmõtted, mis tulevad haridusministeeriumist, või on need kuidagi Riigikogu ja kultuurikomisjoniga ka kooskõlastatud?

10:26 Aadu Must

Aitäh väga heade küsimuste eest! Esiteks, mis puutub digiõppele üleminekut, siis oli olukord väga erinev. Osa õpetajaid on öelnud, et erinevused, mis on nii regionaalselt kui kui ka koolide lõikes igaüks üksi võetuna, me teame, et on erinevused. Mõni kool on väga hea, mõni on nigelam. Ja üks väidetest kõlas niimoodi, et vahe, diferents edukate ja vähem edukate vahel suurenes. Nähtavasti on niimoodi, et kusagil on digipädevus väga suur ja on entusiastid eesotsas – see on küll see entusiasm, mida ütlesin, et on vahel üleekspluateeritud –, aga tõesti, see entusiasm mängis ka ja on koole, kes sellega said hästi, kes said väga hästi hakkama, kus leiti ka selliseid lahendusi, et tuleb välja, et digiõpe pakub ka teatud mängulisi elemente, mis lastele on popid. Me ju teame, et vanasti öeldi, et ei ole enam tahvli ja krihvli põlvkonda, öeldi, et on teleka ja arvuti põlvkond. Nüüd on juba arvuti põlvkond ja see on rakendatav. Aga kriis oli ka selles, et me tõesti raporteerisime, näiteks HITSA, tolleaegne HITSA raporteeris: meil on parimad pakendid teadmiste kooli viimiseks. Infosüsteem, n-ö raudvara, on suurepärane ja kui siis õpetajad küsisid, aga vabandust, kohver on suurepärane, aga seal ei ole sees midagi, siis öeldi: ei, aga sellega peavad tegelema teised, keegi teine. Ja siis ei saadud päris täpselt aru, kes sellega tegeleb. Ja ma olen tõesti optimist ja ma ütlen seda, et nüüd, kus see nn HARNO, kus mitu struktuuri ühendati ja kus seesama struktuur peab vastutama selle eest, et mitte üks ei tea ainult kohvrit, vaid et välja tuleb kohver koos väga hea kaubaga, koostöös muidugi õpetajate ja õpetajate organisatsioonidega jne, tundub olevat edasiminek. Aga see, et me unistustes olime paremad kui tegelikult, peab muidugi paika. Ja jälle, ikka selle ajaga võrreldes, mis ei olnud väga ammu, kui öeldi, et digiõpik ära ja sellest aitab, oleme edasi läinud. Veel vahemärkus, et tol ajal, kui me oma sihte seadsime, olid mõned välisriikide esindajad, kes tutvusid meie pedagoogikakirjastustega ja võtsid üle mõne õpikeskkonna, seda tohutult kiitsid – geograafia tunnis 30 sekundit vulkaan purskab, aga ometi õpetaja dirigeerib, kellele ta annab rohkem, kellele vähem ja nii edasi. Tohutult sümpaatne rahvusvaheline tagasiside, et õpetaja jäi ka alles selles digipaketis. Meil ise selle rakenduseni ei jõutud.

Nüüd teine asi, mis Riigikogu saab kaasa rääkida või kaasa ei saa rääkida. Tegelikult me oleme kogu aeg vaadanud seda. Ma arvan, et igaüks meist on oma valdkonna fanaatik või vähemalt entusiast. Ja küsimus ongi selles, et kas kõik sõltub rahast või ei sõltu rahast. No kõik ei sõltu muidugi rahast, aga ilma rahata ühte reformi läbi viia ei saa. Kunagi me vaidlesime minister Aaviksooga, kes ütles, et tasuta kõrgharidusele üleminek ei nõuagi raha. Ja siis oleks tulnud väga halb reform sellest, eks ole. Aga loomulikult, Riigikogu roll on selles, et panna paika teatud hierarhia, ja kui meil on üks komisjon, kes ütleb, et meie valdkond vajab riiklikku erilist tähelepanu, teine komisjon ütleb, vajab erilist tähelepanu, ja kolmas, siis meie kultuurikomisjoni ülesanne, üks neist, on see, et rääkida ka fraktsioonikaaslastele ja tõestada ja seletada ja näidata, et tuleb kaasa aidata. Meie ülesanne on – õpetajatele oleme öelnud seda –, et meie oleme rööpaseadjad, me ei tule igat küsimust lahendama, näiteks hariduskorralduse küsimust. Küll ma toon ainult mõne juhusliku probleemi. Meil on silotornid. Kõrvuti on kuskil linnakeses kutsekeskkool, kõrval on gümnaasium, kummalgi ei ole head keemiaklassi. Kummale ehitada? Võitlus käib, kumb saab, tegelikult võiks kahe peale üks olla. Äkki see keemia on mõlemas – nii kutsehariduses kui üldhariduses – äkki, ta on üks ja sama? Ja nende barjääride kõrvaldamine on küll Riigikogu ülesanne. Ma ei saa pikalt rääkida, kuigi küll komisjon tuleb veel siin eelnõudega välja, kaasa arvatud on komisjonil idee minna ka ise omal algatusel või algatajana PGS-i kallale. Aga see on juba järgmine muusika.

10:30 Aseesimees Siim Kallas

Urmas Kruuse, palun!

10:30 Urmas Kruuse

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärne ettekandja! Valitsuse määrusega on paika pandud õpetajate üldtööaeg, mis on 35 tundi nädalas. Erinevad uuringud erinevate ekspertide väitel tõendavad, et see üldtööaeg kipub minema 40 kuni 60 tunnini, mis on küll kooliti erinev, aga ikkagi selgelt rohkem kui see nn üldtööaeg. Kas selle põhjus võib olla selles, et me püüame õpetajatele järjest uusi kohustusi lihtsalt koormana selga panna, analüüsimata seda, kas ta selle kõik ühelt poolt nagu välja kannab, ja kui sellised tunnid ja koormused vastavad tõele, siis kas teile ei tundu, et eriti kurblooline on see, et tänane valitsus ei ole leidnud tegelikult õpetajate palga tõusuks nagu raha? Kas need asjad on kooskõlas või olen ma millestki valesti aru saanud?

10:31 Aadu Must

Õnneks ei ole sa ... Vabandust, õnneks, ma ei tea, komisjonis, saalis võib ka sinatada siis, kui eraelus sinatatakse, eks ole. Me oleme sinuga selliseid lähedasi teemasid arutanud ju ammu, ka kohalikus omavalitsuses töötades, kus leidsime, et keskvalitsusele alati meeldis panna kohalikule omavalitsusele ülesandeid ja kui küsiti raha, siis öeldi, et aga tehke seda seniste ressursside arvel. See on pikemaajaline Eesti poliitika traditsioon. Ja kahjuks on see tõepoolest nii ka hariduse valdkonnas. Veel suurem häda kui see, et õpetajate koormus on ebaühtlane – koormus on ebaühtlane, on ka ainevaldkonniti, mõni õpetaja istub poole ööni ja parandab vana traditsiooni kohaselt ilusasti vihikuid ja nii edasi, teine läheb ja on nagu andekas laulik ja laulab oma tunni ära sõna kõige paremas mõttes, ma ei halvusta ei laulmist, ei midagi muud, aga need on erinevad asjad. Tegelikult toimus, ma arvan, et see võis olla 2014, toimus midagi ühtlustamise sarnast jälle, kus leiti, et kõik õpetajad ongi täpselt ühesugused. Leiti, et nii on lihtsam, ja usaldati koolijuhti, kus öeldi, et koolijuht võib teha täpselt sama, mis olid need noorem- ja vanemõpetajaid jne ja tema otsustab. Tegelikult on seda väga raske teha. Seda, et õpetaja, see on väga õnnetu, kui, ma algul ütlesin, et kui on õpetaja nagu selline, kogu aeg on täpselt ühtemoodi defineeritud tegelane ja me unustame ära, et algaja õpetaja peaks olema väiksema koormusega, sest tema koormus tundide ettevalmistamisel on suur, tal peaks olema kõrval õpetaja- mentor. See on üks asi. Järgnevatel etappidel peab olema siiski paindlik üleminek. Ja see, et haridussüsteemile on kohati pandud hoopis muid ülesandeid, mitte ainult mõnes teises riigis, meil ka, see on kurjast, see peab olema sel juhul tasustatud. Ja millega ma olen absoluutselt nõus ja mis ei saa teistmoodi olla, on see, et õpetaja, siiski, üks asi, ma ei jõua kõike öelda, milles me ühel meelel oleme, aga ma ütlen siiski mõne erineva nüansi. Õpetajad ise on öelnud, et valdav osa neist on sellest üle jõudnud, et asi on ainult palgas, et maksavad rohkem või vähem. Väga tähtsaks peetakse seda, et, ja jälle, ajad ei ole võrreldavad, aga nõukogude ajal, mida ma ei idealiseeri, igat asja tuleb vaadata, igat meedet tuleb vaadata omas ajas, aga siis, kui õpetajad saadeti suveks Värska laagrisse ja seal omavahel suhtlesid ja ülikooli õpetajad, õppejõud, neid õpetasid, täiendavalt, tegid elu põnevaks, siis üllatus-üllatus, too põlvkond hindab väga ja meil praegu õpetajate organisatsioonid üritavad küll midagi sellist teha, aga ütlevad, riigi tugi selleks, et täiendada, edasi minna, olla loov isiksus, olevat nõrgavõitu. Nii et selline suur bukett, mitte ainult palk.

10:35 Aseesimees Siim Kallas

Mart Võrklaev, palun!

10:35 Mart Võrklaev

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te juba natukene vastasite mu küsimusele, aga ma küsin sellegipoolest, et te tõite oma ettekandes välja näiteid, et õpetaja läheb kooli ja siis pensionipõlves tuleb sealt välja ja ongi olnud õpetaja, siis tõite probleemina välja, et kutseastmed on kadunud, et ootus on justkui nende järgi ja siis et õpetajad ootaks rohkem võib-olla kultuuriprogrammi, et kas me peaks seda toetama. Kuidas teile tundub, kas need probleemid on rohkem rõhuasetusega selles osas, et nii-öelda rohkem raha saada, et tahaks karjääris tõusta, tahaks kutsestandardeid, siis seal oli ka kõrgem tasu, tahaks rohkem tuge või taandubki see pigem ikkagi sinna, et õpetaja tahab rohkem tunnustust, ta tahab rohkem sellist ühistegevust, ta tahab rohkem olla osa suuremast süsteemist ja võib-olla ka väljaspoolt tunnustust vanemate poolt, et ta ei ole mitte teenindaja, vaid ta on ikkagi selline loov ja teenäitaja ja heas mõttes arendaja. Kuidas teile tundub, kuhu see rõhuasetus täna läheb ja mida me siis teha saaks, kui see ei ole ainult rahas?

10:36 Aadu Must

Aitäh! Ma jätan jälle selle osa ära, kus ütlen, et meil on me mõtleme hämmastavalt ühtemoodi, aga nähtavasti me oleme ka ühes keskkonnas. Palk on oluline, sest palk on osa tunnustusest ja ma tean seda, et mõnel noorel õpetajal on suur uhkus rääkida, kui palju ta palka saab, eriti siis, kui ta räägib oma ülikooli teadustööle jäänud kolleegidega, kes saavad vähem. Aga tal on piinlik seda, kui ta räägib seda oma onupojale, kes on kuskil hoopis muul tööl ja kes saab kordades rohkem. Nii et palk on kindlasti üks osa ja ta näitab inimese, mitte kohta ühiskonnas, vaid ühiskonna hinnangut talle. Nii et see on absoluutselt tõsi. Teine pool, see, mis te rääkisite tunnustusest ja mis on ülimalt vajalik. Absoluutselt sama meelt, ma tean ise, tulles hakkasin sõrmede peal loendama, igaks juhuks. Ma ei tunne liiga palju tegevõpetajaid, aga mul tegevõpetajate hulgas on kuus head tuttavat, kes olid teinud mingit karjääri, kes olid jõudnud õpetaja-metoodikuks või millekski selliseks. Vanemõpetajaid, rohkem aga õpetaja-metoodik, ta oli uhke selle üle. Tegi ka kuramuse head tööd ja koolis hakkas välja kujunema selline sisestruktuur, kus teatud aineõpetajate omad divisjonid nii-öelda, kus metoodik oligi nende juht ja halvem on see, et kui need tiitlid ära kaotati, see tõi kaasa ka selle, et need inimesed, kes olid aktiivsed, pagan võtaks, kuidagi pettusid, vajusid ka konveieritöötaja rolli. Ja see, et õpetaja ei tohi olla konveieritööline, millest teda vahel on meie ühiskond tahtnud teha. Olen rääkinud läbi aastakümnetepoliitikutega, mõni neist on öelnud, et, Aadu, ära muretse, see veel lähiaegadel meid ei löö. See ei löö lähiaegadel, see lööb pikemas ajas ja õpetaja väärib tunnustust, väärib võimalusi areneda. Seda on õpetajad ise rääkinud. Ja selles ma võin küll palju sõnu teha, aga ma olen samal seisukohal, mis küsimustest tegelikult vastu kajas. Aitäh! 

10:36 Aseesimees Siim Kallas

Jüri Jaanson, palun!

10:38 Jüri Jaanson

Suur tänu! Austatud ettekandja! Tänuväärt teema, õpetajaskonna tugevusest ju järgmiste, ja ka õpikeskkonnast siis järgmiste põlvkondade tugevus ju sõltubki. Aga mis ma nüüd tahan küsida, on see, et üks oluline asi, kuidas me õpetajaid saame toetada, see on ju põhimõtteliselt riigi poolt õpetajaameti järjekindel väärtustamine, mitte ebaühtlane. Kui me vaatame, kas või eile õhtulgi, mis siin saalis toimus, kas me saame öelda ja et kas riigi poolt on see õpetajaameti n-ö väärtustamine olnud järjepidev või on siin ikkagi lüngad sees, et me peaksime midagi tegema, et selgelt jõuaks sõnum ühiskonda, et õpetajaamet on väärt amet. Aitäh!

10:39 Aadu Must

Aitäh! Ma viimasel ajal olen hakanud ennast kutsuma Riigikogu dinosauruseks, kuna ma olen siin kaua aega olnud ja mäletan erinevaid asju. Ja selle taustal ma tahaksin öelda, et meie Riigikogu, ma ei lähe erakondade tasemele, see ei ole tähtis, pikemaaegne praktika on olnud paigata tekki. Riigikogu tegeleb seaduste kirjutamisega, aga mitte seadusloomega. Teate, need on erinevad asjad, need on erinevad asjad selles mõttes, et üks seadus võib asja pöörata õigele poole, aidata nagu järje peale ja kui ei tule jätku, siis on tast vähe abi, siis ta vahel kustub ära ja vahel tuleb järgmine seadus, mis reguleerib haridust, aga tegelikult oli mõeldud hoopis regionaalpoliitika meetmeks, või tuleb järgmine seadus, mida me peame koos arutama hoopis sotsiaalkomisjoniga ja muidu ei saagi. Aga kui seda hariduse poolt ei arvestata, siis võib üks pool haiget saada. Ja siit minu ja ma arvan, et ma väljendan valdava osa kultuurikomisjoni liikmete arvamust, et üks või teine parandusettepanek, meede, on vähe, vaid Eesti vajab laiahaardelist ja hästi läbikaalutud haridusreformi, et mängiks nagu orkester. Ja veel üks asi: edukates riikides, nutke või naerge, kipub haridus olema erakondadeülene teema, kus püütakse saada ka järjepidevust, jätkusuutlikkust, kus mobiliseeritakse ka endised haridusministrid veel laeva peale, mis sest, mis erakonnas nad olid. Ja hariduses nähtavasti selleks, et oleks normaalne edasiminek, tuleks teha teiste parimate eeskujude järgi. Aitäh! 

10:41 Aseesimees Siim Kallas

Jaak Juske, palun!

10:41 Jaak Juske

Lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Me räägime täna Eesti tuleviku seisukohalt väga olulisel teemal ja tahtsin küsida ja rääkida ikkagi õpetajate palkadest, sest kindlasti palk on õpetajatöös mitte ainus, aga väga oluline motivaator. Tahaksin teada teie seisukohti, kuidas meie õpetajate n-ö järelkasvule uute õpetajate leidmisele aitab kaasa valitsuse otsus külmutada õpetajate palgad neljaks aastaks ja seda olukorras, kus õpetajate alampalk juba täna on jäänud riigi keskmisest palgast päris tublisti maha. Aitäh!

10:41 Aadu Must

Tähendab küsimus on hästi tõsine ja terav. Alustame lõpust. Ma olen kuulnud neli korda, alati kuulan väga tähelepanelikult, aga neli korda olen mina tähele pannud. Ka Riigikogus on küsitud, et miks valitsus neljaks aastaks palgad külmutas ja neljast korrast neljal on seletatud, et võib-olla on keegi valesti väljendanud, seda ma ka ei oska öelda. Jutt on palkade külmutamiseks aastaks ja kui küsitakse, kuidas on perspektiivid edasi, et siis tuleb vaadata, aga ikka ja jälle Haridus- ja Teadusministeerium, peaminister kordavad: õpetajate palkade külmutamise jutt käib ühest aastast ja kui te arvate, et see käib ainult õpetajate kohta, siis ta käib tõesti hoopis laiemalt. Ja rääkides õpetajatega selle üle, et üheks aastaks külmutatakse, väga suurt mässu ei ole, õpetajad on alati entusiastid olnud, rohkem teinud, kui raha saavad. Õpetajate palkade osas olen ma teiega täiesti ühes parteis ja need on maha jäänud. Ma jälle olen öelnud, ma täna ei räägi ajaloost, aga nii kaua, kui näed mõnda tugevat ajaloohuvilist inimest, siis tahaksin öelda ainult selle, et vaadates ühiskonna arengut läbi aastakümnete ja sajandite, on relatiivselt õpetaja olnud ühiskonnas tähtsam kui praegu. Praegu tuleb see konveieritööliseks taandumine ja see on ohtlik. Õpetajate palgad. Kui sa küsid, kas need on tähtsad, jah, need on tähtis, me oleme mõlemad seda meelt.

10:43 Aseesimees Siim Kallas

Urmas Espenberg, palun!

10:43 Urmas Espenberg

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Tervitan ka teisi kolleege tagasipöördumise puhul. Tahtsin küsida, kas te kultuurikomisjoniga olete arutanud ka eesti keele õpetajate küsimust vene koolides. Olen ise selle probleemkomisjoni liige ja oleme esitanud või esitamas hunniku ettepanekuid. Oleme vestelnud ka haridusministriga. Kas kultuurikomisjonis on see ka jutuks tulnud ja on mingeid mingeid visioone selles osas teilgi? Aitäh!

10:43 Aadu Must

See on ülimalt tõsine ja tähtis teema kultuurikomisjonis. Aga mitte ainult kultuurikomisjonis, vaid ütleksin veel ka, et Riigikogu koridorides ja kuluaarides, kus ma olen näiteks härra Espenbergiga sellest rääkinud, kui oluline see teemavaldkond võiks olla, ja otsinud neid lahendusi ja neid kitsaskohti. Tuleb välja, et suur õnn ja üksmeel on alati ühesugune, aga hädad on ju väga erinevad. Me oleme rääkinud sellest venekeelsetele koolidele õpetajate ettevalmistamisest, ka eesti keelele üleminevate koolide õpetajate ettevalmistamisest. See on ka väga tõsine teema kultuurikomisjonis. Kõik oleme nagu poolt, aga vaata, kui hakkame vahendeid otsima, siis on vahel tulnud nagu erinevaid arusaamu. See on üks tähtsamaid küsimusi suurele, tähendab, üllatus-üllatus, mina oma kodukünka otsast Tartus näen, et see väga suur probleem ei ole ja isegi usun seda, ja siis, kui tulevad kolleegid Ida-Virumaalt või Tallinnast, siis nad ütlevad, et see on ülisuur probleem. Õnneks komisjonis on meil esindus igalt poolt, me oleme selle päris hästi ära õppinud. Meil on teravad asjad üleval ja me püüame neist iseenda varjust üle saada. Ma ei tohi anda lubadusi rohkem, kui on asjad ära otsustatud, aga aga siia suurde saali tuleb sellest valdkonnast midagi põnevat ja ma väga loodan, et meil on konsensust rohkem kui varem.

10:45 Aseesimees Siim Kallas

Priit Sibul, palun!

10:45 Priit Sibul

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Sa sissejuhatavas ettekandes rääkisid sellest, mis on meie võimuses ja sellest, millised ootused on või mida me kunagi oleme õigusruumis muutnud, noh see õpetajate kvalifikatsiooni ... või mitte kvalifikatsiooni, vaid n-ö see astmete kaotamine siis nooremõpetajast õpetaja-metoodikuni. Mul on küsimus nii meile siin seadusandjana kui täitevvõimu kontekstis. Et me räägime, et õpetajate järelkasvu ja see, et meil noh täna on ka väga palju aastase tähtajalise lepinguga õpetajaid, sest me ikkagi väga suure hulga ka neid, kes on tegelikult õpetajaks õppinud omal ajal, aga nn valel ajal, oleme sisuliselt välistanud võimaluse õpetajana töötada. Kuidas meil n-ö selle kvalifikatsiooninõuete ja reguleerimistega on, et kas me siin ka n-ö lühiajaliselt seda probleemi on tegelikult ju võimalik leevendada neid asju üle vaadates?

10:46 Aadu Must

Tähendab, tõepoolest on juttu nii strateegilistest kui lühiajalistest meetmetest ja ma usun, et kolleeg Margus Pedaste räägib sellest ettevalmistamise poolest väga sisuliselt ja sügavalt. Kindlasti tuleb vahet teha, mis on strateegilised abinõud ja mis on tõesti ajutised, nagu sa ka ise ütled. Mõte on nüüd selles, komisjonis oli arutelu, et meil on igasuguseid väikesi algastusi, noh umbes seal, et TAGASI KOOLI või NOORED KOOLI ja nii edasi ja nii edasi. Aga see on nagu partisanisõda, mis ühe ešeloni, laseb vaenlase ešeloni kraavi, nagu öeldakse. Ja ikkagi regulaararmee on ikkagi see, kuidas ülikoolid valmistavad ette väga hea ja kõrge kvalifikatsiooniga õpetajaid, see on muidugi hoopis teine asi. Entusiaste, entusiastide kaasamise programme on mitmeid, need on abivahendid. Siiski ka ülikoolide poolt ütlen ühe sellise asja, et me siin teatud varjuna Euroopas toimuvast nägime sellist hariduspoliitikat nagu VÕTA, meil väljendus see VÕTA-s, kus võeti, oli õigus hinnata senist töökogemust, seda, mis inimeses on olemas, ükskõik, kas ta käis siis täpselt seda koolis õppimas või mitte või on see mingist muust süsteemist, kus võis kildudest kokku panna siiski ka nii-öelda nõuetele vastava spetsialisti, kui oldi veendunud, et ta tegelikult on selle hariduse ja teadmised ja kogemused kuskilt kogunud. Aga päris seda, et tuleb nüüd, et oi kui huvitav inimene tuleb, hakkab mul andma näiteks ajalootundi, siis tuli välja, et ta on huvitav küll ja ta oskab rääkida väga huvitavalt ühte teemat, teise juures on juba raskem, neljanda juures jääb hätta ja neid saab kasutada episoodiliselt, mitte nii, et ja – nüüd tuli üks tohutult huvitav inimene ja asendas õpetaja ära. Tuleb välja, et ka need abiprogrammid teistes riikides, mis meil loodeti, et nüüd saame uue õpetaja veel kuskilt juurde. Tuli välja, et me saame tohutult hea inimese kooli, kui tal päris õpetaja ometi on samal ajal kõrval ja ohjab ja valitseb kursust. Nii et need ajutised meetmed ja see, et kvalifikatsiooni ümberarvestamine, selle paindlikkus, see on meil vaikselt juurdumas ja läheme sellega edasi. Aga regulaararmee, see on ikkagi ülikoolidest tulnud hea praktikaga õpetaja, hea teoreetilise teoreetilise baasiga ja hea praktika õpetaja. Ja praktikat tuleb ka väga palju parandada.

10:48 Aseesimees Siim Kallas

Riho Breivel, palun!

