Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

09:58 Istungi rakendamine

10:00 Aseesimees Siim Kallas

Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 5. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt on eelnõude ja arupärimiste üleandmise võimalus. Ei näi soove olevat midagi üle anda. Siis kohaloleku kontroll, palun!

10:01 Aseesimees Siim Kallas

Kohal on Riigikogu liikmeid 76 ja puudub 25. Võime alustada päevakorrapunktide käsitlemist.


1. 10:01 Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kuidas elada koroonaviirusega?" arutelu

10:01 Aseesimees Siim Kallas

Esimene päevakorrapunkt on Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kuidas elada koroonaviirusega?" arutelu. (Sumin saalis.) Vaiksem on palju parem. Selgitan, kuidas me seda esimest päevakorrapunkti menetleme. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 153 määras Riigikogu juhatus Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepanekul olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kuidas elada koroonaviirusega?" arutamiseks järgmise korra. Kõigepealt on Reformierakonna fraktsiooni esimehe Kaja Kallase ettekanne kuni 20 minutit ning küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Siis Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia ja viroloogia professori Irja Lutsari ettekanne kuni 20 minutit ning samuti küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Seejärel Tallinn Nordic Hotel Forumi juhi Feliks Mäguse ettekanne kuni 20 minutit, samuti küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Ja siis Kuressaare Haigla SA juhatuse liikme Edward Laane ettekanne kuni 20 minutit ning küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige võib ettekandjatele kokku esitada kuni kaks küsimust. Pärast ettekandeid ja küsimustele vastamist avatakse läbirääkimised. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Algataja, Reformierakonna fraktsiooni palvel teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta.

Kui see sobib, siis alustame esimese punkti käsitlemist. Palun siia esimeseks ettekandjaks Eesti Reformierakonna fraktsiooni esimehe Kaja Kallase.

10:03 Kaja Kallas

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Isetekkelise valitsuskriisi kõrval on maailmas ka päris probleeme, sealhulgas Eestis. Ja nendega me seisame silmitsi, nii et sellest me peame rääkima.

Eesti ja kogu maailm maadleb jätkuvalt koroonaviirusega. See viirus on vajutanud tugeva pitseri käesolevale aastale ja kindlasti peame selle viirusega seisma silmitsi ka järgmisel aastal. Vaatamata sellele, et viiruse uurimisse on suunatud meeletud ressursid, ei ole meil täna veel kindlust vaktsiini valmimise osas, samuti ei tea me, kas ja kuidas võib viirus moonduda ja mitu lainet sellel on. Võib-olla ei kao COVID-19 kuhugi ja me lihtsalt peame õppima sellega elama. Käte desinfitseerimine, maskide kandmine, rahvarohkete kohtade vältimine ja eneseisolatsioon on nähtused, millega peame olema valmis elama pikemat aega.

See viirus on siin meie hulgas, meie inimesed jätkuvalt haigestuvad ja vajavad ravi. Viiruse leviku piiramiseks on maailmas kehtestatud erinevaid piiranguid ja nõudmisi. Eesti piirangud on võrreldes muu maailmaga olnud üsna väikesed. Me teame, et ühiskonna sulgemisel COVID-19 leviku takistamise eesmärgil on oma hind. Haigete kõrval, keda me näeme, on ka nähtamatud ohvrid, keda me ei näe ja seetõttu me ei oska neile kaasa tunda. Aga järjest enam selgub, et neid nähtamatuid ohvreid on üksjagu. Esimene asi, mis kannatab, on inimeste vaimne tervis. Suurbritannias läbiviidud uuringu kohaselt suurenes depressiooni põdevate inimeste hulk ühiskonna sulgemisel tervelt kaks korda. Aga vaimse tervise probleemide näiteid ei pea tegelikult nii kaugelt otsima. Mittetulundusühingu Peaasi juhataja, kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa ütleb, et enesetappe on kaks korda rohkem kui koroonasurmasid. Koroona on surunud inimesed isolatsiooni, andnud hoogu perede probleemidele. Inimesed muretsevad oma töö pärast. Rohkem on hakatud alkoholi tarvitama. Oidermaa sõnutsi on selgesti näha, kuidas probleemid kuhjuvad inimesse, kuni käes on viimane hetk. Hulk inimesi jäi üksinda, inimlikke kontakte oli väga vähe.

Kõige rohkem on pihta saanud just lapsed ja noored. Koolipsühholoogide liidu juht Karmen Maikalu ütleb, et lastel on kasvanud ärevushäired ja enda vigastamine, hirm vanemate töökaotuse pärast. Ka koduvägivald suurenes koroonaajal ja sellel on mõju laste vaimsele tervisele. Kui varasemalt sai laps koolis käies mõnes mõttes kodustest probleemidest puhata, siis kui koolid olid kinni, seda teha ei saanud.

See toob mind järgmise punktini. Me peaksime iga hinna eest vältima koolide sulgemist, sest koolide sulgemine toob kaasa mitte ainult hariduslikud lõhed, vaid ka ühiskondlikud lõhed. Ajakiri The Economist kirjutas, et lapsed õpivad igal juhul vähem, kui nad kodus on, ja nad kaotavad õppimisoskuse. Koolis olles on tingimused paremad. Lisaks on kehvematest majanduslikest oludest pärit lastel ka halvemad võimalused õppetöös osaleda. Vanemad – ja paraku need on eelkõige emad – ei saa minna tööle, sest nad peavad pühenduma sellele, et aidata oma lapsi koolitöödes ja teha kolm korda päevas süüa.

Aga haridusest ilmajäämisel on ka majanduslik efekt. Maailmapanga hinnangul toob viis kuud koolide sulgemist kaasa nende laste tulevikus palga vähenemise ligi 10 triljoni USA dollari ulatuses (tänases vääringus), mis võrdub 7%-ga aastasest kogu maailma sisemajanduse kogutoodangust. Haridusest ilmajäämine on ka kiireim tee vaesuseni. Seega peaksime me tegema kõik selleks, et koolid saaksid lahti olla. Vajadusel tuleb kaitsta riskirühmas olevaid õpetajaid, aga lapsed peavad saama koolis käia.

Koroonakriisi hinda näeme ka majanduses. Õnneks ei ole olnud majanduslangus nii suur, kui alguses arvati. Kuid see majanduslangus ei ole selgelt löönud kogu majandust ühtlaselt. Kõige enam on saanud pihta turismisektor ning ei ole kindel, millisel määral ja kas reisimine üldse selliselt taastub. Vaadates eelkõige Tallinnas kummituslikult tühjana seisvaid hotelle, mõistame, et see tähendab ka suurele hulgale inimestele töökohtade kadu ja seeläbi jällegi suuremaid pingeid peredes, suuremaid ärevushäireid lastel. Kui siiani on kõik valitsused võidelnud selle nimel, et Eestist saaks lennata ja siia saaks lennata, siis praegune valitsus on asunud lennuühendusi keelama, tuues koroonakriisi ettekäändeks, kuid mitte tuginedes teadlaste hinnangule. Kui inimesed siia ei pääse, tähendab see turismisektorile veel suuremat lööki.

On täiesti selge, et reisimise ja turismi taastumiseni läheb veel palju aega. Ühelt poolt on selge, et sektor ise peab koroonaga kohanduma, ja ma usun, et selle valdkonna ettevõtjad annavad oma parima. Aga teiselt poolt ei soovi ju keegi, et turism ja sellega seonduv muu ettevõtlus langeks nii sügavasse kriisi, et sellest taastumine on aeglane ja vaevaline.

Meie majandus on väike ja killustunud, seega peame hoidma igat majandusharu. Diskussiooni käivitamiseks pakun omalt poolt mõned mõtted. Ehk peaksime turismiettevõtjatele välja pakkuma taaskäivitustoetused ja tööjõumaksude alandused ajaks, mil reisimine taas võimalikuks muutub.

Mida me veel saaksime teha, sest see tähendab paljudele inimestele tööd? Majanduse olukorda laiemalt on tehtud keerulisemaks ka täiendava tööjõu keelamisega. Selle ettekäändeks toodi küll koroonakriis, aga sellel ei olnud tegelikult sisulisi põhjendusi. Nii näiteks soovitasid eksperdid suvel, kui põllumajanduses olid keerulised ajad hooajatööliste leidmisega, eelkõige maasika- ja teistel marjakasvatajatel, lähtuda terviseriskist. Ja näiteks tol korral olid Ukraina tervishoiunäitajad paremad kui Eesti omad, aga valitsus koos oma maaeluministriga ajasid seda kiusu ja ei lasknud täiendaval tööjõul kontrollitult Eestisse tulla. Seeläbi oli isetekitatud kriis põllumajanduses, kus näiteks maasikakasvatajatel tekkisid ikkagi märkimisväärsed kahjud. See kriis ei olnud seotud koroonaga, see oli isetekkeline ja täiesti ebavajalik.

Kui püüda midagi positiivset sellest kriisist välja tuua, siis ilmselt seda, et töötamise uus reaalsus on kiiremini kohale jõudnud. Sellest on pikalt räägitud, et inimesed ei tööta enam nii nagu varasemalt või nagu töölepingu või tööseaduste reeglid on ette näinud. Globaalse advokaadibüroo Eversheds Sutherlandi poolt läbi viidud uurimusest selgus, et enam kui pooled ettevõtted leidsid, et pandeemiast põhjustatud kaugtöö tingimustes ettevõtte tootlikkus tegelikult kasvas. Osades ei avaldanud see tootlikkusele küll mingit mõju, aga paljudes valdkondades tootlikkus kasvas. Üle poole ettevõtetest on pikendanud või pikendavad kaugtöövõimalust ka edaspidi. Inimestele meeldib teha kaugtööd just seal kohas, kus nad parasjagu on.

Moisés Naim on oma raamatus "Võimu lõpp" kirjutanud sellest, et meie arengud praeguses maailmas lähtuvad tegelikult kolmest aspektist. Üks on see, et meil on kõike rohkem kui kunagi varem. Teiseks on see, et kõik asjad, inimesed, teenused võivad väga kergesti liikuda mis tahes maailma punkti. Ja kolmandaks on see, et see on muutnud meie arusaamasid, meie püüdlusi, meie soove. Me ka tahame kõike rohkem kui kunagi varem, täpselt seal, kus me parasjagu oleme. Ja inimestele meeldib töötada sealt, kus nad parasjagu on. Muidugi, sellel võib olla ka varjupool – nimelt see, et kodus inimesed töötavad lihtsalt rohkem. Ja kuna sõita niikuinii kuhugi ei saa, siis puhkust ei võeta välja ning tulemuseks võib olla inimeste ülekoormus.

Aga igal juhul on kaugtöö saanud uueks reaalsuseks, millega peaksid kaasas käima ka seadused. Praegune töölepingu seadus lähtub väga sellest, et töötaja töötab n-ö tööandja kontrolli all, tööandja silma all kindla arvu tunde. Aga see ei ole enam nii. Enamik töökohtadest ei vaja igapäevast kohal käimist. Aga see toob kaasa jällegi uued riskid. Millised on need riskid, mis maandamist nõuavad? Kas töötajad vajavad täiendavat kaitset? Arutelupunkte on siin mitmeid.

Nagu öeldud, ei ole koroonaviirus Eesti kriis, see on globaalne kriis. Usun, et kõige suurema panuse sellesse, et Eestil on läinud suhteliselt hästi, on andnud mõistlikult käituvad Eesti inimesed. Kuid kindlasti väärivad tänusõnu ka meie arstid, viroloogid, tervisespetsialistid. Ka valitsus astus koroonakriisi alguses tunnustust väärt samme, kuid seejärel eksiti lootusetult teelt. Ministrid poseerisid ja uhkustasid sotsiaalmeedias, selle asemel et kriisi juhtida, ja nii jäidki mitmed koroonaõppetunnid läbi mõtestamata. Ja ma loodan, et tänase arutelu käigus meil on võimalik neid õppetunde eelkõige siis ekspertide suu läbi lahti mõtestada, et järgmine kord paremini teha.

Sügise tulekuga kasvas ootuspäraselt koroonaviirusesse haigestumine. Kahjuks ei olnud valitsus selleks valmis. Eestis tekkis koolikaos, lennuühenduste kaos, piiriületuse kaos, maskikaos, karantiinikaos jne. Reformierakond on varasemalt teinud ettepaneku moodustada eksperdikomisjon kevadiste koroonaõppetundide analüüsimiseks. Samuti tegime ettepaneku ühiste käitumisjuhiste väljatöötamiseks, selleks et arusaadavamalt korraldada õppetööd meie koolides. Valitsus opositsiooni ettepanekuid loomulikult kuulda ei võtnud. Seega on ainuvõimalik, et me arutame täna meie igapäevaelu nii oluliselt mõjutavaid küsimusi siin Riigikogu suures saalis.

Head esinejad! Austatud Riigikogu liikmed! Poliitikas on hetkel ühe räuskava grupi dirigeerimisel saanud põhiküsimuseks seksuaalvähemuste kiusamine. Mul on sellest siiralt kahju. Me ei peaks tegelema väljamõeldud probleemidega. Meie ja kogu maailma päris probleem on koroonaviiruse mõjude leevendamine ja sellega elama õppimine vähemalt seni, kuni saabub vaktsiin. Aga ka siis ei pruugi see kõiki aidata, sest täielikku kaitset saab alles siis, kui peaaegu 90% inimestest on vaktsineeritud, ja sinnani läheb ikkagi väga palju aega. Eesti inimesed soovivad kuulda, mis on need mõistuspärased lahendused, nõuded, piirangud COVID-19 viiruse ohjeldamiseks. Millised piirangud on kõige tõhusamad ja millised on ühiskonda liigselt koormavad? Soovime teada, milline informatsioon on faktipõhine ja milline poliitiline umbluu. Mida rohkem selgust, fakte, läbimõeldust, seda paremini saame viirusega hakkama. Olgu selleks siis ühiskonna elukorraldus, ravivõimalused või meie majandus. Poliitikud ei ole viroloogid ega kõiketeadjad. Sellepärast ongi täna meie ees kolm valdkonna eksperti. Mõtleme palun avatult ja kuulame tänaseid esinejaid tähelepanelikult. Olen veendunud, et neil on palju öelda. Tänan juba praegu ette kõiki esinejaid ja ühtlasi soovin kõigile sisukat arutelu. Aitäh!

10:18 Aseesimees Siim Kallas

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on küsimusi. Peeter Ernits, palun!

10:18 Peeter Ernits

Hea juhataja! Hea ettekandja, aitäh huvitava ettekande eest! Loomulikult on igal kriisil oma tagajärjed – depressioon ja enesetapumõtted ja muud asjad. Muuseas, koroonaaega langeb ka see, et koduvägivalla ohvriks langesid eelkõige mehed. Üheksast kuus kaotas oma elu sellel esimesel poolaastal, see on väga järsk tõus. Aga sa rääkisid sellest, kuidas need depressioonid mõjutavad, ja viitasid raamatule "Võimu lõpp". Minu küsimus sulle, hea Kaja, on: kas opositsioonis olemine põhjustab ka suurt depressiooni, enesetapumõtteid, erakonnast ja Riigikogust lahkumise plaanide realiseerumist? Anna natukene mitteviroloogina aimu, milline see pilt opositsiooni poolelt on.

10:19 Kaja Kallas

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt ma pean korrigeerima. Raamatut "Võimu lõpp" tsiteerisin ma selles osas, kuidas ühiskond üldiselt on digiajastul muutunud. See ei ole kuidagi seotud praeguse koroonakriisiga, vaid varasema [ajaga]. Ma tahtsin seda öelda, et tegelikult need sammud, näiteks töötamise uues reaalsuses, on juhtunud juba varem. Koroonakriis andis sellele lihtsalt suurema tõuke, et inimesed töötavad teistmoodi, ka käituvad teistmoodi kui varasemalt.

Nüüd, tulles selle küsimuse juurde, siis ma olen loomult väga optimistlik inimene, nii et ärge minu pärast muretsege. Küll tuleb ka teil võimalus opositsioonielu nautida.

10:20 Aseesimees Siim Kallas

Heidy Purga, palun!

10:20 Heidy Purga

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Hea Kaja! Sinu ettekandes oli tugeva rõhuasetusega mure laste ja noorte vaimse tervise probleemide pärast, mis on koroonakriisi üks tagajärgi ja millega tegelemine ei saa kindlasti olla lühiajaline. Kas on teada täna, siin ja praegu mingitest programmidest, mida valitsus plaanib teha, et lapsed ja noored saaksid oma tekkinud vaimsetele probleemidele õigeaegselt professionaalset abi?

10:20 Kaja Kallas

Aitäh! Meil oli siin alles esmaspäeval riigieelarve arutelu. Meie enda ridades on väga palju inimesi, kes selle teemaga tegelevad – Liina Kersna, Signe Riisalo – ja tegelikult on meil ka ettepanekuid riigieelarvesse, kuidas suurendada just vaimse tervise abi osakaalu. Kui ma mäletan õigesti, siis rahandusminister siit puldist oli põhimõtteliselt sellega ka nõus. Ehk ma väga loodan – kuigi praeguses eelarves selliseid samme ei ole –, et kui me need muudatusettepanekud teeme, siis me saame sellele ka teiste toetuse, sellepärast et see on tõepoolest väga oluline [teema]. Vähemalt rahandusminister oli siin puldis minu meelest selles küsimuses mõõdukalt optimistlik. Aga kindlasti me peame võtma seda väga tõsiselt.

10:21 Aseesimees Siim Kallas

Kristina Šmigun-Vähi, palun! 

10:21 Kristina Šmigun-Vähi

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma ei küsi teie käest, mida teie oleksite teinud teistmoodi, kui teie oleksite olnud peaminister. Sest tänaste teadmistega, mis meil nüüd on, on kindlasti päris mitmeid samme, mida oleksite teinud teistmoodi. Lisaks sellele, mis te ütlesite, kui näiteks teie oleksite praegu peaminister, mida teha teistmoodi praeguses olukorras, kui me juba teame nii palju koroona kohta? Kuidas käituda? Lisaks sellele te tõite välja koolid, et koole ei tohiks kindlasti sulgeda.

10:22 Kaja Kallas

Nagu ma ütlesin, ei ole ükski poliitik tegelikult viroloog ega teadlane. Ja minu meelest on väga oluline teha teaduspõhiseid otsuseid. Meil on selleks eksperdid ja neid eksperte tuleb kuulata. Aga kindlasti ei tule teha seda, et kasutada koroonakriisi oma poliitilise kiusu ajamiseks, tehes otsuseid, mis ei ole seotud selle haiguse leviku piiramise või tagajärgede likvideerimisega, vaid on seotud puhtalt oma poliitiliste ambitsioonidega. Ma arvan, et see viib meid rappa. Kõige olulisem on ikkagi teadmistepõhine lähenemine ja kuulata selles vallas eksperte.

10:23 Aseesimees Siim Kallas

Toomas Kivimägi, palun!

10:23 Toomas Kivimägi

Aitäh, härra juhataja! Väga lugupeetud ettekandja, siiralt tänan sind väga asjaliku ettekande eest! Ma selle teema käsitlusel ei saa jätta kunagi märkimata ühte olulist, minu hinnangul alahinnatud probleemi, mis seoses selle COVID-i kriisiga on. Tuginen siin Briti uurimusele, millest selgus, et lockdown'i ajal suurenes nende inimeste hulk, kes puutusid kokku depressiooninähtudega, kaks korda. Varem oli see iga kümnenda briti probleem, kuid COVID-i ajal oli see iga viienda briti probleem. Nii et minu arvates see on üks nähtus, mida on oluliselt alahinnatud. Mina vastupidi eelküsijale küsin, kuidas sina peaministrina suhtuksid totaalsesse lockdown'i. Kas see on lahendus, kas see on mõistlik või mitte? Ühest küljest, jah, see on viirusega võitlemiseks kõige efektiivsem meetod, aga need nn nähtamatud ohvrid, nende probleem on minu hinnangul oluliselt alahinnatud.

10:24 Kaja Kallas

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ütlesin ka oma jutu alguses, et tõepoolest, need nähtamatud ohvrid, kellele me ei saa justkui kaasa tunda, sest me neid kohe ei näe, aga neid on palju. Muidugi oleme me täna targemad, kui me olime kevadel. Seetõttu me oleme täna valmis tegema, ma arvan, kaalutletumaid otsuseid kui kevadel, kui me olime kõik täiesti uue situatsiooni ees ja ei osanud käituda. Aga see vaimse tervise probleem, kõik need mured, mis tulevad kaasa sellega, et inimesed ei saa sotsiaalselt omavahel suhelda, inimeste üksindus suureneb, ärevus sellega seoses suureneb, vaimse tervise probleemid suurenevad – need on asjad, millega tuleb tegeleda erinevatel tasanditel. Üks on see noorte ja laste tasand, need väiksed asjad, mis me saame teha. Näiteks see, et kõikides Eesti koolides oleksid koolipsühholoogid, kes märkaksid laste probleeme ja kellelt lapsed saaksid abi. Tegelikult ka seesama psühhiaatrilise abi seadus, et lapsed saaksid pöörduda oma muredega ekspertide poole, ma arvan, et see on väga oluline.

Kui me räägime täiskasvanud inimestest, siis minu jaoks on väga oluline ka see, mida igaüks meist saab teha. Ma ise läbisin sügisel vaimse tervise esmaabi koolituse, mida korraldab mittetulundusühing Peaasi. See on just selleks, et märgata ümbritsevate inimeste vaimse tervise muresid, kuidas anda seda esmast abi, mida me saame teha, et märgata ja suunata ja abi pakkuda. Ma arvan, et see on ka üks asi.

Ja kui sa küsid mult, kuidas peaministrina või valitsusena peaks tegutsema, siis ma arvan, et ei tohiks panna rõhku ainult nendele nähtavatele ohvritele ehk haigetele, vaid vaatame seda ühiskonnapilti tervikuna. Seesama turismisektor – no kas lendude keelamine kokkuvõttes aitab, kui tegelikult me piirame täiesti ebamõistlikult siia ligipääsu ja teeme olemasolevaid probleeme veel hullemaks? Nii et neid mõtteid siin kindlasti on, jah. Aga ma olen nõus, et see vaimse tervise mure on kasvav mure.

10:27 Aseesimees Siim Kallas

Andres Sutt, palun!

10:27 Andres Sutt

Aitäh! Aitäh, Kaja, hea ettekande ja debati raamimise eest! Ma küsin majanduse ja tegelikult ka väljumisstrateegia võtmes. Kõik maailma riigid sisenesid sellesse kriisi suuremal või vähemal määral ettevalmistamatult. Me oleme kindlasti kevadega võrreldes saanud palju targemaks. Ma arvan, et tulevikku vaadates on peamine küsimus selles, kui hea on meie enda ehk Eesti kriisist väljumise strateegia, kuidas me oma suhtelisi eeliseid saame ära kasutada. Kui hästi me sinu hinnangul oleme need kevadised õppetunnid riigina kokku võtnud? Ja kui selge meil riigina on see siht ja suund, kuidas me kriisist väljume? Mis on meie tugevused, mis on meie nõrkused ja mida peaks kiiresti muutma, selleks et me oleksime edukate kriisist väljujate, mitte ebaedukate väljujate seas?

10:28 Kaja Kallas

Aitäh! Võib-olla see kuskil salajase dokumendina on olemas, aga meie ei ole igal juhul näinud, et oleks tehtud selline õppetundide kaardistamine. Ma arvan, et seda saab väga hästi küsida ka näiteks Edward Laane käest, kes on meil täna siin esineja – tema oli ju Saaremaal kriisi epitsentris –, kas neid õppetunde on kogutud erinevatest valdkondadest. Selle pealt saaks otsustada, mis läks õigesti, mis läks valesti, mida saaks teine kord teisiti teha.

Loomulikult, kuna tegemist on globaalse kriisiga, siis me ei pea õppima ainult kodustest õppetundidest, vaid ka sellest, mida maailmas on tehtud. Siin on ju väga erinevad lähtekohad ja tegelikult kõik riigid on nagu üksjagu hädas. Ka Euroopa üldine infovahetus või üldised käitumisjuhised ei ole kuidagi paika saanud, et mis on õige teha ja kuidas sellest kokkuvõttes toibuda kõige paremini. Aga ma arvan, et me peaksime alustama ikkagi kodustest õppetundidest: mis töötas, mis ei töötanud, mida on mõistlik teha, mida järelikult ei ole järgmine kord mõistlik teha ja mis toovad kaasa need nähtamatud ohvrid. Just seesama koolikorraldus, laste koolist eemalhoidmine. Minu jaoks oli väga üllatav üks artikkel selle kohta, kus aastatetagune [eksperiment]... See ei olnud eksperiment, aga Belgias flaami koolid jäid lahti kaheks nädalaks ja vallooni koolid läksid kinni ning pärast vaadati, mis nendest lastest sai ja kui suur lõhe tekkis puhtalt selle kahe nädalaga, kui ühed käisid rohkem koolis kui teised. Nüüd võib öelda küll õigustuseks või lohutuseks, et justkui kõik koolid maailmas, 90% koolidest olid kinni ehk siis kõik lapsed on justkui ühel tasandil. Aga ma ei ole selles nii kindel. Nii et nüüd edasi on ju käitumisjuhised tegelikult väga erinevad. Jah, need õppetunnid – ma arvan, et me peaksime alustama kodust ja minu meelest ei ole seda veel korrektselt tehtud.

