Tänan, austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on au teile tutvustada avaliku teenistuse 2019. aasta aruannet, mis sisaldab olulisemaid personalinäitajaid ja arengusuundasid. Avaliku teenistuse aastaraamat, nagu me selle aruande kohta ütleme, on kättesaadav Rahandusministeeriumi veebisaidil ja tõenäoliselt ka Riigikogu dokumendihalduses. Seal on muidugi väga palju numbreid, väga palju graafikuid, väga palju iseloomustavat materjali, kuidas erinevates avaliku sektori ja valitsussektori valdkondades need numbrid on muutunud eelmisel aastal, 2019. aastal võrreldes nii 2018. aastaga kui ka varasemate aastatega. Seal on päris hea ülevaade.
Minu ettekanne keskendub eelkõige avalikule teenistusele ja seda ma käin siin igal aastal teile tutvustamas, sellepärast, et see on üks riigihalduse ministri kohustus ja ka võimalus Riigikogule seda valdkonda tutvustada. See puudutab ka riigi ja kohalike omavalitsuste ametiasutuste teenistujaid, kuid lühidalt annan ülevaate ka kogu avaliku sektori töötajate arvust ja tööjõukuludest. Avaliku teenistuse osakaalu paremaks mõistmiseks käsitlen sissejuhatuseks ka valitsussektori töötajate arve.
Avalik sektor jaguneb valitsussektoriks ja muuks avalikuks sektoriks. Valitsussektor koosneb omakorda kolmest alasektorist: keskvalitsusest, kohaliku omavalitsuse üksustest ja sotsiaalkindlustusfondidest. Muu avaliku sektori alla kuuluvad riigi ja kohaliku omavalitsuse osalusega kaupu tootvad ja teenuseid pakkuvad ettevõtted, näiteks aktsiaseltsid Eesti Energia ja Tallinna Lennujaam, aga ka Eesti Pank. Avalikus sektoris tervikuna töötas 2019. aastal 132 333 töötajat. Kuigi inimeste arv kasvas 0,08% võrra, on oluline välja tuua, et alates 2008. aastast on avaliku sektori töötajate arv vähenenud 9%. 2019. aastal moodustas avalik teenistus, millest ma põhjalikumalt räägin, 27 628 teenistujaga 20,9% avaliku sektori töötajaskonnast. Ja see protsent on sama kui eelneval aastal. 88% avaliku sektori töötajatest on valitsussektoris, kuhu alla kuuluvad keskvalitsus, kohaliku omavalitsuse sektor ja sotsiaalkindlustusfondid. Valitsussektori alla kuuluvad ka riigi ja kohaliku omavalitsuse ametiasutused, koolid, haiglad ja kultuuriasutused.
Avalik teenistus hõlmab valitsussektori asutustest vaid riigi ja kohaliku omavalitsuse ametiasutusi, kus teostatakse avalikku võimu: näiteks ministeeriumid, ametid, inspektsioonid, linna- ja vallavalitsused. Eesti tööhõivest 20–64-aastaste seas moodustas avalik teenistus 4,2%, mis on ka viimasel kolmel aastal suures osas püsinud sama numbri juures. Eesti tööealine elanikkond on viimastel aastatel küll pisut kasvanud, kuid endiselt vähenemistrendis pikas perspektiivis, seetõttu on strateegiliseks eesmärgiks seatud 12%-line valitsussektori töötajate osakaal, mille raames me ka eelmine aasta püsisime. Seitsme aastaga on avalike teenistujate arv vähenenud 7,8%. Samas on oluline märkida, et teenistujate arvu vähenemine on pidurdunud, kuna põhimõtteliselt riigi poolt täidetavate ülesannete hulk ei ole vähenenud. 2019. aastal suurenes avaliku teenistuse personal 59 teenistuja võrra ehk 0,2%. Riigi ametiasutustes suurenes avalike teenistujate arv 54 võrra, kohalikes omavalitsustes viie võrra.
Avalike teenistujate arv on enim kasvanud Kaitseministeeriumi valitsemisalas, kus suurimaks mõjutajaks on Kaitsevägi, aga ka Politsei- ja Piirivalveameti eriteenistused. See on olnud ka selgelt poliitiline prioriteet, et eriteenistujate arvu on kasvatatud. Kui me võrdleme ülejäänud avaliku teenistusega, siis ametnike arv on umbes samavõrra vähenenud, kui on eriteenistuse töötajate arv kasvanud. Kõige rohkem on avalikke teenistujaid vähemaks jäänud Justiitsministeeriumi valitsemisalas, mida on kõige rohkem mõjutanud Tallinna Vangla, Viru Vangla ja Harju Maakohus. Justiitsministeeriumi haldusalas ei saa mööda minna ka probleemist, et väga palju on vakantseid kohti, eriti vanglates. Selles osas tuleb tõsiselt pingutada ja sellele ka edaspidi tähelepanu pöörata.
