Austatud Riigikogu! Loodan, et selgi korral pakkus õiguskantsleri ametkonna töö ülevaade teile huvitavat lugemist. Loomulikult, kui mõne peatüki või teema kohta on teil, teie fraktsioonidel või komisjonidel täpsemaid küsimusi, siis hea meelega, nagu alati, tuleme, arutame ja räägime.
Pole uudis, et õiguskantsleri töö on, vähemalt minu arvates, äärmiselt huvitav. Loodan, et ka kasulik. Just sellepärast, et meie majast käib läbi kogu Eesti elu. Enamasti muidugi kitsaskohad, aga teinekord keegi helistab, tänab ja ütleb, et meie riigis on midagi hästi või et ka meie saime midagi teie abiga hästi ära tehtud. Kui otsisin meie jõudnud murede ühisnimetajat, siis algul tundus, et seda ei olegi olemas, aga ühel hetkel sain aru, et on ikka küll. Võib-olla eksin, aga mulle tundub, et nende murede ühisnimetaja on see, et vahel on ära unustatud Eesti omariikluse mõte ja väikeriikluse eelised. Väikeriigiks olemine annab ühe väga suure eelise: kui kasutada Lennart Mere sõnu, siis see riik on nagu väike eskimo kajak, saab alati olla paindlik, kõige targem ja kõige parem. Ühtlasi on see meie omariikluse mõte. Marju Lepajõe ütles mõne aasta eest targasti, et maailm lausa ägab üheülbastumise all. Igas mõttes. Ma lisaks sellele, et Eesti mõte on olla Eesti, nagu öeldud varemgi. Meie ei pea selle üheülbastumisega kaasa minema, mitte millestki.
Kui põhiseaduse preambulis nimetatud Eesti riigi suurtest eesmärkidest rääkides rõhutatakse enamasti – ja väga õigesti – eesti rahvuse, keele ja kultuuri kaitset, siis täna tooks välja sisemise rahu ning praeguste ja tulevaste põlvede ühiskondliku edu ja heaolu kui Eesti riikluse suure eesmärgi. Paraku näeme ühtlugu, et neid sihte – sisemine rahu, praeguste ja ka tulevaste põlvede ühiskondlik edu ja üldine kasu – võib-olla taotletakse, aga igal juhul sageli valede võtetega. Ehk nendega ei ole kooskõlas võõraste bürokraatiavõtete, igavese menetlemise, menetlemise ja rullimise sissevedu meie ametkondadesse, sellega ei ole tegelikult kooskõlas ka vaenulikesse leeridesse ässitava poliitikastiili sissevedu. Me lihtsalt ei pea kaasa tegema võõraid rumalusi. Mina ei taha siin osutada mitte ühelegi konkreetsele ametnikule või asutusele või veel vähem poliitilisele voolule. Kära, mille ainus eesmärk on tekitada pahameelt, tuleb ju igalt poliitspektri suunalt. Ja lisaks, mõneski meie majandusharus makstakse sihiliku pahameele tekitamise eest lausa palka. Kõik see – need imporditud protseduurid, imporditud stiilid, imporditud sõna- ja kultuurisõjad – vaatab ka meie töölaualt kogu aeg vastu. Eks me siis püüame seletada nii kodanikele, kes meile oma muret kurdavad, kui ka ametnikele ja vahel, kui lubatakse, siis lugupidavas vormis ka poliitilistele otsustajatele, et Eesti kaubamärk ja meie edu pant võiks olla just elurõõm ja elujulgus, oskus rahumeelselt eriarvamusele jääda ja üliolulisena ametnik, kes mitte ei menetle, vaid lahendab, ja loomulikult ka poliitika, mis teaduspõhisel alusel pakub vastavalt maailmavaatele erinevaid, Eestile loodetavasti pikaajaliselt kasulikke ideid arenguks. Mulle näib, et selles avalduks vastutus tulevaste põlvede ees ja ühtlasi tänu meie eelkäijatele selle ilusa Eesti eest, mis meie kätesse on antud.
