Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu viienda töönädala kolmapäevast istungit. Alustuseks on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi Riigikogu liikmetel ei ole. Kohaloleku kontroll, palun!
Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 191 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks majanduskomisjoni liikme Kalvi Kõva.
Head kolleegid! Olen siin liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 191 menetluse raames, meil on teine lugemine. Olgu kohe alguses, et pärast ei läheks meelest, ära öeldud juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja siis läheme sisu juurde. Juhtivkomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda k.a 21. oktoobrl ja teine lugemine lõpetada. Kui teine lugemine lõpetatakse, siis on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 28. oktoobril ja viia läbi lõpphääletus.
Nüüd sisu juurde. Muudatusettepanekuid laekus komisjonile üksjagu ja ka majanduskomisjon tegi ise ridamisi muudatusettepanekuid. Muudatusettepanekute lehel, mille leiate sealt tagant riiulitest, on neid kokku 15. Ma grupeeriksin neid mõnevõrra. Muudatusettepanekud nr 1, 3, 4 ja 7, mille tegi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, puudutavad ühte väga kindlat ja olulist teemat. Nimelt, nende muudatusettepanekute järgi ei tohiks jalgrattateel sõita ka kaherattalise mopeediga. Ent selle eelnõu järgi on õigus jalgrattateel sõita ära võetud üksnes neljarattalise mopeedi juhtidelt. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon arvas oma muudatusettepanekutega, et ka kaherattalise mopeediga ei ole mõistlik jalgrattateel sõita. Mopeediga võiks sõita sõiduteel ja jalgrattatee võiks jätta ratturitele ehk kõigile nendele, kes liiguvad rattaga, kergliikuriga jne. Neid muudatusettepanekuid komisjon ei arvestanud.
Muudatusettepanek nr 2. Võib ütelda, et see on ministeeriumil võib-olla lihtsalt ununenud või tähelepanuta jäänud. "Tasakaaluliikur" asendatakse sõnaga "kergliikur". Siin ei ole mitte midagi väga olulist, lihtsalt ühes paragrahvis on unustatud sõna vahetada.
Muudatusettepanek nr 5. Nagu me teame, ei ole jalakäija mitte ainult see inimene, kes kõnnib, vaid ka rullsuuski, rulluiske, tõukeratast, tõukekelku või muud sellist abivahendit kasutav liikuja on tegelikult jalakäija. Ja nii ongi muudatusettepanekuga nr 5, mille on teinud majanduskomisjon, esitatud täiendus: "Jalakäija peab liikuma temale ettenähtud teel või teeosal. Rula, rulluiske või -suuski, tõukeratast või -kelku või muud sellesarnast abivahendit kasutatav jalakäija peab vahetus läheduses olevast abivahendeid mittekasutatavast jalakäijast möödumisel sõitma kiirusega, mis ei erine oluliselt abivahendit mittekasutava jalakäija kiirusest." Ehk kui sa sõidad rulluiskudega ja sõidad kõnniteerajal jalakäijast mööda, siis ei tohi sa seal sõita oluliselt kiiremini, kui liigub jalakäija. Samasugune regulatsioon on juba kehtestatud jalgrattaga sõitjale, muudatusettepanekuga nr 5 hakkaks see kehtima ka abivahenditega jalakäijatele.
Muudatusettepanek nr 6 sätestab järgmist: kõnniteel ja jalgteel võib sõita jalgratta või pisimopeediga [tööülesandeid täitev politseiametnik, abipolitseinik või kiirabitöötaja. Eelnõus oli sees sõna "kiireloomulisi", millega täpsustati sellesama ametniku tööülesandeid. Aga on väga raske reglementeerida, et kas siis, kui abipolitseinik või kiirabitöötaja jalakäijate raja peal sõidab, läheb ta kuhugi kiireloomulisi ülesandeid täitma või patrullib seal. Niisiis, muudatusettepanekuga nr 6 võetakse eelnõust välja sõna "kiireloomulisi", jääb lihtsalt „tööülesandeid täitev“ ehk ka siis, kui politseinik, abipolitseinik või kiirabitöötaja lihtsalt patrullib, vaatab situatsiooni ja ei täida kiireloomulist tööülesannet, võib ta nende liikumisvahenditega jalgteel sõita.
Nüüd muudatusettepanek nr 8. Muudatusettepanek nr 8 on see muudatusettepanek, mille üle esimesel lugemisel siin saalis võib-olla kõige rohkem debatti peeti, ehk kuidas jalgrattur tohib mööduda jalakäijast. Eelnõus oli tekst – ma kohe vaatan, kus mul see välja on kirjutatud. Eelnõus oli tekst: "Jalgrattur, kergliikuri juht ja pisimopeedijuht peavad jalakäija vahetus läheduses sõitma jalakäija tavakiirusega." Ehk nad tohivad jalakäijast mööduda [üksnes jalakäija] tavakiirusega. Nagu ma mäletan, oli siin esimesel lugemisel küsimus, et kui jalakäija kõnnib oma kiirusega ja rattur peab temast sama kiirusega mööda sõitma, siis kuidas see võimalik on. Nüüdseks oleme töögrupis ja komisjonis koostöös ministeeriumi ametnikega leidnud sellise sõnastuse, mis on toodud teie ette muudatusettepanekuna nr 8: ta peab sõitma kiirusega, mis ei erine oluliselt jalakäija kiirusest ja mis võimaldab jalakäijast ohutult mööduda. Ta tohib sõita [üksnes sellise] kiirusega, mis [jalakäija kiirusest] oluliselt ei erine. Ta peab minema natuke kiiremini, samas peab kiirus olema selline, et tal oleks võimalik jalakäijast ohutult mööduda. Niipalju muudatusettepanekust nr 8. Muudatus nr 8 puudutab mõnevõrra ka muudatusettepanekut nr 9, mille tegi Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Meil oli seal küll teistsugune sõnastus. Igal juhul, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni muudatus on jäetud arvestamata.
Muudatusettepanek nr 9. See muudatusettepanek sätestab, kuidas rattur jalakäijast tohib mööduda. Ta peab mööduma samasuguse kiirusega ja ohutult igal teelõigul või teeosal või tee klassifikatsioonil, kus jalakäija võib kõndida. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon tegi ettepaneku, et see nimistu oleks piiratum, ehk siis, kui jalakäija kõnnib mööda maantee parempoolset serva, peab rattur eelnõu järgi temast mööduma ohutult ja kiirust vähendades, st ta peab maanteel peaaegu kinni ja sõidab temast mööda. Meie ettepanek oli võtta sellest loetelust välja maantee paremapoolne serv, rattatee ja rattarada. Seda muudatusettepanekut komisjon ei arvestanud.
10. ja 11. muudatusettepanek on omavahel seotud ja need puudutavad seda, et jalgratta- ja jalgteel, jalgteel ning kõnniteel piiratud nähtavusega teede lõikumiskohale lähenedes ja seda ületades peavad jalgrattur, kergliikuri juht, pisimopeedi juht ja mopeedijuht sõitma sellise kiirusega, et nad suudaksid seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida nad piiratud nähtavuse tõttu pidi ette aimama. Ehk teisisõnu, kui rattur sõidab mööda teed ja kuskilt nurga tagant või kangialusest kõnnib inimene selle tee peale, siis peaks rattur seda ette aimama ja suutma kiirust vähendada, et vältida kokkupõrget. See on selle muudatusettepaneku sisu. Rattur peab ette aimama, et sellel ristumiskohal võib tulla ette mingi takistus, ja ta peab õnnetust vältima. Selle muudatusettepanekuga on seotud ka muudatusettepanek nr 11, mille on teinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mida on arvestatud osaliselt.
Muudatusettepanek nr 12 on majanduskomisjonilt. Võib ütelda, et see on tehniline, ja seda ma pikemalt praegu ei kommenteeri. Küll aga [kommenteerin] muudatusettepanekut nr 13. See on üks muudatus, mis, võiks ütelda, kergliikuri, jalgratta ja isegi mopeediga üldse ei haaku. Sellele muudatusettepanekule on juhtinud tähelepanu õiguskantsler ja see puudutab hoopis laste või õpilaste vedu koolibussides. Majanduskomisjon otsustas ka selle probleemi lahendada ja selle muudatuse siia eelnõusse lisada, kuna see valdkond on liiklusseaduse osa, kuigi ta selle eelnõu algse ideoloogia või algse põhjusega, miks me selle eelnõu tegime, otseselt ei haaku. Selle muudatusettepanekuga muudetakse liiklusseadust järgmises sõnastuses: „Asulavälisel teel laste juhuveol kasutatavas bussis võib alla 18-aastaseid istuvaid lapsi vedada turvavööga varustatud istekohtadel ning seisvate laste vedu on keelatud.“ Kui see muudatusettepanek saab seaduseks ja kui bussidel on tüübikinnituse järgi olemas turvavööd, siis neid turvavöid peab kasutama, need peavad olema kinnitatud. Sellele on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler ja majanduskomisjon otsustas selle muudatusettepaneku eelnõusse lisada.
Muudatusettepanekud nr 14 ja 15 on seotud seaduse rakendamise ajaga.
Olen muudatusettepanekute sisu teile tutvustanud ja ka menetluslikud otsused ette lugenud. Ootan küsimusi.
Aitäh! Tõepoolest, teile on ka küsimusi, aga kõigepealt on Jevgeni Ossinovskil vist protseduuriline küsimus.
Aitäh! Mul on pärast sisuline küsimus ka, aga enne seda on protseduuriline. Austatud istungi juhataja! Eelnõu 191 materjalid. Seletuskiri võtab lühidalt kokku, mis muudatusettepanekutega toimus, ja siis ütleb seletuskiri, et ettepanekute arutelu käik on täielikult kajastatud komisjoni istungi protokollis eelnõu kaardil. Aga mina teen eelnõu kaardi lahti ja protokolli pole. Kas seda saaks kuskilt?
Jah, aga seda saab vist komisjonist. Dokumentide eest vastutab komisjon, komisjoni esindaja noogutab seal. Nii et olge hea, tehke siis Jevgeni Ossinovskile materjalid kättesaadavaks. Jevgeni Ossinovski, palun esimene küsimus!
Ma tänan, austatud istungi juhataja! Komisjon on muidugi teinud kahetsusväärselt halba tööd ja ei ole sisuliselt neid ettepanekuid piisava adekvaatsusega käsitlenud. Minu esimene küsimus puudutab seda mopeedide asja. Tõepoolest, ma arvan, et paljudele meist üllatuslikult lubab täna kehtiv liiklusseadus jalgrattateel sõita ka mopeedil . Mopeed on liiklusvahend, millel on õigus liigelda kuni 45 kilomeetrit tunnis. Nüüd me tegime ettepaneku, et selle võiks ära võtta. [Aga seepeale öeldi, et see ettepanek] on ikka paha asi, mopeede tuleb kaitsta, las nad sõidavad jalgrattateel. Aga vastavalt kehtivale liiklusseadusele võivad jalgrattateel käia ka jalakäijad koos 45 kilomeetrit tunnis liiklevate mopeedidega. Kuidas see normaalne on? See on kuidagi üldse käsitluse alt välja jäänud, vähemalt siit protokollist.
Aitäh! See teema oli komisjonis loomulikult arutelul, kuna see on muudatusettepanekute üks osa. Ma võin ütelda, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajad selgitasid komisjonis, et eelnõuga keelatakse kolme- ja neljarattaliste mopeedidega sõitmine jalgteel ja jalgrattarajal. Nende seisukoht, mida nad komisjonile esitasid, oli, et kaherattalistel mopeedidel on turvalisem liigelda jalgrattarajal ja jalgrattateel, kui suunata need tavaliiklusesse ehk tänavatele. Peab ütlema, et seda muudatusettepanekut hääletades toetas ministeeriumi seisukohta ka suurem jagu komisjoni liikmetest.
Aitäh! Ma korra täpsustan arutelu, mis puudutas seda, et nüüd tekib jalgratturil näiteks piiratud nähtavusega lõikumiskohale lähenedes kohustus sättida kiirust selliselt, et ta suudaks seisma jääda. Kas ma saan õigesti aru, et kui meil on olukord, kus jalgrattatee ristub sõiduteega, kus sõidavad autod, ja autodel on jalgratturile tee andmise kohustus, siis jalgratturi puhul kehtib ikkagi jätkuvalt kohustus justkui arvestada sellega, et talle võidakse sealt otsa sõita? Mis saab sellisel juhul, kui sellises kohas toimub liiklusõnnetus? Kas autojuht saab öelda, et jah, ma küll teed ei andnud, aga jalgrattur ise on ka süüdi, sellepärast et tema oleks pidanud seda õnnetust ette aimama?
Ei, hea ametikaaslane, seda reguleerivad loomulikult liiklusseaduse muud punktid. Aga kui sa loed seda muudatusettepanekut, siis seal ei ole nimetatud sõiduteed, seal on kõik muud n-ö teeliigid. Sõidutee puhul on loomulikult nii, et kui see ristub rattarajaga – ja seal on ratturile juba õigus antud –, siis see ei kehti. Aga mõeldud on kõiki neid teisi teeliike: jalgtee, kõnnitee, rattatee jne.
Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Palun selgitage natukene, miks mopeed ei või jalgrattatee peal sõita. Kehtivas seaduses on see võimalus olemas, kiirusepiirang on 45 km/h. Tegelikult võib sama kiiresti sõita ka jalgrattaga. Elu on näidanud, et need, kes teevad jalgrattasporti ja sõidavad suurel kiirusel, sõidavadki sõidutee ääres. Ilmselt sõidavad seal valdavalt ka mopeedid, mis sõidavad kiiremini. Ja need, kellel mingil põhjusel on maanteel liigelda liiga ohtlik ja turvalisem on sõita kergliiklustee või jalgrattatee peal, sõidavadki seal, kuigi mopeede reaalses elus seal liiga palju ei näe, ja seadusmuudatus seab neile kohustuse arvestada jalakäija kiirusega. Mis see probleem on, miks seda ilmtingimata on vaja keelata? Võib-olla te avate komisjonis muudatusettepaneku tegijate vaadet ja põhjendusi.
Aitäh! Seaduseelnõu järgi on võetud ära õigus sõita [jalgrattateel] kolme- ja neljarattaliste mopeedidega, asi selge. Muudatusettepaneku tegija ehk Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon tegi ettepaneku võtta see õigus ära ka kaherattalistelt mopeedidelt. Nende ettepaneku seletust lugedes ja võib-olla ka natukene rohkem tausta teades, on ettepaneku [mõte] selles, et me soovime ja propageerime, et inimesed sõidaksid rohkem ratastega, ning rattaid ja kõikvõimalikke muid sõidukeid tuleb rattaraja peale juurde – me loodame, et neid tuleb järjest rohkem juurde. Kuna minimopeedijuhid, kui nad on alaealised, peavad nagunii tegema liikluseksami, siis on nad liikluse endale selgeks teinud ja suudavad tavaolukorras nagunii sõita ka sõiduteel. Miks peaks siis mopeedijuht sel hetkel, kui rattarada on kõrval, keerama sõidutee pealt rattaraja peale ja sõitma seal? Selle muudatusettepaneku tegijate mõte oli teha rohkem ruumi ratastele ehk propageerida pigem rattaid ja viia kõikvõimalikud motoriseeritud sõiduvahendid sõiduteele. Kui sa, Mart, arvad, et see ei ole probleem, siis see on sinu arvamus, aga muudatusettepaneku tegijate mõttekäik oli selline.
Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Küsimus puudutab muudatusettepanekut nr 13. Sellest oli väga hästi aru saada, et koolibuss ei tohi vedada lapsi, kes püsti seisavad. Te ütlesite ka seda, et kui bussis on ette nähtud turvavööd, siis peavad lastel olema turvavööd kinnitatud. Aga kui tegemist on koolibussiga, millel ei olegi turvavöösid, kas siis ei tohi sellega lapsi vedada või kuidas? Sellest ma ei saanud aru. Selgitage, kas see buss peab [tingimata] olema sellise varustusega.
Aitäh! Küsimus on arusaadav. Kõigil neil bussidel, millel on tüübikinnituse järgi ette nähtud turvavööd ja need turvavööd on olemas, peavad need olema kinnitatud ja neid peab kasutama. Me teame ju tänast olukorda, et lapsi veavad ka need bussid, kus ei ole turvavöösid. Need bussid jäävad edaspidigi lapsi vedama. Loomulikult on õpilasveo hangete tegijatel tulevikus võimalik valida – kui nad peavad oma lastest rohkem lugu, siis panevad nad [hanke] tingimuseks sisse, et bussid peavad olema sellest aastakäigust, kus turvavööd on juba olemas jne. Ehk kõigil uutel bussidel, kus turvavööd on olemas, peavad olema need kinnitatud. See on see mõte, millele on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler.
Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma olen seda korra siin saalis juba küsinud, aga küsin seoses muudatusettepanekuga nr 8 uuesti. Me teame, et liiklus toimib hästi, kui inimesed on kultuursed, peavad reeglitest ja seadustest kinni. Aga neid tegureid, mida selle eelnõuga ju tegelikult teadvustatakse meile senisest veel rohkem, tuleb liiklusesse järjest juurde. Ja nüüd ma küsin, et me teeme küll regulatsioonid, aga kes nende täitmist jälgib. Kuidas tagatakse, et need toredad sõidukid peavad nendest headest mõtetest kinni? Politsei on küll maanteel, eks ole, aga kas ta ka väiksematele teedele läheb neid olukordi klaarima?
Aitäh! Vastus on selline, et järelevalvet teostab Politsei- ja Piirivalveamet. Kas nad ka sinna [väiksematele teedele] jõuavad? Eks nad peavad jõudma, see on nende kohustus.
Aitäh! Ma aitan kolleeg Võrklaeva. On selline füüsikaline mõiste nagu impulss ja see mängib kokkupõrke korral inimesele kahjustuste tekitamisel väga olulist rolli. Mopeedi kaal on umbes 80–90 kilogrammi, jalgratta kaal umbes 10–15 kilogrammi. Kui me paneme sinna liikleja peale – jalgratturi või mopeedijuhi –, siis see impulss, millega ta jalakäijale otsa sõidab, on umbes kaks, võib-olla isegi natukene rohkem kordi suurem ja sellest tulenevalt [on suuremad] ka kahjustused. Kindlasti on jalgrattureid, kes sõidavad 45 kilomeetrit tunnis. Ma arvan, et siin saalis on selliseid, kes seda suudavad, vähe. Mõned on. Seevastu mopeedijuhid suudavad seda teatavatel põhjustel kõik.
Minu teine küsimus puudutab natuke seda piiratud nähtavusega peatumist, mille kohta Raimond Kaljulaid küsis. Vaatame näiteks Soo tänavat. Mina viin oma last jalgrattaga sealtkaudu lasteaeda, mööda jalgratta- ja jalgteed. Seal tuleb iga nurga tagant auto välja. Kas ideaal on siis see, et jalgratturid peatuvad iga nurga peal ja lasevad autosid läbi või võib-olla võiks selles kohas siiski olla niimoodi, et autod ootavad seda õiget hetke, et tee peale pääseda? Kuidas sulle tundub, kuidas on mõistlik?
Aitäh! Mulle võib siin [mõistlik] tunduda mis iganes, aga tegelikult täpselt niimoodi ongi, et loomulikult võiksid ju autod kinni pidada ja lasta ratturi läbi.
Jürgen Ligi, te vehkisite käega, kas teil oli protseduuriline küsimus? Ei olnud. Tahtsite märku anda, et sõidate üle 45 kilomeetri tunnis. (Naer saalis.) Raimond Kaljulaid, palun!
Suur tänu! Ma loodan, et hea ettekandja ei pahanda, mul on kaks küsimust ühes. Punkt üks on see: siin seaduses on öeldud, et kui liiklusolude tõttu on jalgrattaga sõiduteel, teepeenral või jalgrattarajal sõitmine raskendatud, siis võib sõita ka jalgteel ja kõnniteel. Palun täpsustage, kas komisjonis oli juttu, mida see „liiklusolude tõttu“ tähendab. Kas see tähendab, et sel ajal liikleb palju autosid või et need autod liiklevad vastutustundetult? Või kuidas ma jalgratturina peaksin seda hindama?
Ja teine täpsustus: kas komisjonis oli juttu ka järgmisest? Selle eelnõuga on pandud jalgratturitele palju kohustusi hoolitseda kõigi teiste turvalisuse eest. Aga kas näiteks maanteel, kui auto möödub sporti tegevast jalgratturist, ei peaks sõidukijuht samuti hoidma temaga teatud vahet, või samamoodi linnas, kui ma möödun tänaval sõitvast jalgratturist? Kas ei tuleks panna ka juhile kohustust arvestada möödumisel jalgratturi turvalisusega? Kas oli juttu, et ka midagi sellist võiks selles seaduses olla?
Aitäh! Nendest asjadest oli juttu komisjoni istungile eelnenud töögrupi istungil. Ehk siis, hea Raimond, need asjad on kõik liiklusseaduses juba praegu reglementeeritud. Autojuht peab täpselt hoidma teatud vahet. Kõik see on liiklusseaduses kirjas ja selle kohta ei tehtud ühtegi muudatusettepanekut. Ma ei hakka siin liiklusseadust ette lugema, aga need asjad on kõik liiklusseaduses kirjas.
Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin Kristina Šmigun-Vähi küsimuse jätkuks, võib-olla ma ei saanud aru. Miks siiski tohivad need bussid, millel turvavöösid ei ole, lapsi edasi sõidutada? Turvavööde muretsemine mingiks tähtajaks ei ole ju raske, see ei ole mingi raketiteadus. Ja teiseks, kas komisjonis oli juttu ka sellest, et täna on kõnniteedel kõige ohtlikum liikuda just jalakäijal?
Ma alustan vastamist teisest küsimusest. Sellepärast [said esitatud ] ka muudatusettepanekud, millega reglementeeriti natukene rohkem seda, kuidas tohib teisest jalakäijast mööduda selline jalakäija, kellel on all rulluisud, rullsuusad või mis iganes. Loomulikult on meile teada, et jalakäijal on ohtlik seal liikuda, aga jah, ühegi teise muudatusettepanekuga me seda ei muutnud.
Nüüd, hea Signe, aitäh, et sa [turvavööde kohta] küsisid! Ma natuke selgitan veel juhuvedude korraldamist – ma oleksin seda nagunii teinud mingi muu küsimuse raames – ja täpsustan seda. Juhuveod on kõik need veod, mis ei ole õpilaste kooli viimised, vaid on ekskursioonid. Ja vaat nende ekskursioonide ehk juhuvedude korral peavad olema tellitud sellised bussid, kus on rihmad olemas. Kui minnakse ekskursioonile, siis peab olema buss, millel on olemas rihmad, et lapsed saaksid turvaliselt kinnitatud. Aitäh, Signe, et sa seda küsisid! Ma selgitasin seda enne natukene ebatäpselt.
Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Meil on üldiselt paremakäeline liiklus, kõik me teame, kuidas me autoga sõitma peame. Aga kas midagi sellist oleks võimalik korraldada ka nendelsamadel jalakäijate või kergliiklusteedel, kus tegelikult kasutatakse mitut sorti transpordivahendeid ja liikumisvõimalusi? Põhjus, miks ma seda küsin, on see, et minu selle suve tähelepanek on selline, et kui kõik peaksid parema poole reeglist kinni ja liiguksid nii jalgsi kui ka rattaga paremal pool, tekiks möödumiseks selgelt rohkem ohutut turvatsooni, vähem võimalusi ohtlikeks kokkupõrgeteks. Loomulikult on jalgratta puhul võimalik ka heliga märku anda. Kas seda teemat üldse käsitleti sellel arutelul või ei käsitletud?
Aitäh, Urmas! Seda teemat me konkreetselt [ei puudutanud], küll aga puudutasime töögrupis liikluskultuuri ja nende liikurvahendite paigutamist või mahajätmist. Aga konkreetselt seda teemat mitte. Seda ei puudutanud ka ükski muudatusettepanek. Nii et vastus on: ei puudutanud.
Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on selline küsimus. Kui näiteks elektritõukerattaga sõitja on põhjustanud avarii, siis kas on võimalik pärastpoole, kui ta on sündmuskohalt lahkunud, tuvastada, mis isikuga tegemist oli, kui see inimene, kes sai kannatada, kaebab näiteks politseisse? Kui inimene identifitseerib end telefoniäpi kaudu, et kasutada tõukeratast, siis kas see annab meile mingisugust infot?
Aitäh! Kergliikuritele ei ole tänasel päeval registreerimistunnust ette nähtud ega nõuta nende registreerimist. Seega seda teemat meil komisjonis jutuks ei olnud. Aga kindlasti on nii, et kui on põhjustatud liiklusõnnetus, siis hakkab järelevalve teostaja ehk Politsei- ja Piirivalveamet otsima, kes selle liiklusõnnetuse põhjustas. Aga kergliikuritele mingeid registreerimistunnuseid tänasel päeval seadusega ette nähtud ei ole. Seda teemat me töögrupis mõnevõrra arutasime, aga tänasel päeval neid ette nähtud ei ole. Mopeedidel on need küll.
Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin ikkagi igaks juhuks üle selle juhuveo kohta. Kas see mõiste on kuskil defineeritud? Ega selle muudatusega ei teki nüüd olukorda, kus avalikul liiniveol ehk tavalises liinibussis või tegelikult ka omavalitsuste siseliinidel ei tohi lapsed enam püsti seista, sest [muudatusettepaneku nr 13] lause lõpp ütleb, et "seisvate laste vedu on keelatud", aga viide on juhuveole? On see kuskil defineeritud, et juhuvedu on ainult selline ühekordne tellimusvedu?
Jah, selle muudatusettepanekuga on lõikes 3 kindlalt öeldud: "Asulavälisel teel laste juhuveol kasutatavas bussis võib alla 18-aastaseid istuvaid lapsi vedada turvavööga varustatud istekohtadel." Ju see nii on. Sellest on ka juttu olnud, et see nii on, Mart.
Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus tuleb selle kohta, kuidas kõik need muudatused on plaanis liiklejateni viia. Ma saan aru sellest osast, mis on kaetud liikluseksami kohustusega, et sa pead läbima eksami, et teada, kuidas liigelda. Aga siin on ka väga palju muud. Kuidas see liiklejani viiakse – kas Riigi Teataja kaudu ?
Aitäh! Ka sellest oli juttu. Jutt käib kergliikuritest. Ministeerium kavatseb kevadeks teha rendipakkujatele memo, bülletääni, nii et kui nad tõukerattaid välja rendivad, siis on neil kohe kõik need reeglid seal kuskil kirjas ja nad peavad need läbi lugema. Ministeerium plaanib kevadel enne suuremat hooaega teha sellise suurema teavituskampaania, mis kindlasti sinu tõstatatud küsimuse lahendab. Seda vastati meile töögrupis.
Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Küsin teadmatusest ja selle arutelu põhjal, mis saalis on toimunud. Ütlen ausalt, ma ei ole seda eelnõu läbi lugenud, ja kui mu küsimus ei ole eelnõu valdkonda kuuluv, siis kohe ette vabandan. Kuulates seda arutelu, tekib mul küsimus, et kergliiklusteelt on ära suunatud neljarattalised mopeedid. Need kuuluvad ka abivahendite hulka. Kuidas on selle seaduse mõistes käsitletav elektriline ratastool?
