Tere! Ilusat keskpäeva, head kolleegid! Alustame infotundi. Kohaoleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 51 rahvasaadikut ja puudub 50.
Infotunnis osalevad täna peaminister Jüri Ratas, rahandusminister Martin Helme ja kaitseminister Jüri Luik. Protseduur on nagu alati. Annan sõna vastavalt järjekorrale ja iga Riigikogu liige võib lisaks esitada ühe küsimuse. Põhiküsimuse esitajal on õigus veel täiendavale küsimusele ja saalist üks nobenäpp saab veel küsimuse esitada. Küsimuse jaoks on aega kaks minutit ja ministritel vastamiseks kolm.

Lähemegi esimese küsimuse juurde, mille esitab Riigikogu liige Taavi Rõivas. Palun!

Austatud istungi juhataja! Hea peaminister! Tahan küsida selle kohta, kuidas me nüüd oleme ikkagi jõudnud sellisesse olukorda, kus kesk kasvavat majandust on järsku eelarve juba ette keskmiselt veerand miljardiga igal aastal miinuses ja valitsus räägib kärpevajadusest. Ja mitte ainult – valitsus räägib ka sellest, et antud lubadusi ei ole kohe üldse võimalik täita. Vaatame natukene ajalugu: 2014–2016 oli eelarve 300 miljoniga summaarselt plussis, aastail 2017–2019 aga 700 miljoniga miinuses. Toona te ütlesite, et kehtestame uued eelarvereeglid, et varasemat plussi saab ära kulutada. Kas ma olen õigesti aru saanud, et nüüd te soovite edasi minna sellega, et toona kokku lepitud "võta, aga pane tagasi" lausest võetakse see "pane tagasi" osa ära ja enam ei ole vaja varasemat puudujääki hiljem kompenseerida?

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Hea küsija, aitäh küsimuse eest! Ma alustan sellest, et igal juhul valitsus jätkab konservatiivset eelarvepoliitikat, mille keskne sammas on eelarve struktuurne tasakaal. Teie väide oli, et teatud perioodil oli eelarve 300 miljoni euroga plussis, teatud ajal oli puudujääk. No ma saan nii aru, et te timmisite plussi täpselt sellesse perioodi, kui teie olite peaminister. Vaat kui huvitav, eks ju – juhuslikult niiviisi! Aga tegelikult me näeme, kui palju oli sellel ajal tegemata asju, lahendamata asju, vastamata küsimusi. Rahavajadus oli meeletult suur. Võtame kas või mõned näited! Näiteks haigekassa lisarahastus, et ravijärjekordasid tõesti vähendada – puudujääk oli väga suur. Teiseks, haridusvaldkond, õpetajate palgad, ka kultuuritöötajate palgad – samuti oli puudujääk suur. Seal oli tõesti vaja perioodil 2016–2019 rahastust järele aidata. Võtame kohalikud omavalitsused: kui palju olid kohalikud omavalitsused palunud oma tulubaasi suurendada, aga seda ei tehtud. Nii et tegemata asju oli tõesti väga palju ja see oli ka põhjus, miks sai selline fookus valitud.
Te küsisite eelarvereeglite kohta. Tõesti on nii, et me oleme otsustanud, et eelarve koostamise reegleid võiks muuta, lähtuda aastapõhisest arvestusest ja siis aastapõhiselt tasakaalu hoida. Ma saan aru teie väitest, et ülejääk söödi ära ja seda nagu ei ole vaja tagasi panna. No teile meeldib arvude keeles rääkida, te tegite tagasivaate ja minu meelest on väga õige seda teha. Aga läheme siis veel kaugemale, läheme selle sajandi algusesse! Näiteks aastad 2000–2008, põhimõtteliselt igal aastal oli struktuurne positsioon miinuses, välja arvatud aastail 2000 ja 2003. Aasta 2005: –1,8%,  2006: –3%, 2007: –4,2%, 2008. aastal ulatus puudujääk üle 5%: –5,1%. Võtame edasi, 2009. aastast kuni aastani 2016: põhimõtteliselt oli olukord sama, ega seda puudujääki ülejäägiga ei kaetud.

Aitäh! Täiendav küsimus, Taavi Rõivas. Kuidas?

Ma palun luba esitada kõigepealt protseduuriline küsimus.

Jah, palun!

Mu kell näitas, et küsimiseks on aega üks minut. Kas ma sain õigesti aru, et tegelikult on ikkagi kaks minutit? 

Kaks minutit on, jah.

Okei, siis on asi selge. Vabandust, palun pange siis aeg uuesti käima! Tagasi eelarvedefitsiidi juurde! Teil on õigus, kui tõite võrdluseks aastaid 2014–2016. Toona ma tegin kõike teadlikult. Ma saan ka kinnitada, et on küll võimalik eelarvet niimoodi kujundada, et see oleks kas tasakaalus või ülejäägis. Samuti pean vajalikuks mainida, et aastatel 2000–2008 ei lähtutud struktuurse tasakaalu arvestusest, vaid nominaalse tasakaalu arvestusest. Toona oli majanduskasv ja ka eelarvesummade kasv erakordselt kiire, mõnel aastal lausa üle 20%. Ma arvan, et ei ole kohane hakata tagantjärele teistsugust metoodikat nendele aastatele omistama. Küll aga saame võrrelda neid aastaid, mil mina olin peaminister, ja teie kolme aasta tehtud eelarveid. Ja see vahe kokku on tõepoolest miljard: pluss 300 miljonit aastail 2014–2016, miinus 700 miljonit aastail 2017 ja 2019. Ma ei ole absoluutselt nõus, et sel ajal jäid asjad tegemata. Vastupidi, ma kahtlustan, et tegemata jäävad asjad nüüd, kui te hakkate eelarveid kärpima. Tuletan meelde, et plussis eelarve korral said eelarvesse nii Rail Baltic, idapiiri väljaehitamine kui ka Tartu maantee neljarealiseks tegemine kuni Mäoni.
Aga mu küsimus on selline. Te ütlesite, et jätkate konservatiivset eelarvepoliitikat. No ma ei tea, kas me saame siis millestki erinevalt aru, aga eelmisel aastal oli –357 miljonit, see tähendab, et me olime vastuolus nii riigisiseste reeglitega kui Euroopa Liidu reeglitega. Kas ma saan õigesti aru, et see ongi see eelarvepoliitika, mida me jätkame? Ja viimane aspekt selles küsimuses. Lubage tsiteerida teid ennast! Ametisse astumisel te ütlesite eelarvereeglite kohta niimoodi: "Kui te küsite, kas me hakkame kuidagi riigi eelarvepoliitikat lõdvendama, siis ma ei tea, kust kohast te seda välja loete. See eeldus on vale." Mis on vahepeal muutunud?

Aitäh teile! Kõigepealt ma vastan mõningatele konkreetsetele väidetele. Te ütlesite, et perioodil 2014–2016 oli Rail Baltic rahastatud, idapiir oli rahastatud, Tartu maantee kuni Koseni oli rahastatud. Andke andeks, aga te ise teate ju väga hästi, et – hakkame tagantpoolt ettepoole tulema – Tartu maanteed kuni Koseni ehitades kasutati raha põhimaanteele ja võeti ära kruusateedelt. Nii tekkis väga suur defitsiit kohalike omavalitsuste väikeste teede korrashoiul. See ju on nii! Teiseks, te ütlete, et idapiir oli rahastatud. Ma mäletan, et see oli, kui ma ei eksi, kolm-neli päeva veebruarikuu lõpus enne Riigikogu valimisi, kui valitsus tegi otsuse idapiiri väljaehitamise ja rahastamise kohta. Miks te siin omale kurja kaela kutsute? Te teate ju ka, et idapiiri maksumus on kasvanud kaks, kui mitte kolm korda. Toona välja pakutud maksumus ei vasta tõele. See maksumus arvutati selliste hinnangute põhjal, kus looduses ei oldud üldse vaadatud, missugune on maastik, missugust ehitusmetoodikat on vaja kasutada. Nii et mulle tundub, et see tehti ikka väga kiirustades. Aga siis, aastal 2015 oli Riigikogu valimiste kuupäev ukse ees ja otsust oli poliitilises mõttes vaja. Ega otsus idapiir välja ehitada pole halb otsus. See on õige otsus ja selle tööga tuleb edasi minna. Ent me näeme ju ajakirjanduses, kuidas Riigikontroll ütleb, et tuleks arvestada ka teisi alternatiive. Suure tõenäosusega on nii, et kui me hakkame ehitushankeid välja kuulutama, siis me näeme, et idapiir kallineb veelgi. Me oleme tõesti kokku leppinud, et idapiiri väljaehitamist võiks kabinetis lähiajal uuesti arutada ja vaadata, millised võimalused riigil tegelikult on.
Nüüd, Rail Balticu rahastus. Rail Balticu väljaehitamine kestab kuus-seitse aastat, aga selleks on üks väga oluline eeldus: me peame suutma järgmises MFF-is saavutada protsentuaalselt sama proportsiooni, kui see on olnud seni. Noh, suurusjärgus on see proportsioon 80 : 20.
Vastab tõele, et ma olen kogu aeg tõesti seisnud eelarve tasakaalu eest. Ma mäletan, kui me eelmise aasta sügisel tegime riigieelarvet, siis oli prognoos – ja te teate oma ametiajast väga hästi, et prognoose ei tee peaminister, vaid need saadakse tippspetsialistidelt Rahandusministeeriumist –, mis näitas, et järgmisel neljal aastal on Eesti riigieelarve struktuurses tasakaalus ja viimasel aastal, 2022. aastal isegi väikeses ülejäägis. Uus info tuli selle aasta aprilli alguses. Ja see on põhjus, miks me oleme praegusesse seisu jõudnud.

Aitäh! Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt peaminister! Kui idapiiriga veel mõned aastad venitada, siis hind tõuseb võib-olla nelja- või kuuekordseks. Nii et selles mõttes ei ole mõtet ette heita, et hind on läinud kallimaks. Reaalne majandussituatsioon on selline – vaadakem, kui suured on olnud hinnatõusud. Ilmselt meil on konservatiivsusest erinevad arusaamad. Te üritate väga näidata, et tänu sellele, et te ei ole eelarve koostamisel konservatiivne, saavad inimesed väga palju rohkem teenuseid. Aga vaadates järjekorda, mida oleks vaja riigis teha, vaadates poliitilisi eelistusi, tähendab see paraku seda, et see kõik ületab Eesti eelarve võimalused mitmekordselt. Minu arust on eriti oluline, et üks väike avatud majandusega riik ja väikese siseturuga riik hoiab eelarvedistsipliini.
Kas ma sain õigesti aru, et teie uus kaval trikk eelarvedistsipliini leevendada on teooria, et me veel kaks aastat oleme miinuses, aga siis kolmandal aastal hakkame iga aasta hoidma tasakaalu? See meenutab sedasama trikki, mille te tegite enne eelmisi valimisi, rääkides nn keskmisest eelarve tasakaalust. Kuidas te nende väljaütlemiste korral suudate ka enda kõrval istuvale rahandusministrile põhjendada, et tegelikult ajame konservatiivset eelarvepoliitikat? Ei ole mõtet jätta muljet, et kui me laseme eelarve sügavasse miinusesse, siis õnn pikas perspektiivis kogu ühiskonna jaoks on suurem, kui minnes samm-sammult, järk-järgult parema tuleviku poole.

Aitäh! Kõigepealt, siin kõlas nüüd paari minuti jooksul mitu küsimust. Hakkan siis otsast pihta. 26. veebruaril 2015 fikseeriti Vabariigi Valitsuse istungil piiriehituse hinnaks 79 miljonit eurot. See oli  26. veebruaril 2015, kui kolme-nelja päeva pärast toimusid Riigikogu valimised. 19. juulil 2018 võeti Vabariigi Valitsuse kabinetinõupidamisel teadmiseks, et idapiiri väljaehitamise maksumus on 250,3 miljonit eurot. Esimest korda räägiti kallinemisest, räägiti 250 miljoni piirist mullu 5. juuli kabinetinõupidamisel. Ja põhjus, miks hind kallines toonase 79 miljoni pealt 250 miljonini, on see, mida ma härra Rõivasele vastasin. Kunagine esimene otsus tehti täielikus teadmatuses, missugune on maastik, missugune on pinnas, missugust ehitust seal on vaja.
Nüüd, teie küsimus eelarve tasakaalust. Tasakaaluni me jõuame sammhaaval. Eelmisel aastal oli puudujääk 1,4%, see väheneb sel aastal 0,9%-ni, järgmisel aastal 0,4%-ni ja siis jõuame tasakaalu. Selline etapikaupa liikumine on majandusele parem kui järsk kulude kärpimine. Nüüd sellest, kas õnn tuli õuele või õnn ei tulnud õuele aastail 2016–2017. No mis me siin selle üle vaidleme! On ilmne, et siis olid teatud konkreetsed valdkonnad, mis nõudsid väga selgelt rahastuse suurendamist. Võtame näiteks viimase miili väljaehitamise või haigekassa rahastamise suurendamise. Mul on väga hea meel, et muudetud sai ravikindlustuse põhimõtet nende inimeste puhul, kes on vanaduspensionärid ja ei tööta. Näete, seal istub härra Ossinovski, tema oli siis minister ja väga tugevalt toetas seda mõtet ja ma usun, et toetab tänagi. Siis, härra Kruuse, teie valdkond, kus te olete aastaid tegutsenud: põllumajandus, maaelu. Te mäletate, kuidas te pidite vingerdama, et kuidagi saada välja Reformierakonna lõksust. Oli ju küsimus, miks ei suurendata top-up toetusi. See oli vaja ära teha. 2017. aastal tehti see kohe ära ja jätkati maksmist 2018 ja 2019. No see on õige samm! 2017. aastal oli see summa minu meelest ca 20 miljonit, mõnisada tuhat alla 20 miljoni. Konkreetsed asjad, mida oli vaja hakata lahendama! Rääkimata, nagu ma ütlesin teile, õpetajate ja kultuuritöötajate palga tõusust. Aitäh teile!