Mida me möödunud ülevaateaastal nägime? Nii nagu teie ees olen ikka öelnud, siis pandi ka möödunud aastal robotliku bürokraatia, segaste sõnumite ja lahmivate otsustega proovile väga paljude inimeste kannatus, pannakse praegugi – lapsevanemad, põllumehed, ettevõtjad, kodumajaehitajad, arstid, õpetajad ja paljud teised, ja mitte ainult koroonakriisis, vaid ka väljaspool seda. Tegelikult pole keeruline probleemi olemusse süveneda ja ligimest alati lugupidavalt kohelda, isegi siis, kui ta on parasjagu vangimajas. Kokkuvõttes toob see kõigile rohkem kasu, kui esmapilgul tundub. No tõesti, meie oma Eestis ei pea sundima väiketootjat paberitööks eraldi inimest palkama. Aga sunnitakse. Meie oma Eestis ei ole vaja minna talumehe lambaid lugema kõige kiiremal poegimisajal. Aga minnakse. Samuti ei tohi kimbutada ettevõtjaid vastukäivate nõudmistega. No ei ole võimalik paisu korraga säilitada ja lammutada. Kui inimene esitab ametnikele küsimuse, näiteks, et kuidas ta puudega pereliikmele vajaliku teenuse saab või miks on ametnik tulnud ja öelnud, et nüüd korraga, pärast 20 aastat tema enam oma talu väravasse sõidutee äärde ei tohi panna silti "Kurk, kartul, mesi", siis vastuseks tuleb tihtipeale seesama abstraktne rida seadusest, millest kogu jama algaski. Paremal juhul tekib nõutus. Nii me ühtlugu rõhutame – ja ju tuleb seda teha ka edaspidi –, et meie inimesed väärivad elulist ja arusaadavat vastust õkva sellele küsimusele, millele nad päriselt lahendust vajavad. Ka see on väga oluline hea halduse põhimõtte sisu.
Iga päev tuli möödunud ülevaateaastal meile kaebusi, millel ongi põhjus olemas. Ja kui arutasime, mismoodi inimesed nendesse olukordadesse on pandud, siis ausalt öeldes tekkis tunne, et ega teisiti ei saagi seletada, kui et meelest on kaotsi läinud rahva teenija roll. Samas, ega üldistus ei ole õiglane, sest tuleb tunnustada neid ametnikke ja ka poliitikuid – ennekõike oli meil siin palju peamurdmist ja vaidlemist valdade ja linnadega –, kes on olnud valmis pingutama, vigu parandama, töökorraldust muutma. Neid tuleb tunnustada.
Ise tunnen ka nii, et ebatäiuslikkus käib elu juurde, ka juhtimises, poliitikas, ka meie ametkonnas. Kes palju teeb, küllap see teeb ka palju vigu. Ja neid vigu tuleb osata otsekohe parandada. Kui tegu pole kuriteoga, siis vähemalt meie majas kehtib põhimõte, et parandame vea, kus vaja, vabandame, ja rõõmsalt edasi. Õnneks, arvestades töö hulka, meil, mulle tundub, on neid vigu olnud pigem mõõdukalt vähe.
Hea meel on ka selle üle, et meie põhiseadus näeb ette väikeriigile kohase säästliku, tulemusliku ja kiire põhiseaduslikkuse järelevalve korra. Sellise korra, mis tekitab vähem tüli ja annab kiirema tulemuse. Ehk siis meie süsteem, erinevalt paljudest teistest, näeb ette, et see volikogu või Riigikogu või minister või Vabariigi Valitsus, kes, tundub, et tegi põhiseaduse täitmisel vea, saab esmalt selle vaikselt ära parandada. Enamasti nii lähebki ja lisapinge ühiskonnas jääb olemata. Asjad saavad korda, inimeste õigusi ei rikuta. Kui aga mõni vaidlus jõuab Riigikohtusse, siis ka see on riigielu täiesti normaalne käik. Riigikohtus põhiseaduse järelevalve asjades ei ole võitjat ega kaotajat, seal on ainult võitjad.
Head Riigikogu liikmed! Nagu igal aastal, on ka tänavu põhjust teid tänada arvukate seaduseparanduste eest, mis avalikkuse tähelepanu võib-olla ei pälvinud, aga hulk inimlikke probleeme sai hea lahenduse. Kas või kaks näidet. Meie töötuskindlustuse süsteem sai jälle 21. sajandi töösuhetele vastavamaks. Mitte et mured oleks sellega lahendatud, aga see on samm edasi ja paljudele inimestele õiglane lahendus on tänu teile käes.
