Hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Järgmise päevakorrapunktina tuleb siin arutlusele eelnõu, millega Riigikogu nähtavasti kinnitab riigi eelmise majandusaasta koondaruande. Ja kui rahandusminister ütleb teile, et riigi raamatupidamisdokumendid on korras, siis räägib ta tõtt. Võin seda juba ette kinnitada. Kuid kõigepealt räägiksin siiski inimestest, mitte riigi arvepidamist puudutavatest dokumentidest. Seda enam, et nende raamatupidamisaruannete mõte ja seos tegeliku eluga on aasta-aastalt üha ähmasemaks muutunud. Ja seda hoolimata sellest, et aruannete maailma on panustatud tohutul hulgal töötunde.
Eelmisel aastal oli meie aastaaruande teemaks Eesti e-riigi tervis ja elujõud. Toona tuli tõdeda, et see elujõud on vaikselt raugemas. Eesti on vajumas mitmete e-riigi näitajate poolest keskmike hulka. Sellel korral on fookuses inimeste jaoks esmatähtsate teenuste tervis ja elujõud, mis hakkab samuti raugema. Vaatasime, mis ootab meid ees juba lähima kümne aasta jooksul. Kes meid Eestis lähitulevikus ravib, kes õpetab ja kes hoiab korda ja päästab? Kas meil on praegu ja tulevikus piisavalt perearste, politseinikke, päästjaid, õpetajaid?
Võite ju küsida, mis siin uut on, sellest on räägitud. Üldised suundumused on tõesti teada olnud. Aga Riigikontroll tõi nüüd need esmatähtsad ametirühmad aastaaruandes korraga ühele pildile ning teiselt poolt andis neile regionaalse vaate, mis on seni meie hinnangul avalikes käsitlustes jäänud pisut tagaplaanile. Esmatähtsatest teenustest, mida osutatakse kohapeal, ei ole eriti mõistlik rääkida üleriigilisi näitajaid kasutades. Inimesi ei ravi keskmine Eesti perearst, vaid arst, kes töötab konkreetses maakonnas konkreetse nimistuga. Ja tuld ei kustuta keskmine päästja, vaid päästetöötaja konkreetses Eesti piirkonnakomandos. Regionaalne vaade annab sisulise ülevaate sellest, kas esmatähtsad teenused on ka tegelikult kättesaadavad või mitte. Tehnika ja tehnoloogia ei saa esmateenuste osutajaid täielikult või piisavalt asendada, nad peavad füüsiliselt kohal olema. Need on päriselu probleemid, mis meid kõiki mõjutavad, kuid millega tegelemine ei tekita sellist elevust nagu mõni muu teema.
Mis me siis leidsime? Kokkuvõtvalt võib öelda, et me oleme Eestis jõudnud aega, kus tuleks ausalt inimestele tunnistada: kõikjal riigis harjumuspäraselt ühtlaselt ja ühetaolise kvaliteediga avalike teenuste pakkumine käib meile üle jõu. Ühetaolist kättesaadavust ei ole ammu enam võimalik tagada ja selle põhjus ei ole mitte ainuüksi raha, vaid selgelt ka inimeste puudus. Täitmata ametikohtade arv võtmetähtsusega erialadel kasvab, inimesi, kes võiksid neid töökohti täita, ei paista ka kuskilt tulevat. Sellest reaalsusest hoolimata deklareeritakse lugematutes heakskiidetud või menetletavates strateegiadokumentides järjekindlalt ja lennukalt, et avalikke teenuseid osutatakse ka edaspidi ühetaolise kvaliteediga ja need on kättesaadavad sõltumata elukohast. Selline reaalsuskauge ettekujutus ei too paraku vajalikke ümberkorraldusi ja uudseid lahendusi lähemale.
Head kuulajad! Öeldakse, et üks pilt räägib nii mõnigi kord rohkem kui tuhat sõna. Kui teil on käepärast meie aruanne, siis meie töö tulemust kirjeldab kõige ülevaatlikumalt aruande kolmandal leheküljel olev joonis, kus me oleme regiooniti välja toonud nende perearstide, õpetajate, politseiametnike ja päästjate osakaalu, kel lähima viie kuni kümne aasta jooksul on võimalus jääda pensionile või kes on juba täna pensionieas. Mida rohkem pensionieelikuid või pensioniealisi, seda tumedam on kaart. Tumedamad alad on eriti väljaspool Harjumaad ja Tartumaad. Aga ka neis piirkondades pole varsti põhjust enam hõisata.
