Lugupeetud Riigikogu! Tänan nii koalitsiooni kui ka opositsiooni fraktsioone eriolukorra teemade kriitilise ja põhjaliku käsitluse eest ja mõistagi ka õiguskantslerilt selle olukorra kohta esmase ülevaate palumise eest! Aluse niisuguseks erakorraliseks ettekandeks annab põhiseaduse § 139 lõige 2. Ühtlasi tänan Riigikogu juhatust, et sõna andsite! Tean ju väga hästi, kui kiire on jaanipäeva eel Riigikogul.
Alustan tavapäraselt sellest, mis läks hästi. Hästi läks minu meelest see, et vähemalt selles laines jäi kõige hullem ära. Kinnitust sai lootus, et kui raske hetk on käes, siis terve Eesti mobiliseerub. Puhkeaeg ja rollijaotus ei maksnud selles olukorras enam mitte midagi. Need, kes teavad ja oskavad, tegid ja otsustasid, nii avalikus kui ka erasektoris. Ja mul on eriti hea meel, et sai kinnitust, et ilma tugeva eesliinita ei saa neist mitte kumbki. Paraku tuli välja, et süsteemset ja kätteõpitud töö ja vastutuse jaotust ei olnud. See, et nii hästi läks, nagu julgesin hinnata, tuleb sellest, et vastutuse võtnud inimesed pingutasid kangelaslikult enda ja oma pere arvel. Paljudes asutustes kerkis korraga esile inimesi, kelle võimed ja võib-olla ka juhtimisomadused olid seni jäänud tähelepanuta. Ometi näitasid just nemad kõige paremat töö kvaliteeti ja vastutasid. Kahjuks tulid välja ka need teised, kellelt päevade kaupa ei saanud ühtki vastust, kes tekitasid pigem müra ja segadust. Loodan väga, et juhid panid hoolega tähele, kuidas nende inimesed töötasid ja olukorda suhtusid. Väga heast küljest näitasid ennast Kaitsevägi ja Kaitseliit – täpsemalt öeldes, nad mitte ei näidanud, vaid nad tegid. Paljust avalikkus minu teada ei teagi.
Põhjust on tänada ka teid, austatud Riigikogu, selle eest, et te niivõrd kiiresti aitasite täita õiguskorra lünki. Üks suurepärane näide pärineb 8. aprillist, kui te siin üksmeelselt – üksmeelega üle koalitsiooni ja opositsiooni piiride – võtsite vastu seadusemuudatused, mille toel muu hulgas ligikaudu kuu aega ilma rahata kodus olnud haridusliku erivajadusega laste vanemad said õiguse mingilegi rahale. Samal päeval kuulutas Vabariigi President selle seaduse välja, kohe avaldati see Riigi Teatajas, kohe jõustus ja kohe asuti tegutsema. Samamoodi sündisid normid, milleta ei oleks saanud eriolukorrast põhiõigusi austades mitte kuidagi väljuda. Väga hea meel on sellegi üle, et mitmed põhiõigusi piiravad normid hääletati siinsamas saalis ka nn kobareelnõudest välja ja mõned sõnastati selgemaks. See on järjekordne väga hea tõend vastuväidete esitamiseks nendele, kes Riigikogu aeg-ajalt teadagi mis sorti templiks sõimavad.
Aga milles on mure ja mille pärast teie ette tulin, on see, et mina küll ei ole kindel, et järgmises võimalikus hädaolukorras niisugune üldrahvalik ja ametkondadeülene pingutus uuesti mõeldav oleks, ja vajalik pole see kohe päris kindlasti mitte – normaalses mõistlikus riigis. Pole kindel ka see, et rahvas oleks valmis veel kord andestama kiirusest tingitud vead ja täitma riiklikus juhtimises tekkinud lüngad omaenda terve mõistuse, hea tahte ja ohverdusega. Just sellepärast oleks väga hea, kui teie, austatud rahvaesinduse liikmed, kaaluksite ka omalt poolt õiguskorras ilmnenud nõrkuste parandamise eestvedamist. Ma tean, et sama tööd planeerib Vabariigi Valitsus, Riigikantselei, aga siin on ka Riigikogul väga suur roll. Ja nii nagu ma ikka kõigis esinemistes olen rõhutanud, pole süüdlasi otsida minu meelest mõtet, see on tühi energiakulu ja suures osas ka ebaõiglane.