10:30 Aseesimees Siim Kallas

Maris Lauri, palun!

10:30 Maris Lauri

Aitäh! Ma tuleksin n-ö jätkuks koolide teema juurde. Siin oli kaks teemat, neist ühest sa ei rääkinud. Üks puudutas seda, millest me alguses rääkisime kui suurest saavutusest, et me õppisime distantsõpet tegema. See kindlasti maailma mastaabis oli lõpuks edulugu, aga sellega käis kaasas ka väga suur frustratsioon nii vanematel kui õpilastel. Ka selles olid omad probleemid, aga, ütleme, see valuraha on makstud. Teine suurem probleem, mida ma ühe kooli hoolekogu liikmena nägin, oli see, et osa lapsi kadus selle kriisi ajal kas vanemate või perekonna taustal lihtsalt ära, neid üldse ei olnud. Me ei tea, mis nendest lastest on nüüd saanud.

10:31 Kaja Kallas

Jaa, ma arvan ka, et kindlasti nende tagajärgedega me peame veel tegelema. Ühelt poolt võib öelda distantsõppe kohta, et kui keegi oli maailmas distantsõppeks valmis, siis oli selleks Eesti. Kuna meil on e‑kool, siis võrreldes muu maailmaga läks meil see tegelikult üsna sujuvalt. Aga ma olen väga nõus, et esiteks, see nõudis siiski eriti väiksemate laste vanematelt meeletut pingutust oma töö kõrvalt teha ka õppetööd. Enamik vanemaid ei ole selleks koolitatud, ei ole selleks valmis. Neil ei ole pedagoogilist haridust. Selle pealt tekkisid tegelikult tülid, vanemad ja lapsed läksid omavahel tülli. Ma nägin isegi, mulle üks sõber näitas, kuidas tema laps kirjutas kaebuse oma õpetajale, et ma kaeban oma koduõpetaja peale, et minu koduõpetaja on kuri. Lihtsalt sellepärast, et me ei oska tegelikult lapsi aidata. See on üks pool, mis puudutab seda distantsõpet.

Aga teine pool, mis puudutab nüüd neid lapsi, kes kadusid tõesti ära. Ma olen ka õpetajatega suhelnud. On erinevad lapsed. Mõni otsis väga seda kontakti, küsis õpetaja käest ja oli n-ö pildil. Aga päris palju lapsi kadus üldse ära. Keegi ei teadnud, mida nad teevad, kus nad on, kuidas nende tase on. Minu meelest see on ka üks õppetund, mida me peaksime väga selgelt kaardistama. Kuidas need lapsed praegu hakkama saavad, kui koolid jälle toimivad, millist abi nad tegelikult täiendavalt vajavad? Sellepärast et, nagu ma viitasin sellele The Economisti artiklile, seal olid toodud ka need uuringud, et midagi ei ole teha, tegelikult ikkagi lapsed, kui nad koolis ei käi, jäävad hariduslikult maha ja kaotavad ka õppimisvõimet. Sellega tuleb siis täiendavalt tegeleda õppekava omandamise kõrvalt. Nii et ma arvan, et need on ka küsimused, mida me peame väga selgelt küsima, jah.

10:33 Aseesimees Siim Kallas

Jüri Jaanson, palun!

10:33 Jüri Jaanson

Suur tänu! Austatud ettekandja, suur tänu kõigepealt hea ettekande eest! Oluline ongi siin rõhutada, et kriis ei ole veel läbi, aga sellised vaheanalüüsid või tähelepanekud tuleb ikkagi siit teha. Sellest on siin saalis juttu olnud, aga ma püüaksin üldistavalt kokku võtta selle, et see kriis on meie jaoks oluline õppetund, annab mälu järgmiseks korraks, mis iganes vormis järgmine kriis võiks tulla. Ja nüüd ongi oluline teadvustada seda, kuivõrd valmis on ühiskond tervikuna – ka täitevaparaat – järgmiseks kriisiks. Ja teiseks, kui valmis on valitsus – näiteks praegune valitsus – kasutama oma täitevaparaadi potentsiaali või üldse ühiskonna potentsiaali kriisi lahendamiseks. Kuidas te seda hindate, kui valmis meie valitsus või üldse ühiskond võiks olla järgmiseks kriisiks?

10:35 Kaja Kallas

Aitäh! Meile tundub küll, et valitsus ju tegelikult ei tegele selle kriisiga, vaid tegeleb omavaheliste suhete klaarimisega. See on see pilt, mis praegu on. Ühiskonna valmisolekut on raske hinnata, see on palju laiem probleem või palju suurem küsimus. Ma arvan, et seda ei saagi nii üheselt öelda, sest ongi väga erinevad ühiskonna osad – kuidas on valmis tervishoiusüsteem, kuidas on valmis koolikorraldus, kuidas on valmis või millega peavad rinda pistma ettevõtted ja majanduspool. Sellist ühtset vastust ei ole. Aga mulle tundub, jah, et täitevvõimu tasandil me praegu sellega absoluutselt ei tegele.

10:36 Aseesimees Siim Kallas

Signe Riisalo, palun!

10:36 Signe Riisalo

Suur aitäh! Ja aitäh ettekande eest ka! Väga olulised asjad said välja toodud. Aga üks valdkond, mis mulle muret valmistab, on meie valmisolek meditsiinis. Ja just need varud. Ma esitasin küsimuse Jaak Aabile ja Tanel Kiigele ja me kõik saime lugeda seda vastust, kust me näeme, et ainult ühel artiklil üheksast on meil varud olemas. Kas on puudu viiendik, kolmandik, 20% – igal pool on puudujäägid. Me teame kevadisest õppetunnist seda, et näiteks fenüülketonuuriaga lastel ei olnud piisavalt eritoidu varusid. Me teame, et meil oli puudus ka kõige tavalisematest ravimitest, kutsuti üles, et inimesed ei ostaks korraga palju välja. Me oleme õppinud. Aga küsimus on, millised järeldused me oleme teinud sügiseks. Milline on sinu soovitus valitsusele nende varude saamiseks ja vigade mittekordamiseks?

10:36 Kaja Kallas

Selleks, et neid varusid saada ja vigasid mitte korrata, peab esiteks neid varusid hankima. See, ma arvan, on see põhiline asi. Kui sellega ei tegeleta, justkui lihtsalt kinnitatakse endale, et kõik on korras, kuigi need vastused näitavad meile, et pigem ei ole korras, siis ei saa ka lahendust tulla. Ma arvan, et see on tegelikult esimene samm sellel teel. Kindlasti me küsime neid küsimusi edasi. Kindlasti me suuname seda suhtlust ka sotsiaalkomisjonis, et need varud saaksid täiendatud. Aga selleks peab olema eelkõige valitsuse tahe, rahaeraldised. Niimoodi see toimib.

10:37 Aseesimees Siim Kallas

Yoko Alender, üks küsimus veel sellele ettekandjale.

10:37 Yoko Alender

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja, aitäh selle teema tõstatamise eest sellisel kujul! Kuidas hinnata seda n-ö tulevikuvaadet, kuidas me tuleme tagasi? Kuidas me oma majandust hakkame taaskäivitama, kui vaadata just turismisektorit, teenindussektorit, mis on saanud kõva löögi? Kas need meetmed on olnud piisavalt hästi suunatud? Kas me pigem peaksime vaatama n-ö suurema kriisi poole, kuidas seda lahendada? Ja võib-olla paar sõna ka välissuhtlusest. Kuidas me oleme oma suhteid naabritega hoidnud, kas me saame koos ka turismisektorit edendada?

10:38 Kaja Kallas

Aitäh! Väga hea küsimus. Meil on siin turismisektori esindaja, kellelt saab ka küsida, aga mulle tundub, olles kuulanud ka erinevaid ettevõtjaid, kes on käinud rääkimas, et turismisektor ei ole ka päris ühtne. Kuna Eesti inimesed ei saa reisida väljapoole, siis näiteks Saaremaa ja Pärnu tegelikult probleemide all ei äga, sellepärast et Eesti inimene tõesti harrastab turismi, siseturismi. Aga probleem on kindlasti Tallinnas. Me ise näeme, kui me siin kõnnime, neid suuri tühje hotelle, restorane, kes on kõik kliendid kaotanud. Ma tahan sellega öelda, et need abimeetmed peaksid olema kindlasti suunatud. Ka turismisektoris on ettevõtjaid, kes seda abi praegusel kujul ju ei vaja, kes ei ole nii väga pihta saanud ja keda näiteks ka see abimeede pigem häiris, sest nad ei saanud endale töötajaid, kuna töötajad olid riigi toetusega kodus. Tegelikult selle tõttu teenindajaid näiteks Saaremaal piisavalt ei olnud, sest kõik veetsid suve.

Aga nüüd mul see teine küsimus läks meelest. Aa, välissuhtlus, just. Kindlasti ei aita välissuhtlusele kuidagi kaasa, kui me solvame ühe riigi peaministrit, valitsus teeb seda, ja teise riigi suhtes ütleme, et nad on ka mingis tohutus vandenõus osalenud jne. No mulle tundub, et see välissuhtlus on läinud mitu korda halvemaks, kui meil varasemalt on olnud. Me oleme selles suhtes kuidagi iseendasse sulgumas ja üksi jäämas, mis on väga ohtlik tendents.

10:40 Aseesimees Siim Kallas

Suur tänu! Esimene ettekanne on sellega peetud ja küsimused küsitud. Nüüd ma palun siia teiseks ettekandeks Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia ja viroloogia professori Irja Lutsari. Samamoodi ettekanne kuni 20 minutit, küsimused kuni 20 minutit.

10:41 Professor Irja Lutsar

Tere hommikust kõigile! Lugupeetud eesistuja ja kallid kuulajad! Mul on võib-olla natuke ebatraditsiooniline ettekanne Riigikogus, mis põhineb slaididel. Aga ma tahaksingi teile rääkida, mis on praegune olukord maailmas – vaatame suuremat pilti –, ja ka teha natukene analüüsi, mis on need õppetunnid, mis me sellest kevadest kaasa saame võtta. Nii nagu te siit slaidilt näete ja nagu eelkõneleja juba ütles, ega koroonaviirus mitte kuhugi kadumas ei ole, mingisuguseid vaibumise märke ei ole. Siin selle pildi peal, mida tumedam on värv, seda kõrgem on nakatumine, mida heledam on värv, seda madalam. Ja siin on väga selgelt näha, et nakatumise kõrgkolle on kahtlemata Euroopa, Põhja-Ameerikast Ameerika Ühendriigid, Lõuna-Ameerika. Ja teine asi, mis on selle koroonaviiruse puhul ka täiesti ebatavaline nakkushaigustele: kui te vaatate arengumaid – Aafrikat, Aasiat –, siis seal on väga heledad värvid. Täiesti uus situatsioon nakkushaigustes, sest me siin Läänes kõik uskusime, et nakkushaigused ei ole meie probleem, need on Aafrikas ja Aasias, aga meie siin oleme kaitstud. Aga mikroobid on maailmas kauem elanud kui meie, nii et see ei osutunud tõeks.

Kui me nüüd vaatame, mis toimub Euroopas, kus Euroopa kõrgpunktid praegu on, siis siin on täpselt sama loogika: mida tumedam värv, seda kõrgem nakatumise tase. Selgelt on näha niisugune põhja–lõuna gradient ja ida–lääne gradient, kuigi see ida gradient hakkab ära kaduma. Euroopa kõige probleemsem koht praegu on Tšehhi. Tšehhis oli eile nakatumine peaaegu 900, Eestis 35 nakatunut 100 000 kohta viimase kahe nädala jooksul. See on üks asi. Ja teine asi, Tšehhis iga päev ka suremuse näitajad tõusevad. Tšehhi number oli eile 7 surnut 100 000 kohta viimase kahe nädala jooksul, Eestis 0,1 või 0,2. Mis on võib-olla meie suhtes päris positiivne, on see, et kui te vaatate Eesti ümbrust, siis Eesti ümbruses on heledad värvid. Nii et seda me oleme ka näinud, et nakatumine konkreetses riigis sõltub sellest, mis on tema naabritel. Kuigi Lätis tõuseb nakatumine, Soomes tõuseb, aga nendes on suhteliselt madalam nakatumine, kui see on Prantsusmaal või Beneluxi maades või Tšehhis.

Selle pildi peal on Eesti nakatumine puhangu algusest peale. Esimest juhtu ei ole märgitud, aga märtsikuu algusest peale. Teile hakkab kindlasti silma, et siin ei ole väga palju värve. Siin on vähe värve, mis räägib sellest, et nakatumine on väga lokaalne. Punane on Saaremaa, seda te kevadel nägite. Saaremaad praegu pildil enam ei ole. Hall on Tallinn ja Harjumaa. See on selge, et Tallinnas ja Harjumaal on kogu aeg – need on absoluutarvud – nakatumine kõrgem, seepärast et Tallinn ja Harjumaa on kõige suuremad. Ja kui te vaatate nüüd siia teie suhtes paremale poole ehk sügisese puhangu peale, siis siin on kaks värvi: on roheline, mis on Ida-Virumaa, ja on hall, mis on Tallinn. Ma arvan, et Eesti praegune kõrgpunkt ongi Ida-Virumaa. Tallinn on suur linn ja Tallinnas 20 juhtu ei ole seesama, mis Ida-Virumaal 20 juhtu. Võib-olla hakkab silma ka see, et ega see roheline ja hall värv kuidagi väiksemaks jää, nii et kui mõni päev ongi natuke madalamad nakatumisnäitajad, siis see ei tähenda, et meil midagi mööda oleks läinud või kriis läbi oleks. See pilt sisuliselt räägib sedasama. Ida-Virumaa on siin roheline, Tallinn ja Harjumaa on sinised. Mõlemas on langus tekkinud, aga Ida-Virumaal on kahtlemata nakatumine kõrge. Minu peamine murekoht ongi Ida-Virumaa.

Palju on esitatud seda küsimust, et kas me oleme tagasi kevades. Ma tahan väita, et me ei ole tagasi kevades. Meil oli kevadel nakatumine väga tugevalt alaraporteeritud. Siin on Krista Fischeri kuusepuud. Kui te seda vasakpoolset kuuske vaatate, siis see on tagurpidi kuusk. Tegelikult ei ole näidatud, et ükski vanusegrupp teistest vähem haigestuks. Ma panin siia üles nurka ka niisuguse Eesti rahvastiku jagunemise. Koroonaviirusega peaks meil olema selline pilt, nagu see roosa-sinine siin on. Aga pilt, mis mulle kõige rohkem meeldis, on see keskmine pilt, kus oli väga väike nakatumine vanemates põlvkondades. Nakatusid küll noored inimesed. Seda olukorda me säilitada ei suutnud ja praegu me oleme selle parempoolse pildi peal. Vanade inimestega veel väga hull olukord ei ole. Ja võib-olla see pilt näitab ka seda, mis oli ju teada, et kui koolid pihta hakkasid, siis koolides lapsed nakatusid. Lapsed ei ole need, kes ei nakatu, aga minu teadmist mööda on meil olnud vist üks laps, kes kevadel koroonaviiruse tõttu haiglas oli. Paar last on olnud sellised, kes on koroonapositiivsed, aga muude põhjustega haiglas. Nii et lastel – üks asi, mida me küll koroonaviirusest teame – see haigus kulgeb kergelt. See on nüüd üks kindel asi. Edasi on siin suremus näidatud – koroonaviirus mõjutas üldsuremust väga paljudes Euroopa riikides. Mõned said rohkem pihta kui teised. Hispaania on kõige rohkem pihta saanud riik. Eestis koroonaviirus kordagi üldsuremust ei mõjutanud. Niisuguseid riike oli teisigi.

Siin juba korra küsiti õppetundide kohta. Ma panen siia mõned õppetunnid, mis meil kevadest on võtta, aga nagu te teate, et kool kestab nii kaua, kui kool läbi on, ja see puhang ei ole läbi, need on esimesed õppetunnid. Siin juba küsiti selliseid küsimusi. Esimene õppetund oleks see, et igal riigil tuleb oma plaan endal välja töötada. Meetodid, mis töötavad ühes riigis, ei pruugi teises riigis töötada. See, mis töötas Hiinas, ei töötanud vananevas Euroopas. See, mis töötab Uus-Meremaal, mis on saareriik, ei tööta Eestis, mis ei saa ennast niimoodi sulgeda nagu Uus-Meremaa. Ma ei taha ühtegi riiki kritiseerida. Mulle meeldivad siinjuures presidendi öeldud sõnad, et igal linnul on oma laul. Aga samas tuleb teiste riikide kogemustest õppida. Minu meelest näiteks Rootsi sotsiaalse distantsi propageerimine või Rootsi inimeste sotsiaalse distantsi omaksvõtmine, mis ilmselt ka eestlastele ei ole raske, on midagi, millest õppida. Või see, et me räägime inimestega ja võidame inimesed enda poole, mitte ei sunni ega keela ja käsi neid. Ja üks õppetund, mida me kõik oleme saanud – rahvusvahelised organisatsioonid, vähemalt selles kriisis, olid pigem kaks sammu tagapool kui kaks sammu eespool. Nendest tuleb ka aru saada. See nõu, mis antakse Malawile, ei pruugi olla see nõu, mis on Euroopale. Ma jällegi ei taha neid kritiseerida.

Nüüd, riigi täielik sulgemine oli õppetund nr 2. Ma arvan, et kevadel see oli paratamatu. Ja ma tahan oma isikliku seisukoha öelda, et ma kindlasti ei poolda riigi täielikku sulgemist, aga kevadel oli see paratamatu. Tegu oli täiesti tundmatu viirusega. See oli meie kõigi jaoks esimene tõeline pandeemia. Oli väga kõrge nakatumise tõus Lääne-Euroopa riikides. Te mäletate, et iga õhtu tulid need hirmsad pildid. Kaitsevahendite suur puudus oli Eestis, aga ka kogu maailmas. Täielik sulgemine toimus enamikus Euroopa riikides. Suur riik nagu Inglismaa, kes küll hüppab siia ja sinna, nemad võib-olla oleks võinud endale lubada mittetäielikku sulgemist, aga väiksel riigil on see ilmselt väga raske. Ja kõige lõpuks tulid märtsi lõpus need prognoosimudelid, mis ennustasid [võimalikke numbreid]. Jällegi, see ei olnud modelleerijate viga, nad said kasutada mudelis ainult neid andmeid, mis tookord olemas olid. Ma näitan teile ka, missugune see olukord pidi tulema. Selliseid numbreid nähes peab küll olema tohutult [tugev] närvisüsteem, et mitte ühiskonda kinni panna. Mõjukad ühiskonnagrupid – mul on need meilid kõik alles – nõudsid veelgi rangemaid piiranguid, aga mul on hea meel, et me suutsime seda vältida.

Hirm ja paanika loomulikult tulevad sellise asjaga kaasa. Tagantjärele tarkusena, kui see üldse midagi maksab, ma ütlen, et ülereageerimine on samuti halb. Me kevadel uskusime kõik, et ülereageerimine on parem, sest seda ütlesid ka meie kolleegid Itaaliast. Öeldi, et parem reageerida üle kui reageerida alla. Aga me nägime, et plaanilise ravi sulgemine ei olnud tõenäoliselt õige otsus. Nüüd me oleme selles mõttes targemad. Riik pani küll plaanilise ravi kinni, aga sinna tulid muud faktorid. Plaanilise ravi avamine oli võib-olla aeglasem, kui tahtsime. Ja kui ükskõik kes teist niisugust pilti näeb, vaadake neid punaseid jooni – see oli väga tugevate modelleerijate grupi mudel. Nad ütlesid, et kui me paneme riigi kinni ja teeme kõik, mis iganes teha saab, siis meil on ühel päeval intensiivravis 132 koroonaviiruse haiget, kolmanda astme intensiivravis. Meie maksimumpäeval oli 22. Nii et need mudelid ... Aga ma ütlesin, et need ei olnud isehakanud entusiastid, need olid väga tugevad modelleerijad.

Kolmas õppetund on ekspertide aktsepteerimine. Ja see on õppetund kõigile. Ekspertide soovitused teadusnõukojas – seda on mõnikord ka näha, et me ei ole alati ühel nõul. Aga me vaidleme ja tuleme millegagi välja, mis on konsensuslik. Ekspertide arvamused muutuvad ja ma saan aru, et inimesed küsivad, et kuidas ekspert ei tea, et eile ütles nii ja täna ütleb naa. Ma olen palju seda kriitikat kuulnud. Aga ma pean ütlema, et kevadel küll valitsus ekspertide soovitustega arvestas. Võib-olla ainult see [testimise küsimus] – ma isiklikult ka olin naiivne, arvasin, et testimine ei olegi võib-olla väga vajalik. Seal oli küll muidki põhjusi, miks me laialdaselt testida ei saanud. Selles oli valitsuse [seisukoht] väga õige ning praeguseks on eksperdid oma arvamust muutnud ja teste tehakse palju rohkem.

Aga valitsuse soovid alati ka teadusnõukoja soovitustega kokku ei läinud. Kiirtestidest on siin palju juttu olnud. Antikehade testimise soovitus ei olnud kunagi teadusnõukoja soovitus, aga valitsus tahtis seda. Otselennud vs. ümberistumised. Ja samas ka mõõdikud, niisugune ühe numbri jälgimine – see ei ole õige. Eksperdid ei soovita vaadata, kas see number on 35 või 55, vaid vaadata kogu seda komplekti, sest me näeme, et väga väikese nakatumisega riikides on suremus väga kõrge. Minu küsimus on, et miks teil inimesed ära surevad, kui teil nakkust nii vähe on. Järelikult testitakse vähe või tehakse midagi muud teistmoodi. Ja ega teadusnõukoda polnud ka ju ideaalne. Võib-olla teadusnõukoja kõige suurem viga oligi see, et meil Terviseametiga esialgu ei tekkinud väga head kontakti või väga head koostööd, kuigi meil kontakt oli kogu aeg olemas. Selle vea ma võtan kindlasti enda kanda. Ja ma olen ka korduvalt öelnud, et see on meditsiiniline teadusnõukoda. Me ei oska nõu anda ei majanduse, psühholoogia, ühiskonna toimetuleku, koolide ega muu niisuguse kohta. Kui võetakse eksperdid, siis ekspert ütleb, et ilmselt võib olla nii ja võib olla naa. Aga valitsus tegelikult tahaks, et ilmselt on nii. Kuulaja tahab saada selgeid vastuseid.

Ajakirjandus ja kommunikatsioon. Kõik teadusnõukoja liikmed olid enne andnud mõningaid intervjuusid, aga ühel päeval me olime ajakirjanduse vallas nähtaval ja see oli võib-olla teadusnõukoja liikmetele väga raske. Mina olin andnud peaaegu 300 intervjuud selleks ajaks. Ajakirjanikud jällegi tahtsid mustvalgeid vastuseid ja lõplikku tõde. Ja see pidev võrdlemine – mul oli mõnikord tunne, nagu ma oleksin kolmandas klassis, et miks see sai viie ja sina said nelja. Miks meil ei ole nii nagu Tšehhis, miks meil ei ole nii nagu Lätis? Kõikides riikides olgu ikka oma reeglid. Väga palju oodatakse, et riik täpselt öelgu, kes peab maski ette panema, kes peab kodus olema. Ja kui tullakse välja selgete reeglitega, siis on võimalus nendest kohe mööda hakata minema. Teadusnõukoda on väga selgelt öelnud, et koolide kinnipanek ei ole koroonaviiruse profülaktika, aga eelnevast ettekandest kuulsime, mis siin toimub. Me peame meeles pidama, et liiga palju tähelepanu ei tohi ühele haigusele anda. Ja [hinnangud] on liiga vastandlikud, ühed ennustavad viimsetpäeva, teised helget tulevikku. Kumbki ilmselt ei ole õige.

Seda peab küll ütlema, et valitsus väga tugevalt toetas teadust. Algusest peale me võtsime sellise eesmärgi, et me teeme oma otsused nii palju teaduspõhiselt, kui võimalik, ja me teeme teadusuuringuid Eestis nii palju, kui on võimalik. Tartu Ülikool [on teinud] päris mitmeid uuringuid valitsuse toel. Seireuuring on meile väga palju kindlust andnud, et meil ei ole varjatud levikut. Seroepidemioloogilised uuringud, mida me tegime Saaremaal ja Tallinnas, näitasid meile – noh, võib-olla igaüks teadis seda ennegi, aga need näitasid –, et 1% Eesti elanikkonnast, Saaremaal küll 6%, on antikehadega. See tähendab, et 99% eestlastest on koroonaviiruse suhtes naiivsed, võivad nakatuda. Reoveeuuringud seal, kust veel ühtegi juhtu ei tule. Näiteks Haapsalu on hea näide. Reovesi näitas Haapsalus [viiruse jälgi] ajal, kui seal veel haigusjuhte ei olnud, ja siis oli see diskofestival või mis iganes. Genotüübilised uuringud – nende tulemused hakkavad varsti tulema, need praegu käivad. Icosagen sai ka valitsuse toetust, sellest te olete kindlasti lugenud. ETAg korraldas kaks koroonaviiruse uurimise spetsiaalset grandivooru. Ja meie edasine plaan on väga suures osas põhinenud sellel, et vaatame, mida mudelid näitavad, lõikame nakatumisahelad läbi ja teeme mõõdikud, mis põhinevad andmetel.

