Austatud Riigikogu! Tere päevast, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu 7. töönädala kolmapäevast istungit. Kas Riigikogu liikmetel on soov anda üle eelnõusid ja arupärimisi? Enn Eesmaa, palun!

Austatud kolleegid! Väliskomisjon esitab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanekul Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmine" eelnõu. Selle sisu on järgmine: arvata delegatsiooni koosseisust välja delegatsiooni asendusliige Indrek Saar ning nimetada delegatsiooni asendusliikmeks Raimond Kaljulaid.

Aitäh! Kert Kingo, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Riigikogu liikmed! Annan üle õiguskomisjoni k.a 9. märtsi istungil algatatud politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud eelnõu on tingitud vajadusest kohelda võrdselt nii politseiametniku väljateenitud aastate pensionide kui ka politseiametniku ja piirivalveametniku töövõimetus- ja toitjakaotuspensionide saajaid. Aitäh!

Rohkem eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja juhatus menetleb neid vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Hanno Pevkur, kas protseduuriline küsimus?

Jaa, aitäh, härra juhataja! Enne, kui saame tänase päevakorra juurde minna, on mul küsimus meie tänase päevakorra esimese punkti kohta. Nimelt selgus põhiseaduskomisjonis, et põhiseaduskomisjoni esimees soovib seda punkti uuesti arutada. See arutelu toimus üleeile ja eile. Nüüd selgub, et meil ei ole veel lõplikku versiooni eile toimunud põhiseaduskomisjoni istungi protokollist, et Riigikogu liikmetel oleks võimalik aru saada, mis meil seal komisjonis tegelikult toimus. Ja see, mis toimus, oli tegelikult väga piinlik ja kole. Selleks, et seda arutelu oleks võimalik normaalselt pidada, ei peaks seda punkti täna siin meie ees olema. Me peaksime seda arutama järgmisel nädalal, et Riigikogu liikmetel oleks võimalik tutvuda ka põhiseaduskomisjonis toimunud aruteluga. See protokoll ei ole veel lõplikult valmis.

Aitäh! Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ei sätesta täpselt, millisel juhul toimuvad komisjonides arutelud ja millisel kujul protokollid vormistatakse. Praktika on väga erinev. Me oleme siin Riigikogu saalis menetlenud eelnõusid korduvalt ka nii, et protokollid ei ole veel lõplikult valmis või ei ole esimees neid allkirjastanud. Juhatus on seda teemat varasematel kordadel isegi arutanud ning nii mõnelegi komisjoni esimehele ka märgukirja ja juhtnöörid saatnud, et protokollid võimalikult varakult korrektselt allkirjastataks ja kõigile kättesaadavaks tehtaks. Aga see ei ole takistanud siis ega takista ka täna suure saali kinnitatud päevakorda arutamast. Nii et me saame rahulikult selle päevakorrapunktiga edasi minna, seda enam, et mõlemad komisjonid – nii juhtivkomisjon kui ka põhiseaduskomisjon – on oma otsused ja ettepanekud suurele saalile juba teinud.
Lauri Läänemets, palun! Kas protseduuriline küsimus?

On küll. Aitäh, lugupeetud eesistuja! Ma jätkan sellesama teemaga. Ka minu arvates ei ole võimalik selle asjaga edasi minna. Hoolimata sellest, et me arutasime seda teemat kahel põhiseaduskomisjoni istungil – esmaspäeval ja eile –, ei kajastu näiteks esmaspäevase istungi protokollis mitte ühtegi minu küsimust ega isegi mitte neile antud vastused. Ma ei tea, kuidas saab Riigikogu sellisel juhul kodu- ja töökorra seaduses ettenähtud ülesannet täita. Seal on ju kirjas, et kui me seda arutelu peame, siis tuleb Riigikogul arvestada põhiseaduskomisjoni hinnangut sellele, kas presidendi argumendid vastavad põhiseadusele või mitte. Komisjonis oli probleem isegi selles, et meile prooviti ette kirjutada, mida komisjoni liikmed arvavad, kuigi meil polnud komisjonis seda arutelu toimunudki. Nii segases olukorras, kui protokollis ei kajastu need asjad, mis seal peaksid olema, ei tea ma, kuidas on võimalik isegi komisjonipoolset ettekannet teha. Minu teada härra Kiisler, kes peaks praegu siin ettekannet tegema, ei teinud ka vastavaid märkmeid. Ma arvan, et seda teemat pole võimalik arutada.

Aitäh! Mõlema komisjoni ettepanek suurele saalile on olemas. Seda, millisel kujul arutelu on protokollitud – nii, nagu ma ütlesin –, kodukord ei sätesta. Ja me saame kindlasti põhjaliku ülevaate komisjoni ettekandjatelt, nii rahanduskomisjoni kui ka põhiseaduskomisjoni omalt. Neile on võimalik esitada ka küsimusi, nii et küllap me saame sellest arutelust päris asjaliku ja põhjaliku ülevaate. Taavi Rõivas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Sellesama punkti põhiseaduskomisjonis menetlemisel rikuti osade saadikute hinnangul jämedalt protseduurireegleid – neid, mis on kirjas kodu- ja töökorras, aga ka neid, mis on kirjas põhiseaduses, näiteks võimude lahususe printsiipi. Selle kohta esitati Riigikogu juhatusele protest. Minu küsimus on järgmine: kas see protest on läbi vaadatud ja milline on Riigikogu juhatuse seisukoht?

Aitäh! Tõepoolest, protest on saabunud – eile õhtul kell 20 saabus – ja mina olen selle läbi lugenud. Juhatus ei ole seda arutanud, nii et mul ei ole võimalik juhatuse nimel midagi öelda. Juhatuse esimees ega ükski juhatuse liige pole teinud ka ettepanekut juhatust erakorraliselt kokku kutsuda, nii et küllap arutame seda järgmisel koosolekul või mõnel hilisemal koosolekul, kui selle protesti läbiarutamiseks on vaja pikemat ettevalmistamist. Kindlasti juhatus selle protesti läbi vaatab ja annab ka vastuse. Maris Lauri, palun!

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja! Te ütlesite, et meile on esitatud dokumendid selle kohta, mida komisjonid on otsustanud. Mul on käes Vabariigi Presidendi otsus ja seaduseelnõu, siin pole ühtegi märget selle kohta, mida komisjonid on teinud. Kuidas me saame siis seda arutada, kui me ei tea, mida me arutame?

Ma ei saanud küsimusest aru. Kuidas me ei tea, mida me arutame? Päevakorrapunktis on täpselt fikseeritud, mida me arutame. Mis puudutab komisjonide seisukohti, siis need on tavapärases korras kättesaadavad, need mõlemad on varasemalt ... (M. Lauri ütleb midagi saalist.) On küll, need on varasemalt välja kuulutatud. Põhiseaduskomisjon arutas, nagu ma aru saan, seda küsimust veel ka eile, aga oma seisukoha ja ettepaneku üle hääletati juba varem. Rahanduskomisjoniga oli samamoodi. Nii et mõlemad komisjonid on oma seisukoha välja kujundanud ja teinud ettepaneku seadus muutmata kujul vastu võtta. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Kui me räägime protokollist, siis protokoll peaks kindlasti olemas olema. Kuidas saab komisjoni ettekandja rääkida, mis komisjonis toimus, kui tal pole protokollis kõik täpselt fikseeritud? Siis tekib meil küsimus, milleks meile üldse protokollid – tuled siia, räägid mälu järgi ja ongi kõik. Tegelikult Lauri Läänemets esitas protesti ja soovis, et tema tõstatatud küsimused ja vastused, mis ta sai, oleksid protokollis. Täna oleks väga kena neid siin lugeda, aga need jäävadki meile kättesaamatuks. See, et mõnikord ei ole juhatusel olnud täpset protokolli või protokollil allkirja, see on üks asi. Aga kui me hakkame teemat saalis arutama, siis peab protokoll olema ikkagi lõplikult vormistatud.

Ma veel kord ütlen kõigile Riigikogu liikmetele, et kodu- ja töökorra seadus ei reguleeri seda, millises mahus ja kuidas täpselt protokolle peab koostama, ja ei reguleeri ka seda, kas komisjonipoolne ettekandja räägib peast või loeb sõna-sõnalt maha seda teksti, mis on protokolli kirjutatud. Riigikogu liikmetel on erinevad arvamused. Näiteks meenub mulle Jürgen Ligi, kes ütles, et me ei vaja sellist kuiva protokolli sõnasõnalist ettelugemist, vaid vajame sisulise arutelu ülevaadet. Nii et Riigikogu liikmete ootused on erinevad ja arusaamised protokollist on erinevad. Aga ma veel kord ütlen, et eri komisjonides protokollitakse erinevalt, päevakorrapunktide arutelud on erinevad ning kodu- ja töökorra seadus ei sätesta täpselt, millisel kujul peab protokoll olema koostatud ja kuidas arutelu toimub. Taavi Rõivas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Teil on õigus, et põhiseaduskomisjon langetas selle otsuse juba 20. veebruaril, ja kui sellega oleks asi piirdunud, siis me ei protestikski. Kuid eile ja üleeile avas põhiseaduskomisjon selle arutelu uuesti ning eile, vaatamata opositsiooni protestidele, muutis oma otsust. Ta ei muutnud küll otsuse n-ö lõpptulemust, aga lisas enamushäältega tehtud otsuse argumentide hulka sellised väited, mida põhiseaduskomisjoni liikmete suust ei ole mitte kunagi kõlanud. Ja mis veelgi kurioossem, need esitas meile valitsust esindav advokaat, kes koostas Rahandusministeeriumi palgatuna võimude lahususe printsiipi täielikult eirates Riigikogu liikmete seisukohad – ehk siis need seisukohad, milles lepiti kokku 20. veebruaril, ei maksaks justkui enam midagi ja õiged seisukohad on tulnud Rahandusministeeriumi advokaadilt. See on see, mille vastu on protesti avaldatud. Probleem on istungis, kus seda otsust muudeti ja mille protokolli ei ole seni kättesaadavaks tehtud, mistõttu on sügavalt küsitav, kas seda punkti üldse on võimalik praegu arutada.

Aitäh! Nii nagu te ise ütlesite, siis lõppjäreldused komisjonil ei muutunud, ja see, et komisjon arutab mitmel korral ühte või teist küsimust, ei ole kodu- ja töökorraga sugugi vastuolus. Komisjon võib isegi pärast suure saali arutelu ja lõpphääletust neid küsimusi edasi arutada, see ei ole ka sugugi keelatud. Ja see, et ekspertide või eri sihtrühmade või valitsuse esindaja ettepanekud vormistatakse komisjoni ettepanekutena, kui komisjoni enamus seda toetab, on täiesti tavapärane praktika. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Kas ma saan õigesti aru, et see protest, mille osa Riigikogu liikmeid on seoses komisjoni istungiga teinud, on teieni jõudnud ja te ei ole seda arutanud? Kas teile ei tundu, et selleks, et viia siin saalis läbi sisuline arutelu – ja mitte ainult arutelu, vaid ka hääletus –, on ääretult oluline teada, kas mingeid protseduurireegleid on rikutud või mitte, ja et juhatus peaks selleks hetkeks, kui eelnõu siia saali jõuab, olema seisukoha võtnud?

Aitäh! Vastab tõele, et juhatus ei ole seda arutanud. Ei ole ka ükski juhatuse liige teinud ettepanekut kutsuda Riigikogu juhatus erakorraliselt kokku, et seda protesti arutada. Ja minu arvates ei ole selleks vajadustki, sest see protest puudutas komisjoni arutelu formaati ja protokollimist. Kumbki neist ei takista vähimalgi määral täna suures saalis selle päevakorrapunkti arutelu. Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Hea eesistuja! Mina olen siin natuke nagu kõrvalseisja, sest ma põhiseaduskomisjonis ise olnud ei ole. Aga neid jutte kuulates saan ma aru, et on olemas mingisugune päris protokoll ja mingisugune n-ö võltsitud protokoll ning et teile on selle võltsimise kohta saadetud protest. Aga mul ei ole ühtegi neist dokumentidest käes, ei päris ega võltsitud protokolli ega protesti. Kas keegi saaks vähemalt ühe neist asjadest siia saali tuua, et meil oleks võimalik lugeda, mille üle me siin diskuteerime ja mis siis juhtunud on? Või peaks esitama kuriteoteate dokumendi võltsimise kohta? Anna nüüd mingeid häid juhiseid!

Aitäh! Ei, selleks ei ole vajadust. Sellist praktikat meil ei ole, et me komisjoni protokollid kõikide päevakorrapunktide puhul siia suurde saali tooksime, juhuks kui peaks küsimusi tekkima. Sellist praktikat ei ole ja seadus seda ka ei nõua. Küll aga on võimalik neid dokumente komisjonist nõutada, rääkides komisjoni esimehega või küsides komisjoni ametnike käest. Kogu materjal, mis on olemas, on kindlasti võimalik kätte saada. Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kuivõrd see protest on esitatud eile õhtul ja väga selgelt seotud pensionifondide seaduse uuesti arutamisega, siis on mul ettepanek, et juhataja võtaks vaheaja, kutsuks juhatuse kokku ja te arutaksite seda protesti. Seejärel teeksite meile juhatuse otsuse teatavaks ja me saaksime selle asjaga edasi minna.

Ei, aitäh! Mina küll ei näe mingisugust vajadust, et kogu suure saali töö praegu peatada ja hakata tegelema selle protesti põhjaliku analüüsimisega. Seda ei ole me teinud ka varasematel kordadel, kui protestid on saabunud. Juhatus arutab ja menetleb seda tavapärases korras. Ja nagu ma ütlesin – seadusest tulenevalt ei takista see meil suures saalis päevakorraga edasi minemast. Annely Akkermann, palun!

Mul tekkis järgmine küsimus: kas koosolekut tutvustades räägib komisjoni töös osaleja oma muljetest või avab ta haldusõigusjärgselt koostatud dokumendi, allkirjastatud protokolli sisu? Ma siiamaani olen aru saanud, et komisjoni esindaja tutvustab ikkagi dokumenti, mitte ei jaga muljeid. Aga niikaua, kui dokument ei ole allkirjastatud, on komisjoni esindaja sõnad üksnes tema muljed.

Siin ma pean teid küll nüüd täpsustama. Kindlasti on hea praktika see, et komisjoni ettekandja ei piirdu ainult kuivalt protokolli tutvustamisega, vaid avab ka komisjonis peetud arutelu sisu ja vastab Riigikogu liikmete küsimustele, püüdes seejuures mitte oma isiklikke muljeid väljendada, vaid edastada ikka seda sisulist arutelu, mis komisjonis on olnud. Nii et küllap räägivad ka täna mõlemad komisjoni ettekandjad sellest, mis on kirjas protokollis, ja sisulisest arutelust ning vastavad Riigikogu liikmete küsimustele. Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Hea Helir-Valdor Seeder! Ma saan aru, et tegelikult sa südames peaaegu tahaksid seda juhatuse vaheaega võtta, aga argumente on nagu vähe. Ma annan ühe juurde. Seni, kuni sa juhatusega seda protesti arutad, lähen mina põhiseaduskomisjoni ja toon kõigile siin saalis viibijatele nii selle päris protokolli kui ka võltsitud protokolli – kõik dokumendid, mis on olemas ja kättesaadavad, toon siia. Sel juhul võiks ju ühe pooletunnise vaheaja teha?

Aitäh! Ei ole vaja. Ma loodan, et võltsitud protokolli kui sellist ei olegi olemas. Ma väga kardan, et sa jäädki seda otsima ja ei jõua hääletuse ajaks suurde saali tagasi. Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Ma usun, et te tegelikult mõistate, et siin ei ole tegemist kiusuajamisega, vaid tegemist on punktiga, mille puhul käib põhiseaduslik vaidlus ja mille menetlemisel need argumendid, mida põhiseaduskomisjoni liikmed esitavad, omavad tähtsust. Potentsiaalse õigusvaidluse korral on igal sõnal, mida põhiseaduskomisjoni liikmed ütlesid või ei öelnud, väga tugev kaal. Ja loomulikult ma arvan, et te nõustute ka sellega, kui ma ütlen, et ei ole võimalik häältega 5 : 4 hääletada sisse seda, mida ma ütlesin või ei öelnud, kui minu tegelik sõnum oli midagi muud. Nii et igal juhul on üleval väga tõsised kahtlused, et menetlusreegleid on rikutud. Riigikogu liikmetel peab olema veendumus, et me ei lähe põhiseadusvaidlust pidama põhiseadust rikkudes. Vähemalt minule kui põhiseaduskomisjoni liikmele tundub Riigikogu juhatus olevat õige organ, kes võiks seda protesti arutada. Ka mina teen ettepaneku, et palun võtke juhataja vaheaeg. Ja kui te ütlete, et te pole seda protesti isegi mitte arutanud, siis vähemalt arutage seda protesti, et eelnõu menetlemine oleks kas või natukenegi korrektne või vähemalt näiks korrektne.

Aitäh! Head kolleegid! Me hakkame siin ennast juba kordama. Ma veel kord ütlen, et Riigikogu juhatus kindlasti arutab proteste. Riigikogu juhatus arutab kõiki kirju ja pöördumisi, mis talle saabuvad. Aga me teeme seda korraliselt, mitte erakorraliselt. Ja mis puudutab võimalikke võltsimisi, millele siin on viidatud, siis ega Riigikogu juhatus ei ole uurimisorgan. Sellistel puhkudel on võimalus pöörduda teiste organite poole – seda on ka tehtud, on tehtud ka selle koosseisu ajal erinevate komisjonide protokollide koostamisega seoses. Aga Riigikogu juhatus sellega ei tegele. Nii et kui kellelgi on etteheiteid, et kusagil pahatahtlikult ja teadlikult midagi võltsitakse, siis siin Riigikogu juhatusel nii palju pädevust ei ole, et suudaksime selliseid asju ise välja selgitada. Kalle Laanet, palun!

Aitäh, hea juhataja! Ma lähen korraks ajaloos natukene tagasi. See oli vist aasta 2015, kui arutasime siin suures saalis Riigikogu kodu- ja töökorra seadust – eelkõige sellest vaatevinklist lähtuvalt, kuidas korraldada komisjonide tööd. Me jõudsime seisukohale, et komisjoni tööd kajastavaks dokumendiks hakkab olema komisjoni istungi protokoll, mis on põhjalik ja kajastab Riigikogu liikmete seisukohti, mida nad on komisjoni koosolekutel avaldanud. Pärast selle seaduse muutmist ei ole ühtegi sellist, ütleme, vaidlust või nõudmist olnud, aga täna oleme jõudnud sinnamaani, kus on selgunud, et põhiseaduskomisjoni protokollis ei kajastata komisjoni liikmete argumente ja seisukohti, rääkimata sellest, et protokoll oleks allkirjastatud. Minu arvates on see praegu tõesti piisav põhjus, et te juhatusega ikkagi korraks läbi arutaksite, kui tõsine see küsimus on ja kas selline käitumine on ikkagi õiguspärane või eetiline.

Aitäh! Teil on õigus. Lisaks kodu- ja töökorra seaduses sätestatule on vanematekogus ja juhatuse tasemel kokku lepitud, et protokollid peavad olema võimalikult põhjalikud. Aga komisjonide protokollid on tänaseni praktikas põhjalikkuse poolest väga erinevad. Küll aga pole teil õigus selles osas, justkui ei oleks varem sellega probleeme olnud. Me eilegi arutasime juhatuse koosolekul päris pikalt just nimelt protokollide teemat, seda, kuidas protokollida ja kuidas erinevad komisjonid protokollivad. See teema on jätkuvalt üleval. Ka praeguse koosseisu puhul on korduvalt erinevate komisjonide protokollimise kohta arvamust avaldatud ja proteste esitatud ning mõned neist on lausa prokuratuurini välja jõudnud – mõned komisjonide protokollimise kohta esitatud protestid. Nii et see on teema, millega minu arvates peab tegelema eelkõige põhiseaduskomisjon ise, aga ka kõik fraktsioonid ja suur saal peavad sellega tegelema – kuidas muuta kodu- ja töökorda nii, et me saaksime sellest kõik ühtemoodi aru, ning kas eri tegevusvaldkondade komisjonid üldse peavadki protokollima unifitseeritult, ühetaoliselt? See on muidugi omaette teema, aga see vajab arutelu. Aga täna on nii, et praktika on erinev ning kodu- ja töökorra seadus seda lõpuni ei reguleeri.
Head kolleegid! Mulle tundub, et me ikkagi kordame üksteist. Võib-olla on siiski ratsionaalsem minna päevakorraga edasi? Lauri Läänemets, palun!

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja! Ma viitan sellele, et praegused protokollid on koostatud nii, et kõik see, mis komisjonis probleeme tekitas – see, kuidas meile püüti sõnu suhu panna, kuidas sahkerdati, kuidas varjati seda, kes maksab advokaadi eest –, kõik need vastused on protokollist sisuliselt välja jäetud. Sellest võib järeldada, et põhiseaduskomisjoni juhi soovil ei soovita siinsele suurele kogule näidata komisjonis peetud arutelu käiku, mis võiks lõpuks hääletamisele olulist mõju avaldada. Ja ma arvan – mul on kahtlus –, et komisjoni ettekandja võib arvata samamoodi, ja kui ta isegi ei arva samamoodi, siis ei pruugi ta kogu istungi sisu mäletada. Selles mõttes on minu meelest väga oluline, et see protokoll oleks olemas ja korras. Ma rõhutan veel, et näiteks minu küsimust ning sellele antud pikka ja väga olulist vastust ei ole praegusest protokollist võimalik välja lugeda. Mul on teile küsimus: kui sellelsamal teemal, mille kohta mina komisjonis küsisin ja millele ka vastuse sain, esitatakse siin saalis põhiseaduskomisjoni esindajale küsimus ja ta ei vasta sellele õigesti või ei vasta üldse, siis kas mul on õigus teda siit kohapealt täiendada?

Aitäh! Ärme oletame, vaid kuulame komisjoni ettekandja ära. Kindlasti on teil võimalik öeldut täiendada, kõikidel Riigikogu liikmetel on täna arutelu käigus võimalik sõna võtta, te saate oma arvamuse välja öelda 5 + 3 minuti, s.o kaheksa minuti raames. Kui leiate, et mõni teie mõte on jäänud kajastamata, saate selle rahulikult suurele saalile välja öelda. Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Siin läks jutt protokollidele ja sellele, et protokollide üle käib väga suur arutelu seoses sellega, mismoodi need peaks olema koostatud. Neid on eri komisjonides koostatud eri moel ja pole suudetud fikseerida, mis neis olema peab või kui põhjalikud need olema peavad. Minu arust ei ole see probleem nii keeruline. Protokollid peavad kindlasti sisaldama kahte asja: esiteks peavad need kajastama tegelikku olukorda ja teiseks, kui kellelgi on mingid eriarvamused ja ta soovib need kirjalikult ära märkida, siis kindlasti peavad ka need olema kajastatud. Ma küsingi, et milline on selles asjas juhatuse seisukoht, või kui seda ei ole, siis milline on teie kui juhatuse liikme seisukoht. Kas eriarvamused peaksid olema protokollides kajastatud või ei peaks?

Kodu- ja töökorra seadus seda ei reguleeri, aga kui üks või teine komisjoni liige soovib oma eriarvamuse lisada, siis see võimalus on tal alati olemas. Ta koostab selle ise ja paneb selle protokolli juurde, see võimalus on olemas. Aga ma ütlen veel kord, kodu- ja töökorra seadus ei nõua komisjonides stenogrammi koostamist. Hanno Pevkur, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Mul on teile üks konkreetne ettepanek. Arvestades kogu seda segadust, mis meil siin praegu on, arvestades asjaolu, et eelnõude menetlemise infosüsteemis ei ole meil olemas eilse põhiseaduskomisjoni istungi protokolli, siis kas te olete päri sellega, et istungi juhatajana te ütlete ja võtate seisukoha, mida te siin korra ka juba väljendasite, et kuna põhiseaduskomisjon kujundas oma seisukoha 20. veebruaril ja sellest tulenevalt pani ka Riigikogu juhatus selle päevakorrapunkti meile praeguseks päevakorda, siis Riigikogu suur saal lähtub ainult 20. veebruari protokollist, sellest, mis seal on kirjas, ning me teeme otsused – kuna sisulises mõttes on ju koalitsiooni arvamus ikkagi see, et eelnõu tuleb muutmata kujul uuesti vastu võtta – ja peame sisulist arutelu ainult 20. veebruari protokolli ja põhiseaduskomisjoni istungi pinnal? Kui te seda ütlete, siis on meil võimalik edasi minna. Vastasel korral, tõesti, kuna meil eelnõude menetlemise süsteemis protokolli veel ei ole, ei saa me tegelikult alusmaterjali puudumise tõttu seda punkti praegu menetleda.

Meil on alusmaterjali piisavalt ja komisjoni ettekandja kindlasti kajastab ka neid arutelusid, mis on toimunud pärast seda, kui suure saali päevakord on Riigikogu liikmetele esitatud. Nii on ka varem siin olnud, et päevakord kinnitatakse ära, juhatus saadab selle Riigikogu liikmetele laiali ja komisjoni istung toimub alles pärast seda. Seda on korduvalt juhtunud, see ei ole pretsedent. Aga loomulikult on olulised kõik protokollid, nii need, mis on koostatud enne, kui juhatus on päevakorra kinnitanud, kui ka need, mis on koostatud pärast seda. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Mul on samuti ettepanek: palun küsige komisjonis toimunu kohta siis, kui komisjoni ettekandja on puldis. Ka mulle tundub, et see arutelu ei puuduta enam varsti suure saali protseduure, vaid valgub laiali. Nii et teen veel kord ettepaneku: lõpetame palagani ja asume tööle!

Aitäh! Väga asjalik ettepanek. Andres Sutt, loodetavasti on teil sama asjalik ettepanek.

Kindlasti on. Asjalikke ettepanekuid me siin ju ainult teemegi. Minu meelest oli Hanno Pevkuril väga asjalik ettepanek. Meil käib väga oluline arutelu küsimuse üle, kas vastuvõetud seadus on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Rahanduskomisjon on oma arvamuse avaldanud, protokoll on olemas. Põhiseaduskomisjon on teemat mitmel korral arutanud, viimast protokolli ei ole. Ja nüüd tuleb väga mõistlik ettepanek: miks ei võiks seda protokolli rahulikult ära vormistada, miks ei võiks juhatus seda protesti menetleda ja miks ei võiks me sedasama hääletust Riigikogu saalis teha järgmisel nädalal?

Aga sellepärast, et see on meil planeeritud sellesse nädalasse. Kõik inimesed, Riigikogu liikmed on selleks valmis ja komisjoni ettekandja annab meile põhjaliku ülevaate komisjonis toimunust. Valdo Randpere, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minul on siin seda diskussiooni kuulates tekkinud selline tõsiselt protseduuriline mure. Sa ütled, et eile tuli see protest sulle öökapile, läbi lugeda sa seda ei jõudnud või vähemalt juhatuses arutada ei jõudnud. Aga kunagi te ju ometi arutate seda. Ja kui te siis arutate ja leiate järsku – ka sina leiad –, et protest oli täiesti õigustatud ja oleks tulnud rahuldada, siis mida me teeme? Selleks ajaks oleme juba siit Riigikogu saalist saatnud Riigikohtu poole teele ühe dokumendi, mida me tahaksime tagasi võtta, sest sa oled meelt muutnud ja aru saanud, su silmad on avanenud ja sa oled mõistnud, milline ebaõiglus on põhiseaduskomisjonis toimunud. Mida me siis teeme? Kas ei oleks ikkagi mõistlik enne protest läbi vaadata ja alles siis järgmine samm teha, mitte vastupidi?

Valdo, ma teen protokolli jaoks ühe täpsustuse: ma olen selle protesti siiski läbi lugenud. Aga komisjon töötab oma plaanide kohaselt, töörütmi kohaselt, nii nagu hea tava ja praktika meil on, et kui protokoll on koostatud, siis saadetakse see osapooltele kooskõlastusringile, seejärel viiakse sisse täpsustused ja täiendused ning ühel hetkel komisjoni esimees allkirjastab selle. Nii on see olnud teistes komisjonides ja nii on see ka põhiseaduskomisjonis. Millal see protokoll lõplikult valmis saab, seda mina ei tea. Küll aga võin ma öelda, et juhatus kindlasti arutab seda protesti, aga selle protesti arutelu tulemus ei takista vähimalgi määral täna suures saalis seda küsimust arutada, sest mõlemal korral on põhiseaduskomisjon jäänud oma põhiettepaneku juurde võtta seadus vastu muutmata kujul. Lõppjäreldus ja ettepanek suurele saalile on kõikide nende arutelude tulemusena ikka ühesugune olnud ning need erinevad argumendid, mis seal on esitatud, kõlavad ilmselt täna ka saalis ja neid erinevaid argumente võib komisjon tegelikult arutada ka pärast selle seaduse vastuvõtmist. Kui peaks juhtuma nii, et seadus jõuab Riigikohtusse, siis sealse kohtumenetluse käigus tuleb tõenäoliselt nii rahanduskomisjonil kui ka põhiseaduskomisjonil võib-olla veel mitmel korral seda teemat arutada ja erinevaid argumente esile tuua. Nii et tänane arutelu ei ole meil kodu- ja töökorra seadusest tulenevalt küll kuidagi takistatud.
Head kolleegid! Kolm viimast protseduurilist küsimust – kui need puudutavad sama teemat – ja rohkem ma sellel teemal protseduurilisi küsimusi enam vastu ei võta, sest me juba kordame üksteist ja midagi uut nendes küsimustes ei ole. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, auväärne istungi juhataja! Mind paneb tegelikult hämmastama see, et me räägime ühest eelnõust, mille president on juba tagasi saatnud ja mille kohta on olemas selge teadmine, et see võib minna Riigikohtusse. Kui põhiseaduskomisjon menetleb asju nii, nagu täna siin saalis on kirjeldatud, siis on minul teile tungiv palve: minimaalne, mis te teha saaksite, on see, et te võtate praegu juhataja vaheaja ja konsulteerite kolleegidega, oma juhatuse liikmetega, kas teie välja öeldud seisukoht jääb ka juhatuses sellisena kõlama või te leiate koos, et midagi peab tegema teistmoodi. Ma lähtun lihtsalt sellest, et põhiseaduskomisjon peaks menetlusi läbi viima eeskujulikult.

Kindlasti tuleb teha tööd täie vastutustundega ja põhjalikult, see puudutab kõiki komisjone. Aga ma arvan, et jah, mu kolleegid juhatusest on minuga sama meelt – keegi neist ei ole teinud ettepanekut juhtatust erakorraliselt kokku kutsuda, nii et läheme päevakorraga rahulikult edasi. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Millegipärast tundub mulle, et te Riigikogu juhatajana soovite täna Riigikogu liikmetest üle sõita. Alati on olnud ikka nii, et kui protokoll tuleb ühe või teise eelnõu arutamise ajaks saali, siis on seal täpsustused juba sees. Ei käi nii, et täpsustused viiakse protokolli mõne kuu pärast. Need viiakse ikka kohe sisse, eriti kui keegi Riigikogu liikmetest on seda nõudnud, pärast seda kui protokoll on komisjoni liikmetele laiali saadetud. Ma kohe kuidagi ei näe siin võimalust, et hakkame ilma protokollita, mis ei ole sellisel kujul, nagu komisjonis arutelu käis, seda teemat täna siin arutama.