Esiteks, kõige suurem probleem on seesama kriiside lahendamise võimekus. Terviklik vaade alates ühe piirkonna elektrikatkestusest ning maastikupõlengu, epideemia või loodusõnnetuse likvideerimisest kuni sõjaolukorrani välja – see pilt, nagu te teate, peaks olema tervik, aga kahjuks ei ole. Asi on selles, et igasugused kriisid võivad tekkida korraga, järjest. Riigi olemine epideemia, loodusõnnetuse, elektrikatkestuse või muu hädaolukorra küüsis võib olla ka alus julgeolekuohtude tekkimiseks. Niisiis peaks kogu see pilt olema tervik. Seesama riigikaitse seadus, mis on siin menetluses, ja hädaolukorra seaduse võimalikud parandused annavad väga hea platvormi sellise tervikvaate loomiseks. Samas, ega ma väga hea meelega seadusest kui sellisest ei räägi, sest seadus ei ole asi iseeneses. Nii seadus kui ka raha on ennekõike vahendid. Kui tohib paluda, siis äkki on mõistlik liikuda nõnda, et esmalt mõeldakse loogiliselt välja, mida on nende kriiside lahendamiseks just kogu selles suures pildis vaja teha, ja alles siis sõnastatakse normid. Mõistagi oleks hea, kui jäetaks kõrvale arusaam juurast kui võimalikust segasest targutlemisest. Tegelikult võiks need normid panna kirja lihtsalt ja lühidalt, selges ja kenas eesti keeles. See on võimalik. Mis norme siin üldse vaja on? Jällegi, vastus on väga loogiline. Esiteks peab seaduses selges eesti keeles arusaadavalt kirjas olema, kes tohib piirata isikute õigusi ja vabadusi ja seada neile kohustusi, teiseks, milline on kriiside lahendamisel riigi ja kohaliku omavalitsuse tööjaotus, ning alles kolmandaks võib teatud ulatuses olla mõistlik reguleerida ka seda, kes riigi sees mingi akti annab või kes mida juhib. Osa sellest tööst on seaduses, osa määruses ja osa peaks olema kriisi lahendamise plaanides.
Teiseks, paraku vana jutt ehk asendustegevusega Eestile tekitatud kahju. See pole enam abstraktne muretsemine, vaid paraku sai kinnitust, et kahju ongi sündinud. Niisiis, aastaid on läinud aega sellele, et kirjutada seadusi ümber kodifitseerimise, revideerimise ja kõige muu nime all, aga see, mis on esmavajalik – konkreetsetele elus ette tulnud probleemidele lahenduste väljamõtlemine ja siia teie ette toomine –, on jäänud tegemata. Te teate neid vastuseid, ka mina tean. Juba esimesel ametiaastal palusin mitmes küsimuses ministeeriumidelt vastust elulisele probleemile, mille all kannatas hulk inimesi, vastust. Lubati, et ülejärgmisel aastal hakatakse mõtlema väljatöötamiskavatsusele ja siis paari aasta pärast tuleb terviktekst. Hetkel pole ka väljatöötamiskavatsusest midagi kuulda, iseasi, kui palju sellel üldse mõtet on.
Miks on vaja neid selgeid ja konkreetseid seadusi? Aga ikka sellepärast, et ei ole õige eeldada, et näiteks terviseametnikud murravad oma rängast töökuhjast läbi, kolm segast seadust ühes ja terve patakas määrusi teises käes. Nemad – nagu ka politseiametnikud, veterinaarametnikud ja paljud teised – on treenitud tegema eesliinil sisutööd, mitte seaduste pärast ministeeriumidega vaidlema. Ja siit konkreetne soovitus, kui tohib: Riigikogul on õigus tarbetud seadused lihtsalt tagasi lükata ja sundida segaseid seadusi selgeks kirjutama. Samuti on Riigikogul õigus ise algatada eelnõusid ja muudatusi ning neid vastu võtta. Minu suureks imestuseks pannakse seegi õigus aeg-ajalt kahtluse alla.
