Tere päevast! Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud rahvasaadikud! Lugupeetud kohalviibijad! Tänan võimaluse eest rääkida Kuressaare Haiglas toimunust, mis puudutab kevadist koroonakriisi.
Koroonakriis algas eelmise aasta lõpus, päris viimastel päevadel detsembris, kui teatati, et Hiinas Wuhani linnas on neli juhtu tundmatu kopsupõletikuga. Hiljem selgus, et põhjustajaks on viirus, täpsemalt koroonaviirus, mida me nimetame SARS-CoV-2. Haiguse nimi on COVID-19. See oli algus. Jaanuari lõpus levis viirus juba mujal maailmas. Ka meie enda arstid muutusid murelikuks ja hommikusel koosolekul küsiti juhatuse käest, mida me oleme teinud, et kriisiks valmistuda. Me ütlesime tol hetkel, et olukord on rahulik, muretsema väga ei pea. Tol hetkel oli ka arvamus veel üldiselt selline, et tegemist on gripilaadse haigusega. Aga mida me tegime tegelikult samal päeval peale koosolekut? Me kirjutasime apteeki ja palusime üle vaadata maskide varu ning neid ka juurde tellida. Nii et esimene tegu, mis puudutab konkreetselt Kuressaare Haiglat ja koroonaks valmistumist, toimus tegelikult juba 29. jaanuaril, kui hakkasime suurendama isikukaitsevahendite varu.
25. veebruar. See oli aeg, kui me teadsime, et tuleb mäng ja Euroopas viiruse levik suureneb. Kirjutasime uuesti apteeki ja palusime veel kord tellida juurde kaitsevahendeid. Võib juba ette ära öelda, et kui me räägime kevadisest kaitsevahendite kriisist Eestis, siis Kuressaare Haiglas sellist olukorda ei olnud, meil olid igal ajahetkel kaitsevahendid olemas. Võisid olla mingid perioodid, kui varud hakkasid nädala või kümne päeva pärast lõppema, aga igal ajahetkel, igal päeval olid meil kaitsevahendid olemas.
Epitsentrisse tõid meid koroonakriisis nädalapäevad 4.–8. märtsini, kui meid külastas võrkpallivõistkond Itaaliast Milanost. Toimus kaks mängu ning nendega praktiliselt paralleelselt peeti mullifestivali ja naistepäeva. Esimene kutse tuli kiirabile 8. märtsi hommikul, see on fikseeritud kell 9.29. Tegemist oli täpsustamata viirusnakkusega ja hiljem patsient osutuski positiivseks. Nii et võime öelda, et haigete voo suhtes on see kuupäev 8. märts, hommik. 10. märtsil oli kutseid kiirabile viis, 11. märtsil oli kutseid juba 15. 11. märts oli ühtlasi see kuupäev, kui tuli avalikuks, et Saaremaa võrkpalliüritusega seotud inimesel osutus koroonaproov positiivseks. See tekitas sõna otseses mõttes tulekahju. 12. märtsil oli kiirabikutseid juba 43, nii et levik kasvas sisuliselt eksponentsiaalselt. Sama päeva õhtul teatas häirekeskus, kes korraldab kiirabi väljakutseid, et Kuressaare kiirabil on ees 172 kutset ja häirekeskus ei suuda Saaremaa olukorda enam hallata. See oli reaalne olukord, et meie häirekeskus ei suutnud hallata kiirabikutseid. Inimesed olid kutsunud abi välja ja ootasid.
Kuidas Kuressaare Haigla olukorra lahendas? Häirekeskusega lepiti kokku, et kutsed edastatakse meie kiirabile. Kiirabi valis välja brigaadijuhi, kes hakkas n-ö dispetšeriks. Võime jälle vaielda, kas see oli seaduslik või kas siin eksiti, aga see oli kõige kiirem viis kriisi lahendamiseks. Siis hakkas kiirabibrigaadi juht ehk dispetšer inimesi läbi helistama, et [selgitada välja,] kellel on suurem ja kiirem abivajadus, tervis on halvem. Tehti vastavad järjekorrad, ja nende juurde, kes vajasid kiiremini abi, mindi esimesena. See olukord loodeti lahendada nädalavahetuse õhtuks.
