Austatud juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel olla teie ees siin Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse, isikut tõendavate dokumentide seaduse ja konsulaarseaduse muutmise seaduse 78 teisel lugemisel. Nagu ütles minister Urmas Reinsalu, on tegemist sellise eelnõuga, mis on välja töötatud eelkõige selleks, et katta kulusid, mis on seotud taotluste vastuvõtmise ja väljastamisega ning postiteenuse kasutamisega. Kehtestatakse riigilõiv dokumentide väljastamise eest Eesti välisesindustes ja aukonsuli kaudu, mis siiamaani on olnud tasuta teenus, ehk tegemist on tehnilise ja teatud mõttes ka majandusliku eelnõuga. Eelnõuga muudetakse riigilõivumäärasid välisesindustes tehtavate toimingute eest ning kehtestatakse uued riigilõivud toimingute eest, mis siiamaani on olnud lõivustamata. Muudatusega soovitakse viia välisesindustes tehtavate toimingute eest kehtestatavad riigilõivud vastavusse tegelike kuludega. See on selle asja eesmärk.
Teine lugemine põhiseaduskomisjonis toimus 19. novembril k.a. Kohal viibisid: mina ise ehk Paul Puustusmaa, samuti komisjoni liikmed Heiki Hepner Siim Kiisleri asendusliikmena, Marek Jürgenson, Kalev Kallo, Erkki Keldo Taavi Rõivase asendusliikmena, Kert Kingo Kalle Grünthali asendusliikmena, Hanno Pevkur ja Vilja Toomast. Kohale olid kutsutud ka Välisministeeriumi konsulaarosakonna 1. büroo lauaülem Maiga Võsu, Siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna nõunik Kristen Kanarik ja õigusnõunik Kaspar Lepper.
Eelkõige oli tegemist tõesti väga tehniliste küsimuste aruteluga, sest seaduse mõte oli esimesel lugemisel läbi arutatud ning teisel lugemisel käsitleti mitmeid tehnilisi küsimusi ja muudatusi. Peale seda, kui me olime saanud ülevaate, mis me eelmisel istungil tegime, me vaatasime läbi laekunud muudatusettepanekud. Põhimõtteliselt oli nii, et 15. novembriks, kui oli muudatusettepanekute laekumise tähtaeg, ei olnud muudatusettepanekuid tulnud ei fraktsioonidelt ega ka üksikutelt Riigikogu liikmetelt. Küll aga oli redaktsioonilisi ettepanekuid, mis olid välja töötatud selleks, et seaduses teha need parandused, mis tõepoolest olid täiesti tehnilised ja seotud mitmete mõistetega. Kokku oli komisjonil välja pakutud seitse muudatust, millest kuus konsensuslikult vastu võeti. Ühel puhul ei olnud konsensust, sest Hanno Pevkur oli erapooletu, aga ülejäänud ettepanekud said jah konsensuslikult vastu võetud.
Ma annan ka kerge ülevaate, mis olid põhilised küsimused, mis tekkisid. Üks küsimus oli seoses teise ettepanekuga, see oli see, mille suhtes Hanno Pevkur jäi erapooletule seisukohale. Muudatusettepanek ütles niimoodi, et § 272 lõikes 9 asendatakse arv "29" arvuga "40". Kuna tegemist on rahalise väärtusega, siis tekkis küsimus, et miks nii palju suurendatakse. Kristen Kanarik selgitas, et kehtiv riigilõivuseadus sätestab, et Eesti kodaniku sõrmejäljekujutiseta passi taotluse läbivaatamise eest tasutakse riigilõivu 29 eurot. Tulenevalt asjaolust, et sõrmejäljekujutiseta passi tootmise protsess ei erine biomeetriliste andmetega reisidokumendi omast, tõstetakse sõrmejäljekujutiseta passi läbivaatamise riigilõiv 40 eurole. Seeläbi on tagatud, et riigilõivus sisaldub tootmisprotsessi kulupõhine komponent. 2015.–2018. aasta statistika põhjal väljastatakse aastas keskmiselt 66 passi, mis tähendab, et riigilõivu prognoositav eelarvetulu on antud juhul 726 eurot.
Hanno Pevkur väitis, et kunagi jäeti hindade erinevus sisse teadlikult, kuna kõikidel inimestel ei olnud kiibiga passi vaja. Inimestel, kes ei reisi ja kes soovivad saada lihtsalt isikut tõendavat dokumenti, ei ole ju biomeetrilist passi vaja. Selle peale Kristen Kanarik vastas, et kunagi oli tõesti meie riigis selline suund, kuid Euroopa Liidu kehtiv määrus ütleb, et kõikidele inimestele peavad olema väljastatud biomeetrilised reisidokumendid. Siis oli ka viide konkreetsele Euroopa Liidus kehtivale määrusele. Kert Kingo omalt poolt kommenteeris, et kui inimesed ei reisi ega vaja passi, siis piisab, kui nad kasutavad ID-kaarti.
Nagu ma ütlesin, kõik teised otsused muudatusettepanekute kohta olid konsensuslikud. Muudatusettepanekud on ka seal taga saadaval. Mõnevõrra tekitas küsimusi muudatusettepanek nr 3, mis sõnastati järgmiselt, et tagasipöördumistunnistuse, tagasipöördumise loa ja Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistuse väljaandmise taotluse läbivaatamise eest ... Siin tekitasid küsimusi mõisted, et miks on sisse toodud sellised mõisted nagu eraldi Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistus, mitte aga tagasisaatmise dokument. Siin on kohane rõhutada neid erinevusi, seda, et meil on erinevaid dokumendiliike. Maiga Võsu selgitas, et eelnõusse oli algul ekslikult jäänud sisse terminoloogiline viga. Nimelt, eelnõus tuleks kasutada mõistet "Euroopa Liitu tagasipöördumistunnistus", mitte aga "tagasisaatmise dokument". Ma viitan nüüd sellele, et neid dokumente, nagu ma ütlesin, on neli liiki. Me peame aru saama, et on olemas ja n-ö legaalmõistena kasutatav Euroopa tagasisaatmise reisidokument, mis on üks asi. See on mõeldud riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks, see antakse välja ilma isiku taotluseta, ühekordseks Eestist lahkumiseks ja vastuvõtvasse riiki sisenemiseks. Teiseks on olemas Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistus, mis antakse välisesindustes sellisele Euroopa Liidu kodanikule, kelle liikmesriigi esindust ei ole selles kolmandas riigis, kus ta parasjagu viibib, ning kelle reisidokument on kadunud, varastatud või hävinud. Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistus antakse ühekordseks reisiks kodakondsusjärgsesse või elukoha liikmesriiki. Kolmandaks on tagasipöördumistunnistus, mis antakse välisriigis viibivale Eesti kodanikule, kelle reisidokument on muutunud kasutamiskõlbmatuks, kaotsi läinud või hävinud. Hanno Pevkur küsis, millist terminit kasutatakse kehtivas õiguses. Maiga Võsu vastas, et kehtivas õiguses on kasutatud mõistet "Euroopa Liidu tagasipöördumistunnistus" ning eelnõusse kirjutatud "tagasisaatmise reisidokument" oli pelgalt eksitus. Loomulikult, komisjonis tekkis küsimus, kuidas selline eksitus põhimõtteliselt üleüldse tekkida sai. See tekitas küsimusi nii Hanno Pevkuril kui ka Vilja Toomastil. Vilja Toomast nõustus Hanno Pevkuri märkusega sellel teemal, et tegemist on kummalise eksitusega. See on ju väga põhimõtteline erinevus ning sellist eksitust ei saaks nagu juhtuda, kui seadust muudetakse. Vilja Toomast avaldas ka arvamust, et kui selline apsakas tuleb eelnõusse sisse, siis äkki oli tegemist ministri algse seisukohaga, mille ametnikud ümber lükkasid. Kert Kingo rõhutas, et kuna ministril on sageli mitu dokumenti paralleelselt töös, siis võib selliseid vigu ette tulla, selline lihtsalt on olukord.
Siis oli veel terminoloogiline küsimus parandusettepaneku nr 6 kohta, kus on öeldud, et § 271 lõikes 2 asendatakse sõna "PIN-kood" sõnaga "turvakood". Kristen Kanarik märkis, et konsulaarseaduses tuleb asendada sõna "PIN-kood" sõnaga "turvakood", kuivõrd isikule väljastatavad koodid ei hõlma ainult PIN-koode, vaid ka PUK-koode, sõltuvalt kaardi sisust võivad seal olla teistsugused koodid, seetõttu hõlmatakse kõik need koodid mõistega "turvakood". Hanno Pevkur tundis huvi, kas isikut tõendavate dokumentide seaduses on turvakoodi mõiste olemas, ning palus täpsustada, milliseid mõisteid eri seadustes kasutatakse. Selle peale saime ametnikelt vastuse, et isikut tõendavate dokumentide seaduses ei ole koode üldse markeeritud, ning lisaks, et juhul kui muudatused vastu võetakse, siis hakkab seaduses olema mõiste "turvakood" ja seda mõistet kasutatakse riigilõivuseaduses ja konsulaarseaduses.
Selle järel võeti vastu menetluslikud otsused. Otsustati saata eelnõu täiskogu päevakorda 5. detsembriks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja teha ettepanek saata eelnõu kolmandale lugemisele, kui teine lugemine lõpetatakse, 11. detsembriks 2019. Kõik otsused olid konsensuslikud. Aitäh!