Tere hommikust, austatud Riigikogu! Alustame täiskogu VII istungjärgu 7. töönädala teisipäevast istungit. Nüüd on aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Seda soovi ma ei näe. Osavõtu kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Istungist võtab osa 80 rahvasaadikut.

Austatud kolleegid! Tuletan teile meelde tänase esimese päevakorrapunkti arutelu korda. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 153 määras juhatus sotsiaalkomisjoni ettepanekul olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kuidas eakana hakkama saada – hoolduskindlustuse loomine?" arutamiseks järgmise korra. Sotsiaalkomisjoni esimehe Helmen Küti ettekanne, mis kestab kuni 10 minutit, seejärel on küsimused ja vastused, mis kestavad kuni 10 minutit. Kollektiivse pöördumise "Hoolduskindlustuse loomine" esindaja, arsti ja geriaatria dotsendi Kai Saksa ettekanne, ms kestab kuni 20 minutit, küsimused ja vastused talle kestavad kuni 30 minutit. Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsleri Rait Kuuse ettekanne, mis kestab kuni 20 minutit, ning küsimused ja vastused, mis kestavad kuni 20 minutit. Tartu Linnavalitsuse hoolekandeteenistuse juhataja Maarika Kurrikoffi ettekanne, mis kestab kuni 20 minutit, küsimused ja vastused kestavad kuni 20 minutit. Iga Riigikogu liige võib ettekandjatele esitada kokku kuni kaks küsimust ehk siinkohal tuleb teha valik. Siis on läbirääkimised, sõnavõttudega saavad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Teisisõnu, kõigil on võimalus. Sotsiaalkomisjoni taotlusel teen aga Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Ka Vabariigi Valitsuse liikmel ja õiguskantsleril on nagu ikka õigus sõnavõtuga esineda. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Ja veel, sotsiaalkomisjon teeb ettepaneku pikendada vajaduse korral istungi aega kuni kella 14-ni. Kuid sellega tegeleme siis, kui aeg on niikaugel.
Niisiis, alustame. Olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kuidas eakana hakkama saada – hoolduskindlustuse loomine?" arutelu. Ettekandeks palun kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Helmen Küti. Palun!

Austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Lugupeetud ettekandjad! Kõik külalised siin ja inimesed siniste ekraanide taga, kes te tänast arutelu jälgite. (Juhataja helistab kella.) Sotsiaalkomisjoni esimehena on mul suur rõõm juhatada arutelu sisse ja anda ülevaade sellest, kuidas me oleme tänasesse päeva ja oluliselt tähtsa riikliku küsimuse aruteluni jõudnud. Eesti Koostöö Kogul on programm "Pension 2050", mille raames otsustati käivitada uue eakuse rahvakogu. Uue eakuse rahvakogu kutsus 2017. aasta märtsis inimesi üles pakkuma ideid, kuidas saaks inimeste vanaduspõlv edaspidi olla õnnelikum ja paremini kindlustatud. Kuu aja jooksul kogunes umbes 80 ideed neljal teemal. Iga ideegrupi kohta koostati mõjuhinnangud ning analüüsiti, kas need ideed on Eestis rakendatavad ning millised võiksid olla nende negatiivsed ja positiivsed mõjud. Kuna paljud ideed ei olnud riiklikult elluviidavad või oli lahendus juba olemas, siis avalikule arutelule jõudis 30 ideed ning 26 ideed olid sellised, mille toetuseks hakati allkirju koguma. Kõik ideed, mis on saanud tuhat allkirja, esitatakse Riigikogule.

Austatud ettekandja! Lugupeetud kolleegid, ettekandjal on aega 20 minutit või natuke vähem. Kuulame teda tähelepanelikult! Praegu on saalist kuulda nagu hillitsetud meremüha. Palun!

Aitäh! Hoolduskindlustuse idee sai 1063 allkirja ja esitati Riigikogule eelmise aasta 4. septembril. Riigikogu juhatus võttis kollektiivse pöördumise "Hoolduskindlustuse loomine" 12. septembril menetlusse ning saatis selle sotsiaalkomisjonile. Komisjoni istungil 12. oktoobril osalesid pöördujate esindaja, arst, geriaatria dotsent Kai Saks, Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna juhataja Häli Tarum, sotsiaalkindlustuse osakonna juhataja Katre Pall, Eesti Haigekassa tervishoiu- ja kommunikatsiooniosakonna juhataja Katrin Romanenkov, Rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhtivanalüütik Risto Kaarna ja kindlustuspoliitika osakonna juhataja Siiri Tõniste, kindlustusseltside liidu esindajad Caterina Lepvalts (ERGO kindlustus) ja Raili Reial (SEB kindlustus), hoolduskoormuse vähendamise rakkerühma esindaja Rauno Mäekivi, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni esindaja Jaanika Luus, MTÜ Eesti Omastehooldus esindajad Helle Lepik ja Ivar Paimre ning Eesti Koostöö Kogu esindaja Liisi Uder. Pöördumise esindajad tutvustasid hoolduskindlustuse loomise ideed. Komisjon oma istungil 18. detsembril tutvus hoolduskoormuse vähendamise rakkerühma tööga ja kuulas ära Riigikantselei strateegiabüroo nõuniku Riina Sikkuti.
9. jaanuaril 2018 otsustas sotsiaalkomisjon teha ettepaneku viia kollektiivse pöördumise alusel läbi olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu täiskogus. 6. ja 13. veebruaril jätkas komisjon olulise tähtsusega riikliku küsimuse aruteluks ettevalmistamist. Komisjon otsustas laiendada olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu eakana hakkama saamise teemaga. Täna on teil, head ametikaaslased, võimalus kuulata oma ala parimaid asjatundjaid, saada osa parlamentaarsest debatist, kaasa mõelda ning otsida ja leida lahendusi. Ettekanded teevad kollektiivse pöördumise esindaja, arst, geriaatria dotsent Kai Saks, Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse ja Tartu Linnavalitsuse hoolekandeteenistuse juhataja Maarika Kurrikoff. Sotsiaalministeeriumi asekantsler esitab ülevaate hoolduskoormuse rakkerühma tegevusest ja Maailmapanga analüüsist, Sotsiaalministeeriumi tegevusest ja plaanidest nendes küsimustes ja hoolduskoormusest üldse. Tartu Linnavalitsuse hoolekandeteenistuse juht Maarika Kurrikoff annab ülevaate sellest, millised on kohaliku omavalitsuse võimalused abi vajavaid eakaid ja omastehooldajaid toetada.
Ma tahan väga tänada Eesti Koostöö Kogu, pöördujate esindajat doktor Kai Saksa, kõiki neid, kes on osalenud sotsiaalkomisjoni viiel koosolekul, ja sotsiaalkomisjoni liikmeid, kes üksmeelselt, erakondadeüleselt otsustasid tuua selle olulise teema parlamentaarsele ärakuulamisele täna siia saali teie ette. Soovin kõigile huvitavat kuulamist ja kutsun kasutama võimalust põhiettekandjatele küsimuste esitamiseks. Ma olen üpris veendunud selles, et see teema ei kao mitte kusagile. Järgmiste ettekandjate esitluses me kuuleme nii seda, milline on tegelik olukord, kui ka seda, millised on võimalused seda lahendada. Kui me täna lahendusi ei otsi, siis paari aasta pärast on seda teha juba päris hilja. Aitäh teile!