Võib-olla tundub, et pisiasi, aga fenüülketonuuriaga sündinud lapsed said tänu teile kiiresti õiguse saada vajalikku eritoiduhüvitist, mis siis, et neile puuet ei määrata. Asi on selles, et nendel lastel puuet ei tekigi, kui nad saavad eritoitu süüa. Ääretult mõistlik, sest puue ja inimestele vajalikud teenused ei pea olema lahutamatult seotud. Loodan, et sama vaidlus diabeedidiagnoosiga laste teemal seisab siin ees ja leiab samamoodi inimliku ja Eesti tulevikule kasuliku lahenduse.
Detsembris rahuldas Riigikohus õiguskantsleri taotluse tunnistada põhiseadusvastaseks kohaliku omavalitsuse sotsiaalteenuste süsteemitus ja inimeste hättajätmine. Ikka stiilis, et vana inimene saab abi, kui raha on, ja esmaspäevast reedeni kaheksast viieni, olgu tegu kütmise, toidu või rohutoomisega. Rehkenduse teine ja keerukam pool seisab ees 79 vallas ja linnas: kuidas planeerida eelarvesse selle abi tagamine ja kust leida inimesed, kes hästi ja inimlikult abivajajaid toetaks? Küll oleks hea, kui sellest saaks kohalike valimiste üks olulisi teemasid, nii nagu küsimus hooldekodudestki. Ühelt poolt näeme, et väga paljud teevad seda emotsionaalselt ja füüsiliselt ülimalt rasket tööd suure pühendumusega. Nad saavad hakkama tihtipeale väga viletsate olude, kehva palga ja vähese tunnustuse kiuste. Tihti meie kontrollkäikude kokkuvõtted selle tõdemusega algavadki, et tehtud on nii hästi kui võimalik, aga paraku ... Siis järgneb loetelu sellest, mis on valesti.
Hea Riigikogu! Teema, mida viiel aastal olen siin ettevaatlikult puudutanud, on elulõpu väärikus laiemalt. Ehk küsimus sellest, kas inimesel võiks olla õigus patsienditestamendis anda korraldusi juhuks, kui ta on kliinilise surma seisundis, kas elustada või mitte. Ka meedikud ise ütlevad, et oleks suureks abiks, kui see valdkond saaks süsteemse ja õiguslikult selge lahenduse. Kui juba arstidest rääkida, siis jällegi üks teema, mis meil on ühiselt käsil ja suur aitäh, et te olete selle ette võtnud: kas arsti tohib korruptsiooniähvardusega takistada arstivannet täitmast ja inimesi ravimast? Meie vastus on, et ei tohi. Ja üleüldse, korruptsioon on tõsine asi. Nii, et korruptsioonikahtlus võib rippuda iga otsustaja pea kohal, kuigi ta pole kasu saanud ega kellelegi kahju teinud, tegelikult riiki pidada ei saa. Inimene peab teadma, mis on keelatud ja mis on lubatud. Arst eriti. Tema töö on ravida, mitte tegeleda tont teab millega.
Möödunud ülevaateaasta tõi meile terve hulga kaebusi pangakontode sulgemise kohta. Neid tuleb peaaegu iga päev siiamaani. Eile põhiseaduskomisjoniski arutasime seda väga põhjalikult. Võib-olla tasub kaaluda, et ikkagi tekiks üks sõltumatu kontrollmehhanism. Loomulikult tuleb teha kõik, et rahapesu ei toimuks, et kurjategijaid ei abistataks, aga samal ajal ei saa selle hinnaks olla, et inimene jääb üldse kontota, võimaluseta ise midagi enda kaitseks ette võtta. Nii jääbki ta ühiskonnaelust kõrvale. See ei saa olla kohane hind rahapesu vältimisel.
Palju heameelt tegi möödunud ülevaateaastal Politsei- ja Piirivalveameti nõustumine tõlgendusega, mille kohaselt need Abhaasia eestlased, optantide järeltulijad, kellele kord oli antud sünnijärgse Eesti Vabariigi kodaniku pass, peavad saama selle säilitada. Need, kes hooldavad Abhaasia külades oma lähedasi, töötavad seal eesti keele õpetajana, ei pea enam muretsema. Suur aitäh Politsei- ja Piirivalveametile pika arutluse ja inimestele soodsa lõpptulemuse eest!
Küsimusi, mis teie ette jõudsid, alates noorte psühhiaatrilisest ravist kuni paljude muudeni, on veel terve hulk. Pea igast töövaldkonnast saaks pidada 20-minutilise – ja ma loodan, et huvitava – ettekande. Nagu öeldud, seda me meeleldi ka eraldi teeme.
