Austatud härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Meie ees on tõepoolest kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse täiendamise seaduse eelnõu, mida on hellitavalt nimetatud ka PBK-le päitsete pähepanemise eelnõuks. Kõigepealt aga võlgnen ilmselt seletuse, miks on selline probleem üldse meie ette jõudnud sellise seaduseelnõu kaudu, miks seda menetleti rahanduskomisjonis – kuigi esmapilgul oleks loogiline, et probleemiga tegeleks kas julgeolekuküsimusi käsitlev komisjon või põhiseaduskomisjon – ja kust see temaatika algab.
Selle temaatika juured on õieti kahetised – üks on väga üksik ja teine on päris üldine. See üksik algab tollest nn PBK kaasusest, mis Eesti avalikkuse ette toodi ehk kõige selgemini k.a 4. jaanuari Postimehes avaldatud Oleg Samorodni analüüsi kaudu – üksikuid kilde on ajakirjandusest tulnud ka enne –, mis käsitles Tallinna omavalitsuse raha eest telekanalis PBK loodud saateid. Küsimusepüstitus oli see, kuivõrd on selline avaliku raha kasutamine otstarbekohane ja kas tegemist on poliitiliselt tasakaalustatud meediaga või saadetega, mis sugugi tasakaalustatud ei ole. Oleg Samorodni analüüsis neid saateid üsna tundlikul perioodil, eelmise aasta juunist oktoobri keskpaigani, kohalike omavalitsuste valimise eelsel ajal. Analüüsi kuulus kolm saadet: "Tere hommikust, Tallinn!", "Vene küsimus" ja "Meie pealinn". Kui tuua vaid üks näide, mis peaks olema Eesti ühiskonnale äärmiselt alarmeeriv, siis see on see, et too argipäeva hommikuti eetrisse minev "Tere hommikust, Tallinn!" andis vaadeldava ajaperioodi jooksul eetriaega 15 korral Mihhail Kõlvartile, kes tollal oli Tallinna abilinnapea, 14 korral Taavi Aasale, Tallinna linnapeale, 8 korral Raimond Kaljulaidile ja 7 korral Juferevale, eesnime ei tule meelde, kellest viimased on linnaosavanemad. Sellel perioodil selles saates ühegi teise erakonna esindajaid peale Keskerakonna omade eetris ei olnud. Kui siia juurde lisada veel meie üldine teadmine ja arusaam sellest, millise kallaku ja hoiakuga on PBK-s edastatavad saated Eesti riigi ja meie iseseisvuse suhtes, meie toimimise suhtes, meie partnerite suhtes, Euroopa Liidu suhtes jne, siis on nende tegemine avaliku raha eest kahtlemata Eesti huvisid ja julgeolekut õõnestava iseloomuga.
Teine pool, miks me jõudsime kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduseni, on see, et kohalike valimistega seoses teeb Riigikontroll praegu ühte auditit ning on eelmiste kohaliku omavalitsuse valimiste järel avalikustanud auditi "Reklaami- ja kommunikatsiooniraha kasutamine valdades ja linnades". Sealt on väga selgelt välja tulnud, et selle avaliku raha kasutus kasvab hüppeliselt kohalike valimiste lähenedes. Ehk see, millega ka praegu tegeldakse – ja see audit peaks tulema meie ette suvel, sügisel –, on küsimus sellest, kui palju omavalitsusjuhid on reklaami- ja kommunikatsiooniraha kasutanud iseenda reklaamimise huvides ja kuidas selleks on kasutatud kohalike omavalitsuste väljaantavaid ajalehti. See probleem on aga kindlasti palju laiem kui Tallinna linna probleem.
