Tänan küsimuse eest! Mis puudutab avatud debatti, siis seda keelata, ma arvan, oleks kindlasti vale. Apteegireformi üle arutleti pikalt ja põhjalikult juba üle-eelmises parlamendis aastatel 2014–2015 ametis olnud valitsuste ajal otsuseid vastu võttes. Arutleti ka eelmises parlamendis, kui haruapteekidele kehtestatud tähtaeg lükati edasi 1. aprillile 2020. Ja need debatid, nagu näha, jätkuvad ka praeguses parlamendis.
Mis puudutab erinevaid arengusuundi, erinevaid võimalusi, siis ma arvan, et sotsiaalkomisjoni esimees ütles õigesti. Ta ütles, mis variandid on laual olnud, mis mõtted on nii turuosalised kui ka poliitikud välja käinud. Olles ise selles töörühmas osalenud, siis tõsi on see, et ettepanekuid ongi, võiks öelda, kogu n-ö välja ulatuses ehk et oleme siin kirjalikult või suuliselt omavahel arutanud ligemale 20 varianti. Need puudutavad nii proviisoromanduse tugevdamist, tänaseid omandisuhteid, tähtaegu, maa- ja linnapiirkondade käsitlemist kas eraldi või koos. Üks konkreetne mõte on tõesti olnud ka see, et kas võiks lubada – see pole iseenesest uus mõte, seda on juba ammu arutatud – teatud ravimeid müüa poodides ja ka kütusekettides. Mina isiklikult seda konkreetset ettepanekut ei toeta. Põhjendan ka, miks. Ma arvan, et kui hakkame pakkuma ravimeid, isegi lihtsamaid käsimüügiravimeid, poodides ja kaubanduskettides ja kütusejaamades, siis esiteks kasvab üleliigne ravimite tarbimine ehk tarbitakse rohkem, kui on tegelik vajadus. Samal ajal tekitame probleeme eeskätt maapiirkondades, kus näiteks apteekide käive hakkab selle võrra kahanema. Seal on juba täna omanikeks peamiselt proviisorid, kes peavad neid apteeke paljuski võib-olla n-ö missioonitundest. Kui nendelt võetakse ära teatav käibeosa, mis suunatakse poekettidesse ja mujale, siis tähendab see automaatselt seda, et maapiirkonnas muutub apteegi pidamine veelgi keerulisemaks. Linnas, arvestades seda, et meil on kaubandusketis tihti lausa mitu apteeki, saavad apteegid tõenäoliselt hakkama. Aga ka siin, ma arvan, on inimestele nõu andmine selle kohta, kas üht või teist ravimit võtta, millises koguses võtta või on äkki hoopis midagi muud vaja või tuleks pöörduda arsti, näiteks perearsti poole, ikkagi oluline. Me eeldame seda õigustatult proviisoritelt ja farmatseutidelt, aga me ei saa seda eeldada poodide või kütusejaamade klienditeenindajatelt. Ehk et seda suunda ma isiklikult ei toeta.
Aga nagu ma ütlesin, on debatte peetud nädalaid, debatte on peetud ja seisukohti avaldatud juba tegelikult enne valimisi. Kas ja mida täpselt apteegireformis muudetakse, see selgubki nüüd arutelude käigus. Mina olen oma positsiooni varasemalt selgitanud. Pean apteegireformi suunda õigeks. Pean õigeks seda, et me räägime jaemüügi ja hulgimüügi eraldamisest. Seda, et me tahame tugevdada proviisorite rolli turul, seda pean samuti õigeks, kuna tõesti, nagu te õigesti viitasite, ei ole proviisorid mitte lihtsalt klienditeenindajad, vaid nad on ikkagi väljaõppinud, viieaastase õppe läbinud ravimiteaduse magistrid, kellel on väga selge arusaam sellest, millised on tänapäeva tervishoiusektori soovitused inimestele, ning kelle eetika- ja missioonitunne on kindlasti suur.