Aitäh! Ma arvan, et te olete piisavalt kogenud nii diplomaadina kui poliitikuna, seega teate väga hästi, missugune on kaitsevõime tase suuremal osal NATO liikmesriikidest. See tase on väga madal. See tase on väga madal ka mitmetel üsna suurtel riikidel. Riik, mille peale me loota saame – ja mille peale loodavad ka need riigid, kellel on Euroopas väga madal kaitsevõimekus, ka kaitsetahe ja poliitiline tahe oma kaitsevõimet rakendada –, on loomulikult Ameerika Ühendriigid. Kaitsevõime arvestataval määral on Prantsusmaal, kaitsevõime arvestataval määral on Suurbritannial, kaitsevõime on ka mõnedel väiksematel riikidel, aga mitte kõigil. Kui te küsite NATO võimekuse kohta sekkuda kiiresti – ütleme, naksti, 24 tunniga – Balti riikide kaitsmisesse, siis ma soovitan teil sel teemal vestelda minust tunduvalt kompetentsema Leo Kunnasega, aga nii palju, kui ma olen lugenud The Jamestown Foundationi, RAND Corporationi ja mitmete teiste analüüsikeskuste suhteliselt hiljutistest aruannetest, on NATO-l veel siiani päeval puudulik käsuliin. Umbes seitsme kuni kümne brigaadi suurune jõud – seda napib, et efektiivselt Venemaale vastupanu osutada. Need on need asjad, millest tuleb rääkida.
Ma kordan veel: riigi julgeolek on sedavõrd vastutusrikas teema, et ei ole mõtet iseendale valetada. Ei ole mõtet iseendale valetada, et kõik on korras. Lugesin eile kusagil kommentaare kogu sellele jurale – vabandust, et ma sellist sõna kasutan! –, kogu sellele loole, mis meedias kohe kohe tuure koguma hakkas. Keegi kirjutas kommentaaris väga õigesti: "See, kui sa lakkamatult korrutad halvaa, halvaa, halvaa, ei tee sul suud magusamaks!" See, kui me korrutame kogu aeg "NATO, NATO, NATO", ei muuda ära neid tõsiasju, mis sisaldavad lünkasid NATO võimekuses kaitsta Balti riike. Ja kui te nüüd ütlete, et ma kahjustan meie julgeolekut ja et Moskvas selle peale aplodeeritakse, siis no kuulge, teate. Ma arvan, et seal teatakse minust ja meist kõigist siin oluliselt paremini, mis asi on NATO, missugune on nende võimekus, missugune on nende tahe, jne, jne. Šokiteraapia seisneb siin just nimelt selles: juhtida NATO kesktsentraalsete institutsioonide ja teiste liikmesriikide tähelepanu sellele, et me ei saa enam tukkuda. Muutuvas rahvusvahelise julgeoleku olukorras on vaja jalad kõhu alt välja lükata ja on vaja tegeleda nende probleemidega, mis takistavad NATO-l efektiivselt tegutseda. See ei ole NATO kahjustamine, vaid see on NATO-le elektrišoki andmine.