Austatud Riigikogu liikmed, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu teise töönädala teisipäevast istungit. Nagu alati, kõigepealt eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Tundub, et selleks soovi ei ole. Siis viime läbi kohaloleku kontrolli.

Kohal on 79 Riigikogu liiget ja puudub 22.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene punkt on õiguskantsleri 2019.–2020. aasta tegevuse ülevaade, mille annab meile õiguskantsler Ülle Madise. Aga enne seda meenutan ma tänaseid protseduure. Kõigepealt on õiguskantsleri ettekanne, kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse, mille pikkus on üks minut. Peale seda on võimalus läbirääkimisteks. Sõna saavad ainult fraktsioonide esindajad, nagu ikka, kõnepuldist viis pluss kolm minutit või kohalt sõnavõtt kaks minutit. Ma palun kõnetooli õiguskantsler Ülle Madise.

Austatud Riigikogu! Loodan, et selgi korral pakkus õiguskantsleri ametkonna töö ülevaade teile huvitavat lugemist. Loomulikult, kui mõne peatüki või teema kohta on teil, teie fraktsioonidel või komisjonidel täpsemaid küsimusi, siis hea meelega, nagu alati, tuleme, arutame ja räägime.

Pole uudis, et õiguskantsleri töö on, vähemalt minu arvates, äärmiselt huvitav. Loodan, et ka kasulik. Just sellepärast, et meie majast käib läbi kogu Eesti elu. Enamasti muidugi kitsaskohad, aga teinekord keegi helistab, tänab ja ütleb, et meie riigis on midagi hästi või et ka meie saime midagi teie abiga hästi ära tehtud. Kui otsisin meie jõudnud murede ühisnimetajat, siis algul tundus, et seda ei olegi olemas, aga ühel hetkel sain aru, et on ikka küll. Võib-olla eksin, aga mulle tundub, et nende murede ühisnimetaja on see, et vahel on ära unustatud Eesti omariikluse mõte ja väikeriikluse eelised. Väikeriigiks olemine annab ühe väga suure eelise: kui kasutada Lennart Mere sõnu, siis see riik on nagu väike eskimo kajak, saab alati olla paindlik, kõige targem ja kõige parem. Ühtlasi on see meie omariikluse mõte. Marju Lepajõe ütles mõne aasta eest targasti, et maailm lausa ägab üheülbastumise all. Igas mõttes. Ma lisaks sellele, et Eesti mõte on olla Eesti, nagu öeldud varemgi. Meie ei pea selle üheülbastumisega kaasa minema, mitte millestki.

Kui põhiseaduse preambulis nimetatud Eesti riigi suurtest eesmärkidest rääkides rõhutatakse enamasti – ja väga õigesti – eesti rahvuse, keele ja kultuuri kaitset, siis täna tooks välja sisemise rahu ning praeguste ja tulevaste põlvede ühiskondliku edu ja heaolu kui Eesti riikluse suure eesmärgi. Paraku näeme ühtlugu, et neid sihte – sisemine rahu, praeguste ja ka tulevaste põlvede ühiskondlik edu ja üldine kasu – võib-olla taotletakse, aga igal juhul sageli valede võtetega. Ehk nendega ei ole kooskõlas võõraste bürokraatiavõtete, igavese menetlemise, menetlemise ja rullimise sissevedu meie ametkondadesse, sellega ei ole tegelikult kooskõlas ka vaenulikesse leeridesse ässitava poliitikastiili sissevedu. Me lihtsalt ei pea kaasa tegema võõraid rumalusi. Mina ei taha siin osutada mitte ühelegi konkreetsele ametnikule või asutusele või veel vähem poliitilisele voolule. Kära, mille ainus eesmärk on tekitada pahameelt, tuleb ju igalt poliitspektri suunalt. Ja lisaks, mõneski meie majandusharus makstakse sihiliku pahameele tekitamise eest lausa palka. Kõik see – need imporditud protseduurid, imporditud stiilid, imporditud sõna- ja kultuurisõjad – vaatab ka meie töölaualt kogu aeg vastu. Eks me siis püüame seletada nii kodanikele, kes meile oma muret kurdavad, kui ka ametnikele ja vahel, kui lubatakse, siis lugupidavas vormis ka poliitilistele otsustajatele, et Eesti kaubamärk ja meie edu pant võiks olla just elurõõm ja elujulgus, oskus rahumeelselt eriarvamusele jääda ja üliolulisena ametnik, kes mitte ei menetle, vaid lahendab, ja loomulikult ka poliitika, mis teaduspõhisel alusel pakub vastavalt maailmavaatele erinevaid, Eestile loodetavasti pikaajaliselt kasulikke ideid arenguks. Mulle näib, et selles avalduks vastutus tulevaste põlvede ees ja ühtlasi tänu meie eelkäijatele selle ilusa Eesti eest, mis meie kätesse on antud.

Mida me möödunud ülevaateaastal nägime? Nii nagu teie ees olen ikka öelnud, siis pandi ka möödunud aastal robotliku bürokraatia, segaste sõnumite ja lahmivate otsustega proovile väga paljude inimeste kannatus, pannakse praegugi – lapsevanemad, põllumehed, ettevõtjad, kodumajaehitajad, arstid, õpetajad ja paljud teised, ja mitte ainult koroonakriisis, vaid ka väljaspool seda. Tegelikult pole keeruline probleemi olemusse süveneda ja ligimest alati lugupidavalt kohelda, isegi siis, kui ta on parasjagu vangimajas. Kokkuvõttes toob see kõigile rohkem kasu, kui esmapilgul tundub. No tõesti, meie oma Eestis ei pea sundima väiketootjat paberitööks eraldi inimest palkama. Aga sunnitakse. Meie oma Eestis ei ole vaja minna talumehe lambaid lugema kõige kiiremal poegimisajal. Aga minnakse. Samuti ei tohi kimbutada ettevõtjaid vastukäivate nõudmistega. No ei ole võimalik paisu korraga säilitada ja lammutada. Kui inimene esitab ametnikele küsimuse, näiteks, et kuidas ta puudega pereliikmele vajaliku teenuse saab või miks on ametnik tulnud ja öelnud, et nüüd korraga, pärast 20 aastat tema enam oma talu väravasse sõidutee äärde ei tohi panna silti "Kurk, kartul, mesi", siis vastuseks tuleb tihtipeale seesama abstraktne rida seadusest, millest kogu jama algaski. Paremal juhul tekib nõutus. Nii me ühtlugu rõhutame – ja ju tuleb seda teha ka edaspidi –, et meie inimesed väärivad elulist ja arusaadavat vastust õkva sellele küsimusele, millele nad päriselt lahendust vajavad. Ka see on väga oluline hea halduse põhimõtte sisu.

Iga päev tuli möödunud ülevaateaastal meile kaebusi, millel ongi põhjus olemas. Ja kui arutasime, mismoodi inimesed nendesse olukordadesse on pandud, siis ausalt öeldes tekkis tunne, et ega teisiti ei saagi seletada, kui et meelest on kaotsi läinud rahva teenija roll. Samas, ega üldistus ei ole õiglane, sest tuleb tunnustada neid ametnikke ja ka poliitikuid – ennekõike oli meil siin palju peamurdmist ja vaidlemist valdade ja linnadega –, kes on olnud valmis pingutama, vigu parandama, töökorraldust muutma. Neid tuleb tunnustada.

Ise tunnen ka nii, et ebatäiuslikkus käib elu juurde, ka juhtimises, poliitikas, ka meie ametkonnas. Kes palju teeb, küllap see teeb ka palju vigu. Ja neid vigu tuleb osata otsekohe parandada. Kui tegu pole kuriteoga, siis vähemalt meie majas kehtib põhimõte, et parandame vea, kus vaja, vabandame, ja rõõmsalt edasi. Õnneks, arvestades töö hulka, meil, mulle tundub, on neid vigu olnud pigem mõõdukalt vähe.

Hea meel on ka selle üle, et meie põhiseadus näeb ette väikeriigile kohase säästliku, tulemusliku ja kiire põhiseaduslikkuse järelevalve korra. Sellise korra, mis tekitab vähem tüli ja annab kiirema tulemuse. Ehk siis meie süsteem, erinevalt paljudest teistest, näeb ette, et see volikogu või Riigikogu või minister või Vabariigi Valitsus, kes, tundub, et tegi põhiseaduse täitmisel vea, saab esmalt selle vaikselt ära parandada. Enamasti nii lähebki ja lisapinge ühiskonnas jääb olemata. Asjad saavad korda, inimeste õigusi ei rikuta. Kui aga mõni vaidlus jõuab Riigikohtusse, siis ka see on riigielu täiesti normaalne käik. Riigikohtus põhiseaduse järelevalve asjades ei ole võitjat ega kaotajat, seal on ainult võitjad.

Head Riigikogu liikmed! Nagu igal aastal, on ka tänavu põhjust teid tänada arvukate seaduseparanduste eest, mis avalikkuse tähelepanu võib-olla ei pälvinud, aga hulk inimlikke probleeme sai hea lahenduse. Kas või kaks näidet. Meie töötuskindlustuse süsteem sai jälle 21. sajandi töösuhetele vastavamaks. Mitte et mured oleks sellega lahendatud, aga see on samm edasi ja paljudele inimestele õiglane lahendus on tänu teile käes.

Võib-olla tundub, et pisiasi, aga fenüülketonuuriaga sündinud lapsed said tänu teile kiiresti õiguse saada vajalikku eritoiduhüvitist, mis siis, et neile puuet ei määrata. Asi on selles, et nendel lastel puuet ei tekigi, kui nad saavad eritoitu süüa. Ääretult mõistlik, sest puue ja inimestele vajalikud teenused ei pea olema lahutamatult seotud. Loodan, et sama vaidlus diabeedidiagnoosiga laste teemal seisab siin ees ja leiab samamoodi inimliku ja Eesti tulevikule kasuliku lahenduse.

Detsembris rahuldas Riigikohus õiguskantsleri taotluse tunnistada põhiseadusvastaseks kohaliku omavalitsuse sotsiaalteenuste süsteemitus ja inimeste hättajätmine. Ikka stiilis, et vana inimene saab abi, kui raha on, ja esmaspäevast reedeni kaheksast viieni, olgu tegu kütmise, toidu või rohutoomisega. Rehkenduse teine ja keerukam pool seisab ees 79 vallas ja linnas: kuidas planeerida eelarvesse selle abi tagamine ja kust leida inimesed, kes hästi ja inimlikult abivajajaid toetaks? Küll oleks hea, kui sellest saaks kohalike valimiste üks olulisi teemasid, nii nagu küsimus hooldekodudestki. Ühelt poolt näeme, et väga paljud teevad seda emotsionaalselt ja füüsiliselt ülimalt rasket tööd suure pühendumusega. Nad saavad hakkama tihtipeale väga viletsate olude, kehva palga ja vähese tunnustuse kiuste. Tihti meie kontrollkäikude kokkuvõtted selle tõdemusega algavadki, et tehtud on nii hästi kui võimalik, aga paraku ... Siis järgneb loetelu sellest, mis on valesti.

Hea Riigikogu! Teema, mida viiel aastal olen siin ettevaatlikult puudutanud, on elulõpu väärikus laiemalt. Ehk küsimus sellest, kas inimesel võiks olla õigus patsienditestamendis anda korraldusi juhuks, kui ta on kliinilise surma seisundis, kas elustada või mitte. Ka meedikud ise ütlevad, et oleks suureks abiks, kui see valdkond saaks süsteemse ja õiguslikult selge lahenduse. Kui juba arstidest rääkida, siis jällegi üks teema, mis meil on ühiselt käsil ja suur aitäh, et te olete selle ette võtnud: kas arsti tohib korruptsiooniähvardusega takistada arstivannet täitmast ja inimesi ravimast? Meie vastus on, et ei tohi. Ja üleüldse, korruptsioon on tõsine asi. Nii, et korruptsioonikahtlus võib rippuda iga otsustaja pea kohal, kuigi ta pole kasu saanud ega kellelegi kahju teinud, tegelikult riiki pidada ei saa. Inimene peab teadma, mis on keelatud ja mis on lubatud. Arst eriti. Tema töö on ravida, mitte tegeleda tont teab millega.

Möödunud ülevaateaasta tõi meile terve hulga kaebusi pangakontode sulgemise kohta. Neid tuleb peaaegu iga päev siiamaani. Eile põhiseaduskomisjoniski arutasime seda väga põhjalikult. Võib-olla tasub kaaluda, et ikkagi tekiks üks sõltumatu kontrollmehhanism. Loomulikult tuleb teha kõik, et rahapesu ei toimuks, et kurjategijaid ei abistataks, aga samal ajal ei saa selle hinnaks olla, et inimene jääb üldse kontota, võimaluseta ise midagi enda kaitseks ette võtta. Nii jääbki ta ühiskonnaelust kõrvale. See ei saa olla kohane hind rahapesu vältimisel.

Palju heameelt tegi möödunud ülevaateaastal Politsei- ja Piirivalveameti nõustumine tõlgendusega, mille kohaselt need Abhaasia eestlased, optantide järeltulijad, kellele kord oli antud sünnijärgse Eesti Vabariigi kodaniku pass, peavad saama selle säilitada. Need, kes hooldavad Abhaasia külades oma lähedasi, töötavad seal eesti keele õpetajana, ei pea enam muretsema. Suur aitäh Politsei- ja Piirivalveametile pika arutluse ja inimestele soodsa lõpptulemuse eest!

Küsimusi, mis teie ette jõudsid, alates noorte psühhiaatrilisest ravist kuni paljude muudeni, on veel terve hulk. Pea igast töövaldkonnast saaks pidada 20-minutilise – ja ma loodan, et huvitava – ettekande. Nagu öeldud, seda me meeleldi ka eraldi teeme.

Kui veel vaadata, mis ühiskonnas toimub, siis ma tõesti uskusin, et näiteks seda laadi muresid, et inimesega lõpetatakse töövestlus kohe, kui selgub, et tal on laps ja vanavanemad ei ela Eestis, enam ei ole. Tuli välja, et on küll. Ja vaat, see on küll miski, millega meil tuleb kõigil ühiselt rinda pista. Nii ka selgitasime lugupeetud tööandjatele, et esiteks selle kohta isegi mitte ei küsita. Kui töösoovijal on laps, siis selle üle rõõmustatakse, kindlasti ei katkestata seepeale töövestlust ega saadeta inimest minema. Sama käib juhtumi kohta, kui inimesel on kunagi olnud puutumus kriminaalasjaga, süüdi pole teda mõistetud milleski, aga tööle ka ei saa. Nii ei või. Või siis juhtum, kui inimene, kes tahtis õppida uue elukutse ja minna tööle, oli 65-aastane, jäi ilma erialasest väljaõppest, sest talle öeldi, et ta on liiga vana. Jälle, nii ei või. Koolituskuulutuse ülespanija ütles, et ta lihtsalt ei tahtnud, et tulevad pensionäridest huvihariduse taotlejad. Soovitasime, et sel juhul tasub seda kuidagi viisakalt öeldagi, aga mitte tõrjuda tööturult ja enesearendamiselt välja täies elujõus inimesi, kes oleksid valmis tööd tegema.

Koroonateemat ma täna ei puuduta, sest selle lubasite juba kevadistungjärgul ette kanda. Loomulikult, kui on küsimusi, siis püüan vastata neile ka täna. Hetkel ei ole siin rõhutada muud kui lihtsalt seda, et põhiseadus kehtib ka eriolukorra tingimustes, ka pandeemia ajal. Siin ei saa olla mitte mingit kaksipidi arvamist. Tundub, et üsna samasugused hoovused ja mured, mis on meil ka õiguskantsleri ametkonnas, vaadates kogu seda pandeemiaga toimetulekut, on kolleegidel kogu Euroopas. Peame sidet, samad mured on igal pool. Ega muud jäägi üle, kui tuleb loota, et Eesti oskab sellel heitlikul ajal teaduspõhisuse ja otsustusjulgusega eeskujuks olla, sest mis seal teha, ega hirm, kerglus ega ka mitte liigne vaimustus ei ole mitte ühelgi elualal heaks abimeheks.

Õiguskantsleri keskset ülesannet põhiseaduslikkuse järelevalvet toestavad, nagu te teate, ombudsmani, lasteombudsmani, inimeste julma kohtlemise vastase asutuse, jälitustegevust läbi viivate asutuste kontrollija, inimõiguste asutuse ja puuetega inimeste õiguste edendaja rollid. Kõiki neid töid ülevaade ka tutvustab. Kui vaja, räägime sellest täpsemalt. Aastat kokku võttes tõdesime, et töö maht kasvas, ametkond ei paisunud. Loodan, et kvaliteet ega töö kiirus oluliselt alla ei läinud. Head kolleegid pidasid vapralt vastu, nii nagu suur osa meie ühiskonnast, töötasime kevadel ka kodukontoris õpetaja- ja kokaameti kõrvalt, näpistades tööks vajalikku aega öötundidest ja nädalavahetustest. Suur aitäh neile! Ma arvan, et sellest oli Eestile ja meie inimestele väga palju kasu. Ja ikka, kui me vähegi saame, siis aitame. Kui teilgi on ühiskonnaelu probleeme, olgu nad pealtnäha kui tahes väikesed, meie ette tuua, siis, kui meil on võimalik, püüame asja ära lahendada, kasutades selleks mis tahes õiguspärast lühimat ja tulemuseni viivat teed.