Aitäh ettekandjale! Teie ettepanek leidis toetust, küsimused esitatakse teistele. Järgmine ettekandja on kollektiivse pöördumise "Hoolduskindlustuse loomine" esindaja, arst, geriaatria dotsent Kai Saks. Tema ettekande pikkus on 20 minutit, küsimusteks-vastusteks on aega koguni kuni 30 minutit. Palun!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu liikmed! Head kõik teemast huvitatud inimesed! Ma töötan kahes asutuses, Tartu Ülikoolis ja Tartu Ülikooli Kliinikumis, aga täna räägin ma kõige rohkem nendest mõtetest, mida me oleme arutanud erialaühenduses ehk Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsioonis, mis sai äsja 20-aastaseks. Tahan öelda ka seda, et ma ei räägi täna pensionidest – see on teema, mida on palju arutatud –, ma räägin millestki muust. Kui rääkida sellest, mida tähendavad need sõnad "gerontoloogia" ja "geriaatria", siis gerontoloogiani, mis tegeleb inimese normaalse vananemisega, ma loodan jõuda päris ettekande lõpus, aga ma alustan geriaatriast, mis tegeleb eakate inimeste tervise- ja toimetulekuprobleemidega ning sellega, kuidas nendega hakkama saada.
Alustan rahast. Siin on üks graafik – need graafikud on teil ka paljundatult käes, peaksid olema teil laua peal –, kust on näha, milline osa avaliku sektori rahast OECD riikides, 30 riiki on siin toodud, kulub pikaajalisele hooldus- ja hooldusraviteenusele. Punane tulp näitab nende riikide keskmist ja sinise noolega on märgitud see koht, kus on Eesti. Aastanumber on 2014. Te näete, et Eestis läheb avaliku sektori raha sinna valdkonda seitse korda vähem. Te võite leida teisi tabeleid, ka rakkerühm on kasutanud ühte teist kokkuvõtet, nende andmete järgi on seda raha kolm korda vähem, ja paljude tabelite andmed jäävad nende kahe vahepeale. Nii et kolm kuni seitse korda väiksemad on Eesti eraldised hoolekandele. 100% on meie SKT tervikuna, selle jaotuse, kui suur protsent sealt kuhugi läheb, teete teie, head Riigikogu liikmed, tipp-poliitikud. Sellepärast ütlen ma siin kohe: lahenduse võtmed on teie käes. Meie – spetsialistid ja Sotsiaalministeerium – võime teha palju väga häid arendusprojekte, aga kui need ei saa raha, siis need jäävad seisma.
Kui me oleme esitanud erinevaid ideid ja tahtnud arendada teenuseid, siis oleme saanud 20 aasta jooksul vastuseks, et Eesti riik ei ole selleks piisavalt rikas. Mina väidan, et sellist vastust me enam kuulda ei taha, Eesti riik on piisavalt rikas. Mõned arvud. Eesti SKT on OECD keskmisest 70,5%, Euroopa Liidu keskmisest aga 74% ehk kolm neljandikku, seda absoluutarvudes võetuna. Vaatame tervishoiuteenuseid. Me teame, et tervishoiuteenuste eest võitlejad ütlevad, et meil on sellele antud vähe raha. Tervishoiusektor saab kolm neljandikku OECD riikide keskmisest rahastusest. Vaatame, kui palju läheb hoolekandele, mille hulka kuulub ka pikaajaline tervishoiuteenus: 14% selle esimese tabeli järgi, mida ma näitasin, ja maksimaalselt 38%. Kui see pole poliitiline otsus, siis mis see on? Kolm neljandikku oleks võimalik ja ma ei räägi mitte absoluutväärtustest.
Toon mõned arvud veel. Ma kirjutasin viimases Sirbis pisut emotsionaalsema artikli samal teemal, täna tahan ma näidata rohkem arve, kõnelda natuke ratsionaalsemalt ning tuua näiteid uuringute kohta, mille tegemises ma olen ise osalenud. Euroopa Liidu uuringus me uurisime dementsusega inimesi ning nende pereliikmeid ja pereliikmete hoolduskoormust. Kõige muu hulgas uurisime ka, kui palju ressursse sellele kulub. Alustan sellest, et meil oli väga raske leida dementsusega inimesi, kes olid kodus ja kes said mingitki formaalset teenust. Enamik nendest inimestest on täielikult, sada protsenti pere hooldada. Me tulime sellega siiski toime. Nendel vähestel, kes saavad koduteenust – te näete siin graafikul tulpa, millel on nooleke all, see tähistab Eestit –, rahastatakse seda absoluutväärtuses 3–4 korda vähem, asutushoolduse korral on vahe veelgi suurem. Minu poole pöördusid selle aasta alguses inimesed, kes kurtsid, et hooldekodudes on teenuse hind läinud väga kalliks, nad tundsid huvi, kas see ei ole ebamõistlik. Ma väitsin vastu: jah, võrreldes meie perede võimalusega maksta on see ebamõistlik, aga see hind läheb veel kallimaks, kui me tahame saada head teenust.
Läheme edasi. See oli teenuste hind, mis sisaldas ka omastehoolduse panust. Vaatame, millised koduhooldusteenuse komponendid on omastehoolduse kanda. Eesti on siin graafikul kõige vasakpoolsemas reas. Te näete, et enamik sellest rahast, mis oli kolmandik teiste riikide rahastusest, tuleb tegelikult omastehooldajate arvel. Nii et sisuline rahastus sellel praegu puudub. Kahtlemata on riigid erinevad. Ma usun, et Hollandi mudel, mida näitab parempoolne tulp, ei ole ka päris see, mille poole Eesti tahaks püüelda, aga praegune Eesti proportsioon ei ole väärikas. Riik tundub mulle hale, kui ta oma prioriteetide rahastamist toimetab kõige hapramate inimeste arvel, nende arvel, kes vajavad tegelikult elamiseks hooldusteenust.
Kui vaadata, milline on omastehooldajate probleemidering – rakkerühma inimesed oskavad sellest muidugi veel paremini rääkida –, siis taas võib tuua mõned andmed uuringutest. Sellesama Euroopa Liidu uuringu järgi, kus me osalesime, olid meie dementsusega inimeste kodused hooldajad teistest oluliselt nooremad, tööealised, keskmine vanus oli 57 aastat. Nendest terve hulk oli pidanud jääma töölt koju. Nad käivad teiste riikide omastehooldajatega võrreldes kõige rohkem tööl. Koduhoolduses oli hooldaja koormus meil kõige suurem. Muidugi, absoluutselt kõige vähem tunnetasid need inimesed nii kogukonna kui ka riigi abi ja lugupidamist.
Uuring EAKAS oli väga hõlmav. Tartu piirkonna inimesed me kaasasime kõik, nii tervishoiu- kui ka hoolekandeteenust saavad inimesed. Toon teile ainult kaks näidet. Inimene tahab vananeda kodus, ma olen sellega nõus, väga paljud seda tõesti tahavad. Kui me nüüd ütleme, et meil on selleks võimalused loodud, me anname hooldajatoetust, siis tegelikult on aga selgunud, et nendel hooldatavatel, kes elasid kodus ja kelle hooldamise eest maksti hooldajatoetust, oli emotsionaalne seisund kõige kehvem. Te näete, siin kõrval on koduhooldus, koduõendus, päevahooldus, hooldekodu, õendusabiosakond, aktiivravi. Kodus omastehoolduse toel elavatel inimestel on kurbust ja masendust kõige sagedamini. Füüsiline toimetulek ehk abivajadus kõndimisel – täpselt sama seis. Nii et kokkuvõtteks tegime järelduse: nendel, kelle lähedased saavad hooldajatoetust ja kes elavad kodus, on elukvaliteet ja toimetulek tegelikult kõige kehvem.
Hooldusvajadus võib tekkida igas vanuses, sagedamini tekib see vanadel inimestel. Kahjuks ei küsi see vanusest, hooldusvajadus võib tekkida ka noortel inimestel. On ka neid inimesi, kes sünnivad nii erilisena, et nad vajad hoolt ja abi terve oma elu. See vajadus võib tekkida äkki. Ajuinfarkt on minutite küsimus ja edaspidi, pärast aktiivravi, tekib küsimus, mis nüüd saab. Neid abipalveid oleme palju saanud ka oma ühingus. Aga kahtlemata on palju haigusi, kahjuks, mille põhjust me ei tea ja me ei oska neid ka ennetada: Alzheimeri tõbi, suhkurtõbi. On veel palju-palju teisi haigusi, mille tõttu mingist vanusest võib see abivajadus tekkida.
Kui palju on neid inimesi, kellest me praegu räägime? Hooldusvajadusega inimesi on umbes 5% kogu elanikkonnast, aga alates 65. eluaastast tekib see vajadus edasise elu jooksul 15–20%-l. Kas see puudutab ainult neid inimesi? Kindlasti mitte. Kas on kas või ühte peret, kes elab hästi, kas lapsed ja lapselapsed elavad hästi, kui nende eakad ei ole hästi hooldatud? Ma kahtlen selles. Samas ei saa öelda, et kõik vanad inimesed vajavad hooldusabi. Siin on paar pilti, kuid neid võiks tuua lõpmatuseni. 104-aastane poolakas, kes on oma vanuseklassis 100 meetri jooksu maailmameister. Minu lemmikspordiala lauatennis ja 100-aastane austraallanna. Ma püüan ka seda tegevust jätkata, aga kas ma nii kaugele jõuan, ei tea.
Millised võimalused praegu on? Toon ühe näite selliste haigete kohta, keda on haiglas palju. Inimene kukub. See juhtub tavaliselt kodus, mitte tänaval. Tänaval on küll libedus, aga sagedamini kukutakse kodus. Ta satub haiglasse, kus ravitakse eelkõige neid vigastusi ja haigusi, mis tal tekkisid kukkumise tõttu, olgu see reieluukaela murd või olgu see infektsioon, mis tal on tekkinud. Ta saab päris head taastusravi. Mõned taastuvad kenasti ja jätkavad siis oma edasist elu. Aga kõigil nii hästi ei lähe. Mis saab edasi? Ta võib minna koju pere juurde, kui pere jõuab toetada ja abi anda. Kui peret aga ei ole, ta elab üksinda, siis on võimalus saada koduhooldust ja teisi toetavaid teenuseid. On võimalus minna otse aktiivravist õendusabiosakonda või järelraviosakonda või hooldekodusse. Need on need võimalused, mis praegu on. Reaalsus on see, et aktiivravis on meie tervishoiu- ja sotsiaaltöötajate põhiülesanne saada inimene kiirelt-kiirelt aktiivravivoodist ära, kuhu iganes siis võimalik on ta saata, sest piiratud on nende päevade arv, kui aktiivravi eest makstakse. Hooldekodusse kohe tavaliselt ei saa. Nii et need võimalused jäävad üsna ahtaks.
Mis mõjutab edasisi otsuseid? Kindlasti see, mida inimene soovib ja mida tema pere soovib, kas pere on võimeline teda hooldama, kas perel on selleks finantse, kas neil on aega ja oskusi hooldada. Edasi, vajalike teenuste olemasolu piirkonnas. Jõuamegi sinna punkti, mille taha jääb see asi praegu väga sageli: kas pere on võimeline nende teenuste eest maksma. Veel mõned arvud selle kohta, mis on teenuste hinnad ja kui palju peab maksma inimene. Just sellest sõltuvad sageli otsused ja mitte alati kõige ratsionaalsemad otsused. Sisehaiguste voodipäeva päevahind ilma ravimite ja uuringuteta on keskeltläbi 100 eurot, inimene maksab 2.50, maksimaalselt 25 eurot, ükskõik kui kaua ta ravil viibib. Iseseisev statsionaarne õendusabi, mida sageli kutsutakse hooldusraviks – tegelikult sellist mõistet meil enam ei ole –, maksab 68 eurot päev ja inimese osalus on 15% ehk 10 eurot päev. Hooldekodus on erinevad hinnad, 20–50 eurot päev. Nüüd on nii, et kui inimesel on pere, siis tuleb kogu teenus katta oma raha eest. Kui tal peret ei ole, siis tasuvad inimene ja kohalik omavalitsus, kusjuures inimese sissetulekust läheb 95% nende kulude katteks. On ka üksikuid juhtumeid, kui tasuvad koos isik, pere ja kohalik omavalitsus. Tallinnas olid avalikult üleval koduteenuste hinnad: tasulise koduteenuse tund maksab 3.45, soodushinnaga maksab tund 64 senti. Väga paljud omavalitsused ei paku seda teenust nendele, kellel on pere olemas. Päris kummaline oli kuulda ühe tütre käest, kes otsis just nimelt koduabiteenust sotsiaalabi osakonnast, et ta sai sellise vastuse: meilt te seda teenust ei saa, see teenus on teile liiga odav. Mis on siis äriettevõtete hinnad? 12–30 eurot tund.
Kui perel on rahalised raskused, kuhu võiks siis abivajaja suunata? Ta võiks olla võimalikult kaua aktiivravis, kahtlemata, ja järgmine teenus on iseseisev statsionaarne õendusabi. On ka neid inimesi, kes lähevad perearsti juurde ja ütlevad, et nende emal on õigus neli nädalat seda teenust saada. See on odavam, kahtlemata, kuid kas ta seda vajab või ei vaja? Siin on see koht, kus minu arvates toimub meil teatud määral raha raiskamine selle tõttu, et kõige kallimad teenused on inimestele kõige soodsamad. Kui on kaks finantssüsteemi, kui raviteenused on rahastatud solidaarsuse põhimõttel, aga hoolekanne on oma vastutusel, siis see on nii ja see jääb nii, et surve on kõige kallimatele teenustele.
Mis vahet on praegusel sotsiaalhoolekandel ja hoolduskindlustusel? Siin on toodud välja hoolekande printsiibid. Abivajaja ja tema lähedased saavad esitada omavalitsusele taotluse palvega toetada. Kohalik omavalitsus peab kehtestama korra, millised on teenused ja kuidas neid jagatakse. Aga sotsiaalhoolekande seaduse § 16 ütleb, et isikult võetava tasu suurus oleneb peale kõige muu perekonna majanduslikust olukorrast. Siin on nüüd see koht, mille kohta ma küsisin eile Sotsiaalministeeriumi inimese käest, et kui mitut riiki ta oskab öelda, kus on seadusesse kirjutatud, et täiskasvanud inimene delegeerib otsustusõiguse oma sugulastele, ta ise enam ei saa otsustusi teha ja tema pere hakkab neid tegema. Mina neid riike ei tea, aga siiski olevat vist idablokis veel mõni selline riik. See on see hoolekande üldpõhimõte. Hoolduskindlustuse üldpõhimõte on selline nagu kindlustusel ikka: kokkulepitud olukorras olev inimene saab kokkulepitud teenust või toetust. Need kokkulepped vajavad sel juhul muidugi meil tegemist.
Teine oluline küsimus. Kui meil oleks hoolduskindlustus, siis minu arvates peaks funktsioneerima üks samasugune üksus nagu see, mida me näeme praegu ravikindlustuses. Ravikindlustuses keegi opereerib seda raha, see on haigekassa. Haigekassal on teada raha hulk ja me teame, et see raha läheb sellele teenusele. Mõtleme nüüd hoolduskindlustusele ja kujutame ette hoolduskassat. Sel juhul me teaksime, et see raha läheb hooldusele. Paralleeli on väga hea tõmmata. Teenused tellitakse, nii nagu haigekassal, on ka tal partnerid, kellelt tellib teenused, ta kontrollib kvaliteeti ja teeb kõike seda. Lisaks tuleks sellesse kassasse see raha kokku, nii pikaajalise raviteenuse kui ka hoolekandeteenuse raha, ja ära jääks see pallipildumine: tervishoid, hoolekanne, odavam teenus, kallim teenus. See on see nende kahe põhiline erinevus.
Mis on hoolduskindlustuse eelised? Ma isegi ei ütleks praegu, et see oleks tingimata inimestele rahaline lisamakse. See võib nii olla, selle juurde ma veel jõuan. Aga mis on põhimõttelised eelised? Me saame teenuseid paremini suunata. Me räägime hoolduse koordinaatori ametikoha juurutamisest. Taas, kui on küsimus, kas inimene jõuab maksta kallima teenuse eest – see teenus on inimesele kallim, aga mitte sisuliselt kallim –, siis praegu me suuname ta sinna, kus tal on seda võimalik saada, aga siis me saaksime valida õigema teenuse. Aktiivravi ei ole kõige parem teenus, mitte ka inimese jaoks, sest seal jääb väga palju probleeme lahendamata. Siis väheneb tõenäoliselt – mitte tõenäoliselt, selle kohta on uuringuid tehtud – kõige kallimate teenuste mittesihipärane kasutamine. Ei saa tekkida ka n-ö järjekorrast etteostmist, kui vajadus on rahuldatud mõistlikumal moel. Väheneb perede hoolduskoormus ja tagatakse muidugi ka võrdse kohtlemise printsiip, nii lastega ja lasteta inimeste kui ka piirkondlike erinevuste vähenemine või kadumine.
Muidugi on palju kaudseid mõjusid, mille kohta ma kahjuks ei saa teile esitada mingeid tabeleid ega numbreid. Aga ma olen üsna kindel, et hirm vananemise ees väheneb, sest teatakse, et ei jääda oma lastele koormaks kaela. Kes meist seda tahaks! Paranevad peresuhted. Paraku on peresid, mis on omastehoolduse koormuse all läinud lõhki, seda mitmel põhjusel. Väheneb tööjõupuudus. Ma olen võrrelnud, kui paljud inimesed olid loobunud tööst omastehooldajaks hakkamise tõttu ja kui palju oli meil vakantseid töökohti. Mingil hetkel olid need arvud üsna lähedased. Nii et siin on ressurss kindlasti olemas. Praegu arutatakse Eestis seda, et peaks sündima rohkem lapsi. Kui palju kolmandaid, neljandaid ja võib-olla ka teisi lapsi jääb sündimata, väga oodatud lapsi, kui keskealises peres tekib omastehoolduse koormus! Nii et ei saa vaadata ühiskonda nii, et on vanad ja noored ja veel sündivad lapsed. Kui vanal on halb, siis on halb keskealisel ja on halb ka lapsel. Me peaksime vaatama kõiki inimesi koos.
Millised on mudelid, mida võib kasutada, kui me otsustame hoolduskindlustust kasutama hakata? Kõigepealt on vaja muidugi juba ekspertidel välja töötada hooldusvajaduse määramise standardiseeritud metoodikad ja neid on vaja juurutada. Praegu on need juba tegelikult välja töötatud, aga just IT-pool vajab lahendamist. Hoolduskindlustuse astmete ja skeemide väljatöötamine – eri riikides on need erinevad. Mis on meile sobilikud? Me saame võtta malli. Hoolduskindlustuse hüvitamise tingimusi ei saa mina otsustada, aga koos me saame seda teha. Kas hüvitada kõigile, vastavalt hinnatud vajadustele, nagu on Põhjamaade komme, või teha seda sõltuvalt inimese enese, aga mitte tema pere majanduslikust võimekusest? Finantseerimine. Kas see peaks olema kohustuslik makse? Meil oleks viies makse juures, nagu on paljudes riikides. See on võimalik. Kas finantseerida riigieelarvest? See on küsitavam, sest kuidas me garanteerime, et see vajalik summa saab siiski olemas olema? Finantseerida saab kohalike omavalitsuste eelarvest, lisaks võivad olla veel vabatahtlikud maksed.