Aitäh! Ka sellest oli komisjonis juttu, kuidas käsitleda invavahenditega liikumist. Ministeeriumi esindaja kinnitas meile komisjonis, et invavahenditega tohib liikuda kõigil nendel teedel, kui on tarvis. Jah. Meil tekkis küsimus sellest, et väga paljud eakad inimesed, ka minu kodukohas, on ostnud just selle kolmerattalise mopeedi, aga see ei ole nende invavahend. Nad lihtsalt sõidavad sellega vaikselt, tasakesi. Jah, sellega tänasel päeval nendel teeosadel sõita ei tohi, ministeerium võttis selle teadmiseks. Eks nad siis mõtlevad selle peale. Ma pean ütlema teile, et liiklusseadus tuleb veel vähemalt kahel korral siia saali muutmisele. See on küsimus ja teema, mis jäi komisjonis õhku.
Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! See on muidugi tore, et ratastoolidele kiirusepiiranguid ei ole kehtestatud ja nad võivad sõita nii kiiresti, kui vaja läheb. Aga ma vaatan neid definitsioone ja näen, et siin on erinevaid elektrit kasutavaid sõidukeid püütud kusagile ära paigutada, mis on iseenesest äärmiselt oluline. Aga kas ma saan õigesti aru, et kui keegi leiab mingisuguse sõiduvahendi, mis ei töötagi elektriga, vaid töötab näiteks gaasi jõul või mingi vedru abil, siis ükski reegel ei kehti ja ta võib sõita jälle sajaga seal, kus tahab?
Hea Erki! Nüüd ma vastan sulle niimoodi. Mopeedid tohivad sõita, kuna nende tüübikinnituses on kinnitatud, et 45 kilomeetrit tunnis on nende maksimumkiirus. Elektritõukerattad tohivad sõita 40-ga, sest nende tüübikinnituses on kirjas, et nende maksimumkiirus on 40 kilomeetrit tunnis jne. Ju on ka kõigil teistel liikuritel, millega välja tullakse, tüübikinnituses olemas mingisugune number selle kohta, kui kiiresti nad tohivad sõita. Nagu me näeme täna elektritõukerataste puhul, siis kui neid [uusi liikumisvahendeid] tekib meie tänavatele palju, siis eks me tuleme ja muudame jälle seda seadust. Kui seadusesse kirjutati sisse need n-ö iseliikurid või mis iganes need olid, siis ei teadnud elektritõukeratastest keegi mitte midagi, nüüd aga oleme nendega siin. Nii et eks elu läheb tasapisi.
Hea eesistuja! Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab 8. parandusettepanekut. Ma pean tunnistama, et olen veidi kohmetus olukorras seda küsimust formuleerides. Te näitasite filigraansete žestidega ette, kui kiiresti peaks liikuma jalakäija ja et temast veidi kiiremini peaks liikuma jalgrattur, kes temast möödub. Nüüd, kui sellises situatsioonis ikkagi tekib õnnetus, liiklusõnnetus, ja jalgrattur jääb endale kindlaks, et tema valis just nimelt sobiva möödasõidukiiruse, siis kas sellisel juhul lahendatakse situatsioon sõna sõna vastu või mis sellises olukorras saab?
Jaa, tõesti, selle jalakäijast mööduva liikurijuhi kiiruse definitsiooni üle me mõtlesime pikalt ja ka ministeerium mõtles pikalt. Kui nüüd juhtub mingi õnnetus, eks siis ikkagi Politsei- ja Piirivalveamet, aga võib-olla ka kohus ütleb täpsemalt, kui kiire see liikumine oli ja kui kiiresti tohib seal mööda sõita – kas paar kilomeetrit tunnis on mõistlik või mitte. Aga meie, nii komisjonis kui ka töögrupis, ei suutnud leida paremat sõnastust, andsime endast parima.
Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on vähe filosoofilisem küsimus, kuna te ütlesite, et elu muutub tasapisi. Tehnoloogiliselt muutub elu ikka ülikiiresti. Tõepoolest, kümme aastat tagasi ei teadnud neid elektritõukekaid veel keegi, aga nüüd on juba järgmised asjad teel, eks ole. Kas on võimalik näiteks noorele põlvkonnale kujundada mingisugune riskikäitumise vähendamise programm, et nad ei võtaks liigseid riske? Vanem inimene sõidab rahulikult, aga just noored [riskivad]. Need muudatused, nagu te just ütlesite, ei taga seda, et kõik läheb ohutult, te ootate esimest pretsedenti. [Oluline on] see , et inimesed oskaksid riske ennetada.
Aitäh! Komisjonis ja töögrupis oli väga palju juttu liikluskultuurist. Eks see ongi liikluskultuuri üks osa, mille kohta sa, Urve, äsja küsisid.
Suur tänu! Austatud ettekandja! Ma vabandan, kui sellest on siin juba juttu olnud, aga ma põhimõtteliselt ühe olulise muudatuse raames küsin ja palun siin selguse huvides see üle defineerida. Kui me räägime, et jalgrattur, kergliikurijuht ja pisimopeedijuht peavad jalakäija vahetus läheduses mööduma temast kiirusel, mis oluliselt ei erineks jalakäija kiirusest, siis kindlasti tekitab mitmeti mõistetavust vahetu läheduse definitsioon. Mul on palve siinsamas puldis üheselt ära defineerida mõiste "vahetu lähedus".
Aitäh! Eelnõu algtekstis, kui see meile tuli, oli kirjas ainult nii, et nad peavad "jalakäija vahetus läheduses sõitma jalakäija tavakiirusega". Me kõik siin saalis saime esimesel lugemisel aru, et see on veel väga kaugel [täpsusest] – see, et vahetus läheduses peab sõitma jalakäija tavakiirusega. Mäletan, et Jürgen küsis selle kohta mitu korda. Ja nüüd leidsid töögrupp ja komisjon koos ministeeriumi ametnikega järgmise sõnastuse: "sõitma kiirusega, mis ei erine oluliselt abivahendit mittekasutava jalakäija kiirusest ja mis võimaldab temast ohutult mööduda". Siin on nagu kaks poolt. Ta peab võtma tõenäoliselt kiirust alla ehk sõitma vaiksemalt ja mööduma jalakäijast ohutult.
Head sõbrad, meil on tänasel päeval siin saalis kaks võimalust: kas toetada muudatusettepanekut nr 8 ja panna seadusesse see sõnastus, mille pakkus välja komisjon ja mis koosneb kahest n-ö poolest – "sõitma kiirusega, mis ei erine oluliselt abivahendit mittekasutava jalakäija kiirusest ja mis võimaldab temast ohutult mööduda" –, või, teine võimalus, panna see muudatusettepanek hääletusele, näiteks sinu poolt, Jüri, ja valida ministeeriumi sõnastus, mis ütleb, et jalakäija vahetus läheduses peab sõitma jalakäija tavakiirusega. Meil on tänasel päeval kaks võimalust. Ma ei oska defineerida, mis täpselt on see jalakäija ... Ahaa, siiski. Jalakäija tavakiirus on umbes kolm kilomeetrit tunnis.
Hea juhataja! Hea ettekandja! Lugedes neid igasuguseid parandusettepanekuid – kõik on ju tore, kui mõelda kergliiklusteedele ja jalgteedele. Aga mina puutun [kergliikuritega] kokku üsna tihti autoroolis, kui lähenen ristmikule ja vasakul pargib mõni suur auto ja sealt, isegi kui sa oled alandanud kiiruse nulli peale, ei näe enam, mis vasakult tuleb. Ma olen tihti mõelnud, millal see pauk tuleb. Neid kohti on küll. Nii et see puudutab praegusel hetkel hoopis mootorsõidukeid. Kas te selliste asjade peale ei ole mõelnud, et vaadata [seda probleemi] natuke laiemalt?
Selle seaduseelnõu raames seda debatti ei olnud ja komisjon nendele teemadele tähelepanu ei pööranud. Ministeerium on öelnud, et liiklusseadus tuleb veel kahel korral siia saali. Head kolleegid, kutsun teid üles tegema sellesse muudatusettepanekuid.
Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Minul on küsimus. Ma ei tea, kas see tõusetus ka komisjonis, seda ei ole protokollis kajastatud. Aga ma ei ole aru saanud sellest häälsignaalist. Jalutades mööda jalakäijate teed, tuleb jalgrattur ja helistab meeletult kellukest. Ma olen vahel küsinud, et milles probleem on, see ei ole siin Tartu maraton, kus sa lõugad, et rada vabaks, rada vabaks. Me peaksime ju mahtuma koos ühele teele ja jalakäija on jalgratturist siiski nõrgem. Jalgrattur peaks ikkagi jalakäijate huvidega arvestama. Kas on ka selline asi komisjonis arutlusel olnud? Ma saan aru, et jalgratturid peavad jalakäijatest mööda minema, aga nad eelistavad ikkagi anda kellukest, et jalakäijad eest ära, mina tulen enda veloga.
Seda teemat meil komisjoni istungil ei olnud, aga kindlasti kuulub see täpselt liikluskultuuri teemaplokki. Nendest juttudest võib ministeerium pärast välja lugeda, et võib-olla peaks rohkem tähelepanu pöörama liikluskultuuri propageerivale teavitustööle nii ratturite, jala käivate inimeste kui ka kõigi teiste hulgas. Nii et teavitustöö on vist teretulnud.
Suur tänu! Austatud ettekandja! Ma tulen tagasi enda eelmise teema juurde. Ma palusin lahti seletada mõiste "vahetu lähedus". Kuidas sellest aru saada? Kas vahetu läheduse korral on jalgrattur jalakäijaga kontaktis või on seal mingisugune distants vahel või kuidas seda mõista? Toon näite: kui sõidutee paremas servas liiguvad nii jalakäija kui ka sportjalgrattaga sõitev rattur, siis kas sportrattaga sõitev rattur peab jalakäijast möödudes kiiruse alla võtma või ei pea? Ma arvan, et paljudel inimestel on hästi oluline mõista, mida see vahetu lähedus selles kontekstis tähendab.
Seda mõistet, hea Jüri, me komisjonis lahti ei seletanud. Aga mina saan sellest liiklejana aru niimoodi, et kui ma hakkan jalakäijale lähenema, kui ma näen ära, et ma suudan hoogu pidurdada, siis umbes sellest piirist hakkabki vahetu lähedus. Komisjonis me sellele mingisugust meetrilist mõõdet – mitu meetrit jalakäijast eespool vahetu lähedus algab – ei andnud. See sõltub kindlasti ratturi kiirusest. Kui ta sõidab kiiremini, peab ta hakkama juba varem hoogu maha võtma. Need teavad, kes on rattaga sõitnud. Komisjonis me täpseid meetreid selle vahetu läheduse mõistega ei seostanud.
Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Me kõik oleme autojuhtidena kindlasti kokku puutunud sellega, et kui sõidutee kõrval on ka jalgrattatee, siis pahatihti sõidavad jalgratturid ikkagi sõiduteel ja mitte üksi, vaid mitmekesi ja teineteise kõrval, tekitades väga ohtlikke situatsioone. Kas selle küsimuse lahendamist, et kui on ikkagi jalgrattatee olemas, siis ei tohiks sõiduteele ronida, komisjonis arutati?
Aitäh! Otsene vastus on, et ei arutatud. Selle eelnõu valdav sisu oli seotud elektritõukeratastega, sinna juurde tulid ratturid rattaradadel, kõnniteedel. Seda teemat[, mille kohta te küsisite,] me komisjonis ei arutanud. Ma arvan, et kindlasti on liiklusseaduses punkte, mis ka seda poolt reglementeerivad, aga seda komisjonis ei arutatud.
Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma saan aru, et selle eelnõu puhul me põhimõtteliselt lähtume ikkagi sellest printsiibist, et elektriline tõukeratas ei ole jalakäija abivahend, vaid on pisimopeed. Ta läheb sinna kategooriasse, mis allub liiklusseaduse kontekstis sellele nõudele, et alla 14-aastased ei tohi sellega liigelda. Kas ma saan õigesti aru, et see nii on?
Jah, elektritõukeratas kindlasti ei ole jalakäija, ta ei võrdsustu nendega. Ta läheb sellesse lahtrisse, kus on minimopeed ja jalgratas. Nii ta on.
Aitäh! Ma kuulsin, kuidas siin üks mersu ja autojuhiga mees kirus jalgrattureid, et need ronivad sõiduteele. Palun öelge, kas jalgratturid on liiklejad ja kas neil on lubatud sõita sõiduteel või peaksid nad kusagil metsas liiklema, nagu paljud teised inimesed, või Rootsi sõitma? Mis on selle eelnõu ideoloogia? Ma olen päris kohkunud, sest mina ei näe mingit võimalust rattaga sõita seal, kus on lapsevankrid, koerad ja rulluisutajad – ma lihtsalt segaksin neid. Mida see eelnõu ette näeb?
Kindlasti on jalgrattaga sõitja liikleja ja ma arvan, et ma olen siin nende 50 minuti jooksul seda piisavalt palju selgitanud. Rattur tohib sõita ka sõidutee parempoolsel serval. Selle eelnõu muudatusettepanekuga peab ta tee ääres olevast jalakäijast mööduma mõistliku kiirusega, hoides mõistlikku vahemaad, nagu ma olen siin selgitanud. Ja tõesti, see eelnõu ei muuda ratturi ja autojuhi vahelisi sidemeid.
Tere! Päris huvitavaks läheb. Mu küsimus on ajendatud nii Jürgeni kui ka Henn Põlluaasa küsimusest. Proovin ennast ära mahutada nii autorooli kui ka jalgratturi rolli. Kui meil on tegemist teega, kus on eraldusjoon – ühel pool jalgratturid, teisel pool jalakäijad, teefront on põhimõtteliselt üks –, siis kas ma peaksin ka seal mööduma jalakäijast sellesama, nn aeglase kiirusega või olen ma kohustatud jälgima seda aeglase kiiruse määra seal, kus on nn segakasutus? Millise loogika kohaselt [sellises olukorras kiirust] vähendada?
Ei, hea Urmas. Jalgrattaga pead sa nn mõistlikul kiirusel ja mõistlikus kauguses mööduma [jalakäijast] ka sellel teel, mida sa kirjeldasid, kus on ühel pool jalakäija ja [teisel pool] rattur.
Aitäh! Lugupeetud härra ettekandja! Kas see seadus reguleerib ka sellist olukorda: kas meesterahvad tohivad sõita naisteratastega ja vastupidi?
Aitäh! Seda ettepanekut komisjonis ei arutatud. Aga ütlen siis Urmas Kruusele veel seda, et sellisel juhul, kui sa sooviksid seal normaalselt rattaga sõita, oleks sul olnud võimalus toetada Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni muudatusettepanekut, mis kahjuks sai komisjonis ainult ühe poolthääle ja ei kuulu täna hääletamisele. Nemad täpselt sellise ettepaneku tegid, et sellised rajad eelnõust välja võtta ja jätta ainult kõnnitee ja jalakäijate rada.
Aitäh! Lugupeetud ettekandja, teile rohkem küsimusi ei ole. Kas Riigikogu liikmetel on soovi avada läbirääkimised? Jah, Raimond Kaljulaid, palun!
Suur tänu! Täitevvõimu poolelt tuli signaal, et võib-olla see pole kõige olulisem teema. Tegelikult olulisemat teemat Eesti jaoks kui see seaduseelnõu peaaegu et ei olegi. See on üks kõige olulisemaid asju, mida Riigikogu arutab.
Lihtsalt, võib-olla kõigepealt [räägin sellest], et mõista – ega ükski seadus ei ole ju vaakumis –, milline see raamistik on ja millest lähtudes me peaksime seda eelnõu hindama. Kahtlematult on vaja seadust kaasajastada, sest vahepeal on toimunud digipööre, muu hulgas on linnaliiklusesse tekkinud lihtsasti renditavad elektritõukerattad. Teiste Euroopa linnade tänavatel on ka renditavad elektrijalgrattad, need tulevad kindlasti ühel hetkel siiagi ja me peame liiklust paremini reguleerima.
Kui te meenutate seda, kui me arutasime viimast inimarengu aruannet, siis ühelt poolt linnastumine ja teiselt poolt meie linnade autostumine on, ma arvan, üks selliseid suuremaid kohaliku elu ja tegelikult üleriigilisi küsimusi, millega meil tuleb kuidagi toime tulla. Probleem on muidugi see, et otsuseid tehakse pahatihti just nimelt sellesama autostumise ja autoliikluse, autotranspordi kasuks. Kui me vaatame, milliseid investeeringuid tehakse üleriigiliselt ja kohalikes omavalitsustes, siis näeme, et sageli kulutatakse kõige enam vahendeid just nimelt sellistele lahendustele, mis soodustavad autoliiklust. Samamoodi on probleem selles, et näiteks praeguse valitsuse koalitsioonilepe näeb ju ette, et riik peaks toetama kohalike omavalitsuste jalgrattastrateegiate loomist ja nende elluviimist. Mõnda aega tagasi me pärisime hea kolleegi Jaak Juskega majandusministrilt aru, millised omavalitsused on selle meetme raames toetust saanud ja mil määral. Tol ajal vähemalt Taavi Aasal meile ühtegi konkreetset vastust ei olnud.
Selles valguses, kui te vaatate seda eelnõu ja olete jälginud eelnevat arutelu, on siin mõned küsitavad nüansid. Seesama punkt, mis ütleb, et kui liiklusolude tõttu on oluliselt raskendatud sõiduteel, teepeenral või jalgrattarajal sõitmine, siis võib jalgrattaga sõita ka jalgteel või kõnniteel. No mida see täpsemalt tähendab? Kas seda, kui näiteks mõnel suurel linnatänaval on palju autosid, mis peaksid sõitma kiirusega 50 km/h, aga mis sõidavad tegelikult kiiremini, näiteks 55 või 60 km/h, saab jalgrattur käsitleda nii, et liiklusolude tõttu ei ole tal sellel teel ohutu liigelda, isegi kui seal on eraldi jalgrattarada? No mina soovitaksin jalgratturitel – muidugi sõltuvalt nende sõidukogemusest – just sellise järelduse teha. Sellisesse liiklusesse ilmselt ei ole tark minna. Aga samal ajal võib näiteks kergliikuriga sõita kõnniteel, olenemata sellest, milline on selle tee seisukord või liiklusolud. Isegi kui tee on täiesti tühi ja on eraldi rada, võin sõita kõnniteel. No see oli üks näide.
Teine asi, millele ma samuti juhtisin eelnevalt tähelepanu, puudutab jalgratturist ohutut möödumist. Tõepoolest, tänase liiklusseaduse § 33 ütleb, et juht peab olema tähelepanelik teeservas liikleva liikleja suhtes, ja § 53 ütleb, et möödasõidul tuleb hoida ohutut piki- ja külgvahet. Eelmise Riigikogu koosseisu ajal koguti rahvaalgatuse korras allkirju ja lõpuks jõudis siia Riigikokku pöördumine Eesti Jalgratturite Liidult, Eesti Linnaratturite Liidult ja Eesti Triatloni Liidult . Nad palusid Riigikogul seadust täpsustada, et tõepoolest oleks ohutu möödumine tagatud ja et juhid hoiaksid pooleteisemeetrist distantsi. Kõik, kes on vähegi maanteel jalgrattasporti teinud – siin saalis on ka neid inimesi –, teavad väga hästi, et Eesti tänast liikluskultuuri arvestades ei ole need möödumised ohutud ja paraku kõik juhid ei ole tähelepanelikud.
Mis sellest rahvaalgatusest siis sai? Majanduskomisjon eelmise koosseisu ajal arutas seda ja vastas kodanikele, kes olid allkirju kogunud ja sellest teemast palju rääkinud, palju vaeva näinud, et ärge muretsege, majandusministeeriumis on kohe-kohe valmimas liiklusseaduse muudatused ja loomulikult me edastame majandusministeeriumile teie ettepaneku ja kindlasti võtab majandusministeerium seda väga tõsiselt. Nüüd on meie ees laual seaduseelnõu 191 ja seda [rahvaalgatuse korras tehtud ettepanekut] ei ole arvestatud.
Nii et nendel põhjustel mina küll soovitaksin mõnel fraktsioonil teha ettepaneku: teeme sammu tagasi ning arutame neid muudatusettepanekuid ja seda seadust veel pikemalt. Aitäh!
Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Minagi ei kõnele fraktsiooni nimel, kõnelen enda nimel ja jalgratturina ka oma poja nimel, kellega me koos rattaga sõidame. See viimane pole mitte vähetähtis lisandus, sellepärast et kui seda tüüpi regulatsioone lugeda, siis on selge, et need inimesed, kes neid regulatsioone kirjutavad, ei ole kunagi ise selles olukorras olnud, et nad saaksid aru, mida ja kuidas reguleerida tuleks. See ei puuduta ainult rattureid – praegu me räägime ratturitest –, vaid see puudutab ka näiteks puuetega inimesi, nende liikumisvõimalusi, mille osas luuakse lahendusi, mis tegelikult on täiesti sobimatud. [Samamoodi puudutab see] noori lapsevanemaid, kes peavad lapsekäruga üle kõnnitee saama, nendel hetkedel saavad nad aru, et ka nemad enne ei mõistnud, millisel viisil tuleb kõnniteid ehitada. Needki silmad avanevad alles pärast. Täpselt samamoodi on jalgratastega.
Võtame näiteks konkreetse teelõigu. Gonsiori tänavale ehitati kõnnitee peale uus jalgrattarada, värviti ilusti punaseks. Aga kes tuli selle peale, et teha iga 10 meetri tagant risti üle raja veeäravoolu betoonnišid, et sa sõidaksid nagu mööda raudteed? Ilmselgelt see inimene ise ei ole kunagi Tallinnas rattaga sõitnud, et ta suutis sellise asja peale tulla. See paraku peegeldab ka seda regulatsiooni, mis siit läbi kumab. Mõned täiendused juba olnud arutelule.
Ma võtaksin kohe kolm minutit juurde.
Esiteks, mopeedid. Mina olen alaealisena sõitnud 15 000 kilomeetrit Tallinnas mopeediga, alati sõiduteel. Mitte kunagi ei ole mulle pähe tulnud, et oleks normaalne minna jalgrattateele, kohta, kus liiklevad inimesed jala ja jalgrattaga. Minu jaoks oli üllatus, et selline asi on Eestis üldse lubatud. Veel suurem üllatus oli see, et keegi suudab õigustada, et see on mõistlik. 45 km/h liikuv 150-kilogrammine asjandus kohas, kus sõidavad jalgratturid ja kus vastavalt liiklusseaduse § 22 lõikele 2 tohivad käia ka jalakäijad. Ja seda tingimustel – siin on tüübikinnitused, kõik muud asjad –, et sõidetakse kiirusega kuni 45 km/h. Küsige ükskõik milliselt liikluspolitseinikult, kui paljud mopeedid tegelikult omavad kiirusepiirajat. Nad sõidavad 80 km/h, mäest alla 90 km/h, nii on mulle öeldud – ja selles olukorras me laseme nad liikuma jalgrattateele.
Mis asi on jalgrattatee? Jalgrattatee on näiteks Reidi teel asetsev eraldiseisev lõik, kus on ainult jalgrattamärk. Seal tohivad käia ka jalakäijad, kui nad ei sega jalgrattureid – on omaette vaidlusküsimus, kas see on mõistlik või mitte, kui see on ikkagi jalgratturitele loodud tee. Aga sinna me lubame 45 km/h liiklevad mopeedid. Täielik absurd! Seda, et nad võiksid sõita jalgrattarajal, mis asub tee kõrval, juhul kui seal jalgrattureid ei ole, ma möönan. See võiks olla lubatud. Komisjon oleks võinud meie muudatusettepanekut selles kontekstis modifitseerida ja siinkohas kokkuleppele jõuda. Aga ei otsitud mõistlikku lahendust, vaid väljendati täielikku mõistmatust.
On veel teinegi teemavaldkond, millele ma ohutu möödumise kõrval tähelepanu juhiksin. Kogu see nonsenss, mis siia eelnõusse oli kokku kirjutatud, läks natukene paremaks, see on tõsi, ja sellele ma rohkem siin praegu ei keskendu, aga [juhiksin tähelepanu eelnõu] viimasele osale, mis puudutab neid hoovidest sisse ja välja sõitvaid asju. Probleem on loomulikult reaalne. Autod sõidavad pimedatest hoovidest või teeotstest välja ja kui seal liigub jalgratas või mõni muu liiklusvahend või inimene lapsekäruga, siis põhimõtteliselt on kokkupõrke oht olemas. Küsimus on nüüd selles, keda liiklusseadus peaks kaitsma: kas nõrgemas seisus liiklejaid, seda ema lapsevankriga ja jalgratturit, [või autojuhti]? [Peaksime] looma sellised tingimused, et autol oleks kohustus peatuda ja väljuda nendest pimedatest nurkadest kiirusega 0,5 km/h. Selle asemel kehtestame regulatsiooni, mis algselt eelnõus oli, et jalgratas peab peatuma iga nurga peal, kust võib potentsiaalselt auto välja tulla. Kujutage ette sedasama Soo tänavat, need, kes on seal kunagi liigelnud. Hommikul kell pool üheksa sõidab igast teisest hoovist auto välja. See on tõesti ohtlik koht. Aga kas ohutuse eest peaksid seal vastutama jalgratturid, kes roniksid rattalt maha igal ristmikul, kus auto võib potentsiaalselt välja ilmuda? See on ju nonsenss. Komisjoni teenistuja ütles, et ma ei saa millestki aru ja et tegelikult liiklusseaduse üldsätted nõuavad, et autojuht peab olema viisakas ja arvestama üldist liiklusohutust. No ma lugesin neid sätteid. Põhimõtteliselt on need kohustused olemas, aga praegu lisatakse selle eelnõuga seadusesse § 321, eraldi paragrahv, mis paneb täiendavad nõudmised ja koormised kergliiklejatele, et nendel teedel oleks ohutus tagatud. Mina ütleksin parem, mida täiendavat autod peaksid tegema.
Nüüd, üldine märkus, mille tõstatasid ja mille üle pidasid diskussiooni härrased Ligi ja Põlluaas. See ongi ju tegelikult kogu asja tuum, kas me sümboolselt liigume selles suunas, et meil on jalgratturite jaoks loodud ohutud kohad, kus nendel on liiklemiseks täielik eesõigus, nagu jalgrattateel võiks olla, või kus nende ohutus on autojuhtide tagatud. Loomulikult, kui sellised tingimused ei ole tagatud näiteks kergliiklusteel, mis on korraga jalg- ja jalgrattatee – seal liiguvad lapsed ja koerad –, siis on arusaadav, et jalgratturid otsivad selles olukorras kohta, kus nemad saaksid ohutumalt liigelda, sest tegelikult puhast jalgrattateed neile loodud ei ole. Nüüd on küsimus selles, kuidas seda olukorda lahendada. Kas sundida jalgratturid sellisele teele, kus nad peavad sõitma 5 km/h? See tegelikult [ei ole hea plaan], kui tahta kasutada jalgratast ja propageerida selle kasutamist igapäevase liiklusvahendina. Ilmselgelt ei oleks [jalgratta kasutamine igapäevase liiklusvahendina] enam võimalik, kui [jalgratturil] tuleb iga nurga peal peatuda, sõita kiirusega 5 km/h jne. Või me siiski töötame selle nimel, et loome regulatsiooni, millega kergliiklejatel, sealhulgas jalgratturitel, oleks võimalik linnad järk-järgult autodelt tagasi võtta? Vajadus selle järele on ausalt öelda nii globaalse kliimakriisi kui ka üldise linnaplaneerimise, õhu kvaliteedi ja tervise kontekstis minu meelest ilmselge. See, et see veel kellelegi kohale ei ole jõudnud – nagu peegeldub selles liiklusseaduse eelnõus, aga ka laiemalt valitsuse plaanis, mis puudutab säästlikku transporti –, on erakordselt kahetsusväärne.
