Kui mina oleksin see kuningas, kes kirjutab üksi Euroopa Liidu eelarvet, siis ma annaksin 100% veksli. Ma teeksin seda. Ei maksa karta, härra hea küsija. Aga tegelikult ma julgen kinnitada, selgelt ja ühemõtteliselt: ei, see ei ole prioriteetide rida – umbes nii, et me seisame esimese eest rohkem kui teise eest. Ma lugesin need punktid ette juhuslikus järjekorras. Ma isegi ei tea, kuidas need valitsuse otsuse protokolli kirja läksid. Me ei reastanud neid kõige jõulisemaid prioriteete nagu iludusvõistlusel. Kõikide nende eest Eesti peaminister seisab. Eks me näe, mis tegelikult läbirääkimistel välja tuleb. Ma suhtun skeptiliselt väljavaatesse, et suudetakse kokku leppida nädalavahetuse jooksul või sellel kohtumisel, aga no vaatame, kuidas asjad kulgevad. Kindlasti me kergel käel oma riigi positsioonist ei loobu. Võin kinnitada, et see oli ka eilne valitsuse hoiak.
Mis puudutab seda, kas Martin Helme rahandusministrina esindab tegelikult positsiooni, mis valitsuses on kokku lepitud, siis üks asi on konkreetsete poliitikute või erakondade vaated, teine asi riigi positsioon. Mul ei ole vähimatki kahtlust, et ta seda esindab. Mul on ka, ma ütlen ausalt, poliitikuna mitmed küsimused. Ma paneksin valitsuse positsiooni teistsugusena kirja, ma sugugi ei salga seda. Aga see ei tähenda, et ma ei ole lojaalne valitsuse poliitilisele liinile, mis on kokku lepitud. Siin ei ole midagi öeldagi.
Mis aga puudutab valitsuse ühtsust, siis Reformierakond saatis Euroopa Parlamenti Igor Gräzini, kes oli Rail Balticu tuline vastane. See tekitas kogu Euroopas kahinat-kihinat, sest Igor Gräzin asus võitlema Reformierakonna poliitilise kõrgeima mandaadiga selle nimel, et Eesti ei saaks tegelikult rahastust. See oli tegelikult Reformierakonna liin, mida Euroopa Parlamendis aeti. Ja ma pean ausalt tunnistama: see oli küll eelmise parlamendikoosseisu lõpus, aga ma ei ole kindel, et selle järellainetus enam üle Euroopa ei hõlju. Nii et kui räägitakse järjekestvusest, teo ja sõna ühtsusest näiteks välispoliitikas, siis pean ausalt ütlema, et niisugused küsimused jätavad küll kergelt sürrealistliku, näiteks Salvador Dalí maali mulje, kui ma Reformierakonna käekirja vaatan. Sama võib öelda Huawei küsimuse kohta. Ka Urmas Paet kirjutab, et me peaksime 17 + 1 initsiatiivi raames sõlmitud koostööst Hiinaga loobuma – et missugused kohutavad lood, milline Hiina režiim inimõiguste küsimuses. Samas ma mäletan, et Urmas Paet oli see Eesti välisminister, kes võttis koos Andrus Ansipiga vastu otsuse ühineda selles formaadis koostööga. Riigi välispoliitilise positsiooniga, isegi kui sa oled opositsiooni positsioonil, ei ole mõtet nii kerge käega mängida, et täna siin, homme seal, ülehomme siin, üleülehomme seal. Järjekestvus, usaldusväärsus ja selgus on meie trumbid.