Kolmandaks. Siis, kui kriiside lahendamise kord on välja mõeldud ja seadusesse vajalikus osas kirja pandud, tuleks mõistagi õppustel asjad läbi proovida ja siis õpitu ellu viia. Õiguskantsleri vaatenurgast – küllap see ei ole päris objektiivne – paistab asi aga nõnda, et väljaspool riigikaitset õpitakse palju, aga mida, seda ei mäletata. Võib-olla peaks sellise suhtumise asendama sellisega, et ka n-ö tsiviilvaldkonna õppusele järgneks konkreetne tegevusplaan ja muu hulgas vigade parandamine, sh õiguskorras. Piltlikult öeldes peaks Terviseametil ja paljudel teistel ametitel-inspektsioonidel olema ees tabel, kus on täpselt kirjas, mida ja kes ühe või teise kriisisündmuse puhul teeb ning milline on õiguslik alus ja milline on õiguslik vorm. Ametniku ülesanne on üksnes fikseerida, et see on see sündmus. Näiteks kui meil on üle piiri tulemas nakkushaigus, siis me läheme riigipiirile, teeme nakkustunnustega inimesele või tema lähikondsetele kohustusliku ettekirjutuse, need inimesed jäävad koju ja me oskame neile öelda, mis saab nende sissetulekust ja muudest kohustustest. Praegu seda ei ole, aga seda oleks väga vaja.
Väga oluline teema on seesama karantiin, isolatsioon. Ka pärast neid kiireid ja vajalikke seadusemuudatusi on selle teemaga seonduv paraku veel lahenduseta. Nimelt, meil on olemas karantiin riigipiiriseaduse mõttes, meil on olemas karantiin nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse mõttes ning lisaks on nimetatud seaduses kirjas liikumispiirang. Ravikindlustusseadus ütleb, et karantiini puhul saab inimene kuni seitse päeva haigushüvitist, mis moodustab kuni 70% tema palgast. Liikumispiirangu puhul, kui samuti tööle ei saa minna, seda hüvitist ei maksta. Nii karantiin kui ka liikumispiirang kestavad 14 päeva. Meie seas on inimesi, kelle töötasu ei ole selline, et neil oleks kogunenud piisavaid varusid igaks juhuks karantiinis viibimiseks. Sama oluline on küsimus sellest, kuidas peatada plaaniline ravi erameditsiinis. See oli möödunud kriisis üks ilmselgemaid vigu. Anti välja kiri, millel tegelikult igasugune õiguslik jõud puudus. Paraku levisid jutud, sh eraarstipraksistes, et sellel vist siiski on mingisugune õiguslik jõud.
Veel hullemaks läheb. Terved piirkonnad suletakse hädaolukorra seaduse paragrahvi alusel, mis ütleb, et eriolukorras võib kehtestada piiranguid, mis tarvis. Punkt. Seda ka siis, kui selles piirkonnas, kuhu inimene tahab minna, et näiteks oma vara või lähedaste juurde pääseda, pole juba tükk aega ühtegi nakatunut registreeritud, neid pole olnudki. Aga miks nii läks? Miks hädaolukorra seaduse § 31 lõige 3 nii agarat kasutust leidis, olgu meeleavalduste piiramisel või mujal? Aga sellepärast, et midagi muud ei jäänud üle. See töö oli tegemata, avalik surve ja teadmatus olid tohutud. Mina ei õigusta neid akte, aga samas ma kutsun üles olema õiglane, sest selles seisus nendel ametnikel, kes neid dokumente kirjutasid, palju muud üle ei jäänud. Aga järgmisel korral, ma usun, niimoodi kindlasti teha ei tohiks. Siin on tõesti kahjuhüvitiste oht õigustatult taga. Me ei tea ka praegu, kas neid hüvitise nõudeid tuleb ja kui edukad need on, aga need võivad edukad olla. Ja asi pole mitte niivõrd selles, et maksumaksja rahast tuleb kellelegi kahjusid hüvitada, kuivõrd selles, et need kahjud üldse tekkisid, kuigi neid sai ära hoida.
