Tere päevast, austatud Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid, president Arnold Rüütel, austatud Riigikogu, peaminister, ministrid, põhiseaduslikud ametikandjad, ekstsellentsid ja külalised! Avan Riigikogu 14. koosseisu IV istungjärgu.
Lugupeetud Eesti Vabariigi president, president Rüütel, peaminister, ministrid, põhiseaduslike institutsioonide esindajad, ekstsellentsid ja külalised! Mul on au tervitada teid Riigikogu 2020. aasta sügisistungjärgu pidulikul avaistungil.
Kuigi Eesti parlament on maailma ajaloo skaalal noor, oleme nüüdseks küpsemad ja tugevamad kui kunagi varem. Sellel käänulisel teel on olnud kokkuleppeid ja lahkarvamusi ning erinevaid argumente seinast seina. Paljud selles saalis viibijatest on väljendanud kiiduväärset sõnaosavust oma seisukohtade kaitsmisel. Nii nagu meie parlament, on ka Eesti demokraatia suhteliselt noor. Uue karmi, kuid väärtusliku demokraatiakogemuse saime selle aasta kevadel ja suvel pandeemiaga seotud kriisi lahendades, milles oleme olnud ja oleme endiselt maailma edukaimate riikide seas. Kõiki pandeemiakriisis läbitud probleeme ja vastu võetud otsuseid – alates eelarvest ning lõpetades töökohtade ja majanduse säästmise, inimeste kaitsmise ja palju muuga – analüüsiti põhjalikult ning räägiti lahti nii Riigikogu komisjonides kui ka suures saalis. Oli palju erinevaid vaatenurki ja seisukohti, millega seoses tõstatasid parlamendiliikmed, olgu valitsuskoalitsiooni või opositsiooni poolelt, tõsiseid ja asjakohaseid küsimusi. See elavdab riigis vajalikku parlamentaarset debatti. Tegime tihedat koostööd ka vanematekogu tasandil. Hoolimata teatud ringkondade soovist kasutada kriisi oponentide mahategemiseks, usun, et kogu see protsess on viinud kõiki sidusrühmi paremate algatuste ja täpsema poliitika suunas.
COVID-19 olukord ei lõppe niipea ja selle kulg on ennustamatu. Seega peame tegema kõik, et minimeerida inimeste elu ja tervist ohustavaid riske ning tagada ühiskonna ja majanduse toimimine ja taastumine. Oleme selleks vastu võtnud rea olulisi ja ennast õigustanud meetmeid, kuid me ei saa veel puhkama jääda. Kõik me moodustasime olulise lõime Eesti ühiskonna struktuuri tugevdamisel, nii vormis kui ka sisus, olgu parlamendis, avalikkuses, meedias või sotsiaalmeedias. Ikka tekivad mõnikord lahkarvamused ja erimeelsused, mis tunduvad lepitamatud. See on mõistetav, sest meedia loob ja toob meieni üha dramaatilisemaid pealkirju ja tihtipeale liialdavaid kommentaare. Aga kui me astuksime sammu tagasi, et näha suuremat pilti, siis näeksime, et tegemist on lihtsalt värvide segamisega samal paletil. Päris probleemid on ühed ja samad. Need korduvad ja vajavad lihtsat, teinekord kiiremat lahendust.
Head sõbrad, saadikud ja külalised! Sellel aastal möödus sada aastat sellest, kui koostati ja allkirjastati Eesti Vabariigi esimene põhiseadus. See ei olnud sajaprotsendiliselt täiuslik, see polegi võimalik, kuid vaieldamatult oli see üks maailma demokraatlikumaid põhiseadusi, mis kehtestas rahvahääletuse, rahvaalgatuse ja otsedemokraatia põhimõtted. Praegu meil otsedemokraatia puudub, kuid see peaks olema osa meie igapäevasest demokraatlikust kultuurist. Otsedemokraatia ei ole mingi tont ega mõttetu farss, mida karta. Oma rahvast peab usaldama. Riigikogu peab uskuma oma rahvasse, sest altpoolt lähtuv arukas initsiatiiv on suureks toeks riigivõimu teostamisel.
Sageli me ei näe ega märka, missugused on inimeste tegelikud huvid ja vajadused – või siis ei soovi seda näha –, nagu näiteks rahva enamiku tahe kehtestada rahvaalgatuse võimalus ja presidendi otsevalimised või soov sätestada abielu põhiseaduses mehe ja naise liiduna. Nii võime sattuda ja olemegi sattunud olukordadesse, kus riik surub oma kodanikele peale ebasoovitavaid ja vastuvõetamatuid ettekirjutusi ja väärtussüsteeme. Selle tagajärjel on rahva rahulolematus aja jooksul üksnes suurenenud. Inimesed väljendavad oma eitust erineval moel, näiteks petitsioonide ja miitingutega või olles skeptilised ja passiivsed, aga ka depressiivsed ja vastanduvad. Kaotajaks on terve riik.
Otsedemokraatia elementide lisamine praegu eksisteerivasse poliitilisse süsteemi on valimistevahelisel perioodil kodanike jaoks oluline eneseväljendusvahend. See aitaks muuta valitud rahvaesindajad vastutustundlikumaks, distsiplineeriks poliitilist eliiti ning tooks meid kõiki rahvale lähemale. Otsedemokraatia põhimõtetest ja praktikast saaks tulevikus esindusliku valitsemisviisi oluline element, mis lisaks parlamentaarse demokraatia mudelile uue dimensiooni. Sellega oleks inimeste jaoks oluliste teemade püstitamisse ning otsuste langetamisse kaasatud lai valijaskond. See omakorda muudaks demokraatia loomult esinduslikuks ja tõeliselt tugevaks inimsõbralikuks poliitiliseks mehhanismiks. Võidaksid nii riik kui ka rahvas.