Kuna neid muudatusettepanekuid komisjon sisuliselt ei käsitlenud, teen mina Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ettepaneku selle eelnõu teine lugemine katkestada ja neid muudatusettepanekuid uuesti sisuliselt arutada, et leida lahendused, mis sobivad nii jalgratturitele kui ka kõikidele teistele liiklejatele. Ma tänan!
Henn Põlluaas, palun! Kas soovite repliiki, kuna teie nime mainiti?
Ettekandja nimetas minu nime, ma teen lühikese repliigi. Mind paneb sügavalt imestama, kuidas Jevgeni Ossinovski leidis, et jalgratturitel on palju ohutum sõita tee peal autode keskel, kui tee kõrvale ehitatud jalgratta- ja kõnniteel või kergliiklusteel. See on küll minu meelest täiesti äraspidine arusaam.
Aitäh! Jürgen Ligil on samuti õigus repliigiks, kuna tema nime mainiti. Palun!
Aitäh! Ma pean ütlema, et eelkõneleja solvas selle sõnavõtuga mind kui harrastusratturit. Päriselt! See inimene, kes teab, kuidas tegelikult jalgrattasporti harrastatakse, ei kujuta ettegi, et Tanel Kangertit sunnitaks sõitma lapsevankrite ja jalutajate vahel. Ja ega tavaline harrastaja ei ole ka mitu korda aeglasem, ta on 10 km/h aeglasem. See on kõige ohtlikum mõte, mis üldse jalgratturile välja saab mõelda – sundida ta jalutajate ja koertega ühele rajale. Jah, maanteel, tänaval, sõiduteel on võimalik ellu jääda. Aga seal [jalutajate vahel] ei ole võimalik ellu jääda.
Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Eelnõu kohta on esitatud 15 muudatusettepanekut ja me vaatame need üheskoos läbi. Esimese muudatusettepaneku on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Kalvi Kõva, palun!
Me hääletame seda muudatusettepanekut. Austatud Riigikogu, panen hääletusele esimese muudatusettepaneku, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Muudatusettepaneku poolt hääletas 19 Riigikogu liiget, vastu 55, erapooletuid oli 2. Ettepanek ei leidnud toetust.
Teise muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Kolmanda muudatusettepaneku on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Kalvi Kõva, palun!
Aitäh! Me hääletame seda muudatusettepanekut. Head kolleegid, kas on vaja saalikutsungit? Keegi ei nõua seda. Austatud Riigikogu, panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Ettepaneku poolt hääletas 21 Riigikogu liiget, vastu 60, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Neljanda muudatusettepaneku on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Kalvi Kõva, palun!
Austatud Riigikogu, panen hääletusele neljanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Ettepaneku poolt hääletas 20 Riigikogu liiget, vastu 58, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Viienda muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Ka kuuenda muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Seitsmenda muudatusettepaneku on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Kalvi Kõva, palun!
Austatud Riigikogu, panen hääletusele seitsmenda muudatusettepaneku, mille on teinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Ettepaneku poolt hääletas 21 Riigikogu liiget, vastu 56, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Kaheksanda muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Üheksanda muudatusettepaneku on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata, ettepanek ei kuulu ka hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Kümnenda muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. 11. muudatusettepaneku on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda osaliselt. 12. muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Ka 13. muudatusettepaneku on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. 14. muudatusettepanekugi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. 15. muudatusettepanek on samuti majanduskomisjoni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult.
Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni seisukoht on eelnõu 191 teine lugemine lõpetada. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on teinud ettepaneku liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 191 teisel lugemisel katkestada ja me läheme selle muudatusettepaneku hääletamise juurde.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 191 teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Katkestamise ettepaneku poolt hääletas 32 Riigikogu liiget, vastu 58, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Seega on teine lugemine lõpetatud ja tänane esimene päevakorrapunkt menetletud.
Tähelepanu, head kolleegid, läheme edasi. Teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Vietnami Sotsialistliku Vabariigi vahelise investeeringute kaitse lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu 246 esimene lugemine. Palun ettekandjaks välisminister Urmas Reinsalu.
Aitäh! Austatud kõrge koja liikmed! Vabariigi Valitsus on kõrgele kojale esitanud arutamiseks ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Vietnami Sotsialistliku Vabariigi vahelise investeeringute kaitse lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu ja palub toetust selle jõustamiseks ja rahvusvahelise leppega ühinemise heakskiitmiseks. Selle lepingu jõustumisega lõpeks 11. veebruaril 2012 jõustunud Eesti ja Vietnami vaheline investeeringute soodustamise ja kaitse leping ning selle protokoll automaatselt. See aitab kindlasti laiemas plaanis kaasa kogu Euroopa, sh Eesti majandushuvide paremale kaitsele ja kaubavahetusele maailmas. Aitäh!
Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma ei saanud praegu aru meie sotsialistide demaršist saalist. Kas see on mingil määral seotud ka Vietnami Sotsialistliku Vabariigiga ning kas on võib-olla uued teadmised, et kui nad investeerivad, siis on nad teel kapitalismi poole ning sellepärast nad korraldasidki sellise näitliku demarši siit saalist, et Vietnami Sotsialistlik Vabariik on valel teel?
Aitäh! Ei, see ei ole seotud Vietnami Sotsialistliku Vabariigiga. Täna on nimelt Heljo Pikhofil sünnipäev ja kõigil on võimalus saada sotside fraktsioonis klaasike kihisevat. (Naer saalis.)
Aitäh, lugupeetud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ma palun ettekandjaks väliskomisjoni liikme Maria Jufereva-Skuratovski.
Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus algatas antud eelnõu k.a 21. septembril. Riigikogu juhatuse otsusega määrati juhtivkomisjoniks väliskomisjon. Riigikogu väliskomisjon arutas eelnõu ettevalmistamist esimeseks lugemiseks oma 13. oktoobri istungil. Eelnõu arutelul andis ülevaate eelnõu sisust ja eesmärkidest välisminister Urmas Reinsalu. Väliskomisjon tegi konsensuslikult järgmised menetluslikud otsused. Ettepanek on võtta eelnõu 246 Riigikogu täiskogu päevakorda esimeseks lugemiseks kolmapäeval, 21. oktoobril. Komisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Aitäh!
Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Kas fraktsioonidel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 246 esimene lugemine lõpetada. Oleme esimese lugemise lõpetanud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 4. novembri kell 17.15. Teine päevakorrapunkt on käsitletud.
Läheme edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse, kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu 241 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks siseminister Mart Helme.
Lühidalt tuletan Riigikogu liikmetele meelde esimese lugemise protseduurikat. Kõigepealt on algataja tutvustav sõnavõtt. Seejärel on kaasettekandja, kelleks täna on põhiseaduskomisjoni aseesimees Lauri Läänemets, kaasettekanne. Igal Riigikogu liikmel on võimalus esitada kaks küsimust kohalt, kuni üks minut on küsimuse esitamise aeg. Juhin tähelepanu, head kolleegid, et püüame oma küsimuse mahutada ühe minuti sisse. Sageli on nii, et küsimuse sissejuhatav osa võtab minuti ja küsimuse esitamine algab pärast minuti möödumist. Püüame seda praktikat muuta nii, et see oleks kooskõlas kodu- ja töökorra seadusega. Loomulikult on Riigikogu liikmete vaba valik see, kas nad esitavad mõlemad küsimused ühele ettekandjale või mõlemale ettekandjale ühe küsimuse. Nii. Ma usun, et ma olen piisavalt tutvustanud päevakorrapunkti menetlemise korda ja härra siseminister saab asuda eelnõu tutvustama. Palun!
Ma palun vabandust, ma arvasin, et eelmise punktiga läheb mõni minut kauem. Kuna inimesed on kõik sellised, et mis ühest otsast sisse läheb, peab teisest välja ka tulema, siis oli mul vaja tualetti minna. Väga vabandan!
Te ei pea sugugi vabandama, härra minister. See aeg kulus meil marjaks ära kodukorra tutvustamiseks.
No näed! Nii, aga asume asja kallale. Ma nüüd natukene siin ... Mul on terve hulk asju.
Jaa, 241, aga kuna mul oli siia päeva jooksul kogunenud ka terve hulk muid pabereid, siis ma pidin natukene lappama.
Aga mida see eelnõu endast kujutab? See kujutab endast eelnõu, mis on mõeldud välismaalaste seaduse ja sellega kaasnevate teiste seaduste muutmiseks. Igal niisugusel muudatusel on loomulikult oma põhjused ja oma eesmärk. Eelnõu eesmärk on korrastada välismaalaste Eestis viibimise, õppimise ja töötamise tingimusi. Loomulikult arvestab see ka vajadust kaitsta Eesti kohalikku tööjõuturgu ning hoida ära õpi- ja töörände ebasoovitavad mõjud majandusele, avalikule korrale ja riigi julgeolekule.
Mis on see põhjus, miks me selle juurde peame tulema? Põhjus on väga lihtne. Eesti on elukvaliteedi tõusmise tõttu muutunud väljaränderiigist sihtriigiks. See tähendab seda, et kuigi meil on loomulikult teatud verevahetus ja Eestist lahkub inimesi – lahkujad on teatavasti eri kategooriatest –, siis samal ajal on Eesti sihtriik ja meile tulevad inimesed nii Euroopa Liidust kui ka kolmandatest riikidest. Kolmandatest riikidest Eestisse tulijad on väga sageli nii palga kui ka töötingimuste suhtes vähem nõudlikud, kui on Euroopa Liidu sees liikuvad inimesed või ka Eesti enda kodanikud ja alalised elanikud. Sellest tulenevalt on lühiajalise töötamise taotluste arv alates 2016. aastast väga kiiresti tõusnud. Väga kiiresti on kasvanud ka ebaseadusliku töötamise juhtumite arv ning skeemitamine töötingimuste ja palgakriteeriumide järgimisel. Kõrgena on viimastel aastatel püsinud ka õppimise eesmärgil antavate tähtajaliste elamislubade taotluste hulk. Sealjuures on jätkuvalt kasvanud õpirände ja pere kaasatoomise võimaluse kasutamine just rände- ja julgeolekuriskiga kolmandate riikide kodanike puhul. Seaduslikku alust õpirändeks kasutatakse hariduse omandamise asemel tihtipeale Schengeni alale pääsemiseks ning siit potentsiaalselt teistesse Schengeni riikidesse liikumiseks või siia püsivalt elama asumiseks.
Seetõttu ongi eelnõu muudatuste eesmärgid järgmised: esiteks, pidurdada riskiriikidest pärit kogukondade suurenemist; teiseks, ennetada olukordi, kus õpirände tegelik eesmärk ei ole mitte hariduse omandamine, vaid Schengeni alale pääsemine ja siin püsivalt elama asumine; kolmas eesmärk on kaitsta kohalikku tööturgu ja vähendada tööpuudust kohalike elanike seas; neljas on tõkestada välismaalaste töötamise regulatsiooni väärkasutamist ja soodustada ausat konkurentsi.
Missugused on peamised muudatused? Proovin teha lühidalt, kuna ma näen, et küsimusi on väga palju, ja ma kardan, et neid tuleb veelgi rohkem ja kõik kasutavad oma küsimisvõimalust maksimaalselt. Seetõttu jätan ruumi ka küsimustele vastamiseks, et mitte kogu aeg ühte ja sama korrata.
Kõigepealt pererännet puudutavad muudatused. Edaspidi ei anta pereliikmetele viisat Eestis õppiva või lühiajaliselt töötava välismaalasega samadel tingimustel. Viisa on ajutine viibimisalus ja viisa saanud välismaalane ja tema pereliikmed peavad ajutise viibimisaja lõppedes Eestist lahkuma. Pereliikmetele viisa andmine samadel tingimustel kui välismaalastele pole põhjendatud, sest pereelu saab välismaalane elada oma päritoluriigis, siin viibib ta ajutiselt ja seetõttu on tal siin ka teised tingimused ja reeglid. Riigil ei ole õige soodustada ajutise viibimisalusega pereliikmete Eestisse kolimist, kui riigil puuduvad nii teenuste osutamise ja ravikindlustuse andmise võimekus, lasteaia- ja koolikohad kui ka võimalus lubada viibimisaluse muutumist, sest töötamiseks elamislubade andmist piirab sisserände piirarv. Kuid on ka erandeid. Erandeid tehakse üksikvanemale, akadeemilisele töötajale, teadus- ja arendustegevuse eesmärgil töötavale inimesele, ettevõtte sees üle viidud töötajale ja doktorandile.
Täpsustatakse välismaalasi õppima kutsuvale kõrgkoolile esitatavaid nõudeid. See on väga oluline. Sätestatakse, et välismaalasele viisa ja elamisloa andmise puhul on vajalik, et kõrgkoolil oleks olemas vastav institutsionaalne akrediteering. Meil on tegutsenud õppeasutusi, millel see on puudunud, ja praeguseks on üks õppeasutus ka suletud. Kõrgharidusseaduses sätestatakse kõrgkoolidele kohustus nõuda võõrkeelsetel õppekavadel õppivatelt välismaalastelt õppekulude hüvitamist. See on vajalik selleks, et meie oma inimesed saaksid jätkata tasuta õppimist. Õppimiseks antud tähtajalise elamisloa kehtivus lõpeb, kui välismaalane katkestab õpingud või jätab õppekava täitmata. Võin teile oma praktikast kinnitada, et õppekavade täitmata jätmine või õpingute katkestamine ei ole sugugi mitte haruldane, kuid praegu ei too see kaasa Eestist lahkumise kohustust. Samuti lõpeb välismaalase pereliikme, abikaasa või lähedase sugulase elamisluba 30 päeva pärast abikaasa õpingute katkestamist, nii nagu 30 päeva jooksul pärast õpingute katkestamist peab Eestist lahkuma ka senine õppur.
Välismaalased, kes on asunud Eestisse elama õppimise eesmärgil ja on õpingud lõpetanud, ei saa kohe taotleda elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks. Püsivalt Eestisse elama asumisele peab eelnema kas töötamiseks või ettevõtluseks antud elamisluba, erandiks on doktoriõppe lõpetanud välismaalased. Tähtajalise elamisloa õppimise jaoks saanud välismaalased ei saa taotleda ka vajaduspõhist õppetoetust. Õppimise jaoks elamisloa andmise üks tingimusi on, et välismaalasel peab olema piisav legaalne sissetulek, mis võimaldaks tema ja ka tema perekonnaliikmete toimetulekut Eestis, välistamaks olukorda, kus välismaalase toimetulek sõltub riigi sotsiaalkindlustusmeetmetest.
Nüüd mõned märkused ka töörände kohta. Välismaalane saab lühiajaliselt töötada ainult pikaajalise viisa ehk D-viisa alusel, Eestisse tulla ja 30 päeva töötada muu viibimisaluse ehk C-viisa või viisavabaduse alusel, seejärel tuleb aga taotleda pikaajalist viisat. Muutuse eesmärk on suunata tööandjaid eelistama Eesti elanikest tööjõudu ja vältida olukorda, kus tööandjal on mugav võtta majanduskriisi tingimustes tööle viisavabalt Eestisse tulnud välismaalane, skeemitada töötamise tingimuste ja palgakriteeriumidega ning saavutada seeläbi ebaaus konkurentsieelis. Erandid tehakse töötamisele hooajatöötajana (see tuleneb direktiivist), õpetajana, akadeemilise töötajana või teadlasena [nõuetele vastavas õppeasutuses] või teadus- ja arendusasutuses või töötamisele noorsootöötajana. Hooajatöötajana töötamise lubatud aeg lüheneb ajutiselt, kuni 30. aprillini 2026, kuue kuuni. Muudatus on kõige vahetumalt seotud koroonaga, majanduskriisiga ja praegu väga kiiresti kerkinud kohaliku tööpuudusega.
Kehtestatakse palgakriteerium hooajatöötajatele, mis tähendab, et tööandja on kohustatud maksma hooajatöötajale tasu, mille suurus on vähemalt võrdne Statistikaameti viimati avaldatud vastava hooajalise tegevusala Eesti aasta keskmise brutokuupalgaga. Eri valdkondades on see erinev. Kõige madalam on see toidu ja joogi serveerimises ehk teeninduse valdkonnas, kus keskmine palk on 880 eurot kuus, ja kõige suurem on see taime- ja loomakasvatuses, jahinduses ja neid teenindavatel tegevusaladel, kus see on 1044 eurot kuus.
Lõpetuseks. Välismaalase tohib edaspidi nii lühiajalise töötamise kui ka elamisloa alusel töötamise korral tööle võtta vaid täistööajaga. Ei ole põhjendatud välismaalase toomine Eestisse tööle, kui töö on vaid osaajaga, eriti arvestades seda, et välismaalane peab Eestis ülal pidama nii ennast kui tihti ka oma perekonda. Erand tehakse järgmistele töötamise kategooriatele: töötamisele õpetajana, akadeemilise töötajana või teadlasena Eesti õigusaktidega kehtestatud nõuetele vastavas õppeasutuses või teadus- ja arendusasutuses. Minu poolt sissejuhatuseks kõik.
Aitäh! Austatud minister, teile on ka küsimusi. Heidy Purga, palun!
Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Selle kobarseaduse üldine foon annab, vaatamata meie ülikoolide ühisele pingutusele hoida ning ka iga päev luua tasemel rahvusvahelist õpikeskkonda, väga ühese ja diskrimineeriva signaali. Esiteks, välistudengid ei ole siia oodatud. Teiseks, nad ei tohiks siin eriti tööd teha, kuigi uuringud näitavad, et tööturul osalemine just integreerib ühiskonda palju kiiremini. Kolmandaks, välistudengi perekonda me siia ei soovi, õigemini teie ei soovi, kuigi suur osa magistriõppes osalevatest tudengitest on n-ö elukestva õppeprogrammi näited ning juba selles eas, kus perekond on loodud, või siis on tegemist väga silmapaistvate spetsialistidega. Neljandaks, kui välistudengite osakaal selle seadusemuudatuse järel drastiliselt kukub, siis kuidas teie arvates peaksid ülikoolid oma senist tegevust nii lühikese aja jooksul ümber korraldama? Mulle jääb selgusetuks, millist probleemi eelnõuga püütakse lahendada ning omakorda, milliseid uusi probleeme see diskrimineeriva loomuga seadusemuudatus juurde tekitab.
Aitäh! See ei tekita mingeid probleeme juurde, probleemid on välja mõeldud. Ma soovitan teil tutvuda ühe dokumendiga. Te võite paluda, et teile saadetakse Siseministeeriumist selline kena dokument nagu "12 müüti välismaalaste Eestis viibimise, õppimise ja töötamise kohta", mis enamiku kõikidest nendest väidetest, mis teie arvukates küsimustes sisaldusid, ümber lükkab.
Eesti ei tõrju välisüliõpilasi. Eesti tegeleb kolmandatest riikidest pärit üliõpilaste siin õppimise reguleerimisega, mis on hoopis midagi muud. Eesti on avatud kõikidele siia Euroopa Liidust õppima tulijatele. Meil õpib praegu jooksvalt umbes 2000 inimest Euroopa Liidu riikidest, kõige rohkem Soomest. Ma arvan, et 2000 inimest on üsna suur arv. Kui me vaatame kolmandaid riike, siis sealt on jooksvalt (need arvud loomulikult varieeruvad) umbes 3000 üliõpilast. Probleem ongi nende kolmandatest riikidest pärit üliõpilastega, kes statistika kohaselt päris arvestataval määral (kui mälu mind ei peta, siis umbes 10% neist) katkestavad oma õpingud, aga nad on juba siin legaliseerunud, nad kas lähevad siit edasi mõnda kolmandasse riiki Schengeni alal või jäävad siia. Sageli on nad toonud selle lühikese aja jooksul, mis nad on siin n‑ö õppinud, siia ka oma perekonna. Perekonna mõiste on paljudel puhkudel hoopis midagi muud kui meil, see tähendab ka vendi, õdesid, nende lapsi jne. Meil on tekkinud üpriski suured seni mitteesindatute kogukonnad, mis on juba muutunud isetekkeliseks. See tähendab, et ei vajatagi enam õppimise või töötamise ettekäänet, vaid need kogukonnad täienevad põhimõtteliselt n-ö perekondade ühinemise nime all üha uute ja uute liikmetega. Pluss see, et need uued kogukonnad on siin loonud hulgaliselt ka firmasid, mis sageli on küll suhteliselt fiktiivsed, ja nad toovad oma kaasmaalasi siia ka tööjõu toomise ettekäändel.
Me tegeleme selle kõige korrastamisega, selles ei ole mitte midagi diskrimineerivat, selles ei ole mitte midagi ksenofoobset. Riik peab käituma riigina ja antud juhul on Eesti riik selle siiani tegemata jätnud. Praegu me püüame tekitada olukorda, kus riik käitub riigina, kontrollib rändeprotsesse. Siin ei ole mitte midagi diskrimineerivat. Kõikides normaalsetes riikides on seesugused poliitikad ja seadused ammu-ammu välja töötatud. Eks proovige mõnes vanas riigis ennast illegaalina kuidagi paika loksutada. No ega see hästi ei õnnestu.
Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Iga muudatus, mis tehakse, on ikkagi eesmärgiga, et Eesti elu läheks paremaks, et me oleksime Eestis atraktiivsed, et me ei muutuks ääremaaks, et meid ei tõugataks kuidagi eemale. Öelge palun, mis probleemi tahetakse selle eelnõuga muuta. Kas on analüüsitud, et kui need muudatused sisse viiakse, kas see ei tekita veel suuremaid probleeme ja muresid? Mida see tegelikult kokkuvõttes Eestile, Eesti mainele ja atraktiivsusele võib kaasa tuua?
Vaadake, Eesti on piiririik ja me oleme võtnud endale kohustuse kaitsta oma piiri. Schengeni lepingu kohaselt oleme võtnud endale kohustuse kontrollida kõiki inimesi, kes Schengeni alale sisenevad. Seaduseelnõu tegeleb sellega, et me seda kontrolli Schengeni alale sisenemise üle parandaksime. Me ei tee mitte midagi, mis muudaks Eestit ääremaaks või sulgeks Eestit. Sellised spekulatsioonid ja väited on lihtsalt alusetud. Me täpsustame Schengeni alale sisenemise kontrollimehhanisme.
Aitäh! Lugupeetud minister! Igal seaduseelnõul on oma taust ja käesolevale menetlemisele on eelnenud teie varasemad väljaütlemised välistööjõu, välisüliõpilaste ja ülikoolide kohta. Mul on piinlik, aga ma tsiteerin. Aastal 2018 esinesite te avaldusega, et kui neile vastu pead koputada, kõmiseb seal nagu õõnespuit – te kirjeldasite nii teise nahavärvusega välisüliõpilasi, keda te ise õpetasite. Te olete nimetanud ülikoole ka migratsioonipumbaks, ehkki rahvusvahelistumine on olnud ülikoolide edulugu ja Eesti riigi mainekujundus. No mis mainest me täna enam räägime! Eelnevalt on ju väljapoole ja välistudengitele saadetud sõnum, et nad ei ole Eestisse oodatud. Kas te võiksite täna ministrina Riigikogu ees nende ja teiste varasemate väljaütlemiste eest vabandust paluda ja need tagasi võtta?
Mul ei ole millegi eest vabandust paluda. Nii nagu tavaliselt on kõik minu ütlused kontekstist välja kistud. See õõnespuit, see oli pikem lause. Aga tervet lauset ei võeta välja. Ma ütlesin, et kui te koputate mõnele meie üliõpilasele vastu pead, kes ei ole oma programme korralikult täitnud – ma loomulikult praegu aastatetagust ütlust ei tsiteeri peast täpselt –, siis see kõlab nagu vastu puud koputamine, aga kui te koputate vastu pead neile, kes tulevad siia ilma igasuguse kvalifikatsioonita, arusaamatute diplomite alusel, siis see kõlab nagu õõnespuit. See ei ole rassistlik, see ei ole ksenofoobne, see kirjeldab seda, kuidas nad tõmbavad alla meie ülikoolide õppetaset. Ma olen ise sellega vaeva näinud. Kui sul on grupis üliõpilased, kelle puhul on arusaamatu, kuidas nad on saanud siia sattuda, kui nad mitte millestki aru ei saa, nende inglise keele oskus on allapoole igasugust arvestust, siis tekib küsimus, kas ma olen lasteaias või ma olen õppejõutoolis. See on kogu selle asja kontekst. Kui sellest ei ole võimalik aru saada, siis see on lihtsalt pahatahtlik.
Ja mingi suletus ja Eesti maine kahjustamine – teate, lõpetage ära see Eesti maine kahjustamise jutt. See on see elevandijutt, teate küll: sakslane mõtleb, kui palju sellest vorsti saab, ja venelane mõtleb, kui palju sellest seda ja teist saab, aga eestlane mõtleb, et ei tea, mida see elevant minust mõtleb. Vaat, ärge mõelge niimoodi, mida see elevant minust mõtleb. Mõelge selle peale, et meil on riik ja riik peab käituma riigina. Migratsioon ei saa olla kontrollimatu protsess. Miks meil on välismaalaste seadus? Miks meil on politsei? Miks meil on piirivalve? Miks meil on piirikontroll? Aga selleks, et migratsioon ei oleks kontrollimatu protsess. Väga lihtne.
Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Teie sõnavõtust kõlas läbi võib-olla uus perekonna definitsioon, mis defineerib perekonnana üksikvanema. See puudutas seda, kuidas saab pereliikmeid kaasa võtta, kui tegemist on üksikvanemaga. Aga te olete väga selge ja kõva häälega öelnud, et te püüate eestimaalastele säilitada töökohti sellega, et välismaalased siin ei töötaks. Samasugune aktsioon käis suvel maasikakasvatuses ja põllumajanduses, kui te kaitsesite seda ja kõik eestlased pidid sinna tööle minema. Lõpptulemus on see, et maasikakasvatajatele on tekitatud korvamatu kahju, sest saaki ei olnud võimalik koguda. Kuidas on võimalik uskuda teie sõnu siin puldis, et see peaks eestlastele tagama töökohad ja ettevõtted ei saa kahju?
Aga seaduseelnõu ei ole uskumise küsimus, seaduseelnõu on vastuvõtmise ning selle rakendamise ja täitmise küsimus. Siin ei ole usuga midagi pistmist.
Aitäh! Võiks muidugi pikalt vaielda selle eelnõu sisu ja eesmärkide üle, aga ma saan aru, et ega teid väga ei huvita kolleeg Kivi küsitu. Teil oli veel karmimaid sõnavõtte sellel koosolekul. Ma saan aru, et teie jaoks perekonnad ongi erinevad. Ühed perekonnad on need, kes õpivad, ja teised perekonnad on need, kes kusagil koos elavad, ja jumala eest, ärge neid kokku laske. Aga ma küsin selle kohta, millised riigid teie hinnangul on need – mitte Euroopa Liidu, vaid kolmandad riigid –, kust inimesed võivad tulla Eestisse õppima, ja millised riigid on need, kust ei või tulla. Äkki te annate ammendava loetelu, et saaksime teada, milliseid riike ülikoolid võivad sihtida.