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse arutelu.

Järgmisena Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Hea Jüri! Ma olen sinuga täiesti nõus, et eelmine valitsus oli tänasest palju parem. Sellega seoses on ka mu küsimus. Ma olen nii sinuga kui sinuta eelarveid teinud ja ausalt öeldes midagi nii piinlikku ei ole ma varem näinud. Teaduse rahastamisel vilistab valitsus laiapõhjalisele kokkuleppele, õpetajate palga tõus – baranka, lapsetoetuste tõus – baranka, pensionide tõus – baranka, aga viina ja õlut saab soodsamalt. Ma tean, et sa ju tegelikult ei arva, et see kuidagi vastutustundlik on. Samal ajal, kui sa oma paremale käele vaatad, siis näed, et Helme muheleb su kõrval, sest tema ei ole kunagi plaaninud oma valitajatele antud lubadusi täita ja nüüd seletab oma Uute Uudiste paralleeluniversumis, et kõiges on süüdi sotsid, ebakompetensed ametnikud, marutõbised ajakirjanikud ja George Soros. Selles olukorras ma küsin: aga sina, Jüri? Ma kõrvalt vaatan, et rehavars käib vastu su pead iga päev sellise hooga, et kahju on pealt vaadata. Kas sa oskad mulle vastata: kas sa ei suuda neid EKRE mehi vaos hoida või on mingi muu põhjus, miks sa niimoodi teed?

Hea Jevgeni! Ma kõigepealt tunnustan sind! Minu meelest pole sinu hea retoorika ja huumorimeel ka opositsioonis olles kuhugi kadunud ja selle üle on mul hea meel. Nüüd, kui me tuleme sinu väljendite juurde, siis ma saan aru, et sa rääkisid arvust 0. Aga läheme niimoodi samm-sammult edasi. Kõigepealt see väide, et eelmine valitsus oli tänasest parem. Aeg annab arutust, kumb valitsus on parem, seda ei saa praegu hinnata. Punkt 1. Punkt 2: vaata, eelarvet me tegime ikka kolmekesi koos. Kui sa mäletad, seal olid sotsiaaldemokraadid, seal oli Isamaa ja seal oli Keskerakond. Teaduse rahastuse näitaja 1% on olnud, ma arvan, kõikide valitsuskoalitsioonide poliitiline prioriteet ja on ka preguse koalitsiooni poliitiline prioriteet. Me arutasime selle nädala esmaspäeval riigi eelarvestrateegiat viimast korda. Enne, kui me selle lõplikult ära otsustasime, oli seisukoht esmaspäeva hommikul järgmine: kui me ei arvesta kokkuhoiuvajadusi, siis langeb teadus- ja arendustegevusele minev protsent SKT-st praeguselt 0,71%-lt 2023. aastaks 0,53%-le. Kui me läheme kokkuhoiukohtade juurde, siis pidanuks ütlema, et me hoiame kokku ka mujal. Esimene otsus, mille valitsus tegi, oli see, et me ei hoia kokku teadus- ja arendustegevuse ning kaitsekulude pealt. Teine otsus, mille valitsus tegi, oli see, et me minimaalselt hoiame taset, mis on praegu. Ja täna hommikul me saime Rahandusministeeriumist täpsustatud arvud praeguse taseme kohta: see summa on 152,4 miljonit eurot järgmise nelja aasta kohta. See ei tähenda seda, et me oleme sellest 1%-st kuidagi loobunud. Ma ütlen veel selle välja, et kui me tahame tänavu saavutada selle 1% ja püsida järgmised neli aastat samal tasemel, siis tähendaks see suurusjärgus 591 miljonit eurot. Leida selle 152 miljoni asemel, mis valitsus praegu on eraldanud, 591 miljonit on põhimõtteliselt võimatu. Aga kui me tuleme septembris järgmise aasta eelarve juurde tagasi, siis me kindlasti vaatame selle üle.

Aitäh! Täiendav küsimus, Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Eks ma saan aru, et sa pead esitlema seda, et te ei otsustanud anda teadusele hetkega surmavat mõõgahoopi, suure võiduna. Mis sul muud üle jääb. Ma saan aru, te otsustasite lihtsalt lasta tal vaikselt känguda. Aga üldiselt on selge – sa tead ja näed seda isegi –, et peale selle, et te suutsite täita seadusega teile pandud ülesande riigi eelarvestrateegia vastu võtta, ei suutnud te väga oluliste, prioriteetsete ja Eesti tuleviku mõttes strateegiliste investeeringute koha pealt mitte midagi. Sellepärast ma küsisingi, miks sa seda teed. Sellele sa ei vastanud, aga see on sinu valik.
Teine küsimus on täpsustav ja väga lihtne ja puudutab alkoholiaktsiisi. Ootuspäraselt tuli uudis, et Läti ka langetab seda aktsiisi. Seega, mõlema riigi eelarvetulud vähenevad, mõlemas riigis alkoholi tarbimine kasvab, tõenäoliselt piirikaubanduses suurt muutust ei tule ja tervisekahju suureneb. Oligi tegelikult arvata, et niimoodi juhtub. Ja see on olnud üks põhjus, miks me eelmises valitsuses hoidusime tagasipööramisest: me teadsime, et need riskid realiseeruvad. Ja see, et see risk ei ole uus, oli ju teada ka sellepärast, et Rahandusministeerium selle eest hoiatas. Ka teie aktsiisilangetamise seaduse eelnõu seletuskirjas öeldakse selgelt, et see asi ebaõnnestub juhul, kui ka Läti otsustab aktsiisi langetada, mida ta nüüd teeb. Sellest tulenevalt on mul kaks lihtsat lühikest küsimust. Esimene on see: ega see ometi sinule üllatusena ei tulnud, et Läti aktsiisi alandab? Ja teiseks, mis tundega sa võtad vastutuse nende täiendavate alkoholisurmade eest, mis nüüd tõenäoliselt kaasnevad?

Aitäh! Kõigepealt, punkt üks: jah, ma lugesin, et Läti kaalub langetamise otsust. Mina ei tea, et seal oleks otsustatud, mitu protsenti nad langetavad: kui palju langetavad lahjal ja kui palju kangel alkoholil. Ju nad seda teemat arutavad. Võib öelda ka, et eile oli uudis, et Soome õlletootjad, õllesektor on saatnud samasisulise kirja Soome praeguste koalitsiooniläbirääkimiste partneritele. Kas nemad lähevad selle peale või mitte, seda infot mul ei ole. Pigem vist ei lähe, aga eks seda otsustavad nemad.
Nüüd sellest arvamusest, mida ma eile ka meediast lugesin. Ja seda on nii kerge öelda, et tuleb langetada alkoholiaktsiisi. Reformierakond soovib langetada lahja alkoholi aktsiisi vist kuni 33%, see seaduseelnõu on Riigikogu menetluses, ja kangel alkoholil 4%. Valitsus ei pea õigeks, et me diferentseerime taas seda aktsiisimäära, võiks teha ikka ühtmoodi suurusjärgus 25%. Aga see arvamus, et nüüd langetatakse alkoholiaktsiisi ja selle tagajärjel jääb ükskõik mis valdkonnas, näiteks hariduses õpetajatele palk välja maksmata või palgatõus ära – see muidugi tõele ei vasta. See on provokatsioon ja täielik valeuudis. Praeguse RES-i kontekstis on prognoositud, et kui langetada aktsiise 25%, siis 2019. aastaks on 12 miljonit alalaekumist ja järgmisel neljal aastal igal aastal ca 3 miljonit ülelaekumist. Nii et see otsus on eelarveneutraalne. Aga nagu sa ise väga hästi tead, ei saa täpselt sendi pealt või euro pealt või miljoni euro pealt öelda, milliseks see aasta lõpuks kujuneb. See on loomulikult väga keeruline ülesanne. Ja seetõttu me peame lähtuma parimatest kättesaadavatest prognoosidest.
Ma olen sinuga päri, et kui rääkida alkoholipoliitikast, siis igal juhul tuleb teha kõik selleks, et vähendada õnnetusjuhtumeid, õnnetussurmasid. Aga kui me vaatame alkoholiaktsiisi tõstmise tulemusi ja näiteks konjunktuuriinstituudi hinnatud alkoholitarbimist Eestis 2017–2018, siis näeme, et keegi mängib selle protsendiga. Keegi ütleb, et näed, protsent tarbitakse rohkem, keegi aga, et 2% tarbitakse vähem. Tegelikult me võime näha, et tarbimine on suure tõenäosusega jäänud enam-vähem samale tasemele. Paljud küll ütlevad, et kodus on inimestel ikka väga suured alkoholivarud.
Probleem on loomulikult rohke piirikaubandus. Selle sammu tulemusena me loodame, et ühelt poolt Eesti-Läti piiril kaubandus väheneb ja teiselt poolt põhjanaabrite tarbimine suureneb.

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Ma jäin siin kolleeg Ossinovski esimese küsimuse peale mõtlema, kas minu silmad näevad ka seda aega, mil kolleeg Jevgeni möönab, et üle-eelmine valitsus oli veel palju parem kui see eelmine. Aga elame-näeme!
Tulen aga tagasi aktsiisiteema juurde. Reformierakonnal oli väga selge põhjus, miks me tegime ettepaneku langetada aktsiisi just selles proportsioonis. Me tuginesime analüüsile, mille viis läbi KPMG. See on kahtlemata autoriteetne allikas. Me ei tuginenud erinevalt valitsusest n-ö kõhutundele või lihtsalt mingisugusele poliitilisele kompromissile, et langetame x protsendi võrra. Minu arvates elu on näidanud, et aktsiisipoliitikas tuleb analüüsidele tugineda, mitte lihtsalt soovile hurraaga midagi ära teha. Kui me midagi peaks olema õppinud viimase kolme aasta aktsiisitõstmistest, siis vähemal seda võiks olla elu meile õpetanud.
Tervikuna on aktsiisi langetamine minu arvates õige suund, eriti kui seda teha õiges proportsioonis. Aga õige suund on ta nii või teisiti. Ent ühest asjast ma küll aru ei saa. Alles eile, hea peaminister, te olite koos Läti ja Soome peaministriga Brüsselis. Miks te siis nende käest ei küsinud, et kuulge, sõbrad, kas teil on ka mingid plaanid aktsiiside muutmiseks? See on täiesti elementaarne, et naabritega räägitakse omavahel poliitikast ja kooskõlastatakse erinevaid otsuseid.
Aga mul riivas natukene kõrva, et te heitsite mulle ette, et idapiiri ehitus osutus teie valitsuse ajal kallimaks. Ja nüüd ma saan aru, et ilmselt on vaja mulle ette heita ka seda, et nüüd teie teine valitsus hakkab idapiiri uuesti odavdama ehk seda odavamalt ehitama. Kas ma mäletan valesti, et tegelikult üle-eelmine valitsus pani selle 79 miljonit eurot ka RES-i ja kui ma olin rahanduskomisjoni liige, siis minister Anvelt tuli ja tegi ettepaneku kaks korda seda summat vähendada? Nii et tegelikult praegu kehtivas, 2019. aasta eelarves on kaks korda vähem idapiiri jaoks raha, kui üle-eelmine valitsus sinna pani. Mis loogika selle taga on? Idapiir osutus kallimaks, aga rahastust vähendati?

