Tere hommikust, lugupeetud kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu teise töönädala neljapäevast istungit. Olen valmis vastu võtma eelnõusid ja arupärimisi. Eelnõude ega arupärimiste üleandmise soovi ei ole.

Nüüd on üks teade. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis Eesti Püha Tooli parlamendirühma asutamise koosolek, kokkukutsuja on Mihhail Lotman. Kõik asjahuvilised on oodatud. Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!

Kohalolijaks registreeris ennast 88 Riigikogu liiget. Võime alustada tänase päevakorra käsitlemist.

Täna on meil päevakorras üks punkt: Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse täiendamise seaduse eelnõu 198. Ja kui nüüd sumin vähe vaiksemaks jääb, siis me alustame selle esimest lugemist. Palun siia ettekandjaks Riigikogu liikme Katri Raigi.

Head kolleegid! Sellel ilusal sügisesel või peaaegu suvisel päeval on mul hea meel esitada teile teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse täiendamise seadust, mis ei ütle meile eriti midagi uut: riigieelarvelise toetuse suurus teadus- ja arendustegevuseks peab olema vähemalt 1% sisemajanduse kogutoodangust. See tähendab, et 1% SKT-st, avalikust rahast, läheks teadusele. Seadus peaks jõustuma 1. jaanuaril 2021.

Ma pean minema veidi ajas tagasi. See seadusemuudatus ei tulene kellegi tahtest, vaid see tuleneb tegelikult ühest arengukavast. Aastatel 2014–2020 kehtis Eestis arengukava "Teadmistepõhine Eesti", mille järgi erasektor pidi panema teadusrahastusse 2% ja avalik sektor 1%. 2018. aasta 19. detsembril kirjutati alla teaduskokkulepe, kus oli kirjas, et alates 2019. aastast liigutakse samm-sammult kolme aasta jooksul selle poole, et teadusesse paigutatakse 1% SKT-st. 2019. aasta mais kahjuks valitsus oma eelarvestrateegias sellist liikumist ette ei näinud. 2019. aasta juuni alguses andsid sotsiaaldemokraadid samasisulise eelnõu korra juba sisse. Aga nii nagu ikka vahel – või tihti – tikub opositsiooni eelnõudega juhtuma, on see laua alumises sahtlis ega ole esimesest lugemisest kaugemale jõudnud. Vahepeal on olnud üks rahvaalgatus, räägitud on rohkem Eesti-teemalisest teadusest, mis ongi väga oluline ja mida saame teha vaid meie.

Ma tahan väga rõhutada üht. Ma tean, et on vastuargumente, kas ikka on hea 1% fikseerida ja kas see äkki ei too SKT langemisel kaasa üldse rahastamise langust. Selle seaduseelnõu mõte, head kolleegid, on teadus- ja arendustegevust prioriseerida – öelda, et see on meile prioriteet. Tahan veel kord rõhutada, et see tugineb riiklikule arengukavale. Tahan tänada kolleeg professor Jaak Valget ja Viktoria Ladõnskaja-Kubitsat selle eelnõu toetamise eest kultuurikomisjonis.

Veel kord tagasi selle juurde, et kas siis, kui SKT langeb, ei teki sellist olukorda, kus teadus saab hoopistükkis väga vähe raha. Head kolleegid! Selles seaduseelnõus on kirjas: vähemalt 1%. See tagaks meie teaduses olevatele ja seal töötavatele inimestele kindlustunde, sest peagu asub SKT kindlasti jälle tõusuteele. Ma tean selle probleemi tõsidust, kuna olen ise kaua aega kõrgharidussüsteemis töötanud, aga minu silmad avas paar päeva tagasi üks peaaegu minuvanune riigiametis töötav inimene, kes ütles, et mul on nüüd kiire, ma lähen oma seminari pidama. Ta ütles, et kui ma töötaksin endiselt ülikoolis – tal on doktorikraad –, saaksin ma palka 1200 eurot. Kümme aastat tagasi sain ka mina umbes 1200 eurot, minu [tollase ameti] palk on tõusnud 30 või 40 eurot. Vaatasin siia kõrvale meie palgatabelit. 2010. aastal sai Riigikogu liige palka 3170 eurot. Meie palk on tõusnud päris kindlasti märkimisväärselt.

Tahan rõhutada, et me oleme üks väiksemaid rahvaid, kellel on omakeelne kõrgharidus. Me oleme üks väiksemaid rahvaid maailmas, kellel on omakeelne kõrgharidus. Meie ülikoolid on võidelnud ennast tippülikoolide hulka – mitte ainult minu koduülikool Tartu Ülikool, vaid ka Tallinna Tehnikaülikool. Ja Tallinna Ülikool liigub samuti suurte sammudega väga heas teadustempos edasi.

Ma tahan juhtida tähelepanu ka sellele, et vaatamata napile rahastusele, mis kindlasti ei too enam uusi inimesi teadusesse, on olukord 2018. aastal professor Jüri Alliku ja tema kolleegide tehtud põhjaliku analüüsi alusel selline, et meie teadlased kuuluvad 10% maailma tippteadlaste hulka, seda nii tsiteeritavuse kui ka kõrgetasemeliste artiklite poolest. Kõik need mõõdikud sunnivad meid ütlema, et seda raha on teadusesse eriti vaja.

Veel hetke palun teie tähelepanu. Eriti peale hommikusööki on kohane öelda, et kui teadus on munakollane, siis munavalge selle ümber on kõrgharidus. Neid saab võtta ainult koos – kõrghariduse rahastamist ja teaduse rahastamist. Peagi peame kindlasti tulema selle juurde, et kõrgharidusele tuleb anda tagasi 1,5% SKT-st, nii nagu see oli muide 2011. aastal. Selles ei oleks midagi erakordset.

Lugupeetud ettekandja! Peeter Ernitsal on protseduuriline küsimus, ma lasen tal selle esitada.

Jah. Aitäh! Vaatasin seda eelnõu, siin hakkab peale kõik ilusti, kõik on suurepärane, esimene punkt on sissejuhatus, aga järgmisena tuleb seitsmes, seaduse rakendamine. Vahepeal on tühjad valged lehed. Vaatasin [saalis] ka sealtpoolt – muuseas, neid dokumente on meil siin puudu –, aga vahepeal on tühjus.

Teine protseduuriline küsimus, Valdo Randpere.

Aitäh! Mul on veel hullem olukord. Kui Ernitsal oli midagi vaadata ja ta avastas tühje valgeid lehti, siis mina avastasin, et taga riiulis ei ole enam ühtegi eelnõu. Nii et ka riiul on tühi. Kas saaks palun seda täiendada?

Mina võin oma eksemplari ära anda.

Ega siis ei ole muud teha, kui ... Ma arvan, lugupeetud ettekandja, et te võite oma ettekannet jätkata. Me katsume siin sellele küsimusele kuidagi mingi lahenduse leida. Selleks on vastavad teenistused olemas, nii et me leiame need puuduvad eelnõud koos kõigi lehekülgedega.

Mina jäin siis muna juurde – munakollase ehk teaduse ja munavalge ehk kõrghariduse finantseerimise juurde. Üks on selge: kui me oma kõrgharidusse ja teadusesse raha ei pane, siis ei ole meil edaspidi ka enam nii häid PISA testi tulemusi, mille üle me väga uhked oleme.

Ja lõpetuseks laenan ma mõtte oma healt kolleegilt Tartu Ülikoolis, Jaak Vilolt. Haridus on kallis, aga harimatus on veel kallim. Loodan, et te toetate seda eelnõu ja olete ka valmis arutlema kõrghariduse rahastamise üle.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Riigikogu liikmetel on teile küsimusi. Urve Tiidus, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab sellist asja, et kui teie eelnõu, mis on ju igati mõistlik ja seotud selle kunagise erakondadevahelise kokkuleppega, ei hakata teostama. Projitseerige natuke seda tulevikku. Te mainisite ühte asja: PISA testide tulemused lähevad kehvemaks või ei lähe enam paremaks, aga tegelikult on see mõju ju teadusele – ja teadusel omakorda elule – palju tõsisem. Rääkige natukene sellest.

Kindlasti. Aitäh küsimuse eest! Õpetaja saab praegu Eestis palka keskmiselt 1500 eurot, noor teadlane 1200 eurot. Siin ongi esimesed käärid. Noorelt teadlaselt ootame me doktorikraadi, noorelt õpetajalt magistrikraadi. See oli minu viide PISA testile. Mis puudutab seda, et ilma teaduseta oleks Eestis kurb, siis, kui me vaatame Põhjamaade poole, on Põhjamaades ka praegu pandud kriisiraha teadusesse. Kui meil ei oleks kunagi, 1930. aastatel olnud oma põlevkiviuuringuid, ei oleks meil olnud põlevkivitööstust – otsides näiteid ajaloost. Kui meil praegu ei oleks terviseuuringuid, siis võimalik, et oleksime oma terviseteemades veel keerulisemas seisus kui nüüd. Teadus puudutab meid eranditult igaühte ja iga päev.