Aitäh! Teoreetiliselt on teil ju õigus ja ideaalne oleks see, kui juba järgmisel päeval oleks protokollid, mis komisjonidest tulevad, allkirjastatud. Praktika on paraku teistsugune. Nii nagu ma ütlesin, on isegi juhatus pidanud mõne komisjoni esimehe poole pöörduma, sest mitmeid kuid ei ole protokolli allkirjastatud, seda ei saa korralikult avalikustada ja välja saata. Aga see ei ole takistanud Riigikogu üldist tööd. Nii et ma kutsun kõiki komisjoni esimehi vastutustundega ning väga kiiresti ja operatiivselt tegutsema. Aga kordan veel, et suure saali tööd ja meie päevakorraga edasiminekut see ei takista.
Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja! Olen tükk aega kuulanud neid emotsionaalseid sõnavõtte, mis tegelikult tuleks suunata ikkagi komisjoni esimehele, mitte esitada neid protseduuriliste küsimuste lahendamise raames. Tegelikult on asi selles, et meie tööd reguleerib Riigikogu kodu- ja töökorra seadus. Kui siin on olnud kuulda märkusi selle kohta, et esitatakse proteste ja midagi on valesti tehtud, siis ma panin tähele niisugust süsteemset asjaolu, et mitte keegi protestijatest ei viita ühelegi normile, mille alusel me oleme kuidagi valesti käitunud. Ma leian, et kogu see küsimuste jada, mis praegu teid tabas, on tegelikult alusetu. Korrektne oleks viidata normile, mida on rikutud, ja siis saaks ka küsimust lahendada ja proteste käsitleda.

Aitäh! Head kolleegid! Ei, meil ei ole siin vaba mikrofon, ei ole vaja vastata. Head kolleegid, nüüd me oleme saanud alguseks ennast juba välja elada või õigemini uude punkti sisse elada. Mul on ettepanek, et läheme tänase päevakorra juurde. Aga enne seda, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreeris ennast 83 Riigikogu liiget, puudub 18.

Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Presidendi välja kuulutamata jäetud kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse uuesti arutamine (108 UA). Enne, kui me selle päevakorrapunkti menetlemise juurde läheme, tutvustan lühidalt selle menetlemise korda. Kõigepealt on põhiseaduskomisjoni liikme Siim Kiisleri ettekanne kuni 20 minutit, juhataja võib kokkuleppel ettekandjaga seda aega pikendada. Seejärel on rahanduskomisjoni esimehe Aivar Koka ettekanne kuni 20 minutit, taas võib juhataja kokkuleppel ettekandjaga seda aega pikendada. Iga Riigikogu liige võib kummalegi ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Läbirääkimistel võivad osaleda kõik Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Kõne pikkus on 5 + 3 minutit. Toimub ka lõpphääletus. Seaduse uuesti vastuvõtmise poolt on vaja saada poolthäälte enamus. Läheme siis esimese päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Presidendi välja kuulutamata jäetud kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse uuesti arutamine (108 UA). Ma palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Siim Kiisleri!

 Aitäh, austatud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Urve Tiidus palun!

Austatud juhataja! Auväärt Riigikogu liikmed! Põhiseaduskomisjon arutas Vabariigi Presidendi välja kuulutamata jäetud kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadust ehk kohustusliku kogumispensioni reformi oma kolmel istungil: 20. veebruaril, 9. märtsil ja 10. märtsil. Komisjoni 20. veebruari istungile olid külalistena kutsutud Vabariigi Presidendi esindajad: kantselei direktor Tiit Riisalo, kantselei siseosakonna juhataja asetäitja Mall Gramberg ja advokaat Madis Päts. Viimane tutvustas komisjonile presidendi otsust.
Madis Päts lausus, et Vabariigi Presidendi otsus koosneb seitsmest punktist, kuus nendest on sisulised punktid ja üks on tehnilist laadi märkust sisaldav punkt. Madis Päts sõnas, et esimene sisuline punkt on teemat sissejuhatav. Põhiseaduse § 28 lõige 2 ütleb, et riik peab tagama inimväärse toimetuleku ka pensionieas, ja § 14 osutab sellele, et riigi kohustus on tagada kodanikele vanaduspension. Kehtiv pensionisüsteem tervikuna tagab presidendi hinnangul põhiseaduse §-st 14 ja § 28 lõikest 2 tulenevate riigi kohustuste täitmise. Presidendi hinnangul riivab kohustusliku kogumispensioni ärakaotamine ebaproportsionaalselt põhiseaduse §-dega 28 ja 32 kaitstud põhiõigusi.
Madis Päts tõi välja, et teine aspekt, millele president oma otsuses keskendus, on küsimus, kas kohustusliku kogumispensioni vabatahtlikuks muutmisega inimestele antav õigus võtta sinna kogunenud vara välja, on kooskõlas põhiseadusega. Seadusemuudatus muudab presidendi hinnangul tagasiulatuvalt sotsiaalmaksu sihtotstarvet, mis viib ebavõrdse kohtlemiseni ja nii ka vastuoluni põhiseaduse §-dega 10 ja 28. Selliseks ebavõrdseks maksustamiseks puudub presidendi hinnangul õigustatud põhjendus ja samadel põhjustel on põhiseadusega vastuolus ka sotsiaalmaksu sihtotstarbe muutmine.
Kolmas aspekt, millele Madis Päts keskendus, käsitleb olukorda, mis võib tekkida juhul, kui peale seaduse jõustumist hakkavad inimesed massiliselt pensionifondidest lahkuma. President leiab, et sellega halveneb kogumispensionisüsteemi jääjate olukord oluliselt. President on näinud vastuolu põhiseaduse §-ga 32, mis kaitseb omandiõigust, ning demokraatliku õigusriigi põhimõttest tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega, kuivõrd riik halvendab kohustuslikku kogumispensionisüsteemi jääjate väljavaateid vanaduspensionile.
Madis Päts lausus, et neljas aspekt, millele president keskendus, käsitleb kindlustuslepingute ülesütlemise õigust. Presidendi hinnangul riivab kindlustuslepingute ülesütlemise õigus ebaproportsionaalselt nii kindlustusvõtjate õiguspärast ootust kui ka kindlustusandjate ettevõtlusvabadust koostoimes põhiseadusest tuleneva õiguskindluse põhimõttega.
Madis Päts sõnas, et viies aspekt, millele president keskendus, on see, et kohustuslikust pensionifondist tagasiulatuvalt sinna kogutud vahendite väljavõtmise ja nende vaba kasutamise võimaldamisega väheneb oluliselt pensionisüsteemi suutlikkus täita sellele pandud eesmärke. President on näinud siin põhiseaduse § 28 lõikega 2 – koostoimes §-ga 10 – kaitstud põhiõiguse ebaproportsionaalset riivet.
Komisjoni liikmed küsisid küsimusi, millest toon käesolevas ettekandes välja mõned. Komisjoni liikmed soovisid saada selgitust selle kohta, kuidas on põhiseaduse § 28 seotud pensionisüsteemiga, kuna riik täidab seda sätet toimetulekutoetuse kaudu. Põhiseaduses ei ole öeldud, et riik peab kodanikke toetama just pensioniga. Madis Päts vastas, et kui rääkida põhiseaduse § 28 lõikest 2 kitsas tähenduses, siis seal on tema hinnangul mõeldud ikkagi vanaduspensionisüsteemi.
Komisjoni liikmed tundsid huvi, milles seisneb teise pensionisambasse jääjate olukorra halvenemine, kui uus seadus peaks jõustuma. Madis Päts vastas, et kui märkimisväärne hulk inimesi teisest pensionisambast lahkub, siis muutub pensioniosakute väärtus suure tõenäosusega oluliselt väiksemaks, kui inimesed eeldasid sel hetkel, kui nad selle süsteemiga liitusid.
Komisjon tegi pärast arutelu järgmised otsused. Esiteks, määrata ettekandjaks siinkõneleja – see oli konsensuslik komisjoni otsus – ja teiseks, toetada kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse muutmata kujul vastuvõtmist – selle poolt oli 5 komisjoni liiget ja vastu 4 ning erapooletuid ei olnud.
Teema arutelu jätkus põhiseaduskomisjoni 9. märtsi istungil. Komisjoni istungile oli sel korral kutsutud advokaat Paul Keres, kes esindas Rahandusministeeriumi kui seaduseelnõu algatajat. Paul Keres tõi välja argumendid selle kohta, et välja kuulutamata jäetud seadus on põhiseaduspärane. Paul Kerese hinnangul ei lähe reform vastuollu põhiseaduse § 28 lõikega 2, sest riik võib vanaduse korral anda abi mis tahes vormis. See ei pea tingimata olema pension, see võib olla ka näiteks sotsiaaltoetus või pensioni esimene sammas. Paul Kerese hinnangul on pensioni esimese sambaga täidetud põhiseaduse § 28 lõikes 2 nimetatud miinimumnõuded.
Põhiseaduse §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõiguse rikkumise on president tõstatanud seeläbi, et presidendi arvates on põhiseadusvastane, kui teise pensionisambasse kogujate kogutud raha makstakse inimestele välja, aga esimesse pensionisambasse kogujate kogutud raha välja ei maksta. Paul Kerese arvates ei ole see argument põhjendatud, kuna erinevalt teise pensionisambasse kogujatest ei kogu esimesse pensionisambasse kogujad raha ise. Raha, mille inimesed on kogunud teise pensionisambasse, on juba nende raha, seetõttu ongi teise pensionisambasse kogujatele võimalik nende kogutu välja maksta.
Paul Keres lausus, et president on toonud välja riski, et kui väga paljudel isikutel tekib võimalus teise pensionisamba raha välja võtta ehk oma teise pensionisamba osakud likvideerida, siis osakute tagasivõtmise avalduste rahuldamiseks võib fondihaldur asuda fondivarasid müüma sedavõrd ebamõistlikel tingimustel, et see toob endaga kaasa teise pensionisambasse jääjate osakute väärtuse vähenemise. Paul Keres tõi välja, et iseenesest on siin riive olemas, kuid riive ei ole veel rikkumine. Ebasoodne mõjutamine antud kontekstis seisneb selles, et lisaks olemasolevatele tururiskidele luuakse juurde veel üks risk. Riski intensiivsus sõltub sellest, kuidas pensionireform realiseerub ja kui suur hulk inimesi hakkab teisest pensionisambast raha välja võtma. Need riskid on aga hüpoteetilised ja juba kehtiva seaduse järgi üsna hästi maandatud.
Paul Keres märkis ära presidendi etteheite ettevõtlusvabaduse riivele. Paul Keres leidis, et ettevõtlusvabadusse sekkumine on väheintensiivne ja teisest küljest on sellele sekkumisele eelnõu järgi kaks olulist põhjendust. Esimene põhjendus on vajadus reformida olemasolevat, laialdast kriitikat saanud pensionikindlustussüsteemi. Teiseks soovitakse tagada kõigi teise pensionisambasse kogujate võrdne kohtlemine.
Komisjoni liikmed küsisid, kas võrdsuspõhiõigusega on kooskõlas see, et osa inimesi – need, kes ei ole teise pensionisambasse vara kogunud – ei saa võimalust kasutada esimese pensionisamba 4%, kuid teised inimesed – need, kellel on olnud võimalik kanda esimesest pensionisambast 4% oma teise pensionisambasse – saavad võtta välja raha esimese pensionisamba arvelt. Paul Keres lausus, et tema tees on, et need isikud, kes ei ole teise pensionisambasse vara kogunud, ei ole õiguslikult võrreldavas olukorras teise pensionisambasse vara kogunud isikutega.
Kuna istungi aeg sai läbi, siis otsustas komisjon jätkata arutelu 10. märtsi istungil. Ka 10. märtsi istungil osales külalisena advokaat Paul Keres. Komisjoni liikmed esitasid Paul Keresele küsimusi. Näiteks küsisid komisjoni liikmed, kas kohustusliku kogumispensioni osak on osaku omaniku vara tervikuna või on need lahutatavad. Paul Keres vastas, et see on tervikvara, mis kuulub osaku omanikule. Pensioniosakutele laieneb omandipõhiõigus ja sellest tulenevalt saab seda õigust ka piirata, kuid piirangud peavad olema proportsionaalsed.
Komisjoni liikme küsimusele presidendi otsuses põhiseaduslike argumentide sisalduvuse kohta vastas Paul Keres, et presidendi seisukohas esineb põhiseadusega vastuolu argumente, kuid need on pikitud muu teksti sisse. Mõned punktid on tervikuna poliitilist laadi. Vahetegu on tema sõnul lihtne. Poliitilised argumendid on sellised, mis puudutavad otstarbekust, jätkusuutlikkust ja sobivust meie ühiskonnale ning need küsimused kuuluvad meie riigikorras seadusandja pärusmaale. Põhiseadusvastasuse argumentidele ongi Paul Keres püüdnud aidata komisjonil vastuseid leida. Ta ütles, et ainult Riigikogul on sotsiaalküsimustes otsustuspädevus. Riigikogu ülesanne on tagada see miinimum, kuid viisi, kuidas Riigikogu seda teeb, ei saa talle ette kirjutada ei president ega kohus. Seda seisukohta on Riigikohus korduvalt väljendanud.
Pärast Paul Keresele küsimuste esitamist arutati põhiseaduskomisjoni seisukoha kavandiga seonduvat. Komisjoni esimees saatis 5. märtsil komisjoni liikmetele välja põhiseaduskomisjoni seisukoha kavandi, milles on esitatud vastuargumendid presidendi põhjendustele seaduse põhiseadusvastasuse osas. Argumendid on kirjas komisjoni protokollis ning ajapuudusel saan ma neid oma tänases ettekandes kajastada vaid lühidalt. Muide, mainin ära, et see dokument on siin riiulitel ka kättesaadav, nii et saate ise vaadata, milline on olnud presidendi seisukoht ja mis on olnud vastuargument.
Punkt üks. Õigus abile annab isikule subjektiivse õiguse nõuda riigilt abi. Teise pensionisamba kaudu ei anna riik abivajajale ainelist abi, vaid loob tingimused kohustuslikuks pensionikogumiseks. Riigikohus on rõhutanud, et abi liigi ja ulatuse kindlakstegemisel on seadusandjal avar kaalutlusruum, mille piires tegutseda. Eelnevast tuleb järeldada, et eeldusel, et reformijärgne pensionisüsteem tagab isikule jätkuvalt elatusmiinimumi, on seadusandjal põhimõtteliselt võimalik otsustada, millisel viisil ja alustel toimub isikute pensionide kogumine, arvestamine ja väljamaksmine. Põhiseadus ei näe ette sellist õigusinstituuti nagu pension. Abi vanadusriskis olevatele isikutele võib väljenduda ka mis tahes muudes meetmetes, mis ei ole pension. Näiteks on selliseks meetmeks sotsiaalhoolekande seaduse alusel makstav toimetulekutoetus. Toimetulekutoetusega tagatakse puuduses olevatele inimestele minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks. Seega võib öelda, et seadusandja saab põhiseaduse § 28 lõiget 2 rikkumata ka kogu pensionisüsteemi tervikuna kaotada eeldusel, et seda jääb kompenseerima mõni muu riiklik meede, mis tagab isikutele vanaduses vähemalt elatusmiinimumi. Pensionisüsteemi reformides teostab seadusandja riigi sotsiaalpoliitikat, mille teostamisel on seadusandjal avar otsustusruum.
Punkt kaks. Mis puudutab presidendi väidet, et seadusega rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet, siis selle kohta võib öelda, et presidendi nimetatud grupid ei ole võrreldavad ja seetõttu reform ei riku võrdse kohtlemise põhimõtet. Reformi õiguslikuks tagajärjeks ei ole sotsiaalmaksu sihtotstarbe tagasiulatuv muutmine, nagu president väidab, vaid isiku enda ja riigi täiendavate vahendite arvelt omandatud pensioniosakute käsutusõiguse laiendamine. Selle eesmärgiks on luua tingimused reformi tegelikuks elluviimiseks, et anda isikutele suurem valikuvabadus oma varaga ümberkäimisel ja tulevikus toimetulekuks vajalike vahendite planeerimisel. Puudub vaidlus selle üle, et isiku õiguste laiendamine riivaks isiku põhiõigusi. Seega, teise samba pensionikogujate puhul põhiõiguste riive küsimust ei teki.
Punkt kolm. Mis puudutab nn fondijooksu, siis siin on tegemist väheintensiivse omandiõiguse riivega ning seda õigustab reformi üldine eesmärk anda pensionikogujatele senisest oluliselt suurem otsustusõigus ja valikuvabadus äraelamiseks vajalike vahendite planeerimisel ning seeläbi tagada tulevikus endale suurem pension. Fondijooksu risk võib samaväärse tõenäosusega realiseeruda ka praeguse süsteemi korral. Kuivõrd isikutel on võimalik vahetada pensionifonde, võib ka ühest suurest fondist lahkuda niivõrd palju inimesi, et sellesse kauemaks jäänud isikute osakute väärtus väheneb just nimelt kahjumliku likvideerimise tõttu. Selle riski realiseerumist saab pidada pigem väikeseks. Finantsinspektsioon on läbi viinud pensionifondide stressitestid, mille tulemused näitasid, et kohustuslike pensionifondide likviidsuse tase on üldjuhul kas väga hea või hea. Head likviidsuse taset on avalikult kinnitanud ka kõik Eesti pensionifondide juhid. Lisaks näeb reform ette muudatuse, mille alusel võivad pensionifondid võtta laenu senise 10% asemel kuni 25% ulatuses fondi vara väärtusest, mis tasakaalustab võimaliku fondijooksu tagajärge. Pensionifondist lahkujate õigus enda omandi vabaks käsutamiseks ja kasutamiseks koosmõjus pensionireformi teiste eesmärkidega kaalub põhiseaduskomisjoni hinnangul üles tõenäoliselt väheintensiivse riive pensionifondi jääjate õigusele. Seetõttu on riive mõõdukas, st see ei riiva vaadeldavat põhiõigust enam, kui on vajalik seaduse eesmärgi saavutamiseks.
Punkt neli. Presidendi väitega, et reformiga riivatakse kindlustusandjate ettevõtlusvabadust ja õiguspärast ootust, saab nõustuda, kuid riive on kindlasti proportsionaalne saavutatava eesmärgiga. Riive eesmärk on tagada kõigi teise samba pensionikogujate võrdne kohtlemine. Meetme teiseks eesmärgiks on praegu kehtiva kindlustuspensionisüsteemi ebaõigluse kaotamine. Kui võrrelda kindlustusandja ning kindlustusvõtja õigusi, on kindlustusandja õigused tunduvalt ulatuslikumad. Kindlustusvõtja ehk pensionär ei saa tänases süsteemis sõlmida lühiajalisi lepinguid ega teatud summat ületavat kogunenud pensioni välja võtta, et kasutada seda kõige otstarbekamalt oma äranägemise järgi. Selline süsteem loob kindlustusandjale sisuliselt garanteeritud sissetuleku pikaks perioodiks. Kindlustusvõtjal on võimalus leping üles öelda vaid pikka etteteatamise tähtaega järgides ning võttes endale kohustuse sõlmida uus kindlustusleping teise kindlustusandjaga. Selline olukord on ebamõistlikult kaldu kindlustusandjate poole, jättes õigussuhte nõrgema poole ehk kindlustusvõtja vähekaitstud positsiooni. Lisaks sisaldab pensionireformi seadus mitmeid riivet leevendavaid sätteid. Näiteks antakse kindlustusandjale õigus loobuda kindlustusmaksete tegemisest juhul, kui kindlustusandja peab turul tegutsemist senistest erinevatel tingimustel ebaotstarbekaks. Sellisel juhul võtab kohustused üle riik. Riive on proportsionaalne ning kooskõlas põhiseadusest tulenevate piiridega. Kindlustuslepingute sõlmimine on võimalik ka edaspidi ning senisest suuremal määral vabaturu tingimustega ehk ettevõtlusega tegelemiseks ei ole jätkuvalt piiranguid, kui kindlustusandja pakutav teenus leiab vabaturul tarbijaid.
Vabariigi Presidendi otsuse punktides 5 ja 6 ei sisaldu tähelepanekuid seaduse vastuolu kohta põhiseadusega, vaid neis on riigipea arvamused selle kohta, millisel viisil oleks õige, otstarbekas ja jätkusuutlik kujundada riigi sotsiaalpoliitikat.
See oli lühiülevaade komisjoni seisukohast. Pärast arutelu, mis peeti seisukoha kavandiga seonduva üle, tegi põhiseaduskomisjon 10. märtsil järgmise otsuse: toetada kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kohustusliku kogumispensioni reform) muutmata kujul vastuvõtmist, tuginedes komisjoni liikmetele väljasaadetud kavandis esitatud seisukohtadele. Selle seisukoha poolt oli 5 komisjoni liiget ja vastu 4 komisjoni liiget ning erapooletuid ei olnud. Selline oli ülevaade kolmest komisjoni istungist. Aitäh teile!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Te olite saalis ja kindlasti kuulsite seda küsimuste sadu – protseduuriliste küsimuste sadu –, mis istungi juhatajale suunati seoses põhiseaduskomisjoni protokollidega esmaspäevast, teisipäevast ja varasemast. Teatavasti ei ole selle nädala protokollid teistele siin veel kättesaadavad. Ka praegu tutvustasite te ainult seisukohtade arutelu. Kas komisjoni liikmed said ka seal sõna, näiteks opositsiooni liikmed? Ja mis arvamused neil olid? Kas te seda üldse ei kajasta või peate seda vähetähtsaks?

Aitäh! Esimese komisjoni istungi protokoll on kättesaadav minu teada kõigile Riigikogu liikmetele. Eilse ja üleeilse istungi protokollide puhul on küsimus selles, et need protokollid on iseenesest olemas, aga komisjoni liikmed on soovinud nendes protokollides sisalduvaid tekste muuta n-ö täpsemaks üleskirjutuseks nende öeldust. Minu hinnangul on sisuliselt tegemist juba nõudmisega esitada stenogramm. Soovitakse väga täpset sõnastust ning öeldakse, et mina ütlesin täpselt selle sõna ja mul on meeles, et see sõna sai öeldud, ja kuulame salvestise üle ja paneme selle täpselt kirja. Sedalaadi protestid on venitanud protokollide lõplikku heakskiitmist ja seetõttu ongi protsess venima jäänud. Aga vastates küsimusele, siis loomulikult said kõik komisjoni liikmed komisjoni istungil sõna ja kasutasid seda minu teada ka korduvalt.

Hanno Pevkur, palun!

Aitäh! Hea Siim! Sa olid, jah, nendel komisjoni istungitel kohal ja nimetasid advokaat Kerest Rahandusministeeriumi esindajaks, nagu ta end ka ise nimetas. Komisjoni esimees nimetas teda küll töögrupi esindajaks – teadmata, millise töögrupi. Ja oli kuulda, justkui olnuks ka opositsiooni liikmetel võimalus oma arvamus sekka öelda, kuid seda meil ei olnud. Meil oli arutelu selle üle, et see advokaadi koostatud arvamus on kirjutatud Paul Kerese arvutis – nagu on ka dokumendi metaandmetest näha –, mitte Paul Puustusmaa arvutis, ning et seda arvamust, mis püüab Riigikogu liikmetele panna sõnu suhu, kirjeldatakse kui protokolli lisa. Nüüd, selles protokolli kavandis me näeme ikkagi seda, et see on pandud n-ö komisjoni liikmete arvamuseks, mida see ju ei ole. Ma küsin su käest konkreetselt. Mida sina arvad, kas ühe advokaadi sõnad panduna Riigikogu liikmete suhu on kuidagi mõjutanud Riigikogu suveräänsust või mitte?

Riigikogu liikmete suhu keegi sõnu pannud ei ole. Komisjoni esimees esitas komisjoni liikmetele, nagu ma oma ettekandes välja tõin, 5. märtsil komisjoni ... (Lehitseb pabereid.) – ma ei tahaks täpse sõnastusega eksida – komisjoni seisukoha kavandi. Ja tõepoolest, selle oli põhiosas kirja pannud advokaat Paul Keres, kes seda ka komisjoni istungil kinnitas ja kes ütles, et tal on Rahandusministeeriumiga sõlmitud õigusabileping. Ta esindas Rahandusministeeriumi mõlemal komisjoni istungil. Võrdluseks võime tuua, et nii nagu presidenti esindas põhiseaduskomisjoni istungil advokaat Madis Päts, kelle me ära kuulasime ja kelle esile toodust ma ülevaate andsin, esindas ka Rahandusministeeriumi ehk valitsuse esindajat advokaat.
Komisjoni liikmetel on alati valik, kui neile tuuakse seisukoha kavandeid või otsuse eelnõusid – neil on võimalik neid toetada ja on võimalik mitte toetada. Komisjoni istungil oli tõesti palju arutelu selle üle, et – no ma võiksin isegi öelda – kas sellist kavandit saab siin sellisel kujul arutada. Aga kindlasti on komisjoni liikmetel võimalus toetada erinevate inimeste ettevalmistatud tekste. Ja seda varasemat arutelu, mõningaid selle aspekte siin esile tuues on ju suhteliselt tavaline, et näiteks seaduse menetlemise käigus teisel lugemisel esitab valitsuse ehk algataja ettekandja ehk näiteks mõni ministeerium – on ta Rahandusministeerium või mõni teine ministeerium – komisjonile oma ettepanekud, et komisjoni liikmed võtaksid neid eelnõus arvesse. Aga valitsuse esindajatel ei ole võimalik neid muudatusi esitada ametlikult. Nad saavad ainult palvega komisjoni poole pöörduda, et komisjon need enda nimel esitaks. Vahel toimub see konsensusega ja vahel häälteenamusega ning vahel ei võeta neid ettepanekuid üldse arvesse. Sellisel juhul muutub esitatud seisukoht komisjoni seisukohaks ja komisjoni ettepanekuks. Antud juhul oli sama olukord – valitsuse esindaja tegi ettepaneku, et see võiks olla komisjoni seisukoht, ning komisjon kiitis selle seisukoha 5 poolthäälega ja 4 vastuhäälega heaks.

Maris Lauri, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Sa ütlesid, et kavand ja seisukohad on saalis saadaval. Ei, need ikka veel ei ole saadaval. Sellest tulenes ka minu protseduuriline küsimus, mille ma alguses esitasin, et neid seisukohti ei ole saadaval olnud. Mina küsin sinult kui põhiseaduskomisjoni liikmelt järgmist: kas see on põhiseaduspärane, et valitsuse liikmed või nende esindajad on need, kes annavad Riigikogu liikmeile ülesandeid, või peaks asi olema vastupidi.

Aitäh! Kõigepealt ma täpsustan: mina ütlesin seda, et presidendi otsus ja selle põhjendused on siin saalis saadaval. Põhiseaduskomisjoni seisukoha tekst on saadaval tõepoolest komisjoni protokollis ja nii ma ka ütlesin. Komisjoni protokoll saab kättesaadavaks siis, kui see kinnitatakse, ja see protokoll ei ole ülejäänud Riigikogu liikmetele kättesaadav kahjuks sel põhjusel, nagu ma siin selgitasin. Mina söandaksin öelda, et osa komisjoni liikmeid venitab selle kinnitamist, nõudes stenogrammi, mitte protokolli. Protokoll on seisukohtade kajastamine ja stenogramm ... Ma võin pärast isiklikult näidata meili, kus on kirjutatud, et nõutakse täpselt oma sõnastust, ehk sisuliselt nõutakse stenogrammi – vähemalt osades kohtades. Ja see on viivitanud kinnitamise protseduuri.
Mis puudutab sinu küsimust – sa sõnastasid selle niipidi, et kas valitsus annab ülesandeid. Valitsus teeb ettepanekuid, valitsuse liikmed teevad seadusandjale pidevalt ettepanekuid. Ka sellesama seaduseelnõu, mida me siin arutame, on tervikuna koostanud valitsus. Ka selle seaduseelnõu muudatusettepanekud on tervikuna koostanud valitsus, seletuskirja on koostanud valitsus ja need argumendid on koostanud valitsus. Valitsus teeb Riigikogule ettepaneku ja Riigikogu liikmetel on valida, kas kinnitada, nõustuda või mitte nõustuda. Me kõik oleme selle valiku tegemisel vabad.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Protseduuriliste küsimuste esitamise ajal istungi juhataja ütles, et on täiesti tavapärane, kui väliste ekspertide või siis antud juhul valitsuse palgatud advokaadibüroo arvamus vormistatakse komisjoni seisukohana. Sama muster kordus ka rahanduskomisjonis. Probleem on selles, et väliseksperdi või advokaadi arvamus sisuliselt ei lange kokku nende aruteludega, mis komisjonis peeti, ega nende seisukohtadega, mis komisjonis kõlasid. Rahanduskomisjoni protokoll on olemas, sealt on võimalik seda vaadata. Nii et ma küsingi, kas te ei karda, et Riigikogu võtab praegu selliselt menetledes ülemääraseid õiguslikke riske, arvestades seda, et ees võib seista kohtumenetlus.

Aitäh! No lihtne vastus on, et ei karda. Ma ikkagi juhin tähelepanu sellele, et hääletus toimub siin saalis. Kõik Riigikogu liikmed saavad võimaluse otsustada, kas nad toetavad seaduse muutmata kujul vastuvõtmist või mitte, sõltumata sellest, mis on kirjas komisjonide protokollides. Rahanduskomisjonis toimunut ei oska ma hinnata, seda saab rahanduskomisjoni esindaja täpsemalt kirjeldada. Aga ei ole õige väita, et põhiseaduskomisjoni seisukoha kavandiga justkui püütakse muuta seda, mis varem toimus. Ei, põhiseaduskomisjoni esimees saatis oma kavandi, oma ettepaneku ja põhiseaduskomisjoni liikmetel oli võimalik öelda, et see on meie seisukoht. Ma konkreetselt mäletan sellest arutelust ka seda, kuidas ma ise tegin ettepaneku, et kui mõnele komisjoni liikmele seisukoha teatud punkt, säte, mõte ei meeldi, siis tehtagu ettepanekuid, näiteks öeldagu, et 3. punkt ei meeldi ja see tuleks välja võtta või et 7. punkt  tuleks lisada. Selliseid ettepanekuid selle arutelu käigus ei kõlanud. Toimus seisukoha üle hääletamine ja häälteenamusega seda toetati.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, lugupeetud eesistuja! Austatud komisjoni ettekandja! Mu küsimus oli muu, aga oma eelmises vastuses kolleeg Aivar Sõerdi küsimusele sa väga ilusti siin viitasid, et Riigikogu võtab vastu otsuseid – need inimesed, kes siin saalis istuvad. Samas, rahanduskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni inimesed teavad, mida arutati, teised peavad aga nagu kõhutunde pealt ja usaldades seda, mida siin puldis räägitakse, otsuseid vastu võtma. Aga ma ilmselt olen ära hellitatud, kuuludes sellisesse komisjoni nagu sotsiaalkomisjon, kus aruteludes osaleb alati kaks arvamust andvat inimest – on need juristid, on need osapooled. Ma saan aru, et esimesel komisjoni istungil oli teil kohal Vabariigi Presidendi Kantselei arvamuse andja või selgitaja. Miks järgmistel istungitel on kohal olnud ainult üks – see, kes kaitseb valitsuse seisukohta või koalitsiooni seisukohta? Miks ei olnud kedagi teist kutsutud?

