Aitäh märkuse tegemise eest! Enne, kui ma uuesti alustan, on mul teile palve. Ma tean, et kui meil oli avaistung, siis oli kuuldavus halb. Pärast tulid mitmed kolleegid seda ütlema, ja samamoodi oli ministrite boksis. Nii et kui on probleeme ja te ei kuule, siis palun andke alati kohe märku. Me saame seda reguleerida.

Aga hakkan otsast pihta. Tere päevast, austatud kolleegid! Alustame Riigikogu IV istungjärgu teise töönädala esmaspäevast istungit. Nagu ikka on kõigepealt eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Palun siia Vabariigi Valitsuse nimel proua Heili Tõnissoni!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust maaeluminister Arvo Aller. Ja teiseks, ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Vietnami Sotsialistliku Vabariigi vahelise investeeringute kaitse lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust välisminister Urmas Reinsalu. Mõlemad eelnõud on edastatud Riigikogule infosüsteemide teel. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu. Riigikogu juhatus menetleb neid vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Järgmisena palun kohaloleku kontroll!

Kohal on 85 Riigikogu liiget, puudub 16.

Nüüd panen hääletusele Riigikogu täiskogu IV istungjärgu teise töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 86 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Nüüd läheme tänase, esmaspäevase päevakorra juurde, aga enne seda tutvustan meie tavapärast arupärimiste käsitlemise korda. Kõigepealt saab sõna arupärijate esindaja, kõne kuni 5 minutit, sellele järgneb adressaadiks oleva ministri vastus kuni 15 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada ühe suulise küsimuse ja seejärel tulevad läbirääkimised 5 + 3 minutit. Tänane esimene punkt on Riigikogu liikmete Helmen Küti, Jaak Juske, Heljo Pikhofi, Jevgeni Ossinovski, Riina Sikkuti, Indrek Saare ja Ivari Padari 18. juunil esitatud arupärimine kroonilise haigusega laste olukorra kohta (nr 39). Arupärijate esindajaks on Riigikogu liige Riina Sikkut. Palun teid siia kõnepulti! Helmen Kütt peaks see olema? Sellisel juhul on paberites väike erinevus. Aga palun, proua Helmen Kütt! Kõnepulti tuli siiski Riina Sikkut. Palun!

Kolistas ja tuli kohale. Tere, head kolleegid! Juba kevadel esitasime kolleegidega sotsiaaldemokraatide fraktsioonist minister Tanel Kiigele arupärimise. Sellel on kaks fookust.

Eriolukorra ajal, kui laps jäi koju, oli vanemal tõepoolest lapse puude või erivajaduse olemasolu korral võimalik saada hüvitist ja tuge. Aga meil on ka selliseid krooniliste haigustega lapsi, kellele ei ole määratud puuet või erivajadust, kuid nemadki jäid riskirühma kuuluvana koju. Kuidas sellises olukorras ebavõrdset kohtlemist kaotada või vähendada? Eriti nüüd, kui sügisele vastu vaadates, kus haiguste hooaeg paistab, juhtub ilmselt jälle nii, et koju peavad jääma krooniliste haigustega lapsed, kellele võib-olla ei ole puuet määratud.

Teine teema puudutab diabeedilapsi, lapsi, kellel on esimest tüüpi diabeet ning kes vajavad nii veresuhkru mõõtmist, vanematepoolset ööpäevaringset jälgimist – väiksemate laste puhul –, koolimineku puhul tuge ja töölemineku puhul võib-olla sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust. Aga praegune praktika on olnud selline, et teenused ja hüvitised on kättesaadavad tingimusel, et lapsele on määratud puue. Kui nüüd praktika muutub – ja see ei ole vale –, võib puuet hakata määrama ühte, teist või kolmandat moodi. Aga siis peab ülejäänud osapooli, näiteks kohalikke omavalitsusi, olema informeeritud sellest, et nüüd ka nende otsustamine muutub ning nad ei saa enam oma teenuste ja hüvitiste puhul kasutada puude olemasolu selleks, et määrata lapsele näiteks tugiisik. See on see, et me liigume vajaduspõhise lähenemise poole, selle poole, et kui lapsel on vajadus, siis saab ta tugiisiku, saab osa vajalikust rehabilitatsiooniteenusest, saab võib-olla toetust või hüvitist, kui vanemal kaasnevad lapse haigusest tulenevalt erakordsed kulud. Kui me liiguksime sinnapoole, et kõik lapsed saavad vajadusele vastava toe, siis meil muret ei oleks. Praegu on muutus toimunud n-ö sotsiaalsüsteemi ühes ruudus või kastis, aga ka teised peavad oma käitumist muutma, et tegelikult ükski laps abita ei jääks.

Seetõttu oleme esitanud sotsiaalministrile neli küsimust, mis puudutavad eriolukorra ajal krooniliste haigustega laste toimetuleku ja nende vanemate kodusoleku toetamist ning teiseks seda, kuidas lastele puude ning vastavate toetuste ja hüvitiste määramine toimub meil nüüd igapäevaselt, ka väljaspool nakkuse leviku aega või eriolukorda. Nii et pange oma küsimused valmis, see on väga huvitav ja oluline teema.

Ühelt poolt on lihtne siduda näiteks ravikindlustus kodakondsuse olemasoluga või tugiisiku saamine puude olemasoluga, aga kui me otsustame teistmoodi lähenemise kasuks ja räägime vajaduspõhisusest – tegelikult sotsiaalhoolekanne valdavalt sinnapoole liigubki, et kõik teenused ja hüvitised on vajaduspõhised –, siis see tähendab, et tuleb teha kaalutlusotsuseid. Sellest on siin rääkinud õiguskantsler ja õnneks tuleb ta ka sel nädalal meile oma aasta tegevusest ülevaadet andma. Siis saame tema käest küsida, kas aasta jooksul on kaalutlusotsuste tegemine laiemalt levinud ja kas on näha paranemise märke. Haiguspõhisest puude määramisest ei ole võimalik loobuda, kui süsteemi teised osad ei hakka tegema või ei julge teha kaalutlusotsuseid, et määrata igale lapsele tema vajadustele vastav tugi. Aitäh!

Aitäh! Arupärijatele vastab sotsiaalminister Tanel Kiik. Palun teid, härra minister, kõnetooli!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Suur tänu võimaluse eest väga olulises valdkonnas arupärimisele vastata! Tunnustan kõiki seitset Riigikogu liiget, kes on selle algatanud, ning pean väga õigeks ja oluliseks, et me eriolukorra ajal ja selle järel analüüsime nii tehtud otsuseid kui ka just nimelt tulevikuvaadet, sest me kõik teame, et COVID-19 pandeemia ei ole kahjuks kaugeltki lõppenud. Sarnaseid murekohti, nagu nägime kevadel, tuleb tõenäoliselt ette ka edaspidi. Kõigepealt vastan järjest küsimustele ja pärast osalen täiendavates mõttevahetustes.

Esimene küsimus: "Millega on põhjendatud esimest tüüpi diabeeti põdevate laste puhul toetuse, tugiteenuste ja vanema lisapuhkepäevade kaotamine laste jaoks, kellele puuet ei määrata? Kas nende perede toimetulek laste haigusega ning laste tervisetulemus jäävad samaks?" Lühivastus sellele küsimusele on see, et tänase seisuga on Sotsiaalkindlustusamet tuvastanud kõigil esimest tüüpi diabeeti põdevatel lastel puude raskusastme ning ükski laps pole seega puude staatusest ilma jäänud. Ma pean seda praeguses olukorras mõistlikuks ja õigeks, kuna – nagu viidati – ei ole täna veel veendumust, et ilma vastava otsuseta, ilma puudeta oleks võimalik saada kõiki vajalikke teenuseid ja toetusi, mida laps ja tema pere tegelikult vajavad. Täpsemalt, 31. augusti 2020 seisuga on puude raskusaste tuvastatud 582-l kuni 16-aastasel esimest tüüpi diabeediga lapsel: keskmine puue on 26, raske 552 ja sügav neljal lapsel. Siin võib küsimus muidugi olla selles, et lisaks puudele võib olla ka teisi põhjuseid, miks on lapsele näiteks sügav puue määratud.

Kindlasti ei tohi jääda vale muljet, nagu tunnistataks diabeeti põdevad lapsed terveks või kaoks kuidagi nende ligipääs vajalikele teenustele. See ei vasta tõele, seda ei tohigi juhtuda. Diabeet on igal juhul raske haigus ja need pered, sh lapsevanemad, vajavad erinevate teenuste ja muude hüvede näol riigi, kohaliku omavalitsuse ja kogu ühiskonna tuge. Kui vaatame, siis näeme, et viimastel aastatel on diabeeti põdevate laste peredele pakutav tugi suurenenud. Alates 2020. aastast on eelmise parlamendikoosseisu otsuse tulemusena kasvanud keskmise ja raske puudega lapse toetus kaks korda ning sügava puudega lapse toetus kolm korda. Samuti on alates 2019. aastast kompenseeritud diabeeti põdevatele lastele vajalikud meditsiiniseadmed ja -tarvikud senise 50% asemel 90% ulatuses. Haigekassa on ühtlasi alustanud täiendavat analüüsi, et selgitada välja, kas ja kui suures ulatuses vajaksid diabeeti põdevad lapsed muude diabeeditarvikute, näiteks testribade, lantsettide ja nõelte kompenseerimist ning kui kiiresti oleks seda võimalik teha. Olgu kohe öeldud, et nende lisavahendite kättesaadavus haigekassa vaates ei sõltu puude raskusastmest, ehk abivahendi vajaduse tuvastab arst või terapeut ning kõik puudega lapsed saavad abivahendi puhul 90%-list soodustust. Olen suhelnud haigekassaga ning meie esialgse arvutuse kohaselt tooks testribade, lantsettide ja nõelte limiidi suurendamine, et tagada nende piisav kogus, 1. jaanuarist kaasa hinnanguliselt 335 000 eurot lisakulu, mida ma isiklikult pean õigeks haigekassa nõukogus heaks kiita.

Küsimus on ka selles, nagu õigesti viidati, et keskmise, raske või sügava puudega laste vanematel on õigus saada puudega lapse vanema lapsepuhkust üks tööpäev kuus kuni lapse 18-aastaseks saamiseni – see teeb vanemate peale kokku 12 tööpäeva kalendriaastas. Kokkuleppel tööandjaga võib kasutada ka mitut päeva korraga, jooksval kalendriaastal eelmiste kuude eest. Riik hüvitab tööandjale selle eest makstava puhkusetasu.

Loomulikult on oluline ka see, et üks ja sama diagnoos või terviseprobleem – kui me räägime laiemalt, mitte ainult esimese tüübi diabeedist, vaid printsiibist – ei tähenda alati ühte ja sama puude raskusastet. Iga lapse ja ka täiskasvanu haiguslugu ja abivajaduse ulatus võivad olla erinevad, reeglina ongi erinevad. Siin viidati õigesti indiviidikesksele ja inimkesksele lähenemisele. Kui iga lapse puhul lähtuda samast lahendusest, siis me tegelikult jätaksime arvestamata võimalikud tüsistused, olukorra võimaliku muutumise mõlemas suunas – nii halvenemise kui ka paranemise suunas – ja ka selle, et näiteks diagnoosi saanud väikelaps võib vajada teist laadi tuge kui teismeline või täiskasvanu. Täpselt samamoodi tuleb puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja lastekaitseseaduse kohaselt hinnata iga lapse abivajadust individuaalselt. Puude raskusastme tuvastamisel kohustab seadus Sotsiaalkindlustusametit hindama iga lapse terviseseisundit ning sellest tulenevate piirangute ja abivajaduse ulatust. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse kohaselt määratakse keskmine puue siis, kui kõrvalabi, juhendamine või järelevalve on vajalik vähemalt kord nädalas. Raske puue määratakse juhul, kui sellist vajadust esineb igal ööpäeval, ning sügava puude korral on see vajadus ööpäevaringne. Seejuures on juhendamine ja kõrvalabi vajalikud siis, kui inimene ei tule iseseisvalt toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega. Järelevalve on vajalik juhul, kui inimene võib olla ohtlik kas iseendale või teistele inimestele.

Me oleme tegelikult Sotsiaalministeeriumis Sotsiaalkindlustusameti poolt suhelnud väga palju nii vanemate, nende erialaühenduste kui ka arstide ja teiste ekspertidega ning kogunud üsna palju infot, et aru saada, milliseid teenuseid eeskätt vajatakse ja kus on kõige suuremad puudujäägid. Väga paljuski on vajadus just kohaliku omavalitsuse või riigi pakutavate sotsiaal- ja haridustugiteenuste järele: tugiisikuteenus, lastehoid, ka psühholoogiline nõustamine ja muud vaimse tervise teenused. Kahjuks tuleb tõdeda, et erivajadusega laste tugisüsteem ei toimi alati tervikuna nii hästi, kui me sooviksime. Kindlasti jääb väga palju koormust ka lapsevanemate enda kanda. Seetõttu esitame peatselt valitsusele erivajadusega laste tugisüsteemi puudutavad muudatusettepanekud, mille eesmärk on tagada lastele kiirem ja kvaliteetsem abi ning parandada senist abivajaduse hindamist ja teenuste korraldamist. Need mõtted, mis on erivajadusega laste tugisüsteemi memorandumis, ja ettepanekud, millega me valitsusse läheme, sisaldavad näiteks plaani luua lahendus, mis võimaldaks lastel ligi pääseda mitmesugustele vajalikele teenustele sõltumata puude olemasolust. Samuti soovime oluliselt vähendada lapsevanemate koormust, ühendada erinevad hindamised ja taotlused ning teha abi saamine perele lihtsamaks. Soovime koondada sotsiaal- ja haridusvaldkonna teenused, pakkudes neid lasteaias ja koolis, vähendades niimoodi vanemate koormust lapse transportimisel. Pikendame puudega laste tugiteenuste rahastamist ja soovime suunata selleks vajalikke Euroopa Liidu vahendeid ka kohalikele omavalitsustele, et nad saaksid tervikliku ülevaate laste abivajadusest ja tagaksid vajalike teenuste olemasolu. Samuti taotleme erivajadusega laste teenuste arendamiseks ja pakkumiseks lisaraha nii Euroopa Liidu vahenditest kui ka riigieelarvest. Ühtlasi on ettepanek laiendada harvikhaigusega laste sihtgruppi, kellele makstakse toetust ka ilma puude raskusastme olemasoluta. Teatavasti oleme esimesed sellised muudatused teinud käesolevas parlamendi koosseisus.

Teine küsimus: "Millises mahus on kasutatud erivajadusega lapse vanema toetust? Mitu lapsevanemat pöördus Sotsiaalkindlustusameti poole toetuse määramiseks määruse § 2 lg 4 alusel ning kui suurele osale neist toetus määrati? Mis selgitab sellist toetuse kasutamist?" Kokku esitas Sotsiaalkindlustusamet proaktiivselt pakkumise 9476 lapsega seonduvalt 13 270 lapsevanemale, neist kinnitas saadud pakkumise 2228 lapsevanemat. Vabariigi Valitsuse poolt 12. märtsil välja kuulutatud eriolukorra ajal maksis Sotsiaalkindlustusamet erivajadusega lapse vanema toetust kokku 1304 lapsevanemale ja see summa oli kokku 1 326 062 eurot. Saajate arv erines kuude lõikes, märtsis oli see loomulikult väiksem ja aprillis-mais-juunis suurem. Kõigi kolme kuu eest maksti toetust 301 lapsevanemale, kahe kuu eest 756 lapsevanemale ja ühe kuu eest 247 lapsevanemale. Kogu erimeetme rakendamise jooksul välja makstud toetuste keskmine suurus oli 494 eurot ja maksimaalne suurus 1116 eurot. Nagu enne viitasin, kinnitasid selle pakkumise 2228 lapsevanemat, kellest 1304 said reaalset toetust. Kohe põhjendan, miks 924 seda ei saanud. Nende puhul oli erinevaid põhjuseid, näiteks ei jäänud inimene tööandja juures palgata puhkusele, mis oli üks selle toetuse saamise eeltingimus, või sai ta töötukassast eriolukorraaegset palgatoetust ehk töötushüvitist. Oli ka olukordi, kus vanem sai selle lapse eest haigekassast juba töövõimetus- või hooldushüvitist. Eks siin loomulikult lähtuti kehtivast õigusruumist.

Mis puudutab valitsuse 9. aprilli 2020. aasta määruse nr 26 "Erivajadusega lapse vanema toetuse saamise ja maksmise tingimused ning toetuse arvutamise alused" § 2 lõiget 4, mille kohta küsiti, siis selle alusel pöördus Sotsiaalkindlustusameti poole 12 vanemat. Erimenetluse otsusel tegi Sotsiaalkindlustusamet kokku kaheksa positiivset ja neli negatiivset lahendit. Ka siin olid selged põhjendused, miks mõnel juhul oli võimalik toetus määrata ja mõnel juhul seda võimalust ei olnud. Näiteks oli siin tegemist välismaalt taotlejatega ja esines muidki erisusi. Täpsem ülevaade nende kõigi kohta on võimalik saada Sotsiaalkindlustusametilt.

Kokkuvõtvalt võib igal juhul öelda, et see meede täitis oma eesmärki – toetada vanemaid, kes ei saanud erivajadusega lapse õpetamise tõttu tööl käia. Ja mul on hea meel, et selle meetme kasutamise aeg jäi lühikeseks, sest mai keskel eriolukord lõppes ja seoses suve algusega vajadus seda kooliperioodil kasutada kahanes. Aga loomulikult peame olema valmis kasutama sarnaseid toetusmeetmeid vajaduse korral ka sügisel. Mina isiklikult kindlasti toetan seda. Kui vaatame selle meetme kasutamist, siis väga palju kasutasid seda just madalapalgalised vanemad, mis on ka mõistetav, sest neile oli see tihtipeale kasulikum kui kõrgemapalgalistele. Ja need inimesed ei kaotanud ka enda senises sissetulekus.

Kolmas küsimus: "Miks ei laienenud erivajadusega lapse vanema toetus kroonilise haigusega lapsele, kellele ei ole puuet määratud, kuid kes oma terviseseisundi tõttu võib olla uudse nakkushaiguse riskirühmas?" Erivajadusega lapse vanema toetus laienes 27 erisuguse diagnoosi korral keskmise puudega laste vanematele, lisaks kõigile raske ja sügava puudega laste vanematele ning haridusliku erivajadusega laste vanematele. Tegemist oli diagnoosidega, mille korral on lapse immuunsus nõrgenenud, teiste hulgas kuulusid sihtrühma ka esimest tüüpi diabeeti põdevad lapsed, kellest enne rääkisime. Iga krooniline haigus ei sea lapsi viiruse riskirühma. Samas oleme määrusega loonud erisuste tegemise võimaluse, millele on varasemalt ka viidatud. Tsiteerin § 2 lõiget 4: "Kui erivajadusega lapsel ei ole käesoleva määruse lisades nimetatud seisundit või diagnoosi, määratud puude raskusastet või tuvastatud hariduslikku erivajadust või laps ei kuulu lõigetes 1–3 sätestatud vanuserühma, kuid lapsel on samaväärne erivajadus, mis eeldab pidevat kodust järelevalvet ja tavapärasest oluliselt suuremat tuge õppimisel, ning selle tõttu peab vanem tulenevalt eriolukorrast olema erivajadusega lapse kasvatamise tõttu ajutiselt töölt eemal, on Sotsiaalkindlustusametil õigus määrata sellele vanemale toetus." Enne ma juba kirjeldasin, et seda võimalust ka kasutati.

