Austatud juhataja! Head kolleegid! Käesoleva aasta 2. märtsil toimus sotsiaalkomisjoni istung, kus me esmakordselt tundsime huvi ja kuulasime ära ametnikke erinevatest ametkondadest, et teada saada, milline on olukord maailmas ja millised on riskid Eesti jaoks COVID-19 viiruse kontekstis. Kuulsime, et Eestile suurt riski ei ole ja kui haigus peakski siia jõudma, siis me oleme valmis – meie varud on piisavad, meie haiglad ja arstid on võimelised vastu võtma patsiente.
Kaks nädalat hiljem kuulutati välja eriolukord. Seitse kuud hiljem ootame me südamevärinaga, kas tuleb teine laine. Kas me oleme vaadanud tagasi ja mõelnud sellele, mida me kogesime kevadel, mida me tegime suvel, selleks et olla sügisel paremini valmis, ja mille võrra me oleme täna targemad? Teadlased ütlevad meile, nõustades ka Vabariigi Valitsust, et see haigus ei kao mitte kuskile ja inimeste ülesanne on õppida sellega elama. Tegemist on suurlinnade haigusega ja eriti haavatavad on eakamad inimesed.
Selleks, et me oleksime paremini valmis nii COVID-19 viiruse edasise levikuga võitlemiseks, sellega toimetulemiseks, aga ka teiste võimalike kriiside puhkemiseks, teeb Reformierakonna fraktsioon valitsusele ettepaneku moodustada eksperdikomisjon, kes analüüsiks õppetunde ja seda, mida tehti hästi. Ja seda, mida hästi tehti, seda ka oli. Me kõik teame, et statistilised näitajad on Eesti puhul olnud siiski head. Ei ole olnud liiga palju haigestumisi, ei ole olnud õnneks ka liiga palju surmasid. Aga me teame, et oli ka segadust ja oli ka vigu.
Võimalik on läheneda sellele õppimisele ja tagasivaatamisele kahel viisil. Kui me räägime suurtest organisatsioonidest või ka väikestest hooldekodudest, siis on kaks lähenemist: sisehindamine ja välishindamine. See, millest meie selles otsuse eelnõus räägime, on tegelikult valitsuse jaoks oma tegevuse sisehindamine. Ehk valitsus koos sõltumatute ekspertidega peab analüüsima seda, mida tehti ja mida oleks võinud teha teisiti, kus olid vead praktikas ja kus olid vead seadusandluses.
Me oleme korduvalt kuulnud siit kõnepuldist, aga ka infotunnis ministritelt, kuidas Eesti riiki tuleb juhtida rohkem teadus- ja teadmispõhiselt. Tänaseks on meil selle haiguse kohta nii teadust kui ka teadmist oluliselt rohkem. Tänaseks on meil ka see kogemus – mis tegelikult meid ju rikastab –, mis ei õnnestunud nii hästi. Mis meil hästi ei õnnestunud, olid kindlasti kommunikatsiooniküsimused, mis olid kogu eriolukorra perioodil ja on tegelikult ka nüüd sügisel äärmiselt segased. Me kõik mäletame seda, kui kevadel anti segaseid sõnumeid selle kohta, kuni vaidlusteni välja Terviseameti ja perearstide vahel, millises vanuses inimesi eeskätt testida. Teame ka seda, et põhjus ei olnud mitte selles, et me poleks soovinud igat haigestunut või sümptomitega inimest testida, vaid tegemist oli nii testide kui ka kaitsevahendite – maskide, kinnaste, kaitseülikondade ja mütside – puudumisega tervisevaldkonnas. Selle tulemusena ei suutnud me ohjeldada haiguskoldeid nii nagu praegu, sügisel. Nüüd oleme selle võrra targemad olnud ja suutnud haiguskoldeid vaka all hoida, mida näitab ka muutuv statistika. Kui haigestumiste arv kiires tempos kuskil tõuseb – tekkinud kollete tõttu –, siis suudetakse see paari nädalaga vaigistada. Hea näide oli Tartu. Ja tegelikult näeme sarnast trendi praegu ka Tallinnas, Harjumaal.
Millised valdkonnad lisaks kommunikatsioonile ja erinevate testide ning kaitsevahendite puudusele veel muret tekitavad? Kindlasti on hästi oluline mõelda sellele, kuidas toimus juhtimine – kas rollid olid paigas, kes, mida ja miks tegi. Sest keset eriolukorda me tormasime ummisjalu muutma ka seadusi. Me muutsime nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust ning me muutsime ka hädaolukorra seadust. Need on kaks peamist seadust, mis just erinevate osapoolte rolle sellises kriisiolukorras reguleerivad. Kõigil meil on ilmselt meeles see, kui siin käis õiguskantsler Ülle Madise, kes ütles, et sellega ei ole seadusandluse mõttes töö tehtud. Need rollid tuleb uuesti üle vaadata, need õigused erinevatele osapooltele sõnaselgelt ka seaduses anda, nii et iga osapool saab aru, mis on tema roll, millal ja milleks. Arusaadavalt see täna nii ei ole. Me teame, et valitsus on lubanud need seadused muudetud kujul Riigikogu ette tuua. Kas ka rakendades sihipärast analüüsi senisest kogemusest? Loodetavasti.
