Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tänan kõigepealt ministrit ettekande ja küsimustele vastamise eest. Need andsid kindlasti nii mõnedki vastused, mis muidu kõiki kiusaksid ja rahu ei annaks. Ma püüan siin teie ees olla, et valgustada teid sellest, mis toimus riigireformi otsuse eelnõuga põhiseaduskomisjonis.
Kõigepealt tahan öelda, et mul on ülimalt hea meel, et see meil siin laua peal on, sest ega meil polegi palju alternatiive: meil kas see on või seda ei ole. Selles mõttes, et see, et meil midagi on olemas, on iseenesest väga hea, siit alustada on ka väga hea. Siin tuleb toetada ja öelda, et ministril oli tuline õigus, kui ta ütles niimoodi, et väga paljuski on see meie otsustada, sest mitte midagi ei ole pandud paika põhjalikult, nii et mitte midagi me ümber ei saaks otsustada. Me võime mida iganes teha. Eks see ongi väikestviisi poliitiline võitlus ja see võitlus hakkas meil ka põhiseaduskomisjonis pihta ja üpriski reljeefselt. Ma veel jõuan sinna, nende momentide juurde.
Ma kindlasti tahan rõhutada veel kord ka muidugi seda, mida minister siin juba eelnevalt ütles, et tõepoolest, põhiseaduskomisjonis me andsime pikendatud tähtaja muudatusettepanekute tegemiseks just nimelt sellelsamal põhimõttel, et me saaksime võimalikult palju tagasisidet meie kõikidelt kallitelt kolleegidelt, fraktsioonidelt, komisjonidelt. Loomulikult tahan eraldi tänada Jaanus Karilaidi selle eest, et ta on loonud selle toetusrühma, mis näitas juba oma esimesel koosolekul väga tugevat efektiivsust. Homme vist on meil juba järgmine koosolek. Nii et meil ongi nüüd kujunenud niimoodi, et meil on ühelt poolt loodud mingisugunegi alus, ilma milleta meil poleks üldse mitte midagi, ja selle kõrval on olemas põhiseaduskomisjon, mis sellega tegeleb. Me ei ole – erinevalt eelmisest koosseisust – põhiseaduskomisjoni alla loonud mingit eraldi komisjoni, vaid jah, meil on olemas riigireformi toetusrühm, mis väga efektiivselt toimib, seda ainuüksi seetõttu, nagu ma ütlesin, et seal olid koos erinevad poliitilised jõud. Juba esimene istung näitas konstruktiivsust.
Aga ma lähen nüüd põhiseaduskomisjonis toimunu juurde. Nagu ma ütlesin, toimus väga tuline arutelu. Ma võiksin isegi öelda, et mõnes mõttes oli see arutelu teravam kui see, mis siin saalis oli. Ma tahaks veel eraldi välja tuua seda, et vaadake, riigireformi mõistet peab ka aduma võib-olla õigest otsast. Meil on see otsus kolmeleheküljeline, aga ta võiks põhimõtteliselt olla ka ühe- või kaheleheküljeline, see sõltub sellest, kui tihedalt me kõige olulisemad suunised sinna kirja paneme. Eeldada, et see peaks olema ülimalt täpne, konkreetse alguse ja lõpp-päevaga – seda ei saa. Vaadake, riigiga on nii, nagu on ühes legendis Tallinna linnaga: ega ta ei saa päris valmis. Me oleme võtnud ju täiesti kindlalt sellise suuna, et pelgalt peenhäälestusega me ilmselt hakkama ei saa. Tuleb arendada, tuleb minna kaugemale, tuleb minna sügavamale. Kui me näeme, et miskit on viltu, siis me peame vundamenti kohendama. Nii nagu ka ametnikud ütlesid oma ettepanekutes selle otsuse eelnõu kohta: nad ootavad neid suuniseid, nad ootavad seda juhendit, mida Riigikogu annaks, see oleks nagu tugev skelett, millele saab liha joonistada juurde küll. Nagu minister siin meelde tuletas, meil on olemas strateegia "Eesti 2035", see on üks selline koht. Loomulikult, selle otsuse juures on juba arvestatud poliitiliste fraktsioonide seisukohti, mis käsitlevad riigi arengut üldiselt, siin on arvestatud Riigireformi SA ettepanekuid. Tõsi, need ei ole lõplikud. Nagu ma ütlesin, tõepoolest, me saame kõike muuta, kõik on meie kätes. Ja meil on aega seda teha.