Marko Šorin, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea ettekandja! Jah, selles mõttes jäeti Peeter Ernitsa küsimusele vastamata, et seletuskirjas on tõepoolest punkt 1 ja järgmine on juba punkt 7, seega tekib kahtlus, et järsku on mõned lehed puudu. Aga ma ei tahtnud selle teema juurde jääda. Seletuskirjas on teil ilus tabel teaduse arengukavast ja see lõpeb aastaga 2017. Me oleme siinsamas saalis menetlenud ka järgmised kolm aastat eelarveid ja sellegi aasta eelarve menetlemise käigus, mina mäletan küll, oli nominaalne juurdekasv viimaste aegade üks parimaid. Kahjuks te ei ole häid näiteid viimastest aastatest siia seletuskirja pannud. Aga teine komponent, millest moodustub teaduse rahastamine, on erasektori panus. Kui me ootame riigisektorilt 1% ja erasektorilt 2%, siis kumma seis on parem võrreldes seatud eesmärgiga – kas avaliku sektori või erasektori oma?

Tänan küsimuse eest! Erasektor on olnud tubli. Kindlasti tuleb tänada iga miljoni eest, mis teadusesse on juurde tulnud, või iga saja tuhande eest. Kui jätkata siin sedasama projektsiooni, ma võtan selle kriitika omaks, peaks see olema umbes 0,75% SKT-st sellel aastal, õigemini eelmise aasta statistika järgi. Sellel aastal oli plaan 0,74%, aga eks praegu on kogu selles koroonaturbulentsis numbrid veidi teistsugused. Nii et erasektoril tuleb kindlasti teha suuri samme raha paigutamisel teadusesse. Protsendi oleme saanud paremaks ka sellega, et Haridus- ja Teadusministeerium on liitnud kokku nii Haridus- ja Teadusministeeriumi raha kui ka teiste ministeeriumide raha. Kindlasti tuleb erasektorit kutsuda üles rohkem teadusesse panustama ja seda minu meelest ka aina rohkem tehakse. Mida paremini läheb majandusel, seda paremini läheb teadusel.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Ma sain vahepeal eelnõu, aga tõepoolest see ongi vigane, vahepealt on midagi puudu. Ma loodan, et selles puudutavas osas, mida mulle ei ole näidatud, on see kirjas, aga kuna ma seda näinud ei ole, siis ma küsin sinu käest: kas selles eelnõus ja seletuskirjas on ka mingi jaotus, kuhu see raha võiks siis minna? Kas on mingi eelistatud teadusala, näiteks reaalained, humanitaarained või midagi sellist? Ma saan aru, et me räägime sellest, kust raha võiks tulla, kas riigilt või erasektorist. Aga kuhu raha minna võiks, kas see on ka kirjas?

Aitäh küsimuse eest! Nendest paberitest on sul kahjuks puudu lehekülg 2, ehkki ta on täiesti olemas. Ei, nii täpset lahtikirjutust siin ei ole. Neidsamu küsimusi on arutanud Teadus- ja Arendusnõukogu, neidsamu küsimusi on arutatud kultuurikomisjonis. Me tikume vastandama rakendusteadusi ja baasuuringuid, me tikume vastandama tehnikateadusi ja humanitaarteadusi, eestikeelset teadust ja seda, mida me kirjutame võõrkeeltes. Aga me vajame ilmsesti väikeses Eestis kõike, ka baasuuringud. Ma tean, et siin saalis on kindlasti neid, kes vaidlevad vastu ja ütlevad: ainult rakendusuuringud väikeses riigis. Aga kui me tahame, et meie ülikoolid oleksid maailma esimeste hulgas, ülikoolide paremikus, siis me peame panustama ka baasuuringutesse.

Ma ei usu, et ühe või teise suuna eelisarendamine viiks meid väga kaugele. Pigem tuleks vaadata teadust tervikuna. Me teame, et pool teadusrahast tuleb praegu n-ö baasfinantseeringuna ja pool läbi grantide, taotluste. Selline proportsioon ongi vahest päris mõistlik. Ehkki teaduse rahastamine on ka üks eraldi suur teema ja kolleeg Jaak Valge võiks pidada siin paaritunnise ettekande sellel teemal, päris kindlasti.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Kolleeg Valdo Randpere küsis suuresti sama asja, mida ma plaanisin küsida. Kas meil on ka aimu, kuhu seda raha kulutada? Et seda eraldada, siis peaksime me [selle otsutarvet] ikkagi teadma. No sellele ma sain osaliselt vastuse kätte. Aga nüüd sellest 1%-st. Kas on ikka päris õige siduda see protsendiga? Seda sellepärast, et me oleme ju nüüd kohe sellises olukorras, kus pandeemiast tingitud majanduskriisi tagajärjel on meie SKT langenud, ja tuleb välja, et me juba isegi täidame seda 1% nõuet, kui vaadata praegust summat. No see ei vii jälle mitte kuskile. Võib-olla räägiks pigem summadest?

Aitäh küsimuse eest! Küsisin Haridus- ja Teadusministeeriumist üle, kuidas selle 1% nõude täitmisega praegu on. Ja asekantsler Reimand ütles, et meil on järgmiseks aastaks sellisel juhul vaja siiski 53 miljonit juurde, et 1% nõuet täita. Ma juhin veel kord tähelepanu, et selles seaduseelnõus on kirjas "vähemalt 1%". See looks teadlastele turvatunde, et see raha jääb alles ka siis, kui SKT kasvab. Teaduse finantseerimine on nii üles ehitatud, et ühel aastal taotled grandi, see kestab aga mitu aastat. Nii et see üks protsent looks eelkõige kindlustunde. Ja ma olen kindel, koos kõigi saalisolijatega, et peale kriisiaja lõppu meie SKT ju stabiliseerub ja hakkab tõusma.

Tõesti, see küsimus, millist teadusharu ja kuidas finantseerida, on eelkõige Teadus- ja Arendusnõukogu küsimus ning üks lõputu vaidluse objekt. Mina isiklikult pooldan nii baas- kui ka rakendusuuringute finantseerimist. Mõistan ka ise filosoofiadoktorina – olen kirjutanud oma doktoritöö Eesti ajaloost – seda, et tuleb finantseerida Eesti ajaloo, eesti kirjanduse eesti keele uurimist, aga samal ajal tuleb osaleda ka rahvusvahelistes teadusprojektides. Nii on lihtsalt maailm üles ehitatud.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh selle huvitava ülevaate eest! Mul on tegelikult kaks küsimust, mida ma püüan ühe minuti sees ära küsida. Neist üks on jätkuks diskussioonile. Kas te leiate, et me siin saalis peaksime ülikoolidele ette kirjutama, millist teadust nad peavad tegema, või võikski jätta selle niimoodi, et ülikoolid on need, kes teavad, mis on parasjagu teaduses oluline? Jah, seal on probleemid, aga me peaksime neid usaldama. Või peaks olema meie ülesanne öelda, millist teadust Eesti vajab? Ehk võiksite seda natuke laiemalt lahti rääkida.

Ja teine küsimus. Tõepoolest, kui me ütleme 1%, siis me näeme, mis juhtub kaitsekuludega, kui me ütleme 2%, siis sinna 2% peale need jäävadki. See aga ei anna meile piisavalt paindlikkust. Kas siin ei ole ohtu, et see võtab meilt ära paindlikkuse vastamaks konkreetsetele probleemidele. Ja võib-olla jätkuvalt ei ole piisavalt raha selleks, et tegelda ka teadmiste edasiandmisega, selle muna valge poolega? Õpetamine jääb siis sellest täiesti välja ja kõik muud sedalaadi asjad.

Aitäh! Ülikool on oma otsustes vaba seetõttu, et ta on avalik-õiguslik institutsioon. Ja akadeemiline vabadus peab jääma. Muidugi seesama eraraha tuleb ikkagi eelkõige rakendusuuringute võtmes, nii et ülikoolide vabadust kindlasti ei saa piirata. Kuidas seda 1% täpselt jagada – kas kõik suunata ülikoolidesse või kasutada teistel viisidel, kaasates teisi ministeeriume, arvestades riiklikke arenguvajadusi –, see on jällegi Teadus- ja Arendusnõukogu kompetents. Kindlasti tuleb siin leida tasakaal. Aga kindlasti ei saa seadusandja kirjutada ette Tartu Ülikoolile, et edaspidi te uurite ainult mingit kindlat valdkonda, ma ei tea, tegelete ainult psühholoogiaga ja unustate geeniteaduse ära. Sellest tuleks küll väga suur pahandus.