Ja viimane õppetund on see, et katsume nii kaua, kui võimalik, teha fokuseeritud lähenemist, mitte niisugust üleriiklikku. Tegeleme asjaga seal, kus see on. Kui meil on probleem Tallinna koolis, siis teeme midagi seal Tallinna koolis, jätame kõik teised Eesti koolid rahule. See strateegia, mis praegu tundub hästi töötavat, on: testi, isoleeri ja jälgi. Sellega tuleb Terviseamet praegu hästi toime. Ma väga loodan, et see ka niimoodi jääb. Meil on nii, nagu eelkõneleja ütles, et vaktsiini enne järgmist aastat – mitte ühtki vaktsiini – turule ei tule. Seda ütlesid eelmisel nädalal kõik suured [tootjad]. Nad ütlesid, et nemad enne novembri lõppu ei ole võimelised või valmis oma andmeid regulaatoritele andma, mis tähendab, et enne järgmist aastat meil midagi ei ole ja me üldse ei tea, mis sealt tuleb. SARS-i epideemia ei ole riikidevaheline võistlus, selleks on olümpiamängud ja teised üritused. Me peame väga selgelt vaatama, et meie meditsiinisüsteem vastu peaks. See on kõige olulisem, et meil iga inimene, ükskõik kas tal on koroonaviirus või on tal mõni teine haigus, et kõik inimesed saaksid võrdselt meditsiiniabi. See peaks olema meie peaeesmärk. Inimestele tuleb anda juhiseid, mitte keelde ja käske.

See on mu viimane slaid, ma olen küll paar minutit vist üle läinud. Kas ma olen üle läinud?

11:00 Aseesimees Siim Kallas

Lubame kindlasti teil oma ettekande lõpule viia.

11:00 Professor Irja Lutsar

Jah, see on viimane slaid, tõesti, ma luban teile. Meie edasiminekul võikski olla [põhimõte], et inimene ennekõike. SARS ei vaibu ei Eestis ega maailmas ning Eestis enamikul inimestel ei ole immuunsust. Ükski vaktsiin reaalselt enne järgmist aastat turule ei jõua ja me mitte midagi ei tea. Väga suur saladuseloor on vaktsiinide ümber, mis on ka väga omapärane. Ühtegi ülitõhusat ravimit pole ka silmapiiril. Me peame katsuma nende olemasolevate meetoditega hakkama saada. Ainuke, millel on väga hea teaduslik tõestus, on distantsi hoidmine. See kaks meetrit ja laadime alla Hoia äpi. Neid reegleid kõik teavad. Inimeste arusaamine ja keelud-käsud. Samas ei saa ju välistada, et kui meil tekib niisugune Tšehhi olukord – ma väga loodan, et meil ei teki seda olukorda –, et siis tuleb rangemaid piiranguid teha. Seda ei saa nüüd ütelda, et me mingil juhul rangemaid piiranguid ei tee. Teadusnõukoda on alati soovitanud, et enne töö ja haridus ja siis lõbu. Aga samas ma väga toetan eelkõnelejat, et ka inimeste vaimsele tervisele peab mõtlema. Siia kuuluvad teatrid ja kontserdid – need on suhteliselt ohutud, kui seal just kaasa ei laulda. Reisid – me peame arutama, kuidas me reisid saame teha ohutuks. Võib-olla soojal maal käimine või nägemine, mis maailmas toimub, annab inimesele positiivse emotsiooni. Ja kommunikatsioon peaks olema tasakaalustatud. Võib-olla ajakirjandus võiks mõnikord vaadata, et kas on iga õhtu vaja ainult negatiivseid uudiseid, mõnikord on ka siit koroonarindelt midagi positiivset võtta. Ma ei ütle, et me peame olema ainult positiivsed.

Vabandust, et ma üle aja läksin, ja tänan teid tähelepanu eest!

11:02 Aseesimees Siim Kallas

Ei ole viga. Suurepärane ettekanne! Aitäh ettekandjale! Nüüd on teile hulk küsimusi. Toomas Kivimägi, palun!

11:02 Toomas Kivimägi

Aitäh, härra juhataja! Väga lugupeetud professor! Nõustun juhataja kokkuvõttega, et see oli tõesti suurepärane ettekanne, ja siiralt tänan teid, et te tulite oma teadmisi ja kogemusi jagama. Küll oli muidugi masendav esimene slaid. Masendav sellepärast, et tõesti, me oleme harjunud, et me Euroopas saame nende asjadega kuidagi paremini hakkama, aga see slaid näitab, et tegelikult Aasias ja Hiinas ja Austraalias jne – seal on tänane pilt oluliselt parem. Küsin otse: mida Euroopa on teinud valesti? Mida me oleme teinud valesti? Või on see natukene võlts pilt, mis meile Aasiast vastu vaatab? Ja teine küsimus, ma kasutan võimalust. Ma olen natukene ka vastupidisel seisukohal selle maskiusu osas. Toon ühe näite. Ma olin Hispaanias, kui oli ainuke aken, kus ei olnud karantiinikohustust. See oli juuli keskel, nakatamiskordaja oli mingisugune 16-17 ja tuli totaalne, ka tänaval maski kandmise kohustus. Nad on ülimalt kohusetundlikud maski kandma. Ja mis on tänane seis? Tänane seis on see, et nakkuskordaja on 340. Ehk mask ei aidanud. Ja samamoodi ka Belgia minu teada lõpetas tänaval maski kandmise kohustuse, välja arvatud crowded places, mingil põhjusel 1. oktoobrist. Paluksin nende kohta kommentaari.

11:03 Professor Irja Lutsar

Jaa, mida on need Aasia riigid teisiti teinud? Nagu ma juba ütlesin, niisugune ühiskonna kinnipanek, nagu on Aasia riikides, see [Euroopas] ei tööta. Ja mida tegi Hiina? Absoluutselt kõik PCR-positiivsed pandi spordisaalidesse kinni ja olid seal nii kaua kinni, kuni negatiivseks muutusid. Praegu on väga hästi teada, et PCR-positiivsus võib kesta 70–80 päeva. Kujutage ette, selles oma lahtrikeses olla 80 päeva. Missugune Euroopa inimene sellega nõustub? Aga Aasia riikides see toimis. Austraalia on täiesti kinni, nad ei võta isegi oma inimesi tagasi. On austraallased Euroopas, tööd neil ei ole, raha hakkab otsa saama, aga koju ka tagasi ei saa, sellepärast et kedagi tagasi ei võeta. Uus-Meremaa on väga palju tähelepanu saanud sellega, et on hästi teinud. Ma ei ole päris kindel, et kolme haige pärast peab terve riigi kinni panema. Ausõna, ei ole selles kindel! Ma arvan, et see ei ole see haigus. Võib-olla on selliseid haigusi ka.

Ja teine asi on maskid. Jah, segasemat probleemi tõesti ei olegi olnud, kui need maskid on. Siin on mitmesuguseid asju. Uuringuid, randomiseeritud uuringuid on väga vähe, samas jälle modelleeritud uuringuid on palju. On näidatud ka, et viirust ei pea miski kinni, see viirus on nii väike, aga mask peab kinni need süljepiisad, mille sees viirus ellu jääb. Seda peab mask kinni ja seda on ka näidatud. Nii et teadusnõukoda on võtnud niisuguse ühise seisukoha, et maskid [on vajalikud] seal, kus distantsi hoidmine ei ole võimalik, siseruumides ja piirkondades, kus nakatumine on kõrge. Välitingimustes tõenäoliselt ei ole tarvis. Teiselt poolt jälle, kui inimene ise tunneb, et ta peab maski kandma, siis sellesse ei tohi kuidagi halvasti suhtuda. Midagi peab inimene ise ka mõtlema.

11:06 Aseesimees Siim Kallas

Urve Tiidus, palun!

11:06 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud professor! Väga hea ettekanne, pean nõustuma eelkõnelejatega. Minu küsimus puudutab vaktsiinide teemat. Te ütlesite, et vaktsiini pole mõtet enne järgmist aastat loota. Me oleme kõik lugenud maailmast uudiseid, kuidas vaktsiinid saabuvad varem, ja paljuti on need seotud poliitiliste arengutega. Aga tegelikult vaktsiiniloojatel on see arendustöö iseenesest väga keeruline, sellepärast et see viirus väidetavalt muudab oma iseloomu ja taktikaid ja strateegiaid kogu aeg. Kui te nüüd natukene kajastaksite võib-olla mitte seda teaduse poolt, vaid seda, mis seis on Eestil vaktsiinide ettetellimisega ja üldse reaalsete võimalustega neid siiski ühel hetkel hankida.

11:07 Professor Irja Lutsar

Mina ise ka ootan väga vaktsiini ja ei jõua ära oodata. Eelmine nädal ütlesid kõik suurtootjad – Moderna, Pfizer ja AstraZeneca – välja selle, et nad ei ole võimelised andma oma töö tulemusi enne novembri lõppu regulaatoritele. Regulaatorid vajavad selleks natukene aega. Eesti on minu teada teinud eellepingud AstraZeneca vaktsiini hankimiseks. Jällegi, ma tean ainult seda, et ahvidel see vaktsiin viirusekandlust ei likvideerinud, ja AstraZeneca vaktsiiniga on olnud [probleeme], seal on kaks korda olnud kõrvalnähud ja nüüd oli ka üks kõrvalnäht, aga see vist oli küll, nagu võib aru saada, platseebogrupis. Nii et selle vaktsiini saamiseks on Eesti eellepingu sõlminud ja osalenud Euroopa Liidu ühishankes. Ja teine on Johnson & Johnsoni vaktsiin, mis küll praegu on ka kliinilise uuringu pausi peal ja mille kliinilised uuringud alles algasid. Arutelu all on olnud, et me peaksime võtma erineva toimemehhanismiga vaktsiine, et ilmselt võiks võtta kas Pfizeri või Moderna vaktsiini, mis on täiesti uue toimemehhanismiga. Selleks puhuks, et kui üks ei tööta või üks langeb ära või tal on mingid olulised kõrvalnähud, et meil on tagataskus ka midagi. Niisugused asjad on ära tehtud. Ja on muidugi suurriigid – näiteks Inglismaa – minu teada kõiki vaktsiine juba ostnud. Plaanid on valmis, keda vaktsineerida, aga see plaan suures osas sõltub sellest, missugune vaktsiin tuleb. Kui on vaktsiin, mis kaitseb ainult haiguse eest, siis loomulikult tahavad seda riskigrupid. Kui on meil hea vaktsiin, mis kaitseb ka viirusekandluse eest, siis me peame väga sügavalt mõtlema, võib-olla peaksime noored inimesed ära vaktsineerima, et nad haigust ei levitaks. Siin on palju niisugust arutelu käimas.

11:09 Aseesimees Siim Kallas

Aivar Sõerd, palun!

11:09 Aivar Sõerd

Aitäh! Suur tänu selle erakordselt huvitava ettekande eest! Siin oleks hästi palju küsida. Aga ma võib-olla küsiksin ka selle ettekande lõpuosa kohta, just nende vaktsiinide kohta, mida ajapuuduse tõttu väga põhjalikult ei saanud käsitleda. Ma ütleksin, et väga üllatav on uudis selle kohta, et isegi juba järgmine aasta võiks [vaktsiin] turule tulla ja et juba novembri lõpus lähevad need kandidaadid Euroopas hindaja kätte. See on üllatav. Veel üllatavam on see, et Hiina on alustanud tasulist vaktsineerimist, 50 eurot doos pluss tasu süstla eest. Ja oli uudis, et USA-s ka Pfizer hakkab juba avama neid punkte. Mis see kõige viimane teadmine on nende n-ö kohe turule jõudvate vaktsiinide efektiivsuse kohta? Kas on siin mingit uuemat informatsiooni?

11:10 Professor Irja Lutsar

Mitte midagi. Niisugust saladusloori ei ole ühegi vaktsiini arendamise ümber olnud, kui siin koroonavaktsiinidega on. Isegi kõrvalnähtudest ma pean lugema BBC-st, ajakirjanikud muidugi uurivad selle välja, aga isegi ravimiameteid ei teavitata ja me mitte midagi ei tea. Me järeldame, teeme kaudseid järeldusi, ma ei tea, kas need on õiged. Pfizer ütles, et alustas 30 000-ga, siis tõstis uuritavate arvu 44 000-le, sest tahavad rohkemate inimeste peal testida. Nüüd tõstsid juba 48 000 peale, et saaks ka riskigruppidel testida. Aga inimesed, kes on vaktsiiniuuringuid elus eelnevalt teinud, teavad väga hästi, et ilmselt neil ei ole see haigus nii sage, et nad ei saa seda nakatunute arvu platseebogrupis kokku või nad ei saa seda nakatunute arvu kokku. See on minu järeldus. Seda AstraZeneca ütles ühel konverentsil tegelikult välja, et nad peavad minema uutesse maadesse, nad ei saa [testida] Inglismaal, neil oli algul plaan teha seda Inglismaal, aga nad ei saa. Nii et midagi ei tea. Me näeme küll ka, et Pfizeri ja Moderna vaktsiinidel on palju kõrvalnähtusid, aga jällegi, mõned kõrvalnähud on aktsepteeritavad, mõned ei ole. Iga päev vaatan seda, uskuge mind.

11:12 Aseesimees Siim Kallas

Maris Lauri, palun!

11:12 Maris Lauri

Aitäh! Suur tänu ettekandjale ettekande eest! Huvitav oli. Ma tuleksin inimeste käitumise juurde. Ilmselt kevadel me olime kõik vähem või rohkem paanikas või hirmul, ja siis juhtus nii, kuidas erinevate inimestega ikka juhtub. Mõned läksid väga suurde paanikasse – ja mulle tundub, et nad on endiselt ülemäärases paanikas või üliärahirmutatud –, teistel võib-olla tekkis, eriti kevade poole, selline käegalöömise tunne. Kui palju on tekitanud probleeme sellised ülereageerivad inimesed, ühelt poolt need, kes on ülioptimistlikud – ma mõtlen siin eelkõige kevadel, suvel ja võib-olla ka nüüd –, ja teiselt poolt paanikas olevad inimesed? See ilmselt takistab natuke tegevust, aga kuidas nendega toime tulla?

11:13 Professor Irja Lutsar

Esialgu oli väga raske, aga iga inimene õpib. Ma ütlen, ma sain süüdistavaid meile, et miks seda ei tehta ja miks riiki kohe kinni ei panda ja miks kõik kodus luku taga ja politsei nurga peal ei ole. Aga inimene harjub kõigega. Nüüd, ülepaanitsevad inimesed. Miks koroonaviirus nii raske on ja miks me siin üldse räägime, on see, et inimese enda organism reageerib üle. Enamik inimesi põevad köha-nohu, saavad selle viirusega väga hästi hakkama, aga on teatud hulk inimesi – miks need on, kes need on, seda me ei oska öelda –, kelle organism reageerib üle. Seda viirust ei ole vaja nii tohutute mehhanismidega tappa, siis lõpebki asi halvasti. Täpselt sama on ka ülereageerivate inimestega. See ei ole pelgalt nii, et sa lähed inimesele ütlema, et mis sa siin pabistad. See asi ei tööta. Inimene, kellel on hirm, sellel on hirm ja temast tuleb aru saada. Meil peavad olema mingid mehhanismid või mingid nõustajad, kes neid inimesi aitavad. Need inimesed ei ole tegelikult ise süüdi, kes kardavad – ükskõik, mida nad kardavad. Need inimesed ei taha karta, neil peab olema [võimalus abi saada]. Ütleme, kui riigi tasemel võtta, siis ikkagi arstide ja kelle iganes hulgas – teadusnõukoda ju räägib nendega, meil kõigil on suured tagatoad – on väga palju kahe jalaga maa peal olevaid inimesi.

11:15 Aseesimees Siim Kallas

Urmas Kruuse, palun!

11:15 Urmas Kruuse

Austatud istungi juhataja! Auväärt professor! Mina tahaksin teid kiita selle eest, et te suutsite kohati juba edvistava valitsuse kõrval jääda väga ratsionaalseks ja kaineks eksperdiks. Sellepärast, et kui te rääkisite kommunikatsioonist, siis lisaks sellele, et teavet peaksid andma inimesed, kes on usaldusväärsed, on oluline, et see teave on ka ühtne. Ühtsus tekitab turvatunnet. Selle tõttu ma pean seda väga oluliseks. Aga kuna tekkis konkurents valitsusliikmete vahel, kes mida ütleb ja millega tegeleb, siis teie töö oli kindlasti väga keeruline. Selles valguses ma tahaksin küsida teie arvamust. Meil järgmine ettekandja puudutab turismi. Kas oleks võimalik teatud regioonide vahel leppida kokku väga selged ühtsed printsiibid sellisena, et isegi see kordaja võiks olla täna meie mõistes nominaalist kõrgem, aga me ei sureta ühte sektorit välja ja me suudaksime turvaliselt liikuda? Sinna alla lähevad minu jaoks väga selgelt ka otselennud, mis peaksid olema kindlasti turvalisemad kui mööda erinevaid lennujaamu siia lennates.

11:16 Professor Irja Lutsar

Jah, see on õige küsimus. Ma ka arvan, et peaksime. Võib-olla oli ka minu naiivsus mingil määral, kui ma arvasin, et iga kool teeb õige otsuse, aga nüüd me näeme, mis juhtus. Ilmselt oleks vaja turismisektori jaoks välja töötada mingid reeglid, kuidas reisida saab. Mitte et ei reisi ja kogu lugu, vaid kuidas reisida saab – kas see on testimine, kas see on isoleerimine, kui pikalt isoleerimine, kas need on mingid riigid, kuhu tingimata minna ei tuleks. Minu arust on ohtlikum see, kui inimesed hakkavad oma peaga minema ja ise neid otsuseid tegema. Võib-olla tuleks mingid juhised anda, kuhu võib reisida – mitte ainult turismisektori pärast, vaid inimese enda tervise pärast ka –, et on need riigid, kus on hea meditsiinisüsteem, nakatumine ei ole kõrge, ja on need riigid, kus meditsiinisüsteem on kehv, nakatumine on ebaselge jne. Niisugused reeglid kindlasti tuleks välja töötada.

11:17 Aseesimees Siim Kallas

Jürgen Ligi, palun!

11:17 Jürgen Ligi

Aitäh! Professor Lutsar! Mina olen kuulanud teadlasi väga tähelepanelikult, teid sealhulgas, kevadest peale ja ma ei ole sellega nõus, et me kevadel ei teadnud. Me teadsime minu arust palju rohkem, kui me tahame tunnistada. Ka minusugune kirjutas juba märtsis, et selline sulgumine ei ole jätkusuutlik ei majanduslikult ega sotsiaalpsühholoogiliselt, et see saab olla ainult lühiajaline ja kõik see tuleb meile tagasi. Nii ongi juhtunud. Kui te nüüd oma diplomaatilisuse ja sellise akadeemilise ettevaatlikkuse natukene kõrvale paneksite, kas te oleksite veidi spetsiifilisem ja ütleksite, mida teie kevadel rohkem teadsite kui need avalikud ülestunnistused ja ka, mis seal salata, valitsuse tegevused?

11:18 Professor Irja Lutsar

Ma olen teiega nõus, aga me peaksime siis olema suur riik. Võib-olla me oleme liiga [väike]. Selleks, et midagi radikaalselt teisiti teha kui teised, peab sul olema suur ja tugev tagatuba. Aga paraku meie teadlaskond on väike ning meie teadmised olid ka vähesed. Ma olen teiega nõus, ma olen isiklikult ka riigi kinnipanemise vastu olnud. Aga jällegi, kui me vaatame, siis sellised lühiajalised kinnipanemised on siiski andnud ka teistes riikides mingit edu. Võtame Austraalia. Kas just pidi terve riigi kinni panema? Aga nad mingisuguse edu said, kuigi nad on teistmoodi riik.

Ma arvan, et kevadel see oli väga suur saavutus, et meil riiki veel rohkem kinni ei pandud. Selle eest ma võitlesin küll küünte ja hammastega, ja võitles kogu teadusnõukoda. Aga et me oleksime lasknud riigil täiesti toimida ... Meil oli ju tegelikult modifitseeritud Rootsi, ma ei ole kuskilt tahtnud seda ütelda, aga ega me ju Rootsist väga palju ei erinenud, välja arvatud see, et koolid olid kinni. Ja koolid pandi kinni enne, kui siin üldse midagi toimus. Me näeme praegu ka, et koolid pannakse kinni. Ma ei arva, et kaks Nõo kooli pidi kinni panema, kui üks õpetaja oli PCR-positiivne. Seda ma ei arva.

Aga, no mis ma siin ridade vahelt tahtsingi öelda. Katsume seda täielikku lockdown'i vältida nii kaua, kui võimalik, ja ärme paneme väga madalaid [piire]. Mina ka hüppaks ilmselt 50-sentimeetrisest kõrgusest üle, aga suurte võistlejatega ma tõenäoliselt ei konkureeriks. Nii et ärme paneme endale mingeid väga madalaid mõõdikuid ette, ja kui see mõõdik kätte jõuab, siis hakkame kohe tegutsema. Vaatame, mis selle mõõdiku taga on. Nii palju olen ma targem. Aga ma vist ei vastanud teile, nagu te tahtsite.

11:20 Aseesimees Siim Kallas

Helmen Kütt, palun!

11:20 Helmen Kütt

Tänan! Austatud professor, suur tänu teile selle tänase ettekande eest, aga eriti selle töö eest, mida te olete teinud teaduspõhiste sõnumite jagamisel nii sotsiaalkomisjonile kui ka eelkõige just meedia kaudu Eesti inimestele. Sellest on väga-väga palju kasu olnud. Täna on palju käsitletud ja ka teie oma ettekandes puudutasite noorte ja laste teemat, aga minu küsimus tuleb eakate ja hooldekodude kohta. Hooldekodude täielik sulgemine kevadel võis olla põhjendatud – kõik oli uus ja teadmatu. Järjest rohkem oli aru saada, et haiguse viisid hooldekodusse tegelikult töötajad, ja sellega oleks tulnud tegeleda. Kui 1. juunist oli võimalus avada hooldekodude uksed, siis väga paljud lükkasid seda edasi perioodil, kus haiguskordaja oli madal ja inimesed soovisid lähedasi näha. Ja tõepoolest, kroonviiruse tõttu suri ju hooldekodudes vähe inimesi, aga kui palju tegelikult sealt lahkus ning mida see tegi vaimsele tervisele ja lähedastele? Ja ka nüüd on uuesti lukustamine toimunud. Mõni sõna hooldekodude teemal.

11:22 Professor Irja Lutsar

Jah, see on üks demokraatia vorm. Ma ise üllatusin ka väga, kui Tartu ööklubis oli kaks või kolm juhtu ja juba mõned hooldekodud, mis on Tartust väga kaugel, kinni pandi. Ma ei arva, et meie vanemad või vanavanemad on ära teeninud üksinduse. Minu isa suri sellel ajal ja tema ei saanudki lõpuni aru, miks perekond nüüd ta elu lõpus – ta oli 95 –, et miks perekond tema 95 aasta sünnipäevale ei tule, et miks ta nüüd äkki maha jäeti. Ega ta ei saanudki aru, miks. Et üle 90 aasta tegeldi temaga ja siis lõpuks jäeti maha. Selles mõttes ma arvan, et hooldekodudes tuleb mõelda, kuidas see külastamine toimub. Paneme maskid ette, kohandame eraldi ruumid, korraldame seda. Ma olen palju käinud rääkimas ka vanematele inimestele. Vanemad inimesed tõusevad saalis püsti ja ütlevad, et mina ei taha, et mind üksinda jäetakse. Seda ei tohiks teha. Me ei tohiks oma emasid ja vanaemasid-vanaisasid jätta niimoodi üksinda sinna hooldekodusse. See on ebainimlik. Me peame mõtlema, kuidas me saame seda külastust korraldada. Ja inimesed kuulavad ja peavad reeglitest kinni.

11:23 Aseesimees Siim Kallas

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Küsimusteks ettenähtud aeg on läbi. Ma näen väga palju neid, kes oleks tahtnud küsida, aga midagi pole teha, nii me kokku leppisime. Ja veel kord: palju tänu, professor Lutsar! 

11:23 Professor Irja Lutsar

Ma vastan meilidele.

11:23 Aseesimees Siim Kallas

Ja nüüd, Feliks Mägus, Tallinn Nordic Hotell Forumi juht, palun ettekandjaks siia!

11:24 Tallinn Nordic Hotel Forumi juht Feliks Mägus

Austatud Riigikogu esimees! Saalis viibijad! Näitleja Mari-Liis Lill esitas 2013. aastal siinsamas kõnepuldis sellise küsimuse: "Mis on meie pildil valesti?" Ma küsin samuti. Mind kutsuti riikliku tähtsusega küsimuse arutelule Riigikogu suurde saali ja mulle tundub, et ma olen Reformierakonna fraktsiooni koosolekul, kuhu on kogemata kutsutud ka paar Sotsiaaldemokraatliku Erakonna inimest. Ma teen kõigepealt ettepaneku, et võib-olla peaks algatama seaduseelnõu, mille järgi vähemasti riikliku tähtsusega küsimuste arutelul oleks saalis valdav osa Riigikogu liikmetest. Aga see on ka ilmselt demokraatia, nii see käibki.

