Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Pärast seda, kui eile teisel katsel apteegireformi tühistamine ebaõnnestus, on kohane tõepoolest arutada neid ettepanekuid, mis viivad edasi, mitte tagasi. Ja neid on mul täna au ka Riigikogule tutvustada. Need on kaks eelnõu, mis me oleme kolleegidega Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist Riigikogule esitanud.
Enne, kui ma konkreetse eelnõu, 127 SE juurde lähen, ütlen, et selleks, et selle eelnõu mõttest ja eesmärgist aru saada – eelnõu ise on lühike ja üsna lihtne –, on loomulikult oluline aru saada kontekstist, milles need konkreetsed ettepanekud tehtud on, ja mis probleemi me lahendame. Eestis on teadupärast ravimivaldkonna turu olukord optimaalsest kaugel – pehmelt öeldes. Eesti patsiendid, inimesed maksavad ravimite eest kaugelt liiga palju ja selle põhjuseks on valitsev turuolukord. Kui palju me juurde või ülemäära maksame, selle kohta on võimalik arvutusi teha erinevalt, aga üks kõige lihtsamaid viise, kuidas tuvastada seda, et ülemäärane maksmine toimub, on võrrelda – nii nagu Riigikontroll on teinud aastal 2013 ja uuesti minu palvel eelmise aasta detsembris – hindasid, mida hulgimüüjad võimaldavad jaeapteekidele, nende hindadega, millega hulgimüüjad müüvad haiglaapteekidele. Haiglaapteek ei ole mitte haiglas asuv apteek – ütlen seda teadmiseks nendele kolleegidele, kes selle valdkonnaga iga päev kokku ei puutu –, vaid apteek, mis varustab haigla osakondi ja jaemüüki praegu ei teosta. Sellest analüüsist ilmnes, et haiglaapteegid, kes saavad ravimeid hulgimüüjatelt hanke teel, mille korral eri hulgimüüjad pakuvad hankes oma hinda, saavad keskmiselt 10% või natukene rohkem soodsamalt ravimeid kui jaemüügiapteegid. Seda vaatamata sellele, et paljud haiglahanked on mahult väiksemad kui jaeapteegi kogu keti vajalik ravimimaht. Noh, võib tunduda, et näiteks 13% polegi nii väga suur vahe, aga kui vaadata selle tabeli sisu natukene põhjalikumalt, siis 100 kõige populaarsema ravimi puhul, mille müügimaht on kõige suurem, on hinnaerinevus haiglaapteekide ja jaeapteekide vahel 60%, top 10 ravimi puhul aga juba peaaegu 100%.
Loomulikult on teatud spetsiifika nii haiglate hankeloogikas kui ka jaeapteekide omas, aga tervikuna on see oluline ühel lihtsal põhjusel. Üldiselt Eestis on ravimituru korralduses üks fundamentaalne probleem: meil on küll mitu hulgimüüjat, aga konkurentsi hulgimüüjate vahel üldiselt ei ole. Konkurents ilmnebki sisuliselt ainult haiglate korraldatud hangete puhul, kus hulgimüüjad omavahel konkureerivad selle nimel, et haiglamahtu saada.
Miks ei toimu siis konkurentsi hulgimüügiturul? Margus Linnamäele ja tema vennale kuuluval hulgimüügifirmal on umbes 50% turuosa, Saksa emafirmale Phoenix kuuluval Tamrol on 25–28% turuosa, leedukate Baltfarmal on natukene alla 10%. Võiks öelda, et näete, kolm firmat on, seega olukord ei olegi nii paha. Probleem on selles, et need hulgimüügifirmad ei konkureeri omavahel sellepärast, et neil on oma apteegiketid ja nad müüvad oma ravimeid oma apteegikettidele. Ja apteekidel, kes nende omanduses on, ei ole vabadust hankida või osta ravimeid teistelt hulgimüüjatelt, nii et tekiks hulgimüüjate vahel konkurents. Nad peavad ostma oma omanikult sellistel tingimustel ja selliste hindadega, nagu omanik neile ütleb.
See, et hulgiturul on just nimelt konkurentsiprobleem, ei ole minu leiutis. See on asi, mis on olnud teada Eesti riigile pikki aastaid. Sellele on tähelepanu juhtinud Konkurentsiamet, Sotsiaalministeerium, Riigikohus, õiguskantsler. See probleem on üldteada. On küll mitu firmat, aga konkurentsi nende vahel ei ole ja see ei ole patsiendile optimaalne olukord.
