Head Riigikogu liikmed! Õiguskomisjon arutas karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 561 kahel istungil: 8. veebruaril k.a ja 12. märtsil k.a. Esimesest istungist võtsid komisjoni liikmetena osa Uno Kaskpeit, Hardi Volmer, Külliki Kübarsepp, Liisa Oviir, Helmut Hallemaa, Raivo Aeg, Taavi Rõivas, Toomas Paur, Urve Tiidus ja Valdo Randpere. Lisaks olid kohale kutsutud Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Tanel Kalmet, riigi peaprokurör Lavly Perling, algataja esindajatena Jaak Madison, Tartu Ringkonnakohtu kohtunik Juhan Sarv ning Politsei- ja Piirivalveametist Reimo Raivet.
Kõigepealt tegi Riigikogu liige Jaak Madison eelnõust ülevaate, nimetades, et eelnõu algatas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon 7. detsembril 2017. Praegu on karistusseadustiku kohaselt Eestis seksuaalse enesemääramise eapiiriks 14 aastat, mis tähendab, et täisealise isiku seksuaalvahekord noorema kui 14-aastase lapsega tähendab täisealisele igal juhul karistust seksuaalkuriteo eest. EKRE algatatud eelnõu kohaselt tekiks aga kaheastmeline vanusepiir, mis tähendab, et vähemalt 21-aastane isik ei tohi olla suguühtes noorema kui 16-aastase isikuga ega panna tema suhtes toime ka muud sugulise iseloomuga tegu. Alla 21-aastaste isikute puhul jääb kõik nii, nagu praegu seaduses sätestatud on. Muudatuse eesmärk on parandada nooremate kui 16-aastaste laste kaitset seksuaalkuritegude eest.
Jaak Madisoni sõnul ei eksisteeri ühest analüüsi- või tõendusmaterjali, mis ütleks, milline konkreetne vanus on seksuaalseks enesemääramiseks optimaalne. Tegemist on ühiskondliku kokkuleppega ja Eesti on olnud seksuaalse enesemääramise eapiiri osas üks kõige liberaalsemaid riike. Justiitsministeeriumi 2011. aastal koostatud ülevaade näitab, et nimetatud eapiir erineb riigiti märkimisväärselt. Kui Eestis on karistatav täisealise suguühe, sugulise kire rahuldamine noorema kui 14-aastasega, siis Euroopa Liidus on see piir vahemikus 13–18 aastat, keskmisena 15 aasta peal. Enamikus Eesti naaberriikides on sätestatud 15 või 16 aastat. Täpselt samasugused seksuaalse enesemääramise eapiiri astmed nagu eelnõus on Saksamaa karistusseadustikus, aga sellised astmed kehtivad ka Austrias ja Itaalias.
Teiseks on eelnõus ettepanekud, mis käsitlevad sanktsioonimäärade tõstmist. On ettepanek tõsta senised karistusmäärad kuni kolmeaastase vangistuse asemel kuni kümne aastani, korduvalt toimepandud kuriteo eest aga kuni 15 aastani. Nii Justiitsministeerium kui ka prokuratuur olid seisukohal, et karistusmäärade tõstmine eelnõus pakutud ulatuses ei ole proportsionaalne tegude raskusega ega vasta ka karistusseadustiku üldisele loogikale. Nimelt on sellise korduva kuriteo toimepanemise eest eelnõus pakutud karistusmäär sama, mis tapmise eest. Jaak Madison möönis, et see on tõesti ebaproportsionaalne, kuid EKRE eesmärk on avada käesoleva eelnõu mõjul suurem debatt karistuspoliitika proportsionaalsuse üle ja selle üle, kas võiks üldse liikuda sanktsioonide karmistamise suunas. Jaak Madisoni väitel on see, et vägistamise eest on meil maksimaalne karistusmäär viis aastat vangistust ja see kvalifitseerub teise astme kuriteoks, pretsedent kogu Euroopas. Eesti on selle karistusmäära poolest üks kõige liberaalsemaid maid ja sellega ei saa kindlasti mitte rahul olla.
Lavly Perling leidis olevat positiivse, et keegi on selle teema rambivalgusesse tõstnud ja sellega tegeleb, kuid prokuratuur ei toeta vanusepiiride tõstmist, kuna praktikas ei ole probleeme niivõrd teismelistega, kuivõrd 5–9-aastaste lastega. Tõsisemad seksuaalkuriteod pannakse toime just nii noorte laste vastu. Samas ta nimetas, et kahtlemata vajavad 14–15-aastased kaitset, kuid rohkem tuleb apelleerida mõistetele "mõjuvõim" ja "usaldus". Seksuaalsuhted, mis ei põhine armastusel ja ühiskondlikel kokkulepetel, vaid lapse ärakasutamisel, on kriminaliseeritud ka praegu eapiirini kuni 18 aastat ja see on tema väitel piisav.