Minu tiitliks on päevakorras märgitud Nordic Hotel Forumi juht, aga tegelikult räägin ma siin kogu turismisektori nimel. Turismitööstus on küllaltki mitmekesine ja lai valdkond ning koosneb erinevatest alasektoritest. Paljud sektori ettevõtjad on liitunud katusorganisatsioonidega. Näete siin all neist suuremate logosid: Eesti Turismifirmade Liit, Eesti Hotellide ja Restoranide Liit, Eesti Spaaliit, Eesti Konverentsibüroo, MTÜ Eesti Maaturism. Turismiteenused hõlmavad tõesti väga laia spektri, kaasa arvatud rahvusvahelise reisijateveo. Me ei saa rääkida, et turismi moodustavad ainult Tallinna suured hotellid või suured reisibürood. Turism on tegelikult Muhu matkarada, Kuressaare või Pärnu spaa, Setu külalistemaja jne. Muu hulgas tuleb meelde tuletada seda, et turism on mitmetele kohalikele omavalitsustele ka üks oluline tööandja. Ja turism ei ole kindlasti lihtsalt niisama mingisugune meelelahutuslik tegevus, nagu vahetevahel mulje jääb, vaid tegemist on ikkagi olulise majandusharuga, mis moodustab 2019. aasta – ühe rekordaasta – tulemuste järgi peaaegu 8% SKP-st.

Turismisektoris tegutses umbes 5000 ettevõtet ja umbes 30 000 töötajat. Maailma turisminõukogu hinnangul oli kaudselt sektoriga seotud töötajate arv suisa 75 000. Me teenisime kokku peaaegu 2,1 miljardit eurot eksporditulu, see moodustas 10% kogu Eesti ekspordist ja ca 30% teenuste ekspordist. Kuna meie siseturg on väike, siis ca 2/3 meie külalistest, majutusasutuste teenuste ostjatest, olid välismaalased. Ligikaudu kolmandik neist külalistest kasutas majutusteenust väljaspool Harjumaad ja Tallinna. Sektori otsene maksutulu oli 181 miljonit eurot. Nii et me ei saa rääkida mingisugusest väikesest kusagil toanurgas toimuvast mikroettevõtlusest. Ei saa rääkida seetõttu, et numbrid on tegelikult suured. Kuna meie üldine taust on selline, et meil ei ole üleliia ilusat ilma, meil ei ole troopilisi saari – kui Muhu, Saaremaa ja Hiiumaa välja jätta –, meil ei ole lumega mägesid, siis kokkuvõttes on ju ikkagi imestama panev, et meil käib nii suur hulk väliskülalisi ja me suudame riigile toota sellist turismitulu. See on saavutatud aastatepikkuse visa tööga, koostöös kõigi nende inimestega, kes on sektoris tööl ja kellega on koos töötatud, koostöös kohalike omavalitsuste ja riigiga. See on pikk ja vaevaline rada, mille tulemusi me nägime ja mis tänaseks on kadumas või osaliselt juba kadunud.

Kus me siis täna, 2020. aasta oktoobris oleme? Tegelikult võib öelda, et sisuliselt on meie sektori, meie majandusharu tegevus seadusega keelatud ja seda alates märtsikuust, kui kuulutati välja eriolukord. Selle suhteliselt lühikese aja jooksul on loomulikult olnud erinevaid perioode, mille vältel on olnud erinevaid piiranguid ja on olnud ka mingisuguseid leevendusi. On elatud teadmises, et kriis on siiski suhteliselt lühikene. Kui me oleme siin välja öelnud, et meid on jäetud üksinda, enne talve n-ö külma kätte, siis on loomulikult esitatud vastuväiteid, et kuidas siis külma kätte, me oleme teid aidanud küll. Tõsi, on olnud mõningaid meetmeid, mis on aidanud selle suure šoki esialgu üle elada. Lühiajalised meetmed, mis puudutasid kogu majandust, sh töötukassa meede, aitasid meil hoida töökohti. Mõnevõrra aitas püsikulusid katta ühekordne EAS-i toetus, mis paraku ei aidanud kõiki ettevõtteid, sest kriteeriumid olid sellised, et näiteks keskmise suurusega ettevõtted ei saanud sellest meetmest midagi. On räägitud ka sellest, et Nordicale on antud 30 miljonit eurot abi ja Tallinkile laenu, aga need summad on aidanud ainult mõnda üksikut ettevõtet ja sektor tervikuna on ikkagi hädas. Tuleb tõdeda, et kriisi alguse meetmed on jäänud ainukeseks ja jätkuperioodiks mingisuguseid abimeetmeid täna ei ole, vaatamata sellele, et nii sektori katusorganisatsioonid kui ka MKM on koos üritanud välja töötada erisuguseid meetmeid, mis võiksid sektorit toetada, sest paraku ei ole need meetmed valitsuskabinetis toetust leidnud. Üldine põhjendus on olnud selline, et puudub poliitiline tahe.

Räägime nüüd natuke ka numbritest, et mis mõttes meil kehvem või väga kehv on, kui majandus üldiselt ju toimib. Selle üle on meil väga hea meel. Prognoosi järgi, eile kuulsin, keegi poliitikutest või valitsuse liikmetest ütles, et 5,5% on selle aasta prognoositav majanduslangus. Nii et üldiselt on ju päris okei. Aga kui vaatame meie sektorit, siis langus on ju ikkagi katastroofiline: reisikorraldajate ja turismibüroode käive on kukkunud 90%, majutusasutuste käive 65%, sh Tallinna majutusettevõtete käive 81%. Väliskülalisi on Eestis 84% vähem. Rahvusvaheliste konverentside pidamine on peatunud, kruiisiturismi ei ole. Kõige eelneva tagajärg on see, et suvel ei olnud võimalik vahendeid teenida, et saabuv madalhooaeg üle elada. Vähe sellest, tegelikult on sektor olnud kahjumis juba aasta algusest, oma sesoonsuse tõttu. Ja tagajärg on ühtlasi ka see, et juba täna läheneb töötute arv sektoris 10 000-le ja langustrend paraku jätkub. Graafiku pealt on võib-olla isegi paremini näha, kui suur see langus on olnud. Ja kui proua Kaja Kallas ütles, et pole hullu, siseturismil läheb ju hästi, siis siin näete tegelikku olukorda: isegi kõige paremal kuul, juulikuul oli majutusettevõtete käive kukkunud 45% ja Tallinna hotellide käive 68%. Ja peale seda, kui soomlaste reisimine augustis jälle kinni pandi, algas uuesti langustrend. See, et mõnel nädalavahetusel on Pärnu või Kuressaare spaad rahvast täis, ei tähenda kuidagimoodi seda, et siseturismil läheb hästi ja ta ei vaja tuge. Olukord tervikuna on ikkagi, julgen teile kinnitada, väga-väga halb.

Kui räägime reisiettevõtete käibe kukkumisest, siis nende käive on kukkunud juulis, aprillis ja mais kuni 100% ja tänaseks 93%. See tähendab seda, et raha, likviidsed vahendid, käibevahendid, saavad ettevõtetel lihtsalt otsa või on juba otsa saanud. Paradoks on see, et juurde ka kusagilt ei saa. Turgu ei ole, krediidiasutused ei finantseeri, KredExi tingimused ei ole jõukohased. Mõni aeg töötas veel maksuameti maksude ajatamise võimalus, tänaseks on ka see praktiliselt kadunud. Maksuamet küsib, et öelge, millal turism taastub, siis anname teile mõistlike tingimustega maksude ajatamise graafiku. Aga kellel on see võlupeegel, eks ole, mille pealt vaadata, millal taastumine algab?

Me oleme teinud mitmesuguseid ettepanekuid, kuidas sektorit päästa. Paraku, nagu ma ütlesin, on need ettepanekud valdavalt tagasi lükatud. Ja isegi need ettepanekud, mida valitsusliikmed ise on teinud, näiteks seesama vautšeri teema, millest küll üleliia palju abi ei ole – isegi neid ei ole ju.

Miks üldse peaks sektorit päästma, tekib küsimus. Mis siin ikka, surge ära, ei ole vaja teid rohkem, mitte keegi ei reisi ju, ja te ise ei oska ka öelda, millal reisimine jälle algab. No meil ikkagi on oma seisukoht. Millestki peab ju lähtuma. Nii nagu riigieelarve tegijad on lähtunud sellest, et tõenäoliselt järgmisel aastal tuleb vaktsiin ja majanduskasv hakkab taastuma, nii ka meie, toetudes kohalike ja rahvusvaheliste turismiekspertide arvamusele, usume, et järgmise aasta teises pooles võiks turism hakata taastuma. Oluline on hoida alles mingigi kompetents, et kui taastumine algab, saaks selle majandusharu uuesti käivitada. Muu hulgas on [kompetentsi] vaja säilitada sellepärast, et terve rida ettevõtteid on riigihangete korras võtnud endale kohustused, mis tähendab näiteks seda, et teatud hulk IATA litsentsiga töötajaid tuleb säilitada. Nii et juba selle pärast peame mingisuguse kriitilise taseme säilitama.

Meie hinnang on, et 15 000 töökohta ehk pooled on sellised kriitilised töökohad, mida tuleb säilitada. Ja hinnanguliselt on selleks vaja vähemalt 45 miljonit eurot palgatoetust. Meie arvutuste järgi saaksid ettevõtted hakkama nii, et nad ise maksaksid sellele toetusele 30% juurde. Siis oleksid nad jätkusuutlikud ja suudaksid enam-vähem poole töötajaskonnast säilitada. Seda, kas see [toetus] tuleks töötukassa meetmena või kombineerituna EAS-i otsetoetuste meetmega, peavad spetsialistid ja ametnikud ise ütlema, aga sellist summat see sektor vajab. Meile teadaolevalt on töötukassal täna olemas 20 miljonit eurot, mida saaks selleks kasutada. Töötukassa nõukogu on valmis selle turismisektorile eraldama. Nii tööandjad, töötukassa kui ka ametiühing on selle ettepaneku poolt, aga taas kord on nii, et valitsus ei ole otsust teinud. Nii et oleme hetkel teadmatuses.

Teine oluline asi, millest ka professor Lutsar rääkis ja mis aitaks kaasa sektori hinges hoidmisele, on see, kui kaotataks igasugused otselendudele seatud piirangud. Selgub, et see on ka meditsiiniliselt pigem otstarbekas, nakkusoht on väiksem. Eesti on Euroopa üks kõige suuremate lennupiirangutega riik. Ei meie naabrid Soomes ega Lätis ole ligilähedalegi selliseid piiranguid kehtestanud. Ja see ei pärsi mitte ainult meie igaühe liikumist, vaid ka sektori ettevõtete ellujäämist. Siia juurde tuleb lisada veel seda, et väga oluline on, et piiriülene liikumine toimiks ja et oleks kindlad reeglid, näiteks vajaduse korral testimine või muud selged reeglid. Aga sellise segaduse juures, nagu on praegu, ei julgegi keegi reisida – ei julgeta meile tulla, ei julge meie inimesed välja minna. Ja suur häda on olnud kommunikatsiooniga. Kui sulle ikkagi täna öeldakse, et homme ei tohi majandustegevusega tegeleda või ülehomme ei tohi lennata, aga sa oled piletid maha müünud ja töötajad tööle kutsunud, siis see on täiesti ebanormaalne. Vähe sellest, esialgu pidid ettevõtjad neid teateid lugema lehest. Nii et ka kommunikatsioon aitaks kindlasti mingisugusegi järjepidevuse ettevõtetel saavutada.

Üks naljakas asi on seotud riigieelarvega. Meie seisukohast üks väga oluline teema on riigi mainekujundus ja turundustegevused. Riigieelarve seletuskirjas on üks alalõik, mille nimi on "Konkurentsivõimelise turismikeskkonna kujundamine". See peaks sisaldama nii turismiturundust, turismitoodete arengut, mitmesuguseid arendustegevusi, turismiuuringuid. Seletuskirja järgi eraldatakse järgmiseks aastaks vahendeid 63,6% vähem kui 2020. aastaks. Kohe lõpetan. Summa oli 2020. aastal peaaegu 41 miljonit, järgmiseks aastaks on ette nähtud 15 miljonit eurot. Samal ajal on eelarves turismitulude eesmärk suurem kui eelmisel aastal, mis oli rekordiline. Mulle tundub, et ei ole üldse süvenetud, mis numbrid sellesse eelarvesse on pandud. Nii et igal juhul oleks vaja vähemalt sama suurt finantseeringut kriisist väljumiseks, nagu oli eelarves sel või eelmisel aastal. Kõik riigid konkureerivad väga intensiivselt turistide pärast, kui kriis hakkab läbi saama. Me peame igal juhul olema konkurentsiks valmis, konkurents selles valdkonnas on väga-väga suur.

Me kinnitame, et turismitööstus taastub, ükskõik kas selleks läheb aega aasta või pool. Me kõik oleme harjunud reisima, inimene on sotsiaalne loom, ta tahab teistega suhelda. Meil on vaja inimesi, kes seda taastumist hakkavad vedama. Üks tuntud Eesti film lõppes lausega: "Meie reliikvia on vabadus." Turismitööstuse reliikvia on inimesed. Nii et toetage meid. Aitäh!

11:45 Aseesimees Siim Kallas

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Küsimused. Tõnis Mölder on esimesena kirjas, aga teda ma saalis ei näe. Järgmine on Andres Sutt.

11:45 Andres Sutt

Aitäh väga hea ja selge sõnumiedastuse eest! Eks saalist puudujate hulk näitab ka seda, kes seda teemat oluliseks peavad ja kes seda teemat oluliseks ei pea. Tõite ilusasti välja, mida oleks vaja teha, ja minu jaoks on need ettepanekud hästi sümpaatsed. Ma olen väga nõus ka märkusega eelarve kohta, et tegelikult 2021. aasta eelarve projektis sisuliselt turismi kui sektorit ei toetata. Miks seda ei tehta? Sellele küsimusele ei ole me vastust saanud. Aga võib-olla ütlete, mis oleks halvim stsenaarium. Mis juhtub siis, kui turismitööstus sellisena, nagu ta meil täna on, saab nii tugeva hoobi, et selle taastumine ongi aastatepikkune?

11:46 Tallinn Nordic Hotel Forumi juht Feliks Mägus

Ma julgen arvata, et halvim stsenaarium on ikkagi see, et kuni 30 000 inimest jääb töötuks. Sektoris on väga palju lihtsat tööd tegevaid inimesi – eriti majutus- ja toitlustussektoris –, kellel on madal haridustase ja kelle palgad on väikesed. Need inimesed kannatavad kõige rohkem. Neid inimesi ei õpeta ümber IT-valdkonna spetsialistideks, paljusid isegi mitte ehitajateks. See tähendab pikaks ajaks suurt hulka riigi palgal olevaid inimesi, pean silmas töötu abiraha ja elatusmiinimumiga inimesi. See on vist kõige suurem mure.

11:47 Aseesimees Siim Kallas

Vilja Toomast, palun!

11:47 Vilja Toomast

Suur tänu! Mu küsimus oli mõeldud küll professor Irja Lutsarile, aga ma katsun selle ümber sõnastada ja teile esitada. Te ütlesite, et sel suvel või kevadel on valitsus toetanud turismisektorit umbes 50 miljoni euroga. Ka rahandusminister on meile pidevalt väitnud, et küll ja küll on toetatud, need numbrid on päris suured ja võiks juba ükskord rahul olla. Ja sotsiaalminister ütleb, et tegelikult lõpmatuseni ei saa ju ka turismisektorit toetada. Te ise tõite välja, et oleks vaja umbes 45 miljonit eurot palgatoetust. Aga kui suur võiks olla, ütleme, ellujäämis- või püsikulude toetus? Kui suur see summa lõppkokkuvõttes üldse peaks olema, mis sektori päästaks? Te olete välja toonud aprilli – te vist loodate, et selleks ajaks on vaktsiinid olemas ja maailm on jälle normaalne.

11:48 Tallinn Nordic Hotel Forumi juht Feliks Mägus

Ma saan väga hästi aru, et riik ei saa lõpmatuseni toetada ja kõiki toetada. Siin tulebki valikuid teha. Eks see tagantjärele tarkus ole, aga see kriisi alguse palgatoetus oli selline universaalne toetus, mida anti kõikidele, kes vähegi suutsid välja mõelda põhjuse, miks nende käive langes. Tagantjärele võib öelda, et see oli täiesti vale. 250 miljonit eurot tegelikult lihtsalt jagati laiali ja suures osas neile, kellele poleks üldse olnud vaja jagada. Aga siis oli šokiperiood.

Ega ma ei oskagi sellele küsimusele selget vastust anda, mis summa aitaks hoida alles kõik sektori ettevõtted, kes muidu oleksid jätkusuutlikud. Täna oleme välja arvestanud, et palgatoetuse meede, mis aitaks pooled töötajad palgal hoida, peaks olema 45 miljonit eurot. Püsikulud on ettevõtetel – kui me räägime majutusettevõtetest ja spaadest – väga suured. Kui ikka tulusid ei ole, siis ei suuda keegi neid pikaajaliselt doteerida, see on päris selge. Ja samal ajal ei ole mingit varianti näiteks hotelle või spaasid millekski muuks ümber ehitada. Milleks need ümber ehitada? Korteriteks või? Kas korteritest on puudu? Büroodeks või? Büroodest ei ole ka puudu. Ja kes selle investeeringu kinni maksab?

Nii et põhiline mure on ikkagi see, et võimalikult kiiresti taastuks normaalne elu. Kõik maailma poliitikud ja valitsejad peaksid aru saama, et me peame hakkama selle viirusega elama, me peame looma võimalused elamiseks, aga mitte järjekindlalt seadma uusi piiranguid. Kui see olukord sellisena jätkub, siis ei saa välistada, et lisaks sellele, et kümned tuhanded inimesed jäävad sektoris töötuks, tuleb ka väga-väga palju pankrotte. Kõige sellega kaasnevad igasugused muud sotsiaalsed probleemid. Ega ettevõtja ka ei ole ju selline loom, kes kannatab kõik ära. Me oleme ju samamoodi tugeva sotsiaalse pinge all ja psühholoogilised probleemid suruvad ühel hetkel ikka väga tugevalt peale.

11:51 Aseesimees Siim Kallas

Mart Võrklaev, palun!

11:51 Mart Võrklaev

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt ma täpsustan viidet kolleeg Kaja Kallase ütlusele, et siseturismiga [ei ole] probleeme. Tegelikult see oli meil fraktsioonist. Kui me GoSpa esindajatega kohtusime, siis tuli välja, et piirkonniti on Eestis seis ikkagi erinev. Kui ma praegu vaatasin Bookingut, siis on näha, et Saaremaale ja Pärnusse [majutust] nädalavahetuseks ei saa, aga Tallinnasse saab enam-vähem mõistliku hinnaga. Küsimus on selles, kas [see seis] on erinev ja kas sellest tulenevalt peaks toetusmeetmeid kasutama rihitumalt, n-ö Eesti sees piirkonniti. Ja võib-olla kriitilisem osa selle küsimuse puhul on see, et hiljuti oli siin ühe Võru inimesega juttu ja käis läbi selline mõte, et Eesti inimene ei ole seni olnud Tallinna turismisektoris väga oodatud – alates õlle hinnast Raekoja platsil ja lõpetades kõrgemate hotellihindadega. Kas siin võib olla selline väike peeglisse vaatamise koht just Tallinna turismisektoril? Võib-olla on näoga oldud liiga palju väljapoole ja liiga vähe sissepoole? Ja toetuse kohta veel: kas see peaks olema riigipoolne toetus või kuidagi inimeste motiveerimine, et nad tuleksid külastama? Kas toetada otse raha abil või ikkagi läbi teeninduse?

11:52 Tallinn Nordic Hotel Forumi juht Feliks Mägus

Küsimusi oli hästi palju. Ma ei tea, kust alustada. Muidugi me vaatame peeglisse, me kõik vaatame peeglisse ja kõik peavadki peeglisse vaatama. Aga seni on olnud riigi prioriteediks eksporditulude kasvatamine, mistõttu ei saa kuidagimoodi teha etteheiteid nendele ettevõtetele, kes on oma tegevuse üles ehitanud välisturistide teenindamisele. Ei ole normaalne, kui te seda ette heidate. Paraku nii on. Eesti on niivõrd väike riik, et siseturismist ei piisa selleks, et teenida piisavalt tulu. Ja sellest on vähe abi, kui me seda 10 miljonit-miljardit eurot siinsamas riigi sees ringi keerutame. Meil on ju vaja tuua tulusid sisse, eks ju. See on üks asi.

Nüüd teine asi. Paljudel teist on ju lapsed, väikesed kooliealised lapsed. Sel nädalal on koolivaheaeg. No kui ka koolivaheajal ei ole Kuressaare ja Pärnu sanatooriumid või spaad inimesi täis, siis millal veel? Millal siis veel? Me oleme teinud haridusministeeriumile ettepaneku, et hajutame koolivaheaega. Kogu Eestis ei pea ju koolivaheaeg olema samal nädalal. Võiks olla kahel või kolmel nädalal, see aitaks samuti kaasa sellele, et nõudlus ei koonduks ühele nädalale või ühele nädalalõpule.

Ja mis puudutab seda, et Võru mees ei tule Tallinnasse, siis mis ma ikka oskan öelda. No mis on kallis? Kas, ma ei tea, ruutmeetri hind Raekoja platsil 50 või 100 eurot on kallis või odav? Ja kas õlle hind 10 eurot on odav või kallis? Ma ei hakkaks sel teemal arutlema. See ei ole päris nii ühene, et hotelli hind on kallis ja kõik muud hinnad on odavad. Sellesse peaks natukene rohkem süvenema, mitte ütlema nii, et sellepärast eestlane ei tule Tallinnasse, et seal on kõik kallis.

11:55 Aseesimees Siim Kallas

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

11:55 Kristina Šmigun-Vähi

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sellel suvel oli väga tore. Meie saime perega palju üle Eesti reisida. Nii äge oli, sai hotellis kohti. See oli imeline, kui istusid heas toidukohas ja su kõrval räägiti eesti keelt, see oli kõrvadele väga meeldiv. Aga samas Tallinn oli täiesti tühi, elan ise siin lähedal, see oli nutune. Mida teie kui selle ala ekspert ütleksite, kuidas teha Tallinna meie enda eestlaste seas veel atraktiivsemaks, et nad tuleks siia?

11:56 Tallinn Nordic Hotel Forumi juht Feliks Mägus

No mis ma oskan öelda. Ma arvan, et Tallinn on väga atraktiivne. Tallinn on lõpuks ju Eesti süda – selles mõttes, et ta on pealinn. Siin on kõige rohkem erinevaid teenuseid, siin on kultuuriasutusi jne. Kui te vaatate, mida teevad praegu näiteks hotellid – kõik teevad tohutut aktiivset kampaaniat, et siia tuldaks. Just mainisite, et Tallinna hotellide hinnad on väga head. Kolmetärnihotelli hinnad hakkavad 20 eurost, te võite osta kuuks ajaks Tallinnasse hotellitoa alates 250 euro eest. Ja kas te arvate, et nende hindadega on tohutu nõudlus tekkinud? Ei ole! Hea, kui väljamüüdud tube on maksimaalselt kümme ühe hotelli kohta. Me räägime sellest, et täituvus on täna, oktoobrikuus 10% – kellel vähem, kellel rohkem. Lihtsalt, Eesti on nii väike. Ei piisa ainult siseturismist, et kogu selle sektori vajadused rahuldada. Sedasi lihtsalt ei ole.

11:57 Aseesimees Siim Kallas

Kolmandat küsimust ei ole, nagu me teame. Jürgen Ligi, palun!

11:57 Jürgen Ligi

Aitäh! Ma arvan, et see on iseenesest hea visioon, et pooled töökohad võiks aastaks või kuni järgmise suveni säilitada. Nii või teisiti peab inimkond ennast maha rahustama ja õppima viirusega elama isegi siis, kui vaktsiini või ravi pole. Aga ma soovitan teil peale poolte töökohtade säilitamise ka piirangutest rääkida. Sõnum valitsusele ja avalikkusele võiks olla, et ärge loobuge sellest. Aga mul on küsimus. See kriis on väga haruspetsiifiline. Millised valdkonnad võiksid teiega konkureerida? Kui hoida kunstlikult alal turismi töökohti, teile suunatud palgatoetust, siis mis võiks olla valitsuse vastuargument? Ma praegu loen üht minister Aasa [kohta kirjutatud artikli] pealkirja, ta ütleb, et turism ei saa enam midagi, turism ei ela seda olukorda üle. Aga kui te seda võitlust jätkate – ja me kindlasti püüame teid toetada –, siis millised võiksid olla need konkureerivad valdkonnad, keda kriis on samamoodi puudutanud? Ja mille poolest teie olete hullemas olukorras? Ma arvan, et te olete hullemas olukorras, aga proovige seda sõnastada.