Lugupeetud kuulajad! Mis saab Eesti parlamendist ja demokraatiast tulevikus? Mulle tundub, et on veel mitu ühist väljakutset, mida peame sügavamalt teadvustama ja millele püüdma vastata. Üks neist on suurem paindlikkus ja aktiivsus parlamenditöös. Me peame Riigikogus rääkima samadel teemadel, mille üle arutab rahvas. Nendest teemadest tuleb rääkida õigel ajal, mitte suure hilinemisega. Vastasel juhul elame omaette mullis ning kapseldume valesti seatud prioriteetide täitmisesse. Riigikogu peaks võtma endale senisest suurema rolli seaduseelnõude algatamisel. Nagu COVID-19 puhul nägime, on kiireloomuliste küsimuste kohene ajakavva võtmine ja nende lahendamine tihtipeale eluliselt oluline. Muidugi ei tohi aga asju üle dramatiseerida. Vaja on tasakaalustatud lähenemisviisi.
Teine oluline valdkond on digitaalne demokraatia, mis võib tekitada vastakaid tundeid. Ühelt poolt on see paradoksaalselt kauguse-läheduse tunnetus demokraatias, teisalt jällegi kaasab kiiremini suuremaid masse. Valijate, eriti noorte suhtlemisse on infotehnoloogia tugevalt sisse juurdunud. Viimase 20 aasta jooksul toimunud tehnoloogilise revolutsiooni peamine mõju on olnud füüsiliselt distantseeritud inimeste lähendamine uuel viisil. Teisenenud suhtlemiskanalid on võimaldanud inimestel üksteisega üha tihedamalt suhelda. Interneti, nutitelefoni ja arvukate sotsiaalmeediakanalite vahendusel saavad inimesed osaleda suurtes nähtamatutes veebikogukondades. Inimesed on omavahel seotud ühiste huvide ja arusaamade kaudu, ükskõik, mis need huvid ka poleks, ükskõik, kus need inimesed ka ei asuks.
Oleme digiteenuste pakkumisel maailmas esirinnas, kuid meil on vaja põhimõttelist ja kõikehaaravat arutelu tehnoloogia ja poliitika ning tehnoloogia ja parlamendi vaheliste suhete teemal. Me peame olema fantaasiarikkamad ja eksperimenteerivamad uute suundumuste osas, kuid ilma, et digiturvalisuses järeleandmisi teeksime. Me võiksime ka Riigikoguna olla aktiivsemad ja senisest enam juhi rollis. Me ei tohi muutuda passiivseks järgijaks ega ka tormakaks järelejooksjaks.
Siinkohal, austatud kolleegid, on mul hea uudis. Kevadel muutsime Riigikogu kodu- ja töökorra seadust, et kriisiolukorras, kui parlament ei saa füüsiliselt koguneda, oleks täiskogu istungeid võimalik korraldada elektrooniliselt. Terve suve oleme tegelenud vastava platvormi väljatöötamisega ning see on juba katsetamisjärgus, seni edukalt. Selline e-istungite pidamise võimalus on maailmas võib-olla ühel-kahel parlamendil – väga unikaalne! – ja ma julgen kinnitada, et meie platvorm on kõigist peajagu üle. Lähiajal avaneb meil kõigil võimalus seda ise järele proovida. Ja ma olen kindel, et kui oleme seda teinud ja ka ülejäänud maailm järele jõuab, siis meie platvorm on endiselt parim.
Eesti rahvas on edastanud selge sõnumi: alates noortest kuni eakateni soovivad kõik, et nende parlamendiliikmed töötaksid koos nendega ja käsitleksid nende jaoks kõige olulisemaid küsimusi. Eestil on vaja arendada nii esindus-, otse- kui ka digidemokraatiat. Eriti ajal, kui meis kõigis keeb vahetevahel skeptitsism ning suhtume silmnähtava küünilisusega poliitikasse, poliitikutesse ja poliitilistesse institutsioonidesse. Meie roll demokraatlikus protsessis on privileeg ja sellega kaasneb vastutus. Selle kaudu me austame ja kaitseme kõigi soove ja õigusi. Me teenime oma riiki ja igat Eesti inimest.
Head siinviibijad! Üks valdkond on jäänud muutumatuks hoolimata kriisidest ja erakorralistest situatsioonidest. See on meie välis- ja julgeolekupoliitika. Asetseme endiselt ebakindla olukorraga ohtlikus regioonis. Meie idanaaber Venemaa korraldab ähvardava järjekindlusega meie piiride ääres regulaarseid sõjalisi manöövreid. Ta püüab laiendada ja tugevdada oma haaret naabrite üle, soovides taastada kunagist impeeriumi. Meie julgeolekupoliitika põhiprintsiip on praegu ja ka tulevikus Eesti kui rahvusriigi hoidmine, meie kaitsevõime igakülgne tugevdamine ja rahvusvahelise positsiooni kindlustamine. Eesti julgeoleku suurendamiseks on vaja riigi vaimset ja füüsilist valmisolekut, aga ka leidlikkust ja ettevõtlikkust.
Lisaks viimastel aastatel Gruusia ja Ukraina vastu suunatud sõjalisele agressioonile on karta Venemaa sõjalist sekkumist ka Valgevene sündmustesse. Me jälgime toimuvat suure tähelepanuga. Võtsime hiljuti peetud erakorralisel istungil vastu Riigikogu avalduse Valgevene rahva demokraatlike püüdluste toetamiseks ning igasuguse – nii sisemise kui ka välise – vägivalla ja sekkumise hukkamõistmiseks. Mul on hea meel, et Riigikogu näitas siin üles suurt erakondadeülest üksmeelt.
Vaieldamatult kuulub julgeolekuküsimuste hulka ka eespool mainitud digi- ja inforuumi teema. See on tänapäeval üheks võitlustandriks, mida me ei saa lasta enda vaenlastel täita demagoogia, valede ja meie vastu suunatud vaenuliku propagandaga. Ma täna veel ei tea, kas peame kunagi hakkama arutama teatud meediumite transleerimise katkestamist, nagu mitmel pool maailmas on tehtud. Eks aeg annab arutust.