10:48 Riho Breivel

Lugupeetud juhataja! Hea esineja! Momendil on mitmed asjad juba nüüd küll ära küsitud, mis ma tahtsin ka küsida, nii et ma püüan kiiremini teha. Üks asi muidugi on õpetajate palk. Loomulikult on tõsine asi, millest on imelik kuulda just nendelt saadikutelt, kellel on olnud võimalus seda asja parandada juba aegade jooksul. Nüüd süüdistada meie koalitsiooni selles, see ei ole nüüd küll õige ja ilus. Teine asi on see, et õpetajate koormused on väga tõsised ja koolijuhid näevad hirmsat vaeva, kuidas keemiat teha selleks, et õpetajad üldse palka saaksid. Sest ega see ei ole niisama lihtne, kuidas öelda, neid iga-aastaseid lepinguid õpetajatega uuendada ja siis need töötunnid sinna sisse kirjutada, et palk oleks normaalne, kusjuures oleks näha, et nad, kuidas öelda, seaduslikult seda asja kõike teevad. Nii et see asi tuleb lahendada, siin ei ole mitte midagi muud teha. Samuti on õpetajate kutsestandardi muudatusega küsimus.  Seda te olete vaadanud ja ma loodan, et vaatate ka, kuidas see kutsestandarditega tulevikus oleks määratud. Ja kas olete mõelnud ka seda, et kuidas inspekteerida, ütleme, hariduse poole pealt näiteks vene koole, sest nendes on tõesti probleem see, et vene koolides õpe on, nagu ta on, ja kui te lähete raamatukogusse ja vaatate ...

10:50 Aseesimees Siim Kallas

Auväärt kolleeg! Katsuge nüüd formuleerida, küsimus, te olete juba väga palju üle aja läinud.

10:50 Riho Breivel

Ühesõnaga, küsimus ongi, et kas need asjad läheksid kunagi käima, et inspekteeritaks, ütleme, neid koole tihemini, keda on vaja inspekteerida.

10:50 Aadu Must

Tähendab, muidugi inspekteerida on vaja kõiki koole, et poliitiliselt korrektseks jääda, ma seda rõhutan, aga me oleme arutanud tõepoolest vene kooli, venekeelsete koolide spetsiifilisi probleeme korduvalt ja sisuliselt. Vabandust, et ma jälle toon näite, mis meelde tuleb, tuleb ajalooõpetajate poole pealt, kus tuli välja, et mõnes venekeelses koolis õpetatakse ühte ajalugu ja teises teist. Ja ma julgen öelda, et need venekeelsed koolid, me oleme ka teinud järelkontrolli, õppejõud, ma olen ise käinud õppejõuna koolides, kus minu kunagised lõpetajad töötavad, ja julgen öelda, et venekeelsetes koolides, paljudes on Eesti ja üleüldse ajaloo õpetamisega asjad väga korrektsed, ei võeta emotsioone, ei minda kaklema, ei peeta mingeid sõdu edasi ja räägitakse mõistvalt erinevatest ajalookontseptsioonidest, kui vaja. Aga see on siis, kui on näiteks õpetajad olnud näiteks Tartu Ülikoolist või Tallinna Ülikoolist. Aga kui ta on tulnud Pihkva pedagoogilisest instituudist, vabandust, nüüd juba ülikoolist, siis ta räägib väga teist juttu, nagu on teda on õpetatud. Nii et neid probleeme on. Ja samm-sammult, mulle ministeerium vastab, et nad ikka selles suunas on meie kriitikat ja märkusi arvestanud, ja ma usun, et seda ka on tehtud.

10:52 Aseesimees Siim Kallas

Aitäh, lugupeetud ettekandja ... Marko Šorin, veel üks küsimus.

10:52 Marko Šorin

Aitäh, eesistuja! Hea esineja! Ma sain aru, et kõne lõpus oli valmisolek rääkida ka koolipidajatest ehk kohalikest omavalitsustest ja mina ka kui kultuurikomisjoni liige, mäletan ka, et nii mõnedki seltskonnad tõid välja ka ootused kohalikele omavalitsustele. Jah, meie siin ei saa kohalikele omavalitsustele asju dikteerida, aga tuleb meelde näiteks asendusõpetajate rahastamise küsimus. Et kas te sellele küsimusele vastates soovite pisut laiendada ja rääkida ka ootustest kohalikele omavalitsustele ehk koolipidajatele?

10:52 Aadu Must

Tähendab, meil sageli kultuurikomisjoni koosolekud lõppevad sellega, et me ei pane punkti, vaid paneme kolm punkti ja nii tundub, et mul tuleb ka siin teha, kuna aeg saab, juba ongi läbi. Aga siiski ütlen seda, et koolipidaja probleem on olnud meie komisjoni töös üsna tähtsal kohal, kuigi koolikorraldus ja hariduspoliitika on üsna erinevad asjad ja kohati on koolielu reguleerides üritatud teha haldusreformi. Kunagi, kui haldusreformi veel tehtud ei olnud, siis koolid tahtsid minna ees, või haridusministeerium, see oli natukene vankri rakendamine hobuse ette. Aga see on tähtis probleem. Minu arvates see haldusreform, mis meil kuidagi ikka lõpuks tehtud sai, parandas olukorda, sest enne terve rea koolide saatus ei olnud mitte hariduspoliitilise lindiga mõõdetud, vaid räägiti regionaalpoliitikast. Kui kool kaob ära, siis küla kaob ära ja nii edasi jne ja see ei olnud hariduse, vaid see oli kohaliku majanduse ja maksumajanduse küsimus. Nii et neid teemasid, mis jäi rääkimata, ma vabandan juba ette ja millega komisjon tuleb nähtavasti ka erinevate eelnõudega juurde, on palju. Täiesti jäi rääkimata, natuke nimetasin silotorne, kutsehariduse ja üldhariduse vahekord ja nii edasi, aga neid karisid on ju palju. Me komisjonis arutasime näiteks seda, kuidas elukestev õpe on tähtis, kuidas kutseharidus on võimalik seda juba päris hästi edendama ja siis tuleb välja, et aga töötute ümberõppega tegeleb töötukassa, kellel ressurssi väga ei ole, aga seadusandja saanud midagi valitsema. Tõsi, nad on paremaks läinud. Kui kunagi õpetati töötutele Kreenholmi kangrutele, 50-aastastele neidudele flamenkotantsu ja ikebanat, et siis nad uuesti tööjõuturule, sellest on edasi saadud, aga neid probleeme, andke andeks, jõudsin ainult avada ja teised jätkavad. Aitäh!

10:54 Aseesimees Siim Kallas

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Auväärt kolleegid, me hakkame kuulama teiste ettekannet. Ma palun siia Tallinna Prantsuse Lütseumi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ning hariduslike erivajadustega õpilaste õppe koordinaatori Liis Reieri. Ettekandeks on mõeldud 15 minutit ja küsimusteks-vastusteks jälle 30 minutit. Palun!

10:55 TPL-i õpetaja Liis Reier

Austatud Riigikogu ja kõik asjahuvilised! Minu nimi on Liis Reier. Ma olen õpetaja ja ma olen uhke selle üle.

Ma paari sõnaga räägin kõigepealt sellest, et mis on minu taust, eelkõige selleks, et kui teil on küsimusi, siis saab neid esitada kõikidest minu kogemustest lähtuvalt. Ma olen alustanud oma tööd umbes 20 aastat tagasi õpetajana ühes Mustamäe koolis. See oli suur kool. Siis ma olen töötanud ühe väikese maakooli juhina ja selles maakoolis, sellesse maakooli kuulus tegelikult ka kolm lasteaeda. Ma olen töötanud Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses. Seega, mul on päris hea ülevaade kutseharidusest ja ühtlasi hariduslike erivajadustega noorte õpetamisest ja toetamisest tööturule siirdumisel. Ja ma olen kahes osas töötanud Tallinna Prantsuse Lütseumis õpetajana ja nüüd ka hariduslike erivajadustega õpilaste õppekoordinaatorina.

Mul on hea meel kõigi üle, kes siin saalis on. Õpetajad töötavad täie rauaga isegi siis, kui klassis on kas või üks õpilane, sest me oleme ette valmistanud. Ja ma alustan ühe looga.

Ma olen aastate jooksul korduvalt ühiskonnaõpetajana küsinud noorte käest, et milline võiks olla see töötasu, mille puhul nemad valiksid õpetajatöö. Ja kui ma sain üleeile teada, et ma tulen siia teie ette, siis ma küsisin sama küsimuse oma klassi käest. Ma olen klassijuhataja. Mul on suurepärane XI klass, nad on väga võimekad inimesed. Ja teate, mis nad mulle ütlesid? Päris mitu arvas, et neist võiks saada õpetaja, aga mitte Eestis. Mis näitab meile seda, et meie haridus on niivõrd hea, et meie noored on juba valmis minema isegi väljapoole Eestit koolidesse tööle. Nad saavad sellega hakkama. Nende keel, võõrkeel, on niivõrd hea, nende ettevalmistus väga mitmetel erialadel on niivõrd hea, et nad ei pea kahtlema, et nad saavad hakkama. Ma arvan, et veel üks kümme aastat tagasi lihtsalt võib-olla keeleoskuse taha jäi see, et meie õpetajad oleksid läinud välismaale, aga nüüd on sama jõudnud kätte ka selles valdkonnas, millega me oleme juba kokku puutunud meditsiinis.

Eesti haridus on Euroopas esikohal, maailmas kolmandal kohal. Aga OECD riikide keskmisest kulutab Eesti haridusele 30% vähem. Praegu on küsimus selles, kas me tahame hoida seda taset, mis meil on. Siis me peame väga kiiresti hakkama midagi tegema. Sellepärast et jällegi, andmed, aga Eestis koolides töötavatest õpetajatest umbes kolmandik ei ole kvalifitseeritud. Umbes 1000 on kas keskharidusega või isegi, nagu me oleme kõik lugenud, tänaseks tunniks hästi valmistununa, et 10 või 15 õpetajat on isegi põhiharidusega meil koolides. Praegu langetatud otsused avaldavad mõju umbes seitsme või kümne aasta pärast. See tähendab, et täna tuleb midagi otsustada. Te tegelete riigieelarve lugemistega. Siis jälgige, palun, kuidas vaatab sealt vastu see, mis puudutab haridust.

Õpetaja rolli pärast kevadist koroonakarastust ei ole enam, õpetaja rolli ei ole võimalik enam kahtluse alla seada. Nimelt mulle väga meeldis härra Randpere küsimus härra Mustale. Küsimus oli distantsõppe mõju kohta. Ja kui me kuulsime vastust, et mõju oli väga erinev, et väga edukad õpilased isegi võitsid sellest ja vähem edukad või keskpärased õpilased kaotasid, siis ma seletan ära selle ka, mis on tegelikult pikaajaline mõju. Kui me riigieksami tulemusi vaatame, siis tegelik töö on tehtud hulga parem kui viimase kahe ja poole kuu jooksul. See ei ole näitaja. See, mida me koolis praegu näeme, on pigem see suhtumine ja hoiak, et õpilaste võime ennast kontsentreerida, olulisele keskenduda, kokku võtta ja püsivalt pingutada, vat see vähenes. Ja kui nüüd põhjendada ja selgitada natukene, miks väga tugevad õpilased sellest võitsid. Asi ongi selles, et tugeva õpilase eelis on selline väga iseseisev töövõime ehk siis eesmärkide seadmise oskus ja iseseisev materjaliga töötamise oskus. See ongi tugeva õpilase võime. Aga õpetajaid on vaja eelkõige selleks, et sundida õpilasi tööd tegema. See on üks asi. Me meelitame, aga väga suures plaanis on see ikkagi sundimine.

Ja kui nüüd võtta täiesti sihikule tänane teema, siis selge see, et õpetajaameti väärtustamine ja õpetajate järelkasv on omavahel täiesti lahutamatult seotud küsimused, siin ei ole väga võimalik neid teemasid osadeks jagada. Aga ma tegin seda siiski ja panin kirja ka teile saadetud materjalides kaks olulist alateemat.

Esiteks, Eesti hariduse jätkusuutlikkus sõltub sellest, kuidas väärtustavad praegu töötavad õpetajad oma ametit. Ma vaatasin seda sellisest aspektist, et kui mõjukana nad tunnevad ennast ühiskonnas, milline on õpetaja, koormuse ja töötasu suhe (töötasu iseenesest ei ole niivõrd oluline, vaid just nimelt see suhe koormusega), siis praeguseks on väga oluliseks küsimuseks kujunenud see, et milline on õpetajate, kõigi või enamuse õpetajate toimetulek erinevate töölõikudega, sest et kohustusi on juurde tulnud. Ja lisaks turvalisuse küsimused, ka see, kuidas õpetaja ennast tunneb klassi ees, suhetes lapsevanematega, aga ka suhetes riigiga, näiteks see, kuidas minu tööd mõõdetakse. Et kuidas need eesmärgid, mida ma peaksin saavutama, siis õnnestuvad täita riigi ja ühiskonna silmis. Kahtlemata kaasnevad ametiga ka mõned hüved, nagu näiteks 56 päeva tasustatud puhkust. Seda ei tohi unustada. Mõned hüved veel.

Teine alateema on see, mis meile tegelikult rohkem muret valmistab. Kui perspektiivikaks peavad noored õpetajaametit tulevikus? Millest see sõltub? See sõltub kindlasti selle ameti olulisusest ehk siis noored tahavad midagi olulist ära teha, seda nad ütlevad, et nad tahavad kuidagi ühiskonnas mõjule pääseda. Teiseks, aga võib-olla ka kõige olulisemaks küsimuseks ongi see, et noorte arvates ei ole samaväärset haridust ja samaväärseid kompetentse nõudvate töödega õpetaja töö võrdväärselt tasustatud. Nad näevad, et nad peavad sellele tööle asumiseks nii palju vaeva nägema, nii palju pingutama, nad peavad õppima väga palju ja neil peavad olema väga erilised isikuomadused, et selles töös toime tulla. Ja nad võivad valida erinevate elualade vahel. Noortele on kahtlemata oluline paindlikkus, see, et kuidas ma sisenen tööturule selles ametis, kuivõrd mulle antakse aega kohaneda, aga kuivõrd mulle antakse aega ja võimalusi õppida ja, mis nüüd järgmine valupunkt, teha karjääri. Seda ka minu klassi õpilased ütlesid, et selles ametis ei ole ju karjäärivõimalust. Natukene mõtlesin selle peale, kui jõuan, pisut räägin ka. Nii et see karjäärivõimalus kahtlemata on noortele väga-väga tähtis.

Ja nüüd, kui haridus on riiklik prioriteet, mida me oleme kuulnud, ja selles ei ole keeruline kokku leppida, selles on lihtne leida konsensust, siis peab hariduse olulisus kajastuma riigieelarves. Me peame seda sealt nägema.

Kuidas tõsta õpetajaameti prestiiži? Nagu öeldud, õpetaja tahab olla ühiskonnas mõjukas, ta tahab, et tema käest küsitakse pedagoogikaalastes küsimustes nõu, nii nagu meditsiiniekspertidelt küsitakse siis, kui meil on tervisega probleemid ühiskonnas. Ja samuti ootavad õpetajad seda, et kui tehakse haridusvaldkonna arengukavasid, strateegiaid, või planeeritakse välishindamist, siis me tahame, et meie käest ka küsitakse, kuidas olukord seestpoolt paistab koolis.

Kui rääkida koormuse ja töötasu suhtest, sellest on siin juba erinevad inimesed juttu teinud, siis mulle tundub, et just nimelt selle kaasava hariduse põhimõtete ja individuaalsete õpiteede toetamise, samuti digiõppe rakendumise tulemusel lisandub kogu aeg ülesandeid. Ja meie probleem ei ole sageli mitte see ainetunniprobleem või ainetunnikoormus, vaid koormus kasvab seoses muude kohustustega, mis jäävad ainetunnist väljapoole. Asi ongi selles, et õpetaja töö spetsiifika on reageerida viivitamatult, siis kui me näeme probleemi. Kui kunagi minister Aaviksoo soovitas lisatöö ilmnemisel sõlmida töölepingu lisa, siis ei ole võimalik nendes olukordades, kus tekib ootamatu lisatöö, joosta koolijuhi juurde ja asuda sõlmima töölepingu lisa.

Kindlasti on väga oluline õpetajate toimetulek erinevate töölõikudega. Praegu nii isiklik kui ka kolleegide kogemus on see, et millega ollakse kõige suuremas hädas, ei ole mitte kunagi olnud aineõpe, vaid just nimelt see, et koolile on pandud vastutus selle eest, mida traditsiooniliselt on kandnud pered. Me saame väga hästi aru, et seadusandja ei saa peredele nende ülesandeid ette kirjutada ja keegi peab lapsi aitama ja keegi peab lapsi õpetama ka siis, kui pered on hädas. Aga väga suur osa õpetajatest ei ole selleks kahjuks ette valmistatud. Väga suur osa õpetajatest on ülikoolis õppinud mitukümmend aastat tagasi, kui selliseid teemasid ei puudutatud. Nii et koormus on suurenenud mitte tundide, vaid kõikide erinevate lisakohustuste arvelt. Ja neid asju tuleb hakata ümber vaatama ja ümber hindama, võib-olla ka rahas mõõtma.

Ma tahan kokku võttes öeldagi seda, et haridustöötajate töötasustamiseks ja täiendõppe korraldamiseks peab olema riigieelarves kindlasti senisest rohkem vahendeid. Ja nüüd poliitiline valik on see, kas tõsta õpetajate palga alammäära, kõigile ühtemoodi, või võib-olla on isegi mõistlik see, et mõelda läbi lisaraha riigile oluliste ülesannete täitmiseks, mida konkreetselt seotaksegi nende kohustustega. Paremini peavad olema reguleeritud õpetaja karjäärimudel, töökohustused. Koolides on vaja rohkem tööjõudu, sellepärast et eripedagoogid, sotsiaalpedagoogid, logopeedid ei suuda täita kõiki neid kohustusi, mis õpetajad tegelikult peaksid õpilastega üksühele suhtes ära tegema. Ja töö peab jagunema rohkemate inimeste vahel, see tähendab, et õpetajaid on vaja lihtsalt rohkem. Või on ka meie valik, kui me ei jõua seda kinni maksta, siis tuleb oluliselt vähendada koolidele pandud kohustusi, me peame leidma need kohad üles, millest me saame loobuda. 

11:11 Aseesimees Siim Kallas

Auväärt ettekandja, teie aeg on üle. Kui te teeksite ühe kokkuvõte?

11:11 Liis Reier

Mul on tehtud kokkuvõte.

11:11 Aseesimees Siim Kallas

Kokkuvõte oligi see? Aitäh! Teile on küsimusi. Kristiina Šmigun-Vähi, palun!

11:11 Kristina Šmigun-Vähi

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt ma tahtsin teid tänada hästi inimliku ettekande eest ja seda armastust ja seda, kuidas öelda, seda uhkust oma ameti vastu, seda on kaugele näha. Suur aitäh teile tehtud töö eest! Aga mu küsimus ja kogu see mõttekäik läheb selle peale, et ma tean, et teil on kogemused ka lastel, kellel on õpiraskused, erivajadustega lastel ja ma olen siinkohal väga tänulik kolleeg Liina Kersnale, kes tegelikult on valgustanud meid selles, et see on Eesti ühiskonnas väga suur ja kasvav probleem. Ja tahan siin korraks ära mainida selle, et kes on kuulajad, et nad saaksid aru, et kerge intellektipuue ehk vaimupuue ei ole haigus ja see kerge puue ei pruugi kohe välja tulla ja siin ongi see probleem, et laps läheb tavakooli ja alles mingi aja tagant ilmnevad siis, ütleme, õpiraskused. Ta ei saa hakkama. Ja kuna teil on see kogemus, siis ma tahan küsida seda, et kas teil on välja kujunenud ideed-mõtted, kuidas saaksime antud olukorras parima lahenduse leida? Aitäh! Ja vabandust, läksin üle aja.

11:12 Liis Reier

Ma kõigepealt tahaksin seda teemat natukene laiali tõmmata seetõttu, et meie ainsad erivajadusega õpilased ei ole mitte intellektiprobleemidega, et neid on tõeliselt vähe. Koolides tegelikult kõige suurem aur läheb sellele, et meil on väga palju igasuguseid hüperaktiivsuse, aktiivsus- ja tähelepanuhäirega või siis ärevushäiretega või muude selliste mitte kaasasündinud, vaid just nimelt elu jooksul kujunenud, kas perekondlikest probleemidest, ühiskondlikust ärevusest, vot selliseid muresid. Ja vot nende laste selline ajutine või pikaajaline kõrvalejäämine sellisest igapäevasest õppest on see, mis kõige rohkem tekitab meile muret. Ja just nimelt õpetajad ei saa ju õpilast aidata, kui õpilast ei ole, eks. Ja õpetajad ei saa sekkuda ka vanemliku ressursi tekitamisse. Meile praegu tundub, et väga suur osa meie tööst on seotud sellega, et meie noortel puuduvad mingisugused sellised reeglid ja nende kuidagi loomine ja selle puudujäägi korvamine tekitab väga-väga palju lisatööd. Samas on peredel kuidagi hästi suured ootused ja kuidagi nad tajuvad, et neil on õigus nõuda kõikide õpilaste õpetamist. Me olemegi sellega nõus. Aga kui nüüd ma pöördun tagasi selle teie esitatud küsimuse juurde puuetega lastest või noortest, siis kuna haridus on väga seotud rahaliste kulutuste ja ressurssidega, siis selge see, et kõikides koolides kõikidele lastele sobivate süsteemide üles ehitamine on oluliselt kallim kui spetsialiseerumine. Kui siin härra Must tegi musta nalja sellest, et me peame hakkama andekatele erikoole tegema, kes nüüd õppida ei saa, siis võib-olla siin on ikkagi mõtte tagasi pöörduda teatud spetsialiseerumise juurde, et on osa koole, kes suudavad väga hästi toime tulla nõrgemate õpilastega juba praegu ja osa koole, kellel on võib-olla muud tugevused. Nii et kõik on võimalik. Kõikide lastega on võimalik saavutada väga häid tulemusi. Parimad tulemused siis, kui on väga hea koostöö koduga. Kõige keerulisemas olukorras oleme me siis, kui koduga koostöö on raske ja vot see on see koht, kus me palume perede usaldust ja abi ja seda, et meid usaldatakse ekspertidena.

11:16 Aseesimees Siim Kallas

Signe Kivi, palun!

11:16 Siim Kallas

Signe Kivi, palun!

11:16 Signe Kivi

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oled töötanud erinevates koolides, väikese Võsu kooli ja kolme lasteaiajuhatajana, nüüd Tallinna Prantsuse Lütseumis. Oled täna ainus ettekandja, kes töötab iga päev koolis. Kultuurikomisjoni kohtumistel õpetajate esindusorganisatsioonidega kõlas ka mõte, et ehkki meie õpilaste teadmised on maailmatasemel ja õpetajad üliinimesed, on koolikorraldus ju suures osas sama, mis sada aastat tagasi – klassiruum, õpetaja, tahvel, täna arvuti, hinded, eksamid. Akki ka see ei innusta noori õpetajaametit valima. Kas näed uusi lahendusi koolikorralduses? Tahaksid sa ise muutusi? Ja kas Eesti võiks olla uue koolimudeli elluviija?

11:17 TPL-i õpetaja Liis Reier

Aitäh! Kohati püsib koolides vana koolikorraldas ja võib öelda, et osaliselt see õigustab ennast. Samas, meil on seadused, mis võimaldavad mul teha kõike. Mitte miski ei takista mul korraldada õppetööd kuidagi teisiti kui tavapäraselt klassiruumis klassi ees seistes tahvlit kasutades ja kontrolltöid tehes. Praegu juba on kõikidel õpetajatel need vabadused olemas. Küsimus on lihtsalt selles, et kuivõrd meil on aega neid uuendusi ette valmistada. Sest iga tund nõuab aega ettevalmistamiseks. Ja kui sa tahad väga põhimõttelist muutust mingi teema käsitlemiseks, siis see aeg on sageli takistuseks. Muid takistusi meil ei ole.

Noored kahtlemata tahavadki tulla kooli midagi ära tegema. Ja need, kes on kooli tulnud, nad teevadki. Ma armastan tohutult praktikante. Just sellepärast, et praktikantidega koos tulevad kooli uued ideed. Ütleme, mina ja praktikant koos, nagu viimastel nädalatel mitmel puhul on juhtunud, ma arvan, et meil tulevad väga head tunnid välja. Minu kogemused ja tema ideed, ja kui me need kokku paneme – super! Ma ei näe takistusi praegu. Jah. Aitäh! 

11:19 Aseesimees Siim Kallas

Urve Tiidus, palun!

11:19 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Liis Reier! Teie ettekanne, mis meil on siin paberil välja jagatud, on  programmiline, siin ei ole vaja midagi juurde mõelda. Ja eriti ma tahan puudutada seda karjäärivõimaluste küsimust. On täiesti arusaadav, et iga inimene tahab oma ametis areneda, liikuda edasi, saada selleks lisaharidust, lisavõimalusi, ka lisaaega. Ja ma küsin niisugust asja, kas Eesti haridussüsteemil võiks olla mingisugust kokkupuudet Lõuna-Koreaga, kus aastakümneid tagasi tehti niisugune liigutus. Kui noored ei läinud õpetajaks õppima, siis tõsteti kapitaalselt õpetajate palka ja praegu on tudengite konkurss 15 kohale, et saada õpetajaks. Ja tulemused on näha ka OECD ja võrdlustabelites. Mis teie arvates on võti, et see karjäärimudel ja tudengite huvi õpetamise vastu suureneks?