Mis puudutab paindlikkust – seesama, et kas üks protsent ei vähenda paindlikkust –, siis ma tulen tagasi selle juurde, et see on vähemalt 1%. See võimaldab meil alati otsustada, et anda ka teadusesse rohkem raha. Ja see on tõesti prioriteedi küsimus. Kui me ütleme, et teadus ja kõrgharidus on prioriteet, siis me liigume sammu selles suunas, kuhu me liikuda tahame – Põhjamaade poole, parema majanduse poole. Kõrgharidus. See on tõsi, et kui praegu antakse raha teadusesse 1%, siis hakatakse seda teadusraha paratamatult kasutama ka õppetöös, sest ülikoolides on õppetöö nii alafinantseeritud, kui vähegi saab olla. Sellepärast ma tõingi mängu selle, et me peame samal ajal rääkima ka n-ö munavalgest ehk kõrghariduse rahastamisest.

Liina Kersna, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Hea ettekandja, tänan ka omalt poolt väga huvitava diskussiooni eest. Te ütlesite õigesti, et üldhariduskoolide õpetajate keskmine palk on jõudnud 1500 euroni, aga nooremteadlased ülikoolides saavad keskmiselt 1200 eurot. Mis te arvate, kui suur see nooremteadlase palk võiks olla?

Aitäh! Ma arvan, et see nooremteadlane oleks täna juba õnnelik 1500 või 1600 euro üle. Siis ta ei peaks tõesti kaaluma, kas minna kooliõpetajaks, mis on küll samuti suurepärane ja hea karjäär. Ma olengi mures eelkõige teadlaste järelkasvu pärast. Kes peaks valima endale n-ö kehva palgaga tuleviku, kes peaks tulema doktorantuuri? Istusin ametikoha järgi Tartu Ülikooli 1. septembri aktusel, kolm tundi, ja lugesin sõrmedel üles, kui palju on eesti nimega doktorikraadi saajaid ja kui palju on võõra nimega doktorikraadi saajaid – neid oli umbes pooleks. Paljud nendest lähevad koju tagasi, paljud nendest ei oska meie keelt, neid ei huvitanud meie teemad, mida meie tahaksime, et uuritaks. Niimoodi me kaugele ei jõua. Noored teevad valiku selle järgi, kus on huvitav, ja kus ka teenib, erialal, millel on perspektiivi.

Samas, mina pean ütlema, et doktorikraadi kaitsmine on minule toonud Eestis keskmisest kõrgema palga. Kindlasti tasub doktoritööd kirjutada ka muude tööde kõrvalt. Doktoritöö ei tähenda veel automaatselt seda, et ma teeksin elu lõpuni teadust. Aga kui me ei väärtusta noori teadlasi, siis me lõikame endale väga tugevasti jalga. Ma tahan väga rõhutada, et ülikoolis teeb enamiku tööst ära see 1200-eurose palgaga lektor, sest tema seisab seal bakalaureuseõppe ja rakenduskõrghariduse üliõpilaste ees. Kui professor Lotman, professor Valge, professor Everaus või professor Must lähevad ülikooli õppetööd tegema, siis nemad astuvad eelkõige magistri- või doktoriõppe üliõpilaste ette. Nii et seisame eelkõige järelkasvu eest.

Kai Rimmel, palun!

Aitäh, austatud asespiiker! Lugupeetud ettekandja! Teatavasti pole kaitsekulud 2% isegi mitte seadusesse kirjutatud. Miks on siis vaja seda teadusraha seadusesse kirjutada? Hea näide on see, et kaitsekulud 2% SKT-st on kokkuleppelised kulud ja asi toimib.

Aitäh! Olen nõus, jah, et kaitsekulud ei ole seadusesse kirjutatud, aga me oleme nendega oma peas juba ära harjunud, et sellised need on. Veel kord: [teaduskulude seaduse sätestamisega] me näitame, et teadus- ja arendustegevus on prioriteet, ja teiseks, me tagame teadlastele turvalisuse. Just sellepärast me taotleme 1% kirjutamist seadusesse mustvalgel, kusjuures ikkagi rõhuga, et vähemalt 1%.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Te oma vastustes märkisite, et me justkui ei saaks [ülikoolidele] midagi ette kirjutada – jäi vähemalt selline mulje. Kui me mõtleme kohalikele omavalitsustele, kes peaksid samjuti autonoomselt tegutsema, siis riik annab ometi neile teatud sildiga raha. Kas te mõtlesite seda ettekirjutuse varianti absoluutmõistes või on maksumaksjal ja riigil ikkagi võimalus tellida midagi sellist, milleks tal on väga selge strateegiline huvi, aga mis ei pruugi alati ühtida ülikoolide enda personaalse huviga?

Aitäh küsimuse eest! Tõesti, see 1% – või vähemalt 1% – ja erasektori raha ei pea minema kõik ülikooli kätte, nii et ülikool teeb sellega, mis tahab. Seda võib ja tulebki proportsioonides jagada, st ministeeriumid ja ametiasutused tellivad erinevaid uuringuid. Nad tellivad ka praegu, aga peaksid tellima enam. Kuid see ei tähenda seda, et me seadusandjana hakkaksime ütlema, millised on Eesti prioriteetsed teadussuunad. Küll aga tuleb teadusraha raames kindlasti eelistada nende uuringute tellimist, mis on riigile vajalikud pikas perspektiivis.

Andres Sutt, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Viitate seletuskirjas, õigesti, et mahajäämus teadus- ja arendustegevuse rahastamisel pidurdab Eesti liikumist teadmismahuka majanduse poole. Tegelikult ka suurema lisandväärtusega majanduse poole ja kõrgepalgalisemate töökohtade poole. Selles võtmes on minu küsimus see, kui oluliseks te peate rakendusuuringute rahastamist ja paremat korraldust, sest rakendusuuringutel on ülioluline roll, et me liiguksime innovatsiooniredelil ülespoole.

Aitäh! See on tegelikult jätkuks kolleeg Urmas Kruuse küsimusele. Tõesti, rakendusuuringud, mida peaksid tellima ametiasutused ja erasektor, on väga olulised ja nende tähtsust pigem tõuseb kui langeb. Miks ma siin niimoodi püüan leida tasakaalu baasuuringute, ülikoolide vabaduse ja rakendusuuringute vahel? Need on taas ühe muna kaks poolt, millest ühte ega teist ei saa eirata. Teie erakond on seisnud eraldi rakendusuuringute keskuse loomise eest Eestis, aga ma usun, et rakendusuuringuid saab arendada ka praegustes ülikoolides, luues ülikoolide ja ettevõtluse tihedamat sidet. Ma olen ise töötanud kaua, aastaid, isegi aastakümneid Tartu Ülikoolis ja näinud, kuidas seda on püütud teha – loodud eraldi üksusi, käidud ettevõtetes jne. Aga selline teaduse ja ülikoolide koostöö sünnib aastakümnetega. Seda näitab ka teiste teiste maade kogemus. Nii et ülikoolid tegelevad selle teemaga, uskuge mind, aga edu ei sünni nii lihtsasti.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Praktikast me teame üldiselt seda, et seadustesse sisse pandud arvud kipuvad kivistuma ja teinekord jääma nagu mingiks takistavaks ankruks. Seetõttu ma küsin, mis oleks tegelikult see optimaalne protsent meie sisemajanduse kogutoodangust, millega me oleksime rahvusvaheliselt just ettevõtete toetamises innovatsiooniga täiesti tasemel, et suudaksime olla tulevikus jätkuvalt tugev eduriik.

Suur aitäh küsimuse eest! Kolleegid Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast on öelnud, et see on pigem 2% SKT-st. Ma usun, et kui me väikeses riigis jõuaksime selleni, et teadus- ja arendustegevusele antaks 1% ja kõrgharidusele 1,5% SKT-st, siis me oleksime päris heas positsioonis ja see oleks meile jõukohane. Veel kord: kõrghariduse rahastamine on varem olnud 1,5% SKT-st, nii oli aastal 2011. Kes tollel ajal kas kõrgkoolis käisid või kõrghariduse elu nägid, mäletavad, et see oli optimistlikum ja rõõmsam kui nüüd. Me loome selle 1%-ga eelkõige turvatunnet teadlastele ning prioriseerime teadus- ja arendustegevuse valdkonda.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Minule tundub teaduskulude kasv täiesti vältimatu. Ükskõik, kas me räägime automatiseerimisest tootmises, digiriigi arendamisest, rohepöördest või muust Eesti jaoks olulisest küsimusest, need küsimused on kahjuks nii keerulised, et ei mina, sina ega keegi teine siin saalis viibijatest oska lihtsalt kõhutunde pealt õiget vastust anda. Meil on vaja Eesti teadlasi ja nende parimat teadmist, et tegelikult riigina areneda. Sellega seoses on see samm, et liikuda 1% poole, täiesti vältimatu. See on ju ammu kokku lepitud, paljud on seda soovi väljendanud, nii teadlaste kui ka poliitikute seast, nii et siin ei ole tegelikult enam midagi arutada.