Austatud riigikogulased ja Eesti rahvas! Kuigi meie lähenemisviisid probleemidele võivad erineda, jagame me kindlasti ühist arvamust, et riik peab igal juhul püüdma Eesti inimeste elu paremaks muuta. Hea tahte ja püsiva koostöövalmiduse korral saame me seda teha. Opositsioon saab olla nii destruktiivne kui ka konstruktiivne, ent vaid viimane toob sisulist edu, mitte vastasseis ega viha. Lõppude lõpuks teame ju kõik, et parimate tulemuste saavutamiseks tuleb pingutada ühiselt. Kõik, mida me teeme, peab lähtuma meie rahvuslikest huvidest. See on raiutud meie põhiseadusesse ning selle järgimine on meie kõigi vältimatu kohustus.
Meil seisavad ees keerulised ülesanded. Need ülesanded on tehtavad, kui keskendume inimestele, kes meid siia Riigikogusse on saatnud – noortele, emadele ja isadele, vanavanematele. Nad on erinevate põlvkondade ja elualade esindajad. Oleme täpselt nii tugevad, kui on meie kõige nõrgem lüli. Märgakem meie kõige haavatavamaid inimesi ja valdkondi, nähkem hariduse, teaduse, kultuuri ja ettevõtluse kitsaskohti ning pöördugem nende poole abistava ja toetava käega. Hoidkem Eesti vaim, majandus ja ühiskond tugevana.
Mineviku, tänase ja tuleviku põlvkondi ühendab kõigutamatu usk Eestisse kui rahvusriiki, tema traditsioonidesse, väärtustesse ja suveräänsusesse, aga ka progressi ja tehnoloogilistesse uuendustesse. Ainult sellise alistamatu ja kollektiivse tahte jõul tuleme ka kõige raskemast olukorrast kiiremini, paremini ja tugevamana välja. Üheskoos võidame. Üheskoos edasi minnes ootavad meid ees helged ja teguderohked päevad.
Olge kaitstud ja terved! Palju jõudu eelseisvaks istungjärguks! Aitäh! (Aplaus.)
Nüüd ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidi. Palun!
Armsad sõbrad! Ma arvan, et ma ei olnud täna üksi, kui siia maja poole kõndides ja selleks hooajaks, mis toob meile palju vabasid arutelusid ja erinevaid seisukohti, valmistudes mõtlesin ma Valgevene rahvale. See, millega meie oleme kümnendite jooksul juba harjunud, selle eest nemad täna võitlevad. Ma arvan, et me ei tohiks sekkuda, aga peame olema nendega, muu hulgas ka täna.
Lugupeetud president Arnold Rüütel, Riigikogu esimees, valitsuse liikmed, ekstsellentsid, põhiseaduslikud institutsioonid, daamid ja härrad! Hea Riigikogu! Kallis Eesti rahvas!
Aasta tagasi seisin ma siin teie ees ja ärgitasin leidma aega, tegelemaks Eesti arengu pikaajaliste küsimustega: eestikeelne ühtluskool, rohelise energia tootmise arendamine, tehisintellekti kasutamise võimalused Eestis. Teie roll on suunata meid parema tuleviku poole lubava seadusruumi kujundamise kaudu. Mina usun parlamentaarsesse riigikorraldusse. Ma tõesti usun sellesse. See on teie roll – meie tulevikku suunamine –, mitte kellegi teise roll.
Muidugi, aasta on olnud keeruline. Aga vist peame kõik koos ausalt nentima, et muu maailm käib meist praegu pigem natukene ees. See aga tähendab, et kümne aasta pärast vaatame üksteisele nõutult otsa ja küsime, kuidas ometi sai tehisintellekti tiiger Lätist, mitte meist. Mil moel ometi see kivisöe elektrist sõltunud Poola meile rohelist elektrit tarnida suudab? Miks meie majandus, mis 30 aastat kosus põhjanaabrite omast kiiremini, seda enam ei suuda?
Seda, millal täpselt tulevik maha magati ja minevikule ajapikenduse ostmisele keskenduti, on muidugi keeruline igas hetkes öelda. Ka 30 aasta pärast – võib-olla selle saali õnneks – on võimatu näppu täpselt õigesse, sellesse ühte kohta ajaloos asetada. Aga esimest korda 30 aasta jooksul näeme ja tunneme, et nii mõnigi meiega koos raudse eesriide tagant vabanenud kaaslane töötab jõukama ja turvalisema tuleviku nimel Eestist efektiivsemalt. Midagi on lahti meie suure pildi tajuga või siis meie võimega sellele suurele pildile reageerida.
Äratuskell, kallis Riigikogu, on juba kõlanud. Eesti ei suuda ennast enam iseseisvalt elektriga varustada, sest vaatamata täiesti ennustatavale CO2 hinna tõusule oleme oma vajalikust 2000 MW-st meretuuleparkide puhul ja vajalikust energia säilituse võimsusest, olgu see seotud vesipumpla või vesinikuga, ikka veel väga kaugel. Me oleme koguni nii kaugel, et ei oska vastata küsimusele "Kui kaugel?". Need pikaajalise arengu riskid tuleb targa eestvedamise kaudu maandada. Seda tööd saab parimini teha siin saalis.
On aeg, kus riik suunab meie majanduse arengut suuremate summadega kui iial varem. Siin on võimalus suunata meie majandus keskkonnasõbraliku arengu teele ja siin on ka oht raisata eilse päeva kinnihoidmise eest maksmisele.
Ja siis on meil pandeemia. Võitlus viirusega tähendab, et meie tavapärased õigused võivad olla piiratud teatud suurema ühiskondliku hüve, inimeste hukkumise vältimise nimel. Aga need piirangud peavad olema ühetaolised ja proportsionaalsed.