Nüüd on küsimus, kuidas me siis tekitame seda konkurentsi hulgimüügiturul sellisel viisil, nagu see toimub näiteks haiglahangete puhul. Omal ajal sai tehtud see valik, et kui me eraldame hulgimüüjad jaemüügist ehk siis vabastame ketid hulgimüüjast, siis tekibki apteekidel jaemüügi tasandil võimalus erinevate hulgimüüjate vahel valida, mis tekitab ka konkurentsi. Nagu Riigikohus oma 2013. aasta otsuses ütles – seda ütleb selle otsuse punkt 110 –: ükski uus hulgimüüja ei saa turule tulles enam suureks kasvada, sest selleks, et olla edukas hulgimüüja, on sul vaja ka hulgiostjat. Aga kui sul hulgiostjat ei ole – hulgiostjad ehk siis apteegid kuuluvad valdavalt teistele hulgimüüjatele –, siis ei sul võimalik edu saavutada.
Apteegireformi aruteludes keskendutakse väga tihti sellele, miks me tegeleme jaeturuga, jaetasandiga, apteekide tasandiga olukorras, kus probleem on hulgiturul. Esmapilgul see tõesti tundub natukene imelik, miks see niimoodi on. Eilegi siin taas korrati seda väidet, et vaadake, inimesed on ju valdavalt apteegiteenusega rahul, 90+ protsenti inimestest arvab, et apteegiteenusel pole häda midagi. Ja apteegiteenusel iseendast ei olegi häda midagi, peale selle ühe väikse pisiasja, et hind on kõrge. Ja seda, et hind on kõrge, teavad patsiendid sama hästi kui meie siin.
Meie eripära on selles, et jaetasandi on konkurents Eestis väga tugev. Apteeke on väga palju ja nad kõik võitlevad meie eest, meie kui patsientide eest: tule siia, ma pakun sulle seda, siit saad veel suuremat soodustust! Aga see konkurents, mis on olemas jaeturul, ei muuda mitte mingil viisil olukorda hulgiturul, sealset konkurentsi.
Toon teile paralleeli mõneti teisest valdkonnast või õigemini mitte teisest valdkonnast, lihtsalt natukene teistsuguse paralleeli. Selleks, et lahendada mure hulgimüügi tasandil, et hulgimüügi konkurentsi elavdada, tuleb tegelikult lahendada ühte teist probleemi. Tuleb rakendada meetmeid mitte hulgimüügi tasandil, vaid tegelikult jaemüügi tasandil. See on kogu selle asja mõte. On olemas selline nähtus nagu fantoomvalu: mõned inimesed tunnevad pärast seda, kui neil on õnnetul kombel jäse amputeeritud, selles kohas, kus jäse kunagi oli, valu. Ja puhtemotsionaalse tunde pealt oleks suhteliselt loogiline hakata ravima seda jäset, aga tegelikult probleem on mujal. On tark siiski otsida põhjust, millest tuleneb see psühhiaatriline probleem, et fantoomvalu tekib. Just sellepärast ongi omal ajal apteegireformi seadusse vertikaalse integratsiooni keelamise sätted sisse kirjutatud: selleks, et apteekide lahutamisel hulgimüüjatest oleks võimalik tekitada nende vahel konkurentsi, mis tooks pikemas vaates ka hinna alla.