Aitäh! Väga sümpaatne, jah, väga sümpaatne. Koonduslaagri poole sillutate teie teed, Reformierakond sillutab koonduslaagri poole teed oma vihakõneseadusega, mille te eile või üleeile sisse andsite. See on koonduslaagrite poole tee sillutamine. Minul ei ole koonduslaagritega mitte midagi pistmist. Reformierakond sillutab teed vaikivasse ajastusse ja vaikivast ajastust koonduslaagritesse. See oli vastus teie küsimuse inkrimineerivale osale, mis ei olnud küsimus, vaid kommentaar.
Nüüd küsimus, missugused need riigid on. Eesti ei pane oma piire kinni mitte ühegi riigi kodanikele. Kui te ei ole sellest aru saanud seda eelnõu lugedes, siis on kahju. Aga mõtteprotsessi tööle lülitada ei ole kunagi hilja. Lülitage see sisse ja lugege eelnõu veel kord läbi. Mitte ühegi riigi kodanike ees Eesti oma piire lukku ei pane. Küll võtab Eesti väljastpoolt Euroopa Liitu tulevate üliõpilaste ja töötajate riiki saabumise, siin töötamise ja õppimise tingimused senisest tugevama ja täpsema kontrolli alla. See on seaduseelnõu sisu. Kui sellest on raske aru saada, siis ma ei saa aidata.
Aitäh, hea juhataja! Härra Helme! Idapartnerluse programm on aastaid kestnud ja selle kaudu on Eesti oma välispoliitilisi eesmärke osaliselt teostanud. Selle programmi üheks osaks on Eestisse tudengite kutsumine nendest riikidest, kus on oluline saada vaadet lääneliku ühiskonna toimimisele. Nende riikide hulgas on Ukraina, Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan, Valgevene. Eesti on seda võimalust neile pakkunud. Selleks, et neil selline võimalus oleks, on neil loomulikult olnud võimalik kasutada stipendiumi, neile on makstud stipendiumi, nad ei ole pidanud tasuma õppemaksu. Selle eelnõu § 2 lõpetab selle võimaluse ära. Sellisel kujul idapartnerluse programmi stipendiumide maksmine ei ole teie ettepaneku kohaselt enam võimalik. Miks?
Ma ütleksin niimoodi, et igasugused vahetusprogrammid kestavad edasi, kõik Erasmuse ja muud vahetusüliõpilaste programmid kestavad edasi. See ei puuduta absoluutselt vahetusüliõpilasi ja vahetusüliõpilaste tasuta õppimist. Sellega ei ole siin mitte midagi pistmist, see on täiesti vale arusaam.
Aitäh, hea juhataja! Härra Helme! Rääkisite oma sõnavõtu alguses, et Eestist on saanud rände sihtriik. Ma arvan, et selle eelnõuga me astume pika sammu selles suunas, et Eestist saaks rände lähteriik. Sõnum, mis siit välja tuleb, on ju ühene: talendid ei ole teretulnud, pigem on sihuke tõrjuv hoiak. Ilmselt ei ole te kohtunud ülikoolidega, ilmselt ei ole te kohtunud üliõpilaste esindusega, kes kõik on näinud, et see eelnõu on selgelt diskrimineeriv ega aita mingit probleemi lahendada. Kui ma vaatasin eelnõu eesmärke, mis küll seletuskirjas on teised kui need, mis teie ette lugesite, siis siin on esimesena kirjas, et eesmärk on korrastada töötamise reegleid, arvestades majanduse ja tööturu arengujooni. Kuidas see eelnõu nüüd ikkagi muutunud töösuhetele ja talentide ligimeelitamisele kaasa aitab?
Me oleme ilmselt lugenud täiesti erinevaid eelnõusid. See eelnõu ei takista ühegi talendi saabumist Eestisse. Kust te seda võtate? Iga talent saab Eestisse tulla teatud tingimustel ja need tingimused on siin eelnõus loetletud täiesti selgelt ja ühemõtteliselt: palun tule Eestisse õppima, õpi korralikult, ära kuku ülikoolist välja, taga see, et sul on enda ülalpidamiseks olemas raha, ükskõik, kas see raha tuleb sinu sugulastelt, kas see raha tuleb sinu enda säästudest või see raha tuleb pangalaenust või see raha tuleb veel kusagilt, ma ei tea, sponsoritelt, stipendiumidest. Palun, talent, tule ja õpi! Aga ei ole niimoodi, et üle terve maailma tulevad siia üliõpilased ja ootavadki Eestilt, et makske meile meie õppimine kinni, me oleme talendid, mis sellest, et me kahe kuu pärast ülikoolist välja kukume. Me loeme erinevaid eelnõusid. Teie loete ühte eelnõu, ma ei tea, see on ilmselt kuskil Reformierakonna tagatoas sündinud, ja mina loen seda eelnõu, mille meie välja töötasime.
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea härra Helme! Kuigi sa Hanno Pevkuri küsimusele vastasid umbes nii, nagu sa oleksid esimest korda elus selle mõtte peale tulnud, et mingist riigist ei tohi siia tulla, siiski sa ise sissejuhatavas sõnavõtus nimetasid, et selle eelnõu eesmärk on riskiriikidest tulevatele inimestele silm peale panna või neid pidurdada. Mina tahangi küsida sinu käest väga konkreetselt, millised on need riskiriigid. Näiteks, kas Rootsi on ka riskiriik või kas mõni teine on? Aga ole nüüd hästi konkreetne, anna meile nimekiri: riskiriigid, kelle eest me peame ennast kaitsma.
Need piirkonnad planeedil Maa, kust terrorism, aga mitte ainult terrorism, vaid ka inimsmugeldamine, narkosmugeldamine, illegaalne relvakaubandus lähtuvad, on meile kõigile teada. Ma nüüd sellele libedale teele ei lähe, et ma siit puldist hakkaksin üksikuid riike üles lugema ja siis hakkaksin saama protestikirju mõnest saatkonnast või ei tea kust kohast veel. Ma ei loe neid üles. Ma ütlesin ka komisjonis, kui ma eelnõu tutvustasin, et selleks on meil teised organid, ja soovitasin (minu andmetel on seda soovitust vist isegi juba kuulda võetud) kohtuda mõne meie organisatsiooni esindajatega, kes selgitaksid oma vaadet, oma kogemust, oma teadmist riskiriikide, nende kodanike ja nende kodanike kogukondade kohta Eestis. Palun, võite seda teha ka fraktsioonide kaupa. Ma olen täiesti kindel, et meie vastutavad ametiisikud tulevad ja räägivad teile üksikasjalisemalt, ilma et see tekitaks mingit ühiskondlikku ažiotaaži.
Aitäh! Härra Helme! See ei ole esimene kord, kui te ei orienteeru iseenda esitatud eelnõudes ja oma haldusala baasseadustes. Kui me räägime sellest, millised talendid ei ole selle eelnõu järgi teretulnud, siis näiteks last rinnaga toitev välistudeng, kui teine vanem on ka olemas, ei saa Eestisse tulla, sest selle eelnõu kohaselt ei saa ta oma last kaasa võtta. Minu küsimus puudutabki laste õigusi. Vastavalt lapse õiguste konventsioonile tuleb riikidel kõikides haldusotsustes seada esikohale lapse huvid. Sellises olukorras, kus teine vanem võib küll olemas olla ja osaleda lapse kasvatamisel, aga lapse temaga jäämine ei ole lapse parimates huvides, millisel viisil selles kontekstis see säte või need sätted, mis seda teemat siin eelnõus puudutavad, on kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooniga?
Nad on täpselt selles osas kooskõlas, nagu Eesti Vabariik on nendele konventsioonidele oma allkirja andnud. Kõikidel puhkudel – ja see on väga oluline, ennetan jälle kõikvõimalikke inkrimineerivaid küsimusi – on Eesti Vabariigis olemas viisa taotlemise kord, elamisloa taotlemise kord, tööloa taotlemise kord. Kõik need inimesed, kes ei saa õpirände raames siia tulla, saavad taotleda viisat, elamisluba ja kõike muud teises Eesti Vabariigi seadustes ettenähtud korras. See ongi vastus sellele küsimusele.
Aitäh! Rahvuslikult mõtlevad eestlased on viimasel ajal õppinud väga soojalt suhtuma ukrainlastesse. Väga tugev stiimul on siinjuures olnud see, et Venemaa ametlik poliitika neid annekteerib, okupeerib ja demoniseerib. Teiega on asi läinud vastupidises suunas. Seda küsis teilt äsja ka üks Euroopa juhtivaid kanaleid, et miks teid nii õudselt häirivad ukrainlased. Palun öelge, kuidas see teiega on niimoodi läinud. Üldiselt peaksid valitsuse liikmed olema võtnud hoiaku, et ukrainlased on kannatav rahvas, et neid tuleks Eestis integreerida, saata eesti koolidesse ja aidata seda rahvust nende raskel ajal. Kirjeldage, kuidas on sündinud selline tõrjuv ja vihkav hoiak teie peas.
No küll teie ikka oskate minu hinge ja minu ajusse näha. Vihkav hoiak – lõpetage ära sellised jutud. Kui mitu miljonit me peaksime vastu võtma ja integreerima? Kui mitu miljonit? Äkki keegi siin saalis opositsiooni poole pealt ütleb: kui mitu miljonit immigranti, võõrtöölist – ükskõik, mis nime me neile anname – peaks Eesti vastu võtma, et te rahul oleksite? Kui mitu miljonit? Öelge mulle see number välja, siis ma tean, siis ma ütlen, kas see on minu jaoks vastuvõetav või ei ole. Kui me räägime 1000-st, siis see on üks asi. Kui me räägime 100 000-st, siis see on teine asi. Kui me räägime ajutisest tööjõust, siis see on üks asi. Kui me räägime tööjõust, mis tuleb ajutiselt, aga jääb alaliselt, siis see on kolmas asi. Sellega see eelnõu tegeleb. Ehkki te kangekaelselt keeldute seda tunnistamast, et see eelnõu sellega tegeleb, ja räägite mingist vihkamisest ja ma ei tea ... Võiks emotsiooni selles mõttes maha tõmmata.
Aitäh! Selle eelnõu seletuskirjast ma loen, et eelnõul on kaks peamist eesmärki. Ja siis on laiem eesmärk: aidata saavutada riiklikke eesmärke pidevalt muutuvas keskkonnas, arvestades ülemaailmseid ja regionaalseid protsesse. Mis asjad need riiklikud eesmärgid on, mida te muutuvas keskkonnas selle eelnõuga taotlete?
Riiklik eesmärk on sätestatud muide Eesti Vabariigi põhiseaduses, põhiseadus ütleb, mis on Eesti riigi eesmärk. Riiklik eesmärk on tagada see, et Eesti jääks rahvusriigiks sellisel kujul, nagu ta praegu on, ei muutuks rände sihtmaaks ulatuses, mis Eesti riigi kestmist võib kahjustada. See ongi see põhiline eesmärk.
Suur tänu, hea juhataja! Härra Helme! Oma sissejuhatavas sõnavõtus te ütlesite, et eelnõu esitamise vajadus tuli sellest, et Eesti on jõudnud sellisele kõrgele arengutasemele ja siin on kõrge elukvaliteet. Minu küsimus ongi selles, kas selle eelnõuga me likvideerime selle Eesti elukvaliteedi ja arengutaseme.
Ma ei näe üldse mingit loogikat selles küsimuses. Mida me likvideerime? Me likvideerime seda, et odav tööjõud võtaks kohalikelt töö ära. Jaa, seda me püüame likvideerida. Me püüame tagada seda, et ei oleks võimalik odavat tööjõudu konkurentsieeliste kuritarvitamiseks ära kasutada. Me tahame kehtestada palgakriteeriumist kinnipidamise. Me tahame kehtestada selle, et me teame, kes siia tuleb, mis eesmärgil siia tuleb ja kui kaua siin on. Kui see on väga ksenofoobne ja kuritegelik eesmärk, siis meil on väga erinevad arusaamad. Mis puutub heaolusse, siis mida rohkem on meil odavat tööjõudu, mis tihtipeale töötab ka mustalt, seda halvem on meie elujärg.
Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Kuna selle eelnõuga muudetakse ka kõrgharidusseadust, siis ma küsin niisugust asja: kas kõrgkoolide juhid olid ka kaasatud sellesse kooskõlastusringi ja milliseid seisukohti nad väljendasid selle seaduse väljatöötamise käigus? Kas te võite mõne esile tuua?
Kooskõlastusringi kui niisugust ei olnud. Ei olnud väga teadlikul põhjusel. Põhjus oli see, et on vaja poliitilist kokkulepet nende asjade ärategemiseks. Lõpmatu kooskõlastamisega ei jõuaks me mitte kusagile, sest selge on see, et eri ülikoolidel on täiesti erinevad lähenemised. Eri ülikoolidel on ka täiesti erinevad rahvusvahelised sihid. Meil on mõni ülikool, mis rebib naba paigast ära, et jõuda maailma 100 parima ülikooli hulka ja on selle nimel valmis tegema igasuguseid mööndusi. Meil on ülikoole, mis on selles suhtes tagasihoidlikumate ambitsioonidega. Küsimus ei ole ülikoolides. Küsimus on, veel kord, selles, et riik peab teadma, kes tema territooriumil on ja töötavad, mis põhjusel nad siin on, kas nad on siin legaalselt, kas nad tegelevad legaalse töötamisega või tegelevad nad kuritegeliku äri ajamisega. Riik peab seda teadma. Ja selleks, et riik seda paremini teaks, on seda eelnõu vaja.
Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Minugi küsimus on ajendatud sellestsamast kooskõlastusringist. Enese jaoks üllatusena ei leidnud ma siit kooskõlastusringilt tulnud märkusi ja ka nende seisukohti, keda see eelnõu puudutab. Kas see ignoreeriv seisukoht puudutab üksnes kõrgkoole või te ignoreerisite ka ettevõtjaid, sh iduettevõtjaid ja teisi, keda see eelnõu võib puudutada? Ma arvan, et see oleks täiesti arusaamatu ja täielik pretsedent, kui on üks eelnõu, mille puhul kooskõlastust kui sellist ei peetagi vajalikuks. Mul on palve, et kui ikkagi oli kooskõlastamine, kui seda tegid näiteks kaubandus-tööstuskoda või tööandjate keskliit või näiteks iduettevõtjad – alles me lugesime Äripäevast, et Martin Villig, väga lugupeetud ettevõtja, ütles, et nad leidsid, et mitu kavandatavat seadusemuudatust kahjustaks ebamõistlikult kõiki ettevõtteid, kes värbavad tippspetsialiste –, siis kas te ütleksite, kas te ignoreerisite näiteks Martin Villigu seisukohta ja kas see on selline üldine uus joon valitsuses või on see mingisugune eksimus?
Aitäh! Neid seisukohti on avaldatud siit ja sealt ja kolmandast kohast. Me neid seisukohti jõudumööda kogu aeg ka eelnõu väljatöötamisel arvestasime. Aga veel kord ütlen, et kui me oleks algatanud siin mingisuguse sõna otseses mõttes veetše selle eelnõu üle, siis me ei oleks kuskile jõudnud.
Aitäh! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab väärtuseid. Me meediast kogu aeg loeme, et tegelikult EKRE justkui seisab perede eest ja pere on nagu väga tähtis väärtus, aga samas te tulete meie ette eelnõuga, kus on öeldud, et pereelu saab välismaalane elada tagasipöördumise korral oma päritoluriiki. Ehk tegelikult ei ole pere väärtus välismaalastele, kes siia tulevad. Kuidas te seda vastuolu selgitate? Ja kuidas te selgitate, milline on õige perekond ja milline seda ei ole?
Veel kord: pereliikmetel on võimalik taotleda Eestis viibimist teiste seaduste alusel. Seda esiteks. Teiseks, üliõpilased, kes siia tulevad, on suures osas noored ega ole pereinimesed. Kolmandaks, nad on siin ajutiselt, nad on siin lühikest aega, neid saab külastada ja nemad saavad oma kodumaad külastada. Ei ole niimoodi, et nad just nagu oleks kuskile kongi sisse müüritud ja sealt kolm või ei tea mitu aastat välja ei saa ja sinna sisse ka keegi ei saa. See ei ole nii. See on jällegi selline utreeritud lähenemine, et nüüd perekond on lastud kuskil veega alla. Ei ole. Perekonnaliikmed saavad Eestit külastada, üliõpilased saavad kodumaad külastada. Üliõpilased viibivad siin ajutiselt ja suur osa nendest ei ole pereinimesed. Me näeme, et perekonnaliikmete siia toomist kuritarvitatakse ja sellele tuleb panna piir, see tuleb kontrolli alla võtta. Seda see eelnõu ka teeb.
Tänan! Isana te saate tõenäoliselt aru, et 270 päeva alates 30. aprillist 2022 on see aeg, mil vanem on lahus lapsest, või ütleme teistpidi, laps on lahus vanemast. Kui me räägime lühiajalisest viisast ja toome siia mängu uuesti ÜRO lapse õiguste konventsiooni, millega muuseas on 193 riiki maailmas ühinenud, Eesti nende hulgas, ja ka need nn riskiriigid, mida te siiski ei loetlenud, kusjuures meie oleme võtnud riigina kohustuse – kasutame neid sõnu – positiivselt, humaanselt ja kiiresti tagada perekondade taasühinemine, siis kuidas me seda konventsiooni täidame laste vaatest, aga ka vanemate vaatest?
Me ei riku seda konventsiooni, sest need inimesed ei ole alaliselt siin, need inimesed on siin ajutiselt. Võtame mõne teise näite. Näiteks Ameerika sõdur läheb Afganistani, on üheksa kuud missioonil. Kas ta peaks siis perekonna kaasa võtma, kasarmus elama koos laste ja naisega või kuidas seda siis võtta? Kas see on ka inimõiguste rikkumine? Või võtame inimesed, kes on kuskil ekspeditsioonidel. Võtame meremehed, kes lähevad kusagile, sõidavad Tallinnast Manilasse, on kuude kaupa ära. Kas nad peaks ka oma perekonna kaasa võtma? See on selline utreering, millega me kuigi kaugele ei jõua.
Suur aitäh! Hea minister, mul on küsimus arvude kohta, et saada natukene selgust ja ehk ka avalikkusele üht koma teist öelda. Meil on tavaks saanud teadmine, mida ka väga palju kultiveeritakse, et meie sisseränne on väga väikene, et meil on kvoot – 1314 inimest oli see käesoleval aastal – ja suurest rändest me rääkida ei saa. Samal ajal me teame, et välismaalaste seaduse kohaselt on meil 17 erandit. Me teame, et Euroopa Liidust tulevad inimesed, käivad, tulevad, lähevad, seda me kontrollida ei saa ja see on piiramatu. Me teame, et käesoleval aastal oli meil ajutise töötamise lube välja antud kas 20 000 või 30 000. Kasv on ekspansiivne. Siit küsimus, ka numbriline. Kas on võimalik saada ülevaadet selle kohta, kui suur on olnud kolmandatest riikidest Eestisse sisserännanute hulk käesoleval aastal, kui suur see oli eelmisel aastal ja kui suur see üldse kokku on? Nagu ma ütlesin, ajutisi töötajad on 20 000. Kui palju neid siis üldse kokku on?
No see jooksev statistika mul hetkel lõplikult 2020. aasta kohta puudub, sest esiteks, aasta ei ole lõppenud, teiseks, käesolev aasta on erandlik ja on erandlik seoses koroonaga. Koroona on, nagu te teate, kokku kukutanud nii turismisektori kui ka lennundussektori, aga on pannud väga tõhusa piduri peale ka igasugusele rändele, kaasa arvatud töörändele. Seetõttu mul 2020. aasta numbreid ... Ma võin vaadata, kas mul kuskil midagi leidub. Midagi mul on, statistika huvides võin teile öelda. Võrreldes aastaga 2016, kui kehtivaid lühiajalise töötamise lubasid oli 1. jaanuari seisuga 3751, oli 2019 samal ajal lühiajalise töötamise registris 18 543 kehtivat kannet, ja lühiajalise töötamise registreerimisi oli 2019. aasta lõpuks 32 233. Näete, et kasv on olnud kolossaalne. Kui keegi ütleb, et aga kõik need inimesed on ju siin lühiajaliselt ja lähevad minema, siis vaat selles see probleem ongi, et ei ole lühiajaliselt ega lähe minema. Nad pikendavad oma siinviibimist, toovad siia oma perekonnad. Meil puudub sisuliselt kontroll migratsiooni üle ja see on probleem. 32 000 inimest ei ole mingisugune marginaalne hulk inimesi. (Hääl saalist.) Registreeritud, aga kui palju meil on registreerimata, kui palju meil on viisavabalt Eestisse saabunud inimesi? (Hääl saalist. Juhataja: "Tsss!") Neid on samuti kümneid tuhandeid. Meil on tõsine probleem migratsiooni kontrolli alla võtmisega ja te pusite sellele vastu. See on täiesti arusaamatu. Ma saan aru, et te olete opositsioonis ja peate kaikaid kodarasse loopima. Aga, kulla sõbrad, see on ju teie enda kodumaa hävitamine. Kas te aru ei saa sellest? See on teie enda kodumaa hävitamine! (Hääl saalist.) Jah, Jürgen Ligi teab muidugi kõike paremini, ta on teiselt planeedilt. Aga mina olen sellel planeedil ja selles riigis. (Naer saalis.) Ma tahan, et see riik oleks riik, mida ma õppisin tundma, kui ma olin laps, ja mis on siiani kestnud.
Nii et siin on numbrid. Kui te tahate, siis ma võin tuua teile ka numbreid n-ö eksootiliste riikide kohta. Näiteks on meil tekkinud sellised toredad kogukonnad nagu Kameruni, Nigeeria, Bangladeshi, Ghana, Araabia Ühendemiraatide, Tai, Nepali, Sri Lanka, Malaisia kogukond. Need on kogukonnad, mis ei eksisteerinud veel mõni aasta tagasi, mis on äkitselt, nagu maa alt, välja hüpanud ja kasvavad väga kiiresti. Ma saan aru, et Jevgeni Ossinovski on naljatujus, ma ei tea, võib-olla ta on naerugaasi hinganud seal oma maski taga, aga tegelikult ei ole siin naljakat mitte midagi. Nii et numbrid näitavad: kasv on väga suur ja väga kiire ja selle kasvuga on vaja midagi ette võtta. Vastasel korral me mattume selle alla.
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Mart Helme, aitan teil fookust natukene teise nurga peale seada ja küsin muu küsimuse. Ülikoolide esindajatega kohtumisel väitsid kõik sarnaselt, et liigne reguleerimine ebamäärastel eesmärkidel ei aita mitte ühtegi osapoolt. Igasugune reeglite karmistumine pole antud olukorras hea ja saadab väga tugeva, mingi ebavajaliku signaali, kuna see kobarseadus puudutab ju palju laiemat pilti kui need mõned sihitatud punktid siin, kogu majandust ja muid aspekte. Riigi abi vajatakse hoopis selles kohas näiteks, kuidas atraktiivsetel turgudel õigeid kandidaate leida ja saada selgust, kuidas neid kandidaate siia saada, ning milline oleks kõige parem ja selgem ühine strateegia selleks. Palun tooge mõned positiivsed näited, milline see positiivne plaan oleks.
Milles peab seisnema positiivne plaan selle eelnõu puhul? See eelnõu võtab kontrolli alla kontrollimatuid protsesse. Sellel eelnõul ei ole mingisuguseid positiivseid eesmärke selles tähenduses. Ma toon jälle mõned numbrid. 12% meie üliõpilastest praegu on võõrpäritolu. 12% – kas seda on Eestile palju või vähe? Jällegi: ilu on vaataja silmades. Mina arvan, et seda on palju. Mina arvan, et see protsent võiks olla 5 või 6 ja see oleks täiesti okei. Ma ei arva, et Eesti ülikoolid peavad olema suletud, et siin ei tohi olla ühtegi võõrüliõpilast, et siin ei tohi olla ühtegi võõrkeelset, ütleme, eelkõige ingliskeelset õppekava. Ma ei arva seda. Aga ma arvan, et protsessid peavad olema suunatavad, kontrollitavad. Toon veel ka selle näite. Ma ei julge teile öelda seda ajalõiku, mille vältel me oleme kulutanud ära 3,5 miljonit eurot, selleks et reklaamida Eesti ülikoole maailmas. Ma ei julge öelda, kas see on toimunud ühe või mitme aasta jooksul. Aadu Must on siia tulnud ja võib-olla oskab repliigi korras öelda. Aga me oleme kulutanud miljoneid selle peale, et meile tuleksid võõrüliõpilased õppima. Ma küsin, kas on mõistlik kulutada selleks miljoneid, mida oleks võimalik kulutada teadustöö edendamiseks, projektide käivitamiseks, uuringutulemuste rakenduslikult majandusse toomiseks. Ma ei ole väga veendunud, et see võõrüliõpilaste jahtimisele kulutatud raha on väga mõistlikult kulutatud.
Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Härra siseminister! Kolleeg Signe Kivile te mõni aeg tagasi vastasite või avaldasite muret, et tihti mõistetakse teid valesti, ja siis rääkisite, kuidas te käite, koputate üliõpilastele vastu pead ja hindate nende teadmisi. Selle jutu peale tuli minul hirm nahka. Ma igaks juhuks küsin üle, et keegi teid valesti ei mõistaks. Palun selgitage siseministrina, kuidas see Eesti Vabariigis meil siis nüüd käib. Kas tõesti on ühel inimesel õigus või kellel on õigus minna, koputada kellelegi teisele inimesele vastu pead ja anda tema kohta hinnanguid? Ja kes olete teie, et te ütlete, et teie käite, koputate inimestele vastu pead ja annate nende kohta hinnanguid?
Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma toon paar fakti. Eelmisel aastal, s.o õppeaastal 2018/2019, töötas Eestist pärit üliõpilastest 85% ja välisüliõpilastest 53%. Toongi siin selle välja, et töötavad välisüliõpilased maksid Eesti majandusse, Eesti riigile makse, mis on tegelikult märkimisväärsed. Ma toon teile näiteid: tulumaksu oli 2,4 miljonit ja sotsiaalmaksu 5,6 miljonit. Ei saa ju öelda, et need inimesed tulevad ja teevad midagi halba meie riigile. Ma tahan küsida seda: kas teie arvates – võtame Eestist pärit üliõpilase ja välisriigist tuleva üliõpilase – on neil töötamine keelatud?
Üliõpilane peab eelkõige ikka õppima. See on selge. (Hääl saalist: "Aga kuidas ta ennast majandab?") Kuidas ta majandab? Aga ma kirjeldasin, kuidas ta ennast majandab: stipendiumist, toetusest, sponsorite abil. Üliõpilane ei pea töötama. Iseküsimus on Eestist pärit üliõpilane. Tal on tõenäoliselt siin kohapeal perekonna tugi, tal on siin kogukonna tugi. Eestist pärit üliõpilastel on täiesti teine taustsüsteem. Kui tuleb üliõpilane kusagilt kolmandast maailmast, siis peab ta olema arvestanud sellega, et selles võõras riigis on ta õppimise eesmärgil, elamisluba on talle antud õppimise eesmärgil ja ta tuleb siia õppima. Keegi ei keela tal ka töötada, aga eelkõige peab ta siin õppima, ja kui töötamine põhjustab tema väljalangemise ülikoolist, siis tuleb tal siit lahkuda.
