Head kolleegid! Lugupeetud juhataja! Tegemist on sellise teemaga, mida mina mäletan küll juba aastakümneid. Selle tõttu on mul hea meel, et ta on uuesti suures saalis arutelul. Ma mäletan, et see oli umbes aastatuhande vahetusel, kui mul oli au pidada Tartu Ülikooli aulas loeng teemal "Eesti rahva hariduseusk – kas pelgalt ainult ajalugu?". Ma mäletan, kui esimest korda olid siinsamas teadus- ja arendustegevuse diskussioonid, umbes tosin aastat tagasi. Ja mäletan hea tundega seda, et paljud arengusuunad on olnud sümpaatsed. Tosin aastat tagasi oli meil teadusaruteludel kandvaks jooneks midagi sellist, mida nimetatakse üksteise pealt teki rebimiseks. Domineeris see, et räägiti, kui tähtsad on inseneriteadused. Kui tehti tabeleid, kuidas midagi edasi arendada, siis näiteks sotsiaal- ja humanitaarteadused unustati tabelist välja, sest keegi arvas, et need ei ole teadused. Olukord muutus natuke peale Brexitit, kui arvati, et inimestel peab olema ka riigist ja ühiskonna arengust selgem ülevaade. Ma mäletan ka seda, kui püüti teha ühte või teist ja jõuda suure tulemuseni ning kogu muu taust unustati ära, ja mäletan, kuidas Euroopa Teadusagentuuris ühel konverentsil pilgati Eestit selle pärast, et meie ehitame endale Antarktikasse oma uurimistelki ja tahame selle üles panna Ameerika tuledes särava uurimislinnaku kõrvale. Need kõik on aga sellised toredad asjad, millest me oleme üle saanud ja päris hästi edasi läinud.
Riigikogu kultuurikomisjon on vähemalt viimases kolmes Riigikogu koosseisus süstemaatiliselt töötanud selle nimel, et see eesti rahva hariduseusk ei oleks pelgalt ajalugu. Mul on meie komisjoni üle ikka päris hea meel, sest seal on inimesed, kes – vaata ühte, vaata teist, ükskõik, vahel ka vaidleme – tegelikult on hariduse ja teaduse usku. Küll on hea, et sellest ka laiemalt räägitakse. Mina olen vahel küll väsinud ja arvanud, et kõik juba ju teavad.
Kõik need teemad, mis siin läbi käidi, on tõepoolest kultuurikomisjonis arutelu all olnud. Mõne asja kohta öeldakse, et te ainult tunni arutasite, kuidas te juba otsuse tegite. Need on kõik teemad, mida on arutatud aastate jooksul ja kuude jooksul, väga palju tunde. Räägiti erasektorist. Jah, loomulikult, erasektor on probleem, aga rahastamisel on igas sektoris probleeme. Väga hästi on esile toodud, et kõige suurem häda on ikkagi see: seni kuni meil ei ole teadusmahukat tootmist, mille nimel me püüame, ja on ainult allettevõtjad, alltöövõtjad, siis maailmafirmad, kes on nad ära ostnud, teevad uuringuid – ja mitte meil, vaid kusagil mujal. Nii et selles mõttes tuleb täiel rinnal püüelda teaduspõhise tootmise poole. See loob kindlasti hoopis parema fooni.
Meil oli juttu õpetajate palgast ja õppejõudude palgast. Riigikogus on sellest juba aastaid räägitud. Julgen teile öelda, et õpetajate palgast on rääkinud algul mõned üksikud, pärast terve Riigikogu. On arutatud, kui tähtis see on, sellega on edasi mindud ja on jõutud selleni, et õpetaja palk on ülikooli õppejõu palgast mööda läinud. Siinsamas saalis tõin ma juba eelmises koosseisus neidsamu näiteid, kuidas parimatele magistrantidele, kes lõpetasid, pakuti palka 1200 või 1400 eurot – meie magistrikraadiga inimesed, kes läbi said. Siis öeldi, et teie olete kõige parem, tulge meile doktorantuuri, saate 680 eurot – tol ajal oli 680, pärast 860 eurot. See doktorandi palga lugu on see, millest me ka praegu oma igapäevases töös räägime ministritele, räägime Haridus- ja Teadusministeeriumile ja ütleme, et teie käes on [tagada] edasiminek. Ja me ei jälgi praegu väga hoolega mitte ainult seda eelnõu, vaid vaatame eelkõige seda, kuidas eelarvenumbrid tulevad, sest lubadusi on antud. Täna võitleme välja mingi näitaja. Kas see veel homme püsib? Ehk püsib.
Meil oli tõepoolest probleem selle konkreetse seaduseelnõuga, oli juttu ka sellestsamast seaduseelnõust. Siin on tõepoolest niimoodi, et kui me praegu vahetame näiteks Jürgen Ligiga pilke, siis tundub, et võib-olla seda 1% päris seadusse sisse raiuda ei saa – vähemalt olen ma tema suust kuulnud, et Reformierakond sellega nõus ei oleks, aga see oli ammu ja ühe teise asjaga seoses. Selles mõttes on niimoodi: mis siis teha seaduseelnõuga, mille teema on üllas-ilus ja mida me tahame toetada, aga vorm väga ei ole. Vorm ei ole selline, mis oleks realistlik, et läbi läheb. Tuginedes sellele, et meil kõigil on ikkagi midagi sellest eesti rahva hariduseusust alles, oleme jõudnud sinnamaale, et ilmselt on otstarbekas seda lugemist jätkata. Sest oli tohutult huvitav näha, kuidas paljud komisjonis lihtsana tundunud asjad olid praegu suurele saalile tõeline haridusuudis. Järelikult nendest asjadest tuleb rääkida, tuleb rääkida, tuleb rääkida. Ma loodan, et algatajad pärast seda, kui parandusettepanekutega on asja muudetud, ei ütle, et see on meile võõras laps. Aga nii me peame edasi minema, nagu juba öeldud, et eelnõu ei oleks jälle ainult ilus avaldus, kuidas me kõik oleme hariduseusku, vaid et sellel oleks ka sisu. Nii et töötame edasi. Aitäh!