Hea juhataja! Head kolleegid! Väga tore, et meil on siin selline pensioniteemaline hommik või istung. Tõesti, sotsiaaldemokraatide fraktsioon on esitanud sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Me soovime muuta lihtsalt § 7. Miks? Praegu, kui vaadata ka meedias toimuvaid arutelusid, võib jääda mulje, et meie pensionisüsteemi nõrkusteks oleks justkui valikuvabaduse puudumine ja vähene tootlus, aga tegelikult ei ole see kaugeltki nii. Vaatame seda, mis on pensioni eesmärk: tagada toimetulek inimestele eas, kui nad tervise tõttu ei saa või nad ei soovi enam töötada. Nii et keskne on toimetuleku tagamine. Seda ei suuda me olukorras, kus töötajate arv väheneb, jooksvast maksutulust enam teha. Aga nii nagu on tervishoius ootustega, täpselt samamoodi on ka pensioni puhul ootused, et pärast töötamise lõpetamist oleks võimalik oma elukvaliteeti hoida, oleks võimalik nüüd, kui aega on, tegeleda hobidega, millega tegeldi varemgi, oleks võimalik näiteks käia rohkem teatris kui varem. Me ei saa jooksvast maksutulust tagada inimestele sellist pensionide asendusmäära, mis tooks kaasa nende ootustele vastava elukvaliteedi. Inimesed soovivad uuringute järgi saada 60–70% oma senisest sissetulekust ka pensionieas. Meie esimese samba asendusmäär püsib praegustel pensionäridel 40% ringis. Olukorrast, kus kaks töötajat maksab ühele inimesele pensioni, liigume me demograafiliste arengute tõttu selle poole, et 1,2 või 1,3 inimest hakkab maksma ühe inimese pensioni. Jooksvast maksutulust, nagu ma ütlesin, seda teha ei saa.
Mis on lahendus? Mis on meie pensionisüsteemi tegelik murekoht? See, et me säästame liiga vähe. Kui vaadata teisi riike, kus pensionite asendusmäär on kõrgem, siis seal on üks vastus: tööandjad samuti panustavad. See on see ka Eestis pikalt räägitud võimalus suurendada tööandja rolli inimestele pensioni kogumisel. Teate, see on Eestis juba võimalik. 1. jaanuarist 2012 on tööandjal võimalik panustada inimese kolmandasse sambasse. Ja mis veel, tööandjad isegi teevad seda! Aga need on enamasti välisettevõtete filiaalid või tütarettevõtted, mis Eestis tegutsevad, emaettevõtte personalipoliitika ja tasustamispoliitika osa on see, et jah, nad ei mõtle mitte ainult töötaja selle või järgmise kuu sissetuleku peale, vaid nad kindlustavad tema toimetuleku ka pensionieas. Meil oli 2018. aastal 111 tööandjat, kes panustasid 2127 töötaja eest kogusummas 2,5 miljonit eurot. Nii et on 111 tööandjat, kes juba panustavad. Kes need siis on? Enamasti on need finantssektori ettevõtted, kes panustavad suhteliselt kõrget palka teenivate inimeste eest, ja ka need inimesed ise saavad aru, et vabatahtlik kogumine kolmandasse pensionisambasse on oluline. Samas, kui me vaatame, kelle toimetulek pensionieas on kõige problemaatilisem, siis need ei ole mitte keskmisest kõrgemat palka teenivad inimesed, kelle varanduslik seis on nagunii parem, sest säästud on niikuinii suuremad. Oluline on, et ka keskmise ja madalama palgaga töötajate puhul oleks see säästmine või kogumine tööeas suurem.
Miks ülejäänud tööandjad ei panusta? Üks põhjusi, mida ka tööandjate keskliit on välja toonud, on see, et praegu on panustamine kallis. Kui tööandja otsustab kolmandasse sambasse vabatahtlikult panustada näiteks protsendi või kaks inimese töötasust, siis ta maksab selle pealt 33% sotsiaalmaksu. Tulumaksuseaduses on erand tehtud, tulumaksu maksma ei pea, aga sotsiaalmaksu maksab täie rauaga. Ehk ta panustab inimese kolme pensionisambasse korraga: ta panustab esimesse pensionisambasse; kui inimene on teise sambaga liitunud, siis panustab teise pensionisambasse; ja seejärel on see vabatahtlik panus kolmandasse pensionisambasse. Tööandjad on öelnud, et see on olukord, kus pensionimaksetelt tuleb tasuda veel pensionimaksu. Meie esitatud eelnõu idee ongi selles, et kui tööandja soovib kolmandasse sambasse töötaja eest täiendavalt panustada, siis jah, 13% ravikindlustuse jaoks tuleb tasuda, kui inimesel on ravikindlustus, seda summat arvestatakse proportsionaalselt tema sissetulekuga, seda tulebki edasi maksta, aga seda 20%, mis läheb esimesse ja teise pensionisambasse, ei tuleks maksta, kui panus kolmandasse sambasse juba tehakse. Idee, suur plaan on ikkagi liikuda sinnapoole, et ka madalama sissetulekuga töötajad, kelle säästud on väiksemad ja kelle vabatahtlik võime säästa jooksvalt tööea jooksul on madalam, aga kellel vanadusrisk põhjustab suuremaid probleeme toimetulekuga, saaksid seda tööandjate panust kasutada.
