Lugupeetud aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Pean alustama sellest, et kuigi ei ole ühtegi põhjust, on mul selline tunne, et ma tahaks teilt vabandust paluda, Kalle Grünthalilt ka. Ma igaks juhuks palun vabandust. See, mis siin toimus, ei olnud võib-olla see, mis oleks pidanud olema. Aga ma püüan seda parandada, selles mõttes, et ma räägin sellest, mis seaduses kirjas on, ja ise midagi välja ei mõtle. Kui seda komisjonis ei arutatud või ma selle kohta midagi ei tea, siis ma ütlen teile, et ma ei tea või seda komisjonis ei arutatud, et teil tekiks võimalus saada realistlik pilt sellest seaduseelnõust ja hiljem oleks võimalik ka küsida, mis asjad siin kirjas on.
Põhiseaduskomisjon arutas seda teisipäeval, 13. oktoobril. Arutelu kestis 2 tundi ja 13 minutit, päris pikalt. Ma võin ette ära öelda, et kõiki küsimusi, mis ka siin saalis täna on kõlanud, me arutada ei jõudnudki. Aga alustame. Palun juba ette vabandust, et ma teen suhteliselt tiheda ülevaate, mitte pealiskaudse, sellepärast et ma arvan, et see on vajalik.
Kalle Grünthal alustas sõnavõtte komisjonis. Kõigepealt oli tal väga hea meel, et valitsus on asunud likvideerima halli tsooni. Ühtlasi küsis ta hooajatööliste kohta, et kui neid pidevalt kontrollida, siis äkki sillutab see tee ka oma inimestele normaalse palga maksmisele sektoris. Selle peale tuli ministeeriumi ametnikelt vastus, et lühiajalise töötamise registreerimine on kasvanud 30 korda, aga Politsei- ja Piirivalveametil ei ole selleks ressurssi niisama palju juurde tulnud. Ühesõnaga, tegelikult seda probleemi saaks ka näiteks riigieelarve kaudu lahendada.
Kaja Kallas juhtis tähelepanu pereelule ja tema küsimus oli, kas pereelu soodustatakse ainult teatud inimestel, aga välismaalastel seda ei soodustata. Me saime vastuseks, et viisa alusel töötamise korral on tegemist ajutise rändega, mille puhul eeldatakse, et inimesed pöörduvad tagasi oma päritoluriiki, ja seetõttu ei lubata neil oma perekonnaliikmeid kaasa võtta. Õppimise puhul eeldatakse, et välismaalane pöördub tagasi ja kasutab saadud haridust oma kodakondsusjärgses riigis. See vastus tekitas komisjonis kohe küsimusi, kuidas siis on Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia indikaatorite ja eesmärkidega, kus on seatud eesmärgiks, et 30% magistri- ja doktoriõppe lõpetanud välisüliõpilastest peab töötama pärast lõpetamist Eestis. Eesti eesmärk on selle strateegia järgi – kehtiva strateegia järgi, muide – pigem see, et välisüliõpilased tuleksid siia ja kõik ei läheks ka siit pärast lõpetamist ära, st nad jääks pigem siia ikkagi tööle. Põhimõtteliselt konkreetset vastust selle strateegia kohta ei saanud. Vabandust, saime küll. Vastus oli HTM-il selline, et see strateegia kehtib selle aasta lõpuni, tehakse uut strateegiat ja uue strateegia koostamisel arutatakse põhimõtted uuesti läbi. Komisjon sai aru, et Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise põhimõtted võivad muutuma hakata. Aga öeldi, et erandi võiks kindlasti teha välislepingute alusel Eestis õppivate inimeste puhul ning nende erialade jaoks, kus oleks vaja välistööjõudu. See oli Haridus- ja Teadusministeeriumi nägemus asjast. Ühesõnaga, komisjon sai teada, et tegelikult meil on vaja erandeid ja meil on ka päris palju sektoreid, kus välistööjõudu on vaja. See oli valitsuse seisukoht seal laua taga.
Edasi tekkis küsimus, et tegemist on kiireloomulise teemaga ja seetõttu ei ole tehtud täiemahulist kooskõlastusringi. Lisaks ei ole kooskõlastatud huvigruppide ega organisatsioonidega. Põhiseaduskomisjonile oli laekunud väga palju huvirühmade liitude ettepanekuid ja tähelepanekuid. Seal on tegelikult päris palju kaalukaid argumente kirjas, miks ja kuidas võib eelnõu Eesti majandust otseselt kahjustada. Küsimus oli, mis selles eelnõus siis nii kiireloomulist oli, et kooskõlastusringi teha ei saanud, nagu peab. Mingist veetšest meil komisjonis loomulikult ei räägitud, aga härra ministri vastus oli, et kiireloomuliseks peab ta eesmärki lahendada see olukord, millega ei ole varasematel aastakümnetel tegeletud.
