Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Mul on väga hea meel tutvustada teile sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonda puudutavat Riigikogu otsuse eelnõu 224 "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele seadusandlike muudatuste väljatöötamiseks pikaajalise hoolduskoormuse probleemi lahendamiseks", mille sotsiaaldemokraadid algatasid teistkordselt selle aasta 25. augustil.
Täna on kindlasti rohkem kui kunagi varem vaja leida pikaajalise hoolduskoormuse probleemi lahendamiseks lahendused, mis tagaks inimkeskse hoolekandekorralduse kõigile abivajajatele. Eesti elanikkond vananeb ja pikaajalise hoolduse korraldamise süsteem vajab kiiremas korras põhimõttelisi muudatusi, mis vähendaksid pereliikmete hoolduskoormust ning tagaksid hooldusvajadusega inimestele vastava abi.
Head ametikaaslased! Teie ees oleva Riigikogu otsuse eelnõu kandev mõte on inimkeskse ja väärika hoolekande võimaldamine kõigile seda vajavatele inimestele. Õigel ajal ja õiges kohas õige teenus, ikka selleks, et elu oleks elusam ja inimväärsem. Eelnõu käsitleb kaheksat praegu probleemiks olevat teemat ja teeb ettepanekuid seaduste muutmiseks.
Need ettepanekud on esiteks vajadus suurendada avaliku sektori rahastust teenuste kättesaadavuse parandamiseks, eesmärgiga eraldada täiendavat raha kohalikele omavalitsustele sotsiaalteenuste arendamiseks ja osutamiseks. Teiseks, vähendada hoolduskoormust, ka inimeste omaosalust hooldusteenuse eest tasumisel. Kolmandaks, määrata kindlaks teenust saava isiku minimaalne elustandard ehk sissetuleku piir, kui suur summa peab inimesele kätte jääma pärast teenuste eest tasumist. Neljandaks, kehtestada sotsiaalteenustele täpsed kohustuslikud miinimumnõuded, mis tagaksid hooldusteenuste võrdsema ja parema kättesaadavuse üle Eesti. Viiendaks, tagada hooldusteenuste kvaliteet ja järelevalve. Kuuendaks, integreerida omavahel sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna teenused, et parandada inimeste toimetulekut ja pakkuda tulemuslikumat abi ning tagada riigi ja kohalike omavalitsuste rahaliste vahendite sihipärasem kasutus. Seitsmendaks, tagada omastehooldajatele vääriline hooldajatoetuse suurus, sotsiaalsed garantiid ja muud tugiteenused. Kaheksandaks, kindlustada pikaajalise hoolduse valdkonnas kvalifitseeritud tööjõu olemasolu.
Noorus ega vanadus ei ole haigused, need on elukulu osad. See on teekond, kus eluetappe nagu noorust ja keskiga, aga ka vanadust saab nautida, kui on läbi mõeldud, kuidas olla valmis teel ettetulevateks raskusteks ja kuidas iseseisvalt või vajaduse korral abi saades nendega toime tulla. Sotsiaaldemokraatide tehtud kaheksa ettepanekut lähtuvad põhimõttest, et kodu on inimesele kõige olulisem ja parem. Selleks, et võimalikult kaua kodus hakkama saada ja seal oma vanaduspõlve veeta, ongi vaja suurendada avahooldusteenuseid ja toetada kõigi meetmetega inimese otsustusvabadust ja iseseisvat toimetulekut. Selline mudel on parim inimesele ja odavam nii omavalitsusele kui ka riigile. Selle mudeli väga olulised osad on koduhooldus, isikliku abistaja ja tugiisiku teenus, kodude kohandamine alates füüsilise ligipääsu tagamisest kuni tehniliste ja nutikate innovaatiliste lahenduste pakkumiseni, sotsiaaltransport, teenusmajad, päevakeskused nii eakatele kui dementsetele. Ja kõike ikka selleks, et inimene saaks oma kodus elada nii kaua kui võimalik.
