Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma küsisin aega juurde, sest peab seletama seda, mida eelkõneleja rääkis. Seal on teatud nüansse ja mingil määral ebatäpsusi.
Olen selle jõustumata seadusega seonduvalt Riigikogu ees juba kolmandat korda. Riigikogu eelmise koosseisu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon leidis pärast spiooni major Metsavase juhtumit, et riigi julgeoleku ja kaitsevõime tugevdamiseks on vaja muuta Kaitseväe korralduse seadust. Vanglaametnikel ning maksu- ja tolliametnikel on riigi julgeoleku kaitsmisel ilmselt rohkem õigusi kui kaitseväelastel. Seetõttu algatas julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon tolleaegse riigikogulase ja praeguse ministri Raivo Aegi eestvedamisel 18. detsembril 2018 selle seaduseelnõu. Juhtivkomisjoniks määrati riigikaitsekomisjon. Seaduseelnõu esimene lugemine lõpetati 16. jaanuaril ja teine lugemine 13. veebruaril 2019. Riigikaitsekomisjoni ja Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni istungitel osalesid toona Kaitse- ja Siseministeeriumi esindajad, lisaks käisid komisjonide istungitel Kaitsepolitseiameti, kaitseväeluure ja õiguskantsleri esindajad. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, mis oli 30. jaanuaril 2019 kell 17.15, esitas vaid riigikaitsekomisjon selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid. Peale ühe normitehnilise sisuga ettepaneku tulenesid need eelnõu kohta edastatud Vabariigi Valitsuse k.a 21. jaanuari arvamusest, milles olid ka ettepanekud eelnõu sõnastuse täpsustamiseks. Juhin teie tähelepanu, et tänases Vabariigi Valitsuses jätkavad Keskerakond ja Isamaa ning nüüd on seal ka EKRE, kes eelnõu vastu ei olnud, mistõttu peaks arutluse all oleva seaduse suhtes nendel erakondadel endiselt olema toetav seisukoht ja see peaks olema ka tänasel valitsusel.
Seoses asjaoluga, et riigikaitse kõrgeim juht Vabariigi President Kersti Kaljulaid jättis oma 7. märtsi 2019. aasta otsusega nr 435 arutluse all oleva seaduse välja kuulutamata, käsitles riigikaitsekomisjon seda seadust oma kolmel istungil ja ühe teemana ka kohtumisel Vabariigi Presidendiga. Esimesel korral arutas riigikaitsekomisjon väljakuulutamata seadust oma k.a 6. mai istungil, kus osalesid Kaitseministeeriumi õigus- ja haldusküsimuste asekantsler Erki Kodar, õigusosakonna juhataja asetäitja Ingrid Muul ning Kaitseväe luurekeskuse ülem kolonelleitnant Margo Grosberg. Sellel istungil otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult, et küsitakse õiguskantsleri arvamust, kas Riigikogus 20. veebruaril 2019 vastu võetud Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seadus on põhiseadusega vastuolus, nii nagu Vabariigi President oma k.a 7. märtsi otsuses nr 435 leiab. Teatavasti teeb õiguskantsler järelevalvet ainult jõustunud seaduste üle, kuid n-ö eelkontrolli raames osaleb õiguskantsler sõnaõigusega Vabariigi Valitsuse istungitel. Nagu ma oma ettekande alguses mainisin, osales õiguskantsleri esindaja ka riigikaitsekomisjoni ja julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni ühisel istungil, kus arutluse all olevat seadust eelnõu faasis arutati. Oma k.a 6. mai istungil otsustas riigikaitsekomisjon paluda Kaitseministeeriumi õigusosakonnalt Vabariigi Presidendi otsuse kohta õiguslikku seisukohta, mille me ka saime. Käesoleva aasta 8. aprillil koostas riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja Aivar Engel Vabariigi Presidendi otsuse kohta oma arvamuse, milles leidis, et arutluse all olev seadus ei ole põhiseadusega vastuolus. Teisel korral käsitles riigikaitsekomisjon arutluse all olevat seadust oma 14. mai istungil, kus osalesid Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi valitsemisala, sh Siseministeeriumi sisejulgeolekupoliitika osakonna ja Kaitsepolitseiameti esindajad. Järgmisel päeval, 15. mail kohtus riigikaitsekomisjon riigikaitse kõrgeima juhi, president Kersti Kaljulaidiga, kus ühe teemana käsitleti ka arutluse all olevat seadust. Vabariigi Presidendi nägemuses on seadus vastuolus põhiseadusega. Kui Riigikogu võtab seaduse muutmata kujul vastu, siis pöördub Vabariigi President tõenäoliselt Riigikohtusse, kuid ta mainis ka, et ei ole selles asjas lõplikku seisukohta võtnud.