Kõigepealt, nende arvamuse andjatega oli nii, et alguses kutsuti kohale presidendi esindajad – Vabariigi Presidendi Kantseleist kolm esindajat, kes selgitasid presidendi seisukohta. Seejärel kutsuti komisjoni istungile valitsuse ehk Rahandusministeeriumi esindaja, kes selgitas n-ö algataja seisukohta ja vastuväiteid. Ka presidendi esindajate arutelu juures ei viibinud Rahandusministeeriumi esindajaid.
Küsimus: kas oleks võinud olla nii, et nii algataja kui ka presidendi esindaja oleksid olnud kõigil komisjoni istungitel? Oleks võinud küll, iseenesest see võimalus oli. Aga ma ei näe siin probleemi, sest otsuse langetasid ikkagi komisjoni liikmed ja nad said vabalt, piiramatult esitada küsimusi nii presidendi esindajale kui ka Rahandusministeeriumi esindajale. Kellelgi ei olnud takistusi, küsimaks nii palju kui vaja.
Nüüd sellest, mis puudutab seda – väga hea, et sa selle esile tõid –, kas ülejäänud Riigikogu liikmed teavad, mida komisjonis arutati. Ma olen viimasel ajal sellele natuke teises kontekstis väga palju mõelnud, aga seda eelkõige seoses riigikaitsekomisjoniga, kus me sisuliselt oleme loonud olukorra, et valime välja teatud komisjoni liikmed, kes teavad rohkem kui teised Riigikogu liikmed, aga ometi peame hääletama siin saalis kõik ühtemoodi ja ühetaoliselt. Kõigil on võrdselt üks hääl – nii nendel, kes teavad rohkem, kui ka nendel, kes teavad vähem. Ja ega siin muud teha olegi, kui usaldada nende sügavamaid teadmisi, kes teavad rohkem. Kõik fraktsioonid on esindatud nii riigikaitsekomisjonis, põhiseaduskomisjonis kui ka rahanduskomisjonis.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Põhiseaduskomisjoni asemel esinev advokaat ja ka teie poliitilised sõbrad on kuidagi väga sügavmõtteliselt maininud, et kõik otsustab see, et pensioniosak on pärandatav, kuna Siim Kallas 2001 ütles, et see pensioniosak on omand. Seletage, mida sellega tegelikult öelda tahetakse. Mina kujutan ette, et teatud tingimustel on ka esimene sammas täielikult pärandatav, samas ta algab ja lõpeb teatud tingimustel. Omakorda teise samba osak on miski, mille osa inimesi saab pensionina kätte, osa inimesi ei saa kätte. Need, kes võtavad kasutusele, aga enne surevad. Osa elab teiste arvel. Ja kõige krooniks saavad mehed kehvema lepingu kui naised, kuna erinevat suremust ei tohi arvestada. Öelge, mida see sügav mõte siis tähendab sellel põhiseaduskomisjoninimelisel advokaadil või, vastupidi, advokaadil, kelle nimi on põhiseaduskomisjon.

Põhiseaduskomisjon on ikka põhiseaduskomisjon, tal on oma liikmed ja tema teeb oma otsused. Ja põhiseaduskomisjoni otsused kujunevad põhiseaduskomisjoni liikmete hääletuse tulemusena. Mis puudutab seda, kas kohustusliku kogumispensioni osak on omand – kas ta üldse on omand –, siis seda on tõesti erinevad asjatundjad kinnitanud. Aga minu arust viitab sellele ka näiteks see, et kui me varem olime majanduslike huvide deklaratsioonis kohustatud esitama oma varade loetelu, siis seal varade peatüki all oli meil kohustus esitada ka oma teise samba osaku suurus. Huvitaval kombel me esimest sammast ei pidanud seal deklareerima. Sealt oli nagu selgelt näha, et seda käsitleti omandina. Miks see oluline on? Oluline on ta selles kontekstis, et kas sellele laieneb omandiõigus ja õigus oma omandit kasutada ja käsutada ning kas sellele saab laiendada piiranguid ja kui saab, siis kui suuri piiranguid, ja kas neid piiranguid võib ka kaotada. See on see küsimus. Esimese samba puhul ei saa ma nõustuda, et see oleks omand või et see oleks pärandatav, välja arvatud juhul, kui see on välja makstud ja selle kaudu omandiks muutunud. Aga pensioniosak on juba enne seda omand.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Ma ei ole küll saanud seda põhiseaduskomisjoni protokolli lugeda, aga teie jutust ja siin saalis toimuvast sain aru, et põhimõtteliselt on põhiseaduskomisjonis tuldud välja uute argumentidega, mille on esitanud Rahandusministeeriumi esindaja, kelleks on advokaat, ja nendele ei ole saadud esitada vastuargumente, sest, nagu te ütlete, oli komisjonis kohal küll presidendi esindaja, aga me teame, et presidendi esindaja ja president ei kaitse ühtegi seadust või ei ole ühegi seaduse poolt ega vastu – see on ka siin presidendi otsuses põhimõtteliselt ju välja toodud. Nii et kui on esitatud uued argumendid, siis kas ei oleks pidanud põhiseaduskomisjonis kõlama ka nende ekspertide seisukoht, kes põhimõtteliselt seda seadust ei toeta.

Aitäh! President esitab oma otsuses põhjendused ja presidendi esindajad – neid oli kolm – said võimaluse presidendi põhjendustele lisada oma selgitused. Samamoodi said Rahandusministeeriumi esindajad esitada neile põhjendustele oma vastuargumendid. Nii et mõlemad pooled olid kajastatud. Mis puudutab debatti, siis debatti saavad pidada Riigikogu liikmed. Ma tunnistan, et minule oleks meeldinud, kui põhiseaduskomisjonis oleks olnud rohkem sisulist debatti nende argumentide üle, mitte niivõrd protseduurika üle, kuidas otsuseid vastu võtta ning mis kujul peaks põhiseaduskomisjoni seisukoht väljendatud ja protokollitud olema. Ma enne neid komisjoni istungeid kuidagi eeldasin, et tuleb selline sisulisem arutelu argumentide üle, aga seda oli suhteliselt vähe, pigem väljendus see küsimustena nii presidendi esindajatele kui ka rahanduskomisjoni esindajale. Aga meil on hea võimalus pidada see debatt maha siin suures saalis nii küsimuste ja vastuste kui ka sõnavõttude kujul. Juhin tähelepanu, et kõigil Riigikogu liikmetel on võimalik esineda siin sõnavõtuga ning tuua välja oma seisukohad ja nii poolt- kui ka vastuargumendid, enne kui me hääletama asume.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Sa ütlesid ilusasti, et Riigikogu liikmetele keegi sõnu suhu ei pannud, aga et kavandi koostas põhiosas advokaat. No olgu. Kui see kavand leidis põhiseaduskomisjonis toetust just sellisel kujul, kui ta esitatud oli, siis minu jaoks on see tegelikult üllatav. Mina mittejuristina võib-olla tõesti loen põhiseadust ja jõuan järeldusele, et ah, peaasi, et elatusmiinimum on meil eakatele tagatud, ja rohkem ei olegi nagu riigi kohus. Samas, võttes lahti põhiseaduse kommenteeritud väljaande, on seal väga ilusti ju öeldud just nende põhiseaduse paragrahvide kohta, et tuleb tagada ikkagi inimväärne elu, meie põhikorra tuum on inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtted. Lisaks esmavajaduste rahuldamisele peab inimene ilma häbi ja diskrimineerimiseta osalema aktiivselt ka igapäevaelus. Samuti on välja toodud see, et näiteks vanaduse puhul seisneb põhiõiguse tuum elatusmiinimumist oluliselt parema äraelamisvõimaluse tagamises. Minu meelest on suhteliselt selge, et need kavandis toodud argumendid lihtsal pealevaatamisel ei päde. Sellepärast ma küsingi, kas teie, kui kavandi poolt hääletanu, olete nõus kavandis esitatud argumentidega.

Jah, lihtne vastus on see, et loomulikult olen nõus. Vastasel juhul ei oleks ma selle seisukoha poolt hääletanud või oleksin teinud selle kohta mõne muudatusettepaneku. Oleksin öelnud, nagu ma siin enne välja tõin, et tahan muuta seda konkreetset punkti või lisada veel mingi punkti või mingi pooltargumendi või mõne vastuargumendi. Aga see loomulikult ei tähenda, et see seisukoht ei kaitseks inimväärset elu või inimväärikust või ei kaitseks diskrimineerimise eest. Ma rõhutan, et selle seaduse uuesti arutamisel ja jõustumisel ei vähene ei inimväärsus ega inimväärikus ja kindlasti ei suurene diskrimineerimine. Sina oskad ilmselt minust täpsemini öelda, mitu protsenti moodustavad kohustusliku kogumispensioni ehk teise samba väljamaksed võrreldes esimese samba väljamaksetega, aga me mõlemad ilmselt nõustume, et see arv on suhteliselt marginaalne võrreldes esimese sambaga. Põhikoormus jääb ikka esimesele sambale – ka sel juhul, kui see seadus ei jõustu. Mõlemal juhul on põhikoormus esimesel sambal. Ja lisaks, kui mõnel inimesel on pensioni väljamaksed väga väiksed – selleks võib olla erinevaid põhjusi, näiteks pole mingil põhjusel tööl käidud või muud –, siis me teame, et sel juhul tuleb appi toimetulekutoetus, mida saab maksta lisaks, et inimene toime tuleks.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teie esinemine annab sada protsenti kindlust, kuivõrd vajalikud on protokollid, et ka teie ettekantav materjal oleks tasakaalus, rääkimata sellest, kui palju aega te pühendasite rahandusministri esindaja argumentidele. Ja võib-olla jättis komisjon kasutamata ka võimaluse lasta kahel osapoolel ühel ja samal ajal komisjonis olla ja oma seisukohti argumenteerida, et komisjoni liikmed saaksid parema ülevaate. Kas te korra selgitaksite veel seda 2 + 4 teemat? Kui ma õigesti mäletan, siis teie kui selle ettepaneku poolt hääletanu ei näinud selles probleemi, samas on põhiseadusele ja üldisele ootusele viidates räägitud sellest, et kuigi 2% võiks lugeda inimese enda panuseks, siis 4% ei saaks mitte mingil juhul käsitleda selles süsteemis tema isikliku panusena. Kas te olete valmis selgitama, mis annab teile selle kindluse?

Kõigepealt vastan sellele märkusele, et ettekantav materjal peaks olema tasakaalus. Ma püüdsin küll põhjalikult välja tuua nii presidendi põhjendused ja need lahti seletada – läks küll natuke ettevuristamiseks, aega oli vähe, 20 minutit osutus niivõrd põhjaliku ettekande tegemiseks väga piiratuks – kui ka Rahandusministeeriumi põhjendused. Iga Riigikogu liige saab neid võrrelda. Rõhutan veel kord, et presidendi põhjendused on siin saalis kirjalikul kujul olemas, erinevalt Rahandusministeeriumi kirjeldustest, mis, ma loodan, saavad kättesaadavaks õige pea, kui kõik komisjoni liikmed on nõustunud selle sõnastusega, mis neis protokollides kirjas on.
Mis puudutab 2% ja 4%, siis te ütlesite, et 2% on inimese enda panus ja 4% ei ole isiklik panus. Mõnevõrra vastab teie küsimus Jürgen Ligi küsimusele, kes küsib, miks te sellest nii räägite ja kas kohustusliku kogumispensioni osak on inimese enda vara või ei ole inimese vara. Kui tegemist on inimese omandiga, siis ma arvan, et ei oma väga suur tähtsust, kas ta on saanud selle pärimisõiguse kaudu – teatavasti võib kogumispensioni osakuid ka pärida ja pärija võib otsustada, et tema pensioniosak selle võrra suureneb. Kas nüüd öelda, et see oli tema enda panus või ei olnud tema enda panus? Antud kontekstis ei oma see enam tähtsust, sest see pensioniosak kuulub inimesele, see on tema vara, nii nagu kinnisvara on tema vara või mingi muu vara on tema vara. See on juba tema oma. Pensioni esimene sammas ei ole kuidagi inimese enda vara, see on oluline vahe. Sellepärast on oluline ka see argument, et ei saa enam täpselt eristada, kus on ajalooliselt olnud näiteks päritud osa, kus on ajalooliselt olnud 2%, kus on olnud tootlus, kust on maha läinud haldustasud jne. Sellepärast saab seda osakut vaadata tervikuna ja vaadata kui inimese omandit.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Vabariigi President on oma otsuses kirjutanud, et Eesti Vabariigi põhiseadus ei sätesta, kuidas peab riik pensionisüsteemi kujundama, kuid riigil lasub põhiseaduse § 28 lõikest 2 tulenevalt oluline kohustus tagada kõikidele inimestele toimetulek pensionieas. Muu hulgas viitab ta, et riik on selle kohustuse tagamiseks loonud pensionisüsteemi, mis koosneb riiklikust pensionist, kohustuslikust kogumispensionist ning täiendavast kogumispensionist.
Paul Kerese arvamus, millest nii palju räägitud on, ei ole siin küll kättesaadav, aga nagu ma teie ettekandest aru sain, vastab tema sellele väitele, et pension pole põhiseaduses ettenähtud kohustus, nii, et kui riik suudab sellesama toimetuleku tagada mõnel muul moel, siis on ka see aktsepteeritav. Ehk minu meelest viitab ka seesama arvamus sisuliselt sellele, et põhiseadusega vastuolu on olemas, kui me ühe olulise samba pensionisüsteemist ära kaotame ja midagi asemele ei loo. Ehk minu meelest ta tunnistab, et vastuolu põhiseadusega on olemas ...

Palun küsimust!

Minu küsimus on selline: kas te saate sellest samamoodi aru ja kas Isamaal on plaanis mõni muu meede, millega seda auku katta, ja mis see on ja kas see tähendab ka täiendavat maksukoormust? Maamaksuga on meil korra nii läinud, et kaotame kodualuse maa maksu, aga siis hakkame rääkima kinnisvaramaksust ...

Aitäh!

... sest auk on vaja kuidagi täita.

Aitäh! Ma hakkan tagantpoolt pihta. Rääkida võib igasugu maksudest, aga minu teada Erakond Isamaa küll mingil kujul kinnisvaramaksu ei toeta. Mis puudutab presidendi seisukohta põhiseaduse § 28 lõike 2 osas, siis siin on väga heaks abimaterjaliks see väike põhiseadus. Ma loen teile siit ette, mida see palju räägitud ja ka presidendi seisukohas palju kajastatud põhiseaduse § 28 lõige 2 üldse tegelikult ütleb. Ma loen teile ette: "Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul." Siin ei ole täpselt öeldud, et seda peaks tegema läbi kolmesambalise pensionisüsteemi jne. See ütleb, et Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse korral. Nüüd, see seadus, mida me siin arutame, räägib ju kohustuslikust kogumispensionist. Sellest tulenes ka minu küsimus põhiseaduskomisjoni istungil, et kui riik kohustab mind koguma mu oma vara ja pärast tehakse minu oma varast mulle endale väljamakseid, siis kas seda üldse saab käsitleda riigi abina põhiseaduse selle sätte mõistes. Tegemist ei ole ju riigipoolse abiga, tegemist on ju minu enda abiga mulle endale. Kus siin see riigipoolne abi täpselt on? See on minu arvates suur küsimus ja sellepärast ei näe me siin – ja ka põhiseaduskomisjoni enamus ei näinud – põhiseadusega vastuolu. 

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Põhiseaduse § 4 ütleb, et Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevus on korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Nüüd, asendades põhiseaduskomisjoni päris diskussiooni – mis toimus 20. veebruaril ja kus põhiseaduskomisjoni liikmed ise arvamust avaldasid – sisu ja argumendid, nagu te ise ütlesite, valitsuse esindaja argumentidega, seoti kõiki neid nelja nimetatut puudutavas kaasuses Riigikogu ja valitsus üheks. Ehk teisisõnu, Riigikogu muudeti valitsuse kummitempliks. Kui te saavutasite juba 20. veebruaril toimunud arutelul niikuinii tulemuse, mida te soovisite, siis miks oli vaja rikkuda põhiseadust ka menetluslikult ja miks oli vaja kogu selle teemaga sedavõrd palju hämada ja vassida?

Hakkan jälle tagantpoolt pihta. Hea Taavi! Kui sa esitad selliseid väiteid, et põhiseadust on menetluslikult rikutud, või viitad vassimisele, siis sellele peaks järgnema ka mingid selgitused või põhjendused. Need ei saa olla sellised tühjad sõnad, neil peaks ka sisu olema. Mina ei näinud põhiseaduskomisjoni istungil vassimist. Aga kui sina seda nägid, siis sa peaksid väga konkreetselt nimetama, kes seda tegi ja kus, mitte ebamääraseid süüdistusi õhku loopima, sest nii võib ülejäänud Riigikogu liikmetele, kes komisjoni istungil ei viibinud, ja ka teistele inimestele jääda ekslik mulje. Sama võib öelda põhiseadusega menetlusliku vastuolu tekkimise kohta – seda peaks keegi täpsemalt kirjeldama, mitte lihtsalt ütlema, et nii oli ja kõik.
Mis puudutab võimude lahususe põhimõtet, siis – nagu ma enne kirjeldasin – kogu selle seaduse, selle teksti, selle muudatusettepanekud ehk uue tervikteksti on koostanud valitsus ja seadusandja on asunud seisukohale, et ta toetab seda teksti. Kas sõnastada seda nii, nagu sina siin ütlesid, et kaks muutus üheks? Sellega ma ei nõustuks. Ma ei nõustuks ka juhul, kui tänane hääletus peaks minema nii, et me toetame presidendi seisukohti ja nõustume presidendi põhjendustega. Ka sel juhul ei nõustuks ma mingil juhul väitega, et kaks muutus üheks – põhiseaduse § 4 pole enam täidetud ning president ja Riigikogu on üheks muutunud. Ei, nad ei ole üheks muutunud. Ühel pool on presidendi seisukoht ja teisel pool on valitsuse seisukoht ning meie seadusandjana otsustame, millist seisukohta me toetame. Selle läbi ei ole võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet kuidagi rikutud.

Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma jätkan Riina Sikkuti ja Mart Võrklaeva küsimust põhiseaduse §-ga 28 seoses, et millist abi on riik oma kodanikele lubanud või õigemini, kui suur see abi võiks olla, sest ma arvan, et päris küsimus ei ole mitte abstraktses vabaduses, vaid päris küsimus on pensioni suuruses. Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis nii sinu viidatud selgitus, mille esitas Rahandusministeeriumi advokaat, kui ka sinu siin antud vastus ütlevad, et me räägime ikkagi pensionisüsteemist kui tervikust. Ja küsimus on selles, kas me paneme selle vabatahtlikkuse asemele midagi teist, et see abi oleks võrreldav, või me nõustume sellega, et piisav abi suurus ongi elatusmiinimum – ehk täna oleks selle loogika järgi piisav, kui pension oleks 215 eurot.

Aitäh! Kõigepealt, nagu ma enne ütlesin, ei nõustu ma seisukohaga, et pensioni teise samba puhul on tegemist riigi abiga. Need on inimese kogutud vahendid, ma ei näe siin seda riigi abi osa. Riigi abiga on tegemist esimese samba puhul, tõepoolest, riik teeb sealt inimestele väljamakseid. Teise samba puhul on inimene ise need vahendid kogunud. Minu arvates on väga kitsas tõlgendus öelda, et see on nüüd riigi abi ja me rahuldume sellega. Ma arvan, et teoreetilises olukorras, kus inimesele tehtakski väljamakseid ainult teisest sambast, võiks ta ilmselt öelda, et ta ei ole riigilt abi saanud ja et ta tahab ikka riigilt abi ka saada, nii nagu põhiseadus ette näeb. Sellepärast ei ole minu arvates erinev abi võrreldav – ei ole toimetulekutoetus võrreldav pensioni teise sambaga ehk kohustusliku kogumispensioniga ega ka kolmanda sambaga. Selles mõttes ei saa neid kõiki kokku liita ja kõike kokku nimetada riigi abiks. Kas pensionisüsteem on tervik? Pensionisüsteemis on erinevad komponendid, erinevad sambad, nagu me neid nimetame, ja osa sellest süsteemist on ka täna vabatahtlik, osa on olnud osale liitujatele vabatahtlik ja osa on olnud kohustuslik. Nii et olukord on väga erinev. Kui muudame selles terviklikus süsteemis veel ühe osa vabatahtlikumaks, siis ma arvan, et n-ö süsteemi terviklikkus kui niisugune ei kao. Pensionisüsteem on ikka pensionisüsteem ja ta ei kao ka selle seaduseelnõuga, mida me siin täna arutame. Isegi kui see jõustub, ei kao meie pensionisüsteem mitte kuhugi.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina osalesin 20. veebruaril põhiseaduskomisjoni istungil Taavi Rõivase asendusliikmena. Võib-olla teie komisjoni töökord ongi selline, aga mulle jäi kuidagi natuke imelik mulje ja ma sellepärast küsin. Väga toredalt toimus arutelu, aga siis ühel hetkel teatas põhiseaduskomisjoni esimees härra Puustusmaa, et ei ole mõtet siin Kaja Kallasega arutelu pidada, nagunii me ühist keelt ei leia, parem paneme selle seaduse hääletusele. Minu küsimus on järgmine: kas põhiseaduskomisjon töötabki niimoodi, et kui asjad lähevad liiga keeruliseks ja enam ei suudeta küsimustele vastata ja arutelu jätkata, siis lihtsalt sõidetakse tankiga üle ja pannakse asjad hääletusele?

Mul on väga kahju, kui sulle selle asendamise käigus komisjoni tööst selline mulje jäi. Minu arvates on meil arutelud olnud üsna vabad. Sõnakasutuses võib-olla tõesti ei ole alati oldud nii distsiplineeritud, aga ma arvan, et seda võib öelda eri erakondade esindajate kohta. Siin ei lähe see joon kuidagi mööda koalitsiooni või opositsiooni piiri. Mina ei tajunud komisjoni esimehe ettepanekut kuidagi ründava või keelavana. Ja seda ma küll kinnitan – ma usun siiralt, et ka teised komisjoni liikmed võivad kinnitada –, et kelleltki ei võetud ära võimalust oma seisukohta avaldada ja kelleltki ei võetud ära võimalust esitada küsimusi. Me isegi andsime Kaja Kallasele võimaluse täiendada sellesama istungi protokolli oma kirjaliku seisukohaga, kuigi ka seda seisukohta ei loetud sõna-sõnalt istungi käigus ette. Võiks ju samamoodi teha etteheiteid, et miks see komisjonis sellisena ei kõlanud, aga minu arvates oli kõigi osapoolte jaoks sada protsenti aktsepteeritav, et Kaja Kallas oma kirjaliku arvamuse protokolli lisas. Mul on kahju, kui sulle selline mulje jäi, aga mina ei tajunud kuidagi mingit keeldu edasiseks aruteluks.

Hea Andres! Ma vastan su küsimusele. (Naerab.) Ma pean kiitma seda meest, kes siin mu selja taga on. Me tsiteerime natukene, Siim, sind, ja kasutame sind ära, kuigi sa tegelikult ei ole absoluutselt süüdi selles olukorras. Sa olid sellel hetkel rahandusminister ja ma soovitan kõigil lugeda selle eelnõu arutelu 2001. aastal siin saalis. Ma ei räägi üldse mitte halvas mõttes – vastupidi. Kui see seadus tehti, siis – ütlen seda täiesti siiralt – oli see väga hea asi. Vaadati Põhjamaade pensionifonde, kus tootlikkus oli umbes 6%, see ei olnud ühelgi aastal alla 6%. Ja ka siitsamast kõnepuldist rõhutati, et te saate kindlasti vähemalt 6%. Ja kui tootlikkus olekski olnud selline, siis me minu arvates täna siin mitte midagi ei arutaks. Vahel võib juhtuda, et sa tahad paremat, aga välja tuleb nii nagu tavaliselt. Seda on kunagi ka Moskva linnapea öelnud.
Eks presidendil on kindlasti tunduvalt raskem selle seaduseelnõu üle arutleda, sest tema oli üks töörühma liikmetest. Ja siiralt: me enne arutasime kolleegidega, et võib-olla peab ka muutma seaduses midagi. Kui järgmine kord on minister, kes istub selle koha peal, mis on otseselt seotud mingi konkreetse eelnõuga, keegi, kes ütleb, et see on minu laps, siis on tal väga raske otsust teha. Keegi ei taha ju loobuda enda tehtud asjast, igaüks usub, et see on parim. Ja tookord kindlasti tehtigi seadust toonaste parimate teadmistega. Tänaseks lihtsalt on situatsioon muutunud. Me näeme, mis võib juhtuda paari nädalaga, kui tekib majanduses selline võbelemine ja inimestel on hirm.

Katri Raik, palun!

Hea eesistuja! Hea kolleeg! Suur osa diskussioonist teise samba üle on keskendunud sellele, kas tegemist on riigi või eraisiku varaga. Ma olen sinuga ühte meelt, et tegemist on eraisiku varaga. Ent fondi loomise algusest peale on sellel varal olnud väga selge sihtotstarve. Kui me nüüd muudame otstarvet, siis kas see sinu meelest ei ole seadusega vastuolus?

Aitäh! Kui me muudaksime seda ilma seadust muutmata, siis oleks see seadusega vastuolus. Aga kuna ettepanek on muuta seadust ja seejärel seadusega kooskõlas muuta otstarvet, siis selline toimimine on kindlasti seadusega kooskõlas. 

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma stenogrammi huvides ütlen, et tõepoolest oli seal arutelul nii, et põhiseaduskomisjoni esimees lõpetas arutelu, öeldes, et me nagunii üksteist ei veena ja parem hääletame – kõik argumendid on juba kõlanud ja seda arutelu pole mõtet rohkem pidada. Selle seisukoha, mille ma komisjonis esitasin, lisasin protokolli kirjalikult, kirjutades selle täpsemalt lahti. Selles osas olen ma teiega nõus.
Minu arust pole vale, kui kuulatakse ekspertide ja eri poolte arvamusi, kas või valitsuse esindajat, kes tuleb ja esitab oma seisukohad. Aga seda oleks pidanud tegema enne, kui me otsustasime. Seda esiteks. Ja teiseks, mind häiris see, et valitsuse esindaja seisukoht – ta ise ütles, et tema eest maksab Rahandusministeerium – oli pealkirjastatud kui põhiseaduskomisoni seisukoht. Seda ei tohiks lugeda komisjoni seisukohaks, kui neid seisukohti pole komisjoni istungil tegelikult esitatud. Seda te ju möönate, et neid seisukohti seal Riigikogu liikmete suust ei kõlanud. 

Aitäh! Põhiseaduskomisjoni esimees esitas juba enne kahe viimase istungi toimumist kirjalikult eelnõu kavandi – ta nimetas seda kavandiks – ja saatis selle kõigile komisjoni liikmetele laiali. Kõik said sellega aegsasti tutvuda. Ja tõesti, nagu ütles ka valitsuse esindaja, on tema suures osas need seisukohad kirja pannud. Komisjonil oli võimalus neid seisukohti toetada ja võtta vastu otsus. Et olla väga täpne, vaatan selle sõnastuse veel kord üle: "Toetada muutmata kujul vastuvõtmist, tuginedes komisjoni liikmetele välja saadetud kavandis toodud seisukohtadele." See on see sõnastus, mida selle otsuse puhul sai kasutatud, kuigi arutati ju ka komisjonis, kuidas seda otsust sõnastada. Igal juhul, see on nüüd see korrektne sõnastus. Tõepoolest, valitsuse esindaja seisukohti toetati, presidendi esindaja seisukohti ei toetatud, aga otsus, mis vastu võeti, on põhiseaduskomisjoni otsus. See on komisjoni liikmete hääletuse tulemusel – tõsi küll, häälteenamusega, aga ikkagi liikmete hääletuse tulemusel – sündinud komisjoni otsus ja just sellises sõnastuses, nagu ma selle teile siin ette lugesin. 

Signe Riisalo, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Ettekandja! Minu kõrva riivas väga teravalt see, et jäi mulje, nagu peetaks elatusmiinimumi tagamist põhiseadusest tulenevalt piisavaks, et öelda, et riik on inimese suhtes oma kohustuse täitnud. Riina Sikkut tsiteeris siin põhiseaduse kommenteeritud väljaannet, seal oli muu hulgas juttu inimväärikusest. Minu küsimus on järgmine: kas mitte kogu pensionisüsteem ja kõikvõimalikud riigi meetmed ei peaks toetama inimese toimetulekut tulevikus, et siis riik selle minimaalse osa, mis inimesel puudu jääb, ideaalses maailmas juurde saaks maksta? Kuidas teie arvates – kui aastal 2040 on saja tööealise kohta 47 pensioniealist, lastega kokku 70 ülalpeetavat – see riik püsti püsib ja kuidas me kõikidele nendele inimestele, kes ei ole oma sissetulekut pensionieaks garanteerinud, suudame inimväärikuse tagada?

Kui püüda nüüd küsimusele vastata, siis ma nõustun teiega. Mina arvan samamoodi, et riik peaks igati soodustama seda, et inimene ise koguks endale vahendid selleks, et ta tuleks toime. See tähendab näiteks väikest maksukoormust, väiksemat ümberjagamist, normaalset parempoolset mõtteviisi ühiskonnas. Ka mina toetan seda väga, et inimene kogub ise endale vahendid.
Aga mis puudutab seda, kas elatusmiinimum tagab inimväärikuse – see ei ole otseselt selle seaduseelnõu küsimus. Ma rõhutan veel kord, et see seaduseelnõu ei kaota pensioni esimest sammast, aga selles debatis on korduvalt rõhutatud, et pension kui niisugune – sellist sõna põhiseaduses ei ole. Seadusandja saab seda sisustada muul viisil. Aga nüüd selle väite juurde, kas elatusmiinimumi peetakse piisavaks, et tagada inimväärikus. Ma arvan, et teie olete parem asjatundja sellele vastama kui mina, aga juhul, kui te olete veendunud, et elatusmiinimum ei taga inimväärikust, siis peaksite kiiremas korras tegema ettepaneku elatusmiinimumi suurendada, sest muidu olete vastuolus põhiseadusega.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Katri Raigi küsimusele vastates te ütlesite, et kui seda süsteemi ja otstarvet seadusega muudetakse, siis ei ole see seadusega vastuolus. Kuna mina ei ole selle seadusega nii põhjalikult tegelenud nagu teie, siis küsin: kas selle eelnõuga muudetakse ka sotsiaalmaksuseaduse § 1, mille kohaselt kogutakse sotsiaalmaksu selleks, et rahastada ravikindlustust ja pensionide maksmist?

Aitäh! Katri Raigi küsimusele ma vastasin nii, nagu ta küsis. Ta küsis, kas seaduse vastuvõtmisega rikutakse seadust, ja ma vastasin, et ei rikuta, kui seadus vastu võetakse. Mis puudutab sotsiaalmaksuseadust, siis ma arvan, et see küsimus on õigem esitada rahanduskomisjoni esindajale. Me ei käinud põhiseaduskomisjonis läbi konkreetseid seaduseelnõu sätteid, mille osas presidendil puudusid vaidlustused ja mida president ei nimetanud põhiseadusega vastuolus olevaks.

Jaak Juske, palun!

Austet istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma olen tegelikult nõus hea kolleegi Šmigun-Vähi kriitikaga. Ka mina osalesin põhiseaduskomisjoni 20. veebruari koosolekul ja ausalt öeldes oli tõesti väga naljakas – pehmelt öeldes naljakas – see, kui komisjoni esimees lihtsalt teatas, et me ei hakka siin arutelu avama, kõigil on seisukohad teada ja hakkame aga hääletama. Aga minu küsimus tuleb sellest vallast, et president on teinud tööd, nii nagu seadus ette näeb, ja toonud kõnealuses seaduses välja terve rea vastuolusid põhiseadusega. Koalitsioon oma enamushäältega on presidendi kriitikale teatavasti vilistanud. Minu küsimus on järgmine: kas te täna jääte endiselt selle juurde, et president ei ole asjast aru saanud ja tegeleb selles küsimuses ainult poliitikaga või olete valmis vähemalt omavahel tunnistama, et teatud küsimustes või teatud punktides on presidendil vähemalt kaudselt õigus ja vastuolu põhiseadusega on siiski olemas?