Ma arvan, et me kõik teame, et Eesti seadused ja see, kuidas me tegelikult inimesi kuulama ja kaasama ja huvirühmi kaasama peaks, kuidagi sellega kokku ei lähe. Eks me hiljem jõuame nende asjadeni ka, kuidas tänu sellele väga paljud Eesti töötajad jäävad pärast selle eelnõu heakskiitmist kehvemasse olukorda kui välistöötajad. Sellised asjad juhtuvadki, kui ei kaasa ja kiirustad.
Siin saalis juba kõlas arutelu, mis puudutas pagulasi. Natukene peatusime sellel, kui palju Eestis pagulasi on, kas on 10 000 või vähem või mis need numbrid on. Tõesti, nii nagu siin saalis ka enne Taavi Rõivas ütles, härra minister vastas, et Eestis on suurusjärgus 50 inimest pagulase staatuses. Tegelikult muretsemiseks, ma sain aru, põhjust ei ole.
Nüüd sama asi, mis siin saalis juba kõlanud on ja millele osutatud on. Marko Mihkelson tõi välja, et ta pole rändeteemadel kuulnud terminit "riskiriigid", kui räägitakse kolmandatest riikidest. Ta tõi välja, et varem tuli välja, et riskiriigid on näiteks India, Ukraina, Valgevene ja niimoodi. Tema küsimus oli, kust on võimalik lugeda sellise kategooria kohta ja mille alusel need kategooriad tekivad. Ministri vastus oli see, et need tekivad praktika alusel. Tema nägemuses on need eelkõige islamiriigid. Islamiriikidest pärit olevad inimesed on Lääne-Euroopa riikides korda saatnud terroritegusid, on tekitanud sotsiaalseid rahutusi, kuritegevust. Teine riskikategooria on see, et on näha, kuidas nendes riikides toimuvad konfliktid võivad immigrantide kogukondade suurenemise kaudu kanduda Eesti territooriumile. Me saame kõik mõelda, kas Ukraina on islamiriik ja kas need konfliktid, võõrriigi kallaletung vms kuidagi nende töötajate kaudu võivad jõuda Eesti territooriumile. Marko Mihkelson seepeale väliskomisjoni aseesimehena tegi ettepaneku see eelnõu kindlasti ka väliskomisjonile arvamuse avaldamiseks suunata, sest selles kontekstis suure tõenäosusega see eelnõu kahjustab Eesti Vabariigi rahvusvahelist mainet. Ikkagi jäi üles küsimus, kust siis saab lugeda selle klassifikatsiooni kohta, kuidas hinnatakse maailma riike riskiastmete poolest. Kas tegemist on siis tõesti, kui mingit klassifikatsiooni siin riigil pole, kõhutundega või ühe erakonna sooviga oma poliitikat ellu viia? Sellele me komisjonis lõpuks vastust ei saanudki.
Küsimus oli ülikoolide kohta, võõrkeelse õppe tasuliseks muutmise kohta. Kust tuleb ülikoolide vastupidine soov, et soovitakse tasuta õpetada, ja kas tasulise kõrghariduse osakaalu suurendamist, mis on riigi eesmärk, ei võiks välisüliõpilaste puhul teha? Me saime sellele vastuseks, et rahvusvahelistumisel on teised eesmärgid. Ühesõnaga, peale selle, et raha teenida, on rahvusvahelistumisel veel teisi eesmärke. Näiteks on mõned erialad ülikoolides sellised, kus ainult eestlastest ei saa õppegruppe kokku, näiteks Tallinna Tehnikaülikoolis plasti-, puidu- ja metallitööstuse eriala. Kui seal ainult eestlased õpiks, siis tuleks see eriala kinni panna. Samamoodi toodi näiteks Tartu Ülikooli filosoofia magistrantuur, kuhu ei jätku enam kahjuks eestikeelseid üliõpilasi. Loomulikult mainiti ära ka see, et ülikoolide rahastamises on samuti probleeme. Ehk me kõik teame – praegu riigieelarvet menetletakse –, et kõrghariduse rahastamise suurendamiseks, nii nagu kunagi riik ülikoolidega kokku leppis, pole siiski veel raha leitud. See arvatavasti kajastub kõigis nendes asjades, mida siin ülikoolidele ette heidetakse.
