Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Me arutame täna minu arvates kõige olulisemat poliitikat, mis Eestis praegu reaalselt päevakorral on. See on Eesti haridussüsteemi muutmine riigikeelseks alates lasteaiast. Ma väidan, et meil on esimest korda tekkinud lootus. Kui kõik Riigikogu liikmed ja fraktsioonid käituvad hääletamisel nii, nagu nad ühel või teisel moel on oma sõnavõttudes öelnud, siis me anname valitsusele ülesande hakata selle teemaga kiiresti tegelema.
Ma väidan, et seda teemat välditi kangelaslikult 25 aastat. Sellest vaadati mööda, seda kardeti, sellega hirmutati, selleks ei oldud valmistutud isegi haridusministeeriumis. Minu isiklik kogemus on selline, et kui ma haridusministeeriumisse olin saabunud, siis mitte kordagi ei tõstetud hariduse eestikeelsust tõsise teemana ministri ette. Sellepärast ma võtan omaks, et ka mina, kes ma mitmel poliitikateemal olen aktiivne inimene olnud, ei tajunud ministripositsioonil piisavalt selle teema tähtsust, õigemini selle muudatuse läbimineku võimalusi poliitilises agendas. Kogu selle aja jooksul me oleme võinud fikseerida selliseid väga arglikke algatusi ja poolikuid samme. Vaatamata sellele, et ministriportfelli oli seitse aastat enne mind hoidnud selgelt rahvusliku hoiakuga erakond, ma ikkagi ei tajunud, et see oleks küsimus, millega juletaks tegeleda. Ja ühel hetkel ninapidi sellesse valdkonda veetuna ma endiselt ei tabanud seda ära ja tunnen sellepärast nüüd süüd, mida ma usutavasti võin jagada kogu selle saali seltskonnaga, kes oli sama ükskõikne.
2017. aasta alguses toimus minu arust ühiskonnas mingisugune mentaalsuse muutus, mis pani ka meid, selle eelnõu algatajaid, teistmoodi käituma. Midagi meedias, midagi sõnavõttudes, ka venelaste sõnavõttudes veenis, et venelastel on tahe saada Eesti ühiskonnas parem haridus, parem positsioon ja laiem sotsiaalvõrgustik. Tahe hoida eraldi on vähenenud. Seni on olnud tunda hoiakut, et peaasi, et nad meid ei sega. Vist eelmisel nädalal üks Narva ajakirjanik viitas, et venelastel see hoiak on olnud. Seni, kuni nad omavahel tülitsevad, nad ei sega meid. See hoiak on mingil määral Eestis veel alles, aga üldjoontes on venelased hakanud julgemalt rääkima, et haridus on võtmeküsimus, selleks et saavutada paremat positsiooni ühiskonnas ja ka suuremat üksmeelt. Haridus, hariduse keel eelkõige on tähtis.
Me oleme vahepeal saanud jutule teiste erakondadega. Oleme teemat käsitlenud ka oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelul, mille, ma meenutan, algatas erakond Isamaa. Oleme tajunud erakondlikke erinevusi selle teema käsitlemisel, aga üldjoontes siiski hoiakut, et muudatus on oluline, sellega tuleb pihta hakata ja seda vältida enam ei õnnestu. Isiklikult arvan, et see on kõige tähtsam teema ka valimiste kontekstis – kui tõsiselt me seda ikkagi võtame. See on väga mõjus samm, millega saab ühiskonnas päriselt muudatusi esile kutsuda. Muidugi on muidki teemasid, mis meid erutavad, aga suuri muutusi on mu meelest just seda probleemi lahendades kõige parem saavutada. Selle kohta tuleb kogu aeg kinnitusi ka uudistest.
Nüüd eelnõu formaadist. Tegu on otsuse eelnõuga, me tahame teha ettepaneku valitsusele. Eelnõu ise on saanud kriitikat, et tekst on paberile visatud hooletult. Samas seda mõtet on saalis toetatud. Tehti hooletut kriitikat, et nad tegid mingisuguse tühja ja propagandistliku eelnõu, mis midagi ei muuda. Tegelikult on ju vastupidi. Tegelikult on nii, et just sellise eelnõuga on võimalik testida poliitilise konsensuse ulatust. Tegu on sõnumiga, mida erakonnad ja poliitikud on välja öelnud samal teemal. Kas tuleb 51 häält taha või ei tule, kas hakkame pihta või ei hakka, see sõltub hääletamisest. Nii nagu eilse Ukraina-teemalise avaldusega, tuleb hakata vaatama, kes kuidas hääletas, ja küsida küsimusi. Kas käiakse oma sõnade järgi või mitte? See on ettevõtmine, kus me olukorras, kus tegelikult on kogu võim täitevvõimu käes, saame dikteerida ainult poliitilise tahte. Praktiliselt kogu tegevus on valitsuse käes, alates õiguslikust ekspertiisist.