Ja lõpetuseks tehniline uudis, mis polegi tühiasi. Nimelt saab meile nüüd avalduse esitada ka viipekeeles, videona. Tõsi, algus oli konarlik, nimelt, lahendus pilti ei pakkunud. Aga seda juhtub, nüüd on korras. Aitäh põhiseaduskomisjonile väga põhjaliku arutelu eest! Aitäh teile kuulamise ja suur aitäh juba ette küsimuste eest!

Aitäh, proua õiguskantsler! Teile on terve hulk küsimusi. Esimesena esitab küsimuse Urmas Kruuse. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt õiguskantsler! Te mainisite oma ettekandes ka maaelu ja põllumajandust ja just seda, mismoodi ametkond kõige kibedamal ajal sekkub ja teeb kontrolli, mis tegelikult ei ole väga mõistlik. Kas samasse valdkonda võiks liigitada ka selle, mismoodi valitsus suhtus välistööjõu piiramisse COVID-i varjus ja tekitas minu arvates maaelusektorile korvamatut kahju? See COVID-i varjus tehtu ei olnud kuidagi põhjendatud, võrreldes mõnes mõttes ka põhiseadust ja kodanike õigusi. Põllumeestele paistis silma see, et kui välistööjõud siin sees oli ja kui üks hingamine oli vales rütmis, siis tuli see [inimene] kiiresti välja saata. Kas selline ilming on teie arvates positiivne või negatiivne, rääkides ka ettevõtjate ootusest, et nad saavad oma ettevõtet arendada ja sissetulekut teenida ning vabalt tegutseda?

Aitäh küsimuse eest! Ma usun, et nende otsustuste poliitiliste eesmärkide kohta oskavad vastuseid anda koalitsiooni liikmed ja ministrid. Nagu ütlesin, selle üle, mis on Eestile tulevikus hea, käibki pidev vaidlus ja siin ongi erinevad arusaamad. Meie ametkond tõesti puutus põllumeeste pettumuse, pahameele ja kaebustega kokku. Selgitasimegi, et õigusteaduse ja poliitika piirid jooksevad sealt, kus me hakkame arutama, kas otsus on tark või mitte, õiglane või ei. Küll aga me selgitasime, et näiteks nende ukrainlaste väljasaatmine, kes siin väidetavalt rikkusid isolatsioonitingimusi, ilma võimaluseta pöörduda kohtusse ja saada sõltumatu kohtuotsus, on vastuolus põhiseaduse §-dega 9 ja 15. On tõenäoline, et vaidlustamisvõimaluse puudumine läheb põhiseaduslikkuse järelevalvesse juba kohtu kaudu. Kui kohtu kaudu ei lähe, siis on minu töökohustus selle küsimusega teie ette tulla. Asi on selles, et põhiseadus on ühene. Kui inimene viibib seaduslikult Eesti Vabariigi pinnal, siis on tal õigus pöörduda kohtusse ja saada sealt sõltumatu lahend, antud juhul otsus selle kohta, kas väljasaatmine, kui nad olid terved – väidetavalt nad tõesti rikkusid isolatsioonitingimusi, samas ei nakatanud kedagi, ei pannud kedagi ohtu –, oli proportsionaalne või mitte. Nii et see kaebevõimalus peab olema, põhiseadus siin ühtegi erandit ette ei näe.

Liina Kersna, palun!

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Te kirjutate aastaülevaates, et ka eriolukorra ajal pidite te lahendama lapsest lahus elavate vanemate suhtluskorra küsimusi. Me oleme teiega mõlemad kursis ühe kurioosse juhtumiga: tänaseks ei ole üks lapsevanem oma last näinud kaks aastat ja kolm kuud. Ta on pöördunud ka teie poole, see lapsevanem, te olete sekkunud ja teinud kohalikule omavalitsusele märgukirja. Kas on oodata mingisuguseid lahendusi, kas Eesti riik lisaks menetlemisele saab sel teemal päriselt midagi ära lahendada, või ongi see lootusetu juhtum, kui üks vanem lihtsalt keeldub last teisele vanemale näitamast?

Suur tänu! Esmalt, suur aitäh teile, proua Kersna, ja ka mitmele teisele Riigikogu liikmele, kes on seda laadi vaidlusi süvitsi tundma õppinud ja ka meie poole julgustanud pöörduma. Tõepoolest, me saame kontrollida seda, kas kohtutäitur teeb oma tööd asjakohaselt, kas lastekaitsespetsialist teeb oma tööd asjakohaselt, et ega viimati ei ole tegemist olukorraga, kus üks lapsevanem, kes ei soovi kohtulahendeid täita, on kohalikus kogukonnas niivõrd tähtis mees või naine, et temale ei lastekaitse ega keegi teine tegelikult ühtegi märkust teha ei julge. See on see, mida me saame teha. Aga sinna, kas faktiliselt need kohtumised lastega ja laste vaimse tervise hoidmine toimub, me jõuga vahele minna ei saa. See, mida saaks teha selleks, et niisugused lapsi traumeerivad olukorrad edaspidi leeveneks või hoopis ära jääks, on kokkulepete vahendamise teenuse sisseviimine. Ei soovitaks panna sellele nimeks perelepitus, sest kui ema ja isa teed on juba suure tüliga lahku läinud, siis võõral inimesel pole teravat tüli tõenäoliselt enam võimalik lepitada. Mida aga teha saab, on see: saab selgitada, et lapsed ei tohi sellesse tülisse puutuda. Tegelikult jätab see ka väikese lapse hinge väga sügava jälje isegi siis, kui ta seda välja ei näita, kuni selleni välja, et lapse psüühikas võivad toimuda niisugused häired, et temast saab hiljem inimene, kes mehi või naisi näiteks üldse ei salli või koguni füüsiliselt ründab. Neid näiteid on olnud. See on äärmiselt tõsine teema. Kui on ikkagi lootus, et meie lastest kasvavad inimesed, kes Eesti ühiskonnas saavad hästi hakkama, loovad ise pere, on armastavad abikaasad ja lapsevanemad, siis on tegelikult hästi oluline ka pere purunemise korral jätta lapsed sellest tülist kõrvale ja säilitada neile mõlemad vanemad. Kui teil, austatud Riigikogu, on võimalik panna õlg alla, et see kokkulepete vahendamise teenus sünniks, siis oleks väga hea.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Praegust, ütleme, kriisiolukorda ettekäändeks tuues teeb valitsus sihukesi otsuseid, mida ta tavaolukorras tegelikult ei teeks. Näiteid on palju, aga üks näide on laenu andmine Porto Francole. Kust läheb nende tegevuste õiguslik piir?

Suur tänu! Ma tean, et küsimust uurib oma pädevuse piires Riigikontroll, nii nagu see nende ülesanne on. Usun, et riigikontrolörilt tasub selle kohta küsida. Meile on jõudnud Riigikogu liikme küsimus, kuhu saab selles küsimuses ulatuda parlamentaarne kontroll. Vastus on valmimas. Isegi siis, kui see otsuse tegemise taustaks kasutatud materjal avalikustamisele ei kuulu, on parlamendi liikmetel kas või allkirja vastu õigus sellega tutvuda. Varasemad pretsedendid on ka olemas. Väga soovitan, et Riigikogu hoiaks selles asjas kindlat ja parlamentarismi kaitsvat joont.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Lugupeetud eesistuja! Austatud õiguskantsler! Viimasel ajal on sagenenud juhtumid, kus erinevate sõnumite abil püüavad lastega ühendust võtta ja suhelda perverssete kalduvustega isikud. Sisuliselt on lapsi virtuaalselt väärkoheldud. Kas teie poole on pöördunud vanemad selliste kaebustega ja kuidas on vaja teie arvates muuta või karmistada seadust, et ohjeldada neid pahatahtlikke isikuid, kes soovivad suhelda lastega sellisel viisil ja näidata nendele ebasobivaid asju?

Suur tänu! Probleem on väga tõsine ja on jõudnud nagu muudki Eesti mured ka meie ametkonna töölauale. Arvan, et lahendus saab olla kompleksne. Lapsevanemad saavad teha seda, et juba maast madalast, niipea kui laps hakkab internetis suhtlema, tehakse selgeks, mida võib, kus on ohud. Kui on vaja selleks tuge, siis on ka võimalik meie majast saada juhiseid, kuidas vanem sellisel viisil oma last harida saab. Teiseks oleme meiegi seda meelt, et ka igasuguste keskkondade pakkujatel on kohustus oma suhtluskeskkonnas riske hinnata ja vajaduse korral sekkuda. Kolmandaks, kui niisugune asi on juhtunud või on kahtlus, siis saab abi ka veebikonstaablilt. Meie koostöö veebikonstaablitega on olnud väga hea ja ma usun, et sellest on kasu.

Nüüd küsimus, kas mõne seaduse karmistamine aitaks selliseid väärnähtusid ära hoida. Kahjuks tuleb siin väga põhjalikult mõelda. Kui Riigikogu hakkab seda kaaluma, siis ma väga soovitan kaasata kriminolooge ja õigussotsiolooge. Tihtipeale on nii, et seaduse karmistamisest üksi ei piisa. Kui ka kujutleda, et seadus oleks karmim, siis kahjuks kas või need juhtumid, mida me tänaseks teame, oleksid tõenäoliselt ikkagi juhtunud.

Lõpetuseks. Väga hea, et jutt selle peale läks. Seoses ühe suvise teatud karnevalilaadse autasustamisega lasti levima jutt, nagu Eesti Vabariigi seadused ei kaitseks tütarlapsi näiteks 60-aastaste härrade siivutute lähenemiskatsete eest. Inimene, kes loeb läbi karistusseadustiku asjakohase peatüki tervikuna, näeb, et kaitseb küll. Tegelikult igaüks, kes nõndamoodi lapsele läheneb, olgu see tütarlaps või poisslaps, peab eeldama, et tõenäoliselt, kui ta selle asjaga vahele jääb, siis on päris pikkadeks aastateks vanglakaristus terendamas. Nii et võib-olla on siin küsimus natukene ka kommunikatsioonis. See jutt, nagu Eesti seadused lapsi säärase ebakohase kohtlemise eest ei kaitseks, lihtsalt ei ole tõsi. Kaitsevad küll. Kas või siis, kui on väga suur vanusevahe, kui üks pool on alaealine, see tähendab seda, et eeldatakse, et kasutatakse ära sõltuvusseisundit või ilmselgelt nappi küpsust.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Ma küsin ühe teema kohta, mida te oma ettekandes ei käsitlenud, aga mida te olete varem käsitlenud oma ettekannetes. See puudutab seda, et riigieelarve seaduse eelnõu ei võimalda kulude üle otsustada. Nii te olete öelnud ja täpselt nii see on. Asi on selles, et see olukord on läinud hullemaks. Nädala pärast antakse riigieelarve üle ja see teema on jälle aktuaalne. Milles on asi, hästi lühidalt? Asi on selles, et riigieelarve esitatakse programmidena ja programmides omakorda on summad seotud näidikutega. Aga need näidikud on elukauged, abstraktsed, nad on vananenud, kohati üldse näidikud puuduvad. Ehk eelarve on esitatud sellisel kujul, et ei ole võimalik aru saada, millest summad, kulud ja tulud, koosnevad. Linnade ja valdade eelarved esitatakse hoopis teistsugusel kujul, need on inimestele arusaadavad, aga riigieelarve ei ole seda. Olukord on läinud hullemaks. Ma küsingi, et kui riigieelarve seaduse eelnõu ei võimalda Riigikogul kulude üle otsustada, nagu te olete öelnud, kas siis selline olukord on põhiseadusega kooskõlas.

Ei ole. Võimalus riigieelarve baasseadus vastavalt ümber teha ongi Riigikogu kätes. Iseenesest innovatiivseid katsetusi ei pelga ise ära ega soovita seda teha teistelgi. Aga tõesti tundub, et see n-ö programmipõhine või tulemuseelarvestamine (või kuidas seda nimetatakse) on vähemalt siiani toonud bürokraatiat juurde. Parlamendil võimalust tõsta kulusid vajaduse korral ümber, näiteks mõnelt küsitava eesmärgiga sihtkapitalilt või asutuselt kas või palliatiivravi või hospiitsi toetuseks, ei ole. Probleem on ka selles, et tihtipeale öeldakse, et raha kulutamisel tohib lähtuda nendest eesmärkidest ja otstarvetest, mis on kirjas seletuskirjas. Kuna riigieelarve seletuskiri ei ole vastu võetud seadusele ette nähtud korras ja tegemist ei olegi seadusega, siis tegelikult ei seo see ju mitte kedagi. Nii et kui Riigikogu võtaks kätte ja teeks eelarve uuesti arusaadavamaks, oleks see kindlasti õige. Põhiseadus ütleb, et aasta riigieelarve seaduses peab olema kõikide kulude ja tulude ülevaade. Muidugi mitte üksiklõigetes, mis ei saagi näiteks parlamenti huvitada, et kui palju kulub arvutitele ühes või teises ministeeriumis, aga suures vaates, kui palju läheb õpetajate palkadeks, kui palju läheb üheks või teiseks ennetustööks näiteks rahvatervise valdkonnas, peaks olema võimalik näha ja küsida, mis on selle summa taga. Vajaduse korral peaks saama neid summasid ümber tõsta.

Hanno Pevkur, palun!

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Minu küsimus puudutab inimeste põhiõiguste tagamist. Eile nägime "Aktuaalses kaameras" ja ka teistes telekanalites, kuidas üks endine kõrge Ameerika Ühendriikide valitsusametnik andis muu hulgas märku, et nendel on soov ja tahtmine hakata üle kuulama Eesti Vabariigi kodanikke. Kas teie, olles olnud ka Vabariigi Valitsuse istungitel, saite sellest aimu või olete kuulnud, et rahandusminister või valitsus tervikuna on sõlminud sellise lepingu või saab üldse anda lepinguga õigust mõnele advokaadibüroole, liiatigi välismaisele advokaadibüroole, üle kuulata Eesti Vabariigi kodanikke?

Tänan! Usun, et usaldust reetmata saan öelda, et kui seda punkti arutati, siis ma tõesti küsisin, milliseid Eesti Vabariigis näiteks jälitustoimingutega kogutud andmeid on kavas anda üle Ameerika Ühendriikide eraõiguslikele isikutele ja seda väljaspool sõlmitud õigusabilepingut. Vastus oli, et ei ole kavas. Aga küsimuste ring on õige ja me jälgime seda pingsalt edasi.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh! Lugupeetud õiguskantsler! Minu küsimus on ka n-ö tänase päeva kohta. Oma ettekandes te viitasite, et kriisi ajal nii mõnedki piirangud on olnud kas arusaamatud või on kohelnud isikuid ebavõrdselt. Kas te olete juba analüüsinud või kas te näete siin probleemi, et ligi kaks ja pool nädalat on meil Eestis olukord, kus Eesti kodanik, kes reisib Eestisse Euroopa riigist, kus nakkuskordaja on üle 16, on ebavõrdses olukorras, võrreldes selle inimesega, kes on Eestis kohapeal? Sellest ajast peale on Eestis olnud nakkuskordaja üle 16. Tema peab olema liikumispiirangu all, ta ei saa liikuda, ta peab tegema kaks korda testi ja ikkagi oma liikumist piirama, samal ajal kui Eestis olev Eesti kodanik – nakkuskordaja võib siin olla kõrgem kui seal välisriigis – saab vabalt liikuda, ei pea oma liikumist piirama ega teste tegema. Kas te näete siin probleemi või mitte?

Tänan! Loomulikult hindame neid piiranguid ja nende põhjendatust. Jah, sellistes olukordades on probleem täiesti olemas. Meie üks põhimõtteid on püüda olla õiglane ja kui on võimalik, siis pakkuda vähemalt üks viis, kuidas saab, mitte lihtsalt öelda, kuidas ei saa. Eks me selles võtmes nende piirangute kaotamisele ja paikatimmimisele püüame ka kaasa aidata.