Olukorda võib vaadata ka nii, et just pandeemia annab lihtsa põhjuse meile põhiseadusega antud vabaduste sisustamisest senisest rohkem kõneleda. Seda on nagunii vaja. Meie erakondade maailmavaated on just viimasel kümnendil hakanud üha rohkem ja põhimõttelisemalt eristuma isikuvabaduste ja universaalsete õiguste teljel. Ka siin saalis on käsitlused sellest, mis on riik ja millised on inimeste vabadused, erinevamad kui kunagi varem sellel sajandil. See on aus ja oluline arutelu ning seda vaidlust tulebki pidada – vaidlust selle üle, mis on peamine: inimene ja tema vabadused või riik ja riiklikud eesmärgid.
Selle vaidluse pidamine tuleb meie demokraatiale kasuks. See parandab meie inimeste arusaamist universaalsetest inimõigustest ja ka meie oma põhiseadusest. Õiguste ja vabaduste loovutamine on tihtipeale maailmas selline protsess, mis käib väga väikeste sammudega, kuni ühel hetkel taibates on juba hilja või võimatu midagi muuta. Sellest rääkimine, selle teadvustamine on parim viis taolist teed vältida.
Mul on väga hea meel, et me oleme tänavu palju vabadustest, õigustest ja kohustustest kõnelenud. Väga palju tööd on ära tehtud. See tähendab, et meie ühiskond saab tekkinud lõhed parandada enne, kui nendest lõhedest sünnib pöördumatut kahju. Kui osa inimesi tunneb, et nemad ei saa Eesti elus kaasa rääkida, ei ole see kuidagi hea ka neile, kes tunnevad, et nemad jälle parasjagu saavad. Inimestele, kes on oma riigis pettunud, tuleb ulatada käsi ja teha seda nii, et seesama käsi ei sunniks sellega omakorda teisi riigis pettuma.
Väga paljud riigid, kelle eeskujul me oleme oma riiki ehitanud, on sattunud meiega sarnastesse raskustesse. Aga nemad ei ole alati osanud piisavalt kiiresti reageerida, et hoida ära sotsiaalse mobiilsuse kadumine ja kvaliteetse hariduse kättesaadavuse vähenemine ning vältida põlvest põlve päranduvat lootusetust.
Ilmselgelt oleme meiegi jõudnud 30 aastaga selleni, et peame seda vestlust pidama. Tänases Eestis on tegelikult võimalik, et üksikema lapsest saab president, venekeelsest kodust võrsub minister või pealinnapea ja kassapidaja lapsest neurokirurg. Saab, sest me oleme astunud palju samme, mida meiesuguse sissetulekuga riigi puhul meie rikkamad sõbrad võib-olla on imestanud: tohutu suur hariduskulude osakaal riigieelarves; tasuta kõrgharidus; kõikide laste ravikindlustus – sõltumata nende vanemate makstud sotsiaalmaksust või selle puudumisest –, mis katab tavatult laia teenuste spektri, näiteks hambaravi; pikk, hästi toetatud vanemapuhkus; lasteaiakoha pakkumise kohustus kohalikel omavalitsustel. Võime olla väga uhked, et oleme seda suutnud.
Aga pikk tee on veel minna. Tõelise heaoluriigi puhul on riigi positiivne tähelepanu alati suurem nende puhul, kes on mingil põhjusel nõrgemas positsioonis: vähemused, üksikvanemad, nende lapsed, vähese sissetulekuga pered, puuetega inimesed. Ja vähemusi ei ole mõtet jagada neiks, kes väärivad ühiskonna toetust, ja neiks, kes väärivad seda justkui vähem. Igaüks tunneb ennast vahel vähemuses olevana. Aga just teadmine, et sinu huvidest ja õigustest, sinu õnnest ei sõideta üle põhjendusel, et oled ühiskonna jaoks väike mure – sest sinusuguseid pole ju palju –, ongi heaoluriigi olemus ning kodanike turvatunde ja vabaduse allikas.
See toob mind ühe kõige suurema murekohani meie ühiskonnaelu korralduses. Muidugi, ka teie siin suures saalis märkate, kui kusagil on kellelgi halb ja keegi on kurb. Te märkate ja te tegutsete. Aga te olete märkajate vähemus. Märkajate enamus on kohalikes omavalitsustes ning ka tegutsejad, kes saavad midagi päriselt ära teha, on enamasti just seal.
30 aastat oleme kurtnud, et meie kohalik omavalitsus on liiga nõrk, kipub ennast lõhki laenama, ei suuda riigi antud ülesandeid täita. Vaja oli põhjalikku reformi. Me tegime reformi justkui ära, aga tehiolud suurt ei muutunud. Natuke vähem "kohalik", endiselt veel "oma", kuid jätkuvalt vähe "valitsemist". Ikka veel ei ole kohalikel omavalitsustel suutlikkust olla oma inimestele lähim märkaja, aitaja ja toetaja.
Ma olen läbi käinud peaaegu kõik meie uued ühinenud omavalitsused. Nende volikogudel ja vallavanematel on teile üks suur ühine palve: usaldage neid! Usaldage neid palju rohkem ja andke neile ka korralik eelarve. Andke neile selline eelarve, mille kujunemine ei sõltuks riiklikest programmidest ja katuserahast, vaid just selle valla inimeste ja ettevõtjate töökusest ja oskustest. Raha on alati vähe, kuigi praeguses kriisis tundub ka see seisukoht pisut kõikuvat. Aga siiski, usaldage meie kohalikke omavalitsusi oma piirkonna elu korraldamisel. Usaldage neile ka eelarve, ja te näete, et nad väärivad seda.
