Hea juhataja! Kallid kolleegid! Ei taha siin väga teie aega kuritarvitada ja püüan kiiresti valgustada teile seda, kuidas neid küsimusi arutati põhiseaduskomisjonis. Niipalju tahaks ette tuua teile seda raami ja ettekujutust, et on arusaadav ju, et tavad ja kombed, austus mingite päevade, mingite sündmuste vastu peavad tulema inimeste seest kõigepealt, eelkõige. Teatud olukordades loomulikult on saanud see tavaks, et mõningaid sündmusi tähistatakse ametlike pühadena, mis kirjeldatakse lahti õigusaktides. Ka meil on Eestis niimoodi, et kui me hakkame mõtlema, siis näeme, et meil on neli kategooriat pühasid. Meil on olemas rahvuspüha – üksainus, 24. veebruaril. Meil on olemas kümme riigipüha. Meil on olemas riiklikud tähtpäevad, 14 tükki. Meil on olemas veel lipupäevad, 16 tükki. Kui need kõik kokku liita (osalt kattuvad lipupäevad ja riiklikud pühad), siis kokku võttes on meil 30 päeva, mis on õigusaktides tähistatud.
Seetõttu on õige, et me peaksime alati kaaluma seda küsimust, kui palju me neid päevi kehtestame ja kas nad on vajalikud. Tõepoolest, nagu eelnevalt on ettekandjad öelnud ja selgitanud, lastekaitsepäev, mis on väga vajalik, võiks olla rõhutatud, et tunnustada meie ühiskonna suhtumist sellesse päeva, suhtumist lastesse. Ma tean, et väga paljud inimesed on erakordselt rõõmsad selle üle, nad loodavad siiralt ja südamest, et lastekaitsepäeva kaudu me suudame inimolendit, seda väikest ja õrna inimolendit kaitsta veelgi tugevamalt, kui me seda praegu teeme, kusjuures ka selles õrnas eas, kui ta veel sündinud ei ole. Nii et sel päeval on suur tähendus.
Aga tõepoolest, kui eelnevalt siin Signe ja see kuupäeva küsimus oli, millal seda põhiseaduskomisjonis arutati, mis oli täpselt see kuupäev ja mida komisjonis arutati, siis ma saan selle välja tuua küll. Ma tutvustan seda komisjoni arutelu, öeldes eelnevalt ära ka selle, et algatati, jah, eelnõu 131 tõepoolest 13. jaanuaril ja algatajad olid Jüri Jaanson, Signe Kivi, Signe Riisalo, Toomas Kivimägi jt. Komisjonis oli see 10. märtsil, kus siis kutsuti üles lastekaitsepäeva ehk 1. juunit märkima ära riikliku tähtpäevana.
Eelnevalt on mainitud, et ka valitsusel oli oma seisukoht. Valitsus andis selle seisukoha nii selle eelnõu 131 kohta kui ka järgmise eelnõu 132 kohta, mis on väga sarnane. Valitsus andis seisukoha üheselt ja mõistetavalt, et üldiselt neid seadusega loodavaid eesmärke toetatakse igal moel, kuid ei toetata seaduseelnõu sellisel kujul. See oli valitsuse seisukoht.
Nagu ütlesin, k.a 10. märtsil oli see eelnõu põhiseaduskomisjonis. Komisjoni istungit juhtisin mina, kohal olid komisjoni liikmed Kalle Grünthal, Kaja Kallas, Siim Kiisler, Andrei Korobeinik, Lauri Läänemets, Hanno Pevkur ning Signe Riisalo oli ka Taavi Rõivase asendusliikmena ja ühtlasi algataja esindajana kohal. Siis olid meil seal Sotsiaalministeeriumi laste heaolu osakonna nõunik Maarja Kärson ja MTÜ Lastekaitse Liit esindaja Varje Ojala. Tõepoolest, ma pean ka ütlema – siin on neid tunnustusi jagatud – Signe Riisalo vägagi hästi põhjendas ära, miks seda võiks olla vaja. See eelnõu oli n-ö esimesel lugemisel ja ei olnud kordagi komisjonis sellist taju või tunnetust, et seda päeva toetama ei peaks või toetada ei saaks. Igal juhul seda tunnet ei olnud. Signe Riisalo märkis muu hulgas, et Eesti paistab lastekaitsevaldkonnas silma väga edumeelse riigina, aga ehkki meie riigis on keelatud laste kehaline karistamine, usuvad paljud lastevanemad siiski, et väike karistus halba ei teeks. Selle hoiaku muutmiseks on selle päeva tähendus oluline. Selle hoiaku muutmiseks soovitatakse emade, isade, vanavanemate päeva kõrval tähistada ka lastekaitsepäeva.
Seoses sellega, et samasisulise eelnõu on esitanud ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, mida järgmises päevakorrapunktis arutatakse, tegi Riisalo ettepaneku need ühe eesmärgiga eelnõud pärast esimest lugemist komisjoni poolt ühendada. Eelnõud võiks ühendada selliselt, et algatajaks oleks märgitud kaks fraktsiooni. Siin selles mõttes valitsuse eelnõu mõte nagu välistati. Aga nagu öeldud, pole oluline, mis värvi see kass on, peaasi, et ta hiiri püüab.