Vaatame rahalist mõju. Praegu panustatakse 2,5 miljonit eurot aastas, sealt laekub pensionikindlustusele pool miljonit eurot. Kui me teeme selle seadusemuudatuse, siis negatiivne mõju riigieelarvele on pool miljonit eurot. See on väike summa. Aga ütleme, et panustajate arv kasvab kaks või kolm korda. Kui 2,5 miljoni euro asemel panustavad tööandjad kollektiivselt näiteks 6,5 miljonit eurot kolmandasse sambasse, siis on riigieelarve omadega juba plussis, sest see 13%, mis läheb tervisekindlustusse, on juba suurem summa kui see esimeses sambas kaotatud pool miljonit. Nii et eelarvemõju on marginaalne, potentsiaal eelarvetulu kasvatada on täiesti olemas. Seetõttu ma loodan, et te toetate sellise seadusemuudatusega edasiminekut.
Vaatame neid tööandjaid, kes praegu juba panustavad, et mis need plussid on, miks nad seda teevad, ja mis on tegelikult need skeemid. Kolmandasse sambasse panustamise puhul pluss ongi paindlikkus. Tööandjad on öelnud, et iga tööandja saab välja töötada endale sobiva skeemi. On ettevõtteid, mis ütlevad, et jah, tööandja panustab, kui töötaja panustab ka, ehk kui töötaja maksab kolmandasse pensionisambasse protsendi oma sissetulekust, siis tööandja paneb protsendi ka omalt poolt. On tööandjaid, kes panustavad 3% kolmandasse sambasse, töötaja panus on vabatahtlik, töötaja saab ise otsustada, kas ta soovib lisaks koguda või mitte. On tööandjaid, kes panustavad protsendi palgast või kuni 5% palgast, ja töötaja saab ise valida, milline summa see on, kui palju tööandja panustab. On tööandjaid, kes panustavad kolmandiku töötaja panusest, kes eeldavad, et töötaja enda kogumishuvi peab olema suurem, ja nemad panustavad kolmandiku töötaja pandust. Ettevõtted, kes panustavad, on SEB, Luminor, Eesti Pank, aga näiteks ka vanglate amet, mis ei tegutse finantssektoris ja kus töötavad inimesed ei ole kõrgepalgalised. See võikski olla meie suund, et ka inimestel, kelle sissetulek on praegu väiksem, see boonus, osa sellest, kaudne kasu ka praeguse madala palga teenimisel oleks see, et toimetulek kindlustatakse pensionieas suuremas määras.
Nii. Mis on olnud senine kriitika? Me oleme tööandjapensioni arutanud juba üle kümne aasta. Esimese hooga küsitakse kohe, et aga siis hakatakse ju palka maksma kolmandasse sambasse. Esiteks on juba praegu seaduses piirid peal, tulumaksuvabalt saab aasta jooksul panustada kuni 15% tulumaksuga maksustatud aasta väljamaksetelt või kuni 6000 eurot aastas. Sa ei saa ühelegi kõrgepalgalisele töötajale kolmanda samba kaudu tema töötasu välja maksta. Teine küsimus on see, et aga kolmas sammas on paindlikum, ta ei ole nii reguleeritud kui teine sammas, sealt saab jooksvalt raha välja võtta tööea jooksul. Tõesti, varem oli see puhtalt nii, alates 2017. aastast on tehtud seadusemuudatus, mis võimaldab sõlmida selliseid kindlustuslepinguid tööandja panustamise korral, et raha vabatahtlik väljavõtmine tööeas ei ole võimalik. See on mõeldud pikaajaliseks kogumiseks ja väljamakseid saab teha alles pensioniea saabudes.
Nii et ma loodan, et me ühiselt saame seista selle eest, et kõik, ka madalama sissetulekuga inimesed, saaksid oma pensioniks koguda suuremas määras raha, koguda tööandja abiga, ja kõiki meid ootab pensionile jäädes selline igakuine sissetulek, mis vastab meie ootustele. Aitäh!