Väga hea, et see küsimus tekkis. Kriisi ajal ja ka praegu on võimalus selgeks õppida, mida tähendab üldkorraldus. Üldkorraldus on määruselaadne korraldus, mida aga õiguskantsler ametlikult vaidlustada ei saa. Me saame seda vaidlustada õiguskantsleri muude pädevuste raames, näiteks õigus heale haldusele, saame jälgida üldist põhiseaduspärasuse nõuet, aga seda, et oleks võimalik üldkorraldust esmalt valitsuse enda ees ja hiljem Riigikohtus vaidlustada, ei ole. Kõik üldkorraldused tuleb soovi korral vaidlustada halduskohtus. Nii oleme ka inimestele, kes kaebavad, nõu andnud nii tähtaegade kui ka selle kohta, mida üldkorralduselt saab nõuda ja mida seal on võimalik vaidlustada. Tõesti, paljud ei ole seda vahet senini mõistnud, aga loodetavasti see halduskohtupraktika hakkab samamoodi nagu teistes riikides õige pea tekkima.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh! Lugupeetud õiguskantsler! Väga oluline teema teie 2019.–2020. aasta ülevaates on "Õigusriik eriolukorras". Selles veebiülevaates te ütlete muu hulgas, et keskse ja suurima probleemina kerkis pinnale riigi suutlikkus kriise lahendada. Siin on toodud väga erinevaid näiteid lahenduse kiiruse, õiguspärasuse kohta jne. Ütlete ka seda, et paraku ei saa me olla kindlad, et oleme järgmise samalaadse kriisiga toimetulekuks õigusruumis paremini valmistunud. Palun markeerige siin täna ära, mis teemad on kõige olulisemad, et me selleks järgmiseks kriisiks valmis oleksime, kuigi südames me kõik tahame, et seda ei tuleks.

Suur tänu! Väga hea on see, et nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus sai – tõsi, hilja, aga siiski mitte pöördumatult hilja – vajalikud täpsustused ja muudatused. Ka COVID-19 loeti sarnaseks eriti ohtlike nakkushaigustega, võimaldati ette näha karantiini selle nakkuse leviku tõkestamiseks ja täpsustati sedagi, kuidas on võimalik osaliselt või täielikult sulgeda koole, hoolekandeasutusi jne. Siiski ollakse selle tööga poolel teel, sest näiteks kohaliku omavalitsuse roll on jäänud ebaselgeks. Kohalik omavalitsus peab kohalikule kriisikoldele reageerides otsima lahendusi kümnetest erinevatest ja kohati vastukäivatest seadustest. Nii et võib-olla linna ja valla vaates tasub kogu asi veel kord läbi töötada.

Teine teema, seesama üldkorraldus, mida härra Võrklaeva küsimusele vastates juba puudutasin. Ka siin on ebaselgust päris palju.

Kolmandaks, ma loodan, et asjad liiguvad paremuse suunas piirangutest teavitamisel. Hea võimalus on selgitada, et näiteks tollal, kui Politsei- ja Piirivalveamet otsustas Harjumaal ja veel mõnes maakonnas piirata öist alkoholimüüki, ei võtnud meie seisukohta mitte selle kohta, kas see on hea või halb, see ei ole minu otsustada, vaid küsimus oli, et kui on käimas mitmesugused festivalid, alates Tallinn Music Weekist, ja sa avaldad lehes teate, et tänasest või homsest ööst on alkoholimüük keelatud, siis tegelikult on see teade ju adressaadile nõuetekohaselt kätte toimetamata. Alkoholiseadus on siin ebajärjekindel. Võib-olla peaks politseil olema võimalus välkkiirelt reageerida, valitsusel see on. Aga igal juhul sellel hetkel seda ei olnud. Nii et seal ei olnud probleem mitte see, et alkoholimüüki piirati, vaid probleem oli see, et seda keeldu ei toimetatud elektrooniliselt ega isiklikult nendele festivalikorraldajatele, ööklubipidajatele ja teistele kätte, vaid see avaldati lihtsalt ajalehes. Selleks ei olnud õiguslikku alust. Nii et ka see on üks olulisi probleemide ringe.

Hetkel tundub ka meie maja vaatest, et kõige olulisem on küsimus õppetööst koolides. Minul ei ole paremaid andmeid kui Eesti Vabariigi valitsust nõustaval teadusnõukojal. Lisaks püüan ise jälgida jõudumööda fakte nii Euroopa Nakkushaiguste Ennetamise ja Tõrje Keskuse veebilehelt (oma keeleoskuse piires ehk siis saksa, inglise ja mõningasel määral prantsuse keeles), katsun vaadata ka teiste riikide ametlikke allikaid, ametlikke korraldusi ja otsuseid. Samuti suhtlen oma kolleegidega. Koolide kinnipanek ja laste uisapäisa isolatsiooni suunamine: kui näiteks üks algklassilaps, kuna tal on perekonnas nakatunu, on tuvastatud koroonapositiivsena, siis selle tõttu ei tohi kinni panna kogu seda õppeastet või lausa kogu kooli. Sellel ei ole mõtet ja see kahjustab neid lapsi väga tugevalt. Teadusnõukoda on selgitanud, et jah, koolidest peegeldub nakatumine samamoodi vastu nagu ühiskonnast tervikuna. Aga lastel on õigus koolis käia ja saada sooja koolilõunat ning samamoodi on oluline laste füüsiline aktiivsus. Lasteombudsmani ülesannet täites me sellele ka tähelepanu juhtisime. Paraku on nii, et üks laps on võib-olla 7- või 8-aastaselt nii küps, et ta saab enesejuhtimise ja endale lõunaks sooja toidu valmistamisega hakkama ja võib-olla vaatab veel väiksema õe või vennagi järele, aga siis on täiesti tore teine laps, kes on 10 või 11 ja kellest võib-olla tulevikus saab suurepärane dirigent, arst või insener, kuid tema ei ole nii küps, temal on pea laiali otsas, tema ei saa ei õpitud ega endale sooja toitu tehtud, ammugi mitte ei lähe ta õue ega liiguta ennast. Eesti laste tulevikuga niimoodi mängida ei tohi. Seisukoht selle kohta, kas niiviisi seda distantsõpet või põimõpet, kuidas seda kuskil nimetatakse, ikkagi tohib rakendada, ilma teadusliku aluseta, on ka sündimas. Riigikogul on soovi korral võimalus vaadata seadused selle pilguga üle. Loomulikult, õppekorralduses on e-õpe kui selline ette nähtud ja see on väga hea, ainult et see tuleb ette näha juba õppekavas, nii et see oleks vanematele teada ja see oleks lapsele teada. Tegelikult on väga-väga vahva, kui lapsed vahel saadetakse tõesti omal käel kas loodusesse midagi uurima, ise märkima maha jooksu trajektoori, seda läbi jooksma, aega võtma ja selgitama, kui kiiresti jooksevad maailma parimad sama distantsi. See kõik on väga hea. Aga nii ei saa, et oli üks nakatunu ja seepeale jäetakse kõik lapsed koju.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja, aitäh jätkuvalt väga huvitava ülevaate eest! Aga ühe küsimusega ei ole võimalik tegelikult mitte midagi teha. Võiks ju küsida selle kohta, et Põhja prefektuuris on kahtlasi jälituslubasid õhus, aga ma küsin põhiküsimuse. Sa ütlesid, et maailm ägab üheülbastumise all ja kõikide nende lollustega ei maksaks kaasa minna. Kas äkki täpsustaksid, mis asjad need on, millega ei maksaks kaasa minna, lähtudes omariikluse mõttest?

Suur tänu! Väga hea küsimus. Kahte mainisin ma ka kõnes. Esiteks, tihtipeale võetakse üle juhtimise ja asjade lahendamise stiile, mis ei ole suunatud lahendusele, vaid just nimelt menetlusele. Nende kummaliste juhtimisteooriatega olete ilmselt ka kõik teie kokku puutunud. Paraku ei anna need tulemust, küll aga toodavad bürokraatidele palju tööd ja leiba ning inimese mure jääb ikka lahenduseta. Mulle tundub, et Eestis tasub seada ametnike tööle üks väga lihtne siht: ei ole vaja niisugust peent mõõdikute ja aruandluse ja ametniku kukil istuvate hindajate ja arvustajate süsteemi, vaid vaja on, et kõik ametnikud teeksid oma tööd väga hästi, kohe päriselt, iga päev lahendaks ära need asjad, mis on nende laual. Mitte ei peaks pelgama, et äkki kuskil juhtub mingi viga, kui ma tulen talumehele vastu, et las ta pealegi müüb seal maantee ääres oma kartulit, mett ja sibulat edasi.

Teine asi puudutab tohutur meelepaha ja ärevuse külvamist. See on üleilmne fenomen, aga see kokkuvõttes ei tee ühiskonnas midagi paremaks. Inimeste ärevusfoon kasvab, tervis selle tõttu nõrgeneb, töövõime tõenäoliselt kahaneb, inimesed on õnnetumad. Võib-olla ühisel nõul saab sellega mitte kaasa minna. Ma olen ise ka netis pahandada saanud inimeste käest, kui ma ütlen, et elu peab edasi minema. Elu on alati edasi läinud, ka sõdade ajal ja pärast sõda. Meil on ka oma esivanemate ees kohustus seda elu siin edasi viia nii hästi, kui me oskame. Olen võrrelnud seda juhitavuse kaotanud autoga. Üks võimalusi on panna käed silmade ette ja oodata, et ei tea, mis saab. Minu arvates on see vastutustundetu ja otsustajatele ja ametnikele lausa lubamatu. Vastupidi, kui auto kaotab juhitavuse, pead sa roolist eriti kõvasti kinni hoidma ja vaatama, kuidas teele tagasi saad. Mulle tundub, et see teatud ärevus ja hüsteeria rullub üle riigipiiride. Teaduslik alus ja mõistlikkus kaovad ära ja enam ei kaaluta, mida meie siin peaksime tegema hästi, miks teistel on läinud niimoodi, nagu neil on läinud, hästi või halvasti, vaid on tohutu surve, et teeme järele. Vastupidi, ka selline kriis on väikeriigile nagu meie suurepärane võimalus kehtestada ennast kõige parema, kõige lahedama ja kõige jõulisema riigina, piltlikult öeldes jagada kaarte ümber, saada võrreldes nendega, kes lasevad hüsteerial endast üle rullida, otsustavamaid positsioone, majanduslikke eeliseid, ja mis kõige tähtsam, tugevdada oma rahva elujõudu. Need on vaid mõned näited.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja, tänan selle ülimalt ratsionaalse ja sisuka ettekande eest! See mõjub nagu värske tuul siin saalis. Enamik mu küsimusi on tegelikult saanud vastused. Tänu ka kooliteema markeerimise eest, ma arvan, et see on ülioluline. Lapsevanemana on päris raske reageerida kõigele sellele koduõppele, et kus su õigused õieti on ja kus need lapse õigused õieti on. Küsimus on üksikisiku vastutusest. Eestis mindi seda teed, et on lauspiirangud. Võtame näiteks sellesama valdkonna: meelelahutus ja kaubandus. Rääkisime alkoholipiirangutest. Paljudes riikides on väga rõhutatud ka üksikisiku vastutust, kui ta läheb ööklubisse või restorani haigusnähtudega. Eestis on see natuke jäänud tagaplaanile, võib-olla mindi rohkem üldiste keelustamiste teed. Varsti hakkab kehtima üldine alkoholimüügi piirang. Kas te tooksite selle üksikisiku vastutuse natuke uuesti lauale?

Suur tänu! Olen täiesti nõus, et see on üks kohti, kus Eesti saab olla väga hea: selgitada igale inimesele, kuidas tema saab kaitsta iseennast, oma lähedasi ja Eestit tervikuna, kuidas hinnata riske, kui ta ühte või teise kohta läheb. Mul on päris hea info selle kohta, kus ja kuidas on nakatumised toimunud. Tõesti, siin on olnud Terviseameti inimesed tublid, nad on nakatumisahelad siiani välja selgitanud ja seetõttu on meil teada, mis seis on koolides, kuidas on teatritega, kinodega, kontsertidega. Näiteks, siiamaani teatrites – ja ma loodan, et see nii ka jääb –, isegi kui on üks nakatunu olnud publiku hulgas, keegi nakkust pole saanud. Kontsertidega on praegu sama lugu. Kui me aga räägime olukordadest, kus inimesed väga valjul häälel räägivad, kaasa elavad ja kui tõesti minnakse nakkustunnustega välja, siis on ohud väga suured. Jälle inimlik, arusaadav. Üks asi on tõsine, hea teatrietendus ja teine asi on mingi teist laadi pidustus, kus need ohud võivadki olla suuremad, aga täiesti nõus, et inimene ise peab hindama enda ja teiste ohtusid. Küllap on seal kohased ka teatud üldised piirangud, mis on pikaks ajaks ette öeldud, selged, arusaadavad. Oluline on, et inimesed on valmis neid täitma. Probleem on selles – paljud riigid seda juba näevad –, et kuna see viirus ei ole kadunud, vaatamata väga suurtele piirangutele, siis valmidus kuuletuda, valmidus piirangutest kinni pidada on oluliselt kahanenud. Seda on näha ka Eestis. Enam ei ole tulnud nädalaid mitte ühtegi pöördumist õiguskantslerile, kus öeldaks, et piiranguid on juurde vaja, vaid kõik on kaebused erinevate piirangute pärast. Neid tuleb iga päev ja neid tuleb palju. Nii et on ülioluline rõhutada iga inimese enda vastutust, vajadust mõelda oma peaga. Eesti rahvas on nii tark küll. Mina ei usu, nagu inimesed arvaksid, et võib minna matusele, kus traditsioonidest kinni peetakse ja kus kõik suudlevad üksteist ja ka kadunukest, ning siis pärast imestaksid, miks nakkuskolle tekkis, ja ütleksid, et seal ei saanud nakkuskollet tekkida, sest Vabariigi Valitsus polnud seda tüüpi matuseid ära keelanud. See on ju lapsejutt. Inimesel peab terake mõistust endal ikka ka peas olema. See, et inimene ei lähe haigena tööle, et ta ei köhi teiste inimeste peale, võiks olla hea komme ja korraliku kodaniku kohus nii praegu kui ka tulevikus. Kui saaks, et ka edaspidi oleks see komme, et teisi nakatama ei lähe, ja kui saaks niimoodi, et ka esimestel haiguspäevadel pole inimesel väga suurt majanduslikku survet enne koroonatesti tulemust tööle minna, olgu maskiga või ilma, siis oleks tegelikult väga hea. Kui tulevikus see püsiks, jääks haigekassal päris palju raha üle kas või selleks, et võimaldada inimestel vajalikku ravi saada.

Jaak Juske, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea ettekandja, ma tänan ka väga hea ülevaate eest! Olen alati nautinud, kuidas te olete julgelt sõna võtnud ja juhtinud tähelepanu asjadele, mis meie toredas riigis võiks olla paremini. Aga minu küsimus puudutab plaanitavat rahvahääletust, mille teemal te ka eile mitu kommentaari ja intervjuud andsite. Olen väga nõus teie seisukohaga, et rahvahääletuse küsimus ei tohi valijaid eksitada ja see ei tohi kahtlemata olla ka vastuolus kehtiva põhiseadusega. Aga minu küsimus puudutab rahvahääletuse plaanitavat aega. Milline on teie seisukoht, kuivõrd põhjendatud ja õige on korraldada abieluteemalist rahvahääletust kohalike valimistega samal päeval, arvestades, et see võib viia täna tähelepanu eemale kohaliku elu küsimustelt, ja arvestades seda, et valijaskonnad on erinevad?

Suur tänu! Rahvahääletuse päeva määrab rahvahääletuse korraldamise otsuses Riigikogu. Ei mina ega keegi teine saa teile, austatud Riigikogu, ette öelda, milline see päev peab olema. Seaduses on kirjas, et hääletamispäev peab olema pühapäev. See võib olla ka kohalike omavalitsuste või Riigikogu valimiste päev. Vastuses peapiiskopile, kes küsis, kas abielu institutsiooni on võimalik kindlustada rahvahääletusega ka kiiremini kui aasta pärast kohalikel valimistel, vastasin nii nagu alati ausalt, et on küll. Kui sõnastatakse aus riigielu küsimus, siis see rahvahääletus saab toimuda kõige varem kolm kuud peale Riigikogu vastava otsuse vastuvõtmist. Ehk jõuluks enam ei jõua, aga mis tahes kevadisel ajal, kui Riigikogu nii otsustab, küll.

Loomulikult on nii minu kui ka Vabariigi Valimiskomisjoni ülesanne tuua välja see, et kui esmapilgul ja kindlasti head soovides tundus, et hääletuste ühitamine annab kulude märkimisväärse kokkuhoiu, siis kahjuks seda ei juhtu, sest rahvahääletuse ja kohalike valimiste korraldus on piisavalt erinev. Tõesti, üks sisulisi probleeme, mis, ma usun, on kõikides erakondades pälvinud palju tähelepanu, on see, et kui rahvahääletusel on hääleõiguslikud üksnes – põhiseadus on siin väga täpne ja väga range – vähemalt 18-aastased Eesti Vabariigi kodanikud, kelle teovõime ei ole valimisõiguse osas piiratud, siis linna- ja vallavolinikke saavad valida alates 16. eluaastast kõik Eesti alalised elanikud, sh pikaajalise elamisloaga inimesed, Euroopa Liidu teiste liikmesriikide kodanikud jne. Nii et ei ole vaja palju kujutlusvõimet, et kujutleda kas või valimisjaoskonda, kus on kaks komisjoni, kaks kasti, kaks nimekirja ja kaks hääletajate saba. Usun, et ka mitmete välisriikide väärikad korrespondendid ja piltnikud tulevad kohale ja jäädvustavad selle hetke. Minu ülesanne on sellele lihtsalt tähelepanu juhtida. Ma tean, et paljudele ka otsustajate leeris tuli see pilt üllatusena.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler, tänan teid jälle kord silmapaistvalt selge sõnastuse eest väga paljudest keerukatest probleemidest kõneldes. Teie sõnakasutus võib olla meile kõigile eeskujuks. Suur tänu! Minu küsimus tuleb sellest, et üks nendest probleemidest on Riigikohtu otsus, et kohalike omavalitsuste sotsiaalteenused ei ole vastavuses seadusega. Te ütlete, et keerukam rehkendus on veel ees. Kas te peate selle keerukama rehkendusega silmas, et kohalike omavalitsuste ülesanded ei ole Eestis piisavalt rahastatud? Kas ka kohalikud omavalitsused võiksid pöörduda Riigikohtu poole, et kui riik annab neile ülesandeid ja kirjeldab nende ülesannete täitmise kvaliteeti, siis sellega peab käima kaasas piisav rahaline eraldis riigieelarvest?

Suur tänu heade sõnade eest teile ja kõigile teistele! Eks loodan neid väärida. Jah, kui kohalik omavalitsus tunneb, et tema finantstagatis ehk põhiseaduses ettenähtud õigus eelarvele seadusega pandud ülesannete täitmiseks, on ebapiisav, siis saab omavalitsus tõesti minna Riigikohtusse. On ka mindud ja on saadud tulemus näiteks nn Avanduse valla kaasuses, kus tõesti pandi riigile kohustus selgeks teha, mis on olemuselt riigielu ja mis kohaliku elu küsimus, kus kohalik omavalitsus on pelgalt riigi ülesande täitja, ja näha ette ka rahastamine. Tõesti, see on üks osa keerukusest.

Teine pool on see, et lõplikult ei ole aru saadud, kas kohalike abivajajate abistamise rahastamine peab toimuma riigieelarvest või kohalikust eelarvest. See küsimus tuleb selgeks rääkida. Väga sageli ütlevad ka linnad ja vallad, kellele me teeme enda arvates põhjendatud etteheiteid, kui nad on jätnud abivajaja abita, et aga nemad ei saa seda teenust pakkuda, sest raha ei ole, riik pole andnud. Mulle tundub, et see asi tuleb selgeks rääkida, sest riik lähtub praegu sellest, et see on kohaliku kogukonna enda ülesanne. Kas pärast haldusterritoriaalset reformi on kõik vallad võimelised abistama eakaid puudega inimesi sellisel määral, nagu tarvis? Seda tuleb lähemalt uurida.Ühtlast rahvastikupüramiidi, kus on nii lastega pered, tuluteenijad, töölkäijad, pensionärid, puudega inimesed, ja enamasti on neid sarnane protsent kõikjal, ei ole saavutatud ja võib-olla ei saagi saavutada. Väga hea küsimus.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Proua õiguskantsler! Minu arvates on viimase kahe aasta Eesti ühiskonna üks domineerivaid probleeme või küsimusi selles, kas Eestis on partokraatia, kas parteid tohivad teha kõike. See on nüüd jõudnud ka parlamentaarsesse järelevalvesse ja minu arvates on see põhiseaduslik küsimus. Palun vastake teisiti, kui et see on parlamendi enesekontrolli küsimus. Meil on kaks komisjoni, kes peavad tegema järelevalvet valitsuse üle opositsiooni esindaja juhtimisel, aga opositsioon on arvulises vähemuses. Praegused aktsioonid näitavad, et parlamentaarset järelevalvet püütakse tappa ja kuudepikkust tööd olematuks hääletada enamuse abil, sundida komisjoni, kes tavaliselt on töötanud konsensuslikult, vastu võtma otsuseid, mis eitavad kogutud materjali, saadud tunnistusi peaministrist prokurörideni välja, lihtsalt häälteenamusega. Ja otsuses on ka kiitus valitsusele. Öelge, kas selline asi on põhiseaduspärane.

Aitäh! Põhiseaduse järgi kehtib demokraatia põhimõte kõikide oma avaldumisvormide, piirangute ja eelistega. Põhiseaduse kohaselt juhib Eesti Vabariiki Riigikogu, kellel ainsana on otsene rahva mandaat. Parlamentaarset kultuuri, opositsiooni ja koalitsiooni vahekorda saab paraku praktikas määrata ennekõike Riigikogu ise. Saan lisada vaid seda, et Riigikogust veel kõrgem võimukandja on rahvas. Järelikult, sellise olukorra tekkides, kus asjalik arutelu on muutunud võimatuks ja on tekkinud võib-olla kaheparteisüsteemile, aga kindlasti mitte meie erakondlikule süsteemile kohane parlamentaarse kontrolli lämmatamise ja mahasurumise kultuur, on võimalik vastav informatsioon avaldada. Edasi sõltub juba rahvast, kas niisuguse asjaajamisviisiga ollakse nõus või ei olda. Kahjuks paremat vastust ei ole.

Kert Kingo, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud õiguskantsler! Seoses erinevaid emotsioone tekitava teemaga, rahapesu uurimise uurimisega, on mul küsimus. Lähtudes sellest, et Jürgen Ligi oli aastatel, mil Eesti pankades toimus mahukas rahapesu, rahandusminister ja ühtlasi ka Finantsinspektsiooni nõukogu esimees, kas siis, kui riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimehena ta rahapesu uurimist uurib, ei ole tegemist mitte huvide konfliktiga? Hetkeolukord on ju see, et isik uurib tema enda haldusalas toimunu uurimist. Milline on teie hinnang või arvamus sellise olukorra kohta?

Suur tänu! Ma ei ole selle komisjoni istungitel viibinud ja seetõttu ei oska anda hinnangut ei töö juhtimisele ega kutsutud külalistele. Olemuslikku huvide konflikti ei pruugi olla. Saan seda kinnitada 20 aasta tähelepanekute pinnalt. Ma ei tea, kas see antud juhul on nii. Aga Eesti ühiskonnas täidavad samad inimesed väga sageli erinevaid positsioone. Kuigi pealtnäha võib tunduda, et näiteks rahandusministri ja Finantsinspektsiooni peadirektori suhted on pilvitud ja inspektsiooni peadirektor teeb või ei tee seda, mida minister käsib, siis pahatihti see nii ei ole. Sama käib näiteks kursusekaaslaste kohta, kelle kohta võidakse arvata, et kui üks on advokaat, teine prokurör ja kolmas kohtunik, siis küllap see on üks kokkumäng. Mul on hea meel selle üle, et Eesti ühiskonnas on inimesed küllaltki sõltumatud ja asjatundlikud, nad on ka väljas oma ausa inimese ja hea spetsialisti renomee eest. Aga tõesti, kuivõrd ma ei ole selle komisjoni koosolekutel viibinud, ma ei tea, mis seal on toimunud, kas on erapooletult ja igakülgselt rahapesu uurimise uurimist uuritud, siis ma ei oska enamat öelda. Aga siin on jälle seesama, et siis on ju võimalik teha ettepanekuid, keda veel kutsuda, mida veel arutada, ja teha seda avalikult, sest siingi ei ole kõrgemat organit kui meie rahvas, kes annab toimunule hinnangu.

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Aitäh, hea juhataja! Enne küsimuste juurde minemist olen ma sunnitud täpsustama eelmist küsijat. Kuritegevus ei ole mitte rahandusministri, vaid siseministri haldusalas. Ma arvan, et Riigikogu liikmed peaksid olema sellise detailiga kursis. Aga nüüd küsimus. Austatud õiguskantsler! Selged ja argumenteeritud seisukohad ei ole mitte alati kõigile meelepärased. Sellesse aastasse – kui me aastaülevaatest räägime – jäi ka selliseid olukordi, kus te olite sunnitud kaitsma ennast ühe võimuliidu osapoole kaunis jõhkra poliitilise rünnaku eest. Kuidas te nende olukordadega toime tulete, kus põhimõtteliselt iga sõna, mis poliitikule ei meeldi, püütakse liigitada õiguskantsleri poliitikasse sekkumise alla, tõenäoliselt lootes, et sellele järgneb teie poolt enesetsensuur? Kas see tööd häirima ei hakka?

Aitäh! See on kogu meie ametkonnale oluline küsimus. Siin saan veel kord kinnitada, et teeme oma tööd sõltumatus vaimus, täie lugupidamisega rahva mandaadiga rahvaesindajate ja nende otsuste vastu, samal ajal laskmata ennast kõigutada seda tüüpi rünnakutest. Kui tohib, siis ma tõesti paluks, et kui mõne teadlase, eksperdi või ka õiguskantsleri seisukoht lihtsalt ei meeldi, siis selle pärast neile kallale minna pole ainult ebaõiglane, vaid on tõenäoliselt ka Eesti tulevikule kahjulik. Igaüks teeb sõltumatult oma tööd. Poliitikasse sekkumise asjas saan panna käe südamele: õnneks õiglast alust minu süüdistamiseks ei ole. Julgen teile lubada, et ei hakka ka olema.

Vilja Toomast, palun!

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Ka mina tänan teid, ma ütleksin, innustava sõnavõtu eest. Minu küsimus, nagu üsna sageli, puudutab ikka tervishoidu. Siin on minu jaoks kaks nüanssi. Esimene puudutab selle aasta alguses juhtunut, kui kapo ametnikud pidasid kinni kaks Eesti juhtivat seljakirurgi väidetava korruptsioonisüüdistuse pärast. See õigus kapol kahtlemata on, aga küsimus on selles, kas see viis, kuidas see toimus – piltlikult öeldes peeti kirurgid kinni opilaua tagant ja patsiendil narkoos juba jooksis –, on proportsionaalne ja mida sellisel puhul ette võtta. Teine küsimus on minu arust natuke sellega seotud. Kas teie arvates on kehtiv riigihangete süsteem sobiv väga spetsiifiliste meditsiiniseadmete hangete läbiviimiseks?

Suur tänu! Väga oluline küsimus. Saame asjaomastele ametikandjatele selgitada – seda me ka tegime –, et inimesi kinni pidades ei saa lähtuda mitte oma töö- ja võib-olla lõunapausiajast, vaid tuleb seda teha inimlikult. Võimalikult vähe tuleks minna vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega, võimalikult vähe tuleks teha kahju kahtlustatava pereelule, näiteks tema laste tunnetele, ja võimalikult vähe tuleks tekitada võimalust, et kogu see aktsioon toimub kaamerate välkumise saatel. Hiljem võidakse inimene õigeks mõista. Ent nagu ennegi öeldud, korruptsioon on ja peabki olema avalikus tajus väga tõsine asi. Mida selle peale ütlevad abikaasa või eakad vanemad või mida ütlevad lapsed, kui nende isa või ema niimoodi televiisoris demonstreeritakse kui võimalikku korruptanti? See, ma usun, on sõnulkirjeldamatu. Sellist kahju, kui seda on vähegi võimalik vältida, tekitada ei tohi. Samamoodi ei tohi panna ohtu näiteks patsientide õigusi ja elu. Kui on vaja inimene kinni pidada, siis saab enamasti alativalida selleks hetke, mil see teistele inimestele põhjendamatuid kannatusi ei põhjusta.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud õiguskantsler, selgel sõnal on ühiskonnas väga suur väärtus. Aitäh teile selle eest! Riigikaitsekomisjonis on üsna palju segadust olnud isikuandmete kaitse kontekstis. Just eile külastas meid ka Kaitseliidu ülem. Organisatsioon, kus on peaaegu 30 000 liiget, maadleb avalik-õigusliku isikuna probleemiga, et ta ei saa infot oma liikme lahkumise kohta. Liikme lahkumise puhul siit ilmast, ma mõtlen seda selles mõttes. Me oleme probleemi ees, kus me otsime lahendusi, et kas leida inimene, kes hakkab tegelema iga päev liikmeskonnaga, et saada aru, mis täpselt toimub. Minu küsimus tulebki sellest valdkonnast. Me elame e-riigis ja meil on väga palju andmeid kasutada. Kas see on nüüd seadusandlik probleem või kus see probleem päriselt on? Me tahame, et sellised organisatsioonid oleks meile abiks eriolukordades, aga samal ajal ei saa me nende kohta andmeid.

Suur tänu! See probleem on mulle uus. Usun, et head kolleegid rõdul kirjutasid selle üles, ise jätsin meelde. Püüame vastata. Võib-olla nüüd, kui Andmekaitse Inspektsioonil on taas peadirektor, kes on ka sisse elanud, (kui tohib nõu anda), on kasu sellest, et see teemade ring temaga – ka meie ametkond meeleldi läheb kaasa – läbi arutada. Seda ebajärjekindlust isikuandmete kaitses oleme ka meie näinud kogu aeg.

Näiteks, ühelt poolt on kinnistusraamatu kaudu olnud avalik igaühe elukoht, sest meist väga paljudel see üks elukoht ju ongi. Kui sa oled korteriühistu juhatuses või oled FIE või mingil muul põhjusel, ka kui sa oled lihtsalt selle kinnistu omanik, on need andmed kõigile teada, isegi siis, kui sa oled näiteks Kaitsepolitseiameti ohvitser. See on selle üks pool. Siingi oleme juba vahele läinud ja palunud selline praktika lõpetada. See ei tähenda, et need andmed ei peaks üldse kättesaadavad olema, aga vanglast vabanev kurjategija ehk ei peaks neid näha saama. Võib-olla teha nii, et juurdepääsu saab pärast ID-kaardiga sisselogimist. Tõepoolest, teisel käel on sellised asjad, kui tegelikult ei saa kuidagi olla sisulist probleemi, et seda informatsiooni kätte saadakse, aga näed, on keelatud. Nii et väga õige ülesandepüstitus. Aitäh selle eest!

Sellele konkreetsele küsimusele püüame ka omalt poolt vastata. Võib-olla tasub siin vaadata valdkonda kui tervikut. Me näeme kogu aeg, et see, mida oleks mõistlik lubada, on keelatud, ja see, mis peaks olema keelatud, vaat see on lubatud.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud õiguskantsler, tänan hea ettekande eest! Ma olen teiega sama meelt Ukraina võõrtööliste suhtes, sest neil ei tekkinud mingit õigust ennast kaitsta. Samal ajal nendele peremeestele, kes nad siia tööle palkasid, pole minu teada isegi märkust tehtud. See selleks. Aga ma küsin ebaõiglase või võrdse kohtlemise kohta näiteks spordivaldkonnas. Meile lubatakse teatud riikidest sportlasi sisse ja siis järsku ei lubata. Isegi Eesti rahvuskoondis peab mängima Lätis ja laulma Läti pinnal Eesti hümni, Eesti riiki esindama. Sama asi kehtib ka võõrtööliste kohta. Riikide gruppe on võimalik eristada: Euroopa Liidu riigid, Schengeni riigid ja kolmandad riigid. Kas nendel ei peaks olema võrdsed tingimused? Kas on võimalik ühtedele riikidele panna ühed nakkuskordajad ja teistele teised? Kas riike ei peaks võrdselt kohtlema?

Suur tänu! Tean, et Aivar Pohlak on Vabariigi Valitsuse poole pöördunud, et jalgpalli rahvusmänge saaks pidada kodupinnal ja turvaliselt. Eks Vabariigi Valitsus arutab seda ja ehk jõuab ka otsusele. Mis puudutab eri riikide erinevat kohtlemist, nende kodanike erinevat kohtlemist reisipiirangute seadmisel, siis see on väga õige tähelepanek. Võrdsuse põhimõte põhiseaduse §-s 12 on selles mõttes väga huvitav ja väga keeruline, et ta lubab inimesi erinevalt kohelda, kui selleks on mõistlik, asjakohane ja loogiline põhjus. Kui keegi suudab näidata, miks sellised erisused on tehtud, kus on see loogiline, objektiivne, mõistlik põhjus, siis võib olla niisugune lähenemine põhjendatud. Keelatud on meelevaldne kellegi halvemini kohtlemine. Aga hoiame silma peal.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Austatud õiguskantsler! Minu küsimus on hariduskorralduse kohta Eestis. Üha rohkem teise, eelkõige vene emakeelega perekondi suunab oma lapsi õppima eestikeelsesse kooli, sest nad peavad seal antavat haridust paremaks. Seda tõestavad ka PISA testide tulemused. See rõõmustav protsess tekitab ka ebavõrdsust ja probleeme, eriti Ida-Virumaal, kus mureks on saanud eestikeelse õppe kvaliteet ja õpilaste võrdsed võimalused. Millisena näeb õiguskantsler siin probleemi võimalikke lahendusi, et tagatud oleks põhiseaduse §-s 37 sätestatu, et igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust? Teiseks, kas sarnaste probleemidega on õiguskantsleri büroo poole pöördunud lapsevanemad, õpetajad või koolipidajad?