Puustusmaa sõnul on tegu meeldiva algatusega ja tema ehk minu jaoks jäi ebaselgeks see, et ühes eelnõus soovitakse muuta lastekaitsepäev ka lipupäevaks, teises mitte. Selle peale Signe Riisalo vastas, et eelnõu 131 puhul oli ka osa Reformierakonna fraktsiooni liikmete soov selline, et lastekaitsepäev 1. juuni hakkaks olema ka lipupäev. Kaja Kallas lisas, et kõik teised lipupäevad on suunatud sellele, mida me väärtustame, näiteks emad, emakeel, veteranid jne, ning tuleks anda sõnum, et ka lapsed on meile samavõrd olulised.
Maarja Kärson märkis, et ehkki Sotsiaalministeerium toetab eelnõu sisu igati, pole Vabariigi Valitsus eelnõu sellisel kujul toetanud. Nimelt on Sotsiaalministeerium ka ise omalt poolt valmistanud ette sellelaadse eelnõu, mis näeb ette lastekaitsepäeva nimetamise riiklikuks tähtpäevaks ja lipupäevaks, ning on lisanud sinna ka juurde veel vanavanemate päeva lipupäevaks nimetamise. Kaja Kallas kostis, et lastekaitsega seotu peaks olema kindlasti erakondadeülene teema, mille vastu keegi ei vaielnud.
Kalle Grünthal küsis veel komisjonis, mis täpsemalt lastekaitsepäevaga kaasnema hakkab, kas lihtsalt kalendrisse märkimine või erilised tähelepanuavaldused lastele. Täpsemalt soovis Kalle Grünthal teada, kas ja kuidas pöörab see erilist tähelepanu lastele, kellel vanemaid ei ole. Kõigepealt vastas Varje Ojala, kes ütles, et tema sõnul peetakse selle tähtpäeva raames oluliseks küll kõiki lapsi, mille peale Signe Riisalo täpsustas, et ei tohiks ühelegi lapsele sellel päeval ekstra tähelepanu pöörata, eraldi lapsi märgistada, eriti haavatavaid gruppe ei ole põhjendatud esile tuua. Lastekodulapsed vajavad tähelepanu, hoolt ja armastust iga päev. Kalle Grünthal nõustus eelkõnelejaga ja täpsustas, et tema mõttekäik tuleneb sellest, et üldjuhul jäävad lastekodulapsed vanemlikust tähelepanust sellel päeval ilma. Grünthal ei mõelnud seda, et erisust tuleks eriliselt välja tuua või avalikult märgistada, vaid seda, kuidas ka nendele lastele sellel päeval selline tähelepanu ikkagi tagada. Selle peale kostis Varje Ojala, et üks Lastekaitse Liidu kirja kaaspöördujate sõnumeid oli selles, et sõna "lastekaitse" on ju mõneti eksitav. Ojala märkis, et kaaluda võiks selle päeva nimetamist lastepäevaks või laste heaolu päevaks. Ta rõhutas, et see on ju kõikide laste päev. Signe Riisalo täiendas omalt poolt, et mõiste "lastekaitse" tuleneb rahvusvahelisest ingliskeelsest mõistest child protection ehk lastekaitse ning selle all peetakse silmas laste kaitset vägivalla, väärkohtlemise ja muu sarnase eest. Antud kontekstis oleks mõistlikum rääkida laste heaolust (ingliskeelse terminina child welfare). Kehtiva lastekaitseseaduse ettevalmistamise käigus kaaluti ka terminoloogia muutmist, kuid jäädi lastekaitse mõiste juurde. Lastekaitse all ei mõelda pelgalt laste kaitset füüsilise väärkohtlemise eest, vaid eeskätt laste õiguste ja heaolu tagamist.
Siim Kiisler küsis, mis muutub Eesti kodanike jaoks pärast selle seaduse vastuvõtmist. Selle peale Signe Riisalo kostis, et tõenäoliselt ei juhtu midagi, kui seaduseelnõu seadusena vastu ei võeta. Küll aga võib juhtuda palju positiivset, kui see eelnõu seadusena vastu võetakse. Konkreetne vahe on eelkõige selles näiteks, kas lastekaitsepäeval heisatakse Eesti lipp või mitte. Selle eelnõuga soovitakse muuta hoiakuid, mis oleksid laste suhtes sallivamad ja toetavamad. Selline kokkuvõte siis.
Protseduuriliselt ja konsensuslikult otsustati eelnõu võtta päevakorda 17. märtsil k.a. Aga nagu me teame, tuli vahele see kriis ja seetõttu päevakorda võtmine lükkus edasi ja täna me oleme sellega saalis. Tehti veel ettepanekuid: eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata ettekandjaks põhiseaduskomisjoni esimees Paul Puustusmaa. Nagu ma ütlesin, kõik need otsused olid konsensuslikud. Aitäh!