Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma palun tähelepanu ja heatahtlikkust, võib-olla isegi ..., nojah, heatahtlikkust, humoorikust, ükskõik mida, kuigi me hakkame rääkima väga tõsistest asjadest. Nii opositsiooni- kui ka koalitsioonisaadikud on esitanud ühe ettepaneku. Selle ettepaneku sisu seisneb selles, et me muudame Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses ühte kohta või õieti mitut kohta, aga ühes ja samas asjas. Nimelt, me muudame ära ühe nime – see nimi on Euroopa Liidu asjade komisjon – ja asendame selle nimega Euroopa Liidu ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi asjade komisjon.
Esimene küsimus: kas see asi on üldse seda väärt? Kõigest paar sõna ja mitte midagi muud, nimi. Poliitika on see valdkond, kus nimi tähendab asju. Kui me nimetame midagi anneksiooniks, on see üks asi, kui agressiooniks, siis teine, kui okupatsiooniks, siis kolmas. Kui me nimetame kedagi partisaniks, on see üks asi, kui me nimetame terroristiks, siis on see teine asi. Nimed tähendavad asju. Tegelikult on kõik see, millega me siin tegeleme, ju ainult sõnad. Me ei lõhu puid, me ei lao müüri, me ei õpeta lapsi. Mis meist siin üldse kasu on? Me teeme siin ainult sõnu. Aga me teeme neid sõnu kindlas usus, et need sõnad kellelegi midagi tähendavad.
Käesolev eelnõu on teie ees laual teist korda. Ma loodan, et sedapuhku leiab ta rohkem tähelepanu kui esimesel korral. Ja ma ütleksin, mis on selle eelnõu esitamise motiiv ja mis on põhjus, mis on selle taga. Muide, ma teen kergemaks juhtiva komisjoni ettekandja töö. Nimelt, vastuväiteid sellele eelnõule komisjonis ei olnud. Olid küll vastuhääled, ja neid oli palju, aga kui ma pärast hääletamist küsisin, et öelge palun, miks te hääletasite vastu, siis oli üks argument – ka komisjoni esindaja seda kindlasti ütleb, sest teisi argumente ei olnud –, et see on asendustegevus. Ja kui ma küsisin, et asendustegevus mille asemel, siis kehitas Marko õlgu. Nüüd ma sain aru, kui ma vaatasin, kuidas nad siin isikuandmetest rääkisid jne. Nad arvavad, et too asi on nüüd tõsine. Nii et tolle suhtes on see muidugi asendustegevus, kuigi mina väidan täpselt vastupidi. Poliitiline terminoloogia on oluline tegevus, aga eurodirektiivi täitmine ei tea milleks ongi ajatäide. Aga no see selleks.
Mis on siis see fundamentaalne põhjus, miks muuta? Me teame, et toimub Brexit. Me teame, et Suurbritanniat Euroopa Liidus varsti enam ei ole. Me teame ka seda, et Suurbritannia ei koli kunagi kuskile kontinendist kaugemale ja ta jääb Euroopaga seotuks. Need seosed Euroopaga omandavad aga hoopis teise juriidilise iseloomu, kui seni. Selliseid sidemeid, nagu kujunevad Suurbritannia ja Euroopa vahel, ei ole maailmas mitte kuskil mujal olemas. Euroopa vabakaubandustsoon, Põhja-Atlandi leping – need ei puutu asjasse. Seega, kõigepealt meie enda töö sisu seisukohalt on täiesti loogiline küsimus, kes hakkab Britannia ja nende suhetega tegelema. Euroopa Liidu asjade komisjon tänases mõttes ei kata seda valdkonda, sest Briti suhted on teistsugused. Väliskomisjon ei kata seda selles mõttes, et meie suhted Britanniaga ei ole samasugused, nagu need on näiteks Kasahstani, Vanuatu või Tulemaaga. Nad on ikkagi kuidagi siinsamas, lähemal. Nad on midagi kolmandat, nad ei ole ei tänane ELAK ja nad ei ole tänane ..., õieti veel vähem on nad tänane väliskomisjon. Seega, tunnustades seda situatsiooni, mis on Euroopa Liidus reaalselt kujunenud, tähendaks see muutmine, et me tunnustame seda reaalsust kui objektiivselt antut ja määrame töökorralduslikult, et kõik Britanniaga seonduv on nimetatud komisjoni pädevuses. Võiks tekkida küsimus, aga kas reaalselt on ka mingisuguseid probleeme, mis kipuvad nagu kuskile kahevahele jääma. Ja kujuta ette, ongi!