11:20 TPL-i õpetaja Liis Reier

No mudel on tegelikult täiesti, nagu te just ütlesite, kirja pandud. Kui noor, just nimelt võimekas noor, teeb oma valikuid, siis mulle tundub praegu, vaadates otsa nendele võimekatele noortele, nad siiski valivad atraktiivseid erialasid, mitte unustades töötasu. Ja kui ta teab, et seal on konkurss ja tal on väga head tulemused ja tema võib valida, kuhu ta läheb, siis ta valib need erialad, kus ta on mõjuvõimas ja kus ta saab väärikat töötasu. Ja õpetaja eriala just nimelt sellisesse ritta ei kuulu. Me tahame, et meil töötaksid õpetajatena kõige võimekamad inimesed, ja sellepärast on vaja just nimelt töötasuga see amet teha atraktiivseks. Ja nii nagu ka kirja panin, et karjäär tegelikult on võimalik. Äkki me peame üheskoos natukene arutama seda, et kas see karjäär peab olema alati vertikaalne või võib ta olla ka horisontaalne. See tähendab seda, et sa võtad erinevates valdkondades suuremat vastutust ja sellega ühtlasi on sul võimalus ka teenida lisa. Horisontaalne karjäär tähendab seda, et õpetajaametis on tohutu hulk sellist tõsist spetsialiseerumist nõudvaid valdkondi ja õpetaja võib teha karjääri nendes kitsamates valdkondades. Aga igal juhul noorte valikuid ja võimekate noorte valikuid mõjutab see, kui atraktiivne ja kui konkurentsivõimeline on palk.

11:22 Aseesimees Siim Kallas

Jaak Valge, palun!

11:22 Jaak Valge

Aitäh! Ja aitäh siis selle sümpaatse ettekande eest! Aga ma alustan nüüd triviaalse sedastusega, et vaadake, Eesti ühiskonnas pole olnud aristokraatiat, pole olnud neid paruneid ja vone ega ei ole ka. Vaat, seda rolli täidab siis täna haritlaskond meil. Ja täidab väga hästi. Aga haritlaseks tuleb inimesi teatavasti koolitad. Selle rolli täitmiseks on vaja ka õigusi. Aristokraatia vajab õigusi, mitte ta ei tohi olla teenijaskond. Ma nüüd tsiteerin üht õpetajate märgukirja. "2000. aastate alguses hakati Eesti ühiskonnas jõuliselt propageerima teeninduskultuuri filosoofiat, mis jõudis ka koolidesse ja on kujundanud õpetajas teenindaja, mitte kõrge kvalifikatsiooniga spetsialisti maine. Sellega seoses on aastatega kahandatud ja õpetajalt ära võetud õigused ja võimalused enda eest seista ja oma põhimõtteid kaitsta, seda nii õpilaste kui lastevanemate suhtes."

Te nüüd natuke teises võtmes seda teemat ka käsitlesite. Aga mu küsimus on selline, kui te selle väitega nõus olete, kas siis õpetajate õiguste kinnitamiseks tuleks esmalt muuta õigusakte või on see puhtalt ühiskonna suhtumise küsimus? Aitäh!

11:24 TPL-i õpetaja Liis Reier

Alustan natuke kaugemalt. Ise alustasin oma õpetajatööd siis, kui räägiti väga palju sellest, et õpetaja on teenindaja ja klient on kuningas. Ja tänaseks päevaks olen ma ... Toona see kuidagi tohutult häiris meid, eriti noori õpetajaid, et mis mõttes, me oleme ju valinud niivõrd ägeda eriala, et kuidas meid võrreldakse. Praegu ma neid võrdlusi kas üleüldse ei kasutaks või ei kritiseeriks, sellepärast et leian, et iga teenindaja on ka meie ühiskonnas väga väärtuslik töötaja.

Nüüd õpetajate õigustest. Mulle tundub, et selleks ei pea alati seadus olema see, mis reguleerib õigust. Õpetaja suuresti ise kehtestab oma isikuga oma mõju ja selle, kuidas temasse suhtutakse. Aga jällegi, jõuan ringiga tagasi selleni, et õpetajaametisse jõuaksid need inimesed, kes võib-olla on võimelised oma isikuga selle ameti prestiiži tõstma. Selleks on vaja noortele muuta see amet atraktiivseks ja panna ametisse kandideerima või kutsuda või kuidagi meelitada kandideerima need noored, kes suudavad oma isikuga tõsta selle ameti prestiiži.

11:26 Aseesimees Siim Kallas

Andres Sutt, palun! 

11:26 Andres Sutt

Aitäh, hea ettekandja, sügav kummardus, suur aitäh! Üks säravate silmadega õpetaja siit Riigikogu kõnetoolist – ma arvan, ongi ehe näide sellest, miks me PISA edetabelis sellisel kohal oleme. Te rääkisite oma õpilastest, kes ütlesid, et jah, nad oleks valmis minema õpetajaks, aga minema välismaale ja kui ma õigesti aru sain, et siis üks oluline kaalutluskoht oli kindlasti ka töötasu. Ja ma olen, ma olen nõus, et see on prioriteetide ja valikute küsimus ja see riigieelarve kindlasti täna nii palju neid prioriteete ei tähtsusta või palka. Aga ma tahtsin küsida tegelikult karjäärimudeli kohta. Ja noh nii, nagu te ise ka ütlesite, et noorte jaoks on ülioluline, et nad teeksid olulist, mõtestatud tööd. Kui valmis on tegelikult meie koolijuhid seda õpetajat motiveerima, arendama, kui me selle raha kõrvale jätame, mis on nende oskused, võimed, ehk see karjäär on alati ka juhi kujundada?

11:27 TPL-i õpetaja Liis Reier

Aitäh küsimuse eest! Ja ehk kuulavad mõned koolijuhid seda tänast koosolekut. Ma arvan, et meie koolijuhtide seas on väga erinevaid inimesi, on mugavaid, on neid, kes on harjunud jätkama vanas rööpas, aga on väga säravaid ja uuendusmeelseid koolijuhte, kes mõistavad, et uuendused ei tähenda alati kõige vana väljarookimist, vaid uuendused tähistavad või tähendavad seda, et me peame hoidma seda, mis on väärtuslik ja välja rookima selle, mis on aegunud ja tekitab lihtsalt lisakoormust. Ja on väga palju niisuguseid koolijuhte, kes täiesti teadlikult annavad võimaluse noortele. Meil on isegi ju riigis ellu kutsutud alustava õpetaja programm ja tean, et koole kutsutakse sellega liituma. Et koolijuht annab selle programmi ... sellesse programmi astudes märku noorele õpetajale teda igal võimalikul viisil toetatakse sobiva tööaja pakkumisega, mentorlusega, et meil on selliseid koole ja selliseid koolijuhte ja usun, et hea eeskuju ikka levib, kui me oskame seda ka märgata ja näidata laiemalt. Aitäh! 

11:29 Riina Sikkut

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tänan väga huvitava ettekande ja nende sisukate vastuste eest! Mina olen harjunud rääkima sellest, et tervishoidu on raha juurde vaja ja kahtlemata sinna on raha juurde vaja. Aga kui ma nüüd ausalt tunnistan, siis haridus on kõige parem tervisepoliitika meede, noh, kui niimoodi võib öelda. Kui iga laps saab jõukohase pingutuse, tunnustuse tehtu eest ja tunneb ennast meeskonna liikmena, siis me ei pea ka nende tervena elatud aastate pärast nii palju muretsema, et kas ja kuidas neid kasvatada. Aga lapsed on erinevad. Kõik ei ole küll hariduslike erivajadustega, aga nad ei ole samast vormist välja võetud. Mõnel on vaja võib-olla keerulisemaid ülesandeid, mõnel on vaja konkreetsemat ütlemist, kellelgi rohkem selgitamist. Mis on need võimalused õpetajat paremini toetada, et lapsed saaksid just selle, mis neil vaja on? Kas teie meelest oleksid need väiksemad klassid? On need mingid teatud oskused, mida õpetajahariduses tuleks tegelikult paremini anda? On see tõesti eripedagoogide, sotsiaalpedagoogide arvu suurendamine? Või on lahenduseks ainult siis, ma ei teagi, spetsiaalselt koolid või eraldi koolid? Aga tegelikult neid oskusi on vaja iga klassi valdajal.

11:30 Aseesimees Siim Kallas

Paluks nüüd küsimus! 

11:30 TPL-i õpetaja Liis Reier

Ei, ma sain küsimusest väga hästi aru. Aitäh! Arvan seda, et kui ma nüüd hakkan tagantpoolt ettepoole liikuma, siis kuna seadus ütleb meile, et igas koolis on vaja nelja tugispetsialisti, siis siin ei ole mitte mingit vaidlust kohta, et igas koolis on vaja nelja tugispetsialisti. Nii. Neid ei jätku, aga võiks öelda niimoodi, et tegeliku töö või selle suurema töö kõigi õpilastega teevad ära laias plaanis ikkagi õpetajad. Meie õpetajad on väga tublid, aga väga paljud nendest ei ole eraldi koolitatud ja haritud näiteks eripedagoogika vallas. Mulle tundub, et kõik eripedagoogilised võtted sobivad tegelikult tavainimestele ja tavalastele väga hästi. Kõik tunnevad ennast väga hästi, kui me kasutame niisuguseid võtteid. Ja leian, et viimastel aastatel on ikkagi tõsiselt vajaka sellest, et õpetajate ajakavasse mahuks regulaarseid või väga mõtestatud või väga sihitud koolitusi. Et selline laiapõhjaline ettevalmistus kõigi laste toetamiseks, see on hädavajalik. Ja kui ma alguses selle küsimuse algusesse pöördun, siis üks mõte veel, et mulle tundub, et kui on üks abi vajav laps ja tema ümber on liiga palju tegutsejaid, siis need tegutsejad kõik ajavad selle lapse hoopis segadusse. Kasulikum oleks see, et õpetajad oleksid väga hästi ette valmistatud ja ikka tekib see, et mõni inimene sobib mõne inimesega natukene paremini ja näiteks kui on õpetaja, kes oleks valmis just nimelt seda last toetama, kas või kontrollima, kas tal on asjad kaasas, kas tal on kodutööd tehtud, kas tal on tuju hea jne. Panin kuskile kirja ka siia vist selle, et tegelikult õpetaja jaoks on see ikkagi tahes-tahtmata töösuhe. Aga selliseid nii-öelda õpilastele tuge pakkuvate õpetajate hulka võiks suurendada või et see võiks olla ka üks töölõik õpetaja igapäevatööst, et tal on mingid õpilased, kellel ta siis rohkem silma peal hoiab, aga ei saa eitada, et see nõuab jälle aega, ressurssi ja rohkem tööjõudu. Aitäh!

11:33 Aseesimees Siim Kallas

Priit Sibul, palun!

11:33 Priit Sibul

Austatud istungi juhataja! Austatud Liis Reier! Kõigepealt võtan sõna selleks, et öelda teile aitäh. Aitäh selle eest, et te ütlesite minu meelest oma sissejuhatuse alguses kõige olulisema sõna, et te olete uhke oma ametile! Seda tahaks palju rohkem ühiskonnas kuulda. Ma küsin ka ikkagi. Ja küsin selle kohta, millele te viitasite kevadise COVID-i aegse õpetuse osas. Ma aeg-ajalt räägin mõnede oma tuttavatega, kellel on ettekujutus, et tundi on võimalik varsti läbi viia niiviisi, et õpilased istuvad ekraani ees ja keegi räägib neile ainest nii põnevalt, et kõik jälgivad. Minu meelest andsite üsna hea vastuse sellele, mis tegelikult tunnis toimub ja milleks õpetajat vaja on. Aga küsimus on, et kas ja kui palju, kuidas me neid infotehnoloogilisi vahendeid ja seda üleminekut, et kuidas teie seda koolis näete ja milliseks see õpetaja roll võib selles muutuda või kujuneda. Kui palju meil nendest infotehnoloogilistest vahenditest on abi ja milline on see õpetaja roll tulevikus? Kas teie hinnangul see muutub? Ma näen lihtsalt, et mingitel inimestel on ootus, et masinad hakkavad justkui asendama.

11:35 TPL-i õpetaja Liis Reier

Aitäh! Arvan, et kool ei ole kindlasti see esimene koht, kus infotehnoloogia vahetab välja inimesed. See võib muuta meie töös mõningaid asju operatiivsemaks ja lihtsamaks. Ma toon mõned näited. Võib-olla alustuseks hoopis sellest, et kui ma vaatan tänases saalis tühje kohti, siis põhimõtteliselt on kõikidel võimalik vaadata ülekannet. Mis te arvate, kas see inimene, kes istub ekraani taga praegu ja võib-olla on omal selle ekraani lahti teinud, aga samal ajal loeb veel mingit paberit või teeb midagi muud, räägib sõbraga või lahendab sudokut, et kui tähelepanelikult ta mõttega suudab kaasas käia? Ma kujutan ette, et teie, kes te siin saalis olete, olete palju suurema tähelepanuga selle teema küljes kui need, kes võimalik, et vaatavad ekraani vahendusel, aga saavad teha ka mingeid muid asju samal ajal. See on üks asi. Isiklikult minule, mis võimalused andis see distantsõppe ajal kiirkorras ära õpitud täiesti uue tee lahendused sundolukorras? Ma oskan teha mõningaid teste, kontrolltöid ja mõningaid ülesandeid niimoodi, et ma saan nende kaudu kiiremini tagasisidet anda, tagasiside on tohutult oluline. Veel: ma julgen ja väga paljud õpetajad kasutavad näiteks, et kui on vaja individuaalseid konsultatsioone teha või mingisuguseid vastamisi või vestlusi, et me ei suuda leida näiteks koolipäevas mingit sobivat aega enne tunde, pärast tunde selle õpilasega kohtuda, siis me lepime kokku mingi veebivestluse ja me saame 15 minutiga, üks ühes ilma otsas ja teine teises, need vestlused peetud ja asjad aetud, olgu vastamine või olgu mingi konsultatsioon, mis iganes. Me saame kohtuda vanematega praegu, kus ei ole soositud näost näkku, silmast silma ühes ruumis viibimine. Me muutume julgemaks ja me muutume osavamaks ja kindlasti on sellest kevadest olnud kasu. Aga jätkuvalt olen seisukohal, et teie, kes te olete täna praegu siin saalis, olete kõige tähelepanelikumalt kuulanud.

11:37 Aseesimees Siim Kallas

Jaak Juske, palun!

11:37 Jaak Juske

Austatud eesistuja! Hea ettekandja, armas kolleeg! Ma küsin selle selle nurga alt, et mulle tegi väga rõõmu, et vaid väga mitmed teie õpilased tahavad õpetajaks saada. Aga et nad Eestisse jääksid, tahavad nad saada sellest väärikat palka ja näha, et neil ka õpetajaametis mingi karjäär on olemas. See on ülioluline mõte. Aga ma küsiksin selle nurga alt, et kui noor õpetaja tuleb kooli, on tal selline kirg ja natuke sära silmis. Aga tihti noored õpetajad põlevad kiiresti läbi, sest seal on koormus suur ja väga palju bürokraatiat. Küsimus see: mida peaks tegema, et seda noore õpetaja kirge ja sära hoida?

11:38 TPL-i õpetaja Liis Reier

Aitäh! Inimesed on erinevad. Ma ei saa rääkimata jätta seda, et kui 20 aastat tagasi olin ise noor õpetaja ja mul oli kõigest 12 tundi nädalas vaja anda, ette valmistada. Ja ma olin alustanud tööd septembris, jõuluks – ma käisin muidugi samal ajal ka ülikoolis – olin ma nii läbi, et ma läksin oma koolijuhi juurde ja nutsin ja ütlesin, et ma enam ei jõua, ma tahan anda lahkumisavalduse. Minu koolijuht sellel hetkel küsis mu käest sellise küsimuse: "Liis, kas sul ei ole südametunnistust?" Ja mina muidugi ütlesin, et on. Ja ma jäin. Pidasin kuidagi vastu. Aga ehk oleks ma tahtnud sellel ajal, kus mul ei olnud tegelikult koormus suur, võib-olla natukene rohkem niisugust käehoidmist ja nõu ja võib-olla kiitust.

See, mis on õpetajaametis muuseas tohutult positiivne, mida ei tasu üldse alahinnata, on, et vahetu tagasiside õpilastelt annab väga palju jõudu ja väga palju rõõmu ja väga palju tahtmist uuesti tagasi tulla. Aga just seda oleks tahtnud kindlasti ja arvan, et praegused noored tahavad ka, et kolleegid ütleksid samamoodi hästi ja et kolleegid ütleksid seda, et meil on tohutult hea meel, et sa siin oled, sest muidu meie peaksime jagama sinu töö ja tegema veel rohkem. Nii et praegu 20 aastat koolis töötanud õpetajana ma vähemalt püüan seda mõtet järgida, et kui on mõni noor kolleeg või ka lihtsalt alustav õpetaja, sõltumata vanusest, siis ma tahan teda toetada ja teda kiita ja tänada selle eest, et ta üleüldse tuli. Aitäh!

11:40 Aseesimees Siim Kallas

Jüri Jaanson, palun! 

11:40 Jüri Jaanson

Aitäh! Austatud õpetaja! Ma väga tänan teid selle suurepärase ettekande eest ja siia saali värskuse toomise eest! Mis ma nüüd tahan teemaks võtta, on see, enne rääkisite sellest koolide spetsialiseerumisest. Meil täna on, teemaks on õpetaja ja õpetaja vaade ja siin ma püüangi aru saada, sellest õpetaja vaatest, et koolide spetsialiseerumine ühest küljest nagu horisontaalne – ainepõhiselt, valdkonnapõhiselt – ja teisest küljest individuaalsed õpilaste suutlikkuse kohta, et ma küsingi, et lähtuvalt tänaste õpetajate sihukesest suutlikkusest, kas näiteks erivajadustega õpilastele, puudega õpilastele peaksid pigem olema erikoolid või peaks neid ikkagi kaasama võimalikult tavalisse, tava õppeprogrammi?

11:41 TPL-i õpetaja Liis Reier

Aitäh! Ma olen ise selle peale väga palju mõelnud ja usun, et ehk oleks parim lahendus see, et on tavakool, kus on inimesi, kes suudavad näiteks selle konkreetse erivajadusega õpilastega paremini tegeleda. Et suurem osa õpilaskonnast on tavaõpilased, aga on teada, et selles koolis on paremad spetsialistid näiteks, kes suudavad aktiivsus- ja tähelepanuhäirega noortega tegeleda või selles koolis on näiteks paremad tingimused selleks, et liikumispuudega õpilased saaksid seal ühelt korruselt teise, eks. Et see on muidu kõik tavapärane, aga et on mingisugune nüanss, mis aitab paremini toime tulla teatud erisusega õpilastel. Et õpetajad selles koolis on paremini valmistunud. Selge see, et me vajame kodulähedast haridust. Seda on väga raske korraldada. Aga suuremates keskustes tõenäoliselt on see võimalik ja minu arvates Tartu on näiteks päris hea näide sellest, kuidas oma haridussüsteemi korraldada. Aitäh! 

11:43 Aseesimees Siim Kallas

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole teile. Nüüd ma palun siia järgmiseks ettekandjaks Tartu Ülikooli Pedagogicumi juhataja professor Margus Pedaste. Jälle tema ettekandeks on meil 15 minutit ja siis küsimustele vastamiseks 30 minutit. Tuletan veel kord meelde, et kõikidel Riigikogu liikmetel on kokku kaks küsimust kõikidele ettekandjatele.

11:43 Prof Margus Pedaste

Aitäh! Tere! Lugupeetud juhataja, Riigikogu liikmed, kaasamõtlejad laiemaltki! Tänaseks on sõnastatud kaks uurimisprobleemi. Esiteks, õpetajate järelkasv ei ole piisav, ja teiseks, õpetajaamet ei ole piisavalt väärtustatud.

Miks on vaja neid probleeme lahendada? Teemapüstitusest lähtuvalt on õpetajate järelkasv ja õpetajaameti väärtustatus Eesti riigi jätkusuutlikkuse alustala. Kõigepealt tänan kultuurikomisjoni teema tõstatamise eest. Nõustun, et need on väga tähtsad probleemid, ja näen, et nende lahendamisel on oma võimalused ülikoolidel, koolidel, lasteaedadel, kuid laiemalt kogu ühiskonnal ja ka Riigikogul ja valitsusel.

Püüan anda esmalt natukene taustainfot ja seejärel teha kuus ettepanekut. Sissejuhatuseks. Õpetaja on esmalt inimene. Ma olen küll kolmel korral võitnud vabariikliku bioloogiaolümpiaadi, kuid see ei tee mind veel heaks õpetajaks. Ainealastest teadmistest ja oskustest on vähe, kui ei oska teisi õpetada. Ma olen ka küll kolmel korral vähemalt valitud õpilaste poolt kooli lemmikõpetajaks, kuid ka see ei tee mind veel heaks õpetajaks. Meeldimisest on vähe, kui sellega ei kaasne õpilaste potentsiaali avamist. Ma olen küll 15 aastat koolis bioloogiaõpetajana töötanud ja 20 aastat ülikoolis õpetajaid koolitanud, kuid see ka ei tee mind veel heaks õpetajaks. Kogemusest on vähe, kui seda süsteemselt ei uurita, kui ei loeta teiste läbi viidud uuringuid ja kui ei õpita ise sellele tuginevalt.

Minu kooliõpilastest on tänaseks kümmekond neid, kes ise koolis õpetajana töötavad. Ja just selle üle on mul hea meel. Ma usun, et see teeb ühest õpetajast hea õpetaja. Kui räägime õpetajate järelkasvu kriisist ja õpetajate asendusvajadusest vanuse või varajase koolist lahkumise tõttu, siis on oluline, et iga õpetaja töötaks koolis või lasteaias vähemalt kümme aastat. Et ta tahaks seda teha, teeks rõõmuga ja kasvataks järelkasvu. Täna on Eesti õpetaja staaž küll OECD riikide üks suuremaid, kuid noored õpetajad ei näe soovi pikalt kooli jäämiseks. Jooniselt on näha, et alla 35-aastastest õpetajatest soovivad veel õpetajana töötada kuni viis aastat üksnes 41%. Selles vanuserühmas ei ole neid nii palju üheski teises OECD uuringus osalenud riigis või majanduspiirkonnas.

Õpetajate järelkasvu nimel tegutsemine peab algama juba lasteaiast ning jätkuma põhikoolis ja gümnaasiumis. Iga õpetaja kvaliteedi indikaatoriks peab olema see, mitmest tema õpilasest on saanud õpetaja. See info tuleb tänasel registrite ajastul lisada Eesti Hariduse Infosüsteemi iga õpetaja juurde. Siis saame uurida, millised õpetajate tegevused viivad probleemi lahendamiseni. Õpetajate järelkasv sõltub suuresti just koolidest ja laiemalt kogu ühiskonnast, meie suhtumisest ja eeskujust, õpetajaameti väärtustamisest.

Mul on hea meel näha, et üha enam näidatakse ka meedias õpetajaameti võlusid. Igas ametis on muresid, väljakutsed ja rõõme. Meie valik on, mida esile tõsta. Pöördun jälle OECD TALIS 2018 uuringu juurde, mis näitab võrdluses viis aastat varem, 2013. aastal kogutud andmetega, et õpetajad tajuvad enda ameti väärtustamist ühiskonnas pea kaks korda paremini kui viis aastat varem. Oleme võrdluses täna OECD riikide keskmike seas ja üks suuremaid tõusjaid selle viie aastaga. Muidugi on meil veel pikk tee Singapuri, Korea, Kanada, Shanghai või Soomeni, kuid meil ei ole ka sellist langust nagu näiteks Belgias, Hollandis, Islandil, mitmetes Euroopa riikides või Uus-Meremaal.

Mida teha? Ka uuringud näitavad ja ka täna on kõlanud, et õpetaja vajab väljakutseid. Selleks on aga vaja karjääriredelit alustav ja suure koormusega õpetaja ei peaks tegema või suure kogemusega õpetaja ei peaks tegema koolist täpselt sama tööd. Nii nagu näiteks ülikoolis on meil õpetajad, assistendid, lektorid, dotsendid ja professorid peaks koolis olema võimalik vertikaalne liikumine karjääris. Nii nagu ülikoolis keskendub üks professor haridustehnoloogiale, teine õpetaja haridusele, kolmas eri pedagoogikale peakski koolis olema võimalik horisontaalne liikumine karjääris. Erineva kompetentsusega õpetajate sisulisest koostööst saavad sündida uued ideed ja lahendused nii koolis kui ka laiemalt ühiskonnas olulistele probleemidele. Kutsestandardite süsteemi loomisega seitsme aasta eest lõime alusel karjäärimudelile, kuid täna näeme, et õpetajad, ülikoolid ning Haridus- ja Teadusministeerium peavad siin oma tarkuse ühendama, et koolide ja lasteaedade jaoks karjäärimudelid välja pakkuda.