Nüüd lähemalt Vabariigi Presidendi seaduse väljakuulutamata jätmise otsusest. Vabariigi President osutab oma k.a 7. märtsi otsuses nr 435 Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse punktile 29, millega täiendatakse Kaitseväe korralduse seadust §-ga 541, see on siis uus paragrahv, ja leiab, et selle paragrahvi lõige 2 koostoimes lõikega 3 on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 13, mis sätestab õigusselguse põhimõtte (isiku kaitse riigivõimu omavoli eest), §-ga 26 (perekonna- ja eraelu puutumatuse õigus), §-ga 33 (kodu puutumatuse õigus) ja §-ga 43 (sõnumite saladuse õigus). Arutluse all oleva Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduses on aga ainult 21 punkti, st 29. punkti seal ei ole. Tõenäoliselt peab Vabariigi President silmas hoopis muutmise seaduse punkti 20, millega täiendatakse Kaitseväe korralduse seadust uue §-ga 541.
Kõigepealt märgin, et riigikaitsekomisjoni arvates ei ole Kaitseväe korralduse seaduse §-l 541 puutumust osutatud põhiseaduse paragrahvidega, mitte ühegagi. Kaitseväe julgeolekuala on Kaitseväe korralduse seaduse 6. peatükist tulenevalt Kaitseväe valduses olev territoorium ja sellel asuvad Kaitseväe linnakud, staabihooned, tagala- ja väljaõppekeskused, masinapargid, relva- ja muud laod, lasketiirud, samuti Kaitseväe laevad, lennuvahendid, sõidukid. Kaitsevägi võib Kaitseväe korralduse seaduse § 54 järgi ajutiselt julgeolekualana piiritleda territooriumi, millel tal on seadusest, muust õigusaktist või lepingust tulenev õigus viibida, kui see on seoses tema ülesannete täitmisega Kaitseväe julgeoleku või kolmandate isikute ohutuse tagamiseks vältimatu. Praktikas tähendab see, et nagu Kaitseväe julgeolekuala peab ka ajutine julgeolekuala olema tähistatud ja valvatud. Näiteks, riigi või kohaliku omavalitsuse valduses olev hoone on lindiga ja muude märkidega tähistatud ning Kaitseväe poolt valvatud. Ajutine julgeolekuala ei saa olla terve linn ega linnaosa, sest seda ei ole juba füüsiliselt võimalik vastavalt tähistada ega tagada seal mehitatud valve. Arutluse all oleva seaduse punktiga 20 antakse Kaitseväele julgeolekuala kaitsmise eesmärgil õigus olulise ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks kontrollida isikuandmeid andmekogudest ning teha seda vajaduse korral ka varjatult. Isiku julgeolekuala kaitseks varjatult jälgimine on veel rohkem piiratud ja lubatud väga äärmuslikel juhtudel. Seaduse punktiga 20 lisatava § 541 lõike 2 kohaselt on isiku varjatud jälgimine lubatud ainult kahe tingimuse korraga esinemisel. Esiteks, edasilükkamatul juhul, st kui Politsei- ja Piirivalveameti või Kaitsepolitseiameti esindajad ei ole veel kohal, ja ainult nii kaua, kui nad kohale jõuavad ning operatsiooni üle võtavad. Teiseks, kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks. Korrakaitseseaduse § 5 lõikes 4 määratletakse kõrgendatud oht kui oht isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure keskkonnakahju tekkimise oht või karistusseadustiku 15. peatükis sätestatud I astme kuriteo või 22. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise oht. Riigikaitsekomisjon leiab, et selline põhiõiguste riive õigustus on proportsionaalne, sest laiemalt on Kaitseväe julgeolekuala vastu suunatud tegevus oht kogu riigi julgeolekule. Riives sätestatud Kaitseväe õigusi kitsendab sama paragrahvi lõige 3, mille kohaselt annab loa varjatud jälgimiseks Kaitseväe juhataja ning sellest teavitatakse viivitamatult Kaitsepolitseiametit ja valdkonna eest vastutavat ministrit. Viimane tagab Kaitseväe üle ka tsiviilkontrolli. Lisaks kehtib Kaitseväe juhataja otsus varjatud jälgimise kohta kuni 24 tundi, millest siin oli juttu. 24 tundi, 1 ööpäev. Vabariigi Presidendi kirjas väidetakse, et varjatud jälgimisega piiratakse isiku õigust eraelu puutumatusele ja see on vastuolus põhiseaduse §-ga 26. Põhiseaduse § 26 kohaselt tohib riigiasutus eraellu sekkuda ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Varjatud jälgimise õiguse rakendamise eeldus on arutluse all olevas seaduses kõrgendatud oht, st tõsise kuriteo toimepanemise oht, mitte midagi muud. Samamoodi on varjatud jälgimine lubatud julgeolekuasutuste eesmärkide elluviimiseks julgeolekuasutuste seaduse alusel ja kriminaalmenetluse seadustikus on varjatud jälgimine aktsepteeritud muu hulgas teabe kogumiseks kuriteo ettevalmistamise kohta, selle avastamise või tõkestamise eesmärgil ja kriminaalmenetluses kuriteo kohta teabe kogumise eesmärgil. Seejuures ei ole riigikaitsekomisjoni teada seni veel tõstatatud probleemi, et nn varjatud jälgimise mõistet täpsemalt sisustataks, ning äsja mainitud seadused on juba välja kuulutatud, jõustunud ja rakendatud. Juhin ka tähelepanu, et Kaitseväe korralduse seaduse § 55 järgi on kaitseväelasel õigus julgeolekualal viibiv isik kinni pidada – see on juba töös, ma mõtlen paragrahv, mitte isik –, kui viimane on julgeolekualal ebaseaduslikult, on julgeolekualale sisenemisel pannud toime mingi süüteo või ohustab oma käitumisega ennast või teisi. Veelgi olulisem, Kaitseväe korralduse seaduse § 562 kohaselt menetleb Kaitsevägi süütegusid, milleks on Kaitseväe loata Kaitseväe territooriumil, selle kohal või riigikaitse ülesannetega sadamas ratastel või muul veermikul maapinnaga kontaktis liikuva sõiduki, õhusõiduki või muu lendava seadme või veesõiduki või muu ujuvvahendi (väga keeruline, eks!), mis on osaliselt või täielikult automaatne või kaugjuhitav, kasutamine. Veel menetleb Kaitsevägi süütegusid, milleks on Kaitseväe loata Kaitseväe julgeolekualal pildi või kujutise salvestamine või edastamine. Peab olema üheselt selge, et Kaitsevägi valvab, kaitseb ja jälgib oma territooriumi ning jälgib ka selle vahetus läheduses toimuvat. Need tegevused on Kaitseväele vajalikud peale julgeoleku tagamise ka selleks, et menetleda seaduses sätestatud eelnimetatud süütegusid.