Neljas küsimus, millele ma kaudselt juba vastasin, aga vastan hea meelega veel: "Kui koroonaviiruse leviku tõttu näiteks sügisel mõne lasteaia või kooli lapsed peavad jääma koju, siis kas kaalute erivajadusega lapse vanema toetuse uuesti rakendamist? Kas toetus võiks laieneda kõigile kroonilise haiguse või erivajadusega laste vanematele, kes peavad olema lastega olude sunnil kodus?" Sotsiaalkindlustusametil on põhimõtteliselt võimalik vajaduse korral toetuse maksmist taas alustada. On säilitatud nii vajalikud infotehnoloogilised lahendused kui ka planeeritud eelarve, mida käesoleval aastal on võimalik kasutada. Loomulikult eeldab see valitsuse tahet ja otsust. Eesti Puuetega Inimeste Koja analüüsist selgus, et üldiselt olid lapsevanemad toetusmeetmetega rahul, need pakkusid vajalikku tuge. Samuti näitavad erimenetluse andmed, et seaduses määratud toetuste sihtgrupp oli piisavalt täpne. Aga siis, kui hakkame seda meedet uuesti kasutama, on kindlasti võimalik sihtgrupp – sõltuvalt viiruse levikust, erinevatest asutustest ja sulgemise vajadusest – uuesti üle vaadata. Ma arvan, et me ei peaks tegutsema n-ö autopiloodil olles, vaid läbi tuleb vaadata nii positiivsem kui ka murelikum tagasiside ning selle alusel vajaduse korral meedet laiendada või muid tingimusi üle vaadata. See on kindlasti mõistlik.

Sellega said neli küsimust vastatud ja ma näen, et mõned on veel järjekorras. Aitäh teile!

Aitäh! Tõepoolest, härra minister, teile on mitmeid küsimusi. Esimesena küsib Helmen Kütt. Palun!

Suur aitäh! Hea minister, aitäh teile vastuste eest! Te ütlesite ühes oma vastuses, et Sotsiaalministeerium esitab peatselt valitsusele uue kava selle kohta, kuidas hakata vajaduspõhist tugisüsteemi üles ehitama. Kas ei tundu siiski mõistlik, et enne, kui seda kava ei ole esitatud ning seda pole läbi vaieldud-arutatud ja huvirühmadega läbi räägitud, ei muudetaks põhimõtteid? Tegelikult on väga paljud lapsevanemad nii meedia vahendusel kui ka otse teatanud, et nad jäävad vajalikest teenustest ilma, eriti mis puudutab kohaliku omavalitsuse pakutavaid teenuseid, mis täna on väga paljuski seotud siiski puudeastmega. Tundub nii, et mõeldud-tehtud on ikka parem kui tehtud-mõeldud.

Tänan küsimuse eest! Sotsiaalministeerium ei ole selles valdkonnas ju ühtegi muudatust teinud, ei ole antud ühtegi seadusandlikku ega ka muud sarnast suunist. Nagu ma enne viitasin, on täna – kui räägime just esimest tüüpi diabeeti põdevatest lastest – kõigil neil, kes seda on taotlenud, puudeaste ka tuvastatud. Siin oli varasemalt tõesti üks konkreetne juhtum, kus seda algselt ei tehtud, aga see otsus vaadati hiljem üle – ja ma arvan, et see on õige, et see vaadati üle – ehk kuulati ära täiendavad selgitused ja puudeaste tuvastati. Nii et selles mõttes ei ole me praktikat muutnud. Ja selle põhimõttega olen ma igal juhul nõus – see on miski, mida olen väljendanud ka kohtumistel Sotsiaalkindlustusameti ja Sotsiaalministeeriumiga –, et loomulikult, kui meil on nägemus, milline võiks olla parem süsteem kui tänane, siis kindlasti ei saa see nägemus olla ainult paberi peal või ainult ministeeriumis, vaid see peab olema ka praktikas välja töötatud ja käivitatud, enne kui on võimalik hakata ringi tegema võimalikku puude tuvastamist või muid selliseid otsuseid, mis võivad päriselus tuua inimestele kaasa teenuste või toetuste kättesaadavuse halvenemise. See ei ole kohe kindlasti Sotsiaalministeeriumi ega minu kui sotsiaalministri eesmärk või tahe. Vastupidi!

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! Kui SKA kinnitab, et ükski abivajav laps ei jää abita, siis kuhu konkreetselt peab pöörduma pere, kelle laps jääb ilma seni määratud raskest puudest, mistõttu katkeb tugiisiku- või lapsehoiuteenus, ning kohalik omavalitsus vastab, et neil pole selleks raha?

Iga selline otsus on kindlasti individuaalne. Neid otsuseid on vajaduse korral võimalik vaidlustada, paluda need Sotsiaalkindlustusametil üle vaadata. Nagu te hästi teate, ei otsusta puude tuvastamist ükski minister ega ükski ametnik, seda teevad SKA ekspertarstid. Juhul, kui on põhjendatud kaalutlus lasta otsus üle vaadata, siis on mõistlik vastav taotlus esitada. Mis puudutab koostööd kohalike omavalitsustega, siis siin on kindlasti arenemisruumi nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Tihtipeale on see pilt väga killustunud ja erinev – on selliseid omavalitsusi, kes lähtuvad ise konkreetsest abivajadusest ja teevad ise hindamisi, ning on neid, kes võtavad kohati võib-olla liiga üksüheselt aluseks puudeastme olemasolu. Ma arvan, et see ei ole õige praktika, sest inimeste teenuse- ja toetusvajadus on erinev. See ei ole must-valge ehk kas on või ei ole, vaid see võib olla väga erinev. Nagu öeldud, kui on põhjendatud kaalutlus lasta otsus üle vaadata, siis on mõistlik esitada vaie. Aga igal juhul õigus neid teenuseid ja tuge saada on vastavalt seadusele olemas, sõltumata puude olemasolust.

Ivari Padar, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Diabeedilapsi on meil juba üle 800. Nende vanemad on organiseerunud ja seisavad oma laste huvide eest. Milliste diagnoosidega lapsi Sotsiaalkindlustusameti puude hindamise praktika muutmine veel võib mõjutada?

Alustame sellest, et Sotsiaalkindlustusameti praktika ei ole muutunud. Küsimus on selles, et vastavalt seadusele, nagu ma viitasin, tulebki hinnata igaühte individuaalselt. See on tavapärane protseduur nii puude korduv- kui ka esmataotlemisel. Keegi ei ole andnud ühtegi suunist ega juhist hakata seda seaduslikku kohustust ühel või teisel viisil muutma. Kui soovite täpset infot selle kohta, milliste puudeastmete ja diagnoosidega on ametnike poole pöördutud, puuet taotletud või korduvtaotletud ning positiivne või negatiivne otsus saadud, siis seda infot saab üldstatistika korras anda loomulikult Sotsiaalkindlustusamet.

Kai Rimmel, palun!

Aitäh! Austatud minister! Miks on Sotsiaalkindlustusamet muutnud omavoliliselt seaduse tõlgendust, mille tõttu jäi eelmisel aastal ca 750 last puudeastmest ilma ja ligi 300 lapsel hinnati puudeaste varasemast madalamaks? Miks?

Aitäh küsimuse eest! Nagu varem viitasin, siis tegelikult praktika kui selline muutunud ei ole. Küsimus on selles, et korduvtaotlejatel ja ka uutel taotlejatel tulebki puudeastet individuaalselt hinnata. Hindamise käigus on liigutud nii ühele kui ka teisele poole ehk on nii neid, kelle puhul on puude raskusaste varasemast raskemaga asendatud – kas keskmine raskega või raske sügavaga –, kui ka neid, kelle puhul on toimitud teistpidi. Siin võib olla põhjuseid väga palju: see võib olla abivajaduse muutumine, inimese enda toimetuleku muutumine, ka näiteks tervisliku seisundi muutumine. Samuti on olukordi, kus näiteks konkreetselt mõne trauma tagajärjel on tekkinud puue, mida on olnud võimalik tervishoiu valdkonna sekkumise ja inimese enda hea tugeva pingutuse toel leevendada. Ka sel juhul võib olla puude raskusaste läinud varasemast madalamaks, näiteks sügavalt raskele. Neid liikumisi ühelt astmelt teisele ei otsusta ükski ametnik, neid otsustavad, nagu ma enne viitasin, ekspertarstid. Ja ma arvan, et see on õige, selliseid otsuseid ei saagi teha ametkondlikul ega ministeeriumi tasandil.

Liina Kersna, palun!

Aitäh! Austatud minister! Täna meile kättesaadavad rahvusvahelised haridusuuringud, mis käsitlevad distantsõppe kogemust, ütlevad, et distantsõpe suurendas hariduslikku lõhet. Need, kes said muidu hästi hakkama, said enamasti ka distantsõppel hästi hakkama, aga need, kes vajasid rohkem erituge, jäid senisest veelgi rohkem maha. Minu küsimus on: kas te olete oma kolleegiga Haridus- ja Teadusministeeriumist arutanud, kuidas teha nii, et need lapsed, kes vajavad hariduslikku erituge, ei jääks enam vanematega koju? Eripedagoogika on valdkond, mida õpitakse koolis palju aastaid, ja ükski lapsevanem ei saa sellega piisavalt hästi hakkama, et oma last edasi arendada.

Tänan väga hea küsimuse eest! Mis seal salata, meie absoluutne eelistus ja võib-olla tõesti haridusvaldkonna mõttes ka lapse esmane huvi on kindlasti see, et ta saaks osaleda õppetöös just nimelt talle sobivas läbimõeldud toetavas keskkonnas. Loomulikult annavad lapsevanemad endast, ma arvan, oma laste heaks kõik ja rohkemgi veel, aga alati ei ole võimalik tagada sarnast keskkonda, nagu on spetsiaalsetes, nagu te viitasite, vastava väljaõppega haridusasutustes. Kindlasti pean õigeks ja oluliseks, et õppetöö jätkuks võimalikult kaua – ideaalis kogu pandeemia vältel – just nimelt kohapeal. Täpselt sama taotleme ju tegelikult haridusvaldkonnas laiemalt, eeskätt alg- ja põhikoolides.

Ma arvan, et viide hariduse tasemele, kvaliteedile on igati põhjendatud, sest puhtalt loogika põhjal, aga ka haridusvaldkonna inimestega suhtlemise tulemusena on näha, et tõenäoliselt on selline mõistlik distantsõpe, mille käigus inimene on võimeline omandama laias laastus sama mahu kui kontaktõppes, on tehtav ikkagi gümnaasiumiastmes, parimal juhul põhikooli lõpuastmes, ka ülikoolides, kus videoõpet on niikuinii väga palju juba varem kasutatud. Aga kindlasti ei ole see tehtav alg- ja põhikoolis ega ka valdava osa erivajadusega laste puhul, see ei ole tegelikult reaalselt tehtav. Koju jäämine, eriti siis, kui see periood muutub pikemaks, võib ühest küljest, nagu te viitasite, põhjustada hariduses mahajäämust, aga kui räägime erivajadusega lastest, siis on tegelikult tegemist oluliselt laiema probleemide ringiga.

Esmane eesmärk on tagada õppetöö jätkumine. See on ka põhjus, miks me oleme alustanud erinevaid piiranguid ja astunud erinevaid samme just nimelt riigi tasandil selgelt väljaspool haridust ja tervisevaldkonda, just nimelt seal, kust on lihtsam kokku tõmmata – olgu see meelelahutus, öine alkoholimüük, reisimine, suuremad üritused. Me ei läinud seda teed, nagu tuli minna kevadel, kui teadmatus oli märksa suurem, isikukaitsevahendite varu väiksem ja riskide täpne hindamine oluliselt keerulisem.

Urmas Espenberg, palun!

Lugupeetud spiiker! Hea minister! Kuidas sa hindad Sotsiaalkindlustusameti tööd diabeeti põdevatele lastele puudeastme määramisel? Oled sa sellega rahul?

Ma arvan, et Sotsiaalkindlustusamet teeb igapäevaselt päris palju päris head tööd. Nende valdkond on väga lai, nad tegelevad nii eakate küsimustega, pensionite küsimustega, vanemahüvitise küsimustega, peretoetuste küsimustega, ohvriabiküsimustega kui ka tõesti puudega inimeste toetamisega. Kindlasti on Sotsiaalkindlustusametil ka selles küsimuses n-ö õppekohti. Mul on väga hea meel, et oleme vahepeal suhelnud Sotsiaalkindlustusameti juhi Egon Veermäega ning lähiajal – peast ütlen, 9. oktoobril – toimub kohtumine Sotsiaalkindlustusameti esindajate ja just nimelt valdkondlike arstide esindajate vahel. Ma pean antud juhul silmas perearste, lastearste. Igaks juhuks ütlen täpse loetelu, muidu ma eksin ja protokolli läheb valesti: Eesti Endokrinoloogia Selts, Eesti Lastearstide Selts, Eesti Perearstide Selts, Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliinik, MTÜ Diabeedispetsialistid. Nemad on hetkel kutsutud 9. oktoobril Sotsiaalkindlustusameti ja Sotsiaalministeeriumiga toimuvale kohtumisele, mille eesmärk on käia üle just nimelt esimest tüüpi diabeediga laste puude tuvastamise korraldus ja leppida kokku ühesed reeglid, et ei tekiks skisofreenilist olukorda, kus ühes valdkonnas töötav arst arvab ühtemoodi, teises valdkonnas töötav arst teistmoodi. Sotsiaalkindlustusamet ise on seal tegelikult mõnes mõttes kahevahel. Amet peab ju tuginema oma ekspertarstide otsusele, aga kui ekspertarstide hinnangud lahknevad näiteks vastava valdkonna seltside hinnangutest, nagu enne viitasin, siis tekib arusaadavalt küsimusi. Mõistlik on need küsimused meditsiinivaldkonna inimestel omavahel laua taga rahulikult läbi rääkida ja neis kokku leppida, et ükski laps ega pere ei jääks selliste hammasrataste vahele.

Urmas Kruuse, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Teid puldis kuulates jääb mulje, et kõik on kõige paremas korras ja midagi muutunud ei ole, kaasa arvatud puude raskusastme määramisel. Aga mida te ütlete nendele lapsevanematele, kes on televisiooni vahendusel väljendanud oma muret ja toonud näiteid, kuidas nad peavad igal öösel oma lapsega tegelema? Nüüd, kui seda puude raskusastet on muudetud, küsivad nad, kas see on karistus nende pingutuse ja töö eest. Rääkimata sellest, et kaduda võivad teenused, mis varasema puudeastmega kaasnesid. Kui viitame kohalikele omavalitsustele, siis tegelikult tuleb ju tunnistada, et võib juhtuda nii, et osa inimesi jääb sõltuvalt sellest, kus omavalitsuses nad elavad, teatud toest ja teenustest ilma – lähtuvalt ka sellest, kui suur on nende sissetulek. Mida te nendele peredele ütleksite? Miks on neil tekkinud selline tunne, kui teie arvates on kõik parimas korras?

Tänan küsimuse eest! Ei, ma pole öelnud, et kõik on parimas korras. Ma olen varasematele küsimustele vastates korduvalt rõhutanud, et on mitmeid kohti, kus on arenguruumi. Ja see on ka põhjus, miks me esitame valitsusele vastava memorandumi – just nimelt selleks, et erivajadusega laste tugisüsteemi paremaks muuta. Kui ma arvaks, et kõik on parimas korras, siis me seda ju ei teeks.

Mis puudutab lapsevanemaid, siis nagu ma viitasin, kuulub minu siiras lugupidamine ja austus kõigile lapsevanematele, kes kasvatavad puudega lapsi. Ka lapsevanematele laiemalt. Ma arvan, et see töö, mida nemad teevad, väärib kindlasti oluliselt rohkem tunnustust, kui riik ja kohalik omavalitsus suudavad täna pakkuda. Kindlasti oleme siin pigem meie need, kes peavad edasi liikuma ja rohkem panustama ja pühenduma. Ja kindlasti ei tohi jääda muljet, et mõne lapsevanema panus saab kuidagimoodi karistatud – sa viitasid karistusele – või et selle võrra riigi või kohalike omavalitsuste tugi väheneb. Sedasi kindlasti ei tohi olla.

Ja sellele viitasin ma ka, et täna on puude raskusaste tuvastatud tõesti kõigil esimest tüüpi diabeeti põdevatel lastel. Valdaval osal neist on raske, mõnel sügav ja osal keskmine puue. Täpsemalt, keskmine puue on 26, raske 552 ja sügav 4 lapsel. See peegeldabki just nimelt seda, et riik pakub puudetoetuste, täiendavate puhkepäevade ja erinevate teenuste kaudu omalt poolt tuge, ning loomulikult peavad seda tegema ka kohalikud omavalitsused. Siin näen ma pigem vajadust seda tuge laiendada. Viitasin haigekassa muudatustele, mis on plaanis heaks kiita, ja ettepanekutele, mis me valitsusse viime, et kindlasti ei tehtaks riigi või kohalike omavalitsuste panuses järeleandmisi.

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab fenüülketonuuria diagnoosiga laste olukorda. Ütlen lihtsalt seletuseks, et need on inimesed, kes on sündinud eluaegse ainevahetushäirega, ja seda haigust on võimalik kontrolli all hoida ainult terve elu kestva ravitoitumisega. Nagu me varemgi siin saalis seda teemat oleme käsitlenud, siis olgu öeldud, et Eestis selleks ravidieediks sobivaid toiduaineid ei valmistata. Kui kevadel tekkis eriolukord ja kriis ning piirid sulgusid, siis need inimesed, pered jäid väga raskesse seisu. Ma tean, et nad on pöördunud valitsuse poole ettepanekuga, et need toiduained, mida pered selle haiguse kontrolli all hoidmiseks vajavad, lülitataks kriisivarude hulka. Kas te oskate öelda, et kui nüüd viiruse olukord peaks halvemaks muutuma ja taas tekkima olukord, et piirid sulguvad, siis kas meie praegune varustatus on parem? Kas need pered saavad tunda ennast kindlalt, et nad ei jää hätta?