Minu kui saarlase silmad näevad ja suu on valmis tunnistama, et Hiiumaa tulevik on tume. Järgmise aasta rahvusvaheline naljapäev 1. aprill on päev, kus kõik Hiiumaa perearstid on jõudnud pensioniikka. Aga asi on naljast kaugel. Pensionile mineku õigus või selle lähenemine puudutab ka ligi pooli Hiiumaa õpetajaid, politseinikke ja päästjaid. Sama olukord on ka Läänemaa perearstide, õpetajate ja politseinikega. Lääne-Virumaal, Võrumaal ja Jõgevamaal on juba pensioniõiguslikud või jõuab viie kuni kümne aasta jooksul selleni kaks kolmandikku perearstidest.
Sellist loetelu saaks jätkata. Väljaspool Tallinna ja Tartut oma tööd tegevad perearstid, õpetajad, politseinikud ja päästjad tuleks ohustatud liikide esindajana kanda punasesse raamatusse. Aga probleem ei ole vanemaealiste suures hulgas. Minu sügav lugupidamine neile, kes on leidnud ja leiavad ka edaspidi endas tahet ja jõudu edasi töötada. Küsimus on noorte spetsialistide väheses osakaalus ja ebapiisavas järelkasvus. 65-aastased ja vanemad kogemustega perearstid ja õpetajad saavad veel aastaid tööturul oma oskusi pakkuda. Politseinike ja päästjate ametipensioniõigus võib teatud tingimuste täitmise korral aga saabuda juba varem, viiekümnendates eluaastates. Küsimus on selles, mis saab siis, kui nad ka tegelikult otsustavad oma pensioniõigust kasutada või vähemalt eesliinil töötamisest loobuda. Kas noored on valmis ja tahavad seda tööd teha? Selle eelduseks on, et noortele peaks meeldima töö perearsti, õpetaja, politseiniku või päästjana. Neile peaks sobima töötingimused, palk ja töökeskkond. Aga neile peab sobima ka linn või vald, kus töökoht vabaneb. Reeglina on vabanevad kohad väljaspool Tallinna või Tartut või nende lähiümbrust.
Paraku käsitletud valdkondadest kõige probleemsema puhul ehk perearstiabi valdkonnas ei soovi kümme aastat kestva perearstiõppe lõpetajad sageli töötada mujal kui Tallinnas, Tartus või Ida-Virumaal. Seda olukorras, kus eriti just väljaspool Harjumaad ja Tartumaad on pensionile siirduda võivaid perearste kaugelt rohkem kui kandidaate, kes võiks need vabad kohad täita. Pooled Eesti perearstidest on 60-aastased või vanemad, alla 50-aastaseid on kõigest 20%. Üha raskem on leida nimistute jaoks uusi arste. Luhtunud konkursside arv on viimase viie aasta jooksul kasvanud neli korda. Eelmisel aastal luhtus 51 konkursist 38. Perearsti on raske leida isegi maakonnakeskustesse. Ajutine perearst on muutunud perearstiabis üha püsivamaks nähtuseks. Nii on kokku 60 000 patsiendil asendusarst ja kolmel nimistul on see ajutine asendusarst olnud juba seitse aastat. Näiteks Lääne-Virumaal on tervelt neljandik kõigist nimistutest ajutise asendajaga.
Nüüd õpetajatest. Hea uudis on see, et õpetajaamet on kogunud populaarsust ja üha rohkemad noored tahavad minna õppima õpetajaks. Halb on aga see, et õpetajakoolitusele järgneval aastal lähevad kooli aineõpetajana tööle napilt kaks kolmandikku lõpetanutest, kusjuures viis aastat hiljem on juba üle poole neist aineõpetajatest koolist lahkunud. Inimesed põlevad läbi ega taha olla lõputult mitmelt poolt tuleva surve all.
Kui kümne aasta jooksul uusi nooremas eas õpetajaid oluliselt juurde ei tule, siis saavad praegustest õpetajatest pensioniealiseks 36% ning veel viis aastat hiljem juba pooled kõigist õpetajatest. Väga suur puudus on aineõpetajatest, ennekõike loodus- ja täppisteaduste õpetajatest. Järgmise kümne aasta jooksul suureneb õpilaste arv vanemates kooliastmetes, kus on suurem osakaal just aineõppel, ning vajadus loodus- ja täppisteaduste õpetajate järele isegi suureneb. Seevastu klassiõpetajaid küll seni jätkub ning kümne aasta vaates jääb neid väheneva õpilaste arvu tõttu ülegi. Aga paraku ilmtingimata mitte seal, kus on aineõpetajaid puudu ning kus neil oleks võimalik ilma elukohta vahetamata aineõpetajaks ümber õppida.
Politseiametnikke on veel enam-vähem vajalikul hulgal, kuid päästjaid napib paiguti juba praegu. Viie või kümne aasta pärast on aga nende mõlema puudus terav, sest esiteks ootab ees politseiametnike ja päästjate pensionilemineku tõusulaine ja teiseks tuleb juurde liiga vähe neid, kes tahaks seda tööd teha nendes kohtades, kus ametikohad on täitmata. Muidugi sõltub ka meie endi käitumisest see, kui suur on politseinike ja päästjate töökoormus. Juba 15 aastat tagasi nentis Riigikontroll, et meil ei ole mitte liiga vähe päästjaid, vaid meil on teiste riikidega võrreldes põlenguid liiga palju.
Lugupeetud kuulajad! Rahvastik vananeb, noorte osakaal väheneb ning nende vähestegi noorte erialaeelistuste hulgas ei ole esmateenuste ametirühmad. Vastutavad ministeeriumid ja muud asutused on rakendanud erinevaid võtteid, et muuta tühjenevaid ametikohti atraktiivsemaks ja suurendada järelkasvu. Konkurents käib aga samade inimeste peale ning koolitatud ja asjatundlikku tööjõudu vajavad ka teised eluvaldkonnad. Inimesi lihtsalt ei ole ja samal viisil esmatähtsate teenuste osutamist ei ole võimalik jätkata.
Esmateenuste pakkujaid Terviseametit, Päästeametit, Politsei- ja Piirivalveametit tuleb siiski tunnustada. Nad on püüdnud probleeme ajutiste erandlike meetmetega, lipp lipi ja lapp lapi peal, hädapäraselt leevendada kas oma asutuse või siis valdkonna piires. See on üks peamine põhjus, miks probleemid ei ole veel inimeste taluvuspiiri ületanud. Kuid hädavajadusest tõukuvad kitsad ja ajutised meetmed muudavad kogu süsteemi bürokraatlikumaks ja kulukamaks. Näiteks võib ajutiste lepingute sõlmimine asendusarstidega olla sobiv lahendus lühikeseks ajaks, aga pikas vaates on see koormav, ja mis peamine: ei teki vajalikku stabiilsust.
Sotsiaalministeerium saatis näiteks eelmisel nädalal kooskõlastusringile tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eelnõu, millega soovitakse parandada perearstiabi kättesaadavust ja nimistute teenindamise järjepidevust. See on kindlasti vajalik eelnõu, et esilekerkinud probleemidele mingilgi viisil reageerida, ja kindlasti väärib see sellisena toetust. Aga eelnõu tutvustades on rõhutatud, et mitme eelnõus pakutud lahenduse puhul on tegemist ajutise meetmega, mis on vajalikud perearstita jäänud nimistusse kuulunud inimeste teenindamiseks. Näiteks võimaldatakse ajutiselt nimistu teenindamine anda haiglale. Aga ka haiglas on vaja peremeditsiiniarste ja -õdesid. Uus ja uhke maja ise ei ravi paraku kedagi.
Kas sellised lahendused on ka tegelikult ajutised? Kust tulevad püsivad lahendused ja millised on need olukorras, kui vajalikul hulgal uute perearstide lisandumist süsteemi ei ole ette näha? Ajutiste lahenduste hulk suureneb ja süveneb. Õige oleks inimestele ausalt öelda, et perearstiabi on lähitulevikus muutumas ja perearstiabi saamine näiteks maakonnakeskuse haiglas ei olegi midagi äärmuslikku, nagu sellest eelnõust võiks välja tulla. See on tulevikus ühe võimalusena paljude piirkondade jaoks uus, paratamatu normaalsus. Aeg perearstisüsteemi olemuse ümbermõtestamiseks on käes.
Rahvastiku ja tööjõu edasised trendid on võrdlemisi hästi teada ning neist nähtub selgelt, et murrangulised muutused esmateenuste osutamises on möödapääsmatud. Seega tuleb meil reaalsusega kohaneda, mitte tegeleda enesepettusega. Kui me seame esmatähtsate teenuste kvaliteedile ja kättesaadavusele realistlikud nõuded, siis tuleb mitmed teenusevormid, mida peame praegu erandlikeks või ajutisteks, muuta osas piirkondades alalisteks. Näiteks saab igapäevaseks olukord, kus linna suurkooli füüsikatund kantakse üle maapiirkonna väikekooli või perearst annab nõu videosilla teel.
Seega, tööjõuvajaduse vähendamiseks tuleks kasutusele võtta ka uuendusi, mida pakub tehnoloogiline ja sotsiaalne innovatsioon. Seal, kus võimalik, tuleb loomulikult rakendada ka vabatahtlikke. Nende õlule liigub ilmselt üha enam päästet ja korrakaitset. Samas, harrastusperearstidele üles ehitatud esmatasandi tervisesüsteemi me tõenäoliselt ette ei kujuta. Peamine on meeles pidada, et üks ja sama inimene võib olla korraga nii kaitseliitlane, abipolitseinik, vabatahtlik päästja ning muul ajal istuda kiirabiauto roolis. Ent ka nende vabatahtlike ressurss pole piiramatu ja sellest tuleb tervikvaade luua.
Tervikpildi puudumist näitas ka üks meie audit kaks aastat tagasi, kus me leidsime, et näiteks üks Kaitseliidu liige oli samal ajal kirjas veel neljal vabatahtlikul ametikohal organisatsioonides, kes kõik tahaksid teda kriisi korralenda juurde appi, kusjuures tema põhitöökoht oli riigikaitselise tähtsusega ja see välistaks muud tegevused. Seega samadele inimestele pretendeerib ja nendega arvestab suur hulk teisi organisatsioone.
Siinkohal kasutan võimalust ja tahan öelda tervitused kõigile Kaitseliidu liikmetele, kes moodustavad Eesti suurima riigikaitselise vabatahtlike organisatsiooni. Kaitseliit nimelt tähistab täna oma 102. aastapäeva. Seda, kui oluline on kaitseliitlaste, naiskodukaitsjate ja teiste vabatahtlike tugi ning panus, nägime hästi kevadise eriolukorra ajal.
Aga selle teema kokkuvõtteks. On oluline, et meid ees ootavasse uude normaalsusesse liikumine toimuks juhitult, tagades kõikidele inimestele esmatähtsate avalike teenuste kättesaadavuse kokkulepitud tasemel, mitte juhuslikult, mitte nii, et mõned inimesed võivad ilma jääda isegi hädavajalikest teenustest. Kõiges selles tuleks näha ka võimalust, mitte ainult probleeme. Eesti ise ei ole ühetaoline, vaid kirju nii vajaduste, võimaluste kui ka probleemide poolest. Erinevad vajadused nõuavadki erinevaid lahendusi, vajalikul miinimumtasemel teenusekriteeriumid tuleb uuesti avalikult läbi arutada ja kokku leppida. Rõhutan seega veel kord: inimeste vaim tuleb paratamatult muudatusteks valmis panna.
Austatud parlamendiliikmed! Tulen tagasi rahaasjade ja raamatupidamise juurde. Nagu ütlesin, ma saan kinnitada rahandusministri peatseid sõnu, et möödunud aasta raamatupidamise aastaaruanne on Riigikontrolli hinnangul olulises osas õige ehk kajastab õigesti ja õiglaselt riigi finantsseisundit, majandustulemust ja rahavoogusid. Riigikontrolli hinnangul on ka riigi majandustehingud olulises osas sooritatud kooskõlas riigieelarve seaduse ning 2019. aasta riigieelarve seadusega. Siinkohal aga ei saa jätta tõdemata, et iga-aastase riigieelarve seadusega kooskõlas mitteolevaid majandustehinguid oleks eelarve kasutajatel ka üsna keeruline teha. See nõuaks rikkujalt erilisi silmapaistvaid jõupingutusi või lausa padurumalust, sest iga-aastane riigieelarve seadus on saavutanud üldistustaseme, mis muudab riigieelarvest arusaamise kõrval ka selle rikkumise üsna võimatuks. Seetõttu olen praegu siin juba üsna kindel, et nimetatud põhjusel saan kahe aasta pärast siin teile majandusaasta koondaruandest rääkides kinnitada, et kõik 2021. aastal tehtud majandustehingud on kooskõlas praegu teie juures menetletava 2021. aasta riigieelarve seadusega.
Seaduse seletuskirja õiguslikus mõttes teadupärast rikkuda ei saa. Rikkuda saab ainult õigusaktist tulenevaid nõudeid või piiranguid. Aga üha sagedamini oleme oma auditeid tehes jäänud hätta seletuskirjast raha eraldamise eesmärgi ja otstarbe leidmisel. Seletuskirja koostab küll valitsus, aga raha kasutamisel ta sellele seatud eesmärkidest ise alati kinni ei pea. Nii juhtus tänavu lisaeelarves Maaelu Edendamise Sihtasutusele kriisi mõjude kiireks leevendamiseks eraldatud rahaga, mida tegelikult kasutati suures osas hoopis pikaajalisteks investeerimislaenudeks. Nüüd, kriisi teise laine tulekul, on raha otsas.
Mõistlik oleks Riigikogus kokku leppida, millist infot seletuskiri peab sisaldama ja mis on selle info tähendus. Järgmistel aastatel tahame ka ise selle müstilise eelarve seletuskirja maagiat murda ning uurida majandusaasta koondaruannet auditeerides lähemalt ka seda, kas seletuskiri ka tegelikult seletab eelarvet ning kas tegelik raha kasutamine on vastavuses seletuskirjas lubatavaga. Ja ma võin ette rutates öelda, et Riigikontroll ei arva, et seal peaks olema rohkem infot. Pigem vastupidi. Aga seal peaks olema oluline ja arusaadav info selle kohta, mida Riigikogu on otsustanud, et avalikkus mõistaks, milleks raha läheb.
Pikemalt ma majandusaasta aruandel ei peatukski, sest selle aruande kasutamise "parim enne" on möödas. Pean siin silmas eelkõige just aruande riigieelarve täitmist puudutavaid osasid. Rohkem kui kümme kuud pärast eelarveaasta lõppu ja olukorras, kus valitsus on esitanud Riigikogule järgmise eelarve, on keeruline eelmise aasta riigieelarve täitmist puudutavat infot konstruktiivselt kasutada. Palju meelsamini ja palju sisukamalt saaksin siin teiega riigieelarve täitmisest rääkida kevadkuudel, siis, kui sellest võiks vähemalt mingilgi viisil olla kasu uue riigieelarve koostamisel. Kuigi ega see ka siis päris kindel ei ole. Riike, kus riigieelarve täitmist puudutavaid arutelusid peetakse kevadel, on ka meie naabrite hulgas. E-riigina ei tohiks meie sellega kuidagi hätta jääda, kui tahet on. Ja tänapäeval võiks tegelikult riigi finantspilt olla fikseeritav elektrooniliselt igal ajahetkel. See muudaks sellise piduliku aastaaruande tootmise üha küsitavama väärtusega asjaks.
Head Riigikogu liikmed! Aasta 2020 lõpp ja aastal 2021 algus on aeg, millele me aastal 2025, 2030 või isegi 2050 tagasi vaadates ütleme, et just see oli hetk, kus tehti otsuseid, mis määrasid suures osas meie tulevikuvalikud. Lähiaegadel tuleb teha rahastamisvalikud mahus, millele minevikus vastet ei ole, kindlasti ka nähtavas lähitulevikus mitte. Need puudutavad Euroopa Liidu tõukefondide, majanduse taaskäivitamise rahastuse toetust ja laenu, õiglase ülemineku fondi ning kliima- ja energiapoliitika meetmete ettepanekut CO2 kvoodi müügitulu ja moderniseerimisfondi kasutuse kohta.
Oleme hetkes, kus meil on üle 10 miljardi euro tõukeraha, pluss veel oma laenuvõimalused, millega on võimalik teha väga sisukaid reforme, väga suure mõjuga otsuseid. See ei ole ainult võimalus, vaid eelkõige vastutus. Suur hulk lisanduvat raha ei tähenda automaatselt kuldset tulevikku, vaid ebamõistliku kasutamise korral ainulaadse võimaluse luhtalaskmist või halvimal juhul isegi allakäiku võrreldes teiste riikidega. Oluline on, et Riigikogu oleks sedavõrd kaalukate otsuste tegemisel nõudlik eestvedaja, tagades sisuka avaliku debati ning valikute arusaadavuse. Jään neid arutelusid huviga ootama. Viidatud välisraha kasutamine saab väärika koha ka Riigikontrolli tööplaanis –ja mitte ainult selle kasutamine, vaid ka planeerimine. Oleme seadnud eesmärgiks, et ma järgmisel aastal saaksin siin Riigikogu saalis anda ülevaate just sellel teemal, kuidas on selle raha kasutamist planeeritud ja kuidas on seda kasutatud koroonakriisist väljumiseks ning Eesti majanduse roheliseks, digitaalseks ja vastupidavaks ümberkujundamisel. Soovin teile tugevat tervist ja tänan teid!