Austatud ettekandja! Teile ettenähtud aeg on lõppenud, kuid ma olen kindel, et Riigikogu on nõus teid veel kuulama, kui ma annan teile lisaaega. Ega te väga selle vastu ei ole?

Kas üks minut sobib?

Üks minut. Me anname kindlasti rohkem, näiteks viis minutit.

Ma jõudsin selle teemani, millest ma tahaksin rääkida palju-palju-palju rohkem. See on gerontoloogia.
Lõpetuseks. Ei ole niimoodi, et me kõik lõpetame hooldusvajadusega. Kas me saame ise midagi teha? See on küsimus meile kõigile siin. Vananemist peatama ei ole me tänaste teadmiste järgi võimelised. Need, kes väidavad selle võimaliku olevat, on utopistid. Aga mida me saame teha? Me saame vananemise kiirust umbes poole võrra aeglustada. Keha vananemine algab paraku väga varakult. 25. eluaasta on kehaliste võimete tipp, 30. eluaastast hakkab rakutasandil keha vananemine juba peale. Vananemise tempo on selline, et umbes 1% kehaline võimekus aastas väheneb. Me saame viia selle 0,5% peale. Selleks on vaja kõige lihtsamaid asju, mida te kõik teate: õige toitumine, kehaline koormus, puhkus ja kõik need asjad. See tegelikult töötab mitte ainult haiguste ärahoidmisel, vaid ka vananemise pidurdamisel. Vaimne võimekus võib selle eest püsida väga hea. Vaimse võimekuse langus ei ole see, mis meid tapab. Tegelikult on süda see, mis ei jõua kauem pumbata kui 120 või 130 aastat. Nii et kui ei teki ajuhaigust, siis me võime olla säravad elu lõpuni. Inimese vananemist peatada ega tagasi pöörata võimalik ei ole, aga ma olen toonud siin ühe näite. Nii et ära iial ütle iial, looduses on see võimalik. See väike amööbikene siin, turritopsis nutricula, kena nimega, on põhimõtteliselt surematu. Veelgi enam, kui on ebasoodsad keskkonnatingimused, võib täiskasvanud vorm muutuda noorvormiks tagasi. Nad surevad ju ikkagi, aga ilma olulise vananemiseta. Kas kunagi jõuab ka inimene nii kaugele? Praegu ei oska öelda.
Veel üks oluline asi. Kui me räägime, et tervislikud eluviisid aitavad meil tervemad olla, siis ma olen sellega väga nõus. Paraku, kõikide haiguste põhjusi me ei tea ega oska neid haigusi ka ära hoida. Nii et alati ei ole inimesed oma haigustes ja toimetulekuprobleemides ise süüdi.
Lõpetan selle mõttega, et inimene on noor ajutiselt. Kellel on õnne piisavalt kaua elada, see saab vanaks. See juhtub alati esimest korda elus, kui me vanaks saame. See võiks olla üks ilus teekond. Aitäh!

Riigikogu liikmed teavad suurepäraselt, et kui ettekandjal jääb aega napiks, siis on seda võimalik korvata küsimuste abil. Nendest esimese esitab Urmas Kruuse.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Väga auväärt ettekandja! Vaatame neid tabeleid ja vaatame ka riigi rahastust. Minul tekkis teie ettekannet kuulates küsimus, millist mudelit me tulevikuvisioonis näeme. Täna me konstateerime fakti, et oma ühiskonna arengus, oma ajaloolise ja kultuurilise taustaga oleme jõudnud punkti, kus me tunneme, et me ei ole rahul sellega, kuidas toimub elu meie ümber, kaasa arvatud eakate hooldamine. Kuidas te näete mõistlikku tasakaalu perekonna rolli tähtsustamise põhimõtte (ma pean silmas ka vastutust ja lugupidamist) ja riigi sekkumise (see puudutab ka rahalist sekkumist) vahel? Eri vahendite, kaasa arvatud perekonna vahendite hindamine, kaasa arvatud kohalikus omavalitsuses, on alati eetiliselt suhteliselt keeruline teema. Üks asi on sissetulek, teine asi on vara. Mida me võiksime või saaksime hinnata või peaksime hindama? Kas te näete seda, et me tulevikus ühiskonnana liigume selgelt selles suunas, et suureneb teiste inimeste roll meie lähedaste eest hoolitsemises ja meie roll piirdub pigem rohkem tasumisega?