Nüüd kooskõlast põhiseaduse §-ga 33, mis on küsimärgi all. Kaitseväe õigus julgeolekuala kaitseks teatud juhtudel isikut varjatult jälgida ei hõlma õigust tungida isiku koju, kuulata teda pealt ega lugeda tema kirjavahetust. Varjatud jälgimise eesmärk Kaitseväe julgeolekuala kaitsel on füüsilise julgeoleku tagamine ja see on eelkõige varjatud füüsiline vastujälgimine, isikule järgnemine vajaduse korral kas sõidukil või jalgsi ja potentsiaalse ohuallika foto- või videosalvestamine. Kaitseväe varjatud jälgimise objektiks sattumine on otseses seoses isiku käitumisega julgeolekuala vahetus läheduses. Varjatud jälgimise all on arutluse all olevas seaduses mõeldud täpselt sama tegevust, mida ka teistes seadustes, mis varjatud jälgimist reguleerivad. Siin ei ole õiguslikult absoluutselt midagi uut. Varjatud jälgimise regulatsioon sätestati seaduseelnõus julgeolekuasutuste seaduse eeskujul. Nagu ka selles seaduses, ei tohi arutluse all oleva seadusmuudatuse kohaselt varjatud jälgimise käigus piirata isiku õigust sõnumi saladusele või piirata kodu, perekonna- või eraelu puutumatust varjatud sisenemisega ruumi, hoonesse, piirdega alale, sõidukisse või arvutisüsteemi teabe varjatud kogumiseks, salvestamiseks või selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks ja eemaldamiseks. Seega, varjatud jälgimine on eraldiseisev ja isiku põhiõigusi selgelt vähem riivav meede. Kui arutluse all oleva seadusega oleks soovitud anda Kaitseväele õigus varjatult ruumi siseneda või sõnumi saladuse õigust rikkuda, oleks tulnud need eraldi ning lisakriteeriumide esinemise eelduse, kohtu loa taotlemise ja muu põhjalikuma menetluse õigusena sõnaselgelt seadusesse lisada.
Kooskõlast põhiseaduse § 13-ga, siin on jällegi president meile etteheiteid teinud. Põhiseaduse § 13 kohaselt on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele ning seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. Tegemist on õigusselguse ehk määratuse põhimõttega, mille järgi peab põhiõigust riivav seadus olema piisavalt määratud, kuna ebapiisava regulatsiooni tagajärjeks on riigivõimu omavoli võimalus. Kaitseväe julgeolekualaga seonduv, sh julgeolekuala kehtestamine, on Kaitseväe korralduse seaduse 6. peatükis konkreetselt reguleeritud. Arutluse all oleva seaduse punktiga 20 viiakse sisse muudatused, mille kohaselt on varjatud jälgimise eelduseks kaks suhteliselt harva koos esinevat ja suhteliselt lihtsalt tõendatavat asjaolu, nagu väga tõsise kuriteo toimepanemise oht ja võib-olla ka pädeva asutuse töötajate kättesaamatus. Kaitsevägi peab varjatud jälgimisest kohe teavitama kindlasti veel kahte asutust: Kaitsepolitseiametit ja Kaitseministeeriumi ehk kaitseministrit või tema volitatud ametnikku. Selle meetme kasutamist reguleerivad ja võimalikke kuritarvitamisi ennetavad muud tasakaalustavad mehhanismid. Riigikaitsekomisjonile jääb arusaamatuks, milles konkreetselt seisneb seaduse ebapiisav õigusselgus ja võimalus riigivõimu omavoliks. Juhin teie tähelepanu, et varjatud jälgimise õigus on Kaitseväe korralduse seaduse kohaselt Kaitseväel rahvusvahelise sõjalise operatsiooni piirkonnas juba praegu olemas. Ei Kaitseväe korralduse seaduse senisel rakendamisel ega julgeolekuasutuste seaduses ja kriminaalmenetluse seadustikus viidatud sätete rakendamisel ja tõlgendamisel pole riigikaitsekomisjonile teadaolevalt isikute õiguste ülemäärase piiramise küsimustes probleeme ega erimeelsusi tekkinud. Samas näevad kõik nimetatud kehtivad seadused ette oluliselt vähem konkreetseid eeltingimusi ning järelevalve ja teavitamise kohustusi, kui on arutluse all olevas seaduses.