Hästi oluline on siin täna sellele teadmisele tuginevalt Rootsiga sarnaselt võtta fookusesse ka juba töötavad õpetajad ning siduda mudelid palgapoliitikaga. Poliitikute ülesanne on siin vahendite eraldamine, et oleks võimalik töötasu diferentseerida vastavalt ülesannete mahule ja keerukusele ning sellega kaasnevale vastutusele. Või et oleks ka võimalus võtta vaba semestrit enesetäiendamiseks ja arendustööks või uurimiseks. Täna võimaldatakse seda konkursi korras vaid viiele õpetajale üle Eesti. Kui õpetajatel on arenguvõimalus ja väljakutsed, siis tahavad ka nende õpilased senisest enam ise õpetajaks saada.

Siit liiguksin edasi järgmise küsimuse juurde ja nimelt räägin ühest müüdist, mis on täna natukene küsimustes välja tulnud. Müüt sellest, et ülikoolides on puudus huvilistest õpetajakoolituse vastuvõtul. Tahaksin selle hea meelega ümber lükata. Näiteks, 2020. aastal tegid Tartu Ülikooli õpetajakoolituse haridus- ja teadusõppekavadele avalduse 1889 kandidaati. Siin ei ole veel loetud neid õppekavasid, millel on võimalik õppida kas n-ö teaduspoolt või õpetaja poolt. Kuna umbes sama palju on neid ka Tallinna Ülikoolis, siis kokku on see veel oluliselt enam. Võrdluseks võib öelda, et näiteks arstiõppesse viis Tartu Ülikoolis avaldusi 676, ligi kolm korda vähem, ja informaatikasse 515, ligi neli korda vähem. Nii et kõige rohkem meie noored soovivad saada õpetajaks, Eestis aga lihtsalt õpetajaid on vaja palju rohkem kui ühegi teise elukutse esindajaid, mida ülikoolides koolitatakse.

Nüüd, kui arvestada, ütleme, siin neid arvusid, siis tegelikult on näha, et isegi me räägime täna ka konkursist. Õpetajahariduses on täna keskmiselt konkurss 3,8 õppijakandidaati ühele ühele kohale. Tõsi, kahjuks ei ole see kõigil erialadel ühtmoodi. Mõnevõrra moonutab pilti võimalus esitada ka mitu avaldust. Kõige kriitilisem koht on meie jaoks täna ikkagi matemaatika ja loodusainete õpetajaks õppida soovijate hulk, neid on liiga vähe. Kui muidu saaksime muudel erialadel riigi soovi korral raha eraldamisel vastu võtta tänasest rohkem üliõpilasi, siis nendel erialadel veel mitte. Ka ei ole meil alati võimalik piisavalt valida ja nii tuleb teha parimat võimalikku arendustööd nendega, kes on otsustanud õpetajaks õppima asuda. Kuid siiski, kui Riigikogu leiab, et õpetajaid on rohkem vaja, siis ülikoolid on valmis neid rohkem koolitama, kui selleks eraldatakse ka vajalik eelarve.

Küsimus on veel selles, kuidas innustada parimaid tegema valikut õpetajaameti omandamise kasuks. Ja siin üks konkreetne ja alakasutatud meede on stipendiumid. Juba vähemalt ligi kümme aastat on riik läbi Haridus- ja Teadusministeerium andnud välja õpetajakoolituse eriala stipendiumi. Kas teate, kui paljudele seda stipendiumi antakse? Neid on aastas 100 üliõpilast üle Eesti. Tartu Ülikoolis sel sügisel 51, see on 3,9% õpetajaõppe üliõpilastest. Ja veel, kas teate, mis on selle stipendiumi suurus? 160 eurot. 160 eurot ja nii juba aegade algusest saadik täiesti muutumatult. Nii võiks küsida, kas need arvud näitavad, et kui me täna arutame riiklikult olulise tähtsusega küsimust, siis kas see tegelikult näiteks riigieelarves kajastub n-ö riiklikult tähtsa küsimusena. Võim riigieelarves raha jagada on täna teie käes, täna antakse riigi poolt Eesti kõrgkoolidele õpetajahariduse stipendiumideks sama vähe kui seitsme õpetaja miinimumpalk. Peaaegu mitte midagi. Võim riigieelarvest raha jagada on teie käes. Samas tahetakse igal aastal üliõpilasi, kes lõpetaks, rohkem kui 1000. Oleme ka varem esitanud oma seisukoha, et stipendiumi peaks saama vähemalt 50% üliõpilastest ja selle suurus peaks olema vähemalt 500 eurot kuus. See võimaldaks enam pühenduda õpingutele, sest ka üliõpilane on inimene.

Edasi. Kui õpingud on läbitud, siis ... Vahemärkusena: tõepoolest, rahvusvahelistele hindajatele ja uuringutele tuginevalt võib öelda, et täna on Eesti kõrgkoolides väga heal tasemel innovaatiline õpetajakoolitus, kus on palju praktikat ning teooria ja praktika käivad käsikäes juba esimesest ülikoolikuust alates. See ei ole enam probleemi tuum. Kui õpikud on läbitud, siis on tähtis, et õpetajad läheksid kooli või lasteaeda õpetajana tööle ja panustaksid seal piisavalt kaua. Ning siingi näitab OECD TALIS uuring meile tegelikult suundasid, kuhu tuleks liikuda, mis prognoosib seda, et õpetaja oleks tööga rahul ja jääks kauem kooli. Kolm suuremat asja: esiteks, õpetaja hästi hakkama saamine; teiseks, õpetajakoolituse läbimine; ja kolmandaks, arenguvõimaluste olemasolu. Neile kolmele tulekski panustada, kui soovime, et meie õpetajad kauem koolis töötaks.

Millal saab õpetaja hästi hakkama? Siis, kui ta on pühendunud, läbinud õpetajakoolituse ja tegeleb igapäevaselt enda arendamisega. Täna peab iga õpetaja ümbritsevaga sammu pidamiseks vähemalt ühe päeva nädalas pühendama oma tegevuse uurimisele ja õppimisele. Seega ei saa õpetajalt oodata 20 või enama tunni õpetamist nädalas, nagu seda võis oodata võib-olla 15-20 aastat tagasi või veelgi varem. Ühelgi õpetajal ei peaks täna tema kohustustest ja vastutusest lähtuvalt olema nädalas üle 15 tunni, kui räägime 45-minutilisest tundidest.

Alustaval õpetajal ja suure kogemusega pensionieelikust õpetajal ei tohiks neid olla üle kümne. Alustav õpetaja alles õpib praktikaga praktika käigus õpetama, kogenud õpetajatel on aga suur potentsiaal alustavate ja aeg-ajalt ka edasijõudnud kolleegide nõustamisel, õppeprotsessi uurimisel, õppematerjalide arendamisel ja kohandamisel. See on nende võimalus karjääriredelil. Me oleme ehk veidi rumalad, kui selle potentsiaali ära raiskame. Samuti oleme rumalad, kui peletame alustavad õpetajad koolist eemale, sest nad peavad töötama normaalsest kaks korda suurema koormusega.

Kes on need "me"? Mulle tundub, et otsus on siin poliitikute käes. Tulen tagasi riigieelarve juurde. Riigieelarve määrab selle, millist palka saavad koolide või ka lasteaedade juhid oma tublidele töötajatele maksta. Täna on eelarve selline, et tuleb õpetajad üle koormata. See tundub ebaõiglane, sest ka õpetaja on ikkagi inimene. Õpetajate järelkasvust ja õpetajaameti väärtustamisel ei tohi aga unustada ka õppejõude. Ka kõrgkoolide õppejõud on õpetajad. Ka õpetajakoolitus ja haridusteadus ülikoolides vajab tähelepanu.

Meil on väga tublid inimesed. Ilma märkimisväärse eelarvete on täna Tartu Ülikool ja ka Tallinna Ülikool jõudnud mainekates ülikoolide pingeridades haridusteadustes maailma tippülikoolide hulka. See on tulnud taas kord õpetajatega sarnaselt ebamõistliku töökoormusega, sest lihtsalt ei ole piisavalt raha. Riiklik tegevustoetus ei kata isegi õppejõudude miinimumpalkasid. Eesti Teadusfondi kaudu pole juba aastaid jagunud raha ühelegi haridusteaduslikule uurimisprojektile. Meid on päästnud Euroopa Liidu Sotsiaalfond ja Regionaalarengu Fond ning suurepärane rahvusvaheline koostöö, mille najal oleme olnud edukad rahvusvaheliste teadus- ja arendusgrantide taotlemisel. Seeläbi saame ka kasu Eestile, aga eelkõige on see kasu siiski ju finantseerijale ehk Euroopa Liidule. Ning tekib küsimus, et kus on riigi huvi ja siis vastavalt sellele ka tugi. Jah, mis on hästi, Haridus- ja Teadusministeerium on avanud ka mitmeid võimalusi erinevateks uuringuteks haridusvaldkondades, aga seda on täna kahjuks endiselt vähe. Ehk siis küsimus: mis on see education nation? See on sündinud sageli ennastsalgava töö hinnaga ja kaua ei saa nii jätkuda. Selle hoidmiseks tuleb meil mõelda sellele, mis on prioriteedid riigieelarves ja kuidas väärtustame õpetajate, õpetajakoolitajate ja haridusteadlaste koostööd.

Nii et peame liikuma sinna – nüüd kokkuvõtte juurde –, et me peame väärtustama oma inimeste pagasit, seadma selged sihid, hindama konkreetset situatsiooni ja sellest lähtuvalt ka käituma. Meie valikud on selle koha peal. Ja lõpetuseks, kokkuvõttes tahtsin öelda kuus ettepanekut. Meil on vaja, esiteks, rohkem võimalusi arenguks õpetajatele ja erinevate põnevate tööülesannete täitmiseks. Selleks on karjääriredel, millel on võimalik liikuda nii vertikaalselt ja horisontaalselt kui ka pakkuda õpetajatele arendavaid väljakutseid. Aga võimaldame neile ka aega oma potentsiaali rakendamiseks. Teiseks, rohkem võimalusi õpilastele õpetamiseks ja koostöiseks õppimiseks alates lasteaiast ja läbi kooli. Nii anname võimaluse selleks, et saaks tekkida hea tunne teise inimese aitamisest teisele millegi õpetamisest. Kolmandaks, rohkem raha õpetajate palkadeks. Nii saame vabastada õpetajate aega enesearendamiseks ja järelkasvu kasvatamiseks ning nii jääb õpetajale tunne, et ta saab koolis hästi hakkama, tal on arenguvõimalusi. Nii on õpetajal soov kooli jääda. Neljandaks, raha stipendiumideks. Nii tulevad parimad õpetajaks õppima, nii tuleb veel rohkem üliõpilasi õpetajaks õppima, nii on võimalik vähendada õpingute ajaks oma töökoormust ja senisest enam pühenduda õppimisele. Viiendaks, rohkem raha ka õpetajate koolitamiseks ja haridusvaldkonna uuringuteks. Sellest sõltub innovatsioon, sellest sõltub ka ülikoolide võimekus ette valmistada rohkem uusi õpetajaid ja pakkuda väärtuslikke professionaalsemaid võimalusi juba töötavatele, kes sellist võimalust iga nädal vajavad. Ja kuuendaks, kokkuvõtvalt, eelneva võiks kokku võtta riiklikus õpetajakoolituse ja haridusteaduste edendamise programmis, sarnaselt näiteks IT-akadeemiale. Täpsemalt oleme oleme neid asju arutanud Riigikogu kultuurikomisjoniga, nende materjalide hulgast saate leida. Ja olen valmis vastama küsimustele. Aitäh!

12:00 Esimees Henn Põlluaas

Aitäh, austatud ettekandja! Teile on küsimusi ka. Liina Kersna, palun, esimene küsimus!

12:00 Liina Kersna

Suur tänu, juhataja! Austatud ettekandja! Olles ise Tartu Ülikooli Pedagogicumi vilistlane, on mul väga hea meel teid täna siin kuulata ja suur tänu väga sisulise ettekande eest! Me teame, et keskmiselt üks viiendik, osad ütlevad ka, et üks kolmandik klassist vajab hariduslikku erituge, ja kui meil seal klassi ees on üks täiskasvanu, siis on väga keeruline igat last märgata ja teda toetada. Ja on pakutud välja, et abiõpetajatena võiksid teha osalist tööd just nimelt õpetajaks õppijad. Kuidas teie sellesse ettepanekusse suhtute?

12:01 Prof Margus Pedaste

Aitäh küsimuse eest! Põhimõtteliselt väga ilus ettepanek. Reaalsus on täna see, et 70 protsenti üliõpilastest, kes õpivad õpetajaks ülikoolis, töötavad juba kuskil, see tähendab, et me ei saa nagu näha neile ette veel n-ö kolmandat töökohta. Meie õpetajaks õppijate keskmine vanus sisseastumisel ülikooli on täna üle 30 aasta. Nad on pereliikmed ja kohustused sellega seonduvalt, nii et ma arvan, et see ei ole väga realistlik. Ehk siis tegelikult peame ikkagi mõtlema sellele, et kuidas me leiaksime hoopis aega rohkem nendele üliõpilastele, kuidas nad saaksid pühenduda oma õpingutele. Ja kui me saaksime rohkem sellist asja, et meil üliõpilased on täiskohaga üliõpilased, siis sel juhul me võime hakata rääkima sellest, et nad saaksid olla nii nagu võib-olla veel 20 aastat tagasi oli tüüpiline, et kui üliõpilane on praktikal, siis ta on sajaprotsendiliselt selle koolipere liige. Täna me üha sagedamini kahjuks näeme seda, et see üliõpilane käib seal neli tundi ja kiirustab siis teisele tööle selleks, et teenida raha.

12:02 Esimees Henn Põlluaas

Urve Tiidus, palun!

12:02 Urve Tiidus

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud professor Margus Pedaste! Täna on siin saalis kõlanud ju väga targad mõtted koolitamisest ja haridusest. Ja kindlasti peab tunnustama kõiki neid õpetajaid, kes on aegade jooksul Eesti koolis õpetanud. Nende hulgas on enamik naisi ja hariduse tulemus ei sõltu sellest, kui vanad need õpetajad on, mis soost nad on. Aga ma siiski küsin. Mis imega saab mehi kooli meelitada rohkem? Sellepärast võib-olla tuli mul see mõte, et info oli või uudistes oli, et mingi meestepäev on täna.

12:03 Prof Margus Pedaste

Aitäh küsimuse eest! Ma vastan hästi julgelt: ma ei tea. Ja ma võin lihtsalt ajalukku natukene minna, et enne teist maailmasõda see oli nii Eestis, ja tegelikult ka mitmel pool mujal maailmas. Mis võib-olla üks oletus –teadlased aeg-ajalt püstitavad oletusi ja ei taha sellepärast väga kindlalt öelda, et see kindlasti peaks niimoodi õnnestuma –, on see, et, et see käib kaasas tegelikult õpetajaameti väärtustamisega ja mitte ainult tõepoolest väärtustamine palga kaudu, vaid ka väärtustamine ühiskonnas laiemalt, et me tunneme kõik, et õpetaja on olla uhke ja hea. Ja mina võin julgelt seda igal pool rääkida ja öelda, et see aeg, kui ma olin koolis õpetaja, on minu jaoks kõige toredam aeg, see oli kõige rõõmsam. Ja juba nagu enne Liis Reier ilusasti ütles, kõlan nagu juurde, et see õpilastelt saadud tagasiside on kõige vahetum, positiivsem asi, mida üldse mina olen oma elus saanud.

12:04 Esimees Henn Põlluaas

Heidy Purga, palun!

12:04 Heidy Purga

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea professor Margus Pedaste! Suur tänu teile selle vaimustava ettekande eest! Me teame, et õpetajakoolitusega tegelevad Eestis nii mitmedki, peale Tartu Ülikooli ja peale TalTechi on mitmeid MTÜ-sid. See on olnud meil kultuurikomisjonis ka jutuks. Ja ma küsin siinkohal ka kõva häälega, et mida võiks või peaks tegema teisiti, et õpetajate õpetamise süsteem tunnustaks teineteist ja kas seda on üldse vaja?

12:04 Prof Margus Pedaste

Aitäh! Tõesti, täna on nagu haridusministri määrusega pandud paika see, kuidas peaks toimuma õpetajakoolitus Eestis. On õpetajakoolituse raamnõuded kinnitatud juba pikka aega, mille järgi oodatakse seda, et õpetajakoolitus toimub kõrgkoolides ja selles on vähemalt ühe aasta mahus 60 ainepunkti mahus pedagoogilisi õpinguid, lisaks sellele hariduslikku uurimuslikku tööd sisaldav lõputöö või lõpueksam vähemalt 15 ainepunkti. See tähendab, et ainepunktide süsteemis alla 75 ainepunkti ei ole võimalik õpetajaks õppida, kuid lisaks sellele, pedagoogilistele õpingutele lisaks, on ka muud erialased õpingud, nii et kõik kooliõpetajad peaksid olema täna meil magistrikraadiga. Lasteaiaõpetajad, kutseõpetajad võivad olla bakalaureusekraadiga. See tähendab, et see on ülikoolide vastutus ja roll. Selle kõrval, absoluutselt nõus, et kannavad tähtsat rolli ühiskonnas kõikvõimalikud muud ettevõtmised, mis toetavad õpetajaameti väärtustamist ja tegelikult ka pedagoogiliste oskuste omandamist täiendavalt veel sellele, mida ülikoolid pakuvad. Ja selle üle, võib öelda, et on ainult hea meel. Küsimus on nüüd selles just nimelt, et me tajuksime seda vastutust ja ülesannete jagamist, rollide jagamist omavahel, mis on see, mis on ülikoolide roll, mis on see, mis on teiste roll ja see on see koht, kus tuleb lihtsalt istuda üksteisega laua taha ja arutada läbi rohkem veel, et kuidas me saame sama eesmärgi nimel toimetada, sest eesmärgid on meil ühesugused, aga lähtepunktid ja võimalused on mõnikord erinevad.

12:06 Esimees Henn Põlluaas

Vilja Toomast, palun!

12:06 Vilja Toomast

Ma tänan! Austatud professor! Mina olen küll oma kõrghariduse saanud teises süsteemis, nõukogude ajal, ja ka minu psühholoogikutsega käis kaasas pedagoogikutse. Sel ajal oli see nii. Aga mu küsimus puudutab seda stipendiumi osa. Ma laiendaksin seda mitte ainult õpetajaks õppijatele, üliõpilastele, vaid ka laiemalt kõrgkoolis õppijatele. Ma sain omal ajal 40 rubla stipendiumit ja ma arvan, et tudengi jaoks oli see täiesti vajalik ja oluline toetus. Aga ma küsin seda nagu sedapidi, et üliõpilastele tõepoolest võiks maksta stipendiumit ja mitte 160 ja see hulk võiks olla palju suurem, kes saaksid. Aga kas siis sellisel juhul ei peaks meil olema ülikoolides ka tasuline kõrgharidus ja võimalus, et üliõpilased saaksid võtta kõrgemat õppelaenu? Minu arvates ka see võiks tuua ülikoolidesse rohkem raha, et seda õpet paremini korraldada. Ja mul ei ole konkreetset küsimust. Aga kuidas teile tundub selline mitmekihiline või -käiguline rahastamisviis? Aitäh!

12:08 Professor Margus Pedaste

Aitäh küsimuse eest! Jah, absoluutselt, nagu ma viimase kokkuvõtva punktina ütlesin, ma arvan, et me peame lähenema nii-öelda riikliku õpetajakoolituse ja haridusteaduste edendamise programmina. Selle programmi raames ei peaks olema ainult stipendiumid, vaid peaks mõtlema laiemalt läbi, kuidas oleks võimalik toetada siis probleemide lahendamist. Praegu siis ütleme seda, et me saaksime rohkem õpetajate järelkasvu, meie nii-öelda asendusvajadus oleks oleks kaetud. Selles suhtes ma olen nagu nõus, et põhimõtteliselt ja laiemalt ilmselt on tõepoolest vaja kaaluda ka seda, et millistes kohtades võiks töötada tasuline kõrgharidus, millistes kohtades mitte. Õpetajahariduse kohal ma näen praegu nagu seda, et kui on tegemist nii-öelda riiklikult olulise küsimusega, siis ma arvan, et see ei ole õige, ja ma, mõeldes nüüd tagasi sellele ajale, kui põhimõtteliselt oli võimalik teha tasulisi õppekavasid natuke laiemalt kui praegu, siis õpetajakoolitusse läbi aegade tuli väga üksikuid tasulisi õppijaid. Ma arvan, et esimesel hetkel me ei leiaks piisavalt palju üliõpilasi. Küll meil hariduse valdkonnas on mõned tasulised õppekavad ka täna ingliskeelsete õppekavadena ja rahvusvaheliste õppekavadena ja seal on huvi ennast tänu n-ö Eesti edule ilmselt haridusmaastikul laiemalt ka päris hästi näha.

12:09 Esimees Henn Põlluaas

Katri Raik, palun!

12:09 Katri Raik

Hea esimees! Hea professor Pedaste! Viis aastat tagasi tehti ülikoolides ümber õpetajakoolituse õppekavad nii Tartu Ülikoolis kui Tallinna Ülikoolis. Me oleme mõlemad selle protsessiga seotud olnud. Viis aastat on läbi. Kuidas sa vaatad selle peale, mis on selles õppekavade reformis õnnestunud, kas ülikoolidel on plaanis neid õppekavasid läbi vaadata ja kui, siis millises suunas liikuda? Ma tean, et meil Eestis üldiselt on tublid õppekavad saanud rahvusvaheliselt kõrge hinnangu, aga üks asi on rahvusvaheliselt kõrge hinnang, aga teine on sinu kui tunnustatud haridusteadlase selline sisetunne koos oma kolleegidega ja erinevate sihtrühmadega suheldes.

12:10 Professor Margus Pedaste

Aitäh küsimuse eest! Täpsustus: isegi rohkem on aeg lennanud. Üle seitsme aasta tagasi said isegi muudatused juba tehtud. Ja ma ei avaldaks isegi niimoodi või ei tugineks niivõrd oma arvamusele ja sisetundele, vaid meie uuringutele. Me oleme samas uurinud alates sellest n-ö muudatusest. Ma võib-olla taustaks kõigepealt sellest muudatusest. Põhilised kaks muudatust, mida me tegime siis seitse aastat tagasi, oli see, et me suurendasime oluliselt õpetajakoolituses praktika mahtu. Ja selle praktika juures veel teine asi oli see, et mis see vahe on. Algul oli, enne seda oli enamasti 15 ainepunkti, nüüd on vähemalt 24. Märkimisväärselt suurendatud praktika mahtu. Aga teine, olulisem muudatus selle praktikaga seonduvalt oli see, et me tegelikult hakkasime praktikat läbi viima esimesest õppekuust alates. Kui varem oli niimoodi, et enamasti õpiti kõik ära ja siis mindi nii-öelda targana kooli või lasteaeda, siis nüüd juba septembris lähevad üliõpilased kõik praktikale ja hakkavad käsikäes, paralleelselt praktikat ja teooriat omandama.

Teine oluline muudatus oli see, et me vaatasime ümber kogu selle sisu, mida me õpetame üldpedagoogilistes ainetes ja kuidas need käivad kokku siis aine ja valdkonna didaktiliste ainetega. Ja selle ümbervaatamine käis tegelikult käsikäes siis ka õpetaja kutsestandardite uuendamisega, nii et need kaks protsessi käisid mõnevõrra paralleelselt. Õpetajaid koolitavad ülikoolid, aga ka õpetajate aineliidud ja ühendused panustasid aktiivselt sellele, lisaks koolijuhtide ühendused jne, jne, jne. Me oleme, ma arvan, üpris hästi nagu kokku leppinud selles, et mis on see, milline peaks olema täna õpetajaamet, millised kompetentsid on selleks vajalikud, ja me oleme praegu taganud kõigis Eesti õpetajaid koolitavates kõrgkoolides, et kõik meie õppekavad tagavad nende kompetentside arendamise.

Tagasi siis uuringu juurde. Me oleme tõesti seitsme aasta vältel hinnanud siis rahvusvahelise uuringu instrumentidega, mõõtevahenditega, mida kasutatakse laiemalt, alates Ameerika Ühendriikidest ja Stanfordi ülikoolist ja norrakad ja veel teised, seda, kuivõrd sidus on meie õpetajakoolituses praktika ja teooria, mis on rahvusvaheliselt üks põhiküsimus. Aasta-aastalt me oleme näinud sellist positiivset arengut. Teatud sellised suuremad hüpped nagu muutuste tegemisel on olnud, aga me võime täna öelda, et meie õpetajakoolitus on tõepoolest uuringutele tuginevalt täna veel palju parem kui seitse aastat tagasi.