Avaliku teenistuse töötajaskonnast 22 059 oli teenistuses riigi ametiasutustes ja 5569 kohalike omavalitsuste ametiasutustes. Ligikaudu kolmandiku avalikest teenistujatest moodustasid eriteenistujad, keda oli 2019. aastal Eestis kokku 10 147. Eriteenistujad on politseiametnikud, päästeteenistujad, vanglaametnikud, kaitseväelased jne. Eriteenistujate arv suurenes siis protsendi võrra ehk 112 töökoha võrra. Tervikliku vaate jaoks lisan, et valitsussektoris kasvasid möödunud aastal personali poolest enim kaitse- ja siseministeeriumi valitsemisala, Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Viljandi Haigla. Kõige rohkem vähenes töötajate arv SA-s Innove, Tallinna Tehnikaülikoolis, Tartu Ülikoolis ja Kultuuriministeeriumi valitsemisalas. Ja see on olnud ka viimaste aastate trend. Me teame, et tervishoiuteenuste hulk siiski suureneb aasta-aastalt ja tervishoiuasutustes, haiglates on iga aastaga rohkem töötajaid, mitte vähem töötajaid. Nii et seda peab ka arvestama, kui me siin valitsemissektori numbreid edasi-tagasi arvutame.
Palgakasv on olnud üldturu keskmisest palgakasvust mõnevõrra kiirem, seda paljuski prioriteetsete sihtgruppide palkade konkurentsivõime tõstmise nimel: siseturvalisus, politsei, pääste, ka Kaitsevägi, õpetajad, sotsiaalhoolekanne. Nendes valdkondades on olnud keskmine palgakasv valitsussektoris kiirem kui, ütleme, tavariigiametnikel. Kui kõrvutada Fontese palgauuringus osalenud asutuste palgataset tööturu palgatasemega, siis oli 2019. aastal riigiasutuste kuu põhipalga keskmine mahajäämus üldturu mediaanist 11,7%, sh tippspetsialistidel ja esmatasandi juhtidel keskmiselt 18%. See on sõltumatu uuring, mis näitab väärtuspunktide tasemel erinevate teenistusgruppide palka. Ja see on ka ajalooliselt kogu aeg nii olnud, et erasektor on kõrgemate palkadega ja kindlasti teatud määral on erasektoris palgad kõrgemad seepärast, et seal on ka riskid suuremad. Ja, ütleme, et mingi mahajäämus erasektorist kindlasti peab olema. Alati on küsimus, kui suur. Põhiprobleem on see, et erasektor ja avalik sektor konkureerivad tööjõu pärast tööturul. Ka praegu ma võin nimetada mitmeid valdkondi, kus on tõsine probleem. Mainisin juba vanglaid, mis on võib-olla selline spetsiifiline probleem. Viimasel ajal on tuua ka konkreetne näide minu haldusalast: minu kõige, kuidas ma ütlen, parem planeerija leidis töökoha erasektoris, sest need arendused, kuhu erasektor praegu vaatab, arvestades planeerimist ja keskkonnamõjude hindamist, on väga tugeva surve all. Vaatamata praegustele rasketele aegadele, siiski ka erasektori mitmes lõigus tehakse planeerimistöid. Riigi ametiasutuste keskmine brutokuupalk kasvas 8,3%, sealhulgas kõige kiirem kasv oli siseturvalisuse asutustes ja Kaitseväes, kõige aeglasem põhiseaduslikes institutsioonides ja Riigikantseleis.
Avaliku teenistuse keskmine palk on Eesti keskmisest palgast kõrgem, kuna tööde struktuur ja haridusnõuded on erinevad. Teenistujad on üldiselt kõrgelt haritud, kuna nende töö eeldab kõrget kvalifikatsiooni. 2019. aastal oli kõrgharidusega inimeste osakaal Eesti kõikides hõivatutes 42%. See on siis, kui panna avalik sektor ja erasektor kõik kokku. Samas avalikest teenistujatest oli kõrgharidusega 61% ja omavalitsuse avalikest teenistujatest koguni 80%. Ka see põhjustab teatud erinevuse palgakasvudes. 2019. aastal oli ametnike keskmine brutokuupalk 1848 eurot ja see kasvas aastaga 8%. Riigiametnike palga kasv 8,6% on olnud 1,2% protsendi võrra kiirem palgaturu üldisest 7,4%-lisest palgakasvust. Ja selle võrra on palgapositsioon paranenud just riigisektori poole peal. Kohaliku omavalitsuse ametiasutuste ametnike palga kasv on olnud palgaturu üldisest palgakasvust 2,1% võrra väiksem ehk 5,3%.