Veel leiab Vabariigi President oma otsuses nr 435 järgmist: "Kehtivas õigusruumis on seadusandja andnud õiguslikud vahendid Politsei- ja Piirivalveametile ning Kaitsepolitseiametile kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks Kaitseväe ajutisel julgeolekualal. Kui ressurss nende ülesannete täitmiseks (Pange tähele, ressursist on juttu! – A. L.) nimetatud ametitel ei ole piisav, tuleb seadusandjal lahendada need probleemid riigieelarve menetlemisel. Täiendavate õiguste andmine Kaitseväele varjatud jälitustegevuseks ei saa olla selle aktsepteeritavaks alternatiiviks." Riigikaitsekomisjoni hinnangul on seaduses Kaitseväele ülesannete andmine ja pädevuse sätestamine – ma mõtlen otstarbekuse põhimõttel – seadusandja valik ja ainupädevus. Selles seaduses näeb seadusandja ette, et Kaitseväe julgeolekuala kaitseks esmaste toimingute tegemine on Kaitseväe pädevuses. Nagu ma ettekandes varem mainisin, menetleb Kaitsevägi ka teatud süütegusid, mis ohustavad Kaitseväe julgeolekuala. Kui Vabariigi Presidendil on kohustus kontrollida enne seaduse väljakuulutamist selle vastavust põhiseadusele, siis Riigikogul ehk seadusandjal on põhiseaduslik kohustus tagada seadusega riigi julgeolek ja kaitse.
Nüüd õiguskantsleri arvamusest. Õiguskantsler leidis oma k.a 15. mai arvamuses, et Riigikogul on võimalus väljakuulutamata seadust täpsustada selliselt, et ei tekiks kahtlust, kas seadust rakendatakse põhiseaduspärasel moel. Samas leidis õiguskantsler, et ei ole kahtlust, et julgeolekuala kaitseks on isikuandmete varjatud töötlemine vajalik. Õiguskantsler leiab oma arvamuses järgmist: "Selleks et isikute põhiõigustesse sekkumine oleks põhiseaduspärane, peab Riigikogu ette nägema olulised kontrollimehhanismid: varjatud jälgimise loa andmine pädeva isiku poolt, toimingute ajaline piiritlemine, ultima ratio põhimõtte rakendamine, teavitamiskohustus, andmete töötlemise (sh kustutamise) nõuded. Kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu menetlemise käigus said need kontrollimehhanismid asjakohaselt reguleeritud. (Need on õiguskantsleri sõnad. – A. L.) Põhiõiguste kaitset silmas pidades on oluline see, kuidas Kaitsevägi hakkab talle antud õigust ellu viima (sh kooskõlastus- ja kontrollimehhanismide loomine, asutusesiseste õigusaktide vastuvõtmine). Õiguskantsleri ülesanne on selle rakenduspraktika kontrollimine ja seeläbi isikute põhiõiguste tagamine." Samas ei tulene õiguskantsleri arvamusest, et oleks põhiseaduslikku riivet ning ka tema kontrollib Kaitseväe rakenduspraktikat. Juhin ühtlasi tähelepanu, et Kaitseväe vastaval struktuuriüksusel on juba praegu olemas õigus taustakontrolli käigus koguda isikuandmeid riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku ja eraõigusliku juriidilise isiku andmebaasist. See õigus kehtib peale kaitseväelaste, ametnike ja töötajate sobivuse ja julgeolekualale lubamise otsustamise näiteks ka Kaitseväele teenuseid osutavate isikute taustakontrolli puhul. Sellised eraõiguslikud andmekogud on näiteks autorendiettevõtete ja kasiinode andmekogud.