Suur tänu, hea juhataja! Härra minister! Eesti suuremad ülikoolid on teinud aastaid tööd selle nimel, et nende konkurentsivõime oleks kõrge, ja selleks on meelitatud siia talente. Te ütlesite, et 11% Eesti üliõpilastest on välisüliõpilased ja see on liiga kõrge protsent. Näiteks Suurbritannias, kus on väga palju väga häid rahvusvahelisi ülikoole, on magistriõppes pea pooled üliõpilastest välisüliõpilased. Mul on tõesti raske uskuda, et Haridus- ja Teadusministeerium südames seda eelnõu toetab. Ülikoolid kindlasti mitte. Aga minu küsimus on, kuidas teie teada Haridus- ja Teadusministeerium seda eelnõu hindab. Ajakirjanduse põhjal otsustades mulle tundub, et nad ei toeta seda eelnõu.
Poliitiline kokkulepe koalitsioonipartnerite vahel ei kinnita teie arvamust.
Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Te üritasite mu esimese küsimuse pöörata usuküsimuseks, aga ma tõin teile lihtsalt näite, et teie ja maaeluministri eesmärgid ja lubadused ei täitu. Keegi ei läinud maale tööle, saak jäi põllule ja tekitati kahju. Teie kui selle agenda üks eestvedajaid peaksite kindlasti tundma moraalset vastutust selle eest, et riik, toetades neid ettevõtjaid ka investeeringutega, saab märkimisväärset kahju ja see on seotud teie selge poliitikaga. Aga kui me oleme maaelukomisjonis küsinud renditööjõu kohta, kuidas te sellega tegelete ja kuidas te sellest ülevaadet saate, siis ei ole me saanud ühtegi vastust. Te tegelete praegu nähtava teemaga, aga sellega, mis on tegelikult nähtamatu ja tekitab tunduvalt rohkem kahju, te ei viitsi tegeleda. Miks see nii on?
Ei, te olete asjast valesti aru saanud. Juunikuus me kiitsime siin heaks kaks seaduseelnõu, millest vähemalt üks tegeles renditööjõuga, renditööjõu kontrolliga, palgakriteeriumide ja tööandja kohustuste kindlaksmääramisega. Nii et sellega on tegeldud. Me ei ole siin midagi kahe silma vahele jätnud. Mis puutub sellesse, et saak jäi põllule, siis saak jäi põllule ilmastiku pärast, mitte tööjõu pärast. Ma saan aru, et te minuga nõus ei ole, aga ka mina ei ole teiega nõus.
Aitäh! Lugupeetud minister! Rektorite Nõukogu on rõhutanud kõrgharidusseaduse eelnõu muudatuste kohta järgmist. Esiteks, välisüliõpilased on osa Eesti riiklikust talendipoliitikast. Teiseks, koostöö riikide ja ülikoolidega toimub stipendiumide ja tasuta õppekohtade pakkumise toel. Kolmandaks, ülikoolidel on motivatsioon hoida tasuta õppekohtade arvu madalana ja vähendada neid kohti ka ilma seadusemuudatuseta, seda võimaldab haldusleping. Neljandaks, ülikoolide jaoks on olulised Eesti tööturu prioriteedid. Ja viiendaks, muudatuste kiirus ja kaasamise puudumine ei ole hea akadeemiline tava. Miks need seisukohad teie jaoks ei pädenud? Miks te läksite kõrgharidusseaduse muutmise teed ilma ülikoolidega konsulteerimata?
Sest asi on väga lihtne: kõik kokkulepped, kõik memorandumid, igasugused muud niisugused dokumendid peavad toimima Eesti Vabariigi seaduste raames. Kui seadustes ilmneb lünkasid, mis viitavad sellele, et teatud muudatusi on vaja, et riik saaks oma territooriumil toimuvat paremini suunata ja kontrollida, siis tuleb kõik need kokkulepped, memorandumid ja muud asjad allutada seadusemuudatustele. Antud juhul me sellega tegelemegi.
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea Mart Helme! Mind natuke üllatab see, kui kidakeelne sa siin oled meile vastates. Mina küsisin su käest riskiriike, sa ei tahtnud öelda, kes need on. Nii kui mõni välisajakirjanik su käest midagi küsib, siis ta saab pika-laia vastuse, aga siin ei midagi.
Ma katsetan uuesti. Teine küsimus. Immigratsioonipumbad on meie kõrgkoolid, sain ma aru. Aga mina vaatan, et siin on nimekiri kõigist kõrgkoolidest ja sellest, kui palju seal on välisüliõpilasi. Ma ei saa aru, milline neist kõrgkoolidest täpselt nüüd see immigratsioonipump on. Ma näen, et Tallinna Ülikoolis õpib neli üliõpilast loodusteadusi, matemaatikat ja statistikat. Hobusevargaid õpetatakse seal ka, aga neid ei ole numbriliselt välja toodud. Aga kas on mingi kriteerium, kustmaalt see käib, et on immigratsioonipump? Kas 10 või 100 või 1000? Kas on mingi pumba mõõde ka olemas?
Jah, on küll pumba mõõde, pumba mõõde on numbrid. Numbrid ütlevad, et meil on praegu umbes 3000 välispäritolu üliõpilast. Ma vaatan, kas mul on siin ka see statistika katkestamiste kohta. Ma mäletan, et umbes 10% nendest katkestab ja suur osa neist ei lahku enam Eestist. Kui me võtame kumulatiivselt – asju tuleb vaadata mitte ainult hetkehinnangut andes –, siis aastate jooksul moodustab see juba palju-palju tuhandeid inimesi, mida me näeme ka tänavapildis. See ongi see immigratsioonipump, millest me räägime.
Aitäh, hea juhataja! Härra Helme! Ma olen väga mures teie vastuse pärast, et siin viibib kümneid tuhandeid ebaseaduslikke inimesi ...
Ma ei öelnud nii, ma rääkisin lühiajalise töötamise registris olevatest inimestest.
Palun ärge segage vahele, kui ma küsin! Ütlesite, et siin viibib kümneid tuhandeid ebaseaduslikke inimesi. Ma arvan, et siseminister ei saa siis oma tööga hakkama ja on kaotanud kontrolli.
Aga tulen tagasi oma esimese küsimuse juurde. Te ei olnud kindel, mis eelnõuga mina olen tutvunud. Mina olen tutvunud eelnõuga 241, praegu on selle esimene lugemine. Ma loodan, et ka teil on see ees. Ma võtan siit ühe tabeli välja. Te rääkisite, kuidas on tohutult suured perekonnad siia tulemas ja tohutult palju inimesi. Tabel 16 (ütlen, et teil oleks lihtsam vaadata): 2019. aastal oli kutsutud pereliikmeid kokku 231 inimest, 1,5 inimest keskmiselt ühe kutsuja kohta. Ei ole just kolossaalne number ja miljonist on see kindlasti päris kaugel. Haridus- ja kõrgharidusinimesed on öelnud, et mitmekesisus võrdub konkurentsivõimega. Härra Helme, miks te võitlete Eesti kõrghariduse konkurentsivõime vastu?
Ma ei võitle selle vastu. Veel kord: Euroopa Liidu kodanikele on meie ülikoolide uksed kõik lahti ja siin ei ole mingisuguseid piiranguid, meil on tööjõu, teenuste ja kaupade vaba liikumine. Ma arvan, et 500-miljonilise Euroopa Liidu peale leidub talente päris palju. Ma arvan, et meie ülikoolide jaoks peaks nendest piisama. Kui te toote siin välja, et noh, see on kõigest mingisugune 100 või ei tea, kui palju, siis veel kord: kõik numbrid tuleb panna perspektiivi, kõik asjad asetuvad oma õigele kohale pikas perspektiivis. Sel aastal on 130 inimest, järgmisel aastal 140 inimest, ülejärgmisel aastal 120 inimest. Ja nii need inimesed kogunevad. Nendel inimestel säilib ka järgmisel ja ülejärgmisel ja üleülejärgmisel aastal õigus oma perekonnaliikmeid siia tuua, abielluda, siin lapsi saada jne. Nii need kogukonnad kasvavad. Ma olen ju algusest peale öelnud, et meil on tekkinud isetekkelised kogukonnad, mis elavad oma elu, mis ei integreeru, mis ei tunne huvi eesti keele ega kultuuri vastu. No minge küsige, kas nad teavad, kes on Kalevipoeg või Lembitu. Teavad või? Ma kardan, et ei tea.
Aitäh! Härra Helme! Eks reaalsustaju ole olulisel määral mõjutatud sotsiaalsest kontekstist. Kindlasti tunneb maailm esoteerikuid, esoteerilisi gruppe, usufanaatikuid, kes on jõudnud seisukohale, et kuidas see võimalik on, et mina olen siit planeedilt, aga kõik teised, tundub, on kuskilt mujalt. Seda esineb, tõepoolest. See oli lihtsalt teile selgituseks selle kohta, kuidas teile võib tunduda, et teie olete siit, aga kõik teised on mujalt.
Minu teine küsimus puudutab teie hooajatöötajate regulatsiooni muudatust ja selle koosmõju hooajatöötajate direktiivi artikliga 23. Nimelt, direktiiv nõuab hooajatöötajate võrdset kohtlemist kohalike töötajatega võrreldes. Millisel viisil te näete seda palgakriteeriumi praktiliselt rakendumas konkreetses ettevõttes, kuhu tuleb kolmandast riigist hooajatöötaja? Millisel viisil tagatakse nii direktiivi kui ka Eesti seaduste kehtivus sellisel juhul palga mõttes?
Väga lihtne: seaduse täitmise kontrollimise viisil, aruannete esitamise viisil. Kõik peavad ju Maksu- ja Tolliametile esitama deklaratsioonid ja seal kajastub, kui palju on tööjõudu, kui palju on ajutist tööjõudu, missugust palka neile makstakse ning missuguseid sotsiaalmakse ja muid makse selle pealt makstakse. Väga lihtne. Ma ei saa üldse aru, mis see siia puutub. Meil on väga hästi töötav aruandlus ettevõtluses, ma ei näe üldse mingit küsimust.
Aitäh! Mina küsisin enne teie käest, kust on tulnud teie ebasõbralikkus ukrainlaste vastu. Te eitasite seda ja ütlesite, et see on minu väljamõeldis. Aga seda on olnud teie nii paljudes sõnavõttudes. Seda küsis teie käest Saksa juhtiv kanal Deutsche Welle. See ei ole minu väljamõeldis, see on tema tähelepanek teie sõnavõttude kohta. Te vastasite talle – see on tüüpiline ksenofoobia klišee –, et ukrainlased võtavad eestlastelt töö ära (kuigi nad teevad ju selgelt neid töid, mida eestlased teha ei taha) ja et nad kipuvad vene koolidesse. See kindlasti ei ole valitsuse liikmele kohane vastus, sest meie poliitika on ju suunata muukeelseid eesti koolidesse. Proovige uuesti vastata sellele Deutsche Welle küsimusele. Mis on teil ukrainlaste vastu, mis probleem teil on ukrainlastega Eestis? Ja ärge rääkige mulle miljonitest, nagu te enne rääkisite. Nende mõne tuhande tõttu on tekkinud see imago teil, et te põlgate neid.
Jah. No vaatame, kui palju nad tahavad Eestisse tööle tulla, kui nad on siin arvele võetud. Vaatame, kui palju neid tahetakse tööle võtta, kui nende pealt peab maksma Eestis valdkonna keskmist palka, nagu see eelnõu ette näeb. Ma arvan, et see muudab olukorda. Tõenäoliselt, kui neid massiliselt Eestisse musta tööjõuna ei voola, siis minu suhtumine paraneb kohe. Mul ei ole mingit ksenofoobset suhtumist ukrainlastesse. Mulle Ukraina riik väga meeldib. Olen seal käinud korduvalt, ukrainlased on tohutult külalislahked, paremat borši kui Ukrainas ei ole kusagil võimalik saada, eriti valge viinaga, kui see on härmas. Lihtsalt suurepärane! Mul ei ole mitte midagi Ukraina vastu, aga ma olen selle vastu, et meil puudub sellekohane ammendav kontroll, neile makstakse musta palka ja nad tekitavad siin olukorra, kus meil tööturul on turbulents ja kohalikud ei saa nendega võrdselt töökohtadele konkureerida.
Aitäh! Lugupeetud ettekandja, härra siseminister! Julgete öelda, julgege ka selgitada ja tunnistada, aga mitte ärge asuge parlamendiliikmeid solvama. Võib-olla oleks kohane vabandada. Aga nüüd minu küsimuse juurde.
Hooajatööd selle eelnõuga soovitakse piirata 183 päeva peale ja põhjuseks on toodud eeskätt COVID ja töötus Eestis. Olles suhelnud nii mõnegi ettevõtjaga, tean, et seda tuuakse välja suure probleemina, et saadakse töötaja, suudetakse ta välja õpetada, aga juba varsti peab ta minema. See halvendab tööandjate olukorda. Palun selgitage, miks me tahame oma tööandjaid taga kiusata ja nende olukorda halvendada. Teine küsimus on see, et kui me lühendame seda aega, siis tegelikult me sunnime inimesi rohkem liikuma. Tööjõudu on ikka vaja, aga inimene saab vähem siin olla, see kontrollitud inimene, kellel on viirusekontroll tehtud, kes on terve, ja tulevad jälle uued inimesed. Liikumine – nii on ka reisipiiranguid põhjendatud – soodustab viiruse levikut. Miks me käitume vastupidi?
No viirusest on teil üldse ilmselt väga puudulik ettekujutus. Meil valitsuses ja koroonakomisjonis, mis kaks korda nädalas asja arutab, on palju parem ettekujutus. Me oleme praegu saavutanud selle, ma arvan, mis puudutab seda nn COVID-19, et Eesti on siin täielik pioneer. Me käivitasime juba kevadel reoveeuuringud, mis on väga hea tulemuse andnud haiguse kaardistamisel. Me oleme võtnud väga hea taktika: haiguskollete sissepiiramine, mitte enam ühiskonna sulgemine nagu kevadel. See kõik on andnud päris head efekti. Nii et siin me oleme teinud edusamme. Aga mis puudutab töötamise piirangut, siis põhjus on väga lihtne: selleks, et meil ei tekiks kontingenti, kes töötab siin teatud aja, käib korraks üle piiri ära ja siis tuleb ja töötab täpselt samamoodi edasi. Me ei soovi, et need inimesed muutuks siin alaliseks. Me soovimegi, et nad oleks ajutine tööjõud, kes ei jää Eestisse püsivalt asuma. Väga lihtne.
Suur tänu! Hea minister! Oma ettekande alguses te ütlesite väga õigesti, et oluline on, et riik kontrolliks seda, kes siia tulevad, kes siin on ja kes siit lähevad. Siin ei ole ju tegemist mitte avatuse või suletuse küsimusega, nagu seda püütakse näidata, vaid see on normaalne riigi funktsioneerimine, kui ta seda kontrollib. Küsimus on selles, et teatavasti on meil siin tuhandeid ja tuhandeid välismaa taustaga üliõpilasi, kelle kohta me teame ka seda, et statistiliselt umbes 10% neist oma õpingud katkestavad. Kas on meie riigil olemas ka kontroll selle üle, mis sellest 10%-st saab? Mis nad siis teevad, kas lähevad ära koju või on nad siin? Kas on mingi kontroll või mingi teave selle kohta olemas?
Kahjuks paljudel puhkudel kaotab riik nendega sideme, kaotab kontrolli selle üle, kus nad on, mida nad teevad. See on see olukord, mida me tahame vältida.
Aitäh, hea juhataja! Härra minister! Te ütlesite, et selle eelnõu puhul oli poliitiline otsus mitte saata seda eelnõu kooskõlastusringile, mitte kaasata neid osapooli, keda see eelnõu otseselt puudutab. Ma loodan, et te teate, olete juba päris pikka aega ministrina töötanud, et on olemas selline asi nagu kaasamise hea tava, mille punkt nr 1 ütleb: "Valitsusasutused kaasavad huvirühmi ning avalikkust neid puudutavate otsuste kujundamisse, et tagada otsuste parim võimalik kvaliteet ja legitiimsus." See on punkt nr 1. Minu küsimus on: kas te olete poliitiliselt omavahel kokku leppinud, et kaasamise hea tava, mis on aastaid kehtinud, enam ei kehti?
Me oleme kokku leppinud, et koalitsiooni osapooled oma ministeeriumide ja ministrite kaudu võtavad tagasisidet ja kaardistavad need probleemid, mis selles valdkonnas on. Siseministeeriumis, ma võin öelda, on toetus Politsei- ja Piirivalveametilt sellele eelnõule väga tugev, sest see annab neile võimaluse oma tööd senisest oluliselt efektiivsemalt teha. Ka Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu oleme saanud tagasisidet. Jaa, me teame, et seal on kriitikat. Aga me teame ka, et ülikoolid on võimelised ja tahtelised kohanduma. Tööandjatelt on samuti tulnud tagasisidet. Me teame, et neil on probleemid, aga me teame ka seda, et nad on võimelised nende probleemidega kohanema ja muutma oma senist mugavustsoonis olemist. Nii et ma ei näe siin väga suurt probleemi, nagu keegi ei teaks, mida me tegime, ja mingit tagasisidet ei oleks. Tagasiside on olnud. Aga see ei ole olnud, ütleme, ametliku kooskõlastusringi kujul, vaid see on olnud otsekontaktidena.
Austatud juhataja! Minister! Oma sissejuhatuses te ütlesite, et selle eelnõu eesmärk on muu hulgas vältida õpi- ja töörände ebasoovitavaid mõjusid avalikule korrale. Avalik kord korrakaitseseaduse järgi on ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Ma küsin täpsustust. Millised on need ebasoovitavad mõjud avalikule korrale, mida te täpselt silmas peate? Milliseid eesmärke see seaduseelnõu taga ajab?
Me oleme näinud, kuidas võõrtöölised on teinud meil ju aeg-ajalt ka karutempe. Neid on välja saadetud, nad on autodega siin ringi sõitnud ja on muid asju teinud. See on ka avalik kord.
Nüüd veel, ja see on kriitilisema tähtsusega. Meil on võib-olla selline naiivne ettekujutus, et kõik elavad väga sõbralikult siin planeedil Maa koos. Paraku ei vasta see tõele. Suured kogukonnad riikidest, kus eri kogukondade vahel on konfliktid, toovad potentsiaalselt need konfliktid meie territooriumile kaasa. Meil on siin Nigeeria kogukond, aga me ei tea, kas nad on jorubad, hausad, ibod või kes. Aga osa neist on seal moslemid, osa kristlased. Seitsmekümnendate aastate algul pidasid nad maha väga verise genotsiidse kodusõja. Kuidas me võime kindlad olla, et nende kogukondade kasvamisega ei tooda seda vaenu meie territooriumile ja seda vaenu ei hakata siin ka realiseerima? Me võime tuua näite ka lähemalt. Ukraina ja Ukraina-Vene suhted. Me ei tea, missugune konflikt võib tulla imporditud kujul meile Eestisse, kui need kogukonnad meil kontrolli all ei ole ja piiramatult kasvavad. Need on kaks näidet avalikkuse, julgeoleku ja korra kohta.
Aitäh, härra juhataja! Härra Helme! Ma toon lihtsalt ühe näite. Praegu laulab Estonia kooris kevadel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast magistrikraadi saanud Hiina noormees. Ma ei tea, kas te käisite tema pead ka koputamas, et tal oli võimalus kandideerida ja koori laulma saada. Aga see on konstateering.
Nüüd küsimuse juurde. Ma saan aru, et te olete selle eelnõu oma kabinetis valmis kirjutanud ega ole seda mitte kellegagi arutanud, vaid olete kasutanud otsekontakte, täpselt nagu Freeh' lepingu puhul. Kui ma kuulan teie vastuseid siin saalis, siis tundub mulle, et ega te eriti ei taha ka Riigikoguga seda eelnõu arutada. Minu küsimus tulenebki sellest, et kas järgmisena võime oodata ka sellist eelnõu teie kabinetist – või teie isiklikust kabinetist –, et kaotame ka Riigikogu ära. Mis temast ikka, mis temagagi arutada või kooskõlastada.
Aitäh, hea istungi juhataja! Härra minister! Ma kuulasin teie eelnevaid vastuseid ja sissejuhatust. Mulle jäi kõrva ja ma olen nõus sellega, et Eestis ei tohiks olla siin ebaseaduslikult viibivaid isikuid. Kindlasti on just nimelt teie alluvuses need inimesed, kes peaksid selliste inimestega tegelema. Minu jaoks on kummaline see, et nende ebaseaduslikult siin viibivate inimeste leidmiseks ja väljaviimiseks kasutatakse sellist meetodit, et keelatakse või tehakse ülimalt keeruliseks kõigil inimestel siia tulla. Selleks et saada kätte üks, karistatakse kümmet või sadat. See tundub kummaline. Kas hoopis teie ei ole mugavustsoonis?
Ma ei saa sellest jutust aru. Keda karistatakse? Kellelt võetakse õigus Eestisse tulla? Kellelt võetakse õigus Eesti õppeasutustes õppida? Mitte kelleltki seda õigust ei võeta. Selle õiguse saamist korrastatakse. Kui üliõpilane lõpetab õpingud, katkestab õpingud, kukub ülikoolist välja, siis ta on kohustatud Eestist lahkuma – see on elementaarne. See on täiesti elementaarne. Kellelgi ei keelata Eestisse tulla, kellelgi ei keelata Eestis õppida, aga see peab toimuma vastavalt meie tingimustele. Ja see ongi kõik. Kedagi ei tõrjuta kusagile.
Aitäh! Ikka päris hämmastav on kuulda sellise eelnõu arutelul teie suust ründavat tooni Riigikogu suunas, kui te ütlete: "Teie tahate Eesti riiki lammutada, aga mina päästan seda." Ma arvan, et teie väljaütlemised vähemuste vaenamise, aga nüüd ka välismaalaste vaenamise teemal on selge oht Eesti julgeolekule. Kui me mõtleme kas või näitena, et USA suursaadik Poolas selle kuu alguses ütles, et sarnased poliitilised sõnavõtud meie heas naaberriigis Poolas võivad viia selleni, et Ühendriikidel tuleb piirata tulevikus ka sõjalist osalust sellises riigis, kes vaenab vähemusi, kes vaenab välismaalasi, siis siin on ju otsene side ka riigi julgeolekuga. Ma arvan, et need väljaütlemised ka selle eelnõu menetlemisel nii praegu siin kui ka põhiseaduskomisjonis viitavad üksnes sellele, et te ilmselt ei saa aru, kui ohtlikku mängu te mängite.
Ma ei mängi mingit mängu. Ma ei esinda Poola Vabariiki. Ma arvan, mitte ei arva, ma tean, et kõige suuremat kahju Eesti Vabariigile on oma pikaajalise poliitikaga teinud Reformierakond, ta on põhjustanud inimeste lahkumise siit, lõdvendanud sisserände tingimusi, lõdvendanud õpirände tingimusi. Kõike seda tegite teie oma pika võimuloleku aja jooksul. Nüüd meie pöörame seda kõike tagasi ja teeme Eesti riigist uuesti mingi liberaalse konglomeraadi asemel korralikult toimivat, seadustel põhinevat riiki. Kui see teile ei meeldi, siis ega midagi ei ole teha, siis ei meeldi. (Hääled saalis.)
Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Nende inimeste ring, kes on nagu põlu all, iga järgmise küsimuse ja teie vastusega järjest kasvab: ülikoolid ja ülikoolide rektorid on ajanud valet asja, ettevõtjad on mugavustsoonis. Ma ei saagi enam aru, kes tegelikult Eesti riiki teenivad. Minu arvates on see hinnang ettevõtjatele, kui te ütlesite, et Eesti ettevõtjad on mugavustsoonis, nende räige solvamine. Miks te kasutate selliseid sõnu ettevõtjate aadressil? Seepärast ma ikkagi küsin. Ma näen, et sellel eelnõul on väga tugev majanduslik mõju, sellel on väga tugev negatiivne majanduslik mõju. Küsin ikkagi väga otse, kuigi te olete paar korda juba vastanud: kas te tõepoolest ei pidanud vajalikuks seda kooskõlastada või küsida arvamust näiteks kaubandus-tööstuskojalt, tööandjate keskliidult ja näiteks iduettevõtjaid esindavatelt organisatsioonidelt? Kas te tõepoolest ei küsinud nende arvamust selle eelnõu kohta?
Mina ütleksin niimoodi, et sellel eelnõul on väga positiivne majanduslik mõju. See majanduslik mõju peegeldub selles, et odavtööjõudu importivast riigist peab Eesti muutuma teaduspõhiseks ja kõrgtehnoloogial põhineva majandusega riigiks. Kui ettevõtjad ei taha sellesse investeerida ja investeerivad selle asemel odavasse tööjõudu, siis siin ongi mugavustsoon, ja sellest mugavustsoonist peab see eelnõu neid välja raputama. Ma ei solva kedagi, ma ei ole kedagi isiklikult rünnanud.
Ma saan küll aru, et siin saalis rünnatakse mind kogu aeg isiklikult. Aitäh selle eest! Loomulikult olen ma suur ja ilus. Aga muide, teate mis, Jaapanis oli traditsiooniliselt – muidugi mitte tänases Jaapanis, sest kõrgtehnoloogilise Jaapani ja vana Jaapani vahel on väga suur erinevus – kombeks võtta Buda kuju ees järjekorda, panna suhu paberikene, kuhu olid kirjutatud soovid, ja siis sülitada Buda kuju pihta. Kui soov jäi selle külge kinni, siis läks soov täide. Mul on selline tunne, et teie sülitate ka minu pihta oma soove, aga need kukuvad kogu aeg maha. Ei lähe hästi pihta, no midagi teha ei ole. Selline väike lüüriline kõrvalepõige.
Ma võiks muidugi teile veel rääkida, miks ma üldse poliitikas olen. Väga lihtne. Kas te teate, mis vahe on hinajaana budismil ja mahajaana budismil? Hinajaana budismis tegelevad mungad isikliku lunastuse saavutamisega, nirvaanasse jõudmisega, mahajaana budismis annab isikliku lunastuse saavutanu vande, et ta ei lahku ümbersünniahelast seni, kuni maailmas on kas või üksainus kannatav olend. Ta sünnib uuesti ümber, selleks et tegeleda maailma paremaks muutmisega. Ma ei lähe ka poliitikast ära sellepärast, et ma olen nagu mahajaana budismis bodhisatvad. Ma olen poliitikas sellepärast, et ma näen, et Eestit on vaja juhtida õigele rajale, millelt ta on varasema juhtimise tulemusena hälbinud.
Aitäh, härra aseesimees! Hea minister! Seda on kohe tore kuulda, et Eesti riigis on vähemalt üks inimene, kes teeb asju õigesti. Aga ma tulen selle eelnõu juurde. Läbiv joon on see, kuidas praegune sisserände olukord, kui tullakse siia töötama või õppima, on ikkagi ääretult ohtlik rahvusriigile, julgeolekule ja loomulikult meie tulevastele põlvkondadele. Äkki te oskate mõne numbri öelda, näiteks kui palju oli eelnevatel aastatel viisarežiimi rikkumisi ja millise sisuga need olid? Kas oskate meile öelda? Mina siit eelnõu seletuskirjast küll seda ei leidnud.