Ma küsin aga arvamust selle kohta, et palju räägitakse, kuidas siis võib-olla hakkavad need kulud vähenema majanduslanguse tingimustes. Näiteks on pensioni puhul ju kokku lepitud, et pensioniindeks sõltub meie majanduse arengust, aga pensionid ei vähene. Kas samalaadne kokkulepe võiks olla ka teaduskulude puhul, et vähemalt 1% SKT-st ja see ei tohi väheneda, st isegi siis, kui majandus langeb, me teadusraha absoluutsummat ei vähenda?

Aitäh, Riina! See oleks muidugi väga ilus mõte veel sedapidi teaduse rahastamist kindlustada, aga kahjuks ei ole seda suurepärast mõtet siia projekti praegu sisse kirjutatud. Vähemalt 1%, kui valitsus prioriseerib haridust ja teadust, on võimalik ka seadusesse kirjutamata niimoodi toimima panna. See on tõsi, et tihti tekib inimestel, kes on teadusest kaugemal, mõni huvitav küsimus ja nad tahaksid vastuseid kohe, täna ja kohe. See ei ole võimalik, teadusuuringud võtavad aega.

Kas või näiteks see, et me kõik tahame teada, kuidas mõjutas kevadine koroonakriis meie haridussüsteemi, kuidas said hakkama õpetajad, õpilased ja lapsevanemad. Selle kohta on tehtud üks uuring, mille valim oli tuhat inimest ja mis muide näitas, et vanemad õpetajad ei saanud halvemini hakkama kui nooremad õpetajad. Kolmandikule distantsõpe sobis, kolmandiku puhul oli nii ja naa, kolmandikule ei sobinud üldse. See on ainus uuring, mis meil praegu on – tuhat inimest, suhteliselt väike valim, venekeelseid haridusasutusi see üldse ei vaata, samuti mitte erivajadusega lapsi, kes ilmselt jäid raskemasse olukorda. Järgmise teadusuuringu tulemused ilmuvad aga alles veebruaris 2021. Ma mõtlesin esialgu ka, et kuidas siis nii aeglaselt saab, ent teisest küljest tõesti kõik võtab aega – uuringu metoodika väljatöötamine, uuring, selle analüüsimine jne. See on ainult väike näide sellest, kuidas iga väiksemgi uuring võtab tegelikult päris kõvasti aega.

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh, härra aseesimees! Hea ettekandja! Loomulikult ma väga toetan seda eesmärki, et teadus- ja arendustegevuse kulutused tõuseksid, ületaksid selle 1% piiri ja ka jääksid sinna. Aga üks mure sellega seoses on see, et kui me saame need kulutused üles, saame teadusvaldkonna ja üldse laiemalt haridusvaldkonna inimeste sissetulekud kasvama, siis ühel hetkel hakkavad nad üha enam sattuma selle nn maksuküüru peale, st ühelt poolt palgad tõusevad, aga teiselt poolt me võtame järjest enam maksudega ära. Kas teaduskogukonna jaoks on oluline ka see, et meie maksusüsteem pikas perspektiivis muutuks nende suhtes õiglasemaks?

Eks me kõik tahaksime saada suurema summa oma rahakotti. Ja see, mis see palgasumma täpselt on, brutopalgana, meid väga ei huvita. Aga mul on tunne, et selle maksuküüruni on, kui me praeguses tempos liigume, ikka veel üksjagu minna. Ma rõhutan, et ülikooli doktorikraadiga noor õppejõud sai kümme aastat tagasi sama palju palka kui praegu, tema palk on tõusnud 30 või 40 eurot. Nii et tal on selleni, kus tal need mured tekivad, mida sina kirjeldad, veel aega. Selge see, et igaüks meist tahab näha oma rahakotis suuremat summat, aga me peame arvestama ka kõikide teiste asjaoludega.

Kai Rimmel, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Mainisite, et teadusrahastuse kirjutamine seadusesse annab teadlastele kindluse, et nende tegevus on prioriteet. Kindlasti ei taha ma alahinnata teadust, kuid kas kaitsekulud pole riigile vähemalt sama olulised? See 2% SKT-st on lisanud Kaitseministeeriumile igal aastal ootamatult umbes 100 miljonit eurot, mille ärakulutamisega on nad aasta lõpus pidevalt probleemide ees. Äkki on ekslik arvata, et teadusrahastuse puhul on teistmoodi?

Aitäh, hea küsija! Te ise ütlesite ka seda, et kaitsekulude protsenti ei ole tegelikult ju seadusesse kirjutatud. Muidugi kui riik usaldab kaitsevaldkonnale raha, siis kaitsevaldkond peab kindlasti seda heaperemehelikult kasutama. Mina ei paneks kaalukausile kaitsekulusid ja teadust, kõrgharidust. Ma ütleksin, et nad mõlemad on meile selles kohas, kus me geopoliitiliselt asume, ja selle riigina, millised me oleme ja tahame olla, võrdselt olulised. Ma usun, et Kaitseministeerium ja kaitsejõud teevad pingutusi, et raha õigel ajal ja korrektselt kasutada. Ma olen täiesti kindel, et ka meie ka meie teadusasutused ja ülikoolid saavad kõrghariduse ja teaduse raha kasutamisega väga hästi hakkama. Olen selles valdkonnas väga kaua töötanud ja tean, et kunagi ei jäänud aasta lõpus suuresti raha üle.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Idee on õilis, aga ma vaatan, et te olete selle õilsa eelnõuga välja tulnud juba maikuus. Vahepeal on maailm kõvasti muutunud, majandusprognoos muu hulgas. Samas on meil ka rohepööre tulemas, kohe-kohe kaelas, ja kui me räägime siin 2%-st kaitsekuludest, siis see nõuab ka umbes 2%. No teadus- ja arendustegevusele võiks olla 2% või 3%, aga rahakott ei ole kummist. Minu küsimus on nüüd selle kohta, et teie maikuu arvestuste järgi peaks rahastus olema järgmisel aastal 0,83% ja sealt edasi 0,92%. Kas need ei ole praegu liiga kindlad numbrid, kui peaks olema rohkem nagu ujuvad või paindlikud? See muudab asja natukene selliseks mittetõsiseks. Kas neid arve ei peaks sealt üldse ära korjama või kuidagi korrigeerima, arvestades kõike seda, mis vahepeal on toimunud? Pärast maikuud, kui te selle eelnõu esitasite, on maailm kõvasti muutunud.

Aitäh küsimuse eest! Tulen tagasi selle juurde, et jutt käib vähemalt 1%-st sisemajanduse kogutoodangust teadusele. Siin on tõesti järgmisteks aastateks sisse kirjutatud selged protsendimäärad, aga ma arvan, et eelnõu menetlemise käigus on võimalik veel muudatusi teha.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! See on muidugi suurepärane ja väga oluline eelnõu, kahtlematult. Seda kinnitab see, et ega need valitsuse kolleegid, kes ju tegelikult seda eelnõu seaduseks teha ei taha, ei julge seda ka otse öelda. Nagu me oleme eelmise sellise vennaseelnõu menetluse raames näinud, kõik justkui toetavad, aga ta lihtsalt ei liigu kuskile edasi. Eelmisel nädalal võttis Riigikogu esimees teadlastelt üle petitsiooni ja ütles: "Me kõik väga toetame seda, aga ..." Mis iganes sinna pärast "aga" tuleb, valdavalt see, et küll me tahaks teid aidata, aga raha ei ole. Mina usun nagu teiegi, et see on muidugi prioriteetide küsimus.

Minu küsimus on aga selle kohta, et komisjonis räägiti palju sellest, kuidas Eesti riigi avaliku sektori panus ei olegi nii paha võrreldes teiste riikidega, aga vaat, meie erasektor võiks hoopiski rohkem panustada. Seda tuuakse justkui õigustusena, et ärme riigi poolt rohkem paneme, püüame kuidagi pitsitada sealt erasektorist rohkem raha välja. Kas te võiksite seda seisukohta kommenteerida?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti tuleb erasektoriga tööd teha, nagu ma juba ennist rõhutasin, aga see on natuke seesama teema, mille kahvlis me oleme kõrghariduses. Ilmsesti, kui tulla välja eelnõuga 1,5% SKT-st kõrgharidusele, hakkame me arutama tasulise ja tasuta kõrghariduse üle. Ütleme ka, et paneme igaühe raha kõrgharidusse, aga see ei vähenda riigi kohust raha kõrgharidusse panna. Otse vastupidi, see viib meid sellisele libedale teele, kus riigil võib tekkida tunne, et tehkegi kõrgharidus tasuliseks, makske rohkem, rohkem ja rohkem. Seda me ju ometi ei taha, sest me tahame, et meie inimestel oleks võimalus saada [tasuta] esimene või teine kõrgharidus. Ma olen nõus, see on prioriteetide küsimus. Ja sellest me siin 40 minutit olemegi rääkinud.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Natukene juba Jevgeni Ossinovski puudutas siin erasektori teemat. Kas teie olete juba mõelnud, kuidas meelitada ikkagi erasektorit rohkem panustama arendus- ja teadustegevusele, rohkem tegema koostööd ülikoolidega? Kui on mingisuguseid mõtteid ja ideid, siis väga hea meelega kuulaks.