Küsimus nr 1. Euroopa Liidu piirirežiim. Ahah, Schengenist me oleme nagu kuidagi aru saanud, aga millised saavad olema Euroopa Liidu – mitte Schengeni, vaid Euroopa Liidu – piirirežiimisuhted Põhja-Iiri ja Iiri Vabariigi vahel? Esimesel pilgul ei puutu see üldse Euroopa Liitu, see on puhtalt väliskomisjoni asi, teistpidi jälle puutub, sellepärast et selle piirirežiimi on kehtestanud Euroopa Liit nagu tavalise riigi, mitte Schengeni riigi suhtes. Okei, piir piiriks.
Järgmine, kalakvoot. Voh, vot sulle näide! Kalakvoot. Kes tohib kelle vetes kala püüda? Territoriaalveed ja rahvusvaheline majandusvöönd on väga selge asi. Ei ole nii, et kalad on üleüldse igal pool olnud kõigi omad sellest ajast saadik, kui oli Noa-aegne uputus. Ei ole! Pärast seda on tekkinud riigid, kvoodid, piirivalved ja muud sellised asjad. Kellele kuuluvad Inglise majandusvööndisse jäävad kalad? Seniajani oli nagu selge – Euroopa Liit, eks ju. Nüüd ei ole see enam kaugeltki mitte nii. Ja mis puudutab läbirääkimisi Kontinentaal-Euroopa ja Suurbritannia vahel kalakvootide jagamise üle, siis meenutage tursasõda Hispaania ja Suurbritannia vahel jne, mis peaaegu oleks läinud päris sõjaks. Muide, me isegi olime ju päris sõjast 10 minuti kaugusel, kui Siim Kallas ütles lätlastele, et kui sõda tahate, siis sõja te saate. Nii et kelle või mis komisjoni alla see teema käib?
Kolmas huvitav küsimus – tollid Euroopa ja USA vahel. Muide, ma arvan, et Trump tegi õigesti. Ühesõnaga, Trump on üks väheseid USA presidente, kes on järjekindel, selge ja täidab oma lubadusi, aga asi ei ole selles. Fakt on see, et Ameerika tollirežiim Euroopa Liidu suhtes ja Inglismaa suhtes saab olema erinev. Sellepärast, et nagu te teate, Trump kehtestas tollid Euroopa Liidu suhtes, kust Inglismaa nüüd lahkub. Millised on meie tollisuhted sellisel juhul nii Inglismaa kui ka USA-ga? Mis komisjon meil seda arutama hakkab? Kas väliskomisjon või Euroopa komisjon? Või siis Euroopa komisjon, kellele me anname mandaadi ja ülesanded tegelda kõigi, ütleme, jäänuk- või kujunenud probleemidega, mis tulenevad sellest, et Inglismaa vahepeal ajaloolise kapriisi, eksituse, juhuse või iroonia tõttu moodustas midagi ühist Euroopa kontinendiga, mida ta ju kunagi ei ole olnud või ei ole tahtnud olla? Kusjuures Euroopale on ju läbi ajaloo olnud õnnistuseks, et inglastel on oma raha, oma piir ja oma Londoni City. Nii et ma tahan väita, et on olemas reaalsed probleemid, mis jäävad selle kahe valdkonna vahele. Miks me ei võiks seda siis ka nimetuses tunnistada?
Aga siin on üks asi veel. Kaks kuud tagasi kutsus grupp saadikuid mind rääkima paarikümnele Briti alamkoja liikmele, kes kokku moodustavad nn Brügge või Brugesi grupi, mille asutas Margaret Thatcher. Nad on üks neid jõude, mis on alati seisnud Inglise suveräänsuse eest, kusjuures see on parteidevaheline grupp. Brugesi grupi üks väga olulisi alaosi on omaette rühm, mille nimi on Bruges Rouge ehk Punane Brügge. Need on Briti leiboristid, kes seisavad Briti ametiühingute õiguste eest versus Euroopa tööstuslikud ja tööalased regulatsioonid. Motiiv, miks mind sinna kutsuti, oli sihukene, et noh, ma ka algul nagu ei võtnud seda väga tõsiselt. Et vaat, teie olete seal suveräänsusdeklaratsiooni kirjutanud ja rääkige, kuidas see käis ja kas see oli 1988. aastal hirmus. Ja siis ma sain aru, et see ei olegi nali. Vaat, selles kriitilises olukorras, kus Inglismaa teeb julge sammu, et astuda oma tulevikku läbi mineviku, on igasugune väline toetus tähtis. Täpselt samamoodi, nagu 1940. aastate lõpul meie vanemad ja vanavanemad püüdsid BBC-i ja Londoni raadiosaateid ja Stockholmi ja Helsingit, et kuulda ühte lohutavat või innustavat sõna, nii väike kui see oligi. Seda kuulati ka siis, kui keegi enam õieti ei uskunud, et midagi juhtub, ja kui kõik said aru, et see Ameerika Hääl valetab ja sealt midagi ei tule, aga see oli lootuse hääl ja isegi selline väike asi oli tähtis. Teate, puhtinimlikult meie kolleegid – jah, Briti alamkojas, väga uhkes kohas – tunnevad ka mingit inimlikku ebakindlust, et mis saab edasi. Aga tagasipööramise teed ei ole.
