Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea justiitsminister! Selle eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 2019. aasta 2. detsembril. Riigikaitsekomisjonis me arutasime seda kõigepealt enne esimest lugemist n-ö rohujuure tasandil.
9. detsembri istungile olid kutsutud Justiitsministeeriumi riigikaitseõiguse revisjoni töörühma juht Margit Gross, kes juhtis selle seaduse kokkupanemist. Ta andis ülevaate arutluse all olevast eelnõust ja sellega seotud tänase istungi päevakorras olevate eelnõude 113 ja 114 üldpõhimõtetest ja nende koostamisega seonduvast. Teine kord me arutasime eelnõu 17. detsembri istungil detailsemalt koos justiitsminister Raivo Aegiga. Sellel istungil osalesid veel Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse juhataja Aaro Mõttus, sama osakonna nõunik ja riigikaitseõiguse revisjoni töörühma juht Margit Gross, Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Markus Kärner ja Kaitseministeeriumi esindajad.
Ma ei hakka üle kordama kõike, mis lugupeetud justiitsminister eelnõu sisust juba rääkis. Rõhutan veel seda, et nagu te näete, nii paks see eelnõu siis on: seadus ise koos rakendusaktidega on 96 lehekülge ja koos seletuskirjaga 600 lehekülge. Mul on selle kandmiseks eraldi kott. Kordan veel üle, mis siia siis on kokku pandud.
Praegu kehtiv riigikaitseseadus võeti vastu 2016. aastal ja sinna pandi kokku kolm varasemat seadust: rahuaja riigikaitse seadus, sõjaaja riigikaitse seadus ja rahvusvahelise sõjalise koostöö seadus. Enne seda on rahuaja riigikaitse seadusest tehtud kaks versiooni: 1994. aastal ja 2002. aastal. See on siis järjekorras neljas riigikaitseline seadus. Loomulikult peaks meie eesmärk olema, et me suudame selles koosseisus vastu võtta seaduse, mida järgmine koosseis kohe ei peaks hakkama ümber tegema, ja et see kestaks kui mitte kümme, siis vähemalt 20–30 aastat, et selle põhialuseid ei peaks muutma. Praegu on siia lisatud veel erakorralise seisukorra seadus ja riigikaitseliste sundkoormiste seadus. Seega viis seadust. Tervikuna on kõik kokku väga mahukas, kompleksne ja keerukas dokument. See tuli küsimuste käigus ka välja.
Annan järgmisena ülevaate meie komisjoni tööst ja räägin küsimustest, mis seal küsiti. Juhul kui need kattuvad küsimustega, mis on siin täna juba esitatud, siis need ma püüan vahele jätta. Kõigepealt Kalle Laanet esitas mitu küsimust, mis ta küsis nüüd ka siin saalis üle. Need puudutasid seda, kuidas uus riigikaitseseadus suhestub hädaolukorra seadusega, kes mida mis olukorras juhib ja kes oli vastutajaks hiljutiste Lõuna-Eesti tormikahjude lahendamisel. Ta sai neile samasugused vastused nagu nüüd siin.
Komisjoni liige Anneli Ott küsis kohalike omavalitsuste rahastamise kohta kriisiolukordades: kuidas tagatakse, et riik kompenseerib kohalikele omavalitsustele kriisi lahendamiseks tehtavad kulutused? Margit Gross sõnas, et näiteks evakuatsioonikohustuse puhul hüvitatakse kohalikele omavalitsustele tekkinud kulud riigieelarvest, kuna tegemist on riigi ülesandega, mida täidavad kohalikud omavalitsused. Seejärel küsis Andres Metsoja vara sundvõõrandamise kohta, kas see tekitab rahuajal inimestele piiranguid oma vara kasutamisel. Margit Gross vastas, et vara saavad korrakaitseseaduse alusel sundvõõrandada ja sundkasutusse võtta korrakaitseorganid. Kaitseväele antakse õigus vara sundvõõrandada julgeolekut ohustavas olukorras. Rahuajal ei too see inimestele kaasa mingeid piiranguid. Jaak Juske küsis, kas Vabariigi Valitsus võib kasutusele võtta meetmeid juba kaitseolukorras ehk siis enne, kui erakorraline seisukord ja sõjaseisukord on Riigikogus välja kuulutatud. Margit Gross vastas, et meetmeid võib kasutusele võtta juba siis, kui Riigikogule on esitatud taotlus erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamiseks, kuid Riigikogu pole veel otsust vastu võtnud. Kui Riigikogu ei võta otsust vastu, siis tuleb meetmete kasutamine lõpetada ja isikutele tekkinud kahju hüvitada.
Andres Metsoja küsis, mis saab olukorras, kui Riigikogu ei saa mingil põhjusel kokku tulla. Raivo Aeg vastas, et siis tulebki meetmeid kasutada. Eesmärk on, et riik ei jääks kaitseta, kui Riigikogu mingil põhjusel koguneda ei saa. Mille puhul Andres Metsoja juhtis tähelepanu tõsiasjale, et erakorralise seisukorra saabki välja kuulutada ainult Riigikogu. Kalle Laanet tõdes, et tegelikult tsiviilkriiside lahendamise eest peaks vastutama Siseministeerium ning riigikaitset ohustavate kriiside lahendamise eest peaks vastutama Kaitseministeerium. Praegune olukord on segane ning seda näitas ka hiljutine torm Kagu-Eestis. Paljudel ministeeriumidel puudub kriiside lahendamise kogemus. Kriise lahendavad inimesed peavad olema ka hea pingetaluvusega, et nad üldse suudaksid kriisiolukorras juhtida.
Seejärel tõdesin ma ise, et aja jooksul on nende seaduste muutmise käigus tegelikult riigikaitse kõrgeimaks juhiks saanud de facto peaminister ja selle eelnõuga antakse talle ka kaitseolukorra juhi volitused. Sellest tulenevalt ma küsisin, kas me ei peaks muutma põhiseadust ja tegema peaministrist sel juhul ka de jure riigikaitse kõrgeima juhi. Margit Gross vastas, et riigikaitseseaduse eelnõu kohaselt ei anta peaministrile volitusi juurde, need on praegugi seaduses olemas. Andres Metsoja küsis selle peale, kas Vabariigi Presidendile on seda eelnõu tutvustatud ja kas presidendi hinnang eelnõu kohta on teada. Margit Gross vastas, et eelnõu on presidendile mitu korda tutvustatud ja kuna seni on peaministril olnud samad volitused, ei näe president mingit probleemi. Presidendil on endiselt õigus agressiooni korral välja kuulutada sõjaseisukord ja mobilisatsioon. Andres Metsoja juhtis tähelepanu eelnõu §-le 7, millega sätestatakse muudatus Riigikaitse Nõukokku kuuluvate liikmete osas. Margit Gross vastas, et seaduses ei peaks konkreetseid liikmeid välja tooma. President kutsub Riigikaitse Nõukogu kokku, määrab selle koosseisu ja töökorra. Seejärel tõstatas Andres Metsoja küsimuse, kas seaduses peaks olema sätestatud, et Riigikaitse Nõukokku kuuluvatel isikutel peaks olema salastatud välisteabele juurdepääsu luba. Ta leidis, et kõik Riigikaitse Nõukokku kuuluvad isikud peaksid olema samas inforuumis, et oleks võimalik kriitilistel hetkedel asjakohaseid otsuseid langetada ja nõu anda. Johannes Kert sõnas, et Riigikaitse Nõukogus on varem alaliselt esindatud olnud ka Kaitseväe juhataja, keda nüüd selle uue eelnõu kohaselt Riigikaitse Nõukogus ei pruugi olla. Kaitseväe juhataja näol oleks Riigikaitse Nõukogus esindatud sõjalise nõuande aspekt. Ka NATO-s ei võeta ühtegi otsust vastu ilma sõjalise nõuandeta ja Riigikaitse Nõukogu ülesanne on ju anda nõu riigikaitse küsimustes. Minister Raivo Aeg leidis, et Riigikaitse Nõukogu liikmete loetelu sätestamine seaduses teeks seaduse jäigaks. Näiteks võivad eri valitsustes sama valdkonna eest vastutavatel ministritel olla erinevad ametinimetused.
Seejärel tegin mina ettepanekud seaduse ülesehituse kohta. Ma leidsin, et eri institutsioonide pädevused võiksid olla riigikaitseseaduses välja toodud ning paikneda kohe pärast üldsätteid, nii nagu see oli 1994. aasta ja 2002. aasta rahuaja riigikaitse seaduses. Ma leidsin ka, et Vabariigi Valitsusele teatud pädevuste lisamisel tuleks Riigikogule anda teatud tasakaalustavaid õigusi, samuti võiks see seadus sisaldada riigikaitseliste alusdokumentide loetelu ning määratleda, kes koostab ja kinnitab neid alusdokumente ning mida need peaksid sisaldama. Nii see 2002. aasta rahuaja riigikaitse seaduses oli. Margit Gross vastas selle peale, et põhialuste ja arengukavade regulatsioon on riigieelarve seaduses. Seal on välja toodud ka uuendamise tähtajad. Samas näiteks Eesti julgeolekupoliitika aluste dokumendi vajadus tuleneb hoopis välissuhtlemisseadusest.
Johannes Kert nõustus sellega, et eesmärgid peavad olema selged ning vastavalt eesmärkidele tuleb eraldada raha, mitte vastupidi. Aga kui eri asutuste, sh ministeeriumide riigikaitselisi ülesandeid seadusesse ei panda – selles eelnõus ei ole ministeeriumide ülesanded formuleeritud –, siis kus need kirjas on? Margit Gross vastas, et kõik ministeeriumid ja muud asutused täidavad sõjaajal edasi oma põhiülesandeid, mis on neile pandud seaduse ja põhimäärustega. Selline on Eesti õiguskorra üldine loogika. Riigikogu pädevus tuleneb põhiseadusest ning Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest. Igal ministeeriumil on oma alamkava selle kohta, millised on tema rollid kriisiolukorras.
Andres Metsoja küsis kommentaari kaitseministri idee kohta, mis puudutab investeerimisfonde. Praegu seda riigikaitseseaduse eelnõu ei käsitle, aga kaitsetööstus peaks ju olema riigikaitse osa. Kaitseministeeriumi esindaja sõnas selle peale, et seaduseelnõu praegune redaktsioon on puudulik ja seda oleks vaja täiendada. Kaitsetööstus on riigi seisukohalt oluline, kuid küsimus on selles, kuidas seda seaduses määratleda. Kaitseministeeriumi järgmine samm on kohtuda kaitsetööstuse esindajatega ning arutada ettepanekud läbi. Osa ettepanekuid puudutab näiteks riigihankeid käsitlevaid sätteid.
Seejärel tõstatasin mina teema, et kaitseolukorra mõiste kasutuselevõtuga ei tohiks kaotada Kaitseväe ja riigiasutuste astmelise valmisoleku süsteemi, sest need ei kattu ega dubleeri üksteist. Seda süsteemi võiks arendada ja edasi kasutada. Aivar Engel tõdes selle peale, et riigikaitseseaduse eelnõu 112 ehk siis praegu arutatav eelnõu hõlmab viit varasemat seadust. Eelmine riigikaitseseadus hakkas kehtima 2016. aastal ning kõiki rakendusakte ei jõutud siis valmis. Milline on võimekus selle seaduse rakendusaktid õigeks ajaks valmis teha ning kas tulevikus soovitakse riigikaitseseadusega liita veel teisi seadusi? Margit Gross vastas, et praegu kehtiv riigikaitseseadus lõi esimese õigusliku baasi laiapindse riigikaitse rakendamiseks. Selles seaduses aga jäi paika panemata ühiskonna kui terviku kaasamine, näiteks kohalike omavalitsuste ülesanded jpm. Kehtiva seaduse jõustumisel oli juba teada, et käivitatakse riigikaitse revisjon. Muudatuste hulk oli suur ning tekkis vajadus koostada uus terviktekst. Ei saa välistada, et tulevikus võib veel mõni seadus saada riigikaitseseaduse osaks, näiteks hädaolukorra seadus. Kui jõutakse selleni, et kriisideks valmistumine võiks olla ühes seaduses, siis see võiks olla järgmine etapp. Uue seaduse rakendusaktide kavandid on olemas ning seaduse jõustudes peaksid rakendusaktid valmis olema. Andres Metsoja teatas lõpuks, et Riigikogu juhatus tegi oma 3. detsembri istungil riigikaitsekomisjonile ettepaneku kaasata eelnõu menetlemisse ka põhiseaduskomisjon. Veel tegi ta ettepaneku küsida eelnõu kohta arvamust peale põhiseaduskomisjoni ka õiguskomisjonilt, kuna eelnõuga kavandatakse teha põhimõttelisi muudatusi põhiseadus- ja õiguskomisjoni valdkonda kuuluvates seadustes.
Nii palju siis komisjoni aruteludest. Mõned küsimused, mida ma siin käsitlesin, kattusid tegelikult nende küsimustega, mis täna saalist esitati.
Nüüd räägin ka menetluslikest otsustest. Eelmise aasta 17. detsembri istungil otsustas riigikaitsekomisjon konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada arutluse all olev seaduseelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu tänase istungi päevakorda ja teha ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Eelnõu komisjonipoolseks ettekandjaks määrati mind. Arvestades eelnõu ja selle seletuskirja ning selle lisade mahtu – kokku 600 lehekülge –, otsustas riigikaitsekomisjon konsensusega teha Riigikogu esimehele ettepaneku määrata muudatusettepanekute esitamiseks tavapärasest pikem tähtaeg, milleks on k.a 10. veebruar. Aga täna kell 14 kogunes meie komisjon erakorraliselt siinsamas saali ukse taga, kus me konsensusega otsustasime, et see tähtaeg muudatusettepanekute esitamiseks jääb liiga lühikeseks. Esitame uue tähtaja, mis on 26. veebruar kell 17.15 ehk siis tööpäeva lõpp.
See on kõik. Olen valmis vastama küsimustele ja julgustan teid esitama raskeid küsimusi.