Kahjuks mul neid numbreid praegu käisest võtta ei ole, aga lugupeetud rahvasaadikule me hea meelega saadame vastava statistika. Viisarežiimi rikkumisi on palju ja viisarežiimi rikkujaid tabatakse nii piiril otse kui ka töökohtades. See näitab veel kord, kui suur probleem on meil illegaalse töötamise ja illegaalse sisserändega. Möödunud aastal jäi Maksu- ja Tolliameti arvutuste kohaselt meil illegaalse tööjõu kasutamise tõttu laekumata umbes 16,5 miljonit eurot makse. Mõned niisugused numbrid ma praegu siit kõrva tagant võtan, rohkem mul meeles ei ole, aga ma palun teile see statistika esitada.
Aitäh! Mulle tundub, et see eelnõu on laiemalt ikkagi selgelt vihast kantud. Vaatame neid numbreid, mis siit saalist on läbi käinud: kaks aastat tagasi oli 7–8 miljonit otsene tulu sotsiaal- ja tulumaksust, mida välistudengite töötamise tõttu Eesti riik sai ja millest ka Eesti inimesed kasu said. Ma usun, et tänaseks on see jõudnud ca 10 miljonini, loogilist arengut vaadates. Kuulates teie juttu, siis see kõlab umbes nii, et jah, kallid tudengid üle maailma, te võite Eestisse tulla, aga stippi te ei saa, võite Eestisse tulla, aga töötada te ei saa, võite Eestisse tulla, aga perega koos siin olla ei saa. Mis te arvate, kui vaadata seda loetelu, siis mis signaali see teie arvates annab Eestist kui väikesest riigist, kes sooviks olla avatud majandusega, aga samas ei soovi siin mitte kedagi teist näha ei õppimas, töötamas ega elamas?
No need on jälle sellised inkrimineerivad, kontekstist ja tegelikult sisust lahtirebitud küsimused. Aga proovige minna Ameerika Ühendriikidesse õppima niimoodi, et te ei käi läbi kogu seda kadalippu, mida nõutakse immigratsiooni puhul. Proovige! Vaatame, kas õnnestub. Ja öelge siis, et Ameerika Ühendriigid on välistööjõu ja välistudengite suhtes ebasõbralikud ega taha neid sinna, et nad kiusavad ja nõuavad igasuguste formularide täitmist ja teatud tingimustele ja seadustele alistumist. Proovige! Vaatame, mis välja tuleb. Midagi ei tule välja. Me teeme täpselt sedasama, mida teevad korralikud, endast lugupidavad riigid. Teie juhtimisel Eesti ei olnud korralik, endast lugupidav riik.
Aitäh! Seda ma kuulen küll esimest korda, et endast lugupidav riik peab ilmtingimata olema kitsarinnaline, tige ja lausa hirmunud ...
... sest 230-st tudengi pereliikmest saavad miljonid integreeritavad. Kui ma teie käest põhiseaduskomisjoni istungil küsisin, mis on saanud nendest, nagu te kindlas kõneviisis väitsite, kümnetest tuhandetest pagulastest, kes Reformierakonna juhitud Eesti ajal siia tulid, siis te tunnistasite moka otsast, et neid on umbes 50. Nii et hirmul on suured silmad, aga ma ei arva, et see peaks olema Eesti juhtiv narratiiv. Aga selle eelnõu detailidest muidugi olulisem on sõnum. Te annate selge signaali, et välismaalased ei ole Eestisse oodatud. Minu küsimus on lihtne. Kas need ettevõtted, kes on loonud tuhandeid töökohti ja kus töötab kolmandatest riikidest pärit inimesi, on Eestisse oodatud?
Esiteks vastan ma sellele süüdistusele, et meil on ainult poolsada pagulast. Jumal tänatud, et meil on ainult poolsada pagulast! Aga see on ka meie erakonna poliitika üks tulemusi, et neid siin nii vähe on. Selle peale võite mürki võtta. Mis puutub nendesse tuhandetesse töökohtadesse, siis jällegi väänate vett välja sealt, kust ei ole võimalik vett välja väänata. See eelnõu ei keela kellelgi tööle tulla. See eelnõu soovib, et tööandjad oleksid seaduskuulekad ja lähtuksid kindlatest reeglitest. See eelnõu soovib, et töövõtjad oleksid seaduskuulekad ja lähtuksid kindlatest reeglitest. Mul on uskumatult raske aru saada, et te ei ole seda mõistnud. Mul on täiesti võimatu aru saada, et te olete seda eelnõu lugenud ega ole sellest aru saanud. Palun proovige aru saada.
Aitäh, istungi juhataja! Härra minister, kuulan teid ja mulle kangastub, et te olete kinni väga sügavas minevikus nii oma sõnade kui ka mõttemaailma poolest, kuskil seal päris-päris-päris kaugel. Aga ma ikkagi küsin selle mugavustsooni kohta, milles te istute päris kõvasti ega vaevu üles otsima neid inimesi, kes on ebaseaduslikult siia jäänud ja millegipärast ära ei lähe. Küsimus on ka integratsioonist. Inimeste integreerimiseks peaks olema spetsiaalsed programmid, eestikeelne kool ja muud asjad. Minu arusaamise kohaselt olete te tõsiselt nendele vastu töötanud. Miks te teete asju läbi lukuaugu?
Esiteks, teil on praegu menetlemisel Eesti Vabariigi järgmise aasta riigieelarve. Selles on ette nähtud terve hulk miljoneid integratsioonile, terve hulk miljoneid on ette nähtud õpetajate ettevalmistamiseks, mida ei ole väga pikki aastaid tehtud selles mahus, nagu praegu selles eelarves. Nii et see ei vasta tõele, et me ei tegele sellega. Me tegeleme sellega, me püüame neid inimesi integreerida. Aga on vaja aru saada ka ühest väga lihtsast asjast. Öeldakse, et tilk tõrva või tökatit võib terve meepurgi ära rikkuda. Ma ei taha seda võrdlust nüüd päriselt immigratsiooni teemal rakendada, aga fakt on see, et igasugusel keskkonnal on mingi imamisvõime. Eesti rahva imamisvõime ei ole lõputu. Me ei saa lubada endale täiesti kontrollimatut ja piiramatut sisserännet. See peaks olema igale natukenegi mõtlevale inimesele selge. Ükskõik, kui kasulik see mõnele ettevõtjale on, siin tuleb püüda leida mingit tasakaalu. Minu arvates püüab see eelnõu seda tasakaalu leida, teie arvates ei püüa. Teie arvates on see ksenofoobne, aga minu arvates püüame me selle eelnõuga leida seda tasakaalu.
Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister, mul on natukene piinlik oma kolleegide pärast, kes siin, ütleme, ei käsitle ega taha arutada n-ö selle eelnõu sisulist poolt, vaid loobivad poliitilisi hüüdlauseid ja fraase ja ka halvustavaid ütlemisi.
Aga ma tulen ikkagi eelnõu sisu juurde, millest siin on täna suhteliselt vähe räägitud. Nimelt on ka siin selline norm sees, et hooajatöötajast lihttöölisele on tööandja kohustatud maksma tasu, mille suurus on vähemalt 80% käesoleva paragrahvi lõikes 13 nimetatud tasust. Tegemist on juhtudega, kui hooajatöötaja ametikoht on lihttööline. Põhiseaduskomisjonis küsisin ma teie käest, kas hakatakse rakendama ka rangemat kontrolli, et ei oleks tegemist ümbrikupalgaga. Siis te vastasite jaatavalt, et nii palju kui võimalik. Minu hinnangul peaks see kaasa tooma ka Eesti ehk kohalike lihttööliste palgatõusu, sest enam mustalt maksmist ei toimu. Kas ma olen õigesti aru saanud?
See peaks kaasa tooma vähemalt eelnõu mõtte kohaselt selle, et võõrtööjõu asemel võetakse sellesama raha eest tööle kohalikke inimesi. Miks 80%? Oli arutelu selle üle ja leiti, et lihttööline peaks saama siiski mõnevõrra vähem palka kui näiteks insener või töödejuhataja või mingi ülemus. Seetõttu me jätsime selle lõtku sinna sisse, et vastutavamale inimesele oleks võimalik maksta veel rohkem.
Aitüma, hea Riigikogu aseesimees! Hea siseminister! Küsin konkreetselt selle eelnõu 241 raames. Välismaal elav abielus paar, neil on laps, nii mees kui ka naine saavad Eestis üliõpilasteks. Nad võivad tulla siia üliõpilastena. Kuhu nad oma lapse jätavad?
Väga lihtne: võtavad kaasa. See on põhimõtteliselt ka seadustes ette nähtud. Võtavad kaasa. Nad siin kohanevad, annavad sisse vastavad taotlused ja avaldused Politsei- ja Piirivalveametis ja loomulikult saavad nad sellele lapsele siin koos endaga elamisloa.
Austatud juhataja! Austatud minister! Ma kuulasin siin seda arutelu ja ma ütlen, et mind häirib küll see kirjeldus, mis puudutab välisüliõpilasi. Kas see jutt on ikka päris adekvaatne või see olukorra kirjeldus, mida te meile edastate? Mul oli endal mõni aasta tagasi päris haruldane võimalus kuus aastat muusikaakadeemias õppida. Seal oli sel ajal hästi palju üliõpilasi Aasiast. Teie kirjeldus ei vasta absoluutselt sellele, mida ma olen isiklikult kogenud. Väga andekaid õpilasi nägin, kusjuures nad ei tulnud siia mitte sellepärast, et meil on siin ilus loodus ja tore riik ja toredad koolid, vaid nad tulid nende tippude, tipptalentide pärast, kes on maailmatasemel õppejõud. Ei täheldanud ka midagi sellist, et oleks olnud mingid konfliktid ja kogukonnad, mitte midagi sellist ei olnud mul võimalik täheldada. Pigem vastupidi, kogesin austavat suhtumist meie riiki ja kultuuri. Kas te ikka olete kindel, et see kirjeldus, mida te meile esitate, on adekvaatne ja vastab tegelikkusele?
Mina ei ole mingeid kirjeldusi esitanud, ma olen rääkinud kuritarvitamise juhtudest, mida on piisavalt palju. Mis puudutab muusikaakadeemiat, siis muusikaakadeemia mõnevõrra eristub. Muusikaakadeemia on põhiliselt tegelenud Hiina päritolu üliõpilaste maaletoomisega, kes üldreeglina ei jää siia ja kelle puhul on ka distsiplineerituse tase, seaduskuulekuse tase hoopis midagi muud kui mõnest muust maailma piirkonnast inimeste puhul. Nii et tuleb selles mõttes ikka konteksti erinevalt vaadata.
Ma ei hakka ühtegi riiki ega ühtegi ühtegi kodakondsust eraldi välja tooma, muidu pärast öeldakse jälle, et ajasin mingit kohutavat vihakõnet, aga on täiesti selge, et kultuurid, religioossus, töössesuhtumine – kõik need asjad on erinevad. Muusikaakadeemia puhul on see üks ja teatud teiste õppeasutuste puhul on see teine. Ma olen täiesti kindel, et kui me võtame välja muusikaakadeemia statistika, siis me leiame ka sealt katkestamisi, lahkumisi, mittetoimetulemisi jne.
Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kuna te olete täna kasutanud sellist terminit nagu "riskiriik" ja teilt on selle kohta ka juba küsitud, siis ei saa minagi jätta sellele tähelepanu pööramata. Põhiseaduskomisjonis oli samuti see teema üleval. Ausalt öeldes on see väga ohtlik tee, mida mööda te käite, kui lahterdate väga vabalt riike maailmas riskiriikideks, eriti siis, kui me räägime Euroopa Liidust väljapoole jäävatest riikidest. Samas, nagu ma aru saan, puudub teil igasugune alus meile ütelda, mille järgi te kvalifitseerite riike riskiriikideks. Seda tehes te tegelikult ikkagi väga selgelt vaenate väga suurt osa maailmast selles kontekstis, kui räägite riskiriikidest. Või te siiski soovite öelda, mille alusel Eesti siseminister lahterdab riike riskiriikideks?
Ma kordan veel: ma ei hakka ühtegi riiki eraldi välja tooma. Ma olen soovitanud kõikidel Riigikogu komisjonidel ja fraktsioonidel, kui neil huvi on, paluda, et tuleksid ja seda teemat selgitaksid meie vastavate organite esindajad. Siis te kuulete, missugused on need riskiriigid, te kuulete, missuguseid riske nendega seoses potentsiaalselt kardetakse, mida need kogukonnad teevad Eestis, kas need kogukonnad on hetkel hinnanguliselt ohtlikud või mitteohtlikud ja missuguseid perspektiive teatud arengu puhul nähakse. Ma ei hakka siin saalis kedagi hirmutama ega andma mingisuguseid hinnanguid ühele, teisele või kolmandale riigile ja selle kodanikele.
Aitäh! Härra siseminister! Kindlasti on see teema väga mitmepalgeline, aga sellest ma küll hästi aru ei saanud, kui te ütlesite, et Reformierakond on loonud aastate jooksul mingi liberaalse konglomeraadi. Samamoodi püüdsin ma mõista, kui te ütlesite, et te püüate eelnõuga selles situatsioonis tasakaalu leida. Mida te selle all mõtlete? Tegelikult peaks tasakaal tulema ju ikkagi keskkonnast ja turusituatsioonist. Aga korra ütlesite välja, mis selle tasakaalu aluseks võiks olla: luua kohalikele võimalus saada madalapalgalisi töökohti. Alternatiiv on ikkagi see, et võtta kohalikelt ära võimalus ja stiimul õppida ning liikuda edasi hoopis kõrgema palgaga töökohtadele. Kas ma saan õigesti aru, et see nii ongi, et me jäämegi selliseks mahajäänud riigiks, kus kohalikud töötavad madalapalgalistel töökohtadel?
Vastupidi. Palgakriteeriumi kehtestamine tähendab seda, et ei ole mõtet võtta enam tööle ümbrikupalga või mingisuguse täiesti naeruväärse palga eest töötavat inimest kuskilt kolmandast riigist. Valdkonna keskmine palk tähendab, et kui peab seda maksma välismaalasele, siis on mõistlik maksta seda ka kohalikule. Seni kohalik ei tulnud tööle, sest talle ei olnud see palgatase vastuvõetav, ukrainlasele või kellelegi kolmandale-neljandale see ümbrikus saadud palk ja kuuris elamine oli vastuvõetav. Praegu me, vastupidi, kehtestame kõrgema nõudlikkuse võõrtööjõule ja see annab võimaluse sellele vähekvalifitseeritud kontingendile, kes praegu kas läheb Eestist üldse minema või deklasseerub, tööle minna. Aga iseenesest ei tähenda see seda, et inimestel ei peaks olema stiimulit tööle minna, õppida ja ennast arendada. Neid inimesi, kes ei õpi, kes ei lõpeta ülikooli, kes ei tegele elukestva õppimisega, on palju. Neid on alati ja jääb alati olema. Me ei saa ka neid ühiskonnast välja lülitada, ikka nii, et lülitame omad välja, aga nende asemele toome näljapalga eest kuskilt kolmandast riigist inimesed, et noh, need oma Kükametsa-Kollad, need on ju EKRE valijad, las nemad olla siis seal, aga toome endale siia mugavalt võõrtööjõu sisse. Vastupidi, meie tahame, et võõrtööjõu asemel ka meie oma vähekvalifitseeritud inimesed saaksid nendel elualadel, kuhu nad täna tööle ei lähe, valdkonna keskmist palka.
Aitäh! Hea minister, ma päris siiralt küsin. Kaks inimest, kes on abielus, kasvatavad last, nad on välismaalased, mõlemad saavad tulla Eestisse õpingutele. Neil on laps. Palun öelge, missuguse antud eelnõu punkti alusel see laps saab elamisloa. Ma tahan teada seda punkti siit seaduseelnõust. Palun!
Selles eelnõus seda punkti ei ole, aga Eesti Vabariigi seadused võimaldavad taotleda elamisluba, siin viibimise luba teistel alustel. See ongi see. Kellelgi ei keelata Eestisse tulla, kellelgi ei keelata Eestis töötada, kellelgi ei keelata Eestis õppida. Me korrastame selle eelnõuga reeglistikku, me ei lase sel toimuda isevoolu teed. Nii lihtne see ongi.
Aitäh! Poolteist aastat tagasi ütles Mart Helme järgmist: "Me teame ka väga hästi, et näiteks muusikaakadeemias on juba aastaid lastemuusikakooli esimeste klasside tasemel üliõpilasi Hiinast, kelle kääksutamise ja kõõrutamisega sealsed õppejõud sõna otseses mõttes vaeva näevad, et neist natukenegi asja saaks." Mul on südamest hea meel, et vähemasti selles konkreetses küsimuses, tundub, teie seisukoht on aja jooksul ja täiendavate faktide teadasaamisega muutunud. Aga mu küsimus on väga lihtne, ajendatuna teie ühest hiljutisest sõnavõtust. Pisut seda parafraseerides ma küsin nii: millise pilguga te vaatate välismaalastele Eestis?
Nojah, vaat, see on nüüd see Orwell, mida me siin näeme, mõtteroim. Sa ei öelnud küll, aga sa mõtlesid: tuleriidale! Vaadake, sõbrakesed, oligi muusikaakadeemia täis kääksutavaid ja kõõrutavaid võõrtudengeid, aga see muutus. See muutus. See muutus muide suuresti ka selle väljaütlemise tulemusena. Mul on ju seal päris palju häid tuttavaid ja perekonnatuttavaid, kes ütlesid mulle: "Jumal tänatud, et keegi selle välja ütles, nüüd ehk hakkab olukord muutuma." Ja hakkaski, ja hakkaski.
Mis puutub välismaalastesse, siis oleneb välismaalasest, nii nagu see oleneb üldse igast inimesest. Mõni inimene mulle meeldib ja mõni inimene mulle ei meeldi. Nii lihtne see ongi. See on meie kõigiga ju niimoodi. Mõni inimene meeldib Taavi Rõivasele, aga teine ei meeldi. Näe, ühe võttis naiseks, aga mõnda ei võtnud naiseks, eks ole. Nii see on. Öeldakse, et inimestevaheline keemia.
Härra siseminister! Minu arusaama järgi lõpeb halvasti igasugune valdkondlik, ka selle madalapalgaliste, vähem kvalifitseeritud sektorite keskmise palga kunstliku kergitamise nõue välismaalaste puhul või see palgataseme kehtestamine. See lõpeb sellega, et keskmine palk tõuseb sektoris nii kõrgele, et seda ei jõuta maksta kohalikele ja välismaalasi kuigi palju enam ei ole. Ma küsingi, kas te olete oma ministeeriumis teinud majanduslikke mudeleid, kui palju võib tulevikus olla vähem kvalifitseeritud sektorites tööjõu puudujääki. Inimesi lihtsalt ei tule või nad ei saa liiga kõrge nõude pärast sinna tööle minna.
Jah, me oleme teinud seda analüüsi. Analüüs näitab, et inimesed ei saa tööd nii mõneski sektoris, sellepärast et nad ei lähe sinna, kuna ees on konkurendid kolmandatest riikidest, kellele makstakse vähem või kellele makstakse mustalt ja kes on nõus töö- ja elutingimustega, millega kohalikud inimesed nõus ei ole. Jah, me oleme seda analüüsi teinud. Politsei- ja Piirivalveametilt oleme saanud tagasiside, missugune on nende inspektsioonide ja kontrollkäikude tulemus, missuguseid taustu on nemad tuvastanud. Me teame väga hästi: on vaja tõsta keskmine töötasu keskmise palgani, mis ei ole mõistusevastaselt kõrge, ja sellisel juhul on lootust täita need töökohad kohalike inimestega, sest konkurendid, kes on nõus töötingimuste ja palgaga, mis on kohalike inimeste arvates allpool igasugust arvestust, kaovad ära.
Hea juhataja! Hea ettekandja! Ei plaaninud küsida, aga meid jälgivad ka paljud teised inimesed, ja üks inimene, üks muusik, helistas mulle. Ta kuulis kolleeg Sõerdi juttu õpingutest ja ütles niimoodi, et hiinlased on muidugi andekad ja neid on palju. No neid ei olegi eriti palju, kui vaadata seda esimest kümmet, kust riikidest need inimesed pärit on. Aga tema mure oli see, et nemad, üldse välismaalased kolmandatest riikidest, need andekad, võtavad meie muusikutelt, samuti andekatelt, ära töövõimalused nendes vähestes teatrites jne. Kas sellele on üldse mingit rohtu?
Vaadake, ega siis keegi ei ole rauast ja ka raud ka väsib. Kui õppejõud peab tegelema, ütleme, madala tasemega üliõpilaste n-ö järeleaitamisega, siis see väsitab. See väsitab väga. Ma olen ise sellega tegelenud, kui ei saadud lõppude lõpuks üldse õieti aru, mida sa räägid, sest keeleoskus oli praktiliselt olematu. See on väga kurnav ja tulemus on enam kui tagasihoidlik. Samal ajal, kui sa tegeled üliõpilasega, kellel on korralik ettevalmistus ja motivatsioon, tal ei ole motivatsioon mitte Schengeni alale saada, vaid tal on tõepoolest motivatsioon teadmisi omandada ja nende teadmiste abil elus edasi minna, siis see on täiesti erinev asi. Need on täiesti erinevad asjad. Hämmastav, kuidas siin saalis tahetakse, et me laseksime oma ülikoolides taseme alla. Seda te tahate ju!
Minu küsimus puudutab § 1731. Kui siiamaani on olnud nii, et õppimiseks antud elamisluba saab tühistada, kui õppekava nõutavas ulatuses jäetakse täitmata või õppimine katkestatakse, siis nüüd muudetakse seadust niimoodi, et elamisloa saab tunnistada kehtetuks, kui välismaalane on jätnud olulisel määral täitmata käesolevast või muust seadusest tuleneva kohustuse, on jätnud selle olulisel määral täitmata. Mis on siis need seadused? Kui enne oli väga selge, et kui ta õppimisega seotud kohustused jätab täitmata, siis kes see nüüd ikkagi kokkuvõttes otsustab, mis on need olulised seadused, mida ta täitmata võib jätta? Ja mis tähendab olulisel määral täitmata jätmine?
Jah. See on kaalutlusõiguse koht ja see kaalutlusõigus on PPA-l. PPA lähtub välismaalaste seadusest ja konkreetse üliõpilase või töötaja kohta käivatest andmetest. Nii ongi. See on kaalutlusõiguse koht.
Jaa, mul on protseduuriline küsimus. Härra juhataja, siseminister jõudis täna vastustes niikaugele, et andis vihjeid selle kohta, et ta võib olla bodhisatva. Sellest tulenevalt, milliseid nõuandeid saab juhatus Riigikogu liikmetele anda, kas me peaksime edaspidi pöörduma tema poole kui Tema Pühaduse poole? See on kultuuriliselt meile natukene võõras. Siseminister meile natukene valgustas neid kultuurilisi eripärasid. Aga kas juhatus on arutanud selliseid küsimusi, et kui kellelgi on teatud autiitlid tulenevalt teatud religioossest või kultuurilisest eripärast, siis kuidas peaks tema poole pöörduma?
Juhatus ei ole seni niisugust küsimust arutanud. Aga loomulikult, kui Riigikogu liikmed soovivad, siis juhatus võtab selle päevakorda ja arutab. Seni ma mingit seisukohta selle kohta ei võta. Siim Pohlak, küsimus.
Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Siin üks küsija rääkis enne, justkui võõrpäritolu kogukondade tekke ennetamine ja immigratsiooni kontrolli alla võtmine oleks midagi, mis on pärit pimedast keskajast või ammusest ajast. Ma korra tsiteerin lugupeetud kolleegidele aastal 2020 ühes Euroopa riigis toimuva kirjeldust, eilsest ajaleheartiklist pärineb see lõik: "Samas on jõugud muutunud nii võimsaks, et kehtestavad mitmes linnaosas, kus migrandid on enamikus, kella 18st kuni hommikuni kestvaid liikumiskeelde, mida hirmunud elanikud ka kuulekalt täidavad. Rootsi telekanali SVT andmeil on tegu linna (Stockholmi – S. P.) lääneosas kõrvuti olevate Järva, Rinkeby, Tensta ja Husby linnajagudega. Varem on selliseid liikumiskeelde kehtestatud ka Göteborgis, kus jõugud püstitasid kontrollposte kõigi ringi liikuvate inimeste läbiotsimiseks." Ma küsingi, kas vanad Euroopa riigid on sellisesse seisu jõudnud sarnase lausliberaalse immigratsioonipoliitika toel, mida täna siin saalis on esindanud Reformierakonna poliitikud.
Kui me võtame ajaloolises perspektiivis – siin oli süüdistus, et ma elan kusagil minevikus, ja tõepoolest, mulle 19. sajand meeldib natuke rohkem kui 21. sajandi algus, konservatiiv nagu ma olen –, siis pärast teist maailmasõda praktiliselt puudusid islamikogukonnad Lääne-Euroopa riikides, praktiliselt puudusid. Täna me teame, et eri riikides need kogukonnad ulatuvad juba mõnel pool kümne ja enama protsendini. Sotsioloogia, niipalju, kui mina olen kuskilt kõrva taha saanud, ütleb, et võõrpäritolu kogukondade integreerumine muutub järjest keerulisemaks, kui nende protsent rahvastikust ületab 5%. Me Eestis teame väga hästi, et integreerimine on väga raske, kui teine kogukond on väga arvukas, oma tugeva kultuuritaustaga, oma tugeva identiteediga. See on see, mis on juhtunud ka mõnes Lääne-Euroopa riigis, kus, tõepoolest, koloniaalsest minevikust tulenevate kogukondade või muidu rändest tulenevate kogukondade kasv on ületanud teatud kriitilise massi. Nad hakkavad ennast kehtestama. Ja kehtestatakse alati kellegi arvel, antud juhul põlisrahvastiku arvel.
Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ma palun teiseks ettekandjaks põhiseaduskomisjoni aseesimehe Lauri Läänemetsa.
Lugupeetud aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Pean alustama sellest, et kuigi ei ole ühtegi põhjust, on mul selline tunne, et ma tahaks teilt vabandust paluda, Kalle Grünthalilt ka. Ma igaks juhuks palun vabandust. See, mis siin toimus, ei olnud võib-olla see, mis oleks pidanud olema. Aga ma püüan seda parandada, selles mõttes, et ma räägin sellest, mis seaduses kirjas on, ja ise midagi välja ei mõtle. Kui seda komisjonis ei arutatud või ma selle kohta midagi ei tea, siis ma ütlen teile, et ma ei tea või seda komisjonis ei arutatud, et teil tekiks võimalus saada realistlik pilt sellest seaduseelnõust ja hiljem oleks võimalik ka küsida, mis asjad siin kirjas on.
Põhiseaduskomisjon arutas seda teisipäeval, 13. oktoobril. Arutelu kestis 2 tundi ja 13 minutit, päris pikalt. Ma võin ette ära öelda, et kõiki küsimusi, mis ka siin saalis täna on kõlanud, me arutada ei jõudnudki. Aga alustame. Palun juba ette vabandust, et ma teen suhteliselt tiheda ülevaate, mitte pealiskaudse, sellepärast et ma arvan, et see on vajalik.