Muidugi tuleb rääkida ka õenduskodudest, vajaduse korral palliatiivravist ja hospiitsteenusest. Kuid need on kõik järgmised sammud. Meil on häid näiteid, millest õppida. Olgu siinkohal kas või Soome näide, kus kohalikul omavalitsusel on kohustus tagada hooldekodukoht ja inimene maksab vaid maksimaalselt 85% oma pensionist. Seal ei ole lastel ja lastelastel rahalist kohustust [hooldekodukoha eest] tasuda. On selge, et kui kohustus on kohalikul omavalitsusel ja selleks muidugi on ka rahalised vahendid, siis pakutakse kõikvõimalikke sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid inimesele eelkõige kodus, et pikendada tema iseseisvat toimetulekut. Eestis on aga kahjuks nii, et kodu ja hooldekodu vahel ei ole piisavalt võimalusi. Ja kuna hooldekodukoha eest maksmise kohustus on meil suuresti perekonna kanda, siis kohalikel omavalitsustel pole ka survet, et luua ja pakkuda erinevaid vajalikke sotsiaalteenuseid.
Muidugi ei pea me tegema nii nagu teistes riikides, kuid me võime võtta parimad praktikad ja teha Eesti mudeli, mis on inimväärne, meie võimalustele vastav ja sotsiaaltööd ja tervishoidu ühendav, tagades ka selle, et lähedase hooldajaks ei jääda mitte sunni, vaid soovi korral, omastehooldajate tasu ja sotsiaalsed garantiid oleksid tagatud ja nende eneste tervis ei kannataks üle jõu käiva töö ja mure tõttu.
Meie kaheksa sammu eesmärk on see, et võimalikult kaua kodus elamise korral oleks pakutud abi eest tasumine jõukohane. Selle hea kvaliteet peab olema tagatud, ja mis kõige tähtsam, selle kättesaadavus ei tohi sõltuda elukohast, vaid peab olema Eestis võrdselt tagatud.
Ma olen üpris veendunud, et siin saalis ei ole inimesi, kes ei teaks probleeme, mis tervishoius ja hoolekandekorralduses on. Selleks ei pea omama eri- või kõrgharidust selles valdkonnas. Siin saalis on inimesi, kellel on kohaliku omavalitsuse töö kogemus, kellel on perekonnas või sõpruskonnas hooldust vajavad või isegi hooldatavad inimesed.
Täna, ajal, kui paljud inimesed on kurja kroonviiruse tõttu jäänud töötuks, kuid kellel on rahalised kohustused oma lähedaste hoolduskulude katmisel, on meie esitatud eelnõu eriti aktuaalne. See, et sotsiaalvaldkond on olnud aastaid, isegi aastakümneid alarahastatud, ei ole samuti kellelegi uudis. Selles Riigikogu otsuses ei otsita põhjuseid, miks see seni on olnud nii ja miks ei ole tehtud midagi teisiti, kes on süüdi, vaid kutsutakse hoopis lahendusi leidma.
Ma oleksin ülekohtune, kui ütleksin, et midagi pole aastate jooksul tehtud. Kindlasti on, kuid kahjuks on veidi nokitsetud küll ühes, küll teises nurgas, ilma suuremat pilti nägemata ja seni siiski ka sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonda eraldi vaadates.