Selleks, et avalikku teenistusse oleks võimalik värvata piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu, kes on võimeline pakkuma riigi elanikele kvaliteetset avalikku teenust, tuleb tagada, et avaliku teenistuse palgad ei jääks konkureerivate töökohtade palgatasemest märkimisväärselt maha. Samas ei tohiks avaliku teenistuse palgatase sarnastes tegevusvaldkondades kindlasti olla turuliider. Valitsussektori keskmine 9,9%-lise brutokuupalga kasv oli Eesti keskmisest 7,4%-lisest brutokuupalga kasvust 2,5% võrra kiirem. Aga valitsussektori üldisele palgakasvule avaldas 2019. aastal arvestatavat mõju õpetajate ja kultuuritöötajate palga kasv, samuti palgatõus siseturvalisuse ja sotsiaalhoolekande valdkonnas, mis oli ka keskmisest kiirem, ja IT-asutuste töötajate palga kasv, milleks tõesti ka eelarve koostamisel päris palju raha juurde anti.
Siinkohal tooksin välja, nii nagu ma juba mainisin, et kui võrrelda samaväärse tööga erasektoris, siis ei edesta avaliku sektori palgad erasektori omi, vaid jäävad siiski maha. Ühelt poolt on vajadus leida võimalusi ressursside ja tööjõu optimeerimiseks, teisalt on äärmiselt oluline leida riigipalgale kvalifitseeritud tööjõudu, kes võtmevaldkondades riigi jaoks töötaksid. Vabatahtlik personalivoolavus koondina on alla kriitilise voolavuse määra, kuid kerges tõusutrendis: riigi ametiasutustes 8% ja kohalike omavalitsuste ametiasutustes 10%. Aga mõningates sektorites, näiteks vanglates oli see minu teada 18%.
Avalikus teenistuses viidi läbi 4194 personaliotsingut, mida oli 177 võrra vähem kui 2018. aastal. Kvalifitseeritud tööjõu puudus on valdav kõikides sektorites, mida kinnitab iga viies personaliotsingu luhtumine. Kõige keerulisem on leida sobivaid kandidaate siseturvalisuse asutustes ja Kaitseväes, kus luhtus iga kolmas konkurss. Samuti on probleemiks kandidaatide vähesus ning ligikaudu kolmandikul konkurssidest kandideerib teenistuskohale alla kolme inimese.
Avalike teenistujate vanuseline, sooline ja rahvuslik-keeleline koosseis on läbi aastate olnud stabiilne. Avaliku teenistuja keskmiseks vanuseks on jätkuvalt 43,5 aastat, kuid keskmine vanus on viimastel aastatel ikkagi ka väikses tõusutrendis. Vaadates avalike teenistujate soolist jaotust, siis naisi on veidi rohkem kui mehi. Erandina saab välja tuua eriteenistuse, kus on rohkem nooremaealisi mehi.
Kaks sõna ka palgalõhest, mida me tegelikult nüüd juba teist aastat suhteliselt põhjalikult seirame selles aastaaruandes. Avaliku teenistuse palgalõhe on 6,3%, aga see on üldine palgalõhe. Kui me lähme horisontaalset palgalõhet vaatama, siis see on suhteliselt väike. Kindlasti palgalõhe on jätkuvalt suurem probleem erasektoris, mis seda palgalõhet nii suureks kasvatabki, nagu meile neid numbreid siin ette näidatakse.
Head avalikku teenust saab pakkuda haritud ja professionaalne riigiteenistuja. Selleks, et avalik teenistus ja riigipalgalised töötajad oleksid oma igapäevatöös kompetentsed ja vastuvõtlikud ühiskonna kiiretele muutustele, on vajalik personali kestev ja järjepidev arendamine. Asutuse tasandi koolitusteks kasutati 2019. aastal keskmiselt 1,05% töötasukuludest ja see näitaja on kahjuks viimastel aastatel veidi langenud. Koolituseelarve vähenemine võib tähendada asutustele väljakutset teenistujate arendamisel, kuna käesoleva Euroopa Liidu finantsperioodi vahendite rakendamine lõpeb 2023. aastal ning võimalikeks rahastamisallikateks on eelkõige riigisisesed vahendid. Tänaseks on juba teada, et haldusvõimekuse suunale uuel perioodil Euroopa Komisjon raha ei eralda. Ma räägin just riigi poolest. Kohalike omavalitsuste haldusvõimekuse parandamiseks tõenäoliselt on võimalik ka Euroopa Liidu raha kasutada.
