Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mul on hea meel tutvustada teile ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Sissejuhatuseks alustan sellest, kas meil probleem on või ei ole. Kui ei ole, siis ei peaks ju ühte seaduseelnõu üldse algatama. Minu hinnangul on Eesti ravimiturul apteekide omandiõiguse piirangutega seonduvalt tekkinud probleem. Kui me võtame ravimituru tervikuna, siis on tegu kõige enam reguleeritud turuga Eestis. Kui keegi ravimitootjatest soovib Eesti turule siseneda, peab ta riigiga sõlmima hinnakokkuleppe. Kui see on saavutatud, siis on Eestis olemas ravimite edasimüüjad hulgimüüjate näol, kellele kehtivad selged piirangud ühe või teise ravimi puhul juurdehindluse seadmiseks. Kui ravim on lõpuks jõudnud apteeki, siis kehtivad ka jaemüügis piirangud, kui palju tohib ühele või teisele ravimile hinda juurde panna. Apteegis, kus sedasama ravimit müüakse, on väga täpselt kõik reguleeritud: kes tohib olla müüja, millised on ruumidele esitatavad ja muud nõuded, et üks koht teatud müüjatega saaks ennast apteegiks nimetada. Lisaks on apteegituru korralduses sätestatud, et meil võivad olla põhiapteegid ja haruapteegid. Haruapteegid on justkui nabanööri pidi põhiapteekide küljes kinni. Ja see on üks konkreetne probleem, millest see eelnõu ajendatud on ja mida ma kohe seletama hakkan. Aga võtame siis järgemööda.
Lühidalt öeldes on sellel eelnõul kaks suurt eesmärki. Esiteks, mitte piirata omandit. Ravimiturg on riigi poolt niigi ülereguleeritud ja ei maksa väga täpselt sätestada, kes võib olla ühe apteegi omanik. Seda piirangut ei peaks riik seadma. Riik seab piirangud, nagu ma ütlesin, sisseseadele, müüjatele, müügikohtadele ja hindadele. Omandipiirang kindlasti ei ole kuidagi põhjendatud. Selle eelnõu suur ja põhimõtteline lähtekoht on tegelikult Konkurentsiameti seisukoht. Konkurentsiamet on öelnud, et omandipiirang ei ole õigustatud. Täpselt samal seisukohal on ka Justiitsministeerium, kes on selle eelnõu kohta oma arvamuse kujundanud. Loen teile ainult ühe lause sellest ette, aga te võite kogu tekstiga loomulikult kõik ise Riigikogu infosüsteemis tutvuda. "Tarbijale annab parima tulemuse vaba konkurents, kus nii hulgimüüjatele kui ka apteekidele ei ole sätestatud majandustegevuse piirangut." Sama seisukoht on kaubandus-tööstuskojal. Kui meil on teada Konkurentsiameti, Justiitsministeeriumi ja kaubandus-tööstuskoja arvamus, et üks konkreetne omandipiirang ei ole õige, siis minu meelest peab Riigikogu suur saal sellele reageerima.
Teine suurem probleem, mis selle apteegiturul kehtiva õigusega on, jõuab kätte vähem kui aasta pärast ehk järgmisel suvel. Nimelt, haruapteekide omand. Haruapteeke on Eestis loomulikult märksa vähem kui põhiapteeke. Kui me haruapteekide võimalikust piirangust tulenevast sulgemisest räägime, siis on tegu suurusjärgus 50–55 apteegiga, mis võidakse järgmise aasta suvel sulgeda. Sotsiaalministeeriumi esindaja ütles sotsiaalkomisjoni istungil, et see ei ole probleem – võibki sulgeda. Võib-olla üle-eestiliselt see tõesti ei olegi suur probleem, aga võtame ühe näite: Ida-Virumaa. Ida-Virumaal tähendab see pea poolte apteekide sulgemist. Ma ei tea, kas Riigikogu suur saal tajub probleemi ulatust, aga kui me ühes maakonnas paneme võimaliku haamri alla pooled apteegid, siis see saal siin peab reageerima. On meie kohus arutada ja leida lahendus olukorrale, kus 32-st Ida-Virumaal olevast apteegist 14 peavad ehk uksed sulgema. See ei ole normaalne olukord! Ja selle taga on tegelikult jällegi seesama n-ö omandipiirang. Jah, üks võimalik lahendus on, et lükkame probleemi edasi. Teeme väikese muudatuse ja lükkame haruapteekidele kehtiva regulatsiooni samasse kaugusesse nagu põhiapteekide omandile kehtestatud piirangud. Aga ma julgen väita, et ka see ei ole lahendus. Igasugune peitusemäng apteekide või mis iganes ettevõtte omandiga ei ole õigustatud. Riigi poolt kontrollitud on ravimiturg igal juhul juba niigi.
Need on peamised põhjused, miks on meie kõigi ees täna ravimiseaduse muudatused. Põhiline eesmärk on omandipiirangute tühistamine ja see, et haruapteekide kinnipanek järgmise aasta suvel tegelikkuseks ei saaks. Ma olen väga positiivselt üllatunud, et sotsiaalkomisjon otsustas eelnõu esimest lugemist toetada. Ma loodan, et see ei tähenda seda, et pärast esimest lugemist läheb eelnõu kusagile sahtlisse tolmu koguma. Selleks ei ole meil, head kolleegid, aega. Kui valitakse järgmine Riigikogu, siis kes iganes valituks ei saa, neil lihtsalt ei ole aega, et teha vajalikud muudatused.
Meie ülesanne, selle Riigikogu ülesanne on leida kiiremas korras lahendus haruapteekidele, aga pikemas perspektiivis ka probleemile, millele on juhtinud tähelepanu, kordan üle, Konkurentsiamet, Justiitsministeerium ja kaubandus-tööstuskoda. Omand ei pea olema Eestis piiratud. Piirame ja reguleerime seda, mida me peamegi reguleerima: kes tohib apteegis müüa, millistel tingimustel tohib müüa, millised on ravimite juurdehindlused. See on kõik meie reguleerida, aga palun ärme piirame omandit! Me ei ütle, et bussifirma omanik tohib olla ainult bussijuht, me ei ütle, et kooli omanik, kui see on erakool, tohib olla ainult kõrgharidusega õpetaja. Milliseid iganes paralleele me ka ei too – apteekidesse puutuvad omandisuhted ei ole ses mõttes kuidagi teistmoodi reguleeritavad. Küll on reguleeritav, nagu ma ütlesin, teenuse sisu. Koolide puhul me ütleme, milline peab olema õppekava. Seda riik saab ette öelda, õppe sisu saab reguleerida. Vormi ei pea riik ette ütlema.
Ma loodan, et me jõuame selle debatiga edasi eelnõu teisele lugemisele, et sotsiaalkomisjon võtab kõik arvamused laua peale ja kui vaja, me arutame läbi võimalikud muudatused ja teeme otsused ära. Siis me ei seisa järgmise aasta suvel silmitsi olukorraga, kus suur hulk apteeke Eestis peab uksed sulgema. Aitäh!