Tere hommikust, austatud Riigikogu! Alustame tööd. Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu 4. töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt olen valmis Riigikogu juhatuse nimel vastu võtma eelnõusid ja arupärimisi, kui neid on. Andres Sutt, palun!

Hea juhataja! Hea Riigikogu! Möödunud aastal võeti siinsamas saalis koalitsiooni ja opositsiooni koostöös vastu aasta parim seadus – investeerimisfondide seaduse täiendamise seadus, millega täiustati kogumispensionisüsteemi korraldust. 17 aastat tagasi oli pensionireformi keskne eesmärk leevendada elanikkonna vananemisega kaasnevat survet pensionide rahastamiseks. Eesti kolmel sambal põhinevat süsteemi on rahvusvaheliselt tunnustatud ja algselt seatud eesmärk on jätkuvalt kohane. Kogumispensionil ehk teisel ja kolmandal sambal on pensionisüsteemis kandev roll, ja mida aeg edasi, seda suurem. Nii oleks halvim valik toimiva süsteemi lammutamine, mille tulemuseks on väiksemad pensionid. Seepärast seisame me kindlalt teise samba vabatahtlikuks tegemise vastu.
Oleme koos sotsiaaldemokraatidega valmistanud ette eelnõu, kuidas muuta süsteemi päriselt paremaks. Meie eesmärk on kaotada kolm kitsaskohta. Esiteks tahame muuta teise samba väljamaksete süsteemi paindlikumaks. Teiseks tahame taastada teise ja kolmanda samba väljamaksete maksustamise algsel kujul. Kolmandaks soovime oluliselt parandada inimeste informeeritust nende pensioniõigustest ja väljamaksete võimalustest. See eelnõu seisab tänaste ja tulevaste pensionäride huvide eest, selle eest, et me saaksime järgnevale põlvkonnale üle anda toimiva pensionisüsteemi, mitte tühja pensionikassa, võlakoorma ja kõrged maksud. Mitte ükski erakond peale Isamaa ei küsinud ega saanud oma valijalt mandaati Eesti pensionisüsteemi põhialuste muutmiseks. Vastupidi, Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond lubasid kaitsta teist sammast laialijagamise eest. Austagem oma valija tahet!
Eelnõu üleandmisega toome me pensionidebati Riigikogu saali. Peame seda debatti avatult ja sisukalt. See eelnõu on avatud kõikidele ettepanekutele, mis kitsaskohtade kaotamisele kaasa aitavad. Võtame aega, et kuulata eksperte, kaaluda mõjuanalüüse ja ettepanekuid ning teha seejärel Riigikogus informeeritud valikud. Nii sünnib taas seadus, mille üle on põhjust rahulolu, mitte häbi tunda. Aitäh!

Aitäh! Rohkem eelnõude ja arupärimiste üleandmise soove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe seaduseelnõu ja juhatus menetleb seda kooskõlas kõikide seadustega.
Head kolleegid, kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreeris ennast 80 Riigikogu liiget, puudub 21.
Kõigepealt üks teade. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis Eesti-Islandi parlamendirühma asutamiskoosolek, mille kokkukutsuja on Tarmo Kruusimäe.

Läheme tänaste päevakorrapunktide juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud meretöö seaduse ja meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 56 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks sotsiaalminister Tanel Kiige.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud parlamendiliikmed! Annan ülevaate meretöö seaduse ja meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõust 56. Sellega võetakse üle kaks direktiivi, millega rakendatakse meretöö ja kalandustöö sotsiaalpartnerite kokkulepped ning ühtlasi Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ILO meretöö konventsiooni muudatused. Seadusemuudatustega kehtestatakse reederile ehk tööandjale finantstagatiste kohustus ja lisanõuded. Tagatis peab katma kulud laevapere liikme hülgamise korral ja tema kojusõidu korraldamise kulud ning tööõnnetusest ja kutsehaigusest tulenevaid nõudeid. Täpsemalt öeldes kehtestatakse direktiivide ülevõtmisega kalalaevatöötajatele inimväärsemad töö- ja elamistingimused kalalaeva pardal. Mõned näited: meretöölepingu sõlmimise kohustus, alaealise töötamise piirang, reederi kohustus korraldada toitlustamine laeval, samuti kohustus tagada vigastatud või haigele meremehele arstiabi andmine ja katta sellega seotud kulud, samuti kojusõidu korraldamise kohustus.
ILO meretöö konventsiooni 2016. aasta muudatuste ülevõtmisega muutub omakorda meretöötunnistuse väljaandmise kord. Nimelt võimaldatakse pikendada olemasolevat meretöötunnistust kuni uue tunnistuse väljaandmiseni, kui mingil põhjusel ei ole olemasoleva tunnistuse kehtivuse lõppemisel võimalik kohe uut tunnistust välja anda ning laev vastab ülejäänud osas seadusest tulenevatele nõuetele.
Meretöö seaduse sätete kohaldumisala laiendatakse osaliselt ka alla 24 meetri pikkustele kalalaevadele, mis enamasti tegelevad rannapüügiga. Edaspidi tagatakse kalalaevatöötajale reederi kulul korrapärane toitlustamine ning meditsiinilise abi osutamine laeval, vajaduse korral ravi tervishoiuteenuse osutaja juures, ning kojusõidukulude hüvitamine, kui kalur ei saa tervishoiuteenuse osutaja juures ravil viibimise tõttu meretöölepingust tulenevaid tööülesandeid täita. Samuti vastutab reeder tööandjana kaluri tööõnnetusest või kutsehaigestumisest põhjustatud tervisekahjustuse eest seaduses sätestatud alusel ja korras ning reeder peab samuti tasuma kaluri kojusõidukulud, kui meretööleping lõppeb, kui kalur ei saa tervishoiuteenuse osutaja juures ravil viibimise tõttu meretöölepingust tulenevaid ülesandeid enam täita või on aset leidnud laevahukk. Veeteede Amet saab omakorda kohustuse kontrollida tagatise olemasolu laevapere liikme kojusõidu korraldamise kulude, hülgamisega seotud kulude ning kutsehaigusest ja tööõnnetusest tulenevate nõuete hüvitamiseks.
Natuke ka taustast, mida see Eesti kontekstis tähendab. Eesti kalalaevaregistris oli möödunud aasta lõpu seisuga 1695 alla 24 meetri pikkust kalalaeva. Täpsed andmed töötajate arvu kohta, mis puudutab just neid alla 24 meetri pikkuseid kalalaevu, puuduvad, kuid kaluri kalapüügiloa alusel kutselise kalapüügiga Läänemerel tegelevaid inimesi on 2402, sh ainult sisevetel toimetab 452. Selliste laevade väiksust arvestades ei pruugi muidugi kaluritel olla alati tegemist töösuhtega, vaid kohati tegutsetakse ka näiteks FIE-na. Aga kui vaatame Eesti residentidest meremehi, siis meremeeste registri kohaselt on neid suurusjärgus 10 000.
Kehtiv meretöö seadus ei kohaldu töötamise korral alla 24 meetri pikkusel kalalaeval, mis ongi põhjuseks, miks me neid seadusi direktiividest tulenevalt muutma peame, sest seadus ei ole kooskõlas Euroopa Liidu direktiiviga 2017/159. Töölepingu alusel töötavate isikute kohta kehtib alla 24 meetri pikkustel kalalaevadel tavaline tööõiguse regulatsioon, aga Euroopa Liidu direktiivi ülevõtmiseks on vaja olemasolevat regulatsiooni osaliselt laiendada, pidades silmas just nimelt ka neid kalalaevu, mille pikkus on alla 24 meetri.
Kehtiva meretöö seaduse järgi on tööandjal kohustus omada finantstagatist, näiteks kindlustust, aga seadusemuudatustega, mille me täna välja pakume, laiendatakse finantstagatise kohustust, tagatis peab katma ka meremehe hülgamise olukorra ning tööõnnetusest ja kutsehaigestumisest põhjustatud kulude hüvitamise. Hetkel nõuab regulatsioon ainult seda, et tagatis kataks meremehe kojusõidukulud. See mõnevõrra laieneb. Tööõnnetusena käsitletakse antud kontekstis töötaja tervisekahjustust või halvemal juhul surma, mis saadi või mis toimus tööandja juures tööülesannet täites. Uue mõistena tuleb Eesti õigusruumi meremehe hülgamine, millele ma enne viitasin. Hülgamine on selline olukord, kus reeder ei kata meremehe kojusõidukulusid või reeder on jätnud meremehe ilma toidu, majutuse ja joogiveeta või kütuseta laevapardale, samuti loetakse hülgamiseks olukorda, kus reeder on lõpetanud ühepoolselt töösuhte, sh jätnud maksmata kahe või enama kuu töötasu. Kõikidel Eesti lipu all sõitvatel laevadel, mis kuuluvad meretöö seaduse kohaldamisalasse ning millel peab olema meretöötunnistus, on vastutuskindlustuskate, millega kaetakse laevapere liikmete repatrieerimise, hülgamise ning tervisekahjustuse ja surmaga seotud kulud. Laevu, millel kindlustus puudub, Eesti lipu all ei sõida. See tähendab, et tegelik olukord n-ö turul vastab juba direktiivi nõuetele, vastab juba ka vastuvõetavale seadusele. Suuri majanduslikke mõjusid sellest tulenevalt seadusemuudatused kaasa ei too. Samuti on juba sätestatud reederi finantstagatiskohustus kindlustuse tegemise teel. Kindlustusseltsid on juba osaliselt arvestanud meretöö konventsiooni sätetega, mis näevad ette laevapere liikme, nagu öeldud, repatrieerimisest, hülgamisest ning tervisekahjustusest ja surmast põhjustatud kulude hüvitamise, ning on juba lisanud viited konventsioonile oma lepingutingimustesse, kuna nagu viidatud, need konventsioonid ja muudatused on mitme aasta tagused. 2018. aasta detsembri seisuga, kui vaatame praktikat, oli laevapere liikmete hülgamise juhtumeid sisaldavas Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni ja ILO ühises andmebaasis kokku 366 sellist juhtumit, need puudutasid 4866 laevapere liiget, lahendamisel on 55 juhtumit, mõned neist on üle kümne aasta tagused. Positiivne on see, et aastatel 2008–2018 ehk kümne aasta jooksul oli ainult üks juhtum, kui Eesti lippu kandval laeval eestlasest laevapere liige hüljati. Nii et Eesti meremehi see niivõrd palju pole veel puudutanud, aga siiski teenib täiendavate finantstagatiste ja õiguslike tööalaste kindlustuskohustuste ülevõtmine ka nende huve ja tagab tulevikus parema kaitstuse. Sellega ma ülevaate lõpetan. Vastan heameelega küsimustele.

Aitäh, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Toomas Kivimägi, palun!

Aitäh, härra juhataja! Väga lugupeetud minister! Te küll põgusalt puudutasite seda oma sõnavõtus, aga ma küsin siiski üle. Kas nende kahe direktiivi ülevõtmisega kaasneb ka lisakulutusi Eesti kalalaevadele, mis on lühemad kui 24 meetrit, võrreldes kehtivaga? Ja teine küsimus. See muudatus rakendub kalalaevade suhtes, mis on lühemad kui 24 meetrit. Aga kas on ka n-ö alumine piir, kustmaalt need direktiivi nõuded ei rakendu, või see rakendub absoluutselt kõikide kalalaevade suhtes, mis nendele nõuetele vastavad ja mis tööandjatena, reederitena tööd pakuvad, või on ka mingi liik kalalaevu, mis nende nõuete alt välja jäävad, mis on näiteks väga lühikesed või väiksed?

Mis puudutab esimest küsimust, siis meie arvestuse põhjal majanduslikke lisakulutusi see kaasa ei too. Nagu viidatud, need konventsioonid pärinevad 2014. ja 2016. aastast ning Euroopa Liidu direktiividest tulenevad muudatused on samuti juba põhiosas praktikas vastu võetud. Lihtsalt meretöö seaduses on need muudatused tegemata.
Mis puudutab kalalaevade pikkuse alumist piiri, siis ma ei tea, et see oleks meetritega piiratud. Küll aga võib olla teisi kitsendavaid asjaolusid, mida ma vastuse täpsuse huvides ei hakka siin peast loetlema. Kui on huvi, võin saata meili teel täpsustuse. Minu teada need muud piirangud ei ole seotud kalalaeva pikkusega.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Minu küsimus puudutab osaliselt eelküsija teemasid. Kas see regulaarse toitlustamise tagamine tähendab, et väikesele kalalaevale tuleb palgata kokk? Meie seaduste järgi nõuavad meresõiduvahendid, igasugused paadid ja muud, kaptenipabereid alates 2,5-meetrisest paadist ja need kehtivadki kuni 24 meetri pikkuse sõiduvahendi korral. Nii et sisuliselt ka selline väike lappaja või kakuam, mis käib merel, peab hakkama kõiki neid tingimusi täitma. Kas see on nii või ma eksin?

Tänan küsimuse eest! Eeskätt siiski puudutavad need muudatused kalalaevu, võib-olla igale n-ö paadile need ei kohaldu. Nagu öeldud, küsimus on ennekõike selles, millised on töösuhted. Kui me räägime väikestest paatidest, siis tihtipeale nendel töötavad inimesed tegutsevad FIE-dena, neil ei olegi võib-olla selliseid töösuhteid. Mis puudutab kõiki neid toitlustamisnorme, siis loomulikult siin on kindlasti ka oma paindlikkus sees. Küsimus ongi selles, et piisavalt inimväärselt oleks need tingimused tagatud, et just eeskätt nende laevade pardal, mis tihtipeale viibivad merel päevi ja võib-olla nädalaid, ei tekiks olukorda, kus inimestel tekib kas joogivee, toidu vms puudus. Nagu ma enne viitasin, siis Eesti näitel me neid olukordi õnneks pole palju näinud, pigem on praktika seadusandjast ees olnud. Nii et siin mingeid suuri muudatusi – nii tundub meie tagasiside põhjal ja ka eri osapooltega läbirääkimiste põhjal – Eestis tegelikult teha ei tule, pigem ongi need muudatused seaduse tasandil.

Aitäh, lugupeetud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Läheme edasi. Ma palun ettekandjaks õiguskomisjoni liikme Heljo Pikhofi.

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Seaduseelnõu 56 oli õiguskomisjoni istungi päevakorras esmaspäeval, 23. septembril. Komisjoni istungil tutvustas sotsiaalminister meile põgusalt eelnõu. Põhilised probleemid või muudatused, mis ta välja tõi, olid need, millest ta siin juba eelnevalt rääkis: tööandjal tekib kohustus omada finantstagatist, kalalaevatöötajatele kehtestatakse inimväärsed töö- ja elamistingimused, tekib meretöölepingu sõlmimise kohustus, kehtestatakse alaealise töötamise piirang, reederil on kohustus korraldada laeval toitlustamine ning tagada vigastatud või haigele meremehele arstiabi andmine ja katta sellega seotud kulud, tekib kojusõidu korraldamise kohustus, muutub meretöötunnistuse väljaandmise kord ja meretöö seadus hakkab kohalduma osaliselt ka alla 24 meetri pikkustele kalalaevadele, reederil on kohustus omada finantstagatist meremehe hülgamisest ning tööõnnetusest ja kutsehaigusest tulenevate lepinguliste nõuete katmiseks.
Eelnõu sihtrühma kuuluvaid kalalaevu oli Eesti kalalaevaregistris 2018. aasta seisuga 1695 ja kutselise kalapüügiga tegeleb Läänemerel 2402 kalurit. Nagu minister siin täna ütles, nii ütles ta meile ka komisjonis, et 2018. aasta detsembri seisuga oli maailmas loetletud 366 hülgamisjuhtumit, see puudutas 4866 laevapere liiget ja eestlasi oli nende hulgas üks.
Komisjonis paluti täpsustada, kas meretöö seadus annab suuremad sotsiaalsed tagatised kui töölepingu seadus. Ametnik Ulla Saar, kes oli ka komisjoni koosolekul, ütles, et meretöö seadusega antakse meremehele tugevam kaitse. Minister selgitas, et Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsioon näeb ette, et reederil peab olema finantstagatis meremehe hülgamisest ning tööõnnetusest ja kutsehaigusest tulenevate lepinguliste nõuete katmiseks. Samuti on kohustus pikendada meretöötunnistust olukorras, kus tunnistuse kehtivus lõppeb ja uut tunnistust ei ole võimalik kohe välja anda, kuid laev on kontrolli läbinud ja täitnud tunnistuse saamiseks vajalikud tingimused.
Komisjonis sooviti  veel täpsustada, kui palju eestlasi tegeleb Läänemerel kaubandusliku kalapüügiga alla 24 meetri pikkustel kalalaevadel. Vastuseks saime ministeeriumilt, et kokku on umbes 10 000 sellist meremeest, neist pooled töötavad välismaal ja pooled Eestis ning osa neist ei pruugi töötada laevadel või kaldasektoris.
Tekkis ka küsimus, kui palju kulutusi kaasneb seaduse rakendamisega. Ministeeriumilt saime vastuse, et nende hinnangul ei kaasne seaduse rakendamisega kulutusi, sest kõigil merd sõitvatel laevadel on tagatis hülgamise, tööõnnetuse ja kutsehaiguse puhuks kindlustuslepingute kujul juba olemas.
Komisjon tegi ka otsuseid: otsus oli saata eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, 8. oktoobriks (see otsus võeti vastu konsensuslikult) ja otsustati määrata ettekandjaks Heljo Pikhof (see otsus võeti ka vastu konsensuslikult). Aitäh!

Lugupeetud ettekandja, teile on ka küsimusi. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Oma ettekandes ütlesite, et eelnõuga sätestatakse lisasätteid alla 24-meetristele kalalaevadele osaliselt. Mis see "osaline" konkreetselt tähendab? Mis osas mida osaliselt sätestatakse?

See käib nende kalalaevade kohta, mis tegutsevad n-ö isiklikuks püügiks kalapüüdmisega, mitte kaubanduslikult eesmärgil kalapüüdmisega. Siin ongi see vahe, siin ongi see "osaliselt".

Aitäh! Teile rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonidel on soov avada läbirääkimised? Kõnesoove ei ole. Eelnõu 56 esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 22. oktoobri kell 17.15.