Suur tänu! Jah, on pöördutud ja mitte ainult seoses kooliga, vaid ka seoses lasteaedadega. Ja mõlemat pidi. On ka eesti vanemaid, kes kurdavad, et lasteaias areneb eest lapsel vene keele oskus kiiremini kui emakeele oskus. Kindlasti on ka vastupidiseid näiteid. Aga probleem on terav. Seetõttu esitasin Riigikogule juba neli või viis aastat tagasi kirjaliku ettekande vajadusest kindlustada igale Eesti lapsele parim võimalik haridus, sõltumata tema sünni- ja elukohast, sellest, millisesse peresse ta on sündinud, milline on vanemlik hool või majanduslik turvatunne. Sama käib ka huvihariduse ja oma annete väljaarendamise kohta. See on parim, mida me saame Eesti rahva kestmiseks ja üldise heaolu nimel siin ära teha.

Konkreetset retsepti ehk mida teha näiteks Ida-Virumaal või mõnes Tallinna piirkonnas, kus hoitakse üleval nn segregeeritud koolisüsteemi, on minul keeruline anda. Laste parimates huvides oleks tõesti see, et sõltumata kodusest keelest nad saavad Eesti avalikust koolist võrdse stardipositsiooni. Loomulikult ei tähenda see tugevamate tagasikiskumist, vaid seda, et kõikidel on see vajalik baas, sealhulgas on eesti keele eskus ja soovitavalt kaks kuni kolm võõrkeelt suus. Need vene emakeelega lapsevanemad, kes suunavad lapse eestikeelsesse lasteaeda ja kooli, on oma lapsele Eestis kohati loonud paremad tulevikuväljavaated kui eestikeelsete perede lastel on. Kas või mitmes pangas ma olen kuulnud, et kohvinurgas on kohati omavaheline vestlus venekeelne. Kui on kaks võrdset kandidaati, üks oskab lisaks eesti, inglise ja võib-olla soome, saksa või prantsuse keelele ka vabalt vene keelt, siis see on suur eelis. Nii et kui ei jätku julgust ega ole piisavat kokkulepet segregeeritud koolisüsteemi lõpetamiseks, siis loodame loomulikule arengule. Kiitkem seda, mis on läinud hästi. Enamik lapsevanematest tahab, et nende lastel läheks paremini kui neil.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu! Austatud õiguskantsler, ma kõigepealt tänan teid meeldiva vestluse eest põhiseaduskomisjonis, see oli väga meeldiv ja ammendav. Oma küsimusega lähen ma nüüd uuesti tagasi planeeritava rahvaküsitluse juurde, aga minu küsimus ei ole mitte rahvaküsitluse enda kohta, vaid sealt tulenevate tehiolude kohta. Nimelt, ma kuulsin eile, kui te ühes meediakanalis seda rahvaküsitluse asja analüüsisite ja andsite oma nägemuse-arvamuse. Te ütlesite niimoodi – see on suhteliselt vaba interpreteering, aga enam-vähem nii see oli –, et tuleb teha vahet kahe inimeste grupi vahel: ühed, kes osalevad kohaliku omavalitsuse valimistel, ja teised, kes osalevad rahvaküsitlusel. Oluline on teada, et valimistel osalevad ka välismaalased ja mittetäisealised, aga rahvaküsitlus on niivõrd oluline, et siin on põhiseadusega ette nähtud, selleks et oleks tagatud parim vastus, et valijad on kodanikud, teovõimelised täisealised kodanikud. Siit nüüd küsimus.

Aga aeg on läbi.

Järeldub, just nagu oleksid need kaks valijate gruppi erinevad: ühed, kes vastavad olulistele küsimustele, need on täisealised ja täisvastutusega kodanikud, ja teised on mitteolulised küsimused, need on valimised. Kuidas te siis näete, kas tõepoolest on meil seadusega paika pandud ...

Härra Puustusmaa!

Kas te näeksite, et võiks neid valijagruppe ühendada, kas siis ühele või teisele poole?

Aitäh! Ju siis sõnavalik ebaõnnestus, kui niisugune mulje sai jääda. Ma olen ikka püüdnud seletada, et ka kohaliku omavalitsuse ehk linna- või vallavolikogu valimine on väga tähtis. Ja seekord eriti, sest sisuliselt antakse hinnang toimunud haldusterritoriaalse reformi tulemustele. Ka meie majja on jõudnud [teadmine], et paljudes valdades ja linnades on näiteks ühinemislepingut rikutud. Kinni on pandud koole, mida lubati mitte kinni panna. Kui rääkida koolitranspordist, siis on juhtumeid, kus tõsimeeli arvatakse, et teismeline laps peab hommikul kell 5 tõusma, et 8.15-ks kooli jõuda, ja õhtul teisipidi samamoodi tagasi minema, mis siis, et vald on nüüd suurem ja tugevam ja peaks, vastupidi, arvestama, et normaalne teismeline elab just nii, nagu ta oskab ja nii nagu ta elab. Me kõik oleme selles eas olnud ja nooremad lapsed sinna veel jõuavad. Kõik teavad, et niisugune drill teismelise puhul ei ole kohane ega anna ka mingit tulemust. Et kella üheksast voodisse? Mingist east alates see lihtsalt enamasti nii välja ei kuku. Ühesõnaga, kõigele sellele, mis on juhtunud, pluss hooldekodude erinevad tasud jne, peab valija saama anda hinnangu. Nii et seekord on need kohalikud valimised veel eriti tähtsad. Ma olen alati rõhutanud, et kui te hoolite sellest, mis teie linnast või vallast saab, kas korrastatakse mere- ja jõeääred, kas tehakse parke, milline tuleb linna keskväljak, milline on hoolekandesüsteem, siis tuleb kohalikel valimistel osaleda, osaleda mõttega ja võib-olla ka kandidaadina, aga kindlasti tuleb minna valima. Nii et väheolulised ei ole need kohe kindlasti mitte.

Põhjus, miks seal valijate ring on laiem, on just see, et need ei ole riigielu küsimused, mida otsustatakse, vaid kohaliku kogukonna elu küsimused. Üldiselt peetaksegi üle Euroopa heaks tavaks, et valimisõiguslike isikute ring on siis laiem.

Nüüd rahvahääletus. Mulle tundub, et ma rõhutasin nii, aga ju siis valisin sõnu valesti, et rahvahääletus on Eesti põhiseaduses ette nähtud väga ausalt, selgelt ja rangelt. Vastavalt on paika pandud ka hääleõiguslike isikute ring, nii et seda seadusega laiendada ei ole võimalik. Seda ei ole võimalik kitsendada, ei ole võimalik ka laiendada. Need on tõepoolest täisealised Eesti Vabariigi kodanikud, kelle teovõimet ei ole valimisõiguse osas kitsendatud. Asi on selles, et rahvahääletuse küsimus või see seaduseelnõu, mis pannakse hääletusele, peab olema selge, ja see vastus, mis saadakse, on täitmiseks. Kui põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu või mõni muu seaduseelnõu võetakse vastu, kantakse vastav muudatus kohe sellesse seadusesse. Näiteks, et abielu on mehe ja naise liit. Kui see pannakse [ette] eelnõuna, siis rahvahääletuse tulemusel tõesti abielu institutsioon kindlustub sel teel, et lisandus kantakse põhiseaduse teksti. Kui on soov panna hääletusele aus riigielu küsimus, näiteks, kas abielu peab jääma mehe ja naise liiduks, vasta "ei" või "jah", ka siis on tulemus siduv. Ehk kehtivat perekonnaseadust, mille § 1 lõige 1 ütleb, et abielu sõlmitakse täisealise mehe ja naise vahel, ja mille § 10 ütleb, et samasooliste abielu on kehtetu algusest peale, rahva otsusele tuginedes muuta ei ole lubatud. Kui keegi selle peale tuleb, tunnistatakse see põhiseadusvastaseks. Nii et need otsused, mis rahvahääletusel Eestis tehakse, on siduvad, väga tõsised otsused, mis on ka Riigikogule teatud piirajaks ja mis on kohustuseks presidendile, õiguskantslerile, kohtutele, Vabariigi Valitsusele. Nii et võib-olla ma üritasin seda rõhutada, et sarnaselt Riigikogu valimistega on rahvahääletus põhiseaduses ette nähtud ainult nii, et osalevad täisealised Eesti Vabariigi kodanikud. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise puhul jätab põhiseaduse § 156 võimaluse valijate ringi laiendada.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea õiguskantsler! Eile esines "Aktuaalses kaameras" Ameerika advokaat Louis Freeh ja ütles muu hulgas, rääkides oma ülesandest, mida ta tahab täitma hakata, et USA ja Eesti vastastikuse õigusabi lepingu alusel on Eestil võimalik saada osa vahenditest, mis USA valitsus saab, kui ta karistab Põhjamaade pankasid ja saab neilt suuri summasid trahvide ja vara äravõtmisena. "Ma tahan teha kindlaks, et Eestil oleks neid vahendeid võimalik saada." Minu küsimus. Esiteks ei tea ma üldse, kas Eesti on sõlminud USA-ga just selles konkreetses kaasuses õigusabilepingu. Samal ajal, kui ma vaatan neid põhimõtteid, mis peaksid kehtima selle lepingu kohta, mis on kunagi vastu võetud USA ja Eesti vahel, siis mina ei leia sealt mingit trahvide äravõtmise või trahvide jagamise võimalust. Ma võib-olla näen kuritegelikul viisil saadud tulu jagamise võimalust või kuriteo toimepanemise vahendi suhtes võib tekkida küsimus, kuidas jagada, aga trahvide jagamist ma ei leia. Kas ma eksin? Juhul, kui seda võimalust ei ole, milleks meile see advokaat? Juhul, kui see on kindlalt seaduses kirjas, ka siis on küsimus, milleks meile see advokaat.

Aeg on läbi. Pikalt juba.

Suur tänu! Usun, et teie kolleegid siin saalis, eelkõige härra Ligi, oskavad täpsemini öelda, mis seal lepingus kirjas on. Mina isiklikult seda lepingut ei ole praegu lugenud seoses Eestis jälitustegevusega kogutud andmete võimaliku üleandmisega. Ei saa välistada, et seda tuleb kunagi teha. Aga ega siin muud ei ole öelda, kui et eks küsida võib ja kõike ei pea andma. Samal ajal peab Riigikogu liikmetel olema õigus tutvuda Porto Francole raha eraldamise materjalidega või Louis Freeh' bürooga sõlmitud lepinguga. Tingimusel, et nad selle sisu ei avalikusta. Eesti riiki juhib Riigikogu. Sõltumata sellest, kes on opositsioonis või koalitsioonis, seda laadi küsimused peavad olema Riigikogu liikmetele hindamiseks avatud. Nii et usun, et teie olete siin targemad kui mina, aga kui vajadus tekib, üritan samuti targemaks saada.

Maris Lauri, palun!

Lugupeetud õiguskantsler! Eesti on ilmalik riik. Loomulikult on meil ka usklikke ja väga erineva usutaustaga inimesi. Minule tundub, et aeg-ajalt surutakse ateistidele peale mingisuguseid norme või soovitakse, et nad käituksid mingi usulahu või usuvoolu tingimuste kohaselt. Ma panen tähele, et mõned usulahud või -voolud suruvad teistele, teise religiooni inimestele erinevaid asju peale. Ma panen ka tähele, et mõnele riigielu küsimusele on usuorganisatsioonidel ootamatult tugev mõju. Ma palun teil selgitada, kus kohas on see piir ja kuidas seda tajuda või kas seda piiri on meil ületatud.

Aitäh! Väga hea küsimus. Põhiseadus ütleb, et riigikirikut ei ole, ja samuti, et usuvabadus on tagatud. Sel teemal oli väga huvitav arutelu arvamusfestivalil Paides, kus ma selgitasin, nii nagu nüüd teilegi, et usuvabadus tähendab lisaks vabadusele valida hingelähedane kirik või kogudus ka õigust mitte uskuda. Vahel ei saada sellest aru, aga nii see on. Kuigi eks ole küsimus, kas hoopis ilma usuta inimest üldse on olemas. Umbusk ja ebausk on paljudele teada, sageli on siin mingi salajasem side, see ongi inimese enda asi ja see on selle usuvabaduse sisu. Kas surutakse ülemäära peale mõne konkreetse kiriku vaateid ja pühi, seotakse neid riiklike toimingutega? Selle kohta on kaebusi tulnud, on kaebusi tulnud ka lapsevanematelt seoses näiteks jõulukontsertidega või ka usundiõpetusega koolis. Kui lastele õpetatakse koolis usundiõpetust ehk kas või viit peamist religiooni ja nende seoseid inimpsühholoogia, kultuuri, poliitikaga tasakaalustatult ja hästi, siis oleme selgitanud, et see on lubatud ja see on isegi hea. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ütleb siin, et ühelgi lapsevanemal ei ole õigust nõuda, et lapsele koolis näiteks filosoofiat või ka usundeid üldse ei õpetata. Lapsevanem saab nõuda avalikult koolilt seda, et last ei suunata ühe konkreetse filosoofilise või usuvoolu suunas ja eriti mitte hinde või heakskiidu või pahakspanu ähvardusel. Aga riigielu toimingutega on tõesti nii, et siin, mulle tundub, ühegi seadusega mingit väga konkreetset või konkreetsemat piiri tõmmata ei õnnestu kui see, mis meil on põhiseaduses. Kui tundub, et kuskil astutakse piirist üle, siis neid konkreetseid juhtumeid me hea meelega eraldi analüüsime, täpselt nii nagu usundiõpetust ja jõulukontserti kirikus.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler, suur-suur tänu teile omase selge ja väga huvitava ülevaate eest ning muidugi nende põhjalike materjalide eest, mida ühe korra lugemisega kindlasti ei saagi kohe hoomata! Neid tuleb lugeda mitu-mitu korda ja alati leiad sealt midagi põnevat. Minu küsimus puudutab lapsi, olgu nad erivajadustega või psühhiaatriliste muredega. Ma oleksin täna küsinud psühhiaatrilise abi seaduse kohta, aga tund aega tagasi helistas mulle ühe valla lastekaitsetöötaja, kes oli väga mures ja palus, et ma selle küsimuse teile esitaksin. Kuna ma olen valitud siia rahvasaadikuna esitama rahva küsimusi, siis ma teen sel korral nii, et ei küsi mitte enda küsimust, vaid küsin selle lastekaitsetöötaja küsimuse. Praegu on olukord, kus laps võib elada registreerituna vanaema juures ning ema elab hoopis teises omavalitsuses ja isa hoopis kolmandas omavalitsuses. Lastekaitsetöötajatel on väga keeruline neid probleeme lahendada kolme omavalitsuse vahel. Koostöö on hea, aga sellegipoolest: kellel on kohustus, kellel on õigused ja kes lõpuks võtab vastutuse? Kas see olukord on normaalne või peaks muutma seadusi?

Suur tänu! Täna teine küsimus, millele ma ei riski siin praegu vastata, vaid palun meie spetsialistidel vaadata ja teile vastuse saata. Aga kasutan võimalust tänada noortele psühhiaatrilise abi võimaldamise eelnõu eestvedamise eest, proua Kütt. See on äärmiselt oluline. Kordan üle, et mõte ei ole selles, et vanemaid tõrjuda kõrvale lapse võimalike psüühiliste probleemide ravimiselt, vaid vastupidi, enamasti on vanemad siin olulised osalised ja peavadki olema. Need ohud, millele ka proua Kert Kingo viitas siis, kui me seda arutasime EKRE fraktsioonis, on kindlasti olemas ja neid tuleb arvestada selle regulatsiooni loomisel. Paraku on elu Eestis ka nii läinud, et abielu lahutatakse, võib-olla üks vanem ei ole enam kättesaadav või ei hooli lapse käekäigust või ei anna vajalikku nõusolekut, võib-olla on ta ära kolinud. Vahel üks vanematest näiteks arvab, et kui laps saab psühhiaatrilist abi, siis see paneb talle eluks ajaks häbimärgi otsaette, kuigi see nii ei ole, ja seetõttu ei anna nõusolekut. Vahel on lapse abivajaduse põhjus perekonnas endas ja on selge, et need vanemad nõusolekut ei anna ja võib-olla ei tohi sellest asjast teadagi, võib-olla seal on hoopiski politseiküsimused. Nendel erandjuhtudel peaks lastepsühhiaatril olema õigus langetada otsus ja vajaduse korral abi anda, et vältida enesetappusid, söömishäiretega kaasnevaid püsivaid terviseriske ja paljut muud, mida kogenud lastepsühhiaatrid näevad. Väga loodan, et Riigikogu ka selle teemaga sel hooajal tulemuslikult edasi liigub.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Austatud õiguskantsler! Täna on siin mitmeid kordi teemana läbi käinud parlamendi võimekus kontrollida täitevvõimu tööd. Kui on tekkinud selline olukord, kus see väga efektiivne ei ole, siis, te väitsite, on võimalik pöörduda rahva ehk kõrgeima võimu poole. Kas te valgustate meid natukene, mis see õigustehniliselt on või kuidas see võiks välja näha?