Tanel Kalmet kiitis samuti diskussiooni tõstatamise eest, kuid ütles, et konkreetne ettepanek seksuaalse enesemääramise eapiiri tõstmise kohta kutsub esile palju vasturääkivusi, mistõttu Justiitsministeerium seda ei toeta. Samuti ei toeta Justiitsministeerium sanktsioonide karmistamist. Samas lubas Tanel Kalmet, et lähiajal on tulemas seadusmuudatused, millega nähakse ette korduvaid seksuaalkuritegusid toime pannud ohtlikele kalduvuskurjategijatele juba rangemad karistused.
Komisjoni esimees Jaanus Karilaid võttis arutelu kokku ja tegi ettepaneku seda diskussiooni laiendada ning debati jätkamiseks kutsuda asjassepuutuvate huvigruppide esindajad järgmisele teemat käsitlevale komisjoni istungile. Sellega olid komisjoni liikmed üksmeelselt nõus.
Järgmisel korral siis, nagu öeldud, arutasime eelnõu 12. märtsil. Komisjoni liikmetena võtsid istungist osa Uno Kaskpeit, Hardi Volmer, Liisa Oviir, Raivo Aeg, Toomas Vitsut, Urve Tiidus ja Valdo Randpere. Lisaks olid kohale kutsutud algatajana Riigikogu liige Jaak Madison, riigi peaprokurör Lavly Perling, Siseministeeriumist Ursula Kimmel, Justiitsministeeriumist Anne Kruusement ja Tuuli Lepp, Eesti Seksuaaltervise Liidu esindaja Kai Haldre, Sotsiaalministeeriumist Joanna Karu, Politsei- ja Piirivalveametist Reimo Raivet ning Lastekaitse Liidust Helika Saar. Alustuseks tegi uuesti ülevaate Jaak Madison, kes tuletas meelde, et eelnõuga soovitakse parandada alaealiste kaitset seksuaalse kuritarvitamise eest. Eesti ei peaks tema arvates seksuaalse enesemääramise eapiiri suhtes nii liberaalne olema, ka tuleks karmistada karistusi nende süütegude eest.
Lavly Perling juhtis tähelepanu, et seadus kaitseb lapsi valedel alustel põhinevate suhete eest kuni 18-aastaseks saamiseni, tema hinnangul on probleem pigem seaduse kohaldamises. Kui me tahame igale alaealisele reaalselt tähelepanu pöörata, siis selleks on tarvis aega, samuti on oluline personaliseeritus ja seaduse paindlikkus. Lavly Perlingu hinnangul ei ole eelnõus välja pakutud karistusmäärad proportsioonis teistega ning selle tõttu prokuratuur ei saa toetada vaid üht liiki kuritegude eest karistuste karmistamist. Selleks tuleks üle vaadata kogu karistusseadustik. Samuti leidis ta, et karistusõiguslikud meetmed peaksid senisest enam olema suunatud käitumise muutmisele.
Sotsiaalministeeriumist Joanna Karu andis teada, et Sotsiaalministeerium toetab seksuaalse enesemääramise eapiiri tõstmist ja leiab, et minimaalne vanusepiir võiks senise 14 aasta asemel olla universaalselt 15 eluaastat sõltumata partneri vanusest. Karistusmäärade suhtes Sotsiaalministeerium hinnangut ei andnud.
Justiitsministeeriumi esindaja Anne Kruusement teatas, et Justiitsministeerium ei toeta kõne all olevat eelnõu esitatud kujul. Nad on analüüsinud seksuaalse enesemääramise eapiiriga seonduvat ning on valmis selles diskussioonis osalema, aga karistusmäärade tõstmist väljapakutud kujul ministeerium ei toeta.
Ursula Kimmel Siseministeeriumist arvas, et eapiiri tõstmist puudutav diskussioon on olnud vähene. Ta oli nõus, et arutellu tuleb enam kaasata eksperte. Ka Siseministeerium eelnõus välja pakutud viisil eapiiri tõstmist pigem ei toeta ning kindlasti ei toeta ministeerium karistusmäärade tõstmist, nagu eelnõu seda ette näeb.
Politsei- ja Piirivalveameti esindaja Reimo Raivet oli samuti seisukohal, et enne kui vanusepiiri tõsta, tuleb teha põhjalik analüüs, millesse peaks kaasama spetsialistid, kes annaksid oma hinnangu. Eelnõus välja pakutud karistusmäärasid pidas ka Reimo Raivet mitteproportsionaalseteks ning ka segadust tekitavateks.
Kai Haldre teatas, et seksuaaltervise liit toetab eapiiri tõstmist. Karistusmäärade osas oli ta seisukohal, et karistuse pikkusest olulisem on karistuse vältimatus. Ühtlasi pidas ta väga oluliseks muudatusi haridussüsteemis ning erinevate teenuste kättesaadavust.