11:59 Tallinn Nordic Hotel Forumi juht Feliks Mägus

Te vastasite juba ise, et tegelikult ei ole ühtegi teist sektorit ega valdkonda, mis oleks nii palju kannatanud. Tegelikult ei ole ju. Reisijatevedu, majutus, reisikorraldajad ja turismibürood – mina ei tea ühtegi teist sektorit, kes oleks niimoodi kannatanud. Aga majandus tervikuna, võib ju ikkagi väita, töötab. Ja igal juhul mingis mahus turismisektor peab säilima, neid teenuseid vajatakse ka tulevikus. Me magame ka tulevikus reaalselt, mitte digitaalselt või virtuaalselt. Me reisime edaspidigi ühest kohast teise ja ei tee seda ulmefilmilikul moel, vaid ikkagi lennukite ja laevadega. See ei kao ju kuhugi. Muidugi, teoreetiliselt on võimalik ka variant, et jääbki ainult siseturism ja me kapseldume oma väikese Eesti riigi sisse. Aga mina ei usu sellesse ja ma arvan, et ka teie ei usu, mitte keegi ei usu. Kui minister Taavi Aas ütleb, et pole mõtet toetada, nad nagunii surevad välja, siis ta eksib rängalt. Ja seda kommunikatsiooni me loomulikult jätkame, et piirangud tuleb ära kaotada, inimestel tuleb lasta hakata mõistlikult elama, sest samamoodi jätkamine ei ole jätkusuutlik. Paraku on see täna kogu maailma häda.

12:01 Esimees Henn Põlluaas

Urve Tiidus, palun!

12:01 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oma järgmise küsimusega loen ma kolleeg Toomas Kivimäe mõtteid. See puudutab tänast ärikonverentsi, mille korraldas venekeelne ärileht Delovõje Vedomosti ja kus esines majandusminister Taavi Aas. Ta ütles seal, et jah, turismifirmade aitamine on miljardi dollari küsimus, aga Eesti Vabariigi valitsus ei kavatse turismifirmasid krediteerida või anda neile täiendavaid investeeringuid. Ma tsiteerisin Äripäeva veebiväljaannet ja küsin kommentaari sellele väitele, mis siin on esitatud.

12:01 Tallinn Nordic Hotel Forumi juht Feliks Mägus

Eks me oleme seda juba mõnda aega kuulnud ja paraku see tsitaat näitab seda, et valitsus on jätkuvalt samal meelel. Tuleb tõdeda, et paraku oleme olnud nelja tuule käes juba tükk aega. Valitsuses ei ole ministrit, kes tegeleks turismimajandusega. Kui kultuuriminister tuleb valitsuskabinetti ja ütleb, et minu valdkonnale on vaja miljon eurot, siis ta saab selle, ta seisab selle eest. Ma olen ise valitsuskabinetis käinud ja näinud, kuidas see käib.

Meie minister, Siem vist, kelle valdkonnas [turismimajandus] peaasjalikult on – midagi on ka minister Taavi Aasa käes ja tihtipeale ma kuulen, et ka välisminister kommenteerib neid teemasid –, ei saa valitsuskabinetist [midagi]. Ma ei tea, võib-olla ta isegi ei vii sinna midagi, võib-olla on ka nii, aga igal juhul ei tule sealt mitte midagi tagasi. Ei tule ka kommentaare, isegi tema enda ministeeriumi ametnikud ütlevad, et me ei tea, mis põhjendustel neid ettepanekuid ei arutatud ja heaks ei kiidetud ning otsuseid vastu ei võetud. Ainukene vastus on see, et puudub poliitiline tahe.

Mis ma oskan Taavi Aasale öelda? Ma ainult, nojah, ühesõnaga, ta eksib. Me saame lõpuks ka ilma riigi abita hakkama, aga see saab olema väga-väga raske ja see toob kaasa negatiivseid mõjusid, mida täna ei oska keegi hinnata.

12:03 Esimees Henn Põlluaas

Jüri Jaanson, palun!

12:03 Jüri Jaanson

Suur tänu! Austatud ettekandja! Oma ettekande alguses ütlesite, et olete selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul sattunud justkui Reformierakonna fraktsiooni koosolekule. Ma arvan, et te peate siin ilmselt vabandama, sest valitsuserakondade fraktsioonid lahendavad hetkel väga olulise tähtsusega riiklikku küsimust, iseenda sisetüli. Aga mina soovin küsida teilt Tallinna hotellide käibe languse kohta ja võrdluse kohta just meie lähinaabritega. Arutelu on olnud selle üle, miks näiteks Riias on olukord parem kui siin. Võib-olla te tooksite üldistavalt välja need põhjused, miks näiteks lähinaabritel on läinud teistmoodi kui Tallinna hotellindusel?

12:04 Tallinn Nordic Hotel Forumi juht Feliks Mägus

Kui me räägime naaberriikidest või nende pealinnadest, siis Riial on olukord veel hullem. Kui vaadata, kui palju on Tallinnas hotelle kinni pandud ja kui palju on Riias hotelle kinni pandud, siis Riias on see number veel suurem. Nii et ma ei saanud sellest küsimusest päris hästi aru, selles mõttes, et neil ei lähe tegelikult paremini, neil läheb halvemini. Soomes on olukord mõnevõrra parem, sest Soome on suhteliselt suur riik, vähemalt geograafiliselt, ja neil on siseturismi osakaal märkimisväärselt suurem kui Eestil, aga ka neil on väga kehvasti. Tegelikult läheb kõikidel maailma hotellidel, maailma turismil tervikuna igal pool väga halvasti. Peab tõdema ka seda, et tegelikult pööravad eri riikide valitsejad sellele probleemile väga vähe tähelepanu. Nii et Eesti riik ei erine siin tegelikult üleliia palju teistest riikidest. Ja ega neid toetusmeetmeid ka paraku palju ole.

12:06 Esimees Henn Põlluaas

Aitäh, austatud ettekandja! Kahjuks on küsimustele ette nähtud aeg otsas. Jürgen Ligi, kas on protseduuriline küsimus?

12:06 Jürgen Ligi

Mul on ettepanek, et me kohtleksime väärikalt ka kolmandat ettekandjat. Meil on küsimused ära raisatud, aga oleme tempokalt töötanud, nii et ehk saaksime küsimusi küsida ka Edward Laanelt. See kukub praegu kehvasti välja. Saal on ootamatult hõre, mis iganes on põhjus, ja aega meil tegelikult oleks.

12:06 Esimees Henn Põlluaas

Jah, aitäh! Tegelikult ongi Reformierakonnalt tulnud ettepanek pikendada tänast istungit kuni kella kaheni. Ja selle me paneme hääletusele, nii et tegelikult jääb meil ettekandjatele veel aega. Jürgen Ligi, palun!

12:07 Jürgen Ligi

Täpsustan, et asi ei ole mitte istungi ajas, vaid selles, et oma kaks küsimust, mis oli alguses ette antud, on valdavalt ära kulutatud ja härra Laanele ei ole küsimusi jäänud. Kuidagi narrilt kukub välja. Annaks temale ka küsimuste vooru. See oleks viisakas kohtlemine ja ka sisuliselt õige.

12:07 Esimees Henn Põlluaas

Jah, selles suhtes olen ma täiesti päri, aga kahjuks on meil see protseduur niimoodi paika pandud, et kaks küsimust on kõikide ettekandjate peale kokku. Nii et väga kahju, kui keegi on oma küsimused juba ära kasutanud ja tal rohkem ei ole võimalik küsida. Aga nii see paraku on.

Ma palun siia kõnetooli Kuressaare Haigla SA juhatuse liikme Edward Laane. Ettekande pikkus on kuni 20 minutit ning seejärel küsimuste ja vastuste jaoks samuti 20 minutit. Palun!

12:08 Kuressaare Haigla SA juhatuse liige Edward Laane

Tere päevast! Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud rahvasaadikud! Lugupeetud kohalviibijad! Tänan võimaluse eest rääkida Kuressaare Haiglas toimunust, mis puudutab kevadist koroonakriisi.

Koroonakriis algas eelmise aasta lõpus, päris viimastel päevadel detsembris, kui teatati, et Hiinas Wuhani linnas on neli juhtu tundmatu kopsupõletikuga. Hiljem selgus, et põhjustajaks on viirus, täpsemalt koroonaviirus, mida me nimetame SARS-CoV-2. Haiguse nimi on COVID-19. See oli algus. Jaanuari lõpus levis viirus juba mujal maailmas. Ka meie enda arstid muutusid murelikuks ja hommikusel koosolekul küsiti juhatuse käest, mida me oleme teinud, et kriisiks valmistuda. Me ütlesime tol hetkel, et olukord on rahulik, muretsema väga ei pea. Tol hetkel oli ka arvamus veel üldiselt selline, et tegemist on gripilaadse haigusega. Aga mida me tegime tegelikult samal päeval peale koosolekut? Me kirjutasime apteeki ja palusime üle vaadata maskide varu ning neid ka juurde tellida. Nii et esimene tegu, mis puudutab konkreetselt Kuressaare Haiglat ja koroonaks valmistumist, toimus tegelikult juba 29. jaanuaril, kui hakkasime suurendama isikukaitsevahendite varu.

25. veebruar. See oli aeg, kui me teadsime, et tuleb mäng ja Euroopas viiruse levik suureneb. Kirjutasime uuesti apteeki ja palusime veel kord tellida juurde kaitsevahendeid. Võib juba ette ära öelda, et kui me räägime kevadisest kaitsevahendite kriisist Eestis, siis Kuressaare Haiglas sellist olukorda ei olnud, meil olid igal ajahetkel kaitsevahendid olemas. Võisid olla mingid perioodid, kui varud hakkasid nädala või kümne päeva pärast lõppema, aga igal ajahetkel, igal päeval olid meil kaitsevahendid olemas.

Epitsentrisse tõid meid koroonakriisis nädalapäevad 4.–8. märtsini, kui meid külastas võrkpallivõistkond Itaaliast Milanost. Toimus kaks mängu ning nendega praktiliselt paralleelselt peeti mullifestivali ja naistepäeva. Esimene kutse tuli kiirabile 8. märtsi hommikul, see on fikseeritud kell 9.29. Tegemist oli täpsustamata viirusnakkusega ja hiljem patsient osutuski positiivseks. Nii et võime öelda, et haigete voo suhtes on see kuupäev 8. märts, hommik. 10. märtsil oli kutseid kiirabile viis, 11. märtsil oli kutseid juba 15. 11. märts oli ühtlasi see kuupäev, kui tuli avalikuks, et Saaremaa võrkpalliüritusega seotud inimesel osutus koroonaproov positiivseks. See tekitas sõna otseses mõttes tulekahju. 12. märtsil oli kiirabikutseid juba 43, nii et levik kasvas sisuliselt eksponentsiaalselt. Sama päeva õhtul teatas häirekeskus, kes korraldab kiirabi väljakutseid, et Kuressaare kiirabil on ees 172 kutset ja häirekeskus ei suuda Saaremaa olukorda enam hallata. See oli reaalne olukord, et meie häirekeskus ei suutnud hallata kiirabikutseid. Inimesed olid kutsunud abi välja ja ootasid.

Kuidas Kuressaare Haigla olukorra lahendas? Häirekeskusega lepiti kokku, et kutsed edastatakse meie kiirabile. Kiirabi valis välja brigaadijuhi, kes hakkas n-ö dispetšeriks. Võime jälle vaielda, kas see oli seaduslik või kas siin eksiti, aga see oli kõige kiirem viis kriisi lahendamiseks. Siis hakkas kiirabibrigaadi juht ehk dispetšer inimesi läbi helistama, et [selgitada välja,] kellel on suurem ja kiirem abivajadus, tervis on halvem. Tehti vastavad järjekorrad, ja nende juurde, kes vajasid kiiremini abi, mindi esimesena. See olukord loodeti lahendada nädalavahetuse õhtuks.

Aga kuidas me selle olukorra siis Kuressaare Haiglas lahendasime? Ühelt poolt kiirabi ise sorteeris kutseid, tegi järjekorra. Ja teiselt poolt me käivitasime drive-in'i, mis on saanud kahjuks väga palju teenimatut kriitikat. 14. märtsil võtsime drive-in'is 114 proovi ja 15. märtsil, see oli pühapäev, võtsime 117 proovi. Tänu sellele lühendati kiirabijärjekorda. Me peame mõtlema ka selle peale, [mis kaasneb sellega,] kui kiirabibrigaad sõidab välja: esiteks aeg, mis kulub väljasõidule, ning kaitsevahendid, mis kuluvad ära iga brigaadi puhul – kaks õde, autojuht, brigaadi juht –, samuti desinfitseerimisvahendid, mis kuluvad auto [puhastamiseks]. Nii et see oli kõige kiirem ja kõige efektiivsem meetod, kuidas kiirabijärjekorda lühendada.

Siin on kaks pilti – ma ütleksin, et need on lausa ikoonilised pildid – meie kiirabitöötajast SARS-i või koroonakostüümis. Te näete, kuidas drive-in töötas. Inimesed kutsuti kellaajaliselt – need, kellel oli auto – koha peale ja läbi autoakna võeti proov, inimene ise autost välja ei tulnud ja proovivõtja oli täies kaitsevarustuses. 14. märtsil sai pandud töösse ka spetsiaalne koroonabrigaad, kes võttis proove üle Saaremaa nendelt inimestelt, kellel ei olnud võimalik autoga kohale tulla. Kiirabi on teinud ka statistikat ning nad on kirjutanud, et märtsikuus oli n-ö tavabrigaadidel, mis ei olnud otseselt koroonabrigaadid, viirusnakkustega seoses 187 väljakutset. Aprillis oli neid kutseid 52 ja viimane kutse tuli 30. aprillil.

Kuidas me kriisi Kuressaare Haiglas lahendasime? 11. märtsil tuli esimene positiivne proov, aga juba päev varem oli toimunud valla kriisikoosolek ja seal räägiti, et olukord läheb tuliseks ja tõenäoliselt tuleb kohe-kohe esimene positiivne juhtum. 11. märtsil, see peaks olema kolmapäev, tegi haigla kriisikoosoleku juhtivate arstide ja infektsioonikontrolli õega. Me vaatasime üle oma varud ja tegime plaani, kuidas olukorraga toime tulla. 12. märts: haigla juhatus kinnitas käskkirjaliselt COVID-i kriisikomisjoni või juhtrühma ja samal päeval avasime sorteerimisosakonna, mida me nimetasime COVID-nulliks. Sinna isoleeriti need haiged, kes tulid haiglasse ja kelle puhul me ei teadnud, kas nad on koroonapositiivsed või -negatiivsed.

Tollel hetkel kehtis Eestis süsteem, et koroonahaigeid ravib üldse neli haiglat. Kuressaare Haigla ei pidanud või isegi, ütleme, ei tohtinud ravida koroonahaigeid, vaid kõik tuli saata edasi kas Pärnu Haiglasse, Lääne-Tallinna Keskhaiglasse, meie puhul ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse või Tartu Ülikooli Kliinikumi. 19. märtsil tuli Terviseametilt uus korraldus, mis sätestas, et kiirabid peaksid tooma koroonahaiged n-ö oma kohalikku haiglasse, kui haiglatel on koroona hospitaliseerimise võimekus. Ehk teiste sõnadega, Kuressaare kiirabi pidi tooma haiged meile. Kuressaare Haigla pidi olema valmis haigeid ise ravima. Esialgu saime hakkama oma sorteerimisosakonnaga. Meil on hea meel, et ka teised haiglad võtsid meie haigeid vastu, nii et saime oma haigeid ikkagi edasi saata.

Kuid 25. märtsiks oli olukord selline, et me pidime avama oma esimese COVID-i osakonna. See oli esimene siseosakond, sellest ka nimetus COVID I. Sinna oli meil esialgu planeeritud kümme kohta, need täitusid kahe päevaga ja avasime ka teise siseosakonna ehk COVID II. 30. märtsil kinnitasime oma pneumoonia ravi juhise, mille järgi me koroonahaigeid ravime. Te näete, et kriisis tulevad sellised dokumendid alati natukene hiljem, tegelikult me ravisime haigeid juba nädal või kaks varem, aga kirjalikult sai see kinnitatud 30. märtsi käskkirjaga.

1. aprillil avasime COVID IV osakonna, see puudutas eelkõige hooldekodusid ja meie õendust. 2. aprillil tuli kohale sõjaväehaigla ning siis oli olukord tõesti selline, nagu ka eelkõneleja, professor Irja Lutsar rääkis, et mudelid näitasid Eestis väga suurt nakatumist. Saaremaa puhul me räägime umbes tuhandest haigest, kes võisid vajada ravi. Meile anti konkreetne soovitus või korraldus hankida juurde 100 lisavoodikohta. See ühtlasi seletab, miks sõjaväehaigla kohale tuli. Kui vaatame riiklikke juhiseid, siis siin on nimetatud staabiravijuhist, see on Terviseameti ravijuhis, mis kinnitati 9. aprillil, ligi kuu aega hiljem, kui kriis algas.

Millel meie ravi põhines? See põhines kuulsal malaariaravimil Plaquenilil, selle toimeainel hüdroksüklorokviinil. Sinna juurde lisati Clarithromycini või Azithromycini, mis on antibiootikumid. Meie ravijuhis sätestas tegelikult sedagi, et raskematel haigetel, näiteks kopsuturse korral, pidi juurde võtma ka – arst ei saa tegelikult öelda, et peab tegema, aga see oli ravijuhises kirjas – glükokortikosteroidi, meil oli Cortisol või Methylprednisolone. Milliste teiste ravimitega sai haigeid kevadel ravida? Oli Remdesivir, aga see lihtsalt ei olnud kättesaadav. Remdisivirile tuli teha eraldi patsiendipõhine taotlus. Kuid tolleks hetkeks oli kogu maailmas olukord selline, et kui ma taotluse saatsin või proovisin seda saata, siis tuli vastus, et vastame kuu aja pärast. See aga ei ole selles kriisis üldse lahendus. Tocilizumab, interleukiin-6 vastane antikeha, oli tegelikult Eestis olemas. Ma usun, et ka regionaalsed haiglad on seda tõenäoliselt kasutanud. See oli Terviseameti laos olemas, selline ravim oli Eestis olemas. Kuid mis on meie õppetund ravimite teemal? Õppetund on see, et ravimid tuleb hankida enne kriisi. Kui kriis on käes, siis enam ravimeid ei saa. Ravimid peavad olema valmis enne kriisi.

Millel põhines meie ravi? Tollel hetkel oli meil käes kuulsa Prantsuse uuringu tulemus, mis on väga palju vastukaja tekitanud. See on kõige põhilisem joonis, mida te siin näete. Siin on kolm joont. Kõige alumine on roheline joon, mis läheb praktiliselt nulli. See näitab, et nendel patsientidel, kes said selles uuringus hüdroksüklorokviini ja Azithromycini koos, n-ö kombinatsioonis koos, polnud viirus viiendal ravipäeval enam detekteeritav, st viie päevaga saadi viirusest jagu. Kui aga anti ainult hüdroksüklorokviini – [seda tähistab] sinine joon, keskmine joon –, siis viiruse hulk organismis kahanes, aga ta jäi siiski püsima. See must, viimane joon – see kõige ülemine – tähistab neid patsiente, kes ei saanud hüdroksüklorokviini. Selline oli kevadine teadmine ja sellest me ka juhindusime. Meditsiinis ei saa me ju tegelikult tuule järgi juhinduda, meil peab olema ikkagi alus, mille järgi me tegutseme. See oligi see alus.

Nüüd vaatame, kuidas hüdroksüklorokviin tegelikult toimib. Jälle, maailmas on väga palju vastukaja sellele. Ma arvan, et see ravim on natukene teenimatult saanud halba vastukaja. Ma ise sellega päris nõus ei ole. Nüüd, oktoobris, paar nädalat tagasi on avaldatud ka üks Belgia uurimus – me ise Kuressaare Haiglas nimetame seda Belgia ravijuhiseks. See Belgia ravijuhis on minu hinnangul alus, mille põhjal tehti staabiravijuhis. Selles ravijuhises oli sees hüdroksüklorokviin koos Azithromyciniga, aga ravi pikkus ei olnud mitte kümme, vaid viis päeva. Doos oli väiksem. Belgia on ise oma haiged analüüsinud ja näidanud, et nende haigete suremus, kes hospitaliseeriti, sest vajasid haiglaravi, ja kes said hüdroksüklorokviini, oli 17,7%. Seevastu nende patsientide suremus, kes Belgias hospitaliseeriti, kuid kes ei saanud hüdroksüklorokviini, oli 27,1%. See on ligi 10%-line vahe, meditsiinis on see väga suur vahe. Kui me räägime kriisist ja me ei tea, kuidas ravida, siis tulemus on ausalt öeldes selge: hüdroksüklorokviin päästis Belgias patsientide elusid.

Meil oli koroonahaigeid kokku 131 ja hospitaliseerimise juhte 151, teiste sõnadega, mõned haiged hospitaliseeriti korduvalt. See tulenes sellest, et me tõesti alguses arvasime, et tegemist on gripiga. [Olukord] saab nädalaga korda, patsiendid saavad koju. Aga siis olid nad sees juba kümme päeva, kaks nädalat. Tegelikult oli hospitaliseerimine pikem, kui alguses arvasime. Oli teada, et haigete seisund võib haiguse käigus halveneda. Nii ka meil. Kui [patsiendi seisund läks] natukene paremaks, saadeti ta tagasi hooldekodusse või koju. Kui kodus või hooldekodus läks uuesti halvemaks, toodi patsient tagasi. Neid haigeid jälgiti väga hoolega. Meil suri 18 patsienti, sulgudes on märgitud 19. See 19 on see arv, mille me andsime Terviseametile statistikana, kuid üks patsient suri tõesti tagasitooduna, ta oli juba koju lastud, aga toodi tagasi. Koroonasümptomeid tal ei olnud, kuid ta oli endiselt PCR-positiivne. Ühesõnaga, viimase testi põhjal oli ta PCR-positiivne ning seetõttu läks tema surm kirja koroonasurmana.

Kuidas meil ravi välja nägi? 12. märts oli see kuupäev, kui me teadsime, et võrkpallimänguga seoses on toimunud nakatumine. 12. märtsil peatasime plaanilise töö, avasime sorteerimisosakonna. 25. märtsil avasime COVID I osakonna, 2. mail COVID IV osakonna. Te ei näe siin COVID III osakonda. Ka see oli plaanis kohe-kohe avada, kuid õnneks tuli välihaigla ja tänu sellele jäi COVID III avamata. Seal raviti erakorralisi sisehaigeid, kes vajasid selle kriisi vältel hospitaliseerimist. 2. mail sulgesime esimesena COVID IV osakonna. 18. mail saime avada plaanilise töö, see toimus hiljem kui teistes Eesti haiglates. Viimase koroonaosakonna sulgesime 29. mail.

Haigekassa tegi meile ka auditi. Audit oli väga põhjalik, hinnati 95 patsienti ja 97 ravijuhtu. Seega ei hinnatud kõiki patsiente. See tuleneb sellest, et audit korraldati keset kriisi, kriis polnud veel lõppenudki. Me esitasime need haigusjuhud, mis olid tol hetkel lõpetatud. Hospitaliseeritud patsiendi keskmine vanus oli 71 aastat, kõige noorem oli 25, kõige vanem 99. Mehi oli natuke vähem kui naisi. Pooltel hospitaliseeritutel oli üks või rohkem kaasuvat haigust, mis raskendab koroona kulgu, näiteks diabeet, obstruktiivne kopsuhaigus, hüpertensioon. Ainult 23 juhul ei olnud kaasuvaid haigusi. Enamikul oli haiglasse tulekul palavik, köha, nõrkus, loidus. Hingamisraskused olid veerandil ja seedehäired samuti veerandil. Enne haiglaravile tulekut oli arsti poole pöördunud 33 patsienti ja nendest 23-le oli juba määratud antibakteriaalne ravi.

Mida audit tegelikult analüüsis? See vaatas patsiente, nende näitajaid ja sümptomeid ajal, kui nad tulid haiglasse, samuti seda, missugust ravi me tegime, ütleme, ravimpreparaatide järgi. Väga põhjalikult vaadati analüüse ja uuringuid, mis tehti, kui patsient tuli haiglasse. Samuti vaadati seisundi halvenemist – seda, milliseid analüüse ja uuringuid me tegime, kui patsiendi seisund halvenes ja kui patsient suunati edasi. Tegelikult oli audit väga põhjalik ja Kuressaare Haigla juhatuse hinnangul andis see kõikehõlmava, ammendava ülevaate COVID-19 positiivsete haigete ravist Kuressaare Haiglas.

Kriisil on ka maksumus. Kõik ju maksab, tasuta asju ei ole siin maailmas palju. Kui me kõik kulud kokku arvestame, siis saame tegelikult miljon eurot. Isikukaitsevahendeid on hangitud ligi 300 000 euro eest. Alati tekib küsimus, kas me olime valmis. Kui vaatame tagasi ja mõtleme, et ravijuht oleks palunud veebruaris isikukaitsevahendeid 300 000 euro eest, siis oleks see tekitanud väga palju küsimusi. Küsimus on ka selles, kes selle pärast kompenseerib. Haigekassa hakkas kompenseerima COVID-iga seotud isikukaitsevahendite kulusid alates märtsikuust – kompenseeriti need kaitsevahendid, mis osteti alates märtsist. Lisanduvad välihaigla majutuse kulud. Kulud on väga suured ja tänu riigile on need kulud meile hüvitatud.

