Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head külalised! Lugupeetud keskkonnakomisjon, ma tänan väga võimaluse eest siin rääkida!
Ma alustan nii, et inimene on üks väga võimas liik. Kogu maakeral leiduvate imetajate biomassist moodustavad inimene ja meie koduloomad 96%, 4% jääb looduslikele imetajaliikidele. 75% maismaapinnast on inimese poolt ümber transformeeritud, 66% ookeanidest. 23% kogu maakera pinnast on rohkem või vähem kahjustunud ning nende alade võime tagada elu toetavate süsteemide jätkusuutlikkus on oluliselt kahanenud. Näiteks seesama maa kahjustumine ja ökosüsteemide hävimine, muldade degradeerumine mõjutab juba praegu 2,3 miljardit inimest ja toob otsest majanduslikku kahju meile kõigile suurusjärgus 8,7 triljonit dollarit ehk 10% maailmamajanduse kogutoodangust. Globaalselt oleme väljasuremisohtu viinud miljon liiki ehk ligikaudu iga kaheksanda meiega maakera jagava liigi. Iga kolmas hetkel atmosfääris olev süsihappegaasi molekul on sinna meie pandud viimase paarisaja aasta jooksul. Meie mõju on suur. Meie mõju, nii negatiivne kui ka positiivne mõju, saab olla väga suur ja ongi.
Ma olen täna siin, et rääkida teile elurikkuse ja inimese vahelistest seostest. Loodus on tohutu rikas. Eesti on meie kõrval koduks veel 50 000 liigile, kõik need liigid on seotud erinevate keskkonnatingimustega. Nad moodustavad ökosüsteeme, liikide ja eluta keskkonna omavaheliste suhete põimikuid, mis on seda vastupidavamad muutustele, mida liigirikkamad ja geneetiliselt mitmekesisemad nad on. Äsja toodi näide saaresurmast ja sellest, kuidas osa indiviide sellesama saaresurmaga siiski kohaneb. Just geneetiline mitmekesisus võimaldab neil seda teha. See, et näiteks õunasüda laguneb maas ära või et muld ei lenda põldudelt tuulega minema ja kannab vilja, või see, et meil on puhas põhjavesi, või see, et meieni jõuavad lapseeas kasulikud mikroobid, ei ole mingi iseenesestmõistetav nähtus, mis nii või teisiti maakera iseloomustab. Need kõik on elurikkusega seotud nähtused, need on looduse hüved. Teisisõnu võib neid kutsuda ökosüsteemi teenusteks. Need ökosüsteemi teenused on seotud toimivate, hästi funktsioneerivate ökosüsteemidega. Ja on üsna kindel teadmine: mida liigirikkamad ja geneetiliselt mitmekesisemad on ökosüsteemid, seda paremini nad neidsamu hüvesid pakuvad. Nendele hüvedele oleme rajanud oma majanduse, me kasutame neid toidu tootmiseks, metsanduseks, niisama toimetamiseks. Ja need liigid, kes nende hüvede eest vastutavad, elavadki meie kõrval, siinsamas meie enda maastikes.
Kuidas siis nende liikide käsi käib ja kuidas nende elu läheb? Poliitikakujundajatele nagu teie on täna kõige pädevam allikas IPBES-i aruanded. IPBES on samasugune paneel nagu IPCC, millest te kahtlemata kuulnud olete, aga IPBES keskendub elurikkuse ja ökosüsteemi teenuste seisundile. Eesmärk on tugevdada teaduse ja poliitika seoseid. Seesama aruanne, ütleme, seesama IPBES on teadlaste paneel, kus osalevad kõik riigid. Ka Eesti on üks liige. Paneeli mõte on see, et ta koondab kogu olemasoleva informatsiooni, kogu inimkonna teadmised sellest, mis seisus meie ökosüsteemid, meie maakera liigid ja meie looduse hüved ehk needsamad ökosüsteemi teenused täpselt on. Seesama IPBES annab välja aruandeid. Hiljuti avaldati Euroopa ja Kesk-Aasia kohta käiv aruanne ja globaalne aruanne. Nendega koos on avaldatud sellised teile hästi loetavad materjalid nagu "Summary for Policymakers", mis on väärt lugemine. Ja kui te koondate enda kätte selle info, mis on kirjutatud IPBES-i aruannetes ja IPCC aruannetes, siis on teil üsna hea pilt sellest, mis seisus on meie piirkond ja maailm tervikuna elurikkuse seisukohast.