Aitäh teile selle küsimuse eest! Küsimus idapiiri kohta peaks 13. küsimusena tulema Katri Raigilt, aga muidugi ma võin sellele ka praegu vastata. Kõigepealt, millele meie tuginesime? Meie tuginesime samamoodi KPMG-le ja minu teada olid teisedki analüüsid, mis tehti Rahandusministeeriumist väljaspool, ja muidugi tuginesime ka Rahandusministeeriumi analüüsidele. See ei ole mingi saladus, et Reformierakond soovib, et lahja ja kange alkoholi aktsiisimäärad oleks drastiliselt erinevad. Ja ma ei heidagi teile enam ette, et te mingitel põhjustel olete kogu aeg nii arvanud. Meie analüüs ütleb seda, et kui langetada mõlemaid 25%, siis see võib – ma rõhutan: võib – anda tulemuse, et piirikaubandus ikkagi oluliselt väheneb. Ja see ei puuduta ainult alkoholiostusid, vaid ka teiste kaupade ostude puhul me võiksime arvestada, et mingisugune tarbimine tuleb Eestisse tagasi – on see ehituskaup, on see toidukaup, on see kütus. Igal juhul võib arvata, et ka tubakaoste hakatakse suuremas ulatuses jälle Eestis tegema.
Siin küsis ka härra Ossinovski, kellelt te ka, ma saan aru, mangute tunnistust, et võib-olla ikkagi oli üle-eelmine valitsus parem. Mina siin kahe Riigikogu liikme vahele ei tule, selle peate ise selgeks tegema, missugune valitsus oli parem ja missugune halvem. Ega see väga keeruline ei ole, kahe vahel on valida, nii et püüdke see analüüs plusse ja miinuseid kokku arvates ära teha. Aga nagu ka härra Ossinovski ütles, loomulikult Läti käitumine mõjutab selgelt piirikaubandust Eesti ja Läti vahel. Seda ei saa eitada. Te ütlesite, et ma olin eile koos oma ametikaaslastega Brüsselis ja miks ma ei küsinud nende käest nende plaane. Ikka küsisin! Ja ma ju märkisin vastates, et minu teada Soome koalitsiooniläbirääkimistel seda teemat arutatakse. Kui sa küsid vaid ühe koalitsioonipartneri käest, siis on päris keeruline täna öelda nende lõplikku otsust. Ja ma arvan, et neid asju ei peagi ma siin Riigikogu ees kõigile avalikult kuulutama. Nad ju alles arutavad, mida nad teevad ja mida nad ei tee.
Mis puutub idapiiri, mille kohta te ka küsisite – et kas te siis ei arvestanud neid miljoneid riigi eelarvestrateegiasse sisse –, siis ikka arvestasite, aga vähe.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse arutelu.

Järgmisena on võimalus küsida Heiki Kranichil.

Lugupeetud juhataja! Härra kaitseminister! Eesti kaitsevõime sõltub suurel määral meie läänepartneritest ja hea läbisaamine nendega on tõenäoliselt Eesti kaitsevõime tagamiseks väga oluline. Kahetsusväärsel kombel on meie läänepartnerite ajakirjanduses viimasel ajal ilmunud üsna palju kirjeldusi sellest, kuidas on Eestis mõni koalitsiooni esindaja käitunud või midagi välja öelnud. Te olete selliseid asju nimetanud kahetsusväärseks. Kuna te tõenäoliselt olete pidanud seda üsna palju selgitama ja selle valitsuse traditsioone arvestades ka vabandust paluma, siis ma küsingi, milline on praegune olukord. Kas meie koostöö läänepartneritega on saanud kuidagi kahjustada? Kas on tekkinud probleeme või olete siiani suutnud oma selgituste ja vabandustega probleemid ära hoida?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma olen tõepoolest alati öelnud nii, nagu ma näen asju olevat. Ja riigikaitse, kaasa arvatud Eesti maine on muidugi väga oluline osa Eesti julgeolekust. Mis puudutab konkreetseid kaitsealaseid suhteid erinevate partneritega, siis selles ei ole mingeid probleeme tekkinud. Mul on laual terve rida kaitsealase koostöö tegevusi, mis saavad teoks lähema kolme-nelja kuu jooksul, samuti kõik see, mis puudutab eFP pataljoni siin viibimist. Ühesõnaga, kogu julgeolekualane koostöö toimib heal tasemel ja mul on süda täiesti rahul. Ja ka teil võib süda olla rahul, et Eesti on hästi kaitstud.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Ma nii optimistlik ei ole nagu teie. Seda sellepärast, et elus ja ühiskonnas on asju, mis toimuvad inertsist. Võib öelda, et lepingud, mis teil täna laua peal on, on seal ilmselt inertsist ja tänu paljude eelmiste valitsuste tegevusele. Tegelikult on riigis täiesti uus situatsioon. Ma olen veendunud, et kui inimesi, partnereid, riike, ühiskonnagruppe pikalt solvata, siis sellel kindlasti on tagajärg. Kuidas te saate anda kogu Eesti ühiskonnale selle kindluse, nähes seda, milline turbulents on tekkinud välismaailmas ja välispoliitikas, kus tegelikult nüansid võivad ühel hetkel otsustada meie võimalike partnerite tegevuse või pikaajalise perspektiivi? Te olete minu arust mitu korda eri debattides ja avalikes esinemistes kinnitanud, et väike Eesti riik peab rajama oma kaitse väga selgelt partnerlussuhetele, et üksi siin raskes maailmas hakkama saada on täiesti võimatu. Ka teie kõrval istuv rahandusminister on esinenud väga teravate väljaütlemistega, mis on puudutanud eri partnereid. Kuidas te saate nii kindlalt väita, et meie perspektiivne kaitsekoostöö ei ole ohus, kui me näeme tegelikult ka teiste riikide poliitiliste jõudude soovi neid asju muuta?

Aitäh! Nagu ma ütlesin ja nagu ma olen ka enne öelnud, Eesti riigi maine hoidmine on meie kõigi ülesanne. See puudutab valitsuse liikmeid, see puudutab Riigikogu liikmeid – kõiki meid. Ja kui me tahame vältida probleeme tulevikus, siis me peame seda täna, homme, ülehomme oma käitumises arvestama. Aga olles iga päev suhelnud nende partneritega, kellest praegu jutt on, võin ma öelda, et mingeid probleeme, mis puudutaksid Eesti julgeolekut ja koostööd meie liitlastega, ei ole.

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Kui me 2016. aastal leppisime Varssavis kokku, et NATO-liitlased on alaliselt siin Eestis meie kaitseväelastega külg külje kõrval, siis tekkis selline olukord, et mitu riiki läks omavahel vaidlema, et kes ikka saab siia Eestisse tulla. Eesti maine oli nii hea ja oldi tänulikud Eesti kaitseväele, Eesti sõduritele selle eest, et meie mehed ja naised on seisnud külg külje kõrval liitlastega Afganistanis ja mitmel pool mujal. Oli hea tunda, et selle nimel, et Eestit kaitsta, lähevad suured NATO liikmesriigid omavahel vaidlema, kes tuleb siia esimesena või kes saab siin rohkem olla.
Nüüd meil räägitakse valitsusliikmete tasemel – loomulikult ei ole see etteheide teile, härra kaitseminister, te olete väga tasakaalukas ja end välispoliitiliselt väga täpselt väljendanud – pidevalt sellest, et olgu iga riik enda eest väljas ja tühja sest koostööst, et Euroopa Liit on kokkuvõttes halb asi ja kõik halb tuleb Lääne-Euroopa riikidelt ja režiimidelt. Ma ei tea, mul on küll selline tunne, et võib tekkida oht, et mõni meie liitlane mõtleb, kas Eesti ikka on kaitsmist väärt. Püüan selle nüüd kuidagi küsimuseks formuleerida. Mõtleks siiski positiivselt ja tulevikku vaatavalt. Kas te tunnete, et midagi võiks ministrite sõnavõttudes muutuda, kui me soovime, et ühelgi liitlasel ei tekiks mitte kunagi kahtlust, et me oleme kaitsmist väärt?

Mis puudutab eFP pataljoni Eestisse tulekut, siis teil on täiesti õigus. Tõepoolest, liitlased võistlesid selle nimel, et Eestisse tulla. Ja see, et britid siia saabusid, oli väga oluline nii meile kui ka Suurbritanniale. Tõepoolest me oleme nendega pikaajalised liitlased ja see liitlassuhe on n-ö lahingus sepistatud. Huvitav fakt on see, et needsamad leitnandid ja kaptenid, kellega koos meie poisid tollel ajal Afganistanis suhtlesid, on tänaseks jõudnud Briti kaitseväe staapides kõige kõrgematele kohtadele. See muidugi ainult tugevdab seda suhet. Praegugi on meie võitlejad Kabulis, mis on samuti Briti brigaadikindralile alluv üksus. Nii et kahepoolne sõjaväeline koostöö jätkub.
Mis puudutab Euroopa Liidu ühtsust, siis ma usun, et riik, mis on nii väike nagu Eesti ja mis asub seal, kus Eesti asub, peab kindlasti oma lipukirjana hoidma Euroopa Liidu ühtsust või isegi laiemalt Euroopa ühtsust, kui me peame silmas Suurbritannias toimuvat. See on asi, mis on meid kaugele aidanud, tublisti kaitsnud, ja ma usun, et me teeme seda ka edaspidi. Kui me loeme valitsuse koalitsioonilepingut, siis me ei näe, et seal oleks öeldud midagi vastupidist.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on Ivari Padaril. Palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Kui rääkida eelarvestrateegiast ja selle tegemisest, siis kindlasti ei saa üle minna sellest, et planeeritava eelarvestrateegia raamidesse jääb ka uue mitme aasta pikkuse finantsperioodi kavandamine. Juttu on olnud ka struktuurse tasakaalu saavutamisest. Räägitud on aastast 2021, mille järel laekumised kasvavad seoses eurovahendite suurema kasutuselevõtuga. Mida on selle all mõeldud? Kas selle all on mõeldud uue perioodi startimist 2021. aastal või on mõeldud seda, et vana perioodi lõpul kasvab hüppeliselt vahendite kasutus? Vaieldamatult on niimoodi, et kui jutt on uue perioodi algusest, siis selle käivitamine ei ole õnnestunud ei meil ega teistel Euroopa Liidu liikmesriikidel esimesel aastal mitte kunagi. Üldjuhul on esimene aasta ikka kujunenud ettevalmistavaks aastaks. Nii et mingist reaalsest tulude kasvust me saame rääkida aastal 2022, mitte varem. Mida te selle 2021. aasta suurema tulude laekumise all tegelikult olete mõtelnud?

Aitäh! Kõigepealt ma tahan öelda, et mul on hea meel olla siin Riigikogu infotunnis uues rollis. Eelmisel neljal aastal istusin sealpool saali. Minu meelest on suurepärane, et infotund on muutunud pikemaks ja sisukamaks ja panustab Eesti poliitilisse debatti. Mulle muidugi väga meeldib vaadata seda dünaamikat, mis iseloomustab Eesti avalikkuse ja opositsiooni suhtumist uue valitsuse esimese paari nädala või kuu aja eelarveplaanidesse ja muudesse tegemistesse. Algul oli jutt sellest, kuidas me kohe-kohe läheme pankrotti, sest uus valitsus raiskab raha kõikjale ja igale poole. Nüüd on väga kiiresti võetud hoopis teine toon ja öeldakse, et me oleme koonerid, kes mitte kuskile mitte mingit raha ei anna ja suretame kõik välja, alates teadusest ja lõpetades ma ei tea kellega-millega veel. Tegelikult ei vasta kumbki tõele. Me räägime 3,2%-st kulude kokkuhoidmisest järgmisel aastal, mis on kolm korda väiksem summa, kui ministeeriumidel jääb igal aastal oma eelarvest kasutamata. Mingisugust kokkuvarisemist ei ole. Ja mul on erakordselt hea meel, kui kõik valitsusliikmed, k.a peaminister, ütlevad, et nad on konservatiivid, vähemalt eelarvepoliitikas.
Mis puudutab teie küsimust, siis vastus on: kõik selles valikus. Jah, sinna sisse on arvutatud lõppeva eelarveperioodi raha kasutus, aga ka uue eelarveperioodi raha kasutus. Lisaks on sinna sisse arvutatud tulemusreservi kasutamine. Vastab tõele, et Euroopa Liidu eelarveperioodi esimesel ja tegelikult ka teisel aastal on summad, mis kasutusele võetakse, olnud suhteliselt väikesed. Kõige suuremas mahus rakendatakse raha kolmandal, neljandal, viiendal aastal. Aga eks me oleme eelarveperioode rakendanud juba mitu korda, oleme nendest kogemustest õppinud. Meil on terve hulk plaane ja projekte, mis on varem jäänud realiseerimata, sest ei ole jätkunud vahendeid. Need projektid on meil sisuliselt kohe riiulilt võtta. Ma olen nõus, et see on ambitsioonikas eesmärk, aga tuletan teile meelde, et kui meil oli 2009. aasta eelarvekriis, siis ka tollane valitsus väga olulisel määral parandas eelarvepositsiooni just nimelt euroraha kiirendatud ja suurendatud mahus kasutuselevõtuga. See ei ole Eestis midagi, mida me varem ei ole teinud.

