Austatud juhataja! Head arupärijad! Austatud Riigikogu liikmed! Mul on hea võimalus teie arupärimisele vastata, et selgitada siin tõstatatud küsimusi. Kõigepealt kommenteerin lühidalt arupärimise sissejuhatust. Erivajadusega lapse kasvatamine on arusaadavalt perele raske ning iga täiendava taotluse esitamine aeganõudev ja emotsionaalselt kurnav. Siiski soovin siinkohal juhtida tähelepanu asjaolule, et arupärimise sissejuhatuses toodud väide abivahendite süsteemi rohkete erimenetluste ja vaiete kohta on ülepaisutatud ja eksitav. Meie andmed näitavad, et käesoleva aasta esimese kuue kuuga esitati Sotsiaalkindlustusametile (edaspidi SKA) kokku 1042 erimenetluse taotlust ning nende peale omakorda kokku 36 vaiet. Vastavad numbrid laste puhul: 352 erimenetlust ja 14 vaiet.
Selgitan ka ajakirjanduses kajastatud Jesperi lugu. Jesperile taotletud survevest on abivahend, mille rahastamine otsustatakse erimenetluse korras. Iga juhtumit vaadatakse individuaalselt, mis võibki kaasa tuua olukorra, kus osa taotlusi saab positiivse, osa negatiivse vastuse. Tänaseks on SKA Jesperi taotluse üle vaadanud, samuti kohtunud lapse, tema vanemate ja füsioterapeudiga ning Jesper on riigi toel survevesti saanud. Sotsiaalkindlustusamet on tunnistanud, et abivahendite hüvitamise otsustusprotsessi tuleb parandada. Antud loos tekkis probleem sellest, et abivahendi taotlemiseks esitatud tõendid ei kajastanud kogu vajalikku infot lapse tervisliku seisundi kohta. Lapse, tema vanemate ja füsioterapeudi kohtumisel selgus täiendavaid asjaolusid lapse tervisliku seisundi kohta, millele tuginedes sai SKA oma varasemat otsust muuta. Sellest juhtumist on SKA õppinud. Edaspidi kavandab amet loeteluväliste abivahendite määramisel veelgi individuaalsemat lähenemist ning vajadusel kohtumisi lastega ja nendega tegelevate spetsialistidega. Siiski rõhutan, et see ei tähenda, nagu iga survevestitaotlus saaks edaspidi positiivse otsuse. Esitatud taotluse kontrollimine ja teatud asjaolude korral negatiivse otsuse tegemine lähtub abivahendi kasutaja tervislikust seisundist ja teiste võimalike abivahendite kasutamise võimalusest. Toon siinkohal näiteks juhtumi, kui survevesti taotleti lapsele, kelle rehabilitatsiooniplaanis oli välja toodud, et tal esinevad tugevad kõnevoolavuse ja kõnehingamise takistused. See viitab võimalikele nõrkadele hingamislihastele, nõrk kopsufunktsioon on aga surverõivaste tootekirjelduses üks paljudest vastunäidustustest. Surverõiva surve võib süvendada hingamisraskusi, samas oli aga lapsele väljastatud tõend, et ta vajab surverõivast, vastunäidustusest hoolimata. Sotsiaalkindlustusameti spetsialistid vaatavad alati, ega abivahendi kasutamisel ei ole mõnda vastunäidustust või muul põhjusel õigemat või paremat lahendust. Ja nüüd konkreetsete küsimuste juurde.