Läheme edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsiooni koodeksi 2014. ja 2016. aasta muudatuste ratifitseerimise seaduse eelnõu 75 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks sotsiaalminister Tanel Kiige.

Austatud parlamendi aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! See konventsiooni koodeksi 2014. ja 2016. aasta muudatuste ratifitseerimise seaduse eelnõu on väga tihedalt seotud eelnevalt esitletud eelnõuga 56. Eelnõuga 56 me viisime Eesti riigisisestesse seadustesse muudatused, mis tulenesid nii direktiividest kui ka kahest konventsiooni muudatusest. Eelnõuga 75 ratifitseerime me mõlema koodeksi muudatused ka eraldiseisvana.
Taustaks niipalju, et ILO merekonverents võttis 2006. aasta veebruaris Genfis vastu meretöö konventsiooni, mille tänaseks on ratifitseerinud 92 ILO liikmesriiki, nende seas ka Eesti. Eesti tegi seda veebruaris 2016. Meie jaoks jõustus meretöö konventsiooni muudatuste algne variant kevadel 2017, 5. mail. Vahepeal on kahel korral muudatusi tehtud. 2014. aasta muudatused puudutavad, nagu enne juttu oli, reederi kohustust omada finantstagatist meremehe hülgamise puhuks ning ka tööõnnetusest ja kutsehaigusest tulenevate lepinguliste nõuete katmise jaoks. Täpsemalt reguleeritaksegi ära, millistele nõuetele need tagatised peavad vastama, millal on meremeestel õigus hüvitisi nõuda ning kuidas nende olemasolu tõendatakse ja kontrollitakse. 2016. aasta muudatused, nagu ma eelnevas sõnavõtus mainisin, kätkevad neid olukordi, kus meretöötunnistust on vaja pikendada, aga selle kehtivuse lõppedes ei ole võimalik uut tunnistust mingil põhjusel kohe välja anda, kuid samal ajal vastab laev kõigile tingimustele, on kontrolli läbinud ja laias laastus muus osas selle laevaga probleemi ei ole. Seda tahetakse lihtsalt mõnevõrra paindlikumaks muuta.
Vastan põgusalt ka eelmisele küsimusele. Pikkuse puhul tõesti n-ö alumist piiri ei ole. Pigem sõltub see sellest, kas laev reaalselt tegutseb merel, kas laeval on töötajaskond ja kas ta viibib pikalt kaldast eemal. Regulatsiooni mõttes muid piiranguid peale selle 24 meetri muudatused ei kätke. Tänan tähelepanu eest! Vastan küsimustele. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile küsimusi ei ole. Ma palun kaasettekandjaks õiguskomisjoni liikme Heljo Pikhofi!

Aitäh! Hea Riigikogu! Seaduseelnõu 75 oli õiguskomisjoni päevakorras esmaspäeval, 23. septembril nii nagu eelminegi eelnõu. Sotsiaalminister tutvustas meile tegelikult mõlemat eelnõu koos, seda ja eelmist eelnõu, st eelnõu 56, sest need on omavahel tihedalt seotud. Eelnõuga ratifitseeritakse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsiooni koodeksi muudatused, mis võeti vastu 2014. aasta 11. juunil ja 2016. aasta 9. juunil Genfis. Arutelul tehti ka otsuseid: tehti otsus saata eelnõu päevakorda tänaseks, 8. oktoobriks ja määrata ettekandjaks Heljo Pikhof. Mõlemad otsused võeti vastu konsensuslikult. Aitäh!

Aitäh, austatud ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Kas fraktsioonidel on soov avada läbirääkimised? Kõnesoove ei ole. Eelnõu 75 esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 22. oktoobri kell 17.15.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud keskkonnatasude seaduse täiendamise seaduse eelnõu 41 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu liikme Jevgeni Ossinovski.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tutvustan teile Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud seaduseelnõu 41, mis seab eesmärgiks täiendada keskkonnatasude seadust. Eelnõu ise on lühike ja lihtne, mis küll ei kahanda kuidagi tema olulisust, pigem vastupidi. Küsimus on iseendast üsna lihtsasti seletatav. Nimelt, enamik keskkonnatasude seaduse alusel laekuvatest tasudest tuleb kolmelt Ida-Virumaal paiknevalt ettevõttelt, mis töötlevad põlevkivi. See on ka loogiline. Kuna põlevkivitööstus on Eesti ülekaalukalt kõige suurem saastaja, siis ka enamik tasusid, mida riik sellise tegevuse pealt võtab, laekub just nimelt selle tööstuse tegevuse tulemusena. 
Ebaõiglus seisneb lihtsasti öeldes selles, nagu Põhjaranniku peatoimetaja Erik Gamzejev on tabavalt öelnud: saast Ida-Virumaale, raha Tallinna. Täpselt niimoodi see käibki. Kui me vaatame keskkonna saastatust, siis näeme, et Ida-Virumaa on kahtlematult kõige saastatum piirkond. See puudutab nii keskkonna saastatust kui ka inimkeskkonda. Just hiljuti oli ka ajalehes pikem ülevaade, kuidas põlevkivi töötlemine ja ka muud saastavad protsessid Ida-Virumaal ei reosta mitte ainult loodust, vaid teevad kahju ka inimestele. Samas, kui me vaatame seda tulu, mida riik kompensatsioonina selle saastava tegevuse eest saab, siis näeme, et  0,275 eurot põlevkivitonni pealt laekub nendele kohalikele omavalitsustele, kus see kaevandamine toimub. Järgmisest aastast toimub see natukene õiglasemalt, lisaressurss ei lähe mitte ainult nendele omavalitsustele, kus on kaevandused, vaid ka nendele, kus toimub töötlemine. Aga siiski, valdav osa sellest rahast liigub riigieelarvesse, osa eest rahastatakse keskkonnaprojekte Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu, valdavalt teistes Eesti piirkondades (need kahtlemata vajavad ka neid investeeringuid, selles ei ole mingit kahtlust), aga ülejäänud raha, tegelikult sellest rahast enamik laekub lihtsalt riigieelarvesse ja seda kasutatakse muude eelarvekulude katteks.
Räägime natuke numbritest. Seletuskirjas on need detailsemalt välja toodud, saate nendega kindlasti tutvuda. Aga näiteks, kui 2017. aastal laekus keskkonnatasusid riigieelarvesse kokku 73 miljonit eurot, siis sellest 51 miljonit maksid Ida-Virumaal tegutsevad põlevkivitööstuse ettevõtted, mis tähendab, et 2017. aasta kõikidest keskkonnatasudest maksid Ida-Viru põlevkiviettevõtted 70%. Aga kui me vaatame raha jaotamist, siis näeme, et Keskkonnainvesteeringute Keskus toetas aastatel 2013–2018 kokku oma eelarvest 310 Ida-Viru maakonna projekti, kogusummas 13 miljonit eurot, mis moodustab kõikidest Keskkonnainvesteeringute Keskuse projektidest 6,6%. Ülejäänud Eestis toetati samal perioodil kokku ligi 5000 keskkonnaprojekti, kogusummas 185 miljonit. Tõsi, nagu Keskkonnaministeeriumi esindaja komisjonis õigesti märkis, on näiteks Euroopa Liidu vahendeid täiendavalt investeeritud Ida-Virumaa spetsiifilisemate keskkonnaprobleemide lahendamisse, aga proportsioonid on nendest numbritest valdavalt selged.
Milles seisneb meie ettepanek? Ettepanek on väga lihtne ja on eelnõus sõnastatud järgmiselt: riigieelarvesse laekuvatest keskkonnatasudest vähemalt 25% suunatakse Ida-Virumaa programmi finantseerimiseks ehk lisaks sellele rahale, mis läheb ressursitasudelt näiteks kohalikele omavalitsustele, 25% n-ö hetkel riigieelarve kesksesse potti minevast rahast läheks Ida-Virumaa arengu toetamiseks. Me oleme seda ette näinud sellisel viisil, et see raha seaduses kirjapanduna võiks tagada stabiilse finantseerimise valitsuse tasemel kehtestatud Ida-Virumaa riiklikule arenguprogrammile.
Ka see on omaette pikk lugu. Kui mina aastal 2011 poliitikasse tulin, kehtis üks Ida-Virumaa arenguprogramm. Tollal oli siseminister Pomerants, kelle juhtimisel see programm oli kinnitatud. Igavesti ilus programm oli, aga ühtegi senti raha ei olnud ette nähtud, et seda programmi ellu viia. Toimusid tähtsad arenguseminarid piirkonnas, arutati, kuhu võiks investeerida, mis on need arenguvajadused, see kõik pandi ilusasti kirja. Suurepärane! Siis me kolm aastat saime küsida, mis tehtud on, ja vastuseks anti meile kõikide ministeeriumide ülevaated kõiksugu tegevustest, mida nad Ida-Virumaal teevad. Kuna Ida-Virumaa on Eesti Vabariigi osa, siis loomulikult kõik ministeeriumid midagi Ida-Virumaal ka teevad, aga tegelikult spetsiifilist arenguprogrammi ei tekkinud. 2016. aasta novembris, kui eelmine valitsus alustas, me leppisime kokku, et me võiksime ikka teha Ida-Virumaa programmi sellisena, mis oleks ka rahaga kaetud, et päriselt hakkaks midagi toimuma. Püüdsime siis teha, leppisime kokku, leidsime ka teatud rahalised vahendid ja siis ilmnes kaks asjaolu. Esiteks, loomulikult on seda raha võimalik sellisel viisil planeerida maksimaalselt mõni aasta ette, tulenevalt riigi üldisest planeerimisloogikast, riigi eelarvestrateegias näiteks nelja aasta kaupa. Ka praegune valitsus on otsustanud sedasama Ida-Virumaa arenguprogrammi jätkata neli aastat. Kui ma ei eksi, on kokku lepitud, et võiks 17 miljonit eurot Ida-Virumaa arengusse panna. Aga see on jällegi iga-aastaste eelarveläbirääkimiste küsimus ja sellest tegelikult ei teki stabiilset täiendavat finantseerimisinstrumenti. See on esimene mure. Teine mure, mis 2016. aasta novembris ilmnes, oli see, et ega Eesti keskvalitsusel ei ole selget, analüütilist, läbimõeldud vaadet sellele, mida tegelikult Ida-Virumaal teha tuleks. Sellega on nüüd paari aasta jooksul püütud eri ametkondades, valdavalt Rahandusministeeriumi regionaalarengu osakonnas tegeleda, teatud ideid on välja käidud. Enamik neist, olen ma julgenud öelda juba mitu aastat, on siiski veel toored, aga on hea meel, et selles suunas mõeldakse. Kindlasti, selle mõtlemise aktuaalsus ja mõtlemistulemuse ootus on selle võrra suurem, et tulenevalt globaalsest ja ka Euroopa taseme kliimapoliitikast ja kliimakriisist on sotsiaal-majanduslike tulevikuplaanide loomine hädavajadus, riigi moraalne kohustus. Selleks on võimalik lisaks meie ettepaneku toetamisele, mis annaks Ida-Virumaa arengusse sinna õiglaselt kuuluvad rahasummad, toetada piirkonda muudest allikatest, aga on hädavajalik, et tekiks läbimõeldud ja pikaajaline plaan.
Nüüd vastan ette mõnele vastuväitele, mis kõlasid komisjoni menetluse ajal ja on ka varem kõlanud. Sotsiaaldemokraadid on seda ettepanekut teinud ka varem. 2017. aasta märtsis tegime sellesama ettepaneku valitsuse tasemel, kui sedasama Ida-Virumaa programmi kokku lepiti. Tollal jäi see ettepanek realiseerimata Keskkonnaministeeriumi vastuseisu tõttu. Keskkonnaministeeriumi vastuseis on olnud kestev, süsteemne ja võib öelda, et nende vaatest ka argumenteeritud. Keskkonnaministeerium nimelt kardab, et kui see raha, millest me räägime, läheks sihtotstarbeliselt Ida-Virumaale, siis ega Rahandusministeerium ei annaks neile selle kompenseerimiseks raha selle jaoks, et teha keskkonnaprojekte mujal Eestis, mis on ju ka vajalik.
Rahandusministeerium ei ole seda ettepanekut toetanud oma laiemast nägemusest lähtudes, et eelarve tulud ja kulud ei peaks olema seotud, selleks et saaks paindlikult eelarvet juhtida ja iga aasta eelarve koostamise protsessis kokku leppida, kas see aasta saadame natuke Ida-Virumaale ja kas järgmine aasta saadame Hiiumaale. Sellest loogikast võib aru saada, aga ma arvan, et kõne all olevas küsimuses, kui me räägime piirkonnast, mille arenguline mahajäämus on olnud aastakümnete pikkune ja mille parandamise heaks me oleme struktuurselt suutnud teha väga vähe, on siiski vaja kontseptuaalselt teistsugust lähenemist.
See kontseptuaalselt teistsugune lähenemine meie nägemuses ongi see, et me loome Ida-Virumaa arenguprogrammi, regionaalprogrammi, millel on seaduses kehtestatud omavahend. See ei ole mitte iga-aastase eelarve menetluse küsimus, vaid seaduses on kokku lepitud, et see summa läheb Ida-Virumaa arengu toetamiseks. See võimaldab pikemaajaliselt suurema mahuga arenguprojekte ellu viia, see ei tähenda mitte ühte taotlusvooru tööstusettevõtete investeeringute toetamiseks, nagu praegu plaanitakse teha, vaid näiteks avaliku infrastruktuuri olulist parendamist, on see siis tervishoiu infrastruktuur või transpordi infrastruktuur, et anda lisatõuget, selleks et piirkonna loomulikku või mitteloomulikku, aga siiani kestnud mahajäämust arengus tasa teha.
Tasub veel kord üle rõhutada, kuna vastuargumendina on kasutatud seda, nagu me tahaksime vähendada Keskkonnainvesteeringute Keskuse eelarvest muule Eestile minevaid summasid, nii et muid keskkonnaprojekte vähem rahastataks, et seda me ette ei näe. Tulenevalt hiljuti muudetud Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastusmudelist otsustatakse alates sellisest miinimumnivoost, mis on seadusesse kirjutatud, konkreetsed vahendid Keskkonnainvesteeringute Keskuse keskkonnaprogrammi elluviimiseks riigieelarve kontekstis igal aastal, ja me ei näe ette, et Keskkonnainvesteeringute Keskuse raha peaks vähendama. Küll aga usume, et osa sellest rahast, mis põlevkivi kaevandamise ja töötlemise tõttu riigieelarvesse laekub ning millest tehakse riigieelarve kontekstis muidu häid ja toredaid asju, võiks minna õiglasemalt sinna, kuhu ta kuulub, nii et väide, et saast Ida-Virumaale, raha Tallinna, kas ei vastaks üldse tõele või vähemasti oleks vähem tõsi, kui ta täna on. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Olen ise Ida-Viru programmiga seotud olnud ikka aastaid ja aastaid. Me oleme taotlenud sinna raha, nii nagu ka ettekandja rääkis, aastate jooksul palju ja palju kordi, aga oleme ikka jõudnud selleni, et keskkonnaprobleemide tõttu muutub asi aina hullemaks ja hullemaks. Kui me vaatame, kuidas elektrijaamade sulgemise tagajärjel jäävad tööta inimesed elektrijaamades, jäävad tööta inimesed, kes on seotud erinevate tootmisharudega, mis toetavad elektrijaama töös hoidmist, ja ka need, kes kasutavad oma töös neid jäätmeid, mis tulevad elektrijaamast, siis kas sa arvad, et see 25% on üldse piisav või on see populistlik ja me peaksime leidma hoopis rohkem vahendeid kui see 25% ja hoopis, kuidas öelda, paindlikumalt neid asju hakkama lahendama? Mul on täna selline tunne.

Ma tänan! Loomulikult olen ma avatud ja sotsiaaldemokraadid tervikuna on kindlasti avatud selle programmi mahu suurendamise asjus. Sellel ettepanekul, mis me täna oleme ette näinud, on lihtsalt teatud ajalugu. Me oleme seda ka valitsuse tasemel eri ministeeriumide vahel aastast 2017 konkreetsel viisil arutanud. See 25% annaks umbes 20 miljonit aastas investeeringumahtu just nimelt Ida-Virumaa arenguprogrammile. Kui me vaatame nende ettevalmistuste tänast seisu, mida Rahandusministeeriumi regionaalarenguga tegelevad inimesed on ette näinud, et mida võiks selle raha eest teha, siis ma arvan, et see võiks olla, kui see oleks stabiilsena tagatud, siiski oluline täiendav arengutõuke pakkuja. See loomulikult ei tähenda seda, et see peaks jääma ainsaks, et, ma ei tea, teised ministeeriumid jätaksid oma planeeritud Ida-Virumaa investeeringud tegemata. See eeldaks ka lisainvesteeringuid näiteks sellesama põlevkivisektorist väljumisega seotud kulude või investeeringute tegemiseks. See on ilmselge. Nende investeeringute suurus on suurusjärgu võrra suurem.
Aga ma vihjasin ka oma ettekandes, et mis puudutab energeetikasektori transformatsiooni, üleminekut roheenergiale, roheinvesteeringute tegemist, siis selles valdkonnas on võimalik kasutada muid vahendeid. Näiteks, keskkonnakomisjonis me saame, austatud küsija, juba täna pärastlõunal arutada ühte teist sotsiaaldemokraatide ettepanekut, mis näeb ette kasutada kõiki kliimaühikuid saja protsendi ulatuses kliimaeesmärkide täitmiseks. Muu hulgas on neid võimalik kasutada Ida-Virumaa arenguks, siin ei ole mingit kahtlust. Ma vihjasin oma ettekandes ka Euroopa Komisjoni või laiemalt Euroopa Liidu poolt kättesaadavaks tehtud finantsinstrumentidele just selliste piirkondade jaoks, mis on põhinenud fossiilsetest kütustest toodetud elektril ja muul energeetikal. Söe- ja põlevkivipiirkonnad kvalifitseeruvad selleks, et saada sealt vajalikku finantsilist tuge, sellest et saastavast majandustegevusest väljuda ning investeerida keskkonnasõbralikku ja ka majandust, sh regionaalset majandust edendavasse tegevusse.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Mul on väga hea meel, et te olete asunud võitlema Ida-Virumaa probleemide lahendamise eest. Kuid mulle teeb muret see, et te ei ole keskendunud põhimõtteliselt mitte probleemile, vaid ainult sellele, mis paistab rahvale silma. Teatavasti on Ida-Virumaa kõige suuremaks probleemiks see, et kliimamuutuse ideoloogia tagajärjel kaovad Eesti Energias töökohad, läheb kinni Ahtme väikeplokitehas jne. Kõige selle põhjuseks on see, et me peame kliimamuutuse ideoloogiat järgima. Tean, et te olete selle ideoloogia pooldaja. Kuid kas te ei peaks mõtlema ka selle peale, miks USA näiteks loobus kliimamuutuse ideoloogiast põhjusel, et see ajavahemik on modelleeritud valesti, ajavahemik on liiga pikk? Ma usun, et te saaksite palju paremat abi Ida-Virumaale, kui te need asjad selgeks teeksite. Kas teie arvates ameeriklaste seisukoht kliimamuutuse kohta on õige või vale?