Eesti avalikus teenistuses on olulisteks väärtusteks kompetentsus, usaldusväärsus ja ametnikueetika põhimõtete järgimine. Ametnikueetika nõukogu fookuses on Eesti ettevõtluse toetamine avaliku teenistuse poolt, ametnike õigused ja rahvusvahelistel üritustel osalemise tingimuste korrastamine. Eetilise käitumiskultuuri juurutamiseks jätkusid 2019. aastal kesksed eetika- ja korruptsiooniennetuse valdkonna koolitused, mille fookuses oli ametnike rolli ja huvide konflikt.
2019. aasta avaliku teenistuse aruandes on toodud ka ülevaade avaliku teenistuse õigusraamistikust. Põhjalikult reformiti avalikku teenistust 2013. aastal. Nagu mäletate, võeti siis vastu uus avaliku teenistuse seadus. Avaliku teenistuse seadus ja avalikku teenistust reguleerivad eriseadused vajavad edasist kaasajastamist, et saavutada ühtne ja paindlik organisatsioon. Sarnast tööd tegevaid teenistujaid tuleb kohelda võrdselt ning iga erisus regulatsiooni sees on põhjendatud teenistusülesannetest tulenevate vajadustega.
Lühidalt ka tulevikuperspektiividest. Oma meeskonnaga riigihalduse ministri haldusalas Rahandusministeeriumis otsime uusi võimalusi, kuidas riigikorraldust ja tegevusi optimeerida ning maksumaksja raha kasutada riigi toimimiseks kõige tulemuslikumalt. Aga samas me ei tohi alla anda kvaliteedis, ka teenuste kvaliteedis, vaid peame neid oluliselt veelgi parandama. Seetõttu pean jätkuvalt oluliseks e-riigi arendamist, infotehnoloogiliste lahenduste laiemat kasutamist avalike teenuste pakkumisel. Kahtlemata peame ka uue Euroopa Liidu 2021+ rahastusperioodi ettevalmistamisel arvestama e-riigi arendamise vajadustega. Riik peab olema nutikam ja kaasaegsem ning paljud teenused on võimalik teha automaatseks, et vajadus riigiasutustega bürokraatlike toimingute tarvis suhelda väheneks nii kodanikul, ettevõtjal kui kohalikul omavalitsusel. Avalik teenistus peab olema suuteline kaasas käima globaalsete tehnoloogiatrendidega ning samuti harjuma üha suurema paindlikkusega töötamise viisides. Kaugtöö on tulnud, et jääda. Seda näitas ka koroonakriis.
Peame jätkama ka riigipalgaliste töökohtade pealinnast väljaviimist. Ma arvan, et ka kaugtöö kogemus kriisi ajal kindlasti neid võimalusi suurendas, mitte vähendas. Meil on käimas ka riigimajade projekt, mille raames on avalikku teenistusse võimalik värvata kõigist Eesti piirkondadest inimesi asutustesse ja ametitesse, isegi ministeeriumidesse. Ja seda on viimasel ajal ka järjest rohkem tehtud. Riigimajadega me saame kindlustada seda, et on olemas ka selline töökoht, kus inimene saab käia. Tihtipeale tänapäeval kogu nädalat ei pea seal istuma, enamik tööst tehaksegi kodus, aga vahetevahel on turvalist andmesidet vaja, et oma keskkontoriga sidet pidada. Tööviisid muutuvad järjest paindlikumaks ka avalikus sektoris.
Annan jätkuvalt oma parima, et Eesti avalik teenistus jätkaks tulemuslikku tööd, olles eeskujuks teistele riikidele nii Euroopas kui ka kaugemal. Meil on hea maine ja head lahendused riigijuhtimises, mis väärivad teistele tutvustamist. Seda näitab ka paljude riikide suur huvi meie e-riigi korralduse vastu. Meie eelis on väiksus. Suudame kiiresti muudatusi kavandada ja ellu viia. Kohanemisvõime on kindlasti tulevikus üks meie konkurentsieeliseid. Peame väärtustama ja hoidma riiki teenivaid inimesi. Peame värbama avalike teenistujate hulka oma ala parimaid eksperte ning neid vääriliselt tasustama ja arendama. Riik ja omavalitsused peavad tööandjana arenema ning kaasajastuma. Tänan kuulamast!