Aitäh! Täiendav küsimus, Ivari Padar, palun!

Lugupeetud härra minister! Kui räägitakse uuest finantsperioodist, siis meile on teada ju ainult Euroopa Komisjoni 2018. aastal tehtud ettepanek selle kohta, milline see võiks välja näha. Kõik muu sõltub sellest, mis saab pärast 1. juulit, kui tulevad kokku uus parlament ja uus komisjon. Aga vaieldamatult on niimoodi, et meil on enam-vähem olemas pilt, milliseks see eelarve saab, ka on meil suuremas osas olemas pilt, millised on liikmesriikide kaasfinantseerimise kohustused. Kui me räägime meie eelarvestrateegia tegemisest, siis on minu küsimus, kui palju selle koostamisel arvestati võimalikke vajadusi, mis aastast 2021 kaasfinantseerimisega tekivad. Näiteks, kas on arvestatud sellega, et kui tahetakse uut maaelu arengukava hoida tänasel tasemel, siis on perioodi eelarvekohustused ligi 400 miljonit eurot? Kas on seda arvestatud? Kas seda on riigi eelarvestrateegias mingil real võimalik näha?

Aitäh! Põhimõtteliselt jah on. Samas me teame, et Euroopa Liidu eelarve koostatakse seitsmeks aastaks, meie eelarvestrateegia neljaks aastaks. Nii et kui me räägime sellest 400 miljonist, siis me oma eelarveprotsessi vaates räägime ju ainult umbes poolest ajast. Aga vastus on: jah, on arvestatud, et euroraha kasutuselevõtu kaasfinantseerimine meil järgmisel perioodil suureneb. Ja see on eelarvestrateegiasse sisse kirjutatud.

Aitäh! Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Oma sissejuhatuses te viitasite sellele, et istusite eelmise koosseisu ajal siinpool saalis. Ma mäletan, et te olite üks suurimaid praeguse peaministri kriitikuid ja just selles osas, mis puudutab tema suhtumist eelarvesse. Kas ma oled valesti aru saanud, et te olete väga palju leebunud? Kui olete, siis ilmselt teie positsioon on sundinud teid seda tegema. Samas ma arvan, et te olete minuga nõus, et kui me käsitleme eelarvet, siis ei saa võrrelda eelarvet 2009, kui meid tabas majanduskriis, ja eelarvet 2019, kui majandus kasvab, kui mitu aastat järjest on olukord olnud fantastiline. Aga ometi oleme sunnitud kasutama sõnu "negatiivne", "tasakaalust väljas", "kärpimine". Kas samasugune poliitika jätkub ka teie valitsemise ajal, kui teie olete rahandusminister? Kas te olete ministeeriumidelt lõpuks ometi nõudnud euroraha kasutamisest väljumise strateegiat, mida kindlasti peaks ju riigi eelarvestrateegias arvestama? Me peame oma tegevused ümber hindama ja otsustama, kas me üht või teist tegevust jätkame, ja kui jätkame, siis kuidas me seda rahastame. Ja loomulikult tuleb arvestada ka seda, mida hea kolleeg Ivari Padar juba ütles: et meie kaasfinantseerimine eri projektide puhul kasvab seoses sellega, et meie majandusel on paremini läinud.

Aitäh! Ma küll pean ütlema, et ma ei võrrelnud 2009. aasta olukorda praeguse olukorraga. Ma tõin selle näiteks meie varasemast kogemusest euroraha kiiremal kasutuselevõtul. See oli lihtsalt väga spetsiifiline näide. Ma arvan, et fantastilisest majanduskasvust saame rääkida siis, kui majanduskasv ületab 5%. Praegu seda ei ole, kasv on viimasel paaril aastal olnud 3% ligi ja see on vähenemas. Seda ennustavad kõik eksperdid ja ütlevad kõik analüüsid.
Mis puudutab leebumist või mitteleebumist, siis poliitika on dünaamiline. Ka Reformierakonna suhtumine meie erakonda on viimase nelja kuu jooksul väga drastiliselt muutunud. Aga see ei ole küll midagi, mida me esimest korda elus näeme, et enne valimisi üksteise suhtes kriitilised olnud parteid pärast valimisi tulevad ühe laua taha ja lepivad kokku ühistes asjades, mida nad tegema hakkavad. See on täiesti tavaline asi.
Euroraha kasutamisest väljumise strateegia on töös. Loomulikult kõik ministeeriumid tegelevad sellega. On selge, et teatud projektid lõpevad ära, nende asemele tulevad mingid uued asjad. Aga ma juhin tähelepanu, et ega meie raha maht nominaalselt ei vähene järgmisel perioodil. Väheneb küll n-ö maht võrreldes SKP-ga ja muutuvad teatud valdkondade prioriteedid. Sellega tuleb tegeleda ja tegeletakse ka, see on käimasolev töö.
Kui aga küsida, kas ma olen jõudnud nelja nädala jooksul ennast detailideni kurssi viia, siis pean tunnistama, et põhiaur on läinud RES-i tegemise peale. Ent selle käigus olen ka selle teemaga korduvalt kokku puutunud. Ma ei ole väga mures või paanikas selle pärast, et meie ministeeriumid ei anna endale aru, et Euroopa Liidu eelarveperiood on lõppemas ja järgmine on tulemas ja järgmine on oluliselt teistsugune kui see, mis meil praegu käimas on.

Aitäh, head kolleegid! Selle küsimuse arutelu on lõppenud.

Järgmisena esitab küsimuse Aivar Sõerd. Palun!

Austatud juhataja! Austatud peaminister! Kui me võtame lahti selle aasta riigieelarve, siis näeme, et preambulis on selgelt kirjas: eelarve eesmärk on Eesti väljaviimine majandusseisakust. Nüüd, kui see eelarve on neli-viis kuud kehtinud, tulid eelarvestrateegia uuendamise ajal teie valitsuse ministrid strateegia arutamise ruumidest välja ja ütlesid, et majandust on vaja hakata maha jahutama. Ma ütleksin selle peale, et maha jahutama on vaja hakata teie eelmise valitsuse üle jõu elamise praktikat. Aga see selleks. Ma tahan küsida, mis siis ikkagi juhtus, et nii järsk suunamuutus on päevakorral. Ametlikes selgitustes on viidatud, et asjad läksid halvaks eelmise aasta IV kvartalis või eelmise aasta teises pooles. Ja põhjuseks oli aktsiiside alalaekumine, mille omakorda põhjustas piirikaubandus. Palun selgitage seda seisukohta, et piirikaubanduse probleemi tõttu on vaja hakata majandust maha jahutama!

Hea küsija! Meil oli siin väga huvitav debatt umbes samal teemal härra Rõivasega ja ka härra Kruuse ühines selle debatiga väga hästi. Ma tõin teile seejuures ühed tagasivaatelised näited. Ma selgitan siis uuesti, teid võib-olla ei olnud enne saalis. Võtame perioodi 2005–2007 Eesti rahanduspoliitikas. Struktuurne positsioon 2005. aastal oli –1,8%; 2006. aastal –3%; 2007. aastal –4,2%. Ma vaatasin ka, et kas ma mäletan õigesti, kes siis peaminister oli. Mäletan küll õigesti – no muidugi, Andrus Ansip oli peaminister. Ta oli pikalt peaminister, väga tubli! Vaatasin, kes rahandusminister oli – Aivar Sõerd. No te teate ise, mida see tähendab, kui eelarve läheb struktuurses positsioonis –3% peale ja sealt edasi –4,2% peale ja siis üle –5,1%. Loomulikult, see oli väga selge signaal, mis viitab majanduse ülekuumenemisele. Ja sellest tuleb õppida. Ma ei ütle seda siin kuidagi pahatahtlikult. Vaatame hilisemaid aastaid: 2017. aasta näitaja oli –0,9%; 2018. aasta oma –1,4%. Sel aastal me püüame tõesti positsiooni parandada ja saavutada –0,9%, järgmisel aastal –0,4%. Ma ütlesin ka seda, et kui teha nüüd väga järsk kärbe, püüda saavutada kohe, ütleme, ca 1% või 0,9%, siis see oleks kogu riigi toimimise ja eri sektorite seisukohast väga keeruline.
Te küsite, mis siis juhtus. See kokkuhoiu, kärpe vajadus lähtub struktuurse tasakaalu reeglist, mis ütleb seda, et tekkinud puudujääk tuleb katta samas ulatuses eelarve ülejäägiga. 2018. aasta eelarvepositsioon kujunes planeerituga võrreldes mitmel põhjusel kehvemaks, see miinus kandub edasi järgmistesse aastatesse ja see kõik kokku muudab kumulatiivse kärpe vajaduse suuremaks. Miks seis eeldatust kehvem on? Üks põhjus on see, et maksulaekumised ei paranenud. Majanduskasvuks 2018 prognoositi, kui ma ei eksi, suurusjärgus 3,3%, aga majanduskasv tuli kõrgem, 3,8–3,9%. Nagu teie pinginaaber ütles: fantastiline majanduskasv. Ma ei arva, et see fantastiline on, aga hea küll. Samas aktsiisid ei laekunud eeldatud suurusjärgus, neid laekus vähem. Eeskätt on põhjuseks just aktsiisid, nagu ma juba ütlesin. Ja teiseks olid mitmed kulud suuremad, kui esialgselt arvati, näiteks osa sotsiaalvaldkonna kulusid. See on põhjus.

Aitäh! Aivar Sõerd, täiendav küsimus, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Mõnes mõttes on hea, et te 2005. ja 2007. aasta eelarve teema sisse tõite. Teisalt on halb, et te minu küsimusele ei vastanud. Ja veel halvem on see, et te eksitate jätkuvalt andmetega riigi rahanduse kohta. Aastatel 2005–2007 oli eelarve ülejäägis ja selle kohta on mul olemas ametlik Statistikaameti dokument. See, et te annate tagantjärele ja tol ajal mittekehtinud meetodit kasutades eksliku hinnangu, ei ole asjakohane. Aga mis kõige olulisem: nendel aastatel me kogusime reserve ja kogusime lõpuks arvestatavad reservid. Kui te ütlete nüüd, et see ülejääk, mis tollal oli, oli liiga väike, et tagantjärele hinnates oleks see pidanud olema suurem, siis te ju ütlete, et reserve oleks tulnud koguda nendel aastatel rohkem. Aga kuidas teil on jultumust ette heita toonasele valitsusele, et reserve oleks tulnud koguda rohkem, kui te ise, arvestades praegust head majanduslikku olukorda, olete varem kogutud reservid ära kulutanud? Te olete töötukassa reservid miinimumvaruni ära kulutanud ja viinud eelarve suurde struktuursesse ja nominaalsesse miinusesse. Kuidas te julgete ette heita valitsusele, kes töötas üle kümne aasta tagasi, et reserve oleks tulnud koguda rohkem, kui te ise ei kogu reservidesse sentigi?

Aitäh! Mul on hea meel, austatud Riigikogu liige Aivar Sõerd, et teil jätkub emotsioone ka XIV koosseisus. Minu meelest see teeb meie debati väga huvitavaks. Loomulikult ma pean hindama neid aastaid praegusest situatsioonist, ma ei saa hinnata aastaid 2005–2007 mingist muust situatsioonist. Ma tunnustan teid kui maailma parimat või Euroopa parimat rahandusministrit – võin selle tiitliga eksida – ja te teate ise väga hästi, et reserve ja riigivõlga tuleb alati vaadata käsikäes. See, et tollal reserve koguti, ja see, et me viimasel kolmel aastal oleme ikkagi riigivõlga hoidnud 8% juures või isegi alla selle, on minu arvates mõlemad positiivsed. Samas tuleb vaadata ka seda, milline on turukonjunktuur. Ja sedagi te teate ju väga hästi, mis ajal tasub reserve koguda, mis ajal need toodavad intressitulu ja mis ajal tegelikult raha kaotab oma väärtust.
Ega teie, härra Aivar Sõerd, ei taha ju nüüd tulla ütlema, et riik peaks koguma reserve, kuigi me intresside ja elukalliduse tõusu tõttu hoopis kaotame sellega. Sellisel ajal on ikkagi võib-olla targem maksta teatud osa võlga tagasi. Kui üldse rääkida reservide kasvatamisest, siis Eesti ühiskond on väga tugevalt numbriusku. Ma loodan, te lugesite eile üht väga huvitavat artiklit. Kui ma ei eksi, siis vist Postimehes härra Harry Tuul esitas väga huvitava fiskaalpoliitilise analüüsi, kus ta ütles, et on teatud dogmad, millest Eesti ühiskond ei taha loobuda. Üks on seesama numbrimaagia. Selle kohta ma tahan öelda, et võib-olla tõesti me peaksime väga tõsiselt hakkama kaaluma neid eelarvepoliitilisi mehhanisme, mida kasutavad teised Euroopa Liidu liikmesriigid. Meie oleme väga kindlalt lähtunud eelarve struktuurse tasakaalu põhimõttest ja seda ei saa ette heita. Ka eelmine valitsus lähtus sellest. Aga ma tõin teile konkreetsed põhjused, miks meie seis on muutunud. Selle aasta aprillis selgus, et prognoosid, mida veel eelmise aasta lõpus kinnitasid üle Eesti Pank ja Euroopa Komisjon, ei osutunud õigeks. Tänavu on olukord hoopis teine. Ja praegune valitsus teeb nüüd tööd selle nimel, et taas eelarve struktuursesse tasakaalu viia.