Meil on siin selle tähtsa riikliku küsimuse arutelul väidetud, et selleks on vaja teha seitse seadusmuudatust, aga Riigikogus ei ole mul käepärast eksperte, kes võiksid öelda, mida täpselt peaks muutma, et alates lasteaiast eestikeelsele haridusele üle minna. Selleks on ikkagi vaja täitevvõimu kogu arsenali, et välja selgitada, kus on seadusandlikke takistusi ja kas neid üldse on. Mulle on üks haridusministeeriumi juhtivtöötaja öelnud, et tegelikult seadusandlikke takistusi ei ole ja kindlasti ei ole takistusi põhiseadusest tulenevalt. Seda on öelnud ka kohtud. Põhiseadus pigem toetab seda algatust, kui on selle vastu. Täitevvõim on see, kes peab jaotama ressursid, nii vaimsed kui materiaalsed, eraldama raha, hakkama pihta, tegema strateegiad ja arengukavad. Täitevvõim on see, kes peab hakkama pihta väljaõppega – väljaõppega kõigile, kes sellega seotud on.
Väidetavalt lasteaias on see muudatus kõige lihtsam. Selleks, et muuta lasteaed eestikeelseks, ei ole vaja doktorikraadi, on öelnud Mart Rannut. Koolides on kindlasti õpetajate põud suurem. Aga kuna see põud on nagunii väga suur, siis võiksime mõelda sedapidi, et asi ei ole mitte selles, kas me saame endale lubada mitut koolisüsteemi, kahte lahutatud koolisüsteemi, vaid selles, et see pakub väga vajaliku lahenduse, kuidas optimeerida õpetajaskonda, nii et parimad saaksid parima rakenduse ja õpitulemused paraneksid. Täitevvõim on see, kes saab teha koostööd kasvatusteadlastega ja koondada kogu ekspertiisi kokku, korraldada koostööd teadlastega, omavalitsustega, koolipidajatega üldiselt ja ka huvigruppidega, näiteks lapsevanematega. Täitevvõim saab korraldada ka koolijuhtide taseme parandamise kontrolli. On ju selge, et paljus on vastuseisu just koolijuhtimise tasemel, mõneti ka koolipidajate tasemel. Ka siin saalis on viidatud, et on omavalitsusi, eelkõige Kirde-Eestis ja Tallinnas, kus on selge vastuseis, ja on ka poliitilisi jõude, kes on vastuseisu hariduse eestikeelsusele väljendanud ka programmiliselt. See on kajastunud ka rahaeraldistes. Mõnel pool on gümnaasiumi eesti keelele ülemineku 60 : 40 suhtesse hoopis teistmoodi lähenetud: sellest on loobutud ja rahaliselt on stimuleeritud neid, kes seda suhet ei järgi. Ja see on kindlasti tagurpidikäik, räägitagu mida tahes.
Eesti keele strateegia on samuti täitevvõimu korraldada – õppekavad, õppevara jne. Nii et ettepanek täitevvõimule on panna õige instrument ilma suure sõnavahuta seadusse. Eriti tuleb rõhutada aga seda, et keeleõppest ei piisa. Peaminister on korduvalt tõrjunud sõnapaari "eestikeelne õpe", vastates selleteemalistele küsimustele. Ta on rääkinud eesti keele õppest. See on sihilik möödarääkimine, see on küüniline küsimuse moonutamine, probleemi eitamine ja oma valijatele kahju tegemine. Küsimus ei ole keeleõppes. Tegu on küsimusega eestikeelsest, riigikeelsest õppest.
On tulnud värske uudis PISA testidest, mille puhul ei mõõdeta tuupimist, vaid mõtlemisvõimet. Tulemused näitavad veel kord, et venekeelsetes koolides on aasta-poolteist tase eestikeelsete koolide omast maas olnud. See on äärmiselt alarmeeriv fakt. See on fakt, mida võiks šovinistid esile tuua: me toodame teisejärgulisi inimesi, neid, kes saavad kehvema hariduse, nii nagu ka inimarengu aruanne kinnitab. Neil on kehvemad väljavaated ühiskonnas, kehvem tervis, kehvemad elupaigad, kehvemad töökohad, katkine, eraldatud sotsiaalvõrgustik.
Kõik need on tegurid, mis koosmõjus teevad kahju just nimelt peaministri erakonna ehk Keskerakonna tõttu. Keskerakond on selle teema puhul olnud kõige ükskõiksem. Ma lugesin stenogramme, mis seda teemat puudutavad. Lugesin Aadu Musta südamest tulnud murest eesti keele ja kultuuri pärast, aga ka märkuse, et ta väljendab oma isiklikke seisukohti. See oli kurvastav, kui Keskerakonna esindaja väljendas selle teema puhul ainult isiklikku muret, mitte erakondlikku. Aga nüüd on võimalus seda muret väljendada ka Keskerakonnal, väljendades samas muret oma põhivalijaskonna saatuse pärast. Tunnistame, nii see ju on! Keskerakonna põhivalijaskond ei ela kehvemini mitte laiskuse pärast, vaid sellepärast, et neil on kitsas sotsiaalne võrgustik ja eraldi haridussüsteem, mis taastoodab kehvemini hakkama saamist, kehvemat haridust, kehvemat tervist. Palun mõelge selle peale!