Koroonasurmad. Meil suri 18 patsienti – mina jään praegu selle arvu juurde – ja hospitaliseerituid oli 131. Seega suri 13,7% hospitaliseeritutest. Kas see on halb või hea? On seda palju või vähe? Siin peab vaatama ka teisi andmeid. Hiljuti avaldati Saksamaal hospitaliseeritute suremuse andmed ja selle artikli põhjal, mis siin on toodud, suri haiglas 17% hospitaliseeritutest. Teiste sõnadega, meil ei surnud inimesi rohkem. Kui vaatame üldist suremust, siis 2019. aastal suri üheksa kuu jooksul 139 patsienti ja sellel aastal on surnud 141 patsienti. Teiste sõnadega, üldsuremus ei ole koroona tõttu muutunud.

Kui palju on koroona Saaremaal levinud? KoroSero-EST näitas, et 6,2% on koroonaga kokku puutunud. Meie enda korraldatav antikehade testimine, mille käigus praegu on haiglas võetud 2200 proovi, näitab tulemust 11,4%. PCR-testimine: sellesse teemasse ei jõua ma täna minna, aga PCR-test võib olla positiivne paljudel väga kaua, kuid tegelikult ei ole need inimesed üldse infektsiooniohtlikud. See on täiesti eraldi diskussiooni teema.

Hetkel toimub Kuressaare Haiglas nii plaaniline kui ka erakorraline töö, toimub plaaniline ambulatoorne töö, füsioteraapias on rühmatunnid. Loomulikult on piirangud. Meil kehtib haigete külastamise keeld, tuleb kanda maski ja enne hospitaliseerimist tehakse PCR-test, et nakkusega patsiendid haiglasse ei tuleks. Kui vaatame ravi, siis ma ütleksin, et ravi on olemas. Me ei jõua sellel siin pikalt peatuda. Heakskiidetud ravimid on põhimõtteliselt Remdesivir ja Dexamethasone, kuid on ka teisi ravimeid, millega tegelikult tuleks tegeleda.

12:29 Esimees Henn Põlluaas

Aitäh, austatud ettekandja! Kahjuks sai ettekande aeg läbi. Aga teil on võimalus rääkida sellest, mis teil rääkimata jäi siis, kui vastate küsimustele. Saate kõik, mis vaja, ikkagi ära rääkida. Teile ongi terve hulk küsimusi. Esimesena küsib Signe Kivi, palun!

12:29 Signe Kivi

Aitäh! Lugupeetud esineja! Kriisi ajal uudiseid jälgides tekkis minu tutvusringkonnas arusaam, et teie olite pandeemia esialgses peataolekus justkui omamoodi pioneer, seda eelkõige haigla kiire drive-in-testimise käivitamisega. Aga nagu ikka, on initsiatiiv karistatav – ka seda oli Saaremaa puhul uudiseid jälgides tunda. Minu küsimus on järgmine: kui palju või kas üldse tundsite oma töös professionaalide ja poliitikute tuge ning kas teeksite täna midagi teisiti?

12:30 Kuressaare Haigla SA juhatuse liige Edward Laane

Aitäh küsimuse eest! See on suurem küsimus, filosoofiline küsimus. Tegelikult on see selline küsimus, mille üle me peaksime diskuteerima Riigikogu tasemel. Teie olete rahvasaadikud, riigi kõrgeim võim. Kuidas peaks [teie meelest] välja nägema haiglate võrk või üldse meditsiiniteenus Eesti Vabariigis? Praegune suundumus on selline, et meil on kaks tugevat haiglat ja ülejäänud haiglad on nende külge võrgustunud ning maakonnahaiglad võiksid muutuda tervisekeskusteks. Kriis näitab seda, et mida tugevam on maakonnahaigla, mida iseseisvam ta on ja mida paremad spetsialistid seal töötavad, seda parem elanikkonnale. Kriis tuleb kohe. Nagu meil kiirabi näitas, suureneb haigete arv päevadega – enne, kui jõutakse abi küsida. Mina arvan, et kui see kriis tuleb samamoodi [nagu kevadel], siis tõenäoliselt on meie käitumine sama. Me ei oska öelda, mida me tegime valesti, selles mõttes, et me ei tea, et me oleks midagi otseselt valesti teinud. Me mõtleme ikkagi oma inimesele, oma patsiendile, see on arsti esmane kohus – mõelda oma inimesele, oma patsiendile. Mis puudutab riiklikke korraldusi, siis need tulevad hiljem.

12:31 Esimees Henn Põlluaas

Mart Võrklaev, palun!

12:31 Mart Võrklaev

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eelkõneleja, kes vaatas turismisektorit, tõi välja, et pigem oleks vaja piiranguid kaotada ja inimeste liikumine tagada. Seda ootavad inimesed. Teie, haigla poolt peate aga lõpuks võtma vastutuse selle eest, et kui läheb jamaks, siis saaks inimesi päästa. Minu küsimus on nendesamade reisipiirangute kohta. Meil on praegu nii, et kui tuled riigist, kus nakkuskordaja on kõrge, siis annad proovi. Kui see on negatiivne, võid justkui piiratud tingimustel tööle minna. Seitsme päeva pärast annad teise proovi ja oled vaba mees. Samas on teine rühm, kes on tulnud kolmandatest riikidest, mille puhul kehtib meil 14-päevane absoluutne karantiininõue. Milline on teie kui spetsialisti hinnang: kus on see tõde – no tõde on võib-olla palju küsida – või mis on mõistlik? Kas selline vahetegemine on mõistlik? Ja kuhu poole me liigume: kas seitse päeva on miinimum või saab seda aega veel kuidagi vähendada või peab ikkagi karmim olema? Kus see tõde on?

12:32 Kuressaare Haigla SA juhatuse liige Edward Laane

Tõde otsitakse, on aus vastus. Tõde otsitakse. Ma arvan, et ükski spetsialist ei oska täpselt öelda, kus on see absoluutne tõde. Mida me teame, on see, et PCR-test ei ole absoluutne kuldne standard infektsiooni diagnoosimisel. Jah, inimene on PCR-positiivne, kuid see ei tähenda, et ta on infektsiooniohtlik. Infektsiooniohtlik on inimene sümptomite tekkimisest – mõned ütlevad, et ka kaks päeva enne sümptomeid võib ta olla ohtlik – kuni 7–8 päeva. Peale seda ei tohiks inimene infektsiooniohtlik enam olla.

Mina isiklikult olen vaba ühiskonna poolt. Mida vähem piiranguid, seda parem. Teisest küljest need, kes koroonaga on silmitsi olnud, ka haiglas, [võivad öelda,] ma arvan, et kevadised piirangud olid õigustatud. Vähemalt selles osas, mis puudutab Kuressaaret ja Saaremaad, meie kinnipanekut. Ma arvan, et see meid ka päästis. Haiged tulid sisuliselt ühe lainena väga kiiresti lühikese perioodi jooksul. Aprillikuus tuli ju haigeid väga vähe. Kõik, kes meile tulid, tõenäoliselt olidki seotud selle ühe nädalavahetuse episoodiga. Ja kuna kõik pandi väga ruttu kinni, siis uusi nakatumisi meil ei tulnud. Nii et see on väga raske küsimus.

Teine näide Saaremaalt. Minu teada on vald seadnud oma töötajatele piirangud, et nad ei läheks mandrile koolitustele ega tuleks ka koolitajad mandrile, sest reaalne olukord on selline, et keegi läheb koolitusele ja tuleb tagasi koroonapositiivsena. Viis inimest on võib-olla koos ühes masinas olnud, või neli, nad külastavad kolme-nelja-viit valla asutust ja kõik need kolm-neli-viis on siis potentsiaalsed nakatunud või karantiinis olijad, juhul kui keegi nendest on positiivne. Nii et siin ei ole väga ühest vastust, kõik otsivad optimaalset tasakaalu. Aga mina olen avatud ühiskonna poolt.

12:34 Esimees Henn Põlluaas

Eerik-Niiles Kross ei viibi saalis, seega saab võimaluse küsida Helmen Kütt. Palun!

12:34 Helmen Kütt

Suur tänu! See oli väga põhjalik ülevaade. Kogu Eesti jälgis Saaremaal toimuvat ja elas teile väga kaasa. Ma tean, et kolleegid, nii arstid kui ka arstiteaduse üliõpilased, olid kõik valmis teile appi tulema. Veel kord suur tänu teile nii selle ülevaate kui ka tehtud töö eest! Minu küsimus ei puuduta mitte seda, mida teie teisiti teeksite, vaid seda, mida te tahaksite, et oleks teinud teisiti asutused – need asutused, kes pidid teid abistama, need institutsioonid. Mida nemad oleks võinud teha teisiti?

12:35 Kuressaare Haigla SA juhatuse liige Edward Laane

Aitäh küsimuse eest! Me ei jõudnud kevadel selle üle mõelda. Me olime tõesti niivõrd ametis endaga ja oma haigla tegevusega. See, mis tagantjärele võib-olla silma torkab, on kommunikatsioon, elanikkonnale antud sõnumid. Mõnes mõttes saan sellest aru, sest tegelikult oli Tallinna olukord hoopis teine kui Saaremaa olukord. Me kõik oleme inimesed ja vaatame reeglina olukorda [lähtuvalt sellest], mis on meie ümber, ja ka hindame [seda lähtuvalt sellest], mis on meie ümber. Esimese külaskäigu tegid valitsusliikmed ja staap 28. märtsil. Võib-olla see oligi riiklikke toimimismehhanisme arvestades kõige varasem kuupäev. Aga esmane tegutsemine toimub ikkagi kohapeal. Ma pean siin kindlasti tunnustama Saaremaa vallavalitsust, et nad reageerisid väga kiiresti, koheselt. Haiglal ja vallavalitsusel oli tõesti suurepärane koostöö.

Mis puudutab riiklikku abi, siis aprillis oli meil staap. Staabi kõige suurem pluss – ma tänan ka staabijuhte, kes meil abis olid – on see, et nad toovad kaasa selle kompetentsi, mida meil kui arstidel ei ole. See puudutab piltlikult öeldes eelkõige joonistamist ja plaane. Kui on kriis, siis sa pead millegagi tegelema. Kui me järgime juhendeid, ettekirjutusi, siis peab kõigepealt mingi ettekirjutus, juhend, mille järgi tegutseda, olemas olema, aga samal ajal toimub ju ka tegevus. Võib öelda, et miks sa ei tegutse, miks sa joonistad plaane, aga teiselt poolt võib jälle öelda, et miks sa ei joonista plaane, vaid tegutsed. Mõlemad on olulised.

Aprillis oli meil olukord, kus meie saime tegeleda raviga ja staap joonistas plaane. Nii et kui võtta kokku, mis aprilli lõpuks oli tehtud, siis ma arvan, et tänu staabile oli Kuressaare Haiglal olemas kõige professionaalsem juhend või juhis, kuidas kriisist väljuda. Ma ütlen, et abi tuli, aga see tuli viivitusega. Eile oli samuti haiglate staabi koosolek ja sellest ma järeldan, et tegelikult korraldab Terviseamet praegu oma tööd ümber. Nii et see oli õppetund kõigile.

12:37 Esimees Henn Põlluaas

Kaja Kallas, palun!

12:37 Kaja Kallas

Aitäh! Kui me juunis Kuressaares teil külas käisime ja pikalt nendel teemadel rääkisime, siis te ütlesite, et tegelikult neid õppetunde pole koguma hakatud, et teha toimunust järeldusi. See audit tundub olevat suunatud ainult sellele, et leida, kas tehti midagi valesti. Aga kas pärast seda on teie käest küsitud ka ettepanekuid, kuidas teha paremini?

12:38 Kuressaare Haigla SA juhatuse liige Edward Laane

Aitäh küsimuse eest! See on väga valus küsimus. Aga ma tänan Riigikogu sotsiaalkomisjoni, kes on meid siia kutsunud. Te olete tegelikult esimesed, kes sellist ülevaadet on küsinud.

12:38 Esimees Henn Põlluaas

Erkki Keldo, palun!

12:38 Erkki Keldo

Aitäh, hea ettekandja, väga hea ettekande eest! Minu küsimus tuleneb sellest, et te ilusti ütlesite, et kevadel oli täiesti uus olukord. Selleks ei oldud valmis, mis on ka mõnes mõttes loogiline. Aga mu küsimus on sügise kohta. Mind isiklikult teeb murelikuks see, et vähemalt avalikult ei ole ma kuulnud, et Sotsiaalministeeriumilt või Terviseametilt oleks tulnud konkreetseid juhiseid selle kohta, kuidas meil üle Eesti peaksid haiglad käituma – selle kohta, kuidas eristada COVID-viirusega patsiente ja kuidas samal ajal saaks toimuda statsionaarne ravi, et oleksid kaitstud patsiendid, arstid ja õed. Kas teile on seda infot jagatud, vähemalt n-ö eraviisiliselt kuskil ministeeriumis? Avalikult seda kuulda olnud ei ole. On teil selle kohta teadmisi?

12:39 Kuressaare Haigla SA juhatuse liige Edward Laane

Aitäh küsimuse eest! Tõesti, haiglate valmisolek on väga terav riikliku tähtsusega küsimus. Eile oli haiglate staabi koosolek ja tuginedes seal kuuldule, vaatab Terviseamet praegu oma struktuure ümber ja need dokumendid on koostamisel. Minu teada saadeti eile õhtul haiglatele ülevaatamiseks kriisiplaanid ja ohutasemed. Tõenäoliselt järgmisel nädalal on nendest täpsemalt kuulda. Riik ja Terviseamet aktiivselt tegelevad selle küsimusega. Nii saab praegu vastata.

12:40 Esimees Henn Põlluaas

Signe Riisalo, palun!

12:40 Signe Riisalo

Aitäh! Ja aitäh teile Kuressaare Haiglas ja laiemalt Saaremaal tehtu eest! Mulle ikka see audit ei anna rahu. Tollel kriitilisel perioodil jäi mulje, et Kuressaare Haigla ei teinud midagi valesti. Audit on teinud järeldused ja ma saan aru, et midagi valesti ei tehtudki. Aga kas te natukene täpsustaksite, mis olukord see siiski oli? Tegemist oli uudse haigusega, üleriigilist ravijuhist selle kohta ei olnud. Te olite olukorras, kus teie poole pöördusid esimesed ja kõige suurearvulisemad patsientide hulgad. Te olite valiku ees, kas teha mitte midagi või teha midagi oma meditsiiniliste teadmiste ja kogemuste pinnal. Äkki te kommenteeriksite natuke seda probleemi?

12:41 Kuressaare Haigla SA juhatuse liige Edward Laane

Aitäh küsimuse eest! Tõesti, kui me kevadesse tagasi läheme, siis võib öelda, et Kuressaare Haigla oli üksinda. Ta pidigi üksi hakkama saama. Mis juhtub kriiside ajal ja mis on ka väga inimlik, on see, et arstid suhtlevad omavahel. Väga palju oli omavahelist suhtlemist, sellist mitteametlikku suhtlemist. Intensiivraviarstid suhtlesid omavahel, kopsuarstid suhtlesid omavahel. Juhiseid, kuidas teistes riikides on toimitud või mida keegi teeb, oli tegelikult palju. Minuni jõudis näiteks Massachusetts General Hospitali ehk Massachusettsi üldhaigla tolle hetke ravijuhis, samuti oli meil ees n-ö Itaalia ravijuhis, olemas oli ka Prantsuse uuring, Soomest saadi teavet, kuidas soomlased on käitunud – juhiseid oli väga palju. Arsti kohus on patsienti aidata ja ta valib välja sellise ravi või patsiendi käsitluse, mis tundub kõige ohutum ja ühtlasi efektiivne. Arst ei saa öelda, et ma ei tee midagi või et ravi ei ole. See ei käi arstikutsega kokku. Mingi ravi ikka on ja kuidagi saab ikka aidata. Ja see sõnum peaks meil olema ka täna. Kui vaatame ravimeid, siis selgub, et meil ei olegi nagu midagi. Remdesivir on, aga nüüd tuleb WHO uuring ja see nagu ütleks, et Remdesivir ei toimi. Ma usun, et ka teadusnõukoda seda tõenäoliselt analüüsib. Aga koroona puhul on juhtunud tõesti see, nagu professor Irja Lutsar ütles, et meedias on kõik sõnumid valdavalt negatiivsed. Nii palju, kui mina olen meediat jälginud, on kõik sõnumid negatiivsed. Alati peab olema midagi halvasti. Aga see ei ole tõsi, et alati peab olema midagi halvasti. Vaatame näiteks ravimeid. Ma näitasin teile Belgia uuringut – seda, millel põhines Belgia ravi ja millel põhineb suurel määral ka Eesti ravijuhis. Selle järgi said meie patsiendid, kellele anti hüdroksüklorokviini, tegelikult kasu, kui võrdleme [neid teistsugust ravimit saanutega]. See ei ole sada protsenti teaduslik järeldus, aga me saame ikkagi anda hinnanguid.

Kriisiaeg näitas seda, et kui kriis kuhugi lokaalselt saabub, siis seesama lokaalne haigla või asutus peab esmalt ise selle kriisiga hakkama saama. See on haiglale kõige tähtsam õppetund. Kui midagi oleks juhtunud Pärnus või Ida-Virus, siis esimese löögi, esimese ravi pidanuks tegema kohalik haigla. Ta peab kõik need otsused ise tegema. Kujutame ette, [mis juhtuks siis,] kui me tõstaksime käed üles, kui meil on ligi 200 inimest kiirabi järjekorras, ning ütleksime, et kiirabi tuleb nädala pärast ja seni oodake. See võib lõppeda sellega, et inimene sureb kodus ära, kui ta kiirabi ootab. Need olukorrad tuleb väga kiiresti lahendada ja tuleb väga operatiivselt tegutseda. Nii et tegelikult peab ka seadusandlus olema paindlik, [mis puudutab seda,] kuidas kriisiolukordades tegutseda. Muidu on nii, et me tegutseme ja pärast selgub, et ei toimitud täpselt selle või teise määruse järgi. See on tegelikult õppetund ka Riigikogule, kuidas tulevikus lahendada kriise selliselt, et need, kes kriisi lahendavad, ei satuks pahameele või paragrahvide alla ega peaks hakkama seletuskirju kirjutama ja vastutama, miks tehti nii ja mitte teistpidi.

12:45 Esimees Henn Põlluaas

Jaak Valge, palun!

12:45 Jaak Valge

Aitäh! Lugupeetud doktor Edward Laane! Tänan teid ettekande eest, aga eelkõige muidugi selle eest, mida te tegite kriisi ajal Kuressaares. Nagu teada, tabaski seekordne kriis esmalt Saaremaad. Minulgi oli õnn või õnnetus selle kriisi kulgemist Saaremaal kohapeal jälgida, küll, jumal tänatud, mitte patsiendina. Igatahes, jah, selle kriisi esi- või, kuidas öelda, rindejoonel või isegi luurerühmas oli just Kuressaare Haigla. Mu küsimus on selline – kui militaarterminit kasutada –, et kuidas käitus tagala. Missugused riigi teenused, milline riigi käitumine või milliste riigistruktuuride abi oleks teile kriisi puhkedes olnud kõige olulisem ja millest kõige rohkem puudu jäi?

12:46 Kuressaare Haigla SA juhatuse liige Edward Laane

Võib-olla kõige lühemalt vastates: epidemioloog. Kui meil on viirusepuhang, siis me vajame epidemioloogi – just selleks, et prognoosida, kuidas käituda. Kõige esmasem vajadus on [selgitada välja], kuidas hakkab viirus levima ja missugune peab olema valla n-ö valmisolek või tegevused. Nii et epidemioloogia üleüldse [oli see, millest vajaka jäi]. See on minu vastus. Mis puudutab rahalisi vahendeid, siis ma arvan, et need olid meil tol hetkel õnneks olemas. Ja mis puudutab ravimeid, siis kriis näitas seda, et need peavad olemas olema juba varem. See on väga väike aken, mille vältel saab neid veel juurde varuda. Ka isikukaitsevahendeid varusime väga palju viimase kolme päeva jooksul. Nii et see on väike aken, mille vältel saab tegutseda. Kogu see riiklik abi, nagu need suured lennukid ja hästi suur kogus isikukaitsevahendid, tuli ju umbes kuu aega hiljem. Nii et kriisi õppetund on see, et juba enne peab valmis olema – kui vastata lühidalt.

12:47 Esimees Henn Põlluaas

Anti Poolamets, palun!

12:47 Anti Poolamets

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Eriolukorra kehtimise ajal, kui teie olite veel epitsentris väga suure pinge all, käis juba kõrval selle tegevuse lahkamine. Küll oli ravimite teema üleriiklikuks küsimuseks meedias ja mujal, siis andmekaitse teema. Ma kõrvaltvaatajana mõtlesin, et arstidel peal olev press on meeletu. Kriisijuhtimise seisukohalt tulevikku vaadates tuleb loomulikult kokkuvõtteid teha, aga minu meelest tuleb seda teha õiges formaadis ja õigel ajal. Kuidas teie seda hindate, kas kriis oli nii kiire ja dramaatiline, et seda pidigi igal pool meedias tohutu lärmi saatel tegema? Mis teie tunne on, kas õppetunnid tuleks pärast kokku võtta või tuleks neid jooksvalt arutada?

12:48 Kuressaare Haigla SA juhatuse liige Edward Laane

Aitäh! Mis puudutab õppetunde, siis ma olen saanud ka kodanikelt palve arutada Riigikogus küsimust, kas Riigikogu peaks kokku kutsuma või moodustama koroonakahjude minimeerimise toetusrühma. Mina arvan, et Riigikogu võiks seda teha ja seda uurida. Mis puudutab kommunikatsiooni, siis ma arvan, et meedia on meedia, sellega peame arvestama. Mis aitab seda meedia poolt tasandada, on tegelikult kollegiaalsus. Kui me mõtleme C-vitamiini peale, siis meil olid iga päev oma koosolekud. Välihaigla arstid, kes on töötanud intensiivis, ütlesid, et see on tavapärane. Ka meie intensiivraviarstid ütlesid, et see on tavapärane. Tartus olnud kolleegid ütlesid samuti, et see on tavapärane. Minu teada hiljuti üks Tallinna arstki ütles, et see on tavapärane. Seda ei öeldud tol hetkel välja, seda öeldakse nüüd, mitu kuud hiljem välja. See on kollegiaalsuse küsimus.

12:49 Esimees Henn Põlluaas

Erkki Keldo, palun!

12:49 Erkki Keldo

Aitäh! Hea ettekandja! Te mainisite oma ettekandes väga ilusti – näitasite ka rahanumbreid –, et kui keegi, kas või teie, oleks aasta alguses tahtnud 300 000 euro eest isikukaitsevahendeid tellida, oleks väga keeruline seda põhjendada olnud. Sellest tulenevalt küsimus: kuidas praegu on, kas valitsuselt või Sotsiaalministeeriumilt on selge sõnum saadud, punkt üks, et haiglad saavad esitada [isikukaitsevahendite tellimise] taotlusi ja nendeks taotlusteks antakse neile eraldi raha, nii et see ei peaks tulema haigla enda statsionaarse ravi arvelt? Ja teine küsimus. Ma tean, et suurhaiglad on [isikukaitsevahendeid] ise tellinud. Kas te olete täna kindlad, on teile antud see kindlus, et kõik need isikukaitsevahendid on riigil ka päriselt olemas, need, mida te taotlete?

12:50 Kuressaare Haigla SA juhatuse liige Edward Laane

Aitäh! Ma ei saa teile täielikult vastata. Minu teada me praegu ostame isikukaitsevahendeid ise, riigi poolt on [ette nähtud] ühe kuu varu. Kuidas järgmise aasta eelarve seda täpselt ette näeb – kas seal on need COVID-i kulud sisse arvestatud, näiteks päevaravi hinna sisse –, sellele ma ei oska vastata. Mis puudutab Kuressaare Haiglat, siis maske on meil praegu üle 100 000 ja kaitsekitleid on vähemalt 10 000. Kuressaare Haigla on hetkel küll mitmeks kuuks kriisiks ette valmistunud. Aga riiklikul tasandil peaks tõesti isikukaitsevahendite kulu minema kas visiiditasu või siis voodipäeva hinna sisse.

12:51 Esimees Henn Põlluaas

Aitäh, austatud ettekandja! Kahjuks on küsimuste ja vastuste aeg läbi. Ma tänan teid! Selleks, et me saaksime edasi minna, peame istungit pikendama. Mul on kaks ettepanekut. Üks on Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepanek pikendada istungit kuni selle päevakorrapunkti ammendumiseni ja teine on õiguskomisjoni ettepanek pikendada tööaega kogu päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauemaks kui kella 14-ni. Kuna meil on täna veel muidki päevakorrapunkte, siis panen teie lahkel loal hääletusele ettepaneku pikendada istungit päevakorra ammendumiseni, aga mitte kauemaks kui kella 14-ni. Kutsume kõik kolleegid saali.

Austatud kolleegid! Panen hääletusele ettepaneku pikendada Riigikogu täiskogu tööaega 22. oktoobril päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauemaks kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

12:54 Esimees Henn Põlluaas

Poolt on 28 Riigikogu liiget ja erapooletuks jäi 1. Istungit on pikendatud.

Nii, läheme oma aruteludega edasi ja avan läbirääkimised. Sõna võivad võtta vaid fraktsioonide ... Vabandust! Sõna võivad võtta kõik Riigikogu liikmed. Ettekande pikkus on nagu ikka 5 + 3 minutit. Esimesena palun siia kõnetooli Signe Riisalo.