Taavi Rõivas, palun!

2005.–2007. aastani oli valitsuse liige ka teie praeguse koalitsioonipartneri esiisa, kes tavatses öelda, et oleks ma pooltki nii tark kui minu naine tagantjärele, küll siis oleks hea. Selles toonases ütlemises on iva sees. Ka mina rõhutan veel kord, et aastail 2005–2007 ei lähtutud ei Eestis ega Euroopa Liidus struktuurse tasakaalu põhimõttest, üksnes nominaalse tasakaalu põhimõttest. Ja minagi arvan, et on täiesti alusetu või isegi ebamoraalne ise eelarvet miinusesse lastes midagi ette heita kunagisele valitsusele, kes tegelikult eelarvet plussis hoidis. See on ikkagi hoopis teistsugune olukord. Aga kui meeldib võrrelda minevikuga, siis ma tuletan veel kord meelde, et saab ka lähema minevikuga võrrelda. Aastatel 2014–2016 sai eelarve hoitud plussis. Täpselt samad dogmad kehtisid. Ma lugesin ka seda Harry Tuule artiklit. Mina aru ei saa: kui Ansip on juba kõiges süüdi, siis kuidas meie saime eelarve plussis hoitud? Aga näed, saime. Ja väga hästi saime!
Ma saan aru, et sa, hea peaminister, oled rääkinud täna sellest, et sa kavatsed seista tulevikus tasakaalus eelarve eest, ja samas räägid, et tasakaalus eelarve on dogma. Mina ütleks, et kui tasakaalus eelarve ja korras riigirahandus on dogma, siis ainult selliseid dogmasid me vajamegi, sest riigi rahaasjad tuleb korras hoida igal juhul. Aga mu küsimus on hoopis proosalisem. Kuidas on nii, et peaminister, kes paari aasta eest alustas väga jõuliselt seisaku vältimise mootorina, et panna majandus kiiremini käima, aga nüüd, paar aastat hiljem –majanduskasv on umbes sama nagu siis, kogu selle aja on see olnud 3–4% vahel –, on sellest peaministrist saanud majanduskasvu jahutaja? Millest selline kardinaalne suunamuutus?

Hea Taavi! Ma ei tea, sa selle esimese tunni jooksul tood nii palju võrdlusi sisse! Kord sa viitad Ossinovskile ja soovid teada, kumb ikka oli parem valitsus, siis sa viitad, nagu ma aru saan, endisele Rahvaliidu esimehele ja tsiteerid teda. No see on suurepärane, kui Reformierakond tsiteerib Rahvaliitu! Ja siis sa viitad Ansipile tulenevalt sellest eilsest artiklist. Mina ei pane sinu öeldule taha plusse või miinuseid. Ma olen sulle enne ka öelnud ja ütlen ka täna: sa oled tubli poliitik ja olid kindlasti hea peaminister.
Vastates sinu küsimusele, mis siis on juhtunud, ütlen ma, et ilmselgelt see majanduse konjunktuur, mis meil oli aastaid, ei rahuldanud. Oli vaja muutust, uut käiku, värskendust. Kui me vaatame majanduskasvu numbreid aastatel 2017 ja 2018, siis näeme, et need tõesti olid Eestrile head aastad. Võib vaielda, kas majanduskasv oli üle meie võimekuse. Noh, härra Sõerd teab une pealt, kas see SKP lõhe oli positiivne või negatiivne, kas me oma potentsiaali kasutasime ära või jäime sellele alla. Aga ma arvan, et muudatust tegelikult oli ühiskonnas vaja. Ma ei pea silmas ainult majanduse elavdamise meetmete muudatusi, ma pean silmas ka sotsiaal-, teadus- ja haridusvaldkonda. Kui sa küsid, kas valitsus on nüüd asunud kokkuhoiupoliitikat ajama, siis ma arvan, et tegevuskulusid, tegevustoetusi tulebki riigis üle vaadata. Viimati tehti seda minu arvates üheksa-kümme aastat tagasi. Kui me räägime, et meile kõigile on oluline riigireform, riigi efektiivsemaks tegemine, siis praegu on hea moment seda teha.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse arutelu.

Järgmine küsimus on Riina Sikkutil. Palun!

Aitäh, hea esimees! Hea peaminister! Populaarseid otsuseid on alati lihtne teha, aga populaarseid otsuseid ei ole alati õige teha. Riigimehel peab olema selgroogu, arusaama, mis on õige ja mis on vale. Tegelikult sa Urmas Kruuse küsimusele vastates väga ilusti selgitasid, et top-up toetusi tegelikult oli väga vaja ja et raske oli leida raha ravikindlustuseks ja õpetajate palkadeks, aga see tuli ära teha. See ongi raske olnud, aga need on õiged asjad, mis tuli ära teha. Aga muidugi, ega kinnisideed ei ole kuidagi tervislikud. On head argumendid: keskkond muutub, olud muutuvad. Ent siis võiks avalikkusega jagada, mis on need uued argumendid, mis panevad mõtteid muutma. Sa ise oled öelnud, et alkohol ei ole tarbekaup ega esmavajadus, selle liigne tarvitamine lõhub meie peresid ja röövib inimeste elusid. Ühtlasi oled öelnud, et alkoholi tarbimisega seotud kahju vähendamiseks peab aktsiisitõus olema kiirem palgatõusust, muidu muutub alkohol inimestele üha kättesaadavamaks. Veel oled sa öelnud, et piirikaubanduse tõttu saamata jäänud maksulaekumise arvestus on teoreetiline ja aktsiiside langetamist takistab vajadus arvestada fiskaalse terviklikkuse eesmärki. Mis on need uued tugevad argumendid, mille tõttu enam fiskaalne terviklikkus ei ole oluline? See, et alkoholiaktsiis tõuseks palgast kiiremini, ei ole enam tähtis. Pole enam oluline ühiskondlik kahju, mida alkohol tekitab. Kuidagi tasub ära võtta selline risk ka olukorras, kus Soome ja Läti riigi ning inimeste käitumise näol on nii palju muutujaid, et on äärmiselt keeruline aktsiisilangetuse mõju usaldusväärselt hinnata. Ma väga kahtlen, et need riskid, mida me võtame, saavad ära tasuda, ükskõik, mida teised riigid teevad. Nii et mis on need uued argumendid, mis on pannud sind alkoholiaktsiisipoliitika osas ümber mõtlema?

Aitäh! Ma olen kindlasti päri sinu küsimuse sissejuhatusega, mis puudutas rahva tervist ja seda, et me peame kõik tegema selleks, et vähendada alkoholist tingitud kahju, olgu need surmad või muud traagilised õnnetused, sh ka liikluses, tulekahjud kodudes. Sa küsisid, mis siis on pannud valitsust otsustama, et me võiksime nii lahja kui kange alkoholi aktsiisi langetada 25% võrra. Ma mäletan viimase kolme aasta jooksul tehtud erinevaid arvestusi, mida me palusime Rahandusministeeriumilt. Need käsitlesid alkoholiaktsiisi langetuse mõju riigieelarvele ja piirikaubandusele. On olnud erinevaid arvutusi. On pakutud, et see tähendab riigieelarvele miinust üle 30 miljoni, on pakutud veel suuremaid miinuseid ja on olnud ka prognoose, et kui teha see langetus sellisena, siis see ikkagi avaldaks piirikaubandusele suurt mõju ja siis see samm võib olla eelarveneutraalne. Nendest prognoosidest on minu arvates Eesti ühiskonnas viimastel kuudel palju räägitud, mis on ühest küljest hea. Samas me näeme, et prognoosid võivad ka ühe kvartaliga drastiliselt muutuda. Ei ole mina õnnelik, et see pilt, mis oli 2018. aasta lõpus, ja pilt, mis oli 2019. aasta aprillis, erinevad rahalises mõttes suurusjärgus 1 miljard, isegi rohkem. Ja nendes selgitustes, mis ma täna annan, ma ju tuginen samamoodi Rahandusministeeriumile.
Ma arvan, et see on päris hea õppetund meile kõigile, kuidas veel paremini näha muutusi majanduses. Alkoholiaktsiisi eelmine valitsus tõstis tegelikult päris märgatavalt ja seda tegi ka üle-eelmine valitsus. On selge, et sellekohane prognoos ei olnud kuigi täpne. Aga need otsused tegid poliitikud. Praegu on toimunud see muudatus, et me näeme, et kui me viime aktsiisid 25% allapoole, siis on see eelarveneutraalne samm. Aga teiselt poolt me näeme seda, et tegelikult alkoholiaktsiisi tõstmine ei ole konkreetselt näidanud, et Eesti inimesed tarbivad vähem alkoholi. Samas, majanduse ja riigieelarve mõttes on mõju väga suure tõenäosusega olnud null või kaotus.

Järgmisena Riina Sikkut, palun, täiendav küsimus!

See vastus mind ei veennud. Kui meil aktsiisi langetamine on eelarveneutraalne samm ja me kogume selle 230 miljonit kokku nii praeguste määrade juures kui tulevaste määrade juures, miks siis muuta alkohol odavamaks? Aga see selleks.
Ma arvan, et sa tead tegelikult, mis on õige. Küsimus on selles, kuidas nii selles küsimuses kui teistes küsimustes seda õiget teadmist jagada. Eelmisel nädalal kinnitas Mart Helme siinsamas saalis Helmen Küti küsimusele vastates, et hooldajatele makstav toetus sügava puudega inimese hooldamise eest tõuseb miinimumpalgani – see tõuseb kohaliku omavalitsusega koostöös. Vastates Katri Raigi küsimusele politseinike ja päästjate palkade kohta, ütles ta, et ta ei saa täpset numbrit öelda, sest pärast hakatakse ütlema, et Helme valetas, aga 20–30% palgatõusu tuleb kindlasti. Ühtlasi ütles Mart Helme siinsamas eelmisel nädalal, et Tanel Kiik eksib, kui väidab, et erakorralist pensionitõusu ei tule – muidugi tuleb. Nüüd on sellest möödunud nädal. Lehest ei loe me ei politseinike ega päästjate palga tõstmisest, ei loe omastehooldajate toetuse suurendamisest miinimumpalgani ega erakorralisest pensionitõusust. Me loeme sellest, et teadus ei saa lisaraha. Mis nüüd selle nädalaga on muutunud? Jah, RES-i arutelud on toimunud, aga tegelikult seis on sama, mis eelmisel nädalal. Kuidas nüüd valitsusliikmed ikkagi kõik sellele reaalsuse pildile tuua, argumente kuulama panna, selgitada, mis ja miks on võimalik, mis ja miks on õige? Kas sa näed, et sina peaks olema selles rollis eestvedaja?