Suur tänu küsimuse eest! Jah, seda ettepanekut ma igal juhul toetan – riik peab oma varude planeerimisel looma varude agentuuri ja arvestama sellega, et toidul ja toidul on vahe. Asi, mis ühe inimese jaoks on toit, võib teise jaoks olla eluohtlik. Nii et loomulikult peab varude loomisel võtma arvesse ka erisuguste harvikhaigustega lapsi ja nende peresid laiemalt. Kui te küsite, kas täna on varuks piisav kogus eritoitu, siis minule teadaolevalt sellist varu loodud ei ole. Mul oleks hea meel, kui ma antud juhul eksiksin, aga vastan teile praegu oma olemasolevate teadmiste pinnalt. Me oleme loonud vastava toetuse, nagu te teate, et oleks võimalik toetust määrata ilma puudeastet tuvastamata ehk ennetada puude teket – et ei tekiks olukorda, kus toetust saavad inimesed siis, kui tervis on juba oluliselt kahjustunud. Ma arvan, et see on väga õige praktika, ja nagu viitasin, peame õigeks seda tegelikult laiendada. Aga teie küsimusest ajendatuna küsin ma selle majja jõudes taas üle. Varude loomisel on tõesti silmas peetud seda, et oleks pikemaajaliselt – mitte ainult eriolukorra ajal, vaid ka mis tahes muus olukorras – tagatud erinevate toitumisvajadustega inimestele piisav varu, kas siis meditsiini- või sotsiaalhoolekandesüsteemi kaudu või Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi alla loodava varude agentuuri kaudu.

Kert Kingo, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Nende esimest tüüpi diabeeti põdevate laste puhul, kellele puudeastet ei ole määratud, on kaotatud toetus, tugiteenused ja vanema lisapuhkepäevad. Seetõttu ma küsin, kas riigi arvates on selline laps piisavalt vastutus- ja kohusetundlik, et vastutada ise oma elu ja tervise eest, ilma kõrvalise abita. Pean siin silmas näiteks õigeaegset süstimist ning süsivesikute, valkude ja rasvade õiget arvestamist ehk õiget iseseisvat toitumist.

Tänan küsimuse eest! Vastan taas kord, et 31. augusti 2020. aasta seisuga on kõigil esimest tüüpi diabeeti põdevatel lastel puude raskusaste tuvastatud, ükski nendest lastest ei ole puudestaatusest ilma jäänud. Ehk vastus on see, et kindlasti ei oleks õige olukord, kus nad osaliselt peaksid jääma ilma vajaliku toetuse ja teenuseta, ning sellist olukorda hetkel ka ei ole. Kogu see küsimusepüstitus, debatt on tõesti alanud sellest, et ühe konkreetse juhtumi puhul tehti vastav otsus, mis tänaseks on üle vaadatud ja puudeaste tuvastatud. Ma arvan, et seni, kuni meil pole alternatiivset toimivat süsteemi, nagu siin saalis sai enne kirjeldatud, ei ole õige seda praktikat muuta. Ja nagu ma viitasin, tulevad 9. oktoobril kokku eri valdkondade arstid ja Sotsiaalkindlustusameti ekspertarstid, et selline kindlustunnet pakkuv lahendus ühiselt kokku leppida ja neile peredele, taotlejatele välja pakkuda, et ei tekiks olukorda, kus me peame hakkama neid olukordi lahendama kohtu või muude vaidlusmehhanismide kaudu.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea minister! Lapse või pere jaoks sobiva abi pakkuja, see aitaja ja märkaja, on tegelikult lõpuks ju kohalik omavalitsus. See, kus praktika on muutunud, see kõik võib olla täiesti õige – aga kuidas see teadmine nüüd kohalikesse omavalitsustesse jõuab? Kas kohalikele omavalitsustele on tehtud juhendmaterjal või on neile pakutud koolitusi või on plaanis seda teha? Kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajad enamasti ei ole meditsiinilise haridusega, sõna "fenüülketonuuria" ei pruugi neile midagi öelda. Esimest tüüpi diabeedi puhul võib olla teadmine ajakirjandusest loetu tasandil. Kui nad on harjunud otsuseid tegema, näiteks sotsiaaltransporti või tugiisikut määrama, puude olemasolu põhjal, siis kuidas me kindlustame, et kui lapsel puuet ei ole, siis julgetakse teha kaalutlusotsusi?

Aitäh küsimuse eest! Põhimõtteliselt oli küsimuses pool olukorra kirjeldust ja sellega olen ma nõus, et olukord selline on. Loomulikult, Eestis on 79 kohalikku omavalitsust. Me ei saa eeldada, et mõnel väikesaarel või väga väikese elanike arvuga omavalitsusel oleks võimekus hinnata kõikvõimalike meditsiiniliste diagnooside või puude tuvastamise aluseks olnud või mitte olnud haiguste või tervisemurede puhul teenusevajadust. Ühest küljest me loomulikult soovime sinna suunda liikuda, et omavalitsused oleksid võimekamad ja tugevamad, aga me peame arvestama sellega, et need erinevused jäävad kindlasti ka tulevikus alles, kui me just ei tee n-ö uut haldusreformi, mille käigus moodustataks oluliselt suuremad omavalitsused. Aga see on juba pikemaajalisem teema.

Ka minu tähelepanek Sotsiaalministeeriumi inimestele on olnud see, et isegi kui me ütleme – ja ma arvan, et see ongi õige –, et puudeastme puudumine või selle olemasolu ei tohi olla automaatseks teenuse saamise või sellest ilmajäämise kriteeriumiks – eeskätt ei saa see olla ilmajäämise kriteeriumiks, ma rõhutan –, siis on arusaadav, et üsna paljud kohalikud omavalitsused, kes mõnes mõttes asjaajamise lihtsuse huvides ja teisest küljest ka ilmselt soovist korrektselt käituda, lähtuvad puudeastme olemasolust ning pakuvad just selle alusel vastavaid teenuseid ja tuge. Ehk teisisõnu, kui me hakkame seda süsteemi muutma – mida, nagu ma viitasin, on võimalik teha järk-järgult ja kindlasti nii, et keegi hammasrataste vahele ei jääks –, siis tuleb kindlasti välja mõelda ka see osa, kuidas pakkuda hindamissüsteemi just nimelt nendes piirkondades, kus ei ole võimalik ega adekvaatne eeldada, et sotsiaaltöötaja või konkreetse omavalitsuse ametnik omaks piisavat pädevust, kogemust ja, mis seal salata, ka piisavalt lapsi, et indiviidi- või juhtumipõhist hindamist pakkuda. Seal on vaja teha koostööd kas maakondlike keskustega või tuua muul viisil omavalitsusse eksperditeadmist. Ja ma arvan, et seni ei saa ühelegi omavalitsusele – just eeskätt väiksemale omavalitsusele – ette heita seda, kui ta lähtub otsustamisel puudeastme olemasolust. See oli lühivastus.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma olen omamoodi tõeotsinguil. Nimelt väitis Sotsiaalkindlustusameti erihoolekande ja rehabilitatsiooni talituse juhataja Helen Tähtvere "Ringvaate" otse-eetris, et üheltki esimese tüübi suhkruhaigust põdevalt lapselt pole puudeastet ära võetud, küll on seda muudetud kergemaks, kuid keegi pole jäänud puudeastmeta. Pärast seda ilmus selle saatelõigu kohta aga Eesti Ekspressis lugu, mille järgi lapsevanem Kristi Peegel oli seda väidet imestusega kuulanud ning saatnud Eesti Ekspressile kaks otsust, mis tõestasid vastupidist. Küsimus on selline: kuidas kommenteerite neid kahte vastuolulist seisukohta?

Tänan küsimuse eest! Konkreetne olukord on see, millele ma enne viitasin, et on tõesti olnud üks juhtum, kus algselt puude raskusastet ei tuvastatud, tänaseks on see otsus ringi tehtud. Ma pean seda õigeks, kuna täpsema info ja teadmiste pinnalt peamegi me kõik, kaasa arvatud ametnikud ja tervishoiusüsteem, suutma oma otsuseid uuesti üle vaadata. Vastuolu oligi siin ilmselt selles, et Sotsiaalkindlustusameti esindaja pidas silmas seda, et praegu, käesoleval hetkel ei ole ühtegi sellist puudega last, kellel puude raskusastet tuvastatud ei oleks. Aga sõnastuslikult oli tõesti võimalik nii küsida, sest kuna varasemalt oli selline otsus tehtud, mis, nagu viitasin, on tänaseks ära muudetud, siis ajutiselt selline olukord eksisteeris. See on võib-olla täpne kirjeldus. Ma arvan, et ühest küljest on see kommunikatsiooniviga ehk oma sõnakasutuses tuleb olla väga täpne. Ja teisest küljest viitan ka sellele, et loomulikult tekitas see üksikotsus toona nii lapsevanemates kui ka laiemalt selles kogukonnas pahameelt ja arusaamatust ning on hea ja õige, et see on tänaseks üle vaadatud ja ära muudetud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Seoses Sotsiaalkindlustusameti-poolsete ümberkorraldustega, mistõttu Sotsiaalkindlustusamet tõlgendab nüüd seadust teistmoodi, on diabeedihaigete laste vanemad pöördunud mulle teadaolevalt juba kohtusse. Miks peavad haigete lastega pered kohtusse pöörduma? Kas see on Sotsiaalministeeriumi ja Sotsiaalkindlustusameti uus praktika, et teha inimeste elu keerulisemaks, kui räägime siin lastest, kellel on niigi raske, ja nende vanematest? Kui nüüd kohus tuvastab, et diabeedihaigete laste ja nende vanemate õigusi ongi rikutud, siis kes vastutab?

Tänan küsimuse eest! Mulle teadaolevalt hetkel see konkreetne asi kohtuvaidluse staadiumis ei ole. Seda otsust on vist muidugi võimalik vaidlustada ehk et konkreetselt me räägime küll puude astme määramisest, aga mitte sellisel raskusastmel, kui ta varasemalt oli. Ma arvan, et seda ei ole õige kohtus lahendada. Ma arvan, et õige on see, millele ma ka enne viitasin, et 9. oktoobril ehk lähiajal kohtuvad SKA ekspertarstid valdkondlike erialaseltsidega, kuhu on kaasatud tervisevaldkonna mõttes just nimelt sõltumatud, kõrvalt hindavad eksperdid. Ühiselt on võimalik kokku leppida ja läbi rääkida, kuidas peaks esimest tüüpi diabeeti põdevate laste puhul puude tuvastamine edaspidi toimuma, et ei tekiks olukorda, kus keegi peab hakkama otsuseid vaidlustama Sotsiaalkindlustusameti enda mehhanismide toel või siis kohtu kaudu, mis minu arvates on lapsevanema ja lapse seisukohalt kindlasti täiesti põhjendamatult koormav ja keeruline. Ja loomulikult ei ole ka riigi, Sotsiaalkindlustusameti ja Sotsiaalministeeriumi vaates selline olukord mõistlik, soositud, soovitud ega muul viisil toetatud. Me soovime, et lapsed, eriti puudega lapsed ja nende vanemad saaksid riigilt ja kohalikelt omavalitsustelt aasta-aastalt üha rohkem tuge nii teenuste kui ka toetuste näol. See on kindlasti praktika, mida ma ka sotsiaalministrina toetan ja taotlen.

Signe Riisalo, palun!

Hea juhataja! Hea minister Tanel Kiik! Kui kogu seda asja kõrvalt vaadata, siis jääb selline kummaline mulje. Diabeedilaste mured ja puude määramine ei ole tegelikult alles nüüd tekkinud, see probleem oli juba enne eriolukorda. See, kui te ütlete, et tänaseks on kõigile puue määratud – no võib-olla madalam puudeaste –, on nagu äraspidine protsess. Puue ei ole eesmärk, vaid abi on eesmärk. Ja iseenesest on Sotsiaalkindlustusameti selline käitumine, et puuet mitte määrata, eeldusel et abi tuleb kohalikest omavalitsustest, põhimõtteliselt täiesti mõistetav. Ainult et seda abi ei tulnud kohalikust omavalitsusest. Kuidas te kommenteerite seda, et tegelikult toimetas Sotsiaalkindlustusamet ju n-ö õigesti, aga süsteemi teine osapool ehk kohalik omavalitsus jättis oma tegevuse tegemata? Ja nüüd te ministrina ütlete, et kõik need SKA otsused on siis, ma saan aru, üle vaadatud ja kõigil on puue ja elu läheb rõõmsalt edasi. Natukene kummaline on seda vaadata.

Tänan küsimuse eest! Nagu viitasin, oli see üks konkreetne otsus, mitte kõik otsused. Oli üks otsus, mis puudutas toona puude tuvastamata jätmist ja mille lapsevanem hiljem vaidlustas, nii et puue siiski tuvastati. Ülejäänud juhtudel on puude raskusaste tuvastatud kõigil taotlejatel. Ma ei arva, et siin on süüdi üks või teine riigi või kohaliku omavalitsuse osapool mustvalgel kujul. Pigem on küsimus selles, et on toetusi ja teenuseid, mida saab pakkuda riik, ning neid, mida saab pakkuda ja peabki pakkuma kohalik omavalitsus. Ma arvan, et põhjendatud ongi, et abi pakuvad mõlemad. Ma kindlasti ei taha öelda seda, et konkreetsel juhul oleks pidanud kohalik omavalitsus võtma kuidagimoodi üle riigi või lapsevanema rolli, mis puudutas just nimelt selle lapse toetamist ja aitamist. Ma arvan, et seda antud juhul tõenäoliselt – juhul, kui SKA ekspertarstid on nii hinnanud – ei olnudki võimalik muul viisil kui puude raskusastet tuvastades teha. Ehk et see tagas talle nii toetuse, rahalises mõttes, kui ka vajalikud teenused. Pikas plaanis me loomulikult tahame võimalikult palju teenuseid pakkuda sõltumata puude raskusastmest, aga ma arvan, et konkreetse kaasuse puhul, olemata tervisevaldkonna ekspert, pean ma õigeks SKA otsust puue tuvastada. Seda enam, et see on tehtud ekspertarstide enda hinnangute põhjal ja see on praktika, mida on kasutatud ka ülejäänud esimest tüüpi diabeeti põdevate laste puhul. Nii et siin ma kohalikke omavalitsusi ei süüdistaks, pigem näen võimalikku arenguruumi mõlemal, nii riigil kui ka kohalikel omavalitsustel.

Merry Aart, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Küsin arusaamiseks vajaduspõhise tugisüsteemi kohta. Millises seisus see hetkel on? Kas see tugisüsteem tagab, et haigete lastega pered ei jää vajalikust – võib-olla oleks õigem öelda õiglasest – tugiteenusest edaspidi ilma? Ja kas nende suhtes, kes on jäänud teenustest ebaõiglaselt ilma, õiglus mingil moel taastatakse? Mida te arvate?

Aitäh küsimuse eest! Kui te küsite, kas Eestis on lapsi või ka täiskasvanuid, kes on jäänud ilma vajalikest teenustest, siis kahjuks on vastus kindlasti jah. Meil ei ole mõtet siin ennast peita või petta, loomulikult on see meie valdkonnas pidev probleem. Ühest küljest on see alarahastatuse ja inimressursi küsimus: tihtipeale ei ole piisavalt palju tugiisikuid, sotsiaaltöötajaid, ka lastekaitsjaid, laiemalt sotsiaalvaldkonna teenuse osutajaid, puudutagu see rehabilitatsiooni või muud tervisevaldkonda. Loomulikult on nii riigil kui ka kohalikel omavalitsustel vaja siia lisaressurssi suunata. See on miski, mida minu arvates tuleb tegelikult igal valitsusel jõudumööda teha, sõltumata sellest, kas meil on parasjagu majanduslikult paremad või halvemad ajad. Need on ka taotlused, mida me oleme esitanud nii riigieelarvele kui ka Euroopa Liidu vahenditele. Läbirääkimised hetkel käivad, nagu te hästi teate, lõplikke numbreid me veel ei tea.

Nii et mina kindlasti ei võta endale sellist eksitavat rolli, väites, et kõik Eesti inimesed, kes on abi taotlenud, on seda ka saanud. Kahjuks nad seda saanud ei ole. Kindlasti peab meie eesmärk olema, et kõik, nii lapsed kui ka täiskasvanud, saaksid abi. Ja loomulikult on eriti raske see, kui teenuse või toeta jäävad kõige nõrgemad ehk raske ja sügava puudega lapsed ja nende vanemad või erivajadusega inimesed laiemalt. See on koht, milles Eesti eri maakondades ja eri asutustes, eri kohalikes omavalitsustes on arenguruumi veel päris palju, võib isegi öelda, et üüratult. Kui vaatame seda taset, kuhu tahaksime jõuda – võrdleme ennast tihti Põhjamaade või muude heaoluühiskondadega –, siis näeme, et sotsiaalvaldkond on üks koht, kus Eesti riik on, mis seal salata, selgelt maha jäänud.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab seda olukorda, kui koolid peaksid uuesti minema distantsõppele. Kas te teete Haridus- ja Teadusministeeriumiga koostööd? Eelmine kord, kui koolid läksid distantsõppele, olid vanemad kodus ja said puudega lastega tegeleda. Aga mis juhtub nüüd, kui koolid lähevad distantsõppele ja vanemad on tööl? Mis nendest puudega lastest siis saab?

Tänan küsimuse eest! Meie Sotsiaalministeeriumis peame kindlasti õigeks ja mõistlikuks seda, et kui me läheme kooliõpet laiemalt ümber korraldama, siis loome vajalikud erisused, täpselt nii, nagu on lasteaiateenuse puhul, samamoodi ka erivajadusega laste puhul. Me ei saa kõiki lapsi ühtviisi kaugõppele suunata. Kui see vajadus tekib, siis tuleb loomulikult pakkuda sarnast toetusmehhanismi, aga nagu siin juba viidati, ei taga see hariduslikus mõttes vajalikku tuge. Teine variant on see, et neile õpilastele tuleb tagada ligipääs haridusele tavapärase kontaktõppe vormis. Kui me räägime puht arvuliselt, siis kindlasti ei ole tegemist sellise hulgaga, mis epidemioloogiliselt ehk viiruse leviku seisukohalt mingisugust kõrgendatud riski omaks, aga nende inimeste, nende lapsevanemate jaoks on see kindlasti ääretult oluline. Nii et meie esimene ja ka teine eelistus on see, et jätkuks tavaõpe. Ja loomulikult teeme koostööd Haridus- ja Teadusministeeriumiga.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Sattusin vaatama seda saadet, mida kolleeg Urmas Kruuse mainis. Sealt tuli selgelt välja, et diabetes'e diagnoosiga laste vanematel lasuvad sisuliselt kui mitte kvalifitseeritud arsti, siis vähemalt õe ülesanded oma lapse eest hoolitsemisel. Kas sellisel juhul ei oleks mõistlik tagada neile vanematele ligipääs oma lapse e-tervise andmetele, ja mitte ainult ligipääs, vaid ka võimalus ise selles keskkonnas sissekandeid teha, sest komisjon, kes puude üle otsustab, ei saa ju teha kvalifitseeritud otsust, kui lähteinformatsiooni ehk sissekandeid ei ole? Ma tunnistan, et olen võhik selles tehnilises küsimuses, kuidas seda tehakse. Aga kas niiviisi ei võiks teha?