Nüüd lähen konkreetsemalt selle eelnõu juurde. See eelnõu on üle antud 19. detsembril aastal 2019 – see oli üks päev pärast seda, kui apteegiketid koos oma omanikega tegid Eesti rahvale toreda üllatuse ja panid apteegid kinni, et väljendada pahameelt Riigikogu sõnakuulmatuse puhul. Need ettepanekud tegelikult ei ole originaalsed, nagu te siit seletuskirjast võite lugeda, vaid põhinevad ühel Sotsiaalministeeriumi eelnõu projektil, mis Vabariigi Valitsuse tasemelt ei ole edasi liikunud, aga on valdkonnas pikemat aega arutelu all olnud. Kõige pikemat aega on arutelu all olnud haiglaapteekide õigus osta ravimeid mujalt kui Eestis registreeritud hulgimüüjatelt. Praeguse korra järgi saab Eestis nii haiglaapteek kui ka jaeapteek osta ravimeid ainult Eestis registreeritud hulgimüüjalt. Sellel on omad põhjused, miks see nii on. Nüüd on nii Konkurentsiamet kui ka konkreetselt Põhja-Eesti Regionaalhaigla teinud ettepaneku, et haiglaapteekidel võiks olla õigus osta ravimeid ka välismaalt, mitte ainult Eestis registreeritud hulgimüüjalt. Sellel on kaks põhjust. Esimene põhjus puudutab, ütleme, vahetult meditsiini vajadusi. Nimelt vajavad haiglaapteegid teatud spetsiifilisemaid ravimeid, mida on väikestes kogustes suhteliselt ruttu vaja ja mille tarnimisel võivad olla ilmnenud teatud raskused, sest hulgimüüjad ei ole kas olnud huvitatud või võimelised piisavalt kiiresti neid ravimeid haiglatele hankima. Sellistel puhkudel oleks haiglaapteegil võimalik hankida ravim ise. Teine argument, millele juhib tähelepanu ka Konkurentsiamet, on see, et kogu umbes 500-miljonilisest ravimiturust, mis Eestis on, umbes 100 miljonit eurot ja natuke peale on maksnud haiglaapteekide ostetud ravimid. See on neljandik-viiendik turust. Ja kui sellel turuosal ehk haiglaapteekidel tekiks õigus osta mujalt kui Eestis registreeritud hulgimüüjatelt, siis see võiks motiveerida Eestis registreeritud hulgimüüjaid pakkuma paremaid hindu. See on esimene osa ja tõepoolest, see ettepanek, nagu ma ütlesin, pärineb Sotsiaalministeeriumist.
Teine pool – küll modifikatsiooniga – pärineb ka Sotsiaalministeeriumilt. Tegu on algatajate reaktsiooniga sellele massilise sulgemise aktsioonile. Nimelt: millisel viisil vältida seda, et ühiskond satub olukorda, kus mõni apteek või ravimi hulgimüüja või mõni muu selle valdkonna tegija järsku saab jälle pahaseks riigi peale, et riik ei võimalda tal piisavalt palju kasumit teenida või on mõni muu regulatsioon talle ebasobiv ja ta jätab meid pikemaks ajaks ravimitest ilma? Selleks on Sotsiaalministeeriumil ette valmistatud üks lahendus, mis võimaldaks haiglaapteegil teatud erandjuhtudel erandkorras väljastada ravimeid ka jaemüügi kaudu. Ehk siis: kui hulgimüüjad ise või nendega seotud apteegid teenust ei osuta, siis oleks riigil võimalik see teenus tagada haiglaapteekide kaudu. Me oleme seda ettepanekut natukene laiendanud või õigemini pakkunud kaalumiseks selle ettepaneku kerget laiendust, mis võimaldaks mõelda sellele, millisel viisil saaksid ka patsiendid rohkem osa soodsamast hinnast, mida haiglaapteegid ravimite puhul naudivad. Kui haiglaapteekidel tekiks võimalus jaemüüki natukene laiemalt kasutada – siiski piiratult, aga natukene laiemalt –, siis võib-olla oleks võimalik Eesti inimestel hinnavõitu terves süsteemis saada.
Seda eelnõu laias laastus kokku võtvalt on meie ettepanek ühelt poolt haiglaapteekide õiguste laiendamine ravimite sisseostul, selleks et tagada parem tarne. See on punkt üks. Teiseks me soovime vähendada Eesti hulgimüüjate jõudu turul, mis on väga kontsentreeritud ja mille konkurentsiolukord on teadaolevalt halb, nagu on öelnud ka Konkurentsiamet, ja teiselt poolt luua riigile hoova, et me ei satuks sellisesse olukorda, nagu me sattusime 18. detsembril. Mingi hulk füüsilisi või juriidilisi isikuid otsustas, et teate, meile ei meeldi see, mida parlament otsustas, ja sellepärast me hakkame tegelema rahva tervise hinnaga poliitilise väljapressimisega. Nagu me eile kuulsime, nii mõnigi inimene ütles, et tema saab seda tüüpi aktsioonidest aru. Aga selleks, et siiski oleks võimalik rakenduslikul tasemel seda tulevikus ära hoida või vähemasti pehmendada seda tüüpi väljapressimisaktsioonide mõju, me näeme eelnõus ette teatud pehmendusmehhanismid. Sellega ma sissejuhatuse ka lõpetan. Aitäh!