Aitäh! Küsimus ei puuduta küll keskkonnatasude seaduse täiendamise seaduse eelnõu, aga vastan sellele meeleldi. Ei ole olemas ameeriklaste seisukohta kliimamuutuste küsimuses, Ameerika Ühendriikides elab üle 300 miljoni inimese. Valdav osa, ma toonitan, valdav osa Ameerika kliimateadlastest on täiesti veendunud, nagu ka täiesti valdav osa nii Eesti kui ka Euroopa Liidu globaalsetest kliimateadlastest on täiesti veendunud, et kliimakriis (või kui tahta öelda n-ö väärtushinnanguvabalt, siis erakordselt kiire globaalne soojenemine viimase poolteise sajandi jooksul) on peaasjalikult inimtekkeline ja kui lähimate kümnendite jooksul drastiliselt ei muutu maailmas kasvuhoonegaaside õhku paiskamise intensiivsus, siis selle tagajärjed loodus- ja inimkeskkonnale on katastroofilised. See, et Ameerika Ühendriikide president sellele teadlaste laia konsensust omavale faktile lihtsalt vilistab, ei muuda mitte kuidagi selle tõepärasust.
Aga nüüd Ida-Virumaast. Mina olen Ida-Virumaalt valitud, olen seal ka sündinud ja elanud ning olen tegelenud nende küsimustega poliitikuna juba kaheksa aastat. See oli selle kohta, et teil on hea meel, et ma olen hakanud sellega tegelema. Tegelikult võib mul sellest tulenevalt olla ka natukene pikem perspektiiv nende probleemide nägemisel. Nii globaalne, Euroopa kui ka Eesti keskkonnapoliitika on liikunud ikka ühes suunas: keskkonnasõbralikumaks, karmimate keskkonnanõuete poole. Tuleb meeles pidada, et lisaks looduse tapmisele tapame me Ida-Virumaal inimesi. Kui me vaatame Ida-Virumaa tervisenäitajaid, siis siin ei ole midagi vaielda. Enamik Eesti lämmastikoksiidide ja tahkete peenosakeste, süsinikoksiidide heitmest on pärit Ida-Virumaalt, põlevkivijaamadest. Need ained on sissehingamisel mürgised, kantserogeensed, mis on võib-olla isegi üks kõige väiksemaid probleeme, aga need tekitavad muu hulgas hingamisteede haigusi, näiteks astmat on Ida-Virumaa lastel diagnoositud rohkem kui teistel jne. Ehkki peab ütlema, et inimterviseuuringud Ida-Virumaal on selle probleemi akuutsust või suurust arvestades ebapiisavad.
Põlevkivi on kindlasti üks osa majanduslikust murest Ida-Virumaal, murest, mis headel aegadel on rikkus ja siis jälle mitte. Ida-Virumaa on Eesti mõttes erandlik, maailma mõttes kaugeltki mitte. Maailmaturust sõltuvast tööstusest sõltuva piirkonna heaolu on alati väga hüplik. Maailmas langesid naftahinnad 2016. aastal, inimesed lasti õlitehastest lahti, valitsus tormas päästeaktsioonile, alandati keskkonnatasusid, ressursitasusid, loodi täiendavaid töökoha loomise toetusi jne. See oli alles 2016. Siis öeldi, et nüüd on kõik hästi, nüüd saame hakkama. Läks kolm aastat mööda, jälle peaaegu et üllatusena avastati, et CO₂ ühiku hind on ületanud 20 euro piiri. See tegelikult oli Euroopa Liidu heitmekaubanduse süsteemi eesmärk, selleks et ta hakkaks tegelikult tööle, et ta hakkaks rahaliselt toetama keskkonnasõbralikke investeeringuid. Järsku meil teatud osapooled vähemasti teevad nägu, nagu see oleks tulnud üllatusena, et niimoodi läheb. See ei olnud tegelikult üllatus, see oli ammu teada.
Ja pikemas vaates, see, mille all Ida-Virumaa on kannatanud aastast 1991, on see, et tema tööstus on väga suurtööstuse poole kaldu ja suurtööstus on selles n-ö globaalses muutumises, mis on erakordselt kiire olnud, olnud vähem paindlik sellise olukorraga toimetulekul, mis on olnud paratamatu. Näiteks sulges 2010 lõplikult oma uksed Kreenholm. Loomulikult oleks ta võinud veel mõne aasta töötada, aga otsus tema sulgemise kohta langes ju tegelikult 1991. aastal. Vietnamis on odavam linu toota kui Euroopas, sh Eestis. Kui me tahame, et Eestis oleksid palgad Euroopa Liidu tasemel (ja seda me tahame), siis linu siin massiliselt toota on konkurentsi seisukohast väga keerukas, pehmelt öeldes, kui mitte võimatu. Samad protsessid on toimunud mujal. Taustal on ju toimunud veel mitmeid suurtööstuste kas kiiremaid või aeglasemaid reorganiseerumisi. Mina olen ise pärit Aserist, mis oli Ida-Virumaal, nüüd on see haldusreformi käigus liikunud Lääne-Virumaale. Seal oli keraamikatehas ja see on seal siiamaani. Seal töötas pea tuhat inimest, pool minu suguvõsa samamoodi. 1991. aastal kukkus turg ära, põhimõtteliselt pandi tehas kinni, siis ühel hetkel ostsid selle ära Euroopa tellisetootjad, panid sinna püsti täisautomaatse tsehhi. Telliseid Aseris täna toodetakse, aga seal tsehhis töötab – no minu visuaalne pilt on kolme-nelja aasta tagusest ajast – korraga vist viis inimest. Lapsepõlvest mäletan, kui oli sadu inimesi korraga tööl. Selline see elu on.
Küsimus ei ole mitte selles, et hakata lamemaateooriaid toetades vaidlema vastu globaalsele teadusele, vaid tegelikult tuleb sellega arvestades otsida mõistlikke sotsiaal-majanduslikke lahendusi nendele probleemidele, mis on olemas. Need lahendused on olemas ja me peaksime hakkama tuuleveskitega võitlemise asemel neid päriselt rakendama.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te libisesite väga sujuvalt üle Euroopa Liidu toetustest makstud summadest. Tegelikult tuleks asju vaadata ikkagi kompleksselt. Minu teada on Ida-Virumaale tehtud Euroopa Liidu vahenditest väga-väga suuri investeeringuid. Millised on teie arvates Ida-Virumaale ja teistesse Eesti piirkondadesse Euroopa Liidu vahenditest tehtud investeeringute proportsioonid? Kas see tähendab, et neid summasid peaks kuidagi eraldi vaatama? Kas mured on kuidagi erinevad sõltuvalt nendest kasutatavatest vahenditest?

Jaa, ma sain küsimusest aru, ma mõtlen vastust. Kui ma leiaksin oma seadmest kätte ühe tabeli, siis ma saaksin teile öelda fakte, et mälu järgi öeldes mitte eksida, kuna küsimus on ju faktipõhine, mitte tundepõhine. Ma loodan, et ma selle koha ka üles leian. Jaa, loomulikult, Ida-Virumaale on Euroopa Liidu vahendeid läinud, neid on läinud teatud fondidest ka üsna palju. Siin tuleb silmas pidada erinevaid põhjuseid, miks see niimoodi on. Esiteks, Ida-Virumaa on pärast Harjumaad suuruselt teine maakond, inimeste arvu poolest on ta väga suur. Võib öelda, et näete, sinna on läinud nii palju Euroopa Liidu vahendeid, ja neid on kindlasti läinud sinna rohkem, kui on läinud Saaremaale, Hiiumaale ja küllap ka Jõgevamaale. Ma ütlesin umbes, aga selge on see, et maakond on suur. Teiseks on selge, et on – seda ma ka mainisin – teatud keskkonnaprobleemid, mis on eripärased ja mille lahendamine on olnud väga kulukas. Me oleme – see on tegelikult riigi põhiülesanne olnud – kasutanud Euroopa Liidu vahendeid selleks, et seda teha.
Kui vaadata fondide üldist pilti, siis on olukord, ütleme, pehmelt öeldes vaieldav. Näiteks, üks väga suur Euroopa vahendite fond, mille raha Ida-Virumaale peaaegu ei lähe, on maaelu arengukava. Maaelu on seal vähe. See on kogu Eesti kontekstis väga suur raha, sellest tegelikult toetatakse väga palju regionaalarengut. Kui vaadata muid regionaalprogramme, siis protsendina on üle-eestilisest keskmisest sinna läinud jälle rohkem, n-ö mingil viisil selle kompenseerimiseks. Näiteks on Euroopa vahenditest rahastatud tööturumeetmeid Ida-Virumaal rohkem kui mujal, sest seal on tööpuudus kaks korda kõrgem kui Eestis keskmiselt. Me oleme kasutanud selleks Euroopa Liidu vahendeid, et teatud tööturumeetmeid osutada, mis minu hinnangul ei ole väga õige, tegelikult on need probleemid valdavalt meie enda lahendatavad. Võtame näiteks töövõimereformi. Me rahastame töövõimereformi jätkuvasti Euroopa Liidu vahenditest. See on väga-väga suur raha ja Ida-Virumaale kuulub sellest üks korralik ports, kuna seal on vähenenud töövõimega inimesi rohkem. Kas me nüüd ütleme, et Eesti riik panustab Ida-Virumaa arengusse selle tõttu proportsioonina rohkem, et me maksame töövõimetoetust või õigemini pakume neid teenuseid, mis töövõimereformiga seonduvad, seal rohkem, sest seal on abivajajaid rohkem? See on vaieldav küsimus.
Kahtlematult, ma ei taha öelda – ütlen selleks, et äkki minu ettekandest jäi kuidagi see tunne –, et Eesti riik ei ole 27 aastat midagi teinud, selleks et Ida-Virumaale investeerida. On küll, kahtlematult on. Aga nagu me objektiivselt näeme, see ei ole olnud piisav. See ei ole olnud piisav selleks, et tasandada seda ebavõrdsust, mis piirkondade vahel on. See ebavõrdsus on üldiselt suur, aga toon välja Vabariigi Valitsuse andmed Ida-Virumaa kohta: oluliselt madalam ettevõtlusaktiivsus; teenussektori osatähtsus loodud lisandväärtuses Ida-Virumaal on 48%, Eestis keskmiselt 69%; keskmine palgatööst teenitav töötasu Ida-Virumaal on 80% Eesti keskmisest; SKT elaniku kohta 57% Eesti keskmisest, rändesaldo on –1000 inimest aastas; elanikke, kes hindasid oma tervislikku seisundit heaks või väga heaks, oli Ida-Virumaal 30%, Eestis keskmisena 53%; tervena elatud eluaastaid on inimestel Ida-Virumaal keskmiselt 49, mahajäämus Eesti keskmisest on kuus ja pool aastat jne. Nii et probleemide mastaap on seal palju suurem.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kogu see jutt on ju ilmselge, ei ole mõtet meid siin veenda. Ega eriti ei tahaks seal tööstuspiirkonnas elada. Aga minu küsimus on see. Idee on õige, aga minu meelest aeg, millal sa sellega välja tuled, on vale. Sotsid olid valitsuses juba ammuilma. Miks ei tuldud sellega välja siis, kui see oleks hädavajalik olnud? Aga kui nüüd, kui tegelikult on need allikad kogu selle Põxitiga kokku kuivamas, hakata kirvega panema seda 25%, siis võib hoopis näppu lõigata ja kaotada. Miks sina või sinu parteikaaslased ei tulnud selle ettepanekuga varem välja? Siis oleks see olnud õige asi õigel ajal. Praegu, mulle tundub, on õige aeg möödas.

Punkt üks, Ida-Virumaale investeerimise õige aeg ei ole minu hinnangul möödas. Ma arvan vastupidi, et akuutsus aina suureneb. Viimase viie aasta jooksul on see vajadus minu arust ka tajutavalt kõigile inimestele palju selgemaks saanud.
Punkt kaks, mina olen kindlasti valmis arutama ka teisi viise, kuidas Ida-Virumaa arenguprogrammile saada iseseisev eelarveline raha. Keskkonnatasud on olnud siin lihtsalt sisemises loogikas. See ei olegi keskkonnaprobleemi lahendamine, vaid see on oma olemuselt regionaalarenguprogramm ja me teeme ettepaneku, et selle finantseerimise allikaks võiks olla üks osa keskkonnatasudest. Miks me seda teeme? Siin on teatud sisemine õiglus, mille kohta Erik Gamzejev ütleb, et saast Ida-Virumaale, raha Tallinna. Ei ole õiglane, on ju. Inimesed töötavad, loovad rikkust Eesti riigile, valdavalt, endale ka natuke, aga valdavalt Eesti riigile ning tegelikult kannatab nende ja nende perede ja lähedaste tervis ning piirkond ei saa sealt midagi tagasi. See on põhjus, miks me seda tegime.
Punkt kolm, ennetades teie küsimust, kuna te küsisite sama ka komisjonis. Kordan veel, ma rääkisin oma ettekandes, et me oleme seda ettepanekut teinud ka varem, tegime selle ettepaneku 2017. aasta märtsis ka Vabariigi Valitsuse tasemel, siis, kui sedasama tänast Ida-Virumaa arenguprogrammi välja töötati. Tegime täpselt samasisulise ettepaneku, 25% keskkonnatasudest Ida-Virumaale, aga valitsuspartnerite ja tegelikult seal taustal ministeeriumi ametkondade vastuseisu tõttu jäi see realiseerimata. Nii lihtne see ongi. Keskkonnaministeerium ei toetanud seda. Nagu ka nüüd valitsuse arvamus oli, et me peame küll väga oluliseks Ida-Virumaale investeerimist, las investeerivad, aga see ei tähenda, et meie mingil viisil tunnetuslikult oma raha sinna tahaksime panna, meie ei pane, las teised ikka investeerivad, ega see paha asi ei ole. Selline see paraku on. Nii et eks ta ole poliitilise kokkuleppe koht ja kui ei meeldi või ei sobi see finantseerimisallikas, siis, ma arvan, võib arutada ka mõnda muud.

Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja, vaatasin teie esitatud eelnõu üle. Keskkonnatasude seaduse § 55¹ sätestab laekunud keskkonnatasude jaotamise riigieelarve ja kohaliku omavalitsuse üksuste eelarvete vahel ja eraldi käsitletakse maavara kaevandamisõigust, sh põlevkivi kaevandamisõigust, vee-erikasutusõigust, sh Tallinna linna pinnaveesüsteemi joogiveehaardesse kuuluvaid veekogusid puudutavat regulatsiooni, kalapüügiõigust, jahipidamisõigust ning saastetasu jaotamise põhimõtteid. Teie esitatud eelnõu pakub, et kõikidest nendest eelnimetatud riigieelarvesse laekuvatest keskkonnatasudest tuleks vähemalt 25% suunata Ida-Virumaa programmi finantseerimiseks. Seletuskirjas aga räägitakse enamikus põlevkivisektori makstud keskkonnatasudest. Ma toetan kahe käega põhimõtet suunata rohkem vahendeid Ida-Virumaa programmi, aga kas teile ei tundu, et puhtalt tehniliselt ei ole teie esitatud eelnõu sõnastus hästi läbi mõeldud ja läheb pigem vastuollu kehtiva keskkonnatasude seaduse teiste paragrahvidega?

Ma tänan! Ei, on läbi mõeldud. Võime debateerida, kas meie valik on kõige mõistlikum või mitte, mõlemad viisid on võimalikud. Ehk milles on küsimus? Küsimus on selles, kas me võtame kitsalt n-ö põlevkivisektorist laekuvatest keskkonnatasudest mingi protsendi ja ütleme, et selle suuname siis tagasi Ida-Virumaale. See eeldaks väga täpset revisjoni. Näiteks, vee-erikasutustasu maksavad küll valdavalt põlevkiviettevõtted, aga seda maksavad loomulikult ka väga paljud teised ettevõtted üle Eesti. Kui me võtame sealt välja ainult selle, mida nemad on maksnud, ning siis sellest võtame mingisuguse protsendi ja suuname tagasi Ida-Virumaale, siis meile tundus, et see muutub jube kohmakaks, ja siis me võtsime numbrid suures pildis ette. Suures pildis on numbrid sellised: 2017. aasta, 73 miljonit eurot keskkonnatasusid kokku, sellest 51 miljonit põlevkivitööstuselt laekunud keskkonnatasud. Selle asemel, et hakata täpselt näpuga järge ajama, milliselt firmalt on see tasu laekunud, võtsime n-ö laiema pintsliga 25% kõikidest tasudest, mis oleks umbes 20 miljonit eurot aastas, mida on enam kui kaks korda vähem, kui põlevkivitööstus kokku oma tasusid maksab. Saate aru, me selle kaudu ei pane teiste ettevõtete pealt laekuvaid keskkonnatasusid finantseerima Ida-Virumaad, aga me suuname siiski n-ö suures pildis tagasi sedasama raha, mis Ida-Virumaa arvelt laekub. Kuid see ei ole meie jaoks kindlasti nii oluline põhimõtte küsimus, et me ei oleks valmis kaaluma ka tehniliselt teistsuguseid arvestusviise.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tegelikult me ju teame väga hästi, et need mõjud, mis ka põlevkivitööstusel on, on märksa laiemad ega piirdu ainult Ida-Virumaaga. Needsamad heitmed, mida ka teie nimetasite, väävel ja lämmastik näiteks, oksiidid, jõuavad isegi Eestist kaugemale. Rääkimata kliimamõjust, mida riik peab tervikuna vaatama. Tõepoolest, te väga õigesti märkisite, et sotsiaalsed küsimused, mida rahastatakse riigieelarvest otse, vajavad lahendamist ja tegelikult on need osaliselt keskkonnamõjudest tingitud. Kuidas te hindate, kas see praegune rahastus, mis Ida-Virumaale läheb – ma ikkagi rõhutaks ka keskkonnatasude põhilist funktsiooni, keskkonnamurede lahendamist või leevendamist –, on tõesti nii ebaõiglane Ida-Virumaa suhtes? Minu arvutuste järgi tegelikult ei ole.