Tõepoolest, kui vaadata PBK küsimust, siis esimene mõte, mis tekib, on see, kas meil annab midagi reguleerida meediaga seotud seadustes, et öelda: stopp, sellisesse kanalisse me Eesti avalikku raha lihtsalt ei vii. See oli ausalt öelda ka eelnõu algatajate esimene otsing, et lahendada seda asja niiviisi. Loogilist rada pidi me jõudsime aga lõpuks selliste küsimusteni: mis on kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanded, kas avalikkuse teavitamine peab toimuma niisugusel viisil, kus avaliku raha eest lihtsalt ostetakse saateid, ostetakse artikleid, ostetakse reklaami, mis kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmisse ei puutugi, või on võimalik täita kas või avaliku teabe seadusest tulenevaid nõudeid kuidagi teisiti – niiviisi, et me ei aja segamini seda, mis on omavalitsuse edastatud teavitus, teadaanne ja mis on tegelikult sõltumatu ajakirjanduslik sisu. Ehk meie arusaam seda seaduseelnõu esitades on see, et ajakirjanduslik sisu peab olema professionaalide toodetud ja sõltumatu, nii et avalik raha ei anna selle suunitlusele niisugust etteantust. Alati on võimalik avaldada tasulisi teadaandeid – teavitada, saata välja pressiteateid, teha pressikonverentse, teha vajaduse korral ka reklaami, kui see puudutab otseselt omavalitsuse ülesannete täitmist –, aga ei ole vajadust osta avaliku raha eest tasulisi saateid ja artikleid. Seda enam, et sellisel juhul auditooriumi jaoks ei ole sugugi selgelt mõistetav see, kus lõpeb sõltumatu ajakirjandus ja kus algab tegelikult manipuleeritud, ostetud ja poliitiliselt mõjutatud sisu.
Sellest tulenevalt on seaduseelnõus kaks väga selget punkti, tuleb täiendada finantsjuhtimise seaduse § 28 uute lõigetega. Esiteks: "Valla- ja linnavalitsus, kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutus ning ametiasutuse hallatav asutus ei või osta avalikke vahendeid kasutades ajakirjanduslikke saateid ja tasulisi artikleid." Teiseks: "Valla- ja linnavalitsus, kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutus ning ametiasutuse hallatav asutus ei või osta reklaami, mis väljub kohalikule omavalitsusele seadusega pandud teavitamise ja kohaliku elu korraldamise ülesannetest." Juhin lihtsalt tähelepanu, et kohaliku omavalitsuse ülesannete hulka kuulub kohaliku elu korraldamine, mida ei ole seaduses väga täpselt avatud, sisustatud, aga mis kindlasti annab selle piirangu puhul ka olulise paindlikkuse. Üldjuhul on üksikküsimusi analüüsides selge, mis puutub kohaliku elu korraldamisse ja mis ei puutu.
Sellest kõigest lähtudes me tahame avada, esiteks, diskussiooni sellel teemal. See n-ö jama ja olukord või, ma olen öelnud, ka kolmekordne varastamine, kus sisuliselt varastatakse avalikke vahendeid – varastatakse avalike vahendite kasutamisega valimiste eel ka inimeste hääli ja lõpuks varastatakse Eesti riigi ressurssi Eestile ebasõbraliku, et mitte öelda vaenuliku telekanali kasuks –, tuleb kindlasti ära lõpetada. Rõhutan veel kord, et eelnõu eesmärk ei ole piirata kohaliku omavalitsuse otsustusõigust, vaid eelkõige aidata kaasa avaliku raha sihipärasemale kasutamisele. Kui soovite, siis võib selle taga näha veel ühte probleemi, millele on juhtinud hiljaaegu tähelepanu Eesti Ajalehtede Liidu tegevjuht härra Mart Raudsaar. Nimelt, probleemid algavad sellest, kui omavalitsused soovivad teha maksumaksja rahaga ajakirjandust. Muu hulgas on Eestis seoses omavalitsustes niisuguse "ajakirjanduse tegemisega" – jutumärkides, st paistab sõltumatu, aga tegelikult ei ole – löögi all ka kohalikud ajalehed. Kindlasti on sõltumatu ajakirjandus väärtus, mida me tegelikult selle eelnõuga kaitseme. Aitäh!