Mul on endal üks hiljutine kogemus, kuidas üks Ida-Virumaa ettevõtja, kes ise on Ameerika päritolu ja toodab veefiltreid Aquaphor, otsis ühendust Tallinna Tehnikaülikooliga. Tuli ise, käisime koos rektori juures ja nüüd järgmine rektor käis Ida-Virumaal. Edu sellest koostööst sünnib ilmsesti viie või kümne aasta pärast. Võib-olla see ei ole hea näide, aga ma arvan, et selliseid isiklikud kontaktid ja see, et me ka ise panustame ja viime inimesi kokku, kui meil on võimalus, võib tugevasti aidata. Eesti Energia on näiteks toetanud noori teadlasi. Nii et meil on palju selliseid ilusaid näiteid teaduse ja kõrghariduse koostööst. Aga veel kord: see lihtsalt võtab aega.

Meil on noor demokraatia, meil ei ole ka võib-olla selliseid traditsioone, et teadusesse enam raha panna. Ma usun, et see on kasvanud viimastel aastatel. Ei oska kahjuks öelda protsenti, ma ei ole nii hästi ette valmistanud, aga vähemalt emotsionaalselt mulle tundub, et ettevõtted ja ülikoolid puutuvad üha rohkem omavahel kokku. Lihtsalt see on väga pikk perspektiiv saavutada edu. Ettevõtjad otsivad aina nooremaid ja nooremaid üliõpilasi enda juurde praktikale. Sellega on muidugi see häda, et parimad võetakse ülikoolist ära ja haridus jääb neil saamata. Nii et jällegi natukene surnud ring.

Peeter Ernits, palun teine küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Ma tulen oma eelmise küsimuse juurde tagasi. Enne ma kuulsin, et erasektoriga ei ole erilisi probleeme või vähemalt on seis positiivne. Aga kuna meil seisab ees 2% leidmine rohepöördeks, milles suurem osa tuleb kanda erasektoril, siis tahaks näha pikemat analüüsi. Ma ütlen, et eesmärk on väga õilis. Aga mida see tegelikult tähendab? Praegust ootamatut majandusolukorda ma üldse ei käsitle, aga just nimelt selle n-ö suure pildi kontekstis rohepöörde paratamatus ja see 2%, millest enamik läheb erasektorile – kuidas see kokku läheb?

Aitäh! Ega rohepööret ei ole ilma teaduseta või ilma teadusuuringute ja rakendusuuringuteta kindlasti üldse võimalik teha. Eile esinesid sotsiaaldemokraatide fraktsioonis meie armsa väikese tuumajaama tootjad. See on ju ka sulaselgelt väga teadusmahukas ettevõtmine. Lõpuks tuleb rohepöörde raha ka Euroopast, toetusena, ehkki kui palju ja kuidas, see ei ole sugugi kindel. Minu meelest on rohepöördes ja igasuguses märkimisväärses majanduspöördes teadusuuringud olulised. Ja teie mainitud asjaolu, et raha tuleb panna rohepöördesse, näitab seda enam, et raha tuleb panna ka teadusesse. Teie küsimusest saab ka sedapidi järelduse teha, et kui rohepöörde raha tuleb erasektorist, siis just riigisektorist, avalikust sektorist peaks tulema teaduse raha, mis seda rohepööret toetab.

Ja muide – vabandust, ma lisan –, Ida-Virumaal, mis on samuti võib-olla rohepöörde keskmes, on nüüdseks lõpuks tekkinud oma teadusnõukoda, kus käivad koos erinevad ülikoolid. Kahju, et alles nüüd. Aga igal juhul kuidagi mõtet, mida siis teha, on see selgemaks teinud ka Ida-Virumaal. See on minu meelest üks sellise õiglase ülemineku arutelude huvitavamaid tulemeid, see, et Eesti tippteadlased ei pea paljuks sõita Jõhvi või Narva, et arutada selle piirkonna tuleviku üle. Sest paar aastat tagasi oleks tippteadlasi Narva või Ida-Virumaale kutsuda olnud veel intellektuaalselt suhteliselt huvitav mõte.

Jaak Juske, palun!

Austet eesistuja! Hea ettekandja! See on kahtlemata väga vajalik eelnõu. Ja ausalt öeldes on väga piinlik, et valitsusliidu erakonnad ei ole pidanud kinni teadlaskonnale antud lubadusest ja seda 1% asja juba ammu ära teinud. Aga sa ütlesid väga õigesti, et noor tubli teadlane saab palka palju vähem kui täiskohaga töötav õpetaja. Milline see palgasuhe õpetajate ja õppejõudude vahel tulevikus peaks olema?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen optimist ja ütlen, et kui noor teadlane, doktorikraadiga, saaks ... Tegelikult on õpetaja miinimumpalk praegu 1300 eurot, õpetaja keskmine palk on 1500 eurot. Kui ma ütleksin, et noorteadlase alampalk peaks olema 1500 eurot, siis see on kõhutunde pealt öeldud, aga see tundub õiglane. Doktoritöö kirjutamine – õnneks oleme me oma doktoriõppes Eestis väga nõudlikud ja peamegi olema – on ikkagi mahukas töö. Mina olen kirjutanud oma doktoritöö töö kõrvalt, oli väga ilus aeg, mida ma küll kunagi tagasi ei igatse. Nii et see neli aastat õpinguid ja pingutusi peaks päris kindlasti kajastuma palgas. Kui sa küsid konkreetset arvu, siis ma ütleksin nii: kui õpetaja miinimumpalk on praegu vist 1315, siis noore teadlase palk peaks olema 1500 eurot, just see alampalk, kuigi ma ei tea, kust talle see lisa võiks tulla.

Hele Everaus, palun!

Austatud eesistuja! Austatud esineja ja väga olulise eelnõu selgitaja! Ma arvan, et see kõik on hästi läbi tunnetatud. Mul ei olegi vast küsimust, aga ma tahan mõnda aspekti veel rõhutada. Üks asi on see, et kui meil ei ole teadust, siis meil ei ole doktoriõpet, aga see on üks väga oluline osa haridusest ja me teame, kui väga seda on vaja mis tahes elualal. Teine asi, küsimus ei ole ainult palgas, eks ole. Teadusraha läheb sisuliselt muuks. Ma olen seda elu päris palju elanud ja natuke ka ülikoolis juhtinud. Ega katseid ei tee sinu palk, sul on vaja teha eksperimente jms. Tegelikult peaks 3/4 sellest summast olema selleks, et sa saaksid üldse eksperimente teha. Baasteadust ja rakendusteadust ei saa kuidagi eraldi võtta. Kui sul ei ole baasteadmisi, siis sa ei saa ka mingit rakendusteadust teha. Tegelikkuses ongi nii, et kui meil on kõik need lülid olemas, siis meil on ka ettevõtjate huvi ja toetus. Mina julgen küll öelda, et see on täiesti võimalik. Jutt ei ole ju summast. Jutt on olnud sellest, kas me väärtustame teadust kogu meie riigi eksisteerimise alusena, sest doktorikraadiga inimene on kindlasti parem nõunik ja minister jne.

Aitäh toetuse eest sellele eelnõule! Tõsi, me oleme praegu väga keskendunud palgaküsimusele, mis puudutab otseselt meie teadlasi, aga muidugi on teil õigus, et paljud teadusharud vajavad ka aparatuuri, katseloomi jms. See on kallis tegevus. Mida me oleme Eestis ilmselt tegemata jätnud? Me oleme jätnud lõpuni ehitamata ja korda tegemata oma maanteed, aga me oleme väga ära vuntsinud kõik oma ülikoolid ja teadusasutused, ehitanud neile ilusad ja uhked majad. Nüüd tuleb hoida need ka sisuga täidetuna. Ma ei arva aga, et see kõik on olnud halb investeering, midagi me oleme teinud euroraha eest kindlasti ka väga õigesti ja hästi.

Merry Aart, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Mul ei ole kahtlusi, et teadus vajab raha, ja mul ei ole ka kahtlusi, et teie olete selle valdkonna väga hea asjatundja. Hästi palju on siin juttu olnud ülikoolidest. Ma tahaksin märkusena lihtsalt öelda – kuna maaülikool on minu koduülikool –, et ärme siis unustame ka maaülikooli. Minu teada on maaülikoolil palgad ja kõik võimalused Eesti ülikoolide hulgas kõige väiksemad ja järelkasvu ei tule. Nii et see on väga suur ja tõsine probleem, toitu me vajame.