Aga kuidas me selle olukorra siis Kuressaare Haiglas lahendasime? Ühelt poolt kiirabi ise sorteeris kutseid, tegi järjekorra. Ja teiselt poolt me käivitasime drive-in'i, mis on saanud kahjuks väga palju teenimatut kriitikat. 14. märtsil võtsime drive-in'is 114 proovi ja 15. märtsil, see oli pühapäev, võtsime 117 proovi. Tänu sellele lühendati kiirabijärjekorda. Me peame mõtlema ka selle peale, [mis kaasneb sellega,] kui kiirabibrigaad sõidab välja: esiteks aeg, mis kulub väljasõidule, ning kaitsevahendid, mis kuluvad ära iga brigaadi puhul – kaks õde, autojuht, brigaadi juht –, samuti desinfitseerimisvahendid, mis kuluvad auto [puhastamiseks]. Nii et see oli kõige kiirem ja kõige efektiivsem meetod, kuidas kiirabijärjekorda lühendada.
Siin on kaks pilti – ma ütleksin, et need on lausa ikoonilised pildid – meie kiirabitöötajast SARS-i või koroonakostüümis. Te näete, kuidas drive-in töötas. Inimesed kutsuti kellaajaliselt – need, kellel oli auto – koha peale ja läbi autoakna võeti proov, inimene ise autost välja ei tulnud ja proovivõtja oli täies kaitsevarustuses. 14. märtsil sai pandud töösse ka spetsiaalne koroonabrigaad, kes võttis proove üle Saaremaa nendelt inimestelt, kellel ei olnud võimalik autoga kohale tulla. Kiirabi on teinud ka statistikat ning nad on kirjutanud, et märtsikuus oli n-ö tavabrigaadidel, mis ei olnud otseselt koroonabrigaadid, viirusnakkustega seoses 187 väljakutset. Aprillis oli neid kutseid 52 ja viimane kutse tuli 30. aprillil.
Kuidas me kriisi Kuressaare Haiglas lahendasime? 11. märtsil tuli esimene positiivne proov, aga juba päev varem oli toimunud valla kriisikoosolek ja seal räägiti, et olukord läheb tuliseks ja tõenäoliselt tuleb kohe-kohe esimene positiivne juhtum. 11. märtsil, see peaks olema kolmapäev, tegi haigla kriisikoosoleku juhtivate arstide ja infektsioonikontrolli õega. Me vaatasime üle oma varud ja tegime plaani, kuidas olukorraga toime tulla. 12. märts: haigla juhatus kinnitas käskkirjaliselt COVID-i kriisikomisjoni või juhtrühma ja samal päeval avasime sorteerimisosakonna, mida me nimetasime COVID-nulliks. Sinna isoleeriti need haiged, kes tulid haiglasse ja kelle puhul me ei teadnud, kas nad on koroonapositiivsed või -negatiivsed.
Tollel hetkel kehtis Eestis süsteem, et koroonahaigeid ravib üldse neli haiglat. Kuressaare Haigla ei pidanud või isegi, ütleme, ei tohtinud ravida koroonahaigeid, vaid kõik tuli saata edasi kas Pärnu Haiglasse, Lääne-Tallinna Keskhaiglasse, meie puhul ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse või Tartu Ülikooli Kliinikumi. 19. märtsil tuli Terviseametilt uus korraldus, mis sätestas, et kiirabid peaksid tooma koroonahaiged n-ö oma kohalikku haiglasse, kui haiglatel on koroona hospitaliseerimise võimekus. Ehk teiste sõnadega, Kuressaare kiirabi pidi tooma haiged meile. Kuressaare Haigla pidi olema valmis haigeid ise ravima. Esialgu saime hakkama oma sorteerimisosakonnaga. Meil on hea meel, et ka teised haiglad võtsid meie haigeid vastu, nii et saime oma haigeid ikkagi edasi saata.