Aitäh! Hea Riina! Hakkame siis pihta. Kõigepealt, sa ütlesid, et eelmine vastus sind ei rahulda. Me teame, et piirikaubandus kahjuks kipub kasvama. Tõsi, viimastel aastatel on seda küll vähem olnud, aga Eesti majandusele on see tähendanud suurt miinust. Ma ei ole mitte kunagi väitnud ka eelmises koalitsioonis, et piirikaubandus ei ole oluline aspekt. Ma olen öelnud, et rahva tervis on olulisem. Ja ma ütlen seda ka täna. Paraku me näeme, et rahva tervist silmas pidavat eesmärki, mida me oleme tegelikult südames kandnud, pole ühel või teisel või kolmandal põhjusel saavutatud. Võib-olla tendents hakkab sinnapoole liikuma, aga väga suurt muutust ei ole tekkinud. Teiselt poolt, kui arvestada majanduse huve, siis ma tean, et teatud ettevõtluse katusorganisatsioonid, aga ka mõned suured ettevõtted on seisukohal, et Eesti majandusele mõjuks hästi, kui alkoholiaktsiis langeks. Kas see nii läheb? Praegu prognoositakse, et see on eelarveneutraalne otsus. Kas see tõesti nii läheb, on täna raske öelda. Kolme veretilka seda kinnitades ei annaks.
Aga tuleme nende asjade juurde, mis sinu sõnul nädalaga on muutunud. Sa tead endise ministrina väga hästi, mida tähendab riigieelarve, mida tähendab riigi eelarvestrateegia. Nädal aega tagasi seda dokumenti menetleti ja nüüd on otsus vastu võetud. Strateegia ongi muutunud. Muutunud on see, et me oleme leidnud teadusele ja arendustegevusele juurde suurusjärgus 152 miljonit eurot. Ja ma ütlesin ka, et see summa veel täna hommikul täpsustus, eile rääkisime 142–143 miljonist. Muutunud on ka see, et me oleme eakatele välja öelnud, et kui järgmisel aastal toimub pensionide indekseerimine ja väga suure tõenäosusega keskmine vanaduspension saab olema umbes 517 eurot, siis see tähendab seda, et tulumaksuvaba miinimum 500 eurot seda ei kata enam ära. Me oleme otsustanud, et lisame eakatele juurde 50 eurot, nii et keskmine vanaduspension oleks ka aastal 2020 tulumaksu alt väljas. Palgatõusududest nii palju, et politsei- ja päästeametnikud, sotsiaalhoolekandes töötavad inimesed, kindlasti õpetajad ja kõrgharidusega kultuuritöötajad – nende palka oleme püüdnud jõudumööda viimastel aastatel tõsta. Järgmisel aastal me riigi eelarvestrateegia kohaselt palgatõususid ette ei näe. Riigil ei ole võimalik neid palku tõsta, aga ma ei näe ka võimalust, et me nendes valdkondades läheme palkasid kärpima.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhtaja! Auväärt peaminister! Tegelikult on selle rahva tervise ja alkoholi seose osas ikkagi segadus. Te ka eelmise valitsuse juhina ütlesite, et aktsiisitõuse tehakse rahva tervise huvides. Ma arvan, et te ei ole selles osas päris siiras. Ma tõesti ei usu, et te ei saanud aru, et kui alkoholiaktsiisi tõstetakse ühel aastal 70%, nii nagu õlle puhul tehti, siis mida see kaasa toob. See oli kindlasti ette näha ja need ennustused, mis siit saalistki kostsid, 99% ulatuses realiseerusid. Kõige suurem kahju on tabanud lõunaeestlasi: ühelt poolt maapoodide kinnipanek, teiselt poolt alkoholivarude koju soetamine. Tarbijakäitumise ennustamine on teatud küsimustes ilmselt mõnevõrra lihtsam. Mulle tundub, et me alahindasime eksperte, kes valdavad tarbijakäitumise informatsiooni – see puudutab hinnatundlikkust, ostueelistusi jne. Täna te räägite jälle, et tervis on oluline, aga käitute täiesti vastupidiselt.
Mure, mis ühiskonnas üles on kerkinud, on tegelikult seotud valitsuse usaldusväärsusega. See puudutab ka teaduslepingut. Kui neid allkirju ei oleks nii tseremoniaalselt enne valimisi antud ja kui teie isiklikult ei oleks sinna oma allkirja pannud, siis ilmselt poleks ühiskond praegu nii tundlikult reageerinud, oleks olnud rohkem mõistmist. Te kaude heidate saalisviibijatele ette, et nad on enne valimisi mõne otsuse teinud, aga kuidas saab teid peaministrina tõsiselt võtta, kui teie allkiri enam ei kehti? Te üritate meile selgeks teha, et kui me raha juurde ei anna, siis toimub vähenemine. Me ei räägi siin mingist täiendavast summast.

Aitäh teile! Tuleme siis teadus- ja arendustegevuse juurde. Mina olen endiselt seisukohal, et Eesti avaliku sektori panus teadus-arendustegevusse ja innovatsiooni peab olema 1% SKT-st. Selle poole peab liikuma. Ega ma seda allkirja või põhimõtet ei eita. Olgu öeldud, et sinna panid allkirja kõik erakonnad, välja arvatud üks erakond, kes täna siin saalis on. Muidugi te saate aru, et seda küsimust on teil väga mugav, aga ma tunnistan, et ka õige küsida. Nende allkirjade hind järgmisel neljal aastal, arvestades sisse ka käesoleva aasta, on, nagu ma märkisin eelmisele küsijale vastates, suurusjärgus 590 miljonit. Tulenevalt kevadisest prognoosist peame põhimõtteliselt sadu miljoneid kokku hoidma ja eelarves muudatusi tegema. 590 miljonit – seda võimekust riigil praegu ei ole. Ma ütlesin ka seda, et me andsime riigi eelarvestrateegiaga põhimõtteliselt kolme valdkonda raha juurde. Need on Eesti kaitse, kaitsevaldkond, kus me kulusid ei vähenda, kokkuhoidu ei tee ja hoiame selle näitaja endiselt üle 2%. Kas see on 2,15% või 2,17%? Mul oli üleeile kohtumine NATO peasekretäriga. NATO peakontoril on ühed andmed, meil teised andmed, aga ju see protsent 2,15 või 2,17 on ja see on hea. Teiselt poolt tegime otsuse, et me teadus- ja arendustegevuse rahastust ei vähenda. Aga see tähendas lisaraha leidmist: nagu ma ütlesin, kokku 152,4 miljonit eurot järgmiseks neljaks aastaks. Ja kolmas põhimõtteline otsus oli see, et anname pensionäridele, eakatele lisavõimaluse: keskmine vanaduspension ei lähe tulumaksu alla. See ei ole suur abi, aga vähemalt väikene abi. Me ju eelmises koosseisus päris palju diskuteerimisime selle üle, et töötavatel pensionäridel tuleb tulumaksuvaba miinimumi määra tõsta.

Aitäh! Selle küsimuse arutelu on lõppenud.

Järgmisena saab küsida Erkki Keldo. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud peaminister Jüri Ratas! Aidake mul oma valijatele Jõgeva- ja Tartumaal selgitada järgmist juhtumit. Üldiselt levinud arvamus ja poliitiline kultuur Eestis on, et minister peab oma käitumisega olema eeskujuks kõigile Eesti inimestele, sh oma vastutusvaldkonnas olevatele ametnikele. Pühapäeval, 26. mail, kui toimusid Euroopa Parlamendi valimised, oli aga Tre Raadio eetris otsesaade, mille käigus tuvastas politsei karistusseadustiku § 168 rikkumise ehk aktiivse valimisagitatsiooni. Rikkumise panid toime teie valitsuse siseminister, peaministri esimene asendaja Mart Helme ja rahandusminister Martin Helme. Menetlus praegu käib, aga politsei tegi juba ettekirjutuse saatelõigud eemaldada. Minule teadaolevalt pole kumbki minister karistusseadustiku rikkumist ei kahetsenud ega vabandust palunud. Minu küsimus teile on: kuidas teie peaministrina suhtute sellesse, et teie valitsuse siseminister rikub teadlikult karistusseadustikku, ei kahetse seda ja juhib ametkonda, kes selle menetluse läbiviimist kontrollib? Kas te ei näe siin otsest konflikti ja probleemi, kui ministrile alluv asutus peab ministri suhtes menetlust läbi viima? Ning kas te olete siseministri ja rahandusministri korralekutsumiseks mingisuguseid meetmeid kasutusele võtnud?

Aitäh teile, austatud Riigikogu liige Erkki Keldo! Ütlen enda poolt teile tere – me ei ole selles vormis teiega siin kohtunud – ja soovin teile jõudu! Ma vastan teile järgmiselt. Kindlasti kõik, sh Vabariigi Valitsuse ministrid, peavad järgima Eesti Vabariigi seadusi. See on punkt 1. Punkt 2: minu teada on politsei selle juhtumi menetlust alustanud. Karistusseadustiku § 168 näeb ette trahvi ebaseadusliku agitatsiooni eest, see on kuni 100 trahviühikut. Politsei on alustanud menetlust ja lähtub menetlemisel asjaomastest Eesti riigi õigusaktidest.

Erkki Keldol on täiendav küsimus.

Aitäh, hea juhataja! Austatud peaminister! Ma arvan, et politsei uurimisest olulisem on see, millist eeskuju ministrid annavad oma ametkonnale. Näiteks 2003. aastal astus siseminister Ain Seppik tagasi, sest ta oli nõukogude ajal osalenud kohtunikuna mõne inimese süüdistamisel. Toona leidis peaminister Siim Kallas, et valitsuse usaldusväärsuse ja hea koostöö huvides on mõistlik, kui minister astub tagasi. Praegu on valitsus tegev olnud mõned nädalad ja siseministriga on seotud rohkem kui üks juhtum, mille eest teie olete pidanud isiklikult vabandama. Ja nüüd juba rikuti otseselt seadust. Kas teie arvates ei oleks arukas, et siseminister astuks tagasi ja valitsus saaks mõistlikult oma tegevust jätkata?

Aitäh! Ma olen küll üsna noor inimene, aga mäletan seda 2003. aasta juhtumit päris hästi. Ma usun, et ka teie mäletate seda väga hästi, kui te nii julgelt selle praegu lauale toote ja võrdlete seda selle raadiosaatega. Nii palju kui mina tean, on need täiesti erinevad juhtumid. See on punkt 1. Punkt 2 on see, et see oli toona minu teada siseministri enda soov astuda tagasi. Siis oli valimisteni jäänud, ma arvan, et ma väga ei eksi, üks kuu või kaks kuud aega. Minu arust neid juhtumeid ühte patta panna küll ei saa.
Te räägite eeskujust. Eeskuju on oluline ja seda ma ju kinnitasin, et iga Eesti riigi kodanik, sh Vabariigi Valitsuse liige, peab järgima Eesti Vabariigi seadusi. Te küsisite siseminister Mart Helme tagasiastumise kohta. Minu teada on Reformierakond – vähemalt meediast olen ma seda lugenud – tema vastu umbusaldusavalduse juba ma ei tea mitu päeva tagasi algatanud. Ma ei tea, kas te olete selle üle andnud või plaanite anda. Eks seda peabki opositsioon tegema: lõhkuma koalitsiooni. Nii et Riigikogu saab hinnata, kas Mart Helme peab tagasi astuma või ei pea tagasi astuma.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Härra Ratas! Mina olen raudselt arvamusel, et opositsiooni eesmärk ei pea olema lõhkuda valitsust, vaid teha järelevalvet tema tegevuse üle. See on teil liiga küüniline arusaam poliitikast. Aga me tegelikult ei taha teilt mitte paragrahvide ettelugemist, küsimuse ja küsija kommenteerimist, vaid vastust. Ma nüüd proovin, äkki te jätate minu ja minu küsimuse kommenteerimata. Siseministril on ju patte rohkem. Kui ta teid pressikonverentsil asendas, luges ta eelmise IT- ja väliskaubandusministri pattudest ja tema kriminaalasjast rääkides ette pika ähvarduse kõigile tunnistajatele. Olles siseminister, olles peaministri kohusetäitja, ähvardas ta inimesi stiilis, et tema on kindlaks teinud, kes on need inimesed, kes julgevad tunnistada tema erakonnakaaslase, teie ministri vastu. Kuidas te seda situatsiooni hindate? Ma olen küsinud ka juristidelt. Kui selle kohta laekuksid kaebused, oleks tegu selgete süüteotunnustega. Veel üks süüteoepisood siseministrile. Kuidas teie koduvägivalla puhul hindate tunnistajate ähvardamist? Niigi on alati tunnistajate põud, lähedased inimesed ei taha sellest rääkida. Teie nimel ähvardati tunnistajaid. Kuidas te seda hindate?

Aitäh! Kõigepealt, mis puutub perevägivalda ja ka lähisuhtevägivalda, siis vastus on ühene: selles osas peab olema nulltolerants. See on taunimist väärt, olgu see lähisuhte- või perevägivald füüsiline või vaimne. Te ütlesite, et kui me räägime perevägivallast, siis on tunnistajaid on ühel, teisel või kolmandal juhul keeruline leida. Kahjuks see nii tõesti on. Seda kinnitab ka politsei statistika: kui on sellised keerulised, rasked, traagilised juhtumid, siis ei tulda erinevatel põhjustel tunnistama – on need põhjused siis majanduslikud või mingid muud. Aga üldine põhimõte on, et kui meil on ühiskonnas inimesi, kes julgevad tunnistada, siis neid tuleb tunnustada ja kiita, mitte kuidagi lükata neid ühest, teisest või kolmandast menetlusest eemale.

Aitäh! Selle küsimuse arutelu on läbi.