Riigikaitsekomisjon leidis, et Kaitseväe korralduse seadust saab vajaduse korral hiljem täpsustada uute muutmiste seadustega, kui on olemas seaduste rakendamise praktika. Arutluse all olevat seadusmuudatust valmistas täidesaatev võim ette poolteist aastat. Kui hakata olemasolevat Kaitseväe korralduse seadust n-ö jooksvalt täpsustama, siis võib omakorda tekkida uus vastuolu. Küsimus on ka selles, kas menetlust avades muutuks seadus paremaks. Täna see teadmine puudub. Ühtlasi ei ole otstarbekas sisustada arutluse all olevas seaduses näiteks varjatud jälgimise mõistet, sest seda tuleks kohe teha ka mitmes teises seaduses. Ka Siseministeeriumi valitsemisala esindajad ei toetanud varjatud jälgimise mõiste sisustamist. Olemuslikult saab varjatud jälgimise mõistet vajaduse korral seaduse alusel täpsustada valitsuse või ministri määrusega või muu õigusaktiga.
Lõpetuseks. Õiguskantsler leidis, et arutluse all olev seadus ei ole vastuolus põhiseadusega, seda kinnitasid ka Kaitseministeerium, Siseministeerium ja Kaitsepolitseiamet.
Head kolleegid, juhin teie tähelepanu ka sellele, et see seadus võeti Riigikogu eelmises koosseisus vastu k.a 20. veebruaril ja selle poolt hääletas 56 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi ning 1 Riigikogu liige jäi erapooletuks. Ma loodan väga, et siin ka täna tuulelippe ei ole. Loodan siiralt, et te jääte teie enda seadust toetava otsuse juurde ning ka uued Riigikogu liikmed toetavad riigikaitsekomisjoni menetluslikku ettepanekut. Arutluse all olevas seaduses sätestatud muudatused on hädavajalikud, et vähendada kaitseväeluure efektiivset ja eesmärgipärast tegevust takistavaid ning Kaitseväele kaitseväeluure jaoks ettenähtud volituste praktilist rakendamist piiravaid asjaolusid. NATO piiririigina on eelhoiatus oluline nii Eestile kui ka NATO-le tervikuna, seda eriti praegust julgeolekuolukorda arvestades. Seetõttu tuleb Kaitseväele anda õigus avastada Kaitseväe julgeolekuala vastu suunatud tegevus võimalikult varajases faasis. Seadus annab Kaitseväele ka senisest paremad võimalused avastada võimalikud spioonid ja riigireeturid ning peatada tundliku informatsiooni leke. Rõhutan veel kord, et näiteks Kaitseväe taustakontroll ei ole sellest seadusest lähtuvalt julgeolekukontroll, mida kangesti kardetakse. Viimane oli ja on siiani ning ka edaspidi Kaitsepolitseiameti pädevuses.
Nüüd lühidalt riigikaitsekomisjoni menetluslikust otsusest. Kolmandal korral arutas riigikaitsekomisjon seda seadust k.a 27. mai istungil. Selle istungi konsensusliku otsuse kohaselt teeb riigikaitsekomisjon Riigikogule ettepaneku võtta arutluse all olev seadus muutmata kujul vastu. Kui Riigikogu võtab muutmise seaduse muutmata kujul vastu, siis tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 107 kuulutab Vabariigi President seaduse välja või pöördub Riigikohtu poole ettepanekuga tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Kui Vabariigi President pöördub Riigikohtusse, siis Riigikohtu lahend oleks riigikaitseõigusest lähtuvalt õigusselguse huvides vajalik ning sellele saaks tugineda edasises õigusloomes. Suur tänu teile!