Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Head Eesti inimesed! Lennart Meri on öelnud: "On väga lihtne rääkida juttu, mis kõigile meeldib. Palju raskem on rääkida juttu, mis on tõde." Aga just tõde on vaja, et teha Eesti kestmiseks vajalikke otsuseid, ja täna on selles kontekstis oluline päev. Ja selle päeva olulisus ei seisne selles, kas Eesti kiidab heaks ühe sadadest mittesiduvatest ÜRO deklaratsioonidest või mitte. Jah, see konkreetne deklaratsioon sisaldab sõna "ränne", aga Eesti sisserändepoliitika sellest ei muutu. Tõsi, seda debatti on sisepoliitilistel põhjustel püütud seostada massiimmigratsiooni küsimusega, mida ei ole Eestis tegelikult olemas. See on näiline võitlus, see on mittedebatt. Mina ei toeta massimigratsiooni, sotsiaaldemokraadid ei toeta massimigratsiooni. Õigupoolest ei ole Eestis ühtegi erakonda, kes toetaks massimigratsiooni või kontrollimatut rännet. Punkt. Ei ole selliseid. Küll on tänasel arutelul küsimuse all kolm olulist asjaolu: esiteks, Eesti välispoliitilise suuna järjepidevus, teiseks, usaldus meie riigi vastu, ja kolmandaks, meie ühiskonna vastupidavus või moodsa sõnaga "kerksus" hirmutamisel ja libauudistel põhinevate inforünnakute puhul.
Alustan välispoliitikast. Eesti on 27 aasta jooksul püüelnud välis- ja julgeolekupoliitikas võimalikult laiapõhjalise üksmeele poole, taotlenud konsensust. Ja selle konsensuse nurgakiviks on tõdemus, et Eesti huvid on kõige paremini kaitstud koostööle orienteeritud ja rahvusvahelisel õigusel põhinevas maailmas. Suletud maailmas, kus iga riik ajab kitsalt oma asja, on kaotajaks väikesed ja võitjaks suured. Sellises maailmas, kus loeb jõud, mitte reeglid, juhtub nii, nagu on korduvalt rõhutanud president Toomas Hendrik Ilves, tsiteerides Thukydidese "Peloponnesose sõja ajalugu": "Tugevad võtavad, mida nad suudavad, ja nõrgad annavad, mida nad peavad." Ainult reeglitepõhise maailmakorra puhul austavad suured väikeste valikuid ja just sellises maailmas saame parimal viisil kindlustada Eesti iseolemise.
See kõlab peaaegu labase tõena, aga naljakal kombel peame seda täna rõhutama – selleks, et globaalsete küsimuste lahendamises kaasa rääkida, tuleb teha teiste riikidega koostööd, üksinda ei ole see võimalik. Ja on illusoorne arvata, et uksi ja aknaid sulgedes ning ennast rahvusvahelisest koostööst lahti haakides lähevad maailma probleemid meist lihtsalt vaikselt mööda. Ei lähe. Just see on olnud Eesti välispoliitiline konsensus, millest lähtudes on aastate jooksul kujunenud Eesti välispoliitiline suund. Jah, see välispoliitiline konsensus on viimastel aastatel hakanud murenema ning selle siirdeid näeme nüüd ka valitsuses. Aga veel on võimalus välispoliitilisest kannapöördest loobuda.
Vesteldes täna hommikul inimestega siin Riigikogu ees, küsiti minult üks mõistlik küsimus: kui see rändepaber ei mõjuta meie sisserändepoliitikat, siis miks peaks sellega liituma? Mõistlik küsimus. Aga selline küsimus lähtub arusaamast, et iga välispoliitiline samm või akt peab meile ilmtingimata käegakatsutavat kasu tooma, et see on nullsummamäng: kui ei ole võimalik kasu näha, siis tuleb kohe öelda ei. Siis võiks ju ka küsida, mis käegakatsutavat kasu sai Eesti sellest, kui me juhtisime pool aastat Euroopa Liitu. Tollalgi oli kriitikat, et näete, Eesti on eesistuja, aga peab tegelikult teiste riikidega kompromisse otsima ja Eestile kõige soodsamaid positsioone ei olegi võimalik välja võidelda.
Ja kas ÜRO Julgeolekunõukogu liikmena, kuhu riigina pürgime, saame me teha Eestile käegakatsutavalt kasulikke otsuseid? Ega väga ei saa. Aga me saame näidata, et oleme rahvusvahelises poliitikas partner, kellel on koostöötahe ja kellel on hääl, et meiega saab, aga ka tuleb arvestada. Ma olen seda mõtestanud järgmiselt. Eesti iseolemise kindlaim garantii on see, kui me oleme maailmale vajalikud, sest kui me oleme maailmale vajalikud, ei jää me otsustaval hetkel üksi. Ja selle nimel, et mitte otsustaval hetkel üksi jääda, tuleb iga päev tööd teha. Just sellepärast on Eesti diplomaatia ka meie parim julgeolekupoliitika ja kogu see parempopulistlik agenda, et jääme siia omaette, paneme uksed ja aknad kinni, on erakordselt ohtlik. See on Eesti lõpu algus, see on hullumeelsus, sest Eesti ei tohi üksi jääda.