Eelnõu seletuskirjas on toodud koos viidete ja algallikatega välja pikk ajalugu ja ülevaade uuringutest, mis selles valdkonnas on läbi viidud ja mis kõik jõuavad ühisele järeldusele. Nimelt sellele järeldusele, et praegu on põhiline kulude ja kohustuste kandja teenuse saaja ise ja tema pere omaosalus aastatega järjest kasvab. Lapsed ja lapselapsed on need, kes maksavad selle vahe kinni või siis jäävad töölt kõrvale ja hakkavad olude sunnil ja rahaliste vahendite puudusel omastehooldajaks. Näitena saab tuua seda, et hooldekodukoha eest tasumisel on teenuse saaja ja tema pere omaosalus järjest kasvanud. 2010. aastal oli see 65%, 2016. aastal oli see 76% ja 2018. aastal oli see tõusnud 80%-ni. Sotsiaalministeeriumi andmetel maksid inimesed 2018. aastal hooldekoduteenuse eest 53 miljonit eurot. See koosnes eakate enda pensionist ja laste või lastelaste makstud tasudest, mis on määratud pensioni ja hooldekodu vahelise summa tasaarvestamiseks. Riik koos kohalike omavalitsustega kulutas samal ajal hooldusteenuse peale 14 miljonit eurot. Kui 2008. aastal oli riigi ja kohalike omavalitsuste kulu 11 miljonit ja inimesed maksid kokku 17,5 miljonit, siis 10 aastaga on omavalitsuste kulu suurenenud vaid 3 miljonit eurot ehk siis, nagu eelnevalt öeldud, 14 miljonit eurot, kuid inimeste kanda jääv summa on 35,5 miljonit suurem ehk kokku inimesed tasuvad 53 miljonit eurot.
Eeltoodu kinnitab ilmekalt võrdlust, kui suured on avaliku sektori kulutused pikaajalisse hooldusesse Eestis ja teistes Euroopa Liidu riikides. Keskmiselt kulutavad riigid pikaajalise hoolduse rahastamisele 1,4–1,8% SKP-st. Eestis on aga näitajad vaid 0,2–0,4% SKP-st. 2018. aastal moodustaski Eesti pikaajalise hoolduse rahastus ligi 0,4% SKP-st. Kui me võrdleme Leedut, Soomet, Taanit ja Eestit, siis näeme, et 2016. aastal kulutas Leedu selleks 1%, Soome 2,2%, Taani 2,5% ja Rootsi 3%. Maailmapanga analüüs, mis on läbi viidud Eestis, toob välja, et Eesti avaliku sektori pikaajalise hoolduse kulud peavad kasvama vähemalt 2 või 2,5%-ni SKP-st, et parandada olukorda meie pikaajalise hoolduse süsteemis. Sotsiaalministeeriumi hinnangul vajavad omavalitsused ja riik hoolekandeteenuste kättesaadavuse parandamiseks ligi 150 miljonit eurot lisaraha. Selle arvu on välja öelnud ka sotsiaalminister Tanel Kiik. Ma arvan, et see on väga õige arv, kui kogu süsteemi arvestada.
Täna on perekonna ja omastehooldajate õlule jäänud liiga suur koormus ja seda nii rahaliselt, psühholoogiliselt kui ka füüsiliselt. Vaesus ja vanadus ja omastehooldus on naise nägu. Kellelegi pole saladuseks see, et vanemaealiste vaesus on Eestis väga suur. Sellekohase uuringu "Vanemaealiste majanduslik toimetulek ja vaesus" viis Sotsiaalministeerium läbi 2019. aasta juunis ja see on kõigile tutvumiseks avatud. Omastehooldajad on täna väga väikese toetuse saajad ning tulevikus väga väikese pensioni saajad. Kui me ei asu kohe tegelema kogu sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna pikaajalise hoolduskoormuse probleemide lahendamisega, siis ei murra me seda vaesuse ringi.
Ma olen teaduse ja uuringute ning analüüside usku. Kindlasti on õige otsuseid langetada, tuginedes uuringutele, analüüsidele, teaduslikele argumentidele ning kaaludes valdkonna vajadusi ja riigi võimalusi, ehk nagu vanasõna ütleb, kümme korda mõõda ja üks kord lõika. Uskuge, kümme korda, võib-olla enamgi on riigis erinevate valitsuste ja ministrite algatusel seda valdkonda uuritud.