Kuid 25. märtsiks oli olukord selline, et me pidime avama oma esimese COVID-i osakonna. See oli esimene siseosakond, sellest ka nimetus COVID I. Sinna oli meil esialgu planeeritud kümme kohta, need täitusid kahe päevaga ja avasime ka teise siseosakonna ehk COVID II. 30. märtsil kinnitasime oma pneumoonia ravi juhise, mille järgi me koroonahaigeid ravime. Te näete, et kriisis tulevad sellised dokumendid alati natukene hiljem, tegelikult me ravisime haigeid juba nädal või kaks varem, aga kirjalikult sai see kinnitatud 30. märtsi käskkirjaga.
1. aprillil avasime COVID IV osakonna, see puudutas eelkõige hooldekodusid ja meie õendust. 2. aprillil tuli kohale sõjaväehaigla ning siis oli olukord tõesti selline, nagu ka eelkõneleja, professor Irja Lutsar rääkis, et mudelid näitasid Eestis väga suurt nakatumist. Saaremaa puhul me räägime umbes tuhandest haigest, kes võisid vajada ravi. Meile anti konkreetne soovitus või korraldus hankida juurde 100 lisavoodikohta. See ühtlasi seletab, miks sõjaväehaigla kohale tuli. Kui vaatame riiklikke juhiseid, siis siin on nimetatud staabiravijuhist, see on Terviseameti ravijuhis, mis kinnitati 9. aprillil, ligi kuu aega hiljem, kui kriis algas.
Millel meie ravi põhines? See põhines kuulsal malaariaravimil Plaquenilil, selle toimeainel hüdroksüklorokviinil. Sinna juurde lisati Clarithromycini või Azithromycini, mis on antibiootikumid. Meie ravijuhis sätestas tegelikult sedagi, et raskematel haigetel, näiteks kopsuturse korral, pidi juurde võtma ka – arst ei saa tegelikult öelda, et peab tegema, aga see oli ravijuhises kirjas – glükokortikosteroidi, meil oli Cortisol või Methylprednisolone. Milliste teiste ravimitega sai haigeid kevadel ravida? Oli Remdesivir, aga see lihtsalt ei olnud kättesaadav. Remdisivirile tuli teha eraldi patsiendipõhine taotlus. Kuid tolleks hetkeks oli kogu maailmas olukord selline, et kui ma taotluse saatsin või proovisin seda saata, siis tuli vastus, et vastame kuu aja pärast. See aga ei ole selles kriisis üldse lahendus. Tocilizumab, interleukiin-6 vastane antikeha, oli tegelikult Eestis olemas. Ma usun, et ka regionaalsed haiglad on seda tõenäoliselt kasutanud. See oli Terviseameti laos olemas, selline ravim oli Eestis olemas. Kuid mis on meie õppetund ravimite teemal? Õppetund on see, et ravimid tuleb hankida enne kriisi. Kui kriis on käes, siis enam ravimeid ei saa. Ravimid peavad olema valmis enne kriisi.
Millel põhines meie ravi? Tollel hetkel oli meil käes kuulsa Prantsuse uuringu tulemus, mis on väga palju vastukaja tekitanud. See on kõige põhilisem joonis, mida te siin näete. Siin on kolm joont. Kõige alumine on roheline joon, mis läheb praktiliselt nulli. See näitab, et nendel patsientidel, kes said selles uuringus hüdroksüklorokviini ja Azithromycini koos, n-ö kombinatsioonis koos, polnud viirus viiendal ravipäeval enam detekteeritav, st viie päevaga saadi viirusest jagu. Kui aga anti ainult hüdroksüklorokviini – [seda tähistab] sinine joon, keskmine joon –, siis viiruse hulk organismis kahanes, aga ta jäi siiski püsima. See must, viimane joon – see kõige ülemine – tähistab neid patsiente, kes ei saanud hüdroksüklorokviini. Selline oli kevadine teadmine ja sellest me ka juhindusime. Meditsiinis ei saa me ju tegelikult tuule järgi juhinduda, meil peab olema ikkagi alus, mille järgi me tegutseme. See oligi see alus.