Läheme järgmise küsimuse juurde. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Te olete väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministrile ülesandeks teinud muu hulgas ekspordi arengu korraldamise, investeeringute kaasamise, samuti Eesti esindamise Euroopa Liidu välisasjade nõukogus väliskaubanduse küsimustes, konkurentsivõime nõukogus kosmose küsimustes ning transpordi, telekommunikatsiooni ja energeetika nõukogus infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni küsimustes. Samas on teie kabineti liige andnud ajakirjanduses teada, et kavatseb oma ametiaja jooksul käia välismaal nii vähe kui võimalik, kuid kui tõesti peab minema, siis ta räägib seal ainult eesti keeles. Enamgi veel, ta jättis ilmumata Riigikogu komisjoni ette, kuigi selleks ei pidanud kuhugi reisima ega rääkima võõrkeeles. Te olete kindlasti minister Kingoga kohtunud. Palun selgitage, kas ta saab aru, millisele ametikohale ta on sattunud? Kas ta saab aru, et ministriametiga kaasnevad ka kindlad kohustused.

Aitäh! Muidugi olen ma temaga vestelnud. Ja Kert Kingo saab sellest täielikult aru, saab aru oma vastutusvaldkonnast, saab aru sellest, kui oluline on aidata Eesti ettevõtjatel väliskaubandust ehk eksporti arendada. See annab ju Eesti majandusele olulist lisaväärtust. Meil on olnud päris pikad ja, ma ütleks, asjalikud jutuajamised ka infotehnoloogia teemal. Ja minu meelest ta tunnetab, et Eesti üht suurimat kroonijuveeli – ma julgen nii öelda –, meie digiühiskonda tuleb edasi arendada ja saavutatud taset hoida. See on lühidalt öeldes olnud meie vestluste sisu.
Teie küsimus oli seotud sellega, miks ta ei ole plaaninud välislähetusse minna. Jutt on vist peamiselt kahest välislähetusest. Ma mäletan, et see oli vist tema esimesel või teisel tööpäeval, kui mul oli temaga jutuajamine, et Kanadas toimub üks konverents, kus Eesti peaks olema kohal ministri tasemel, ja ta ütles, et ta läheb sinna. Nüüd, Jaapan, G20. See kutse on tõesti tulnud info- või IT-ministrile. Samas ma arvan, et kui Eesti on sinna kutsutud, siis see on suuresti kummardus selle eest, mis Eesti on aastakümnete jooksul digitaalses valdkonnas teinud. Nii soovisin ma minna sinna peaministrina riiki esindama. Eile oli uudis, et minister ei osalenud ühel Euroopa Liidu nõukogu kohtumisel. Ma küsisin, mis põhjusel, ja sain vastuseks, et see oli seotud sellega, et just sel päeval me tegime riigi eelarvestrateegiat ja tema otsustas jääda eelarvestrateegia menetluse juurde.
Nüüd, see keeleküsimus, mis on samuti ühiskonnas tõstatatud ja mille kohta ka teie küsisite. Euroopas ja mujal maailmas on palju poliitikuid, kes suhtlevad välismaalastega oma emakeeles. Nad teevad seda tõlgi vahendusel. Ka minu ametikaaslaste hulgas Euroopa Ülemkogus on olnud selliseid peaministreid, on ka praegu. Aga see ei tähenda seda, et ma tahan öelda, et keeleoskus ei tule kasuks. Ikka tuleb kasuks, palju tuleb kasuks. Ent peamine on see, et inimene teeb oma tööd südame ja pühendumusega.

Aitäh! Täiendav küsimus Heljo Pikhofilt. Palun!

Aitäh teile väga konkreetse vastuse eest! Ma igal juhul tunnustan teid, et te lähete G20 kohtumisele. Aga tulen tagasi selle juurde, mida minister on väitnud ajakirjanduses ja mida on teie büroo juht talle vastanud. Minister Kingo on väitnud: "Ma ei pidanudki algusest peale sinna minema, peaminister pidigi minema, sest kutse oli väga ammu juba saadetud ja väga ammu pidi teatama, kes sinna lähevad. Aga mind ei olnud siis veel isegi ministrikandidaadiks määratud, ammugi ministriks kinnitatud." Teie büroo juht kinnitas, et otsus teie osalemise kohta nimetatud sündmusel sündis alles pühapäeval, mis tähendab, et minister ei rääkinud tõtt. Kas te oskate öelda hea põhjuse, miks usaldada ministrit, kellel puudub tööks vajalik keeleoskus, kes ei soovi pingutada välisinvesteeringute Eestisse meelitamiseks ning kes tegelikult avalikkusele valetab?

Aitäh! Ma ei tea, kust kohast tuleb nii kerge käega sildistamine, et minister ei soovi pingutada Eesti väliskaubanduse või infotehnoloogia vallas. Ma ei ole teie väitega päri. Mina arvan, et ta soovib pingutada, ja väga. Me pingutame, nii hästi kui me igaüks oskame, nii palju kui meil on tarkust ja teadmisi. Ja meil kõigil on puudusi. Kui rääkida veel korraks keeleoskusest, siis Eesti ühiskonnas on selle teema puhul minu meelest allergia tekkinud. Kui me räägime välismaal eesti keeles, siis öeldakse, et oi, kuidas nii saab, see on halb, see on paha. Loomulikult, kui on väga hea keeleoskus, olgu tegu prantsuse või inglise või saksa või vene või ükskõik mis keelega, siis seda kasutada on tore. Aga samas, kui me võtame Euroopa Liidu tasandi, siis seal me lähtume sellest, et kõik võivad rääkida oma emakeeles. Ma olin eile Euroopa Liidu mitteametlikul ülemkogul. Ma tean, et minu paljud ametikaaslased räägivad väga head inglise keelt, aga nad kasutavad väga sageli oma emakeelt. Sel põhjusel sildistada, et inimene ei saa oma tööga hakkama, pole õige. Ta ei ole kindlasti ei esimene ega ka viimane minister, kellel inglise keele tase pole see, mida võiks eeldada, aga see ei tähenda, et ta ei tee oma tööd pühendumisega.
Nüüd, kui on nii oluline, millal see kutse tuli ja kellele see tuli, siis jah, minu teada see vastab tõele, et see tuli veel eelmise valitsuse ajal. Ja kui mina selle teemaga tegelesin, siis mulle tundus, et tegu on tasandiga, kus võiks esindatud olla peaminister. Juhtus nii, et samal reedel, kui on sinna minek, oli mul tegelikult võimalus külastada Leedu ametikaaslast. See visiit tuli veidi ümber kujundada ja see õnnestus. Mul on võimalus olla Leedus 6. juunil ja 7. juunil alustada teekonda Jaapanisse.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhtaja! Auväärt peaminister! Mulle jäi natuke arusaamatuks, kas te siis minister Kingoga tõsiselt vestlesite või mitte. Üks kõige enam lainet tekitanud tõsiasi oli see, et minister ütles välja, et ta ei kavatsegi eriti välismaale sõita, ja kui siiski sõidab, siis räägib seal ainult eesti keeles. Kui te selle ministrikoha oma valitsuses lõite ja olite valmis seda oma allkirjaga kinnitama, kas te siis kujutasite ette, et see minister ei käigi välismaal või käib nii vähe, kui võimalik? Me mäletame Anne Sullingut selle valdkonnaga tegelemas. Me nägime teda pigem väga harva Eestis, enamiku aega oli ta välismaal. Ka see, mismoodi Eesti riik mingi ajal CO₂ kvoote müüs, oli üks osa tema tööst. Kas te vestlesite ministriga tõsiselt ja selgitasite talle uuesti, mis selle ametiga kaasas käib?

Ma ütlesin, et ma olen temaga vestelnud ja see vestlus oli meeldiv. Ta kindlasti mõistab, mida tähendab väliskaubanduse ja infotehnoloogia vastutusvaldkond. Nagu ma eelmisele küsimusele vastates märkisin, Eesti ühiskond on tohutult numbrites kinni. Ma saan aru, et nüüd on hea hakata aasta pärast kokku lugema, kui palju üks minister käis välismaal, kui palju teine käis välismaal ja kui palju kolmas käis välismaal. No selle alusel anda hinnang, mis on kellegi töö tulemus, ei ole vahest õige. Aga loomulikult, arvestades sedagi, et väliskaubandusministri valitsemisalasse kuulub ka EAS, mis on tugevalt orienteeritud välisturgudele, on ministril oluline käia välisriikides. Ja käia seal mitte üksi, vaid koos äridelegatsioonidega. Tuleb pingutada, et uksi avada, et me saaksime rahvusvahelist koostööd just erasektori tasandil edasi viia. Kindlasti on siin oluline roll tema ja peaministri heas koostöös – mõningaid visiite tuleb kindlasti teha koos.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse arutelu.

Läheme järgmise küsimuse juurde. Selle esitab Andres Sutt. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea peaminister! Ütlen kohe ette, et küsimus sisaldab mõningaid numbreid, aga kindlasti ei ole seal maagiat. Te olete öelnud, et valitsus leppis riigi eelarvestrateegia arutelul kokku, et erakorraline pensionitõus tuleb. Kui palju ja millal pensione tõstetakse, sõltub nüüd teise samba vabatahtlikuks muutmisest. Sotsiaalminister Tanel Kiik ütles eile "AK-s", et esiteks oleks hea, kui pensionisüsteemi investeeritud raha jääks pensionisüsteemi, ning teiseks, et riikliku pensioni tõstmine, nii nagu ma aru sain, teise samba väiksemate maksete arvel suurendab nii praeguste kui tulevaste pensionäride pensioni. Esimesest ma saan aru, teine väide tekitab minus hämmeldust. Selgitan. Rahandusinimesena on mul hästi raske mõista, kuidas raha tõstmisel ühest taskust teise raha juurde tekib. Kui praegu läheb tööjõumaksudest nende puhul, kes on teise sambaga liitunud, 16% esimesse sambasse ja 4% teise, siis 16 pluss 4 on 20. Kui teise sambasse enam makseid ei tehtaks, siis 20 pluss 0 on endiselt 20. Seega tähendaks see seda, et raha erakorraliseks pensionitõusuks leitaks tulevaste pensionäride taskust raha tõstmisega praeguste pensionäride taskusse. Kas te peate seda õiglaseks ja kuidas te seda selgitate nii praegustele kui tulevastele pensionäridele?

Aitäh teile, härra Sutt! Mul on rõõm ka teiega siin esimest korda debateerida. Jõudu teile samuti! Me oleme tõesti välja öelnud, et teise samba reformimine on üks valitsuse prioriteete. Töö selle nimel käib. Tegu on äärmiselt mahuka reformiga, mille kõik aspektid ja ajaraamistik vajab väga põhjalikku analüüsi. Valitsuse tegevusprogramm näeb ette, et Rahandusministeerium valmistab koostöös Sotsiaalministeeriumiga ette analüüsi ja ettepanekud pensioni teise samba reformi läbiviimiseks. Ma loodan, et need ettepanekud valmivad tänavu suve lõpus või sügisel. Selle alusel jätkuvad teise pensionisamba reformi arutelud valitsuskabinetis. Juhul kui selle reformi elluviimise käigus vabaneb raha, siis on valitsuskoalitsioon tõesti kokku leppinud, et see oleks üks võimalik katteallikas praeguste pensionäride pensioni erakorraliseks tõstmiseks. Ma tahan ka märkida, et järgmistel aastatel jätkub kindlasti pensionide tavapärane tõus. Prognoosi järgi tõuseb 44-aastase staažiga inimese esimese samba keskmine vanaduspension nelja aastaga 115 euro võrra ehk 24%, jõudes 2023. aastal 598 euroni. Nagu ma juba ütlesin, me tegime otsuse suurendada pensionäridele tulumaksuvaba miinimumi 50 euro võrra kuus.
Nüüd, kui vaadata ühelt poolt teise samba tootlikkust ja teiselt poolt teise samba halduskulusid, siis on selge, et see süsteem reformi vajab. Seda ei ole minu meelest küsimuse alla seadnud ka kindlustusettevõtjad, kes on öelnud, et tuleks otsida paremaid teenimisvõimalusi nendele inimestele, kes on teise sambaga liitunud. Ma väga loodan, et teise samba vabatahtlikuks muutmine tagab ka selle, et ettevõtjad, kes pakuvad teist sammast, pingutavad rohkem selle nimel, et nende klientide rahapaigutus oleks võimalikult tootlik ja suure väärtusega.

Andres Sutt, täiendav küsimus, palun!

Aitäh! Kindlasti on parem tootlus ja madalamad tasud väga mõistlikud asjad. Ja tasude alandamiseks on ju tegelikult seadus juba vastu võetud ja see hakkab sügisest ka kehtima. Samas, ma ei suuda leida seda seost, kuidas parema tootluse ja madalamate tasude puhul hakkab teisest sambast esimesse sambasse rohkem raha liikuma. Ütlen mõne arvu juurde. 2018. aastal laekus teise sambasse 310 miljonit eurot – see on meediast läbi käinud number. Kui erakorraliselt tõsta pensione 70 euro võrra, siis see läheks maksma 200 miljonit täiendavalt iga aasta. Sellise summa leidmine – väga lihtne matemaatika! – eeldab, et 2/3 teise sambaga liitunutest loobuks sellest. Kui reaalne see teie arvates on? Ja kas te ikkagi erakorralist pensionitõusu lubades ei peta nii praegusi kui ka tulevasi pensionäre?