Toon siin väikese ülevaate pikaajalise hoolduse kohta läbi viidud uuringute kronoloogiast. 2002. aastal alustati sotsiaalhoolekande arengukava väljatöötamist aastateks 2005–2015. Seda ikka selleks, et tervishoid ja sotsiaalhoolekanne käiksid käsikäes. 2015.–2017. aastal töötas hoolduskoormuse rakkerühm. 2017. aasta august: valitsus kinnitab hoolduskoormuse vähendamise esmaste abinõude rahastuse ettepanekud aastateks 2018–2021. 2017. aasta detsembris kinnitas valitsus pikaajalise hoolduse poliitika soovitused. Rakkerühma töö. 2018. aastal pani Sotsiaalministeerium rakkerühma töö alusel kokku pikaajalise hoolduse kontseptsiooni. 2018. aasta detsembris valitsus kinnitas selle kontseptsiooni. 2019. aastal tegi Sotsiaalministeerium detailse sekkumiskava, kuidas pikaajalise hoolduse süsteem Eestis üles ehitada. 2020. aasta jaanuaris kinnitas valitsus pikaajalise hoolduse arendamise plaanid.
Head ametikaaslased! Kui selle aasta jaanuaris valitsus kinnitas pikaajalise hoolduse arendamise plaani, siis miks lepiti kokku, et alles 2020. aasta lõpuks esitab Sotsiaalministeerium pikaajalise hoolduse seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse? Kas tõesti pole see teema valitsuse jaoks prioriteetne? Kas olukorras, kus valitsus oli võimeline välja töötama kahe kuuga kroonviiruse tõttu majanduse säilitamiseks, töötajate töökohtade hoidmiseks ja viirusega toimetulekuks meetmete paketi ilma igasuguste uuringute ja analüüsideta, ei suudeta nii pikalt uuritud valdkonnas pakkuda lahendusi ja lasta seeläbi ka inimesi, kes on täna sunnitud olema omastehooldajad, tagasi tööturule? Tegelikult on uuringud olemas, olemas on teadmine, kuidas asuda pikaajalise hoolduse probleemi lahendama. Vaja on vaid tahet ja Riigikogu väikest survet selle algatuse tegemiseks.
Lühidalt ja kokkuvõtvalt veel kord meie eelnõus kirjas olnud mõtted, kuidas pikaajaline hooldus inimkeskseks muuta. Esiteks, inimesel peab olema õigus ja võimalus olla kodus nii kaua kui vähegi võimalik, iseseisvalt toime tulla, vajadusel ka toe abil. Teiseks, pakutavad avahooldusteenused on taskukohased, ehk õigem oleks öelda, pensionikohased. Kolmandaks, iga inimene saab õiget teenust, millega on tagatud tema vajadusest tulenev abi ja toetus. Neljandaks, sotsiaal- ja tervishoiuvaldkond käivad käsikäes, inimest ei väntsutata ühest süsteemist teise. Viiendaks, üle Eesti on sarnased võimalused ja tagatud on kvaliteetne teenus. Kuuendaks, kui kuidagi enam kodus hakkama ei saa, siis hinnatud vajaduse korral on pensioni eest tagatud hooldekodukoht. Seitsmendaks, omastehooldaja töö ausse, et seda ei tehta mitte sunni, vaid soovi korral ja neile oleksid tagatud nii sotsiaalsed garantiid kui elamist võimaldav tasu selle töö eest. Ja kaheksandaks, haritud, kvalifitseeritud töötajate olemasolu ja nende palkade vastavus tehtud tööle.
Lõpetuseks. Palun teie toetust esitatud otsuse eelnõule. See tagaks tulevikus nii lastega kui lasteta eakate võrdse kohtlemise ning annaks kindluse, et vastavalt uuringutele ja saadud teadmistele asutatakse ka tegudele. Tervisliku pikaajalise hoolduse süsteemi käivitamine ja sotsiaalvaldkonna täiendav toetamine on möödapääsmatult vajalikud. Väärikas vanaduspõlv on inimese õigus. Valitsus saab selle otsuse eelnõu raames välja tulla oma pakutud ajagraafikuga, kuid algust tehakse siiski juba 1. jaanuarist 2021. Uskuge, me oleme selle võlgu oma eakatele ja omastehooldajatele. Aitäh!