Aitäh! Jah, eri ühiskondi on vaadatud. Võib öelda, et need mudelid on liikunud kõikides riikides, isegi Lõuna-Euroopa riikides, sinnapoole, et ühine raha ehk avalik sektor võtab selle rolli, et tema kanda jääb miinimumvastutus. Pered jäävad hooldama peaaegu alati ja ka meil Eestis hooldavad nad hea meelega, kuid kuskil on see piir, kus pere enda heaolu ja ka hooldatava heaolu oluliselt kannatama hakkavad. Sellepärast ma arvan niimoodi, et miinimumtase peaks olema sellise meetmega tagatud. Kui inimese vajadus on tõesti objektiivselt hinnatud, siis ta saaks neid teenuseid, pigem teenuseid kui rahalist toetust, aga mõnel juhul on ka rahalise toetuse võimalus. Selle otsustamine, kustmaalt me hakkame seda teenust üldse rakendama, on meie kätes. Kui inimese teenusevajadus on väike, siis kahtlemata saab pere seda teenust pakkuda. Aga mina ideaalis näeksin, et miinimumvajadused oleksid kaetud kõigil, sõltumata laste olemasolust. Edasi saab pere pakkuda lisaväärtust. Nagu mind geriaatrina on õpetatud: need asjad, mida saavad teha ära teised, laske teha teistel. Perel on nii palju asju, mida keegi teine teha ei saa, ja need jääksid siis pere kanda. Et vältida perede ülekoormust, peaks avalik sektor katma miinimumtaseme.

Palun, Marika Tuus-Laul!

Suur tänu! Aitäh, dotsent Kai Saks, selle eest, et te olete pühendunud sellele väga olulisele valdkonnale! Aga ma küsin täpsustuseks ikkagi natukene juurde, teil jäi see teema ajapuudusel nagu pooleli. Millised on ikkagi Euroopa riikides valdavalt need finantseerimissüsteemid, kui palju on rakendatud sinna juurde seda n-ö uut makset? Mis on teie meelest kõige paremad, eeskujulikumad süsteemid? Võib-olla te mõne riigi näite ikkagi tooksite? Teiseks, kui saan, siis küsin selle kohta, et te olete alati rääkinud inimese ja ka vanainimese finantsilisest iseseisvusest, et ei või olla nii, et inimene muutub vanaks ja siis ta sõltub ainult teistest. Kui palju te selles valdkonnas ikkagi näete seda finantsilist iseseisvust?

Tänan küsimuse eest! Riigiti on see erinev. Näiteks on Suurbritannias see lahendatud nii, et vajadus on ära hinnatud ja teenuste eest tasumisel arvestatakse inimese enda majanduslikku olukorda. Ma ei tea väga täpselt, kas sinna arvestusse läheb sisse – tõenäoliselt läheb – ka kinnisvara ja muud sellised momendid. On riike, kus see on nii lahendatud, tõepoolest, et kui inimesel on rahalised ressursid, vara, siis tema omaosalus on suurem. Põhjamaades hinnatakse vajadust ja teenuseid neile inimestele pakutakse. Aga üks skeem, mida ma olen rohkem vaadanud ja uurinud, on Saksamaa mudel, mis mul praegu silme ees terendab. Seal on nii, et kõik, kes sõlmivad ravikindlustuse, on kohustatud sõlmima ka hoolduskindlustuse ning teenusevajadus on jagatud kolme astmesse. Rahastamisskeem on libisev. Ei ole fikseeritud summat, vaid kui näiteks inimene, kellel on keskmise astmega hooldusvajadus, võtab kõik talle ettenähtu teenustena välja, siis ta saab summaarselt nagu rohkem, aga ta ei saa rahalist toetust, ning nendel, kes kasutavad ainult rahalist toetust, on toetus teenuste maksumusega võrreldes väiksem. See tundub nagu üsna mõistlik variant, mida võiks edasi kaaluda. Muidugi on ka selliseid riike, kus kindlustus on hoopis näiteks suurte hoolduskeskuste juures, et ma kindlustan ennast seal, kus on võimalik, seal pakutakse nii raviteenuseid kui ka hooldusteenuseid ning kui ma kunagi vajan, siis ma saan sealtkaudu liikuda süsteemi ja saan eri tasandi abi. Aga Saksamaa on jah üks näide, mis minu meelest alustuseks väga sobiks.

Helmut Hallemaa.

Aitäh, eesistuja! Austatud ettekandja, väga suur tänu selle hea, olulise ja kindlasti väga informatiivse ettekande eest, eriti muidugi geriaatria valdkonna käsitlemise ja eelviimase optimistliku alatooniga slaidi eest! Aga nüüd minu küsimus. Te näitasite RTPC uuringust koduhoolduse hinnakomponentide tabelit. Mõneti te vist vastasite eelmises vastuses sellele küll ära. Siin tabelis on peale Eesti veel seitse riiki ja te ütlesite, et Hollandi mudel meile ei sobi. Milline võiks olla see riik nendest, mille me eeskujuks võtame, ja mida me peaksime tegema selleks, et me selle riigi tasemele jõuaksime?

Jah, ma tulen ikkagi tagasi Saksamaa juurde. Ühest küljest on seal praegu selline avaliku sektori raha kasutus, mida ka meil esimese asjana oleks vaja saavutada. Aga ma tean sealt head ja halba, kõike tuleb uurida ja tuleb vaadelda erinevaid süsteeme. Aga mida ma olen kuulnud Saksamaa süsteemi juurutamise kohta sellist, mille kohta nad ise ütlevad, et ärge teie tehke nii? Nemad tegid nõnda, et kui nad hoolduskindlustuse sisse viisid, siis nad pakkusid paralleelselt välja solidaarsuspõhist ja vabatahtlikku kindlustust. Juhtus nii, et inimesed, kellel on suurem sissetulek, valisid vabatahtliku kindlustuse ja selle tõttu sai solidaarsusprintsiip rikutud. Nad ütlevad, et kui teie seda teete, siis viige korraga sisse solidaarne kindlustus, kui te tahate seda kasutada, ja kõrvale võiks teha veel, nii nagu ka raviteenuste puhul, erakindlustuse. Aga mis puudutab neid mudeleid, mis põhinevad hoolduskompleksidel, siis ma arvan, et Eesti on selleks liiga pisike, et neid mudeleid kasutada.

Peeter Ernits.

Hea juhataja! Hea ettekandja! Me tähistame praegu Eesti riigi 100. sünnipäeva ja teie kasutasite sellist väljendit, et see riik on hale. Te ütlesite, et võtmed, lahendus, on meie kätes. Ma küsin teilt, kuidas on ikkagi iseseisvusaja jooksul Eesti jõudnud sellesse seisu, mille kohta teie kasutate väljendit "hale riik"? Mida riigivalitsejad on varem teinud või tegemata jätnud?

Eesti riik ei ole hale. Mulle meeldib Eesti riik väga, ma elan sellele 100. sünnipäevale kaasa, aga kui me vaatame seda sektorit, siis hakkab mul hale. Ma ei pea kindlasti Eesti riiki haledaks. Vaatame arengulugu. Tegelikult loodi ka ravikindlustus alles üheksakümnendatel ja pikaajaline hooldusravi on selle sajandi alguse lapsuke. 2003. aastal tegime me tervishoiupoole pealt "Eesti hooldusravivõrgu arengukava 2004–2025". Sinna oli sisse kirjutatud palju häid mõtteid, näiteks see, et pikaajaline hooldus peab saama segarahastuse juba aastaks 2015, sest seal on ka hoolekandepool selgelt sees. Mis on meil tegemata? Meil ei ole Eestis õenduskodusid. Meil on õendusabiosakonnad, kus viibimine on ajaliselt piiratud. Selliseid asutusi, mis on teistes riikides üks valdavaid nende inimeste hooldamise kohti, kellel on suur hooldusvajadus (inglise keeles nursing home), meil ei ole. See kõik oli sinna sisse kirjutatud. Tehtud oli palju, aga rahastamine jäi puudu. Sellepärast ma ütlesingi, et võtmed on tipp-poliitikute käes. Kui me piirdume pilootprojektidega, mida praegu on ohtrasti algatatud ja mis on teenuste arendamisel väga olulised, siis tuleb arvestada, et niipea kui lõpeb pilootprojekt, mida tehakse Euroopa Liidu rahaga, nii lõpevad ka need teenused paraku suuresti ära, kui ei ole garanteeritud stabiilset püsirahastust, nii nagu on haigekassa rahastus, kust seda sektorit rahastatakse. Nii et ma ütlen siis nõnda, et tegematajätmised on poliitilised.

Meelis Mälberg.

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Vananeme me kõik ja keskeltläbi vananeb ka ühiskond. Ma olen teiega nõus, et väga lihtsat mudelit, kuidas omastehooldust rahastada, ilmselt ei ole ja ühe riigi mudelit me täpselt ette võtta ka ei saa. Aga te rääkisite sellest kindlustuse mudelist. Kas te avaksite natuke tausta? Kas te olete kaasanud ka rahandusspetsialiste, ökonomiste? Kas Eesti-suuruses riigis see sellise mudelina tööle hakkaks? Teatavasti peaks raha olema mingi kogus, et süsteem üldse tööle hakkaks. Kuidas te seda olete mõelnud?

Tänan! Seda teemat on uurinud erakindlustusseltsid, kes on öelnud, et Eesti riik on selleks liiga väike, et see erafirmadele ära tasuks. Selle tõttu, nii nagu võib-olla ka terviseteenused, peab see olema ja saab olla Eesti ühiskonna küsimus, riiklik küsimus. Nii nagu töötab meil praegu haigekassa, saab see sellise süsteemina Eestis toimida väga hästi. Ma tulen korra veel selle juurde, et Maailmapanga raport ja ka rakkerühm tõid välja, et Maailmapank ei soovita esimese asjana hoolduskindlustust, tuleks alustada nullpunktist. Ma tahan öelda, et me ei ole nullpunktis, nullpunktist on 15 aastat möödas. See on see põhjus, miks meil ei ole praegu mitte sobimatu seda teemat arutada. Ma meenutan veel ühte seika. Maailmapank ei soovitanud Eestil kasutusele võtta Eesti krooni. Maailmapanga soovitused on väga väärtuslikud ja meil tuleb nende üle mõelda, aga otsused peame me ikkagi ise tegema.