Ma ei taha seda teemat üle afišeerida, aga see on ka julgeoleku küsimus. Sellest sotsiaalsest võrgustikust ja sellest hoiakust tekib paratamatult ka julgeoleku küsimus. Seda, et eile just venekeelsed saadikud põgenesid saalist, et mitte vastu hääletada, me ju kõik teame. Seitse inimest, neist kuus venekeelset ja venekeelse valijaskonnaga loomulikult, tegid otsuse oma põhivalijaskonna keele järgi, mitte südametunnistuse järgi. Sisuliselt ütlesid nad, et neid ei huvita Venemaa naaberriikide õigus oma territooriumile, oma vabadustele. See oli kurb. Ja see probleem algab haridussüsteemist – kui mitte nende rahvasaadikute puhul, siis nende valijaskonna puhul küll. See on tõsiasi.
Nagu Mart Rannut siin ütles, keelekümblusest ei piisa. Jah, meetodite valik on üks täitevvõimu põhilisi tööülesandeid, aga on vaja ka meelekümblust. Meelekümblust, mis tähendab seda, et tuleb anda teadmisi, tuleb muuta hoiakuid ja muuta käitumist. Ja peab olema poliitilise eliidi poliitiline tahe, mida väljendatakse ka siin saalis Riigikogu tasemel. See ehk murraks selle tahtmatuse, mis on fikseeritud ka statistikas. Ma juba märkisin Tallinna ja Narva omavalitsuste rahaeraldisi, mis venekeelsed koolid spetsiaalse programmi raames lisaks said.
Meie, algatajad, arvame, et kõike seda tuleb alustada kohe. See ei ole asi, mida igal pool Eestis saaks teha päris ühtemoodi. Mart Rannut, kes minu arust selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul kõige parema kõne pidas, ütles ka, et hea küll, lahendame kõigepealt 90% probleemist ära ja liigume siis Kirde-Eestis edasi samm-sammult või samm-sammumalt, võiks ehk öelda. Kõik ei õnnestu ühtemoodi igal pool. Üks teine selle valdkonna suurimaid eksperte – ta oli kunagi mu kolleeg, nüüd on Integratsiooni Sihtasutuse juht – on öelnud, et võib-olla see kõik ongi alguses natukene pakasuhha, aga see muutub suhtumiseks, kui selle taga on väljendatud poliitiline tahe ja see on toetatud programmidega, koostööga Kirde-Eestis. Ka seal tuleb lõpetada koolide ja lasteaedade sildistamine eestikeelseteks ja venekeelseteks, tuleb muuta nad regulatsiooni ja koostöö abil kõik eestikeelseks ja jõudumööda sisendada seda, et keskkond, sotsiaalne võrgustik on see, mis kokku võttes ühendab ühiskonda.
Mida see tähendab? Muidugi, lasteaias on keelt võimalik õppida lihtsamalt ja kiiresti, aga gümnaasiumis on lootusetult liiga hilja. Siiski mitte lootusetult – vabandust! –, vaid liiga hilja, et saada tõelist fundamentaalset tulemust ühiskonda sulandumisel, õppeedukuses, elu väljavaadetes. Lasteaias peaks see toimuma eriti kiiresti, aga ka põhikoolis. Ei piisa gümnaasiumist, põhikool peab võib-olla olema kõige suurema pingutuse koht, kus ühiskond need sammud ette võtab, et me ei toodaks edasi kadunud põlvkondi, jättes nad justkui kuhugi lainete vahele: hea küll, lasteaias pingutame, aga põhikoolis mitte. See ikkagi toodaks neidsamu venekeelsete inimeste kadunud põlvkondi edasi.
Ma olen nõus hinnanguga – me ei kirjutanud seda eelnõusse sihilikult sisse –, et viis aastat on piisav, et saavutada lõplik murrang ühiskonnas. Viie aastaga on võimalik see asi ära teha ja edu on võimalik saavutada juba esimesel aastal. Loomulikult tähendab see ka arengukavade koostamist, sh koolide arengukavade koostamist, see tähendab õppemeetodeid ette valmistavate gruppide moodustamist, see tähendab metoodikate väljavalimist, koostööd ühiskonnas laiemalt, sh lapsevanematega. See tähendab ka koolidemokraatia arendamist, sest koolidemokraatiaga on lood venekeelsetes koolides – eksperdid on seda kinnitanud – kehvemad.
Kokku võttes ma loodan, et see saal hääletab kasvanud ühiskondliku surve ja põhjalikumaks muutunud ekspertiisi toel ja hääletab nii, nagu enamik siin saalis on öelnud: haridussüsteem tuleb viivitamatult muuta eestikeelseks alates lasteaiast ja see võtab aega kõige rohkem viis aastat. Aitäh!