Kuidas edasi? Me muudame praktiliselt igal aastal õpetajakoolituse sisu. See ei ole selline, et me nüüd n-ö saime midagi valmis ja siis rakendame pikka aega. Eelmisel aastal näiteks alustasime sellega, et kõik ülikooli üliõpilased õpivad eraldi õppeainet "kaasav haridus", kõik õpetajaks õppijad. Lähtudes sellest, mis on ka täna kõlanud, et meil on suur väljakutse, et õpetaja vajab senisest enam eripedagoogilist, aga ka laiemalt, ütleme siis, kaasava hariduse kompetentside õppimist. Samamoodi me oleme oluliselt kasvatanud oskust haridustehnoloogiliste võimaluste kasutamiseks ja ise nende nii-öelda uute võimaluste väljamõtlemiseks, katsetamiseks, uurimiseks oma õpetajatöös. Kuid mõeldes nüüd tagasi sellele viimasele poolele aastale, distantsõppele ja sellest ilmnenud väljakutsetele, näeme me, et ka järgmiseks aastaks me peame õpetajakoolituse õppekavasid veel muutma. Ja üks suur teema ongi see, mis paistis välja meile täna meie enda analüüsist, et me ei ole täna veel nii hästi valmis distantsõppel kasutatavate metoodikate alaseks õppetööks. Ehk siis tegelikult, ühesõnaga, me saame distantsõppel olla veel edukamad, kui me täna oleme. Me nägime, et sageli ei rakendata kõige tõhusamaid meetodeid. Nii et see on üks asi, mida me peame veel paremini integreerima oma õppekavadesse.

12:15 Esimees Henn Põlluaas

Mart Võrklaev, palun!

12:15 Mart Võrklaev

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, tänan sisulise ja põhjaliku ettekande eest! Puudutasite ka oma ettekandes raha. Tegelikult ka täna varajastel hommikutundidel me siin arutasime raha üle ja hääletasime ka õpetajate palga tõusu üle. Tõite välja, et teie hinnangul peaks kontakttunnid olema 15 ja 10, nagu ma aru sain. Täna nad on, ma arvan, seal pigem 21, 22. Aga selline ettepanek tähendab ikkagi väga suurt rahahulka ka, sest on vaja rohkem õpetajaid ja see tähendab ka suuremat palgafondi ja suuremat numbrit riigieelarves. Kas te olete arvutanud ka? Ma nagu tunde järgi arvaks, et täna riigieelarves olev summa tuleks korrutada 1,5-ga ja liita sinna veel võimalik palgatõus, aga 1,5 selleks, et säilitada olemasolev tase. Kas ma olen õigel teel või millised need arvutused on?

12:16 Professor Margus Pedaste

Aitäh küsimuse eest! Täpselt õigel teel. Nii et ilma selleta me tõepoolest ei saa, me näeme. Mis on meie n-ö võimalus ülikooliinimestena, teadlastena, on see, et ütelda seda, mida me õigeks peame. Mis võimalik ja kuidas on võimalik, see on lõpuks tõepoolest, mina näen, poliitiline küsimus, sest see on valikute koht. Mina ei tea, mis on need teised võimalikud kulud, mida on võimalik, kust on võimalik kokku hoida. Ma loomulikult saan aru, et selleks, et suurendada kuskil märkimisväärselt eelarvet, on vaja kuskilt kokku tõmmata. Mis ma saan lihtsalt öelda, ongi seesama, mida ka Liis Reier enne viitas, et kui me oleme kokku leppinud, et õpetaja üldtööaeg on 35 tundi, aga tegelikult on 40 kuni 60 tundi, ja selle juures õpetaja ei saa piisavalt aega enesearendamiseks, enesetäiendamiseks, ja tal on seda vaja, sest muidu ta ei ole täna enam nii hea õpetaja, kui ta oli eile, vaid ta muutub iga päevaga, vabandust, kehvemaks õpetajaks, sest ta lihtsalt ei saa ennast arendada. Ja see on muuseas põhjus, miks mina ka 2011. aastal koolis õpetamise lõpetasin. Sest ma tajusin, et mul ei ole võimalik olla nii hea, nagu ma ise tahan olla. Ja see on see, mis õpetajat sageli n-ö takistab, et ta tahab olla hea ja kui ta ei saa hea olla, siis ta valib teise töö. Seepärast ongi niimoodi, et me peame n-ö leidma, kuidas me saame võimalust toetada nii seda tööd, nagu see töö tegelikult väärt on, arvestades seda koormust, arvestades seda vastutust ja arvestades seda tööaega.

12:17 Esimees Henn Põlluaas

Signe Kivi, palun!

12:17 Signe Kivi

Aitäh! Austatud ettekandja! Jätkan eelküsija teemat. Riigikogu võttis täna öösel vastu järgmise aasta eelarve. Õpetajate ja lasteaiaõpetajate palgatõus, koolipsühholoogide kutseaasta, eestikeelse kooli toetus muu emakeelega õpilaste abistamiseks – need ettepanekud toetust ei leidnud. Aga teie ütlesite, et ülikoolid on valmis koolitama rohkem õpetajaid. Teame, et täna on koolides puudu ligi – ma võin siin eksida, aga ütleme –tuhat õpetajat. Kui palju maksab õpetajakoolituse õppekoht? Ja kui me tahaksime õpetajapuuduse probleemi viie aastaga lahendada, siis mis on need investeeringud, mida me järgmiste eelarvete juures peaksime arvestama? Kas on võimalik sellele küsimusele praegu vastata n-ö peast arvutades või läheme konkreetsemaks? Võib-olla siis hiljem, aga oleks hea, kui saal natukene kuuleks ka nendest numbritest.

12:18 Prof Margus Pedaste

Aitäh! Me oleme selle välja arvutanud ja hea meelega küsiks, võib-olla haridusminister oskab vastata. Me oleme haridusministrile esitanud täpselt selle arvutuse ja küsimused. Me oleme esitanud mitmel korral ettepanekud, et suurendada õpetajakoolituses sihtotstarbeliselt õppekohtade arvu. Ja kui ma peast mäletan, aga ma võin pärast igaks juhuks üle kontrollida ja täpsustada, on ühe õppekoha maksumus ühes aastas 7600 eurot. Aga me oleme täna valmis võtma vastu oluliselt rohkem õppijaid, selleks et leevendada just nimelt seda õpetajapuuduse probleemi. Nagu ma ütlesin, mõnes kohas, näiteks lasteaiaõpetajate puuduse probleemi me saame päris kiiresti lahendada, sest see on Tartu Ülikooli kõige suurema konkursiga õppekava, 10,4 inimest kohale. Ja väga paljud inimesed on selliseid, kes ütlevad, et ma juba mitmendat aastat proovin, ma tahan saada õpetajaks, aga mind ei võeta vastu. Nii et see võimalus on meil olemas, meil on see oluline asi siinjuures veel see, et meil on vaja ka ülikoolil pikaajalist sihti. See tähendab, et me ei saa nii, nagu meil juhtus käesoleva õppeaasta alguses. Augusti viimastel päevadel pöörduti meie poole, et kas te võtate veel mõned, meil on raha. Kas te saate võtta veel mõned üliõpilased vastu? Nii me ei saa, sest meil on ruumide piiranud, meil on praeguse distantsõppega seonduvad eriolukorra ettevalmistused ja nii edasi. Ja meil on ka õppejõude vaja, sest rohkem üliõpilasi tähendab ka vajadust suurema hulga õppejõudude järele, ka õppejõud töötavad täna vähemalt 40–60 tundi nädalas keskmise koormusega. Ja kõik see kahjuks taandub sellele, et kui me tahame uusi inimesi tööle võtta, siis me ei saa neid võtta niimoodi tööle, et vähendame olemasolevate inimeste palka, selleks et uued inimesed tööle võtta.

12:20 Esimees Henn Põlluaas

Helmen Kütt, palun!

12:20 Helmen Kütt

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Kõigepealt tänan nii õpetaja Liis Reierit kui teid, austatud professor, suurepärase ülevaate, ettekande ja tõepoolest sisulistele küsimustele vastamise eest! Minu küsimus puudutab teie ettekandest kolmandat slaidi, mis on siis õpetajate osakaal, kes soovivad veel õpetajana töötada kuni viis aastat. Ja vaadates seda, siin on võrreldud kolme riiki, neist üks on Eesti, Soome ja Läti, ja vanuses alla 35 aastased, Eesti on ju väga heas seisus. Kahjuks vanuses alla 45 või 54, seal Eesti enam nii heas seisus ei ole. Kas see põhjus, miks selline soov langeb, on siis koormus kõik need põhjused, mida te siin tõite, ka väike palk või on seal mingid muud põhjused? Ja kui te jõuate, aga vaat ma ei jõua enam juurde küsida, küsin teise küsimuse pärast. Aitäh!

12:21 Prof Margus Pedaste

Aitäh! Kõigepealt täpsustuseks, et alla 35-aastastega on meil selles mõttes kõige suurem probleem, et nemad just näevad, et nad ei töötaks ilmselt kauem kui viis aastat. No mis selle juures mure, me tegime ka analüüsi, siis proovisime leida, et millised tunnused, mida on OECD TALIS uuringus hinnatud, prognoosivad just spetsiifiliselt nende nooremate õpetajate koolis jätkamist ja see ongi see, et me leidsime selle, et me tegelikult peame üles leidma need, kes tahavad õpetajaks saada. Kellel õpetaja eriala on esimeseks valikuks, see suurema tõenäosusega jääb sinna kooli ka pikemaks ajaks. Teiseks, pedagoogilise hariduse olemasolu, see tähendab seda, et nad ei tule kooli lihtsalt proovima, vaid nad tulevad tegelikult läbi mahukate õpingute, nad investeerivad iseenda aega, nad investeerivad iseenda kompetentside arendusse ja siis tulevad. Mis on meie jaoks huvitav selline koht, on see, et tuli välja ka välise motivatsiooni olulisus. Ja mis on huvitav selle juures just see, et kui me võrdleme nüüd nende vanemate õpetajatega, siis nende puhul tulid välja nii välise kui sisemise motivatsiooni olulisus, aga nendel noorematel ei tulnud välja, et sisemine motivatsioon prognoosiks nende pikemat edasijäämist kooli. Ja lõpuks: professionaalset arengut takistavate tegurite puudumine. Nagu Liis Reier oma õpetajakarjääri algusest rääkis, et kui 12 tundi koolis oli nii, et rohkem ei jõua, siis kujutage ette, kui morjendav see on, kui ma selle kõrval ei saa ennast harida. Kui ma ei saa lugeda, kui ma ei saa vaadata toredaid ettekandeid oma erialaselt, ükskõik, kas me räägime kitsamalt sellisest ainealasest valdkonnast või pedagoogilisest valdkonnast kui erialast. Ja see on see, mis takistab. See kohapeal ... ma jõuan tagasi sinna, et meil õigesti nagu enne juba kõlas, et käsikäes käivad koormus ja palk.

12:24 Esimees Henn Põlluaas

Riina Sikkut, palun!

12:24 Riina Sikkut

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tänan hästi struktureeritud ettekande eest! Mulle väga meeldis selline kontsentreeritud ülevaade sellest, kuidas õpetajakoolituse õppekavad viimastel aastatel on muutunud. Ja tulevikku vaadates tõite väljakutsena esile just digivahendite või uute lahendustega parema toimetulemise või selle põimimise õpetamisesse. Vaadates tagasi kevadesse, kui see distantsõpe kõiki ootamatult tabas, üks avalikkuses väga teravalt esile tulnud arutelu keskendus sellele, kas peaks olema üks keskne digilahendus, kokkulepitud suhtlemis-, digiõppevahendite üleslaadimise kohad jne või on see näiteks oluline õpetaja või kooli autonoomia osa, et igaüks saab ise endale sobivad vahendid valida. Mis on teie isiklik seisukoht ja mida ütlevad uuringud, mis oleks Eesti jaoks mõistlik tee minna? Aitäh!

12:25 Professor Margus Pedaste

Aitäh küsimuse eest! Siin on kaks mõtet. Üks on kindlasti see, et kõigepealt me peame digilahenduste kasutusele võtmisel pidama kogu aeg silmas seda eesmärki, milleks me seda teeme. Kui meie eesmärk on luua õppijale turvaline õpikeskkond, kus ta ei pea tundma pinget ja muret selle pärast, kas ta oskab erinevatest kohtadest asju leida, siis kõlab mõte ilusti selles suunas, et meil on vaja, jah, ühte keskset lahendust.

Teine mõte on siin see, et see vastus võiks natukene sõltuda ka sellest, millises vanuses õppijatest me räägime. Mida noorematest õppijatest me räägime, seda rohkem on vaja seda n-ö turvatunnet ja seda ühtset lähenemist kõigi õpetajate poolt, kes seda õpilast või siis .. lasteaias on tavaliselt rühmaõpetaja, ütleme, on paar inimest, olukord on natukene lihtsam. Seal on see olulisem. Mida vanemate õppijate juurde me jõuame, seda rohkem me tahame arendada ka õppijate eneseregulatsioonioskust, sh oskust ise planeerida, kavandada oma õppimist, hinnata õppimise tulemust. Ja sel juhul me tahame suunata rohkem sellise autonoomia suunas, et õppida ise valima ka erinevaid vahendeid.

Nii et vastus ongi selline, et tahaks öelda, et vanusest sõltuvalt alguses rohkem üks, edasi järjest rohkem valikuid. Aga nende valikute tegemisel peaks arutama õpilastega koos läbi, miks ühte või teist valikut teha, kuidas see aitab õppimist. Ehk siis ma jõuan natuke nagu teise teemani, et ainealaste oskuste ja teadmiste kõrval me peame üha rohkem tähelepanu pöörama üldpädevustele, sh eneseregulatsioonioskusele ja teistele erinevatele pädevustele, näiteks õpipädevusele.

12:27 Esimees Henn Põlluaas

Heiki Hepner, palun!

12:27 Heiki Hepner

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja, aitäh tõesti väga sisuka ja hea ettekande eest! Ma tegelikult jätkaks seda küsimust, et natukene minu hea kolleeg Riina Sikkut seda juba avas, mida minagi küsida tahtsin. Te ka vastasite sellele. Aga tõesti, et me teame, et te praegu iga-aastaselt uuendate ka oma õppemetoodikat, kuidas siis seda distantsõpet paremini korraldada. Ma usun, et ka teil on see tunne, et see distantsõpe nüüd tuli haigusega, aga ta jääb isegi siis, kui see haigus on lõpuks seljatatud. Kuidas te hindate meie omavalitsusi, aga ka riiki võib-olla laiemalt just selle vormilise poole pealt, riistvara poole pealt, et seda distantsõpet anda? Mis on need kitsaskohad, kas te olete ka seda suutnud analüüsida? Et see õpetamine oleks ühtlasi nii edukas õpilase suhtes, aga ka me teame täna, et ta on küllaltki koormav just õpetaja suhtes. Siin me räägime seda, et õpetajal on suur koormus, see tänane situatsioon tegelikult ju pigem on loonud seda koormust juurde. Aitäh!

12:28 Professor Margus Pedaste

Aitäh! Me võime rääkida kahes erinevas kohas tehnilisest valmisolekust. Üks on kool, mis on täna väga hästi valmis, teine on kodu, mis ei pruugi alati olla ja mis ei ole ka n-ö meie poolt koordineeritav. Küll mis juba viis aastat tagasi meie oma uuring näitas seda, et 97%-l õpilastest üle Eesti on olemas nutiseadmed, mille abil nad saavad minna internetti ja õppida. Aga ka see 3%, võib-olla neid on tänaseks see vähem, aga ka need üksikud õpilased on meie jaoks olulised, et kõik saaksid õppida ja oma potentsiaali avada. Nüüd mis veel selle koha peal on, et olulisem kui see seade on täna meil tihtipeale internetiühendus. Jällegi sama küsimus, et koolides enamasti on internetiühendus juba piisavalt hea, kodudes ei pruugi see alati täna nii olla ja see võib olla meile nagu takistuseks. Kuid nii või teisiti, mida me praegu näeme, et põhiküsimus, asja tuum, ei ole mitte nii-öelda infrastruktuuris, tehnilises valmisolekus, vaid pigem on küsimus hoiakutes, suhtumises sellesse ja metoodikates, kuidas kasutada tõhusalt olemasolevaid tehnilisi võimalusi. Ja mida ma siin mõtlen? Ma mõtlen seda, et kui enne kõlas Signe Kivi küsimus sellest, et me oleme võib-olla 100 aastat maha jäänud või veelgi rohkem oma klassiruumi sisustamisel, siis mida me nägime oma uuringutes koroonaaja alguses, märtsis-aprillis, oli see, et mindi natukene tagasi selles õppemetoodikas, mida kasutatakse tundides. Täna tundides füüsiliselt koos olles hästi sageli kasutatakse juba koostöist õppimist. Õpilased ei istu enam nii nagu Riigikogus, vaid istuvadki, vabandust, kuue või mitme kaupa ümber laua ja õpivad üksteiselt, üksteisega koos ja õpivad ka tegelikult õpetama ja saavad selle hea tunde, mis on tegelikult olla õpetaja rollis. Mida me nägime koroonaaja alguses, oli see, et hästi palju hakkas levima selline n-ö targalt õpetamine või justkui piltlikult öeldes teadmiste ülekandmine ühelt targalt teisele inimesele, videopõhine õpetamine, vaata videost, kuidas asi käib, või siis materjalide lugemine, harjutuste tegemine, sellised õppemeetodid, mis ei ole kuigi nüüdisaegsed, ja tahaplaanile jäid koostöise õppimise võimalused, mis on tegelikult võimalikud ka interneti vahendusel digilahendusi kasutades.

Üks mõte veel siia lõpetuseks on siis see, et mis on meie väljakutse ja mitte ainult Eestis, vaid üle maailma ja kus meie teadlased tegelikult on praegu täiesti maailmas tipptasemel, et luua innovatsiooni maailma jaoks, on õpianalüütika ja hariduslik andmekaeve. See on see koht, kus tõesti tehisintellekt saab õpetajat aidata, mitte asendada, vaid aidata ja tuua nähtavaks selle, mis õpilaste õpiprotsessis toimub, mida, olles klassi ees, me ei näe nii hästi, kui olles klassi sees, ja veel enam see digi võimaldab meil ka tegelikult õpilaste peas toimuvast rohkem aru saada, kui me seda praegu saame. See on tulevik ja loodame, et meie teadlased, õpetajad üheskoos leiavad siin häid lahendusi, mida ka muule maailmale välja pakkuda. Aitäh!

12:31 Esimees Henn Põlluaas

Aitäh, professor Pedaste, suurepärase ettekande eest ja küsimustele vastamast. Ja läheme edasi oma päevakorraga. Järgmiseks ettekandjaks on haridus- ja teadusminister Mailis Reps. Ma palun, kõnetool on teie.

12:32 Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Lugupeetud ettekandjad! Lugupeetud Riigikogu! Lugupeetud spiiker! Tõepoolest suur-suur tänu kultuurikomisjonile ja kultuurikomisjoni liikmetele niivõrd olulise teema tõstatamise eest ja selle saali jõudmise eest. Mul on tõesti väga hea meel, sest õpetajate järelkasv ja väärtustamine on just riiklikult tähtsad küsimused ja mis ongi ju veel olulisem, kui need teemad riiklikult.

Ei pea vist ütlema, et õpetajad on uue põlvkonna jaoks perekonna kõrval kõige olulisemad arengu toetajad ja sel viisil loomulikult ka kogu ühiskonna mõjutajad. Õpetajatest ja nende töö kvaliteedist iga õppija arengu toetamisel sõltub suurel määral hariduse kvaliteet tervikuna ning sellega koos õppija heaolu ja edasine elukäik, kogu riigi tulevik. Need ei ole ju pelgalt suured sõnad, sest tõesti see ju vastabki tõele. Meie õpetajad teevad tänuväärset tööd ning sealjuures näitavad meie lapsed suurepäraseid tulemusi kõigis PISA tulemusvaldkondades, nii nagu siin juba täna saalis korduvalt mainitud. Muidugi võib öelda, et see on vaid üks uuring ja õpetaja töö on ju palju mitmetahulisem, kuid tulemused on kõnekad sellest hoolimata.

Kevadel ootamatult toimunud muutus kogu ühiskonna elukorralduses seadis meid olukorda, kus pea kõik Eestimaa pered on tajunud, kui palju väljakutseid pakub õpetajaamet ja kui olulised on ühiskonnas õpetajad. Digivahend ei asenda inimest, see on meil praegu selgemast selgem ja oleme endiselt ju keset keerulisi olusid, millega peame üheskoos hakkama saama. Samal ajal seisavad meie ees pikaajalised väljakutsed, me peame tagama haridussüsteemi jätkusuutlikkuse loomulikult tulevasteks aastakümneteks.

Selle alustala, Eesti õpetaja väärtustamine ja toetamine. Julgen lapsevanema ja ministrina öelda, et Eesti õpetajad loomulikult ongi Eesti ühiskonnas hinnatud spetsialistid, keda väärtustatakse kõrgelt, aga peame selleks ühiskonnas veel palju rohkem tegema kõikidel tasanditel. Võtame 2013. aasta TALIS-e, mida loomulikult Riigikogu liikmed teavad, siis 2013. aastal kõigest 13% õpetajatest tundis, et ühiskond neid väärtustab. 2018. aastal oli õnneks see tõusnud juba 26,4-le. Ja viimase viie aasta jooksul ametisse asunud õpetajate hulgas oli optimism veel oluliselt kõrgem. Nimelt, 39% noortest õpetajatest tundsid, et neid hinnatakse ja väärtustatakse. Peame tegema ju kõik selleks, et kõigepealt lapsevanematena, kolleegidena, aga loomulikult koolijuhtide, koolipidajatena, riigi esindajatena aitaksime kõik kaasa sellele, et õpetajad tunneksid end oma töös väärtuslikuna. Meie õpetaja on ju tõesti tubli, tark, kannatlik ja pühendunud. Iga väikegi samm, kõige esimene samm, no näiteks tunneme huvi, kuidas meie lähedastel õpetajatel, tuttavatel õpetajatel või kaudsemaltki kokku puutunud õpetajatel läheb, kas saame kuidagi aidata õpetajate tööd veel paremini ja ütleme ka õpetajatele tõesti neid tänusõnu, mida me kohati oma Eesti rahva hulgas üsna vähe kasutame. Täname neid igapäevase töö eest. Ja need pisikesed olulised toetused koolijuhile omavalitsuses, riigis, meil on kõigil üks vastutus, et õpetaja saaks teha oma tööd hästi ning tunneks end toetatuna ja väärtustatuna.

Meie õpetajad on meid viinud maailma riikide sekka ehk parimate hulka, meile vaadatakse alt üles ja ka nüüd distantsõppe kogemuse näol on uskumatu, kui palju, kümned riigid on küsinud, mida ja kuidas te seda päriselt teete. Loomulikult võime ühelt poolt öelda, et me oleme väga palju panustanud e-õppevahenditesse ja jätkuvalt panustame e-õppevahenditesse. Meil on väga mitmeid erinevaid digipädevuse programme, digiõpikuid ja digiõppematerjale ja need pingutused lähevad aastate taha. Distantsõppeperiood lihtsalt tõi selle kõik esile, aga tõi esile ka murekohad. Näiteks oleme uhked selle üle, et nüüd on Opiq-keskkonnas olemas digitaalsed LÕK-õpikud, mis kindlasti aitavad vähemalt osaliselt ka üldist olukorda parandada. Ka ühel platvormil on olemas LÕK- ja RÕK-õppematerjalid, mis annavad abi ka selles osas, mida me kõik ju üheskoos näeme ja ka siin on täna korduvalt välja toodud, kuivõrd eripalgelised ja kirjud meie klassid tänapäeval on.

Õpetaja tööajast ka juba täna siin räägitud. Õpetaja tööaeg on teema, mida Eesti Haridustöötajate Liit on oma uuringutes toetanud, aga väga palju ka tõstatanud küsimust, mida siis tähendab tavapärase 40 tunni asemel reaalne 35 tundi nädalas. Loomulikult tuleb arvestada, et õpetajad on erinevad, aga siiski TALIS 2018 ütleb, et Eesti õpetaja keskmine tööaeg nende endi hinnangul on olulisel määral üle 40 tunni. Olukord on pidev ja see teebki ju murelikuks. Õpetaja väsinuna on palju vähem võimekam, kui ta päriselt saab olla. Õpetaja ju reaalselt ongi keerulises olukorras kogu aeg, see innustav, toetav, emotsionaalselt tasakaalukas, läbipõlemise ennetamiseks ja kvaliteetse õpetamise tagamiseks on vaja tagada, et õpetajate reaalne tööaeg oleks paremini sätestatud.