Neljandaks, ametite-inspektsioonide töö headus ja usaldusväärsus. Mulle tundub, et kohati mõisteti Terviseamet ebaõiglaselt hukka, sest ta oli täpselt selles olukorras, kus tuli üldrahvaliku arusaama kohaselt lahendada suure nakkavusega haiguse [probleem], mis levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske või eluohtlik. Ajakirjanikud lugesid seadusest, et tuleks rakendada karantiini. Kellelegi ei mahtunud pähe, et seesama COVID-19, mis sisuliselt seiskas suures osas ühiskonnaelu meil ja mujal, ei ole eriti ohtlik nakkushaigus, see on lihtsalt üks haigus, mille tõrjeks, tõsi, kasutatakse veel karmimaid meetmeid kui eriti ohtliku nakkushaiguse tõrjeks. Ma pole päris kindel, et see hädalahendus, mis leiti, et nüüd on meil uudne ohtlik nakkushaigus, mille puhul tohib rakendada igasuguseid meetmeid, ka eriti ohtliku nakkushaiguse tõrjeks ette nähtud meetmeid – see on peidetud ühte lõikesse, mida isegi osa ametnikke üles ei leidnud, osalesin asjakohasel sotsiaalkomisjoni nõupidamisel –, oleks parim. Võimalik, et see ei ole parim. Ka see peaks olema täiesti selge.
Samuti tulen tagasi ühe vana jutu juurde. Paljud ametid, mille pidajad eesliinil inimestega kohtuvad ja mille headusest sõltub meie inimeste hea käekäik ja suhtumine Eesti Vabariiki, on alamehitatud. Seal on liiga vähe palgaraha ja liiga halvad tingimused lisaks sellele õiguslikule segadusele, mis nende tööd saadab. Olgu see Keskkonnaamet, Veterinaar- ja Toiduamet, seesama Terviseamet või Andmekaitse Inspektsioon – neil kõigil on tohutult kaalukad ülesanded, aga inimesi ja palgaraha nende täitmiseks napib. Nii et võib-olla on Riigikogul otstarbekas kaaluda ka seda, et haldushierarhia kõrgematelt astmetelt tõstetakse osa rahast ümber eesliinile.
Ja lõpetuseks keskne põhiseaduslik küsimus. Nimelt, küsimus vabadusest ja vastutusest ehk sellest, kui palju kriisiolukorras usaldatakse inimeste enda tarkust oma vabadusi vastutustundlikult kasutada ja kui suures ulatuses on vaja jäiku piiranguid. Vabariigi Valitsus ja peaminister olid lakkamatu surve all sulgeda karmi käega kõik turud, juuksurisalongid ja restoranid, seisata kogu ühistransport, keelata liikumine ja hakata kõiki inimesi reaalajas jälgima. Oli koguni ebaõiglast kriitikat nende mõistlike ja tasakaalukate lahenduste suhtes, mis selles olustikus lõpuks kuidagi välja kukkusid. Kui kõike ühetaoliselt ei suletud ega piiratud, siis öeldi koguni nii, et julgemad ja leidlikumad said eelise. Vaat selle ütlemise peale mõtlesin ütlejale saata põhiseaduse preambuli ja väikese artikli turumajanduse alustest. Austatud Riigikogu, just vabaduse austamisele Eesti Vabariigi põhiseadus suunabki. See on keskne väärtus, siis tuleb õiglus ja alles seejärel tulevad normid. Nii et minu vastus on selline: me ei tohiks eeldada, et meie inimesed on rumalad ja neid tuleb kõva käega nende endi eest iga hinna eest kaitsta. Ei saa ju kuidagi kindel olla, et 499 inimesega kontserdil nakkust ei saada ja Vabariigi Valitsus selle garanteerib. Ikka tuleb inimestele seletada, et karta pole vaja mitte politseiametnikku ja karistust, vaid karta on vaja nakkust. Oma peaga tuleb mõelda. Need olid esmased järeldused. Õiguskantslerile tulnud arvukatest pöördumistest koos viidete ja seisukohtadega loodame teile põhjalikult aru anda sügisel. Loodan siis seda praegust teemat enam mitte eriti käsitleda, sest Eesti elus on möödunud ülevaateaastal toimunud ka palju muud olulist, mis parlamendi tähelepanu võiks väärida.
Aga tõepoolest, ma väga loodan, et lähikuudel püsib piisav pinge ja sellest johtuv tahtmine need asjad kohe korda teha, sest hiljem arvatavasti, tsiteerides vana head Juhan Liivi jutustust "Peipsi pääl" – lugesin just üle, ja tasubki tervikuna üle lugeda, see ilmestab väga kujukalt seda, millest me siin läbi oleme tulnud –, kostab: "Jaak, [---] jalad põhjas!" ja pühakotta jõuab kroonlühtri asemel pisike hale küünlajalg. Aitäh!