Ma tänan! Mul on väga hea meel, et te teist korda küsisite, nüüd ma leidsin ka pildi, mille abil teile vastata. Ma teen esiteks täpsustuse. Ma ei ole ise küll ökoloog, aga niipalju, kui ma olen lugenud, võin öelda, et saasteallikatega on üldiselt niimoodi, et tahked peenosakesed ja väävliühendid sellistes kogustes on valdavalt ikkagi lokaalsed. Lämmastikuühendid on natuke pikema settimisega ja ka laiema n-ö jaotusega, aga muud on tervisemõju mõttes ikka valdavalt lokaalsed. Kliimamõju kasvuhoonegaaside mõttes ei ole loomulikult mitte ainult regionaalne ja riiklik, vaid lausa globaalne.
Vabariigi Valitsus on arvutanud välja Eesti regionaaltoetuste protsendid perioodil 2014–2018, selle, millised vahendid on läinud piirkondadesse, ilma Tartu- ja Harjumaata. See ei ole minu valik, nemad on sellise valiku teinud, aga eks oma loogika selles ole. Siis on võetud protsendina maakonnad keskmiselt ja see, kui palju on konkreetselt läinud Ida-Virumaale, eri meetmeliikide kaupa. Näiteks võtame tööturumeetmed: Eestisse keskmiselt on läinud 5%, Ida-Virumaale 32% – väga suur osa. Võtame eluaseme, kommunaalteenused ja keskkonna: Eestis keskmiselt 3,6%, Ida-Virumaal 2,5%. Teed ja tänavad: Eestis keskmiselt 2%, Ida-Virumaal 8,2%. Maaelu arengukava: Eestis keskmiselt 6,1%, Ida-Virumaal ainult 2,4%, see on väga suur raha. Regionaaltoetuse meetmed, mis kompenseerivad tegelikult maaelu arengukava meetmeid Ida-Virumaal: Eestis 5,7%, aga Ida-Virumaal 18,3%. Tervisekeskusi on rohkem rajatud kui mujal, kuna linnu on palju: Eestis keskmiselt 3,8%, Ida-Virumaal 12,9%. Koolivõrk: 5,5% versus 11,9%, jällegi suur summa, palju linnasid, on võimalik õige mitu riigigümnaasiumit rajada. Nii et jah, kahtlematult on Ida-Virumaale investeeritud. Võtame nüüd sellesama pildi inimese kohta, kuna maakond on suur, nagu ma enne ütlesin. Avaneb natukene teistsugune pilt. Näiteks, eluase, kommunaalmajandus ja keskkond: 144 eurot inimese kohta Eestis keskmiselt, Ida-Virumaal ainult 34 eurot inimese kohta. Teed ja tänavad: 75 eurot keskmiselt Eestis, Ida-Virumaal 112. Hästi. Maaelu arengukava: 700 eurot inimese kohta Eestis, 700 eurot!, Ida-Virumaal ainult 87, peaaegu kümme korda vähem. Regionaalarengu meetme raha inimese kohta: ehkki protsent oli kõrge, on inimese kohta sama summa, Eestis keskmiselt 377 ja Ida-Virumaal 381 eurot. Koolivõrk sai protsendina palju, aga inimese kohta saadi Eestis 125 ja Ida-Virumaal 93 eurot. Nii et kui need numbrid n-ö tagasi tõlkida, kui palju tuleb inimese kohta, siis tegelikult tuleb välja, et ka Euroopa Liidu vahenditest siiski panustame vähem, kui oleks õiglane.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Tulen oma eelmise küsimuse juurde tagasi. Ma kordan, et teie, sotsiaaldemokraadid, olete olnud hulk aega võimul, rahandusministri portfell on olnud teie käes mitmeid aastaid jne. Vaatame, kuidas KIK-is on keskkonnatasusid jagatud, s.o ligi 2 miljardit aastast 2000. Kui te oleksite tulnud selle skeemiga välja tol ajal, kui te olite võimul, siis oleks ju ligi pool miljardit eurot läinud sellesama valemi järgi Ida-Virumaale. Võite välja arvutada, kui palju 18 või 19 aasta peale tuleks. Miks te toona seda ei teinud? Sa rääkisid küll, et 2017 olid pahad ametnikud ja koalitsioonikaaslased ei olnud sellega nõus. Ma küsin, miks te siis seda ei teinud, ikkagi pool miljardit oleks juba Ida-Virumaale läinud.

Te ise küsite ja ise vastate. Ma ju ütlesin teile, et me taotlesime, püüdsime, tõesti püüdsime, aga ei oldud nõus. Mina ei öelnud ametnike motiivide ega kompetentsi kohta ühtegi halba sõna, neil on täiesti legitiimne ratsionaalne positsioon. Ma lihtsalt arvan, et selles küsimuses võiks võtta pigem regionaalpoliitilise vaate, mitte rahandus- või keskkonnapoliitilise vaate. Loomulikult, ametkonna ametnikel on oma vaade ja see on täiesti ratsionaalne. Partneritega me tõesti selles küsimuses kokkuleppele ei jõudnud. See ei olnud esimene kord, kui me ei jõudnud selles küsimuses kokkuleppele.
Ma olen tähele pannud, et eriti EKRE esindajad tahavad alati küsida, et vaadake, aga mis siis aastal 2015 oli, kes siis ikka võimul oli, kas oli ikka Ligi haridusminister, kui teaduse investeeringud alla kukkusid. See oli eilne näide. Ma ausalt öeldes ei saa täpselt aru, kuidas see edasi viib, see, et minevikus ei tehtud. Mina olen seletanud, et ma püüdsin, ei saanud hakkama, ei olnud võimalik, teatud poliitiliste tehiolude tõttu ei olnud võimalik. Aga see ei ole lõpuks enam ju tähtis, miks kunagi ei tehtud. Praegu on võimalus teha. Me oleme teinud ettepaneku. Teeme ära, hakkame Ida-Virumaale investeerima! Mis me tuhnime seal minevikus, et kes mille tõttu täpselt kunagi midagi tegemata jättis.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! See eelnev küsimus oli muidugi totter, aga totter on ka tsiteerida sarnaseid küsijaid teises kontekstis. Ma osutan sellele, et antud meedet ei ole toetanud üheski valitsuses ei Keskkonnaministeerium ega Rahandusministeerium. Keskkonnaministeerium on leidnud – ja väga ratsionaalselt –, et keskkonnameetmed ei ole tingimata kõige tõhusamad täpselt selle kahju tekkimise kohas. Nad tahaksid olla otsustamisel paindlikumad. Rahandusministeerium on alati teadnud, et mõistlikud otsused ei sünni juhul, kui aina rohkem tulusid siduda protsentuaalselt kuludega. Katsuge nüüd ratsionaalselt vastata, kust kohalt te selle raha siis leiaksite, mida kulub liiga palju, ja kuhu te tahaksite selle täpsemalt tõsta. Tegelikult on jutt keskkonnarahast, aga võite ka mõne muu valdkonna näite tuua.

Ma tänan! Sa parafraseerisid minu enda ettekannet. Jah, poliitilise kokkuleppe puudus on olnud üks pool, aga selle taustal on olnud kahe ministeeriumi täiesti ratsionaalne seisukoht, mille alusel nad seda ei toeta. Täpselt sellisel viisil ma ka ütlesin, mis minu hinnangul ei tähenda seda, et ei või olemas olla ka kolmas, täiesti ratsionaalne ja kaitstav seisukoht, mis sedasama ettepanekut toetab, mida ma siin ka esitan. Aga see on loomulikult vaieldav väide.
Kui ma saan õigesti aru, siis küsimus oli selles, milliseid lisainvesteeringuid Ida-Virumaal tegema peaks. (J. Ligi seletab kohalt.) Kust ikka, riigieelarvest, kust ikka vähemaks võtta. Me oleme selgelt öelnud, et me ei näe võimalust ja meie eesmärk ei ole vähendada muude keskkonnaprojektide rahastust ehk see ei tohiks n-ö KIK-i arvel tulla, vaid peaks tulema muudest riigieelarvelistest tuludest ehk sellest keskkonnatasust, mis laekub lihtsalt riigieelarvesse. Jah, ettepanek on see raha, vastupidi Rahandusministeeriumi tubli ametnikkonna üldisele soovile, siduda ühte konkreetsesse regionaalprogrammi. Põhjus on selles, et lihtsalt poliitsotsioloogiline kogemus näitab, et iga-aastased poliitilised kokkulepped Ida-Virumaa eriprogrammi rahastamiseks ei ole siiani tulemust andnud, ei ole andnud vajalikku pikaajalist kindlust selliste programmide elluviimiseks ja seetõttu, ma väidan, ei ole tekkinud ka  kompetentsi nende projektide otsimiseks, väljatöötamiseks, läbiviimiseks, juhtimiseks jne. Mida oleks vaja teha Ida-Virumaal ja mida tänane regulatsioon ei võimalda? Võtame näiteks ressursitasud, mis laekuvad kaevandamiskohta. Mäetaguse või nüüdses Alutaguse vallas on juba peaaegu kõik ära renoveeritud, mis on võimalik, ja rohkemgi veel. Samal ajal on ju seal kõrval kohad, kus saasta samamoodi on, aga avalikku infrastruktuuri vajalikul tasemel ei ole. Võtame kaks valdkonda, mis mulle on selles kontekstis tuttavamad. Võtame esiteks tervishoiu infrastruktuuri. Eelmise valitsuse tegevuse lõpus me leidsime raha, et Ida-Viru Keskhaigla teine etapp lõpuks välja ehitada. See on ikka piinlik, mis toimub. Mina sündisin 1986. aastal Kohtla-Järvel, aga see maja näeb ausalt öeldes välja samasugune nagu siis. Piinlik on. Narva Haiglast võiks rääkida veel pikemalt. Seal on ilus tsaariaegne maja, aga see, mis seal sees toimub, on omaette küsimus. Teine valdkond on haridus. Me võime rääkida, et koolivõrguotsused on jäänud siin või seal tegemata ka kohalike omavalitsuste teatud passiivsuse tõttu, aga tegelikult on see ülesanne seal ju suhteliselt massiivne. Tegemist on väga suurte linnadega ja väga suure infrastruktuuriga. Aga ka laiemalt, kui me vaatame, kus riik mingisugust elukeskkonna parandamise tuge võiks anda, siis minu meelest on see avalike teenuste kvaliteedi parandamine, ja avalike teenuste kvaliteet on siiski sõltuvuses ka avalikust infrastruktuurist.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mul on väga hea meel, et te juhtisite tähelepanu minu eksimusele, kui ma kasutasin "USA" asemel sõna "Ameerika". Olen selle eest väga tänulik. Küll aga ei saa ma nõustuda teie väitega, et Ameerika teadlased on kõik üksmeelel selles, et tegemist on kliimamuutusega. Minu valduses on dokument, mis kinnitab, et USA meeskond, mis koosneb 300 eksperdist ja teadlasest, keda juhib 60-liikmeline riiklik nõuandekomitee, on valel ja vääral arvamusel. Selleks et te lükkaksite ümber lapiku maa teooria, nimetage vähemalt üks Ameerika teadlane, kes teie sõnul toetab kliimamuutuse teooriat. Või olete ka teie äkki eksinud?

Ma muutun alati väga ettevaatlikuks, kui keegi hakkab rääkima, et tema valduses on dokumendid. Avalikustage siis need dokumendid, mis teie valduses on! Kahtlematult on maailm väga suur ja kirju ja peaaegu igale seisukohale on võimalik leida toetajaid. Mõne toetaja nimele on kas õigustatult või õigustamata kirjutatud ette "doktor". See ei näita alati lõplikku kompetentsi ka konkreetses küsimuses ja mõnikord ei näita üldse. Paraku nii on. Teaduses üldiselt tuleb opereerida parima olemasoleva teadmisega. Parimat olemasolevat teadmist seesama globaalne teadus toodab ja ise ka sünteesib. Kliima puhul on selles mõttes hea, et need andmed on meile kõigile kättesaadavaks tehtud sellise asja kaudu nagu rahvusvaheline kliimamuutuste paneel IPCC. Ipcc.ch on selle koduleht, te võite sinna minna, need andmed on avalikud. Seal vastatakse kõikidele teie küsimustele. Ja mitte ainult teie küsimustele, väga paljudel inimestel on sarnased küsimused, kuidas on ikka võimalik, et jääaeg ju oli 10 000 aastat tagasi ja me praegu peaksime minema külmenemise poole, aga kliima hoopis soojeneb. Jah, on selliseid küsimusi. Nendele vastatakse, täiesti teaduslikult vastatakse. IPCC reaalteaduse töörühmas töötavad selle valdkonna teadlased, kliimateadlased, kes modelleerivad kliimat reaalselt – see on Physical Science Working Group, kui ma eksi –, selle raport on seal kättesaadav. See on 1500 lehekülge väga tihedat teaduslikku teksti valdkondade kaupa. See dokument on ka minu käsutuses, võin teile selle anda, kui te seda ipcc.ch lehelt ei leia.
Mina ei öelnud – ma rõhutan veel kord, ma ei öelnud –, et kõik USA teadlased seda toetavad. Kõik USA teadlased ei toeta seda tööd kindlasti. Ma ütlesin, et valdav osa kliimateadlasi Ameerika Ühendriikides, Eesti Vabariigis, Euroopa Liidus ja ka globaalselt toetavad üldist põhimõtet või arusaama teadusliku faktina, et viimase poolteise sajandi jooksul toimunud ligi ühekraadine globaalne soojenemine on väga suures ulatuses inimtekkeline ja kui väga kiiresti ei astuta olulisi samme, et süsinikuheidet vähendada, siis selle tagajärjed loodus- ja ka inimkeskkonnale on katastroofilised. Ja nii lihtne see ongi.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Ma pean juhtima tähelepanu teie retoorika sarnasusele EKRE omaga, et mingid ametnikud on kuskil millegi vastu. Tegelikult on olnud ju selle vastu rahandusministrid ja keskkonnaministrid kõigis valitsustes.

Neid ma pean vähem autoriteetideks.

Ja kui te minu küsimusele vastates väitsite, et asi on infrastruktuuris, siis pool aega veedate te siin kliimamuutustest rääkides. Infrastruktuuril ja kliimamuutustel tegelikult sellist vastasmõju ei ole, et te peaksite sellest nii pikalt rääkima. Aga öelge siiski, kuidas see ikkagi on loogiline –  ja miks kaks ministrit eri valitsustes käitusid ebaloogiliselt –, et just nimelt keskkonnatasud ja just nimelt Ida-Virus on need otsustavad asjad, mida seaduses protsendiga siduda ja mitte rääkida konkreetsetest projektidest, ka teistest piirkondadest ja mõistlikest paindlikest otsustest?

Ma tänan! Kliimamuutustest räägin ma sellepärast, et küsitakse. Ma tean, et teie stiil vastamisel on natuke teistsugune, ja eks see ole teie vabadus. Jaa, ma pean ministreid vähem autoriteediks kui vastava ala tippametnikke, seda pean tõepoolest ütlema. Vabandust, kui see kedagi solvas. Kordan veel kord, et ma pean seda seisukohta täiesti ratsionaalseks ja legitiimseks selles mõtteruumis, kus neid seisukohti esitatakse. Loomulikult, Keskkonnaministeeriumi inimesed näevad keskkonnaprojektide realiseerimise vajadust mitte ainult Ida-Virumaal, vaid ka paljudes teistes kohtades, täpselt nii, nagu te ütlesite, ja Rahandusministeeriumi mentaalsesse ruumi kuulub eelarve koostamisest tulenev kulu- ja tuluallikate paindlikkuse eelistamine. Loomulikult, see on loogiline. Küsimus on selles, et on legitiimne eesmärk. See on minu hinnangul Ida-Virumaa kiirem areng, regionaalse ebavõrdsuse vähendamine Ida-Virumaa ja teiste piirkondade vahel, see on legitiimne eesmärk, miks peaks kohtlema seda asja teistmoodi. Poliitsotsioloogiline põhjus, miks peaks see minema vastupidi, kui näeb ette n-ö rahanduspoliitiline üldpõhimõte, on see, et lihtsalt kogemus on näidanud, et me ei ole tavapärase eelarvemenetluse protsessis, sõltumata valitsuse koosseisust, viimase 27 aasta jooksul jõudnud vähegi märkimisväärse mahuga pikaajalise regionaalse investeeringuprogrammini, mis Ida-Virumaad võiks arengus toetada. See on see põhjus.

Merry Aart, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Mul on selline küsimus. Iga ettepaneku taga on peale pealkirja ka sisuline pool, mis tegelikult tagab selle tegevuse tulemuslikkuse. Ma loen seletuskirjast, et Ida-Viru programm aitaks piirkonda juhul, kui sellele leitaks ühtne rahastamismehhanism. Et asjadest paremini aru saada, selgitage palun termini "ühtne rahastamismehhanism" sisulist poolt Ida-Viru kontekstis. 

