Lisaks sellele on esimesel lugemisel teemaks olnud direktiivi artiklis 10c toodud erand ehk võimalus kasutada riigile eraldatud kliimaühikuid fossiilenergiasse investeerimiseks. Selle kohta valitsusel tolleks ajaks veel seisukohta ei olnud, aga 30. septembril, kui oli tähtaeg teavitada Euroopa Komisjoni liikmesriigi soovist kasutada seda artikli 10c erandit, otsustas valitsus – tänuväärselt –, et Eesti seda ei taotle. Igati keskkonnasõbralik samm. Sellest tulenevalt kõik meie kliimaühikud, mis riigile on eraldatud – valitsus otsustas ka, et moderniseerimisfondi, mis selle eelnõuga luuakse, neid ei tõsteta –, realiseeritakse enampakkumisel.
Siis laekus tähtajaks kaks muudatusettepanekut, mõlemad olid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud. Peab ütlema, et väga head muudatusettepanekud, nagu oleks ise kirjutanud. Komisjon arutas neid oma k.a 8. oktoobri istungil, tulemused on fikseeritud istungi protokollis nr 16.
Sellest lähtudes annan teile väikese ülevaate. Üks muudatusettepanek puudutas eelnõu §-ga 1651 loodavat võimalust kasutada nn 10c erandit ehk kliimaühikuid fossiilenergiasse investeerida. Muudatusettepanek, mille Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon komisjonile esitas, nägi ette vastavate sätete eemaldamise eelnõust. Kuna Vabariigi Valitsus otsustas seda erandit mitte kasutada, siis ei ole vaja ka ette näha seda regulatsiooni uues atmosfääriõhu kaitse seaduses. Vabariigi Valitsuse esindaja ei toetanud seda muudatusettepanekut, leides, et kuigi valitsus ei ole seda erandit kasutanud, tuleb äkki kunagi valitsus, kes soovib seda kasutada, ja siis võiks seaduses mingi selline punkt olla. See ei olnud väga veenev argument. Komisjon otsustas konsensuslikult toetada Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni muudatusettepanekut, mille kohaselt jäetakse eelnõust välja § 1651 ja veel mõned täiendused, mis on seotud sellesama paragrahviga.
Teine muudatusettepanek puudutas seda, millises ulatuses nimetatud kliimaühikuid kasutatakse kliimaeesmärkide täitmiseks. Nimelt, direktiiv, mille me selle eelnõuga üle võtame, seab riigile kohustuseks kasutada vähemalt 50% sellest tulust, mis ühikute müügist enampakkumisel vabaneb, kliimaeesmärkide täitmiseks. Seal on erinevaid asju, viise ja harusid, kuhu on võimalik seda investeerida. On võimalik soojustada maju, on võimalik osta elektrironge, on võimalik osaliselt kompenseerida näiteks taastuvenergiatasusid ehk siis osta selle kaudu ka taastuvenergia võimsust. Võimalusi on hästi palju. Ülejäänud 50% on liikmesriikidel õigus kasutada lihtsalt oma eelarve üldtuludeks, st muude eelarvekulude katteks, eelarveakude lappimiseks. Tõsi on see, et Eesti nagu mitmed teisedki riigid on siiani kasutanud valdavalt direktiivis ette nähtud miinimumi: 50% oleme suunanud kliimaeesmärkide täitmiseks, ülejäänuga oleme katnud muid eelarvekulusid. Muudatusettepanek, mille Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon targalt tegi, nägi ette tulenevalt globaalsest kliimakriisist ja nendest arengusuundadest, mis maailmas on, samuti Euroopa Liidu ettepanekutest kliimaneutraalsuse kontekstis – mida Vabariigi Valitsus tänuväärselt on toetanud ja millele ka Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon esmaspäeval heakskiidu andis –, et arvestades praeguseks kokku lepitud eesmärke, mis Riigikogu on heaks kiitnud kliimapoliitika põhialustes aastani 2050, me räägime kliimaneutraalsuse kokkuleppe korral ambitsiooni tõstmisest. Nagu ka palju räägitud SEI raport näitab, tegelikult selleks, et aastaks 2050 kliimaneutraalsus saavutada, peaksime me järgmise kümnendi jooksul tuntavalt kiirendama investeeringuid kliimaeesmärkide täitmiseks ja alustama sellest, mis toob kõige kiirema võidu. Näiteks annab kortermajade ja muude hoonete soojustamine energiasäästu – ühelt poolt hoiab raha kokku, teiselt poolt võimaldab kliimaeesmärke täita. Seetõttu me tegime ettepaneku, et riik kasutaks 100% nendest kliimaühikutest keskkonnaeesmärkide täitmiseks järgmise kümnendi jooksul, selleks et Eestil oleks võimalik need olulised investeeringud ära teha just nendest vahenditest, mis ongi selleks ette nähtud. Need kliimaühikud on ju tegelikult ette nähtud selleks, et nende abil teha keskkonnasäästu investeeringuid. Aga selle ettepanekuga nii hästi ei läinud. Ka seda ettepanekut Vabariigi Valitsus ei toetanud, väites – mis formaalselt on tõsi –, et seaduse järgi valitsus kasutab vähemalt 50%, st ta võib ka rohkem kasutada. Keegi ei keela valitsust rohkem kasutamast, see vastab tõele, aga kogemus näitab, et vähemalt 50% on praktikas tähendanud täpselt 50%. Sellest tuleneb ka meie ettepanek seaduses ette näha, et valitsus peab kasutama 100% ehk oluliselt rohkem. Asja hind on kümnendi kontekstis peaaegu 700 miljonit eurot või, ütleme, umbes nii praeguste arvutuste järgi kliimaeesmärkide täitmiseks. Aga valitsuse seisukoht on loomulikult arusaadav, sest selle muudatusettepaneku heakskiitmine eeldab tegelikult ka seda, et riigi eelarvestrateegias ei saa neid vahendeid kasutada muude valitsuse kuluotsuste katteks. See kahtlemata Vabariigi Valitsust ei rõõmusta. Ei rõõmustanud see koalitsiooniliikmeid keskkonnakomisjonis ega ka Heiki Kranichit, kes hääletasid selle muudatusettepaneku vastu argumendiga, et paindlikkus on hea asi ja küll me kuidagi need kliimaeesmärgid täidame – kuidas täpselt, see jäi selgusetuks.
Komisjon otsustas suunata selle eelnõu teisele lugemisele tänaseks ja juhul, kui teine lugemine täna lõpetatakse, teha ettepaneku ka kolmandale lugemisele saatmise kohta 22. oktoobriks, järgmiseks teisipäevaks, aga see, kas nii läheb, sõltub muidugi juba Riigikogu otsusest. Need viimased otsused lugemiste ja kuupäevade kohta võeti vastu konsensuslikult.