Esimene küsimus: "Kui palju on 2018. aastal esitatud puudega lastele vajalike abivahendite saamiseks erimenetluse taotlusi ning millised on arvukuselt suurimad tootegrupid? Kui palju aega kulub tegelikkuses abivahendi taotluse esitamisest kuni selle saamiseni erimenetluse raames (ametlik tähtaeg 30 päeva)?" Kui rääkida abivahendite erimenetlusest konkreetsemalt, siis SKA andmetel on käesoleva aasta esimese kuue kuuga esitatud kokku 1042 erimenetluse taotlust. Nendest 352 on esitatud puudega lapsele abivahendi saamiseks, unikaalseid taotlejaid oli omakorda 214, st osal lastel oli esitatud rohkem kui üks taotlus. Lastega seotud erimenetlustest arvukuselt suurima tootegrupi moodustasid kärud (25 taotlust), individuaalselt valmistatud labajala hüppeliigese ortoosid (23) ning laste ühekordsed uriinipidamatuse tooted (23 taotlust). Võtame aluseks erimenetluse liigid: kärude puhul taotleti 14 korral üüri piirhinna suurendamist ning kuuel korral käru väljaostmise võimalust, individuaalselt valmistatud labajala hüppeliigese ortooside puhul taotleti kuuel korral uue abivahendi soetamise võimalust enne olemasoleva kasutusaja lõppu koos piirhinna suurendamisega ning viiel korral taotleti uue abivahendi soetamist enne olemasoleva abivahendi kasutamise aja lõppemist, laste ühekordsete uriinipidamatuse toodete puhul taotleti 21 korral piirlimiidi suurendamist.
Teave erimenetluse kohta on väga oluline abivahendite süsteemis muudatuste tegemiseks. Näiteks esitati eelmisel aastal 700 mähkmete piirlimiidi erimenetluse taotlust. Sellest on näha, et piirlimiit ei ole olnud piisav ning järgmisest aastast on kavas seda kahekordistada. Üldine tava on ka, et kui mingi abivahendi või sihtgrupi puhul hakkab olema palju erimenetlusi, siis sel teemal kohtutakse sihtgrupi esindajatega olukorra selgitamiseks. Näiteks kohtus SKA survevestide teemal kevadel Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi ja sihtgrupi esindajatega.
Menetlusaeg. Erimenetlus võtab aega keskmiselt 23 päeva. Üle tähtaja lähevad väga üksikud juhtumid, mis vajavad näiteks kolmanda osapoole hinnangut, teise ettevõttesse pöördumist, kliendiga kohtumist näiteks teraapia läbiviimise ajal jne. Selliste juhtumite puhul suhtleb SKA inimesega, tema esindaja või pereliikmega ning neid teavitatakse menetluse pikenemisest.
Nagu eelnevalt mainisin, selle aasta esimese kuue kuuga esitati 1042 erimenetluse taotlust, nendest 75% said positiivse otsuse. Puudega laste 352 taotlusest said positiivse otsuse 78%. Selle aasta esimese kuue kuuga esitati 36 vaiet, neist 14 esitasid puudega laste vanemad. Puudega laste vanemate esitatud vaietest ei ole rahuldatud ühtegi. Asjaolu, et vaideid ei ole rahuldatud, näitab, et juba alguses on tehtud pädev otsus ning on arvestatud kogu olemasoleva informatsiooniga. Kõige enam vaideid, seitse vaiet, on esitatud määrusevälise abivahendi soetamiseks.
Kolmas küsimus: "Paljudel juhtudel vajatakse abivahendeid kombinatsioonis füsioteraapiaga. Mitu tundi füsioteraapia teenust on ette nähtud kroonilist haigust põdeva lapse jaoks aastas, nii rehabilitatsiooni- kui taastusravi raames? Kui pikad on ootejärjekorrad füsioteraapia saamiseks mõlemas süsteemis? Kui survevesti puhul eeldatakse, et füsioteraapiat peab olema vähemalt 3 x nädalas, siis kas reaalselt on seda võimalik saada?" Inimese aitamiseks pakutavad siin nimetatud teenused on erineva eesmärgi ja sisuga. Sotsiaalne rehabilitatsioon on kompleksteenus, mille eesmärk on aidata ja õpetada inimest hakkama saama juhul, kui tema terviseseisundis ja toimetulekus on suured ja/või ootamatud püsivad muudatused, näiteks on inimene trauma tõttu jäänud ratastooli, kaotanud nägemise, tal on diagnoositud progresseeruv haigus, perre on sündinud puudega laps. Sotsiaalse rehabilitatsiooni eesmärk on juhendada ja nõustada inimest, et aidata tal igapäevaelus senisest paremini hakkama saada. Taastusravi eesmärk on säilitada või taastada inimese tervislikku seisukorda. Seega, füsioteraapial on hoolekandeteenuse raames vaid toetav roll, ilma selleta ei oleks teistel spetsialistidel võimalik inimesega tegeleda. Selle käigus õpetatakse ka tehnikaid ja harjutusi, mida tuleks iseseisvalt kodus jätkata. Seetõttu on füsioteraapia maht sotsiaalse rehabilitatsiooni osana piiratud. Taastusravis on võimalik saada füsioteraapiat suuremas mahus ja eraldiseisva teenusena, kui arst on seda ette näinud. See, kas abivahendiga koos või selle asemel ja kui palju on füsioteraapiat vaja, on äärmiselt individuaalne.