Ma ei suuda seda lauset siit konkreetselt leida. Selle eelnõu kirjutamise kuupäev on 13. juuni. Ma küll lugesin ta täna hommikul üle, kuid seda ma siit ei leidnud. Aga ma arvan, et on mõeldud seda, millest ma just rääkisin, ehk iseseisvat seaduses sätestatud omavahendit. Me võime ühte konkreetset investeeringut toetada või ka seda Ida-Virumaa arenguprogrammi võib toetada nii – võtamegi selle näite, siis on kõigil lihtsam – nagu seda täna toetatakse. Riigi eelarvestrateegias lepib valitsus kokku, et järgmise nelja aasta jooksul kulutatakse või investeeritakse Ida-Virumaa programmi elluviimiseks selline ja selline raha. Järgmise nelja aasta jooksul on selleks 17 miljonit, eelmises valitsuses olid ka mingid numbrid, sel aastal nii palju, järgmisel aastal nii palju jne. Järgmine kevad tullakse kokku, vaadatakse, et oi, teate, rahaga on praegu lood sellised, et on muid prioriteete ka, võtame Ida-Virumaalt natukene ära, lükkame edasi, noh järgmine aasta tõstame. Võidakse suurendada, võidakse vähendada, sõltub n-ö poliitilisest otsusest. Võib-olla järgmine valitsus otsustab, et Ida-Virumaa pole meile üldse prioriteet, teeme hoopis Hiiumaa arenguprogrammi, mis ka kahtlematult ei oleks paha. See kõik ei anna sellist pikaajalist arengusse investeerimise stabiilsust. Alternatiiv on see, mida meie pakume. Me seaduses ütleme, et selle programmi finantseerimiseks eraldatakse iga aasta vastavalt seadusele selline summa. Siis ei ole see valitsuse tasemel iga-aastane n-ö eelarveläbirääkimise küsimus, vaid see raha on vastavalt seadusele selle programmi finantseerimiseks ette nähtud iga aasta. See tagab stabiilse finantseerimise palju paremal viisil.
Võtame hoopis teise skaala, näiteks iseseisva eelarvelise vahendiga haige- ja töötukassa. Väga suured asutused. Valitsus ei otsusta, kui palju töötukassale raha laekub, see on seadusesse sisse kirjutatud reegel ja see raha laekub automaatselt. Mingil sarnasel viisil on hasartmängumaksu jaotamine kokku lepitud teatud valdkondade kaudu, teatud protsent läheb sinna, teatud protsent sinna ja teatud protsent tänna. See võimaldab konkreetsel valdkonnal, mida see puudutab, stabiilsemalt areneda, tagades n-ö poliitilisest hetkeolukorrast sõltumatumat finantseerimist.

Aitäh, austatud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ma palun ettekandjaks keskkonnakomisjoni esimehe Erki Savisaare.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Keskkonnakomisjon arutas antud eelnõu 23. septembril. Komisjoni liikmetest puudus Kalle Palling, kõik ülejäänud olid kohal. Lisaks olid kutsutud Keskkonnaministeeriumi asekantsler Kaupo Heinma ja keskkonnakorralduse osakonna peaspetsialist Eva Suurkaev. Algataja andis meile üsna põhjaliku ülevaate, nagu ka hetk tagasi siin kõnepuldis, seda ma kordama ei hakkaks.
Külalistest ütles Kaupo Heinma, et ministeerium nõustub, et Ida-Virumaal kogutakse kõige rohkem keskkonnatasusid ja keskkonnamõju on seal kõige suurem ning keskkonnaprogrammi täitmiseks on vaja raha leida. Valitsus ja Riigikogu saavad otsustada, kuhu kasutamata osa keskkonnatasudest jagada. Ministeerium ei toeta mõtet, et siduda keskkonnatasud Ida-Virumaa programmiga. Ida-Virumaale jõuab tagasi rohkem, kui eelnõu seletuskirjas on välja toodud, sinna suunatakse näiteks raha ka vanade poolkoksi ja põlevkivi aheraine mägede korrastamiseks. Riigieelarve raha kasutatakse ka sealt kokkukogutava vee puhastamiseks. Ei saa öelda, et raha ei jõuaks sinna tagasi. Ei tohi juhtuda aga see, et kohalikud omavalitsused ei oska etteantud rahaga midagi ette võtta ja tehakse seda, mis ei ole keskkonnale suunatud ega jätkusuutlik. Keskkonnatasud ajas vähenevad ja eelnõus toodud rahastusmudel ei ole kokkuvõttes jätkusuutlik.
Komisjoni liikmed üldiselt nõustusid sellega, et Ida-Virumaa investeeringuid tuleb igal juhul suurendada, see on oluline küsimus, aga antud lahendus ei ole kõige parem. Ida-Virumaa programm ei ole keskkonnaprogramm, see on regionaalne programm ja sinna tuleks ka muud raha suunata. Keskkonnatasude raha võiks minna väga selgelt keskkonnaprojektide rahastamiseks.
Konsensuslikult otsustati tuua see eelnõu täna siia suurde saali arutlusele. Algul otsustati konsensuslikult panna ettekandjaks Riho Breivel, aga kuna ta otsustas keskkonnakomisjonist edasi liikuda, siis ma võtsin selle ettekande enda peale. Aitäh!

Aitäh! Teile on küsimusi. Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eelmise Riigikogu koosseisu lõpus arutasime me keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu 660. Tol hetkel oli Ida-Virumaa Omavalitsuste Liit esitanud muudatusettepaneku, et jätta rohkem rahalisi vahendeid Kirde-Eesti kohalikele omavalitsustele, kelle territooriumil toimub põlevkivi kaevandamine või töötlemine. Keskkonnakomisjonis sõdis selle muudatusettepaneku vastu kõige rohkem komisjoni esimees sotsiaaldemokraat Rainer Vakra, kuid lõpptulemusena jõudsid koalitsiooni ja opositsiooni esindajad teatud kompromissile ja eelnõu võeti vastu, küll väiksemas mahus, kui olid soovinud Ida-Virumaa kohalikud omavalitsused. Tänaseks päevaks on põlevkivi kaevandamise mahud kukkunud umbes kaks korda, 16 miljonist tonnist aastas 8 miljonile tonnile, seega on seaduse muutmise mõju lähitulevikus tunduvalt väiksem. Ida-Virumaa programmi rahastamise sidumine keskkonnatasude laekumisega on selles valguses suhteliselt riskantne tegevus. Kas komisjonile on esitatud prognoos keskkonnatasude laekumise kohta juhul, kui jätkub mahtude vähenemine põlevkivisektoris?

Aitäh! Ei, keskkonnakomisjonile lisaprognoose esitatud ei ole. Viimased andmed, mis meil ministeeriumist õnnestus saada, puudutavad aastat 2017. Meil ei ole eelmise aasta andmeid ja selle aasta andmeid ega ka ennustusi tuleviku kohta. Aga sellele vaatamata, tõesti, põlevkivi kaevandamise mahud on vähenemas. Eks nad mingil hetkel mõneks ajaks stabiliseeruvad, aga keskkonnatasud seetõttu kindlasti langevad. Mis üldse puudutab selliste suurte ettevõtete tekitatavaid mõjusid, siis ma arvan, et see on oluliselt laiem küsimus ja üle-eestiline küsimus, kuidas motiveerida kohalikke omavalitsusi, et sellised ettevõtted nende territooriumil oleks, ja kuidas need ettevõtted saaksid omavalitsustele kompenseerida kaasnevaid mõjusid. Aga see ei ole kindlasti selle eelnõu küsimus.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Jah, fraktsioonide läbirääkimised. On soovi. Peeter Ernits Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Palju asju on tegemata jäänud. Hakkame peale, võtame mõne viimase aja näite. Eesti keelt ei ole kohalikule mitte-eestikeelsele seltskonnale selgeks õpetatud, Ida-Virumaa inimesed on pidanud hingama sisse mürgiseid aure, piltlikult öeldes, ja elama reostatud keskkonnas. Kui me oleks rakendanud seda kolleeg Ossinovski ja sotsiaaldemokraatide kava algusest peale, oleks juba 500 miljonit pidanud Ida-Virusse minema. Aga elu muutub, põlevkivi kaevandamine ja töötlemine tõmbub kokku, see puudutab neidsamu kolme ettevõtet, millest kolleeg rääkis, mis annavad suure osa saastast. Nüüd siis võiks veerandi nendest summadest suunata Ida-Virumaale. Jah, sellega on hiljaks jäädud, trendid on muutunud, probleem on jäänud, aga see kirvemeetod, mulle tundub, ei lahenda olukorda. Nagu kolleeg Ligigi mainis, siin on eri ministrid eri aegadel olnud sama meelt. Võib-olla toona oleks see õigem olnud, praegu, mulle tundub, on see õige asi, aga valel ajal. Peale selle on praegune valitsus võtnud vastu küll otsuse, et see ei ole tark tegu, ja on otsustanud seda mitte toetada, aga plaanis on analüüsida, kuidas leevendada Ida-Virumaa probleeme. Märgin, et näiteks järgmise aasta jaanuaris on valitsuse tegevusprogrammi järgi plaan arutada, kuidas suurendada omavalitsuste eelarvelist iseseisvust, suurendades nende otsustusvabadust riiklike sihtotstarbeliste vahendite kasutamisel, ja samuti järgmise aasta jaanuaris tehakse ettepanekud keskkonnatasude omavalitsustele tagasi suunamiseks, jälle selleks, et leevendada loodusvarade kasutuselevõtuga kaasnevaid negatiivseid asju.
Kokkuvõttes on Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal ettepanek see praegune kirve-eelnõu, mis iseenesest kirjeldab tõsist muret, tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Kas fraktsioonidel on veel soovi läbi rääkida? Rohkem kõnesoove ei ole. Kuna Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud keskkonnatasude seaduse täiendamise seaduse eelnõu 41 esimesel lugemisel tagasi lükata, siis ma panen selle ettepaneku hääletusele.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud keskkonnatasude seaduse täiendamise seaduse eelnõu 41 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 51 Riigikogu liiget, vastu 31, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek leidis toetust ja eelnõu langeb menetlusest välja. 

Läheme edasi. Tänane neljas päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 40 esimene lugemine. Ettekandjaks on Riigikogu liige Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Nii, soojendus on tehtud, selle eelnõuga läheb kindlasti paremini. Kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Räägin lühidalt olukorrast ja räägin lahendusest.
Olukord on selline, et Eestis on ... (Juhataja helistab kella.) Eestis on lisaks Eesti Vabariigi kodanikele ka palju teistsuguse kodakondsusstaatusega inimesi. See ei ole kellelegi üllatus. Oleme viimase kümne aasta jooksul ja kauemgi jälginud igal aastal seda, kuidas meil halli passiga inimeste, määratlemata kodakondsusega isikute arv väheneb. Ja väheneb suhteliselt kiiresti – valdavalt ealistel põhjustel ja paraku mitte selle tõttu, et viimase kümnendi jooksul oleks valitud rohkem näiteks Eesti kodakondsust, aga natukene on ka seda –, seevastu Venemaa Föderatsiooni kodanike hulk on Eestis kaunis stabiilne. Kuigi me täpset seisu ei tea – nimelt erinevad Eesti ametkondade ja ka Eesti Statistika andmed Venemaa Föderatsiooni arvudest, mida aeg-ajalt meedias esitatakse –, on selge see, et vähenemistrendi siin ei ole. Võtame näiteks kaks rahvaloendust: aastatel 2000 ja 2011. Järgmine tuleb õige pea. Aastal 2000 oli Eestis Venemaa Föderatsiooni kodanikke 86 000, aastal 2011 oli neid 90 000. Ja seda olukorras, kus välisriigis sündinute protsent on kõvasti kahanenud. Aastal 2000 oli Eestis välisriigis sündinud elanikke 250 000, täpsemalt 252 000, ja aastal 2011 oli välisriigis sündinuid 192 000. Nii et tulenevalt ajaloost liigub demograafiline pilt n-ö tavapärases suunas, mis tähendab seda, et enamik riigis elavaid inimesi on siin ka sündinud, seda vaatamata üldisele n-ö rahvusvahelistumisele ja ühiskonna avatusele. Aga Venemaa Föderatsiooni kodanike arv Eestis tegelikult kasvab või vähemasti jääb stabiilseks.
Milles on põhjus? Kui vaatame ealist struktuuri, siis üldiselt on Venemaa Föderatsiooni kodanike seas rohkem eakamaid inimesi, kui on nooremaid inimesi. Seega võiks ju arvata, et see küsimus peaks lahenema sarnasel viisil nagu halli passiga inimeste küsimus ehk et trend peaks olema kahanemise suunas, aga ei ole. Ja mis on põhjus, üks põhjustest? Üks põhjustest on see, et Venemaa Föderatsiooni kodakondsus taastoodab ennast. Ka määratlemata kodakondsus taastootis ennast. 1996. aastal võeti vastu ja jõustus kodakondsuse seadus, mis ilusti taastootis seda. Kui sa olid mittekodaniku laps ehk määratlemata kodakondsusega vanemate laps, said sa sündides määratlemata kodakondsuse ja nii oli terve elu. Siis võttis Eesti Vabariigi Riigikogu vastu kodakondsuse seaduse muudatuse. Nüüd räägin ma natukene peast. Aasta võis olla 1998 või 1999 – ma olen neid stenogramme lugenud, väga huvitav arutelu tollest ajast – ja meil tekkis kahe mittekodaniku või määratlemata kodakondsusega vanema lapsel võimalus saada Eesti kodakondsus lihtsustatud korras ilma eksameid tegemata, kui laps oli alla 15-aastane. Pidi esitama taotluse. See võttis halli passi taastootmist tükk maad vähemaks. Palju rohkem hakati võtma Eesti kodakondsust. Lapsed said kasvada Eesti kodanikena, sest kohe sündides võisid vanemad taotleda neile Eesti kodakondsust ja seda oli võimalik saada ilma eksamiteta. Aga siiski oli aastateks 2013–2014 jäänud Eesti Vabariiki umbes 2000 halli passiga last, kellel oli põhimõtteliselt õigus saada Eesti kodakondsus ilma eksameid tegemata, aga kelle vanemad millegipärast ei olnud neile seda taotlenud – kas teadmatusest või mingil muul põhjusel. Ja siis me muutsime selle seaduse ära. See oli pikk lugu. Muide, see oli minu kõige esimene eelnõu Riigikogu liikmena aastal 2011, eelnõu number oli 68 ja see kanti ette 25. oktoobril 2011 siinsamas. Tol ajal see muidugi toetust ei leidnud, kuna me olime opositsioonis, aga 2014 tegime selle ära ja 2016 eelnõu jõustus. Sellest ajast peale saavad määratlemata kodakondsusega vanemate lapsed automaatselt Eesti kodanikuks, kui nad sellest just ei loobu. Selle tulemusena oleme halli passi taastootmise põhimõtteliselt lõpetanud.
Nüüd, halli passiga seoses võime arutleda selle üle, et – seda arutelu ühiskonnas kindlasti ka peetakse, aga võib-olla täna siin ei ole selleks õige koht – kuna n-ö eakamat rühma, mittealaealisi halli passi omanikke on meil jätkuvalt kümneid ja kümneid tuhandeid, siis millisel viisil toetada nende Eesti kodanikuks saamist. See on omaette suur diskussioon. Aga kui räägime taastootmisest, siis see, mis meil praegu toimub, on Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse taastootmine. Mina arvan, et see on halb. Ma arvan, et valdav osa Eesti püsielanikest peaksid omama Eesti riigiga Eesti kodakondsusel põhinevat sidet, mitte mõne muu riigi kodakondsusel põhinevat sidet. Ja sellest tulenevalt tasub riigil pingutada, astuda samme selleks, et Eesti kodanike hulk Eesti püsielanike seas suureneks.
Selleks ongi meil pakkuda eelnõu 40. Selle eelnõu kohaselt antakse võimalus nendele lastele, kelle vanemad ei ole Eesti kodanikud, aga on Eesti püsielanikud, ja kelle vanemad või esivanemad on Eesti taasiseseisvumise hetke seisuga siin elanud, s.t nad on siin juba n-ö põlised, ja nende laps on sündides kolmanda riigi kodanik. Neil peredel tekiks võimalus saada oma lapsele Eesti kodakondsus naturalisatsiooni korras ilma eksameid tegemata kohe, kui laps sünnib, et laps saaks juba kasvada Eesti kodanikuna – kuna ta läheb siin Eesti haridussüsteemi, mis on kohustuslik jne – ja et kogu tema kujunemisprotsess toimuks Eesti kodanikuna. Selliseid lapsi, kes selle eelnõu kohaselt võiksid Eesti kodakondsuse saada, oli 2017. aasta alguse seisuga 8691, kellest valdav osa ehk peaaegu 6000 on Venemaa Föderatsiooni kodanikud. Selles eelnõus sätestatu seadusena vastuvõtmisel ja jõustumisel oleks neil võimalik saada Eesti kodakondsus lihtsustatud korras. See alguses mainitud number on tegelikult suurem, kuna hõlmab kõiki alla 15-aastaseid ja igal aastal sünnib neid Eestis juurde – ütlen mälu järgi, viimaseid numbreid hetkel ei mäleta – umbes mõnisada. Aga nagu ma ütlesin, see ei ole küsimus, mis iseenesest aja jooksul laheneb. Ei lahene. Pigem võib isegi arvata, et vastupidi.
Olgu öeldud, et see eelnõu ei ole tegelikult meie väljatöötatud, autoriõigusi me rikkuda ei taha. See on Siseministeeriumi väljatöötatud eelnõu ja see põhineb poliitilisel tellimusel, milleks oli eelmise valitsuse koalitsioonileping. Nimelt lepiti seal täpselt sellises asjas kokku, aga tööprotsessi käigus ühe koalitsioonipartneri seisukoht selles küsimuses muutus ja eelnõu tagant kadus vajalik poliitiline toetus, millest on ääretult kahju.
Praegu on menetluses ka üks teine kodakondsuse seaduse eelnõu, Vabariigi Valitsuse algatatud, mis oli enne vaba nädalat esmaspäeval – kui ma õigesti mäletan – siin ka esimesel lugemisel. Ilmselt on natuke segadust tekitanud, et mis on nende kahe eelnõu vahe. Vahesid on kaks. Esimene vahe seisneb sihtrühmas. Meie ütleme, et kui tegemist on Eesti lapsega, meie lapsega, kes on siin sündinud ja kelle vanemad või perekond on põhimõtteliselt olnud Eestiga seotud vähemalt aastast 1991, siis on tal võimalik saada Eesti kodakondsus lihtsustatud korras ilma eksameid tegemata, sõltumata sellest, millise riigi kodanikud on tema vanemad – kui nad just Eesti kodanikud ei ole, sest kui nad on Eesti kodanikud, siis on ka laps juba Eesti kodanik. Võib olla niimoodi, et mõlemad vanemad on Venemaa Föderatsiooni kodanikud, ja võib olla niimoodi, et üks on Venemaa Föderatsiooni kodanik, teine on Valgevene Vabariigi kodanik. Võib olla ka niimoodi, et üks on Venemaa Föderatsiooni kodanik ja teine on halli passiga lapsevanem. Meie lähtume lapsest: see on meie laps, ta on kolmanda riigi kodanikust meie laps ja me tahame, et see meie laps saaks ka kodakondsuse mõttes meie omaks ja kasvaks üles Eesti kodanikuna. Ka erinevad integratsiooniuuringud – lihtsalt taustaks – näitavad selgelt, et kodanikuidentiteet tekib n-ö põhjuse-tagajärjena just selles mõttes, et kui sa kasvad kodanikuna, siis sinu kodanikutunnetus ja kodanikuidentiteet on tugevamad kui siis, kui sa kasvad mittekodanikuna. Valitsuse eelnõu on väga kitsas. See ütleb, et seda õigust kolmanda riigi kodanikust lapsel, kes muidu on täpselt samaväärne teiste lastega, ei ole, kui üks tema vanem ei ole halli passiga. Üks vanem peab olema halli passiga, ainult sellisel juhul on võimalik saada kodakondsus lihtsustatud korras. Mingit sisulist, mõistuspärast põhjendust sellel ei ole. Tegemist on – nagu on kinnitanud ka vastavad isikud erinevates formaatides – poliitilise kokkuleppega: et sihtrühm oleks väiksem ja et jumala pärast liiga palju Eesti lapsi ei saaks Eesti kodanikuks. Ja seetõttu on sihtrühm tõmmatud 8000 pealt kokku poolteisele tuhandele, nii on valitsuse eelnõus. See on esimene küsimus. Nii et selles mõttes on meie eelnõu parem, see annab võimaluse naturalisatsiooni kiirendada ja vähendab Venemaa Föderatsiooni kodanike arvu Eestis kiiremini, mis võiks olla Eesti huvides.
Teine erinevus valitsuse eelnõuga võrreldes tundub algselt olevat tehnilist laadi, aga tegelikult muutub põhimõtteliseks, ja see puudutab topeltkodakondsust. Nimelt on Eestis topeltkodakondsus üldiselt keelatud – seda küsimust hakkame arutama järgmise päevakorrapunktina – ja ka käesolev eelnõu on loodud selles üldises raamis, et topeltkodakondsus on keelatud. Selle üldnormi suhtes erandina on alaealistele kehtestatud õigus olla topeltkodakondsuses – see on nii aastast 2016 –, selleks et praktilise elu muresid lahendada. Väga mõistlik. Laps võib näiteks vanemate kaudu või mingil muul viisil saada mitme riigi kodanikuks. Jah, ta on kuni 18. eluaastani topeltkodanik, aga siis vastavalt juba kehtivale seadusele peab ta kolme aasta jooksul otsustama, kas ta tahab jääda Eesti kodanikuks või mingi teise riigi kodanikuks, ja kui ta tahab jääda Eesti kodanikuks – mida ma loodan, et enamik ka tahab –, siis tuleb tal teise riigi kodakondsusest loobuda. See on üldine norm ja meie eelnõu täpselt sellest lähtubki. Meie annaksime nendele lastele Eesti kodakondsuse Venemaa Föderatsiooni kodakondsusele lisaks ja siis, kui nad saavad täisealiseks, saavad nad Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobuda. Põhjus, miks me seda teeme, on väga lihtne. Venemaa Föderatsioon üldjuhul alaealisi isikuid Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest välja ei lase, ei luba neil ära minna. Ta lubab neil ära minna ainult koos vanemaga samasse kodakondsusesse, aga mitte lihtsalt eraldiseisvalt. Meie Venemaa Föderatsiooni seadusandlust mõjutada ei saa, küll aga peaksime minu hinnangul muretsema selle pärast, et meie enda inimesed saaksid oma elu korraldada võimalikult hästi ja mõistlikult ja viisakalt ja väärikalt. Ja sellepärast olemegi näinud ette sellise võimaluse, et alaealistele tehtaks erand, juba kehtiv erand topeltkodakondsuse osas, mis viiakse üldnormiga kooskõlla kolme aasta jooksul pärast seda, kui nad on 18-aastaseks saanud.
Valitsuse eelnõusse on millegipärast sisse sattunud või sisse kirjutatud piirang konkreetsele väikesele rühmale, kellele valitsus tahab erandi teha. See rühm alaealisi ei saa topeltkodakondsuses olla ja nad peavad enne Eesti kodanikuks saamist Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobuma. See aga on alaealistele tänase teadmise juures võimatu, mis praktiliselt tähendab seda, et Vabariigi Valitsuse algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse võiks ka lihtsalt prügikasti visata, sest see ei aita mitte kedagi, vaid lihtsalt irvitab inimeste üle.