Aga lähen nüüd komisjoni otsuse ja komisjoni istungite juurde. Nagu ma ütlesin, oli meil istungeid kaks: 4. mail ja 11. mail. Komisjoni istungid iseenesest olid üpris teravad ja reljeefsed. Komisjoni istungit juhatasin mina. Kohal olid Kalle Grünthal, Kaja Kallas, Siim Kiisler, Andrei Korobeinik, Lauri Läänemets, Hanno Pevkur, Martin Repinski ja Taavi Rõivas. Kohal oli loomulikult ka minister, olid kohal ka ministeeriumi esindajad. Kaks korda sai seda arutatud, eelkõige sellepärast, et sellele asjale saaks n-ö hoo sisse lükata. Esimene arutelu läks nii pikaks, et me lihtsalt ei jõudnud kõike läbi võtta. Siis tulid järgnevad arutelud ja nendes järgnevates aruteludes tuli ka see reljeefsus välja. Nimelt oli opositsioon täiesti veendunud selles, et riigireformi, nagu ka siin saalis tuli välja, me ei peaks niimoodi alustama. Me peaksime ikkagi looma komisjoni, me peaksime tervikuna alustama täiesti nullist ja arendama riigireformi Riigikogu poolt erikomisjonide või mingi allkomisjoni kaudu. Nagu ma ütlesin, mulle tundus, et selline lähe, kus on valitsuse ettevalmistatud tekst, et minema saaks, ei ole sugugi halb, sest siin ei ole halbu momente. Väitega, et tegemist on liiga loosungliku lähenemisega, ma nõustuda ei saa.
Tegelikult, mis on siin välja toodud? Siin on toodud välja see, kuidas me saaksime põhimõtteliselt kohaliku omavalitsuse ja valitsuse tööd efektiivsemaks muuta. Siin on ette nähtud see nüanss, kuidas saaks rahvast rohkem kaasata. Siin on ette nähtud see nüanss, kuidas me saaksime bürokraatiat vähendada, kuidas me saaksime poliitilist tsementeeritust vähendada, kuidas me saaksime riiki efektiivsemaks ja odavamaks muuta. Need põhimõttelised suunised on siin antud.
Samas muidugi peab ütlema seda, et Riigikontrollil olid siin ka etteheited olemas. Hea kolleeg Toomas Kivimägi on nendele ka viidanud. Riigikontrolli arvates oli tegemist liiga vähese konkreetsusega. Riigikontrollil oli väide, et Riigikogu on riigielu tähtsamate küsimuste areen, Riigikontrolli arvates peaks Riigikogu läbi arutama kõigepealt riigireformi ulatuse ja eesmärgid, mida soovitakse saavutada, ning leppima kokku, mis on Riigikogu jaoks reformi puhul esmatähtis. Riigikogu võiks selles dokumendis tuua välja rohkem ambitsiooni ja konkreetsust. See on üks võimalikke lähenemisi ja seda saab kaaluda.
Mida ütles Riigikontroll veel? Riigikontrolli arvates on eelnõu puudus see, et läbisegi on mõningased põhimõtted, üldised sihid ja konkreetsed meetmed. Olemuslik probleem eelnõu puhul on see, et riigireformi vajalikkus ei ole päris selge. Kuna sellised konkreetsed valikud on tegemata ja ambitsioonikad eesmärgid on seadmata, siis on need puudused olemas. Taas, need võimalused on meie käes. Riigikontrolli arvates ei tohiks raisku lasta seda võimalust, mida on pakkunud COVID-19 pandeemia, selleks on bürokraatia vähendamise vajadus, halduskoormuse vähendamise vajadus ja riigi kulude kokkuhoidmise võimalus. Poolel teel ei tohiks seisma jääda. Kohaliku omavalitsuse reformiga, mille tulemusel peaksid omavalitsused muutuma võimekamaks, tuleb edasi minna. Tarvis oleks kindlamaid suuniseid, kuidas täitevvõim peaks lahendama regionaalse ebavõrdsuse probleemi. Kestlikuks riigihalduseks on äärmiselt oluline kehtestada selged ja stabiilsed riigi rahanduse reeglid. Kõiki neid teemasid saaks selle reformi raames käsitleda. Taas, see on võimalik. Siin võib olla see oht, et me läheme käsitlusega ka liiga peeneks, aga jälle, need võimalused on meie endi kätes.