Kalle Grünthal alustas sõnavõtte komisjonis. Kõigepealt oli tal väga hea meel, et valitsus on asunud likvideerima halli tsooni. Ühtlasi küsis ta hooajatööliste kohta, et kui neid pidevalt kontrollida, siis äkki sillutab see tee ka oma inimestele normaalse palga maksmisele sektoris. Selle peale tuli ministeeriumi ametnikelt vastus, et lühiajalise töötamise registreerimine on kasvanud 30 korda, aga Politsei- ja Piirivalveametil ei ole selleks ressurssi niisama palju juurde tulnud. Ühesõnaga, tegelikult seda probleemi saaks ka näiteks riigieelarve kaudu lahendada.
Kaja Kallas juhtis tähelepanu pereelule ja tema küsimus oli, kas pereelu soodustatakse ainult teatud inimestel, aga välismaalastel seda ei soodustata. Me saime vastuseks, et viisa alusel töötamise korral on tegemist ajutise rändega, mille puhul eeldatakse, et inimesed pöörduvad tagasi oma päritoluriiki, ja seetõttu ei lubata neil oma perekonnaliikmeid kaasa võtta. Õppimise puhul eeldatakse, et välismaalane pöördub tagasi ja kasutab saadud haridust oma kodakondsusjärgses riigis. See vastus tekitas komisjonis kohe küsimusi, kuidas siis on Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia indikaatorite ja eesmärkidega, kus on seatud eesmärgiks, et 30% magistri- ja doktoriõppe lõpetanud välisüliõpilastest peab töötama pärast lõpetamist Eestis. Eesti eesmärk on selle strateegia järgi – kehtiva strateegia järgi, muide – pigem see, et välisüliõpilased tuleksid siia ja kõik ei läheks ka siit pärast lõpetamist ära, st nad jääks pigem siia ikkagi tööle. Põhimõtteliselt konkreetset vastust selle strateegia kohta ei saanud. Vabandust, saime küll. Vastus oli HTM-il selline, et see strateegia kehtib selle aasta lõpuni, tehakse uut strateegiat ja uue strateegia koostamisel arutatakse põhimõtted uuesti läbi. Komisjon sai aru, et Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise põhimõtted võivad muutuma hakata. Aga öeldi, et erandi võiks kindlasti teha välislepingute alusel Eestis õppivate inimeste puhul ning nende erialade jaoks, kus oleks vaja välistööjõudu. See oli Haridus- ja Teadusministeeriumi nägemus asjast. Ühesõnaga, komisjon sai teada, et tegelikult meil on vaja erandeid ja meil on ka päris palju sektoreid, kus välistööjõudu on vaja. See oli valitsuse seisukoht seal laua taga.
Edasi tekkis küsimus, et tegemist on kiireloomulise teemaga ja seetõttu ei ole tehtud täiemahulist kooskõlastusringi. Lisaks ei ole kooskõlastatud huvigruppide ega organisatsioonidega. Põhiseaduskomisjonile oli laekunud väga palju huvirühmade liitude ettepanekuid ja tähelepanekuid. Seal on tegelikult päris palju kaalukaid argumente kirjas, miks ja kuidas võib eelnõu Eesti majandust otseselt kahjustada. Küsimus oli, mis selles eelnõus siis nii kiireloomulist oli, et kooskõlastusringi teha ei saanud, nagu peab. Mingist veetšest meil komisjonis loomulikult ei räägitud, aga härra ministri vastus oli, et kiireloomuliseks peab ta eesmärki lahendada see olukord, millega ei ole varasematel aastakümnetel tegeletud.
Ma arvan, et me kõik teame, et Eesti seadused ja see, kuidas me tegelikult inimesi kuulama ja kaasama ja huvirühmi kaasama peaks, kuidagi sellega kokku ei lähe. Eks me hiljem jõuame nende asjadeni ka, kuidas tänu sellele väga paljud Eesti töötajad jäävad pärast selle eelnõu heakskiitmist kehvemasse olukorda kui välistöötajad. Sellised asjad juhtuvadki, kui ei kaasa ja kiirustad.
Siin saalis juba kõlas arutelu, mis puudutas pagulasi. Natukene peatusime sellel, kui palju Eestis pagulasi on, kas on 10 000 või vähem või mis need numbrid on. Tõesti, nii nagu siin saalis ka enne Taavi Rõivas ütles, härra minister vastas, et Eestis on suurusjärgus 50 inimest pagulase staatuses. Tegelikult muretsemiseks, ma sain aru, põhjust ei ole.
Nüüd sama asi, mis siin saalis juba kõlanud on ja millele osutatud on. Marko Mihkelson tõi välja, et ta pole rändeteemadel kuulnud terminit "riskiriigid", kui räägitakse kolmandatest riikidest. Ta tõi välja, et varem tuli välja, et riskiriigid on näiteks India, Ukraina, Valgevene ja niimoodi. Tema küsimus oli, kust on võimalik lugeda sellise kategooria kohta ja mille alusel need kategooriad tekivad. Ministri vastus oli see, et need tekivad praktika alusel. Tema nägemuses on need eelkõige islamiriigid. Islamiriikidest pärit olevad inimesed on Lääne-Euroopa riikides korda saatnud terroritegusid, on tekitanud sotsiaalseid rahutusi, kuritegevust. Teine riskikategooria on see, et on näha, kuidas nendes riikides toimuvad konfliktid võivad immigrantide kogukondade suurenemise kaudu kanduda Eesti territooriumile. Me saame kõik mõelda, kas Ukraina on islamiriik ja kas need konfliktid, võõrriigi kallaletung vms kuidagi nende töötajate kaudu võivad jõuda Eesti territooriumile. Marko Mihkelson seepeale väliskomisjoni aseesimehena tegi ettepaneku see eelnõu kindlasti ka väliskomisjonile arvamuse avaldamiseks suunata, sest selles kontekstis suure tõenäosusega see eelnõu kahjustab Eesti Vabariigi rahvusvahelist mainet. Ikkagi jäi üles küsimus, kust siis saab lugeda selle klassifikatsiooni kohta, kuidas hinnatakse maailma riike riskiastmete poolest. Kas tegemist on siis tõesti, kui mingit klassifikatsiooni siin riigil pole, kõhutundega või ühe erakonna sooviga oma poliitikat ellu viia? Sellele me komisjonis lõpuks vastust ei saanudki.
Küsimus oli ülikoolide kohta, võõrkeelse õppe tasuliseks muutmise kohta. Kust tuleb ülikoolide vastupidine soov, et soovitakse tasuta õpetada, ja kas tasulise kõrghariduse osakaalu suurendamist, mis on riigi eesmärk, ei võiks välisüliõpilaste puhul teha? Me saime sellele vastuseks, et rahvusvahelistumisel on teised eesmärgid. Ühesõnaga, peale selle, et raha teenida, on rahvusvahelistumisel veel teisi eesmärke. Näiteks on mõned erialad ülikoolides sellised, kus ainult eestlastest ei saa õppegruppe kokku, näiteks Tallinna Tehnikaülikoolis plasti-, puidu- ja metallitööstuse eriala. Kui seal ainult eestlased õpiks, siis tuleks see eriala kinni panna. Samamoodi toodi näiteks Tartu Ülikooli filosoofia magistrantuur, kuhu ei jätku enam kahjuks eestikeelseid üliõpilasi. Loomulikult mainiti ära ka see, et ülikoolide rahastamises on samuti probleeme. Ehk me kõik teame – praegu riigieelarvet menetletakse –, et kõrghariduse rahastamise suurendamiseks, nii nagu kunagi riik ülikoolidega kokku leppis, pole siiski veel raha leitud. See arvatavasti kajastub kõigis nendes asjades, mida siin ülikoolidele ette heidetakse.
Küsimus oli ikkagi IT-sektoris tekkivate mõjude analüüsi kohta, et miks seda ei ole tehtud. See analüüs on selles eelnõus hästi pinnapealne, ülevaatlik. Me kõik seda näeme, kui võtta arvesse, et kõiksugu IT‑sektori ja idufirmade liidud on meie poole pöördunud ja teinud tähelepanekuid, et seal on väga palju probleeme ja see võib väga kõvasti neid puudutada. Miks seda kõike analüüsis pole arvesse võetud? Selle kohta saime vastuse, et see on poliitiliste otsuste ja kokkulepete koht ja IT‑spetsialiste ei tulegi siia sellises koguses, et seda peaks hakkama kuidagi reguleerima ja eraldi mõjuanalüüsis vaatama. Mainiti ära ka see, et põhiprobleemiks on Ukrainast tulevad hooajatöölised, ehitajad ja lüpsjad.
Nii, IT‑sektori küsimustega see arutelu ka jätkus. Andrei Korobeinik ütles, et praegu saab IT‑sektoris töötav inimene tulla Eestisse viisaga ja siis esitada elamisloataotluse. IT‑sektor on kvoodi alt väljas. Seega, IT‑sektoris töötavatel inimestel ilmselt probleeme ei teki, kui nad saavad perekonna kohe kaasa võtta. Aga selles eelnõus tehtavate muudatustega see võimalus kaob ära, mis tähendab, et perekond võib tulla Eestisse hinnanguliselt poole aasta pärast. IT‑sektor moodustab ikkagi umbes 10% Eesti SKT‑st. Selle peale härra minister rääkis meile, kuidas valitsus on oma seisukohti kujundanud, et poolteist aastat tagasi oli Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuses SMIT täitmata töökohtasid paarkümmend, tänase päeva seisuga ei ole seal ühtegi täitmata töökohta. See tähendab seda, et tegelikult IT‑töötajate vajadus kahaneb, seetõttu et efektiivsus kasvab. Seda oli tõesti komisjonis huvitav teada saada, et valitsus teeb SMIT‑i pealt Eesti IT‑sektori tööjõuvajaduse analüüse. Teine asi, mis ta välja tõi, oli see, et kaugtööd ja distantsõpet saab teha ka teistest riikidest. Läksime küsimustega edasi ja küsimus oli see, miks ei võiks Eesti olla see riik, kus saavad IT‑sektoris töötavad inimesed elada. Tegemist ei ole ju riskigrupiga, väga paljud neist saavad näiteks 7000 eurot kuus palka. Vastus oli jätkuvalt selline, et eelnõu ei ole IT‑sektori keskne ja IT‑sektoris võib näiteks töötada ka mõni selline IT‑ärimees, kes hakkab registris oleva firma varjus tegelema mingi küberkuritegevusega. See on see põhjus, miks enamikku IT-inimesi mõistlikult kohelda ei saa, saime teada.
Läksime edasi Taavi Rõivase küsimusega, kes rääkis sellest, et mingisuguseid anonüümseid riskiriike, kust massiliselt Eestisse tullakse, ei ole. On selgunud, et peamised probleemid on ukrainlastega, kes juba Eestis töötavad. Ta tõi väga palju näiteid Lääne-Virumaa kohta, kus ettevõtjad on öelnud, et ilma selle lisatööjõuta on keeruline samas mahus käivet teha ja sama kiirusega areneda. Oli ka näide börsiettevõtte kohta, mille väärtus on 49 miljardit USA dollarit ja Eestis töötab neil 200 inimest. See on Eestis asuv börsiettevõte. Need 200 inimest saavad suuremat palka kui Riigikogu liikmed ja maksutulu tuli eelmisel aastal üle 5 miljoni euro Eesti riigieelarvesse. Kuidas siis valitsus teadvustab seda, millised tagajärjed võivad tehtavatel muudatustel olla? Vastuseks saime teada, et välistööjõu värbamist väljaspool Eestit see eelnõu ei takista ja et asi on halb, kui Lääne-Virumaal ei ole ühtegi ettevõtet, mille töötajate hulgas ei ole ukrainlasi. Ministri meenutus: odav tööjõud ei ole targa majanduse eeldus.
Siinsamas saalis nüüd just hiljuti kõlas küsimus, kuidas see eelnõu mõjutab IT-sektorit, mis puudutab välismaalaste seaduse seda muudatust, kuidas jäetakse välja elamisloa kehtetuks tunnistamise alus. Kui varem tunnistati see kehtetuks sellisel juhul, kui välismaalane oli jätnud täitmata õppekava õppimiseks antava elamisloa omamiseks nõutavas ulatuses või kui õppimine oli katkestatud, siis nüüd saab elamisloa kehtetuks tunnistada sellisel juhul, kui välismaalane on jätnud olulisel määral täitmata käesolevast või muust seadusest tuleneva kohustuse. Küsimus oli selles, kuidas me seda kõike teame või kes seda hindama hakkab. Vastus oli see, et seda, kas see on oluline, hakkab hindama Politsei- ja Piirivalveamet. Jätkasime küsimustega. Mida tähendab muust seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmine? Kas see võib olla ka näiteks maksetega hilinemine? Vastuseks sai komisjon teada, et hinnatakse ka seda. Hinnatakse sedagi, kas välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Keeldumise alused on sätestatud välismaalaste seaduses. Ühesõnaga, komisjon sai teada, et seadusega ei sätestata, mis need muud põhjused kõik võivad olla. Muuks põhjuseks võib olla ka üks väga pisike ja õnnetusjuhtumist või mingist muust asjast tulenev põhjus. Sealt läks arutelu edasi, et tegemist on ikkagi proportsionaalselt päris tugeva riivega. Kas selle puhul ei peaks olema selge, milliseid seadusi rikkudes risk suureneb, et elamisloa kehtetuks tunnistamine ka proportsionaalne oleks? Selle peale öeldi, et kui tõesti mingeid muresid on, siis võib selle kõik vaidlustada kohtus, kuna tegemist on haldusotsusega.
Edasi läks komisjoni arutelu kõrghariduse juurde tagasi. Küsimus oli selles, et seletuskirjas on kirjas, et Eesti kõrgharidus on konkurentsivõimeline just Aasias ja Aafrikas. Kuidas see siis niimoodi on? Meile vastati, et see [muudatus] võib kaasa tuua selle, et nendest riikidest huvilisi tulevikus enam nii palju ei ole ja kõrgkoolid peavad rohkem pingutama, et leida üliõpilasi teistest riikidest. See võib mõjutada kõrgkoolide rahalist poolt. Loomulikult, komisjon sisulist vastust ei saanud. Pärast seda komisjoni istungit ma olen ise Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna inimestega rääkinud. Nad ütlevad, et Eesti kõrgharidus ei ole konkurentsivõimeline ainult Aasias, nad kinnitavad, et ta on seda ka Euroopas. Nii et ei maksa alahinnata.
Siis rääkisime natuke välissuhetest. Küsimus oli ikkagi, et seletuskirjas ei ole hinnatud mõju välissuhetele. Mis nende muudatuste mõju välissuhetele võiks olla? Öeldi, et sellel seadusel ei ole mingit mõju välissuhetele, sellepärast pole seda hinnatud. Selle peale väliskomisjoni liige Marko Mihkelson, kes meil seal oli, siiski mainis, et riskiriikide termini teemal varem väljaöeldu on selgelt lahmiv ja mõjub väga halvasti Eesti välissuhtlusele. Eriti peaks seda kõike vaatama inimkontekstis, tuleks uurida nende inimeste tausta, kellel on potentsiaalne oht Eesti julgeolekut ohustada, ja vältida riikide nimetamist riskiriikideks.
Komisjon istungi lõpus otsustas kutsuda ka Kaitsepolitseiameti esindaja ühte sellisesse turvalisse ruumi. Me plaanime kindlasti kuulata, millised kogukonnad Eestisse võivad tekkida, kas need ikkagi tekivad ja kui suur see oht on. Sellepärast, et kogu aeg on sellest hästi pikalt räägitud, aga iga kord, kui täpseid vastuseid tahame, siis öeldakse, et tegemist on riigisaladusega. Eks me siis saame täpsemalt teada.
Kuna oli väga palju küsimusi, siis põhiseaduskomisjon otsustas küsida arvamust kultuuri-, maaelu-, majandus- ja väliskomisjonilt. Nii nagu ikka komisjonis eelnõu arutelu lõpus, tegi põhiseaduskomisjoni esimees ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Toimus hääletamine, poolt oli 4, vastu oli 4, erapooletuks jäi null komisjoni liiget. Komisjonis võetakse otsused vastu poolthäälte enamusega ehk põhiseaduskomisjon selles küsimuses otsust vastu ei võtnud ning eelnõu esitatakse täiskogusse ilma komisjoni ettepanekuta. Oluline on veel märkida, et komisjonil on ettepanek muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata 20. november 2020 kell 16 ehk tähtaeg on kuu aega. Aitäh!
Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea kolleeg Lauri! Tänases Järva Teatajas ilmus sul artikkel, mille sisu on lühidalt järgmine: valitsuse esitatud eelnõu eelistab välismaa töötajaid Eesti inimestele, kindlustades välistööjõule sektori keskmise palga, jättes aga kodumaised töötajad kindluseta oma sissetuleku asjus. Te pakute välja lahenduse, et hooajatööde sektoripõhine palgakokkulepe aitaks tõsta ka kohalike hooajatöötajate sissetulekut. Põhimõtteliselt ei saa ma hästi aru. Te saadate praegu avalikkusele signaali selle kohta, et me kuidagimoodi tahame kõrvale jätta kohalikku tööjõudu ja eelistame välismaist. Sellist asja ei olnud põhiseaduskomisjonis kohe kindlasti arutlusel. See põhjendati ka ära, miks. Samuti on ebaloogiline selle artikli sisust tulenev sidumine töölepingu seadusega, mida üldse samuti ei olnud plaanis ega olnud ka arutlusel. Muidugi on see artikkel praeguseks juba sealt internetilehelt kadunud, aga küsimus on see: kas te soovite siis tõesti saata avalikkusele teate ebatõeste andmetega?
Aitäh, Kalle! Ma arvasin, et keegi ei küsigi selle teema kohta. Aga väga tore, ma saan rääkida oma isiklikest seisukohtadest komisjoni punkti all. Kuna sa küsisid, siis ma arvan, et viisakas on vastata. Sinu küsimus ja minu arvamuslugu ei ole seotud konkreetselt komisjoni aruteluga. See, mis ma seal välja pakkusin ja mida ma kirjutasin, on see seisukoht, mida ma isiklikult oman. Ma ei lahanud seal komisjoni arutelu.
Aga kui nüüd rääkida sellest, mida me komisjonis arutasime, ja sellestsamast punktist, siis tõesti, see puudutab hooajatöötajaid, välismaiseid hooajatöölisi, ja selle eelnõu järgi tuleb neile kehtestada sektoripõhine aasta keskmine palk. Alla selle ei tohi maksta. Kui me mõtleme, mis asi on keskmine palk, siis keskmine palk on keskmine. See tähendab seda, et keegi saab alati üle keskmise ja keegi saab alla keskmise. Kui me kehtestame seadusega, kus kohas välismaalasele ei tohi alla keskmise maksta, siis kuidas kujuneb keskmine? See tähendab seda, et Eesti inimesele tohib alla keskmise maksta. No mina leian küll, et oleks väga õiglane kõigi Eesti hooajatöötajate suhtes aianduses ja põllumajanduses, et kui kehtestada – ja ma arvan, et see on väga hea mõte – sektori keskmine palk, siis tuleks see kehtestada põhimõtteliselt kõigi kohta. Väga mõistlikud lahendused on, Eestis on neid vähem, aga kui me vaatame teisi riike, siis väga palju on seda, et tööandjad ja töövõtjad lepivad selle omavahel kokku. Jah, lepitakse kokku miinimum, mitte keskmine. See on sektoripõhine kokkuleppe ja vahet ei ole, kas tuleb välismaalane või eestlane, ta saab vähemalt nii palju palka. Sellega kaob ära see probleem, et kellelegi välismaalt tulnule makstakse liiga vähe, et kuidagi lükatakse Eesti tööjõudu kõrvale, eelistatakse välismaalast. Sellega tagame, et Eesti töötaja saab samuti õiglast palka. Kõik sellised asjad. Selles mõttes võiks see lahendus vabalt selline olla. Aga antud juhul selle eelnõu järgi on olukord tõesti selline, et Eesti inimene võib saada alla keskmise, aga välismaalane ei või.
Tänan sõna andmast! Kas sa oleksid nii hea ja õiendaksid ära selle, mida enne küsis Kalvi Kõva selle kohta, et kui mõlemad vanemad saavad Eestis õppimisloa, siis see seaduseelnõu ei anna neile õigust last kaasa võtta? Ehk seaduseelnõu ütleb üheselt, et vaid üksikvanem saab võtta lapse kaasa. Mis siis selle seaduseelnõu järgi tegelikult on need võimalused, et vanemad saaksid oma lapse kaasa võtta? Või ongi seadusandja tahe see, et las laps olla üksinda kuskil mujal, kui vanemad õpivad siin?
Aitäh! Ma pean tõesti härra ministrit parandama ja et kõik oleks korrektne ja keegi ei saaks öelda, et see on minu väljamõeldis, loen ma teile ette selle, mis selles eelnõus kirjas on. See puudutab § 621 lõikeid 2 ja 3, täpsemalt lõiget 3. Seal on kirjas: "Kui välismaalase lühiajaline Eestis töötamine on registreeritud ja tal on ajutiseks Eestis viibimiseks seaduslik alus, võib välismaalase alaealisele lapsele anda lühiajalise või pikaajalise viisa, kui välismaalane on alaealist last üksi kasvatav vanem." Kui juhuslikult ta ei ole last üksi kasvatav vanem, siis seda tõesti anda ei saa. Põhimõtteliselt, kui ema ja isa tulevad Eestisse õppima ja saavad siin elamisloa, siis selle seaduseelnõu järgi ei tohi nad oma last kaasa võtta. Või näiteks selline juhtum, kui ema tuleb Eestisse õppima, laps jääb isaga koduriiki, isaga näiteks juhtub midagi, isal, ma ei tea, skisofreeniahood näiteks tekivad, ta muutub lapsele ohtlikuks, siis ka sellises olukorras ei ole võimalik last kaasa võtta. See on sulaselgelt kirjas ja ükstapuha, kuidas vaadata, rohkem võimalusi lapse kaasavõtmiseks ei ole. Ei saa ühesõnaga.
Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Kas te komisjonis arutasite ka seda, kuidas siis sarnased olukorrad, just nagu see viimane siin meil teemaks oli, on korraldatud näiteks Inglismaal, Saksamaal, Ameerikas, et saaks võtta eeskuju? Kuidas see on? On ju hästi moodne rääkida kärgperedest. Kas see võimalus laieneb siis ka, ütleme, kogu kärgperele?
Jah, aitäh! Kahjuks me ei arutanud teiste riikide kogemusi ja ilmselgelt sellepärast, et enamikus lääneriikides selliseid piiranguid ei ole, sealt ei ole võimalik kopeerida mingisugust kogemust. Lääneriigid ikka sarnanevad veel tänase Eestiga selles mõttes. Aga kui me selle seaduse vastu võtame, siis me pigem hakkame olema erandid.
Kolmandat küsimust ei ole võimalik esitada. Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Meil on võimalik avada läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi on ka ilmutatud. Taavi Rõivas, Reformierakonna fraktsiooni nimel.
Austatud Riigikogu aseesimees! Hea Riigikogu! Hoiatan, et alustan tsitaadiga: "Tallinnas on plahvatuslikult kasvanud neegrite hulk. Kui neile vastu pead koputada, siis see on õõnespuit." Need sõnad ütles meie ees praegu eelnõu esitlenud Mart Helme kaks aastat tagasi kõnekoosolekul välisüliõpilastest rääkides. Täpselt aasta eest, mullu septembris, lisas Helme järgmist: "Need, kes siia tulevad, ei ole mitte niivõrd ukrainlased, kuivõrd Ida-Ukraina venelased või venestunud ukrainlased või lihtsalt homo soveticus'ed." Mõni kuu varem, juunis, oli Helme öelnud aga nii: "Aga mitte selleks, et täiesti olematu teadusliku tasemega, täiesti ilmselgelt propagandaasutuseks muutunud Tallinna Ülikooli nuumata hobusevaraste koolitamiseks." Need on vaid sõnad, ärge pöörake tähelepanu, soovitatakse. Valitsuses olevat kokku lepitud teistsugustes väärtustes ning tegelik poliitika olevat hoopis midagi muud. Aga ei ole ju. Täna meie ees olev eelnõu on järjekordne materialiseerunud tõestus, et just see ongi EKRE poliitika ning kuniks EKRE on valitsuses, on selline kogu Eesti nägu ja tegu.
Miks ülejäänud valitsus sellele ministrite ja ametnike suhtes lugupidamatul viisil kiirmenetluse raames ning ettenähtud kooskõlastusringita otsuseks vormitud eelnõule alla kirjutab, on võimatu mõista. Kas Isamaa, kelle eestvõttel kandsime siinsamas saalis 12 aastat tagasi Gruusia lipuga särke ning kelle liikmed on kaljukindlalt seisnud ka Ukraina õiguste eest iseseisva riigina, on nüüd tõesti nõus, et kui on ukrainlane, siis näita ust? Kas Keskerakond, kelle poliitilise fookuse lahutamatu osa on aastakümneid olnud integratsioon, kiidab tõesti heaks vaenuliku suhtumise kõigisse, kes ei ole sada protsenti etnilised eestlased? Kuidas käib kokku jutt perekesksest Eestist ja siseministri siin äsja öeldu, et Eestis töötavad või õppivad välismaalased võivad oma pereelu elada koduriigis, välismaal? Eelnõu sisu ei jää paraku Helme sõnadest maha. Eestis töötava välismaalase pereliikme, sh lapse siin viibimine muutub oluliselt keerulisemaks, kui mitte võimatuks.
Kui mitu miljonit ukrainlast peame me ära integreerima, küsis eelnõu kaitsnud siseminister äsja siit puldist, teades küllap hästi, et kolmandatest riikidest pärit üliõpilasi on mõni tuhat ja ajutisi töötajaid mõnikümmend tuhat. Suurusjärkudega eksimine ja suurustamine ei ole küllap juhus. Seda on juhtunud ka varem. Veel mõne aasta eest rääkis Mart Helme kindlas kõneviisis Eestisse jõudnud või kohe-kohe jõudvatest kümnetest tuhandetest pagulastest. Kui ma palusin põhiseaduskomisjoni istungil ametlikke numbreid täpsustada, oli ta sunnitud moka otsast möönma, et jah, tegelik number on pigem 50. Ei, mitte 50 000, vaid 50 inimest. Eestis elamise luba taotlenud üliõpilaste pereliikmeid oli mullu 230, taas kord mitte 230 000, vaid 230 pereliiget, nende hulgas ka lapsed. Aga hirmul on loomulikult suured silmad. Samas, paranoia mõõtmed võtnud hirm ei peaks olema ühe väärika riigi poliitikakujunduse alus.