Aitäh! Austatud ettekandja, teile on ka küsimusi. Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Kui perekonnas on üks vanematest halli passiga ja ta on elanud Eestis enne taasiseseisvumist, siis nii teie eelnõu kui ka valitsuse eelnõu annab selle perekonna lastele Eesti kodakondsuse. Aga mida te arvate sellest vanemast? Ta on elanud Eestis peaaegu 30 aastat – kas tema ei peaks saama võimalust Eesti passi saamiseks?

Aitäh! No siin, selles kontekstis on ju kaks rühma. Mis puudutab Venemaa Föderatsiooni kodanikke, siis kuna nad on teise riigi kodanikud, siis on neil täiskasvanud inimestena õigus ise määrata, millise riigi kodanikud nad olla tahavad. Mis puudutab määratlemata kodakondsusega isikuid, siis see on teema, nagu ma mainisin, mille puhul ühiskondlik diskussioon n-ö väljaspool selle eelnõu raami on kindlasti vajalik. Ma arvan, et ideed, mis selle küsimuse lahendamiseks on välja pakutud, on kindlasti arutamist väärt, kui need ühel hetkel jõuavad nii kaugele, et saame neile piisava ühiskondliku toetuse, mida siiani näib, et ei ole olnud. Vist näib, et ei ole olnud. Ega minu seisukoht ei ole iseenesest kellelegi saladus: minu hinnangul on täiesti ebanormaalne, et aastal 2019 on Eesti riigis veel kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi, kellel puudub kodakondsus, kes ei ole ühegi riigi kodanikud. Täiesti ebanormaalne.

Aitäh! Siim Kiisler, palun järgmine küsimus!

Aitäh, juhataja! Austatud ettekandja! See eelnõu näeb ette olukorra, et kui Eestis on näiteks kaks Venemaa Föderatsiooni kodanikku ja neil on laps, kes on loomulikult samuti Venemaa Föderatsiooni kodanik, siis vastavalt teie ettepanekule saaks ta lihtsustatud korras lisaks Venemaa Föderatsiooni kodakondsusele ka Eesti kodakondsuse. Ja siis saab see laps ühel päeval 18 aastat täis ja nagu ma aru saan, peaks ta nüüd kolme aasta jooksul mingi valiku tegema – kui ma nüüd mõttest õigesti aru saan, eks te saate täpsustada. Mu küsimus on, et mis juhtub siis, kui ta ei anna endast midagi teada. Tal on taskus Eesti pass ja Venemaa Föderatsiooni pass, mille olemasolust me ei ole päris lõplikult teadlikud – ma saan aru, et meil ei pruugi olla seda infot –, ja nüüd saab ta 21 aastat täis. Mis siis saama hakkab? Kas Eesti riik läheb temalt vägisi Eesti kodakondsust ära võtma, kui ta ei too mingit tõendit, või mis siis sellel 21. sünnipäeval ja selle järel juhtub?

Ma tänan! Ei, te olete valdavalt õigesti aru saanud. Eesti kehtiva kodakondsuse seaduse § 3 lõige 1 ütleb täpselt niimoodi: "Isik, kes omandab või saab alaealisena nii Eesti kui ka mõne muu riigi kodakondsuse, peab pärast 18-aastaseks saamist kolme aasta jooksul loobuma kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsusest." Nüüd, kodakondsus ja pass on kaks erinevat asja, tihti ajame need tavaelus segamini. Näiteks kahe Venemaa Föderatsiooni kodaniku laps on automaatselt sünnijärgne Venemaa Föderatsiooni kodanik, isegi kui tal ei ole ühtegi Venemaa Föderatsiooni välja antud dokumenti. Eesti riik käsitleb teda Venemaa Föderatsiooni kodanikuna isegi siis, kui ta pole elu sees Venemaal käinud, tal ei ole ühtegi dokumenti, tal ei ole selle riigiga ühtegi kokkupuudet, ta ei pruugi rääkida ühtegi sõna seda keelt – Eesti riigi jaoks on ta ikka sünnijärgne Venemaa Föderatsiooni kodanik. Ja selles on oma loogika, arusaadavalt. Selles mõttes ei ole ka vahet, kas tal 21-aastaselt on pass või ei ole. Küsimus on selles, kas tal on teise riigi kodakondsus või ei ole.
Mis siis aga praktilises elus juhtub? Toimitakse meie kodakondsuse seaduse tavapärase loogika järgi, mis on sätestatud kodakondsuse seaduse §-s 29, mille pealkiri on "Eesti kodakondsuse kaotamine mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või Eesti kodakondsusest loobumisega". Sarnase sisuga on ka veel § 28. See tähendab seda, et PPA algatab menetluse. PPA ütleb, et kolme aasta jooksul esitage palun paber, mis kinnitaks, et te olete teise riigi kodakondsusest vabastatud. Kui seda paberit ei esitata, algatatakse Eesti kodakondsusest loobunuks lugemise menetlus. Ühesõnaga, see isik, kes ei ole vastavat taotlust esitanud, loetakse Eesti kodakondsusest loobunuks ja ta kaotab Eesti kodakondsuse. Ja sellega koos kaotab kehtivuse ka tema pass.

Aitäh! Kalle Grünthal, palun järgmine küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Teie eelnõus on kirjutatud, et alaealisele saab taotleda kodakondsust tema vanem. Sõnastus on selline. Ja ma arvan, et te olete tuginenud perekonnaseaduse § 120 lõikele 7: "Kui vanem esindab last iseseisvalt, eeldatakse teise vanema nõusolekut." Samas esimene lõige ütleb, et ühist hooldusõigust omavatel vanematel on ühine esindusõigus. Ilmselgelt on tegemist kahe normi vahelise vastuoluga. Kuid Riigikohtu tsiviilkolleegium on 17. novembri 2015. aasta lahendis 3-2-1-127-15 leidnud, et nende hinnangul ei tulene viidatud sättest see, et ühise hooldusõiguse korral võibki vanem last üksi esindada, sest sellise arusaama korral kaotaks vanemate ühine hooldus- ja esindusõigus oma mõtte. Viidatud sättes sisalduv eeldus on lihtsalt ümberlükatav. Minu küsimus on selline, et kas te ei tahaks oma eelnõu tagasi võtta, kuna see ei ole kehtiva õigusega kooskõlas.

Ma tänan! See diskusioon on kodakondsuse seadust puudutavalt olnud esil ka teiste eelnõude kontekstis ja me vist tuleme selle juurde ka järgmises punktis. Õiguskantsler on selles kontekstis öelnud, et nii, nagu kodakondsuse seaduses öeldakse, nii ka on, kuna kodakondsuse seadus on konstitutsiooniline seadus ja seetõttu perekonnaseaduse suhtes ülimuslik. See, millisel viisil see konkreetne küsimus lahendada, ei ole minu jaoks põhimõtteline teema. Ma saan aru, et kodakondsuse juhtumite menetlemisel on ette tulnud praktilisi asjaolusid, mis on viinud Siseministeeriumi – see ei ole minu väljamõeldud punkt, vaid see on, nagu ma ütlesin, Siseministeeriumi koostatud eelnõu – selle arusaamani, et kahelt vanemalt n-ö kirjaliku nõusoleku küsimine või nõudmine on, punkt üks, koormav ja võib teatud juhtudel olla ka lapse huvide vastane. Eriti näiteks siis, kui teine vanem elab teises riigis. Ta ei ole mitte ainult teises kodakondsuses, vaid ka elab teises riigis, kust ei saa teda tegelikult praktiliselt kättegi. Selliseid juhtumeid on olnud. Minul isiklikult on väga raske näha – kuna lastega seotud küsimustes tuleb vastavalt nii lapse õiguste konventsioonile kui ka Eesti lastekaitseseadusele seada esikohale laste huvid –, kuidas Eesti kodanikuks saamine võiks kahjustada laste huvisid. Aga ma mõistan, et teatud olukordades võib kohus seda niimoodi tõlgendada või teine vanem seda niimoodi tõlgendada. Mul on seda raske mõista, aga jah, võib-olla tõepoolest, elu on kirju ja mitmekesine.
Siseministeerium – ma nüüd refereerin põhiseaduskomisjonis selles küsimuses peetud arutelu, ma ise ei ole jurist ja perekonnaõiguses ennast ülemäära tugevalt ei tunne – käsitleb seda siis põhimõtteliselt niipidi, et üks vanem taotleb ja teisel vanemal on õigus expressis verbis vastu vaielda ja seda arvestatakse perekonnaseaduse mõttes. Kui seda vastuväidet ei tule, siis ei tule. Kas see on selles kontekstis piisav n-ö regulatiivne loogika või mitte, on minul keeruline öelda. Aga nagu öeldud, ei ole see minu jaoks kindlasti mitte selle eelnõu tuumküsimus ja selle konkreetse lõike osas, mis seda ütleb, oleme me kahtlemata valmis otsima koosmeelt, mitte vaidlema.

Aitäh! Jürgen Ligi, palun!

Austatud ettekandja! Nagu ma sellest eelnõust aru saan, olete te igal juhul ka topeltkodakondsuse vastu. Täna hommikul oli raadios sihuke tore repliik, milles kirjeldati, kuidas Soomes elavad eestlased ei saa aru, miks neilt nõutakse ühest kodakondsusest loobumist ja Eestiga sideme kaotamist ja et miks ei võiks Euroopa Liidu riikides lubada sünnijärgsetele kodanikele topeltkodakondsust. Ja teine näide oli ühe siin elava ja töötava ameeriklase kohta, kes panustab ettevõtte juhina päris palju. Öelge, mis on teie puhul see põhjus, miks te ei luba Eesti sünnijärgsetele kodanikele topeltkodakondsust, s.t meie lähimate liitlaste kodakondsust koos Eesti kodakondsusega.

See eelnõu ei puuduta tegelikult seda küsimust absoluutselt. Siin meil vist ei ole ... (Keegi kommenteerib saalist.) Seletuses? Jaa, laste topeltkodakondsus on tõepoolest teema, mille puhul ma arvan, et lapsed võiksid topeltkodanikud olla. Mis puudutab seda laiemat topeltkodakondsuse diskussiooni, siis ma ei tahaks seda arutelu mürgitada topeltkodakondsuse aruteluga. Mitte "mürgitada" halvas mõttes, vaid sellepärast, et need on kaks täiesti eraldi diskussiooni, mis mõlemad on pehmelt öeldes väga emotsionaalsed. Mina isiklikult olen kindlasti olnud seda meelt, et isikute võrdne kohtlemine on oluline väärtus ja et erinevatele rühmadele erinevate õiguste andmine ei tohiks olla meelevaldne.

Aitäh! Siim Kiisler, palun teine küsimus!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kasutasid sellist ütlust, et kui anda kahe Vene kodanikust lapsevanema lapsele Eesti kodakondsus, siis ta kasvab Eesti kodanikuks. Kas sa selgitaksid seda natuke laiemalt? Kui mõlemad vanemad on Venemaa Föderatsiooni kodanikud ja ei soovi sellest staatusest loobuda, vaid soovivad jääda Venemaa Föderatsiooni kodanikeks, ja nüüd me lihtsalt, väga lihtsustatult anname nende lapsele Eesti kodakondsuse, siis kus see Eesti kodanikuks kasvamine toimub? Peres see ilmselt ei toimu.

Esiteks võib see ka peres toimuda, nii et ärme nüüd väliste tunnuste järgi inimeste siseelu hinda. On Eesti kodanikke, kes ei jaga Eesti väärtusruumi, mõned neist istuvad vangis, mõned mitte, ja täpselt samamoodi on ka Venemaa Föderatsiooni kodanike seas kindlasti neid, kes vaatamata sellele, et nad ei ole Eesti kodanikud, on tegelikult Eesti patrioodid ning kasvatavad oma lapsi ja käituvad ka ise täielikus kooskõlas Eesti ühiskonna väärtuseliste põhimõtetega.
See, millele ma viitasin, on selline üldine integratsiooniteadlaste arusaam, mille järgi identiteet ja integratsiooniline identiteet – või ka integratsiooni- ja lõimumisprotsess iseenesest – tekib läbi protsessi, mitte niimoodi, nagu me kipume arvama, et enne tuleb täita sada erinevat tingimust ja vot siis algab lõimumine. Tegelikult on vastupidi. Eelmine kord räägiti siin hulka rumalusi sellest, et kuidas me ikka anname kodakondsuse lastele, kes ei tunne veel Eesti kodakondsuse seadust või põhiseadust. No aga annamegi beebidele kodakondsuse ja kui me anname beebidele kodakondsuse, siis on suurem tõenäosus, et nad kasvavad Eesti kodanikena väärtuselises mõttes ja et neil tekib Eesti kodaniku identiteet, kui siis, kui me neile seda ei anna. On ju loogiline? Täiesti loogiline. Ja uuringud kinnitavad, et mitte ainult loogiline, vaid ka faktiliselt tõene. See loomulikult ei tähenda seda, et muud küsimused, mis puudutavad kodanikuväärtusi, mis lisaks perekonnale tulevad valdavalt ka ühiskonnast laiemalt, noorte puhul olulisel määral haridussüsteemist, ei ole olulised komponendid. Aga see, mis mõnikord tundub kõrvaltvaatajale tagajärjena, võib olla ka eeldus ja see, mis tundub olevat eeldus, võib mõnikord olla tagajärg. Nii on see integratsioonilistes protsessides, sest tegemist on valdavalt inimsuhtlust ja inimpsühholoogiat puudutavate küsimustega.
Vaatame, millisel viisil Siseministeerium sedasama küsimust käsitleb. Nad nimelt rõhutavad, et põhjus, miks need konkreetsed lapsed nende eelnõu järgi peaksid Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobuma, enne kui neil tekib õigus lihtsustatud korras Eesti kodakondsus saada, on just nimelt see, et kuna seda ei taotle laps koos vanemaga ega ainult laps ise või et seda ei taotleta nii vanemale kui ka lapsele, vaid vanem taotleb ainult lapsele, siis puudub indikatsioon – ma viitan Siseministeeriumi öeldule –, milline on selle lapse kasvukeskkond ja kas see soodustab Eesti väärtusruumiga kooskõlas oleva maailmavaate kujunemist. Maandamaks mitmikkodakondsusega kaasneda võivast väärtuskonfliktist tulenevat riski ja olukorda, kus Eesti kodanikust laps teostab täisealiseks saades Eesti kodaniku õigusi maailmavaate pinnalt, mis on vastuolus Eesti ühiskonna alusväärtustega, on Siseministeeriumi sõnul vaja, et ta ikkagi enne loobuks teise riigi kodakondsusest. Mina kindlasti ei oleks nii julge arvama, et lapse maailmavaade tuleks järeldada tema vanemate omast. Ma õigupoolest tean väga vähe juhtumeid, kus lapse maailmavaade vanemate omaga ühtib. Mõnikord on täpselt vastupidi, niipalju kui vastupidisusest binaarsuse mõttes on selles kontekstis võimalik rääkida.

Jürgen Ligi, palun teine küsimus!

Aitäh! Lapse ja vanema maailmavaade võibki olla erinev ja selle kontrolliks või väljendamiseks sobib minu arust päris hästi ikkagi maailmavaate või lojaalsuse avaldus. Selles mõttes on see praegune kodakondsuse korraldus üldjoontes mulle sümpaatne. Aga teie oma vastuses mu esimesele küsimusele ütlesite, et ei poolda kodanike ebavõrdset kohtlemist. Kas see tähendab seda, et te peate julgeoleku seisukohalt, lojaalsuse seisukohalt igati praktiliseks ja usutavaks, et me avame topeltkodakondsuse ukse ka Venemaa kodanikele? Kas see on see, mida te topeltkodakondsuse puhul heaks variandiks peate?

Ei, seda ma ei öelnud.

Aitäh! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Nüüd on kaasettekandja kord. Põhiseaduskomisjoni esimees Paul Puustusmaa, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Hetk tagasi lahkus siit puldist Jevgeni Ossinovski, kes esitas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 40. Ta valgustas seda väga põhjalikult ja väga hästi, vastates küsimustele, mille tulemusena oli konkreetselt näha, mis on selle seaduse mõte. Nii et selles osas on väga paljud vastused kindlasti saadud. Selgelt on näha, et tegemist on päris ideoloogilise aktiga ja paljuski ambivalentse aktiga, kusjuures püütakse muuta väga mitut põhimõttelist printsiipi, mis on seadustes praegu kirjas. Aga minu eesmärk ei ole tulla siia ideoloogilisi vaidlusi pidama, vaid ma tulen siia kui põhiseaduskomisjoni esindaja rääkima sellest, mis on toimunud sellesama seaduseelnõu arutelu käigus põhiseaduskomisjonis.
Põhiseaduskomisjonis toimus selle eelnõu arutelu esmaspäeval, 16. septembril 2019. Osa võtsid komisjoni liikmed Kalle Grünthal, Siim Kiisler, Andrei Korobeinik, Siret Kotka-Repinski, kes oli Oudekki Loone asendusliige, Jevgeni Ossinovski Lauri Läänemetsa asendusliikmena, Valdo Randpere Hanno Pevkuri asendusliikmena ning Taavi Rõivas ja Vilja Toomast. Kutsutud oli ka siseminister Mart Helme, keda assisteerisid Siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna juhataja Ruth Annus ja Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse juhataja Vaike Murumets, samuti oli kohal Riigikogu Kantselei avalike suhete osakonna pressinõunik Kristi Sobak. Arutati seda seadust, arutati põhjalikult, vastati küsimustele. Ja siinkohal on paslik üle käia veel see, mida Jevgeni juba ütles, et tegemist ei ole mitte täiesti uue seaduseelnõu väljatöötamisega, vaid aluseks on võetud Siseministeeriumi 2017. aastast pärinev kavand. Ka eelnõu arvnäitajad pärinevad aastast 2017. Eelkõige muidugi puudutab see neid küsimusi, et milline on huvigrupp või sihtgrupp, kellele see seadus on suunatud, ja ka selle arvuline suurus, mis on ligi 10 000, ütleme, et 9800 või 9700.
Jevgeni Ossinovski selgitas, et selle seaduseelnõu järgi võivad mõlemad lapsevanemad olla kolmanda riigi kodanikud, millest on täiesti üheselt selge, et tegemist on topeltkodakondsuse seadustamise sooviga. Siin on aga üks oluline printsiibi erinevus, sellepärast et kui ollakse mõlema riigi kodanikud ja topeltkodakondsusega, siis minnakse vastuollu meie praegu kehtiva kodakondsuse põhiprintsiibiga. Teatavasti on kaks kodakondsuse põhimõtet: üks on verepõhimõte ja teine on territoriaalsuse põhimõte. Eesti Vabariigis kehtib põhimõtteliselt verepõhimõte koos naturalisatsiooniprintsiibiga.
Valdo Randpere leidis komisjoni istungil, et juriidiline vastuolu on ka selles, millist terminoloogiat kasutatakse. Valdo Randpere tõi välja, et eelnõu tekstis punktis 4 on kirjas lause: "Alla 15-aastane alaealine, kes on Eestis sündinud või kes asub kohe pärast sündi koos vanemaga püsivalt Eestisse elama ...", milles kasutatud väljend "kohe pärast sündi" on arusaamatusi tekitav. Seletuskirjas on öeldud, et eelnõu käsitleb Eesti kodakondsuse taotlemist Eestis sündinud alla 15-aastastele lastele. Jevgeni Ossinovski vastas sellele, et väljend "kohe pärast sündi" on eelnõu tekstis põhjusel, et vältida olukorda, kus lapsele ei anta Eesti kodakondsust üksnes sellepärast, et ta sünnib teises riigis, kuigi tema vanemad elavad alaliselt Eestis. Näiteks võib laps sündida ennetähtaegselt, kui lapse vanemad on reisil.
Andrei Korobeinik küsis, et juhul, kui Venemaa Föderatsioon peab last enda kodanikuks, siis kas käesoleva seaduseelnõu kohaselt saaks laps topeltkodakondsuse. Jevgeni Ossinovski vastas, et käesoleva eelnõu kohaselt saaks laps sellises olukorras topeltkodakondsuse seniks, kuni saab rakendada üldist kodakondsuse loogikat, mille kohaselt peab laps 18-aastaseks saades kolme aasta jooksul tegema valiku. See tähendab tegelikult seda, et topeltkodakondsus on garanteeritud vähemalt kuueks aastaks: alates 15. eluaastast kuni 18. eluaastani pluss veel kolm aastat. Andrei Korobeinik küsis seepeale, et juhul, kui see inimene valikut ei tee, siis milline on Vabariigi Valitsuse reaktsioon. Sellele Jevgeni Ossinovski väga konkreetselt ei vastanud, küll aga andis vastuse Justiitsministeeriumi esindaja Vaike Murumets, kelle sõnul riik ei ole selliseks olukorraks sanktsioone kehtestanud.
Peale arutelu lõppu tehti ettepanek see eelnõu 8. oktoobril täiskogu päevakorda saata, see oli konsensusega vastu võetud otsus. Ettekandjaks määrati Ossinovski ja kaasettekandjaks Paul Puustusmaa ning häälteenamusega võeti vastu otsus esimene lugemine lõpetada. Poolt oli 4, vastu 3 ja erapooletuid 2. Lisaks sellele laekus põhiseaduskomisjonile ka Vabariigi Valitsuse arvamus selles küsimuses. Vabariigi Valitsus on avaldanud arvamust, et sellisel kujul nad seaduseelnõu ei toeta.

Aitäh! Jevgeni Ossinovski, küsimus kaasettekandjale, palun!

Ma tänan! Ma teie formuleeringut täpselt ei mäleta, see ei jäänud mulle meelde, nii et kui ma teen liiga, siis vabandage mind, aga te ütlesite alguses umbes niimoodi, et eelnõu eesmärgiks on seadustada topeltkodakondsus. Mina rääkisin oma ettekandes pikalt sellest, et eelnõu ei muuda ühtegi täna kehtivat topeltkodakondsust puudutavat sätet, vaid lähtub hetkel kehtivast topeltkodakondsuse üldregulatsioonist, mille kohaselt topeltkodakondsus Eestis lubatud ei ole. Erandina on võimalik topeltkodakondsusega või mitme kodakondsusega olla vaid alaealistel kuni 18. eluaastani, pärast mida nad peavad kolme aasta jooksul valiku tegema. Kas te võite kinnitada, et see on niimoodi ja selle eelnõuga ei laiendata ega üldse puudutata topeltkodakondsuse regulatsiooni?

Ma ei saa sellega nõus olla. Kui me komisjonis olime ja kodakondsuse printsiibi üle vaidlesime, et kas tekib topeltkodakondsus või ei teki topeltkodakondsust, jõudsime välja isegi selleni, et teoreetiliselt võib antud olukorras tekkida mitmikkodakondsus – mitte ainult kahe, kolme, vaid teoreetiliselt ka 16 kodakondsuse osas. Okei, see võimalus on sügavalt teoreetiline, aga see on ikkagi olemas. Ja kui me võtame ka erandi, et seesama 15-aastane inimene saab paratamatult teise kodakondsuse kuni täiskasvanuks saamiseni, pärast mida on tal järgnevad kolm aastat aega mõelda, kas ta sellest loobub või ei loobu – ka selline olukord igal juhul seadustab topeltkodakondsuse.

Aitäh! Jevgeni Ossinovski, teine küsimus, palun!

Teine küsimus. Ma küll ei jõudnud seda protokolli läbi vaadata, aga te ütlesite kuidagi niimoodi, et ma ei vastanud konkreetselt küsimusele, et mis saab siis, kui valikut ei tehta. Ma enda mälu järgi küll vastasin, aga võib-olla siis tõesti mitte. Küll aga mäletan ma seda, et proua Annus selgitas üldist regulatsiooni, mis saab sellisel juhul, kui selle eelnõu järgi kodakondsuse saanud inimene, nagu ka ükskõik missugune teine topeltkodakondsusega alaealine, saab täisealiseks ja ta kolme aasta jooksul teise riigi kodakondsusest ei loobu. Ja sellest mina täna oma ettekandes ka detailselt rääkisin. Vastavalt kodakondsuse seaduse §-dele 28 ja 29 võetakse temalt Eesti kodakondsus lihtsalt ära ja ongi kõik.

Tähendab, et oleks selge, siis oli teie vastus selline. Kui Andrei Korobeinik küsis, et juhul, kui inimene valikut ei tee, siis milline on Vabariigi Valitsuse reaktsioon, vastasite te, et topeltkodakondsuse üldist regulatsiooni käesolev eelnõu ei puuduta ning et käesolev eelnõu lähtub hetkel kehtivast seadusest ja et diskussioon, kas Eesti lubab või ei luba topeltkodakondsust, jätkub järgmisel komisjoni istungil. See siis oli Reformierakonna seaduseelnõu arutelul.
Jah, ministeeriumide esindaja andis vastuse, aga see vastus oli selline. Vaadake, seal on nüüd seesama põhiline printsiip, et kas inimesel on, ütleme, näiteks Eesti kodakondsus saadud ühte- või teistpidi või ei ole, sellepärast et Eesti sünnijärgset kodakondsust põhimõtteliselt nagunii ära võtta ei saa. Küsimus oli nüüd selles, et kui inimesele antakse teise riigi kodakondsus ja kui ta teatud aja jooksul, kolme aasta jooksul, ei teavita sellest loobumisest, siis milline on riigi reaktsioon. Ruth Annus, Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse juhataja – oi, palun vabandust, Ruth Annus on Siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna juhataja –, ütles nii, et põhiseadus näeb ette, et sünniga omandatud kodakondsust ei saa kelleltki ära võtta, mis tähendab seda, et kui inimene ei täida kodakondsuse seaduses sätestatud nõuet, mille kohaselt Eesti kodanik ei tohi samal ajal olla muu riigi kodakondsuses, siis riik sisuliselt tolereerib topeltkodakondsust. Ruth Annus sõnas, et põhiseadus ja kodakondsuse seadus ei ole aga vastuolus, kuivõrd Riigikohus on leidnud, et kodakondsuse seadus on tasand, mis reguleerib, kas topeltkodakondsust lubada või mitte. Ka sünnijärgsed Eesti kodanikud ei või iseenesest kodakondsuse seaduse kohaselt olla muu riigi kodakondsuses, kuid riik lihtsalt ei ole selle vastu sanktsiooni kehtestanud. Ehk siis tegelikult on siin koht, kus poliitikud peaksid peeglisse vaatama ja mõtlema, mida edasi teha, sellepärast et olukord on tegelikult, ütleme, pisut kummaline.

Aitäh, kaasettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Nüüd on aeg avada läbirääkimised. Läbirääkimistel saavad soovi korral sõna fraktsioonide esindajad. Esimesena on soovi avaldanud Siim Kiisler Isamaa nimel.

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kõigepealt tahaksin ma tänada eelnõu algataja poolset ettekandjat. Väga hästi oli lahti seletatud probleemi olemus ja väga hästi kirjeldasite neid valikuid, mis meie ees seisavad. Ja hea, et tegite seda ka võrdluses teiste kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõudega, mis meil praegu menetluses on. Väga selgelt tulid välja need valikud, mis meie ees seisavad. Nagu ettekandja ilusti kirjeldas, on siin suures pildis – eriti võrreldes teiste eelnõudega – esil kaks aspekti. Üks puudutab sihtrühma, kellele soovitakse lihtsustatud korras Eesti kodakondsus anda. Nagu ettekandja ütles, on see poliitilise valiku küsimus. Isamaa jaoks on valik lihtne: meie püüame hoida need sihtrühmad võimalikult väikesed, mõistlikus suuruses, et järgitaks seniseid kodakondsuse põhimõtteid ja olukord oleks kontrolli all. Rõhutan, et tegemist on olukorraga, kus me räägime lihtsustatud korras kodakondsuse andmisest. Naturalisatsiooni, tavalise naturalisatsiooni korras on välismaa kodanikel Eesti kodakondsuse saamine väga mõistlik ka võrreldes teiste Euroopa Liidu riikide sarnaste regulatsioonidega. Kõigil on see võimalus alati olemas ja üldjuhul ei olegi mingeid suuri erandkorras eeliseid vaja anda, inimesed järgivad üldist menetlust.
Teine aspekt, mida ka algatajapoolne ettekandja ilusti käsitles, on – nagu ta kenasti ütles – pealtnäha tehniline, aga väga põhimõtteline küsimus, et millisest hetkest alates lihtsustatud korras Eesti kodakondsus inimesele antakse. Ja nagu ettekandja selle sõnastas, antakse näiteks Venemaa Föderatsiooni kodanikule Eesti kodakondsus juurde. See on nüüd väga oluline valik, et kas me soovime muuta oma seniseid kodakondsuspoliitika põhimõtteid või mitte. See eelnõu näeb ette Eesti kodakondsuse andmise juba olemasolevale muule kodakondsusele lisaks, tekitades hulga topeltkodanikke, näiteks kodanikke, kelle vanemad on Venemaa Föderatsiooni kodanikud ja kes ise on Venemaa Föderatsiooni kodanikud, aga kes 19-aastaselt teostavad Eesti kodaniku õigusi, osalevad referendumil, parlamendivalimistel jne. Sellist kodakondsuspoliitika põhimõtete muutmist Isamaa kindlasti ei soovi ja sellepärast on Isamaa fraktsiooni ettepanek kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 40 tagasi lükata. Ma annan selle ettepaneku üle.

Aitäh! Jevgeni Ossinovski, kõne Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel!

Aitäh! Ma ei kasuta seda aega selleks, et poliitilist seisukohta väljendada, kuna seda on tõenäoliselt juba piisavalt selgelt väljendatud nii selle eelnõu algatamisega kui ka minu esimese kõnega ja küsimustele antud vastustega. Ma lihtsalt klaarin paar asja ära.
Kolleeg Kiisler rääkis sellest, et Isamaa seisukohast lähtudes peaksid üldiselt need sihtrühmad, kellele võimaldatakse Eesti kodakondsust erialustel, olema võimalikult väikesed. See on tõepoolest poliitilise valiku küsimus. Küsimus on ka selles, mis on eesmärk. Ja see on tõepoolest poliitiline, võib-olla ilmavaateline ja võib evida teatud arusaama sellest, kes on kodanikkond. Mina väljendasid enda seisukohta juba alguses: ma usun, et on Eesti huvides, kui võimalikult suur osa Eesti püsielanikest omab Eesti Vabariigiga Eesti kodakondsusel põhinevat sidet, mitte teiste riikide kodakondsusel põhinevat sidet. Kuna alternatiiviks, praktiliseks alternatiiviks, on valdavalt ligi 90 000 Venemaa Föderatsiooni kodanikku, siis mina küll arvan, et Eesti kodanikuks saamine poleks mitte ainult nende inimeste huvides, vaid see oleks ka Eesti riigi huvides, et nad Eesti kodanikud oleksid. Aga nagu öeldud, on see ilmavaateline valik.
Nüüd see, mis ma tahtsin ära klaarida, on komisjonipoolse ettekandja minu jaoks suhteliselt arusaamatu puterdamine topeltkodakondsuse küsimuses. Seal läksid kõik asjad segamini. Sünnijärgse kodakondsuse äravõtmise sanktsioon – seda tõepoolest arutati samal istungil teise eelnõu kontekstis. See küsimus tõesti kerkis, et vastavalt Eesti seadusele on ka sünnijärgsete kodanike puhul topeltkodakondsus keelatud, aga põhiseadus keelab neilt seda ära võtta, millest tulenevalt justkui rikutakse seadust, aga sanktsiooni selle rikkumise vastu ei ole. See on väga lai omaette teema, mida me kohe hakkame ka arutama. Aga see ei puuduta mitte kuidagi seda eelnõu, sest see kodakondsus, millest meie siin räägime, on naturalisatsiooni korras saadav kodakondsus. Ja kui me räägime sellest, mis juhtub juhul, kui 18-aastaseks saades laps või mitte enam laps, vaid täiskasvanu, kes lapsena sai Eesti kodakondsuse ja kellel on ka Venemaa Föderatsiooni kodakondsus, ei too kolme aasta jooksul PPA-le tõendit selle kohta, et ta on Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest vabastatud, siis see, mis temast saab, on väga lihtne ja tänases seaduses mitte ainult kirjas, vaid ka igapäevases praktikas rakendatud: temalt võetakse Eesti kodakondsus ära. Punkt. Ma loodan teie toetusele.