12:55 Signe Riisalo

Aitäh! Ma tänan ettekannete eest! Ma ei saa esile tõsta ühtegi neist, need olid väga erinevad ja kirjeldasid väga erineva nurga alt kõike seda, mis meiega viimase kaheksa kuu jooksul on juhtunud. Üsna keeruline on kokku võtta seda kolme tundi arutelu – küsimusi, vastuseid, ettekandeid – või seda kaheksat kuud väga erinevaid valusaid kogemusi ja õppetunde, aga ka edusamme. Meil pole kõigele vastuseid ja meid ootab ees suur hulk teadmatust.

Üks on kindel: ühiskonnas ei ole mitte ühtegi sihtgruppi ega ühtegi eluvaldkonda, mis otseselt või kaudselt sellest viirusest puudutatud poleks olnud. Aga see, mille osas me täna siin saalis võib-olla targemaks saime või natukene ühtemoodi mõtlema hakkasime ja mis läbis kõiki ettekandeid, on kommunikatsioon – kommunikatsioon juhtimises, sh protsessijuhtimises, kriisijuhtimises, üksteise toetamises. See on midagi, mille kohta on meil veel palju õppida. Kommunikatsioon ka meedia mõttes. Irja Lutsar ja Edward Laane tõid välja selle, et ka kriisis olles on negatiivsete uudiste foonil võimalik välja tuua positiivset, kas või väikseid edusamme, mis võtaksid maha inimeste stressitaset ja annaksid usku homsesse päeva. Stressitaseme mahavõtmine on oluline. See on oluline sellepärast, nagu Kaja kenasti meile selgitas, [et tuleb vaadata,] milline on olnud [kriisi] mõju inimeste vaimsele tervisele. Kõige halvemini mõjub vaimsele tervisele alati teadmatus. Teadmatus tekitab hirmu ja just teadmatus jälitab meid selle viiruse puhul edaspidigi.

Mida on meil veel õppida või siit kaasa võtta? On ikkagi selge, et [vajame] tegevusjuhiseid. Kuulasime Edward Laanet ja saime aru, et ühel hetkel võib ükskõik kes meist olla kriisist puudutatud viisil, nii et ta on üksi, kohe päris üksi. Ei ole tal seni kehtivaid reegleid, sest neid pole varem vaja olnud, ega ole tal tegelikult ka tuge eri ametkondadelt. On kolleegid. Ja kolleegidele, nagu me kuulsime, oli võimalik toetuda. Varud – olgu need kaitsevahendid või ravimid, sh olemasolevad viiruse ravimid või muud ravimid, mis on igapäevaselt käsimüügis saadaval. Vaktsiinid – ja mitte ainult need vaktsiinid, mida me üksisilmi ootame, vaid ka need vaktsiinid, mis meil täna võiksid olla gripi vastu vaktsineerimiseks. Ka need vähendavad terviseriske ja tervishoiusüsteemi koormust.

Ootus on ju tegelikult meile kõigile selgelt täna siin sõnastatud. Me kuulsime, millised ettepanekud on turismisektoril, ja me kuulsime, millised ettepanekud on teadusnõukojal. Need kattuvad. Kas te panete tähele? Sulgemine, absoluutne lockdown ei ole viis, mismoodi seda muret lahendada. Inimeste liikumise piiramine ei ole lahendus, see on tegelikult mitmelt osapoolelt täna saadud sõnum. Räägime haridusest, räägime tervishoiukorraldusest, sotsiaalhoolekandest, puudega lastest ja hooldekodudest. Kõik need küsimused ootavad tegelikult veel lahendamist. Aitäh!

13:00 Esimees Henn Põlluaas

Aitäh! Tänase arutelu korraldajal Reformierakonnal oli ettepanek, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Ma usun, et Signe praegu oligi fraktsiooni esindaja. Aitäh! Järgmisena on Riina Sikkut. Kas te esindate fraktsiooni, jah? Aitäh!

13:00 Riina Sikkut

Aitäh kõigile ettekandjatele! Head kolleegid! Mul on väga hea meel, et Reformierakond seda koroonakogemust siin saalis olulise tähtsusega riikliku küsimusena arutada tahtis. Minu meelest on väga vajalik teha praegu kokkuvõtteid sellest, mida me oleme läbi elanud ja mis on esimesed õppetunnid. Me kõik peame sellest õppima, see on loomulik. Tehti vigu, aga palju asju läks ka täppi. Selle põhjal tuleb teha targemaid otsuseid ja edasi minna.

Kaja ettekandest tuli väga ilusti välja, et kriis valgustab ka neid valupunkte, mis seni on varjus olnud. Laste vaimne tervis – muresid oli probleemi suurusest arusaamisega, teenuste kättesaadavusega juba enne kriisi. Ja kriis võimendas seda, võimendas seda konkreetsete inimeste puhul. Lapsi, kes juba enne olid mures, mõjutas distantsõpe võib-olla ebaproportsionaalselt palju. [Kriis] tõi välja ka selle, et selline laiem toetus ja tugi peaks meil olemas olema. See kriis mõjutas distantsõppe kaudu lapsi, hooldekodude elanikke, võib-olla ka kodus töötajaid. Järgmisel korral on mõju kuskil mujal ja teistele inimestele. Aga see, et me oskame märgata, aidata ja vajalikke teenuseid osutada, peab meil tagatud olema nii enne kriisi kui ka pärast seda.

Ma tõmbaksin vaimse tervise teema tegelikult laiemaks. Noorte puhul on varajane sekkumine, et hilisemas elus muresid ära hoida, väga tähtis. Ja see ei puuduta ainult kriisikogemust, vaid ka seda, kuidas me ühiskonnas suhtleme. Seda, kas noored tunnevad, et nende jaoks olulistes teemades – on see siis kliimat puudutav, rohepööret puudutav, karusloomafarmide keelamist ja loomakaitset puudutav – on neil olemas eestkõnelejad, nende murede mõistjad, nende väärtuste eest seisjad ka riigi, soovitatavalt valitsuse tasandil või vähemalt Riigikogus. Muidu see võõrandumine või arusaam, et mind ei mõista keegi, läheb ühiskonnas palju laiemaks.

Doktor Irja Lutsar kirjeldas oma kogemust. Minu meelest väga tähtsana tuli siit kriisist kaasa [tõdemus], kui tähtsad on meie jaoks teadlased ja kui head teadlased meil olemas on. Teaduslik teadmine ja mis see on – ega me igapäevaselt selle peale pole mõelnud. Teaduslik teadmine võib muutuda ja teadlased võivad olla eriarvamusel, aga lõpuks tuleb aruteludes välja filtreerida see, mille põhjal saab just praegu otsuseid teha. Traditsiooniline arusaam teadusest kui millestki aeglasest, ei kehti alati. Ka teadlased saavad kiiresti reageerida, puudutagu see meie seireuuringut, reoveeanalüüse, testide ja vaktsiinide väljatöötamist. Teadus saab aidata meid juba selsamal kalendriaastal kriisi lahendamisega, saab anda jooksvalt tuge kas või andmeid analüüsides, et teha paremaid otsuseid. Ilma teaduseta kobame pimeduses ja riigi rahaline tugi võiks kevadise kogemuse valguses palju julgemalt sinna minna.

Seda, et kriisi mõju on inimestele ebaproportsionaalne, on väga palju kõlanud. Feliks Mäguse ettekandest tuli välja seegi, kui ebaproportsionaalne on see mõju olnud tegelikult ka ettevõtetele. Eelmine kriis tabas finantssektorit, seekord on löögi all pigem majutus, turism. Ja tegelikult, kui me soovime inimesi toetada, siis peame arvestama seda, kes on nõrgemad ja kellel on rohkem tuge vaja, aga täpselt samamoodi tuleb teha ka ettevõtluse puhul. See, kas me toetame põllumajandust sadade miljonitega või jätame turismi toetamata, näitab tegelikult ka valikuid, rõhuasetusi, seda, mida oluliseks peetakse ja kas otsuseid tehakse lähtuvalt sellest, keda kriis on rohkem mõjutanud.

Palun kolm lisaminutit! 

13:05 Esimees Henn Põlluaas

Palun, kolm minutit lisaaega.

13:05 Riina Sikkut

Või lähtutakse mingitest muudest kriteeriumitest.

Doktor Edward Laane ettekanne kirjeldas seda kriisikogemust kõige lähemalt. Sellel kogemusel võib tõesti olla mõju meie maakondlikule haiglavõrgule. [Ta rääkis] sellest, kui palju me kõik peaksime olema õppuste käigus teatud oskusi omandanud või harjutanud. Aga ka selle kohta oli hea näide, kui vajalik on kriisiolukorras tegelikult see, et paigas on sobivad inimesed, otsuseid tehakse kiiresti ja [kehtib] ühine arusaam, et vigu ikka tehakse – see on normaalne, neist tuleb õppida ja edasi minna. [Vigade tegemine] ei ole midagi, mida pärast kriisi kuidagi detailselt lahkama hakata ja millele näpuga näidata, vaid pigem on see õppimise koht.

Kui nüüd tulevikku vaadata, siis kõige selle pealt, mida me seni oleme läbi elanud või milline on meie teadlaste teadmine, peaksime suutma teha paremaid otsuseid. Minu lemmiknäide [on seotud haiguspäevade hüvitamisega]. Väga paljud inimesed rääkisid suve jooksul haiguspäevade hüvitamisest, aga analoogseid muresid on ettevõtluses ja hariduses tegelikult veel. Inimestel on mure, et nad ei saa järgida valitsuse ja teadlaste antud käitumissoovitusi, sest need panevad nende enda toimetuleku löögi alla. Sellisel juhul on vaieldamatult vaja appi minna ja hüvitada ka esimesed haiguspäevad. Samamoodi [on vaja] pakkuda tuge koolidele, et vajaduse korral oleks võimalik distantsõppele minna. Samas [tuleb] anda soovitusi ja kirjeldada, kui oluline on kontakt ja klassiruumis kohal viibimine õpilaste jaoks, nii et neid otsuseid ei tehtaks kergekäeliselt.

Tänan hea arutelu eest! Tänan kõiki ettekandjaid! Võtame sellest kriisist kasuliku kaasa, oleme edaspidi targemad ja järgmisteks kriisideks paremini valmis. Aitäh!

13:07 Esimees Henn Põlluaas

Aitäh! Mihhail Lotman, Isamaa fraktsiooni nimel, palun! Saate kolm minutit lisaaega.

13:08 Mihhail Lotman

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! See pandeemia, milles me praegu elame, oli maailmale üllatuseks, ehkki oleks võinud võtta õppust eelnevast väga edukast SARS-i ja MERS-i epideemiaga toimetulekust – eriti tuleb siin meelde, kuidas Vietnam sai sellega edukalt hakkama. Üks põhjus oli kindlasti see, et Hiina võimud alguses salatsesid ja seejärel väga kaua viivitasid informatsiooni levitamisega, siiamaani ei ole need algfaasi dokumendid osaliselt avalikud. Satelliidifotod lubavad meil oletada, et Wuhanis juhtus midagi juba 2018. aasta oktoobris. Praegu on sealne viroloogiainstituut sõjaväe kontrolli all. See tekitab muidugi igasuguseid vandenõuteooriaid, mida ma ei hakka teile siin esitama. Aga see, et see oli meile üllatus ja et see üllatus oli halb, peab meid ette valmistama selleks, et üllatusi võib tulla veel.

Selle pandeemia ja viirusega on seotud palju paradokse. Üks esimesi on see, et mida parem on meditsiini tase, seda halvemad on tulemused ühiskonnas. Itaalia meditsiini loetakse Euroopas üheks parimaks ja seal oli haiguse esimene laine kõige tugevam. Samamoodi näeme, kuidas see piitsutab praegu USA-d, kus samuti meditsiin ei ole halval tasemel. Ka professor Lutsar juhtis sellele paradoksile tähelepanu. Ma arvan, et kriis, milles me praegu oleme, kestab veel kaua. Ma olen üsna ettevaatlik lootuses saada vaktsiini. Me näeme, kuidas vaktsiinientusiasm järjest väheneb. Nagu te teate, suri eile Venemaal COVID-isse esimene sealse kuulsa Sputniku vaktsiiniga vaktsineeritud inimene. Samas me näeme järjest rohkem kontrollitud näiteid sekundaarsest nakatumisest. Nii et lootus, et nüüd põeme haiguse läbi ja siis on ohutu, on võib-olla samuti liiga optimistlik. Halb stsenaarium on see, et COVID jääb meiega nagu gripp, aga COVID-i letaalsus on võrreldes gripiga palju suurem.

Aga teine, võib-olla ootamatu asi on see, et teine laine käitub teistmoodi kui esimene. Mis puudutab nakatavust, siis see on sama, võib-olla isegi suurem, aga letaalsus on kõvasti väiksem. See haigus ja see pandeemia paneb maailma ja iga riigi ette mitu dilemmat. Kusjuures ma ütleksin, et tegemist pole mitte dilemma, vaid pentalemmaga. Esimene on juba kuuldud teema, see on täna mitu korda kõlanud: majandus versus tervis. Keda me ohverdame? Kas päästame inimesi ja tapame majandust või päästame majandust ja tapame inimesi? Ma spetsiaalselt valin selliseid tugevaid väljendeid. Paraku on nii, et kui me tapame inimesi, siis ei tea, kellele see majandus jääb, ja kui me tapame majandust, siis ei ole inimesed õnnelikud. See on väga teraval kujul just nimelt poliitika väljakutse Skylla ja Charybdise vahel. Me ei pea leidma mitte täiuslikku teed, vaid optimaalse tee.

Aga nagu ma ütlesin, tegemist ei ole dilemmaga. Lisaks füüsilisele tervisele on väga oluline faktor ka vaimne tervis, sotsiaalne vaimne tervis. Me näeme kõikides riikides psühhooside, enesetappude ja teiste halbade asjade kasvu. Samuti näeme üle maailma, kuidas peaaegu kõikides riikides ja ühiskondades kasvavad poliitilised ja muud pinged, mis võib-olla ei ole otseselt seotud sellega. Me näeme, kuidas USA-s või Hispaanias protesteeritakse liiga rangete normide vastu ja valitsust ei usaldata. Valgevene kriis ei alanud tegelikult mitte presidendivalimistega, vaid sellega, et Lukašenkat ei usaldatud. Seal oli vastupidi, öeldi, et mingit haigust ei ole, jooge viina ja nuusutage küüslauku. Ja siis said inimesed aru, et valitsus valetab ja varjab midagi nende eest. Tekkis selline sotsiaalne võrgustik, mis pärast valimisi oli kohe valmis. Nii et siin ei ole sellist [ühesugust] retsepti kõikide jaoks. See oli, niisiis, neljas [punkt]. Viies [punkt] on rahvusvahelised suhted. Me näeme, kuidas riikidevahelised suhted pingestuvad. Me ei usalda teisi.

Õppetunnid: põhiline õppetund on see, et me peame olema valmis ootamatusteks ja arvestama võimaliku väga halva stsenaariumiga. Me oleme olukorras, kus me väga paljusid asju ei tea. Aga mõnda asja me teame. Me ei saa koroonahaigeid transportida sadades autodes sama personaliga ja viia nad sadadesse haiglatesse. See oli Itaalia põhiline probleem, et kohe isoleerida jne. Meil peavad olema valmis, välja valitud juba praegu suured spordisaalid, mille saab vajaduse korral kohe kasutusele võtta. Samuti välihaiglad, hingamisaparaadid jne.

Me oleme rääkinud ekspertide tähtsusest, aga eksperdid räägivad erinevaid asju. Viroloogid ja epidemioloogid ei ole alati üksteisega nõus. Lõppude lõpuks on see vastutus meil, me peame moodustama sellise ekspertide grupi, keda me usaldame, ja me peame selle tegema usaldusväärseks ka ühiskonnale. Siin on väga suur roll meedial. Professor Lutsar rääkis sellest, et ei tohi liigselt rõhutada negatiivseid tulemusi. Mida CNN Ameerikas teeb? Nii palju surnuid täna, nii suur [nakatunute] üldarv, valitsus on täiesti valel teel jne. Valitsus ei ole alati valel teel. Me oleme teinud vigu, aga ma ütleksin, et siiamaani on valitsus saanud selle kriisiga rahuldavalt hakkama. Ma loodan, et edaspidi läheb hästi, aga me peame olema valmis ka halbadeks stsenaariumideks. Aitäh!

13:16 Esimees Henn Põlluaas

Viktor Vassiljev, Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun!

13:16 Viktor Vassiljev

Aitäh! Härra Riigikogu esimees, ma küsiks kolm minutit lisaks. Ega ma siis viletsam pole.

13:16 Esimees Henn Põlluaas

Palun! Kolm minutit lisaaega.

13:16 Viktor Vassiljev

Head kolleegid! Kuulge, täna on õnnelik päev, sest täna sai selles väärikas saalis kuulda mõistuse häält, isegi mitu korda. Mina isiklikult olen sügavalt tänulik tänastele esinejatele, professor Irja Lutsarile muidugi kõigepealt. Ja kui ma ei oleks siin Keskerakonna fraktsiooni esindajana, siis ma tänaksin ka Kaja Kallast ja Reformierakonda, et sellisel teemal arutelu kokku kutsuti. Aga nagu ma ütlesin, olen ma kõnet pidamas Keskerakonna fraktsiooni esindajana ja sellepärast ei saa ma teid tänada.

Aga nüüd sellest, mis puudutab valitsuse tegevust raskes situatsioonis. Sellel epideemial või pandeemial – ükskõik, kuidas me seda kutsume – on kolm dimensiooni, pole midagi parata. Üks on puhtalt meditsiiniline, sellele järgneb majanduslik ja nendega põimub poliitiline. Ja nad kõik on üksteisega läbi põimunud ning kogu seda suppi me peame sööma. Loomulikult kõik see, mida me nimetame esimeseks laineks, toimus teatud poliitilises olukorras ja ühe poliitilise jõu, nimelt koalitsiooni juhtimisel. Jällegi, kui ma ei oleks praegu Keskerakonna fraktsiooni esindaja, oleksin ma ütelnud, et oleks võimul olnud mingi teine koalitsioon, oleks ilmselt samamoodi talitatud. Aga siiski, praegune koalitsioon ei talitanud mitte omatahtsi, vaid kuulates spetsialiste, sest Jüri Ratas ega Tanel Kiik ei ole epidemioloogid ega viroloogid. Nad kuulasid, mida räägivad Terviseameti epidemioloogid, mida räägib teadlaste komitee või ekspertide grupp, ja talitasid vastavalt sellele.

Jah, loomulikult võib keegi praegu näpuga vigadele näidata. Aga teate mis – üks epidemioloogia põhipostulaat on see, et epidemioloogiliselt ohtlikus olukorras on parem üle reageerida, kui jätta midagi tähelepanuta. Jah, me võime hiljem öelda, et midagi oleks võib-olla võinud teistmoodi teha. Aga tol hetkel ei olnud ka ekspertidel ühtset arvamust. Kuid eksperdid ei hakanud teineteise seisukohti maha tegema või midagi hääletamise teel otsustama, vaid valisid täiesti teadlikult selle tee, kus on tugevamad piirangud, sest kõik eksperdid teadsid, et kui jätta kuskil mingi väike auguke lahti, siis võib tekkida väga suur pahandus. Praegu tundub, et me midagi juba teame selle viiruse kavatsustest, sellest, kuidas ta tegutseb ja mida ta tekitab. Aga see on ainult tänane teadmine. Kes teab, võib-olla kevadel õpime midagi juurde, saame rohkem teada. Ja kindlasti tehakse vigu ka tulevikus, aga meditsiin nagu igasugune muu teadus areneb edasi ainult rohkete eksituste ja vigade najal, ilma nendeta ei leia õiget lahendust.

Ja siin ongi see, mille kohta käisid arutelud nii valitsuses kui ka ministeeriumis: kuidas talitada nõndaviisi, et piirangud oleksid piisavalt tugevad, aga samas kahjustaksid inimesi, meie Eesti inimesi, vähem? Tagantjärele võib siin muidugi süüdistada, aga asi pole mitte süüdistamises. Asi on tegelikult ju selles, et kui me võtame poliitilise meetme, siis ükskõik kus kohas maailmas [on nii, et] iga kord, kui laine – kui me nimetame seda laineks – möödub, võib valitsev poliitiline jõud, olgu selleks kompartei esimees, Vabariigi President või verine diktaator, pühitseda võitu. Ja võit saabub niikuinii, sellepärast et inimesed jäävad ju ellu. Mul on Reformierakonnale ja sotsiaaldemokraatidele soovitus, et oleme sellistes tähtsates asjades koos, sest kui piiri peal seisab vaenlane ja sihib meid püssitorudega, ei ole meil sobilik hakata poliitilist võitlust pidama ja oma poliitilist vaenlast püssitoru ett lükkama, vaid me peame kõik koos mõtlema selle peale, mis on meie inimestele parem.

Õppetunnid. Mis on meie õppetunnid? Neid on päris palju ja neid tekib kindlasti veel juurde. Mis puudutab puhtalt meditsiinilist meedet, siis seda arutagu spetsialistid. Ärme seda jumala pärast Riigikogus hääletame. Aga mis puudutab majandust, siis üks õppetund on see, et tuleb kuulata spetsialiste. Nemad teavad paremini, mida tuleb teha. Hääletamine ei ole alati kõige õigem tee. Vaktsiin, jah, vaktsiin kindlasti ükskord tuleb. Aga, head inimesed, see ei ole mingi selline asi, mis meid kõiki kindlasti päästab ja päästab inimkonna tuleviku. Gripi vastu on vaktsiin ju olemas. Vähe sellest, igal aastal tehakse uus, ja vaatamata sellele sureb igal aastal maailmas umbes pool miljonit inimest grippi. Nii et ega vaktsiin ei ole pääsetee, kuid kunagi tuleb ta kindlasti. Ja samamoodi nagu gripivaktsiini tuleb ka seda vastavalt viiruse muteerumisele igal aastal muuta. Tundub – vähemalt spetsialistid räägivad niimoodi –, et see on sesoonne õhknakkuse teel leviv viirus, nii et küllap ta käitub sarnaselt gripiviirusega. Igal aastal on meil oodata uut puhangut. Me võime neid praegu laineteks nimetada, aga ma julgen ennustada, et pärast kolmandat lainet me neid enam ei loe, vaid saame aru, et see on sesoonne puhang.

Ma tahan, et sõltumata meie poliitilistest erimeelsustest teeksime me igaüks seda, mida me teha saame. Ja teate, mis see on? Peske käsi ja ärge elage üksteise seljas ning kui kästakse maski kanda, siis ärge ütelge, et see on keskerakondlik käsk, vaid käituge nii, nagu peab käituma. Sellega annab igaüks oma panuse. Ja siis, kui ükskord peaminister kutsub uuesti mingi tänuürituse kokku, kutsutakse ka teid kohale ja me võime koos olla uhked selle üle, et oleme midagi teinud. Muuseas, me kõik koos olemegi juba midagi saavutanud. Eelmisel hooajal oli gripp Eestis peaaegu olematu, mitte ühtegi gripisurma kümne viimase aasta jooksul. Eestis on tavaliselt 50–90 inimest grippi surnud, eelmine hooaeg mitte ühtegi. Varsti on käes novembrikuu. Vastavalt eelmiste aastate kogemusele peaks gripidiagnoose olema sadades, novembri lõpuks võib-olla tuhandetes, aga meil neid ei ole. Nii et see on meie võit, selle me saavutasime koos. Kui [kõigele lisaks] oleks meil veel 50 gripisurma, oleks see [surmade] number palju suurem.

Aga elame rõõmsalt edasi ja olge parem terved! Olge palun terved ka teie, reformierakondlased ja sotsdemmid! Aitäh!

13:24 Esimees Henn Põlluaas

Urmas Espenberg, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

13:25 Urmas Espenberg

Austatud esimees! Austatud kolleegid! Ma ei ole viroloog, teadlane ega spetsialist, seetõttu räägin rohkem üldiselt. Teemapüstitus oli väga õige. Nagu siin kolleeg mainis, siis oponente eriti ei tahaks kiita, aga teemat oli vaja arutada. Inimesele ongi omane mõtiskleda ja teha järeldusi. Ehk cogito, ergo sum, nagu ütles Descartes – mõtlen, järelikult olen.

Viirustega on inimkond maadelnud juba sünnist saadik, teadlikult võib-olla viimased 10 000 aastat, kui tekkisid arstiteaduse alged. Kõige hullemad neist haigustest olid ehk katk ja koolera, mis tihti niitsid peaaegu 80–90% elanikkonnast. Kes on Tšehhis käinud, [need teavad, et] seal on väga palju katkusambaid. Hopp! ühel hetkel olid viimased 10–20% elanikest järele jäänud, kes püstitasidki need sambad. Ka Eestis tegi katk suurt pahandust. Põhjasõja ajal oli Eestis 200 000 [katku]surma, mistõttu siinne elanikkond kahanes 150 000 inimeseni. Seda oli sama palju kui aastal 1200.