Mis puudutab komisjoni esimeest, siis tema saab neid seisukohti oma sõnavõtus võib-olla ka ise kommenteerida. Ma rõhutan veel kord, et minule ei jäänud kuidagi muljet mingist pahatahtlikust suhtumisest komisjoni istungi juhatamisel või sellest, et komisjoni liikmetel poleks justkui olnud võimalust sõna võtta. Aga ilmselt on see siis märkus edaspidiseks komisjoni esimehele komisjoni töö juhtimise kohta. Vilistamist ei presidendi ega kellegi teise seisukohtadele komisjoni istungil ei olnud. Arutati, esitati küsimusi. Nõus, et võib-olla oleks võinud arutelu rohkem olla. Komisjoni seisukohas on selgelt väljendatud, et teatud osas on selle seaduse puhul tegemist põhiseaduse riivega, aga see on põhjendatud ega vii vastuoluni põhiseadusega. Komisjoni enamuse seisukoht oli mitte nõustuda presidendi seisukohaga.

Täna on ju küsimus see, kas inimene soovib olla liitunud teise pensionisambaga või mitte. Selle seaduseelnõu võimalus on see, et sa võid olla liitunud, aga see ei ole kohustus, sa võid ka olla liitunud ainult esimese ja kolmanda kui vabatahtliku pensionisambaga. Selles on küsimus. Ja majandussituatsioon on täna selline, et kui aus olla, kui vaadata esimest ja teist pensionisammast, siis on kasulik olla ainult esimeses pensionisambas. Homme, kui palgad vähenevad ja töötus peaks ka tekkima, sotsiaalmaksu laekub vähem ja kõik olud võivad muutuda. Täna on raske prognoosida, millise variandi puhul on üks parem ja teine halvem. Tegelikult meie anname võimaluse inimesel ise otsuse teha, kas ta eelistab ühte, teist või kolmandat varianti. Seda ei saa võtta, Riina, nii, et alati üks variant on parem ja teine variant kehvem. Alati, kui poodi lähed, sa teed ka otsuse, kas ostad kallima õuna või odavama õuna, kas ostad kvaliteeti või mitte. Mõlemat asja, odavat hinda ja kvaliteeti tihti ei saa, tuleb valida.

Taavi Rõivas, palun!

Vilja Toomast, palun!

Aitäh! Ka mina tulen tagasi 20. veebruari põhiseaduskomisjoni koosoleku juurde. Lühidalt öeldes toimus see, et komisjoni esimees palus presidendi kantselei esindajatel seletada, mis on presidendi vastuväited – nii see ka toimus. Opositsioonisaadikud esitasid küsimusi, ka sina esitasid paar küsimust. Grünthal protesteeris selle vastu, et kas presidendil üldse on õigus selle seaduse kohta arvamust avaldada, kuna ta on võtnud osa selle komisjoni tööst, kes selle seaduse kunagi välja töötas. Ja sellega tegelikult arutelu lõppeski. Mina küll ei mäleta ja ma ei loe seda ka ühestki protokollist välja, et põhiseaduskomisjon oleks 20. veebruaril otsustanud, et tellime valitsuselt selle seisukoha või tellime mingi seisukoha kusagilt väljastpoolt. Kes selle otsuse tegi ja mis alusel see otsus tehti, et tellime advokaat Kereselt mingi arvamuse? Me kõik olime seda Kerese arvamust ammu enne juba lehest lugenud. Kust tuli see otsus? Kus on see põhiseaduskomisjoni otsus? Ma tahaks põhiseaduskomisjoni liikmena teada, kes selle otsustas? Mis õigusega otsustab komisjoni esimees ainuisikuliselt selliseid asju komisjoni nimel?

Aitäh, Taavi! Austatud endine peaminister, sa oled valel teel! Vastupidi, selle seaduseelnõuga antakse võimalus pensionifondidele lisaraha Eesti majandusse tuua. Kui ma väljendusin võib-olla halvasti, siis ma ütlen uuesti, et pensionifondid võtavad laenu ainult siis, kui neil on kasulik seda laenuraha ettevõtjatele, Eestimaa ettevõtjatele edasi laenata. Ma soovitan LHV ja Swedbanki pensionihalduritega kokku saada. Nad räägivad teie erakonnale, kui kasulik see on, et on võimalik laenu juurde võtta ja seda raha Eesti majandusse investeerida. Nende palvetega käidi meil komisjonis, nii fondihaldurid kui ka Eesti ettevõtjad palusid anda võimaluse rohkem investeerida. Tänane mure on see, et paljud pangad enam ei anna Eesti ettevõtjatele laenu, aga pensionifondid veel annavad.

Aitäh! Kõigepealt ma tahaksin sind tänada ja tunnustada, sa oled väga hea põhiseaduskomisjoni istungitest ülevaate andja! Sul tuli see ilmselt paremini välja kui mul, väga kiire ja hea kokkuvõte. Aga mis puudutab küsimust, kes tegi otsuse arutada seisukohta, siis ettepaneku päevakorra osas teeb ju alati komisjoni esimees ja ta saadab selle kirjalikult välja. Nii toimus ka seekord, nagu alati, ja siis komisjoni liikmed hääletasid, kas päevakord kinnitada või mitte. (V. Toomast ütleb kohapealt vahele: "Küsimus oli, kes tellis Kereselt arvamuse ...") Komisjoni esimees esitas selle kavandi, ilmselt tema siis ka palus seda. Komisjoni esimees saab seda täpsemalt kommenteerida, aga ilmselt ta ise palus aidata see arvamus kirja panna, sest tema selle esitas. Põhiseaduskomisjoni liikmetel oli võimalus öelda, et me ei nõustu selle seisukohaga, ja komisjoni liikmetel oli võimalus öelda, et me nõustume selle seisukohaga, ja nad seda võimalust aktiivselt ka kasutasid. Neli komisjoni liiget otsustasid mitte nõustuda esimehega ja viis liiget otsustasid nõustuda komisjoni esimehe seisukohaga. Nii kujuneski komisjoni arvamus, häälteenamuse tulemusena.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kuna hea Vilja puudutas siin minu nime ja väljendas ka minu väidetavaid seisukohti, siis ma arvan, et võin esitada vastulause.

Aitäh, hea Urmas! Pean hakkama otsima. Ma enne selgitasin seda korra. Pensionifondid võtavad, veel kord ma rõhutan seda, laenu ainult sel juhul, kui nad saavad seda kasumlikult edasi laenata. Ja kolmeks aastaks antakse neile võimalus, et nad võivad oma likviidsusega olla ka miinuses, kui peaks juhtuma, et liiga palju inimesi sambast välja läheb. Nad võivad likviidsuses miinusesse minna ja siis ei võta laenu juurde, sest praegu on nad juba arvatavasti häid tehinguid teinud. Ma ütlen sulle, et ma soovitan sul vaadata oma teise pensionisamba tulemit viimase nädala jooksul ja siis sa näed, mis seis sul täpselt on. Aivar Sõerdi küsimusele vastas Siiri Tõniste, et fondide valitsemistasud on üles ehitatud loogikale, mille kohaselt fondimahtude suurenemisel tasud regresseeruvad. Kui fondide mahud hakkavad vähenema, on ministeeriumil kavas fondide valitsemistasud üle vaadata.

Ma katkestan korra. Repliigiks teil võimalust ei ole. See võimalus on teil siis, kui teie nime mainitakse läbirääkimiste käigus. Küll aga on teil võimalus esitada oma esimene küsimus komisjoni ettekandjale, kui soovite. See võimalus teil on. Kas härra Kruusel oli protseduuriline küsimus?

Ma olen natukene segaduses. Hetkel puldis olev ettekandja nimetas sellist asja, et telliti töö, mis pidi väljendama komisjoni liikmete seisukohta, aga komisjoni liikmed ei ole kunagi selliseid asju öelnud. Ma ei saanud sellest hästi aru ja sellepärast ma olengi natuke segaduses.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd avame läbirääkimised. Läbirääkimistel on eelistatud kõigepealt fraktsioonide esindajad, aga läbirääkimised on avatud kõigile. Kaja Kallas Reformierakonna fraktsiooni nimel.

See nüüd ei olnud küll protseduuriline küsimus, aga kui ettekandja soovib, võib ta vastata.

Jaa. Komisjoni esimees esitas komisjoni liikmete komisjoni seisukoha kavandi ja komisjoni liikmetel oli võimalus kas toetada kavandit komisjoni seisukohana või mitte toetada. Ja pärast seda, kui komisjoni liikmed otsustasid seda seisukohta toetada, on see komisjoni toetatud seisukoht.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Läheme selle teemaga siit edasi. Seesama Paul Kerese valmis kirjutatud kavand – me arutasime seda komisjonis ja tegelikult enne, kui Paul Keres ütles, et teda on palganud Rahandusministeerium, ja tuli välja, et Keres on selle kavandi kirjutanud, rääkis komisjoni esimees ka sellest, et põhiseaduskomisjoni kahe istungi vahel oli kogunenud üks töörühm. Meie arusaamist mööda oli see komisjoni töörühm, mida komisjon ei olnud moodustanud. See töörühm oli tegelikult selle kavandi n-ö lõplik kokkupanija ja sinna oli väidetavalt andnud sisendi ka Paul Keres – tundub, et tema panus oli suhteliselt suur. Meile jäi arusaamatuks, miks see töörühm kokku kutsuti ja kes sellesse töörühma konkreetselt kuulusid. Minu küsimus teile on järgmine: kas teie saate öelda, mis töörühmaga tegemist oli? Komisjoni esimehe jutu järgi väidetavalt see töörühm koostas selle kavandi, mille te heaks kiitsite.

Aitäh! Kõigepealt, kuna komisjon ei moodustanud töörühma – ma nõustun teiega selles osas –, ei saa seda kindlasti nimetada komisjoni töörühmaks. Komisjon saab küll moodustada töörühmi, aga antud juhul komisjon sellist otsust ei ole langetanud. Mina sain komisjoni esimehe selgitustest aru niiviisi, et ta moodustas selle töörühma ise, konsulteeris inimesega – erinevate inimestega –, palus Rahandusministeeriumi esindajal koostada komisjoni seisukoha kavand ja esitas selle arutamiseks komisjoni liikmetele.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kuna hea Vilja siin pani mulle suhu selliseid sõnu, mida ma tegelikult rääkinud ei ole, siis ma tahaksin teilt selgelt teada saada, kas ma mäletan õigesti. Minule teadaolevalt ei avaldanud ma protesti, vaid küsisin presidendi esindaja Mati Pätsi käest, kas president saab seda küsimust lahendada erapooletult, kuna ta ise osales pensioniseaduse väljatöötamisel. Ja muidugi lisaks ma siia juurde ka Mati Pätsi vastuse, milles ta ütles, et sellest rääkimine on kohatu. Kui ma juhtisin tähelepanu sellele, et Riigikogus ei öelda selliseid sõnu, siis ta vabandas, kuid ütles, et oma mõtetes jääb ta enda seisukoha juurde. Kas mu mälu mäletab õigesti?

Kindlasti oli see laias laastus õige kirjeldus sellest, mis 20. veebruari istungil toimus. Täpsustan lihtsalt, et presidenti esindava advokaadi nimi oli Madis Päts.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd on teise ettekandja kord. Ma palun siia ettekandjaks rahanduskomisjoni esimehe Aivar Koka. Aega on 20 minutit ja seda võib ka pikendada, kui soovi on.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma alustan sellest, et meie protokollid on eelmisest nädalast ilusti üleval ja kui te lubate, siis ma ei hakka protokolli üks ühele maha lugema. Protokollis on kirjas kõikide komisjoni liikmete küsimused. Kas need meeldisid komisjoni esimehele või mitte, need on kõik kirjas ja seal on kirjas ka kõik vastused. Kui keegi soovib konkreetselt midagi täpsustada, siis mul on protokollid küll kaasas, aga ma arvan, et neid ei ole vaja üks ühele ette lugeda.
Me arutasime rahanduskomisjonis Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadust uuesti arutamiseks ette valmistades 20. ja 25. veebruaril. 20. veebruari istungil osalesid arutelul külalistena Rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna juhataja Siiri Tõniste, sama osakonna nõunik Kertu Fedotov ja peaspetsialist Tõnu Lillelaid. Komisjon tegi konsensusega otsuse määrata ettekandjaks komisjoni esimees, teie ees kõneleja, häältega 6 poolt ja 5 vastu otsustati toetada Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist.
Natuke komisjonis toimunu kohta ja arvamuste kohta. Vabariigi Presidendi otsus nr 551 on kõnealuses seaduses välja toonud eelkõige järgmised puudused. Presidendi hinnangul lõpetab seaduse muutmine pensionisüsteemi eesmärgipärase toimimise. President on seisukohal, et vastuvõetud seadusega pensionisüsteemis tehtud muutused ei ole õigustatud ega proportsionaalsed, sest muudavad senise kohustusliku kogumispensioni sisuliselt tagasiulatuvalt vabatahtlikuks ja võimaldavad loobuda kogutud või kogutavate pensionivahendite kasutamise senisest sihtotstarbest. Sellega riivatakse presidendi hinnangul ülemääraselt põhiseaduse § 28 lõikest 2 tulenevat põhiõigust riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitja kaotuse ja puuduse korral, samuti põhiseaduse §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust.
Vaidlustatud seadus lähtub eelkõige eesmärgist anda inimestele suurem valikuvabadus otsustada, kas koguda raha teise sambasse või mitte. Olemuslikult pole kavandatava kohustusliku kogumispensioni süsteemi muudatused tagasiulatuvad. Nende muudatustega ei panda inimestele tagasiulatuvalt kohustusi ega võeta ära minevikus omandatud õigusi. Vastupidi, kaob ära kohustus koguda raha teise sambasse ja lisandub kõigi õigus liituda teise sambaga. Põhiseaduse § 28 lõikest 2 tulenevate põhiõiguste tagamisel on seadusandjal väga lai otsustusvabadus. Põhiseaduse § 28 lõike 2 järgi peab riik tagama äraelamiseks minimaalselt vajalike vahendite olemasolu, milleks on elatusmiinimum. Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi järgi peab pension moodustama vähemalt 40% tavalise meeslihttöölise netotöötasust, see kaetakse aga ära ka esimese sambaga. Seega, presidendi seisukoht, mille kohaselt seaduse jõustumisega lakkab senine pensionisüsteem tervikuna eesmärgipäraselt toimimast, on ebaõige. Samuti on arusaamatu, kuidas riivab seadus ülemääraselt omandipõhiõigusi. Presidendi hinnangul on 4% sotsiaalmaksu osa väljavõtmine vastuolus õigusriigi põhimõtte ja võrdsuspõhiõigusega.
Presidendi otsuse punktis 2 leitakse, et seaduse muutmisega osale isikutele antav võimalus võtta tagasiulatuvalt välja lisaks oma töötasult makstud 2%-le ka riigi makstud 4% sotsiaalmaksu osa ja seda vabalt kasutada on vastuolus põhiseaduse §-s 10 sätestatud õigusriigi põhimõtte ja põhiseaduse §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõigusega. Sotsiaalmaksu määr on 33%, millest 13% läheb riiklikku ravikindlustusse ning 20% pensionikindlustusse. Tollest 20%-st pensionikindlustuse rahast läheb riiklikku pensionikindlustusse 16% ja kohustusliku kogumispensioni 4% jaguneb nende vahel, kes on liitunud teise pensionisambaga. Teise samba reformi seadus annab inimestele vabaduse otsustada, kas teises sambas raha koguda või mitte. Ühtlasi võimaldab teise samba reformi seadus inimestel, kes teisest sambast lahkuvad, oma kogutud raha välja võtta. Sellist õigust ei ole võimalik käsitada maksusoodustusena, sest maksukohustus ja maksumäär sotsiaalmaksumaksja jaoks teise samba reformi seadusega antud õigustest lähtuvalt ei muutu.
Kavandatavad kohustusliku kogumispensioni süsteemi muudatused ei ole olemuslikult tagasiulatuvad. Nende muudatustega ei panda inimestele tagasiulatuvalt kohustusi ega võeta ära ka minevikus omandatud õigusi. Vastupidi, reform kaotab kohustuse koguda raha teises sambas ja lisab kõigi õiguse liituda teise pensionisambaga. Teise samba kehtestamisel ei näinud seadusandja ette, et regulatsioon on ette nähtud mingiks perioodiks, samuti ei antud lubadust, et regulatsioon kunagi ei muutu. Pensionisüsteemi ei saa vaadelda lõpliku ja valmisolevana. Teisest sambast väljamakstav raha on pensionifondis olev raha, mis on muutunud isiku omandiks, ja tegu ei ole maksutulu jagamisega. Teise samba süsteemi loomisel selgitas tolleaegse eelnõu autor Siim Kallas Riigikogule, et teise sambasse pandud raha on isiku enda omand. Tsiteerin Siim Kallase sõnu, mis öeldud 9. mail 2001. aastal kogumispensioni seaduse eelnõu esimese lugemise arutelul: "Te panete sinna 2% ja teie omandiks muutub 6%. See on põhimõtteline suur vahe kogu selles asjas." Järelikult ei olnud teise sambaga mitteliitunud isikutel õiguspärast ootust loota, et teine sammas kunagi ei muutu, ning kuna teises sambas olev pensioniraha on juba isikutele üle antud, ei ole sotsiaalmaksu sihtotstarve käesolevas küsimuses relevantne. Seetõttu leidis Riigikogu rahanduskomisjoni enamik, et kavandatava seadusemuudatusega ei ole põhiseaduse §-dest 10 ja 12 tulenevaid põhiõigusi ebaseaduslikult riivatud.
Presidendi hinnangul mõjutavad teisest sambast lahkujad sinna jääjate vara väärtust. Presidendi otsuse punktis 3 leitakse, et seaduse muutmisega tekitab riik ebaproportsionaalse riski, et teise samba pensionifondi osakute väärtus ja sellest tulenevalt ka pensionifondi jääjate hilisem eeldatav pension hakkab lisaks finantsturgudel ja majanduses toimuvale senisest oluliselt enam sõltuma teise osaku omanike käitumisest. Seetõttu on president seisukohal, et seadusemuudatus riivab ebaproportsionaalselt senistesse pensionifondidesse jäävate osakuomanike põhiseaduse §-st 32 tulenevat omandiõigust.
Asjaolu, et pensionifondist saab raha välja võtta või et selle raha kogumine on inimese valik, ei ole uudne. Näiteks toimivad sellistel põhimõtetel vabatahtlikud pensionifondid. Kohustuslike pensionifondide puhul on seni sissemaksete tegemine olnud kohustuslik ja raha väljavõtmine piiratud pärimise ja pensioniea saabumisega. Erisustele vaatamata on vabatahtlike ja kohustuslike pensionifondide tootlused olnud Eestis küllaltki sarnased, vabatahtlike pensionifondide tootlused on kohustusliku pensionifondi omi pigem ületanud. Selleks et hõlbustada investeeringute juhtimist, on fondist raha väljavõtmisel ette nähtud pikk etteteatamise tähtaeg. Turuosaliste arvamusi arvestades on pikendatud teisest sambast väljumisest etteteatamise tähtaega viie kuuni, et leevendada pensionifondist väljumisega kaasneda võivat suurt pensionifondi varade müüki. Algatatud eelnõus oli see vaid üks kuu. Muudatus annab fondivalitsejatele eelseisvatest muudatustest vajaliku teadmise piisava ajavaruga ette ning kaitseb pensionifondi jäävaid osakuomanikke võimalike kahjude eest, mis võiksid ootamatult muutustest tekkida. Lisaks on teise samba reformi seadusega sellise riski maandamiseks antud fondivalitsejale võimalus pensionifondi arvel senisest suuremas ulatuses laenu võtta: 25% senise 10% asemel. Samas on selle riski realiseerumine vähetõenäoline. Likviidsusprobleemide asemel võib ajutiselt väljakutset pakkuda pigem erinevate investeerimispiirangute järgimine. Kui inimesed lahkuvad fondist, siis tuleb fondil osa oma varast võõrandada ja see vähendab fondi mahtu. Sellest tulenevalt võib tekkida olukord, kus fondi varade struktuur ei vasta enam seaduses sätestatud nõutele. Selleks on ette nähtud võimalus, et fond võib neid nõudeid ajutiselt, aastatel 2021–2024, mitte järgida. Samas peab esimesel võimalusel fondi investeeringud nõuetega taas kooskõlla viima.
Teise samba reformi seaduse väljatöötamise käigus on arvesse võetud ka riske, mis võivad tekkida raha väljavõtmise tõttu esimestel reformijärgsetel aastatel. Läbi on viidud vajalikud stressitestid, mis on näidanud, et enamiku pensionifondide jaoks ei tekita raha väljamaksmine ka väga suures mahus likviidsusriski. Seaduseelnõu seletuskirjas on märgitud, et Finantsinspektsiooni läbiviidud likviidsus- ja stressitestid näitasid, et kohustuslike pensionifondide likviidsuse tase on üldjuhul kas väga hea või hea, mistõttu mõõdukama väljumise puhul pensionifondide korrapärane valitsemine ei ole tõenäoliselt häiritud.
Kõik need meetmed on mõeldud nende inimeste kaitseks, kes soovivad teises sambas jätkuvalt raha koguda. Teise samba reformi seaduses ei ole kehtestatud osaku tagasivõtmise tasu kõrgemat määra põhjusel, et kohustuslike pensionifondide kõrval saavad inimesed pensioni kogumiseks kasutama hakata ka pensioni investeerimiskontot. Kui kehtestada tagasivõtmistasu raha väljavõtmisel pensionifondist, suunaks see inimesed esmalt oma rahaga pensioni investeerimiskontole, kust saaks selle juba ilma tagasivõtmistasuta välja võtta. Nii ei oleks tagasivõtmistasul sisulist mõju. Fondihaldurid on nn fondijooksu olukorraks ehk suure hulga inimeste fondist raha väljavõtmise olukorraks end hästi ette valmistanud ning kui peaksid tekkima probleemid likviidsusega, siis on neil võimalus kasutada täiendavat laenusummat, et pensionifond likviidse ja stabiilsena hoida. Seetõttu leidis Riigikogu rahanduskomisjoni enamik, et seadusmuudatuse eesmärk kaalub riive väikese intensiivsuse üles ja võimalik omandipõhiõiguse riive on põhiseadusega kooskõlas.
Presidendi hinnangul rikub eluaegsete pensionilepingute ülesütlemine pensionisaajate omandiõigust ja õiguspärast ootust, samuti kindlustusandjate ettevõtlusvabadust. Presidendi otsuse punktis 4 leitakse, et seaduse muutmine seab ohtu isikute õiguse saada edaspidi eluaegsete pensionilepingute alusel pensioni ning riivab kohustusliku kogumispensioniga liitunud ning pensionilepingu sõlminud inimeste puhul ebaproportsionaalselt põhiseaduse §-st 10 tulenevat õiguspärase ootuse põhimõtet ja põhiseaduse §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust. Lisaks riivab regulatsioon presidendi hinnangul kindlustusandjate puhul ebaproportsionaalselt nende ettevõtlusvabadust, mida kaitseb põhiseaduse § 31. President leiab, et kohustusliku kogumispensioni süsteemiga liitunud kindlustusvõtja huvi kogutud raha välja võtta ei kaalu üles nende kindlustusvõtjate õiguspärast ootust süsteemi stabiilsuse ja jätkusuutlikkuse suhtes, kes ei soovi oma pensionilepingut üles öelda.
Teise samba reformi seaduses väljapakutud lahendustega tagatakse, et inimesed, kes soovivad pensionilepingu lõpetada, saavad seda teha. Samas inimesed, kes soovivad pensioni edasi saada, ei jää sellest ilma. Kolmandaks, regulatsiooni muutmisega ei seata ohtu kindlustusandjate maksevõimet. Õigus leping lõpetada on nii kindlustusvõtjal kui ka kindlustusandjal. 2019. aasta lõpu seisuga on sõlmitud kokku ligi 8000 pensionilepingut. Kehtiva kogumispensionide seaduse kohaselt sõlmitakse pensionileping üldjuhul eluaegsena. Kui teise sambasse on kogutud eluaegse pensioni maksmiseks liiga väike summa, summa jääb alla 50-kordse rahvapensioni määra, siis võib pensionilepingu sõlmida ka tähtajalisena. Arvestada tuleb asjaoluga, et pensionilepingu sõlmimine on olnud seni osale inimestele ainus võimalus oma teise sambasse kogutud raha kasutama hakata, mistõttu ei saa tingimata järeldada, et kõik lepingu sõlminud inimesed ka tegelikult sellist kindlustuspensioni saada soovivad.
President on seisukohal, et kindlustusandjal on õiguspärane ootus, et õigusloomega ei sekkuta juba väljakujunenud lepingulistesse suhetesse. Seega sekkumisega piiratakse kindlustusandjate ettevõtlusvabadust. Kindlustusandjal ei ole aga ka täna täit kindlust, et eluaegseid lepinguid nende tähtaja lõpuni täidetakse, sest kindlustusvõtjal on õigus kindlustusandjat vahetada. Teise samba reformi seadus annab teise sambaga liitunud inimestele õiguse sambast lahkuda ja teha seda koos kogutud rahaga, samuti annab teise samba reformi seadus kõigile pensionile jäävatele inimestele vabaduse valida, mis viisil oma teise sambasse kogutud raha välja võtma hakata. Eluaegse pensioni asemel on lubatud valida ka tähtajaline pension või kogu raha korraga väljavõtmine. Samasugune õigus on juba praegu inimestel, kes saavad teisest sambast fondipensioni. Nemad võivad oma fondipensionid lõpetada ja allesjäänud raha korraga välja võtta. Seega ei ole regulatsiooni puhul võrreldavateks gruppideks mitte kogumisfaasis ja väljamaksete faasis olevad inimesed, nagu presidendi otsuses leitakse, vaid võrdlusbaasi moodustavad väga selgelt vaid pensionil olijad. Ühed on fondiskeemis ja teised on kindlustuslepinguskeemis. Kui leppida olukorraga, kus seni sõlmitud lepingud kehtivad inimese surmani, ja anda vaid võimalus, et edaspidi selliseid lepinguid sõlmima ei pea, ei pruugi varasem süsteem kindlustusseltside jaoks enam hästi toimida. Kindlustusseltsidele võib küll tulla uusi kliente, aga senisest vähem. Kindlustusseltsid ei saa oma finantsplaanides enam arvestada sellega, et lisandub pidevalt arvestataval hulgal täiendavaid lepinguid. Sellepärast nähti teise samba reformi seaduses ette ka juba sõlmitud pensionilepingute ülesütlemise võimalus koos lepingu tagastusväärtuse väljamaksmisega. Arvestades, et üldiselt ei saa eluaegseid annuiteedilepinguid juhul, kui väljamaksed on juba alanud, üles öelda, annab teise samba reformi seadus sellise õiguse pensionilepingu sõlminud inimestele vaid ajutiselt. Inimene saab otsustada, kas jääda teise sambasse ja saada pensioni edasi või lahkuda. Selline otsus tuleb langetada hiljemalt 2021. aasta 31. märtsiks, hiljem seda muuta ei ole võimalik.
Kõigi uute pensionilepingute puhul, mis sõlmitakse alates 1. jaanuarist järgmisel aastal, jääb kehtima põhimõte, et sellisest lepingust lahkuda ei saa, kui see juba sõlmitud on. Vastasel korral oleks kindlustusandjatel pensionilepinguid äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu pakkuda. Teise samba reformi seadus annab ka kindlustusandjatele õiguse kehtima jäävate pensionilepingute alusel pensioni maksmisest loobuda ja paneb riigile kohustuse sellisel juhul pensionimaksmise korraldus üle võtta. Seega ei ole lepingust loobumise õigus ühepoolne. Selleks et mitte jätta kaitseta neid kindlustusvõtjaid, kes soovivad pensioni edasi saada, on ette nähtud võimalus, et kui pensionilepingud lõpetab kindlustusandja, siis jätkab pensioni maksmist riik. Kui kindlustusandja loobub pensionimaksete tegemisest, jätkab riik Sotsiaalkindlustusameti kaudu kindlustusvõtjatele maksete tegemist. Kui kindlustusandja ei loobu pensionimaksete tegemisest, saab kindlustusvõtja pensionimakseid samamoodi nagu varem. Seega on kindlustusvõtja omandipõhiõiguse ja õiguspärase ootuse võimalik riive minimaalne. Teine sammas on olnud alati avatud riskile, et puudub kindlustusandja, kes pakuks eluaegseid pensionilepinguid. President lähtub eeldusest, et seaduse jõustumisel kindlustusandjad ei jätka tegutsemist ning kindlustusvõtja ei saa pensionilepingut jätkata. Selline risk ehk kindlustusandja tegevuse lõppemine võib avalduda ka ilma kõnealuse seadusmuudatuseta. Kindlustusandja võib oma tegevuse lõpetada juhul, kui piisavalt palju kindlustusvõtjaid vahetab oma kindlustusandjat ning kindlustusandja ei suuda oma tegevust majanduslikul põhjusel jätkata. Isegi kui selline võimalus on olemas, on sellest tuleneva riive tugevus väike, sest riik tagab kindlustusandja pensionilepingust tulenevad maksed ka juhul, kui kindlustusandja loobub pensionimaksete tegemisest. Samas on kindlustusandjal kohustus tagada enda maksejõulisus.
Kehtivas redaktsioonis püstitatud pensionilepingu püsivuse eesmärk ei pruugi olla väga kaalukas, sest OECD on olnud pensionilepingu kohustuslikkuse osas kriitiline. Tsiteerin veel Siim Kallase sõnu 9. mail 2001. aastal kogumispensioni seaduse eelnõu esimesel lugemisel: "Pärast põhjalikku kaalumist jäeti arvestamata kindlustusseltside ettepanek mitte lubada kohustusliku pensionifondi osakute pärimist. Nimelt on pensionisüsteemi teise samba puhul tegemist inimese enda kogutud varaga, nn edasilükatud tuluga, mille suhtes peaks loogiliselt kehtima ka tema pärimisõigus. Seda enam, et esimene sammas, kuhu ikkagi läheb enamik rahast, jääb solidaarseks ja mittepäritavaks."
Ma palun pikendust!

Kersti Sarapuu Keskerakonna fraktsiooni nimel. Palun!  

Paul Puustusmaa EKRE fraktsiooni nimel, palun!

Aivar Kokk Isamaa fraktsiooni nimel.

Olge lahke!

Riigikogu rahanduskomisjoni enamik asus seisukohale, et kindlustusandjate ettevõtlusvabaduse ja õiguspärase ootuse riive on proportsionaalne, sest seaduseelnõus sisalduvad riive leevendamise meetmed tagavad riive sellise intensiivsuse, et seaduse eesmärk kaalub riive üles.
Presidendi hinnangul ei taga muudatused adekvaatset pensioni. Presidendi otsuse punktis 5 leitakse, et kohustuslikest pensionifondidest sinna kogutud vahendite väljavõtmise ja nende vaba kasutamise võimaldamisega väheneb oluliselt pensionisüsteemi suutlikkus täita sellele pandud eesmärke ning nii rikutakse põhiseaduse §-st 10 ja § 22 lõikest 2 tulenevaid inimväärikuse ja sotsiaalriigi aluspõhimõtteid. Teise samba reformi seadus suurendab inimeste valikuid ja vastutust omale pensioni kujundamisel. Igaüks saab otsustada, kas jääda üksnes esimese samba kliendiks või panustada ka teise sambasse. Oluliselt laienevad investeerimisvõimalused teises sambas.
Võimalikku vaesusriski sattumist või selle ohu vähendamist mõjutavad nii indiviidi valikud ja otsused kui ka riigi valitud poliitika laiemalt. Eesti pensionisüsteem ja selle kolm sammast on järjepidevalt jälgimise all ning selles tehakse erinevaid arendusi ja parendusi pidevalt. Järgmine suurem analüüs on teise samba reformi seadusega seotult kavandatud hiljemalt aastaks 2023. Selle kohaselt tuleb Vabariigi Valitsusel koostada 2023. aastaks analüüs pensionisüsteemi finantsilisest ja sotsiaalsest jätkusuutlikkusest ja esitada Riigikogule vajadusel ettepanek pensionisüsteemi muuta. Sellised analüüsid hakkavad korduma iga viie aasta järel, lisaks tuleb vaidlustatud seaduse kohaselt Rahandusministeeriumil koostada 2023. aastaks analüüs kohustusliku kogumispensioni vabatahtlikuks muutmise mõjude kohta ning esitada vajadusel ettepanekud õigusaktide muutmiseks. Vaidlusaluse seaduse regulatsioonid üksinda senises pensionisüsteemis olulisi muudatusi kaasa ei too. Mõjutused tulevad inimeste käitumisest. Kui ükski inimene ei kasuta ühtegi selle seadusega pakutud võimalust, siis tegelikult mitte midagi ei muutu.
Presidendi hinnangul rikuvad muudatused põhiseaduse preambulis sätestatud ja sellest tulenevalt põlvkondadevahelise kokkuleppe põhimõtteid. Presidendi otsuse punktis 6 leitakse, et kohustusliku kogumispensioni vabatahtlikustamine paneb tulevastele põlvkondadele ebamõistlikult suured rahalised kohustused, seda seonduvalt riigi poolt põhiseaduse § 28 lõikest 2 tulenevate sotsiaalsete põhiõiguste tagamisega. Presidendi otsuse punktis 6 käsitletud maksukoormuse teema on poliitiliste valikute küsimus. Kas üldse ja kui, siis millal ja milliseid makse tõsta, on poliitilise kokkuleppe teema. Neid küsimusi teise samba reformi seadusega ei reguleerita.
Ja seitsmendaks, president on juhtinud tähelepanu ka asjaolule, et seadusega muudetakse perekonnaseaduse sätet, mida pole olemas. Presidendi otsuse punktis 7 juhitakse Riigikogu tähelepanu sellele, et kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kohustusliku kogumispensioni reform) §-ga 3 on muudetud perekonnaseaduse § 27 lõike 2 punkti 4, mida ei ole olemas. Tegemist on normitehnilise veaga: seoses teise samba reformi seaduse jõustumise sätete muutmisega on § 3 punktide kokkutõstmisel jäänud seaduse viimases versioonis perekonnaseaduse § 27 lõike 2 punkti 4 korrektne tekst, kuid vastav muutmiskäsk pidanuks olema perekonnaseaduse § 27 lõike 2 punktiga 4 täiendamine, mitte punkti 4 muutmine. Riigikogu rahanduskomisjoni enamuse arvates on tegemist näpuveaga. Seaduseelnõu seletuskirja lehekülje 73 kohaselt on perekonnaseaduse § 27 lõike 2 punkt 4 uus ehk lisanduv säte. Tegemist pole sisulise puudujäägi ega põhiseadusvastasusega. Aitäh!

 Aitäh! Annely Akkermann, palun! Lisaaega kolm minutit, nii et kokku kaheksa minutit.

Aitäh! Heljo Pikhof, palun, teie küsimus!

Aitäh! On näha, et rahanduskomisjon on teemat põhjalikult arutanud ja põhjalikult ka protokollinud. Tundub, et protokollidega on siin kõik korras. Ja tänan põhjaliku ülevaate eest! Samas ka väike palve: kas sa veel kordaksid üle need punktid, mille puhul komisjoni enamuse ehk teisisõnu koalitsiooniliikmete arvamused lahknesid presidendi arvamustest, st nad leidsid, et üks või teine punkt ikkagi on põhiseaduspärane. Ja kõvema häälega, palun!

Aitäh! Nii nagu ma ettekande alguses ütlesin, nende punktide puhul hääletati ja hääletamise tulemus oli 6 toetavat ja 5 vastuhäält.

Jürgen Ligi, palun! Kolm minutit lisaaega.

Maris Lauri, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Annan kallile kolleegile teada, et ettekandjal oli raske öelda, millised olid koalitsioonisaadikute seisukohad, kuna koalitsioonisaadikud vaikisid kogu koosoleku aja, välja arvatud komisjoni esimees ise. Nii et nad ei saanudki midagi öelda. Aga mina tahan küsida otsuse 7. punkti kohta. Te väitsite seda ja elu eest võitlesite selle eest, et sõnastuse muutmine tunnistataks n-ö näpuveaks. Kas nüüd hakkab olema nii, et Riigikogu esimees saadab Riigi Teatajasse kirja ja ütleb, et vabandust, meil läks siin üks asi natuke viltu? Seni on olnud nii, et kõiki niisuguseid viltuläinud asju on menetletud ja parandatud. Kas nüüd piisab kirjast, et me tegelikult tahtsime midagi muud, aga kukkus valesti välja? Kas nüüd on selline uus seadusloome võimalus tekkimas? 

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Tuline kahju on, et me peame arutama seda asja siin ainult paragrahvide ja õigusterminite keeles ja et siin Riigikogu enamust asendavad advokaadid. Tegelikult ju ei ütle paragrahvid, ei ütle ka põhiseadus, et valitsus ei tohi olla loll, et ta ei tohi olla hoolimatu ja et Riigikogu ei tohi asendada advokaadid. Ta lihtsalt ei tule selle peale, aga sellegipoolest peegeldavad loomulikult ka paragrahvid kaudselt või otseselt reaalseid hädasid, mis selle eelnõuga seoses ühiskonnale tekivad, ja nendest peame ka rääkima täna.
Kõigepealt, teine pensionisammas tagab ju tegelikult ainult elatusmiinimumi tulevastele pensionäridele. Siin on põhjus selles, et demograafiline seis halveneb ja enam ei ole esimesse sambasse maksjaid võrreldaval arvul. See ei ole küsimus vabadusest, see ei ole küsimus ise investeerimisest – ise investeerida võib kogu vaba raha ulatuses, nii palju kui seda on. Teise pensionisamba vabakslaskmine on otsene kahju majandusele, seda on öelnud Eesti Pank ja kõik rahvusvahelised eksperdid. Esimese hetkega ju tekib tarbimismull, mis halvendab majandusstruktuuri, rikub hindu ja palku, aga siis tekib pohmelus ja pikaajaline majanduskasv on lühem. Tulevasi tarbijaid saab olema ühtlasi vähem. See teeb kahju loomulikult esimeses järjekorras tulevastele põlvedele, kellel seda elatusmiinimumi ei ole. See teeb kahju nendele, kes peavad oma vanemaid hakkama ülal pidama, selle asemel et pühenduda oma pereelule ja muretseda lapsi.
Kahjuks eelnõu autorid räägivad täpselt vastupidist juttu, aga nad valetavad. See eelnõu teeb kahju ka ettevõtetele. Ei maksa alahinnata ettevõtlusvabaduse tähtsust. Muudatus teeb kahju nendele ettevõtetele, kes jäävad ilma pikaajalistest investeeringutest, ja teises järjekorras nendele, kes jäävad oma ettevõtlusest ilma, kellele riik on andnud lubaduse, et nad saavad neid fonde hallata, ja nad on sidunud ennast pikaajaliste lepingutega. See on tõsine küsimus. See on – toon Isamaale paralleeli – analoogne küsimus, et apteeke ei tohiks sundida ära andma. See on tegelikult sarnane asi. Ütlen seda neile, kes siin puldis on käinud Isamaa nimel rääkimas. Ma olin tegelikult eelmise teema puhul teiega ühel meelel.
Seadus kahjustab kindlasti sambasse jääjaid, seda ütleb ka president juriidilises vormis. Ei ole mingi vastus, et pensionifondid on meil likviidsed ja nad ise ütlevad, et neil ei ole häda midagi. Mida muud neil öelda ongi? Mida on öelda pankadel, kust raha välja võetakse? Ikka seda, et küll me saame hakkama. Aga nendel, kes fondidesse jäävad, samba tootlus ju väheneb, kuna fondide maht väheneb ja likviidsust tuleb rohkem hoida. Jah, mis seal salata, on surve ka haldustasude tõusule, millest on tehtud tegelikult lausa pigem elevant võrreldes sellega, et see teema ei ole nii määrav. Lahkujad saavad ju ka oma kahju, aga alles tulevikus. Nad ei oska seda hinnata, nii nagu nad paljusid pikaajalisi protsesse ju tegelikult ei oska hinnata. Ja küsimus ei ole selles, et me keegi neid inimesi halvustaksime, see lihtsalt on inimloomuses. Keskmine inimene ei oska pikaajalisi protsesse hinnata. See on psühholoogias ja majandusteaduses selgeks tehtud. Inimene ei oska hinnata oma tulevasi rahavajadusi, oma tulevast elatustaset. Sellepärast on pensionid elujõulistes riikides ühisvastutusel, pensionisüsteemid on riiklikud, riiklike garantiidega, riiklike tugedega.
Ja rääkida selles olukorras, et see on tohutu vabadus, kuigi sul ei ole tulevikus seda raha, kuigi seda raha on siis rohkem vaja, kui seda on – see on lihtsalt rumalus. Meile on Riigikogu puldist ka varem mitu korda valetatud, rääkides, kuidas raha põleb ja kuidas pensionifondid ei ole ootustele vastanud. Pensionifondide ootused on ju 40–50 aasta peale üles ehitatud. Keskeltläbi on inimesed seni olnud seal kümme aastat ja sedagi mitte järjepidevalt. See ei ole näitaja, kui palju on praeguseks kogunenud. Näitajaks on prognoosid ja need ütlevad, et ilma teise sambata on pensionid 30% väiksemad. Ja see on väga ränk vahe. Juba praegu on võimalik näha, et pensionifondi teise sambasse mitte makstes on võimalik säästa ainult 1,6%, aga tagasi saada 6% kuus sääste – 6%! –, ja sealjuures on võimalik tulevikus maksu vältida. Nii et üks valede ja demagoogia pundar on olnud kogu selle eelnõu menetlemine algatajate poolt.
Mul on hea meel, et president tuli välja ka nende argumentidega, mis ei ole tema oponentide arvates lõpuni põhiseaduslikud. Tegelikult need haakuvad põhiseadusega kõik ja tegelikult on selle seaduse kahjulikud mõjud ikkagi väga mitmekülgsed. Loodetavasti ka Riigikohus arvestab neid sisulisi argumente, ehkki põhiseadus tõesti ei ütle, et valitsus võib olla loll või et pensionäridele võib maksta ka ainult toimetulekutoetust, nagu siin väljendus üks eelnõu kaitsjatest koalitsioonis. Aitäh!

Aitäh, Maris, väga hea küsimuse eest! Tõesti, sellel teemal oli komisjonis pikem arutelu ja seda küsimust selgitas meile komisjonis Kristo Varend. Me küsisime seda, pidades silmas nii Riigikogu õiguskomisjoni seisukohta kui ka Riigi Teataja poolt. Meie otsus oli komisjonis mitte ühte, teist või kolmandat pidi, vaid me pöördusime Riigikogu juhatuse poole, et kui nad on nõus selle ühe sõna muutmisega, siis see muudetakse, kui nad nõus ei ole, siis seda ei muudeta. Komisjon ise seda muutma ei hakanud. Aga kui silmas pidada praktikat, siis enamikul juhtudel kõik, kelle käest me küsisime – ja need ei olnud ei n-ö presidendipoolsed ega valitsusepoolsed advokaadid või nõuandjad, vaid inimesed siitsamast majast –, ütlesid, et see on tehniline parandus, mitte midagi muud. See ei ole minu arvamus, seda on küsitud mitme osapoole käest. Ja ka seaduse väljakuulutamisel võidakse muuta seda ühte sõna. Kahjuks see nii on. Kui sa mu käest küsid, siis vastan, et võib-olla see ei ole kõige parem olukord, aga seda on aastaid nii tehtud. 

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Mu küsimus on lühidalt selline: mis asi see on, mille te praegu ette lugesite? Rahanduskomisjonis on mäekõrgune opositsiooni argumentatsiooni ülekaal ja see on olnud kõikidel aruteludel selle teema puhul väga ilmne. Koalitsioonisaadikud vaikivad. Sellele vaatamata te esitasite komisjoni otsuse pähe teksti, mis oli ainult koalitsiooni seisukoht, kes küll ise seda komisjonis ei väljendanud. Nüüd siis meie nõudmise peale te lisasite justkui sellele arvamusele protokolli, mis kajastab debatti adekvaatselt. Aga öelge, mis asi see oli, mille te praegu ette lugesite! See oli jälle täiesti ühekülgne seisukohavõtt minu arusaamise järgi ega kajastanud üldse seda, et komisjonis oli ka teistsuguseid arvamusi. Kas te kirjutasite nüüd siis esialgse paberi pikemaks, ja ongi kõik?

Aitäh, Jürgen! Ma alustasin sellest, et ma ei hakka protokolli ette lugema, aga ma kohe loen sinu tsitaadid ette, et asjad oleks paigas. Ettekanne on koostatud mõlemast protokollist võetud vastustest. Ühelt poolt on seal Rahandusministeeriumi vastused ja teiselt poolt vastused, mida me hääletasime: kas ei või jaa. Kui sa vaatad protokolle, siis näed, et nende kahe protokolli põhjal on see kokku kirjutatud. Ei ole otseselt protokollist rida-realt maha kirjutatud, vaid on valitud Rahandusministeeriumi esindajate vastuseid. Aga jah, ma loen siis mõned lihtsad küsimused ette, et kellelgi ei jääks valet arusaamist. Sest opositsioon oli kriitiline. Maris Lauri märkis, et ei nõustu sellega, et pensionifondist lahkumine ei mõjuta fondi tootlust. Riina Sikkut märkis, et pensioni mõte on ikkagi eluaegsed maksed inimese eluaja lõpuni. Aivar Sõerd sõnas, et vaidlusaluse seaduse jõustumisel hakkab fondides vara väärtus sõltuma lahkujate käitumisest. Andres Sutt märkis, et 5–9 kuu pikkune varade realiseerimise tähtaeg ei aita mittelikviidsel turul pikaajalisi investeeringuid realiseerida. Jürgen Ligi avaldas arvamust, et olukord, kus riik lubab enam mitteadekvaatset pensioni maksta, lõpeb ühel hetkel sellega, et tuleb valitsus, kellel on vaja makse tõsta, sest massilise võõrtööjõu sissetoomises tõenäoliselt kokku ei lepita. Jne, jne. Teie kriitika on protokollis sõna-sõnalt kirja pandud. Kui soov on, siis ma olen valmis kogu selle protokolli ette lugema. Aga oma kõnes ma iga otsuse kohta laususin ka lause, et enamik toetas neid ettepanekuid. 

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Ma küsin nüüd kolmandat korda sama küsimuse, millele ma komisjonis vastust ei saanud ja mis puudutab omandiõiguse riivet nende puhul, kes jäävad teise sambasse. Komisjoni istungil kõneks olnud advokaadi koostatud materjalis just nagu viidatakse sellele, et pensionifondid saavad võimaluse rohkem laenu võtta. Aga laenu võtmisega kaasneb ka kulu ja see kulu jääb teise sambasse jääjate kanda. Seda esiteks. Sellele ma ei saanud vastust, äkki te nüüd vaevute vastama. Ja teine küsimus on see. Praegu on olukord finantsturgudel ikkagi kõvasti muutunud, turgudel on paanika ja väärtpaberite aktsiate hinnad on alla turuväärtuse. See võib kesta pikalt. Kui nüüd fondid peavad sundmüüma, et tekitada võimalus väljamakseteks, siis nad peavad müüma alla omahinna või alla turuväärtuse, alla soetusmaksumuse, ja sellega tekib kahju, mis jääb teise sambasse jääjate kanda. Kuidas te seda omandiõiguse väga ränka riivet põhjendate? 

Andres Sutt, palun!

Aitäh, Aivar, hea küsimuse eest! Me mõlemad oleme ettevõtluses olnud ja ma arvan, et me peaksime ühtmoodi paljudest asjadest aru saama. Aga vahel palju sõltub sellest, kas oled opositsioonis või koalitsioonis. Aga me andsime laenu võtmise võimaluse: Rootsis kehtib praegu pensionifondidel piir 30%, me leppisime kokku 25% juures. See pole mitte ühesuunaline laenu võtmise võimalus, vaid laenu võtmise võimalus ka headel aegadel, kui on võimalik maailmaturgudel soodsamalt laenata ja Eestis ettevõtlust toetada, et teenida teises pensionisambas olevatele inimestele rohkem plussi.
Kui täna rääkida riskidest, siis ühelt poolt on seaduses riski maandamine tehtud sellega, et inimene peab viis kuud ette teatama, et ta soovib fondist lahkuda. Ja kuni üks kuu enne tähtaja saabumist on õigus loobuda lahkumisest. Mis puutub praegusesse situatsiooni, siis soovitan sul arvuti lahti võtta ja vaadata, mida su pensioni teise samba number on viimase nädala ajaga teinud. Kui ma siit oma telefonist oma seisu vaatan, siis arvan, et kõikidel Riigikogu liikmetel on see number vähenenud. Kui on halvad ajad, siis tulebki inimestele selgitada, et halbadel aegadel ei müüda oma osakuid, vaid müüakse siis, kui on tõusutrend ja seis on plussis. See on see koht. Ei saa öelda, et kui keegi võtab fondist raha välja, siis fond läheb miinusesse. Näed, praegu ei ole pensionifondist keegi saanud raha välja võtta, aga ma arvan, et praktiliselt kõik pensionifondid on praegu miinuses, on punases. Nii et palju sõltub ka majandusest ja majanduse tsüklid on, nagu me teame, tõusude ja langustega. Tavaliselt on tsükkel 13 aasta pikkune, aga vahepeal on olnud ka teistsuguseid tsükleid. Kui vaadata praegu Eesti majandust, siis näeme, et kõikide maksude laekumine ei ole enam positiivne, vaid on liikunud suhteliselt punase lähedale. Piisas ainult ühest sektorist, turismisektorist – turiste on vähem –, ja kohe on majandus mõjutatud.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Jätkan samal teemal, millega te just lõpetasite. Kui meil jaanuaris kogumispensionide seaduse muutmise seadus koalitsiooni häältega vastu võeti, siis oli turgudel seis hea, börsid tõusid ja investeerimine tundus suhteliselt lihtne. Kõik, mis sa ostsid, liikus ülespoole. Nüüd, kõigest poolteist kuud hiljem, on hoopis teine seis: börsid on punases ja inimestel on hirm ja paanika. Ma tulen korra seaduse sisu juurde tagasi. Täna me räägime põhiseaduslikkusest, aga ka teise samba olemusest. Kas te ei karda, et kui ikkagi teine sammas on vaba, siis sellistel hetkedel, nagu meil praegu on, kus valitseb paanika, inimesed muretsevad oma tervise pärast, oma heaolu pärast ja siis veel näevad, et pensioniraha ka põleb, nad kipuvadki raha välja võtma ja panevad fondid halba seisu. Järgnevad sundmüügid, tehakse halbu otsuseid, kuna müüakse languses, mitte heal ajal. Kas olete ikka kindel, et see on hea plaan?

Aitäh! Ütlen vastu, et kui see raha oleks mul praegu pangaarvel, siis see ka põleks ju. Kui minu raha on kuskil pensionifondi pangaarvel, kus ta põleb, siis ma selles fondis tõenäoliselt seda enam ei hoiaks. Ma võtaks selle õigel ajal välja. Aga praegu mul ei ole seda võimalust ja see põleb täpselt nii, nagu ta selles majandustsükli faasis põleb. Kas see summa kasvab? Kui ma olen selle õigesse fondi pannud, siis on tootlikkus parem, kui ma ei ole osanud õigesse fondi panna, on tootlikkus väiksem.
Me oleme Jürgeniga selle teema puhul eriarvamusel. Jürgen alati raputab pead, kui ma ütlen seda, mis ma järgmise lausena ütlen. Kui ma õigesti tean, siis sa tuled nn omavalitsuste rea pealt. Kui sa ei oleks liitunud teise pensionisambaga – ma ei tea, kas sa oled, sa oled nii noor mees, et pead olema liitunud –, siis sa oleks saanud esimesse pensionisambasse teenida kõvasti rohkem, sest sa oleks saanud avaliku teenistuse staažist tulenevat protsenti ka juurde. Teises pensionisambas seda ei saa. Praegu on viimastel aastatel esimese samba tõus olnud iga aasta 8% plussi. Teises pensionisambas seda tõusu ei ole mitte kunagi, see jääb samaks numbriks.
Need arvutused, mis siin eelmine aasta tehti – ma nende inimestega tahaks kohe uuesti diskuteerida ja näidata, kuidas see arvutus käib. Need toimivad ainult 18%-l praegu teise pensionisambaga liitunutest. Ma olen nõus opositsiooniga, et seda ei saa võtta üks ühele, kuna kõik ei ole 18 aastat seal olnud, mõned on lühemat aega olnud. Sellepärast on ka see arvutus väga keeruline.
Peaks ütlema, et praeguses majandussituatsioonis oleks väga hea, kui saaks raha välja võtta. Jaanuarikuus oleks pidanud ütlema, et väga hea, et ei ole saanud välja võtta, siis raha teenis. Kõik sõltubki alati ka majandusest. Loomulikult kõik inimesed ei oska börsi ja majanduse tsükleid ette näha, meist enamik ei oska. Kui me oleks nii targad, siis me ei istuks siin laua taga, siis me oleks mingi muu ameti peal. Aga nüüd on antud üks võimalus. Selle seadusega püütakse anda võimalus, et inimene saab otsustada. Keskmine pensionifondi kogutud summa on 4000 eurot. Ma saan otsustada, kas ma võtan selle 4000 eurot korraga välja või jagan selle 15 aasta peale, saan iga kuu 22 eurot ja 22 senti ja selle pealt maksan veel 1% kindlustusfirmale.

Andres Sutt, palun!

Aitäh! Ma arvan, et need küsimused ja vastused, eriti viimased kaks neist, näitavadki väga selgelt, miks presidendil on õigus, kui ta ütleb oma otsuse punktis nr 3, et lisaks finantsturgudel ja majanduses toimuvale hakkaks tulevikus senisest oluliselt enam sõltuma teiste osakuomanike käitumisest ka minu pension. Ja mul on hea meel, et sa lugesid ette ka erinevad seisukohad, mida me ühel täiendaval arutelul olime väljendanud. Aga ma arvan, et igaühele, kes tahab saada tervikpilti, on nagu väga kasulik vaadata üle kõik rahanduskomisjoni protokollid, sh need lisad, mis sinna on juurde pandud koos erinevate osapoolte arvamustega, et saada tõsiselt hea ülevaade ja ka selgus, et pilt on selline. Siinkohal ma tegelikult ka lõpetan. Sulle küsimust täna ei esitagi.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Minu küsimus tõukub kolleeg Aivar Sõerdi küsimusest. Aivar juhtis tähelepanu presidendi otsuse punktile nr 3, mis räägib sellest, et nende kulude panemine sambasse jääjatele riivab ebaproportsionaalselt senistesse pensionifondidesse jäävate osakuomanike põhiseaduse §-st 32 tulenevat omandipõhiõigust. Veelgi enam, president ütleb, et nendel asjaoludel pensionifondist lahkumisega seotud kulude panemine pensionifondidesse jääjatele paneb neile täiendava, olulise ja ebaproportsionaalse varalise kohustuse. Mille kohta teie ütlesite, et me tegime sellised muudatused, et pensionifondid saavad laenu võtta. Te ütlesite ka, et te olete majandusinimene. Ma küsin teilt: kas laenu võtmine suurendab pensionifondide kohustusi või vähendab neid?

Hea Kaja, aitäh küsimuse eest! Kui laenu võtab pensionifond, siis ta võtab selle maailmaturgudelt. (Saalist öeldakse midagi.) Luba ma vastan, ma sain su küsimusest väga hästi aru. Kui pensionifondid hakkavad laenu võtma, siis nad võtavad seda ühel põhjusel: et seda edasi laenata. Mitte ükski ettevõtja ei laena kallimalt, kui ta seda raha välja annab kellelegi teisele. Pensionifondid annavad ettevõtjatele laenu. Ega pensionifondid ei hoia raha pangas arve peal, nad püüavad sellega raha teenida. Loomulikult nad võtavad laenu ainult siis, kui neil on kasulik seda võtta, et seda edasi laenata mõnele Eesti ettevõtjale. Kui vaatate täna pensionifondide poolt Eesti ettevõtjatele antava laenu protsenti, siis näete, et see number on vähemalt 10%, on ka 15%-lised laenud. Kuidagi on meie seaduste tegemisel juhtunud nii, et kui pensionifondist võtad laenu, siis saad selle enda põhikapitalile lisaks panna. Ja siis võtad pangast odavalt laenu ja keskmine laen tuleb väike. Nii et kui võtad laenu, siis ei ole nii, et sellega tekitad kahju, nagu Aivar arvab, vaid vastupidi:  laenu võetakse ainult sel juhul, kui see on kasulik. Mitte kunagi ei võeta laenu endale kahjulikult. Ma lugesin ka selle ette, et seaduses on koht, et perioodil 2021–2024, kui ma nüüd õigesti mäletan, on võimalik, et fondid lähevad n-ö lati alt läbi ja neil ei ole kõik tingimused täidetud. Selle kolme aasta jooksul on üleminekuperiood.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma jätkaksin osaliselt kolleeg Andres Suti küsimuse põhjal. Põhiseaduses on sätestatud ka sellised tuumpõhimõtted või aluspõhimõtted nagu inimväärikus ja sotsiaalriigi põhimõte. Need on mõeldud kehtima igasuguses olukorras, ükskõik kes on valitsuses, kas meil on majanduskriis või majanduskasvu situatsioon, milline on demograafiline areng. Need on sellised asjad, mis on universaalselt paigas. Ja tegelikult samamoodi, kui me teeme otsuseid pensionisüsteemi kohta, siis me ei peaks siin arutama ja vastu võtma seaduseid, mis sobivad konkreetsesse ajahetke. Arvestagem seda, mis börsidel toimub, võimalikku majanduskriisi. Need argumendid, et anda inimestele suurem valikuvabadus, et nad saaksid ennast pensioniajaks kindlustada, kehtivad ehk praegustes oludes. Need ja paljud teised teie argumendid kehtivad oludes, kus tööhõive on kõrge ja sotsiaalmaksu laekub hästi. Kas majanduskriisi tingimustes, kus inimestel on toimetulekuga raskusi, on endiselt kindlustatud teise samba püsimine ka pärast arutatava seaduse jõustumist?

Aitäh, Riina, hea küsimuse eest! Kui ma peaks hakkama otsast meelde tuletama mõnda asja, siis võib-olla saame ühesuguse vastuse kätte. Nagu me teame, mediaansumma, mis inimesed on kogunud pensionifondi, on 4000 eurot. Me oleme arvestanud seda, et kui inimene läheb pensionile, siis ta elab veel vähemalt 15 aastat. Kui me jagame selle summa 15 aastaga ja veel 12 kuuga ehk 12 × 15, siis jääb alles 22,22 eurot, mis iga kuu saab tema teisest pensionisambast. Võtame praeguse pensioni: alates 1. jaanuarist on keskmine pension 528 eurot, kui ma õigesti mäletan. Aastal 2004 oli see 126 eurot ehk siis neli korda on pension tõusnud. Meilt on esimesest pensionisambast ära võetud 20%, mis on pandud teise pensionisambasse, kuhu me oleme saanud ka 2% oma palgast juurde panna. Kui ma võtan sellest 500 eurost ära 20% ehk viiendiku, siis on see suurusjärk 100 eurot. Vaid 22 eurot on tegelikkuses teise pensionisambasse juurde saanud. Ja sellele 100 eurole tuleb iga aasta indekseerimise lisa juurde, aga sellele 22 eurole ei tule.
Keskmine teises pensionisambas olev summa on täna 6000 eurot, mis  tähendab kuus lisa 33 eurot. Üle 10 000 euro on ainult 18%-l inimestel. Nendel saab olla igakuine lisanduv sissetulek, kui see jagada 15 aasta peale, 55 eurot või rohkem. Selgelt on seegi raha väike, selgelt peab kuskilt mujalt lisa juurde tulema. Ja seaduses on väga selgelt kirjutatud, et kui keegi loobub teisest pensionisambast, siis samal hetkel see sotsiaalmaksu 4% läheb tema esimesse sambasse. Tema palga pealt makstavad sotsiaalmaksud lähevad sinna ja riigi kohustus on oma nõrgemaid aidata. Praegu on nii, et kui võtta aluseks 40% keskmise töötegija mehe palgast, on meie pension ikkagi ääretult väike. Me võime siin analüüsida üht- ja teistpidi, et kui teise pensionisambasse ei läheks seda 400 000 eurot, kui see läheks kõik pensionitele, mida riigieelarvest makstakse, siis oleks meie pension hoopis teine. Kõik sõltub sellest, kuhu need miljonid lähevad, kas 400 miljonit läheb siiapoole või sinnapoole.
Tookord, kui see seadus arutelul oli, oli huvitav situatsioon. Eelnõu kaitsesid kaks ministrit. Ma ei tea, kas siis oli kord selline, minu ajal ei ole kunagi sellist asja olnud. Aga Eiki Nestori käest Mai Treial küsis selle kohta, et kui eelnõu sisse anti, siis pidi see süsteem olema põhimõtteliselt nagu Soomes: mitte ei tule sinu sotsiaalmaksust see summa, vaid riik paneb selle 4% või Soomes paneb ettevõtja selle 4%. Sel juhul täna ei oleks üldse mingeid vaidlusi. Esimene sammas oleks riiklik pension ja teine sammas olekski sinu raha, mille on ettevõtja sinna pannud ja sa ka ise oled pannud. Aga meil on see sotsiaalmaksust sinna läinud. Ja tookord Eiki Nestor ütles, et me seda alles arutame, kuidas me selle pensionivahe kinni maksame. Müts maha kõigi eelmiste valitsuste ja Riigikogu koosseisude ees, et see vahe ongi kinni makstud! Ütleme, et pensionär ei ole selle pealt kuidagi peksa saanud. Ainuke vahe on see, et kui oleks kogu raha jäänud esimesse sambasse ja see 400 miljonit oleks sinna juurde pandud, siis oleks pensionid täna tunduvalt suuremad.

Kas protseduuriline küsimus, Riina Sikkut? Palun mitte jätkata seda debatti protseduurilise küsimuse sildi all. Milles on protseduuriline küsimus?

Ma absoluutselt ei saanud vastust. Minu küsimuse mõte oli selles, et kui kiire palgakasvu tingimustes võib inimestele valikuvabadust anda ja loota teise samba püsimist, siis majanduskriisi tingimustes, kus toimetulek on raske, saab selle eelnõu põhjal endiselt loota teise samba püsimist. 