Ma sain aru, et järsku nüüd on see see koht, kus me võiksime neid natukenegi moraalselt selles mõttes toetada, et me ei ütle neile, et te ei ole nüüd enam mitte keegi ja nüüd me siis maksame teile kätte kõige eest jne, vaid me oleme, Inglismaa, sinuga tegelikult ühes paadis, oleme seal olnud läbi ühise ajaloo. Me mäletame, Inglismaa, mis sa meie heaks oled teinud. Me väga kõrgelt hindame, Inglismaa, sinu panust meie julgeolekusse. Inglismaa, sa oled nii tähtis meile NATO-s. Saad aru, sa oled meile tähtis! Ja ma vaatan neid alamkoja saadikuid ja mõtlen teiselt poolt, et kui vähe mõnikord vaja on. Inglismaal ei ole vaja ei meie tselluloosi ega põlevkivi ega mitte midagi, aga mõnikord on puhtinimlikult vaja, et keegi tuleb ja patsutab õlale: "Nice guy, everything is going to be okay." Ja see on tähtis. Ma arvan, et sellest meie teatavast toetusest, mis ei väljendugi mitte milleski muus kui kolmes sõnas, mille me paneme oma kodukorda sisse, mis ei maksa meile mitte ühtegi kopikatki ja ma võtan kogu vastutuse isiklikult enda peale – pange mind vangi, laske maha, tehke mis tahate –, ei tule Eestile mingit pahandust. Mitte kedagi teist ei panda selle eest kinni, nii et ärge kartke. See väike liigutus, mis tegelikult ei maksa meile mitte midagi – peale inimlikkuse ja teatava sümpaatia riigi vastu, kes on meile kohutavalt tähtis –, võib olla tähtis tollele riigile.
Ja viimane. Kõigis oma suhetes peame me arvestama sellega, et liidud tulevad ja liidud lähevad. Ka Euroopa Liit ei jää igaveseks või ta ei jää igaveseks selliseks, nagu ta oli. Hitleri igavene kolmas riik kestis 20 aastat, Nõukogude Liidu kommunismi ehitati 70 aastat, Napoleoni valgustatud impeeriumit ei jätkunud 30 aastakski – nii läheb kõigiga. Kõik siin ilmas sünnib, kõik kaob, kõik liidud sõlmitakse, kõik liidud lahutatakse ja see ongi nii. Järelikult me võiksime mõtteeksperimendi korras esitada endale küsimuse. Ma loodan, et seda ei juhtu, aga mõtteeksperimendi korras võiksime küsida endalt, mis meile, Eestile, jääb alles pärast seda, kui kõik liidud on kadunud, kui ei ole Euroopa Liitu, kui ei ole NATO-t, kui ei ole enam mitte midagi ja on jälle uuesti Eesti. Kes või mis meile jääb? Ja vastus on äärmiselt lihtne: meile jäävad meie sõbrad – need, kes ongi meie sõbrad. Ameeriklaste suhtumine meisse ja inglaste suhtumine meisse ei olene sellest, millistes liitudes me oleme. Kas see sõprus poleks mitte väärt, et temast hoolida ja kinnitada seda väikse täiendava poliitilise ja julgeolekualase kapitaliga?
Minu ema ütles, et hea sõna ei maksa mitte midagi, aga ta toob mõnikord kohutavalt palju sisse. Kõike seda kokku võttes ongi selline ettepanek: lähtudes eespool nimetatud siseprobleemidest ja arvestades teatavat positiivset resonantsi meie Inglise liitlaste hulgas, oleks ettepanek vastav parandus kodukorraseadusesse sisse viia. Tänan!