Kui tahame liikuda kiiresti, tuleb minna üksi. Aga kui me tahame, et kõik koos jõuda kaugele, siis tõesti ainukene lahendus meil väikese riigina, rahvaarvult, on minna üheskoos. Selleks tulebki leida meil aeg, et üheskoos mõttekaaslastega viia mõtted sinna, kuhu igapäevase õpetamise kõrvalt pole jaksu neid viia. Selleks on võimalus võtta aeg mõtlemiseks, tagasisidestamiseks. Selleks on ellu kutsutud riiklik haridusstipendium, mis võimaldab vaba semestri professionaalseks arenguks ja uuteks algatusteks. Nii nagu professor Pedaste juba ütles, et võib-olla need, ka lisaks viis riikliku haridusstipendiumit, on alles esimesed sammud. Aga pean ütlema haridusministrina, et nende levik ja nende populaarsus kindlasti vajab veel turgutamist. Siis on võimalik neid esimesi seemnekesi olulisel määral kasvatada, sest mis on veel olulisem, kui me räägime edasi karjääriredelist ja karjäärivõimalustest, et just sellised vaba semestri võimalused enesetäiendamiseks ja horisontaalselt just tagasivaatamiseks või haridusstipendiumi toetusel oma haridustaset tõsta näiteks doktoritasemele. Just need sammud vajavad meil ka toetust laiemalt ja mõistmist.

Õpetajate järelkasvu tagamiseks on äärmiselt oluline just need alustavad õpetajad, mida täna õpetajate eestkõneleja ja ka kultuurikomisjonis on olnud korduvalt jutuks. Positiivse poole pealt peab ütlema, et neid algatusi ja programme on viimastel aastatel meeldivalt palju üles võetud, kus tuuakse välja, mida alustav õpetaja vajaks, mida me saame veel juurde teha, ja mitmed sellised sammud on ka astutud. Aga üldine tagasiside alustavatest õpetajast kinnitab taas kord sama. Kui õpetaja kooli tuleb, siis töökoormust mitte ei hajutata, vaid pigem antakse need kõige ebamugavamad tegevused noorele tegelasele. Alustavad õpetajad ei ole ju reaalselt valmis täiskoormusega või, ütleme siis, rohkemgi kui täiskoormusega töötama. Ja kõik need koolijuhid, kes näevad uut õhinapõhist, väga särasilmset noort inimest, kes sooviks mitmeidki asju koolis muuta, peaks olema koostöös mentoriga ja toetajaga just see, kes ütleb: oodake, teeme kõike samm-sammult ja siis me ei kaota seda toredat alustavat õpetajat kolme aasta jooksul.

Alates 2013. aastast on tõesti toiminud ka üleriigiline tunnikoormuse regulatsioon. Aga nii nagu ma juba ütlesin, eks me üheskoos peame tõsiselt tunnistama, et see on toonud ka kaasa üsna suuri pingeid kooli kollektiivis. Koolijuhtide diferentseerimine on üsna erinev ja ühtlaselt leitakse, et kui õpetaja karjäärimudelit nüüd ma loodan lähiajal rakendada, tuleb seal tasuküsimus oluliselt läbipaistvamaks teha.

Õpetajate palk, ei hiili küsimusest kõrvale, on olnud oluline läbi mitmete erinevate valitsuste, on jätkuvalt oluline. Tõesti, kui OECD keskmise palgaga võrrelda, on meil pikk tee minna. Kui aga vaadata eelarvelist proportsiooni, mis meil on laekunud üldharidusele, ei ole seal midagi häbeneda. Seega, kui me jätkuva majanduskasvu ja arengu tingimustes hoiame pidevalt silma peal, et õpetajate palk päriselt, kogu aeg ja reaalselt tõuseb numbrites ja sellele ei lisandu uusi töökohustusi ümberjagamise mõttes, oleme me kindlasti teinud olulise sammu. Me oleme hetkel OECD kõige kiirema palgatõusuga riik ja usun, et kui me nii jätkame, siis saab uuesti kinnitust ka see, mida professor Pedaste juba kenasti välja tõi.

Uskuge või mitte, haridusvaldkonnas on täna konkursid sama kõrged kui kõigi teiste populaarsete erialade hulgas ja see muutus on toimunud hetkeliselt, umbes kahe viimase aasta jooksul. Nii et midagi me oleme ühiskonnas õigesti teinud. Ei tohi peatuda.

Ja see küsimus, mida me selle eelarve menetluse juures ütlesime, et kahjuks sel aastal avalikus sektoris palgad on peatunud, on ju haridustöötajate liidu poolt õigesti püstitatud. Küsimus on perspektiivis ja seda me peame kevadel eelarvestrateegia puhul väga täpselt vaatama, et perspektiivitunnetus õpetajatele tagasi anda, sest see ongi selle karjäärimudeli märksõna.

Mis on oluline muutus ka, mis on just tulnud õpetajatelt endalt, on lähtetoetuse summa, mis oli jagatud üsna väikesteks osadeks, on nüüd siis ühekordse summana väljamaksmiseks, 12 783 eurot, ja me lisasime siis, hea Riigikogu, nagu te mäletate, ka tugispetsialistid. Ja tõesti peab tunnistama, et kooli minevad tugispetsialistid on ka üsna kenasti selle üles leidnud.

Kui vaadata veel tagasisidemena või edasi, mis siis on vaja meil edasi teha, siis üsna varsti kohtume aruteludel hariduse arengukava ümber. Hariduse arengukava 2021–2035 toob mitmes kohas välja neidsamu teemasid, mida hea kultuurikomisjon siia suurde saali on toonud. Küsimuses, kuidas ja mis sammudega saaksime veel rohkem toetada tänast haridussüsteemi, õpetajat ja just järelkasvu võtmes. Millised on siis ettepanekud või sammud edasi, seda me, veel kord ütlen, arengukava puhul on need enam kui tuhatkond erinevat üritust, pakkumust kokku pandud üsna selliseks kompaktseks dokumendiks, aga joonestub sealt välja koolijuhtide toetamine, sest kooli õhkkonda väga suuresti mõjutab koolijuht, joonistub sealt välja, et me peame jätkama omavalitsuse haridustöötajate koolituse programmiga, sest kehv haridustöötaja omavalitsuses on ka väga demotiveeriv. Kindlasti räägime edasi ennastjuhtivast haridusjuhist, sest just selline aktiivne, iseennast täiendav ja õppiv direktor, koolijuht, on meie märksõnad. Ja mis siin salata, õpetajate palkade miinimumi kõrval olen ka eestkõnelejaga kindlasti nõus, pigem ja koos võib-olla tuleb vaadata karjäärimudelit ja tunnistada ausalt, et oleks aeg tuua tagasi palgaastmed, mis sõltuvad mitmetest nii vertikaalsetest kui horisontaalsetest liikumistest, kus sa saad vahepeal lahkuda ja siis tagasi tulla. Ja kindlasti tuleb sellega koos vaadata läbi, kas vähemalt teatud osas õpetajate kvalifikatsioonireeglid annavad ka toe, kui sa vahepeal näiteks erasektorisse välja liigud ja tagasi tuled.

Selliste ettepanekute koha pealt palungi, hea Riigikogu, olen loomulikult valmis vastama ka küsimustele, sellele koosmõtlemist, sest sel hetkel, kui me oleme siin hariduse arengukava ka kinnitanud, siis need head mõtted peaksid jõudma juba tegevuskavadesse ja konkreetsetesse töörühmadesse, et tulla siis juba juriidiliste algatustega teie ette, kui vaja, ka seadusemuudatustega. Aitäh!

12:47 Esimees Henn Põlluaas

Aitäh, austatud minister! Aga enne, kui ma annan kolleegidele võimaluse küsimusi esitada, me peame panema hääletusele istungi pikendamise, mille palve on teinud meile kultuurikomisjon. Ja kõigepealt saalikutsung.

Austatud kolleegid, panen hääletusele kultuurikomisjoni ettepaneku pikendada istungi aega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

12:49 Esimees Henn Põlluaas

Tööaja pikendamise poolt oli 26 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Istung on pikendatud kella kaheni. Palun, head kolleegid, esimese küsimuse esitab Liina Kersna.

12:50 Liina Kersna

Aitäh, istungi juhataja! Austatud minister! Ma tahan küsida hoopis huvihariduse õpetajate järelkasvu teemal, mis on täpselt sama kriitiline nagu üldhariduskoolide õpetajate järelkasvu teema. Ma tean, et te olete regulaarselt kohtunud huvihariduse õpetajate esindajatega ja see on suurepärane. Ja te olete arutanud nendega ka võimalusi, kuidas huvihariduse ja õpetajate palku siduda üldharidusõpetajate palkadega. Äkki te tutvustate meile oma mõtteid või plaane, mida saab riik teha selleks, et huvihariduse õpetajate seas oleks konkurents ja järelkasv?

12:51 Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh suurepärase küsimuse eest! Ja eriti aktuaalne on ta täna, kui kahjuks üsna kurbade koroonanumbrite võtmes käib elav debatt meil tervishoiuesindajatega, et kui suures hulgas ja, ütleme, ulatuses peaksid olema piirangud huviharidusse. Selles mõttes on see täna väga-väga aktuaalne. Mina ja laiemalt haridusüldsus on ju lõpuks jõudnud konsensusele selles osas, et haridus ei ole ainult see ja inimest edasi oma valikutes toetab väga-väga palju see, mis toimub ju ka põhiainete väliselt, on ta siis koolimajas, on ta huvihariduskeskustes-koolides. Siin need mudelid on väga-väga erinevad.

Esiteks, miks ma kutsusin ellu huvihariduse ümarlaua nüüd juba mitme aasta eest, oligi see, et oli mitmed erinevad väljakutsed, sealhulgas loomulikult õpetajate teema ja järelkasv, aga peamine fookus oli tegelikult sellel, et huvihariduse spetsialistid tundsid, et nad on kuidagi ära kadunud. Debatt käis siis selle ümber, et kas kõik see, mis on üldhariduse formaalsest õppekavast väljas, on noorsootöö või on ta haridus. Ja noorsootöö justkui haridusspetsialistidele tundus äärmiselt vajalik ja toetav, aga mitte ainuvõimalik definitsioon nende tegevusele. Nüüd, sellest edasi on see kujunenud juba hoopis detailsemaks, näiteks sotsiaalsete partnerite valikul, mitmete laiemate tegevuste juures näiteks tantsu huviala, kas ta on sport või huviharidus. Nii et seal on väga palju selliseid lisateemasid tulnud.

Aga nüüd, tulles teie küsimuse juurde, siis seal on olnud peamiselt kaks põhimõttelist ettepanekut. Üks on minna ja kasutada sedasama mudelit, mis tegelikult on Riigikogu heaks kiitnud, ja see on huvihariduse riiklik toetus. Ja see on hetkel siis riigi eelarvestrateegias püsivalt sees olnud nüüd mitme aasta vältel 15 miljoni euroga, et tõsta märkimisväärselt seda toetust, mis iganes summas, no seal on räägitud 10-st või 15-st miljonist, ja öelda siis kohalikele omavalitsustele, et see on toetuseks selle olemasoleva huvihariduse osas. Sest see debatt, nagu te mäletate, Riigikogus käis selle üle, et see 15 miljonit on suunatud uute huviharidusvaldkondade suunas ja on suunatud uute tegevuste ja uute gruppide hõiveks.

Vastuolu tekib nendel näiteks väga lugupeetud muusikakoolist või kunstikoolist või tehnikavaldkonnast, kus see on toimiv organism, ja nemad tahaksid palka tõsta. Nii et esimene on olnud sellesama toetuse suurendamine, mis ei vaja väga mingit lisaotsust, ja teine on kasutada mudelit, mida on kasutanud meie selline üldine kokkulepe, et alusharidus on oluline. Ja alates 2017. aastast, kui ma nüüd ei eksi, või oli see 2018. aasta, ma pean nüüd meenutama, sellest ajast peale on siis järk-järguliselt kuni eelmise aastani ei jõutud 100% juurde lasteaiaõpetajatel ja kooliõpetajatel, kui nad on sama kvalifikatsiooniga ja siis 90% juures, kui nad on madalama kvalifikatsiooniga. Ja see mudel nägi välja selliselt, et riik toetas kohalikke omavalitsusi teatud koefitsientide alusel, ütleme nii, järele aidates natuke keerulisemas olukorras olevad omavalitsusi. 

See oli üsna pikk debatt, kuidas seda koefitsienti luua. Ja siis selline järeleaitamine toimus. Nüüd midagi sarnast on kaalutud. Mõlemad mudelid on olnud laual ja, ütleme ... Vabandust! Kolmas mõte on olnud ka, et teatud tüüpi huvikoolid võiksid olla justkui riikliku palgafondi osas. Aga pean tunnistama, et selles osas vist väga suurt konsensust ei ole, sest kohalikud omavalitsused täna huviharidusse ja noorsootöösse kokku investeerivad enam kui 400 miljonit ja meil ei ole mõtet asendada kohalike omavalitsuste väga head tööd selles osas. Nii et pigem me räägime sellisest lisatoest. Need on, ütleme, üldiselt selle ümarlaua mõtted olnud. Aitäh!

12:55 Esimees Henn Põlluaas

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

12:55 Kristina Šmigun-Vähi

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Oktoobri lõpus oli kultuurikomisjonil võimalus kuulata õpetajate järelkasvu teemadel kolmanda sektori partnereid, need olid siis mittetulundusühingud Noored Kooli, Tagasi Kooli, asendusõpetajate vahendusprogramm, "Alustavat õpetajat toetav kool" ja Edumus. Ja sellest kohtumisest jäid kõlama murekohad, mis nagu igaüks tõi välja. Ja teate, neid ei toodudki, nad ei rääkinud rahast, sest mina küsisin raha kohta, nende eelarvete kohta, et millised need on. Need olid muidugi naeruväärselt väikesed  – vabandust mu väljenduse eest –, aga toodi välja hoopis see, et meie süsteem on liiga bürokraatlik ja meil puudub üldse koostöö Haridus- ja Teadusministeeriumiga. Ja bürokraatlik just selles suhtes, et kui on vaja asendusõpetajat koolis, siis seda on vaja kohe, ja et see toiming ära teha, siis võtab see ülimalt kaua aega, et täita lepinguid ja täita kõiki neid protseduure. Aga see selleks. Arvestades tänast olukorda Eestis, siis kas Haridus- ja Teadusministeerium on õpetajate probleemi leevendamiseks valmis tegema koostööd kolmanda sektori partneritega, et nad võiksid olla siis Haridus- ja Teadusministeeriumile tugimehhanismiks?

12:57 Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh, suurepärane küsimus! Mina tahaks küll kiita oma Haridus- ja Teadusministeeriumi suurepäraseid töötajaid, sest olen täiesti veendunud, et tänase päeva seisuga, julgen öelda, et väga paljudel nendest on väga pikaaegne töökogemus ka väljaspool ministeeriumi. Ja on tõesti tulnud õpetajana või aktiivse õppejõuna ministeeriumisse just täpselt selliseid, ütleme, väga edukaid kogemusi ühes või teises sektoris rakendama. Meil on mitmed tulnud täpselt nendest programmidest. Kui nad tõesti kurtsid, ma pean pean siis üle küsima meie nii asekantslerilt kui osakonnajuhatajatelt. Mulle on pigem jäänud mulje, et me ainult nendest räägimegi Haridus- ja Teadusministeeriumi erinevatel arengukavade või juhtkondade koosolekul. Nii et ma kinnitan veel kord, et me oleme väga avatud nii oma sellistele suurtele sotsiaalsetele partneritele, mis õpetajate puhul on näiteks õpetajate koostöökogu. Loomulikult on ametiühingute poole pealt traditsioonilisemad, võib-olla õpetajate liit on olnud selline traditsioonilisem, EHL loomulikult oma suuruselt, aga kõik need initsiatiivid suuresti, osa nendest on tulnud puhtalt MTÜ-de ja omaalgatusena. Osa nendest programmidest on tulnud ka erinevatest Euroopa meetmetest, kus ka see arengukavades, töörühmades tuleb välja, et see on probleem ja pakutakse välja selline projektipõhiselt Euroopa raha, et otsime sellele probleemile lahendust. Absoluutselt kindlasti kinnitan, et Haridus- ja Teadusministeerium ja mina ministrina olen valmis igakülgselt selliseid vahvaid algatusi rakendama, ja kui ma täna siin tõin mõned näited välja, näiteks alustava õpetaja programm on täpselt sellelsamal kodanikualgatusel, kus nad ise võtsid initsiatiivi, töötasid, arutasid ja need on olnud ise õpetajad, kes on tundnud oma tööletuleku puhul, mis on need kitsaskohad, näiteks, et koolijuht ei toeta või lükatakse kõik ebamugavad teemad sinna ja keegi tegelikult väga ei hooli ja siis sa liigud ära ja siis, kui hakkad ära liikuma, siis öeldakse, et oodake. Täna siin eelkõneleja, vist üle-eelmine, ka mainis, et tal oli üks hetk, kus tal on see kriis. Ja see on uue töökoha puhul üsna normaalne, nüüd on küsimus, mis on need toe kohad. Aga jah, absoluutselt.

12:59 Esimees Henn Põlluaas

Signe Riisalo, palun!

12:59 Signe Riisalo

Aitäh, istungi juhataja! Minister! Eile hilistel õhtutundidel arutasime järgmise aasta eelarvet ja hääletasime muudatusettepanekuid. Rohkem kui ühe fraktsiooni ja rohkem kui üks muudatusettepanek puudutasid ka haridusvaldkonnas ressursside tõstmist. Need ei leidnud heakskiitu. Samal ajal, kui me vaatame riigieelarvet järgmiseks aastaks, siis õpetajate järelkasvu meetme juures me näeme numbrit miinus 5,7 protsenti. Tulles nüüd varasema kolleegi küsimuse juurde ja professor Pedaste poolt väljaöeldu juurde, siis me kuulsime, et noortel õpetajatel võiks kontakttunde olla mitte üle 15 tunni ja neil, kellel pension juba silme ees, mitte üle 10 tunni. See on ainult üks võimalik meede abistamaks õpetajaid ja haridussüsteemi, jättes kõrvale näiteks klassis laste arvu vähendamise. Aga selleks, et seda realiseerida, on meil vaja juurde ressurssi. Ja lihtne arvutus ütleks, et me peaks pooleteistkordseks tõstma palgafondi, mis on õpetajatele ette nähtud ja siis alles võiksime sealt edasi rääkida palgatõusust. Siis minu küsimus on, kuidas te sellesse suhtute ja kas võiks selle siis ära teha?

13:01 Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh hea küsimuse eest! Jah, need debatid on olnud mitu aastat. Mis on see õpetaja miinimumpalk, mille juures on saadud mingisugune selline kriitiline piir, mis on, ütleme niimoodi ... ma ei taha öelda, et piisavalt motiveeriv, aga ütleme elamiskõlbulik ja siis saaks ülejäänud ressursid teistele kitsaskohtadele suunata. Sest eks me ju kõik mõistame, et riigieelarvet planeerides, et me eriti hetkel, kus kogu aeg me iga selle eraldise juures, nii ka selle eelarve tegemise juures, mis saab olla minule meelsam tegevus kui haridusvaldkonda raha leidmine. Tuli kaaluda, et kui palju me oleme valmis oma laenuprotsenti tõstma. Ja sealt tulid sellised keerulised otsused. Mina loomulikult olen ka täna valmis teile ütlema, et ega riigieelarves haridusvaldkonnas seest ka leiab õpetaja palgatõusuks vahendeid. Et küsimus ei ole selles, küsimus oli põhimõtteliselt otsuses ühel hetkel, et kuna ikkagi arvestatav osa meie eelarvest on täna, tugineb võetud laenudele, me oleme küll uhked, et see on väga madal. Kas avalikus sektoris palgatõusudeks on hetkel kõige parem aeg, aga ma usun, et selle debati juurde me tuleme juba loetud kuude pärast tagasi. Sest sellel aastal me kõik hoiame ühiselt seda, et ei tuleks eriolukorda ja siis tuleb ka riigieelarve strateegia kinnitada. Nüüd, kas me oleme valmis märkimisväärselt vähendama õpetajate koormustunde. Põhimõtteliselt on seesama asi nagu palgatõus. Selles mõttes, et selle saab, mina ütleks, et selle peale ma vaatan õpetajate esindusorganisatsioonidele otsa ja küsin, et millise tee me võtame, kas meil endiselt on vaja seda miinimumi tõsta, sest ma saan ühiselt aru, et eesmärk on siiski jõuda 120 protsendini miinimumi osas. Ja siis ... või me siiski läheme ja astume sammu näiteks, kas koormuste osas või me astume sammu, ütleme sellise jõulise sammu karjäärimudeli osas. Kõik vajavad ressurssi, kõik lähevad sinnasamasse õpetaja kategooriasse ja kõiki kolme korraga, me peame üksteisele tunnistama, Eesti riigi eelarve tõenäoliselt ühe aastaga välja ei vea. Aga kui ma isiklikku arvamust võiks öelda, siis karjäärimudel ja õpetajate koormused tulevad igal juhul käsikäes. Aga tõenäoliselt on see debatt üsna keeruline, sest nii nagu te, hea küsija, ka teate, tuleb kohe küsimus, et ühe õpetaja koormustundides ja tema kodutöö maht on ühesugune ja mõne teise spetsialisti selline, ütleme, aine pühendumus on pigem auditoorne ja ülikoolides on ta üsna palju antud nõukogu tasandil. Me oleme nüüd mitu aastat proovinud jõuliselt sellist koolijuhi ja koolitasandi autonoomiat, ja tagasiside on väga varieeruv. Seetõttu pigem ollakse arvamusel, et riik võiks rohkem seda reguleerida. Kui me läheme rohkem reguleerima, siis me peame koos selle debatiga läbi tegema ühtegi aineõpetajat hetkel välja toomata, et kellel on see auditoorse maht suurem ja kellel tuleb see rühm võib-olla väiksemaks teha selleks, et anda talle selleks muuks individuaalseks tööks aega. Ma päris ei julge üldistada, kas ta on, ütleme, ainult staažipõhine või siiski tuleks arvestada neid nüansse, mis haridussüsteemis on üsna tundlikud või näiteks need teemad, mis siin kohe tuleb kaasa võtta. Kas mingitel puhkudel võib-olla see klass võib olla suurem, aga näiteks rakendada hoopis abiõpetajat, mida täna vist, kui ma ei eksi, Liina Kersna küsis. Et ka teatud juhtudel, tõenäoliselt, võib olla see parem vahend, sest olles päris lähedalt näinud ka mitme kooli praktikat, kes on proovinud nii väga väikseks klasse teha, tasemerühmadeks. Kui minnes tagasi suurema klassi juurde ja suunates sinna kaks õpetajat, ütlevad nad täna kinnitatult, et see teine õpetaja samas klassiruumis annab parema efekti, kui selle õpetaja ühe klassiruumi vähendamine. Nii et eks me peame nüansse kõiki arvestama, aga et need tulevad koos karjäärimudeliga lauda ja siin seekord ei saa teha atestatsioonis sellist kolmeastmelist hästi lihtsat ... ja tõenäoliselt me kõik ühiselt ka leiame, et ainult staaž ei ole see, mida me tahame nendes astmetest karjäärimudelis näha. Siis need arutelud saavad olema üsna sellised tulised, aga ma usun siiralt, et see tulemus on seda väärt.

13:06 Esimees Henn Põlluaas

Heidy Purga, palun!

13:06 Heidy Purga

Suur tänu, lugupeetud spiiker! Hea Mailis! Kuna te seisate siin meie ees, on mul väga hea võimalus küsida. Kuna paljud vaatavad meie istungit, palju on kaasaelajaid, kindlasti mõtlevad selle peale ka need, kes täna on esinenud siin, need, kes siin saalis istuvad. Mis te kostate? Mis saab sellest kultuurikomisjoni poolt esitatud ettepanekute vihust nii-öelda või nendest ettepanekutest, mis teie lauale jõuavad? Mida te teete nendega? Kui oluliseks te peate ja kas te lubate sellega tegeleda?