Nüüd vaatame, kuidas hüdroksüklorokviin tegelikult toimib. Jälle, maailmas on väga palju vastukaja sellele. Ma arvan, et see ravim on natukene teenimatult saanud halba vastukaja. Ma ise sellega päris nõus ei ole. Nüüd, oktoobris, paar nädalat tagasi on avaldatud ka üks Belgia uurimus – me ise Kuressaare Haiglas nimetame seda Belgia ravijuhiseks. See Belgia ravijuhis on minu hinnangul alus, mille põhjal tehti staabiravijuhis. Selles ravijuhises oli sees hüdroksüklorokviin koos Azithromyciniga, aga ravi pikkus ei olnud mitte kümme, vaid viis päeva. Doos oli väiksem. Belgia on ise oma haiged analüüsinud ja näidanud, et nende haigete suremus, kes hospitaliseeriti, sest vajasid haiglaravi, ja kes said hüdroksüklorokviini, oli 17,7%. Seevastu nende patsientide suremus, kes Belgias hospitaliseeriti, kuid kes ei saanud hüdroksüklorokviini, oli 27,1%. See on ligi 10%-line vahe, meditsiinis on see väga suur vahe. Kui me räägime kriisist ja me ei tea, kuidas ravida, siis tulemus on ausalt öeldes selge: hüdroksüklorokviin päästis Belgias patsientide elusid.
Meil oli koroonahaigeid kokku 131 ja hospitaliseerimise juhte 151, teiste sõnadega, mõned haiged hospitaliseeriti korduvalt. See tulenes sellest, et me tõesti alguses arvasime, et tegemist on gripiga. [Olukord] saab nädalaga korda, patsiendid saavad koju. Aga siis olid nad sees juba kümme päeva, kaks nädalat. Tegelikult oli hospitaliseerimine pikem, kui alguses arvasime. Oli teada, et haigete seisund võib haiguse käigus halveneda. Nii ka meil. Kui [patsiendi seisund läks] natukene paremaks, saadeti ta tagasi hooldekodusse või koju. Kui kodus või hooldekodus läks uuesti halvemaks, toodi patsient tagasi. Neid haigeid jälgiti väga hoolega. Meil suri 18 patsienti, sulgudes on märgitud 19. See 19 on see arv, mille me andsime Terviseametile statistikana, kuid üks patsient suri tõesti tagasitooduna, ta oli juba koju lastud, aga toodi tagasi. Koroonasümptomeid tal ei olnud, kuid ta oli endiselt PCR-positiivne. Ühesõnaga, viimase testi põhjal oli ta PCR-positiivne ning seetõttu läks tema surm kirja koroonasurmana.
Kuidas meil ravi välja nägi? 12. märts oli see kuupäev, kui me teadsime, et võrkpallimänguga seoses on toimunud nakatumine. 12. märtsil peatasime plaanilise töö, avasime sorteerimisosakonna. 25. märtsil avasime COVID I osakonna, 2. mail COVID IV osakonna. Te ei näe siin COVID III osakonda. Ka see oli plaanis kohe-kohe avada, kuid õnneks tuli välihaigla ja tänu sellele jäi COVID III avamata. Seal raviti erakorralisi sisehaigeid, kes vajasid selle kriisi vältel hospitaliseerimist. 2. mail sulgesime esimesena COVID IV osakonna. 18. mail saime avada plaanilise töö, see toimus hiljem kui teistes Eesti haiglates. Viimase koroonaosakonna sulgesime 29. mail.
Haigekassa tegi meile ka auditi. Audit oli väga põhjalik, hinnati 95 patsienti ja 97 ravijuhtu. Seega ei hinnatud kõiki patsiente. See tuleneb sellest, et audit korraldati keset kriisi, kriis polnud veel lõppenudki. Me esitasime need haigusjuhud, mis olid tol hetkel lõpetatud. Hospitaliseeritud patsiendi keskmine vanus oli 71 aastat, kõige noorem oli 25, kõige vanem 99. Mehi oli natuke vähem kui naisi. Pooltel hospitaliseeritutel oli üks või rohkem kaasuvat haigust, mis raskendab koroona kulgu, näiteks diabeet, obstruktiivne kopsuhaigus, hüpertensioon. Ainult 23 juhul ei olnud kaasuvaid haigusi. Enamikul oli haiglasse tulekul palavik, köha, nõrkus, loidus. Hingamisraskused olid veerandil ja seedehäired samuti veerandil. Enne haiglaravile tulekut oli arsti poole pöördunud 33 patsienti ja nendest 23-le oli juba määratud antibakteriaalne ravi.
