Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mind ajendas tulema siia eelkõneleja jutt, et me ühtemoodi aru saaksime. Ma arvan, et selles mõttes me oleme õigel teel. Siiamaani ei ole olnud ühelgi hetkel mõistetav ja arusaadav, mis on kergliikur, mida see oma olemuselt tähendab, kuidas sellega liiklemine reguleeritud on. Seda ei olegi olnud siiamaani võimalik reguleerida, pigem on olnud seaduses augud. Seadusandja ei ole sellele varem tähelepanu pööranud. Ka võimalikud kontrollorganid ei ole osanud täpselt käituda ja politsei tähelepanu suunata, kuidas üks või teine kergliikuri kasutaja peaks käituma, kuna sellele pole varem õiguslikku tähelepanu pööratud.
Ma arvan, et iseenesest on oluline – kui me jätame kõrvale kõik muud liikumisvahendid – kergliikurile tähelepanu pöörata, täpsustamaks, kus sellega peab sõitma, millised on juhi õigused, millised on tema kohustused alates kiirusepiirangutest ja lõpetades sellega, kas juht peab kiivrit kandma ja mis vanuseni ta seda peab tegema, milline peab olema valgustus ja nii edasi. See peab olema kuskil kindlaks määratud.
Täna on see eelnõu meil laua peal ja ma kindlasti kutsun üles toetama seda, et selline seadus vastu võetaks. See annab meile kõigile – nii kergliikuriga sõitjatele kui ka kõigile teistele liiklejatele – selguse, kuidas tulevikus kergliikuriga igapäevaselt linnaruumis ümber käia. Pigem ma ütleksin veel teistpidi. Nüüd, kui õiguslikud raamid on kohe-kohe selgeks saamas, kutsun ma kõiki kohalikke omavalitsusi üles tegelema sellega, et kui seadus on paigas, oleks tõesti olemas ka teed, ülekäigurajad ja kõik muu, et kohaliku omavalitsuse alal oleks võimalik nii jalgratta kui ka kergliikuriga mõnusalt sõita ning jalakäijana liikuda. Aitäh!