Aitäh! Meie soovime tõesti seda, et praegused pensionärid saaksid suuremat pensioni ja et ka tulevastel pensionäridel oleks kindlus oma pensionide suhtes. Tuleviku seisukohalt, nagu ma ütlesin, on oluline see, kuidas inimesed investeerivad, kui suur tootlikkus nende investeeringutel on, kas nende raha on teises sambas või mingisugusel investeerimiskontol või on inimene raha paigutanud veel kolmandat moodi.
Ma olen täielikult seda meelt, et praegused pensionärid vajavad erakorralist pensionitõusu. Te väitsite, et tõsta erakorraliselt pensione 70 eurot kuus tähendab paarisaja miljoni euro suurust kulu riigieelarves. Ma arvan, et see on ligilähedaselt õige arvutus. Aga keegi ei ole ju peale valitsuskoalitsiooni lepingu sõlmimist öelnud, et tõus saab olema 70 eurot ühel või kahel aastal. Me oleme öelnud, et see on eesmärk, mida me igal juhul tahame saavutada. Ja peale riigi eelarvestrateegia kinnitamist on kindlus, et erakorraline pensionitõus tuleb, minu meelest palju suurem. Need rahalised võimalused saab üle vaadata mõne kuu pärast, augusti lõpus või septembris. Nagu ma teile ütlesin, siis on tehtud ka nii Rahandusministeeriumi kui ka Sotsiaalministeeriumi mõjuanalüüsid, kui palju üldse võiks olla inimesi, kes vabatahtlikult teisest pensionisambast väljuvad, ja kui palju on neid, kes jätkavad sinna oma säästude kogumist. Nii et see tuleb ära oodata ja siis saab ka hinnata, kui suur on tegelikult summa, mille me seda reformi ellu viies saame eraldada erakorralise pensionitõusu katteks.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt peaminister! Mind teeb natuke ettevaatlikuks teie sõnakasutus. Ka eelarvestrateegiast rääkides te ütlesite, et teil on paika pandud teatud suunad. Aga viimaseid aastaid vaadates tundub, et teie plaanitu ei realiseeru. Pensionäride puhul oli neid lubadusi, mille täitmisega te mingil perioodil jänni jäite, vist üheksa. Ja nüüd, kui te räägite erakorralisest pensionitõusust ja töötavate pensionäride olukorra leevendamisest, jääb ka järele ainult suund. Tegevust ei järgne. Minu arvates on see natuke ohtlik tendents, mis murendab teie ja selle valitsuse usaldusväärsust.
Samas on teise pensionsambaga seotud ka üks teine probleem. Tootlusest rääkides justkui näidatakse ühiskonnale, et tootlus on olnud väike. Osa eksperte aga ütleb, et käivitusprotsessis mingil perioodil võiski see nii olla, et ta nüüd on mõnevõrra suurem, kui ta võiks pikas perspektiivis olla, lähtuvalt ka selle fondi suurusest. Aga siis tekib üks teine tendents. Üldine loogika ju ütleb niimoodi, et kui sul on kindlam hoius – see tähendab seda, et mõlemad pooled saavad mingi tulu teenimises kindlad olla –, siis pikemaajaline tootlus on suurem. Aga nüüd juhtub hoopis selline asi, et kui väike grupp inimesi tahab oma raha sambast välja võtta – ja sellele juba ajakirjanduses viidatakse –, et oma muresid leevendada, siis võib juhtuda, et kaotab tegelikult kogu ühiskond ja kogu majandus. Küsimuse all on see raha, mis tuleb Eestisse tervikuna, või see, mida on fondihaldajatel üldse võimalik teenida. Fondivalitsemine muutub piisavalt hüplikuks. Kas te saate öelda, et seda ei juhtu? Kas te saate öelda, et pensionifondi lammutamine pole mõeldud hoopis selleks, et lahendada eelarve tasakaalu probleemi? Te olete liiga palju raha ära raisanud ja enam teil kuskilt raha võtta ei ole. Öelge, et see ei ole tegelikult see plaan! Meile tundub, et tegelikult see plaan teil on.

Aitäh teile! See riigi eelarvestrateegia, mis on homme Vabariigi Valitsuse istungil laudadel, ei näe ette ühegi sendi ega euro puhul katteallikaks raha, mis tuleb tänu teise samba vabatahtlikuks muutmisele. Ja seda raha ei saagi arvestada, sest, nagu ma ütlesin, asjaomased mõjuanalüüsid on tegemata. Te ütlete, et teid pahandavad meie suunad. Mind need ei pahanda. Mina arvan, et on hea anda konkreetne sõnum, et riigikaitsekulutusi me ei vähenda, et me aitame eakaid sellega, et keskmine vanaduspension on tulumaksu alt väljas. Me oleme teada andnud väga konkreetsed suunad. Ja need konkreetsed suunad, millest kaht ma nimetasin, on ka praeguses keerulises fiskaalpoliitilises olukorras kaetud rahastusega.
Nüüd, kõik need ohud, mis te välja tõite – mis kõik võib juhtuda, kui teine sammas muuta vabatahtlikuks –, ja see küsimus, kas ma kinnitan teile täna, et nii kindlasti ei lähe, siis ma ju ütlesin, et ministeeriumid alles hakkavad seda hindama. Mul ei ole ühtegi konkreetset seaduseelnõu siia lauale panna. Täna ei ole käes aeg seda arutada. Aga ma väga loodan, et sügisel me saame seda arutada heas koostöös Riigikoguga. Kui on küsimus, kas sealt peaks raha vabanema ja kui vabaneb, siis kas see võiks olla üks katteallikas praeguste pensionäride pensionide erakorraliseks tõstmiseks, siis ma arvan, et seda võiks tõsiselt kaaluda. Kui te küsite, kas me oleme neid summasid konkreetselt arvestanud riigi eelarvestrateegia tegemiseks, siis vastus on ei. Selleks pole aeg veel küps.

Aitäh, lõpetan selle küsimuse arutelu.

Järgmisena on peaminister Jüri Ratasele küsimus Helmen Kütil. Palun!

Härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Viimasel nädalal on alkoholist rohkem räägitud kui Eesti leivast ja üldse toidust. Tundub, et Eesti Nokiaks on saamas alkohol, mitte haridus või teadus, meie teadlaste saavutused. Ja sellest on väga kahju. Minu küsimus peab aga silmas eelnõude menetlemise head tava ja valitsuse käitumist selles valguses. Kas teie arvates on Riigikogule üle antud eelnõu, mis puudutab aktsiiside langetamist, koostatud ja menetletud hea tava põhimõtteid järgides? Kas ka Riigikogul on heaks seadusloomeks piisavalt aega?

Aitäh, hea Helmen! Ma usun, et kui me räägime väga heast või heast tavast, siis kindlasti alati on üks komponent, mis seda headust vähendab. See on ajaline defitsiit, see on ajaressurss. Samas ma küll ei arva, et Eesti Nokiaks on saanud alkohol ja alkoholiaktsiis. Muidugi on selge, et sellel teemal on viimasel, ma julgeks öelda, isegi kolmel aastal, võib-olla aastast 2015, kui tehti esimesed alkoholiaktsiisi tõstmise otsused, mis hakkas tekitama ka piirikaubandust, piisavalt palju juttu olnud. Mõjuanalüüse, mida me oleme viimase kahe või kahe ja poole aasta jooksul Rahandusministeeriumist tellinud, on olnud palju. Ja nagu tänagi juttu oli, neid on tellitud ka KPMG-st ning minu teada teisteltki erasektori ettevõtetelt.
Kas Riigikogul on piisavalt aega? Ma saan aru, et see küsimus on teil võib-olla rohkem suunatud minu kui koalitsiooni esindaja poole. Ega peaminister ei koosta Riigikogu ajagraafikut. Üldiselt ma arvan, et see on tegelikult ühiskonnas üsna läbivaieldud teema. Ma tean, et ka suurim opositsioonierakond Reformierakond on põhimõtteliselt sama sisuga eelnõu Riigikogu menetlusse andnud, nemadki soovivad vähendada alkoholiaktsiise. Nagu ma infotunni alguses ütlesin, ma ei pea õigeks, et me tekitame taas diferentsi lahja ja kange alkoholi aktsiisi vahel. Kui see langetus toimub, siis peaks minu meelest aktsiisi langetama ühesuguse protsendi võrra. Ja üks praeguse koalitsiooni põhimõtteid on olnud, et kui me seda teeme, tuleb hinnata selle sammu mõju piirikaubanduse vähenemisele. Seda on hinnatud. Kuidas prognoosid reaalsusele vastavad, eks seda saab näha siis, kui on mingisugune aeg möödunud – on see pool aastat või aasta. Osa erasektori ettevõtteid on juba öelnud, et nad muudavad oma kauplustes hindasid, kui Riigikogu selle seaduse vastu võtab, 1. juuli hommikul.

Aitäh! Täiendav küsimus, Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh vastuse eest! Mina ei ole väitnud, et alkohol on Eesti Nokia. Mina ütlen, et alkohol on Eesti Nokiaks saamas. Te olete tsiteerinud ja toonud välja erinevaid analüüse. Ma väga loodan, et Riigikogu rahanduskomisjon kaasab arutellu ka sotsiaalkomisjoni. Ja muidugi ma esitasin küsimuse teile kui koalitsiooni juhile, peaministrile. Selge, et Riigikogu tööd reguleerib hoopis teine seadus. Aga ma soovin, et te tsiteeriksite oma vastustes ka tervishoiutöötajate pöördumisi, mis on juba edastatud, ja ka neid uuringuid, mis näitavad, et alaealiste hulgas on langenud alkoholi tarvitamine. Siin on kindlasti hind väga oluline olnud.
Aga minu teine küsimus tuleb teemal, mis puudutab seda, et eelmisel nädalal oli Mart Helme ministrina teie kohusetäitja, asendas teid. Ta teatas väga hea uudise, mis puudutab omastehooldajaid, ja avaldas lootust, et nende probleemile kindlasti leitakse lahendused ja nende olukord kergeneb. Kas teie kui peaminister võiksite peale riigi eelarvestrateegia arutelude lõppu vähemalt mõne lausega anda positiivse sõnumi omastehooldajatele? Mis neid järgmisel aastal ees ootab? Kuidas nende elu võiks muutuda kergemaks?

Ma väga tänan selle küsimuse eest! Kõigepealt küsimuse esimene pool, mis puudutas taas alkoholi, alkoholi kättesaadavust. Te tõite oma küsimuses välja, et alkoholi tarbimine noorte hulgas on vähenenud. Ma arvan, et te märkisite seda, pidades silmas just seda aspekti, kui oluline on seda tendentsi hoida. See tarbimine peab veel vähenema. Rahva tervise aspektist on tähtis, missugune on alkoholi puudutav aktsiisi- või hinnapoliitika, aga ka see, mida me teeme kättesaadavuse piiramiseks.
Mida me oleme teinud alkoholi kättesaadavuse piiramiseks? Rohkem kui kümme aastat tagasi me keelasime öise müügi, kaks või kolm aastat tagasi nõudsime poodidelt müügi ümberkorraldamist. Ma arvan, et see on olnud õige suund. Vähetähtis ei ole see, et noortele on pakutud reaalseid alternatiive, näiteks huviharidusega tegelemist. Ma olen rääkinud sotsiaalministriga ja palunud, et nad pakuksid oma ministeeriumis rahva tervist silmas pidavaid alkoholi kättesaadavuse piiramise võimalusi veel juurde.
Ma kuidagi ei taha taganeda seisukohast, et hinnakomponent on üks meede. Aga alati on küsimus, kas me meetmeid rakendades suudame hoida mõistlikkuse piiri. Vahest oleme sellest üle läinud ja nii on tekkinud negatiivsed tendentsid, mis on seotud Eesti majandusega, Eesti ettevõtlussektoriga. Härra Kruuse äsja ütles, et näete, väga paljud piiriäärsed poed on kinni pandud.
Nüüd küsimuse teine pool, mis oli seotud palgatõusudega. Te küsisite, kas meil on häid sõnumeid sotsiaalvaldkonnas, omastehoolduses, kas seal on raha juurde leitud. Te teate ju väga hästi, et rahaline seis Eesti riigis 2018 detsembris versus 2019 aprill on väga tugevasti muutunud. Praegu on oluline saavutada struktuurne tasakaal. Aga oluline on ka see, et nendes valdkondades inimeste palku ei kärbitaks, ja seda me oleme samuti otsustanud, et seda me ei tee. Aitäh!

Aitäh! Infotunniks ettenähtud aeg on läbi. Ma tänan kolleege küsimuste eest ja tänan valitsusliikmeid vastamise eest! Infotund on lõppenud.