Euroopa riikide sotsiaalse turumajanduse mudel, mille kirjutab meile ette ka Eesti põhiseadus, paneb riigile kohustuse olla oma kodanike jaoks viimse instantsi kindlustaja. Kui inimene ei saa hakkama, ükskõik mis põhjusel, siis aitab riik ta raskustest üle või võtab need eluraskused osaliselt enda kanda. Eestis paneb seadus kohustuse märgata just kohalikule omavalitsusele. Kohtulahendid osutavad, et kohalikul omavalitsusel ei ole õigust isegi eelarvevahendite puudumise korral – isegi siis mitte! – keelduda hooldekodukoha eest tasumisest, kui lähedastel endil selleks vahendid puuduvad, puudega lapse tugisüsteemi korraldamisest, planeeringuga lubatud veevärgi väljaehitamisest ja kodulähedase kooli pidamisest.
Ja see ongi õige. Kohalik omavalitsus peabki kõik need kodanike vajadused rahuldama. Aga paljud sihtotstarbelised eraldised, mille toel omavalitsused toimivad, on kehtestatud ministeeriumides osalise, lihtsustatud ja vajaliku detailsuseta informatsiooni alusel. Seevastu omavalitsustes, kus informatsioon on paremini kättesaadav ja konkreetsem, on otsustamisvabadus piiratud.
Kas äkki meie tänase päeva põletava vabaduseteemalise vaidluse lahendus ei võiks olla see, et anda senisest suurem osa meie maksutulust kohalikele omavalitsustele, kes saaksid siis oma inimesi hoida nii, et keegi ei tunneks end ebaolulise vähemusena, unustatuna omal maal? Kas poleks mõistlik suunata valdav osa Euroopa Liidu vahenditest järgmisel perioodil Tallinnast minema – Tallinnast, kus jõukuse tase on 135% Euroopa Liidu keskmisest elujärjest? 135%! Ülejäänud Eesti väärib eeliskohtlemist, sest ilma Tallinnata on Eesti jõukuse tase ainult 55% Euroopa Liidu keskmisest SKT-st inimese kohta. Vahe on kahe ja poole kordne!
Meie vallad on juba väga head märkajad ja hoolijad ka nende vahendite piires, mis neile on antud. Lastekaitsjad, sotsiaaltöötajad, vallavanemad ja volikogude eestvedajad lihtsalt teavad, et kui nemad ei saa aidata, siis ei aita nende inimesi mitte keegi. Mida saaks teha Riigikogu? Tuleb minna edasi haldusreformi sisustamisega, et ka aitajatel oleks rohkem võimalusi ja vähem südamevalu, sest käed jäävad lühikeseks. Riigikogu käes on võti, muutmaks kohalikud märkajad tõhusamateks tegutsejateks. See võti on teie käes, head sõbrad.
Kohalike omavalitsuste inimesed on muu hulgas päris kurvad sellegi pärast, et Riigikogu tegevusetuse tõttu on nende roll Eesti Vabariigi presidendi valimistel marginaliseerumas. Valijameeste kogu algsest mõttest on jõudsalt ja teadlikult kaugenetud.
On ka kohalike valimiste eelne hooaeg. Odavalt kokku laenatud rahaga saab järgmise aasta eelarves kindlasti omavalitsusi turgutada, aga see kullasära tuhmub kiiresti. Tegelikult on just praegu parim hetk sisustada meie põhiseaduse § 154, mis ütleb, et kohalikud omavalitsused tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Ma loodan, et selleks jagub siin saalis tahtmist.
Vallavanemaid ja volikogusid ei aita see, kui omavalitsuste valimiste põhiteemaks saab küsitlus perekonna mõiste kohta. Kardetavasti varjutab see arutelu tõsise ja vajaliku debati meie omavalitsuste jätkuva tugevdamise üle ja narrib kõiki neid, kes südamevaluga märkavad, aga reageerida ei jaksa, sest valik pole nende teha ja ressursikasutus nende otsustada. See arutelu ei lahenda ühtegi kohaliku elu probleemi, vaid häirib selliste lahenduste otsimist, mis võimaldaksid muuta elu maal sama mugavaks kui linnas. See arutelu naeruvääristab kõiki pingutusi, mida omavalitsused on juba teinud selle nimel, et keegi ei tunneks end oma kodukandis unustatud ja ebaolulise vähemusena vanuse, haiguse või lihtsalt väheasustatud elukoha tõttu. See arutelu alahindab Eesti rahvast, sest soovitakse luua pettekujutelm, justkui selle hääletuse tulemusena põhiseadus muutuks. Ei muutu!
Head sõbrad! Ma alustasin täna oma kõnet sellega, et ütlesin, et usun jäägitult parlamentaarsesse demokraatiasse meie Eesti moodi, meie põhiseadusesse. Ma olen Riigikogu üle uhke, kui tänavused debatid näitavad meie inimestele, et te tõesti hoolite nende õigustest, vabadustest, tulevikust ja ka soovist teha oma kodukandis sellist Eestit, nagu just sealsed inimesed ise tahavad. Ma olen Riigikogu üle uhke, kui te põletava vabaduseteemalise vaidluse ja põhiseaduse mõtestamise kõrval jõuate sellel hooajal ka lõpuks nende seadusteni, mis tooksid meile rohelise Eesti, ükskeelse koolisüsteemi ja niivõrd vajaliku lubava seadusruumi uute andmekasutusel põhinevate tehnoloogiate tarbeks.
Ma tahan, et ei oleks nii, et muu maailm käib meist natukene ees. Ma tahan, et oleks ikka vastupidi. Teie olete ju eestvedamisel spetsialistid. Jõudu teile selleks tööks! Parimat hooaega! (Aplaus.)
Collegium Musicale esituses kõlas Veljo Tormise teos "Mõtisklusi Hando Runneliga". Ma tänan Collegium Musicale lauljaid ja nende dirigenti Endrik Üksväravat.