Marika Tuus-Laul, teine küsimus, palun!

Aitäh! Ma küsin veel seda. Te olete väga palju statistikat nende asjade kohta teinud. Kas ka selle kohta näiteks, et kui vanainimesi ravitakse aktiivravihaiglas, kus neile tehakse mingeid kosmosemeditsiini tasemel operatsioone, aga kui nad pärast lähevad koju, olles jäänud ilma õenduskodukohast, järelravist ja kõigest, siis kui palju on neid inimesi, kes tõepoolest peavadki võib-olla sellest ilmast lahkuma või kelle ravitulemus muutub n-ö nulliks? Kust tuleb see tasakaal? Võib-olla sellest, kui me paneks raha järelravisse ja kõigesse muusse, oleks riigile rohkem kasu kui sellest, et see inimene lihtsalt lahkub, aga kallis operatsioon on tehtud.

Neid numbreid, ma arvan, ei tea Eestis mitte keegi, sest neid lihtsalt ei ole. Aga üksikud näited on jõudnud pressi, me oleme nendest kuulnud. Ka mina olen kuulnud päris mitmeid näiteid, ühe toon välja. Puusa proteesimise operatsioon aitab väga paljud inimesed jalule. Aga kui inimesel on oma järjekorra ootamise ajal tekkinud dementsus, mida pole hinnatud, tal on teised probleemid, ta läheb haiglast koju ja jääb voodisse, siis minu küsimus on ka, et mis on selle asja mõte. Tehtud on pigem natuke halba, sest nüüd ta ei tõuse voodist enam üldse. Süsteemi ei saa arendada üksikute etappide kaupa, nagu see meil praegu kipub olema, kui me teeme pilootprojekti ühes kitsas suunas. Kui me ei vaata süsteemi tervikuna, siis ta loksub paigast ära. Inimesed on leidlikud, me leiame ikkagi kõik selle augu, kust me saame teenust, mis tegelikult aitab meid vähem, aga on kallim.

Palun, Krista Aru!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja, aitäh ettekande eest! See oli väga hariv ja huvitav meile kõigile. Hoolduskindlustusest on räägitud tegelikult aastaid. Kas selle õige mudeli otsingul on tehtud ka arvestusi, kui mitu aastat tuleks teha selles uues kindlustusliigis sissemakseid, et see kindlustus kehtima hakkaks? Küsin teisiti: kui vanad on täna need inimesed, kelle kohta võiks see kunagi üldse kehtima hakata?

Mina olen saanud arstihariduse ja tunnistan ausalt, et ma ei ole tegelenud nende probleemide lahkamisega, kuna ühtegi otsust ei ole vastu võetud. Ma arvan, et on minust kompetentsemaid selle teemaga tegelejaid, kes neid küsimusi lahendavad. Aga kui vaadata, kuidas seda küsimust ühiskonnas lahendatakse, siis kuna see vajadus võib tekkida kahjuks ka väga noores eas – ma loodan, et seda ei teki, aga on selliseid juhtumeid –, siis vanusepiiri siin tegelikult ei ole. Kuid vastust, mis vanusest hakkab see mingit kasu tooma, ootaks ma mõnelt finantsinimeselt.

Jürgen Ligi.

Aitäh! Proua Saks, te ütlesite, et meie käes on üks võti. See on üks väga lihtne lahendus, võti on väga lihtne ja konkreetne lahendus. Palun andke see meile, andke mingi vihje. Mis meid ootab tulevikus, kas meie vanemaid ja meid endid peab hooldama pigem kodus ning kuidas saada üle finantsinimeste kinnitusest, et majanduslikult ei ole kindlustuseks piisavalt mastaapi? Mis see võti meil siis on? Me siis katsuks seda tulevikus kasutada.

Ma soovin meile kõigile, et me vananeksime rõõmsalt oma kodus ja õpiksime vastu võtma oma laste abi, kui me seda vajame, sest ega see ei ole lihtne. Niimoodi sünnib see valdava osa inimestega. Aga kui tekib vajadus hoolduse järele, siis ma soovin väga seda, et igaüks meist saaks teha otsuse eeskätt ise.
Selle kohta, et hoolduskindlustuse rajamine Eestis ei ole mõistlik, puuduvad mul andmed. Neid analüüse on tehtud, ma olen erafirmade käest seda kuulnud, aga riigi tasandi kohta ei oska ma rohkem midagi kosta. Kuid see, kus keegi vananeb ja kust ta saab abi, sõltub igast konkreetsest juhust. Me oleme väga erinevad ja meie soovid on erinevad. Ma tean ka inimesi, kellel laps on surnud ja keda lapselaps on tahtnud võtta enda juurde, aga kes on öelnud, et ta ei taha jääda lapselapsele koormaks kaela peale ja ta läheb hooldekodusse, ning ongi läinud. Nii et küsimus on meie valikutes ja meie finantsilistes võimalustes.

Peeter Ernits, teine küsimus.

Hea juhataja! Hea ettekandja! Meil on umbes 4000 hooldekodus olevat inimest. Üks hooldekodu kohatasu võrdub tegelikult kahe pensioniga. Kui suurest summast on juttu, millest me siin räägime? Mida oleks vaja selleks, et inimesed, kellel seda vaja on, saaksid hooldekodus inimväärset hooldust? Kui me vaatame, et kohamaks on 600 eurot ja neid inimesi on 4000, siis see teeb kuus 2,4 miljonit. Kui pool sellest tuleb pensionidest, siis järelikult jääb 1,2 miljonit, aasta peale kusagil 15 miljonit. Kas ma eksin? Kui suurest summast me räägime?

Tänan! Kindlasti ei tahaks vaadata hooldekodusid eraldi, sest hooldekodu on ainult üks väike võimalus. Eestis suunatakse inimesi hooldekodusse rohkem, sellepärast et koduteenuseid on suhteliselt vähe. Selle tõttu ma vastaksin ikkagi kogu pikaajalise hoolduse rahastamise kohta. Ma ei ütle teile numbreid, aga ma ütlen seda, et 1% SKT-st on see, milleni me peaksime väga ruttu jõudma. See oleks see, mis ei viiks meid praegu tagasi sinna, et tekib langus. Aga see, et oleks tagatud parem hoolduse korraldus, eeldaks 2% SKT-st. Et olukord oleks ideaalilähedane, oleks vaja 3–3,5%. Need on need kohad, kus, jah, meil tuleb otsused teha. 1% on see, mis aitaks olukorda säilitada ja seda natukene süsteemselt parandada, pakkuda õigemaid teenuseid, mitte ainult hooldekoduteenuseid.

Jüri Jaanson.

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, tänan ülevaatliku ettekande eest! Mulle meeldis kõige enam see osa, kus te rääkisite enda panusest vananemisse ehk sellest, et vananemise puhul saab kehalise võimekuse langust olulisel määral vähendada, see sõltub inimese enda panusest. Küsimus ongi mul see, kuivõrd peaks hoolduskindlustus olema seotud inimese enda käitumusliku panusega, kui me räägime hoolduskindlustusest kui solidaarsest süsteemist tervisekindlustuse näitel. Mis te arvate, kuidas saaks parimal moel mõjutada inimeste enda käitumuslikku suhtumist vananemise vähendamisse?

Tänan! Vaatame ravikindlustust. Raviteenuste kasutamine on isegi rohkem meie eluviisiga seotud. Kas raviteenus sõltub näiteks kehamassiindeksist või kas me küsime, mitu tundi nädalas sa liigud? Ei. Ka hoolduskindlustuses me sellist seaduspõhist lähenemist kindlasti teha ei saa. Aga mida me saame teha? Kui minule kunagi pakuti vabatahtliku pensionikindlustusega liitumist, siis ma küsisin juba tollal, see oli ammu, kas nad pakuvad ka hoolduskindlustust. Ei. Ma ütlesin, et ma heameelega maksaksin hoolduskindlustuse eest, aga kunagi seda teenust ei kasutaks, niisamuti võiks olla ravikindlustusega. Paraku on selliseid haigusi, mille vastu ei aita õigesti söömine, ei aita liikumine, ei aita piisav puhkus. Nii et ma otsest seost ei näe, küll aga kaudset. Tervislike eluviiside harrastamine ja nende propageerimine, ka vananemisest rohkem rääkimine, see on see, mida me saame ise teha. Seda me teeme ja peame rohkem tegema.

Tiit Terik.

Aitäh, härra eesistuja! Austatud proua Saks! Pensionipõlve kindlustamiseks on riikides erinevaid praktikaid. Ma olen kuulnud, et osas riikides on pärijateta või ka pärijatega eakatel võimalus on oma kinnisvara näiteks kindlustusfirmadele ette võõrandada ja seeläbi saada pensionipõlves regulaarset sissetulekut, millest saab katta kõikvõimalikud kulutused. See rahahulk on tõenäoliselt selline, mida kogudes ei suuda ehk saavutada. Kuidas te kommenteeriksite sellist mudelit? Kas meil on midagi analoogset, et üksik vanainimene, kellel on väärtuslik kinnisvara, võõrandab selle mõnele ausale ettevõttele, kes siis tema eest hoolitseb tema elupäevade lõpuni?

Jah, see on väga hea mudel. Ma arvan, et me kõik tahaksime saada vanaks ja tahaksime, et ka siis, kui meil tekib hooldusvajadus, me oleksime suutelised need kulud ise katma, miks mitte ka oma kinnisvara abil. Seda me teame ja seda teavad sotsiaaltöötajad. Ma tean, et Eestis on olnud ettevõtteid, kes on pakkunud selliseid lepinguid. Ma ei tea, kui edukad need on olnud. Aga ma tean, et sotsiaaltöötajad tegelevad väga palju selle küsimusega, et enne, kui inimesel on tekkinud reaalne teenusevajadus, ei läheks tema kinnisvara n-ö kingituna kellegi teise kätte. See ongi see koht, kuhu inimesed saaksid pöörduda, kui nad teavad, et see on kindel koht, mitte nii, et aasta pärast seda enam lihtsalt koos minu kinnisvaraga pole. Ma usun, et kasutajaid oleks, aga siin peab olema kindlustunne taga. 