Kui veel vaadata, mis ühiskonnas toimub, siis ma tõesti uskusin, et näiteks seda laadi muresid, et inimesega lõpetatakse töövestlus kohe, kui selgub, et tal on laps ja vanavanemad ei ela Eestis, enam ei ole. Tuli välja, et on küll. Ja vaat, see on küll miski, millega meil tuleb kõigil ühiselt rinda pista. Nii ka selgitasime lugupeetud tööandjatele, et esiteks selle kohta isegi mitte ei küsita. Kui töösoovijal on laps, siis selle üle rõõmustatakse, kindlasti ei katkestata seepeale töövestlust ega saadeta inimest minema. Sama käib juhtumi kohta, kui inimesel on kunagi olnud puutumus kriminaalasjaga, süüdi pole teda mõistetud milleski, aga tööle ka ei saa. Nii ei või. Või siis juhtum, kui inimene, kes tahtis õppida uue elukutse ja minna tööle, oli 65-aastane, jäi ilma erialasest väljaõppest, sest talle öeldi, et ta on liiga vana. Jälle, nii ei või. Koolituskuulutuse ülespanija ütles, et ta lihtsalt ei tahtnud, et tulevad pensionäridest huvihariduse taotlejad. Soovitasime, et sel juhul tasub seda kuidagi viisakalt öeldagi, aga mitte tõrjuda tööturult ja enesearendamiselt välja täies elujõus inimesi, kes oleksid valmis tööd tegema.
Koroonateemat ma täna ei puuduta, sest selle lubasite juba kevadistungjärgul ette kanda. Loomulikult, kui on küsimusi, siis püüan vastata neile ka täna. Hetkel ei ole siin rõhutada muud kui lihtsalt seda, et põhiseadus kehtib ka eriolukorra tingimustes, ka pandeemia ajal. Siin ei saa olla mitte mingit kaksipidi arvamist. Tundub, et üsna samasugused hoovused ja mured, mis on meil ka õiguskantsleri ametkonnas, vaadates kogu seda pandeemiaga toimetulekut, on kolleegidel kogu Euroopas. Peame sidet, samad mured on igal pool. Ega muud jäägi üle, kui tuleb loota, et Eesti oskab sellel heitlikul ajal teaduspõhisuse ja otsustusjulgusega eeskujuks olla, sest mis seal teha, ega hirm, kerglus ega ka mitte liigne vaimustus ei ole mitte ühelgi elualal heaks abimeheks.
Õiguskantsleri keskset ülesannet põhiseaduslikkuse järelevalvet toestavad, nagu te teate, ombudsmani, lasteombudsmani, inimeste julma kohtlemise vastase asutuse, jälitustegevust läbi viivate asutuste kontrollija, inimõiguste asutuse ja puuetega inimeste õiguste edendaja rollid. Kõiki neid töid ülevaade ka tutvustab. Kui vaja, räägime sellest täpsemalt. Aastat kokku võttes tõdesime, et töö maht kasvas, ametkond ei paisunud. Loodan, et kvaliteet ega töö kiirus oluliselt alla ei läinud. Head kolleegid pidasid vapralt vastu, nii nagu suur osa meie ühiskonnast, töötasime kevadel ka kodukontoris õpetaja- ja kokaameti kõrvalt, näpistades tööks vajalikku aega öötundidest ja nädalavahetustest. Suur aitäh neile! Ma arvan, et sellest oli Eestile ja meie inimestele väga palju kasu. Ja ikka, kui me vähegi saame, siis aitame. Kui teilgi on ühiskonnaelu probleeme, olgu nad pealtnäha kui tahes väikesed, meie ette tuua, siis, kui meil on võimalik, püüame asja ära lahendada, kasutades selleks mis tahes õiguspärast lühimat ja tulemuseni viivat teed.
Ja lõpetuseks tehniline uudis, mis polegi tühiasi. Nimelt saab meile nüüd avalduse esitada ka viipekeeles, videona. Tõsi, algus oli konarlik, nimelt, lahendus pilti ei pakkunud. Aga seda juhtub, nüüd on korras. Aitäh põhiseaduskomisjonile väga põhjaliku arutelu eest! Aitäh teile kuulamise ja suur aitäh juba ette küsimuste eest!