Mida audit tegelikult analüüsis? See vaatas patsiente, nende näitajaid ja sümptomeid ajal, kui nad tulid haiglasse, samuti seda, missugust ravi me tegime, ütleme, ravimpreparaatide järgi. Väga põhjalikult vaadati analüüse ja uuringuid, mis tehti, kui patsient tuli haiglasse. Samuti vaadati seisundi halvenemist – seda, milliseid analüüse ja uuringuid me tegime, kui patsiendi seisund halvenes ja kui patsient suunati edasi. Tegelikult oli audit väga põhjalik ja Kuressaare Haigla juhatuse hinnangul andis see kõikehõlmava, ammendava ülevaate COVID-19 positiivsete haigete ravist Kuressaare Haiglas.
Kriisil on ka maksumus. Kõik ju maksab, tasuta asju ei ole siin maailmas palju. Kui me kõik kulud kokku arvestame, siis saame tegelikult miljon eurot. Isikukaitsevahendeid on hangitud ligi 300 000 euro eest. Alati tekib küsimus, kas me olime valmis. Kui vaatame tagasi ja mõtleme, et ravijuht oleks palunud veebruaris isikukaitsevahendeid 300 000 euro eest, siis oleks see tekitanud väga palju küsimusi. Küsimus on ka selles, kes selle pärast kompenseerib. Haigekassa hakkas kompenseerima COVID-iga seotud isikukaitsevahendite kulusid alates märtsikuust – kompenseeriti need kaitsevahendid, mis osteti alates märtsist. Lisanduvad välihaigla majutuse kulud. Kulud on väga suured ja tänu riigile on need kulud meile hüvitatud.
Koroonasurmad. Meil suri 18 patsienti – mina jään praegu selle arvu juurde – ja hospitaliseerituid oli 131. Seega suri 13,7% hospitaliseeritutest. Kas see on halb või hea? On seda palju või vähe? Siin peab vaatama ka teisi andmeid. Hiljuti avaldati Saksamaal hospitaliseeritute suremuse andmed ja selle artikli põhjal, mis siin on toodud, suri haiglas 17% hospitaliseeritutest. Teiste sõnadega, meil ei surnud inimesi rohkem. Kui vaatame üldist suremust, siis 2019. aastal suri üheksa kuu jooksul 139 patsienti ja sellel aastal on surnud 141 patsienti. Teiste sõnadega, üldsuremus ei ole koroona tõttu muutunud.
Kui palju on koroona Saaremaal levinud? KoroSero-EST näitas, et 6,2% on koroonaga kokku puutunud. Meie enda korraldatav antikehade testimine, mille käigus praegu on haiglas võetud 2200 proovi, näitab tulemust 11,4%. PCR-testimine: sellesse teemasse ei jõua ma täna minna, aga PCR-test võib olla positiivne paljudel väga kaua, kuid tegelikult ei ole need inimesed üldse infektsiooniohtlikud. See on täiesti eraldi diskussiooni teema.
Hetkel toimub Kuressaare Haiglas nii plaaniline kui ka erakorraline töö, toimub plaaniline ambulatoorne töö, füsioteraapias on rühmatunnid. Loomulikult on piirangud. Meil kehtib haigete külastamise keeld, tuleb kanda maski ja enne hospitaliseerimist tehakse PCR-test, et nakkusega patsiendid haiglasse ei tuleks. Kui vaatame ravi, siis ma ütleksin, et ravi on olemas. Me ei jõua sellel siin pikalt peatuda. Heakskiidetud ravimid on põhimõtteliselt Remdesivir ja Dexamethasone, kuid on ka teisi ravimeid, millega tegelikult tuleks tegeleda.