Aitäh! Välisministeerium edastas Rahandusministeeriumi palve peale oma taustauuringu. Ja mis selle uuringu nending on? Kas tohutud saladused, nagu siin püütakse muljet jätta? Jumala pärast, siin on seda mitu korda tsiteeritud, seda on teinud ka parlamendiliikmed. Seal on öeldud, et kolmandad isikud on osutanud, et Freeh' isiku või tegelikult tema maine puhul on probleeme, ja soovitati kaaluda valikut kahe teise büroo vahel. Oligi kõik, see on kogu informatsioon, mis seal sisaldub.
Kas Vabariigi Valitsus on langetanud otsuse Freeh' büroo palkamise kohta? Vastus on eitav: ei ole. Vabariigi Valitsus võttis kabinetiistungil seisukoha, et on mõistlik palgata Ameerika Ühendriikide advokaadibüroo, ja volitati Rahandusministeeriumi büroo välja valima, riigi huvisid esindama. Ja Justiitsministeerium ning Välisministeerium pidid koostööd tegema. Nii et eraldi võetuna valitsus ei ole kuidagi arutanud, kas Freeh' kontor palgata või Freeh' kontorit mitte palgata. Sellega, et üldse arutataks advokaadibüroo palkamist, sellega olen nõus. See on väga kõrge juhtimistasand, aga ma ei hakka ütlema, et me seadusandja tasemel seda puurime. Nõnda.
Omal ajal oli küsimuse all Tallinna Vesi, kes tegelikult võttis ülemääraselt raha. Me läksime ja võtsime vastu monopolide ohjeldamise seaduse, eks ole. Ja nüüd anti Eesti riik Pariisi arbitraaži. Me ütlesime, et me ei sõlmi kokkulepet, me kaitseme Eesti tarbijaid, me kaitseme Eesti riigi õigust. Ja siis tegelikult valitsus – ma olin justiitsminister – või Justiitsministeerium palkas advokaadibüroo. Mingid advokaadibürood, kes seal on, mis seal on – tegelikult niisugusel kõrgel juhtimistasandil sellega ei tegeletudki. Ausalt öelda, kui te mul täna käsite vande all nimetada neid advokaadibüroo tehnilisi nüansse, siis ma jään jänni. See oli ametnike tasemel otsustus. Ma arvan, et see ei olegi nii kõrge profiiliga poliitilise otsustuse tasand.
Ma tahan teile öelda hea uudise. Eesti Vabariik võitis Pariisi arbitraažis, 100 miljonit eurot jäi Eesti maksumaksjale alles, sest me ei löönud põnnama. Ja nii tulebki tegutseda. Oma õiguste eest, meie õiguste eest, meie riigi huvide eest ei seisa siin maailmas mitte keegi teine kui meie ise. Selleks on meile antud pädevus, selleks on meile antud vastutus ja sellest tuleb juhinduda.
Ja nüüd ongi tegelikult nii, et me asetame asjad õigesse perspektiivi. Meie probleem on see, et on toimunud ulatuslikud finantsvaldkonna õigusrikkumised meie riigi territooriumil. Ja kahtlemata peab Eesti riik ennast käsitama kui ohvrit, kes on huvitatud – ja me olemegi huvitatud – maksimaalsest tõe väljaselgitamisest ja süüdlaste vastutusele võtmisest, ja seda kahtlemata ka niisuguses ulatuses, mis puudutab kolmandate riikide territooriumil, nende jurisdiktsiooni all toimuvaid menetlusi, ja ka kahjutasu saamist.
Ma küsisin tegelikult komisjonides ühe küsimuse, see komisjonide arutelu oli väga oluline. Ma esitasin komisjonidele põhimõttelise küsimuse: kas see, et me tegelikult oleme valmis oma õiguskaitselisi huvisid realiseerima, on mõistlik? Ja komisjonide liikmed ütlesid, et jah, see on õige, Urmas. Nii nad ütlesid. Vähemalt oli selline hoiak mitmel komisjoni liikmel. Ja see on õige, et ei maksa lüüa põnnama. Muidugi tuleb asjad selgeks arutada. Martin räägib ka komisjonis, annab ülevaate, ja siin ei ole vaja ette kujutada, et asjade taga on midagi, mida tegelikult ei ole. (Midagi hõigatakse saalist.) Ma vastasin küsimusele. Valitsus eraldi võetuna seda Freeh' otsust ei langetanud, see oligi vastus. Järelikult valitsusel ei olnud ka mingit eraldi võetud otsuse tegemist ühe büroo kohta. See oli rahandusministri pädevuses.