Ega kooleragagi lugu parem ole. Siin on üks näide Goast, kuna ma ise olen seal palju töötanud. Vana-Goa, [kunagine] pealinn – portugallased vallutasid selle 1526. aastal Püha Katariina päeval, 25. novembril. Nad otsustasid teha oma pealinna sõna otseses mõttes sohu. See sai neile ka saatuslikuks, sest joogivee kvaliteet halvenes, hakkasid levima haigused, sääsed kandsid neid edasi, ja puhkesid kooleraepideemiad. Ehitati juurde kirikuid lootuses, et sedasi saab jumala karistusest pääseda, aga see ei aidanud, ja nii jäi elanikkonnast järele väga väike osa. Praegune Uus-Goa ehk Panaji sai pealinnaks alles 200 aasta pärast. Nii kaua võttis arusaamine aega.

Vilets ja olematu arstiabi oli kõige selle peapõhjus. Korralik kanalisatsioon tehti Euroopasse – Pariisi ja Londonisse – alles 19. sajandil, suhteliselt hilja. Asjad muidugi paranesid. Aga uus aeg tõi kaasa uued hädad. Arenes, nagu öeldakse, ühiskonna mobiilsus, transport, hakkasid liikuma suured rahvamassid. See lõi tingimused selleks, et oht haiguste kiireks ja massiliseks levikuks sai suureneda. Viimased suuremad haigused on olnud HIV, Ebola viirus ja gripp. Kahjuks esimene gripp, Hispaania oma, murdis päris palju elusid. Kuid üks teooria oli selline, et hoopis antikehade ületootmine teatud ravimite toimel põhjustas palju surmasid. Ja nüüd on siis uus viirus, vahepeal olid siin ka SARS-id ja MERS-id. Grippidel on üldiselt omadus haakuda kaasuvate haigustega. Nad võib-olla ise otseselt ei tapagi niivõrd, kuivõrd [just neil puhkudel, kui inimesel] on südamepuudulikkus, kopsuhaigused, hingamisraskused. Siis annab viirus kohe kõva põntsu juurde.

Palun kolm minutit veel!

13:29 Esimees Henn Põlluaas

Kolm minutit lisaaega, palun!

13:29 Urmas Espenberg

Alguses oli infot selle kohta väga vähe. Ja nagu Viktor väga õigesti mainis, parem karta, kui kahetseda. Me kehtestasime väga kiiresti piirangud. Me ei teadnud, kust see haigus tuleb, mis selle taga võib olla, kui palju sureb, kui palju haigestub. Nüüd on infot palju rohkem, spetsialistid tegutsevad ja ma loodan, et me saame paremini hakkama.

Majandusele pani viirus samuti kõva põntsu. Eriti just sellele n-ö inimeste rõõmu poolele. Miks on psüühilisi häireid nii palju? Võeti ära reisimine. Ööelu, meelelahutus, teatrid – kõik sellised asjad pandi kinni ja eks see teeb kurvaks. Jäid ainult televiisor ja raamat. Ka majanduslangus oli suur, aga sellel ma pikemalt ei peatuks.

Aga lõpetuseks tahaksin ma paar positiivset sõnumit edastada. Ma arvan, et see asi võidetakse, nagu kõik asjad on võidetud. Millal – see on iseküsimus. Ja mõndagi positiivset tõi [see viirus] siiski ka majandusse, näiteks e-õpe, e-koosolekud, e-meelelahutus, uued ärimudelid. Ühesõnaga, digipööre toimub mühinal. Viktor juba mainis, et hügieen on eestlaste hulgas väga tõhusalt hakanud levima. Ja kuna lennukeid lendab vähem ja laevad ei sõida, on ka rohepööre justkui toimunud. Muidugi, meeletult arenevad IT-sektor, ravimitööstus ja meditsiin. Võib-olla Eesti jõuab esimesena vaktsiinini – kes teab, lootust on.

Lõpetuseks, kuna ma olen endine turismitöötaja, siis ma väga muretsen turismisektori pärast. Siiralt. Seal on selline paha olukord, et tegelikult riik ei suuda neid inimesi üleval pidada. Me ei tea, millal see asi lõpeb, millal vaktsiin tuleb. Võib-olla väikesed abinõud siiski aitaks. Näiteks võiks jälgida, kas mõnda riiki, näiteks Tenerifele, saaks panna käima talvised otselennud, sest talvepuhkust on inimestel hädasti vaja. Samuti on paljud väikeärimehed pantinud oma kodud laenuks äritegevuse eest – võib-olla ka siin võiks vaadata asjadele juriidiliselt kergemini, vähemalt kodusid mitte ära võtta ja anda maksepikendust, kuni asi taastub. See oleks lühidalt kõik. Mina usun, et me saame sellega hakkama ja kõik lõpeb hästi. Tänan tähelepanu eest!

13:33 Esimees Henn Põlluaas

Järgmisena palun kõnetooli Helmen Küti.

13:33 Helmen Kütt

Suur tänu! Palun kaheksa minutit.

13:33 Esimees Henn Põlluaas

Palun, kolm minutit lisaaega.

13:33 Helmen Kütt

Ma tänan algatajaid väga olulise teema aruteluks toomise eest ja muidugi suurepäraseid ettekandjaid, oma ala professionaale ja valdkonnatundjaid!

Kriisikevad oli täis arvukaid katsumusi, raskust, muret ja hirme. Vanem põlvkond kannatas üksinduse all, paljud eakad olid koduseinte vahel, nägemata pikki kuid oma lapsi, lapselapsi ja tuttavaid. Hooldekodu elanikele tähendas eriolukord sõna otseses mõttes elu lukustatud uste taga. Väga raske oli ka lähedastel, kes jäid ilma võimalusest istuda väetiks jäänud ema või isa voodiserval, hoida armastatud inimese kätt. Sellised koosveedetud hetked on hindamatu väärtusega. Samuti puudus hoolekandeasutustes lähedase hooliv pilk sellele, kas tervislik seisund on muutunud ja kas oleks kiiresti vaja pöörduda perearsti poole. Kes siis ikka paremini oskavad eaka tervises muutusi märgata kui meditsiinitöötajad, keda aga hooldekodudes on kahjuks väga vähe, või seni hoolekandeasutusi sageli külastanud lähedased.

Mitmes kohas oldi olukorras, kus pool aastat puudus võimalus lähedastega kokku saada, seda isegi maske või muid kaitsevahendeid kasutades. Kahjuks nägid lähedased kurvastavalt tihti oma esiema või esiisa alles kirstus. Jah, kroonviirus võttis elusid ka hooldekodudes, aga veelgi enam lahkus inimesi kroonilise haiguse ägenemise või selle mittemärkamise tõttu või surdi kurvastusse, igatsusse, sest puudus elutahe.

Eestis oli ametlikke kroonviiruse ohvreid kevadel kokku 63, aga me ei tea, kui palju suri inimesi põhjusel, et arstiabi ja eriarstiabi ei olnud kättesaadav või seda sai raskustega. [Nende hulgas oli ka] neid inimesi, kellel plaanilised lõikused ära jäid. Ehk tegelikult me ei tea, kui palju oli nn nähtamatuid ohvreid. Sellesse nukrasse ritta kuuluvad ka hoolekandeasutuste surmad. Nüüdseks on sügis võimust võtmas, viirusesse nakatumine on suvega võrreldes kasvanud.

Kas suvel, kui sai kergemalt hingata, analüüsiti kevadel läbi elatut piisavalt? Millist kahju tegi inimeste vaimsele tervisele ja selle kaudu ka krooniliste haiguste süvenemisele see, et sugulastel polnud võimalik kohtuda? Kas oli põhjendatud ja proportsionaalne eakate, eriti hoolekandeasutuses elavate eakate ühiskonnast väljalülitamine? Ja kas vigadest on õpitud?

Pakun oma vaatenurga. Varakevadel oli maailm pea peale pööratud, seni tundmatu viirus tekitas hirmu ja teadmatust, mis viiski selleni, et hooldekodudes balansseeriti mõistlike ja ebamõistlike piirangute ning vabaduste äravõtmise vahel. Mitmes hoolekandeasutuses jäädi ilma isegi võimalusest saada kodustelt pakke, seda ka emadepäevaks. Viimast ei ole Terviseamet kunagi keelanud, otse vastupidi. Pakid soovitati lihtsalt 78 tunniks seisma panna ja siis eakatele toimetada. Olukorras, kus külastamine on keelatud, on pakid pea ainus side lähedasega, ühtlasi tekitavad need positiivseid emotsioone ja loovad kodutunnet.

Ühest küljest oli otsuste kohapeal tegemine mõistlik, sest piirkondade nakkuskordajad olid väga erinevad. Aga kui Terviseamet ja teadusnõukoda lubasid hooldekodude uksed tavakülastusteks või väljas toimuvateks külastuseks avada 1. juunil, siis mitu hoolekandeasutust lükkas selle tähtaja 1. juulile, kuigi kohalikud tervisenäitajad olid head. Isegi ei kaalutud seda, kuidas värskes õhus vahemaa hoidmise ja kaitsevahendite toel kohtumisi korraldada.

Jah, iga riik peab leidma oma lahendused ja meetodid, sest riigid on väga erinevad, kuid usun, et meil tasub nii mõndagi õppida sellest, mida naabrid on ühes või teises valdkonnas teinud. Mina võtan mõne näite Soomest. Pandeemia alguses oli Soome valitsuse tungiv soovitus 70+ inimestel püsida kodus – isegi tungivam kui Eestis. Kuid meie kodus elavad eakad olid tublid, kohusetundlikud, nad arvestasid teadlaste ja parimate ekspertide soovitusi ja seeläbi oli ka nakatumisi kodus elavate eakate hulgas suhteliselt vähe. Soome hoolekandeasutustes oli samuti külastuskeeld, kuid alates maist, kui ilmad läksid soojaks, suudeti korraldada kokkusaamisi väljas, hoides piisavat distantsi. Olemas olid ka pleksiklaasi ja mikrofonidega varustatud kokkusaamisruumid, mida kasutati varem kokku lepitud kohtumisteks ja mida iga külalise lahkumise järel desinfitseeriti. Oli mitmeid teisigi huvitavaid lahendusi, millest meil tasub õppida.

Veelgi olulisem, millest peaksime õppima – Soomes tehti kevadel mitmeid uuringuid, viidi läbi küsitlusi, et saada selgust, mida tähendas isolatsioon dementsetele, vaimse tervise probleemidega inimestele, nii eakatele kui ka noortele, kes elasid erihoolekandeasutustes või olid isolatsioonis. [Uuringuid] tehti selleks, et vältida vigu ja olla valmis viiruse teiseks laineks nii, et inimesed oleks hoitud ja neile oleks tagatud inimväärne vanaduspõlv koos turvalise võimalusega saada lähedastega kokku. Ehk olukorda analüüsiti ja parimat praktikat aluseks võttes ollakse nüüd juba valmis tegutsema teadlikult.

Sarnaselt Soomega peaks ka Eesti hooldekodudel olema plaan, kuidas käib elu viirusega. Nii nagu tulekahju puhuks on meil evakuatsiooniplaan ja see mängitakse läbi, tuleks läbi mängida ka see, kuidas töötajad ei tooks viirust kaasa ja kuidas korraldada kohtumisi viisil, et eakad oleksid kaitstud. Tuleks mõelda erinevaid võimalusi sissepääsude kasutamiseks külastajatele, et oleks vähem ruumide ristkasutust, ikka selleks, et risk haigestuda oleks miinimumini viidud. On selge, et sajaprotsendilist turvalisust ei saa kellelegi tagada. Sama on muide ka ju kodus. Uus normaalsus ei tohi olla see, et hooldekodud on lukus, eakatel puudub võimalus kohtuda lähedastega ja näha lastelaste kasvamist ning neil tuleb lihtsalt lukus uste taga surma oodata. Hooldekodus elavate eakate hääl on nõrk, seda tihti ei kuulda.

Septembris oli Eestis maskide asjus üksjagu segadust ja infomüra. See puudutas just hoolekandeasutusi ja erihoolekandeasutusi. Valitsus otsustas, et nii erihoolekandeasutuste kui ka üldhooldekodude töötajad ja külastajad on kohustatud alates 14. septembrist kandma maski. Sellest saadi nii hoolekandeasutustes kui ka erihoolekandeasutustes, mis pakuvad ju tegelikult riiklikku teenust, teada viimasel minutil ehk laupäeva õhtul ja sedagi meedia vahendusel, mitte ametlikke teid pidi.

Valitsuse otsus teha maski kandmine hooldekodutöötajatele ja külastajatele kohustuslikuks on väga õige. Nii nagu sotsiaalminister Riigikogu sotsiaalkomisjonis ütles, tagab see hooldekodude avatuse ja võimaluse külastuste jätkamiseks ning aitab vältida uste sulgemist. Seda, kas maski kandmise kohustus ka kohamaksutasu [suurenemise] kaasa toob, näitab aeg. Tegelikkus oli aga see, ja nüüd konkreetselt: Viljandimaa Hoolekandekeskus sulges oma uksed külastajatele alates 14. septembrist ehk päevast, kui maski kandmine külastajatele kohustuslikuks tehti. Kas tõesti oli selle otsuse mõte see, et uksed jälle lukku panna?

Lõpetuseks. Soov hoida ja kaitsta eakaid on mõistetav, aga inimestelt ei tohi igasugust ise otsustamise õigust ära võtta, neid koguni objektiks muuta. Uste lukku keeramine ei ole lahendus. Lahendus on mõistlik ja läbimõeldud tegutsemine. Meil tuleb õppida koos viirusega elama, lastest kuni kõrges eas inimesteni välja. Ikka selleks, et elu oleks ilusam ja vanadus inimväärikam. Suur tänu!

13:41 Esimees Henn Põlluaas

Hele Everaus, palun!

13:41 Hele Everaus

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Täna on minu meelest olnud äärmiselt huvitav koosmõtlemise aeg neid väga suurepäraseid ettekandeid kuulates. Aga võib-olla on see olnud ka igaühe enda mõtlemisaeg: kus ja kes me tegelikult oleme ning keda esindame? Ma ei mõtle siin parlamenti, vaid inimest kui sellist.

See viirus on tulnud meile taas kord meenutama, et me oleme osa loodusest. See on suurepärane näide intelligentsest bioloogilisest eksperimenteerijast, kes oskab leida niši selles, kus me ennast väga tugevalt ja vahel võib-olla üksteise suhtes ükskõikselt tunneme. Ehk tegelikult on viirus tulnud sinna, kus me oleme üsna haavatavad: meie bioloogiline olemus, meie sotsiaalse käitumise mudelid, mis võivad olla väga erinevad – kas need on alati õiged, see on iseküsimus –, meie kogu poliitiline eesmärgistatud või eesmärgistamata tegevus. Kui mõtleme, siis [mõistame, et] viirus on targasti igale poole sisse murdnud, õigusega, ja tema dirigeerib kõike. Tema on täna maailma liider number üks. Öelge ühe riigi liider, kes suudaks nii palju asju korraga enda huvides või enda vastu tööle panna. Seega ta on test – test, [et selgitada välja,] kes me oleme, kuidas me hakkama saame, kas me saame ikka aru, kes me oleme, et me oleme osa loodusest. Ta on test sotsiaalsetele, sotsiaalkultuurilistele süsteemidele, ta on test kõikide riikide liidritele, kes ennast liidriteks peavad või kes seda tegelikult on.

Ma usun, et see kõik on seda väärt, kui me [sellest midagi] õpime. Kas me õpime? Kõik sõltub sellest, kas me tahame õppida. See ei ole ju esimene viirus. HIV tuli 1985. Ma tahaksin väga kolleeg Espenbergiga nõustuda, et me niikuinii saame tast lahti, aga ma kahjuks ei ole selles väga veendunud. Võib-olla ei peagi. HIV levib siiamaani, 79 miljonit nakatunut nende aastate jooksul, 33 miljonit surnut, igal aastal nakatub 1,7 miljonit. Me teame, kuidas temast hoiduda. Aga kas inimene tahab hoiduda? Ta ütleb, et tal on ükskõik, teda see ei puuduta. Sama on kõigi viirusega, sama on ka sellega. Mida me täna kindlalt teame, on see, kuidas seda viirust vältida. Meil ei ole täna vaktsiini ja see viirus tundub olevat selline, mille vastu efektiivset vaktsiini kunagi ei tulegi. Meil ei ole täna ka veel ravi, aga ravi on võib-olla isegi lootustandvam võimalus.

Aga mida me teame, on see – nagu ma ütlesin –, mida teha. Ja siin on tegelikult üksainuke võimalus, bioeetikas nimetatakse seda informeeritud nõusolekuks. Inimesed peavad aru saama kõigepealt sellest, mis on mis ja mida selle puhul tegema peab. Muidu ei saa ju tegutseda. Aga ka siis ei pane paljud seda miskiks. Ma arvan, et [hea näide on] see, kuidas Taiwan selle epideemiaga suurepäraselt [hakkama sai] – seal on terve grupp teisi riike ka –, nende lähenemine oli riigi tasemel aus, otsekohene ja lõpuni inimestes mõistmist tekitav. Ainult siis saavad asjad töötada. Ma arvan, et see on kõige lihtsam. Lapse kasvatamise puhul on ju täpselt samamoodi. Ainult et praegune olukord muutub iga päevaga. Mina olen optimistlik, et meie inimesed saavad hakkama. Aitäh!

13:45 Esimees Henn Põlluaas

Aitäh! Rohkem kõnesoovi ei ole. Ma tänan kõiki tänase arutelu sõnavõtjaid ja kõiki küsimuste esitajaid! Olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu on lõppenud.


2. 13:46 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse (intellektuaalomandi õiguse rikkumisele tugineva hagi tagamine) eelnõu (231 SE) esimene lugemine

13:46 Esimees Henn Põlluaas

Meil on täna veel kaks päevakorrapunkti. Kahjuks me ilmselt ei jõua neid läbi võtta, aga esimesega saame algust teha ja eks siis ole näha, kas jõuame sellega täna lõpuni või nihkub arutelu lõpetamine järgmisesse nädalasse. Selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse (intellektuaalomandi õiguse rikkumisele tugineva hagi tagamine) eelnõu 231 esimene lugemine. Palun siia kõnetooli justiitsminister Raivo Aegi.

13:47 Justiitsminister Raivo Aeg

Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Justiitsministeerium on ette valmistanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu, millega täpsustatakse hagi tagamist intellektuaalomandi õiguse rikkumise asjades. Eelnõu eesmärk on võimaldada kiiremat ja tõhusamat kaitset nii autoriõiguse, autoriõigusega kaasnevate õiguste kui ka tööstusomandiõiguse rikkumise puhul. Hagi tagamise korras on tsiviilasju lahendaval kohtul võimalik kohaldada erisuguseid abinõusid ja reguleerida vaidlusalust õigussuhet juba kohtumenetluse ajal, et rikkumine peatada ja vältida kannatanule tekkiva kahju suurenemist. Kohaldatud meetmed on üldjuhul jõus kohtumenetluse ajal ja vajaduse korral ka pärast kohtuotsuse tegemist kuni selle täitmiseni. Neid on võimalik taotleda ka enne hagi esitamist. Kehtiv tsiviilkohtumenetluse seadustik võimaldab hagejal taotleda, et kohus kohaldaks hagi tagamise abinõusid kostja suhtes – see on isik, kes on hageja õigusi väidetavalt rikkunud. Kehtivas õiguses ei ole selgelt ette nähtud võimalust taotleda hagi tagamise abinõu kohaldamist ka vahendaja suhtes, kes ise hageja intellektuaalomandiõigusi ei riku, aga kelle teenuseid selleks kasutatakse. Seda esineb eeskätt internetis toimuva vahendamise puhul mitmesuguste internetiplatvormide kasutamise näol. See ongi lühidalt kõik. Aitäh!

13:48 Esimees Henn Põlluaas

Aitäh, austatud minister! Teile küsimusi ei ole. Palun kaasettekandjaks õiguskomisjoni liikme Marek Jürgensoni.

13:49 Marek Jürgenson

Austatud esimees! Head kolleegid! Esmaspäeval, k.a 12. oktoobril toimus selle seaduseelnõu arutelu õiguskomisjonis. Osalesid komisjoni liikmed Jaanus Karilaid, Marek Jürgenson, Kert Kingo, Toomas Kivimägi, Tarmo Kruusimäe, Heljo Pikhof, Urve Tiidus ja Vilja Toomast. Samuti olid kutsutud inimesed Justiitsministeeriumist. Nagu ka täna siin, andis minister Raivo Aeg meile hea ülevaate. Tegemist on ju tegelikult väga kitsas raamis seaduseelnõuga, mille abil kiirendada intellektuaalomandi kaitset, et ei peaks ootama ära kohtu lõpplahendit.

Kui päris aus olla, siis ega komisjonis väga tuliseks aruteluks ei läinud. Olid küsimused selle kohta, kuidas rikutakse intellektuaalomandiga [seotud õigusi] näiteks sotsiaalmeedias jm. Justiitsministeeriumist kohale tulnud Kai Härmand ja Gea Lepik tõid väga häid näiteid ja andsid häid vastuseid. Oli ka küsimusi selle kohta, kui palju selliseid tsiviilvaidlusi üldse on. Kõik need küsimused olid lihtsamat laadi, et ennast kiirelt harida.

Tulenevalt sellest tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 22. oktoobril ja esimene lugemine lõpetada. Poolt oli kaheksa liiget: Marek Jürgenson, Jaanus Karilaid, Uno Kaskpeit, Kert Kingo, Toomas Kivimägi, Tarmo Kruusimäe, Heljo Pikhof ja Urve Tiidus. Erapooletuks jäi Vilja Toomast. Samuti tehti ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 5. november kell 16 – selles osas oli komisjon konsensuslik – ja määrata ettekandjaks Marek Jürgenson – seegi otsus langetati konsensuslikult. Aitäh!

13:51 Esimees Henn Põlluaas

Aitäh, hea ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kas on läbirääkimiste soovi? Ei ole. Siis ma ühtlasi sulgen need. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 231 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 5. novembri kell 16.


3. 13:51 Võlaõigusseaduse muutmise seaduse (üürisuhted) eelnõu (232 SE) esimene lugemine

13:51 Esimees Henn Põlluaas

Kui me sellises erakordses tempos edasi läheme, siis jõuame äkki ka teise päevakorrapunkti ammendada. Selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse muutmise seaduse (üürisuhted) eelnõu 232 esimene lugemine. Ettekandjaks palun siia justiitsminister Raivo Aegi.

13:52 Justiitsminister Raivo Aeg

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Üürisuhteid reguleeriv seadusandlus ja regulatsioonid on peaaegu 20 aastat püsinud muutmata kujul. Nüüdseks on läbi viidud kohtumised huvigruppidega ja tellitud uuringuid ning kõige selle põhjal on ette valmistatud uus võlaõigusseaduse muutmise eelnõu, mis ongi orienteeritud eeskätt üürisuhete reguleerimisele.

Mis on need põhilised asjad, mida selles eelnõus reguleeritakse? Esiteks kaotatakse eluruumi üürilepingu puhul absoluutne leppetrahvi keeld. Teiseks, makseviivituse tõttu üürilepingu ülesütlemise regulatsioon muudetakse üürileandja jaoks soodsamaks. Kolmandaks täpsustatakse viivise regulatsiooni eluruumi üürilepingute puhul. Neljandaks lubatakse senisest ulatuslikumaid kokkuleppeid nn remondifondi üürnikule üleandmisel. Järgmiseks, samuti võimaldatakse eluruumi puhul kokku leppida, et üürnik tagastab asja sellises seisundis, et sellelt on kõrvaldatud hariliku lepingujärgse kasutamise käigus tekkinud kulumise või halvenemise ilmingud. Luuakse selgem regulatsioon üüri tõstmiseks tähtajalise lepingu puhul ning täpsustatakse üürileandja ühepoolse üüri tõstmise aluseid. Ja viimane olulisem muudatus on see, et tehakse teatud muudatused üürilepingu ülesütlemise õiguse regulatsioonis omanikuvahetuse korral – on see siis pankroti- või täitemenetluse käigus toimunud omanikuvahetus. Ja loomulikult [kehtivad need] ka kinnisasja müügi puhul. Aitäh!

13:54 Esimees Henn Põlluaas

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Ma väga tänan. Palun kaasettekandjaks õiguskomisjoni liikme Heljo Pikhofi.

13:54 Heljo Pikhof

Austatud Riigikogu! Austatud juhataja! Õiguskomisjon käsitles eelnõu 232 esmaspäeval, k.a 12. oktoobril. Koosolekust võtsid osa kõik õiguskomisjoni liikmed, samuti ametnikud ja külalised vastavast ministeeriumist. Kui rääkida eelnõu arutelust, siis võib öelda, et erilisi kirgi see eelnõu ei tekitanud. Üht-teist küsiti, aga me saime Justiitsministeeriumi ametnikelt ja ministrilt ammendavad vastused. Kõigil on võimalik teha esimese ja teise lugemise vahel muudatusettepanekuid.

Komisjonis võeti vastu terve rida otsuseid: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20. oktoobril, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, määrata muudatusettepanekute tähtajaks 5. november 2020 ja määrata komisjoni ettekandjaks Heljo Pikhof. Kõik otsused võeti vastu konsensusega. Aitäh!

13:55 Esimees Henn Põlluaas

Aitäh! Tundub, hea ettekandja, et ka teile küsimusi ei ole. Kas läbirääkimiste soovi on? Ei ole. Sellisel juhul ma neid ei ava. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 232 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 5. novembri kell 16. Sellega on meie tänane päevakord ammendunud. Ma tänan kõiki ja istung on lõppenud.

13:56 Istung lõppes

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee