Hea aseesimees! Head töökaaslased! Olen siin teie ees keeleseaduse muutmise seaduse eelnõuga, mis kannab märgilist numbrit 666. Selle peale võib öelda, et saatan peitub detailides või siis hoopis inimestes. Käesolev eelnõu on algatatud, sest juba aasta tagasi, kui kohtusime Keeleinspektsiooni inimestega, teadvustasime probleemi, et toimub massiline keeleseaduse rikkumine. Kui kohtusime Ilmar Tomuskiga, siis viitas ta, et riigi poolt Keeleinspektsioonile antud instrumendid on paraku ajale jalgu jäänud.
Toon teile lihtsa näite. Praegu sätestab keeleseaduse § 32 inspektsiooni ettekirjutuse täitmata jätmise eest kohaldatava sunniraha ülemmääraks 640 eurot. Kujutage ette mõnda suuremat ettevõtet, kus klienditeenindaja juhtumisi rikub keeleseadust! Keeleinspektsioonil on sel juhul võimalik kohaldada sunniraha, mille ülemmäär on 640 eurot. Ühtlasi tehakse ettekirjutus kas leida uus pädev töötaja või saata töötaja keelekursustele. Ilmselgelt võetakse see raha lahkesti vastu, et saata inimesi keelekursustele, kuid tulemust kui sellist ei ole.
Eelnõu sai kultuurikomisjonis esitletud k.a 15. oktoobril. Oli ilus päev. Aga üle andsin selle eelnõu juuniküüditamise mälestuspäeval, 14. juunil, mil Riigikogu läks pidevale kohtumisele valijatega. Minu jaoks oli üllatus see, et komisjonis ei esitatud mulle kui eelnõu algatajate esindajale väga palju küsimusi. Peamiselt vastas küsimustele Keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk. Ei salga, et kaheksa Riigikogu liiget on tuvastanud probleemi ja on suhelnud Keeleinspektsiooniga, uurides, miks järelevalve ei toimi. Me oleme teada saanud, et sunniraha ülemmäär on ajale jalgu jäänud. Ilmar Tomusk seletas lahti – kahju muidugi, et teda siin ei ole, ma seletan siis tema sõnade järgi –, mis asi on sunniraha ja mis asi on trahv. Võtame lahti keeleseaduse, mida teil praegu ees ei ole, aga minul on. Näiteks § 33 sätestab, et eesti keele kasutamise kohustuse rikkumise eest on võimalik määrata rahatrahv kuni 200 ühikut. Üks trahviühik on praegu 4 eurot, seega tuleb maksta kuni 800 eurot. Sama teo eest, kui see on toime pandud vähemalt teist korda, tuleb maksta kuni 300 trahviühikut. Kui sellise teo on toime pannud juriidiline isik, karistatakse teda rahatrahviga kuni 2600 eurot. Ja sealt edasi, § 34: eestikeelse tõlke puudumise eest teatud juhtudel karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, mis on 1200 eurot, ja juriidilist isikut trahviga kuni 3200 eurot.
Mis puutub sunnirahasse, siis mina toetan Keeleinspektsiooni peadirektorit Ilmar Tomuskit, kes rääkis komisjonile, et näiteks lasteaiakasvatajatele, kes pole neid tingimusi täitnud, on määratud sunniraha ainult 40 eurot ja see on olnud tulemuslik. Nii et kui keegi arvab, et Keeleinspektsiooni näol on tegemist repressiivorganiga, kes lajatab kogu aeg maksimumkaristusi, siis nii see ei ole.
Mida pajatab meile statistika? Võtame välja näiteks sellised andmed. Kokku rakendati eelmisel aastal sunniraha 178 korral. Müügi- ja teenindustöötajate eesti keele oskuse kontrollimisel kontrolliti 339 müügitöötaja keeleoskust ja tuvastati 229 ebapiisava keeleoskusega töötajat, see on 67,5%. Järelkontrollis kontrolliti 156 töötaja kohta tehtud ettekirjutuse täitmist. Selgus, et ettekirjutuse oli täitnud 20 töötajat ehk 12,8%. Ilmar Tomusk rääkis ka seda, et kui mõnele koolijuhile on välja kirjutatud sunniraha, siis seda ei rakendata automaatselt. Direktorile tehakse ettekirjutus ja kui ta pole seda täitnud, siis läheb sunniraha maksmise korraldus täitmisele. Ja seda ei vaidlustata mitte hetkegi, vaid kohe kantakse raha üle. Aga ennäe imet, haridusasutuse juht saab samal kuul täpselt ettekirjutatud sunniraha suuruses preemiat! Kas see on silmakirjalik tegutsemine või me oleme mugavustsoonis, kus me ei soovi anda Keeleinspektsioonile kaasaegseid tõhusaid ja mõjuvaid vahendeid? Ma kirjeldaks seda selliselt, et me ütleme Ilmar Tomuskile, et ole hea mees ja hüppa viis meetrit. Erki Nool ju saab sellega hakkama, miks sina ei saa? Samas me keeldume talle andmast teivast ja hakkame arutama, kas teivas võib ehk kohtunikule ohtlik olla. Me ei tea, milles on asi, milles on probleem. Kultuurikomisjonis mulle aga tundus, et kõik oli justkui vinks ja vonks, kõik said aru. Küsimusi kui selliseid peaaegu ei esitatud.
Krista Aru küsis, kas algatajad kaalusid juriidilisi ja füüsilisi isikuid puudutavaid karistusi. Ma toetan ka selles osas Ilmar Tomuskit. Ma arvan, et Keeleinspektsioonil on parim teadmine ja parim praktika, kuidas määrata sunniraha selliselt, et see oleks tulemuslik. Nagu ma näiteks tõin, Keeleinspektsioonil oli võimalik lasteaiakasvataja kehva keeleoskuse eest määrata sunniraha 640 eurot, aga nad leidsid, et otstarbekas on nõuda 40 eurot. Ja see oli mõjus, pani tegutsema. Kui me firmade sissetulekuid vaatame ja võrdleme ja leiame, et maksimummäär 640 eurot on näiteks haridusasutuse puhul mingil määral mõjuv ja asi peaks paranema, siis nii see ei ole. Mulle tundub, et kummalisel moel me oleme raskesse olukorda pannud haridus- ja teadusminister Mailis Repsi ja ka peaminister Jüri Ratase, kes räägivad, et eesti keele positsiooni avalikus ruumis on vaja tugevdada. Aga järelevalveks vajalikke vahendeid me anda ei soovi. Kutsun teid üles eelnõu toetama. Aitäh!