Austatud Riigikogu, palun tõusta, Eesti Vabariigi president lahkub.
Ja nüüd läheme edasi töisemate asjadega – eelnõude ja arupärimiste üleandmisega. Johannes Kert, palun!
Härra esimees! Lugupeetud daamid ja härrad! Head kolleegid! Mul on üle anda arupärimine kaitseminister Jüri Luigele ja tahan temalt küsida kaitse-eelarve kohta.
Pinged maailmas ja ka meie regioonis on pidevalt kasvanud. 2002. aastal Prahas peetud NATO summit'il lepiti kokku 2%-listes riigikaitsekulutustes, et säilitada alliansi elementaarne võimekus juhuks, kui on vaja algatada kaitsetegevus. 2% SKP-st ei ole kindlasti selline riigikaitse rahastamise tase, mis võimaldaks üles ehitada Eesti geopoliitilise asukoha vajadusi arvestava adekvaatse kaitsevõimekuse ja seda ka nõuetekohaselt ülal pidada. Mantra, et Eesti on täitnud NATO nõude 2% SKP-st, on kohatu, kui räägime Põhja-Atlandi lepingu artikli 3 täitmisest, mis on omakorda eeldus artikli 5 rakendamisele.
2021. aasta riigieelarve läbirääkimiste protsessis on koalitsiooniliikmete erinev poliitika andnud erinevaid signaale kaitsekulutuste hoidmise kohta tänasel, 2020. aasta tasemel. On ka viidatud erakorraliste investeeringute võimalusele kuni 300 miljoni euro ulatuses. Meie regiooni riigid – Norra, Rootsi ja Soome – on oma kaitsekulutusi juba tunduvalt suurendanud või suurendamas, et kaitsevõimekust oluliselt kasvatada ja muuta see adekvaatseks ohupildiga. Eestis paistab selles vallas valitsevat stoiline rahu ja juttu on olnud isegi üldsumma vähenemisest.
Tuginedes riigieelarve seaduse § 331 lõikele 5 ning Vabariigi Valitsuse määrusele "Riigi eelarvestrateegia, riigieelarve eelnõu ja tõhustamiskava koostamise ning riigieelarve vahendite ülekandmise tingimused ja kord ning riigieelarve seadusest tulenevate aruannete esitamise kord", soovin teilt, härra kaitseminister, teada saada, millist summat olete konkreetselt teie küsinud valitsuselt selliste kaitsevõime lünkade tarbeks nagu keskmaa õhutõrje, merekaitse, side- ja juhtimissüsteemide kaasajastamine ja edasiarendamine ...
Ma väga vabandan, austatud härra Kert, aga kahjuks olete juba 40 sekundit ajast üle läinud.
Jah, mul läheb üks sekund veel ... Soomusvõimekuse arendamine, Põhja diviisi side ja tuletoetuse elementide soetamine. Tänan!
Hea esimees! Head kolleegid! Ilusat hooaja algust teile! Kaks nädalat tagasi, 1. septembril alustasid lapsed kooliskäimist. Ei läinud kaht nädalatki, kui Eesti pealinnas tekkis suur segadus selle üle, kas on distantsõpe või ei ole, kellel on distantsõpe, kuhu lapsevanemad lapsed jätavad, kas nad jätavad ka tööl käimata jne. Samamoodi nagu Eesti Vabariigi president, usun ka mina kohalikesse omavalitsustesse. Eesti kohalikud omavalitsused on haridust väga hästi korraldanud ka keerulistes oludes, nüüd viiruse ajal. Tallinnas nii hästi läinud ei ole. Ja sellepärast anname Reformierakonna fraktsiooni nimel üle Riigikogu otsuse eelnõu, millega palume Vabariigi Valitsusel töötada haridusministri valitsemisalas välja kava, mis oleks aluseks kõikidele Eesti alus- ja üldharidusasutustele, et igasugune haridusele ligipääsu piiramine oleks teaduslikult põhjendatud, juhinduks valitsust nõustava teadusnõukoja soovitustest ning oleks eesmärgipärane ja proportsionaalne, nagu mis tahes piirang olema peab. Aitäh!
Aitäh! Ja nüüd ma palun siia Vabariigi Valitsuse esindaja härra Aivar Rahno.
Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna 16 seaduseelnõu ja esitab ühe Riigikogu otsuse eelnõu.
Esiteks, söödaseaduse muutmise seaduse eelnõu. Teiseks, Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kolmandaks, loomakaitseseaduse ja pankrotiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Neljandaks, toiduseaduse muutmise seaduse eelnõu. Nende nelja seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust maaeluminister Arvo Aller.
Viiendaks, Euroopa Keskpika Ilmaennustuse Keskuse asutamise konventsiooniga ühinemiseks vajalike lepingute ratifitseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus eelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Rene Kokk.
Kuuendaks, Eesti Vabariigi ja Euroopa Tuumauuringute Organisatsiooni (CERN) vahelise CERN-iga ühinemise eelses staadiumis assotsieerunud liikme staatuse andmist käsitleva kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister Raul Siem.
Seitsmendaks, tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse (intellektuaalomandi õiguse rikkumisele tugineva hagi tagamine) eelnõu. Kaheksandaks, võlaõigusseaduse muutmise seaduse (üürisuhted) eelnõu. Üheksandaks, autoriõiguse seaduse muutmise seaduse (nn tühja kasseti tasu süsteemi muutmine ning Patendiameti ülesannete laiendamine) eelnõu. Riigikogus esindab eelnimetatud kolme seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Raivo Aeg.
Kümnendaks, turismiseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Üheteistkümnendaks, kaubandustegevuse seaduse kehtetuks tunnistamise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kaheteistkümnendaks, Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (Lennuameti, Maanteeameti ja Veeteede Ameti ühendamine) eelnõu. Riigikogus esindab nende kolme seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja taristuminister Taavi Aas.