Lastekaitse Liidu esindaja Helika Saar andis teada, et Lastekaitse Liit toetab eapiiri tõstmist 15 aastani. Ta juhtis tähelepanu sellele, et perekonnaseadus annab 15-aastaseks saanud noorele võimaluse kohtu loal abielluda. Ta rõhutas, et laste seksuaalne kuritarvitamine rikub rängalt laste põhiõigusi ja on oluline, et riik selle teemaga terviklikult tegeleks. Tegemist ei ole ainult kriminaalpoliitiliste otsustega, pigem on tegemist väärtusotsustega, mis eeldab oluliselt laiemat diskussiooni. Seksuaalset küpsust ja eakohast käitumist ei soodusta üksnes karistusseadustikus eapiiri tõstmine, tähtis on ka mitmekülgne seksuaalharidus. Veel tõi Helika Saar välja selle, et tähelepanu tuleb pöörata ka puuetega ja asendushooldusel olevatele lastele. Praegu puudub puuetega tüdrukute seksuaalarenduse programm ja asendushoolduse puhul on probleemiks see, et asenduskodud ei näe oma rolli perekonnakasvatuses.
Lavly Perling nimetas ka, et vanusepiiri tõstmine üksi ei lahenda probleemi, küsimus on menetluse võimekuses. Mida enam on uurijaid, seda enam tuvastatakse reaalseid süütegusid. Kai Haldre märkis, et mitmes riigis on noortele kurjategijatele ette nähtud eriprogramm, mille peale Jaak Madison ütles, et nende eesmärk oligi eelkõige avada diskussioon. Tihti on jäänud kõlama seisukoht, et ühe eelnõuga lahendatakse kõik probleemid. Tema hinnangul see võimalik ei ole. Ta viitas, et selle eelnõuga ei sekkuta näiteks Haridus- ja Teadusministeeriumi tööalasse, küll aga juhitakse tähelepanu nüanssideni, mis peavad viima järgmiste küsimuste lahendamiseni. See, et osa pakutud karistusmäärasid viiks üldise süsteemi tasakaalust välja, näitab vajadust uute arutelude järele. Ühtlasi märkis Jaak Madison, et sellist laadi kuritegusid panevad tihti toime isikud, kes teevad seda korduvalt. Tema hinnangul on tegemist haigetega, kes tuleb ühiskonnast eraldada. Lihtsaim viis selleks on vangistus ning see eelnõu tahabki anda kohtule võimaluse määrata pikem vabadusekaotus.
Valdo Randpere tõstatas küsimuse keemilisest kastreerimisest, mille peale Lavly Perling sõnas, et psühhiaatrid on seisukohal, et keemiline kastreerimine ei ole piisavalt tulemuslik, kuna ravi annab tulemust vaid siis, kui isik soovib ennast ravida. Ta lisas, et Viljandis käivitus pilootprojekt, mille raames on ravile võetud ka need isikud, kes pole süüdi tunnistatud, kuid kes soovivad end ravida. Anne Kruusement märkis, et keemilist kastreerimist on Eestis vähe kasutatud. Seda saab rakendada praeguse seaduse järgi vaid kaheaastase vangistuse puhul, raskemate seksuaalkuritegude eest mitte. Ministeeriumil on soov seda paragrahvi muuta ning sellekohane eelnõu on läbinud juba kooskõlastusringi.
Jaanus Karilaid sõnas, et kuigi kõne all olevat eelnõu ei ole toetanud Riigikohus, prokuratuur ega ministeeriumid, teeb ta komisjonile ettepaneku eelnõu toetada, kuid nõustus, et see vajab suures ulatuses muutmist. See, et ministeeriumid pole aastate vältel välja pakkunud paremaid, toimivaid lahendusi, näitab aga poliitilise tasandi nõrkust.
Raivo Aeg juhtis tähelepanu, et kõik osapooled leiavad, et see eelnõu ei lahenda ühtegi probleemi. Ta oli seisukohal, et kui hakata nii fundamentaalset probleemi lahendama, siis peaks eelnõu olema põhjalikult ette valmistatud. Aegi hinnangul on ebakonstruktiivne jätta see eelnõu menetlusse. Ta tegi ettepaneku, et eelnõu algataja võtaks selle tagasi ning esitaks uue, komplekssema lahenduse. Selle peale ütles Jaak Madison, et oleks silmakirjalik eeldada, et opositsioonierakond suudab esitada tervikpaketi.
Lõpuks tegi komisjon menetluslikud otsused. Konsensusega langetati otsus võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks päevaks ja teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 5. aprill ja ettekandjaks Liisa Oviir. Häälteenamusega 5 : 2 tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada. Poolt olid Jaanus Karilaid, Uno Kaskpeit, Hardi Volmer, Liisa Oviir ja Urve Tiidus ning vastu Raivo Aeg ja Valdo Randpere. Erapooletuid ei olnud.