Küsimus oli ikkagi IT-sektoris tekkivate mõjude analüüsi kohta, et miks seda ei ole tehtud. See analüüs on selles eelnõus hästi pinnapealne, ülevaatlik. Me kõik seda näeme, kui võtta arvesse, et kõiksugu IT‑sektori ja idufirmade liidud on meie poole pöördunud ja teinud tähelepanekuid, et seal on väga palju probleeme ja see võib väga kõvasti neid puudutada. Miks seda kõike analüüsis pole arvesse võetud? Selle kohta saime vastuse, et see on poliitiliste otsuste ja kokkulepete koht ja IT‑spetsialiste ei tulegi siia sellises koguses, et seda peaks hakkama kuidagi reguleerima ja eraldi mõjuanalüüsis vaatama. Mainiti ära ka see, et põhiprobleemiks on Ukrainast tulevad hooajatöölised, ehitajad ja lüpsjad.
Nii, IT‑sektori küsimustega see arutelu ka jätkus. Andrei Korobeinik ütles, et praegu saab IT‑sektoris töötav inimene tulla Eestisse viisaga ja siis esitada elamisloataotluse. IT‑sektor on kvoodi alt väljas. Seega, IT‑sektoris töötavatel inimestel ilmselt probleeme ei teki, kui nad saavad perekonna kohe kaasa võtta. Aga selles eelnõus tehtavate muudatustega see võimalus kaob ära, mis tähendab, et perekond võib tulla Eestisse hinnanguliselt poole aasta pärast. IT‑sektor moodustab ikkagi umbes 10% Eesti SKT‑st. Selle peale härra minister rääkis meile, kuidas valitsus on oma seisukohti kujundanud, et poolteist aastat tagasi oli Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuses SMIT täitmata töökohtasid paarkümmend, tänase päeva seisuga ei ole seal ühtegi täitmata töökohta. See tähendab seda, et tegelikult IT‑töötajate vajadus kahaneb, seetõttu et efektiivsus kasvab. Seda oli tõesti komisjonis huvitav teada saada, et valitsus teeb SMIT‑i pealt Eesti IT‑sektori tööjõuvajaduse analüüse. Teine asi, mis ta välja tõi, oli see, et kaugtööd ja distantsõpet saab teha ka teistest riikidest. Läksime küsimustega edasi ja küsimus oli see, miks ei võiks Eesti olla see riik, kus saavad IT‑sektoris töötavad inimesed elada. Tegemist ei ole ju riskigrupiga, väga paljud neist saavad näiteks 7000 eurot kuus palka. Vastus oli jätkuvalt selline, et eelnõu ei ole IT‑sektori keskne ja IT‑sektoris võib näiteks töötada ka mõni selline IT‑ärimees, kes hakkab registris oleva firma varjus tegelema mingi küberkuritegevusega. See on see põhjus, miks enamikku IT-inimesi mõistlikult kohelda ei saa, saime teada.
Läksime edasi Taavi Rõivase küsimusega, kes rääkis sellest, et mingisuguseid anonüümseid riskiriike, kust massiliselt Eestisse tullakse, ei ole. On selgunud, et peamised probleemid on ukrainlastega, kes juba Eestis töötavad. Ta tõi väga palju näiteid Lääne-Virumaa kohta, kus ettevõtjad on öelnud, et ilma selle lisatööjõuta on keeruline samas mahus käivet teha ja sama kiirusega areneda. Oli ka näide börsiettevõtte kohta, mille väärtus on 49 miljardit USA dollarit ja Eestis töötab neil 200 inimest. See on Eestis asuv börsiettevõte. Need 200 inimest saavad suuremat palka kui Riigikogu liikmed ja maksutulu tuli eelmisel aastal üle 5 miljoni euro Eesti riigieelarvesse. Kuidas siis valitsus teadvustab seda, millised tagajärjed võivad tehtavatel muudatustel olla? Vastuseks saime teada, et välistööjõu värbamist väljaspool Eestit see eelnõu ei takista ja et asi on halb, kui Lääne-Virumaal ei ole ühtegi ettevõtet, mille töötajate hulgas ei ole ukrainlasi. Ministri meenutus: odav tööjõud ei ole targa majanduse eeldus.