Minu teada ei mäleta Eesti parlamentarismi ajalugu, kohe kindlasti mitte lähiajalugu, sellist ministrit, kes oleks avalikult öelnud, et ühiskonnaelu oluliselt muutvad eelnõud ei vajagi kooskõlastamist, piisab vaid tahtest ja kitsa ringi kokkuleppest. Aga just sellist, Eesti varasemale arengule risti vastupidist seisukohta saime me täna kuulda. Ülikoolid, tööandjad, start-up-kogukond, tehnoloogiaettevõtjad, põllumehed ja veel mitmed olulised sihtgrupid on jäetud selle eelnõu menetlemisest kõrvale, kuigi just neid mõjutab see enim. Langev sissetulek, vähenev käive, kaduvad töökohad ja vähenenud investeeringud on märksõnad, mis korduvad esindusorganisatsioonide pöördumistes. Need pöördumised on kohati lausa ahastavas toonis. See eelnõu mõjutab aga ka iga inimese heaolu, sellepärast et ajades osa inimesi Eestist minema, ajame me paratamatult ära ka osa majanduse mahust ja tulevasest kasvust.
Eesti ülikoolidesse vastu võetud välistudengite tõrjumine on muidugi veelgi kummalisem. Kui me oleme tõrjuvad väga intelligentsete inimeste suhtes, kelle Eesti ühiskond, Eesti ülikoolid on tunnistanud üliõpilaseks kõlblikuks, siis see ei ole midagi muud kui puhas rumalus. Me peaksime olema avatud ja tegelikult meelitama tarku inimesi Eesti ülikoolidesse õpetama ja Eesti ülikoolidesse õppima ja loomulikult ka Eesti ettevõtetesse tööle, mitte tegema kõik selleks, et nad tunneksid ennast siin Eestis ebamugavalt ja tõrjutuna. Muuseas, olgu öeldud, et ainuüksi Eestis töötavate välistudengite tööjõumaksud on suurusjärgus 10 miljonit eurot aastas ja neist kolmandik töötab IT- ja tehnoloogiasektoris, kus töökäsi ja ajusid on väga-väga vaja. Paljud Eesti kiiresti kasvavad ettevõtted on väga rahvusvahelise kollektiiviga ning avatus talentidele on nende eduks hädavajalik. Need ettevõtted ei pea siin Eestis olema. Meie töö on neid ettevõtteid siia meelitada, mitte neid ära ajada. Nendes ettevõtetes makstakse väärilist palka Eesti inimestele. Nendest ettevõtetest tuleb väga palju tööjõumakse Eesti riigikassasse.
Head kolleegid, ma lõpetan täpselt viie aasta eest siinsamas kõnetoolis kasutatud sõnadega. Avatud ja tolerantne ühiskond loob kindlasti eeltingimused, et teistest riikidest ja kultuurikeskkondadest pärit teadlased ja tudengid sooviksid Eestisse tulla, siia jääda ja siin ka karjääri teha. Ma kordan selguse mõttes veel kord, et ebatolerantsus, sallimatus ja viha teistsuguse taustaga inimeste vastu pärsib Eesti teaduse, majanduse ja kogu ühiskonna arengut. Head kolleegid, Reformierakonna fraktsiooni nimel teen ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!
Jaak Valge, palun, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel!
Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid ja auväärt tehniline personal! Kõigepealt ma ütlen seda, et seadusandjatena ja rahvaesindajatena peame me ikkagi lahendatavaid küsimusi vaatama kompleksselt. Ega selline demagoogia ei vii edasi ühegi küsimuse puhul, eriti aga rändeprotsesside puhul. Rändeprotsesside puhul on süsteemne lähenemine eriti oluline. Kui sõnastada meie välismaalastepoliitika, siis see peaks olema lojaalse kodanikkonna kujundamine ja migratsioonisaldo hoidmine tasemel, mis ei ohusta eesti rahvuse ja kultuuri säilimist.
Ma ei räägi siin küll ajaloolasena, aga rändepoliitikat käsitledes ei saa me ikka mööda nendest okupatsiooniaegsetest rändeprotsessidest, mis teatavasti kujundasid meil erakordselt suure välispäritolu rahvastiku osakaaluga ühiskonna. Toona rändevood kõikusid, aga veel 1980. aastatel tuli meile keskeltläbi aastas sisse 30 000 inimest väljastpoolt ja lahkus 25 000. Ehk migratsioonisaldo oli 5000-ga plussis. Kahjuks peame ütlema, et kui mitte arvestada Eesti ja teiste Euroopa Liidu kodakondsusega isikute rännet, mis on enam-vähem tasakaalus, siis tuli Eestisse 2019. aastal ka ligikaudu 5000 inimest rohkem, kui siit lahkus, ehkki see rändekäive oli väiksem: sisse tuli umbes 18 000 ja välja läks üle 13 000. Rändesaldo on samas suurusjärgus.
Nüüd ma julgen ajaloolasena arvata, et just omaaegse massiimmigratsiooni tõttu kujunes meie vabaduspüüe sedavõrd tungivaks. Poliitikuna julgen arvata, et see meie hoiak ei ole muutunud. Mu poliitikujulguse taga on ka uuring, mille kohaselt ligi 80% Eesti elanikest arvab, et mujalt võiks Eestisse elama tulla piiratud arvul inimesi, väga vähe inimesi või üldse mitte. Küsimus ei ole selles, et me peaksime sisserännanuid kuidagi endast halvemaks, vaid ikkagi Eesti põhiseaduse täitmises. Põhiseaduse kohaselt peab meie riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Kui me ei suuda immigrante Eestisse integreerida, siis ei ole see halb mitte ainult põlisrahvastikule, vaid ka välispäritolu rahvastikule, nii eesti keelt kõnelevatele inimestele kui ka teisi keeli kõnelevatele inimestele. See ongi probleem, mida asutakse lahendama.
Välistööjõust ma ei räägi. Ma usun, et ma ei pea teid veenma, et ma võiksin sellest pikalt rääkida ja vastata nendele väidetele, mida eelkõneleja tõi, aga räägin ajapuudusel vaid välistudengitest. Mul oleks hea meel, kui tekiks üldine arusaam, et välistudengite osakaal iseenesest ei määra kuigivõrd õppekvaliteeti ega ülikooli kvaliteeti. Tartu Ülikoolis õpib 10% lähedal välisüliõpilasi või ka natukene rohkem ja Tartu Ülikool jagab 251.–300. kohta ülikoolide edetabelis. Küll aga näiteks Helsingi ülikoolis õpib välisüliõpilasi 5% ja see koht on 97.
Kõige suurema osa meie välistudengitest ei moodusta mitte IT‑üliõpilased, keda väga palju esile tõstetakse – neid IT‑üliõpilasi on 10% ringis –, vaid hoopis ärinduse ja halduse eriala tudengeid, keda on tugevasti üle kolmandiku. Teisel kohal populaarsuselt on humanitaaria ja kunstid. OSKA värske ärinduse ja halduse raporti kohaselt piisab tuleviku tööjõuvajadusi arvestades sellest, kui ärinduse, halduse või majandusteaduse valib umbes 10% õpingutega alustajatest. Seega võib juba ainuüksi Eesti üliõpilaste koolitamine nendel erialadel tegelikult Eesti vajadusi ületada. Samuti oleks väga raske uskuda, et kuigi paljud humanitaarvaldkondade inglise keeles koolitatud spetsialistid leiavad Eestis erialase töö.
Kokkuvõttes näitavadki uuringud, näiteks "Kutse- ja kõrgharidusõpingute lõpetanute edukus tööturul", et aastatel 2005–2016 lõpetanud välisüliõpilastest on Eestisse tööle jäänud 21%, 2016. aastal lõpetanutest rohkem, 26%. Siinkohal on arvestatud põhikohaga töötamist. Mõne teise metoodika alusel, kui arvesse võetakse kõik töötamisepisoodid, ka nn tööampsud, on tulemus suurem, umbes pool.
Nüüd kasutan Jaak Aaviksoo intervjuud. Tema märgib, et väga paljude välisüliõpilaste Eestisse tuleku motivatsiooniks on lihtne Euroopa Liitu elama asumine: "Saada parema elu peale, paljudel on see algusest peale kavandatud ka perekondliku ettevõtmisena ning kui Eestis on võimalused soodsad, siis kannatatakse välja ka külm talv ja teiste Euroopa riikidega madalam majandustase, et pärast diplomi omandamist [kaugemale] edasi vaadata." Seega, suur osa välisüliõpilastest saab Eestis Eesti maksumaksja arvel ingliskeelse tasuta hariduse, ühtlasi ingliskeelestab meie kõrgharidusõpet ja lahkub seejärel Eestist.
Loodetavasti suunab see eelnõu välistudengeid rohkem eesti keeles õppima ja välistab olukorra, et Eestisse tullakse just selle tõttu, mida Aaviksoo märgib. Ülikoolide rahastusmudel iseenesest peaks aga töötama niimoodi, et suunab ülikoole koolitama inimesi, keda Eesti ühiskonnal vaja on. Kui rahastusmudel seda ei tee, siis tuleb seda muuta. Kogu immigratsioonipoliitika peab olema tervikuna selline, mis toetab Eesti arengut. Kui see nii ei ole, siis tuleb seda muuta. Käesoleva eelnõuga ongi nende muudatustega alustatud. Tänan tähelepanu eest!
Lauri Läänemets, palun, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel!
Lugupeetud kolleegid! Need seadusemuudatused on töötajavaenulikud, eelkõige just Eesti inimeste suhtes ebaõiglased. Need on perevaenulikud, eelkõige just selle pere suhtes vaenulikud, mida me oleme harjunud traditsiooniliseks pidama: ema, isa, lapsed, abielus pere. Need seadusemuudatused on Eesti eduloo suhtes vaenulikud, käsipidur meie digiriigi arengule, IT‑arengu tuiksoone läbitõmbamine. Need muudatused haavavad meie ülikoole, haridust, Eesti omariikluse alustala, jõuka, demokraatliku ja õiglase ühiskonna garanti. See tuleneb sellest, et seadusemuudatused, mida me siin praegu arutame, ei ole valitsuse läbimõeldud plaan, vaid suvel kiirustades maasikapõllul tehtud poliitiline otsus, lahendamaks probleemi, mille valitsus ise lõi.
Alustame Eesti tööinimesest. Valitsuse esitatud eelnõu eelistab välismaa töötajaid Eesti inimestele, kindlustades välistööjõule sektori keskmise palga, jättes aga kodumaised töötajad kindluseta oma sissetuleku asjus. Sotsiaaldemokraadid ei saa sellise algatusega kuidagi nõustuda. Keskmine tähendab, et keegi saab alati keskmisest vähem. Miks peavad need olema just meie oma inimesed, kes väiksemat palka saama hakkavad? Lahendus, mis tagaks Eesti inimestele hooajatöödel õiglase sissetuleku ning hoiaks ära välismaalastele põhjendamatult väikese palga maksmise, on töötajate ja tööandjate vaheline palgakokkulepe. See aitaks tõsta meie oma inimeste palku aiandus- ja põllumajandussektoris. See oleks kõigi, eelkõige aga meie oma inimeste suhtes õiglane muutus. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik välismaalasi niimoodi põlata, et seetõttu oma inimestele hakatakse liiga tegema.
Vähe sellest, et Eesti on langenud OECD digiriikide edetabelis, me tõmbaksime nende seadusemuudatustega Eesti IT‑eduloole täielikult pidurit. Kui retoorikas ei peeta probleemiks Riigikogu liikme palgast suurema sissetulekuga välismaiste IT‑töötajate siinviibimist, siis piisaks erandi tegemisest IT‑sektoris või idufirmades töötavatele välismaalastele. Selle asemel aga lõhutakse nende perekonnad, sunnitakse väikeste laste kõrvalt täistööajaga töötama ja õpingute kõrvalt täistööajaga töötama ja seatakse teisi piiranguid, mis muudab Eesti lihtsalt ebameeldivaks ja perevaenulikuks riigiks.
Ülikoolide rektorid viitavad oma pöördumises põhiseaduskomisjonile, et ühtpidi on valitsusel just äsja valminud "Eesti 2035" strateegia, mille eesmärk on talendisõbraliku keskkonna loomine, teisalt keelame ülikoolidel panna üliõpilasi õppimisel pingutama, et nad saaks õppemaksusoodustust, teeme ülikoolidele võimalikult raskeks rahvusvahelistes teadusprojektides osalemise, mille osa on tasuta õppekoht. Vähe sellest, menetluses olevas riigieelarves pole plaanis anda kõrgharidusele puuduolevat raha ja siis imestatakse, miks ülikoolid loovad välisüliõpilastele tasuta õppekohti.
Sotsiaaldemokraatidel ei ole võimalik toetada eelnõu, mis kohtleb ebavõrdselt Eesti töötajat, tõmbab pidurit Eesti digiriigi eduloole, on perevaenulik ning vähendab meie ülikoolide võimalusi olla edukas. Head kolleegid, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teeb ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Aitäh!
Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Nii nagu komisjoni ettekandja oma ettekandes ütles, komisjon ei teinud ettepanekut. See peaks olema sellisel juhul aluseks esimese lugemise lõpetamisele, kui keegi ei tee mingit muud ettepanekut. Aga meil on siin kaks ettepanekut. Üks on Reformierakonna fraktsioonilt ja teine Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt: lükata eelnõu 241 SE, Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse, kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel tagasi. Kutsume kõik saali.
Tähelepanu, auväärt kolleegid! Panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku välismaalaste seaduse, kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu 241 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Selle ettepaneku poolt hääletas 43 Riigikogu liiget, vastu oli 52. Ettepanek ei leidnud toetust, eelnõu jääb menetlusse. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 20. november kell 16.
Austatud kolleegid, läheme tänase päevakorraga edasi. Järgmine punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud söödaseaduse muutmise seaduse eelnõu 225 esimene lugemine. Palun kõnepulti maaeluminister Arvo Alleri. Ettekandjatele võivad kõik Riigikogu liikmed esitada kuni kaks suulist küsimust, mille pikkus on üks minut. Palun!
Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Lubage tutvustada Maaeluministeeriumi koostatud söödaseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu eesmärk on viia söödaseadus kooskõlla Euroopa Liidu vahetult kohalduva määrusega, millega kehtestatakse erisööda kasutusotstarvete loetelu. Seniajani oli nii erisööda kasutusotstarve kui ka selle saavutamiseks vajalik kasutusviis reguleeritud direktiiviga, mis on nüüd asendatud vahetult kohalduva määrusega. Nimetatud määrus ei sisalda sätteid, mis nõuaksid nende ülevõtmist liikmesriikide riigisisesesse õigusesse. Erisööta söödetakse loomadele eesmärgiga rahuldada selliste loomade konkreetseid toitumisvajadusi, kelle seedimis-, imendumis- või ainevahetusprotsess on kahjustatud või võib kahjustuda ajutiselt või pöördumatult. Kõnealuses Euroopa Liidu määruses sätestatakse erisöötade täpne kasutus, põhilised toiteomadused, soovitatav kasutusaeg ning loomaliik või -kategooria, kellele erisööt on ette nähtud. Seaduseelnõuga kavandatu ning kehtivas söödaseaduses sätestatu vahel puudub sisuline erinevus. Kõik seaduseelnõuga kavandatud muudatused on tehnilised, millega ei kaasne uusi kohustusi söödakäitlejatele ega järelevalveametnikele. Seaduse jõustumine on kavandatud 2020. aasta 25. detsembrile, see tähtaeg tuleneb Euroopa Liidu erisöödamääruse 2020/354 artiklist 5. Tänan teid tähelepanu eest!
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mina küsin teie käest väga lihtsa küsimuse. Kas te saate nimetada mõne erisööda? Kõik ei ole nii väga tihedalt loomakasvatusega seotud. See kangastaks meile silmade ette, millist sööta silmas peetakse.
Nimeliselt võib-olla jään natuke hätta, kuid erisööt on näiteks mõeldud koertele uraadikivide tekkimise ohu vähendamiseks, see on kindlasti seal sees toimeainetena. Siis on nad mõeldud hobustele võistlusjärgse taastumise parandamiseks, imetajatele on innaajaks erisöödad ning ka paljunemisprotsessi jaoks on imetajatel erisöödad.
Aitäh! Tundub, austatud härra minister, et rohkem teile küsimusi ei ole. Järgmisena palun kõnetooli maaelukomisjoni liikme Merry Aarti.
Austatud spiiker! Head kolleegid! Seaduseelnõu 225 arutati maaelukomisjoni istungil 12. oktoobril 2020. Komisjoni liikmetest olid kohal Merry Aart, Heiki Hepner, Kaido Höövelson, Erkki Keldo, Siret Kotka, Urmas Kruuse, Ivari Padar, Andrus Seeme ja loomulikult Tarmo Tamm. Komisjonis andis minister ülevaate Vabariigi Valitsuse algatatud söödaseaduse muutmise seaduse eelnõust. Ta märkis, et eelnõu eesmärk on viia söödaseadus kooskõlla määrusega 2020/354, ja rääkis eelnõuga tehtavatest peamistest muudatustest. Söödaseaduse muutmise seaduse jõustumine on kavandatud 2020. aasta 25. detsembrile. Komisjoni liikmetel ei olnud eelnõu kohta küsimusi, arutati eelnõu edasist menetlemist. Lepiti kokku, et komisjon saadab eelnõu 225 esimesele lugemisele ning muudatusettepanekute esitamise tähtajaks on vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele 10 tööpäeva. Komisjon otsustas konsensuslikult teha ettepaneku võtta eelnõu 225 täiskogu päevakorda 21. oktoobriks ja teha ettepaneku esimene lugemine lõpetada. See on minu poolt kõik. Aitäh!
Aitäh, austatud kaasettekandja! Teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 225 esimene lugemine lõpetada ja esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 4. novembri kell 17.15. Selle eelnõu käsitlemine on lõpetatud.
Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, Vabariigi Valitsuse algatatud loomakaitseseaduse ja pankrotiseaduse muutmise seaduse eelnõu 226 esimene lugemine. Taas palun siia kõnepulti maaeluminister Arvo Alleri.
Austatud Riigikogu liikmed! Tutvustan Maaeluministeeriumis koostatud loomakaitseseaduse ja pankrotiseaduse muutmise seaduse eelnõu.
Eelnõu on välja töötatud eesmärgiga lahendada praktikas esilekerkinud probleemid loomade elu ja tervise kaitsmisel olukorras, kus loomapidaja ei täida loomapidamisnõudeid piisaval määral. Sellises olukorras tuleb loomapidajalt võtta üle looma nõuetekohase pidamisega seotud kohustused, mitte omandiõigus. Kehtiva seadusega on looma omanikult äravõetud loomade pidamise kohustus asendustäitmisena pandud kohaliku omavalitsuse üksusele. Täpsete kulude prognoosimatuse tõttu ei ole kohalikud omavalitsused saanud selleks eelarvet planeerida, kuigi vajaduse tekke korral tuleb neid kulusid nõudvaid tegevusi alustada kohe. See on pannud kohaliku omavalitsuse üksused olukorda, kus riikliku ülesande täitmiseks tuleb leida raha muude ülesannete arvel või teha valik, milliseid ülesandeid täita. Eelnõuga pannakse looma nõuetekohase pidamise ülevõtmise kohustus alates 2021. aastast Põllumajandus- ja Toiduametile. Ülevõtmisega seotud kohustuste koondamine ühte ametiasutusse koos selge rahastamismudeliga ja menetluse olulise lihtsustamisega aitab paremini saavutada loomakaitselisi eesmärke.
Eelnõuga muudetakse ka pankrotiseadust. Muudatus on tingitud vajadusest tagada loomade tervise ja elu kaitse ka juhul, kui loomapidaja suhtes on esitatud pankrotiavaldus ning algatatud menetlus. Juhul kui võlgniku vara hulka kuulub loom, on pankrotihalduril alates 2021. aastast kohustus teha Põllumajandus- ja Toiduametiga koostööd, et tagada looma nõuetekohane pidamine. Seadusemuudatust rakendatakse kõikide peetavate loomade suhtes, nii põllumajandusloomade kui ka teiste loomade suhtes. Samas, seadusemuudatus ei käsitle hulkuvaid loomi. Nende püüdmist ja pidamist, nende omaniku kindlakstegemist ja hulkuvate loomade hukkamise korraldust eelnõuga ei muudeta. Nimetatud seadusemuudatus on planeeritud jõustada alates 1. jaanuarist 2021. Aitäh!
Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Seda seadust hakati välja töötama juba väga pikki aastaid tagasi. Kas te oskate öelda, miks selle seaduse väljatöötamine on nii kaua veninud? Teine oluline küsimus, mida me ka komisjonis käsitlesime – kas te saite selle üle mõelda? –, oli seotud sellega, et kui riik võtab näiteks ettevõtjalt loomapidamise kohustuse üle seoses sellega, et ettevõtja ütleb, et ta ei ole rahaliselt võimeline seda tegema, ja ettevõte peaks minema pankrotti, siis kas ja kuidas riik ikkagi selle enda tehtud kulutuse õiglaselt tagasi saaks, sest pankrotivaras hakatakse raha jagama teiste printsiipide alusel.
Aitäh küsimuse eest! Jah, murekoht tekkis 2016. aastal konkreetse juhtumi põhjal, kui kohalik omavalitsus pidi ühe loomakasvatusettevõtte farmi üle võtma ja see haldusmenetlus oli proportsionaalses mõttes ebaõiglane kohaliku omavalitsuse suhtes. Miks see eelnõu seisnud on? Jään võib-olla täpsed põhjused võlgu, aga selle seadusega on tegeletud sisuliselt juba neli aastat. Vahepeal oli Eesti eesistumise aeg Euroopa Liidus, mis asju pidurdas. Seda on jõudumööda ette valmistatud ning nüüd on ta jõudnud ka Riigikogu saali. Mul on hea meel, et lõpuks on leidmas lahendust ka kohaliku omavalitsuse tasandil see, et omavalitsus ei peaks tegelema loomade ülevõtmisega.
Mis puutub finantsskeemi, siis selle finantsskeemiga on võimalus riigil tulusid saada, kui on kõrge tõuaretusväärtusega loomad, oksjonil. Riigi huvid lähevad küll [rahuldamisele] üldises järjekorras, aga on kindlaks määratud eeldatava ostusööda hind, see, kui palju riik seda nende loomade ülalpidamiseks hinnanguliselt kasutab. Selle järgi saab riik oma eelarves neid asju planeerida, kui vaja on. Aga praeguste juhtumite puhul on need kulud olnud ... Noh, neid ikkagi on olnud. Suuri ettevõtteid pole siin olnud. Lemmikloomade puhul on aastas 25–27 looma äravõtmist, hilisema menetlemise käigus on ka kulusid tagasi saadud. Ma loodan, et seda pidamiskohustust ei pea riik üldjuhul üle võtma. Aga pankrotimenetluses sõltub see sellest, mitmendal kohal järjekorras riik on, üldjuhul on ta kolmandal või teisel kohal, üldise kompenseerimise alusel saab riik oma raha sealt tagasi, küll võib-olla teatud proportsioonis. Aga kõrge tõuaretusväärtusega loomade puhul on selle aluseks oksjon ja oksjonitulu.
Aitäh, austatud spiiker! Hea ettekandja! Terminitel on oma võlu. Te tõite sisse termini "hulkuv loom". See jääb justkui kohaliku omavalitsuse pädevusalasse. Samal ajal on meil olemas veel lemmikloomad, põllumajandusloomad jne. Ma tahaksin täpsustada selguse huvides, et kui on hulkuv hobune, kas see on kohaliku omavalitsuse pädevus või kuidas seda ikkagi täpselt liigitatakse. Lisaküsimus siia juurde: kui see hulkuv loom on kinni püütud ja varjupaika toimetatud, kelle vastutusala see on? Siis ta enam ei ole hulkuv, siis ta on teatud mõttes omanikuta. Või kuidas see tõlgendus täpselt on?
Kui lemmikloom läheb hulkuma, siis on omavalitsusel vaja välja selgitada, kelle oma see hulkuv loom on. Kui omavalitsus saab omaniku teada ja omanik on raskustes ega suuda pidada looma vastavalt loomade heaolu nõuetele, siis tulebki mängu Põllumajandus- ja Toiduamet, kes võtab loomapidamise kohustuse enda kanda ja katab kulud, et loomal oleks hea olla.
Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan. Järgmisena palun siia kaasettekandjaks maaelukomisjoni liikme Siret Kotka.
Hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Maaelukomisjon käsitles käesolevat seaduseelnõu 12. oktoobril 2020. aastal. Istungist võtsid osa Tarmo Tamm, Merry Aart, Heiki Hepner, Kaido Höövelson, Erkki Keldo, Siret Kotka, Urmas Kruuse, Ivari Padar ja Andrus Seeme. Minister Arvo Aller andis ülevaate Vabariigi Valitsuse algatatud loomakaitseseaduse ja pankrotiseaduse muutmise seaduse eelnõust. Ta märkis, et eelnõu eesmärk on lahendada seaduse rakendamise käigus tekkinud probleemid, kuna kehtiva seaduse kohaselt on vastutustundetult omanikult äravõetud looma pidamise kohustus pandud kohalikule omavalitsusele. Eelnõu muudatuse kohaselt saab Veterinaar- ja Toiduamet õiguse võtta loomakaitseseaduse oluliste nõuete rikkumise korral loomapidajalt üle looma nõuetekohase pidamisega seotud kohustused. Komisjon käsitles seda seaduseelnõu ja otsustas konsensuslikult saata see esimesele lugemisele, mis toimub täna, ja esimese lugemise lõpetada.
Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärne ettekandja! Selles mõttes on see eelnõu kindlasti väga oluline, et kohalikul omavalitsusel ilmselt puudub see pädevus, eriti mis puudutab kariloomade ja põllumajandusloomade pidamise kohustuse ülevõtmist, ja oluline ka selle pädevuse andmise mõttes VTA-le. Aga kas teile tundub see õiglane, kui riik võtab selle kohustuse üle VTA kaudu selleks, et need loomad oleksid terved, elusad ja ka majanduslikus mõttes kaitstud, aga riik võimaliku pankroti puhul pannakse järjekorras viimaseks, mis võib tähendada seda, et selleks, et seda vara säilitada, teeb riik päris suuri kulutusi, aga lõppkokkuvõttes võib juhtuda, et seda raha tagasi ei saa? Kas teie näete selles probleemi? Või mis võiks olla selle lahendus?
Aitäh küsimuse eest! Jah, Veterinaar- ja Toiduamet peab loomi võõrandamiseni või hukkamiseni. VTA‑l on õigus nõuda nende pidamise kulud loomapidajalt kätte. Nüüd on ju kaks võimalust. Kui me vaatame seda pankrotiseadusest tulenevalt, siis pankrotihaldur saab ise hakkama ja tegelikult ei olegi riiki vaja. Aga kui VTA on tõesti vajalik, siis on ju olemas ka võimalused, et VTA‑l, kui ta loomi võõrandab, on tulud suuremad kui kulud ja seetõttu ei teki riigil täiendavaid kohustusi. On ka muidugi teine stsenaarium, mille kohta küsija küsis. Jah, kui kulud on suuremad kui tulud, siis võib tekkida olukord, kus riik peab kandma täiendavaid kulusid. Kas see on õiglane või mitte? Seda küsimust me otseselt komisjonis ei käsitlenud, aga ma arvan, et see, et kohalikelt omavalitsustelt võetakse see roll ära ja antakse Veterinaar- ja Toiduametile, on iseenesest väga õige, sest VTA‑l on loomapidamises kindlasti kompetentsust märksa rohkem kui ühel kohalikul omavalitsusel. Eks alati ole Urmas Kruusel võimalik muudatusettepanekutena veel paremaid ettepanekuid teha.
Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 226 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 4. novembri kell 17.15. Ma tänan, head kolleegid! Istung on lõppenud.
