Hea juhataja! Head kolleegid! Ma alustan tehnilise märkusega. Üliõpilastele ikka räägitakse, et lõputöö hea kaitsmisega on võimalik nõrgema töö hinnet tõsta, kehva kaitsmisega aga võib saada madalama hinde, kui puhtalt paberilt loetu põhjal võiks hindeks kujuneda. Eelnõude kaitsmisega siin saalis on tegelikult samamoodi. Mind näiteks väga üllatas saalis kogetu, kui me arutasime relvaseadust. Minu meelest Urve Tiidus ei ole käinud kaitseväes, ta ei ole ka kaitseliitlane ega jahimees minu teada. Sellegipoolest suutis ta vastata asjatundjatele, kellel see kogemus on ja kes küsisid salve pikkuse ja muude asjade kohta. Ta suutis vastata, ta suutis selgitada, mis on eelnõu eesmärk, mida muudetakse, kelle jaoks muudetakse ja kuidas see kõik toimub.
Samas me näeme siin saalis ka hoopis teistsuguseid näiteid. Detsembris, kui me arutasime sedasama apteegireformi ümberpööramist, kõlas eelnõu ettekandjate suust tihti väide, et ega see eelnõu algatajate tahet väga täpselt ei väljenda ja et esimese ja teise lugemise vahel tuleb väga palju muuta. Ja täna on täpselt sama seis. Ettekandja jõudis defitsiidi ja talongideni ja igasuguste muude teemadeni. Ja ma sain vastustest aru, et eelnõus olevast kaheksast punktist neli lähevad sealt välja niikuinii, sest nende jõustamine enne 1. aprilli ei ole realistlik. Saalist tulnud ettepanekuid on väga palju, sh tervitatavaid ja asjalikke, mis tuleks enne teist lugemist sisse viia. No miks me arutame eelnõu, mille puhul ei ole eesmärk selge, ei ole selge, mida muutma hakatakse, kelle jaoks ja kuidas muutma hakatakse ja millised punktid täpselt sisse lähevad? Lisaks muidugi veel see, et seletuskiri ei selgita neid punkte, mis eelnõus kirjas on. Me tegelikult ei peaks selliseid asju siin saalis arutama.
Nüüd sisu juurde. Kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Herem ütles eile oma kõnes: "Ka tänapäeval käitume tihti egoistlikult, vahel lausa eemaletõukavalt, pidades silmas peamiselt isiklikku huvi või lähtudes enda teadmiste ainuõigsusest. Kuid vastukaaluks rahvana oleme vajaduse korral valmis ikkagi oma riiki kaitsma." Väga ilus! Tervishoius ja apteegiturul on ju tegelikult ka palju erinevaid huve ja soove. Ja nii, nagu me kuulsime ka ettekandes, väga palju erinevaid isiklikke kogemusi – mõned positiivsed, mõned negatiivsed. Ja me kipume oma kogemust kuidagi üldistama ja ainuõigeks pidama. Inimesena me võime seda teha, aga seadusandjatena siin saalis on meie kohustus hoopis teistsugune. Ka põhiseaduses on tervise kaitseks lubatud erandeid teha. Ja mitte ainult ettevõtluses, vaid isegi eraelu puutumatuse ja sõnavabaduse vallas võib rahva tervise kaitseks erandeid teha. Nii nagu me riigi kaitseks oleme valmis oma huvide ja teadmiste ainuõigeks pidamisest loobuma ja rahvana oma riiki kaitsma, nii peame ka seadusandjatena oma huvid ja oma isikliku kogemuse kõrvale jätma ja asuma rahva tervise kaitseks patsiendi poolele.
Kolm kuud tagasi siin saalis seda eelnõu arutades – see arutelu võinuks olla teistsugune – hirmutati rohkem kui 300 apteegi sulgemisega alates 1. aprillist ja kaheldi selles, kas patsient ikka maksab liiga palju, kas meie ravimite hinnad ikka on nii kõrged. Aga nüüdseks on selge: sedamööda nagu infot juurde tuleb, asjaolud muutuvad. On selge, et apteegiomanikud on öelnud, et aprillist ei suleta 300 apteeki. Meil ei ole mõtet seda väidet siin saalis edasi-tagasi loopida, kui seda ei juhtu. Samuti on ajakirjandus teinud väga tublit tööd ja võrrelnud erinevate allikate põhjal erinevaid hindu: internetiapteegid, ketiapteegid, proviisoriapteegid, haiglate makstud hinnad ravimite eest. Ja kõik on jõudnud ühele järeldusele: meie patsiendid maksavad liiga palju. Ning me ei räägi väikestest summadest, me räägime rohkem kui 400-miljonilisest turust ja kümnetest miljonitest eurodest, mida patsiendid rohkem maksavad. Ja ma pean rõhutama, nagu ma olen oma kõnedes varemgi teinud: need on inimesed, kellel on kroonilised haigused, need on eakad, need on väikese sissetulekuga inimesed, kes igal aastal maksavad kümneid miljoneid rohkem. Meie peame nende eest seisma. Ei ole üht õiget viisi apteegituru korraldamiseks. Aga lahendus, ükskõik milline ta on, peab olema inimeste huvides.
Täna on siin hästi palju kõlanud sõna "konkurents". Ja konkurents paljudes valdkondades töötab. Muidugi ei tule konkurentsi ilmaasjata piirata. Samas me peame aru saama, et ravimite ost ei ole seda tüüpi valikute tegemine, et kas ostad Juubelisaia või kaeraküpsised – olenevalt sellest, milline on hind või millised on su eelistused. Sa ei saa antikoagulanti vahetada statiini vastu sellepärast, et see on täna soodushinnaga. Sinu tervise huvides on võtta ikkagi seda ravimit, mis on sulle välja kirjutatud ja mis vastab sinu diagnoosile. Juba praegu on ravimite hinnad ja turg tervikuna väga reguleeritud. Kui me ütleks, et laseme hinnad vabaks – las hinnad kujunevad konkurentsi tulemusena, mõnel juhul võib olla üks tootja või üks müüja või maaletooja – ja et ostab see, kes jaksab, siis see ei oleks ju tegelikult ühiskond, kus me tahaksime elada. Ravimiturgu reguleeritakse põhjusega: sellepärast, et inimesed saaksid oma tervise jaoks vajalikku abi ja et neile oleks ravimite soetamine jõukohane.
Nii olulist ja kasvavat turgu ei saa korraldada vaid ärihuvidest lähtudes. Täna arutatav eelnõu 139 on päris hea näide sellest, kuidas asjad Eestis ei tohiks käia: varasemas otsuses tehakse ootamatult kannapööre, eelnõu esitajad eelnõuga kursis ei ole, valdkonda juhtiv minister ei ole väljapakutud lahendusega nõus. Ükskõik millise reformi jõustamisel on tegelikult tähtis siin saalis korduvalt jutuks olnud osapoolte jaoks väga oluline kindlus, et täidesaatev võim rakendab seadusandja tahte. Muidu ei ole realistlik, et osapooled teeksid kulusid või muudatusi, et reform saaks jõustuda. Me peame andma selle kindluse, et reform, mis on otsustatud, tegelikult ka rakendub nii, nagu plaanitud. Siis saab turul hakata ümberkorraldusi tegema.
Ma tänan kuulamast ja teen Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ettepaneku eelnõu 139 esimesel lugemisel tagasi lükata. Ma usun, et kõik kolleegid on saalis sama meelt. See on ühelt poolt parlamentaarse väärikuse küsimus ja teiselt poolt see on patsientide huvide eest seismise küsimus. Aitäh!