Palun, Urve Tiidus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sain inspiratsiooni teie näitest vanemas eas inimesele tehtud puusaoperatsiooni ja selle ootamise tagajärjel inimese tervisega toimunud muutuse kohta. Te nimetasite, et puudub terviklik lähenemine. Te olete arst ja teate kindlasti, mis asi on holistiline meditsiin. See on pärit Hiinast. Mida peaks tegema, et Eestis niisugune terviklik lähenemine nii meditsiinis kui ka hoolduses edeneks?

Terviku tagab see, kui meil on üks pott, kust me tõstame, ja meil on ka vajadused terviklikult hinnatud. Vaatame raviteenuseid. Me hindame puhtalt tervisevajadust. Meil ei ole raviasutustes finantseeritud sotsiaaltöötaja kohta, see tuleb muude teenuste arvel. Vaatame teenuseid. Pikaajalise hooldusvajadusega inimesel on väga sageli ka raviteenuste vajadused. Kui me jätame nad eraldi pottidesse, siis me ei saa seda holistilist lähenemist. Alustame vajaduste hindamisest. Hindamine peab olema terviklik, mitte ainult vererõhk, mitte ainult veresuhkur, mitte ainult teadmine, et kodus on poeg, vaid tuleb ka teada, kas ta tuleb selle kõigega toime. Edasi, kui me teeme rahastamisotsuseid, siis on vaja, et oleks n-ö üks pott, kust see raha tuleb, siis me saame seda mõistlikult kasutada. Kui need kaks süsteemi või sektorit jäävad pikaajalise hooldusvajadusega inimese puhul eraldatuks, siis jääb sama seis edasi. Me võime ehitada teist samapalju haiglaid juurde, need kohad saavad kõik täis. Ma tean, et alati on täis kõige kallimad kohad, intensiivpalatid ja -osakonnad on alati täis, sest raha tuleb sinna rohkem. See tähendabki seda, et see ei ole lahendus. Kui me teeme haiglaid juurde ja rohkem inimesi on aktiivravil, siis jäävad sageli lahendamata pikaajalise hooldusega seotud probleemid ja inimene ei saa edasisi teenuseid, et ta ei satuks jälle hooldusravile. Haiglal on ükskõik. Ma olen seda haiglajuhtidega arutanud. Üks kuu on inimene siseosakonnas, järgmine kuu kardioloogias, siis uroloogias. Haiglajuhid ütlevad: aga selle teenuse eest maksab haigekassa. Ja nii on – rahastamine.

Palun, Monika Haukanõmm!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus tuleneb eakate uuringust. Te tõite välja, et hooldatava kurbus ja masendus on kõige suurem sellisel juhul, kui ta on kodus ja hooldajale makstakse hooldajatoetust. Tabasin ennast mõttelt, et siin on justkui väike vasturääkivus. Kodu on ju see koht, kus eakal inimesel on kõige parem elada ja kus on kõige parem teenust saada. Tegelikult on ka suremiseks kodu kõige parem koht. Samas jällegi, stressitase on seal kõige kõrgem. Kas ma teen õige järelduse, et see tuleneb sellest, et lähedased on sunnitud koju jääma, neil on väga väikesed materiaalsed võimalused, võib olla stress, depressioon jne, mis kandub üle ka hooldatavale? Millest selline näitaja, mis tundub olevat vastukäiv ja vasturääkiv?

Jah, selle näite ma tõingi sellepärast, et tundubki nii, et kodus peaks olema ju kõige parem. Kodus tahavad inimesed kõige enam olla ja tahavad saada seal hooldatud. Kui vaadata, kes on need, kes hooldajatoetust saavad, siis üks kontingent on tõesti tööealised inimesed, kellele on põhiline see rahaline pool. Te nägite neid summasid, need olid kuu summad, mis ei kata isegi ühe päeva hooldusvajadust, aga põhiline on see, et ravikindlustus saab kaetud ja sellepärast need inimesed valivad selle. Nad ei ole koolitatud, nad ei oska hooldada. Teine kontingent, kes valib hooldajatoetuse, on need, kellel on raha lihtsalt niivõrd vähe. On ka neid juhtumeid, kui on tegemist abikaasaga, on olnud selliseid näiteid. Näiteks, kaks inimest, kellel mõlemal oli puue, olid vastastikku teineteise hooldajad. No kui palju sealt siis oodata on! Neid näiteid on väga huvitavaid. Aga see rahasumma, mis praegu hooldajatoetuseks eraldatakse, sisulist abi ei anna, aga annab ravikindlustuse. Nii et teenuseid saavad need inimesed kõige kehvemini. Kui inimesel on juba hooldaja, kes saab toetust, siis võib omavalitsus öelda, et rohkem teenuseid meilt oodata ei ole, rohkem teenuseid te ei saa, te saate hooldajatoetust, tulge sellega toime. Selline on olukord.

Tanel Talve.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma tean, et me räägime täna sellest, kuidas eakana hakkama saada, ja räägime hoolduskindlustuse loomise teemal. Meil on paraku päris palju ka vastupidiseid olukordi, kus vanemad peavad oma lapsi hooldama, puuetega inimeste teema ja kõik see. Kas omastehooldusest tervikpildi mõttes rääkides peaks ka seda teist poolt kuidagi tervikuna vaatama, kas see kindlustus peaks ka seda poolt puudutama?

Aitäh! Kindlasti, kui on hoolduskindlustus, siis see ei küsi vanusest, see on absoluutselt selge. Miks see on praegu eakate teemana siia toodud? Valdav osa, kes seda vajavad, on eakad inimesed. Aga kahjuks jah, me peame ütlema, et tervislikud eluviisid küll vähendavad riski haigestuda, vähendavad seda riski, et tekiks hooldusvajadus, kuid me ei tea seda kunagi ette. See vajadus võib tekkida igas elueas. Eraldi kindlustust noortele ja vanadele pole kindlasti mõistlik teha.

Marianne Mikko, palun!

Suur aitäh! Aitäh väga põhjaliku ettekande eest! Mul on väga lihtne küsimus. Mis te arvate, millal saab eakate mõttes teoks see unistus, mida soovivad kolm Balti riiki, et me ei räägiks enam Põhjalast ja Balti riikidest, vaid räägiksime NB8-st ehk Põhjala ja Balti riikidest, nii et poleks vahet, kas jutt on Soome, Rootsi, Eesti või Läti eakast?

Aitäh! See on väga hea, huvitav ja lai teema. Ütleme niimoodi, Eesti võiks väga paljude näitajate poolest Põhjamaade hulgas olla. Kas me võiks võtta üks ühele üle nende hoolduskindlustussüsteemi? Siin ma natuke mõtleks ja arutaks seda teemat pikemalt. Me teame, et rahvastik vananeb. Kas see on halb või hea? No ikkagi hea, ma ütleksin, see on hea, selles mõttes, et me kõik elame täis oma võimaliku bioloogilise eluea. Kellele ma sooviksin, et sure enneaegu ära? Aga kuna rahvastik vananeb, siis on ka Põhjamaades, näiteks Soomes, ma tean, tõstetud latti. Vahepeal sai seal väga kergesti kodus teenuseid, aga seda latti on tõstetud, kuna see hakkas riigile üle jõu käima. Nii et me peame vaatama, milline on Eesti olukord ja kui palju tuleks rakendada omaosaluse erinevusi, sõltuvalt inimese, aga mitte tema pere varanduslikust seisust. Need on need küsimused, mis vajavadki laiemat arutelu, poliitikute ja ekspertide arutelu, et teha kindlaks, mis on meile mõistlik. Aga ma usun, et me Põhjalasse kuulume otsapidi nagunii.

Nüüd viimane küsimus. Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea esineja! Te väitsite, et kohalikul omavalitsusel on alust keelduda hooldusteenuste osutamisest, kui inimene saab hooldajatoetust. Arutasime sama teemat rahvastikukriisi probleemkomisjonis ja jõudsime järeldusele, et see nii ei ole: kohalikul omavalitsusel ei ole tegelikult seda õigust. Millele toetudes te seda väitsite?

Jah, see õigus ei tugine iseenesest sellele, aga siis vaadatakse laste ja lastelaste olemasolu, nii et see tuginemine on kompleksne. Otsuse teeb kohalik omavalitsus, otsuse tegija on konkreetne inimene. Igaühel meil on omad eelistused ja omad mõtted, kui palju peaks pere panustama, kuidas ja kust võiks alustada. Nii et nii kaua, kuni see otsuse tegija on inimene koos oma hoiakutega, nii kaua jäävad need erinevused üle Eesti alles. Praktikas on need erinevused olemas ja seda ma kahjuks inimeste käest kuulen, on siis selleks õigust või mitte.

Aitäh, dotsent Kai Saks! Meie järgmine ettekandja on Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse. Palun!