13:07 Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh suurepärase küsimuse eest! Kõigepealt kindlasti ka kultuurikomisjonis oli juttu juba ja kordan siinkohal üle, et nüüd on väga aktiivselt on alustanud juba mitme-mitme kuu eest tööd, või noh, lausa aasta eest nüüd õpetajate järelkasvuprogramm. Vahepeal liikus küll rohkem elektrooniliseks, nüüd jälle elektrooniliseks. Vahepeal saadi ka, reaalelus kokku, aga see õpetajate järelkasvuprogrammi arutelu või töörühma arutelu täpselt selliseid ettepanekuid analüüsibki. Nüüd, mida nendest päriselt saab. Kõigepealt me peame kindlasti vaatama, et need õiged ja olulised märksõnad oleksid ka arengukavades. Sest me oleme ühiselt ju lubanud, et arengukavad saavad olema ka riigieelarve strateegias olulised märksõnad. Seetõttu ma peaksin oluliseks, et need õiged asjad on seal kõik sees. Ja nüüd teise punktina edasi on kindlasti väga-väga oluline ka see, et me koos põhimõtteliselt kahe põhiülikooliga, küll seal kaasnevad ka osaliselt natuke teised ülikoolid ka, aga ütleme siis üldiselt ülikoolidega leiame ka need lahendused, mida osad, mida täna professor Pedaste ütles, osad on tulnud ka Tallinna Ülikooli poolt, näiteks innovatsioonikeskuse poolt. Et me mitte ainult ei oota, vaid me ütleme ülikoolidele, mis on need kolm asja, mida me saaksime teha ära kohe. Et järgmisest õppeaastast juhtuks midagi. Me näeme, et konkursid on väga kõrged, me näeme, et tegelikult väga paljud väga motiveeritud töötavad õpetajad täna ei saa sisse, mida me saaks teha selleks, et need grupid oleks vähemalt mingi aeg, kus meil järelkasvuga on teema, suuremad ja ministeeriumi poole pealt loomulikult samamoodi tuleb tagasisidestada ja vaadata, mis on need asjad. Kas meil on tõesti vaja mingeid seadusemuudatusi, täpsustusi, mis on need poliitika kujundamise instrumendid lisaks eelarvele, mida me veel peaksime kindlasti rakendama. Ja eelarve osas, nagu me mõistame kõik ühiselt, on ka tulemas üsna selline oluline hetk, sest me ju praegu rakendame ka uusi Euroopa rahasid ja mitmed sellised väga olulised haridusalgatused läbi ajaloo, kui me läheme tagasi 2000ndate algusesse, on tulnud just Euroopa rahade toel – mitmed digilahendused, investeeringud, aga ka mitmed pehmed meetmed, kus me katsetame ära ja siis on meie asi, kas me seda edasi hoiame, et see annab ka sellise hoopis uuema võimaluse neid ettepanekuid jälgida ja vaadata, kaotamata ära juba Kristiina Šmigun-Vähi poolt toodud neid mitmeid organisatsioone, kes juba teevad. Aitäh! 

13:10 Esimees Henn Põlluaas

Helmen Kütt, palun!

13:10 Helmen Kütt

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh selle ülevaate eest! Minu küsimus puudutab kaasavat haridust ja seda teemat, mis oli laual, kui põhikooli- ja gümnaasiumiseadust muudeti. Te siin eelnevas ülevaates rääkisite, et võib-olla peab tagasi pöörduma ja vaatama, kas ka karjäärimudelis muudatusi teha. Kuidas teil tunne praegu on, kas selle teemaga, kui kaasava hariduse, hariduslike erivajadustega lapsed ja nende toimetulek, koolis tugisüsteemide ebapiisavus, kas seal oleks vajalik kas muudatusi teha seadusandluses või siis täiendavad ressursid, et oleks nendel lastel ka abiõpetajad ja vajalikud spetsialistid koolides olemas?

13:11 Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh! Alati ja pidevalt peab tagasi vaatama. Ja kaasav haridus on üks selliseid olulisemaid teemasid, kus ei tohi kunagi väsida, sest lapsed tulevad alati uued, väljakutsed on alati uued ja me ka mõistame ju neid koolide väga jõulisest tagasisidestamisest, kus need kitsaskohad on. Ka läbi Rajaleidja tuleb neid ja nüüd on ju väga paljudes maakondades tekkinud sellised võrgustikud või lausa koondatud kokku ja sealt ka selline info väga kiiresti liigub. Aga kus meil on võib-olla kõige esimene kitsaskoht, kui ma julgen üldistada, kus me kohe tuleme kaasava hariduse või – kas see on kaasav haridus? –, ütleme nii, et hariduslike erivajaduste toetamise juures on alusharidus. Koolides on astutud selgelt samme, kus omavalitsuse teadlikkus, kus me, kus me vähemalt tunnistame, milliseid puudujääke või kohti on ja süsteem on ikkagi põhimõtteliselt nagu välja joonistatud, siis enne 7. eluaastat on see väga-väga kõikuv. Ja nüüd, kui meie alushariduse, nii arengukava poole pealt kui ka sellise kontseptsiooni juures, seda eelnõu tegime, siis see aina enam ja enam tuli välja, et alushariduse seaduse debatt siin Riigikogus saab olema väga palju ka sellest fokuseeritud, kui palju me tegelikult sellist varajast märkamist tegelikult suudame toetada, kas meil on ja milliseid ressursse me selleks vajame. Ja kindlasti ei saa see olla ju ainult see, et me ütleme kohalikele omavalitsustele tee seda, vaid sellisel juhul me peame leidma ka need, need vahendid ja lahendused.

Ma ei taha öelda, et koolis ei oleks väljakutseid, kindlasti on, ja küsija küsimust ma ka mõistan, et seal tuleb vaadata ka neid mudeleid erinevalt ja paindlikult, et ei ole sellist ühte kiirteed selles lahenduses. Aga jah, kui ma julgen ressursside mõttes öelda, siis koos sellega tuleb kindlasti tunnistada, et alla 7-aastaste teema on veel keerulisem ja seal on ka mitmed muud legaalsed aspektid, sest tihti selleks ajaks ei panda erivajadust välja, lasteaias ei tunnistata seda veel, sest lapsevanem ei ole käinud seda teed läbi. Koolisüsteemis on see justkui struktureeritum, sest seal on selge, et kui sa ei ole seda meditsiinilist teekonda läbi teinud, siis me ei tea, kuidas sind aidata ja see lõpuks on kuidagi kuidagi rohkem rohkem paika jõudnud, siis lasteaias tihti on see küsimus, et mingi laps kas segab või on agressiivne, aga see, kuidas teda aidata ja mis on need lahendused, jääb tihti tagaplaanile. Siin on kindlasti Sotsiaalministeeriumi ja haridusministeeriumi koostöö küsimus ka.

13:14 Esimees Henn Põlluaas

Aivar Sõerd, palun!

13:14 Aivar Sõerd

Austatud minister! Ma tulen selle küsimuse juurde, mida vist Signe Riisalo küsis, kui ma ei eksi. See puudutas meedet õpetajate järelkasv ja areng ja siin on eelarve seletuskirjas, et siin on vähenemine, kulude vähenemine 5,7%. 45 miljonit on tänavu, järgmisel aastal 42,7 miljonit. 5,7%. Suur vähenemine. Ma küsin sellepärast, et aru saada sellest tegevuspõhisest eelarvest. Mis siin muutus? Mis siin sisuliselt muutub? Seletuskiri sellele vastust ei anna. Midagi kärbitakse või mingeid tegevusi muudetakse. Kust see raha vähendamine toimub, mille arvelt, mis põhjusel? Mis on selle vähenemise sisu? Ma tahan lihtsalt aru saada sellest tegevuspõhisest eelarvest. See on, ma ütlen kohe, et see on täiesti läbipaistmatu, lihtsalt programm. Õpetajate järelkasv, 42 miljonit järgmine aasta. Aga millest see koosneb? Seletuskirjast on üksikud suvalised numbrid. Aga kuidas see jaguneb, ma aru ei saa. Keegi ei saa aru, ma eeldan. Aga rääkige, mille arvelt see 5,7% vähenemist tuleb. Miks see vähenemine on?

13:15 Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh, hea küsija! Ma sellisel juhul, kuna te olete ühest fraktsioonist, teen ettepaneku, et ma palun selle täpsustada nendelt inimestelt, kes erinevalt nii teist kui kahjuks ka minust saavad sellest detailidest aru, sest sellisel juhul ma pean igal juhul minema oma finantsinimeste juurde ja küsima, kas on tegemist mingi Euroopa meetme vähenemise, mingite struktuuride muudatusega. Eelmine aasta, nagu te, hea küsija, mäletate, me debateerisime ühe teise küsimuse ümber ja lõpuks tuli välja, et oli ühest programmist teise tõstetud. Nii et ma seetõttu, olles õppinud paaril viimasel päeval oluliselt ütlema kohe, et ma ei taha eksida, mul ei ole hetkel täit informatsiooni. Ma seda täpsustan ja ma saadan teie fraktsioonile, kui sobib, sest suure tõenäosusega, kui oleks olnud mingigi kärpimine, siis ma ministrina teaksin. Seetõttu tõenäolisem on kas mingi Euroopa raha liikumine, ühest teisest programmi tõstmine või midagi muud sellist, mis kindlasti ei rahandusinimesele on väga huvitav, aga sisu osas mingit põhimõttelist otsust kuskil midagi koondada kindlasti ei ole.

13:16 Esimees Henn Põlluaas

Katri Raik, palun!

13:16 Katri Raik

Hea eesistuja! Hea minister! Meil on endiselt Eestis kaks paralleelset koolisüsteemi, eestikeelne ja venekeelne. Ja ma olen mures venekeelse kooli põhikooliõpetajate pärast, kes töötavad vene keeles ja kes ei ole kübetki nooremad kui eestikeelse kooli õpetajad, pigem keskmiselt veel aastakese-kaks vanemad. Need inimesed lähevad peagi pensionile. Mis siis saab, läheme üle eestikeelsele haridusele või kust me need venekeelsed õpetajad uued võtame? Neid ei tule kohe kuidagi kusagilt. Aitäh!

13:17 Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh väga hea küsimuse eest! Eks seda teemat ole siin mitmel korral ka ju arutatud, et sellist spetsiaalselt, meil on mitmekeelsed õpetajad, meil on LÕK-programmid, meile antakse sellist lisamooduleid selleks, aga jah, põhiõpe toimub sellise ühtlase õpetajaskonna jaoks. Mis olemasolevate õpetajate puhul on, on muidugi kõigepealt väga oluline on see, et kas täna olemasolevaid, eesti keelest erineva õppekeelega koolide puhul, et me oleme kindlasti teinud väga palju samme selleks, et need oleksid samas inforuumis hariduse, täiendkoolituse ja info mõttes. Aga meil on veel väga pikk tee minna, et kas või sellised erinevad, ka nüüd juba uuesti avanevad Euroopa meetmed võimaldavad tuua selliseid koolitusi, täiendusi, võimalusi, mis tihti ebaproportsionaalselt vähem jõuab nendesse koolidesse. Seda näitavad meie uuringud. Aga nüüd, kui järelkasvust rääkida, siis jah, lähenemine väga selgelt on olnud, et haridusteaduskondades on, ütleme, selline lisatugi sellele, aga põhiõpe toimub ühtlaselt ja seal sellist erisust, muukeelne haridussüsteem, ju konkreetselt ei tehta. Aitäh!

13:18 Esimees Henn Põlluaas

Jevgeni Ossinovski, palun!

13:18 Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Austatud minister! Ma küsin õpetajate palkade kohta. Mul üks tuttav noor õpetaja läks 2013. aastal kooli tööle ja just sel aastal ütles, et selle aja jooksul tema palk on tõusnud kaks korda, mis on päris märkimisväärne saavutus ja loomulikult, nagu tead sina ja tean ka mina, see ei ole tulnud iseenesest. Tegelikult on selle viimase kuue-seitsme-kaheksa aasta jooksul valitsused prioritiseeritud eraldi õpetajate palka. Oleme püüdnud sellist 100-eurost palgatõusu aastas hoida nii sinuga koos kui ka enne seda ilma sinuta. Aga nüüd järgnevatel aastatel on eelarves ja strateegias baranka – arusaadavatel põhjustel, nagu sa ütlesid, et raha valitsus ei leidnud. Minu küsimus ei ole see, et miks valitsus ei leidnud seda raha, aga mis sa arvad, millist sõnumit see annab ja kui suurt tagasilööki see just nimelt tänase küsimuse valguses, õpetajate järelkasvu mõttes annab, et valitsus katkestas selle väga ilusa jada, et me iga aasta siiski prioriteetselt õpetajate palka tõstame.

13:20 Haridus- ja teadusminister Mailis Reps

Aitäh! Kui me jääme selle kokkuleppe juurde, mis eelarve tegemise juures väga selgelt laual oli, et küsimus on vaid kuni kevadeni ja kevadel riigi eelarvestrateegias loetud kuude pärast, nii nagu hea küsija teab, me räägime ju põhimõtteliselt nelja kuu pärast arutame riigi eelarvestrateegiat uuesti. Kui me nelja-viie kuu pärast oleme selle teema juures, kus me reaalselt räägime õpetajate palgatõusu jätkust, siis ma usun, et selle ühe võnke me üheskoos kogu sellel segaduste ajal suure sõnumina ta kindlasti lahjendab seda, selline usk, et see 100 eurot on selline loogiline rütm, vähendab, mul on äärmiselt kahju. Pean tunnistama, et endiselt kuni lõpuni arvasin, et vähemalt osaliseltki ressursside piires seda on võimalik teha. Aga jah, ma jääksin selle juurde, et kui see küsimus saab positiivse lahenduse nelja-viie kuu pärast, ei ole see põhimõtteline muutus. Kui kevadel ei ole palkade osas positiivset lahendust, siis kindlasti see, millega ma alustasin, ütleme nii, et märkimisväärselt on tõusnud selline usk ja soov astuda haridusteaduskonda, see kindlasti oma jälje koheselt jätab. Vabandust, et ajast üle läksin!

13:21 Esimees Henn Põlluaas

Pole hullu. Aivar Sõerd,

13:21 Aivar Sõerd

Ma kõigepealt tänan, aitäh, austatud minister, eelmisele küsimusele vastamise eest. Ma jään ootama seda vastust. Aga ma kasutan võimalust ja küsin veel. Eile oli meil siin, ma küsin jälle, et riigieelarvest aru saada, eile oli siin Aivar Kokk, rahanduskomisjoni esimees, ja rääkis eelarvest. Ja siis ta ütles, et kõigil ministeeriumidel kärbiti tegevuskulusid 1,7% ja suunati ümber IT arengusse. Mul on siin kaasas, näete, haridusministeeriumi eelarve.

13:22 Esimees Henn Põlluaas

Teeme väga lühidalt, sest tegelikult küsimuste-vastuste aeg on läbi. 

13:22 Aivar Sõerd

Ma küsin seda kärbet, millest räägitakse, 1,7%, seda ei ole eelarves. Kas on kuskil mingisugune teistsugune eelarve, mida riigieelarve või Riigikogule pole näidatud? Aga kui te saate vastata, siis vastake, kuidas see kärpimine toimus, mille arvelt see tehti. Aitäh!

13:22 Esimees Henn Põlluaas

Jah, minister lubas vastata kirjalikult, nii et saate ka oma vastuse. Ja nüüd lähme siis ... Ma tänan ministrit nii ettekande kui vastuste eest ja läheme edasi siis läbirääkimiste juurde. Ja kõigepealt on korraldajad palunud, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindaja. Härra Sibul, te olete fraktsiooni esindaja? Väga tore. Siis Priit Sibul Isamaa fraktsiooni esindajana kõnetoolis. Palun!

13:23 Priit Sibul

Aitäh! Austatud Riigikogu esimees! Minister! Head külalised! Ma palun lisaaega ka. 

13:23 Esimees Henn Põlluaas

Palun, kolm minutit lisaaega!

13:23 Priit Sibul

Ma esmalt tänan Riigikogu kultuurikomisjoni liikmeid ja esimeest, et see oluline küsimus meile päevakorda toodi. See teema, mida me täna käsitlesime, on väga lai, mitmetahuline, kompleksne. Ma käsitlen ainult ühte aspekti, mis minu meelest on väga oluline. Olgu kohe alguses öeldud, et pean õpetajaametit üheks huvitavamaks ja keerulisemaks ühekorraga.

Kuidas saada inimesi töötama ja õpetaja ametikohale ja seda nii lühiajaliselt kui pikemaajaliselt. Esiteks peame minu meelest hakkama rohkem usaldama koolijuhti ja kooli. Olen ise ka kooliga seotud ja mulle väga meeldis, kui kooli omanik ütles mulle, et kooli juhib ikka koolijuht, teised institutsioonid saavad olla koolijuhile toeks. Me oleme õpetajaameti selgelt ülereglementeeritud ja -bürokratiseerunud. Kiirete lahenduste otsimisel peame ennekõike seda aspekti silmas pidama. See, kes sobib kooli meeskonda tööle, peab olema võimalik otsustada koolijuhil. Loomulikult on õpetaja ettevalmistamisel oma koht, aga lõpliku otsuse peab olema koolijuhil, sest temal on ka vastutus. Olen veendunud, et inimene, kes on lastega ja laste ees, peab olema olulisem kui kõik seadustesse kirjutatud paragrahvid kokku, kusjuures vaid siis on olemas ka eeldus, et seaduse mõte, mitte üksikute paragrahvide täitmine jõuab kooli. Teatripedagoog ja teadlane Voldemar Panso on oma mälestusteraamatus kirjeldanud oma õpetajat Aleksander Tamme järgmiselt: "Meie õppimisjärg oli vanade roomlaste juures. Tamm ütles, et vanad roomlased olid kange rahvas, et vaadaku me temale kahe silma sisse ja tema räägib. Nõnda sündiski. Meie vaatasime hinge pidades Tamme kahe silma sisse ning tema rääkis meile vanadest roomlastest. Tamm ei küsinud kedagi, ei käskinud kedagi õppida, ainult rääkis. Ja imelik, seda, mis ta rääkis, mäletan tänaseni, kuigi mõndagi sellest, mida õppisin, olen unustanud. Millest see nõnda? Siis ma veel ei teadnud, millist võlujõudu omab isiksus õpetajakutses ja mis tähendab sõna elavaks tegemise jõud." On igaühele selge, et milliseks me seadusi ka ei kirjuta, ametiteühenduse ülesandeid ei kirjelda, ei ole võimalik saavutada seda olukorda, mida kirjeldas Panso.

Teine oluline küsimus, mis mind painab. Rääkisin sel nädalal ühe koolijuhiga ja meil tekkis küsimus, miks on see nõnda, et seitsmendas klassis õpetajate päeval on olemas huvi ja tahe nooremaid õpetada, aga gümnaasiumi lõpus see langeb. Mina tooksin siin paralleeli sel nädalal Martin Ehala poolt kirjutatud arvamusega emaduse alavääristamisest. Kui me mõtleme, siis avalikus kirjeldatakse pidevalt probleeme koolis, probleemseid lapsi, õpetajate madalat palka, rasket tööd ja nii edasi, ja nii edasi. Meil on õpetajaid ja koolielust palju rohkem selliseid kirjeldusi vaja, nagu Panso kirjutas. Õpetaja ei ole teenindaja, keegi, kes osutaks teenust, mida tarbitakse. Haridus ei ole midagi, mida saaks kellelegi anda. Kõige tähtsam, mil kooli on vaja isiksusi, kes suudaks oma imeliste ainealaste teadmiste taustal näha lapsi, avastada nende andeid ning see on rahvuslik rikkus ja selleks on vaja ennekõike sooja ja suurt südant. Lihtsalt tahet olla õpetaja. Sellest sünnivad imed.

Ja siit jõuan kolmanda mureni. Eesti koolides töötab suur hulk õpetajaid, kes ei vasta kvalifikatsiooninõudele. Tihti õpetajateks koolitatud inimesi, selliseid, kes omavad ainealaseid teadmisi, suudavad näha lapsi ja avastada nende andeid. Enamgi, suudavad toetada lapsi nende arenguteel aga tuleb välja, et nad ei kõlba. Üks haridusametnik selgitas hiljuti koolijuhtidele probleemi ulatust, viidates, et koolijuhid teavad, et nende juhitud õppeasutustes ei vasta kvalifikatsiooninõuetele 20% õpetajatest ning täpsustas, et kui korralikult õpetajate koosseisu auditeerida, siis mittevastavuse protsent on kogunisti 40 juures. Kuidas on see võimalik? Koolides on õpetajaid, kelle õpetajaks õpe põhineb näiteks rakenduskõrgharidusele, mis on omandatud Tallinna Pedagoogikaülikoolis, keskeriharidusele, mis on omandatud õpetajate seminarides, on õpetajaid, kel bakalaureusekraad, aga kes on end täiendanud pidevalt. Meenub näiteks üks kehalise, kas õpetaja, kes on omandanud hiljem ka treenerikutse. Omavad küll magistrikaadi, aga puudub kutse, mille omandamiseks peab läbima formaalseid protseduure, mis tegevõpetajale kipuvad tunduma ülekohtused. Sellisel viisil ei ole kõrvale surutud mitte ainult õpetajaid, vaid ka tugispetsialiste. Põhjus on lihtne. Eesti õpetajate koolitust on viimastel aastakümnetel tabanud suured muutused. Erinevatel põhjustel on palju õpetajaid, kes selle käigus pudenenud seadusruumi pragudesse. Mitmed, näiteks sel põhjusel, et nad ei ole seaduses tegelikult määruses fikseeritud ajavahemikus õpetajatena töötanud, on leidnud võimekamate inimestena paremini tasustatud tööd.

Ma ei taha sugugi mitteväärtustada magistrikraadi õpetajaõppes. Kahtlemata on suund magistrikraadile olnud oluline ja põhjendatud. Samas tahaks loota, et see ei ole mitte ainult õpetajate esindusorganisatsioonide ja haridusametnike teadlik poliitika, vaid mittemärkamine. On ju nende nii-öelda kvalifikatsioonita inimeste näol tegu õpetajate põlvkonna esindajatega, kes on aidanud viia Eesti haridustulemuseni, mille üle me kõik sageli uhkust tunneme.

Isegi eelmainitud protsentide juures võib tunduda, et see probleem on väike, aga ei, tegelikult ei ole väike. Eestis töötab koolides 5000 nii-öelda kvalifikatsioonile mittevastavat inimest, neist 4061 õpetajal puudub magistrikraad ja 946 on kõrghariduseta. Ometi on nende seas palju selliseid, kelle lõputunnistusel seisab –õpetaja – ning kes tegelikult on õpetajana võimekad. Palju selliseid on, seda ei tea ilmselt keegi. Aga fakt, et me surume regulatiivsete normidega õpetajate seast välja neid, kellele me tegelikult peaksime tänulikud olema. See probleeme ei olnud Riigikogu liikmete fookuses. Me ei ole otseselt seadusandjana loonud seda olukorda, kvalifikatsiooninõuded kehtestatakse ministri määrusega ja minister tugineb selles otsuses õpetajate, esindusorganisatsioonide ja haridusametnike kompetentsile. Õpetajaks õppinud inimeste hülgamine pole siiski mõistlik. Nagu ma ütlesin, et tõenäoliselt lisaks noortele õpetajate kõrval on meil oluline märgata just ka neid, kes on õpetajaks õppinud ja täna sinna kriteeriumitesse ei mahu.

Nagu juba mainisin, siis mis on kõige tähtsam? Meil on kooli vaja inimesi, kes suudab oma imeliste ainealaste teadmiste taustal näha lapsi, avastada nende andeid. Lapsed arenevad mitte tänu meile, seadustele või haridussüsteemile, vaid ikka tänu headele õpetajatele. Aitäh teile selle eest!

13:31 Esimees Henn Põlluaas

Heidy Purga, palun!

13:31 Heidy Purga

Lugupeetud spiiker! Võtan igaks juhuks kohe kolm minutit, kuigi, ma arvan, et ma saan kiiremini hakkama.

13:31 Esimees Henn Põlluaas

Palun, kolm minutit lisaaega.

13:31 Heidy Purga

Head kolleegid, kultuurikomisjoni esimees, esinejad ja kuulajad sealpool saali! Liiga tihti olen ma kuulnud lauset, et Riigikogust võiks tulla rohkem algatusi, et Riigikogu võiks olla rohkem riigielu juhtivas rollis, võtma initsiatiivi. Ma pean teile jagama siinkohal ühte seika suvest, kus kohtusime meie ühise kolleegi Viktoria Ladõnskajaga, et arutada omavahel teemasid, mis on meid mõlemaid väga puudutanud ja mida ehk võiks kultuurikomisjoni aruteludeks välja pakkuda. Ja üks neist teemadest on täna siin saalis arutluse all ehk õpetajate järelkasv.

Olen korraga uhke ja omamoodi harras ning tänulik. See tunnen on väga eriline, seista siin puldis peale kõiki neid pikki ja sisukaid arutelusid, olles vaadanud neil kohtumishetkedel silma neile, kes on saanud äsja sõnumi, et teie palk pole meie prioriteet, teie õhtusse veninud tunnid koolis pole meie asi, ehk peate vastu nagu alati, sest teie hoolite ja teid motiveerib missioonitunne. Aga olukord on ikka päris hull.

Kui seda kõnet ette valmistama hakkasin, sattus mu kätte üks Artur Alliksaare tekst, mis on pühendatud Paul-Eerik Rummole. Seal on sellised read: Nii pime on, et ei näe, kas läheb veelgi pimedamaks. Tuld, nüüd tuld. Liikumised igatsevad liitumust, liitumused eeldavad kiindumust.

Ajad on rasked, aga liitumused eeldavad kiindumust tõepoolest ja koos edasiminemist, sest koostegemises on jõud. Kultuurikomisjoni liikmed, me oleme üheskoos astunud väga suure sammu, vaatamata maailmavaatelistele erinevustele. Ja me oleme olnud üksteisele head kolleegid. Ja kolleegid Reformierakonnast, meie fookus ühtse eestikeelse hariduse hüvanguks töötades ja õpetajate ees seistes on olnud ainuõige valik ja väga vajalik valik.