Teenuse maht. Kui lapsel on liikumispuue, siis sotsiaalse rehabilitatsiooni raames on tema füsioteraapia aastane maht kuni 37,5 tundi. Eelmisel aastal kasutati ettenähtud limiidist 34%. Lapsel, kellel liikumispuuet ei ole, on aastane maht 12,5 tundi ja eelmisel aastal kasutati sellest limiidist 82%. Ehk siis kokku kasutati eelmisel aastal füsioteraapiat sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusena 54% sellest, mis oleks aasta jooksul võimalik olnud. Taastusravi raames osutatakse mitut tüüpi füsioteraapiateenust, tehakse individuaalset ja grupiteraapiat ning teraapiat basseinis. Üks kohtumine kestab 30 minutit. Individuaalsete füsioteraapiateenuste maht kokku on 60 kohtumist kuue kuu jooksul. Individuaalse füsioteraapiateenuse kordade arvu võib suurendada, kui senise ravi tulemuslikkus on dokumenteeritud ja ravi jätkamise vajadus põhjendatud.
Järjekorrad. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse saamiseks SKA juures järjekorda ei ole. Lapse taotluse menetlemine, st rahastusotsuse tegemine, võtab aega maksimaalselt kümme tööpäeva. Teenuseosutajate juures järjekorras olemise aeg on erinev ja sõltub sageli ka inimese valikutest. Keskmine teenusele jõudmise aeg täiskasvanutel pärast suunamisotsust on ligi neli kuud, lastel natuke üle ühe kuu. On teenuseosutajaid, kelle juures järjekorda pole, kuid juhul, kui inimene soovib saada teenust seal, kus on järjekord, peab ta ootama. Seega on ootejärjekord sageli ka inimese valik. Tõsi, teatud Eesti piirkondades ongi teenuseosutajaid vähem, kuid näiteks Tallinnas, Tartus ja teistes suuremates linnades on mitmeid teenusepakkujaid ja inimestel on võimalik valida teenuseosutaja, kelle juures ei ole järjekorda või see on lühem. Väga äärmuslik näide on Värska. On palju kliente, kes on valmis ootama pool aastat või ka kauem, et saada teenust just nimelt Värska sanatooriumis. Taastusravi keskmised järjekorrad sõltuvad samamoodi teenuseosutajatest. On teenuseosutajaid, kelle juurde järjekorda ei ole, kuid haigekassa andmetel on praegu pikim ooteaeg 119 päeva.