Aga ma tahaksin teie kogemusele tuginedes küsida sellist asja. Kuidas teie tunne on, vahest on niimoodi, et me anname küll raha, aga seda ei kasutata päris otstarbekalt? Võib-olla on vahel vaja ka valdkonnas raha natukene ümber jagada. Kuidas teile tundub, kas teaduse sees on raha õiglaselt jagatud või võiks siin olla teisiti? Kas on tehtud ka näiteks mingeid analüüse, et näha, kui palju ülikool ühiskonnale tagasi annab? Või kas on üldse võimalik selliseid asju teha?

Aitäh teile küsimuse eest! Kohe tahan rõhutada, et tõesti, igaühel on oma alma mater ja see on kõige südamelähedasem. Me räägime täna siiski kõigist kuuest avalik-õiguslikust ülikoolist ja tegelikult ka rakenduskõrgkoolidest, kes annavad meile hästi haritud politseinikke ja IT-spetsialiste, rääkimata teie kodukõrgkooli lõpetajatest. Kui ma praegu mälu järgi ütlen, siis on tehtud analüüse või uuringuid, mille järgi iga teadusesse pandud euro annab neli-viis eurot tagasi. Selles mõttes on teadusesse pandud raha pikas perspektiivis kindlasti õige investeering. Mis puutub raha otstarbekasse kasutamisse, siis kindlasti tuleb haridusministeeriumil oma volituste piirides vaadata, kuidas ülikoolid oma rahaga ringi käivad, vaatamata avalik-õigusliku institutsiooni riikliku sekkumise kitsastele võimalustele. Ma usun, õieti olen kindel, et meie ülikoolid ja kõrgkoolid on hästi juhitud ja juhid on vastutustundlikud. Kindlasti saab aga igas valdkonnas paremini ja saab ka selles valdkonnas paremini.

Mis puudutab seda, kuidas raha jagada, kas anda ta ülikoolile, nii et ülikool otsustab, kui palju on grante ja kui palju on baasfinantseerimist, siis ma arvan, et see on teema, mida tuleb veel täpsemalt läbi arutada. Oli ju selle aasta alguseski humanitaarteadlaste seas suur pahameel, et raha on ebaõiglaselt jagatud. Ma ei usu ka seda, et me saavutame sellise olukorra, kus kõik on rõõmsad ja rahul, aga me peame selle poole liikuma. Ma usun, et see on ka kultuurikomisjonis olnud jutuks, ja kindlasti kolleeg Jaak Valge veel veab seda teemat kenasti eest. Oluline on ka seda parlamendi tasemel arutada ja hoida rahajagamine 1% fookuses, eelkõige rakenduskõrghariduse ja baasuuringute, aga ka Eesti ja rahvusvaheliste uuringute vahel.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd ma palun siia teiseks ettekandjaks kultuurikomisjoni nimel Jaak Valge. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud tehniline personal! Kultuurikomisjon osutas jälle minule seda au, et mul lubati kokku panna referaat ning teha see diktoritöö ja esitada teile kokkuvõte sellest, mis komisjonis toimus. See on tegelikult minu võimalus teist korda sisuliselt sama eelnõu menetlemise protsessis esineda. Eelmine kord oli eelmise aasta sügisel.

Kõnealune koosolek toimus käesoleva istungjärgu esimesel päeval, s.o 14. septembril August Rei ruumis. Õhkkond oli sõbralik ja soe, et mitte öelda päikeseline, ning erines suuresti sellest, mis mõnes teises komisjonis on olnud, või ka sellest, mis oli eile täiskogus. Võib-olla on ta võrreldav sellega, mis oli lugupeetud kolleeg Katri Raigi ettekande ajal ja arutluse ajal. Aga see on kõnealuse küsimuse puhul ka loogiline, sest siin ei ole ju probleem selles, et eesmärk oleks teistsugune. Võib-olla on küsimus lihtsalt selles, missugused on meetodid ja kuidas selle eesmärgi poole liikuda. Sellel olulisel päikeselisel koosolekul osalesid kultuurikomisjoni ametnikud ja kõik kultuurikomisjoni liikmed, seejuures Katri Raigi asendusliikmena Jevgeni Ossinovski. Kõnesoleva päevakorrapunkti arutelu juures olid ka haridus- ja teadusminister Mailis Reps ja HTM-i asekantsler Indrek Reimand.

Eelnõu sisu on juba ammendavalt analüüsitud-lahatud, mistõttu minul pole vajadust seda üle korrata. Aga komisjoni istungil käis asi nii, et Jevgeni Ossinovski tutvustas eelnõu. Ta teatas, et on piinlik, kui teadus- ja arendustegevusele riigieelarvest piisavalt raha ei eraldata. Tema väitel teevad Eesti teadlased maailmatasemel tippteadust odavalt juba pikka aega. Sellest tulenevalt ongi seadusandlik ettepanek fikseerida seaduses 1% eesmärgiga, et teadus- ja arendustegevuse investeeringud oleksid rahastatud teatud konsensuslikul ja pikaajalisel põhimõttel.

Nüüd andis Mailis Reps ülevaate valitsuse arvamusest. Selgus, et toetatakse eesmärki tõsta teadus- ja arendustegevuse riiklik rahastamine 1%-ni sisemajanduse kogutoodangust, kuid – nota bene! – mitte eelnõus esitatud kujul. Minister lisas, et Rahandusministeerium on kõikides valdkondades hoidnud joont, et protsente seadusesse sisse ei kirjutata. Teadus- ja arendustegevuse riikliku rahastamise teemat on kõik toetanud, tõsi, aga see sõltub eelarve võimalustest.

Siis väitis Jevgeni Ossinovski, et kui mõne valdkonna arendamine on olnud väga oluline, siis on ka poliitiliselt teistmoodi kokku lepitud, ja tõi näiteks tervishoiuvaldkonna, kus lisaraha on protsendina fikseeritud. Ta teatas, et eelnõu algatajad on veendumusel, et teadus on valdkond, mis nõuab üldisest finantspoliitilisest printsiibist erandit, sest see on tuleviku edu garant.

Mina rääkisin, et Eesti on avaliku sektori rahastamise poolest Euroopa Liidus esimese kolmandiku hulgas, aga eraraha proportsiooni poolest tagumise viiendiku hulgas. Küsimus on selles, kuidas teha teadust rohkem Eesti-keskseks, et eraraha rohkem teadusesse tuleks. Ütlesin veel, et kui sotsiaaldemokraadid tahavad selles suunas mõelda, siis mina teen nendega heameelega koostööd.

Edasi, Indrek Reimand tõdes samuti, et Eesti probleem on erarahastuse vähesus. Jevgeni Ossinovski sõnas, et emakeelset kõrgharidus- ja teadusruumi üleval pidada ongi kallis. Võrreldes mõne teise riigiga, kus ruum on suure keele põhine, on ühikukulu Eestis väga suur. Teine küsimus on erasektori panus, mis võiks suurem olla. Küsimus on selles, kas Eestis on võimalik saavutada samasugune erasektori rahaline panus nagu Rootsis või Saksamaal, sest majandusstruktuurid on erinevad. Eestis on [valdav] nii pisikeste ettevõtete majandus, et neid ettevõtteid, kes oleksid võimelised tegema pikka aega suuremahulist teadus- ja arendustegevust, on väga vähe. See aga ei tähenda, et selles suunas pingutama ei peaks. Ossinovski teatas, et toetab ministeeriumide valdkondlikke teadus- ja arendusprogramme. Nüüd tsiteerin: "See aga ei lahenda probleemi Eesti teadlaskonna jaoks, kes teevad maailma tipptasemel teadust, saades samal ajal Eesti keskmisest madalamat palka." Keegi seda ei kommenteerinud, mina ka mitte, ehkki selle väite teine pool tundus mulle imelik. Kontrollisin Eesti Statistikaametist järele ja selgus, et mitte ilmaasjata ei tundunud imelik. Aga edasi ei ole mul siin volitusi oma tunnetest rääkida.

Komisjoni esimees Aadu Must tegi ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 24. septembriks, eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata komisjoni esindajaks mind. Esimese ettepaneku poolt hääletasid kõik, teise poolt oli kuus: Signe Kivi, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Jevgeni Ossinovski, Heidy Purga, Jaak Valge, Kristiina Šmigun-Vähi, ja vastu oli neli: Helle-Moonika Helme, Aadu Must, Mihhail Stalnuhhin ja Marko Šorin. Kolmanda ettepaneku poolt olid jälle kõik. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Te avasite kenasti selle arutelu, mis puudutab kulude sidumist protsendiga. Ja tõepoolest, istungil esitles haridusminister Rahandusministeeriumi pikaajalist nägemust, et üldiselt sidumist ei toetata, selleks et Rahandusministeeriumil oleks maksimaalselt paindlikkust. Aga tegelikult on ju Eestis neid valdkondi, mille stabiilset rahastamist peetakse piisavalt oluliseks, mistõttu on nende rahastamise protsent fikseeritud. Mainisite tervishoidu, millest ma rääkisin komisjonis, aga neid on kahtlemata veel. Kuidas teie enda arvates on? Näiteks, spordi rahastamine on fikseeritud protsendina hasartmängumaksust ja seda peetakse selliseks valdkonnaks, mida võiks Eestis stabiilselt rahastada. Kui neid valdkondi võrrelda, siis kas teadus peaks teie arvates olema sarnaselt koheldud või ta peaks olema erinevalt spordist selline, et igal aastal vaatame, kas teadlastele raha jätkub või mitte?