Riigikontroll rõhutas veel seda, et põhimõtteliselt peaks selles dokumendis olema lahendatud see, millist riiki me tahame, st mis tüüpi riiki me soovime arendada ja kuhupoole liikuda. Päris tugevalt öeldud. Riigikontroll viitas veel sellele, et Arenguseire Keskus on teinud mitmeid uuringuid meie riigi arengustrateegia küsimustes, on välja pakutud viis valikut, millest me peaksime valima ühe või mingi sümbioosi. Selline ettepanek oli. Kaalume.
Minister sõnas vastuseks sellele, et need põhimõtted, mis on eelnõus välja toodud, on valitsuskoalitsiooni seisukohad küll, kuid kõik võivad neid ettepanekuid täiendada ja muuta. Ta rõhutas ametiasutuste konsolideerimise küsimust ja sõnas ka, et seoses riigireformiga on moodustatud koordinatsioonikogu, kuhu kuuluvad kõikide ministeeriumide kantslerid ja kust saab abi ja toetust ühelt poolt riigireformi läbiviimiseks ja ka täiendavate andmete saamiseks.
Hanno Pevkur leidis, et kui me räägime riigireformist, siis on eelnõu väga väheambitsioonikas. Ta sõnas, et eelnõus ei ole välja toodud ajalist perspektiivi ja tema arvates tuleks eelnõu jätta üldse kõrvale ning pidada Riigikogus kõigepealt filosoofiline debatt teemal, millist riiki me tulevikus sooviksime. Pevkur tegi ettepaneku jätta eelnõu üldse seisma, võtta arvesse kriisist saadud õppetunnid ja teha üks korralik Riigikogu enda algatatud otsuse eelnõu, mitte kaasata Vabariigi Valitsuse algatatud otsuse eelnõu. Taas ma rõhutan, et nagu te näete, siin on olemas juba poliitilise võitluse tasand, aga minu raudne veendumus on, et see, kui me peaksime kõike nullist alustama, ei ole see, mis aitaks meil üldse edasi liikuda, vähemalt efektiivselt mitte.
Taavi Rõivase sõnul ei ole eelnõus visiooni, kuidas Eestit paremaks muuta. Eesmärk ei ole sõnastatud konkreetselt ning arusaadavalt ja ambitsioonikust ei ole. Selles mõttes Taavi kordas Hanno sõnu. Varasematest reformidest, mis väärivad reformi nime, tõi ta näiteks töövõimereformi või haldusreformi, niimoodi kitsalt. Ta tõi veel välja, et maailm on väga palju muutunud, mis seab Eesti ühiskonna ette palju väljakutseid, alustades sellest, kuidas muuta tuleviku kriisijuhtimise korraldust, lõpetades sellega, kuidas paremini olla valmis kodus töötamiseks ja e-õppeks. Tema sõnul ja tema arvates ei ole eelnõu puhul üldse tegemist riigireformiga. Nagu te näete, sellised sõjad meil seal olid.
Lõppkokkuvõttes, kui me olime seda arutanud, leidsime siiski, et selle asjaga saab edasi minna. Nagu ma alustasin ka tänast sõnavõttu, on mul ikkagi hea meel, et me saame sellega niimoodi edasi minna. Kui me sellega edasi ei läheks, kui me sellest ei alustaks, siis meil poleks üldse midagi, millest alustada. Konsensuslikke otsuseid oli kaks. Kõigepealt see, et mina oleksin ettekandja, ja teine oli see, et muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata 14. september k.a. Teised otsused, mis käsitlesid päevakorda võtmist ja ka ettepanekut esimene lugemine lõpetada, võeti vastu häälteenamusega 5 : 4. Aitäh!