Tänan küsimuse eest! Ega tegelikult neid otsuseid ei tehtagi pelgalt tervise infosüsteemi andmete põhjal. Inimesel ongi võimalik – ja see on ka mõistlik – edastada Sotsiaalkindlustusametile täiendav info selle kohta, mis on need tegevused, mis on need toimingud ja mis on need olukorrad, kus tema laps on olnud, ning millist tuge on pidanud lapsevanem pakkuma. Seda Sotsiaalkindlustusamet inimestelt ka küsib, ehk et kui ei olegi tervise infosüsteemi põhjal võimalik olukorda hinnata ja puuet vastavalt taotlusele tuvastada, siis küsitakse täpsemaid andmeid ja neid loomulikult ka arvestatakse. Ma enne viitasin, et kui räägime konkreetselt esimest tüüpi diabeediga lastest, siis ma loodan, et tervisesüsteem leiab hea ja mõistliku lahenduse, pakkudes Sotsiaalkindlustusametile välja ühetaolise praktika kohaldamise. 9. oktoobril toimub kohtumine, kus osalevad Eesti endokrinoloogid, lastearstid, perearstid, Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliinik ja MTÜ Diabeedispetsialistid, kes kõik on sõltumatud kõrvalthindajad ning kellest osa on täna ka ju Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühingu juhatuses, kui ma ei eksi. Nii et sellele kohtumisele on kaasatud ka just nimelt sihtrühma katusorganisatsiooni esindaja. Ma loodan, et jõutakse mõistliku kokkuleppe ja mõistliku arusaamani ning et kõik osapooled ehk nii lapsed, lapsevanemad kui ka Sotsiaalkindlustusamet saavad selguse, milline on siin õige, mõistlik ja lapsi toetav praktika.

Hele Everaus, palun!

Austatud eesistuja! Austatud minister! Suur aitäh teile vastamast väga tõsistele küsimustele! Ma saan aru, et ka te ise olete päris murelik. Ei puuduta see ju ainult diabeediga lapsi, see küsimus puudutab ka noorukeid ja mida aeg edasi, seda rohkem kroonilise haigusega inimesi. Aga jäägem siin laste juurde. Samuti ei ole probleemiks ainult diabeet, vaid ka kaasasündinud veritsushaigused, rasked pahaloomulised kasvajad. Minu küsimus on järgmine: missugused on teie konkreetsed sammud, et oma haldusalas ja sellega n-ö tihedat koostööd vajavates omavalitsustes kõik need küsimused konkreetselt lahendada? Me võime jääda kirju kirjutama, jutte rääkima ja intervjuusid andma, aga meil oleks vaja konkreetseid samme täna ja kohe, sest seda vajavad need lapsed ja nende vanemad.

Suur tänu küsimuse eest! Olen täiesti nõus. Me oleme korraldanud väga palju kohtumisi Eesti Linnade ja Valdade Liiduga, oleme teinud koostööd konkreetse valdkonna esindusorganisatsioonidega kui ka tervisevaldkonna organisatsioonidega, samuti Sotsiaalkindlustusametiga. Ja loomulikult, kui me läheme valitsusse konkreetsete ettepanekutega muuta laste tugisüsteemi, siis on kohalike omavalitsuste kaasamine ja nendega kokkulepete tegemine, aga ka juriidiliselt selguse loomine ülioluline. Võib-olla on peamine murekoht see, millele ma enne viitasin, et seaduse mõistes on kohalik omavalitsus ühetaoline, aga päriselus on meil omavalitsusi, millest väikseimas on elanikke sadakond ja suurimas 440 000. Seega on arusaadav, et ülesannete panemine ja rollijaotus peab olema läbi mõeldud – on kohti, kus riik peab pakkuma tuge just nimelt eksperditeadmistega või siis looma mingisuguse maakondliku hindamisvõimaluse, et ei tekiks olukorda, kus ühes Eestimaa otsas hinnatakse konkreetse diagnoosiga lapse vajadusi ühtemoodi ja teises omavalitsuses tehakse sama olukorra puhul hoopis teistpidine otsus. Ma arvan, et see on ühest küljest laste võrdse kohtlemise küsimus ja teisest küljest ka õigusselguse küsimus.

Kindlasti on siin veel palju kohtumisi ees nii katusorganisatsioonidega, Eesti Linnade ja Valdade Liiduga kui ka omavalitsustega. Kui ma olen eri maakondades, kõigis Eesti maakondades, peetud kohtumistel käinud, siis on tegelikult alati just sellised sotsiaalvaldkonna küsimused, arusaadavalt ka mu töö iseloomust, olnud üheks peamiseks teemaks, mida oleme arutanud – et mis on need murekohad, mõttekohad. Ja ma pean siin kohalikke omavalitsusi tunnustama, et nad igal juhul mõistavad seda olukorda, mõistavad selle probleemi tõsidust ja seda kohustust, mis nendel lasub. Samal ajal me kõik teame, et Eesti on vananeva rahvastikuga riik. Puudega inimeste osakaal kasvab, kuid tervena elatud aastate hulk kahjuks samas tempos ei liigu. Tegelikult toimub ju ka rahvastiku koondumine: noorem elanikkond koondub eeskätt Tallinna ja Harjumaa ringi, ka Tartu piirkonda, seevastu eakam ja tihti rohkem abi vajav elanikkond jääb suurematest keskustest just nimelt väljapoole. See tähendab seda, et nendel omavalitsustel tekib topeltkoormus – maksumaksjate tulubaas kahaneb ja samal ajal abivajajate osakaal kasvab. Seda peab vaatama ka riigi poolt kohalike omavalitsuste raha n-ö ringijagamisel. See on minu palve ja soovitus kõnejärjekorras ootavale minister Jaak Aabile kindlasti seda arvesse võtta.

Aitäh, hea minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Järgmisena avan läbirääkimised, kõnepuldist 5 + 3 minutit. Esimesena palun siia Riina Sikkuti.

Aitäh, hea esimees! Head kolleegid! Väga hea meelega võtan need teemad kokku, aga tegelikult rõõmustada ei saa. Ei kummagi teema puhul. Võtame kõigepealt diabeedilapsed. See demonstreerib tegelikult jälle seda, kuidas Eesti sotsiaalhoolekandes saavad abi need, kes enda eest võitlevad. Kui on hästi organiseeritud vanemate rühmitus ja kui nõutakse õigusi, siis jääb puudeaste alles. Aga kas me teame, kas on ka selliseid lapsi – teatud diagnoosiga lapsi –, kes on varem puudeastmest ilma jäänud või jäävad ilma, said kergema puude, ei saa vajalikku tugiisikut, sotsiaaltransporti või puudetoetust? Me ei tea seda. Võimalik, et neid on, aga nad lihtsalt ei tee häält, nad ei võitle enda eest. Meie ülesanne on ikkagi nii siin saalis, ministeeriumis, Sotsiaalkindlustusametis kui ka kohalikes omavalitsustes jõuda just nendeni, kellel vajadus on olemas, aga kes ei jaksa enda eest võidelda.

Ja teine teema, mis puudutab viiruse levikuga koolides õppe korraldamist, erivajadustega laste õppe korraldamist, võimalusel nende kojujäämist, nende vanematele kodusoleku hüvitamist, siis seda kõike arutasime me kevadel ja arutame ka täna, aga tegelikult on meil plaani vaja. Nakatunute arv kasvab nii kiiresti, et meil on lahendust vaja võib-olla juba järgmisel nädalal. Mida me siis teeme? Kui meie midagi ei tee, siis selle koorma, selle kahju kannavad ikkagi erivajadustega lapsed ja nende vanemad, kes peavad olude sunnil ise need otsused vastu võtma, ilma et neil oleks olemas tugi või suunis selleks, kuidas oleks nende jaoks sobiv käituda. Aitäh!

Aitäh! Tundub, et rohkem kõnesoovi ei ole. Kas minister soovib veel sõnavõtuga esineda? Ei soovi. Siis ma tänan. Lõpetan selle päevakorrapunkti käsitlemise.

Läheme edasi järgmise punkti juurde: minister Jaak Aab annab meile ülevaate avaliku teenistuse 2019. aasta aruandest. Aga enne seda meenutan teile meie protseduure. Kõigepealt ministri ettekanne 20 minutit, iga Riigikogu liige võib esitada ühe suulise küsimuse, mille pikkus on üks minut, ja selle järel on läbirääkimised nagu ikka. Riigihalduse minister Jaak Aab on kõnetooli jõudnud ja palun, annangi sõna teile!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on au teile tutvustada avaliku teenistuse 2019. aasta aruannet, mis sisaldab olulisemaid personalinäitajaid ja arengusuundasid. Avaliku teenistuse aastaraamat, nagu me selle aruande kohta ütleme, on kättesaadav Rahandusministeeriumi veebisaidil ja tõenäoliselt ka Riigikogu dokumendihalduses. Seal on muidugi väga palju numbreid, väga palju graafikuid, väga palju iseloomustavat materjali, kuidas erinevates avaliku sektori ja valitsussektori valdkondades need numbrid on muutunud eelmisel aastal, 2019. aastal võrreldes nii 2018. aastaga kui ka varasemate aastatega. Seal on päris hea ülevaade.

Minu ettekanne keskendub eelkõige avalikule teenistusele ja seda ma käin siin igal aastal teile tutvustamas, sellepärast, et see on üks riigihalduse ministri kohustus ja ka võimalus Riigikogule seda valdkonda tutvustada. See puudutab ka riigi ja kohalike omavalitsuste ametiasutuste teenistujaid, kuid lühidalt annan ülevaate ka kogu avaliku sektori töötajate arvust ja tööjõukuludest. Avaliku teenistuse osakaalu paremaks mõistmiseks käsitlen sissejuhatuseks ka valitsussektori töötajate arve.

Avalik sektor jaguneb valitsussektoriks ja muuks avalikuks sektoriks. Valitsussektor koosneb omakorda kolmest alasektorist: keskvalitsusest, kohaliku omavalitsuse üksustest ja sotsiaalkindlustusfondidest. Muu avaliku sektori alla kuuluvad riigi ja kohaliku omavalitsuse osalusega kaupu tootvad ja teenuseid pakkuvad ettevõtted, näiteks aktsiaseltsid Eesti Energia ja Tallinna Lennujaam, aga ka Eesti Pank. Avalikus sektoris tervikuna töötas 2019. aastal 132 333 töötajat. Kuigi inimeste arv kasvas 0,08% võrra, on oluline välja tuua, et alates 2008. aastast on avaliku sektori töötajate arv vähenenud 9%. 2019. aastal moodustas avalik teenistus, millest ma põhjalikumalt räägin, 27 628 teenistujaga 20,9% avaliku sektori töötajaskonnast. Ja see protsent on sama kui eelneval aastal. 88% avaliku sektori töötajatest on valitsussektoris, kuhu alla kuuluvad keskvalitsus, kohaliku omavalitsuse sektor ja sotsiaalkindlustusfondid. Valitsussektori alla kuuluvad ka riigi ja kohaliku omavalitsuse ametiasutused, koolid, haiglad ja kultuuriasutused.

Avalik teenistus hõlmab valitsussektori asutustest vaid riigi ja kohaliku omavalitsuse ametiasutusi, kus teostatakse avalikku võimu: näiteks ministeeriumid, ametid, inspektsioonid, linna- ja vallavalitsused. Eesti tööhõivest 20–64-aastaste seas moodustas avalik teenistus 4,2%, mis on ka viimasel kolmel aastal suures osas püsinud sama numbri juures. Eesti tööealine elanikkond on viimastel aastatel küll pisut kasvanud, kuid endiselt vähenemistrendis pikas perspektiivis, seetõttu on strateegiliseks eesmärgiks seatud 12%-line valitsussektori töötajate osakaal, mille raames me ka eelmine aasta püsisime. Seitsme aastaga on avalike teenistujate arv vähenenud 7,8%. Samas on oluline märkida, et teenistujate arvu vähenemine on pidurdunud, kuna põhimõtteliselt riigi poolt täidetavate ülesannete hulk ei ole vähenenud. 2019. aastal suurenes avaliku teenistuse personal 59 teenistuja võrra ehk 0,2%. Riigi ametiasutustes suurenes avalike teenistujate arv 54 võrra, kohalikes omavalitsustes viie võrra.

Avalike teenistujate arv on enim kasvanud Kaitseministeeriumi valitsemisalas, kus suurimaks mõjutajaks on Kaitsevägi, aga ka Politsei- ja Piirivalveameti eriteenistused. See on olnud ka selgelt poliitiline prioriteet, et eriteenistujate arvu on kasvatatud. Kui me võrdleme ülejäänud avaliku teenistusega, siis ametnike arv on umbes samavõrra vähenenud, kui on eriteenistuse töötajate arv kasvanud. Kõige rohkem on avalikke teenistujaid vähemaks jäänud Justiitsministeeriumi valitsemisalas, mida on kõige rohkem mõjutanud Tallinna Vangla, Viru Vangla ja Harju Maakohus. Justiitsministeeriumi haldusalas ei saa mööda minna ka probleemist, et väga palju on vakantseid kohti, eriti vanglates. Selles osas tuleb tõsiselt pingutada ja sellele ka edaspidi tähelepanu pöörata.

Avaliku teenistuse töötajaskonnast 22 059 oli teenistuses riigi ametiasutustes ja 5569 kohalike omavalitsuste ametiasutustes. Ligikaudu kolmandiku avalikest teenistujatest moodustasid eriteenistujad, keda oli 2019. aastal Eestis kokku 10 147. Eriteenistujad on politseiametnikud, päästeteenistujad, vanglaametnikud, kaitseväelased jne. Eriteenistujate arv suurenes siis protsendi võrra ehk 112 töökoha võrra. Tervikliku vaate jaoks lisan, et valitsussektoris kasvasid möödunud aastal personali poolest enim kaitse- ja siseministeeriumi valitsemisala, Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Viljandi Haigla. Kõige rohkem vähenes töötajate arv SA-s Innove, Tallinna Tehnikaülikoolis, Tartu Ülikoolis ja Kultuuriministeeriumi valitsemisalas. Ja see on olnud ka viimaste aastate trend. Me teame, et tervishoiuteenuste hulk siiski suureneb aasta-aastalt ja tervishoiuasutustes, haiglates on iga aastaga rohkem töötajaid, mitte vähem töötajaid. Nii et seda peab ka arvestama, kui me siin valitsemissektori numbreid edasi-tagasi arvutame.

Palgakasv on olnud üldturu keskmisest palgakasvust mõnevõrra kiirem, seda paljuski prioriteetsete sihtgruppide palkade konkurentsivõime tõstmise nimel: siseturvalisus, politsei, pääste, ka Kaitsevägi, õpetajad, sotsiaalhoolekanne. Nendes valdkondades on olnud keskmine palgakasv valitsussektoris kiirem kui, ütleme, tavariigiametnikel. Kui kõrvutada Fontese palgauuringus osalenud asutuste palgataset tööturu palgatasemega, siis oli 2019. aastal riigiasutuste kuu põhipalga keskmine mahajäämus üldturu mediaanist 11,7%, sh tippspetsialistidel ja esmatasandi juhtidel keskmiselt 18%. See on sõltumatu uuring, mis näitab väärtuspunktide tasemel erinevate teenistusgruppide palka. Ja see on ka ajalooliselt kogu aeg nii olnud, et erasektor on kõrgemate palkadega ja kindlasti teatud määral on erasektoris palgad kõrgemad seepärast, et seal on ka riskid suuremad. Ja, ütleme, et mingi mahajäämus erasektorist kindlasti peab olema. Alati on küsimus, kui suur. Põhiprobleem on see, et erasektor ja avalik sektor konkureerivad tööjõu pärast tööturul. Ka praegu ma võin nimetada mitmeid valdkondi, kus on tõsine probleem. Mainisin juba vanglaid, mis on võib-olla selline spetsiifiline probleem. Viimasel ajal on tuua ka konkreetne näide minu haldusalast: minu kõige, kuidas ma ütlen, parem planeerija leidis töökoha erasektoris, sest need arendused, kuhu erasektor praegu vaatab, arvestades planeerimist ja keskkonnamõjude hindamist, on väga tugeva surve all. Vaatamata praegustele rasketele aegadele, siiski ka erasektori mitmes lõigus tehakse planeerimistöid. Riigi ametiasutuste keskmine brutokuupalk kasvas 8,3%, sealhulgas kõige kiirem kasv oli siseturvalisuse asutustes ja Kaitseväes, kõige aeglasem põhiseaduslikes institutsioonides ja Riigikantseleis.

Avaliku teenistuse keskmine palk on Eesti keskmisest palgast kõrgem, kuna tööde struktuur ja haridusnõuded on erinevad. Teenistujad on üldiselt kõrgelt haritud, kuna nende töö eeldab kõrget kvalifikatsiooni. 2019. aastal oli kõrgharidusega inimeste osakaal Eesti kõikides hõivatutes 42%. See on siis, kui panna avalik sektor ja erasektor kõik kokku. Samas avalikest teenistujatest oli kõrgharidusega 61% ja omavalitsuse avalikest teenistujatest koguni 80%. Ka see põhjustab teatud erinevuse palgakasvudes. 2019. aastal oli ametnike keskmine brutokuupalk 1848 eurot ja see kasvas aastaga 8%. Riigiametnike palga kasv 8,6% on olnud 1,2% protsendi võrra kiirem palgaturu üldisest 7,4%-lisest palgakasvust. Ja selle võrra on palgapositsioon paranenud just riigisektori poole peal. Kohaliku omavalitsuse ametiasutuste ametnike palga kasv on olnud palgaturu üldisest palgakasvust 2,1% võrra väiksem ehk 5,3%.

Selleks, et avalikku teenistusse oleks võimalik värvata piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu, kes on võimeline pakkuma riigi elanikele kvaliteetset avalikku teenust, tuleb tagada, et avaliku teenistuse palgad ei jääks konkureerivate töökohtade palgatasemest märkimisväärselt maha. Samas ei tohiks avaliku teenistuse palgatase sarnastes tegevusvaldkondades kindlasti olla turuliider. Valitsussektori keskmine 9,9%-lise brutokuupalga kasv oli Eesti keskmisest 7,4%-lisest brutokuupalga kasvust 2,5% võrra kiirem. Aga valitsussektori üldisele palgakasvule avaldas 2019. aastal arvestatavat mõju õpetajate ja kultuuritöötajate palga kasv, samuti palgatõus siseturvalisuse ja sotsiaalhoolekande valdkonnas, mis oli ka keskmisest kiirem, ja IT-asutuste töötajate palga kasv, milleks tõesti ka eelarve koostamisel päris palju raha juurde anti.