Aitäh! No see, et kolleeg Sikkut ei saanud absoluutselt vastust, on asjaolusid arvestades ilmselt isegi hea, sellepärast et Kaja Kallasele antud vastus läks ikka täielikult lappama. See konstruktsioon pensionifondidest, kes laenavad raha selleks, et seda ettevõtetele edasi laenata, läks küll tõega väga suurde vastuollu. Pigem ikkagi pensionifondid laenavad selleks, et investeeringuid võimendada ja ka likviidsust suurendada. Ja oh üllatust, pensionifondid vastupidi teie väidetule hoiavad osa likviidseid vahendeid ka rahas arvel. Aga mu küsimus on hoopis selle kohta, et praegu on näha kogu maailma majanduse kohal, sealhulgas Eesti majanduse kohal, tõusmas murepilvi. Ja kui selle eelnõuga võetakse pensionifondidel vähemaks võimalusi Eesti majandusse investeerida, siis me kaotame ühe üliolulise investori ehk siis pensionifondid meie majanduses. Kas te sellele olete ka mõelnud ja kas see mitte ei ole praegu vastu tuult sülitamine?

Urmas Kruuse, palun!  

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mõlema ettekandja puhul paistab välja see, et kuigi räägitakse väga veenvalt või üritatakse rääkida, et põhiseadusega mingeid vastuolusid ei ole, siis see tegevus, eriti mis põhiseaduskomisjoni menetlusprotsessi puudutas, viitab selgelt pigem sellele, et seda põhiseadusega vastuolu tegelikult kardetakse ja üritatakse leida mingeid lahendeid, mis ei ole siiamaani ka Riigikogu hea tavaga kokku läinud. Aga Aivar Sõerdi küsimusele vastates te hiilisite küsimusest mööda. Küsimus oli väga lihtne. Kui on viidatud põhiseaduslikule riivele ja sellele, et fondi jääjatele tulevad ebaproportsionaalselt suured kulud, siis kas te oskate öelda, et kui antakse võimalus rohkem raha laenata ka selleks, et tagada likviidsust väljamaksetel neile, kes soovivad välja minna, siis see on nullkuluga. Üldjuhul on see kulu ja see kulu jääb nende inimeste peale, kes jäävad fondi. Kas te olete sellega nõus või ei ole sellega nõus?

Hea Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Vabariigi aastapäeval küsis president: "Millega sa tegeled, armas Riigikogu?" Täna on väga asjakohane küsida, millega sa tegeled, armas Riigikogu, eriti koalitsioonisaadikute käest. President ei kuulutanud välja pensionifondide muutmise seadust, viidates tervele reale põhiseaduslikkusega seotud probleemidele. Täna me peaksime arutama, kas avada see seadus uuesti, et neid põhiseaduslikkust puudutavaid probleeme eemaldada, või pole see vajalik, sest Riigikogu neid probleeme ei näe. Paraku menetlus põhiseaduskomisjonis ja ka rahanduskomisjonis on näidanud, et koalitsioon mitte ei püüdnud neid probleeme lahendada, vaid tekitas probleeme suisa juurde.
Põhiseaduskomisjonis toimunud arutelul said Riigikogu liikmed peale presidendi esindajate ärakuulamist küsida küsimusi ning peale külaliste lahkumist püüdsid opositsiooni esindajad avada arutelu. Arutelu lõpetas põhiseaduskomisjoni esimees, kes ütles, et me ei veena koalitsiooni ja hääletame lihtsalt ära. Pärast seda me hääletasimegi ja koalitsiooni häältega võttis komisjon vastu seisukoha, et seadust uuesti arutada pole vajalik. Sellest ma saan aru, see on demokraatlik protsess: häältega jäime alla.
Pärast arutelu toimumist ilmus aga välja advokaat Paul Kerese koostatud dokument pealkirjaga "Põhiseaduskomisjoni seisukoht", kus ei ole kirjas mitte ühtegi seisukohta, mis komisjoni arutelul Riigikogu liikmed tegelikult esitasid. Ning seda oli palutud esitama advokaat, kes tunnistas, et tema töö eest maksab Rahandusministeerium.
Siin on nüüd kaks põhiseaduslikkuse probleemi. Esiteks, põhiseaduse § 60 kohaselt valitakse Riigikogu liikmed vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Riigikogu liikmed töötavad komisjonides, kus kujundatakse Riigikogu seisukohti erinevate eelnõude osas. Riigikogu ei saa oma tööd delegeerida advokaadile, eriti kui teda pole valitud valimistel, samuti ei saa advokaat kirjeldada koosolekut, millel ta ei ole osalenud, ega ammugi mitte koostada põhiseaduskomisjoni seisukohta, mis ei kajasta seda, mida komisjonis tegelikult arutati.
Põhiseadust puudutav probleem nr 2, mis on täiendavalt tekkinud, tuleb sellest, et põhiseaduse § 4 kohaselt on Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevus korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Põhiseaduse § 59 ütleb, et seadusandlik võim kuulub Riigikogule. Advokaat Paul Keres kinnitas koosolekul, et tema tehtud töö pealkirjaga "Põhiseaduskomisjoni seisukoht" tellis ja selle eest tasus Rahandusministeerium ehk täidesaatev võim. Kui põhiseaduskomisjoni esimees laseb Riigikogu eest töö ära teha valitsuse tasustatud advokaadil, siis läheb see vastuollu põhiseadusega. Seda seisukohta ei saa ega tohi arvestada Riigikogu seisukohana.
Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud pensionifondide seadus läheb vastuollu terve rea põhiseaduse sätetega, nagu näiteks õiguspärane ootus, võrdsuspõhiõigus, omandipõhiõigus, ettevõtlusvabadus, inimväärikuse ja sotsiaalriigi aluspõhimõtted ning lisaks ka põhiseaduse preambulis sätestatud põlvkondadevahelise kokkuleppe põhimõte.
Lisaks on seaduses sees ka viga: perekonnaseaduse § 27 lõike 2 punkti 4 muutmine. Seda punkti ei ole olemas, ja seda viga ei saa lugeda tehniliseks veaks ja seda saab parandada ainult Riigikogu. Lisaks on uuesti arutamise menetlemisel nii põhiseaduskomisjonis kui ka rahanduskomisjonis tehtud menetluslikke vigu. Seetõttu tuleb seda seadust uuesti arutada ja vead parandada. Siin ei ole küsimus ainult selles, et Riigikogu peab tegema oma tööd korrektselt ja mitte võtma vastu seadusi, mis on vigased või mis lähevad vastuollu põhiseaduse mõtte ja sättega. Siin on küsimus ka Riigikogu maines. Riigikogu liikmed on suutelised oma tööd tegema ise ja keegi ei peaks enam küsima, millega sa tegeled, armas Riigikogu. Aitäh!

Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Nagu arvata oli, ei erinenud tänane pensionisüsteemi arutelu siin mõni aeg tagasi toimunust. Ikka needsamad väited sajandi kuriteost, vandalismist, sigadustest, lõhkumisest ja pensionisüsteemi lammutamisest. Meenus kohe tuntud ettevõtja Indrek Neivelti öeldu, et pensionireformi vastastel ei ole kahjuks ühtegi head ideed, kuidas süsteemi paremaks teha. Ning kuna ideid ei ole, siis tegeletakse kramplikult vanast kinnihoidmisega ja vastaste sildistamisega. Tänase debati põhjal võib öelda, et tal on õigus. Mõistagi on siin oma osa ka presidendil, kes otsustas pensionireformile pidurit tõmmata ja selle seaduse Riigikogusse tagasi saata. See oli tema õigus. Valitsuskoalitsiooni see põlvist nõrgaks ei võtnud, sest niisugune asjade käik oli etteaimatav. President küll rõhutas seaduse mitteväljakuulutamisel, et ta lähtus ainult põhiseadusega kooskõlas olemisest, kuid paljudele paistis, et tegelikult sai temas võitu ka poliitiline tahe.
Kuid mille üle me sellel istungil siis ikkagi vaidleme? Eesti riigi kolmel sambal põhinev pensionisüsteem on kehtinud ilma suuremate muutusteta viimased 17 aastat. Kuigi selle loomisel vaadati lootusrikkalt tulevikku, tuleb täna tunnistada, et see pole väga edukaks osutunud. Ennekõike on pannud inimesi pettuma teine pensionisammas, mis pole olnud just kõige ratsionaalsem koht oma raha paigutamiseks. Tahame me seda või mitte, aga maailm meie ümber muutub ning muutub ka pensionisüsteem. Toetan riigi poolt vastu võetud suunda, me kuulame rahva soove ning oleme valmis nende eest seisma.
Ma rõhutan, et teine sammas jääb alles, kõrvale tekivad lihtsalt alternatiivid. Riik siin ettekirjutusi ei tee ning lõpliku otsuse langetavad inimesed ise, kas jätkata teises pensionisambas raha kogumist praegusel viisil, jätta kogutud raha alles ja lisamakseid enam mitte teha või siis võtta kogutud summa välja ning kasutada seda tuleviku hüvanguks.
Nii siin saalis kui ka mujal pensionidebattides on olnud palju juttu, justkui ruttaksid inimesed kohe oma eurosid fondidest välja võtma ning mõttetutele emotsiooniostudele kulutama. Raha tekkimisel võib tekkida küll ahvatlusi, kuid eks inimesed peavad mõistma, et suurema vabadusega kaasneb ka suurem vastutus oma finantskäitumise eest. Igaüks peab endale selgeks tegema: kui raha on kasutatud ebaotstarbekalt, siis paratamatult jääb ka pensioni suurus vanaduspõlves väiksemaks. Seetõttu ongi igati positiivne, et see seadus loob ka platvormi, kus pangad ja investeerimisfondid hakkavad pakkuma laiemalt investeerimiseks mõeldud teenuseid, kuid panustades muu hulgas inimeste teadvustamisse investeerimisvaldkonnas toimuvast. See kindlasti tagab inimestele uusi võimalusi, kuidas oma tulevikku kindlustada. 
Keskerakond igal juhul toetab inimestele valikuvabaduse andmist oma raha üle otsustada. Meie soov on aga, et reformi käigus vabanev riigipoolne osa jääks esimesse sambasse ja erakorralise pensionitõusu tarbeks. On mõistlik, et nii suurt tähelepanu pälvinud seaduse osas kujundab lisaks õiguskantslerile, Riigikogule ja presidendile seisukoha ka Riigikohus. Samas peame arvestama, et rahval on teise pensionisamba osas suured ootused. Inimesed soovivad suuremat vabadust otsustada, mida oma kogutud rahaga teha. Lisaks soovitan kõigil lugeda ka ettevõtja Kristjan Järvani järeleaitamistundi teise pensionsamba küsimuses tänases Eesti Päevalehes. Aitäh teile!

Hea juhataja! Austatud kallid kolleegid! Me kuuleme pea iga päev nii tavalises meedias kui sotsiaalmeedias, et pensionifondid ei suuda täita neid ootusi ja lootusi, mis on neile pandud. Pensionifondid sõna otseses mõttes põlevad ja põletavad. Pensionikogujad kaotavad märkimisväärse osa oma rahast ja summad, mida inimesed lootsid tulevikus kasutada mõistlikult ja kasulikult omaenda hüvanguks, lihtsalt kaovad, sulavad majanduslikus turbulentsis. Tegemist on, kui veidi utreeritult väljenduda, siiski pettusega. Tegemist on pettusega, kus kaunisõnaliselt antakse lootusi, kuid need on viinud pettumusele.
Nagu ütles ka kolleeg Aivar, tõepoolest, kui palju aastaid tagasi see teise samba fondi moodustamine oli, siis olid ootused-lootused palju paremad. Tõesti loodeti, aga nagu ikka, juhtus nii nagu alati, ja mitte sugugi paremuse suunas. Ja teate, viga ei olegi mitte niivõrd selles praeguses reformikavas, millega teine sammas tahetakse vabatahtlikuks muuta. Viga on ikkagi nendes printsiipides, mille alusel see teine sammas moodustati ja millest hakati lähtuma. Need ei vastanud ootustele ja lootustele.
Loomulikult on olukorra parandamine olukorra muutmine ja see on meie raudne kohustus. See on Riigikogu diskretsioon. Kõik sõltub tegelikult meie tahtest ja usaldusest. See usalduskrediit, mis anti pensionifondidele, on tõenäoliselt sügavalt ära põlenud. Siinjuures ma ei saa mitte kuidagi nõustuda meie armastatud-austatud opositsiooniga, Reformierakonna ja sotside seisukohaga, et seda sammast ei tohi puutuda ja vabatahtlikuks muuta seetõttu, et rahvas on rumal, et rahval puudub finantskirjaoskus, et rahvas sööb ja joob selle raha ära. Need on argumendid, mis on vaidlustes korduvalt kõlanud. Ma tahan ikkagi öelda, et ainukesed, kes seda raha söövad, ja ainukesed, kes seda joovad, on tegelikult pensionifondid ise.
Ja siin on tegemist päris tõsiste poliitiliste otsustega ja poliitilise võitlusega, mitte niivõrd põhiseaduslikkuse küsimusega. Loomulikult, opositsioon kasutab oma võimalusi ja püüab üles ehitada vastuväiteid väga suures osas sellele tasandile, nagu oleks tegemist märkimisväärse vassimisega, ka Riigikogus põhiseaduse vastu eksimisega. Vaatame neid küsimusi, mis meile täna esitati täna. Valdav osa neist olid formaalsed, mitte sisulised. Ja see on muidugi arusaadav, kuid iseasi, kas õigeks mõistetav, õige.
Ma tahan rõhutada siiski seda, et meie fraktsiooni ühine seisukoht on see, et pensionireformi vaidlustamises on tegemist kolme olukorraga: a) ei taheta tunnistada ega parandada minevikus tehtud vigu, b) ei soovita usaldada omaenda rahvast ja c) president oma vetoga seadusele on võtnud, nii kurb kui see ka pole, poliitilise positsiooni, sest sisulist vastuolu põhiseadusega ei kinnita ükski presidendi väljatoodud argument. Lisaks kinnitab vaidlustus veel kord seda halba tendentsi, et põhiseaduse riivele kui Riigikogu diskretsiooni piirangu alusele tuginemine on muutunud meie päevapoliitiliseks moeküsimuseks, millega devalveeritakse nii Riigikogu tähtsust kui ka tegelikult põhiseadust ennast.
Me peame tegema kõik endast sõltuva, et toetada rahva enamuse tahet suunata oma tegevus heaolu suurendamisse. Me peame samuti tegema kõik endast oleneva, et vähendada tavaks saanud põhiseaduse päevapoliitilist devalvatsioonihõngulist kasutamist. Ja seetõttu, head kolleegid, armsad kaaslased, ma palun EKRE fraktsiooni nimel lugupeetud Riigikogu toetada seaduse muutmata kujul vastuvõtmist. Aitäh!

Indrek Saar Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Oleme pensioniteemadel nii siin selles väärikas saalis kui ka väljaspool üksjagu diskuteerinud. Seni ei ole ei presidendi, parlamendi, opositsiooni ega lugematute ekspertide argumendid koalitsiooni paraku tõsiselt mõtlema pannud. Sotsiaaldemokraadina usun inimestesse. Ma ei ole lootust kaotanud ja proovin siiski veel kord teid veenda, lugupeetud koalitsioonisaadikud, et valitud tee pole ei kasulik ega ka mitte sugugi meile, põhjamaa rahvale, omane käitumisviis.
Viimastel kuudel on räägitud palju meie tüvitekstist, Tammsaare romaanist "Tõde ja õigus". Ning ei saa minagi täna jätta Vargamäele põikamata. Kas mäletate, kuidas Andres Krõõdalt säästetud või järele pärib ja naist säästetut sööma julgustab? Kuna pärast muidu väsid ära, ei jaksa enam. Kuid Krõõt oli sihikindel naine ja jaksas ka ilma säästetut kulutumata. Näost langes küll ära, aga vastu pidas. Tammsaare kirjeldab seda mõtteviisi nii: "Talu oli võlgu ostetud, sisse makstud ainult nii-öelda käsiraha, kõik muu pidi alles tasa teenima. Ja kui ei teeninud ise, siis jäi koorem laste kanda. Aga peremees ja perenaine ei tahtnud, et nende ostetud koha teeniksid tasa lapsed. Sellepärast oligi perenaine nii väsimatu kodus kui ka välistööl. Lastel peab parem põli olema. Neil ei tarvitse enam mõisasaksa orjata, aitab sellestki, et nemad ise veel."
Ka meie oleme viimase 17 ja poole aasta jooksul suutnud üht-teist kõrvale panna. Kindlasti pole seda piisavalt, nii nagu polnud piisavalt võid kõrvale panna suutnud Krõõt. Kuid ometi võiksime Andrese kombel rõõmustada – asi seegi – ja katsuda vaevaga kogutut hoida. Meie põhjanaabrid koguvad kohustuslikku teise samba pensioni 1962. aastast ja mõistagi teenib 58 aasta investeeringutega enam kui 17 aastaga. Kuid pole põhjust heita meelt. Üldjuhul inimesed ei lähe pensionile 17 tööaasta järel ning ees ootavad tööaastad annavad meile võimaluse varusid juurde koguda. Talude väljaostmine ei käinud ju samuti ühe aasta tulude abil. Andres ja Krõõt ei soovinud jätta oma talu laenukoormat laste kanda. Nad pingutasid selle nimel, et nende lastel oleks parem põli. Nõndasamuti on oma laste parema tuleviku nimel pingutanud need inimesed, kes tänaseni igal kuul kogumispensioni raha kõrvale panevad. Ikka selleks, et meie lastele ei jääks kanda vananeva ühiskonna ülalpidamise üle jõu käivat kohustust.
Täna, selle eelnõuga ütleb valitsuskoalitsioon taas, et laste parema tuleviku nimel pingutamine on mõttetu. Ning need, kes seni on pingutanud, võivad vaevaga kõrvale pandu rahuliku südamega ära kulutada. Ma ei tea, kust on inspiratsiooni ammutanud selliste plaanide tegijad, kuid selge on see, et meie tüvitekst, eestlaseks olemise rõõme ja valusid nii tabavalt kirjeldav "Tõde ja õigus" see küll ei ole. Sotsiaaldemokraadid ei toeta Eestile mitteomast ühepäevaliblika mentaliteeti ning on vastu kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse muutmata kujul vastuvõtmisele.

Hea juhataja! Head kolleegid! Täna hääletab Riigikogu taas kord selle üle, kas anda Eesti inimestele õigus enda kogutud raha üle ise otsustada või mitte. Pensionireformi üle on elav arutelu käinud juba enam kui poolteist aastat ning taas kord tuleb ümber lükata teatud müüdid, mida reformi takistamiseks on üritatud kasutada. Teen seda siin teie ees. Presidendi hinnangul lakkab pensionisüsteem pärast teise samba vabatahtlikuks muutmist töötamast. Tema sõnul toob see kaasa ulatuslikud riskid tulevastele pensionäridele. See, et teise pensionisamba reformiga antakse inimestele suurem valikuvabadus ja võimalus täiendavateks investeeringuteks, toob osale teise pensionisambaga liitunutele kasu. Kindlasti on ka neid, kes saavad enda otsuste tagajärjel sellest ka kahju. See ei ole aga õiguslik argument, vaid sotsiaal-majanduslik lähtepunkt. Nii täna kui ka pärast pensionireformi tagab tööealine elanikkond riikliku pensioni näol inimestele minimaalselt vajaliku toimetuleku.
Kas kunagi tehtut võib muuta? Nii president kui opositsioonierakonnad on üritanud rõhutada asjaolu, et teise pensionisambaga liitunud inimesed ei saanud eeldada, et süsteemis tehakse muudatusi. Sellesse argumentatsiooni lisatakse juba tuntud 2 + 4 protsendi vaidlus. Väite kohaselt on ebaõiglane, et teise sambaga liitunud inimesed saavad kasutada nii enda palgast 2% kui ka 4% esimese samba arvel lisatud sotsiaalmaksust. Sellise argumentatsiooniga eriti kaugele ei jõua, sest selline argumentatsioon välistab ulatuslikumad muudatused pensionisüsteemis täielikult. Teise sambaga liitunute ja mitteliitunute erineva kohtlemise pärast reformi tingib tänane pensionisüsteem, mitte plaanitavad muudatused. Teise samba loomise hetkest muudeti teise pensionisamba osakud inimeste varaks. Seda näitab ka tänane olukord, kus teise pensionisamba fondidesse kogutud raha on päritav. Kuid kindlustusseltsid võitlesid süsteemi loomise hetkel selle põhimõtte vastu. Siim Kallas selgitas seda 2001. aastal nii, et pärast põhjalikku kaalumist jäeti arvestamata kindlustusseltside ettepanek mitte lubada kohustusliku pensionifondi osakute pärimist. Nimelt on pensionisüsteemi teise samba puhul tegemist inimese enda kogutud varaga, nn edasilükatud tuluga, mille suhtes peaks loogiliselt kehtima ka tema pärimisõigus. Seda enam, et esimene sammas, kuhu ikka läheb enamik rahast, jääb solidaarseks ja mittepäritavaks.
Teise pensionisambasse kogutud raha kuulub inimesele – nii 2%, mis on kantud teise sambasse tema enda palga arvel, kui ka 4%, mis tuleneb inimese õigusest riiklikule pensionile. Seda kinnitati süsteemi loomisel ka Riigikogu kõnepuldist: te panete sinna 2% ja teie omandiks muutub 6%. See on põhimõtteline suur vahe kogu selles asjas. Teises sambas olevad pensionifondiosakud on juba inimeste omandis ning debatt sotsiaalmaksu kasutamise õiguse üle ei ole asjakohane.
Kes kannab riski? Presidendi viimane sisuline etteheide reformile on, et inimestele suurema valikuvabaduse andmine võib enim mõjutada nende inimeste pensionifondide osakute väärtust, kes otsustavad teises pensionisambas jätkata. Sellise hinnangu annab ta vaatamata asjaolule, et nii Finantsinspektsiooni läbiviidud fondide likviidsuse testid kui ka pensionifondide haldurid on öeldud, et fondide likviidsus on kas hea või väga hea. Lisaks on Riigikogus juba fondihaldurite ettepanekuga arvestatud. Näiteks on tõstetud pensionifondide maksimaalset lubatud laenumahtu 10%-lt 25%-le fondi vara väärtusest. Kui pensionifondid saavad laenu mõistlikel tingimustel, võib laenuvõtmine olla osakuomanikele nii lühemas kui pikemas plaanis kasulikum kui fondis oleva vara kiirmüük. Samuti on teisest sambast väljumise etteteatamise aega pikendatud viie kuuni. Need on abistavad meetmed juhul, kui fondidest lahkub korraga prognoositust rohkem inimesi.
Pensionireformi põhitõed ei ole muutunud. Koalitsiooni soov on, et Eesti inimesed saaksid võimaluse ise oma raha ja tuleviku üle otsustada. Pensionifondid saavad ka edaspidi investeerida Eesti majandusse ning teenida sel moel pensionifondiga liitujatele iga-aastast tulu. Igale inimesele jääb alles võimalus jätkata teises sambas. Ja kes veel ei ole sellega liitunud, saavad selle võimaluse. Lisaks tekib võimalus leida alternatiivseid lahendusi pensionipõlveks raha säästmiseks. Meie läänelik inimeste vabadusi ja põhiõigusi austav ja tagav põhiseadus ei keela inimesele õigust võtta vastutust enda elu ja raha eest. Riigikogu peab pensionireformi arutades seda põhimõtet meeles pidama. Aitäh!

Lugupeetud kolleegid! Põhiseaduse vastuvõtmisega rahvahääletusel on Eesti rahvas seadnud endale eesmärgi ning võtnud kohustuse soodustada vabatahtlikku hoolekannet – põhiseaduse § 28 lõige 3. Just vabatahtliku hoolekande jaoks raha säästmiseks, säästmise motiveerimiseks ning säästude kasvatamiseks on välja töötatud pensionisüsteemi teine ja kolmas sammas. Aastatuhande vahetusel, kui pensionisüsteem välja töötati, oli teada, et 1990-ndatel sündis vähe lapsi ja et juba nähtavas tulevikus ei suuda väikesearvulised põlvkonnad üleval pidada suuri pensioniikka jõudnud põlvkondi. Just tuleviku vabatahtliku hoolekande tagamiseks otsustas Riigikogu tulumaksuseadusega lubada 2% brutotulust maksuvabalt suunata teise pensionisambasse. Just tuleviku vabatahtliku hoolekande tagamiseks otsustas Riigikogu, et 4% arvestatavast sotsiaalmaksust kantakse liitunutele teise pensionisambasse – üsnes ja ainult tuleviku hoolekande tagamiseks, mitte korteri remontimiseks ega uue auto ostmiseks, mitte kõrgeprotsendiliste tarbimislaenude tagasimaksmiseks, mitte puhkusekorterite ostmiseks soojal maal. 
Neile, kes liitusid teise pensionisambaga, ei antud ühtki lubadust, et teise pensionisambasse kogunenud raha saab kasutada muuks kui hoolekande tagamiseks vanaduspõlves. Neile, kes ei liitunud teise pensionisambaga, ei antud teada, et need, kes teise sambaga liituvad, saavad kõige paremas tööeas sularahas välja võtta enda poolt makstud 4% arvestatud sotsiaalmaksust ehk teisisõnu viiendiku enda poolt tasutud sotsiaalmaksust. Ja selle raha, riigi maksusoodustusega kogutud raha saab välja võtta ilma meditsiinilise või ealise põhjuseta parimas tööeas. See on sügavalt ebaõiglane inimeste suhtes, kes ei liitunud teise pensionisambaga. See ongi ebavõrdne kohtlemine kõige otsesemas tähenduses. 
Teise sambaga algusest peale liitunutel ja vahepealse 17 aasta jooksul keskmist palka saanud inimestel on kogutud ca 16 000 eurot. Ka mina olen teise sambaga liitunud, juba algusest saadik. Seaduse jõustumisel võiksin 4% sotsiaalmaksu tagasi saamisel osta uue auto. Ma ei tee seda. Peale selle, et see oleks rumal, vastutustundetu ja lühinägelik, on see ka sügavalt ebaeetiline ja ülekohtune nende suhtes, kes teise pensionisambaga ei liitunud. Ja meie Riigikogu liikmetena ei saa öelda mitteliitunutele, et mis teha, elu ongi ebaõiglane, võrdsust polegi olemas ja kõik loteriipiletid ei võida. Tõsi, võrdsust ei olegi olemas, üks on lühike, teine pikk, aga võrdne kohtlemine on Eesti põhiseaduse läbiv mõte. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 ütleb selgelt: "Kõik on seaduse ees võrdsed." Põhiseaduse vaimus kutsun üles: lugupeetud kolleegid, jätame täna selle seaduse muutmata kujul vastu võtmata, täiendame kogumispensionide seadust nii, et see teeniks oma eesmärki koguda vahendeid hoolekande tagamiseks vanaduspõlves. Neid vahendeid läheb vaja meil endil ja ka meie lastel, et meie eest oleks tulevikus hästi hoolt kantud. Aitäh!

Hea juhataja! Hea Riigikogu! Täna lõuna paiku rääkisime siin inimeste tervisest, selle olulisusest, ja inimeste toimetulekust. See oli lühiajalises vaates mure selle pärast, kuidas koroonaviirus mõjutab maailma majandust, mõjutab meie riigi majandust, mõjutab meie inimeste tervist, heaolu ja käekäiku. Praegu me räägime jälle inimeste heaolust ja käekäigust, aga väga pikas vaates. Ja küsimus ei ole mitte müütilises vabaduses, küsimus on konkreetses pensioni suuruses, sellessamas põhiseadusega riigile pandud kohustuses kindlustada oma kodanikele ja kõigile elanikele normaalne vanaduspõlv. Kõik tõsised analüüsid, mis on tehtud, näitavad seda, et see seadus teeb kõikide pensionäride pensioni väiksemaks.
Siin on kõlanud väited, et sellel seadusel on rahva enamiku mandaat. See ei vasta tõele. Siin saalis on 101 inimest, aga ainult üks erakond, kes sai valijatelt selge mandaadi teine sammas sellisel kujul ära kaotada: see erakond on Erakond Isamaa. Ja nendel on selles mõttes, ma arvan, südametunnistus puhas. EKRE oli minu arusaamist mööda kuskil vahepeal: ei seda ega teist. Aga, head keskerakondlased, teie lubasite oma valijatele, et seisate selle pensionisüsteemi kaitsmise eest, nii nagu ka meie lubasime ja lubasid sotsiaaldemokraadid. Ja meie seisame. Ning teil on ka võimalus täna seda teha, head kolleegid Keskerakonnast.
President tõi väga selgelt välja, millised on tema hinnangul vastuolud põhiseadusega. Need argumendid kõlavad ka väga paljudes teistes õiguslikes arvamustes, mis selle seaduse kohta on antud. Seetõttu on kurb, et me tegelikult täna siin seaduse kaitsjatelt midagi uut ei kuulnud. Põhiseaduskomisjoni esindaja – mitte see, kes siin komisjoni tööst ülevaadet andis, vaid teine põhiseaduskomisjoni liige – ei öelnud tegelikult sõnagi sisuliste vastuolude kohta, vaid rääkis sellest, et president on võtnud poliitilisi seisukohti. Kõlasid vaid etteheited, mitte sisulised argumendid, ja sellest on kahju. Samamoodi on kurb ja piinlik, et me ikkagi arutame seda seadust ilma korrektselt vormistatud põhiseaduskomisjoni protokollita. Mitte miski ei takistanud seda protokolli korralikult kirjutamast, pretensioone läbi arutamast ja siis seda seadust menetlemast ja hääletamast. Aga eks me ise kujundame oma mainet.
Põhiseadus paneb riigile väga selge kohustuse tagada inimestele toimetulek pensionieas ja ta jätab selle seadusandja otsustada, kuidas seadusandja seda teeb. Aga pensionisüsteem on tervik. See tuli täna siin ka ilusti välja. Kui tervikust üks tükk ära võtta, tuleb sinna midagi asemele panna, aga sellest, mis see midagi on, täna mitte keegi ei rääkinud. Nagu siin viidatud Rahandusministeeriumi tasustatud advokaat on öelnud, me peaksime lihtsalt nõustuma, et elatusmiinimumist, mis pensionieas riigi poolt tuleb, peabki piisama. Aga ütleme selle ka ausalt välja, et kui täna olekski nii, siis see riigi tagatav pension oleks 215 eurot. Räägime asjadest nii, nagu need on.
Palun lisaaega!

Lisaaega saab. Kolm minutit, palun!

Ma olen siin täna kuulnud väga halba investeerimisnõu ja täheldanud ka finantskirjaoskamatust. Jutt oli sellest, et pensionifond võtab laenu ja see kuidagi ei mõjuta teise sambasse jäävatele osakuomanikele tagatud tootlust. See on lausa vale. See oleks õige ainult ühel juhul: kui seda laenu võetaks selleks, et kasutada seda finantsvõimendusena ehk osta selle laenu eest täiendavaid varasid. Aga selle seadusmuudatuse juures me ju ei räägi sellest. Me räägime sellest, et fondivarad ei ole piisavalt likviidsed ja et fond võtab sambast lahkujate nõuete täitmiseks laenu. See on sama olukord, kui teil on raha otsas, te lähete ja võtate krediitkaardi, see on vaba tagasimaksega ja te ei maksa tagasi. Kogu see finantskulu jääb nende kanda, kes jäävad fondi. Ja see on, nii nagu president õigesti viitab, põhiseadusega vastuolus.
Head ametikaaslased! Seda seadust ei saa muutmata kujul vastu võtta. Palun hääletage oma südametunnistuse ja valijailt saadud mandaadi järgi! Aitäh!