Teiseks tahan täna rääkida usalduse küsimusest. Eesti professionaalsed diplomaadid on olnud tublid. Selle erakordse töö tulemusena, mida need mehed ja naised on teinud, on Eesti rahvusvaheline positsioon ja maine kõrgemad kui kunagi varem Eesti ajaloos. Meil ei ole kunagi maailmas nii hästi läinud. Eelmisel aastal suutsime edukalt juhtida kogu Euroopa Liitu, oleme parimal võimalikul moel suutnud kindlustada Eesti julgeoleku ning kehtestada ennast edumeelse lääneriigina. Ärme kergita kaabut, sõbrad! Usaldame neid inimesi, kes on suutnud meie heaks nii palju teha, usaldame Eesti välisteenistust!
Ega ometi ükski inimene Eesti Vabariigis ei arva, et ta on igal alal parim ekspert. Me ei arva ju, et me oleme näiteks parimad otsustama, millisel viisil tulekahju kustutada. Ei ole ju nii, et kutsume päästjad välja, siis aga haarame ise vooliku ja ütleme, et puhake jalga, mehed, ma tean ise paremini, kuidas tuld kustutada. Ei, me usaldame professionaale, kes on asja õppinud ja kellel on vajalikud kogemused. Jah, muidugi oleks tore, kui välispoliitika oleks kõigi oma formaatide, keerdkäikude ja Andrus Kivirähki kujundit kasutades väikeste balletisammudega lihtsasti selgitatav – nii paari lausega, et igaüks saaks sellest aru. Aga kahjuks ei ole rahvusvahelist poliitikat võimalik muuta sama lihtsaks, kui on lambipirni vahetamine. Oleks tore, aga see pole võimalik ja sellisel juhul peaksime usaldama professionaale.
Me oleme ju näinud, milleni valdkonnaekspertiisi alavääristamine viib. Suurbritannia endise justiitsministri sõnad enough of experts (inimestel on ekspertidest kõrini) on väga täpne kokkuvõte Brexiti toetajate argumentatsioonist. Mida need targad ikka seletavad, rahvas teab paremini. Selle tulemusena näeme peatselt nõrgemat Euroopat ja nõrgemat Suurbritanniat. Muuseas, kaks aastat hiljem ei toeta juba enamik britte Euroopa Liidust lahkumist, aga on liiga hilja. Ja küsimus ei ole kaugeltki ainult välispoliitikas. Nii meil kui mujal Euroopas kuuleme üleskutseid umbusaldada õigussüsteemi, vaba meediat ja muid demokraatliku riigi institutsioone.
Viimaks on täna küsimuse all ka riigi ja ühiskonna vastupidavus valeandmetel ja ülevõimendatud hirmudel põhinevatele inforünnakutele. Kui ma rääkisin täna inimestega Riigikogu ees, siis ma nägin inimeste silmis hirmu – hirmu, et Eestist joostakse üle, et meie rahvas hääbub, et Eesti ei jää püsima. Loomulikult, ka me kõik siin saalis peame iga päev töötama Eesti iseolemise ja edu kindlustamise nimel. Poliitikute ülesanne on pakkuda inimestele turvatunnet, leida inimeste muredele ja hirmudele reaalseid lahendusi, mitte lõhestada ja hirmusid võimendada. Ja kui hirmulaviin siiski saabub, nagu me täna näeme, on küsimus selles, kas meie ühiskond ja riik on piisavalt tugevad, et vastu pidada, öeldes: "Rahu, sõbrad, Eesti ei ole kriisis."
Oleme näinud, et valitsus seda ei suutnud. Ja kui täna ei suuda seda rahu pakkuda ka Riigikogu, on meil vähe neid, kellele kriitilisel hetkel päriselt loota. Seda mõtet on minu meelest erakordselt täpselt väljendanud meie endine kolleeg Eerik-Niiles Kross. Ma tsiteerin: "Kui mõne Facebooki postituse ja esimese sisulise küsimusega Riigikogu poolt on võimalik lüüa uppi Eesti välispoliitika ja viia valitsus kriisi, siis on meil suur häda majas. See ei ole nali, ja seda analüüsivad oluliselt tõsisemad tüübid kui EKRE." Jah, muidugi, taustal on valimised ja 97 päeva enne valimisi on poliitikute mängulust kahtlemata suur. Ent ka valimiskampaania käigus on poliitikute ülesanne väidelda ilmavaateliste valikute üle nii, et riiki ja ühiskonda katki ei tehta.
Kui üks poliitiline jõud õõnestab inimeste usaldust riigi vastu ja kui õhutatakse vägivalda nende vastu, kellega ollakse eri meelt, on see vastutustundetu ja ohtlik. Tsiteerin veel kord president Meri: "Riiki ei saa mängida. Riiki kas võetakse tõsiselt või ta kaob olematusse." Valimised ei ole eesmärk, vaid demokraatia vahend. Valimised keeravad üles demokraatia kellavedru, mis hoiab kella tiksumas. Kui aga valimiste ajaks kaotatakse aja- ja ruumitaju, tähendab see vedru ülekeeramist ja kella seismajäämist. Ja me peame endale aru andma, et igal Eesti sisepoliitilisel sammul on oma välispoliitiline kaja ja ka vastupidi, igal välispoliitilisel sammul on sisepoliitiline vastukaja.
Austatud Riigikogu! Me oleme ehitanud Eesti riiki soovist kindlustada Eesti iseolemist ning Eesti rahvas on otsustanud, et parim viis selleks on liberaalsetel väärtustel põhinev demokraatlik ühiskonnakorraldus. See on olnud õige valik, see on meid hästi teeninud. Eestil ei ole kunagi läinud nii hästi, kui läheb praegu. Muidugi on probleeme, muresid ja hirme, mis vajavad lahendamist, ent ärme seepärast oma väärtuselisest sadamast mõtlematult tormisele merele söösta. Hoiame oma riiki ja rahvast! Aitäh!