Neljas küsimus: "Milliste abivahendite tootegrupid suleti käesoleva aasta alguses ning millistele argumentidele ja uuringutele tuginedes otsus langetati? Miks ei kaasatud otsuse tegemisse sihtgrupi esindajaid, vaid piirduti ainult informeerimisega?" Selle aasta alguses peatas SKA mitmete abivahendite hüvitamise, need olid näiteks masstoodetena toodetud lülisamba ja alajäseme ortoosid, tallatoed ja mõned jalatsid, samuti pedaaltrenažöörid, niisutatud salvrätikud, lugemis- ja töövalgustid, raamatutoed ja raamatuhoidjad. Otsuse tegemisel lähtus SKA põhimõttest, et ajutiselt peatatakse selliste abivahendite kompenseerimine, mille puudumine ei takista iseseisvat toimetulekut, ei tekita täiendavaid tervisekahjusid ja/või millele on võimalik leida alternatiive tavakaubandusest. Otsuse tegemisel lähtus SKA oma abivahenditealastest eksperditeadmistest ning erinevate abivahendite olemasolust ja mõjust inimese toimetulekule. Abivahendite eelarve kasutamise ja jälgimise eest vastutab SKA. Hüvitamise peatamise põhjus oli vajadus vältida olukorda, kus aasta lõpus on eelarvevahendid otsas ning ei suudeta tagada ka eluks hädavajalikke abivahendeid. Otsuse tegemisel lähtus SKA riigieelarves abivahenditele ettenähtud summast ja eelmiste kuude reaalsest kasutusest. Eelmise aasta viimaste kuude eelarvekulu oli tavapärasest suurem ning andis alust arvata, et käesolevaks aastaks planeeritud vahendid ei pruugi olla kõigi abivahendite tagamiseks piisavad. Selle aasta esimeste kuude eelarveline kulu oli aga siiski plaanipärane ning võimaldas abivahendite hüvitised taastada tööealistele alates 1. aprillist ning vanaduspensioniealistele ja lastele alates 1. juulist (need on erinevad eelarveread). Järgmisest aastast on abivahendite eelarve riigieelarves arvestuslik kulu. See võimaldab rahaliste tõrgeteta tagada abivahendid kõikidele põhjendatud vajadusega inimestele. Mõistagi, kommunikatsiooni saab alati parandada ja see peab olema oluliste otsuste tegemisel alati hästi läbimõeldud ja kõigile osapooltele selge. Nii on ka SKA sellest kogemusest õppinud ning korraldanud mitmeid kohtumisi abivahendeid pakkuvate ettevõtetega ja Eesti Puuetega Inimeste Kojaga, et leida parimaid viise, kuidas otsuste tegemisel eri osapooli kaasata ja teavitada.
Viies küsimus: "Erimenetluse puhul on keeldumise põhjuseks tihti selgitus, et abivahend ei ole eluliselt vajalik või arenguks otstarbekas. Kes konkreetselt ja milliste kriteeriumite alusel hindab abivahendi eluks vajalikkust või otstarbekust?" Abivahendivajaduse tuvastab perearst, eriarst või rehabilitatsioonimeeskond. Alates käesoleva aasta algusest saavad abivahendivajaduse tuvastada ka tegevusterapeudid ja füsioterapeudid. Puudeta laste abivahendivajaduse saab tuvastada vaid eriarst. Sotsiaalkindlustusamet võimaldab ja korraldab abivahendi riigipoolset kompenseerimist ning SKA teeb ka erimenetluse otsused. Nende otsuste tegemisel lähtub ta oma abivahenditealastest eksperditeadmistest ning keerulisemate juhtumite lahendamisel kaasab vajadusel asutuseväliseid eksperte. Otsuste tegemisel võtab SKA arvesse konkreetsete abivahendite eesmärke, alternatiivseid abivahendeid, muude abistamisvõimaluste olemasolu ning abivahendite eelarvet. Abivahendit peetakse inimese eluks hädavajalikuks siis, kui selle puudumine takistab iseseisvat toimetulekut ja tekitab täiendavaid tervisekahjusid ning sellest tulenevalt suuremaid ravi- ja hoolduskulusid või kulutusi abivahenditele. Abivahendit loetakse hädavajalikuks ka juhul, kui see on kasutuses iga päev ja suurema osa ärkveloleku ajast, samuti siis, kui abivahendile tavakaubandusest alternatiive ei leia. Hädavajalikud abivahendid on näiteks proteesid, kuuldeaparaadid, mähkmed, ratastoolid jms.
Kuna küsimustes on tõesti väga palju teemasid koos, siis kasutan võimalust vastata kuuendale küsimusele pärast esimest lisaküsimust.