Siinkohal tooksin välja, nii nagu ma juba mainisin, et kui võrrelda samaväärse tööga erasektoris, siis ei edesta avaliku sektori palgad erasektori omi, vaid jäävad siiski maha. Ühelt poolt on vajadus leida võimalusi ressursside ja tööjõu optimeerimiseks, teisalt on äärmiselt oluline leida riigipalgale kvalifitseeritud tööjõudu, kes võtmevaldkondades riigi jaoks töötaksid. Vabatahtlik personalivoolavus koondina on alla kriitilise voolavuse määra, kuid kerges tõusutrendis: riigi ametiasutustes 8% ja kohalike omavalitsuste ametiasutustes 10%. Aga mõningates sektorites, näiteks vanglates oli see minu teada 18%.

Avalikus teenistuses viidi läbi 4194 personaliotsingut, mida oli 177 võrra vähem kui 2018. aastal. Kvalifitseeritud tööjõu puudus on valdav kõikides sektorites, mida kinnitab iga viies personaliotsingu luhtumine. Kõige keerulisem on leida sobivaid kandidaate siseturvalisuse asutustes ja Kaitseväes, kus luhtus iga kolmas konkurss. Samuti on probleemiks kandidaatide vähesus ning ligikaudu kolmandikul konkurssidest kandideerib teenistuskohale alla kolme inimese.

Avalike teenistujate vanuseline, sooline ja rahvuslik-keeleline koosseis on läbi aastate olnud stabiilne. Avaliku teenistuja keskmiseks vanuseks on jätkuvalt 43,5 aastat, kuid keskmine vanus on viimastel aastatel ikkagi ka väikses tõusutrendis. Vaadates avalike teenistujate soolist jaotust, siis naisi on veidi rohkem kui mehi. Erandina saab välja tuua eriteenistuse, kus on rohkem nooremaealisi mehi.

Kaks sõna ka palgalõhest, mida me tegelikult nüüd juba teist aastat suhteliselt põhjalikult seirame selles aastaaruandes. Avaliku teenistuse palgalõhe on 6,3%, aga see on üldine palgalõhe. Kui me lähme horisontaalset palgalõhet vaatama, siis see on suhteliselt väike. Kindlasti palgalõhe on jätkuvalt suurem probleem erasektoris, mis seda palgalõhet nii suureks kasvatabki, nagu meile neid numbreid siin ette näidatakse.

Head avalikku teenust saab pakkuda haritud ja professionaalne riigiteenistuja. Selleks, et avalik teenistus ja riigipalgalised töötajad oleksid oma igapäevatöös kompetentsed ja vastuvõtlikud ühiskonna kiiretele muutustele, on vajalik personali kestev ja järjepidev arendamine. Asutuse tasandi koolitusteks kasutati 2019. aastal keskmiselt 1,05% töötasukuludest ja see näitaja on kahjuks viimastel aastatel veidi langenud. Koolituseelarve vähenemine võib tähendada asutustele väljakutset teenistujate arendamisel, kuna käesoleva Euroopa Liidu finantsperioodi vahendite rakendamine lõpeb 2023. aastal ning võimalikeks rahastamisallikateks on eelkõige riigisisesed vahendid. Tänaseks on juba teada, et haldusvõimekuse suunale uuel perioodil Euroopa Komisjon raha ei eralda. Ma räägin just riigi poolest. Kohalike omavalitsuste haldusvõimekuse parandamiseks tõenäoliselt on võimalik ka Euroopa Liidu raha kasutada.

Eesti avalikus teenistuses on olulisteks väärtusteks kompetentsus, usaldusväärsus ja ametnikueetika põhimõtete järgimine. Ametnikueetika nõukogu fookuses on Eesti ettevõtluse toetamine avaliku teenistuse poolt, ametnike õigused ja rahvusvahelistel üritustel osalemise tingimuste korrastamine. Eetilise käitumiskultuuri juurutamiseks jätkusid 2019. aastal kesksed eetika- ja korruptsiooniennetuse valdkonna koolitused, mille fookuses oli ametnike rolli ja huvide konflikt.

2019. aasta avaliku teenistuse aruandes on toodud ka ülevaade avaliku teenistuse õigusraamistikust. Põhjalikult reformiti avalikku teenistust 2013. aastal. Nagu mäletate, võeti siis vastu uus avaliku teenistuse seadus. Avaliku teenistuse seadus ja avalikku teenistust reguleerivad eriseadused vajavad edasist kaasajastamist, et saavutada ühtne ja paindlik organisatsioon. Sarnast tööd tegevaid teenistujaid tuleb kohelda võrdselt ning iga erisus regulatsiooni sees on põhjendatud teenistusülesannetest tulenevate vajadustega.

Lühidalt ka tulevikuperspektiividest. Oma meeskonnaga riigihalduse ministri haldusalas Rahandusministeeriumis otsime uusi võimalusi, kuidas riigikorraldust ja tegevusi optimeerida ning maksumaksja raha kasutada riigi toimimiseks kõige tulemuslikumalt. Aga samas me ei tohi alla anda kvaliteedis, ka teenuste kvaliteedis, vaid peame neid oluliselt veelgi parandama. Seetõttu pean jätkuvalt oluliseks e-riigi arendamist, infotehnoloogiliste lahenduste laiemat kasutamist avalike teenuste pakkumisel. Kahtlemata peame ka uue Euroopa Liidu 2021+ rahastusperioodi ettevalmistamisel arvestama e-riigi arendamise vajadustega. Riik peab olema nutikam ja kaasaegsem ning paljud teenused on võimalik teha automaatseks, et vajadus riigiasutustega bürokraatlike toimingute tarvis suhelda väheneks nii kodanikul, ettevõtjal kui kohalikul omavalitsusel. Avalik teenistus peab olema suuteline kaasas käima globaalsete tehnoloogiatrendidega ning samuti harjuma üha suurema paindlikkusega töötamise viisides. Kaugtöö on tulnud, et jääda. Seda näitas ka koroonakriis.

Peame jätkama ka riigipalgaliste töökohtade pealinnast väljaviimist. Ma arvan, et ka kaugtöö kogemus kriisi ajal kindlasti neid võimalusi suurendas, mitte vähendas. Meil on käimas ka riigimajade projekt, mille raames on avalikku teenistusse võimalik värvata kõigist Eesti piirkondadest inimesi asutustesse ja ametitesse, isegi ministeeriumidesse. Ja seda on viimasel ajal ka järjest rohkem tehtud. Riigimajadega me saame kindlustada seda, et on olemas ka selline töökoht, kus inimene saab käia. Tihtipeale tänapäeval kogu nädalat ei pea seal istuma, enamik tööst tehaksegi kodus, aga vahetevahel on turvalist andmesidet vaja, et oma keskkontoriga sidet pidada. Tööviisid muutuvad järjest paindlikumaks ka avalikus sektoris.

Annan jätkuvalt oma parima, et Eesti avalik teenistus jätkaks tulemuslikku tööd, olles eeskujuks teistele riikidele nii Euroopas kui ka kaugemal. Meil on hea maine ja head lahendused riigijuhtimises, mis väärivad teistele tutvustamist. Seda näitab ka paljude riikide suur huvi meie e-riigi korralduse vastu. Meie eelis on väiksus. Suudame kiiresti muudatusi kavandada ja ellu viia. Kohanemisvõime on kindlasti tulevikus üks meie konkurentsieeliseid. Peame väärtustama ja hoidma riiki teenivaid inimesi. Peame värbama avalike teenistujate hulka oma ala parimaid eksperte ning neid vääriliselt tasustama ja arendama. Riik ja omavalitsused peavad tööandjana arenema ning kaasajastuma. Tänan kuulamast!

Aitäh, hea minister! Teile on ka õige mitmeid küsimusi. Esimesena esitab küsimuse Maria Jufereva-Skuratovski.

Austatud eesistuja! Austatud minister Jaak Aab! Avalikus teenistuses töötas 2019. aastal ca 10,3% teisest rahvusest teenistujaid. 2017. aastal see number oli isegi pisut suurem ehk peaaegu 11%. Küsimus on see, kas te oskate kommenteerida, miks teisest rahvusest teenistujate osakaal on nii väike ja praegu isegi langustrendis. Muret tekitab ka see, et noorte osakaal avalikus teenistuses on hästi väike, vähem kui 10%. Mida teie arvates on võimalik teha selleks, et Eestis elavad inimesed, kelle emakeel ei ole eesti keel, ja noored inimesed kandideeriksid aktiivsemalt avaliku sektori ametikohtadele?

Aitäh! Juba enne koroonakriisi me jõudsime vastu võtta ühe sellise tegevuskava, kus on tegevused ja erinevad programmid just riigisektori töö tutvustamiseks teisest rahvusest, teise emakeelega inimestele. Meil on põhiliselt tegu ju vene emakeelega inimestega. Integratsiooni Sihtasutusel on seal kõige suurem roll, aga ka teised ministeeriumid ja valdkonnad panustavad. Niisugused lihtsamad ettevõtmised on kindlasti käia gümnaasiumides, tutvustada seda tööd, on mentoriprogrammid. Meie head eeskujud on seda ka teinud. Näiteks Dmitri Jegorov, kes küll, nagu te teate, just lahkus rahvusvahelisse asutusse, aga seni oli Rahandusministeeriumi asekantsler, on käinud koolides selle programmi raames rääkimas Eesti riigiametniku tööst ja julgustamas ka venekeelse emakeelega noori kandideerima. Meil ei ole erinevatel konkurssidel selles mõttes erisusi. See töö käib läbi julgustamise, tutvustamise, informeerimise. Ma väga loodan, et võimekad inimesed, kellel on teine emakeel, kandideerivad riigiasutustesse. Selle tegevuskava elluviimise raames me näeme, kus need kitsaskohad on, ja võib-olla saame kuidagi kaasa aidata. Aitäh!

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Selles aruandes on üks teema "Konkurents avalikus teenistuses". Siin on toodud mõned näited konkursside luhtumisest, aga ka vähesest huvist väljakuulutatud konkursside vastu. Huvitav number on see, et 2019. aastal 21% läbiviidud personaliotsingutest luhtus. Suurim konkursside luhtumise põhjus on olnud sobivate kandidaatide puudumine või nende vähesus, näiteks siseturvalisuses, Kaitseväes, vanglateenistuses. Kui te ministrina peate seda aruannet veel kunagi siin puldis esitama, siis mis te arvate, mis šanss on teil seda olukorda muuta? Ja kuna te mainisite avaliku teenistuse seadust, mida muudeti aastal 2013, siis mida te täpselt tahaksite sealt esile tuua, kui tulete mingite ettepanekutega?

Aitäh küsimast! Eks seal on palju selliseid väiksemaid probleeme, mille lahendamisega saaks neid numbreid parandada. Te nimetasite sellised ametid ja sellised töökohad, mis alati on spetsiifiliselt problemaatilised. Nagu te teate, vanglates on see tegelikult globaalne probleem, et voolavus on suur ja raske on inimesi tööle leida. Teatud valdkondades pole midagi teha, nagu ma ütlesin, riigi palgad jäävad erasektori palkadest maha. Meie tegime palgavõrdluses kindlaks, et ka keskkonnaspetsialistid, näiteks Keskkonnaameti või Keskkonnaministeeriumi ametnikkond ja töötajad, on palgavõrdluses kahjuks ühed kehvemad.

Aga me oleme ka kabinetis põgusalt rääkinud, et vastukaja on leidnud tulemuspalga teema. Selleks võiks vähemalt mingid ühtsed kriteeriumid leida. Praegu teeb iga ministeerium oma palgajuhendit, tuginedes küll avaliku teenistuse seadusele ja teatud teistele personalijuhenditele, aga ikka igaüks mõtleb ise ja jagab oma palka ka ise. Ei ole ju kuskil ette kirjutatud, et samad teenistustaseme palgad peavad olema kõigis ministeeriumides ja muudes asutustes ühtemoodi. Eks nad ajaga küll veidi ühtlustuvad ja me tõesti oleme viimastel aastatel teatud valdkondadele rohkem tähelepanu pööranud, ka sinna rohkem palgaraha andnud.

Aga see konkursside problemaatilisus teatud sektorites tõenäoliselt jääb. Eks siin peavad need ametkonnad ise tööd tegema. Väga palju oleneb ka ettevalmistusest. Ma ei tea, Sisekaitseakadeemia valmistab seda gruppi teenistujaid ette, võib-olla peab seal tähelepanu pöörama sellele, et need inimesed ikkagi oma valdkonnas tööle läheksid. Ega käskude-keeldudega tänapäeval palju teha ei saa, järelikult peab kuidagi motiveerima ja palk on kindlasti üks asi, mis mõjutab neid konkursse, millest te siin rääkisite ja mille kohta numbrid tõite.

Kai Rimmel, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Te olete alati väga emotsionaalselt kirjeldanud riigiettevõtete viimist maapiirkondadesse ja näinud seal kulude kokkuhoidu ning tööhõive parandamist. Samas, kui täna on haridusministeerium jätkuvalt nii Tallinnas kui Tartus, siis tekib küsimus, kas seal on ikkagi tegevuskulude kokkuhoid. Mul on küsimus Maaelu Edendamise Sihtasutuse kohta, mis viidi Tallinnast Viljandisse. Kas oskate öelda, mitu töötajat läks Tallinnast Viljandisse kaasa? Selle tõttu on transpordi- ja majutuskulud ilmselt suurenenud. Kui palju palgati seal kohapealset tööjõudu ja kui suur on hoopis ehk tegevuskulude kokkuhoid?

Tänan küsimuse eest! Mis puudutab eri riigiasutuste regionaalset paiknemist, siis see on jah minule väga südamelähedane teema. Ma kirjeldasin üht protsessi, mille me tegelikult leppisime valitsuses kokku eelmise aasta augustis, kui me kinnitasime riigireformi tegevuskava. Me igati üritame toetada üle-eestilist värbamist, et tõesti ka Võru, Valga või näiteks Põlva inimestel oleks ka võimalik riigiasutuses töötada. Nad ei pea seda ju tegema Tallinnas. Enamik riigi-, ka keskvalitsuse sektori töökohtadest on sellised, mis ei ole seotud lihtsalt põhjaregiooni või mingi kliendibaasiga või teenusebaasiga, ja sinna on võimalik värvata inimesi üle Eesti. Ja nagu ma ütlesin, koroonakriis oli heaks näiteks.

Mis puudutab nüüd konkreetset küsimust MES-i kohta, siis mul niisuguseid numbreid kaasas ei ole. Aga neid analüüse on tehtud nendes asutustes, mis on pealinnast ära läinud, ja üldtrendid on sellised, et neile peab aega andma. Näiteks EAS-i üksusel, mis läks Pärnusse, oli piisavalt aega oma tööd ümber korraldada. Ja need inimesed, kes lõpuks seal töö leidsid, olid enamikus sellest piirkonnast, mõned inimesed aga läksid sellega seoses Tallinnast ära. Ega kõik inimesed ei taha Tallinnas elada, osa näiteks on juurtega kuskil sealkandis ja hea meelega lähevad tagasi, kui seal tööd pakutakse. Sama oli Sotsiaalkindlustusameti Türi üksusega. Enamik sellest tööjõust leiti kohapealt ja need inimesed olid väga õnnelikud, et nad tööd said. Kulude mõttes ei pruugi iga kord tegu olla niisuguse kõva kokkuhoiu projektiga, aga mina ütlen, et sinna ka väga palju peale kulutatud ei ole. Neid numbreid me jälgisime ja toetasime seda liikumist teatud väikeste summadega ka kesksest riigireformi eelarvest, aga see jäi kümnetesse või sadadesse tuhandetesse. MES-i kohta ma peaksin uurima, aga luban, et ma saadan need numbrid, kui minu ametnikud need üles leiavad. Loodan, et leiavad. Aitäh!

Vilja Toomast, palun!

Aitäh! Hea minister, ma loen siit avaliku teenistuse aruandest sellised read: käesolev avaliku teenistuse aastaaruanne annab ülevaate 2019. aasta avaliku teenistuse arengusuundadest ja olulisematest personalinäitajatest. Personalinäitajaid on tõepoolest 70 leheküljel. Aga mul ei õnnestunud leida, mis olid eelmise aasta olulised arengusuunad. Arengusuunad ei saa ju olla protsentide muutused ja palganumbrite muutused. Kas te võiksite meile lisaks sellele raamatule natuke rääkida ka arengusuundadest eelmisel aastal?

Tänan! Väga hea küsimus, Vilja! Tegelikult arengusuundadest selles paksemas avaliku teenistuse aastaraamatus on ka juttu. Seal on juttu ka riigireformi tegevustest. Neid tegevusi on päris palju. Ma rääkisin siin infotehnoloogia, e-riigi arendamisest. Sellised arendused käivad päris mitu aastat. Näiteks "Aruandlus 3.0" raames on loodud selline võimalus, et personali- ja finantsküsimustes enam ei pea aruandeid täitma, masinad võivad omavahel suhelda, ettevõtja peab tegema väikese arenduse tarkvara näol. See on niisugune paisuv trend. Selliseid asju juhtub ja kõik on suunatud sellele, et riigiga suhtlemine läheks lihtsamaks, kergemaks, vähem bürokraatlikuks.

Kõige rohkem vastukaja nendest tegevustest või suundadest on leidnud ametiasutuste konsolideerimine. Te olete Riigikogus ka vastavad eelnõud vastu võtnud, viimane jupp sellest on Liikuvusamet – sellise nimetusega amet Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas on moodustamisel. Minu käest küsiti juba varem, et öelge juba ette, kui palju te sellega töökohti kokku hoiate. Ma hoidusin eelmisel aastal hinnangutest, sest protsess käib ja täpsemad numbrid selguvadki protsessi käigus. Ma arvan, et kui me järgmine aasta numbreid kokku lööme, siis kõige suurem konsolideerumine oli Haridus- ja Teadusministeeriumi valdkonnas, kus likvideeriti kaks sihtasutust. Need ülesanded liikusid mujale ja tõenäoliselt päris palju töökohti hoitakse sellega kokku. Ja muidugi see, et tugiteenused liikusid Riigi Tugiteenuste Keskusesse.

Nii et see ei ole ainult lihtsalt mingi aritmeetiline tehe. Kõik on sisuliselt ette valmistatud ja sellega me eelmine aasta väga tõsiselt tegelesime. Arengusuund on ikkagi tugiteenuste konsolideerimine. Nende ametiasutuste puhul ei ole tegu lihtsalt matemaatilise tehtega juba sellepärast, et see kõik tuleb väga sisuliselt läbi töötada. Tuleb vaadata, milliseid ülesandeid kuskil dubleeritakse. Tuleb leida see õige koht, kus neid ülesandeid võiks täita. Niimoodi me saamegi pikas perspektiivis kokku hoida, sest teatud valdkondades selle struktuuri suurenemisega paisusid ka kulud. Nüüd oleme vähemalt kulude paisumisele joone ette tõmmanud. Aga kui keegi ootab, et sealt tuleb meeletu raha kokkuhoid, siis ma ausalt ütlen, et ei usu. Ent me saame sedasama raha kasutada targematel eesmärkidel ja teha niimoodi tegelikult riigitööd paremaks. Niisugune on ehk kõige ausam selgitus.