Aitäh! Fraktsioonide nimel rohkem sõnavõtusoove ei ole. Nüüd on meil siin laual komisjoni ettepanek jätkata selle seaduseelnõu menetlemist ja Isamaa fraktsiooni ettepanek lükata see seaduseelnõu tagasi. Paneme need siis hääletusele. Me paneme hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku lükata see seaduseelnõu menetlusest välja.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku lükata tagasi kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 40. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Austatud Riigikogu, eelnõu menetlusest välja arvamise poolt oli 74 Riigikogu liiget ja vastu 9 liiget, hääletamisel ei osalenud 15 liiget. Eelnõu langes menetlusest välja.

Asume järgmise päevakorrapunkti arutamise juurde ja selleks on ... (Helistab kella, saalis jutustatakse.) Paluks tähelepanu! Arutusele tuleb viies päevakorrapunkt, Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 37 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Valdo Randpere.

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Paar kõnet tagasi eelmise päevakorrapunkti juures lõpetas komisjonipoolne ettekandja Paul Puustusmaa oma ettekande sõnadega, et olukord on kummaline ja poliitikud peaksid midagi tegema. See on üks väheseid kordi, kui ma EKRE-ga täiesti ühel meelel olen. Ja ma pakungi teile praegu siin lähimate minutite jooksul selle kummalise olukorra lahendamiseks ühe väga hea viisi.
Ma pole täna siin teie ees sugugi mitte esimest korda ühe eelnõuga, mis peegeldab olemasolevat olukorda nii Eestis kui ka mujal maailmas ja mis nõuab meie sekkumist mitmel erineval põhjusel. Üks põhjus on see, millele ka Paul Puustusmaa viitas, et meil on vastuolu põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse vahel: põhiseadus ei luba sünnijärgset kodakondsust kelleltki ära võtta, samal ajal kodakondsuse seadus ütleb, et inimene peaks valima, juhul kui tal on tekkinud kaks kodakondsust, ja et ta peaks tegema valiku peale 18-aastaseks saamist. Ja tegelikult ütleb seadus sellega ka seda, et inimene peaks loobuma või võiks loobuda ka oma sünnijärgsest Eesti kodakondsusest. See on üks vastuolu, mida me tahaksime likvideerida. Kui on vastuolu põhiseaduse ja sellest allpool seisva seaduse vahel, siis ütleb igasugune juriidiline teooria ja ka ekspertiis, et mõistlik lähenemisviis on muuta allpool olevat seadust, mitte minna põhiseadust kangutama.
Teine üldlevinud juriidiline arusaam on see, et õigusloome peab peegeldama tegelikku elu. Kui tegelik elu muutub, siis peaks ka õigusloome ennast selle järgi muutma, kohendama, jälgima seda, mis toimub maailmas. Eesti praegune kodakondsuse seadus on kehtinud juba aastakümneid. Ja kui alguses oli see päris mõistlik ja igati vastav sellele seisule, milles Eesti oli, millest me tulime, kuhu olime jõudnud, siis tänapäevaks on see seadus natukene, ütleme nii, mõnes punktis vananenud. Sellele viidati tegelikult ka sarnase eelnõu arutelul eelmise Riigikogu koosseisu ajal. Kuna ma ei taha ainult enda autoriteedile rõhuda, toon ma sisse ühe autoriteetsema isiku: Jüri Adams, Vabaerakonna liige, üks põhiseaduse loojaid, üks Eesti seadusloome alustalasid peale taasiseseisvumist. Ka tema viitas väga selgelt sellele, et kodakondsuse seadus on tegelikult vananenud ja oleks vajanud muutmist juba kümmekond aastat tagasi – selgelt peale seda, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga, selgelt peale seda, kui Eestist on välismaale lahkunud umbes 100 000 inimest. Ja siinkohal lõppeb – ausalt öelda ma kardan küll, et lõppeb – minu ühisosa EKRE-ga. Kui EKRE esindaja ütleb siin, et olukord on kummaline – ja ma olen sellega nõus –, siis kogu sellest hinnangust kõlab läbi ju see, et see olukord tuleks lahendada mingite sanktsioonide kehtestamisega sellele, kes siiski julgeb mitte loobuda oma sünnijärgsest Eesti kodakondsusest kas või juhul, kui tal on tekkinud teine kodakondsus. Selle teise kodakondsuse tekkimise võimalusi on – ma ei ütle, et lõputu hulk, aga elu pakub selleks väga palju erinevaid võimalusi ja me ei suuda neid kõiki ette näha. Mind kummitab seejuures mõte, et me tuleme ühest ühiskonnast, ajast, kui Eesti ei olnud veel taasiseseisvunud, kus välismaa oli paha, välismaa peale mõtlemine oli halb, välismaale minek oli kahtlane ja välismaalt mitte tagasi pöördumine oli kodumaa reetmine. Eesti NSV kriminaalkoodeksi eriosa esimene paragrahv oli § 62, mis käsitles kodumaa reetmist, mille üheks vormiks oli välismaalt mitte tagasi pöördumine. Meil on praegu valitsuses üks minister, kes mõni aasta tagasi teatas, et välismaale läinud eestlased on mugavuspagulased. Mind häirib see, et oleme ikka sellises nõukaaja mõtlemises ja mõjutuses kinni. Kuskilt otsast me oleme võidelnud selle eest, et meil oleks õigus Eestist ära minna ja siia tagasi tulla, aga sellegipoolest tahaksime natukene viltu vaadata neile, kes on ära läinud. Ja tegelikult sellega, et me oma seadusi ei muuda ja neid ei kaasajasta, lõikame paljudelt inimestelt ära ka tahtmise, võimaluse, motivatsiooni siia tagasi pöörduda.
Ma olen käinud hästi paljudes koolides rääkimas õpilastega, kes nüüd on jõudnud gümnaasiumiastmesse ja kes pole kunagi nõukogude võimu näinud. Neil pole aimu ka, millistes tingimustes paljud meist üles kasvasid. Ja kui vale ja kui halb ja kui võõras oli tegelikult see mõte, et Eestist ei tohi kusagile ära minna. Nemad ei ole seda kunagi näinud. Mina olen neile alati öelnud, et minge kõik välismaale. Minge kõik, kui te tahate, aga tulge tagasi. Tulge mõne aja pärast tagasi ja rikastage Eestit selle kaudu, et olete midagi õppinud, midagi teistmoodi näinud, midagi teistmoodi õppinud, õppinud midagi teistmoodi tegema, kui meie siin Eestis võib-olla oleme teinud. Tooge see teadmine ja oskus ja rikkus tagasi ja aidake Eestit sellega. Ja see on küsimus, mille lahendamiseks ma ka selle eelnõu pakun. Anname neile motivatsiooni, anname neile inimestele tunde, et nad on teretulnud Eestisse tagasi ka siis, kui nad on võib-olla sündinud välismaal. Las nad säilitavad oma juured ja sidemed Eestiga Eesti kodakondsuse kaudu. Las nad tulevad kunagi siia tagasi ja leiavad, et jõle vinge väike riik – siin tahan ma elada, siin tahan ma kasvatada oma lapsed, siia tahan ma panustada ja siinset elu edendada.
Teie ees on eelnõu, mis annaks sünnijärgsetele Eesti kodanikele võimaluse mitte seista valiku ees loobuda teisest kodakondsusest, mis on neile erinevatel põhjustel osaks saanud. Paljud on praktilistel põhjustel välismaal elades olnud peaaegu sunnitud, selleks et elu oleks natukenegi lihtsam, võtma teise kodakondsuse. Paljud on sündinud välismaal või sündinud välismaa kodanike või ühe välismaa kodanikust lapsevanema lapsena ja selle läbi saanud endale teise kodakondsuse. Meie ettepanek on selle asemel, et arutleda selle üle, kuidas neid karistada või kuidas seda situatsiooni jätkata, mõelda selle peale, kuidas seadustada võimalus, mis laseks neil omada ka teist kodakondsust juhul, kui see teine kodakondsus on tekkinud riigis, millega meil tegelikult on täiesti sarnased väärtushinnangud. Ma tean, et siit hakkavad tulema vastuargumendid. Saali vasakul pool – minu poolt vaadatuna – hakatakse rääkima ja juba ka räägiti seda, et kõiki inimesi tuleb kohelda võrdselt ja et sünnijärgsed kodanikud ei ole mingid erilised isikud ja et naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanud inimesi tuleb sel juhul samamoodi kohelda. Kui topeltkodakondsus oleks mõeldud kõigile ja kehtiks kõigi riikide suhtes, siis võiks see nii olla. Ent kuna ma seda seisukohta ei jaga ja selleks, et saada saali paremalt poolt – jälle minu poolt vaadatuna – toetust, oleme me oma eelnõu vorminud selliseks, et võimalus säilitada mitmikkodakondsus oleks ainult nendel inimestel, kes on teise kodakondsuse saanud riigist, mis kuulub kas Euroopa Liitu, Euroopa majandusühendusse laiemalt või siis nende riikide hulka, kus on olemas suur Eesti kogukond ja kes tõepoolest jagavad meiega meie väärtushinnanguid, need on siis Ameerika Ühendriigid, Kanada, Uus-Meremaa, Austraalia, Brasiilia. Nagu öeldud, lisaks Euroopa Liit, Norra ja Šveits. Ja nüüd, kui saali paremalt poolt – nagu te panite tähele, ei ole siin nimetatud ühte riiki, mis on tekitanud ebakõla kahe saalipoole vahel – hakkavad tulema argumendid selle vastu, et ei, et kodakondsus tähendab ikkagi lojaalsust, mitmikkodakondsus tähendab juba eos ebalojaalsust või lojaalsuse konflikti, siis enne, kui hakkate neid sõnu väga uljalt eetrisse paiskama, nimetage mulle sellest nimistust üks riik, kelle me oleme siia eelnõusse pannud ja kelle puhul te leiate, et see riik on meile vaenulik, või kelle puhul te leiate, et lojaalsus selle riigi suhtes tähendab ebalojaalsust Eesti suhtes – on see siis Ameerika Ühendriigid või Norra või Soome või Rootsi. Nimetage! Ja kui te seda nimetada ei suuda, siis jätke nimetamata.
Kui vaatame natukene ringi naabrite hulgas, vaatame ringi maailmas, et mis on toimunud, siis väga paljud riigid on läinud seda teed – riigid, kes varem ei tunnustanud mitmikkodakondsuse omamise õigust –, et nad on viimastel aastatel hakanud seda tunnustama. Meie naabritest on seda teinud Soome, on seda teinud Rootsi, on seda teinud Läti. Kusjuures Läti on meile selle seaduseelnõu vormimisel olnud üks eeskuju. Lätis on sarnane seadus kehtinud minu meelest aastast 2013, ma võin eksida, võib-olla oli see 2014. Ta on vormistatud meie omaga põhimõtteliselt sarnaselt. On antud üks nimestik riikidest, kelle puhul me leiame, et ei ole mingit konflikti, kui sünnijärgne Eesti kodanik omab kodakondsust ka selles riigis. Ja ka Läti seaduses on antud võimalus sõlmida eraldi lepinguid riikidega, kui see huvi peaks olemas olema. Lätis ei ole nende aastate jooksul sõlmitud ühtegi bilateraalset lepingut, aga Lätis toimib see seadus ilma mingi probleemita. Miks ta siis siin ei peaks toimima? Soome on topeltkodakondsust lubanud aastast 2003, ka Rootsi kehtestas selle võimaluse kusagil sajandi alguses.
Lisaks sellele, et me kõrvaldame selle eelnõu seaduseks muutmise korral vastuolu põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse vahel, lisaks sellele anname me sünnijärgsetele kodanikele, kes on oma kodakondsusest loobunud, võimaluse lihtsustatud korras see kodakondsus taastada. Lisaks, nagu sellest oleks veel vähe – kuigi juba sedagi on väga palju, olgem ausad, see on üks paremaid eelnõusid, mida te selle Riigikogu koosseisu ajal olete kuulnud-näinud –, lisaks sellele lahendab see eelnõu Abhaasia eestlaste probleemi. Me oleme viimastel aastatel eriti enne valimisi näinud, kuidas erinevad poliitilised jõud – peamiselt need, kes on ministriposti enda käes suutnud hoida – on sattunud paanikasse, kui lehelugejateni jõuavad kurvad lood sellest, kuidas Abhaasia kodanikud, sünnijärgsed Eesti kodanikud, on järsku avastanud, et neilt on sünnijärgne kodakondsus ära võetud. Seda pole olnudki, pole passi, pole midagi, keegi ei tea. Nüüd, vahetult enne valimisi loodi mingi uus lahendus. Selleks, et natukenegi inimesi rahustada, loodi kaheaastase passi süsteem, mis on täiesti absurdne. Täiesti absurdne! Selle asemel, et jukerdada ja jamada mingite pisikeste imelike ja seadusega mitte kooskõlas olevate lahendustega, võtke meie eelnõu, tehke see seaduseks ja ka Abhaasia sünnijärgsete eestlaste probleem saab lahendatud.
Lõpetuseks, enne kui ... Oi, isegi mõned küsimused on! Okei, lõpetuseks, enne kui läheb küsimustele vastamiseks, paar sõna veel valitsuse seisukohast, mis nad eelnõule andsid ja mis on eriti turgutav lugemine. Me esitasime selle eelnõu esimest korda umbes sarnasel kujul mõned aastad tagasi, paar aastat tagasi, kui siseministriks oli Andres Anvelt. Kuna teda ennast ei olnud parajasti tööl, kirjutas tema asemel valitsuse seisukoha Indrek Saar. Mõlemad toredad inimesed. Kuid valitsuse seisukoht ei kajasta mitte nende toredust, vaid pigem kalduvust klassivõitlusele. Valitsuse seisukohas seisab enam-vähem sõna-sõnalt – ma ei viitsi isegi lugema hakata, ma võin teile öelda –, et juhul, kui sellest eelnõust saab seadus, tekitab see Eestis rahvahulkade vahel tohutuid pingeid ja võib kaasa tuua massirahutusi ja väljaastumisi. Halleluuja! Õudne osa selles asjas on see, et seesama Indrek Saare kirjutatud valitsuse seisukoht on üle elanud kogu meie eelnõu. Meie eelnõu on muutunud, aga valitsuse seisukoht muutunud ei ole. Ja nüüd, kui valitsuse seisukoha esitab siseministrina Mart Helme, on ta teinud sellestsamast varasemast valitsuse seisukohast copy ja paste'i. Endiselt on seal alles oht ja hoiatus selle eest, et juhul, kui see eelnõu saab seaduseks, on massid tänavatel. Inglise keeles on selle kohta üks vanasõna, mis on pisut ebatsensuurne, nii et ma ei hakka seda otse ütlema. Sama jama erinevatel päevadel, ütleme siis eesti keeles sedasi. Aga põhimõtteliselt on natuke üllatav, et saali vasak pool ja saali parem pool suudavad üksteist nii hästi kopeerida. Ja eks ta elus nii ole, et mida copy'd, seda paste'id – kui ikka inglise keele peale tagasi minna.
Sellega on mul öeldud enam-vähem kõik, mis ma öeldi tahtsin. Kui kellelgi on küsimusi, siis palun, tulistage!

Aitäh, härra ettekandja! Aja järgi saame me võtta täpselt ühe küsimuse ja siis on istung läbi. Nii et Siim Kiisler saab võimaluse esitada küsimuse.

Aitäh, juhataja, selle võimaluse eest! Austatud ettekandja! Teie sõnul on põhiseaduse ja Eesti kodakondsuse seaduse vahel vastuolu. Mina selle seisukohaga ei nõustu. Aga minu küsimus on selline, et kui te väidate, et see eelnõu selle vastuolu justkui likvideerib, siis kuidas see võimalik on olukorras, kus te loete üles ainult osa maailma riike, mille kodanike jaoks see vastuolu laheneb, aga suure osa, rahvastiku poolest enamiku jaoks see vastuolu ei lahene. Kuidas te seda selgitate? Vastuolu jääb ju alles, järelikult teie väide on vale.

Aitäh! Hea küsimus. Nüüd juhtun mina olema jurist ja võin sulle, hea Siim Valmar Kiisler, selgitada, et praegune vastuolu puudutabki just sünnijärgseid kodanikke. Põhiseadus ei luba neilt kodakondsust ära võtta, kodakondsuse seadus sunnib aga kõiki tegema valikuid sõltumata sellest, kas kodakondsus on saadud naturalisatsiooni või sünnijärgsuse korras. Meie seaduseelnõu kohaselt sünnijärgne kodanik seda valikut enam tegema ei pea, juhul kui mitmikkodakondsus tekib tal seoses riikidega, kes on siin nimistus antud.

Aitäh, auväärsed Riigikogu liikmed!

Kas keegi istungit pikendada ei taha?

Ei taha. Ettepanekut istungi pikendamiseks ei ole laekunud ja nüüd on juba natuke hilja seda taotleda. Seega on istungi aeg läbi ja arutelu jätkub homme vastavalt meie ajakavale. (Valdo Randpere: "Oleks seda teadnud, oleks ise pikendanud.")

Istungi lõpp kell 12.59.