Lugupeetud esimees, austatud Riigikogu liikmed, aitäh selle võimaluse eest teiega sellel teemal arutleda! Aga esmalt mõned mõtted hoolduskoormuse teemal. Ma jagan oma ettekande kolmeks suuremaks plokiks. Kõigepealt vaatan, mida näitavad meile teadaolevad arvud, millest me räägime. Siis tutvustan lühidalt hoolduskoormuse rakkerühma tegevust, kes tegi Riigikantselei juures kahe aasta vältel uuringuid ja arutles selle üle, millised võiksid olla lahendused. Natukene räägin ka ettepanekutest ja siis sellest, mida on juba tehtud.
Kõigepealt, millest me räägime? Kui me räägime pikaajalisest hooldusest, siis me räägime inimestest, kes vajavad igapäevaelu korraldamisel abi pikema aja jooksul, kuna nende füüsilised või vaimsed võimed või töövõime on vähenenud. Ma definitsioonide esitamisele väga palju aega ei kuluta, ma arvan, et üldjoontes me kujutame kõik ette, kes on need inimesed, kellel on pikaajalise hoolduse vajadus. Tõsi on see, et sektoris teha vahet, kas pikaajalise hoolduse vajajal on vaja teenuseid tervise- või sotsiaalvaldkonnas või kuskil mujal, pole kõige õigem, sest reeglina vajatakse tähelepanu eri aspektidest.
Kui me vaatame, kui palju neid inimesi on, siis me saame kõige paremini tugineda kolmele allikale või vähemasti olen mina need välja toonud. Erinevad uuringud annavad meile ka mõnevõrra erinevaid numbreid. Ise pean ma võib-olla kõige paremaks uuringuks, mille põhjal võiks järeldusi ja otsuseid teha, "Eesti sotsiaaluuringut 2016", kuid neid uuringuid on nii Euroopa kui ka Eesti tasandil kahtlemata veel. Esimene tulp tähistab neid inimesi, kes on täisealiste hooldajad ja kellele kohalik omavalitsus maksis hooldamise eest tasu või toetust, ütleme, mitte tasu. Need on sotsiaaltoetuste andmeregistri andmed. Hoolduskoormusega inimesi selle registri põhjal, pelgalt tasu maksmise fakti alusel on 9000 ja enamik neist hooldavad vanemaid inimesi. Vaatame sotsiaaluuringu andmeid. Hoolduskoormusega inimeste arv on selle järgi märksa suurem, praegu 65 000 inimest, naisi on rohkem ja mehi vähem, kusjuures meeste ja naiste võrdluses kehtib selline seaduspära, et kui hoolduskoormus suureneb, siis on naisi hooldajate rollis rohkem. 65-aastaseid ja vanemaid inimesi hooldab 36 700 meest ja naist. Sotsiaaluuringu andmed on meile heaks lähtepunktiks seetõttu, et seal on küsitud, kui palju inimene pidi reaalselt nädalas hooldamisega tegelema. Võiks ütelda nii, et kui hooldamine võtab pereliikmelt üle 20 tunni nädalas, siis on tegemist väga suure hoolduskoormusega. Võib-olla saab debatti pidada, kuhumaani on oma pereliikme või lähedase hooldamine normaalne, meie mõistes pereelu üks osa ja kustmaalt hakkab see pärssima juba muud osalust ühiskonnas. Tööjõu-uuring mõõdab samamoodi seda, kui suur on hoolduskoormusega inimeste arv, aga nagu ma ütlesin, edasises debatis oleks võib-olla hea tugineda Eesti sotsiaaluuringule. Rahvusvahelisi allikaid on ka.
Kui me vaatame, kui palju hooldamiskohustus pärsib Eesti inimeste osalust tööjõuturul, siis me näeme seda, mis on ka mitmelt poolt läbi käinud, et umbes 13 500 15–74-aastast inimest on hoolduskohustusega sedavõrd hõivatud, et nende töötamine ei tule kõne alla. Erinevad uuringud näitavad umbes sama arvu, kui palju on neid inimesi, kes on kas pidanud töötama osaajaga või töötamisest koguni loobuma, et oma lähedaste eest hoolt kanda. See on aga reaalne probleem meie majanduse kontekstis, reaalne rahaline kadu.
Kui rääkida hoolduskoormusest, siis me võiksime rääkida ka sellest, milliseid teenuseid inimesed saavad. Meie hoolekanne on üles ehitatud selliselt, et väga suur roll sotsiaalhoolekande korraldamisel on kohalikul tasandil. Kohalikud omavalitsused vastutavad esmatasandi sotsiaalhoolekande korraldamise, hindamise ja ka teenuste pakkumise eest. Kui me räägime riiklikust hoolekandest, siis tuleb öelda, et riik korraldab peaasjalikult psüühilise erivajadusega inimeste hoolekannet ja eakate hoolekandega sellisel kujul peale reeglite sättimise ei tegele. See on omakorda viinud sellise arenguni – ma toon näite –, et kui erihoolekandeteenuste viimaste aastate reformid on tekitanud olukorra, kus inimesed saavad pigem teenust, mis hoiab neid aktiivsena ja kogukonnas ning toob neid hoolekandeasutustest välja, siis eakatele kodus pakutavate teenuste osakaal on võrreldes hooldekoduteenuste osakaaluga langemas. See tähendab sisuliselt seda, et eakad inimesed kodus reeglina teenust ei saa. Eri andmetel on kodus pakutava toe vajadusest Eestis rahuldatud ainult 15%.
Vaatame tulevikku. Siin ma räägin tõesti ainult prognoosist ega pretendeeri täppisteadusele. Kui me vaatame hoolduskoormuse andmeid ning seda, kui kiiresti me vananeme ja kuidas kasvab eakas elanikkond Eestis, siis me näeme, et lähiaastatega suureneb hooldamist või hooldust vajavate inimeste hulk hüppeliselt. Nii et tõepoolest ei ole küsimus selles, kas me peame selle probleemiga tegelema ja lahendusi otsima, vaid küsimus on selles, millises lahenduses me kokku lepime.
Hoolduskoormuse rakkerühm oli kokku kutsutud selleks, et laiapõhjaliselt organisatsioone, eksperte ja ka rahvusvahelisi partnereid kaasates vaadata, mis on praegune olukord ja kus peituvad edasised võimalused, ning saada ka nõu, kuhu riik peaks eelkõige tähelepanu suunama, et hoolduskoormuse probleemiga tegeleda. Rakkerühm tegutses kuni eelmise aasta lõpuni ja tulemusi oli päris mitmeid. Ma julgen soovitada nendega tutvuda, kui vähegi mahti on. Esiteks, Maailmapanga uuring, millest siin ka kõneldi, "Hoolduskoormuse vähendamine Eestis". Aga üks võib-olla konkreetsem ja selgem dokument praktikutele on "Ülalpidamiskohustuse õigusselguse analüüs ja juhendmaterjal KOV-idele", mis vastab nendele küsimustele, millistel tingimustel, millal, kuidas ja kui palju peaksid pereliikmed oma lähedase ülalpidamisse panustama, kui viimasel ei ole vahendeid endale teenuseid tagada, ning kustmaalt peab tulema mängu kohaliku omavalitsuse ja avaliku sektori finantseerimine. Siin on tegelikult väga palju müra. Usutakse, et kui on olemas pere, siis riigil ja kohalikul omavalitsusel roll puudub. See ei ole kohe kindlasti nii. Kohustus hinnata abivajadust ja pakkuda teenuseid on olemas, eraldi küsimus on see, kui palju inimene ja tema lähedased peaksid kandma nendest kuludest ja kui palju nad saaksid kanda. Aga seda dokumenti soovitan küll kõigil sirvida.
Nüüd pikaajalise hoolduse probleemid. Maailmapank ei toonud välja midagi väga erilist, mida me ei teaks, kuid ta siiski kinnitas meie veendumust, et pereliikmetel tänases Eestis on suur koormus. Teenustele ligipääs sõltub üha enam teenusekasutaja maksevõimest. Enne oli siin väike arvutus, kui palju inimesed praegu hooldekodukoha eest maksavad. Hooldekodus on aastas üle 7500 inimese, kohti on 8000 ja natukene peale. Inimesed maksavad oma taskust 76% üldhoolduse kuludest, valdavalt siis hoolekandeasutuses viibimise eest, ja see maht oli umbes 60 miljonit aastas. Nii et põhimõtteliselt on see süsteem üles ehitatud selle kokkuleppe peale, et eakate üldhoolduse kulud katavad inimesed. Siit järelduvad avaliku sektori vähesed kulutused. Maailmapanga arvutus ütleb meile, et need on 0,6% SKT-st. Jällegi seesama tõdemus, et 90% sellest läheb hooldekodudele, mitte kodus elamist toetavate teenuste peale. Hoolduse korraldamine on killustunud nii sotsiaal- ja tervishoiusektori kui ka riigi ja KOV-i tasandi vahel. Meie valik on olnud see, et kohalik omavalitsus on see õige koht, kus sotsiaalhoolekannet korraldada. Selge on see, et me põrkame tihtipeale selle vastu, kui palju on võimalik meil reguleerida ja standardit seada, et kohalike omavalitsuste pakutav oleks ühetaoline ja ühes mõõdus ning see praktika vastaks üle Eesti sarnastele tingimustele. Siin on olnud väga erinevaid lahendusi, küll aga näeb 2016. aastal jõustunud sotsiaalhoolekande seaduse uus redaktsioon ette päris selge raamistiku, mida, peab tõdema, on asutud kohati rakendama väga erinevalt. Loodetavasti KOV-i reform aitab seda standardit paremini ühtlustada ja kohaliku tasandi võimekust parandada.
Pikaajalise hoolduse süsteemi väljatöötamisel on kaks poolt. Nagu ikka, kõigepealt on olulised kiireloomulised mured ja siis tuleb panna paika kava, millist ideaalset süsteemi me tahame saada ja kuidas selle poole liikuda. Ma meenutan, et kui me täna kulutame pikaajalise hoolduse peale 0,6% SKT-st, siis rahaliselt võiks orientiir realistlikult võttes olla 2–2,5% SKT-st. Põhjamaade taseme poole, Norra kanti minnes võiksime rääkida 4%-st või enamast protsendist SKT-st. Kuskil peab see tasakaal olema. Maailmapanga uuringust tuleb selgelt välja, et meil tuleb kokku leppida, milline see tasakaal peaks olema, kui suure osa hooldamiskoormusest peaksid kandma pereliikmed, kui palju peaksid kandma inimesed ise ja kui palju peaks kandma avalik sektor. Siin, arvestades demograafilist survet, tuleb tõenäoliselt uut tasakaalupunkti otsida.
Maailmapangal olid ka väga konkreetsed soovitused. Esimeses etapis soovitati hetkeolukorda parandada ja rahastust suurendada. See rahastuse suurendamine võiks olla 0,2% SKT-st, mis tänases vääringus võiks olla 40 ja 50 miljoni vahel aastas. Mida võiks selle tulemusena saada? Võiks saada kohalike omavalitsuste teenuste ja ka nende rahastamise kohustuslikud miinimumstandardid. Samuti võiks selle raha eest saada ühtse hindamismudeli, mis aitaks nii sektorite vahel liikuda kui ka sektorite tegevust paremini planeerida, et inimene ei kaoks standardite vahele ära.
Kuidas seda kõike rahastada? Maailmapank ütleb, et riigid liiguvad n-ö sihistatud universaalsuse suunas, s.o lai kaetus inimeste ja teenuste mõttes, aga omaosalus siiski sõltub hoolduse vajaja maksevõimest. Siin on olnud väga palju debatte, neid oli ka hoolduskoormuse rakkerühmas, selle üle, millise tähendusega peaksid olema sissetulek ja vara. Rahastamismehhanisme muudetakse vähem sõltuvaks tööealiste elanike panusest. Siin on üks väga olulisi kaalutluskohti. Tööealist elanikkonda jääb meil teadupärast vähemaks. See, kui suurt koormust tööealine elanikkond maksude kujul suudab kanda, on päris oluline küsimus. Sotsiaalmaksuga sarnasel panusel põhinevat pikaajalise hoolduse kindlustust Maailmapank meile ei soovita, just täpselt sellel põhjusel, et siis me oleme tegelikult pidevalt jätkusuutlikkuse küsimuste ees. Ka siin viidatud Saksamaa kogemus näitab, et viimastel aastatel on nad pidanud kindlustusmakse protsenti järk-järgult tõstma. Ma ei refereeri siin küll neid andmeid, mida ma ise vaatasin, vaid oma kolleegide andmeid. Need ütlevad, et see makse peaks praegu ulatuma 2,8%-ni sissetulekutest kuus, et seda kindlustust tagada. Aga ma võin siin eksida.
Hoolduskindlustus. Ma arvan, et me oleme hoolduskindlustuse mõistele väga erinevalt lähenenud. Kui me räägime puhtalt hoolduskindlustusest, siis sellist lahendust meile pigem ei soovitata, kuid ühtsed teenused, kirjeldused, hinnakirjad, juhised ja korraldused – nendesse tuleb investeerida. Sisuliselt ongi meil laias plaanis kaks suuremat valikute plokki. Üks puudutab tööjõumakse ja nende tõstmist. See ongi meie arusaama järgi selline kindlustuse mudel, kus inimesed kindlustavad ennast ise tulevikuks vastavate maksetega või kus töötavad inimesed maksavad kindlustusmakset hooldust vajavate eest. See on solidaarne mudel. Teine variant on riigieelarvest panustamine, kus me suuname tähelepanu eelkõige KOV-ide teenustele ja nende pakkumisele. Inimese omaosalus jääb siin kindlasti alles, küsimus on selles, milline on selle omaosaluse lagi. Samuti peaksid väga selged ja sõltumatud olema hooldusvajaduse hindamise reeglid, et neid ei oleks võimalik eri Eesti nurkades painutada ja eri kujul sõnastada. Loomulikult, mis siin ka eelnevalt kõlama jäi, institutsionaliseerimise vältimise põhimõte peab kehtima, inimesi peab aitama nende kodus, nende elukohas, ei ole vaja pakkuda neile esimese valikuna alternatiivset keskkonda. Loomulikult, kolmas variant on ka: me jätkame nii nagu täna, mis tähendab sisuliselt seda, et inimesed maksavad oma üldhoolduse kulud ise.
Kui rääkida sellest, mis on ette võetud ja teoksil, siis võib öelda, et oleme alustanud päris mitmeid asju. Tõsi ta on, meil on mitmeid pilootprojekte. Esimene nendest, millele mina soovin palju edu ja kust ma loodan saada häid mõtteid selle kohta, kuidas tulevikus süsteemi korraldada, ongi seesama hoolduskoordinatsiooni pilootprojekt, mida me loodame sellel suvel koos kuue kohaliku omavalitsusega alustada. See peakski aitama hinnata inimeste hooldusvajadust ja leida neile kohaseid teenuseid. Samuti peame tegelema kohaliku tasandi rahastamise küsimustega. Oleme mitmete kokkulepete tulemusena pakkunud hoolduskoormusega inimestele täiendavaid puhkusevõimalusi. Peatselt on Sotsiaalministeerium kuulutamas välja hanget, et leida vabatahtlikke koondavaid organisatsioone, et töötada Eesti jaoks välja kogukonna ja vabatahtlike võimestamise mudel. Üht-teist on veel tehtud. Selge on see, et poliitilist tähelepanu pikaajalise hoolduse süsteemi korraldusele ja selle reformimisele on kahtlemata tarvis ja tuleb otsustada, kuidas neid prioriteete seada. Üle ega ümber ei saa me rahastamise küsimusest. Siin aga ma oma ettekande lõpetan. Tänan teid kuulamast!