Siinsamas saalis nüüd just hiljuti kõlas küsimus, kuidas see eelnõu mõjutab IT-sektorit, mis puudutab välismaalaste seaduse seda muudatust, kuidas jäetakse välja elamisloa kehtetuks tunnistamise alus. Kui varem tunnistati see kehtetuks sellisel juhul, kui välismaalane oli jätnud täitmata õppekava õppimiseks antava elamisloa omamiseks nõutavas ulatuses või kui õppimine oli katkestatud, siis nüüd saab elamisloa kehtetuks tunnistada sellisel juhul, kui välismaalane on jätnud olulisel määral täitmata käesolevast või muust seadusest tuleneva kohustuse. Küsimus oli selles, kuidas me seda kõike teame või kes seda hindama hakkab. Vastus oli see, et seda, kas see on oluline, hakkab hindama Politsei- ja Piirivalveamet. Jätkasime küsimustega. Mida tähendab muust seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmine? Kas see võib olla ka näiteks maksetega hilinemine? Vastuseks sai komisjon teada, et hinnatakse ka seda. Hinnatakse sedagi, kas välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Keeldumise alused on sätestatud välismaalaste seaduses. Ühesõnaga, komisjon sai teada, et seadusega ei sätestata, mis need muud põhjused kõik võivad olla. Muuks põhjuseks võib olla ka üks väga pisike ja õnnetusjuhtumist või mingist muust asjast tulenev põhjus. Sealt läks arutelu edasi, et tegemist on ikkagi proportsionaalselt päris tugeva riivega. Kas selle puhul ei peaks olema selge, milliseid seadusi rikkudes risk suureneb, et elamisloa kehtetuks tunnistamine ka proportsionaalne oleks? Selle peale öeldi, et kui tõesti mingeid muresid on, siis võib selle kõik vaidlustada kohtus, kuna tegemist on haldusotsusega.
Edasi läks komisjoni arutelu kõrghariduse juurde tagasi. Küsimus oli selles, et seletuskirjas on kirjas, et Eesti kõrgharidus on konkurentsivõimeline just Aasias ja Aafrikas. Kuidas see siis niimoodi on? Meile vastati, et see [muudatus] võib kaasa tuua selle, et nendest riikidest huvilisi tulevikus enam nii palju ei ole ja kõrgkoolid peavad rohkem pingutama, et leida üliõpilasi teistest riikidest. See võib mõjutada kõrgkoolide rahalist poolt. Loomulikult, komisjon sisulist vastust ei saanud. Pärast seda komisjoni istungit ma olen ise Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna inimestega rääkinud. Nad ütlevad, et Eesti kõrgharidus ei ole konkurentsivõimeline ainult Aasias, nad kinnitavad, et ta on seda ka Euroopas. Nii et ei maksa alahinnata.
Siis rääkisime natuke välissuhetest. Küsimus oli ikkagi, et seletuskirjas ei ole hinnatud mõju välissuhetele. Mis nende muudatuste mõju välissuhetele võiks olla? Öeldi, et sellel seadusel ei ole mingit mõju välissuhetele, sellepärast pole seda hinnatud. Selle peale väliskomisjoni liige Marko Mihkelson, kes meil seal oli, siiski mainis, et riskiriikide termini teemal varem väljaöeldu on selgelt lahmiv ja mõjub väga halvasti Eesti välissuhtlusele. Eriti peaks seda kõike vaatama inimkontekstis, tuleks uurida nende inimeste tausta, kellel on potentsiaalne oht Eesti julgeolekut ohustada, ja vältida riikide nimetamist riskiriikideks.
Komisjon istungi lõpus otsustas kutsuda ka Kaitsepolitseiameti esindaja ühte sellisesse turvalisse ruumi. Me plaanime kindlasti kuulata, millised kogukonnad Eestisse võivad tekkida, kas need ikkagi tekivad ja kui suur see oht on. Sellepärast, et kogu aeg on sellest hästi pikalt räägitud, aga iga kord, kui täpseid vastuseid tahame, siis öeldakse, et tegemist on riigisaladusega. Eks me siis saame täpsemalt teada.
Kuna oli väga palju küsimusi, siis põhiseaduskomisjon otsustas küsida arvamust kultuuri-, maaelu-, majandus- ja väliskomisjonilt. Nii nagu ikka komisjonis eelnõu arutelu lõpus, tegi põhiseaduskomisjoni esimees ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Toimus hääletamine, poolt oli 4, vastu oli 4, erapooletuks jäi null komisjoni liiget. Komisjonis võetakse otsused vastu poolthäälte enamusega ehk põhiseaduskomisjon selles küsimuses otsust vastu ei võtnud ning eelnõu esitatakse täiskogusse ilma komisjoni ettepanekuta. Oluline on veel märkida, et komisjonil on ettepanek muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata 20. november 2020 kell 16 ehk tähtaeg on kuu aega. Aitäh!