Kolmeteistkümnendaks, Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi osaluse suurendamine Rahvusvahelises Finantskorporatsioonis" eelnõu. Neljateistkümnendaks, maksualase teabevahetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Viieteistkümnendaks, käibemaksuseaduse ja tolliseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kolme eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Martin Helme.
Kuueteistkümnendaks, Eesti Vabariigi valitsuse ja Rootsi Kuningriigi valitsuse vahelise investeeringute soodustamise ja vastastikuse kaitse lepingu muutmise ja lõpetamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust välisminister Urmas Reinsalu.
Ja viimaseks on välismaalaste seaduse, kõrgharidusseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust siseminister Mart Helme.
Eelnõud on Riigikogu Kantseleile elektrooniliselt edastatud. Aitäh!
Ma tänan! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu 18 eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus menetleb neid vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele. Nüüd palun kohaloleku kontroll.
Kohal on 91 Riigikogu liiget, puudub 10. Läheme edasi selle töönädala päevakorra kinnitamise juurde. Panen hääletusele Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 1. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Poolt on 84 Riigikogu liiget, vastuolijaid ei ole ja erapooletuid on 1. Päevakord on kinnitatud.
Nagu esmaspäevastel istungitel ikka, on kõigil soovijail võimalus pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Kalle Grünthal, palun!
Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tahan täna siit kõnepuldist kiita tubli töö eest kahte Riigikogu komisjoni esimeest. Nendeks on riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimees härra Jürgen Ligi ja korruptsioonivastase erikomisjoni esimees proua Katri Raik.
Just nende kahe komisjonijuhi ennastsalgava töö tulemusena on Eesti ja Ameerika advokaadibüroo vahel sõlmitud, Eestis toimunud rahapesu puudutava lepingu uurimise käigus tuvastatud, et eelmärgitud leping ei ole Eestile kasulik, vaid on suisa ohtlik. Seda eelkõige advokaadibüroo seotuse tõttu ühe tema partneri, FBI endise peadirektori Louis Freeh'ga. Õnneks ei ole komisjonide esimehed hoidnud küünalt vaka all, vaid jaganud seda teavet ka ajakirjanduse vahendusel. Näiteks ilmus 20. augusti Delfis artikkel "Riigieelarve erikomisjoni esimees Jürgen Ligi: ootan, et Helme vabastatakse ametist ning Freeh' leping tühistataks". Ligi märgib artiklis, et tegemist on Eesti valitsuse lepinguga, mis on sõlmitud sisuliselt Vene mõjuagendiga Vene huve puudutavas asjas, sealhulgas rahapesus. Samuti on Jürgen Ligi teatanud k.a 24. augustil Õhtulehe vahendusel, et Louis Freeh'd võib käsitleda rahapesuasjades Venemaa mõjuagendina. Ta on saanud suuniseid otse Kremlist, kus ta on arvatavasti mitu korda käinud. Tegelikult võiks neid näiteid tuua veel, kuid ajapuuduse tõttu ei hakka ma neid tsiteerima.
Pole mingit kahtlust, et Riigikogu liikme, veel enam erikomisjonide esimeeste juttu ei saa võrrelda ütlusega "naised saunas rääkisid". Seda saab võtta vaid absoluutse tõena. Minu poolt jääb üle avaldada veel kord vaid kiitust nii Jürgen Ligile kui ka Katri Raigile. Samas oleme olukorras, kus peame erikomisjonide korraldatud uurimise tulemustest kindlasti informeerima ka meie liitlasi Ameerikas, nii Luure Keskagentuuri kui ka Föderaalset Juurdlusbürood, sest on mõeldamatu, et nad ei peaks teadma seda, et Louis Freeh' näol on tegemist Vene mõjuagendiga – ja lausa nende oma riigis. Arvestades asjaolu, et eelmärgitud informatsiooni osas on minu poole pöördunud mõned isikud, keda ma praegu nimetama ei hakka, on mul kavatsus esitada Ameerika Ühendriikide saatkonnale kogu teave ja kõik tõendid Louis Freeh' seotuse kohta, mis puudutavad tema osalust Vene mõjuagendina. Adressaadiks, nagu ma eelnevalt ütlesin, märgin Luure Keskagentuuri ja Föderaalse Juurdlusbüroo.
Siinkohal palun teid, proua Raik ja härra Ligi, esitada mulle selle nädala kolmapäevaks kogu tõendusmaterjal Louis Freeh' kohta, mille põhjal te olete jõudnud järeldusele, et tema näol on tegemist Vene mõjuagendiga. Avaldus – härra Ligi ja proua Raiki ei ole siin – on sisult järgmine: käesolevaga palun edastada mulle kõik dokumentaalsed tõendid (välja arvatud ajalehed) hiljemalt k.a 16. septembriks, millega on tõendatud Louis Freeh' osalus Vene mõjuagendina. Tõendid kavatsen esitada USA saatkonda. Igal juhul soovitan teil vastata, sest muidu võib juhtuda nii, et kui te ei vasta mulle, siis vastate te Louis Freeh' advokaadibüroole.
Tänan tähelepanu eest! Mul on palve, et äkki oleks Riigikogu esimees nõus minu avalduse ja taotluse härra Ligile edastama.
Aitäh! Reeglina küll Riigikogu esimees postituvi rolli ei täida, aga kuna Jürgen Ligi lahkus saalist, siis võin ma ju paluda selle talle edastada.
Tänan tähelepanu eest!
Hea juhataja! Head kolleegid! Ma ei oleks siia tulnud, kui mu kolleeg ei oleks praegu rääkinud. Meil alles lõppes riigieelarve kontrolli erikomisjoni istung, see jäi pooleli. Ja pooleli jäi see selle koha pealt, et arutada meie komisjoni seisukohta ja seda raportit. Ma pean vajalikuks teid informeerida, kuidas tegelikult asi käib.