Jah, komisjoni istungil seda ei arutatud, aga mis puudutab minu isiklikku arvamust, siis üks ei välista teist. Kui ei ole seadusega fikseeritud, et teaduse rahastamine toimub teatava protsendina riigieelarvest, siis see ei tähenda, et ta on ebastabiilne, eks ole. Antud juhul võib elu ise paradoksaalselt selle tegelikult hea kavatsuse maha mängida, eks ole. Eelnõus on ette nähtud, et 2021. aasta finantseerimise määr on 0,83% SKT-st, aga praeguste prognooside järgi me teame seda, et SKT sel aastal võib-olla langeb 5–5,2%, mis võib teoreetiliselt tähendada seda, et tegelikult on järgmisel aastal teaduse finantseerimise maht absoluutarvudes isegi suurem, kui eelnõus ette nähtud 0,83% SKT-st.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh selle väga hea ülevaate eest! Mul on selline natuke laiendav küsimus, millele ma ootan teie kui asjatundja kommentaari. Kaheldamatult vajab Eesti teadus suuremat rahastamist kui praegu. Aga minu küsimus on see, kas eelnõu näeb ette või kuidas teie näete, kas probleem on ainult selles raha hulgas, mida me teadusesse sisse paneme, või on küsimus ka selles, kas seda raha on struktuurselt mõistlikult kulutatud, st kui palju läheb teadlasel aega granditaotluste kirjutamisele, aruandlusele ja kõigele sellele, niimoodi, et teadust peab tegema öösel või suvevaheajal. Kui palju on näha, et selline teaduse edasiandmine, järelkasvu kasvatamine ehk õpetamine üldse kogu sellesse rahastusse mahub? Kas protsendi fikseerimine aitaks neid struktuurseid probleeme lahendada või me peaksime need enne ära lahendama?

Aitäh küsimuse eest! Mina saan teie küsimuse sisust aru nii palju, et olen teiega igati nõus. Tegelikult ei ole asi ainult rahastamise mahus. Seda ei pea isegi niimoodi käsitlema, et kumb tuleb enne ära teha. Tegelikult saab neid asju kenasti paralleelselt teha. Minu hinnangul vajab Eesti teadussüsteem üsna tugevaid reforme. Ma ei ole selle arvamusega üksi, seda on toetanud ka Euroopa Komisjoni väliseksperdid, kelle idee on täpipealt sama: Eesti teadus tuleks pöörata rohkem näoga Eesti ühiskonna poole. Ja mul on hea meel teatada, et siin on väliseksperdid ühel nõul ka EKRE programmiga.

Indrek Saar, palun!

Aitäh sõna andmast! Lugupeetud ettekandja! Te viitasite komisjoni istungi protokollis häälte jaotusele. Seal oli ka neli inimest, kes hääletas eelnõu esimesel lugemisel tagasilükkamise poolt. Kas nad komisjoni istungi käigus ka põhjendasid oma seisukohta, mis see argument on, miks ei peaks selle seaduseelnõuga edasi minema? Või mis olid nende põhilised argumendid, miks mitte minna selle seaduseelnõuga edasi?

Aitäh küsimuse eest! Seal ei olnud konkreetseid põhjendusi, aga põhimõtteliselt oli aru saada, milles on küsimus. Küsimus on pigem selles vormis, et seda ei soovita sätestada kindla protsendina. Nagu öeldud, see, et osa komisjoni liikmeid hääletas eelnõuga edasi minemise vastu ja osa poolt, ei tähenda iseenesest seda, et need, kes edasimineku vastu hääletasid, oleksid kuidagimoodi vastu sellele, et Eesti teadus rohkem raha saaks või et Eesti teadus reforme vajab. Seal ei olnud sellist vastandumist, ehkki hääled läksid nii, nagu nad läksid.

Katri Raik, palun!

Suur aitäh põhjaliku ülevaate eest! Minu küsimus on mõnevõrra isiklik, kuigi ma saan aru, et te teete komisjoni nimel ettekannet. Kui praegune seaduseelnõu võib veel olla parandustega järgmistel lugemistel, siis kas sellel seaduseelnõul võiks teie meelest olla perspektiivi saada suures saalis vastu võetud?

Jah, ma saan jälle öelda ainult oma arvamuse. Paraku pean ütlema, et juhul kui sinna ei tule tugevasti juurde sisu, millega paralleelselt viiakse ellu Eesti teadussüsteemi reformi, siis ma kardan, et [seda vastu ei võeta]. Ma ütlen enda seisukohalt, et minu hääl selle eelnõuga jätkamise poolt märgib seda, et ma olen nõus, et Eesti teadusele tuleb rohkem tähelepanu pöörata. Aga kui see tähelepanu jääb selliseks formaalseks nagu selles eelnõus, siis minu poolehoid saab otsa.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Selles eelnõus on kirjeldatud ka rahalist mõju eelarvetele aastatel 2021, 2022 ja 2023. Järgmise aasta eelarve kasvaks nii, et teadusele läheks 34,4 miljonit eurot. Kas teil on olemas info, kui palju tegelikult on järgmise aasta eelarve kavas plaanitud teadusele raha juurde anda?

Aitäh küsimuse eest! See on täiesti õigustatud küsimus, aga paraku ma pean vastama, et mul ei ole seda infot, sest eelarveprotsess praegu alles käib.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Mulle oli hästi sümpaatne, kui te ütlesite, et teie hääl toetab seda mõtet, ja ma arvan, et te ei olegi selle vastu, et see rahastamine oleks. Aga ütlesite ka, et see eelnõu nagu päriselt seda ei sisalda või ei taga. Me kõik tahame, et otsused – mitte ainult siin saalis, vaid ka ministeeriumides ja igal pool mujal – oleks tehtud teaduspõhiselt, parimat praktikat ja kõiki uuringuid arvestades. On täiesti selge, et kui Eesti teadlastel ja kõrgharidusel puudub rahaline ressurss, siis ei ole meil sellist tulemust loota, me peame aluseks võtma välismaised uuringud. Samas, Eesti jaoks tehtavad otsused võiksid põhineda siiski Eesti teadlaste arvamusel. Öelge mulle, kes ma opositsiooniliikmena ei tea ju koalitsiooni siseelu, kui palju te olete sellele teemale ja raha leidmise vajadusele isiklikult tähelepanu pööranud?

Aitäh küsimuse eest! Vaat, see on natuke äkiline küsimus. Ma ei oska niimoodi öelda. Oma, poliitiku tähelepanust olen kõikidele sellistele teemadele pühendanud võib-olla 5% ulatuses, kui selline vastus teile midagi annab. Võib-olla 5,5%, aga rohkem kui 1%.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. On võimalus avada läbirääkimised. Läbirääkimistel saavad sõna võtta nagu esimesel lugemisel ikka fraktsioonide esindajad. Aadu Must, palun Keskerakonna fraktsiooni nimel!

Head kolleegid! Lugupeetud juhataja! Tegemist on sellise teemaga, mida mina mäletan küll juba aastakümneid. Selle tõttu on mul hea meel, et ta on uuesti suures saalis arutelul. Ma mäletan, et see oli umbes aastatuhande vahetusel, kui mul oli au pidada Tartu Ülikooli aulas loeng teemal "Eesti rahva hariduseusk – kas pelgalt ainult ajalugu?". Ma mäletan, kui esimest korda olid siinsamas teadus- ja arendustegevuse diskussioonid, umbes tosin aastat tagasi. Ja mäletan hea tundega seda, et paljud arengusuunad on olnud sümpaatsed. Tosin aastat tagasi oli meil teadusaruteludel kandvaks jooneks midagi sellist, mida nimetatakse üksteise pealt teki rebimiseks. Domineeris see, et räägiti, kui tähtsad on inseneriteadused. Kui tehti tabeleid, kuidas midagi edasi arendada, siis näiteks sotsiaal- ja humanitaarteadused unustati tabelist välja, sest keegi arvas, et need ei ole teadused. Olukord muutus natuke peale Brexitit, kui arvati, et inimestel peab olema ka riigist ja ühiskonna arengust selgem ülevaade. Ma mäletan ka seda, kui püüti teha ühte või teist ja jõuda suure tulemuseni ning kogu muu taust unustati ära, ja mäletan, kuidas Euroopa Teadusagentuuris ühel konverentsil pilgati Eestit selle pärast, et meie ehitame endale Antarktikasse oma uurimistelki ja tahame selle üles panna Ameerika tuledes särava uurimislinnaku kõrvale. Need kõik on aga sellised toredad asjad, millest me oleme üle saanud ja päris hästi edasi läinud.