Liina Kersna, palun!

Aitäh! Austatud minister! Minu küsimus puudutab palgalõhe teemat. Jah, tõesti, Eestis üldiselt oli palgalõhe eelmisel aastal 22,7%. Te ütlesite, et avalikus teenistuses oli üldine palgalõhe 6,3% ja horisontaalselt väike. Aga kui ma vaatan neid lisasid, siis siin on väga spetsiifiliselt välja toodud erinevate riigiasutuste töötajate grupid ja seda palgalõhet uurides on näha numbreid 44%-st kuni mõneteistkümne protsendini. Muidugi on madalamaid protsente ka, aga need on silmatorkavamad. Mida te selle teadmisega konkreetselt peale hakkate? Kas keegi riigis tegeleb selle teemaga spetsiifilisemalt ja uurib, miks on palgalõhe kuskil konkreetses riigiasutuses konkreetsete töötajate puhul nii suur?

Aitäh! Ka aktuaalne küsimus, selge see! Varasemad aastaaruanded ju üldse ei sisaldanud seda teemat. Väidetavalt oli raske neid andmeid kokku saada, nüüd on teist aastat see teema sisse toodud, me peame seda oluliseks. Eks riigihalduse ja avaliku teenistuse osakonna igapäevane töö käib tegelikult personalijuhtidega, kellele tehakse pidevalt koolitusi ja teabepäevi, mille käigus osutatakse ka nendele probleemidele, mis on selles analüüsis välja tulnud. See on pehme tegevus. Kas saab midagi tugevamalt teha, ma ei tea. Kui nendesse sektoritesse süveneda, siis selgub, et natukene mängib rolli ka töö iseloom, tihtipeale see teatud määral ikkagi seda lõhet põhjustab. Aga kas saab paremaks minna? Alati saab. Nagu ma ütlesin, me teist aastat oleme selle teema välja toonud ja me tõsiselt üritame ministeeriumide ja muude asutuste abil personalipoliitikat veidi kujundada. Noh, mis meie saame teha? Me saame jagada head nõu ja juhiseid. Aga lõppude lõpuks otsustab ikkagi konkreetne asutus, kuidas ta oma palgapoliitikat ajab. Nagu ma rääkisin, Eestis ei ole üldse avalikus sektoris, ka avalikus teenistuses väga kindlaid raame. Iga asutus on suhteliselt vaba oma poliitikat kujundama, aga kindlasti me viitame ka sellele põhimõttele, et võiks jälgida, et suurt palgalõhet lihtsalt ei oleks. On teada võrdlusi ka teiste riikidega. Ei ole meie number kõige hullem, aga kui sinna sisse vaadata, siis näeme, et on teatud spetsiifilised valdkonnad, millega peaks tegelema.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud minister! Kui peaminister Ratas siin 2019. aasta eelarvet tutvustas, siis ta ütles, et asutustele eraldati raha palgakasvuks 2,5%. Nüüd me siit loeme, et keskvalitsuse palgakulu kasvas 10%. Keskvalitsuse suurim osa on riigieelarve. Milliselt riigieelarve realt tuli see raha, mis võimaldas 2,5% asemel maksta 10% palka rohkem? See udujutt, et tööprotsesse korraldati ümber – seda ma ei taha siin praegu kuulata, sest töötajate arv üldiselt ei vähenenud, vaid isegi suurenes 54 või 59 võrra. Ma tegelikult tahaksin, et te vastaksite sellele küsimusele lausa kirjalikult. See praegune formaat ei võimalda niikuinii ammendavalt vastata. Mul on lihtne küsimus: kust, milliselt eelarverealt tuli see raha? Kui meile öeldi, et 2,5%-seks tõusuks eraldati lisaraha, siis kuidas on võimalik, et palgakasv oli 10%?

Aitäh küsimuse eest! Olen nõus kirjalikult vastama. Nii nagu ma siin rääkisin, kõige suuremat mõju sellele 9,9%-le avaldas õpetajate, kultuuritöötajate, politseinike, päästjate ja IT-sektori palkade kasv, milleks prioriteetselt anti ka rohkem vahendeid. Mis puudutab seda 2,5% ja seda, et sealsamas asutustes on palk suurenenud rohkem, siis asi on konkurentsisurves. Seda raha ei ole eelarvest eraldi juurde antud. Sa mainisid 2,5% ja nii palju just nimelt tegevuskuludeks juurde anti. Järelikult on teiste tegevuste arvel kokku hoides suudetud palgakasvu suurendada. Sinna eraldi raha juurde nii palju antud ei ole. Aga vaatame keskmiseid numbreid – see on turusurve. Nii nagu ma ka rääkisin, riigisektoris avalikud konkursid tihtipeale luhtuvad, ei leita töötajaid. Ja ma tõin väärtustasemetel välja, et avaliku sektori ja ka avaliku teenistuse palgad jäävad erasektori omadest teenistusrühmade kaupa maha. Nii et see on see sisemine surve, mida iga riigiasutus, iga amet peab silmas pidama: tegevused ja teenused peavad olema korralike spetsialistidega tagatud. Kui me seda ei tee, siis tekivad need kohad, mille kohta te küsite: miks nii? Ma kuulsin siin sotsiaalvaldkonda puudutavat arutelu. Kui öelda, et selles valdkonnas ehk jääb töötajaid vähemaks – ma ei usu. Kindlasti tuleb sinna töötajaid juurde ja kindlasti tuleb seal maksta suuremat palka, et mõned probleemid ükskord saaks ära lahendatud. Me vaatame siin küll rohkem kohaliku omavalitsuse poole.

 Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud avaliku sektori armee ülemjuhataja! Ma küsin sellist asja. Kõrgemate riigiteenistujate palgad on üsna täpselt paika pandud, on valem ja palk iga aasta muutub. Aga haridusameti juhi hiljutine palkamine näitas, et süsteem üsna lonkab. Seal nagu on üsna suva, et ta võib ükskõik mis palka saada. Ei mingit valemit, juht võib saada sellise palga, nagu ministriproua või -härra arvab. Aga kui vaataks nüüd seda kompetentsi, mida nõutakse. Reeglina nõutakse nende ametite juhtidelt, et kompetents peab olema. Peab mõistma globaalse maailma väljakutseid ja üldse on kokku kuus kompetentsi: tuleviku kujundaja ja tööõnne looja ja nii edasi. No inglise keel ka, tase B2, mõnel C1. Aga erialane kompetents ei ole nagu nõutav. Kas selle mudeli, 2017. aasta mudeli peaks üle vaatama või te arvate, et käib küll ja see on suurepärane ka tänasel päeval? Aitäh!

Tänan küsimuse eest! HARNO on selle Haridus- ja Noorteameti nimi. Ilus nimi, eks. Nüüd selle peadirektorist. Ma ei ole väga põhjalikult, detailselt seda uurinud, aga mulle on teada üks number, mille Fontes on palgauuringus kindlaks teinud. Tippspetsialistide ja juhtide palk avalikus sektoris jääb 18% erasektorist maha. Nii lihtne selle palganumbri kommentaar ongi. Erasektoris järelikult sellistele spetsialistidele, sellise tasemega juhtidele makstaksegi nii palju palka. Ma ei räägi muudest teguritest, näiteks pankades ja mujal, kus on osalused ja ma ei tea, mis asjad, näiteks tulemuspalgad. Aga niisugune keskastme juht saab päris kõva palka erasektoris. Ja see on päris suur vastutus, mis Haridus- ja Noorteametis on. See tekkis ju mitmest-setmest asutusest ja tuleb nüüd uue struktuurina korralikult käima saada.

Kas see nagu vastab inimese või maksumaksja õiglustundele? Ma ei tea, ma ei oska öelda. Tundub, et palka on ülearu, aga samas ma ütlen, et lihtne põhjus on see, et tippjuhte erasektorist oluliselt madalama palgaga lihtsalt ei ole võimalik palgata. See on tööturg, mis määrab selle palgataseme enam-vähem. Ja seda tehakse ju täiesti avaliku protsessi käigus, sellega tegeleb Riigikantselei kõrgemate ametnike komisjon, kus on ka vastava ministeeriumi esindaja. Seal valitakse kandidaat välja, räägitakse temaga läbi ja kui kõige parema kandidaadi palgasoov on selline, siis nii see otsus tuleb.

Kas mudelit annab parandada? Ma siin täna juba ütlesin: alati annab parandada. Ja nii nagu märgitud sai, ka avalikus sektoris või avalikus teenistuses nii mõnedki konkursid luhtuvad. Ju siis on paremat eeltööd vaja teha, võib-olla on paremat teavitust vaja teha, võib-olla on vaja oma personalipoliitika üle vaadata ja seda täpsustada. Ma ei oska seda öelda, ma peaksin nende konkursside tingimustesse süvenema, kindlaks tegema, kui palju väärtustatakse näiteks inglise keele taset või spetsiifilisi erialaseid teadmisi. Noh, mis ta on? Ma võin ka niimoodi üldiselt vastata, et nii nagu erasektoris, on ka avalikus sektoris organisatsiooni juhid tippjuhi tasemel. Kui palju on erialast teadmist mõne ameti peadirektoril? Vahest on ta pigem organisatsiooni juht või kaasaegse sõnaga mänedžer, kes peab organisatsiooni töös hoidma, ja erialaste teadmistega on teised spetsialistid, kes tegutsevad tippjuhi kõrval.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, lugupeetud eesistuja! Austatud minister, aitäh teile selle ülevaate eest! Need materjalid, mis meie käsutuses juba eelnevalt olid – need on päris tükk lugemist, et kõike seda hallata ja osata ka küsimusi esitada. Ma küsin teie ettekande põhjal. Te tõite välja, et prioriteetsetena on ka sotsiaalvaldkonnas palgad tõusnud. See on tõsi, et protsent on olnud suurem: tõus on 5% olnud, teistel 2,5%. Aga vaadake, 2,5% palgatõusu suurema palga pealt võib olla tunduvalt suurem summa kui sotsiaalvaldkonnas makstav, erihoolekandes näiteks, 5% palgatõusu väikse palga pealt. Kas on arvestatud ka asjaomaste palkade suurust? Ja kui te muretsete selle pärast, et tippjuhtide konkursid luhtuvad, siis ma tean, et sotsiaalvaldkond on väga-väga hädas, et saada endale töötajaid, sest lihtsalt see on väga raske töö ja väga väike palk.

Kui rääkida konkreetselt aastast 2019, siis kui vaadata, mis sotsiaalvaldkonna brutokuupalkades toimus, siis tõus oli 12%. See oli keskmisest ikkagi suurem. Kui sa vihjad sellele, et seal valdkonnas on ajalooliselt palk madal olnud, siis ma nõustun sellega. See on üks selliseid palku, mida me oleme üritanud puhtalt poliitiliste otsustega järele aidata, olgu siis politsei, pääste, seesama IT-valdkond, kus me jäime erasektorile kõvasti alla. Me jälgime olukorda ja ma arvan, et minu ülesanne on esitada valitsusele oma soovid. Valitsus teeb kollektiivselt eelarveotsuseid, aga mina esitan valitsusele iga kord eelarveläbirääkimistele ja riigi eelarvestrateegia arutelule võrdluse, kus need palgatasemed on. Me võrdleme lihtsalt valitsussektori sees erinevaid asutusi-ameteid teenistusgruppide kaupa ja me võrdleme ka erasektoriga. Ja nii nagu ma ütlesin, Eestis on see suur vabadus, et kõik ministeeriumid ja muud asutused kujundavad oma palgapoliitika suhteliselt vabalt ja sõltuvalt sellest, kui palju neil eelarves raha on. Seni pole tahetud tsentraalselt kuidagi mingisuguseid piire ette panna. Mina olen teinud ettepaneku, nii nagu ma täna mainisin, et me peaks tõsiselt otsa vaatama tulemuspalga teemale, sest tihti on selle põhjendused avalikkusele, ajakirjandusele mõne riigiasutuse puhul sellised, et ei kannata kriitikat. Tegelikult me peame ära otsustama, mis on tulemuspalga sisu, et see oleks ühtlasem ja oleks õiglasem. Ma lähen lähiajal kabinetti, et sellel teemal oma ettepanekud teha. Aitäh!

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea eesistuja! Austatud minister, aitäh ka minu poolt ettekande ja ülevaate eest! Mina pean oma küsimusega silmas kohalike omavalitsuste poolt. Kui me seda aruannet loeme, siis me näeme, et tegelikult KOV-ide personal on keskmisest vanem, nende palk kasvab aeglasemalt, nende palk on madalam. Ja ka tööjõu voolavus on suurem. Ma muidugi aktsepteerin vägagi omavalitsuste autonoomiat, aga see tegelikult paneb murekella helisema, kui kõik need näitajad on ühes suunas kaldu. Mis te arvate, mis selle põhjus on? Kas see kõigepealt üleüldse on normaalne ja kui ei ole normaalne, siis mida peaks ette võtma?

Aitäh, sisuliselt jälle väga õige küsimus! Nagu küsija teab, tõesti, omavalitsus selle raha piires, mis talle ette antakse, on suhteliselt autonoomne. Ta võib ise personaliotsuseid, ka palgaotsuseid vastu võtta. Ma ei tea, kaks tendentsi loodetavasti kajastuvad tulevaste aastate numbrites siiski positiivsetena. Ühelt poolt oli haldusreform. Kes kui palju sellega rahul on, on omaette ooper. Aga numbrid näitavad, et näiteks ametnike arv on nüüd omavalitsustes suurenenud. Tegelikult koguarv ei ole vähenenud, aga, ütleme, lihtsamate töötajate arv on vähenenud ja spetsialistide arv on suurenenud. Seda me oleme eraldi jälginud. See oli üks haldusreformi eesmärke, et valdkonnad saaksid kaetud heade spetsialistidega, et omavalitsused oleksid suutlikumad, paremad. Ja teine asi on see, ma ei saa mainimata jätta, et viimase kolme aastaga on omavalitsuste kogutulu kasvanud 30%, 2,3 miljardini. Isegi selle aasta tulem on positiivne.

Nii et palun küsige oma omavalitsuse vallavalitsusest või volikogu liikmete käest, milline on nende personalipoliitika. Vahendid, ma arvan, on suurenenud, nii et tegelikult saaks inimestele konkurentsivõimelist palka maksta ja võib-olla tulevad siis nooremad inimesed ka tööle. Aga kuidas öelda ... Enamik riigiasutusi on kahjuks ikkagi väga paljus Tallinna või Tartu või muude suuremate linnadega seotud. Seal ongi nooremaid inimesi rohkem ja nad tulevad ka tööle. Kaugemal Eestis, nagu me teame, demograafiline seis ongi selline, et rohkem on vanemas eas elanikke. Ja igal juhul tööealise elanikkonna koosseis on ka selline, et seal on palju kõrgem keskmine vanus kui suurtes linnades, ka erasektoris – igal pool, eks ju. Ja see kajastub kohalike omavalitsuste näitajates ka. Ma arvan, et pikaajaline korralik regionaalpoliitika võib-olla aitaks, aga sellest räägime teinekord pikemalt.

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on riigipalgaliste töökohtade väljaviimise kohta. Ega ma aruandest selle kohta midagi väga ei leidnud. Ma tean, et eelmisel aastal oli võetud eesmärk – ma võin ka eksida –1000 töökohta. Me oleme rääkinud Pärnust ja Kesk-Eestist. Kas see eesmärk täideti? Ja teine küsimus: kui palju näiteks viidi riigipalgalisi töökohti Kagu-Eestisse, Põlva-,Võru-,Valgamaale? Või oli see tagurpidi?

Tänu küsimuse eest! Ei, õnneks päris tagurpidi ei olnud, mis oli ka üks minu eesmärke. Iga amet ja muu asutus, nagu me räägime, otsib kokkuhoiukohti, konsolideerimise kohti, see mõjub igal pool. Eelmise valitsuse püstitatud 1000 töökohta on täidetud, see oli 1050 kolme aasta jooksul. Aga me kindlasti peame arvestama seda, et siis toimus ka maavalitsuste reform, mille käigus töökohti vähemaks jäi. See oligi mõeldud selle kompenseerimiseks, aga kompenseerimiseks veidi rohkem. Sellega tuleb tegeleda jätkuvalt.

Noh, olles ministrina seda teemat teist korda valitsuses kangutanud, ma tean, et väga suuri asutusi on kindlasti keeruline välja viia. Tartu on suuruselt selline linn, kus mingi amet suudab täiesti olla. Ja ega Tartu pole paha, Tartus käivad tööl ka ümberkaudsete maakondade inimesed. Maakonnakeskustega on keerulisem. Aga ma tõsiselt usun, et see on võimalik. Ma käisin näiteks Hiiumaal. Asutuste töö iseloom on täielikult muutunud. Nad tegelevad Hiiumaalt poole Eestiga. Töö iseloom peab muutuma. Sa võtad Hiiumaa inimese tööle ja annad talle rohkem kohustusi, sest kohapealsete kohustustega tal nii palju tööd ei ole. Ainult Hiiumaaga tegeledes tal ei oleks töökoormus täis ja siis ta saabki ka lääneregiooni vastavas valdkonnas, saab tööd teha ka selle regiooniga. Ja nii kujuneb töö ümber. Ma ikka väga loodan selle üle-eestilise värbamise peale.

Me ei ole neid numbreid veel kokku saanud. Me hakkame aasta lõpus kindlasti vaatama, kui palju see on mõjunud. Muidugi suurematel kohtadel on eelis. Seal on rohkem inimesi, on vaba tööjõudu rohkem ja leiab lihtsamini ka kvalifitseeritud töötajaid, eks ju. Võtame Sotsiaalkindlustusameti – ma rääkisin selle Türi üksusest, mille kohta me tegime niisuguse otsustuse tänu ka ühele endisele sotsiaalkaitseministrile võib-olla. EAS näiteks tuli Pärnusse suhteliselt lihtsalt ja praegu on Pärnus järjest rohkem tekkimas Sotsiaalkindlustusameti töökohti. Mis Tallinnast kaovad, need tekivad Pärnusse. Igati tore!