Jah, suvi läbi on hea kolleegi Jürgen Ligi juhtimisel toimunud n-ö parlamentaarsed ülekuulamised n-ö ühendkomisjonis, nii korruptsioonikomisjonis kui ka riigieelarve kontrolli erikomisjonis. Loomulikult sellist looma nagu ühendkomisjon ei ole olemas. Seda esiteks. Teiseks ei ole enamikul nendel istungitel olnud kvoorumit ja tegelikult on tegemist olnud mõne rahvasaadiku n-ö eraviisilise algatusega oma huvi rahuldamiseks, kuhu on kohale kutsutud mitmeid kõrgeid riigiametnikke kuni peaministrini välja. Aga ma räägin teile, mis täna oli. Ja see kõik on toimunud suure meediakära taustal. Erikomisjonid arutavad ja pitsitavad rahandusministrit ja Vene mõjuagenti, nagu me rääkisime, kellele antakse Kremlist suuniseid. Hiljuti oli veel lõppakord, kui teatati, et hääletati. Häältega 3 : 2 otsustas korruptsioonikomisjon kõik selle, mille hea kolleeg Sutt oli kokku kirjutanud – et tegemist ongi väga pahade asjadega ja kõik see tuleb üldse ära lõpetada.
Täna me tegime riigieelarve kontrolli erikomisjonis ettepaneku, et nüüd hääletame ka meie, kuna teine komisjon on juba hääletanud. Peale selle on pöördutud ka Vabariigi Valitsuse poole see ebaseaduslik asi Louis Freeh' bürooga ära lõpetada. Aga mis siis selgus? Hea kolleeg Jürgen Ligi ütles, et mis te nüüd, mis hääletamine, ja viskas oma hea kolleegi Katri Raigi, kellega oli suvi läbi trummi põristanud, n-ö kraavi – piltlikult muidugi –, öeldes, et see hääletamine ei olnud üldse korrektne ja seda poleks tohtinud üldse olla. See oli vastuseks minu ettepanekule, et hääletame siis meie ka, vaatame, mis värk on. Selline kummaline asi.
Ja teine asi. See, et kõik on kõige paremas korras ja nii, nagu kolleeg Suti koostatud raportis oli. No tegelik elu on palju keerulisem. Olen minagi neid salajasi dokumente lugenud, ka mitmed teised meist on neid lugenud. Näiteks 23. aprillil, kui ma õigesti mäletan, tuli Välisluureametile palve koostada advokaadibüroode kohta raport. Vastus tuli juba 24. aprillil, päev hiljem. Ja mis seal siis oli? Oli nii, et kaks bürood on väga pahad, kuna nad on Kremli sidemetest läbi imbunud. Aga Välisministeerium soovitas neid, sellest ei ole raportis keegi midagi rääkinud. Teine asi, Washingtoni saatkonna raport – ega seal ka tegelikult mitte midagi ei ole. Aga kõige kõnekam on lugupeetud Välisluureameti juhi kaaskiri, milles ta ütleb, et kallid kaimud, ärge võtke seda liiga tõsiselt. Kuid hea Jürgen ja Katri on oma innukuses seda väga tõsiselt võtnud. See on üle jala tehtud. Tegelikult on vähem kui paarikümne Ameerika ajalehtedest korjatud artikli põhjal tehtud äratrükk ja siis koostatud kokkuvõte, et Louis Freeh ongi Kremli agent jne. Muuseas, Senati luureraport on samuti päris naljakas. Seal ei ole mitte midagi selle kohta, viidatud on ainult ühele Eesti ajalehes ilmunud tekstile. Aga see selleks.
Hooaja alguse puhul tervitan ka enda poolt kõiki, kes tunnevad huvi Eesti poliitika vastu. Ja ma vaatan aukartusega Jürgen Ligi poole, kes on meie Riigikogu praeguse koosseisu tõeline aksakall. Peale Mart Nuti ja Eiki Nestori lahkumist on ta kogu selle järjepidevuse kandja, kes teab, kuidas asju aetakse. Võib-olla on mul natukene teistsugused arvamused, aga nagu öeldakse – nagu Välisluureameti juht oma kaaskirjas ütles –, ärge võtke liiga tõsiselt. Aitäh!
Head kolleegid, tervitan teid algava hooaja puhul! Tahtsin kasutada juhust ja rääkida paar sõna Donald Trumpist, kuna ma olen Donald Trumpi sõprusrühma liige. Ernits on selle esimees. Toon teile lihtsalt ühe näite, mis võib-olla aitab teie silmi avada. Siis, kui Trump külmutas Ukraina raha, olevat ta kuritarvitanud oma võimu, et lasta uurida Joe Bideni tegemisi Ukrainas. Ja mis välja tuli? Ta oli teinud väga õigesti. Lugu algas sellest, et pärast Maidani väljakul alanud sündmusi sai Ameerika tollase asepresidendi Joe Bideni poeg Hunter Biden 12. mail 2014 äkki suure Ukraina gaasifirma Burisma nõukogu liikmeks, kelle palgaks määrati 50 000 dollarit kuus. Kui Burisma maksupettuste kahtluse tõttu 2015. aastal külmutati, nõudis Joe Biden Ukraina peaprokuröri Viktor Šokini tagandamist, ähvardades vastasel korral Ukrainat 1 miljardi dollari ulatuses Ameerika laenutagatiste külmutamisega. Ühendriikide tollase asevälisministri Victoria Nulandi sõnutsi oli Ameerika valitsus jõudnud selleks ajaks kulutada juba 5 miljardit dollarit, et Ukrainas uus valitsus võimule aidata. Nii et mõelgem, kellel oli õigus. Kas Trump on ikka nii must, kui teda püütakse kujutada? Ja miks ei uurita Bideni sulitempe? Siin on mõtteainet järgmisteks valimisteks.
Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud. Ilusat päeva!