Taavi Rõivas, palun! Kolm minutit lisa, kokku kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Selle eelnõu teekonnal mõttest seaduseks on eelnõu algatanud valitsus teinud valesti peaaegu kõik, mis valesti teha saab. Seadus, mis lõpetab kohustusliku kogumise pensionipõlveks, seab iga pensionikogumise kiireloomuliste kulude katmise vastu vahetava üksikisiku tulevikus silmitsi väiksema pensioniga. Ühiskonna kui terviku aga paneb see ägama suurema vaesuskoorma all. See eelnõu vähendab pensionifondide võimet Eesti majandusse investeerida ning majanduskasvu panustada. Pensionivandalism, ütlevad eksperdid. Meil on mandaat, ütleb valitsus. Nagu hääled siin saalis tagaks tõe monopoli või nagu ainsana seda muudatust valimiste eel lubanud erakond oleks saanud parlamendi suurima, mitte ühe väikseima mandaadi. Selle meie kõigi elu mõjutava seaduse vastuvõtmisel ei kuulatud ekspertide nõuandeid ega sisulisi argumente. Mängiti lootusele, et "raha kohe kätte" on piisavalt populaarne loosung. Küllap ongi, sest olgem ausad, kellel siis ei oleks ühel või teisel eluhetkel mõttes mõnda meelepärast kulutust, milleks vabu vahendeid napib. Juttu sellest, et nüüd tormavad kõik seni pensionisambasse kogunud Nasdaqile aktsiatega kauplema ja professionaalidest suuremat tulusust teenima, ei usu ilmselt eelnõu koostajad isegi.
Vähe sellest, et ignoreeritud on majandusekspertide seisukohti. Eelnõu on koostatud ka õiguslikult lohakalt ning menetlusreegleid ja -tavasid eirates. Kas tõesti ei ole vastuolu põhiseadusega, lohakusveana seadusega muudetav olematu säte ja sisulise diskussiooni asendamine valitsuse usaldushääletusega veel piisavad? Paistab et mitte, sest veel eile surusid põhiseaduskomisjoni liikmed 5 : 4 häältega oma seisukohaks komisjonis alguses eksperdina tutvustatud ning hiljem valitsuse esindajaks tunnistatud vandeadvokaadi kirjutise, millel ei olnud komisjoni liikmete endi väljaöelduga vähimatki pistmist. Kui juba eelnõu on põhiseadusega vastuolus, mis siis enam menetlusest ja samuti põhiseaduses sätestatud võimude lahususest!
Kuhu me oleme langenud, head kolleegid, kui meie endi seisukohtade asemel peab valitsus palkama meile advokaadi, et ta demokraatlikult valitud Riigikogu liikmetele nende päris seisukohad ette kirjutaks? Kummitemplist, head kolleegid, on saanud copy-paste, aga taas kord on parlament taandatud seadusloome statistiks. Vägisi näib, et kõik Mart Laari valitsuse olulisemad saavutused püüavad Jüri Ratase valitsused, nui neljaks, tagasi pöörata. Ühetaolisest tulumaksust sai tuhandeastmeline maksuküür ning nüüd soovitakse tulevikku vaatavast pensionisüsteemist teha populismi raketikütus. Kurb! Eesti väärib enamat. Head ametikaaslased, teist igaühe hääl otsustab! Veel ei ole liiga hilja. Aitäh!

Aitäh! Hanno Pevkur.

Hea istungi juhataja! Head kolleegid siin saalis ja kõik, kes te kodudes seda debatti jälgite! Ma ei olekski pulti tulnud, kui ma ei oleks siin kuulnud, mida rääkis põhiseaduskomisjoni esimees. Hea Paul, aitäh nende sõnade eest, mis sa ütlesid ka põhiseaduskomisjonis, aga ma siiski kutsun sind üles mitte olema nii julge, rääkimaks rahva mandaadist. Sa ütlesid ka siin, et rahva tahe on see reform läbi viia. Ei ole! Ma vaatasin huvi pärast valimistulemused veel korra üle. Tõesti, nagu ka kolleeg Andres Sutt siin viitas: Isamaa oli ainuke, kes sellele mandaati küsis. Nende häälte arv oli 64 000. Ei Keskerakond, Reformierakond ega sotsiaaldemokraadid seda ei lubanud. Isegi kui Isamaa ja EKRE hääled kokku liita, on teie häälte arv väiksem kui Reformierakonnal. Nii et selles mõttes rahva tahtest ja rahva mandaadist siin saalis kindlasti on mõistlik rääkida, aga mitte nii imperatiivselt, et keegi on saanud absoluutse mandaadi rahva tahte väljaütlemiseks.
Ja teine põhjus, miks ma siia pulti tulin, on soov natukene kaitsta Vabariigi Presidenti. Sõltumata sellest, kes on riigi president isiku või inimesena, on Vabariigi President institutsioonina kohustatud andma hinnangu siin saalis vastu võetavatele seadustele. Vabariigi President on siia saali varem ka seaduseid tagasi saatnud, sõltumata sellest, kas president on olnud Lennart Meri, Arnold Rüütel, Toomas Hendrik Ilves või Kersti Kaljulaid. Nad on siia saali seaduseid tagasi saatnud. Ka selle seaduse puhul polnud tagasisaatmise motiiv mitte poliitiline, vaid sisuline, põhjendatud. See otsus on meile kõigile lugeda antud. Peamine argument on loomulikult ebavõrdne kohtlemine, aga ka puhtformaalne koalitsiooni eksimus, mis jõuga läbi rammiti ja millele Vabariigi President samuti tähelepanu juhtis. Ja see tõepoolest ei ole, nagu siin mõned kolleegid on väitud, lihtsalt tehniline viga, mille saab niisama ära parandada. Ei, see on sisuline viga ja sisulise vea saab parandada ainult Riigikogu suur saal. Juba ainuüksi selle sisulise vea pärast on siin saalis täna ainukene võimalus otsustada mitte seda seadust muutmata kujul vastu võtta. Vead tuleb ära parandada.
Aga ei, teerull on otsustanud, et igal juhul minnakse Riigikohtusse. No olgu, eks siis Riigikohus peab tegema oma tööd ja küll ta teeb. Aga püüdke, kallid koalitsioonisaadikud, aru saada sellest, et kui mingi otsus on ette valmistatud, siis see otsus peab olema korrektselt ette valmistatud nii formaalselt kui ka sisuliselt. Tõesti, mis puutub ka põhiseaduskomisjonis toimunud aruteludesse – ei ole korrektne, et väljastpoolt seda saali tuleb keegi, kes ütleb, et Riigikogu liikmed, see on teie arvamus. Kui koalitsioonisaadikud on sellega päri, et neile öeldakse ette, mida nad arvama peavad, siis see on nende valik. Aga kui meil puudub võimalus siin saalis ise öelda midagi või oma arvamust protokolli saada, siis see ei ole demokraatia.
Tegelikult ma väga loodan, et meil õnnestub seda debatti siin veel pidada, et me täna hääletame selle poolt, et me arutame seda uuesti. Kui see siin ei õnnestu, siis peab seda tegema Riigikohus, ja eks siis tuleb eri komisjonidel anda oma põhjendatud ja põhistatud arvamus. Paraku ma olen veendunud, et ka siis tuleb mängu sarnane nagu Paul Kerese kirjutatud arvamus, mille poolt tuimalt hääletatakse 5 : 4 häältega, et see ongi Riigikogu ametlik arvamus. Aga ärge muretsege, me kirjutame sinna eriarvamuse juurde ja see eriarvamus saab olema korralikult põhistatud. Aitäh!

Riina Sikkut, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt ma ütlen, et mul on nii kahju, et siin saalis ei õnnestu debatti pidada, et kõlavad vaid üksikud küsimused ja vastused. Ja tänane pärastlõuna siin on olnud ikkagi uskumatu. Ükskõik, kas me räägime sellest, mis toimus põhiseaduskomisjonis, või räägime põhiseaduskomisjoni ja rahanduskomisjoni ettekandjate sõnavõttudest. See põhiseaduskomisjoni esimehe sõnavõtt! Ma ei tea, kas ma olen siin saalis sellist asja enne kuulnud. Mul oli samasugune tunne kui siis, kui mul lapsed räägivad tagurpidikeelt. Miski, mida väidetakse, ei ole tõsi, tõde on vastupidine sellele, mida öeldakse. Aga see selleks.
Minnes nüüd presidendi arvamuse juurde täna arutluse all oleva seaduse kohta, tahan rõhutada seda, et me ei tee seadusi ju konkreetseks ajahetkeks. Me ei saa arvestada sellega, et tööhõive püsib kõrge, et sotsiaalmaks laekub hästi, majandus kasvab, sissetulekud kasvavad. Põhiseadus kehtib meil alati, peab ajaproovile vastu pidama – need põhimõtted on universaalsed ja neid tuleb täita olenemata sellest, milline on meil valitsus, majanduskasv või milliseks kujuneb telekava või ilm. Aga see seadus, mida me täna arutame! Tõesti võib ette kujutada olukorda, kus need riskid, millest me oleme pikalt rääkinud, ei realiseeru. Praegu me ei ole sellises olukorras. Me ei ela ideaalses maailmas ja me ei saa võtta vastu seadust, mis ainult teatud tingimustel annab võib-olla eeldatava tulemuse.
Minu meelest see, mida nii rahanduskomisjoni kui põhiseaduskomisjoni arvamuses nimetatakse presidendi poolt poliitilise seisukoha võtmiseks, tegelikult see ei ole seda. Ühel juhul lihtsalt on arvamuse andjad lugenud ainult põhiseadust, teisel juhul ka põhiseaduse kommenteeritud väljaannet. Tõesti, elatusmiinimumi peaks riik inimestele tagama niikuinii, aga põhiseaduse § 10 järgi on põhiseaduse aluspõhimõteteks inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtted, mis Riigikohtu hinnangul moodustavad Eesti Vabariigi põhikorra tuuma. Need on õiguskorra kõige olulisemad normid. Nendest põhimõtetest on tuletatavad sotsiaalsed põhiõigused, sh §-s 28 nimetatud riigi abi vanaduse korral. Ja inimväärseks saab elu pidada muu hulgas siis, kui inimese esmavajadused on rahuldatud ning ta saab ilma häbita ja diskrimineerimiseta osaleda aktiivselt igapäevaelus ning saab kasutada oma teisi põhiõigusi ja -vabadusi.
Põhiseaduse § 28 lõike 2 kohta on öeldud, et näiteks vanaduse puhul peab toimetuleku kindlustamise enda peale võtma esmajärjekorras avalik võim, aga põhiseaduse mõte seisneb sel juhul elatusmiinimumist oluliselt parema äraelamisvõimaluse tagamises. Me ei räägi siin, et meie pensionisüsteemi eesmärk põhiseaduse järgi saab olla või peab olema elatusmiinimumi tagamine. Me räägime inimväärikusest, me räägime millestki palju rohkemast. Näiteks sel aastal on elatusmiinimum 221 eurot ja 36 senti. Ilusti on jagatud ka, millele see raha võiks keskmiselt kuluda, kui suured on toidukulud ja kui suured mittetoidukulud. Aga ma ei oska öelda, mis saab, kui eakal inimesel naabriproua sureb ja ta soovib lehte kaastundeavalduse panna. Ma loodan, et ta ei taha panna seda Postimehesse, kus kõige väiksem kuulutus maksab 65 eurot. Tuleks eluasemekulude maksmisest loobuda, et seda kulu teha. No kohalikus lehes, Virumaa Teatajas näiteks, saab 12 euroga hakkama, mis tähendab, et ühe kuu jooksul tuleb loobuda näiteks transpordi-, side- ja vabaajakulutustest. Kas elatusmiinimum tagab inimväärikust võimaldava elu? Ma arvan, et tegelikult meie kõigi ühine hinnang on, et ei taga.
Palun kolm minutit lisaaega!

Lisaaega kolm minutit saab.

Täna on palju räägitud, kas tegemist on eraomandiga või riigi varaga teise samba puhul. See ei ole diskussiooni teema. Siim Kallast on korduvalt tsiteeritud. On selge, et tegemist on eraomandiga, sihtotstarbeliselt kogutud eraomandiga. See meie teine sammas on sotsiaalmaksu kaudu rahastatud ja kui seda sihtotstarvet tagantjärele muudetakse, eriti pärast 17 aastat muudetakse, siis see on tõesti midagi sellist, mille puhul me ei saa öelda, et automaatselt on tegemist võrdse kohtlemisega või kedagi ei panda ebasoodsasse olukorda või põhiseaduse riivet ei ole.
Kolmandaks sellest, millele president mitmes punktis viitab. Näiteks punktides 1 ja 3  on öeldud, et tegemist on ebaproportsionaalsete meetmetega. Tegelikult kõiki neid asju, mida soovitakse seadusega teha – valikuvabaduse andmine, investeerimisvõimaluste loomine –, saab ka teisiti teha. Aga mitte niimoodi, korraga, ja et jäetakse kümne aasta pikkused augud taasliitumisel, võimaldatakse korraga raha välja võtta ja tahetakse kiires tempos edasi liikuda. Valiku võimaldamiseks võetakse riske, mis ohustavad nii jääjate vara, makromajandust ja meie finantsturgu, rääkimata sellest, et tekivad ise investeerimise riskid ja pettuse riskid. Mis kõige olulisem: ohtu seatakse tulevased pensionid ja inimeste toimetulek.
See, millele president oma arvamuses viitab ja mida on peetud poliitilise arvamuse avaldamiseks – kuidas jääb põlvkondadevahelise solidaarsusega, põlvkondade erineva koormusega –, ei ole marginaalne küsimus. See on väga oluline küsimus. Mis puutub seaduses toodud muudatustesse, siis palju lihtsam oleks seda otsust teha, kui kõrval oleks adekvaatne pilt, kuidas riik siis tulevikus pensioniga seotud kohustusi täidab. Mul on tunne, et kõigini pole jõudnud arusaam, et neid inimesi, kes tulevast esimest sammast maksavad, sotsiaalteenuseid rahastavad, tervishoidu ja haridust rahastavad ja kõigile elatusmiinimumi tagavad, on märksa vähem kui praegu. Praegu töötavate inimeste laste ja lastelaste põlvkonnad on palju väiksemad. Sellest ei saa üle ega ümber, et meie peame otsustama, kas me paneme neile suurema koormuse või mitte.
Kõiki neid eesmärke, mida soovitakse saavutada, on võimalik saavutada teisel viisil. Neid on võimalik saavutada niimoodi, et riske ei võta, niimoodi, et me ei riiva põhiseadust, niimoodi, et me ei pane kedagi ebavõrdsesse positsiooni. On olemas populaarsed otsused, aga on ka olemas otsused, mida on lihtsalt õige langetada. Jah, võib-olla tõesti tundub populaarne taas selle seaduse poolt hääletada, aga see kahtlemata ei ole õige. Me saame sama eesmärgi saavutada teistsuguste vahenditega ja ilma riske võtmata. Minu meelest ei ole võimalik selle eelnõu poolt hääletada ja palun, kolleegid, teilt samamoodi, ärge seda eelnõu toetage! Aitäh!

Valdo Randpere, palun!

Palun kolm minutit igaks juhuks lisaaega!

Kaheksa minutit kokku.

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ma pidasin eelmisel korral, kui me seda eelnõu siin arutasime, pika ja sütitava kõne – täiesti tulemusteta. Natuke sain kiita, natuke sain laita omade käest. Aga ega ma tegelikult ei taha taganeda sellest, mis ma eelmine kord ütlesin. Ma ei hakka seda ka kordama. Lugege eelmise korra stenogrammi, kui kellelgi tekkis praegu uudishimu.
Põhimõtteliselt ma tahan rääkida sellest, et see, mida me praegu siin teeme, see ei ole pensionireform, see ei ole teise samba reform. See on teise samba hävitamine, likvideerimine, lammutamine, mitte reform. Praegune pensionisüsteem vajab reformimist, seda ma ütlesin ka eelmine kord, aga ta ei vaja lammutamist. Ja lammutamine algab sellest peale, et me muudame teise samba vabatahtlikuks. Ma ei hakka siin lehvitama mingite sotsiaalteadlaste uuringutega, mis väidavad, et inimesed mõtlevad ühte- või teistpidi. Ma ütlen väga lihtsalt: leidke üks noor inimene, kes teile ausalt ütleb, et tema kõige suurem unistus on saada kunagi kõrget pensionit. Sellist noort inimest ei leia. Järelikult noor inimene ei hakka pensioniks koguma, kui see ei ole kohustuslik. Nii lihtne see on. Samamoodi te ei leia ka ühtegi noort inimest, kes ütleks, et tema kõige suurem unistus on hoolitseda oma vaeste vanemate eest, kui need on vaesusesse langenud ja enam ei ole töövõimelised. Ka selle peale noored ei mõtle. Aga me peaksime nad tegelikult targemalt käituma panema.
Praeguse pensionisüsteemi kõige suurem viga on tegelikult see, et me kogume sinna liiga vähe raha. Me kogume 6% palgasummast kokku isiku oma panusena ja riigi panusena ehk esimese fondi sotsiaalmaksust. Kokku 6%. Samas me loodame, et saame kunagi umbes sama suure pensioni, nagu saavad meie Põhjamaade pensionäridest kolleegid. Aga Põhjamaades kogutakse pensionifondidesse kolm korda rohkem raha. Rootsis panustatakse iga kuu pensionisse 18,5% riigi ja kodanike koostöö korras. Loomulikult nad saavad suuremat pensioni. Kui me praegu oma pensionisüsteemi üldse ära lammutame ja likvideerime teise pensionisamba, siis me kindlasti ei lähene Põhjamaade saatusekaaslastele, vaid kaugeneme neist veel enam.
Mind on iseenesest natukene hämmastanud ja ma olen näinud siin mingit seost, et meil on tekkinud teatud numbrimaagia. Ühes jutusaates enne selle eelnõu eelmist arutelu Helir-Valdor Seeder ütles – Helir, ma nimetasin su nime praegu, sa võid pärast midagi vastu öelda –, et ühiskonnas on alati olemas 7% inimesi, kes ei suuda oma finantstegevuse eest vastutust võtta, aga me ei saa nende 7% pärast kogu ühiskonnal lasta vireleda selle õnnetu teise pensionisamba pärast. Umbes niisugune oli selgitus. Võib-olla tõesti on nii.
Mina mõtlen teistpidi: Isamaa toetus on umbes 7% ja ometigi me kiidame heaks nende soovitud eelnõu ja teeme selle seaduseks, muutes sellega kogu Eesti elanikkonna tulevikku. Kuidas see numbrimäng omavahel kokku läheb? Kolmas näide numbrimaagiast, jälle number 7: Keskerakond lubas erakorralist pensionitõusu 100 eurot, sai sellest ellu viia ainult 7 eurot. Kas nendel numbritel on omavahel mingi seos? Paraku küll, seepärast, et see 7% rahva toetusega erakond, kes nüüd üldise pensionisüsteemi lammutamise Eestis läbi surub, pakub ju sellega Keskerakonnale võimalust. Kuna riigi tulud suurenevad, riigi kohustused vähenevad, saab Keskerakond võimaluse tehagi see erakorraline pensionitõus, millest siiamaani on natukene või täpsemalt öeldes 93% puudu jäänud.
Opositsioonile heideti siin ette, et me ei ole mingeid ettepanekuid teinud, me ei ole mingeid parandusi tahtnud teha pensionisüsteemi, me oleme ainult ratsutanud vana süsteemi seljas ja nüüd hädaldame, kui see ära lammutatakse. Umbes nii. No kuidas ei ole? Isegi eelnõu eelmise käsitlemise ajal tegime sadakond väga sisulist muudatusettepanekut. Kui selgus, et ühtegi neist ei arvestata, tegi Andres Sutt 700 mõttetut ettepanekut veel, et seda protsessi vähemalt pidurdada. Te valisite siis eelnõu sidumise valitsuse usaldushääletusega ja sõitsite jälle meist üle.
Tänase arutelu eel on proovitud rääkida, aga mis on välja tulnud? Protokolle meil praktiliselt võltsitakse – võib-olla mitte seaduse mõttes, ma ei julge seda öelda ja kuriteoteadet esitama ei lähe –, aga põhimõtteliselt pannakse põhiseaduskomisjoni liikmete suhu sõnu, mida nad ei ole öelnud. Ja siis proovitakse Eesti rahvale toppida pähe mõtteid, mida nemad ei ole kunagi mõelnud. Veel on seaduse tekstis viide ühele perekonnaseaduse paragrahvile, mida pole olemas. Selle kohta öeldakse, et see on tehniline apsakas. Mul on parem idee: muutke ka perekonnaseadus ära. Kirjutage see punkt sinna sisse! Ma küll ei suutnud seda seal loogiliselt kusagile paigutada, aga te leiate selle koha. Tehke see lõik olemasolevaks, ja siis saate vähemalt öelda, et noh, olime oma ajast ees, viitasime seadusepunktile, mida olemas ei olnud.
Tänane jutt sellest protestist, mis esitati eile ja mida läbi ei vaadatud – võib-olla vaadatakse hiljem läbi –, selgub, et oligi põhjendatud. Mis me siis teeme? Ütleme, et mäng on tühistatud, ja hakkame otsast peale või? Ei tee ju nii. Vales järjekorras ajame neid asju. Mis ma lõpetuseks oskan öelda? Enamik asju on juba öeldud, mõnda asja öeldakse veel. Aga ma tahan teile lihtsalt üht asja meelde tuletada: uskuge mind, vaesena vananemine ei ole väärikas vananemine. Paraku on see täpselt see, mille nimel selles saalis enamik täna siin töötab. Aitäh!

Mihhail Lotman, palun! Repliik? Jah, palun!

Aitäh! Ma lihtsalt Valdo väga head kõnet täiendan veel sellega, et me mitte ainult ei esitanud selle eelnõu muutmiseks ettepanekuid, vaid esitasime kaks korda väga hea eelnõu, mis pensionisüsteemi paremaks teeks, aga need, head koalitsioonisaadikud, te ju arutamata hääletasite menetlusest välja.

Aitäh! Stenogrammi huvides ütlen, et see repliik Andres Sutilt tuli, kuna tema nime nimetati. Palun, Mihhail Lotman, kõnepulti!

Austatud esimees! Austatud Riigikogu! Me menetleme täna väga olulist küsimust, väga olulist eelnõu ja mul on natuke kurb, et me ei tee seda mitte kõige väärikamal moel, vaid halvustades kolleege ja Riigikogu tervenisti.
Ma ei hakka teesklema, et ma olen mingisugune asjatundja majanduses või juuras. Ma räägin sellist lihtsa inimese juttu. Sellise lihtsa inimesena ma ei saa aru vastuväidetest, et on nagu rikutud mingisugust õigustatud ootust või ei kohelda võrdselt neid, kes on liitunud, ja neid, kes ei ole liitunud teise sambaga. Sel hetkel, kui nad liitusid teise sambaga, neil olid teised kohustused ja teised õigused, ja see on minu meelest endastmõistetav.
Ma ei saa aru, kuidas me saame rääkida riigi abist teise pensionisamba puhul, kui tegelikult see on inimese enda raha, lihtsalt kahest eri allikast kokku pandud. Kus siin riik on? Riik ainult võib-olla aitab inimesel planeerida, aga see ei ole see, millest me räägime. Ma ei saa aru, kuidas teine sammas isegi kõige optimistlikuma stsenaariumi korral tagab inimese väärika äraelamise. Ma olen näinud kõiki neid graafikuid – väärikast äraelamisest on asi väga kaugel. Järelikult oma praegusel kujul süsteem ei tööta.
Asi on selles, et jutt käib väga suurest rahast. Kui me räägime ühe inimese teisest sambast, siis see on võrdlemisi väike raha, aga kui me räägime sellest, mis on nendesse fondidesse akumuleerunud, siis see on väga suur raha. Ma saan aru pensionifondide juhtidest ja kindlustusseltside juhtidest, et nemad selle reformiga potentsiaalselt kaotavad. Ja ma olen täiesti nõus sellega, et nende inimeste eest peab ka seisma. Ühiskonna normaalse arengu seisukohalt on pangad, pensionifondid ja kindlustusseltsid väga vajalikud. Kuid see ei ole kogu ühiskond. Ma saan aru ka vasakpoolsete kolleegide soovist suurendada makse. Sisuliselt see kohustuslik teine pensionisammas on maks, aga soovides makse suurendada saab riik mängida heatahtlikku onukest, kes inimese raha sääl ümber jaotab. See on ka täiesti normaalne. Normaalne aga ei ole, et need kaks asja on koos, et justkui pankurid ja kindlustusseltside juhid on need, kes kõige rohkem valutavad südant vaese pensionäri pärast. Kõik need pangad, pensionifondid, kindlustusseltsid töötavad kasumiga ja see on normaalne, aga nad töötavad kasumiga just nimelt suurel määral tulevaste pensionäride arvel.
Samamoodi pole riiklik hoolekanne väärika äraelamise tagatis. Võib-olla parim tõestus selle seaduse vajalikkusest on jutt, mis on kuuldud siin saalis.
Ma palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Tähendab, millest on jutt? Et see seadus on väga hea, aga halvad inimesed, see 7% toetusega Isamaa hakkab nüüd seda ellu viima. Halvad inimesed! Aga seadus ise on suurepärane ja süsteem on suurepärane. Ja mida me kuulsime saalis? Väärikas kolleeg Toomas Kivimägi ütles, et ta ei liitunud selle suurepärase teise sambaga, aga oleks ta teadnud, et sealt saab raha välja võtta, siis ta oleks liitunud. Järelikult see teine sammas muutub heaks ainult siis, kui me võtame selle seaduse vastu. Umbes sama juttu rääkis täna ka suurepärane kolleeg Annely Akkermann. Et jah, inimesed oleksid liitunud selle teise sambaga, kui oleksid teadnud, et niimoodi läheb.
Erinevalt mitmest siin rääkinust ma olen veendunud, et me oleme kõik ausad inimesed. Sina ei ole veendunud? (Ütleb seda naerdes kellelegi.) Me oleme ausad inimesed, kes pooldavad erinevaid ideoloogiaid, erinevaid ilmavaateid. Minu ilmavaade on konservatiivselt liberaalne. Ma usun vabadusse, ehkki täna siin mitu korda vabaduse kohta halvasti öeldi. Ja me kõik hääletame oma südametunnistuse järgi. Mina hääletan selle eelnõu poolt.
Ja nüüd viimane, võib-olla asjasse mitte puutuv märkus. Viimasel ajal on Eestis tekkinud kummaline tendents hinnata kõike, mis sünnib, "Tõe ja õiguse" järgi, ja eriti mitte teose, vaid selle filmi järgi. Kusjuures need tõlgendused on enamasti – ma räägin kui kirjandusteadlane – väga lihtsustatud, mõnikord aga täiesti väärad. Mida siis lubab see teise samba vabaks laskmine? Et Andres ja Krõõt, kolleeg Saar, võivad ennast endiselt surnuks töötada. Andres on justkui positiivne näide: tööga tappis oma esimese naise ja peksis teist naist. Suurepärane! Jah, las ta kogub edasi. Kas ta saab õnnelikuks? Vaatame. Aga samas võib-olla Pearu tahab raha välja võtta. Noh, me ei takista Andresel koguda, aga Pearul on ka omad õigused. Aitäh!

Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ma natukene ikkagi peatun sellel, kuidas Riigikogu enne hääletama asumist põhiseaduskomisjonis ettevalmistusi tegi. Ja nii nagu seadus ütleb, põhiseaduskomisjonil on juhul, kui president on saatnud seaduse tagasi Riigikogule otsustamiseks, mida teha, väga oluline roll. Ja et ülevaade anda, kui palju seda sisulist arutelu oli, ma natukene valgustan teid.
Kõigepealt, presidendi otsus nr 551, punkt 1. Vabandust! Kõigepealt Paul Keres tegi komisjonis ühe vurava ettekande meile. Kõik said kuulata, mida Keres rääkis. Aga nüüd n-ö arutelust sellesama otsuse nr 551 üle. Punkti 1 üle konkreetset arutelu ei toimunud. Võib-olla võib komisjoni esimehe Puustusmaa ühe suhteliselt üldise küsimuse liigitada selle punkti alla. Aga näiteks seda kavandit, mis sai komisjoni otsusesse eile sisse pandud, ei arutatud. See peab põhjendama, miks selline otsus tehti, ja ma saan aru, et see põhjendus saab olema ka täna, kui Riigikogu otsustab seda seadust mitte muuta ja selle presidendile tagasi lähetada. See saab olema selle seisukoha aluseks, et pensioni asemel peaks olema 221 eurot toimetulekutoetust loodud äraelamiseks ja sellega inimesed peaksid hakkama saama. Seda me tegelikult komisjonis ei arutanud. Aga sisuliselt see kavand seda ütleb.
Mida president ütles oma otsuses punktiga 2? Selle kohta tõesti oli kaks küsimust, üks oli härra Kiislerilt ja teine oli härra Pevkurilt. Ja need puudutasid seda, kellele osakud kuuluvad. Presidendi otsuse punkti 3 kohta ei küsitud ega öeldud mitte midagi. Ja täpselt samamoodi polnud punkti 4 üle mitte vähimatki arutelu ja punktide 5 ja 6 üle ka. Alguses prooviti komisjonis öelda, et too kavand, mis kõike seda väidab ja mis ilmselt saab olema siin saalis varsti tehtava otsuse aluseks, kajastab kuidagi meie komisjoni arutelukäiku, kuigi seda arutelu ei olnud. Et paneme selle sinna protokolli – alguses püüti seda kuidagi niimoodi maha müüa. Õnneks see lõpuks läks ikka kavandina kirja.
Ühesõnaga, komisjonis tegelikult sisulist arutelu ei olnud ja minu arvates pole väga sisulist arutelu olnud ka siin saalis – pean silmas just neid otsuse punkte. Ma ei tea, sellisel juhul öelda, et me oleme presidendi tähelepanekuid sisuliselt hinnanud, küll ei saa.
Kui nüüd üldse mõelda selle peale, mis Eestis toimub, mis maailmas toimub, siis minu arvates on põhjust muretsemiseks küll. Eile ütles rahandusminister televisioonis, et meil on juba majanduskriis pihta hakanud. Lugupeetavad, mõelge sellele, et kui see seadus peaks kunagi jõustuma, siis võivad inimesed selle raha, mis nad kogunud on, välja võtta. Aga võib täituda kõige hullem ennustus: majanduskriisi ajal välja võetud raha ei kasutata mitte kuskile investeerimiseks ja oma tuleviku kindlustamiseks, vaid oma hetkemurede leevendamiseks, hetke kehva olukorra päästmiseks. Ühesõnaga, me teeme karuteene kõigile inimestele, kes seda teevad, ja ka kogu riigile. Mina kutsun teid üles toetama seda mõtet, et me peaksime selle seaduse uuesti avama, parandama ära kõik vead ja pidama ka sisulist arutelu. Aitäh!

Siim Kallas, palun!