Kultuurikomisjonis toimunud arutelude ja ärakuulamiste järel on tõepoolest tekkinud üsna selge muster nendest teemadest mis korduvalt on üles kerkinud erinevate aruteludes osalejate poolt. Lisaks on oluliste fookusteemade kõrval tulnud ilmsiks kunagiste poliitiliste otsuste tagajärjed, mis ei ole oma eesmärki nii hästi täitnud, kui see ilmselt alguses plaanis oli. Ja ma räägin siinkohal kaasavast haridusest.

Peamised sõlmkohad lasuvad erinevas sõnastuses siiski kolmes peamises murekohas. Esiteks, töötasu, teiseks, töökoormus, ja kolmandaks, õpetajate tugi- ehk motivatsioonipakett. Õpetaja töö tervikmudelina lihtsalt ei tööta, kui üks oluline osa mudelist on jäetud tähelepanuta. Ja me ei keskendu siinkohal vaid uutele potentsiaalsetele õpetajatele, aga ka neile, kes täna juba on haridussüsteemi tugialused ning tihtipeale oma töös väga keerukates olukordades, ja neile, kes Eesti kõrgkoolis saanud õpetajahariduse, aga ei tööta Eesti koolis. Miks?

Töökoormus ja töö sisu koos töömahuga ja töötingimustega ja töö juhendamisega on otsene õpetajaameti atraktiivsuse mõjutaja. Ja lisaks kaasajal ülimalt oluline aspekt, milleks on õpetaja vaimse ja füüsilise tervise, heaolu ja läbipõlemise vältimine. 16 tundi nädalas, kaasaegsed töövahendid, karjäärivõimalused alates roteeruvatest töökohtadest, töötasu tõstmise võimalustest kuni õppematerjalide kättesaadavuseni välja. Ja oluline on siinjuures ka töökeskkond ning loomulikult täiendkoolituse võimalused, millest me täna siin nii palju kuulsime. Nende ärakuulamiste jooksul selgines ka teadmine, et huvi õpetajakoolituse õppekavade vastu on kasvanud, nagu täna siin kuulsime. Samas aga oleme olukorras, et pikk tee on veel minna paindlikumate õppevõimaluste loomiseks. Oluline on seda teha just võimalikult laiale huviliste ringile ja kaasates ka neid õppivaid õpetajaid, kes on samal ajal juba kooli tööle asunud. Üheks uueks huvitavaks ettepanekuks nende ärakuulamiste jooksul kujunes õpetamishuvikeskne juhtimine, mis koondaks enda alla nii õpetajaameti analüüse, koostööd ja kaasamist ning populariseerimist ja seda riikliku prioriteedina. Ma olen siiamaani veendunud, et õpetajate järelkasvu teema on meie komisjonis ja meie fraktsioonis üks sisukamatest aruteludest olnud, mis on toimunud fraktsioonideüleselt, mõistes olukorra tõsidust. Meil on kavas kogu see mahukas, kokkukogutud ja läbitöötatud materjalide hulk suunata valitsuse töölauale. Aitäh teile!

13:36 Esimees Henn Põlluaas

Aitäh! Marko Šorin, palun! Lisaaega, palun, kolm minutit!

13:36 Marko Šorin

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister, kõik tänased esinejad ja Riigikogu liikmed! See, mis on täna meid siia Riigikogu suurde saali toonud, ei ole vähem oluline kui majanduse käekäik või rohepööre. Õpetajatest ei sõltu mitte ainult see, kui kvaliteetset haridust suudame oma riigis pakkuda, vaid, kui võimekad on meie noored maailma mastaabis või milliseks kujuneb õpetajate abil meie ühiskond tulevikus. Meid kõiki on kujundanud meie armsad andekad õpetajad. Eranditult kõiki meid.

Kultuurikomisjoni liikmed said mitmete kuulamiste käigus üsna selge pildi, ütleme, ideaalpildi, mida soovivad näha õpetajad, õpetajate ettevalmistajad, nende koolitajad ning õppijad ise. Ka täna on siin esitatud suurepäraseid ettekandeid ja me oleme kõik saanud seda kuulda. Kahtlemata on haridusvaldkonnas palju asju, mille üle võime rahvana olla väga uhked. Näiteks, rahvusvahelsied PISA-testid kinnitavad jätkuvalt ikka ja jälle, et meie  noorte teadmised ja oskused neid teadmisi kasutada on Euroopa parimad ning maailmas absoluutses tipus. Ma arvan, et me ei pea seda maha salgama, et Eesti haridussüsteem ongi üks maailma parimaid. Meie noored kõnelevad mitmeid võõrkeeli, sest meie oma väike armas keel maailmas räägitud ei ole, sest me oleme sunnitud rääkima võõrkeeli. Meie  noored suudavad end väljendada end selgelt nii kirjalikult kui ka suuliselt ning on tugevad reaalainetes. Tõepoolest, meie noored paistavad maailmas silma selgelt ja väga hästi. Meie haridussüsteem annab tugeva vundamendi ning selle eest peame tänulikud olema oma õpetajatele, kes panustavad igapäevaselt, et noored saaksid maailma tipptasemel hariduse hüppelauaks tulevikku, ellu. Sageli just kolmanda või ka teise lapse vanemana mõnel juhul ka ainukese lapse vanemana paraku, tänuväärset tööd, mida peavad märkama nii lapsed kui ka nende vanemad, sest mõnikord võib ka lihtne aitäh teha südame soojaks.

Meenub üks isiklikult kogetud juhtum, kui mu tuttav rääkis sellest, et tema seitsmendas klassis õppiv laps ei oska enam õigel pool teed käia, ta oskas seda väga hästi esimesed viis aastat, õpetaja oli selle selgeks teinud. Ta oli kooli peale pisut pahane. Kui ma tuletasin meelde, et kas see ei ole mitte lapsevanemate enda asi ka pisut, kurjustas nii minuga kui oli jätkuvalt pahane kooli peale, huvitav küll miks? Ühiskond on pannud õpetajatele väga suure koorma iseenesest. Kuid meie peame ühiskonnaga märkama õpetajate tublit tööd. Viimastel aastatel on läinud seis muidugi paremaks. 2018. aasta TALIS-e uuring näitas, et õpetajate endi tajutud ameti väärtustamine Eesti ühiskonnas on viimase viie aasta jooksul 12% võrra kasvanud ning sellega oleme OECD riikide hulgas keskmikke seas. Heal sõnal on tohutu jõud. Kui õpetaja hindab oma ameti väärtust ka vaimse tervise, töörahulolu ja vähesese stressi järgi. Viisteist aastat tagasi nägin ma noort õpetajat, kes valmistas ette järgmise päeva materjali kella 2-ni, vahel ka kella 3-ni öösel. Jutt käib minu abikaasast, kes vaatamata sellele on jäänud truuks oma ametile ning peamiselt seetõttu, et ta teeb oma tööd südamega. Paraku ei lähe kõigil noortel õpetajatel nii. Töökoormusel on oluline mõju, est kui parandamist vajavad kontrolltööd kuhjuvad üle pea ning ähvardab läbipõlemine, siis on raske säilitada sära silmis ning jätkata õpetajana, mis oli selle lapsepõlve unistuste amet. Kuid mööda ei saa minna ka motivatsioonist ja väärikast töötasust, millest siin saalis on täna korduvalt räägitud. Viimastel aastatel on riik palgatõusudele panustanud ning sõltumata praegusest ebakindlast ajast usun, et see on jätkuvalt riigi prioriteet ja seda kinnitas meile ka haridus- ja teadusminister. Konkurss õpetajaametisse on viimastel aastatel järjest kasvanud. Seega soov õpetajaametit omandada on järjest kasvanud ning siin on potentsiaali vastuvõttu veelgi suurendada. Meil tuleb üheskoos lahendada, kuidas seda teha. Muidugi on edasine väljakutse seotud asjaoluga, et mitte kõik lõpetanud ei jää pikalt kooli õpetajaks. See on suur küsimus. Siin saalis ei räägitud täna palju koolijuhtidest, kuid kuulamiste käigus tuli välja ka see, et meil on puudu tegelikult ka koolijuhtidest. See on vaat, et sama suur probleem. Siin me ei saa ära unustada koolipidajaid, kohalikke omavalitsusi, sest ka nemad peavad panustama sellesse ühisesse tegutsemisse, et meie koolid, mis on küll viimastel aastatel tavaliselt keskkonnaks remonditud, renoveeritud, siis haridusvaldkond vajab kohalikelt omavalitsustelt ka lisaraha, kasvõi asendusõpetajate palkade maksmiseks. Oleme haridususku rahvas ning  väärtustame nii haridust kui ka õppimist, selle usu toitmiseks on meil vaja jätkusuutlikku haridussüsteemi, sest see tagab Eesti elu jätkumise aegade lõpuni, selleks vajame haridusreformi. Reformi, mis haaraks kõiki haridustasemeid alusharidusest kõrhariduse ning teaduseni välja. Me ei saa lubada ühe tüki või poole rehkenduse tegemist, vajame terviklikku ja kõikehaaravat ideaalpildi poole suundumist, sest oskused ja teadmised tagavad meile vabaduse. Aitäh!

13:43 Helle-Moonika Helme

Aitäh! Ma broneerin endale lisaaja kohe ära.

13:43 Esimees Henn Põlluaas

Palun, kolm minutit lisaaega.

13:43 Helle-Moonika Helme

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandjad! Minister, kes küll vist lahkus juba, ja kolleegid! Minu isa oli õpetaja. Ta läks maakooli maa soolaks kohe pärast õpingute lõppu ning töötas õpetajana läbi kogu oma elu kuni pensionini välja. Tegelikult aga oli ta õpetaja terve oma elu. Ega ilmaasjata ei öelda, õpetaja jääb alati õpetajaks, kuni surmani. Õpetaja, see ei ole ainult töökoht, see on elu kutse, kutsumus, ja ma ei häbene öelda, et see on missioon. Ja minul isiklikult on õpetaja kui institutsiooni suhtes nii suur lugupidamine, et seda on isegi raske sõnadesse panna. Olen oma perekondliku tausta tõttu isiklikult õpetajaametiga väga lähedalt kokku puutunud, küll kõrvaltvaatajana, aga näinud piisavalt palju neid rõõme ja muresid, mis õpetajaametiga kaasas käivad. See võluvägi, mis tegi meist 19. sajandi lõpul ühe Euroopa kõrgeima kirjaoskusega rahva, hoidis meie rahvuskehandit ja meie haritlaskonda läbi okupatsiooniaastate ja on taganud rahvusvahelises võrdluses meie õpilaste teadmiste hiilgava taseme 21. sajandil, on läbi aegade olnud meie õpetajaskond. Suur kummardus neile.

Olles kultuurikomisjonis veetnud tunde ja tunde, et kuulata ära õpetajatega ja haridusega laiemalt seotud inimeste muresid, on mul pikapeale tekkinud tunne, nagu selles laulus "Sein on ees". Ja seda seina on laotud aastaid ja aastaid ning tulemuseks on süsteemne häire, mille tulemusel omakorda ongi muu hulgas ka see, et me täna siin Riigikogus arutame olulise riikliku tähtsusega küsimusena õpetajate järelkasvu teemat. Ehk siis oleme sunnitud tõdema, et miski on läinud kardinaalselt valesti. Et noored, kes küll väga hea meelega lähevad õppima õpetajaks, ei jää hiljem siiski kooli pidama. Vaid pooled alustavatest õpetajatest jätkavad õpetajakutse pidamist ka viie aasta pärast. Õpetajate ettevalmistamisele tuleb kindlasti suurt tähelepanu pöörata, aga oluline poliitiline fookus peaks olema suunatud ka sellele, kuidas hoida ja toetada õpetajat tema igapäevatöös.

Loomulikult on siinjuures oluline töötasu, mis võiks olla kõrgem, ja koormus, mis võiks olla madalam. Aga nagu mitmes õpetajate märgukirjas toonitatakse, on ka üks väga suur probleem see, et neilt on ära võetud õigused ja võimalused enda eest seista, seda nii õpilaste kui lastevanemate suhtes. Õpetaja on kahetsusväärselt jäetud meie haridussuutlikkuse võitlusväljale üksi.

Viimase 10 aasta vältel on õpetajate ellu tulnud juurde mitmeid täiendavaid kohustusi: õppimist toetav hindamine, uurimistööde läbiviimine, loovtööde läbiviimine, kaasav haridus. Ja sellel viimasel ma tahaks siinkohal eraldi peatuda. Kaasav haridus on teema, mis on nagu elevant elutoas. See on teema, millest õpetajad ei ole tahtnud kõva häälega rääkida, aga iga kord, kui õpetajatega kohtuda ja nendega südamest südamesse rääkida, tuleb see varem või hiljem teemaks.

Õpetajate põhimure on, et nad ei saa tegeleda enam ammu oma põhitegevusega, sellega, milleks nad õppinud ja ette valmistanud on. Nad ei saa enam tegeleda oma aine õpetamisega. Selle asemel peavad nad maadlema distsipliiniküsimustega. Nende tähelepanu on ebaproportsionaalselt palju suunatud õpilaste toetamisele. Nad peavad rohkem aega tunnis pühendama nõrgemate järeleaitamisele ega saa tegeleda õpilastega, kes loomuldasa võtaksid lennult vastu kõiki teadmisi, mis on õpetaja enda teadmiste varasalves. Siin ei päästa rohkem tugiisikuid ega abiõpetajaid klassis. See kõik kokku loob pigem fooni, milles õpetaja ei tunne end hästi ja teinekord ka turvaliselt. Ta ei saa täielikult pühenduda oma kutsumusele, selleks, milleks ta on kooli tulnud: anda maksimaalselt edasi oma teadmisi.

See oli üks väga suur ja süsteemne viga, mis kunagi suure tuhinaga mujalt maailmast üle võeti. Hoolimata sellest, et seesama muu maailm on järjest sellest loobumas, koormame ikka oma õpetajaid kohustustega, milleks neil ei ole ettevalmistust ning mis ilmselgelt on nende ande raiskamine. Kunagised otsused, mis tehti proosalistel põhjustel, ikka selleks, et raha kokku hoida, on meid toonud olukorda, kus keegi pole rahul: ei õpetajad, ei lapsevanemad ega ka needsamad haridusliku erivajadusega lapsed, kes ilmselgelt oleksid õnnelikumad keskkonnas, kus nad saaksid areneda oma tempos ning olla spetsialistide hoole all.

Teen siinkohal ettepaneku kaasa mõelda ning ka hariduspoliitikutel tunnistada, et see on suures osas läbikukkunud hariduslik eksperiment, mis kahjuks on tehtud meie laste ja meie õpetajate arvelt ning mis on osaliselt põhjuseks, miks õpetajate entusiasm ja motivatsioon umbes viie aasta möödudes otsa saab. Nad lihtsalt põlevad läbi ja sellest on kohutavalt kahju.

Täna oleme kuulnud palju häid ettepanekuid, kuidas võiks kõige suuremaid murekohti lahendada. On räägitud kutseaastast, mentorluse süsteemist, palgatõusust, õpetajate täiendõppest, abiõpetajatest, tugispetsialistidest, isegi õpetajale psühholoogilise toe võimaldamisest. Need kõik on väga head ettepanekud. Aga kui üldse kusagilt alustada, siis kõigepealt tuleks taastada õpetaja väärikus, tema positsioon, seda nii klassi ees kui ühiskonnas. Kindlasti tuleks vähendada õpetaja koormust. Õpetaja palk peaks kasvama proportsioonis aastatega, mida ta pühendab oma õpilastele, koolile, ühiskonnale ning tema töötasu peaks olema vastavuses tema haridustasemega ning õpetaja enesetäiendusliku panusega. See oleks õiglane ja motiveeriv.

Aga tagasi lapsepõlve. Kultuurikomisjoni kohtumistes õpetajatega jäi kõlama mõte, et kool võiks olla nagu üks kokkuhoidev ja tõhus meeskond. Sada protsenti nõus. Kui ma vaatan oma isa vanu fotosid, mille hulgas on pakkide kaupa neid, mida tehti koolis igal aastal esimesel koolipäeval, ja kus ma näen nii oma isa või tema kolleege aasta-aastalt, foto foto haaval vananemas, siis see ongi see, mida me mõtleme, kui me räägime päriselt ka meeskonnast. Neis fotodes kõneleb järjepidevus, õpetajate hoidmine ja õpetajakutse väärtustamine. Nii EKRE fraktsioon kui ka siinkõneleja on veendumusel, et õpetajate õigused tuleb ennistada, et nad saaksid olla nõudlikud, ning hariduseksperimendid tuleb unustada. Aitäh!

13:51 Esimees Henn Põlluaas

Aitäh! Kas Katri Raik räägib fraktsiooni nimel? Jaa, palun siia kõnetooli!

13:51 Katri Raik

Hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Püüan teha kiiresti, et kellelegi jääks veel kõnelemise aega. Ühinen nende heade sõnadega, et seda tänast riiklikult tähtsat küsimust on ette valmistatud heas koostöös ja kindlasti mitte eriarvamusi esitades ega arvates. Mul ei ole ühtegi luuletust ette lugeda, aga pean ka ütlema, et olen hariduselt õpetaja, koolis töötanud ja loodan kooli veel kunagi tagasi pääseda. Juhin tähelepanu kiiruga viiele üksikule sellisele olulisele asjale minu meelest, mida peaks silmas pidama ja väga kahju, et haridus- ja teadusminister hetkel meiega ei ole. Me räägime täna, kui me räägime palgast, me räägime õpetajate ja õppejõudude, head kolleegid, õppejõudude palgast. Kui õppejõud saab vähem raha kui õpetaja, pole ta ka väga motiveeritud seda õpetajat ette valmistama. Ma tuletan meelde, et õpetajal on magistrikraad. Kui praegu on õpetaja alampalk 1315 eurot ja keskmine palk 1430 eurot, siis ikka see 100-eurone tsükkel, millest täna on räägitud, peabki nii olema ja edaspidi ka niimoodi jätkuma. Nii et loodame, et järgmises riigi eelarvestrateegias on õpetajate palk kirjas.

Ma tooksin lühikese matemaatika. Täna on öeldud mitu korda, et õpetaja töötab 35 tunni asemel 50–60 tundi. Kui me jagame selle 1315 nende nelja nädala ja töötundidega, saame me selle, et õpetaja töötasu on viis eurot neto. Viis eurot neto – nii palju saavad lapsed ilmsesti põllul töötades suvel, kui nad peale põhikooli lisa teenivad. Ühte ei tohi unustada, me ei tohi rääkida ainult alampalgast, rääkida tuleb palgafondist. Tõstes poliitiliselt alampalka, on vähenenud kogu raha, mida koolidirektor valdab. Klassijuhataja ei saa näiteks enam tihti lisatasu, sest koolidirektoril ei ole enam jagada 20%, vaid 17,5%.

Oluline on arutada õpetaja töökoormuse üle. Ise õpetajana töötades, küll muu töö kõrvalt üks viis-kuus aastat, üks tund läheb ühe tunni ettevalmistamiseks. Kui me nii võtame, siis õpetaja tunnikoormus peaks olema väiksem kui praegused 17–18 tundi.

Ülikoolid. Head kolleegid, Eesti haridusstrateegia ütleb, et 2035. aastaks ainult 60% noortest õpetajatest, õpetajakoolituse lõpetajatest peaks minema kooli tööle, praegu läheb 50%. Kindlasti väga vähe ambitsioonikas eesmärk. Tuleb teha ümberõppekavasid, et minusugune ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja saab minna õppida põhikooli loodusainete õpetajaks. Mulle makstakse alampalka selle ümberõppe jooksul, poole aasta jooksul, ja nii minust õpetaja saabki.

Veel üks väike infokild. Noored Kooli, asendusõpetajate programm. Need inimesed, kes esindasid neid liikumisi, jätsid kultuurikomisjoni liikmetele sügava mulje. Nad aitavad meie ülikooli, aitavad kogu meie süsteemi. Rahastame neid! 15 000 õpetajast on 5000 nõuetele mittevastavad ehk iga kolmas. Me peame hindama iga liigutust õpetajate leidmiseks.

Ja kõige viimaseks: esimene õpetaja-aasta koolis. Välja töötatud õpetaja kutseaasta programm, olin ise selle juures. Kohutav papp magama pandud – palun vabandust! See ei tööta. Koostöö ülikoolide, koolide ja ministeeriumi vahel. Koostöös on see võluvõti, et sellest tänasest seisust edasi saada. Suur aitäh! Kuus minutit jäi veel kellelegi teisele.

13:55 Esimees Henn Põlluaas

Järgmisena palun kõnetooli Siim Kallase.

13:55 Siim Kallas

Auväärt esimees! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud ettekandjad! Ma küsin kõigepealt endalt, et miks mina siin olen, kui see ei ole justkui nagu väga minu ala. Aga see ikka on minu ala küll, ma õpetan ülikoolis üliõpilasi, minu lapsed käisid ja lapselapsed käivad koolis, ma ise olen koolis käinud. Ja vallavalitsuses töötades enamus sinu tööst ongi seotud koolidega, nii et siin on tegemist väga olulise teemaga kõigi jaoks, kõigi meie jaoks.

Kuulasin neid ettekandeid ja palju huvitavaid mõtteid olid, millest mõned ma pidasin nii oluliseks, et otsustasin natuke kommenteerida. Nii esimene ettekandja kui ka üks eelkõnelejatest ütlesid, et Eesti vajab radikaalset ... mitte radikaalset, Eesti vajab laialdast ja ulatuslikku haridusreformi. Mis see tähendab? Ma olen nõus, see on ju müütiline sõna. On vaja reformi. Ja mis see siis täpselt on? On meil nagu selge, mida me täpselt tahame? Sest sellest sõltub kõik muu – kuidas me korraldame palgasüsteemi, kuidas me korraldame koolivõrku. Inimesed koolidest on öelnud, et 21. sajandi kool, see on eelkõige individualiseeritud kool. See tähendab, et seal on rohkem eripärasid. Ja see eeldab ka rohkem raha, aga igal juhul, on see õpilaste diferentseerimine, on see, nagu siin öeldi, et talendikatel on vaja, need on ka erivajadustega, ma kujutan, ma olin ka kunagi talendikas ja erivajadustega, ma mäletan väga hästi, kuidas nendega üldse ei tegeldud, ja ka õpetajad vajavad diferentseerimist.

Kõik rääkisid, et õpetajate palka on vaja tõsta. Kui palju? Paneme 20% otsa? Kas kõigile, kas kõigil ühtemoodi, või teeme mingisuguse kolmeprotsendilise skaala? Või paneme parematele ikkagi kohe 50% rohkem, et siis oleks see karjäär, tõepoolest, et sa läheb kooli ja siis sul on perspektiiv, et sa siis tõesti paarikümne aasta pärast jõuad ikka tulutasemelt, palgatasemelt väga kõrgele. Kas me teeme seda?

Samuti koolid. Nõukogude ajal juba võideldi nende koolide vastu, kus olid mingid eriprogrammid, ja see vastasseis on siiamaani alles. Kõikide nende, kui me eeldame seda, et see koolireform on diferentseerimise reform, eripärade arendamise reform, eri võimekuste arendamise reform õpilastel, siis me peame arvestama ühte lihtsat asja: poliitilisel tasandil põrkume me raevunud keskpärasuse vastuseisule. Kõiki neid asju vastandades ... Kujutage ette, et koolis tehakse üks rühm talendikate õpilastest, kujutage ette, mis lapsevanemad ja teised selle peale ütlevad. Ma ütlen, et koolide peal on kogu aeg see võitlus, eks ole, ja õpetajatel on, kui me räägime sellest, et parimad lõpetajad peavad rohkem palka saama, ja siis tuleb suur laine: noortele õpetajatele peab maksma palka. Ja siis selgub, et palgavahet nagu õieti polegi. Nii et need asjad vajavad läbivaidlemist.

Ja sellepärast ma tahtsingi seda rõhutada, et mina olen kindlasti valmis valmis diskussioonides kaasa lööma ja ma usun ka nagu kõik eelkõnelejad, et võti, Eesti arengu võti on tõesti, et meie senine edukas kool saab jätkuda ja et see on 21. sajandi kool, suur väljakutse, ja see on siis 21. sajandi kool. Nii et ma kutsun üles hariduse asjatundjaid valmistama, ütlema, mis see siis niisugune tõsine diferentseerimise reform on, ja siis on meie kord, siis me katsume murda maha. igasuguste jõudude vastuseisu. Aitäh!

13:59 Esimees Henn Põlluaas

Aitäh! Meil on nüüd alla minuti küll jäänud, aga Liina Kersna ei soovi? Tore. Või väga kahju. Aga sellega on meil tänane päevakord läbi ja on saanud läbi ka riiklikult tähtsa küsimuse arutelu. Ma tänan kõiki ja teen ettepaneku Liina Kersnale, et esmaspäeval näiteks vabas mikrofonis saaks selle ette kanda. Aitäh!

13:59 Istung lõppes

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee