Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud parlamendi liikmed! Relvaseaduse, riigilõivuseaduse ja strateegilise kauba seaduse muutmise seaduse eelnõu oli õiguskomisjonis arutusel 14. oktoobril. Nagu eelnõu pealkirjast näha, on tegemist Euroopa Liidu tulirelvadirektiivi ülevõtmisega. Istungile olid kutsutud siseminister Mart Helme, Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna õigusnõunik Marju Aibast ning korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna nõunik Sven Põierpaas. Minister esitles eelnõu põhjalikult ja see teema inspireeris arvukalt küsimusi.
Alustuseks küsis Kaja Kallas, kas direktiiv sätestab tulirelvade kollektsioneerimisele ka vanuselise ülempiiri. Minister ütles, et kollektsioneerimise puhul vanuselist ülempiiri ei ole. Juhul, kui ollakse arvamusel, et näiteks 93-aastane isik peab kaotama relvaõiguse tervisliku seisundi, näiteks seniilsuse tõttu, siis seda võimaldavad teised seaduslikud meetmed, mitte kõnealune direktiiv.
Komisjoni esimees ütles, et padrunisalvede nõuetega seoses on vaja selgust küsimuses, mis puudutab seaduse jõustumise tähtaega. Eelnõu järgi on seaduseelnõu 62 kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2020, aga avaldati muret, kas praeguse menetlustempo juures jääb ikka aega avalikkust piisavalt informeerida. Karilaid küsis, kas oleks mõistlik lükata seaduse jõustumise aeg kolm kuud edasi, 1. aprillile 2020. Ministeeriumi nõunik Marju Aibast selgitas, et Euroopa Komisjoniga suhtlemisel määrati Eestile seaduste vastavusse viimise tähtaeg septembrikuusse. Kahjuks, nagu juba enne siin kuulsime, ei jõutud selleks ajaks seadusemuudatusi ette valmistada ja nüüd loodetakse, et seadus jõustub siiski 1. jaanuaril. Komisjoni esimees selgitas, et õiguskomisjon soovib eelnõu raames kaasata erinevaid huvirühmi ja sel juhul on vaja seda teha novembris, aga jõustumiskuupäeva osas võib ikkagi tekkida kahtlusi.
Ministeeriumi nõunik Põierpaas rõhutas, et arutelul oleva seaduseelnõuga jääb kõigile – kuna see padrunisalve suuruse teema oli üks arutelu põhjusi –, kellel on tänavu suurema mahukusega padrunisalved, õigus nende kasutamiseks alles. Seda nimetatakse vanaisa klausliks: isikud, kes praegusel hetkel omavad padrunisalve, olenemata tingimustest ja otstarbest, saavad selle omamist jätkata. See justkui ei vaja jõustumise tähtaja pikendamist. Seaduse jõustumisel vaadeldakse uusi õigusi läbi uue õigusliku prisma ja teatud isikuliseks ja varaliseks kaitseks soetatud tulirelvadele hakkavad 1. jaanuarist kehtima piirangud. See oli siis ministeeriumi nõuniku seisukoht.
Proua Heljo Pikhof palus selgitada, mis toimub juhul, kui selgub, et isikul diagnoositakse psühhiaatriline haigus, mille tõttu ta kaotab õiguse relva omamiseks või relvade kollektsioneerimiseks. Milline on sel juhul protseduur? Ministeeriumi nõunik selgitas, et relvaluba kehtib viis aastat ja iga viie aasta tagant läbitakse vastava tõendi saamiseks uuesti tervisekontroll. Ka erandolukordadeks on olemas praktika, kui asjasse puutuvad haiglad või kohtud teavitavad PPA-d seoses relvaloaga. Kuna käesolev eelnõu selliseid olukordi ja protseduure ei puuduta, jäi see lihtsalt arutelu osaks.
Komisjoni liige proua Kallas meenutas, et kui seaduse aluseks olevat tulirelvadirektiivi Euroopa Parlamendis arutati, oli mõttevahetus pingeline. Tookord direktiivi vastu sõna võtnud Soome ja Tšehhi saadikud polnud rahul sellega, et see kahjustab riigikaitset, mis baseerub tsiviilisikute relvade omamisel ja vastuhaku võimalusel. Küsiti, kas neidsamu argumente saab ka Eesti kontekstis kasutada. Siseministri kinnitusel ei puuduta tulirelvadirektiiv kaitseliitu ja selle kasutuses olevaid relvi. Siseminister viitas ka Riigikogu liikme Ants Laaneotsa ütlusele, et Eestil on kergerelvastust 80 000 inimesel. Ühtlasi tõdes minister, et relvapuudust Eestis pole. Oli ka küsimus, kas eelnõu ei peaks menetluslikult läbima ka riigikaitsekomisjoni või kas õiguskomisjon ei peaks küsima riigikaitsekomisjoni arvamust. See mõte leidis igati toetust.
Tarmo Kruusimäe küsimus käsitles pärast 1945. aastat toodetud ja laskekõlbmatuks muudetud relvi ning võimalust relvatarvikuid internetist tellida ja odavat võimalust need automaatrelvadeks konverteerida. Konkreetsemalt huvitas komisjoni liiget see, kas praegused meetmed on piisavad, et ei toimuks kord juba deaktiveeritud relvade ümberehitamist ehk reaktiveerimist. Ministeeriumi selgitus oli, et deaktiveerimisnõuded on sätestatud Euroopa Liidu tasandil ja neid täiendatakse pidevalt, mistõttu pole deaktiveeritud relva reaktiveerimine ehk laskekõlblikuks muutmine üldsegi lihtne. Näiteks on viimase täiendusega toodud relvaseadusesse kohustus relvaraam laskekõlbmatuks muuta. Juhtumeid, mille korral kaasaegsete nõuete kohaselt deaktiveeritud relvi on muudetud laskekõlblikuks, Siseministeerium ei tea ega ole ka varem tuvastanud.
Komisjoni liige härra Breivel tõi välja mõned praegu kehtiva relvaseaduse kitsaskohad. Nimelt on igale jahimehele ette nähtud teatud kogus padruneid, samas on mõnikord jahimeestel varutud padruneid rohkem. Kõlas ka arvamus, et padrunivarusid reguleeriv relvaseaduse osa ei ole piisavalt läbi mõeldud. Samuti olevat Eesti seadus rangem relvakollektsionääre puudutava padrunivaru osas. Euroopa Liidus seda hulka, mis Eestis on 50 padrunit ühe padrunimudeli kohta, ei piirata. Väidetavalt raskendab see piirang kollektsionääridel omakeskis padrunite vahetamist. Sel teemal peatuti istungi käigus veel.
Puudutati ka direktiivist tulenevat laskesportlaste kohustust osaleda vähemalt üks kord 12 kuu jooksul võistlustel. Seda nõuet ei pea ministeerium üleliigseks, kuna sellel spordialal on kasutusel suure võimsusega tulirelvad ja sportlane peab oma oskusi pidevalt arendama.
Eraldi tuli teemaks see, et tulirelvadirektiiv relvakollektsionääride puhul padrunikoguse nõudeid ei reguleeri. Aga seda teeb julgeoleku kaalutlustel Eesti seadus. Varem ei ole olnud kollektsioneeritavale laskemoonale piiranguid kehtestatud, mille tõttu tekkis kahetine olukord, et kollektsionääril oli luba soetada piiramatus koguses kaasaegsetes tulirelvades, st ka automaatides ja kuulipildujates, kasutatavat laskemoona. Tegemist on juriidilise puudusega, mis võib ohustada riigi julgeolekut, ning selle eelnõuga see puudus likvideeritakse. Siseministeeriumi sõnul ollakse padrunite piirkoguse osas jõutud kokkuleppele nii kollektsionääride kui ka huvigruppidega. Ühelt komisjoni liikmelt, härra Breivelilt, kõlas siiski arvamus, et padrunite piirkogust ei toetata. Siin nähti vajadust mõttevahetust jätkata. Küsiti ka sellist asja, kas kollektsioneeritav relv peab olema deaktiveeritud. Vastus oli, et ei pea.
Sooviti selgust ka selles, miks on menetluse tähtajast ikkagi nii palju üle mindud. Minister ja nõunik selgitasid protsessi venimise tagamaid. Seaduseelnõu oli küll varakult valmis, kuid direktiivi ülevõtmist otsustati menetleda osahaaval ja mitte tulla parlamendi ette enne valimisi, sellele järgnesid uue valitsuse koalitsiooniläbirääkimised ja mõned põhjused olid veel. Need on põhjused, miks osa direktiivist on seaduseks saanud, aga teine osa veel mitte.
Oli veel küsimusi. Tarmo Kruusimäe küsis, ega Siseministeerium ei käsitle relvade deaktiveerimise järgset laskevõimekuse taastamist liiga kergekäeliselt. Ja siin selgitas nõunik, et Eesti Vabariigi ajaloo algusest saati on tulirelva osi käsitletud täpselt samal moel nagu terviklikku tulirelva. Kui näiteks eraisik soovib soetada tervikpüssi, siis tuleb tal läbida lubade taotlemine ja erinevad kontrollid. Täpselt sama protseduur kehtib ka juhul, kui ostetakse tulirelva olulisi osi.
Kaja Kallas meenutas, et Euroopa Parlamendis toimunud debatil toodi tihti esile kasvavat terrorismiohtu, ja küsis, kuidas vältida olukorda, et isikud kasutavad relvade kollektsioneerimist arsenali kogumise kattevarjuna. Siinkohal kommenteeris kolleeg Breivel, et tegu on usalduse küsimusega ja et relvakollektsionäärid on üldiselt kontrollitud isikud. Ministeeriumi nõunik selgitas, et kollektsioonrelvadele mõeldud padrunite piirkoguse küsimus on olnud arutamisel kollektsionääridega peetud kohtumistel. Kompromissina on Siseministeerium täpsustanud seadust nii, et kollektsioneeritavate padrunite arv ei tohi ületada 50 padrunit ühe padrunimudeli kohta. See nõue käib nende kohta, mille tootmist alustati pärast 1945. aastat. Aga enamik ajalooliste relvade huvilisi kogub esimese ja teise maailmasõja aegseid relvi ja neile 50 padruni piirang ei kehti. Näiteks juhul, kui kollektsionääril õnnestub leida 200 Parabellumi padrunit 1938. aasta relvale, siis see ei ole keelatud ega lange kogusepiirangu sätte alla.
Täpsustati ka riigikaitsekomisjonilt arvamuse küsimise aega. Seda tehakse pärast eelnõu täiskogule esitamist. Nõunik proua Rikart pööras tähelepanu sellele, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele tuleb küsida ka menetlusse kaasatud mittetulundusühingute arvamust. Seejärel tegi komisjon otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21. oktoobril, üksmeelel olid Riho Breivel, Kaja Kallas, Jaanus Karilaid, Uno Kaskpeit, Tarmo Kruusimäe, Urve Tiidus; teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, samas koosseisus konsensus; teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 6. november, konsensus; määrata ettekandjaks Urve Tiidus, ka selles oldi üksmeelel.