Suur tänu! Usun, et teie olete selles asjas kogenumad ja osavamad kui näiteks mina. Aga tihtipeale aitab probleemi arusaadaval viisil avalikustamine ja inimeste veenmine selles, et nii nagu on, ei ole hea ja saaks paremini. Kahjuks siin paremat võimalust ei ole. Sellist riiki, kus keegi siduvate volitustega asuks lahendama Riigikogu liikmete ja fraktsioonide vahelisi lahkhelisid, põhiseadus ei luba ja ma ei tea, kas oleks ka põhjust tahta.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Austatud õiguskantsler, ma soovin teid kõigepealt väga tänada selle küll tehnilise, aga ka väga-väga sisulise ja olulise uudise eest, mida te oma kõne lõpus ütlesite, et teile on võimalik viipekeeles avaldusi esitada. Ma arvan, et sellest peaksid kiirelt eeskuju võtma teised riiklikud ametkonnad, sotsiaalkindlustusvormid, terviseasutused, omavalitsused jne. Aga küsida tahan ma hoopis teisel teemal, rahvusvaheliste spordivõistluste ja kultuuriürituste korraldamise kohta. Nimelt, kas õiguslikust vaatevinklist on aktsepteeritav, kui valitsus lubab ühel üritusel rangete piirangute tingimustes toimuda, aga teistel ei luba? Kuidas teie vaates selline ebavõrdne lähenemine välja paistab?

Suur tänu! Nii nagu see tundub halvasti välja paistvat rahva silmis ja teie silmis, mida peegeldavad siin mitmed küsimused, ega ta ka meie silmis ju hea välja ei paista. Veel kord: kui on loogilised ja selged põhjendused, tegemist ei ole meelevaldse piiranguga, siis tõenäoliselt on see piirang õiguspärane; kui tegemist on meelevaldse piiranguga, siis see õiguspärane ei ole. Vaidlustada on võimalik üldkorraldust, millega neid piiranguid kehtestatakse, samuti võimalike erandite mitteandmist. Aga, ja jällegi püüdes mõista ministeeriumiametnike töökoormust, ma siiski ei mõista, miks seesuguse terviklahendusega minu teada Vabariigi Valitsuse ette jõutud ei ole. Päris nii, et iga kord on arutatakse kolme jalgratturi, ühe võrkpallimeeskonna ja kahe jalgpallimeeskonna küsimust, Vabariigi Valitsus ju otsustada ei saa. Ometi on meil rahvusvahelised spordi- ja kultuurisündmused tegelikult kuude kaupa ette teada, on teada kollektiivid ja meeskonnad ja individuaalvõistlejad, kellest on rahvusvahelistel võistlustel asja, ja on võimalik otsustada ühtsetel alustel see asi ära. Otsustajate ehk Vabariigi Valitsuse süüdistamine ei tundu õiglane, sest vähemalt mina ei ole näinud – kui keegi on näinud, siis ma vaataks ka –, milline on asjaomase vastutava ministeeriumi ettepanek Vabariigi Valitsusele ühetaoliste, põhjendatud, rahva tervist kaitsvate, aga teisalt ka sporti ja kultuurielu toetavate piirangute ja meetmete kehtestamiseks.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Vastupanuvõitluse päeval peaksime ütlema seda, et tulebki olla kõikides asjades järjepidev. Seega, ma ei too uut temaatikat, vaid ma räägin eelmisest eriolukorrast. Teie poole pöörduti kirjaga, kus öeldi, et kui me pidime hoidma distantsi, ei võimaldatud lihtsalt Eesti Vabariigis ühele tootele enam kaugmüüki, mis oli ainult kaks kuud kestnud. Samal ajal oli võimalik endale koju tellida nii alkoholi kui ka tubakat. Kas see e-vedelikele kehtestatud riigisisene kaugmüügi keeld võiks olla eriolukorras tühistatud, kui me peame silmas, et ka e-vedeliku poe töötajatel on õigus elada kontaktivaba elu ja samal ajal teha enda igapäevast tööd?

Suur tänu! Aitäh teile selle teema jõulise eestvedamise eest ka Riigikogus! Tõesti, õigusriiki ei kuulu piirangud, mida tehakse meelevaldselt ja sellepärast, et keegi või miski meeldib või ei meeldi. Samas, väga hea, et see jutuks tuli. Tahan kiita Riigikogu selle eest, et te julgesite muuta seadust ja olete võtnud arutada küsimuse, kas see ikka nii saab olla, et Eesti Vabariigi Riigikogu, kellel on õigus ja kohustus juhtida riiki, teostades oma vaba mandaati, ei saa teatud olulisi küsimusi otsustada, sest näiteks Vabariigi Valitsus või mõni ministeerium või mõni ametnik ei edasta Euroopa Liidule õigel ajal vajalikke dokumente või ei vahenda sealt saadud vastust. Eks omaette küsimus ole seegi, kas ühe riigi rahvaesindus peab juhinduma mõne Euroopa Liidu ametikandja, kes ei ole sugugi komisjoni või nõukogu tasemel, ka mitte parlamendi tasemel, suunistest. Aga vahendustegevus ei tohi kindlasti parlamendi liikme mandaadi teostamisel tõkkeks olla. Aitäh selle töö eest!

Üllar Saaremäe, palun!

Hea esimees! Austatud õiguskantsler! Te mainisite oma kõnes, küll põgusalt, ühe lausega, et ei ole võimalik remontida tammi ja samal ajal seda lammutada. Minu küsimus on: kas te peate silmas ühte konkreetset probleemi või on neid probleeme Eestimaal rohkem? Küsimus ei ole sugugi mõeldud naljana, sest olen kursis ühe sellelaadse juhtumiga Kadrina vallas Loobu jõel. Kui tegemist on sellesama situatsiooniga, siis kuidas on see olukord lahenenud? Kui ei ole sama, siis mis toimub nende teemadega üle Eesti?

Suur tänu! Väga hea ja ettevõtjatele väga valus küsimus. Meil on olnud kaebused kahes asjas, mis ei ole seesama Kadrina [juhtum], aga see nüüd võetakse siin kohe arvele ja me vaatame selle ka läbi. Üks oli Hellenurme ja teine on Linnamäe. Siin ei saa olla nii, et ettevõtjal puudub absoluutselt igasugune võimalus käituda õiguspäraselt, sest Muinsuskaitseamet ütleb, et lammutada ei või, ja keskkonnakaitsjad ütlevad, et kohe tuleb ära lammutada. Seadusrikkumine on garanteeritud. Seoses Hellenurmega tegi Riigikogu seadusemuudatuse, mis võimaldaks riigil lahendada see probleem nii, et ei sunnita ettevõtjat olema see, kelle ainus viis oma ettevõtet pidada ja elu elada on rikkuda seadust, valida saab kas seda või teist, kas see trahv või see teine. Tegelikult on võimalik kokku leppida. Mingil põhjusel siiamaani ei ole need kokkulepped sündinud, aga me omalt poolt hoiame sellel jällegi jätkuvalt silma peal, kujundlikus keeles öeldes, hoiame tuld katlal all.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler, ma pöördun teie poole küsimusega, mis puudutab Louis Freeh'd. Teatavasti on, see pole mingi saladus, ajakirjanduse vahendusel meie hea kolleeg Jürgen Ligi rääkinud, et Louis Freeh on Kremli agent. Seoses sellega, et sellised väljaütlemised on tulnud, ja ka hajutamaks pingeid, mis on tänu sellele ütlemisele tekkinud, esitasin Jürgen Ligile palve, et ta esitaks tõendid selle kohta, et Louis Freeh on Kremli agent. Jürgen Ligi hea kolleegina muidugi vastas mulle, kuid ta vastus oli väga lakooniline: poliitilised oponendid ei jaga mulle ülesandeid. Minu meelest selline vastus ei ole küll selles suunas, et saaks toimuda demokraatlikud parlamentaarsed tööd. Või kuidas teie seda kommenteerite?

Suur tänu! Ennekõike saan selgitada põhiseaduses oleva sätte tähendust, mis ütleb, et Riigikogu liige ei kanna õiguslikku vastutust väljaütlemiste eest siin Riigikogu täiskogu saalis või komisjonides või muudes tööorganites. See ei tähenda, et ei või olla moraalset vastutust, ja ma loodan, et igaüks tahab pälvida heakskiitu ja olla hea inimene. Kas kõnealune isik, pean silmas härra Freeh'd, on see või teine, mina ei oska öelda ega vahemeheks olla. Teie küsimust kuulates nägin, et härra Ligi raputas pead, et pole öelnud. Ma ei ole seda nii täpselt jälginud, et siin kas või ise mõelda, kuidas see asi siis oli, ja ammugi ei kipu ma teie vahemeheks. Küll aga olen märganud ka enda seisukohtade avaldamise puhul, et mõnikord see üleskirjutus, mis kuskil ilmub, tehti küllap parimat tahtes, aga päris seda ei peegelda, mis ma mõtlesin. Seda on lihtsustatud, mis kindlasti on hea, aga tulemus, mis sealt välja tuli, on paraku vale ja sellepärast halb. Aga veel kord: kuidas siin on, kahjuks ei oska öelda. Kui tohib soovitada: äkki saate tõendite pinnalt vajaduse korral selle asja selgeks.

Austatud õiguskantsler, rohkem teile küsimusi ei ole. Ma tänan ettekande ja vastuste eest. Läheme läbirääkimiste juurde. Kõnesoovi on avaldanud Kaja Kallas Reformierakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Hea õiguskantsler, esiteks loomulikult suur tänu ettekande ja ka aruande eest! Ma arvan, et kõige olulisem on see, et õiguskantsler tegeleb tegelike inimeste tegelike probleemide lahendamisega. Mulle väga meeldib see õiguskantsleri ametkonna filosoofia, et te lahendate, mitte ei menetle. Ma väga loodan, et selline suhtumine levib ka teistesse ametkondadesse. Kui ma olin advokaat, siis võtsin ükskord tööle inimese ühest riigiametist. Väga raske oli temaga, sest tema menetles. Aga advokaadile ei maksta selle eest, et sa lihtsalt menetled, vaid tahetakse lahendusi: kui nii ei saa, siis kuidas saab, mis on see võimalik koht, kus inimene saab abi.

Nüüd teemadest. Teemade ring on loomulikult hästi lai, mis aruandes on välja toodud, ja teemade ring, millega teie kokku puutute oma töö jooksul, on samuti lai. Aga ma toon välja kolm olulist asja. Esiteks, loomulikult õigusriigi kaitsmine. Õigusriik on minu arvates praegu ohus rohkem kui kunagi varem. Ehk tuleb järgida seda, et toimitakse reeglite alusel, toimitakse nii, nagu on kokku lepitud, ja need reeglid kehtivad kõigile, sõltumata sellest, kas sa oled võimule lähedal või ei ole.

Teiseks, üks väga oluline teema, mis aruandes on ka välja toodud, puudutab lapsi ja vanemaid. Kui ma käin koolides ja küsin, mis on teie peamine probleem, siis väga tihti vastatakse: peamine probleem on lapsed katkistest perekondadest. Samamoodi, kui ma käisin kohtutes, siis kohtutes kurdeti, et nad ei tegele enam väga palju õigusemõistmisega, vaid just perekonnaasjades, tsiviilasjades peavad nad olema justkui sotsiaaltöötajad. See tähendab, et kui perekonnad jõuavad kohtusse, on nende suhted juba nii kapitaalselt katki, et ema ja isa enam lapse koolilõpupildile ühiselt ära ei mahu. Ja see on lapsele tohutu trauma, laps armastab mõlemat oma vanemat. Paraku on nii, et perekondi on erinevaid, kõik abielud ei kesta, kõik kooselud ei kesta, aga nendest kooseludest sünnivad ka lapsed. Ja mis nendest lastest siis saab, kui suhe ei ole toiminud? Seetõttu ma väga toetan mõtet, et oleks kokkulepete vahendamise süsteem enne seda, kui vaidlused jõuavad kohtusse. Nagu ma ütlesin, kui nad kohtusse jõuavad, on juba väga raske vanemaid lepitada. Kannatajaks on lapsed. Lapsed on need, kes meie ühiskonda edasi kannavad, kes annavad edasi seda, kui terved me ühiskonnana oleme.

Igaks juhuks küsin ka lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Kolmandaks, väga oluline teema meie majanduse toimimise seisukohalt on pangakontod. Tõepoolest, ka meie oleme saanud väga palju tagasisidet ettevõtjatelt ja inimestelt, kelle pangakontod on lihtsalt suletud või kellele pangakontosid üldse ei avatagi. Aga tänapäeva maailmas ei ole võimalik ettevõtlusega tegeleda, kui sul ei ole toimivat pangakontot. Me tõesti ei taha seda, et me liiguksime tagasi sularahas arveldamise poole. Ma arvan, et enamik kaubanduspartnereid ei ole valmis ka sularahas arveldama. Me ei tohiks ajas tagasi minna. Seetõttu on mul väga hea meel, et õiguskantsler otsib aktiivselt ka probleemi iva, seda, kus on selle probleemi raskuskese, kas on midagi, mida me saame teha, et võrdselt tagada, et rahapesunõuded oleksid täidetud, aga samal ajal ettevõtjaid ei ahistataks nii, et nad ei saa tegutseda.

Kõikide nende asjade puhul ma usun, et võin rääkida ka kolleegide eest. Meie oleme kindlasti valmis otsima lahendusi, mis aitaksid inimesi nendest probleemidest üle. Kui on selline probleemide hulk, on ühte ja sama tüüpi mured, siis ilmselt tuleks seda reguleerida just seadusandlikul tasandil. Meie oleme igakülgseks koostööks valmis. Soovime õiguskantsleri ametkonnale väga palju jõudu. Ja veel kord: aitäh!

Aitäh! Siim Pohlak Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Head rahvaesindajad, rahva teenrid! Aitäh õiguskantslerile sisuka ja elulähedase ülevaate ja tasakaalustatud esinemise eest! Õiguskantsleri teemapüstitustest jäid minu jaoks kõlama viited ebamõistliku bürokraatia kohta ja mõte, et riigi ja kohaliku omavalitsuse teenistujad kipuvad unustama, et ennekõike on nad rahva teenistuses. Maakeeli ütleksin, et rahva teenrid, nagu oleme ka meie siin saalis.

Mina laiendaksin seda rahva ja võimu võõrandumise teemat ka parlamendile ja märgiksin ühte minu meelest probleemi juurpõhjust. Viimastel päevadel on meedias rohkelt tähelepanu saanud ja ka õiguskantslerile täna esitatud küsimuste seas käsitleti korduvalt kavandamisel oleva abielu mõistet puudutava rahvaküsitluse teemat. Minu meelest on rahvaküsitlused ja -hääletused üks parimaid viise, kuidas Riigikogu või miks mitte ka kohalik omavalitsus saab oma tööandja ehk Eesti rahva käest küsida rahva enamuse selget tahet või seisukohta konkreetses ja olulises küsimuses. Seda võimalust kasutatakse Eestis tegelikult kahetsusväärselt vähe. Väidangi, et rahvahääletuste ja -küsitluste vähesus ehk nõrk või olematu otsedemokraatia ja selle tagajärjena inimestesse kinnistunud tunnetus, et nendest ei sõltu nagunii midagi, on meil nii riigi kui ka kohaliku tasandil võimu rahvast võõrandumise üks juurpõhjuseid ja väljendusi, mis tegelikult vajab lahendamist. Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel soovin õiguskantslerile palju jõudu ja edu. Ja veel kord: aitäh!

Aitäh! Helmen Kütt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun! Kolm minutit lisaaega.

Austatud eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler! Head ametikaaslased! Suur tänu õiguskantslerile ülevaate eest! Kui ma prooviksin lühikesse aega mahutada selle, mida kõike tahaksin rääkida sellest, mis on ülevaates kirjas ja mis südamel, siis oleks tulemuseks see, et ma ei räägiks millestki. Sellepärast valin vaid mõne teema, mida ülevaates on puudutatud. Õiguskantsler Ülle Madise on temale omaselt tasakaalukalt toonud ülevaates välja nii positiivsed arengud kui peatunud ka probleemidel ja lahendamist vajavatel küsimustel. Mina räägin ajapuudusel täna siiski vaid murekohtadest ja lahendamist vajavast.