Riigikogu kultuurikomisjon on vähemalt viimases kolmes Riigikogu koosseisus süstemaatiliselt töötanud selle nimel, et see eesti rahva hariduseusk ei oleks pelgalt ajalugu. Mul on meie komisjoni üle ikka päris hea meel, sest seal on inimesed, kes – vaata ühte, vaata teist, ükskõik, vahel ka vaidleme – tegelikult on hariduse ja teaduse usku. Küll on hea, et sellest ka laiemalt räägitakse. Mina olen vahel küll väsinud ja arvanud, et kõik juba ju teavad.

Kõik need teemad, mis siin läbi käidi, on tõepoolest kultuurikomisjonis arutelu all olnud. Mõne asja kohta öeldakse, et te ainult tunni arutasite, kuidas te juba otsuse tegite. Need on kõik teemad, mida on arutatud aastate jooksul ja kuude jooksul, väga palju tunde. Räägiti erasektorist. Jah, loomulikult, erasektor on probleem, aga rahastamisel on igas sektoris probleeme. Väga hästi on esile toodud, et kõige suurem häda on ikkagi see: seni kuni meil ei ole teadusmahukat tootmist, mille nimel me püüame, ja on ainult allettevõtjad, alltöövõtjad, siis maailmafirmad, kes on nad ära ostnud, teevad uuringuid – ja mitte meil, vaid kusagil mujal. Nii et selles mõttes tuleb täiel rinnal püüelda teaduspõhise tootmise poole. See loob kindlasti hoopis parema fooni.

Meil oli juttu õpetajate palgast ja õppejõudude palgast. Riigikogus on sellest juba aastaid räägitud. Julgen teile öelda, et õpetajate palgast on rääkinud algul mõned üksikud, pärast terve Riigikogu. On arutatud, kui tähtis see on, sellega on edasi mindud ja on jõutud selleni, et õpetaja palk on ülikooli õppejõu palgast mööda läinud. Siinsamas saalis tõin ma juba eelmises koosseisus neidsamu näiteid, kuidas parimatele magistrantidele, kes lõpetasid, pakuti palka 1200 või 1400 eurot – meie magistrikraadiga inimesed, kes läbi said. Siis öeldi, et teie olete kõige parem, tulge meile doktorantuuri, saate 680 eurot – tol ajal oli 680, pärast 860 eurot. See doktorandi palga lugu on see, millest me ka praegu oma igapäevases töös räägime ministritele, räägime Haridus- ja Teadusministeeriumile ja ütleme, et teie käes on [tagada] edasiminek. Ja me ei jälgi praegu väga hoolega mitte ainult seda eelnõu, vaid vaatame eelkõige seda, kuidas eelarvenumbrid tulevad, sest lubadusi on antud. Täna võitleme välja mingi näitaja. Kas see veel homme püsib? Ehk püsib.

Meil oli tõepoolest probleem selle konkreetse seaduseelnõuga, oli juttu ka sellestsamast seaduseelnõust. Siin on tõepoolest niimoodi, et kui me praegu vahetame näiteks Jürgen Ligiga pilke, siis tundub, et võib-olla seda 1% päris seadusse sisse raiuda ei saa – vähemalt olen ma tema suust kuulnud, et Reformierakond sellega nõus ei oleks, aga see oli ammu ja ühe teise asjaga seoses. Selles mõttes on niimoodi: mis siis teha seaduseelnõuga, mille teema on üllas-ilus ja mida me tahame toetada, aga vorm väga ei ole. Vorm ei ole selline, mis oleks realistlik, et läbi läheb. Tuginedes sellele, et meil kõigil on ikkagi midagi sellest eesti rahva hariduseusust alles, oleme jõudnud sinnamaale, et ilmselt on otstarbekas seda lugemist jätkata. Sest oli tohutult huvitav näha, kuidas paljud komisjonis lihtsana tundunud asjad olid praegu suurele saalile tõeline haridusuudis. Järelikult nendest asjadest tuleb rääkida, tuleb rääkida, tuleb rääkida. Ma loodan, et algatajad pärast seda, kui parandusettepanekutega on asja muudetud, ei ütle, et see on meile võõras laps. Aga nii me peame edasi minema, nagu juba öeldud, et eelnõu ei oleks jälle ainult ilus avaldus, kuidas me kõik oleme hariduseusku, vaid et sellel oleks ka sisu. Nii et töötame edasi. Aitäh!

Suur tänu! Jürgen Ligi, palun!

Austatud esimees! Austatud kolleegid! Natukene on mu jutt improvisatsioon, aga teema on mulle väga lähedane. Eks ma tulen ju alati siia improvisatsiooniga. Aga kuna Aadu Must minu nime nimetas, väga adekvaatselt, siis ma kommenteerin selle üle.

Me ei ole selle eelnõu sõnumi vastu, mitte mingil juhul. Võin ka oma ajaloost öelda, olles olnud nii teadus- kui ka rahandusminister, et olen seda arvamust järginud. Olen ka valitsustele öelnud, et teaduse osa suurendamine SKT-s ja eelarves võiks olla selline lipulaev alati. Ma olen seda teinud ka aegadel, kui nii pole juhtunud. Aga hulk aega on see valitsuse üksmeelsel toetusel toimunud. Kui ma ise sain teadusministriks, selgus tagantjärele, et toimus isegi statistiline tagasiminek, kuigi selle vastu sai võideldud. Rahandusministriga olid mul väga meeldejäävad läbirääkimised, kus mind võeti kui bridžipartnerit, et sa juba said midagi ja aitab sulle küll. Koalitsioonileping nägi samuti ette teaduse rahastamist, koalitsioonileping nägi ette ka õpetajate palka ja palju muud, aga see kõik jäi ainult paberile. Lahkusime ruumist ikkagi nii, et minu pettumus oli väga suur ja mu tunded olid väga segased, sest rahandusministrina olin pidanud ju tegelema kärpimisega, ajad olid teistsugused. Siis vaadati mulle otsa, et kuule, kuidas sa nüüd siis tahad kulusid suurendada. Ma tahtsin juba tookord kulusid suurendada.

Aga see ei ole loomulikult mu isiklik pihtimus. Ma kordan üle meie erakondliku hoiaku. Me ei pea õigeks seadustesse protsentide kirjutamist, täpselt nii, nagu Aadu Must ütles. See on häving eelarvele. See on pidev sund ja protsent kasvab siis üle 100. Mina näiteks ei pooldanud ka selle teadusleppe allakirjutamist, lihtsalt sel põhjusel, et kõik erakonnad olid juba ennast lõhki lubanud ja sellises kontekstis ei olnud kulude suurendamise lubadus usutav. Ma ütlesin kohe, et teate, see ei saa täis, on palju populaarsemaid asju. Mina oleksin tahtnud lipukirjaks tõsta hariduse ja teaduse, aga enamik valijaid ei jälgi ju selliseid numbreid ja paratamatult kipuvad demokraatias muud lubadused olema huvitavamad. See ei tähenda, et ma ei teeks kogu aeg eelarvetaotlusi sellel teemal, et see summa suureneks ning jõuaks 1%-ni ja minu poolest sealt ainult edasi. Selles ei ole küsimus. Aga jah, kogu meie tegevus siin peaks olema suunatud targemale majandusele, targemale ühiskonnale ja targemale inimesele, mitte kulude suurendamisele abstraktselt.

Nii et need struktuursed muudatused on meile äärmiselt hingelähedased, aga me ei tahaks, nii nagu Aadugi ütles, valevormiga seda teha. Me tahaksime, et kõik erakonnad päriselt ka langetaksid otsuseid selles suunas, millele nad ju alla kirjutasid. Kirjutasite alla, hea küll. Teadsite, et ei täida. Nüüd tuleb ikkagi täita. Nüüd tuleb täitma hakata, aga mitte siduda ennast nendega. Kaitsekulusid me ei ole loomulikult seadusesse kirjutanud, aga põhjus on ju selles, et kaitsekulud on rahvusvaheline lubadus, mitte regulatsioon. Ja seda lubadust on täidetud. Teine suur strateegiline, võiks öelda, hoiak on see, et riik on kaitstud, kollektiivselt kaitstud. See on seesama targema ühiskonna hoiak, mis peaks väljenduma ikkagi eelarves, mitte seadusesättes. See peaks väljenduma suhtumises ja reaalses poliitikas, mitte sellistes regulatsioonides. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimisteks soovi ei ole ilmutatud, seega loen läbirääkimised lõppenuks. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 198 esimene lugemine lõpetada, muid ettepanekuid laekunud ei ole. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 8. oktoober kell 17.15. Tänan teid kõiki! Istung on lõppenud.