Aga väiksemate maakondadega on probleem jah. Ma olen üritanud neid sättida, aga eks üldsuund on ikka, et minnakse sinna, kus on mingi suurem üksus ees. No asutustel on lihtsam sinna inimesi värvata, see on üks asi. Ja teine asi, ma siiski loodan, on riigimajad. Kui me saame sinna niisugused universaalsed töökohad, siis need vähemalt füüsiliselt natukene toetavad seda protsessi. Sellega me tegeleme, aga see ei lähe kiiresti. Aastail 2025-2026 peaks need riigimajad kõik üle Eesti valmis olema.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma kuulasin teie ettekannet ja vastuseid küsimustele. See meenutab mulle ühte "Ärapanija" sketši, kus Märt Avandi läheb maratonijooksule. Ta läheb võitma, aga lõpuks võetakse ta rajalt maha ja küsitakse talt, et te rääkisite sekunditest, aga kuhu kadusid tunnid. Teie räägite, et 5 inimest tuli KOV-i juurde ja 28 töötajat vähenes. Aga eelarvestrateegias on sihttase, et valitsussektori töötajad moodustaksid tööealisest elanikkonnast 11,9%. Ja siin te nüüd raporteerite, et 2019. aastal töötas 14,9% tööealisest elanikkonnast valitsussektoris. Valitsussektoris töötas 116 946 töötajat, mis tähendab, et te olete oma sihist, mida valitsus on soovinud hoida, 3000+ inimest maas. Te räägite väga entusiastlikult, et 5 ja 20 inimest vähemaks ja EAS Pärnusse – 10 inimest –, aga milline on teie lahendus tuhandetele?

Aitäh küsimuse eest! Ei ole seda 12% ületatud. Ma ei tea, mis numbri te esitasite. See 12% – valitsussektori töötajate osakaal tööealiste inimeste arvus – on jätkuvalt selline, seda pole ületatud ja see on suhteliselt stabiilne olnud aastast 2008 vist. Seal on mingi teine sektor siis kitsamalt võrreldud. Valitsussektori osakaal on püstitatud eelarvestrateegias ja see on 12%. Ma näitan teile pärast seda numbrit. See ei ole suurenenud. Ja nii nagu ma ütlesin, ametnike arv on vähenenud – kuskil siin numbrites on kirjas – avalikus teenistuses, aga eriteenistujate arv on suurenenud. Sealt tuleb see enam-vähem pluss/miinus tehe nulli, natukene on kasvu. Aga kui me soovime, et see oleks efektiivsem, siis täitevaparaat võiks olla umbes 30 000. Ma jätaks eriteenistujad sealt välja, see on kõik muud, teised teenistujad.

On küsitud, kui palju me suudame riigireformi tegevustega töökohti kokku hoida. Ma olen pakkunud, et täiesti reaalne on, arvestades konsolideerimist, näiteks tugiteenuste konsolideerimist, info-kommunikatsiooniteenuste konsolideerimist, laborite tõhustamise kavasid – meil on palju tegevusi käigus –, kokku hoida 300–330 töökohta. Miks see eelmine aasta ei avaldunud? Sest eelmine aasta need tegevused käivitusid. Kui ma järgmisel aastal tulen ja ei ole need numbrid natukenegi vähenenud, vaat siis võite minuga kurjustada. Ega ma ei tea, kas ma suudan seda teha, ja ega mina seda üksinda ei tee, seda teevad ju asutused, kõik need ametid ja ministeeriumid ja valitsus kollektiivselt.

Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma tulen teema "Juhtimiskvaliteet" juurde, millest siin natuke on juba juttu olnud. Eelmisel aruande tutvustamisel, eelmisel aastal siis üle-eelmise aasta aruande tutvustamisel ma küsisin arenguvestluste kohta, mida oli peetud oluliselt vähem, kuigi need on kohustuslikud. Selle aasta aruandes ma ei näinud seda numbrit – võib-olla ma ei otsinud piisava hoolega. Aga ehk vastate ka sellele, kuidas see aasta oli? Ja minu teine küsimus puudutab tippjuhtide konkursse. Võtame kaks näidet, millest Terviseameti oma on isegi teravam küsimus. Meil on kaks suurt ametit: Terviseamet ja Maksu- ja Tolliamet, kust eelmine juht on lahkunud ja uut juhti pole leitud. Aega on ju piisavalt olnud, inimesed on lahkumisest varem teatanud. Miks need asjad võtavad nii kaua aega?

Tänan! Minu teada Maksu- ja Tolliameti juht teatas piisavalt pikalt ette, millal ta lahkub. Praegu ta minu teada endiselt täidab oma kohustusi. Aga valikud toimuvad asjaomaste ministeeriumide palvel. Riigikantselei kõrgemate ametnike komisjon tegeleb sellega. Minu teada on 28. september Maksu- ja Tolliameti peadirektori konkursi tähtaeg ja ma loodan, et pärast seda valitakse välja väärikas kandidaat. Minu teada ka rahapesu andmebüroo juhi puhul on tähtaeg 28. september. Terviseameti kohta jään vastuse praegu võlgu. Kuna ma olen Rahandusministeeriumis, siis neid teisi asju ma tean paremini. Terviseameti juhi kohta peab sotsiaalministri käest küsima, kuidas, millises graafikus asi liigub. Mina seda ei tea. Üldine eesmärk on leida häid juhte, häid töötajaid, nii nagu ma rääkisin. Ja kui neid ei leia või kui kuskil on suur voolavus, kohad täitmata, siis tuleb asutuse sisse vaadata, milles põhjus on.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Aruandes olete nüüd tõenäoliselt esimest korda kajastanud väga populaarset soolise ebavõrdsuse teemat. Ma saan aru, et see on moodne ja seksikas teema, aga tuleb välja, et meeste ja naiste palgas on lõhe tõepoolest suur. Ma ei tea, kas te olete kasutanud mingit pentsikut arvutusmudelit või makstakse Eesti kohalikes omavalitsustes ja riigiaparaadis sama töö eest meestele tõesti rohkem kui naistele.

Aitäh küsimuse eest! Metoodika on sama, mida kasutatakse üldise palgalõhe arvutamisel. Ja see üldine palgalõhe minu teada väga spetsiifiliselt horisontaalset palgalõhet ei arvesta, see arvestab üldist palgalõhet, kuidas meeste ja naiste palgad erinevad. Kui me läheme horisontaalsesse võrdlusesse, siis üldine palgalõhe avalikus teenistuses oli 6,4%, erasektoris on see minu teada üle 20% julgelt. Selles suhtes avalikule teenistusele palju ette heita ei saa. Ja suurem osa sellest palgalõhest tuleb tõenäoliselt ikkagi sellest, et teatud tasemetel, kus on kõrgemad palgad, töötab rohkem meesterahvaid kui naisterahvaid. Samas, avalikus teenistuses töötab naisterahvaid rohkem kui meesterahvaid. Nii et ma ei ütleks, et meil on väga suur probleem. Aga eks me seda seirama peame, et see suureks probleemiks ei läheks. Nagu siin üks küsija välja tõi, teatud sektorites, teatud asutustes millegipärast see vahe on ja sellele tuleb küll otsa vaadata. Aga sellist suunda küll kuskil ei ole, et peaks maksma ühele rohkem või teisele vähem. Ikka suund on see, et sama tublid inimesed saavad võrdset palka.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Täna on meil ideaalne klapp. Ma jätkan täpselt sealt, kus Urmas lõpetas. Minu küsimus puudutab ka soolist palgalõhet. Ühelt poolt on rõõm tõdeda, et aruanne seda kajastab ja et palgalõhe väheneb juba mitmendat aastat järjest. Viimasel kolmel aastal on see kogu aeg paari protsendi võrra vähenenud. Kui nüüd seda täpsemalt vaadata, siis tippjuhtide puhul on palgalõhe vähenenud viimasel aastal 10%-lt 1%-le, aga kasvanud spetsialistide puhul 5%-lt 8,4% peale. Samas, tippjuhte on meil nii vähe, et see näitaja võib olla mingite üksikute ametipostide muutumisest või inimeste vahetumisest tingitud. Aga valdkonnas, kus kõige suurem arv töötajaid on, on see näitaja pigem kasvanud. Kuna ametikohad on hinnatud ja avalikus sektoris tõesti on võimalik sisuliselt seda horisontaalset palgalõhet analüüsida, ma küsingi: kas on plaanis järgmisel aastal rakendada meetmeid, et nendes arvukamates ametirühmades ka saavutada palgalõhe püsiv vähenemine?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, need analüüsid ja võrdlused on ju teatud asutustes igapäevane töö personalijuhtide jaoks ja ka otsustajate jaoks. Tõesti, me oleme sel aastal teinud seda tööd veel täpsemalt, eelmine aasta olid andmed veidi suhtelised. Need järjest paranevad. Me saame vajakajäämistele osutada ja tegelikult me korraldame personalijuhtidele erinevaid teabepäevi, koolitusi. Needsamad asjad tuuakse aina uuesti välja, öeldakse, et vaadake sinna sisse, tehke otsuseid, et see asi paraneks. Ja järgmine aasta me saame vaadata, kas on lood paranenud või ei ole. Kui ei ole, saame jälle osutada. Ega suurt teisiti seda teha ei saa. Aga nagu sa ütlesid, viimastel aastatel on avalikus teenistuses see probleem väiksemaks läinud. Ma loodan, et see tendents on positiivne ka edaspidi. Võib-olla needki andmed annavad tõuke täpsemalt vaadata, kus see probleem on. Ei piirduta lihtsalt üldiste numbritega. Ma loodan, et sellega annab ka asja parandada. Aga ma kinnitan, et minu osakond, riigihalduse ja avaliku teenistuse osakond, töötab iga päev. Ta töötab väga tihedalt sidemetes ametite ja ministeeriumide personalijuhtidega ja muude juhtidega. Ka asekantslerid ja kantslerid saavad kõik need ülevaated, saavad kõik need osutused. Ma väga loodan, et nendest võetakse õppust ja need otsused tehakse.

Katri Raik, palun!

Hea eesistuja! Lugupeetud minister! Nii teie eelkäijad kui ka teie olete tegelenud sellega, et viia regioonidesse üle avaliku teenistuse ametikohti. See aruanne ütleb, et Tallinnas on avalikus teenistuses 36%, Tartus 13%, aga teie ning minu ühises lemmiklinnas Narvas vaid 3,2% Eesti avalikust teenistusest. Ma küll võrdlen võrreldamatuid, aga Ida-Virumaal töötab kohalikes omavalitsustes 12% kõigist kohalike omavalitsuste töötajatest. Kas teil on plaanis jätkata tegutsemist just nimelt Ida-Virumaa suunas? Mida kaugemale Tallinnast, seda enam on ju vaja ametikohtade väljaviimise toetamist ja eestvedamist. Kui te seda plaanite, siis millistes sektorites? Kas see on siis kõrghariduse laiendamine või süvendamine või siseturvalisuse valdkonna osakonnad või midagi muud?

Nagu ma ütlesin, ma ka eelmises valitsuses seda ametit pidades pidasin vajalikuks päris tõsiselt olukorda analüüsida. Üht-teist juhtuski asutustega ja isegi Narvaga. Integratsiooni Sihtasutus, Eesti Maja, Sisekaitseakadeemia – mis ta on? – õppebaas või, jah, õppehoone, mis kas on valmis või valmib kohe. (Katri Raik kommenteerib saalist.) Okei! No näed, midagi on ikka juhtunud. Ma arvan, et me peame probleemile otsa vaatama, nii nagu te märkisite. Üks niisugune arengumootor Ida-Virumaal on tõenäoliselt haridus, ka rakenduslik kõrgharidus. See teema on tõstatunud ka õiglase ülemineku fondi ja õiglase ülemineku kava tegemisel. See on üks prioriteetne tegevus nii riigipõhiste soovituste kohaselt kui ka kogu õiglase ülemineku protsessis. Seda on meile niimoodi mitte väga sundivalt ka Euroopa Komisjon öelnud. Tegelikult me lähtume ka semestri soovitustest ja need on enam-vähem samas suunas.

Ma väga loodan, et rakenduskõrgharidus Ida-Virumaal saab koostöös ülikoolide ja kompetentsikeskustega teatud arengutõuke. Ühelt poolt me ju räägime, et Ida-Virumaal on palju töötuid, töötuse protsent on kõrge. Aga kui me käime ettevõtetes, siis me näeme ju, et tänapäeval ei vajata enam ka Ida-Virumaal tavalisi töölisi liini taha, vaja on tegelikult arvutioperaatoreid, kes juhivad protsesse. Ja järelikult on vaja vähemalt teatud tasemel arvutiteadmisi, automatiseerimise teadmisi. No robotroonikast on räägitud väga paljudes asutustes, roboteid on tööstuses palju. Neid ettepanekuid on kõlanud. Nii et ma arvan, et üks võimalus just tulevikuperspektiivis luua häid, tasuvaid ja mitmekesiseid töökohti algab ikkagi haridusest. Ühe plaksuga on muidugi võimalik toetada teatud ettevõtjaid, kes on tublid ja loovad töökohti, aga kui sinna pole tööjõudu, siis tuleb mingi piir jälle ette. Sellel suunal ongi erinevad tegevused ja mina olen selles suhtes positiivne. Ma arvan, et seda annab teha.

Hele Everaus, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud minister! Keerukad teemad teil iga päev, 7 korda 24 ... Ja igaüks meist ootab siin teie ja teie kolleegide panustamist, kui te jätkate seda, et proovite igale poole n-ö häid töökohti teha. Ma lähen aga hoopis teises suunas. Tänase regionaalpoliitikaga, mis on ka teie pärusmaa, väga oluliselt seostub mul selline probleem. Me püüame viia töökohti kuhu iganes, aga samas me paneme kinni koole, me paneme kinni haiglate spetsiifilisi osakondi. Me teeme väga paljudest asjadest platsi puhtaks, aga kohapeal on tegelikult spetsialistid, kes tõenäoliselt ei lähe tänavat pühkima. Kas te olete analüüsinud, mis suhe nagu niimoodi tuleb? Me oleme oma meelest süsteemi korrastanud ja hästi tahtnud teha, aga maailma kogemus näitab, et ei ole suurhaiglad paremad kui mõned väikesed haiglad ja ei ole suurkoolid paremad. Võib-olla see pool ka vajab läbimõtlemist.

Aitäh küsimuse eest! Regionaalpoliitika pole mingi abstraktne valdkond, kuskil pilves. See koosneb tervishoiust, koolist, elukeskkonnast, teedest, eluasemest. Ja kõik need, ei hakka ju eitama, ongi Eesti piirkondades probleemiks. Põhipõhjus on see, et sealt on inimesed lihtsalt ära tulnud erinevatel põhjustel: kas ei ole head tööd olnud, mingid kriisid on maapiirkondade pihta kõvasti löönud ... Ma ei räägi ainult päris maaelust, vaid ka maakonnakeskustest ja muudest keskustest. Ja me siis ei ole seda regionaalpoliitika erinevate tegevustega suutnud tasakaalustada.

Tendents on muidugi globaalne. Linnastumine on globaalne protsess, inimesed liiguvad linnadesse. Aga me peaks tegema kõik endast oleneva, et kuidagi toetada ettevõtluskeskkonda, toetada elukeskkonda ka maapiirkondades. Mõned näited, mida me viimasel ajal ikkagi oleme teinud: näiteks korterelamute rekonstrueerimine, mis enne piirdus vaid suuremate linnadega. Me tekitasime teatud meetmed, mis on maapiirkonnas ka söödavad. Võib saada ka KredExilt laenu, kui pank ei anna laenu, et saaks oma korterelamu korda teha.

Väga palju on ka kohaliku omavalitsuse käes. No mida me oleme teinud? Kohalikud omavalitsused on saanud suuremad ressursid. Kui te olete Eestis ringi käinud, siis te näete, et viimastel aastatel on see hakanud mõjuma. Saavad teed korda, saavad koolid korda. Aga ma ütlen, et seda oleks pidanud tegema oluliselt varem – oluliselt varem ja oluliselt jõulisemalt. Üleöö ei sünni midagi, aga ma väga loodan, et kui me nüüd vaatame nende Euroopa Liidu vahendite jaotuse peale, erinevate riigi meetmete peale, mis peavad silmas näiteks tervishoidu ja sotsiaalhoolekannet, siis maapiirkonnad on natukene prioriteetsemad.

Samas ei saa ju öelda, et anname kõik Tallinna arvel kuskile laiali. Sellega ma nõus ei ole, mida president väitis natukene. Tallinnal on oma roll ja muudel linnadel on oma roll. On haridus, on teadus, on mitmed muud valdkonnad, mida meie tingimustes teatud suurusega kohtades saab arendada. Või innovatsioon ja rida teisi asju. Näiteks baasteenused peavad olema tagatud. Väga lihtsad soovid kõlavad: kas või kruusateed, eluase, hea töökoht – kui mul see kõik on, siis ma ei tule sealt ära.

Eks me natukene praegu maitseme eelmise kriisi vilju. Ikka väga palju inimesi läks ära. Enamus, protsentuaalselt suurem osa läks ära väljastpoolt Tallinna ja Tartut Soome, kui ma nimetan lihtsalt ühe riigi. Nad nüüd vaikselt tulevad tagasi, aga me peaks looma tingimusi, et nad tuleks kiiremini tagasi. Võib-olla kõik enam ei tule, mõni on juba ennast välismaal sisse seadnud. Aga näiteks Kagu-Eestis – meil olid riigiametnikud välitööl Kagu-Eestis ja kui me võrdlesime teatud piirkondi, siis selgus, et rohkem kui pooltes Kagu-Eesti omavalitsustes oli rändesaldo juba eelmine aasta positiivne. Inimesed kas tulevad Soomest tagasi või tulevad linnast maale. Aga loomulik iive on kahjuks negatiivne, kuigi see ka vahetevahel paraneb.

Nii et tegutseme koos omavalitsustega. Riik ei saa üksinda minna ja üle kullata kõik maakohad. Omavalitsused, ettevõtjad – me saame neid toetada, luua neile tingimusi. Ja siis on võimalik, et see protsess vähemalt aeglustub, ei kiirene. Aga et ta pöörduks kuidagi teistpidi, see on pikaajaline protsess. See üleöö ei juhtu, seda ma ütlen kindlasti.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Üks küsimus tuli veel. Ma mõtlesin, et ma väga kaua teid kinni ei pea, aga ma küsiksin natuke haldusreformi teemal. Me teame kõik teid kui väga suurt haldusreformi toetajate eestvedajat. Teatavasti haldusreform tehti selleks, üks selle eesmärk oli saavutada kulude kokkuhoid: reformi käigus pannakse kokku väiksemad omavalitsused, kaotatakse ära dubleerivad töökohad ja saavutatakse selle abil kokkuhoid. Sellest aruandest ma loen, et viimase aasta jooksul on läinud vastupidi, inimesi on juurde tulnud. Kohalike omavalitsuste töötajate arv on suurenenud 532 töötaja võrra, tervelt 1%. Ja ilmselt seoses sellega on tõusnud ka palgakulud. Ja veel on siin kirjas, et see ei sisalda valitavaid ja ametisse nimetatud töötajaid ehk siis linnapäid ja vallavanemaid, kelle palgad peale haldusreformi tõusid hüppeliselt. Kus siin see kokkuhoid on? See pidi ju üks eesmärke olema? Sellega on jälle nii, et tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati.