Ilmselt ei osanud keegi eelmise aasta septembris-oktoobris arvata, et ülevaates on peatükk, mis kajastab õigusriiki eriolukorras, riigi, omavalitsuste ja inimeste tegutsemist olukorras, kus piirangud muutsid elu kogu maailmas. Õigem oleks öelda, et kogu senine maailm oli muutunud, pea peale pööratud, ja sellest tulenevalt valitses hirm ja teadmatus kurja viiruse ees, millele polnud ei rohtu raviks ega vaktsiini selle ennetamiseks. Hirmust kehtestatud piirangud viisid aga selleni, et balansseeriti mõistlike ja ebamõistlike piirangute ja vabaduste äravõtmise vahel. Näiteks, eakad ja erihoolekandel olevad inimesed olid osas hoolekandeasutustes kuid ilma võimaluseta kohtuda lähedastega, osas hoolekandeasutustes ka võimaluseta saada kodustelt pakke. Kuigi viimast ei ole Terviseamet kunagi keelanud, pigem vastupidi, seda võimalust on soovitatud turvaliselt, pärast pakkide 72 tunniks seisma jätmist kasutada, et säilitada vähegi kodutunde ja positiivsete emotsioonide võimaldamist. On väga selge, et soov hoolitseda meie eakate inimeste eest ja neid hoida ei tohi neilt võtta igasugust eneseotsustust ja neid koguni objektiks muuta. See ei ole holistilise inimkäsitluse ega väärika vanaduse vääriline. Tihti nägid lähedased oma esiema või -isa kahjuks alles kirstus, kui ta oli lahkunud kas kroonilise haiguse ägenemise või jälgimata jätmise tõttu hooldekodus või surnud mitte kroonviirusesse, vaid emotsionaalsesse kurvastusse, igatsusse.

Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab õiguse riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Selle abi saamise tingimused ja kord tuleb põhiseaduse järgi ette näha Riigikogul. Riigikogul on siin suur roll ja õigus ning ka kohustus. Lugedes õiguskantsleri ülevaadet, jäi paraku silma, et eakad puuetega inimesed ja lapsed on jäetud päris suures ulatuses riigi hooleta. Põhiseadus sätestab, et nad peaksid olema just erilise hoole all. Riik peab tagama inimväärse elu kõigile ühiskonnaliikmetele, eriti neile, kes seda oma seisundist tulenevalt eriliselt vajavad. Olen igati nõus, et parlamentaarses demokraatlikus riigis on just Riigikogul õigus, aga ka kohustus võtta ohjad enda kätte, et otsida ja leida lahendusi ühiskonnas valitsevatele probleemidele.

Toon lihtsalt mõne üksiku näite. Puudutan siin psühhiaatrilise abi seaduse § 3 täiendamise seaduse eelnõu 115, mille koalitsiooni liikmed on jätnud esimese lugemise järel, ka sügisistungite ja komisjonide töö alustamise järel sotsiaalkomisjoni päevakordagi panemata. Sotsiaalkomisjoni esimees ei julge eelnõu teiseks lugemiseks saali tuua, et siis juba demokraatlikul teel, hääletuse abil saaksid ametikaaslased oma toetust või mittetoetust sellele näidata. Samas on seda seaduseelnõu toetanud nii sotsiaalminister kui ka rahvastikuminister, seda vähemalt sõnades sotsiaalkomisjoni istungil, kuid ilmselt kahjuks mitte koalitsiooni nõupidamistel, sest vastasel korral oleks see juba saali toodud ja Riigikogu liikmed saaksid oma tööd teha. Selle eelnõu kohta ei esitatud parandusettepanekute esitamise ajaks isegi ühtegi ettepanekut. See oleks võimaluse loomine ja annaks võimaluse abi otsida ja seda saada.

Näiteid erivajadustega laste vanemate murede kohta puude astme määramise praktika muutuse tõttu ja seetõttu vajalikest teenustest ilmajäämise pärast ning ka lasteaias või koolis vajaliku toeta jäämise pärast on õiguskantsler oma ülevaates mitmeid kordi ka välja toonud. Puuetega laste vanemad peavad kohtu kaudu taotlema lapsele puude määramist, kui riik on nad sellest õigusvastaselt ilma jätnud. Kas see ongi hooliv sotsiaalhoolekanne, kui inimene saab abi ainult siis, kui kohtusse pöördub?

Elatise määramise korra muutmise seaduse eelnõu on juba aastaid oodatud, seda aga siiani ei paista. Ma ei hakka rääkima seda, et olen esitanud küsimusi mitmele justiitsministrile, nüüd ka rahvastikuministrile nii infotunnis kui ka komisjonis. Aeg läheb. Ei, mitte Raivo Aeg, kes hetkel on justiitsminister ja kellele sellest probleemist olen rääkinud ja selle kohta küsimusi esitanud, vaid aeg, mis perede ja eriti just laste toimetulekut puudutavate probleemide lahendamisel ja elatise määramisel olukorras selgust tooks, et ei tekiks enam pingeid. Toon välja ka otsuse eelnõu, mille algatasid sotsiaaldemokraadid sooviga teha valitsusele ülesandeks lahendada pikaajalise hoolduskoormuse probleemid. Valitsust ei mõjuta ka Riigikohtu lahend, mis ütleb selgelt, et kohalikul omavalitsusel ei ole õigust isegi eelarvevahendite puudumise korral keelduda hoolekande eest tasumisest, kui lähedastel selleks vahendid puuduvad. Koalitsioon uinutab opositsiooni jutuga, et peame veel analüüse tegema ja küll muudatused kunagi tulevad.

Eriolukorra ajal ilmnes paraku ka see, et mõnigi korraldus sai allkirja hiljem, kui ta juba kehtima oli hakanud. See oli võib-olla arusaadav eriolukorra ajal, kuid kahjuks on see praktika jätkunud ka nüüd. Toon näite. 10. septembril, pärast valitsuse arutelu, edastati info ja alates esmaspäevast, 14. septembrist muudeti kohustuslikuks maskide kandmine üldhooldekodudes ja erihoolekandes töötavatel inimestel ja ka nende asutuste külastajatel. Õige ja vajalik otsus, mis sotsiaalministri sõnul tagaks ka asutuste avatud oleku ja väldiks nende täielikku sulgemist. Suur oli üllatus, kui AS-i Hoolekandeteenused juht Maarjo Mändmaa andis teada, et Sotsiaalministeerium teatas meedia kaudu sellest laupäeva õhtul (nüüd on muutunud see tekst kriis.ee-s nähtavaks), seega 30 tundi enne kohustuse rakendamist. Sellest kohustusest ei informeerinud neid ei Sotsiaalministeerium, Terviseamet ega ka mitte Sotsiaalkindlustusamet. See on riiklikult pakutav teenus, rääkimata üldhooldekodu teenusest. See ei ole kindlasti normaalne ja tuleb tänada meediaväljaandeid ehk neljandat võimu, kes tihti teeb ära valitsuse tegemata töö. Sotsiaalteenuste korraldus on suur valdkond, kus tihti on rõõme vähem kui muresid. Väga hea oli ka Riigikohtu lahend, mis ehk paneb selgema kohustuse nii omavalitsustele, aga kohustuse ka riigile omavalitsustele selleks piisavalt vahendeid eraldada.

Sotsiaaldemokraadid tahavad tunnustada õiguskantslerit ja tema meeskonda selle eest, et nad puuetega inimeste õiguste eest seisavad ja teevad teinekord seda valjuhäälsemalt kui mõni ministeerium. Kuigi õiguskantsler ei tööta välja poliitikat ega osale õigusloomes, on see töö väga tänuväärne ja peaks olema ka sisendiks ministeeriumile.

Lõpetuseks. Aitäh teile tehtu ja tulevikus tehtava eest! Kindlasti kuulub meie tänu omavalitsuste töötajatele ja riigitöötajatele, kes otsivad võimalusi, kuidas inimesi aidata, mitte aga põhjuseid, kuidas seda mitte teha. Abi ja toetus hätta jäänud inimestele ei tohi olla mitte riigi või kohaliku omavalitsuse armuand, vaid inimeste õigus ja kindlasti ka põhjendatud ootus. Seda ikka sellepärast, et Eestis oleks hea elada nii noortel, tööealistel kui ka eakatel. Aitäh!

Mihhail Lotman Isamaa Erakonna fraktsiooni nimel.

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud õiguskantsler! Austatud kolleegid! Kõigepealt teen selgeks protseduurilise küsimuse. Ma köhin, aga see on astma ja see ei ole nakkav. Lihtsalt mõned kolleegid olid mures.

Nii. Ka Isamaa fraktsioon tahab tänada õiguskantslerit väga sisuka, mahuka ja hästi tehtud töö eest. Nagu te teate, meil on praegu põhimõttelised vaidlused, eriti puudutab see kogumispensionireformi. Me oleme siin väga erinevatel positsioonidel. Aga vaadete pluralism on üks oluline demokraatia arengumootoreid ja meil ei ole mingit põhjust kahtlustada õiguskantsleri ausust ja seda, et ta ei tee parimat võimalikku tööd. Ka meie oleme enda meelest ausad ja teeme oma tööd nii hästi, kui suudame. Mul oli väga uhke tunne, kui ma vaatasin Riigikohtu istungit algusest lõpuni. Kordan ühe Eesti peaministri väljaütlemist, seoses küll täiesti teise asjaga: vaat sellist Eestit me tahtsimegi.

Õigusriik. Jah, aeg-ajalt me kuuleme, et nüüd on see läbi või õigusriik on ohus. Vastupidi, ma näen, et õigusriik sooritab üsna edukalt teatud stressitesti. Ma olen oma esimeselt erialalt katlakütja ja neid stressiteste tuli siis aeg-ajalt teha. Kui süsteemi kogu aeg ekspluateeritakse ja seda ei testita, siis on see palju halvem, palju ohtlikum.

Me oleme kõik siin saalis – ja enamik inimesi Eesti riigis on – n-ö seaduse usku. Me oleme seaduskuulekad. Me tahame, et seadused oleksid head. Juhul kui meile seadus ei meeldi, siis tavaliselt me arvame, et viga on seaduses, aga mitte meis. Samas ei saa seadustest ja eriti õigusriigist teha puuslikku, millele tuuakse ohvreid.

Õigusriik on vahend, selleks et inimesed võimalikult hästi ja produktiivselt elaksid. Õigusriigile on omane teatud väärtuste ja seaduste hierarhia. Kui me siin Riigikogus arvame, et võtame vastu seaduse ja sellega on kõik, siis, nagu me teame, see ei ole veel sugugi kõik. On olemas sellest ülemuslikud seadused nagu põhiseadus, sellest on üle rahvusvahelised lepped ja seadused ning ka põhimõtted. Näiteks, inimõiguste asjus ei saa me isegi referendumil neid küsimusi lahendada.

Aga lisaks nendele asjadele on veel seadused, mis on tähtsamad või, ütleme, võimsamad kui põhiseadus või rahvusvahelised lepped. Need on füüsikaseadused. Isegi kui me võtame referendumil vastu otsuse, et Newtoni teine seadus enam ei kehti, siis iseloomustab see pigem meid, aga mitte gravitatsiooni. Seda on eriti oluline meeles pidada kriisiolukordades. Me ei saa kõike ette näha. COVID-i kriis ...

Ma palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega saab.

... pani meid olukorda, milleks me ei olnud valmis, ja mitte ainult meid, vaid kogu maailma. Siiamaani ei saa me päris hästi aru, kuidas see viirus toimib, kuidas nakatunute ja haigestunute arv korreleerub surnute arvuga. Isegi selline paradoksaalne asi, et nendes riikides, kus on eriti hää meditsiiniline süsteem, arstiabi, on tihtipeale just letaalsus kõrgem. Sellele ei ole antud seletust. Praegu me näeme, et teine pandeemialaine võib olla hoopis teistsugune kui esimene. Ma ei hakka siin spekuleerima sel teemal, millest ma ei oska ... No ma oskan rääkida, aga minu arvamus ei ole kompetentne.

Siin me oleme tihti ootamatus olukorras. Me nägime esimese laine puhul, kuidas rahvusvahelised lepped lihtsalt ei toiminud. Kõik, piirid pandi kinni ja tehke mis tahate. See ei olnud puhas pahatahtlikkus. Need valitsused tundsid vastutust oma elanikkonna ees. Nii ka siin. Ei ole alati põhjendatud või tundub, et ei ole põhjendatud selle või teise ürituse mittelubamine või see, et koolid tahetakse kinni panna. Aga kujutage ette, et see ei oleks COVID, vaid näiteks ebola. Kas me siis ka arutaksime pikalt, kas paneme koolid kinni, et kas laste õppimise õigus on tähtsam kui õigus ellu jääda? Ma markeerin lihtsalt probleeme ega paku lahendusi. Kõike ei saa ka seadustega teha.

Lõpetuseks tahan öelda paar sõna selle kohta, millele tegelikult siin on juba tähelepanu juhitud. Eestis on mõned asutused ja ametid, kelle otsuseid ei saa vaidlustada ja apelleerida, nagu keskkonnakaitse või arhitektuurimälestiste kaitsega [tegelejad]. Te ütlesite, et siin on vastuolu kahe vahel, aga probleem on isegi selles, et tihtipeale on vastuolu ühe vahel. Mõned kuurid Tartus on nii tähtsad, et neid ei saa maha lõhkuda, ja Riigikohus ei saa laieneda, aga samas võetakse rahulikult maha tõesti väärtuslikud majad. Vaat nii, nagu seadused peavad olema selged, nii ka need peavad olema selged ja peab olema mingi selge mehhanism, et saaks apelleerida. Aitäh!

Fraktsioonide esindajad on kõnelnud, seega on läbirääkimised lõpetatud. Kas õiguskantsler soovib midagi lõpetuseks öelda? Ei soovi. Me oleme selle päevakorrapunkti lõpuni käsitlenud, õiguskantsleri ettekanne on kuulatud. Suur tänu kõigile, kes sellest arutelust osa võtsid!

Me läheme päevakorra teise punkti juurde. See on õiguskomisjoni algatatud väärteomenetluse seadustiku § 62 muutmise seaduse eelnõu 215 esimene lugemine. Ettekandja on õiguskomisjoni aseesimees Toomas Kivimägi. Palun!

Austust väärt istungi juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon on algatanud ühe äärmiselt olulise, inimeste põhiseaduslikke õigusi kaitsva seaduse eelnõu, millel tegelikult on ka veel väga oluline praktiline tähendus. Tegemist on väärteomenetluse seadustiku § 62 muutmise eelnõuga. Ja kuivõrd see eelnõu on üksnes kolmerealine, siis ma loen selle teile siinkohal ette. "Väärteomenetluse seadustiku § 62 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: "Väärteo tõttu vahetult tervisekahjustuse või varalist kahju saanud isikul ja tema esindajal on pärast kohtuvälise menetleja poolt väärteoasja lahendamist õigus tutvuda väärteoasjas tehtud lahendi ja väärteotoimikuga."" Milles on probleem? Ei ole harvad juhtumid, kus väärteo käigus isik saab kas tervisekahjustuse või materiaalset kahju. Samas, väärteomenetluse käigus seda varalist kahju või ka tervisekahjustust ei menetleta ega hüvitata. Selleks, et hüvitada väärteo käigus saadud tervisekahjustust või ka varalist kahju, tuleb pöörduda kohtu poole tsiviilkorras. Ent selleks, et pöörduda kohtu poole, on vaja loomulikult tõendada kahju tekkimist, samuti kahju suurust. Ning on vaja tõepoolest tõendeid, mis suures osas on tegelikult väärteomenetluse toimikus olemas. Ent praegu puudub kannatanul õigus tutvuda väärteotoimikuga ehk tal puudub ligipääs nendele olulistele tõenditele, millele tuginedes pöörduda kohtusse kas oma varalise kahju või tervisekahju hüvitamiseks. See tundub üsna paradoksaalne. Tal on küll õigus tutvuda väärteomenetluses tehtud lahendiga, ent, kordan veel, mitte väärteotoimikuga. See on tõepoolest üsna paradoksaalne ja arusaamatu.

Sellele on juhtinud tähelepanu ka õiguskantsler, kes on pöördunud Riigikogu poole ettepanekuga viia väärteomenetluse seadustik põhiseadusega kooskõlla. Ta leiab, et selle õiguse puudumine on vastuolus põhiseaduse mitme paragrahviga. Ennekõike võiks nimetada õigust saada informatsiooni inimest puudutavates asjades. Riigikogu on seda õiguskantsleri ettepanekut tegelikult juba ka menetlenud. Riigikogu enamus, st tervelt 80 liiget hääletas selle poolt. Siis tegi istungi juhataja, tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, õiguskomisjonile ülesandeks algatada eelnõu, millega viiakse väärteomenetluse seadustik põhiseadusega kooskõlla.

Õiguskomisjon on seda eelnõu arutanud kahel komisjoni istungil. Esmalt 15. juunil 2020, selle kohta on koostatud ülimalt põhjalik ja konkreetne protokoll. Ent kuivõrd lõpuks õiguskomisjon ikkagi konsensuslikult kiitis selle eelnõu heaks, siis ma ei hakka seda arutelu siinkohal teile tutvustama ega teie aega raiskama, sest, ütlen veel kord, sisuliselt kõik õiguskomisjoni liikmed toetasid seda eelnõu. Küll aga tehti kaks menetluslikku otsust: esiteks, algatada eelnõu, ja teiseks, määrata ettekandjaks Toomas Kivimägi.