Auväärt esimees! Auväärt kolleegid! Mul on hea meel, et paljud kolleegid meenutasid hea sõnaga minu sõnavõtte ja asjaajamist. Mul on eriti hea meel selle üle, et nad kõik rõhutasid, et minul ja ka teistel selle reformi väljatöötajatel olid head kavatsused. Seda oli meeldiv kuulda.
Muidugi on minu arvamus, et ei ole mõistlik jätta kohustusliku kogumispensioni reformi seadus selliseks, nagu ta on, ehk siis võtta kohustusliku kogumispensioni reformi seadus vastu muutmata kujul. Meenutan paari momenti selle ajaloost, et tuletada selle põhimõtteid meelde.
Meie ees seisis ülesanne luua nõukogude süsteemist põhimõtteliselt erinev pensionisüsteem. Toonased aspektid olid, et see süsteem ei tohiks sõltuda poliitikast, peaks olema isereguleeriv ja seotud inimeste tööpanusega – mitte töötatud ajaga, vaid tööpanusega. Meie praegu kehtivas pensionikorralduses on tööstaaž sees. Me olime väga tööstaaži kui aluse vastu. Me leidsime, et alus peaks olema tehtud tööga teenitud sissetulek. Selle koha pealt, ma pean ausalt ütlema, me oma partneritega selles valitsuses ühist arvamust ei leidnud ja nii sündis kompromiss, et pensionisüsteem hakkab arvestama ühelt poolt kohustuslikku kogumispensioni ja teiselt poolt riigi baaspensioni, mis toetub põhiliselt staažile. Edasises protsessis hakkas juba alguses käima võitlus selle nimel, et see baasosa oleks võimalikult suur. Ütlen ausalt, et tolleaegne nn meie pool – meie ja Isamaa – oli seda meelt, et see baasosa peaks olema võimalikult väike ja kogumispensioni osa võimalikult suur. Seal on ka üks nüanss, mille tõttu nüüd kurdetakse, et raha teenis see süsteem vähe. Nimelt, kogumispensionina kogutud rahasumma on olnud kaunis väike ja nii ei saa ka kuidagiviisi tahta, et see kogumisviis oleks väga tulus. Nii et me jäime selles vaidluses alla.
Meie auväärt sotsiaaldemokraatidest partnerid Keskerakonna intensiivsel toel võitlesid baasosa poolt. Siiamaani on see baasosa, mida saab kogu aeg suurendada ja mille najal saab üles ehitada valimiskampaaniaid, üks põhjus, miks läks liikvele soov muuta praegu kehtivat pensionikorraldust.
Ma ütleksin nüüd, et me ei peaks toetama seaduse vastuvõtmist muutmata kujul. Me peaks siiski arutama sisuliselt kehtiva seaduse muutmist ja praeguse pensionikorralduse muutmist. Ma näen selgelt seda aspekti, et võib-olla me peaksime mõtlema hoopis, kuidas kogumispensioni osa suurendada.
Üks väga tähtis teema, millele siin täna kogu selle aruteu käigus väga palju tähelepanu pöörati, on kogumise vabatahtlikkus või kohustuslikkus. See oli tõepoolest arutelu all ka tol ajal, et vahest me üldse ei kehtestaks mingit riiklikku pensionisüsteemi. Tõsi, see oli väga radikaalne ettekujutus, et riigil ei ole asjaga mingit pistmist, igaüks sõlmib oma pensionikindlustuslepingu. Sellest olid väga huvitatud kindlustusseltsid, nad seda väga tuliselt kogu aeg propageerisid. Siiski tolleaegne valitsus leidis, et see läheb liiale. Kuigi osa meist pooldas väga radikaalseid liberaalseid vaateid, jõuti järeldusele, et see läheb juba liiale ja ikkagi peab olema mingisugune kohustuslik element mängus, kui sellist süsteemi üles ehitada.
Ma kahjuks ikkagi pean paluma ka kolm minutit juurde.

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Selles mõttes on küsimus, kas kogumine olgu kohustuslik või vabatahtlik, väga pika vinnaga. Ütleme, kui me otsustame tõsta aktsiise või langetada aktsiise, siis see on väga kiire tagasisidega otsus – kohe mõjub. Pensionisüsteem on väga pikaajalise mõjuga nn projekt ja seetõttu seda väga äkiliselt muuta on üldse väga riskantne. Põhjus, miks riigid ikkagi on valinud teatud kohustuslikkusele rajatud süsteemi, on seesama, et see risk, mis jääb nagu tulevikku, võib järgmistele põlvkondadele väga suureks osutuda. Ja seetõttu kehtib ka nendes riikides, kus ei ole riiklikku pensionikindlustust, seadus, et kui sa lähed tööle, siis sul peab olema pensionikindlustuse tunnistus. Sul peab see kindlustus olemas olema. See tähendab, kohustuslik element on ikkagi igal juhul olemas.
Ja noh, kui küsida, kelle oma see raha on ja kus on see kohustus, siis lõppude lõpuks on ka sotsiaalmaks samasugune kohustus ja kõik maksud on samasugune kohustus, mida tuleb nii või teisiti riigi seadusandja tõsisel soovil kodanikkonnal aktsepteerida. Nii et selles mõttes päris vabatahtlik ei saa see süsteem olla. Ja kui mõelda nüüd selle peale, et see süsteem peab olema, siis ühelt poolt on soov, et see oleks poliitiline ja seda saaks iga valitsus muuta, ja teiselt poolt on soov, et süsteem oleks isereguleeriv ja toimiks vastavalt inimeste majanduslikule panusele ja tehtud tööle. Nii sündis meil otsus teha niisugune süsteem, nagu tänaseni kehtib. Ja ma arvan, et seda põhimõtteliselt muuta pole mõistlik. Kohustuslik kogumispension ikkagi ühe osana peaks säilima. Kuidas see rohkem tulu hakkaks tooma, on iseküsimus. Minu arvamus on, et selle osa peaks suurenema. Aga igal juhul võib arutada ka muid lähenemisi. Aitäh!

Helir-Valdor Seeder, palun!

Head kolleegid! Mina kutsun kõiki teid üles toetama selle seaduse vastuvõtmist muutmata kujul. Ma võin kinnitada, et kõik need arutelud, mis siin Riigikogus on toimunud, on olnud ju lõpuks ikkagi väga sisulised. Selle eelnõu arutelu on olnud väga pikk juba enne seda, kui president otsustas selle parlamendile tagasi saata. Ja nüüd oleme me veel kord seda eelnõu erinevate kantide pealt arutanud. Ma tõesti kutsun opositsiooni üles mitte käituma n-ö ühise rindena, vaid leidma endas julgust iseseisvalt mõelda ja väga vastutustundlikult hääletada.
See eelnõu ei ole sugugi mitte ideaalne. Kui Isamaa erakond üksi või ka mina ise oleks seda eelnõu üksinda saanud koostada, siis kindlasti oleks ta mõnevõrra teistsugune. See on kompromiss erinevate osapoolte vahel. Siin on arvestatud erinevate ekspertide arvamustega, siin on arvestatud ka õiguskantsleri kirjaga, muudetud on mitut tähtaega. See on erinevate osapoolte ühine kollektiivne looming, mis on menetluse käigus kindlasti muutunud paremaks.
Ma küll ei ole nõus nende väljaütlemistega, mida opositsioonisaadikud siin täna on välja öelnud: et huvitatud osapooltena on finantseksperdid, finantsasutuste inimesed selles õiguslikus vaidluses eksperdid, aga juristid, sõltumatud advokaadid ei ole selles õigusvaldkonnas ekspertidena käsitatavad. No see on küll midagi ulmevaldkonda kuuluvat. Või samamoodi üleskutse, et ärgem lähtugem tegelikkusest, mis meie ümber on, ärgem lähtugem praktikast, vaid lähtugem prognoosidest. No see on veel suurem hullus. Ärgem seda tehkem! Lähtugem ikka praktikast, lähtugem tegelikust olukorrast, sellest, mis 18 aasta jooksul on toimunud.
Ja mis meil siis on toimunud? Tänane seis on niisugune, et 42%-le inimestest teises sambas kuulub 6% rahast. Siit saab teha väga lihtsa järelduse: tänane süsteem ei lahenda väikese sissetulekuga inimeste tulevasi pensioniprobleeme, see ei ole nende jaoks lahendus. Tõsi, nendel ei ole ka erinevate kriiside korral väga palju kaotada. Nende ootused on väiksed. Kui erinevate majanduskriiside ajal suur osa sellest rahast põleb ära, ei ole nendel peaaegu midagi kaotada. Aga jah, nende jaoks, enamiku inimeste jaoks ei lahenda see süsteem tulevikupensioni probleemi.
Me teame ka, et 20%-le inimestest kuulub peaaegu kaks kolmandikku sellest rahast. 2008.–2009. aasta finantskriis sõi ära 25% fondide varast. See tähendab, et kõrgepalgalised on finantskriiside suhtes tundlikud ja nemad kaotavad palju. Vaadake, mis toimub juba praegu finantsturgudel! Pikas perspektiivis on ka nemad kaotajad. Ka kõrgepalgalised ei võida sellest täna kehtivast teise samba pensionisüsteemist.
Kui meil oleks vabadus ja võimalus see 4% paigutada täiendavalt sotsiaalfondi ja maksta välja pensioniteks, siis oleks tänased pensionid suuremad. Nii et ka tänased pensionärid on kehtiva süsteemi puhul kaotajad. Ja maksumaksjad ka. Maksumaksjate puhul me küsime, kuidas see võimalik on. Uskumatu, aga see on võimalik, see on tänane praktika. See on tänane praktika! Me oleme kehtestanud seaduse, et 4% panustab n-ö riik, aga tegelikult läheb see raha konkreetsete inimeste sotsiaalmaksu arvestuse arvel sinna teise sambasse, mille tootlus on madal.
Ka mina palun kolm minutit lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Ka maksumaksjad kaotavad selle tagajärjel. Kes siis on võitjad? Võitjad on ainult finantsasutused.
Nii et, head kolleegid, sõbrad, mõelgem väga tõsiselt! Senine praktika on parim kogemus, millest me peame lähtuma, mitte prognoosidest. Need prognoosid on teinud ka Eesti Pank, kes prognoosib tulevikku, aga ei suuda ega taha analüüsida tegelikult toimunut.
Seetõttu mul on veel kord palve teile kõigile: võtame selle seaduse vastu! Ma ei kiida heaks seda üleskutset, mis siin mõned koalitsioonisaadikud oma sõnavõttudes ütlesid: et on iseenesestmõistetav, et selles küsimuses peab tingimata langetama otsuse Riigikohus. See on ju tegelikult üleskutse presidendile, et ärge kuulutage seda seadust välja, vaid saatke see kindlasti Riigikohtusse. Loomulikult, kui president on sisemiselt veendunud, et on olemas vastuolu põhiseadusega või tegemist on suurte riivetega, sel juhul on presidendil õigus ja kohustus seda teha. Aga kui me siin poliitilises võitluses oma poliitilistest seisukohtadest lähtuvalt kutsume üles tegema õiguslikke otsuseid, siis see ei ole päris mõistlik ja korrektne. Ja see ei ole ka üleskutse põhiseaduse vaimus.
Nii et las president langetab otsuse oma parima teadmise juures. Me teame küll, et presidendil õigusnõunikku ei ole ja seda tööd teevad tema eest advokaadibürood, aga las nad siis teevad. Ma arvan, et see ei ole sugugi mitte patt, kui me kaasame erinevaid eksperte. Seda on teinud ka valitsus. Ja kui täna kõlas etteheide, et ei tea, keda esindas advokaat Keres, siis ma selgitan, et ta esindas algatajat. See oli täiesti aus ja avatud suhe, mille ta ka ju komisjoni istungil teatavaks tegi. Tal on leping Rahandusministeeriumiga. Ta on algatajate esindaja. Algatajaks on olnud Vabariigi Valitsus. Nii et olgu siinkohal ka sellele küsimusele vastatud. Aitäh!

Maris Lauri, palun! Palun, kolm minutit lisaaega!

Head kolleegid! Täna on räägitud sellest, et pensionisüsteemi lammutamine on halb. Mina olen selles sügavalt veendunud ja vastupidi eelmise esineja üleskutsele kutsun hääletama selle poolt, et me lõpuks seda seadust hakkaksime ka sisuliselt arutama. Sisulist arutelu ju tegelikult ei ole olnud.
Ma saan täiesti aru, et meil on erinevad arusaamad. Need võivad olla ja peavadki olema – me oleme eri erakondades. Ja selle pärast me olemegi eri erakondades, et meil on asjadest teatud kohtades erinevad arusaamad. Aga tõde peab selguma siiski väitluses. Seda väitlust ja diskussiooni paraku tegelikult ei ole olnud. Rahanduskomisjonis väitles opositsioon ja nagu me kuulsime täna, ka põhiseaduskomisjonis väitles opositsioon, koalitsioon oli valdavalt vait. Ta on valdavalt vait olnud ka siin saalis. Kui inimesed vaikivad, siis mina saan aru nii, et neil ei ole midagi öelda. Ja kui neil ei ole midagi öelda, mis see on? Järelikult ei ole neil vastuväiteid. Debatti ei saa pidada, kui debatti ei peeta. Nii et meil ei ole seda debatti olnud ja mina julgen öelda, et koalitsioon on nii ebakindel oma väidetes, et ta ei julgegi debatti pidada. Muidu te oleksite rääkinud. Te oleksite proovinud meid ümber veenda, aga te ei teinud seda.
Me just kuulsime minu suureks hämmastuseks seda, et pole analüüsitud, mis vead praeguses süsteemis on. On küll analüüsitud! Neile on osutatud ja neid on ka parandatud, kui on vaja olnud, ka on tehtud ettepanekuid neid parandada. Ka selle eelnõu kohta olid mõned parandused ja opositsioon on kaks korda esitanud sellesisulise eelnõu, et süsteemi paremaks teha. Aga seda soovi pole olnud. On teatud vaidlustatavad kohad, aga selle üle ei taheta vaielda, ei taheta vaielda ka selle üle, et järsku siiski on põhiseadusega vastuolu – ei taheta lihtsalt kuulatagi. Oma usus võib olla väga kindel ja see on see koht, kus ma tõesti võiks öelda, et teie kindlameelsus teeb teile au, aga see on ka kõik.
Minu jaoks on äärmiselt kurb see, et meie Riigikogu liikmetena pingutame – ja siin ma räägin meie nimel, kuigi ma iseennast selles päriselt süüdi ei tunne – justkui selle nimel, et Riigikogu järjest pisendada ja saada külge silt "Jah, me olemegi kummitempel". Miks ma seda julgen öelda? Selle eelnõu käsitlus, aga veel mõne muu teema käsitlus on seda korduvalt kinnitanud. Komisjoni seisukohad nii rahanduskomisjonis kui ka põhiseaduskomisjonis tulid ei tea kust. Jah, me võime kuulata erinevaid arvamusi – juriste, advokaate, paljusid, kes esindavad erinevaid osapooli –, aga me peaksime oma seisukohad ju siiski panema kokku ise, isegi siis, kui me kohe ei suuda neid täpselt sõnastada. Me oleme seda senini teinud, aga seekord mitte. See tekst, see nn seisukoht, mis peale suruti, on veel kirjutatud äärmiselt halvas eesti keeles. See on nii jube, et ma ei tea ... Mul oleks olnud piinlik seda nimetada Riigikogu seisukohaks või mõne komisjoni seisukohaks.
Veel üks teema: viide perekonnaseadusele. See ei ole apsakas, mida saab parandada sellel viisil, et Riigikogu esimees saadab Riigi Teatajale sõnumi, et parandage ära. Sellisel viisil parandatakse kohti, kus on mõni täht jäänud sõnast välja või on vale täht kogemata trükitud. Me oleme Riigikogus. Mina olen viie aasta jooksul korduvalt teinud seaduste parandusi seadusemenetlustega: kolm lugemist, arutelud, diskussioonid, kus on tulnud muuta koma, kus on tulnud asendada sidesõnu, aga nüüd tehakse põhimõtteline muudatus. Jah, see tuli kogemata sisse, aga niisuguseid apsakaid on alati parandatud seadusemuudatusega. Kas nüüd tõesti hakkabki nii olema, et keegi kuskil leiab, et oi, me tahtsime öelda midagi muud, ja saadab Riigi Teatajale kirja, et parandage ära, meil oli teine mõte. Ma ei tea.
Ma saan aru, et mõnede inimeste jaoks ei ole parlamentarism õige ja väärt asi. Mul on tunne, et EKRE-le ei ole see nii. Teie esimees on siinsamas Riigikogus Riigikogu liikmeid solvanud, nende kohta väga halvasti öelnud, üleolevalt käitunud. Aga ma loodan, et te siiski olete mõelnud, et nii ei ole viisakas käituda. Ma võiksin oletada, et Keskerakonnale meeldiks ka rohkem selline autoritaarne võim, mille korral keegi ütleb, kuidas peab tegema. Teist mitmed leiavad, et see, mis toimub praegu Putini-Venemaal, on õige. Aga ma tõesti ei saa mitte kuidagi aru, kuidas Isamaa on valmis end väänama selleks, et oma põhimõtete eest seista – ükskõik, mis ma nendest põhimõtetest ka ei arva – sellega, et hakkab põhiseaduse mõtet väänama, sisustama punkte asjadega, mis nendele sobivad. Kas tõesti oma eesmärkide saavutamiseks on kõik teed ja võimalused lubatud? Jah, selliseid inimesi on ja selliseid olukordi on ilmselt olnud ka varem, aga kas selliseid asju peab kordama?
Täna on võib-olla õige aeg meenutada veel ühte asja. Vaikiv ajastu tekkis seetõttu, et vaikiti, et lasti mingites isiklikes huvides seadusi väänata. Ja seda selleks, et elada hästi, mitte et ellu jääda. Aga minu jaoks on küsimus, head koalitsioonisaadikud, head kolleegid: kas te vaikite edasi? Kui te tahate tõesti oma asju ellu viia, siis teeme reaalse debati, reaalse arutelu selle eelnõu üle! Aitäh!

Mart Võrklaev, palun!

Head kolleegid! Teen lühidalt. Enne Marist rääkinud kolleeg rääkis võitjatest ja kaotajatest. Ta tõi välja, et kaotajad on madalapalgalised, kelle jaoks on teises sambas kogutud väga vähe raha. Ma väidan, et madalapalgalised ei ole kaotajad, pigem on nad võitjad. Eesti Panga analüüs on toonud välja, et väga suure hulga Eesti inimeste jaoks on teine sammas just ainukene sääst, seda eriti just madalapalgaliste inimeste jaoks, kes oma palga kõrvalt iga päev ei suuda säästa või ei oska säästa. Ja kui ei oleks seda säästu, siis ei oleks ka ju täna seda raha, mida Isamaa oma valimislubaduse käigus lubab laiali jagada. Kui meil ei oleks teise sambasse kogutud raha, siis ei oleks ka midagi laiali jagada. Kaotajad ei ole ka kõrgemapalgalised, kellel tõesti on teises sambas rohkem raha. Nii nagu Siim enne ütles, teine sammas on üles ehitatud arvestades, kui suured on kellegi sissetulekud. Ja kaotajad ei ole nad ka selles olukorras, kus turg langeb ja on keerulised ajad nagu praegu. Just teine sammas annab võimaluse selleks, et halval ajal fondidest ei väljuta, ei minda paanikaga kaasa. Fondidel on võimalik raskel ajal turult väärtpabereid juurde osta ja sellega tegelikult pikas plaanis tootlust kasvatada. Aktsiaturud on läbi ajaloo olnud selgelt positiivse poole peal.
Mida toob aga teise samba vabaks laskmine? Just neid kaotajaid ta juurde toobki. Väiksema sissetulekuga inimesed ei kipu säästma, nagu ma juba ütlesin. Neil ei ole tulevikus seda säästu, mida täna teine sammas neile pakub ja mis on nende ainuke sääst. Ja kaotavad inimesed just kriiside korral, nagu on meil praegu, kui turgudel on paanika, kui inimesed muretsevad oma ja oma lähedaste tervise pärast. Ja siis nad näevad veel, et teises sambas või fondides raha põleb ja nad kiirustavad seda välja võtma, sest börsid on punased. Nad võtavad raha välja siis, kui väärtus on kõige väiksem, sest fondid peavad müüma oma vara odavalt, ja nad kasutavad raha selleks, et lahendada oma hetkeprobleeme. Ehk kaotus on topelt: sa müüd oma vara odavalt ja sa kasutad seda hetkel, kus sul on raske, aga pensionipõlveks sul seda raha ei ole. Ma kutsun ka üles nagu nii mõnigi eelkõneleja: iga rahvasaadik võiks mõelda oma peaga ja hääletada oma südametunnistuse järgi, mitte lähtudes Vabariigi Valitsuse kinni makstud advokaatide arvamusest. Aitäh!

Aivar Sõerd, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt, selle seaduse poolt ei ole võimalik hääletada. Täna on siin kõlanud erinevaid mõtteid, ma ei hakka neid üle kordama, aga paaril olulisemal aspektil siiski peatuksin.
Kõigepealt: täiesti üheselt on selge, et kui palju teisest sambast lahkujaid ka pole, tervikuna pensionisüsteemis jääb raha vähemaks ja loomulikult see mõjutab tulevikupensione. Tegelikult oleks meil vaja tulevikupensioni jaoks veel rohkem raha koguda, kui seda senini on tehtud. See seadus mitte ühestki otsast pensionisüsteemi lisaraha juurde ei too. See seadus ei lahenda mitte kuidagi neid probleeme, mida on täna hädasti vaja lahendada. Vastupidi, see nõrgendab olemasolevat pensionisüsteemi veelgi.
Pensionipõlves toimetulekuks on vaja igakuist sissetulekut. Meie eakate vaesusrisk on Euroopa Liidu suurim. Ainuüksi jooksvatest sotsiaalmaksu laekumistest ja muudest maksutuludest, mis esimesse sambasse juurde pannakse iga aasta, ei piisa, et tagada parem elukvaliteet pensionieas. Seda kinnitab ka väga selgelt teiste riikide praktika. Muutes teise samba vabatahtlikuks, muutub see sarnaseks praeguse kolmanda sambaga. Aga nagu me teame, vabatahtlik kogumine kolmandasse sambasse on kaugel sellest, mis oleks vajalik.
Siin kõlas üks väide – kolleeg Mihhail Lotman vist ütles seda –, et kuidas saab teine sammas tagada väärika elu, äraelamise. Jah, tõepoolest, kogumise aeg ei ole olnud piisavalt pikk. Teiseks, inimeste sissetulekud, eriti aastaid tagasi, ei ole olnud ülemäära suured. Nüüd on need kasvanud ja kasvavad ka sissemaksed. Kolmandaks, fondidel olid ju pikka aega investeerimisel piirangud peal. Eelmine Riigikogu koosseis neid piiranguid lõdvendas ja need meetmed on juba mõju avaldanud.
President pööras väga tänuväärselt tähelepanu siin paljudele riivetele. Tooksin siin välja ühe riive, mida ma ise ka tunnetan teise sambaga liitununa. See on, et fondidest lahkumise kulude panemine pensionifondidesse jäävatele osakuomanikele riivab ebaproportsionaalselt sinna teise sambasse jäävate inimeste üht põhiõigust ehk omandipõhiõigust. Neid riiveid on siin mitmest aspektist. Valitsuse palgatud advokaat Paul Keres ütles teadaolevalt, et riive tõepoolest on olemas, aga see ei ole intensiivne ja neid riske on maandatud.
Palun kolm minutit juurde!

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Mul oli väga lihtne küsimus: kuidas neid riske on maandatud. Noh, räägiti, et selle seadusega antakse pensionifondidele võimalus suuremas mahus laenu võtta, et tagada vajadusel need väljamaksed. Mul oli väga lihtne küsimus selle kohta, et laenu võtmine toob ju kohustusi juurde. Laenu võtmine on kulu, isegi madalate intresside korral tuleb maksta intressi. Laenu võtmine on seotud lepingutasude ja muude kuludega, võlakirjaemissiooni kuludega jne. Sellele ma ei saanud komisjonis vastust ja siin ka rahanduskomisjoni esindaja rääkis väga segast juttu – midagi sellist, et fond võtab laenu ja siis sellesama laenu laenab edasi ettevõtetele. See vastus oli kinnitus sellele, et riskid ei ole maandatud. Ja tegelikult võib öelda, et sellesama teise sambasse jääjate, osakuomanike omandiõiguse riived on intensiivsed ja neid leevendavad sätted ei ole piisavad. Aga see on ainult üks näide. Õiguslikke ja sisulisi probleeme on häirivalt palju. Veel kord, selle seaduse poolt ei ole võimalik hääletada. Tänan tähelepanu eest!

Kas härra Lotmanil on repliigisoovi? Palun!

Stenogrammi huvides ma märgin, et kui ma ütlesin, et teine sammas ei taga väärikat äraelamist pensionipõlves, siis ma ei lähtunud tänapäeva olukorrast. Seda väideti ka kõige optimistlikumates prognoosides, mis kõlasid siin saalis, kui arutati olulise riikliku tähtsusega küsimust, ja ka nendes, mis meie kolleegid siin esitasid.

Kas Siim Kiisleril on repliigisoov?

Jah, aitäh, härra esimees! Ma tahan öelda, et siinsetel aruteludel on kogumispensioni kohustuslikkust kiitnud ka need Riigikogu liikmed, kes ise ei ole teise sambaga liitunud. Neil oli see võimalus, aga nüüd teistele Eesti inimestele nad seda võimalust ei taha lubada. Nende Riigikogu liikmete hulgas on ka väga häid majanduseksperte, kes täiesti teadlikult kalkuleerisid ja tegid arvestuse, et neile isiklikult ei ole kasulik kohustusliku kogumispensioniga liituda. Ma leian, et sellistel Riigikogu liikmetel ei ole moraalset õigust sundida teistele Eesti inimestele peale kohustuslikku kogumist. Ka teised inimesed on võib-olla sama targad, oskavad võib-olla sama hästi kalkuleerida, sama hästi investeeringuid teha ja pensionit koguda.

Aitäh! Paistab, et rohkem läbirääkimiste soovi ei ole.
Head kolleegid! Selle peaaegu viis tundi kestnud diskussiooni käigus on kõlanud üleskutsed hääletada vastu ja hääletada poolt. Ja minul on nüüd võimalus teha teile üleskutse hääletada.
Head austatud kolleegid, panen hääletusele Vabariigi Presidendi poolt Riigikogule tagasi saadetud kogumispensionide seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kohustusliku kogumispensioni reform) muutmata kujul uuesti vastuvõtmise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Seaduse muutmata kujul vastuvõtmise poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu oli 43, erapooletuid ei olnud. Seadus on muutmata kujul uuesti vastu võetud.

Nüüd jõuame tänase päevakorra teise punktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kiirgusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 144 esimene lugemine. Palun kõnepulti ettekandjaks keskkonnaminister Rene Koka!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Teile on esitatud Keskkonnaministeeriumi ettevalmistatud kiirgusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga täpsustatakse kiirgusseaduse sätteid, et tagada nende vastavus Euroopa Liidu Nõukogu direktiivile, millega kehtestatakse põhilised ohutusnormid kaitseks ioniseeriva kiirgusega kiiritamisest tulenevate ohtude eest. Direktiivi ülevõtmisega seotud kiirgusseaduse muudatused jõustusid 6. juulil 2018, kui direktiivi artiklite ja neile vastavate Eesti õiguse sätete analüüsimisel ilmnes vajadus mõningaid sätteid täpsustada, et vältida nende erineva tõlgendamise võimalusi. Eelnõuga täpsustatakse ka kiirgusseaduse sätteid, mis on seotud 2016. aastal Eestis toimunud Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri kiirgusohutuse raamistiku hindamise auditi ja 2019. aasta märtsis toimunud järelauditi käigus tehtud ettepanekutega, et tagada õigusaktide vastavus rahvusvahelistele standarditele.
Muudatustega täpsustatakse mõisteid "väljaarvamistase", "avariitöötaja", "elanikukiiritus", "viitetase". Kiirgustegevusloa omajatele lisatakse seadusesse keeld pakkuda töötajatele varalist või muud soodustust kiirgusohutusnõuete täitmata jätmise eest ning kohustus analüüsida kiirgusdooside ületamist. Kiirgusseadust täiendatakse Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis väljastatud kiirgustegevuslubade tunnustamise sätetega ning lisatakse uus volitusnorm, mille alusel kehtestatakse keskkonnaministri määrus radionukliide sisaldavate materjalide kiirgusseaduse nõuetest vabastamiseks ja väljaarvamiseks.
Eelnõuga muudetakse riigilõivuseadust ja viiakse kiirgustegevusloa riigilõivu puudutavad sätted kooskõlla 2020. aasta 1. jaanuaril jõustunud kiirgusseaduse muudatustega, millest tulenevalt kiirgustegevusluba ei loeta enam keskkonnaloaks keskkonnaseadustiku üldosa seaduse mõttes. Seega asendatakse mõiste "kiirgustegevuseks antav keskkonnaluba" mõistega "kiirgustegevusluba".
Kokku võttes on eelnõukohased kiirgusseaduse ja riigilõivuseaduse muudatused valdavalt täpsustava iseloomuga. Kiirgustegevusloa omajatele ning Keskkonnaametile lisanduvate nõuetega ei kaasne olulisi lisakohustusi ega halduskoormust. Tegemist on praktikas rakendatavate meetmete reguleerimisega õigusaktis, muutes nõuded konkreetsemaks ja kõigile osapooltele ühtemoodi mõistetavaks. Seega avaldub positiivne mõju haldusorgani töökorraldusele ja -koormusele ning riigi välissuhetele, seda eelkõige Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis välja antud kiirgustegevuslubade tunnustamise tõttu ning Euroopa Liidu ja Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri liikmetele kehtivate nõuete täitmise tõttu. Muudatusega tagatakse kiirgusseaduse nõuete vastavus direktiivile ja rahvusvahelistele kiirguskaitsestandarditele ning nende tulemusena on tagatud elanikkonna ja kiirgustöötajate parem kiirgusohutus. Tänan kuulamast!

Aitäh! Ja nüüd, head kolleegid, on teil võimalik ettekandjatele esitada kokku kaks suulist küsimust. Küsimuse kestus on üks minut. Ma näen, et küsimusi ei ole. Aitäh, härra minister! Järgmisena palun siia kaasettekandjaks keskkonnakomisjoni liikme Heiki Kranichi!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Keskkonnakomisjon arutas seda seaduseelnõu oma 17. veebruari istungil. Osa võtsid Peeter Ernits, Heiki Kranich, Igor Kravtšenko, Siim Pohlak, Üllar Saaremäe ja Mart Võrklaev. Kohale olid kutsutud Keskkonnaministeeriumi välisõhu ja kiirgusosakonna nõunik Marily Jaska ja Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna jurist Marko Lelov. Seaduseelnõu sisu ei hakka ma uuesti ümber jutustama, selle kohta andis väga hea ülevaate minister. Keskkonnakomisjoni liikmetel tekkis mõningaid küsimusi, mis olid seotud selle seaduse alusel ühendatava kahe määruse uue versiooni tekstiga. Marily Jaska vastas meile, et seda veel täiendatakse, hetkel on määruse eelnõu pisut toores. Keskkonnakomisjoni liikmena ma väga loodan, et ka meie komisjoni istungile jõuab selle kavandatava määruse tekst pärast seda, kui sinna on vajalikud muudatused tehtud.
Komisjon jõudis peale arutelu järeldusele, et tuleks teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. märtsiks – otsus oli konsensuslik – ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ühtlasi otsustas komisjon määrata mind juhtivkomisjoni esindajaks selle eelnõu arutamisel. Tulenevalt kehtivast seadusest on parandusettepanekute tähtaeg kümme päeva. Loodan, et kõigil Riigikogu liikmetel on huvi parandusettepanekuid teha. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Ka teile ei ole küsimusi. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 144 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõppenud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 25. märtsi kell 17.15. Suur tänu kõigile! Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 19.04.