Kõigepealt pean meelde tuletama, et sellisel kujul haldusreformi suur kiitja mina ei olnud. Ma pidin selle lõpule viima, kuna ma sattusin selle ministri ametisse siis, kui oli lõpusirge käes ja reformi tagasipööramine tol hetkel ei olnud võimalik. Ma arvan, et seda kõike oleks saanud teha targemini.

Kui te küsite palgakulude kohta, siis üks põhjus oli see, et ühinenud omavalitsused ühtlustasid palju kõigis sektorites, olgu sotsiaaltöötajad või õpetajad. Need ühtlustati enamasti tasemele, mis oli nendes üksustes kõige kõrgem. See oli üks põhjus, miks palgad tõusid, ja see käis objektiivselt. Mõned palgad olid ikka väga väikesed, näiteks lasteaiaõpetajate palga erinevus oli Eestis varem kahekordne. Eelmise valitsuse ajal me hakkasime toetama lasteaiaõpetajate palkasid, aga sellel tingimusel, et omavalitsused ise ka selleks panuse annavad. Nüüd on tase läinud ühtlaseks ja ütleksin, juba peaaegu normaalseks. Seda ei saa vaadata ainult kui kulu ja nagu ma ütlesin, ega see nii ei olegi.

Ma rääkisin, et omavalitsuste kogutulud on 30% tõusnud. Kuskilt kokkuhoidu selle reformi käigus suurt ei tule. Seda efekti on praegu näha, et on palgatud paremad spetsialistid, aga nendele kulub ka veidi rohkem raha. Aga omavalitsus saab kõigi oma ülesannetega hästi hakkama. Väikestes omavalitsustes oli 0,2 ehitusnõunikku, 0,2 planeerijat, ja nad käisid niimoodi ringi, et said täiskoormuse kätte. Aga nüüd on enamikus need töökohad ühe kompetentse inimesega täidetud ja see on minu arust kõige suurem efekt. Võib-olla tänu sellele on võimekus tegeleda arendustööga, investeeringutega omavalitsustes paranenud. Ma ei saa öelda, kui suur osa selles on faktil, et raha on rohkem või kompetentsi on rohkem. Omavalitsused on ikka väga erinevad. Aga tuletan meelde, et meil on põhiseadusega omavalitsustele antud väga suur autonoomia.

Aga näiteks õpetajate palkade puhul on teatud kokkulepe. Kehtestatakse alampalgad, omavalitsus saab sinna teatud osa juurde panna, kas rohkem või vähem. Teiste ametnike palgad on puhtalt omavalitsuse enda kujundada. Ja ma ei ütleks, et nad nii ülemakstud on. Kui me teame, et mingis omavalitsuses keegi sai enne nii palju, nüüd saab nii palju, siis peab vaatama, mille pärast nad nüüd nii palju saavad – kas see on põhjendatud või ei ole põhjendatud. Ikka vahel tundub, et ei ole. Ma väga loodan, et tegelikult üldkokkuvõttes on omavalitsused läinud võimekamaks.

Ja noh, võib-olla natuke realiseerus see, et reform oleks keskustepõhine. Kaardid on nüüd sellised ja sellest mul on natuke kahju. Too 5000 oli suhteliselt vaba valik ja siis need valikud võisid olla mitte kõige ratsionaalsemad. Aga kui üldpilti vaadata, siis üldiselt läks ikka paremaks ja ma usun, et läheb veel. Muidugi on alati see küsimus, kui kaugele võim läheb inimesest. Vaat see on nüüd omavalitsuste oma tarkus, mida ma olen kogu aeg korrutanud: tuleb vaadata, et teie valla ääremaad ei muutuks veel suuremateks ääremaadeks. Selle peale peab mõtlema, kuidas kohalik inimene on kaasatud ellu läbi külavanema, läbi halduskogu, ükskõik milliste mudelitega. See oht on kindlasti olemas, et inimene tunneb aina vähem sidet kohaliku võimuga. Aga see on väga paljuski kohalike juhtide käes, kuidas nad seda sidet oskavad hoida.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Teatavasti 1. jaanuaril jõustus tegevväelaste ja politseiametnike piirvanust ja eripensioni puudutav reform, mille nimi maakeeles on eripensionide kaotamine neil, kes nüüd teenistusse tulevad, ja tegevväelase piirvanuse tõstmine vanaduspensioni eani. Kuidas teie arvates see reform mõjutab personali värbamist politseisse ja Kaitseväkke? Positiivselt või negatiivselt? Ja kas ei teki selline oht, et vanaduspensioni piirvanusele lähenevad tegevväelased ei suuda lihtsalt kas vaimselt või füüsiliselt korralikult oma ülesandeid enam täita? Ja kas ei ähvarda siin näiteks Kaitseväge võitlusvõime langus puhtalt selle tõttu, et vanad eest ära ei lähe ja noortele pole ametikohti ja lihtsalt keskmine vanus tõuseb ebamõistlikult kõrgeks? Sellised kolm küsimust korraga.

Aitäh küsimuse eest! Pean kohe ütlema, et teie olete kindlasti palju parem spetsialist selles valdkonnas kui mina. Eks eriteenistuste juures on need probleemid olnud. Näiteks tehti üks otsus, et eripensioni saav politseinik nüüd võib ju ka samas politseiametis töötada. Enne ta ei saanud. Kui ta läks tööle, siis ta eripensioni ei saanud. Aga kuidas nüüd teha nii, et Kaitseväes oleks tagatud noore tööjõu pealekasvamine või värbamisel edukam olemine? Ma tean, et Kaitseväes – no see on üks valdkond, mis on välja toodud – on värbamisega probleeme olnud. No ma ei saa öelda, et see kõige nõrgem valdkond on, aga seal on värbamisega olnud probleeme, nii nagu ka Vanglate Ametis. Neisse peaks sisse vaatama, aga see on rohkem kaitseministri ja Kaitseministeeriumi ülesanne. Mina saan välja tuua nõrgad kohad kogu selles struktuuris, riigivalitsemise struktuuris, aga otsustama peaks konkreetses valdkonnas. Ja ma arvan, et te saate kindlasti neid ettepanekuid teha, kui te näete, et on sellised hoovad, millega asja annab parandada.

Riho Breivel, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma tean, et sa käid väga palju mööda vabariiki ringi ja omad küllaltki head pilti kõigest, mis toimub. Aga ma tahaksin nüüd Ida-Virumaa inimesena küsida hoopis teisest, kuidas öelda, nukast. Kuidas sa hindad ametnike eesti keele oskust just meie kandis, ja mitte ainult riigiametnikel, kelle keeleoskus on natuke parem, vaid just omavalitsuse töötajatel ja ka pedagoogidel, kes annavad vene koolides lastele tunde ja peaksid eesti keelt oskama päris hästi? Aitäh!

Ma tänan küsimuse eest! See probleem on teada, et hariduses, eriti mõnes piirkonnas, sealhulgas ka Ida-Virumaal, valitseb spetsiifiline olukord. Nendes linnades on ju väga palju venekeelseid inimesi või venekeelsest perest pärit inimesi. Ega sinna õpetajaid leida kerge ei ole. Isegi selle teatud palgalisaga on keeruline õpetajaid leida, eesti keele õpetajatel on seal vist palgalisa. See on tõesti probleem. Me nüüd vaatame jälle – ma loodan, et tõsiselt – Ida-Virumaale otsa. Võib-olla me saame kohalike kolledžite abil nende inimeste ettevalmistust parandada. Mina arvan, et kui luua suhteliselt normaalsed elukeskkonna tingimused ka Ida-Viru linnades, siis on ka tööjõudu sinna lihtsam leida. See on mu vastus.

Aitäh, lugupeetud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kersti Sarapuu Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Esmalt tänan ministrit aruande tutvustamise eest ja loomulikult ka väga põhjalike vastuste eest küsijatele!

Avaliku teenistuse aruanne on osa kogu riigivalitsemise läbipaistvamaks muutmisest. Riigi arengu seisukohalt on see ka igati vajalik, et suunata paremini ressursse ja näha kitsaskohti. Eks tõsi on see, et avalik sektor on olnud alati luubi all. Sageli kuuleme, et liigsed ametnikud tuleb koondada, dubleerivad asutused likvideerida või ühendada. Aastate jooksul oleme selles suunas ka tegelikult liikunud, ikka selleks, et meie riigiaparaat oleks tõhus ja paindlik ning me suudaksime seda üleval pidada.

Nagu me äsja kuulsime, töötab avalikus sektoris tervikuna 2019. aastal 132 333 töötajat. Need ei ole pelgalt riigiaparaadi ametnikud, seal on õpetajad, politseitöötajad, meedikud, päästjad ja paljud teised. Alates 2008. aastast on avaliku sektori töötajate arv vähenenud 9%. See pole aga koht, kus öelda: stopp, aitab. Nutika väikeriigina peame otsima edasi efektiivseid ja kaasaegseid lahendusi. Juba täna on meil väga palju kasulikke e-teenuseid, mis mitmeid tegevusi hõlbustavad, ning kahtlemata peame uute teenuste arendamisse järjekindlalt panustama. E-lahendused on tulnud, et jääda, ning tõstnud nii avalike teenuste kvaliteeti kui ka efektiivsust. Mõistagi vähendavad need jõuliselt ametnike armeed, kuid peame mõtlema, millised lahendused oleksid meie riigi ja rahva huve arvestades parimad.

Teisalt ei saa kõiki tegevusi asendada masinatega, sest pole mõeldav, et inimeste jaoks hädavajalike teenuste kvaliteet kannataks. Inimeste heaolu peaks jääma siiski prioriteediks. Kindlasti peab olema rahul nende sammudega, mis haldusreform Eesti omavalitsuste jaoks on juba teinud. Eesti linnade ja valdade võimekus on kasvanud ning ühinemise tulemusena on rohkem vahendeid, mida eraldada ka kvaliteetsete teenuste osutamiseks ja omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. Muudatused on toonud kaasa ka ametnike kompetentsi kasvu paremate spetsialistide näol. Vajame seda ka edaspidi, mistõttu toetan põhimõtet, et värbamine avalikku teenistusse peab olema senisest paindlikum – esmalt seetõttu, et kvalifitseeritud tööjõu puudus on valdav kõikides sektorites, kuid teisalt väärivad ka maakondade inimesed töötamist riigi heaks. Kindlasti on laia kõlapinda leidnud ka avalike teenistujate palgatase, mis on Eesti keskmisest palgast kõrgem. Lisaks on olnud ka nende palga kasv veidi tempokam, aga seda eelkõige seetõttu, et viimastel aastatel on panustanud valitsus näiteks siseturvalisuse ja õpetajate palga tõusuks. Samas on avalikus sektoris endiselt töökohti, mis on palgalt jäämas maha samaväärsetest erasektori töökohtadest. Toon siin sama näite, mille tõi äsja ka minister: palgakäärid riigi ja erasektori juhi vahel võivad ulatuda kuni 18%-ni. Kui tahame edukat riiki, siis tuleb investeerida headesse juhtidesse.

Kokkuvõtteks võib öelda, et 2019. aasta oli avalikule sektorile igati hea aasta. Eestil on väikeriigina kindlasti palju eeliseid, mida peame enda huvides ära kasutama. Eesmärk peab olema, et avalik teenistus oleks usaldusväärne ja hea mainega, meie teenistujaid tuleb järjepidevalt arendada ja ka vääriliselt tasustada. Aitäh!

Aitäh! Heiki Hepner, palun, Isamaa fraktsiooni nimel!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud kolleegid! Lugupeetud minister, suur tänu ka Isamaa fraktsiooni poolt teile selle põhjaliku ülevaate ja aruande eest! Seda aruannet lugedes jäi mulle silma üks läbiv joon, mida ma ka oma küsimuses pisut avasin, kuid minu soov on sellele natukene rohkem tähelepanu tõmmata ja ka teiega, austatud kolleegid, seda teemat jagada. Jutt käib kohalikest omavalitsustest. Kuidagi süstemaatiliselt jäid kohalikud omavalitsused ühte serva, olgu see siis kõrgem personali keskmine vanus või keskmine palk, mis on selgelt väiksem. Olgu siin kas või toodud suhe keskmisesse palka, mis on 1,19–1,23 ehk väiksem kui riigiametnikul keskmiselt: riigiametniku keskmise palga puhul on see suhe 1,32–1,34. Tegelikult see on väga tõsine mõttekoht. Ja kui me vaatame siin veel personali voolavust, siis ka see on omavalitsustes selgelt suurem. Ma mõistan seda, kui riik muretseb, et avalik sektor peab konkureerima erasektoriga, aga kohalik omavalitsus peab konkureerima nii riigisektoriga kui ka erasektoriga. Ja nii ongi, et tihti kohalike omavalitsuste ametnikud liiguvad küllaltki kiiresti teistele ametikohtadele.

Ma möönan, et väga positiivne oli kriisimeetmete pakett, mille me omavalitsustele tänavu eraldasime. See oli väga oluline, ilma selleta oleks tegelikult olukord päris keeruline olnud. Ja selle eest tasub olla, ütleme siis, tänulik, tasub olla rahul. Aga samas ei saa see olla selline lõplik lahendus, et me reguleerime kuidagi kriisiabile toetudes seda probleemi. See peaks olema süsteemne, aga see nõuab tõesti, nii nagu minister ütles, head regionaalpoliitikat. Ma olen sellega sada protsenti nõus ja selle peale me peaksime tegelikult kõik koos mõtlema. See omakorda eeldab väga tõsiselt omavalitsuste tulubaasile otsa vaatamist. Ma olen kirglik omavalitsuste autonoomia austaja, aga ma olen sama palju ka veendunud, et omavalitsused ei maksa oma töötajatele-ametnikele vähem palka mitte sellepärast, et nad ei taha rohkem maksta, vaid nad vaatavad suurt pilti ja oma rahalist võimekust. Tõsi on see, et me tõesti mõningaid leevendussamme saime teha haldusreformiga, kuid siin on ikkagi taga pigem ametnike kvalifikatsiooni tõus. Päris sellist jätkusuutlikku lahendust minu meelest ei ole.

Ma toon kas või ühe näite, millest on pikalt räägitud. See puudutab omavalitsuste tulubaasi. On aastaid räägitud, et rangelt kaitstavate alade puhul on jäetud ...

Palun ajapikendust!

Palun, kolm minutit lisaaega!

 ... on jäetud omavalitsustele hüvitamata maamaks, mis jääb kogumata rangelt kaitstavatelt aladelt. Ja tegelikult see puudutab ca kolme miljonit või natuke rohkemat eurot. Aga kuidagi ei suudeta seda teha, ikka optimeeritakse see kulu ära. Vaat sellised summad, mis teinekord tunduvad suhteliselt väikesed, aga nendest kogunevad suured summad ja omavalitsuste tulubaas kannatab.

Minu soov on see, et me ühel hetkel kas või riigireformi arutelude käigus jõuame selleni, et me süveneme omavalitsuste probleemidesse sügavamalt ja lahendame need probleemid ära. Loodan, et kui me kuulame siin Riigikogus avaliku teenistuse aruannet, mis puudutab aastat 2020 või 2021, siis me saame juba tõdeda, et ka selles osas oleme astunud samme edasi. Avalik teenistus on täpselt nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli. Ma väga soovin, et see nõrgim lüli ei oleks omavalitsus ja et tegelikult kõik need ketilülid oleks võrdse tugevusega. Aitäh!

Aitäh! Rohkem fraktsioonidel läbirääkimiste soovi ei ole. Aitäh ministrile! Aitäh kõigile Riigikogu liikmetele, kes arutelus osalesid! Oleme avaliku teenistuse 2019. aasta aruande läbi arutanud.

Läheme edasi. Tänane viimane päevakorrapunkt on vaba mikrofon. Kõigil soovijail on võimalus pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra Riigikogu aseesimees! Head fraktsioonikaaslased! Hea vastasrinna esindaja! Ma tahaksin teile vahendada Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Riigikogu fraktsiooni avalduse. Eelmisel nädalal pidas Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen Euroopa Parlamendi ees traditsioonilise aastakõne, mis andis ülevaate liidu kesksetest tulevikuplaanidest. Oma kõnes lubas von der Leyen muu hulgas võidelda Euroopa Liidu ühtse migratsioonipoliitika ehk liikmesriikidele kohustusliku kvoodisüsteemi eest, tulla välja uue Euroopa Liidu karistuspoliitikaga, et võidelda "vihakõne" ja "võõraviha" vastu, tsentraliseerida rahandusliitu ja võidelda selle eest, et Euroopa Liidu liikmesriigid tunnustaksid samasooliste paaride õigust lapsendamisele. Seega ütles Euroopa Komisjoni president oma programmilises kõnes selgelt välja, et Euroopa Liit soovib haarata üha suurema kontrolli liikmesriikide sotsiaalpoliitika, migratsioonipoliitika ja majanduspoliitika üle.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ütleb siinkohal selgelt välja: ei lähe läbi. Brüsseli jätkuvad katsed kärpida liikmesriikide otsustusõigust on meile absoluutselt vastuvõetamatud. Me ei ole nõus delegeerima Euroopa Komisjonile otsuseid, millist rahanduspoliitikat me ajame. Me ei ole nõus laskma Brüsselil otsustada, kui palju sissetungijaid me vastu võtame. Migratsioonipoliitika on iga liikmesriigi suveräänse poliitika osa, mida ei saa otsustada Euroopa Liidu institutsioonid. Me ei ole nõus vihakõne seaduste sildi all leppima sõnavabaduse piiramisega. Võitlus vihakõnega, nagu me suurepäraselt teame, on eelkõige malakas, millega püütakse vaikima sundida rahvuslikud ja massiimmigratsioonile vastu seisvad poliitilised jõud, riigid ja liikumised. Samuti ei ole me nõus alluma Brüsseli vikerkaarevärvi ideoloogilisele diktatuurile ega muutma selle mõjul oma riigi perepoliitika aluseid. Eesti tulevikku näevad konservatiivid ainult sellises Euroopa Liidus, mis austab liikmesriikide õigust otsustada ise oma tuleviku üle. Euroopa Liidu ülesanne peab olema liikmesriikide majanduslik arendamine, töökohtade loomine ja rahvusriikide kodanike elatustaseme parandamine. Igale Euroopa Liidu liikmesriigile peab jääma võõrandamatu õigus suveräänsusele ehk poliitilistele otsustele, mis lähtuvad esmajärgus liikmesriigi põhiseadusest.

Ja enda poolt ma tahaksin siin lõpus veel tsiteerida Alternative für Deutschlandi saadiku Jörg Meutheni mõtet, mida ta väljendas pärast von der Leyeni kõne kuulamist. Meuthen ütles, et Euroopa Liit ei ole riik, von der Leyen ei ole riigipea. Eesti konservatiivid ja meie Euroopa mõttekaaslased, ma luban, teevad kõik selleks, et nii ka jääb. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoovi ei ole. Head kolleegid, istung on lõppenud. Aitäh! Kohtumiseni homme!