Teist korda arutati kõnealust eelnõu k.a 14. septembril. Ka sellel komisjoni arutelul tutvustati eelnõu sisu ja jällegi mingit uut olulist informatsiooni ei olnud. Küll aga tõusetus sellel korral teema, et juba varem olid nii Siseministeerium kui ka Justiitsministeerium vihjanud, et selle eelnõu heakskiitmise tulemusena suureneb arvestataval määral menetlejate koormus ja on ka lisakulud. Eestis on praegu väärtegude põhiline ja kõige suurem kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet, kes on tõdenud, et kui neile laieneb nüüd kohustus kannatanutele väärteotoimikuid tutvustada ja ka koopiaid teha, siis pikeneb ühelt poolt nende tööaeg ja teiselt poolt kasvab materiaalne kulu nende koopiate tegemise tõttu. Siin on olnud palju erinevaid seisukohti, mil määral ja kui palju see töökoormus tegelikkuses suureneb, sest juba praegu on kriminaalmenetluse raames vastav kohustus olemas. Ja kriminaalmenetluse raames on seda ka reguleeritud. Kui pidada silmas kulusid, näiteks koopiad toimikutest, siis sellisel juhul on alates 21. lehest iga koopialeht maksustatud 30 eurosendiga. Antud juhul on Justiitsministeerium – tundub, et ka Siseministeerium – pigem siiski seisukohal, et koopiate tegemist võiks maksustada lausa esimesest leheküljest. Sel põhjusel, et neid väärteomenetlusi on ilmselgelt oluliselt rohkem kui kriminaalmenetlusi. Ehk siit tulenevalt võib-olla risk, et koormus on oluliselt suurem võrrelduna, ütleme, kriminaalmenetluses oleva kohustusega.

Samas pean oluliseks rõhutada, et selle eelnõuga antakse võimalus tutvuda väärteotoimikuga üksnes nendele isikutele, kes on saanud vahetult selle väärteo käigus kas tervisekahjustuse või varalist kahju. Neil, kes ei ole saanud ei tervisekahjustust ega varalist kahju, ei ole ka selle eelnõu heakskiitmise järel õigust väärteotoimikuga tutvuda. Siit tulenevalt ei ole loomulikult ka menetlejal kohustust teha koopiaid või siis neid materjale teatud osas kinni katta, mis puudutab näiteks delikaatseid isikuandmeid. Ka sellele on viidatud töökoormuse suhtes, et on vaja ikkagi need materjalid läbi töötada – esiteks selleks, et teada, kas varaline kahju on tekkinud, kas isikul üldse tekib õigus väärteotoimikuga tutvuda ja sealt koopiaid teha või mitte, ja teiseks võib seal sees olla teatud delikaatseid isikuandmeid, näiteks terviseandmed, sel juhul aga tuleks need eelnevalt kinni katta. See kõik on lisakoormus menetlejatele. Küll on oluline mainida seda, millele ka Siseministeerium ja Justiitsministeerium on vihjanud, et kui need koopiad edastatakse elektrooniliselt, siis loomulikult mingit riigilõivu ei ole.

Aga siiski pean nüüd rääkima teisest komisjoni istungist, mis toimus, nagu ma eespool ütlesin, 14. septembril. Seal olid mitmed komisjoni liikmed, sh siinkõneleja, samuti Tarmo Kruusimäe ja Kert Kingo seisukohal, et mingi erisuse tekitamine riigilõivu puhul väärteotoimikutest koopiate tegemise korral ei ole põhjendatud. See on teatud mõttes ka ebavõrdne kohtlemine. Kui kriminaalmenetluses, nagu ma eespool ütlesin, on maksustatud alates 21. lehest, siis siin on Justiitsministeerium tutvustanud – mitte küll konkreetse muudatusettepanekuna, seda mõtet, et koopiad võiksid olla maksustatud alates esimesest lehest. Ehk siinkohal ikkagi terve hulk komisjoni liikmeid väljendas seisukohta, et see ei ole põhjendatud, sest mingi osa neist kuludest, mis võib-olla juurde tulevad, peaks olema juba maksudega tasutud ja iga lisaliigutust ei peaks eraldi maksustama. Igal juhul oli enamik komisjoni liikmeid seda meelt, et kui mingi maksustamine toimub, siis peaks see toimuma ühtlaselt nii väärteotoimikutest koopiate tegemisel kui ka kriminaalmenetluse toimikutest koopiate tegemisel. Erisuse tegemine väärteomenetluste puhul pelgalt selle tõttu, et neid on rohkem, ei ole võrdne kohtlemine ja seda me ei pidanud õigeks. Aga komisjonis oli sellest ka juttu, et eks nüüd nende kahe lugemise vahel ilmselt üritame täpsustada ja kooskõlastada seda seisukohta – ühelt poolt Justiitsministeerium ja Siseministeerium ning teiselt poolt õiguskomisjon. Nii et ma usun, et teiseks lugemiseks on konkreetne selgus olemas. Aga praegu eelnõus mingeid lisakulusid reguleeritud ei ole ja kehtib see kord, mis on riigilõivuseaduses kirjas ehk alates 21. lehest.

Komisjon tegi ka menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 22. septembriks (otsus oli konsensuslik), teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (otsus oli samuti konsensuslik), ja kolmandaks, teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 6. oktoober kell 16. Tänan!

Suur tänu! Riigikogu liikmetel on küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma loen siit, et väärteomenetluse seadustik on vastuolus põhiseaduse mitmete paragrahvidega, kaasa arvatud §-ga 13. Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Aga väärteomenetluse seadustik võeti vastu 18 aastat tagasi. Ja nagu tihti on juhtunud, on õiguskantsler toonud mõne sellise asja meie ette ja siis me menetleme selle üksmeelselt ära. Aga valgusta mind natukene, kuidas siis see vastuolu on 18 aastat püsinud nii, et keegi pole märganud. Kuidas see võimalik on? Olete te arutanud seda?

Aitäh küsimuse eest! Selleteemalist eraldi arutelu ei ole toimunud. Eks tihtipeale inimesed on sellega leppinud. Samas on Politsei- ja Piirivalveamet tegelikult meile ka kinnitanud, et nad siiski on toimikutega tutvumist võimaldanud. Aga selleks pole olnud, ütleme, juriidilist, õiguslikku alust. See on nüüd suuline informatsioon, mida õiguskomisjoni istungil minule teadaolevalt Siseministeeriumi esindajad on väljendanud, et tegelikult ikkagi teatud juhtudel on võimaldatud ka kannatanutel tutvuda toimikuga, eeldusel, et neil on tekkinud kas tervisekahjustus või varaline kahju ja nad soovivad selle hüvitamiseks pöörduda kohtu poole tsiviilkorras. Nii et mulle tundub, et de facto on seda tegelikult juba tehtud. Nüüd on eesmärk viia see ikkagi juriidiliselt kooskõlla.

Ilmselgelt eestlane on paraku – või õnneks? – pigem leplik seda teemat silmas pidades. Loomulikult on ta pidanud nägema rohkem vaeva, et koguda tõendeid väljastpoolt menetlustoimikut, samal ajal kui need on kõik toimikus olemas. Ma arvan, et tihtipeale on ta ka loobunud oma varalise kahju hüvitisest, põhjusel, et see on keerukas tee. Praegu on toimikus enamasti valdavalt tõendid olemas ja tal on palju lihtsam pöörduda kohtu poole. Ei pea olema ka pelgalt kohus see instants, kuhu minna. Kui need andmed on piisavalt selged ja arusaadavad, siis tihtipeale jõutakse ka kohtuvälisele kokkuleppele. Selles mõttes ei pea tingimata pöörduma ka kohtusse, aga kui tal on olemas need tõendid, mis kajastuvad väärteotoimikus, siis saab seda teha ka kohtuväliselt. Tõenäosus, et menetlusalune isik või kahju tekitaja on valmis seda hüvitama, on oluliselt suurem, kui minul kui kannatanul on tõendeid esitada. Kui neid esitada ei ole, siis on tõenäosus, et teine pool on valmis mulle kahju hüvitama, oluliselt väiksem.

Peeter Ernits, teine küsimus, palun!

Eelnevast johtuv. Nagu ma aru saan, siis 18 aastat on politsei tegelenud sellise ebaseadusliku tegevusega, st inimestele küll vastu tulnud, aga pigistanud sõbralikult silma kinni ja tegelenud ebaseaduslike asjadega. On see nii?

Aitäh küsimuse eest! Aga ma arvan – olles kuulanud ka õiguskantsleri ettekannet –, et inimene on ikkagi keskne. Loomulikult me võime ka selliselt hinnata nende tegevust, nagu sina eespool kirjeldasid, aga ma arvan, et eks politsei on igal juhul kaalunud, millal ikkagi [infot] väljastada ja millal võimaldada toimikuga tutvumist. Sisuliselt ei ole tegelikult ühtegi vastuväidet, miks mitte võimaldada toimikuga tutvumist. Ma rõhutan: sisuliselt. Jah, sa võid öelda, et formaalselt kindlasti võib leida vastuväiteid, miks nad on nii käitunud, aga kui nad on olnud näoga inimese poole ja seadusandja ise pole seda varem märganud, siis me võime endale tuhka pähe raputada ja mõelda, miks me ise pole varem midagi märganud. Sellepärast ma ei oleks ülearu kriitiline politsei, ennekõike Politsei- ja Piirivalveameti suhtes, kes on põhiline kohtuväline menetleja. Aga ma kordan veel – ütlen seda mälu järgi ja minu teada on see vist ka kuskil protokollis kirjas –, et varem on de facto võimaldatud tutvumist väärteotoimikutega. Ma usun, et ma ei tee praegusel juhul politseile liiga. Ja ma ei oleks siinkohal ülearu kriitiline nende suhtes. Pigem ütlen veel kord, et me peaksime ise peeglisse vaatama ja küsima, miks me ei ole seda varem märganud või miks see teema ei ole varem tõstatunud. Aga parem hilja kui mitte kunagi.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimisi? Ei näe soove. Meil on juhtivkomisjoni ettepanek eelnõu 215 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 6. oktoober kell 16.

Järgmine päevakorrapunkt on õiguskomisjoni algatatud väärteomenetluse seadustiku ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 216 esimene lugemine. Ettekandjaks palun siia õiguskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Head parlamendi liikmed! 15. juunil algatas õiguskomisjon väärteomenetluse seadustiku ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Algatuse eesmärk on mõjutada nende inimeste käitumist, kes liikluses kiirust ületavad, uue, alternatiivse meetmega. Nimelt tekib kiirust ületanud sõidukijuhil võimalus mitte maksta rahatrahvi, vaid valida nn rahunemispeatus pikkusega 45 minutit. Lisan kohe, et eelnõus on selline alternatiivne lühimenetlus mõeldud nendele, kes on ületanud lubatud piirkiirust kuni 20 kilomeetrit tunnis.

Sellel algatusel on ka eellugu. Möödunud aasta oktoobris korraldas Siseministeerium koostöös Politsei- ja Piirivalveametiga Eesti teedel eksperimendi, millega nn rahunemispeatust kui mõjutusmeedet reaalelus esmakordselt prooviti. Selles seaduseelnõus on uus termin "mõjutusmeede". Kiiruseületajaid oli selles eksperimendis kokku 26. Nagu Siseministeeriumi strateegia- ja arendusosakonna nõunik Laura Aaben komisjonile juunis selgitas, ei kogunenud siis piisavalt andmeid, et see idee heaks kiita, aga, mis veelgi olulisem, see eksperiment vajas katsetamisjärgus jätkamiseks ka juriidilist alust. Eelmisel nädalal, kui õiguskomisjon uuesti eelnõu arutas, rõhutas Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Markus Kärner, et isikult ei võeta rahunemispeatusega vabadust, kuid seadusemuudatus on vajalik. Nii et eelnõuga luuakse regulatsioon, mis annab aluse lihtsa ja vähem riivava rikkumise korral kohaldada mõjutusmeetmeid.

Trahvi asemel rahunemispeatuse valimise võimalus eeldab ka mitme praktilise küsimuse lahendamist. Igal ajal ja igal pool seda alternatiivi pakkuda pole siiski võimalik. Eksperiment on ministeeriumi esindaja sõnul välja arendatud koostöös väga pika liikluspolitseistaažiga inimestega. Rahunemispeatuse mõjutusmeetme rakendamiseks on Eestis sobivaid kohti selle komisjonis kõlanud info järgi üldse kuus kuni seitse. Vajalik on autode turvaline seismiskoht, võimalus turvaliselt kiirust mõõta jne, jne.

Paljudel võib tekkida küsimus, miks sellist alternatiivi vaja on, kas rahatrahvid ei ole siis piisavalt efektiivsed. Komisjoni palvel esitas Siseministeeriumi asekantsler Veiko Kommusaar ka statistika kiiruse ületamise kohta. See näitab, et piirkiiruse ületamine on endiselt väga levinud ning lubatud sõidukiiruse ületajate arv ei ole kahanenud. Ma toon teile paar näidet. Kiiruskaameratega fikseeriti eelmisel aastal 136 149 rikkumist, see on viimase nelja aasta suurim arv. Ja ka selline statistika on olemas: kiiruse ületamine üle 60 kilomeetri tunnis, neid on 239 korda – ikkagi päris palju.

Lisaks statistikale oli õiguskomisjoni liikmetel arvukalt küsimusi ja arvamusi juba juuni istungil. Uuriti, kas maailmapraktikas on võrreldavaid mõjutusvahendeid kasutusel. Selgus, et ei olegi. Eesti on esimene, kes rahunemispeatust katsetab. Küsiti tehnoloogilise toe kohta. Nagu selgus, on välja pakutud idee, et rahunemispeatusesse suunavad kiiruse ületaja vastavad ekraanid. Tehnoloogia seda kõike võimaldab, seal kajastuks ka mõõdetav aeg ning algus ja lõpp. Uue teemana küsiti, kas on plaanis lahendada ka kergliiklejate kiiruse ületamisega tekkivaid probleeme. Komisjoni liikmed said teada, et kergliiklejatega tegelemine on muutunud prioriteetsemaks ja selle temaatikaga olevat viimasel ajal tegelenud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.

Eelnõu algatati õiguskomisjonis juunis (konsensuslikult) ja eelmisel nädalal, 14. septembril toimunud komisjoni istungil informeeriti õiguskomisjoni liikmeid, et ka Vabariigi Valitsus toetab rahunemispeatust kui ideed, mis võib positiivselt mõjutada liikluskäitumist. Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Markus Kärner on öelnud, et Eesti õiguses ei ole veel sellist instituuti, st õigusnormide kogumit, mis seadustaks rahunemispeatuse eksperimendi. Veel ei ole. Selle eksperimendi edasiarendamiseks ongi vaja seadusemuudatust ja muidugi ka IT-lahendusi. Ka septembri istungil oli komisjoni liikmetel hulgaliselt tehnilisi ja organisatsioonilisi küsimusi, alates patrulli töökorralduslikest küsimustest, näiteks, kui rahunemispeatuse lõppaeg ületab patrulli tööaja lõppu, mis on teatavasti täpselt planeeritud, kuni selleni, kas rahunemispeatuses istunud inimesele jääb ikka tõend selle kohta, et ta on oma aja ära istunud või rahunenud. Komisjonile selgitati, et kindlasti ei ole see ühe patrulli ja ühe mehe töö. Võrdluseks toodi, et puhumisoperatsioonidel kasutatakse taktikalise järelevalvena eel- ja järelpatrulli. Ministeeriumi esindaja vastas ka eksperimendi jätkumise ajakava kohta. Kui eelnõu selle aasta lõpuks parlamendis heaks kiidetakse, siis alustatakse eksperimenti järgmisel kevadel. Tulemused järeldusteks vajaliku statistikaga selguvad tõenäoliselt sügiseks.

Üks komisjonis tõusnud küsimus väärib veel mainimist. Kas tekib mingi piir, mitu korda üks inimene rahunemispeatuses olla saab, näiteks ühe kuu jooksul? Selgitati, et rahunemispeatused ja mõjutustrahvid karistusregistrisse kirja ei lähe, inimene võibki mitu korda rahunemispeatusesse sattuda. Mõjutustrahvidega on tehtud teadlik valik, et need ei lähe karistusregistrisse. Politseiametnik näeb inimest puhta lehena senikaua, kuni tal ei ole raskemaid rikkumisi, mis on karistusregistris. Nii ütles Justiitsministeeriumi esindaja Markus Kärner.

Eelnõu teema ja uudne mõjutusmeede sünnitas komisjonis üksmeelt. Konsensus oli nii eelnõu esimesele lugemisele saatmise, selle lõpetamise kui ka muudatusettepanekute tähtaja suhtes, viimati nimetatu on 6. oktoober kell 16. Suur tänu tähelepanu eest!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Ma ei näe, et keegi sooviks küsimusi esitada. Kas fraktsioonide esindajatel on soovi pidada kõnesid? Ka seda soovi ma ei näe. Siis on meil juhtivkomisjoni ettepanek eelnõu 216 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 6. oktoober kell 16.

Suur tänu kõigile! Meie tänane istung on sellega ammendatud.