Lisaks kommunikatsioonile ja juhtimisele tuleb vaadata ka sektorite põhiselt, kui me räägime tervishoiust, haridusest, hoolekandest ja kindlasti ka majandusest. Kõikides nendes valdkondades saime me valusaid õppetunde. Väga hästi on meeles Saaremaa haigla kiired reageerimised ja üldse sündmused Saaremaal. Aga me ei ole seni kuulnud kuskilt, mismoodi on kaardistatud Saaremaa vallavanema, haiglajuhi, aga ka õendusjuhi, üksikute arstide kogemust – mida oleks saanud teha teisiti, millised olid valupunktid ja mis läks hästi. Väga oluline on ka see, mis läks hästi.
Hooldekodud. Me oleme kuulnud kurbi lugusid hooldekodudest, kus haiglad keelasid meditsiiniõdedel töötajate ristkasutamise. Mis juhtus selle peale? Selle peale juhtus näiteks Alutaguse vallas see, et hooldekodu jäi üldse ilma igasugusest meditsiinilisest toest. Ainult sotsiaalhoolekandes töötavad inimesed hooldasid neid eakamaid patsiente, kes olid nakatunud. Mis veel juhtus hooldekodudes? Kiirabi viis ära ainult need eakad inimesed, kellel oli tõepoolest vajadus intensiivravi järele, aga mitte neid, kes olid haigestunud. See tähendab seda, et me jätsime hooldekodud üksinda ja abita. See on kindlasti üks õppetund, kus meil on põhjust kaardistada muresid, probleeme ja paremat käitumist.
Haridus. Jaa, me teame, et oli ebamugav – lapsed jäid koduõppele ja vanemad pidid kodus tegema samaaegselt tööd, muretsema, et lapsed oleks toidetud ja ka õpetatud. See oli raske, aga me elasime selle perioodi üle. Oluliselt keerulisem oli see aga nendele vanematele, kelle lapsed on haridusliku erivajadusega või ka puudega. Ja need vanemad, kes ei oma spetsiifilist oskust, erilist oskust, mida ülikoolis õpetatakse õpetajatele ja tugispetsialistidele, pidid kodus oma lapsi õpetama. Kas ja kui palju need lapsed haridust said – sellist, mida nad vajavad –, on tänaseni ebaselge. Koolid sulgusid, lapsed läksid koju, kohalikud omavalitsused ei olnud selleks valmistunud, et toetavaid teenuseid sellises mahus nendele peredele ja lastele pakkuda.
Majandus. Teame, et majanduses mõni sektor kannatas rohkem kui teine, aga pihta said kõik. Nüüd on küsimus selles, kas me oskame analüüsida ja lahti mõtestada, miks me midagi sulgesime, miks me midagi avatuks jätsime ja miks me tänaseni midagi piirame. Kas nendel tegevustel on tegelikult siis ka see sisu ja tulemus, mida me päriselt loodame? Toome näiteks kas või lennuühendused. Mida vähem otselende ja lennuühendusi, seda suletumad me oleme nii ehk naa oma haavatavas olukorras. See ei tohiks olla pikas perspektiivis mitte mingil juhul Eesti inimeste ja ettevõtjate huvi.
Veel üks valdkond, mida peab väga oluliselt analüüsima ja lahti mõtestama, on kõikvõimalikud piirangud inimeste liikumisele ja vabadusele. Ka see on valdkond, mida õiguskantsler on riskina korduvalt välja toonud. Vaatamata haiguse levikule, vaatamata kriisidele ja eriolukordadele ei saa me teha järeleandmisi inimeste põhiõigustes. See on kindlasti teema, mida tuleb arutada. Kui me mõtleme selle peale, kes on selle kõige eest vastutav, mis juhtus, mis juhtub praegu ja mis juhtub tulevikus ka erinevate kriiside – loodetavasti mitte eriolukordade – ajal, siis me vaatame ikkagi valitsuse ja peaministri poole. Sellepärast on meie soov, et Riigikogu toetaks Reformierakonna ettepanekut, et valitsus tõepoolest võtaks kokku sõltumatud eksperdid, hindaks seda, mis juhtus, kaasaks sinna ka selle teadmise, mis meil on tänaseks nii teadlastelt kui ka praktikas tulnud. Vaadata tuleb nii kommunikatsiooni, juhtimist, osapoolte rolle, vigu ja õnnestumisi praktikas, kui ka neid vajadusi, mis on seotud seaduste muudatustega. Aitäh! Ootan küsimusi.