Kokkuvõte meie elurikkuse seisundist, mille IPBES on teinud, on üsna halastamatu. Kui me vaatame Euroopat, siis elurikkus väheneb süsteemselt kõigis Euroopa ökosüsteemides. Euroopa ökoloogiline jalajälg on ületanud piirkonna bioloogilise taluvuspiiri ning praegu me tegelikult naudime oma jätkuvat heaolu juba teiste regioonide elurikkuse, looduse hüvede ja toidukindluse arvel. Aruande järeldus, mille võttis tegelikult vastu IPBES-i osalisena ka Eesti valitsus, on see, et elurikkuse langus ning elupaikade jätkuv kadu seab ohtu meie majanduse, toidu tootmise, looduse hüvede pakkumise jätkusuutlikkuse ning seeläbi inimeste heaolu. Euroopa edasine jätkusuutlik areng saab toimuda vaid elurikkuse hoidmise abil.
Kliimamuutuse ja elurikkuse kao näol on tegu üksteist võimendavate teguritega. Nende taust on üks: jätkusuutmatu loodusressursside kasutus. Elurikkuse kadu ning kliimamuutus koos moodustavad ühe mürgise kokteili. Täiuslik torm – see ei lähe meist mööda ega üle, vaid aasta-aastalt võimendub ning saab aina tugevamaks igaühe elu mõjutavaks teguriks. Kliimamuutuse ja elurikkuse kao ühine mõju toob maailma ebakindlust, sotsiaalseid rahutusi ja ressursside veelgi ebaõiglasemat ja ebavõrdsemat jagunemist: osa piirkondi kannatab palju ja teised kannatavad natuke vähem. Meie looduses vähendab elurikkuse kadu looduse vastupanuvõimet muutustele, tuues kaasa suurt kahju näiteks metsadele ja põllumajandusele ning vähenenud võime kliimamuutustele vastu panna. Neid teemasid me enne juba kuulsime.
Miks siis elurikkus kaob ja kas see puudutab ka Eestit? Peamine tegur, peamine elurikkuse n-ö murede allikas on maakasutuse muutus ja sellest tulenev elupaikade kadu ja elupaikade seisundi kahjustumine. See on peamine tegur: elupaikade füüsiline kadumine ja degradeerumine. See kombineerub kõigi teiste oluliste faktoritega, näiteks sellega, et meil on pestitsiidide kasutamise saaste, ressursside jätkusuutmatu kasutus, kliimamuutus. Need kõik võimendavad üksteist. Ent kui elupaikasid on piisavalt, siis on kõiki neid tegureid oluliselt lihtsam taluda. Eesti ja kogu Euroopa kõige olulisem elupaikade kao põhjustaja on liiga intensiivne põllumajandus ja metsandus, Eestis ka kuivendamine, näiteks meie märgalade kuivendamine. See on meie ajalooline taust. Eesti ei ole jäänud maastikumuutuste negatiivsetest mõjudest puutumata. Siinkohal on tähtis teile rõhutada ühte sellist väikest tõdemust, et mitte kõik roheline, mida te näete maastikul, ei ole heas seisus elupaik. Püsirohumaad keset põllumajandusmaastikku ei ole samaväärsed liigirikaste niitudega, kuigi nad võib-olla päris kaugelt või autoaknast võivad välja näha üsna sarnased. Noor mets ei ole samaväärne vana metsaga. Need on erinevad ökosüsteemid.
Oluline aspekt, mis tuleb sisse tuua, on elupaikade ajalooline järjepidevus. Suur osa liike ja elustikku ei ole kiired oportunistid, kes hüppavad ühest kohast teise. Nad kujunevad pika aja jooksul mõnes kohas. Neid liike, kes on sellised oportunistid ja hüppavad ühest kohast teise, me armastame kutsuda umbrohtudeks, pioneerliikideks ja sageli ka kahjuriteks. Täisväärtuslike ja hästi toimivate ökosüsteemide kujunemine, kus kodu leiavad kõik või suur osa Eesti liikidest, ka need, kes hoiavad ohjes meie kahjureid – selliste ökosüsteemide kujunemine võtab aega. Meie liigirohked niidukooslused ja vanad metsad on tegelikult sadu, mõned neist isegi tuhandeid aastaid vanad, olles aina kogunud erinevaid elustikurühmasid enda sisse ning rikastunud.
Täpselt nii nagu mujal Euroopas, oleme me ka siin Eestis elupaikasid hooga kaotanud. Siin slaidil on üks näide sellest, kuidas on kadunud Eesti niidukooslused. Ma tahan eriliselt välja tuua selle, et muu hulgas on kadunud puisniidud, mis on üsna head vahepealsed ökosüsteemid metsade ja niitude vahel ja täidavad nende erinevaid ökoloogilisi rolle. Perioodil, kui metsade pindala oli üsna väike, oli meil päris palju puisniite, mis multifunktsionaalsete elupaikadena katsid väga paljude metsaga seotud elustikurühmade vajadused. Puisniitude pindala kadu on olnud tuhandekordne.
Kokku võttes on elupaikade kadu ja jätkusuutmatu maakasutus probleem ka Eestis. Samal ajal vajavad nii põllumajandus kui ka metsandus, mis ühest küljest on elurikkuse ja ökosüsteemi teenuste vähenemise allikad, hädasti elurikkust ja looduskeskkonda, et hästi toimida. Hoidmata geneetilist mitmekesisust, liigilist mitmekesisust ja maastikulist mitmekesisust oleme kliimamuutuste ees praktiliselt relvitud.
Mida siis teha? Ma märkisin, et niidukooslustest on kadunud peaaegu 95%. Vanu metsasid, tõeliselt looduslikke metsasid on samuti väga vähe, need moodustavad Eesti metsamaast umbes 2%. Mis puutub ökoloogilistesse piiridesse, siis teatavasti eksisteerivad sellised piirid, kuhumaani elupaigad võivad kahaneda, ilma et oleks n-ö massiivseid tagajärgi liikide seisundile, nende olemasolule. See üsna universaalne piir on 80%. Kui me kaotame maastikes rohkem elupaiku kui 80%, siis paneme üsna kiire põntsu nende elupaikadega seotud liikidele. Sellised elupaigad, kus me oleme selle piiri ületanud, ongi meil niidukooslused, vanad metsakooslused ning märgala kooslused.
Mida siis teha? Lubage, ma märgin mõned punktid, mis saavad olukorda oluliselt parandada. Esiteks, me peame oluliselt suuremat tähelepanu pöörama elurikkusele. Ja selleks on vaja tagada see, et need elupaigad, mis on veel maastikus säilinud, alles jääksid. Teiseks on meil vaja tegeleda mitmekesiste maastike taastamisega kohtades, kus need on muutunud üksluiseks. Meil on selliseid metsamaastikke, meil on selliseid põllumajandusmaastikke. Kogu maailmas on selgeks saamas, et ainult kaitsealadele keskenduv looduskaitse ei pruugi suuta täita kõiki eesmärke, tagada liikide elupaikade ning ka inimestele oluliste loodusehüvede säilimist. Kui suudaks, siis me ei näeks neid negatiivseid trende. Looduskaitsealad on elurikkuse tuumikalad, tugialad, kuid me peame tagama, et me suudame elurikkust hoida ka väljaspool looduskaitsealasid, põllumajandusmaastikes ja majandusmetsades, ning seda ka kliimamuutuste korral.
Tahan välja tuua ka selle, et noort metsa ja metsamaad iseenesest on Eestis juba päris palju ja ökoloogilist vajadust noore metsa järele meil eriti ei ole. Küll aga tuleb olla väga tähelepanelik selles osas, kui meil on soov suurendada Eesti metsamaa pindala teist tüüpi elupaigakade arvel, nendesamade niidukoosluste või märgalade arvel. Sel juhul esineb lõivsuhe ja see on oluline lõivsuhe elurikkuse vaatenurgast ja loodushüvede vaatenurgast. Näiteks tolmeldajate kadumises ja lindude elurikkuses ilmnevad trendid on seotud maastikulise mitmekesisuse ja niitude olemasoluga, erinevate mitmekesiste maastikuelementide olemasoluga. Siin me ei saa läheneda ühe vitsaga ja öelda, et näiteks puu istutamine on ilmtingimata kõige parem lahendus.
Kolmandaks ma tahan rõhutada seda, et see on küll üsna tundlik teema, ma saan aru, aga me kardame asjatult, et vanad metsad muutuvad kliimamuutustesse panustajaks. Elurikkuse hoidmine ning kliimamuutustega võitlemine ja kohanemine ei ole omavahel vastuolus. Vastupidi, elurikkus aitab meil kliimamuutustega kohaneda ning võimaldab neid ka leevendada. Vanad loodusliku dünaamikaga metsad on suurepärased süsinikuvaru hoidjad ning meie kliimavööndis ka selle väga tempokad sidujad. Mida vanemaks saavad metsad, seda suurema süsinikuvaru nad on endasse kogunud. Loomulikult ei varu metsad süsinikku lõputult, kuid see aeg, mil nad hakkavad jõudma looduslikus dünaamikas sinna nullpunkti, on meil päris kaugel sellest, kui me loeme majanduslikult need metsad küpseks.
Ma sooviksin seda illustreerida sellesama joonisega, mis on ka eile ilmunud aruandes "Mets ja kliimamuutused". Suures osas on tegu doktor Anger-Kraavi tehtud analüüsiga. Juhin Riigikogu tähelepanu kahele alternatiivsele stsenaariumile, mis siin joonisel on välja toodud. Alates aastast 2020 on välja pakutud kaks hüpoteetilist olukorda: üks on see, et raieid ei tehta, ja teine on maksimaalne raie ehk raie küpsuslangi järgi. Üks joon läheb ülespoole, teine läheb allapoole. Kui teha maksimaalset raiet ehk raiet küpsuslangi järgi, siis järgmisel kümnel aastal emiteeritaks aastas üsna massiivselt süsihappegaasi. Samas hüpoteetiline olukord, kus raieid ei tehta, vastupidi, seoks massiivselt süsihappegaasi järgmise kümne aasta jooksul ja siis veel 20 ja ka 30 ja 40 aasta jooksul. Minule pakkus huvi nende kahe stsenaariumi vahe ja just see kumulatiivne varu. Me peame aru saama, et me mitte ainult ei pea vaatama, kui palju midagi igal aastal seob, vaid ka seda, kui palju sellest seotust alles jääb. Me võime mõelda niimoodi, et kui me saame kellegi käest raha omale rahakotti, siis rikkaks me saame ikkagi alles siis, kui me selle raha ka alles jätame, mitte siis, kui me selle teisest otsast põlema paneme. Ma tegin sellelesamale eelmisele slaidile tuginedes kumulatiivsed arvutused ja leidsin, et kui me vaatame kumulatiivselt kahe stsenaariumi korral seotud süsihappegaasi koguseid, siis aastal 2035, kui me peaksime jõudma mingil määral juba kliimaneutraalsuse staadiumi, on nende kahe stsenaariumi vahe 258 miljonit tonni süsihappegaasi. Ehk siis selle hüpoteetilise stsenaariumi järgi, kui me üldse ei raiu, oleme salvestanud oma metsadesse nii palju rohkem süsihappegaasi kui juhul, kui me teeksime lubatava maksimaalse raie. See on väga suur arv, sest Eesti emiteerib aastas 20 miljonit tonni. Samas ei taha ma sellega öelda, et raieid ei ole vaja teha. Kindlasti mitte! Ma tahan sellega tuua välja asjaolu, et väide, et intensiivsem raie aitab meil ilmtingimata kliimamuutusi leevendada, ei pruugi tugineda täiel määral püsivale alusele.
Metsade majandamise panus kliimamuutustesse sõltub tegelikult sellest, kui hästi me suudame diferentseerida ja optimeerida eri kasvukohtade raiesurvet, kuidas me suudame lageraiete asemel toetada elurikkust ja metsa süsinikuvaru säästvaid ja suurendavaid majandamispraktikaid. Kuidas liikuda sellise biomajanduse poole, et puitu tõepoolest kasutataks püsivamates toodetes? Kuidas tagada, et metsamajandus tõepoolest aitaks kliimamuutusi leevendada? See ei ole võimatu ülesanne. Aga mul on tunne, et täna me päris sellel teel ei ole. Senised trendid ja ka tegelikult eile välja pakutud lahendused ei ole elurikkuse ja ka kliimamuutuste seisukohast tegelikult jätkusuutlikud.
Ja lõpuks: ma arvan, et meil on vaja mõistet "looduskapital" ehk siis ökosüsteemide pakutavad erinevad hüved. Seesama süsiniku sidumine, kliimaregulatsioon, aineringed, rekreatsioon, ka mittepuidulised tooted, kas või mustikad – need on päriskapital. Need on pärisasjad, mida me peame samamoodi hoidma ka päris majanduslikel põhjustel, nii nagu me täna oleme rääkinud päris palju raie majanduslikest põhjustest. Nende loodushüvede ohustamine põhjustab majanduslikku kahju ja võtab meil tulevikus võimaluse rakendada mitmekesist majandamist.