Küsimused ettekandjale. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Te oma ettekandes märkisite, et koduhooldus on teie arvates oma olemuselt suhteliselt kehvasti arenenud ja neid teenuseid, mida kodus võiks pakkuda või mida pakutakse, on institutsionaalse hooldusega võrreldes üsna vähe. Kas selle põhjus on selles, et meil ei ole piisavalt palju teenusepakkujaid või ei ole see süsteem integreeritud koduhooldusega sellisel kombel, et inimesed teenust kätte saaksid, või inimestel lihtsalt ei jätku raha ega ole leitud ka koos kohaliku omavalitsusega sellist süsteemi, et neid koduteenuseid vajadusel rahastada?

Aitäh küsimuse eest! Tõsi ta on, et kodus hakkama saamist toetavate teenuste osakaal on täna üsna väike. Põhjusi peab siin otsima tõenäoliselt laiemalt. See sõltub sellest, kuidas me ise oma vajadustest räägime ja kui palju me läheme ka abi otsima. Aga üldjoontes tuleneb see killustatus ikkagi sellest, et meil oli veel kuni eelmise aasta lõpuni väga palju kohalikke omavalitsusi, kellel oli väga erinev võimekus ja väga erinev praktika, kellel olid väga erinevad spetsialistid, ja igaüks neist pidi sotsiaalhoolekande korralduse ise paika panema. Meil on küll miinimumtasemed, standardid kirjeldatud, need aga ei ole ülemäära piiravad. Tegelikult on see otsustus- ja valikuvabadus kohalikul tasandil. Ma arvan, et sellest on paljuski tekkinud see, et niisugune erinev lähenemine on võimalikuks saanud.

Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Rakkerühm ja Maailmapank ei soovita hoolduskindlustust, küll aga ütlevad nad, et võiks kaaluda kindlustussüsteemide rakendamist. Te tõite välja päris mitu varianti, neli varianti, kuidas rahastamisega edasi minna, mida võiks kaaluda. Milline variant on praegu teie kui ministeeriumi esindaja eelistus või mida kõige reaalsemaks peetakse? Teine küsimus on hästi põgus. On pikalt räägitud ja arutatud, et eakate üldhooldekodude teenuste kirjeldus ei ole piisav ning ei ole ka tegevuslubade süsteemi. Kas ka seal on lähemal ajal oodata muudatusi? Kui meil oleks tegevuslubade süsteem, siis me ei peaks kindlasti kuulma nendest olukordadest, kus eakaid ei kohelda hoolekandeasutuses nii, nagu see oleks mõistlik ja vajalik.

Kui küsitakse, millises suunas liikuda, siis tuleb öelda, et Eestis ei ole ülemäära palju inimesi, Eestis on 1,3 miljonit inimest, me tunneme üksteist nime- ja nägupidi. Tegelikult me peaksime suutma ka teenuseid pakkuda täpselt samamoodi, juhul kui see abivajadus tuleb. Kus seda teha või kuidas seda teha? Meie tänane arvamus on see, et me peame püüdma mured ära lahendada ikkagi inimese elukoha lähedal. Ehk küsimus on selles, kui palju me suudame võimestada kohalikke omavalitsusi, et nad suudaksid oma inimestele tuge ja abi pakkuda. Nagu ma ennist mainisin, siin on palju selliseid, ma ütleks, väärarusaamu selle kohta, mida kohalik omavalitsus peab tegema ja mida ta ei pea tegema. Viimase paari aasta jooksul on ka õiguskantsler pööranud väga palju tähelepanu sellele, mis on kohaliku omavalitsuse ülesanne sotsiaalhoolekande korraldamisel, pluss on olnud kohtupraktikat mõnedel juhtudel. Tuleb välja, et kohaliku omavalitsuse ülesanne on märksa suurem, kui praktika näitab. Me peame läbi mõtlema ka selle, kuidas see rahastusskeem kohalikul tasandil üles ehitatud peaks olema, nii et hoolduskoormuse teemad ei oleks sedavõrd erinevalt lahendatud. See on see pool. Mis puudutab üldhoolekandeasutusi, siis kohaliku omavalitsuse reform on toonud kaasa ka selle, et Sotsiaalkindlustusametil on omad uued rollid teenuste kvaliteedi järelevalvel. Ma tean, et nad juba pööravad üldhooldusele rohkem tähelepanu, nad vaatavad ja hindavad teenuse kvaliteeti. Kindlasti on väga palju kinni selles praktikas, et eri ametid juba praeguste seaduste alusel teeksid seda järelevalvet ja annaksid selgelt märku, kui need teenused, mida osutatakse, ei ole kvaliteetsed või väärikad. Selleks on meil võimalusi rohkem, kui me arvame. Omaette küsimus on see, kui palju hakkab riik seda reguleerima tegevuslubade ja mitmete lahenduste abil. Siin peab mingi tasakaal olema. Ma arvan, et ega ei saa lõpuks üle ega ümber sellest, et turgu tuleb mingil määral ikkagi korrastada.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud härra Kuuse! Hooldusvajadus on kindlasti laiem, see ei ole üksnes eakate hoolduskindlustuse probleem. Tänases pressis on ülevaade Sotsiaalministeeriumi tellitud uuringust, mis ütleb, et kaheksa aastaga on puuetega laste arv kahekordistunud. Lapsi jääb justkui vähemaks, aga puuetega laste arv kahekordistub. Kas te annaksite selle uuringu järeldustest mingisuguse ülevaate? Mida see meie hoolduskoormusele tähendab, mida need arvud üldse tähendavad ja mida võrreldakse?

Aitäh küsimuse eest! Puuetega inimeste olukord Eestis ei ole ju olnud vaatluse all mitte ainult hiljuti, vaid ikkagi pikki aastaid. Eelmisel nädalal kuulsime variraportist puuetega inimeste õiguste kaitse kohta, kus toodi esile murekohti. Tõsi on see, et Eesti riigis on circa 150 000 inimest, kellele on määratud puue. Pooled nendest on eakad. Laste osakaal ei ole küll nii suur, kuid see on viimasel ajal kasvanud. Siin annab võib-olla teha kaks tähelepanekut. Üks on see, et puude määramine on süsteemina toimunud küllalt kitsas vaates, on vaadatud pigem inimese tervislikku olukorda ja hetketoimetulekut ning võib-olla vähesema tähelepanu alla on jäetud see, millised on võimalused abi saada. Seetõttu on ka see puude määramise kasv olnud vahest sedavõrd üllatuslikult suur. Siin annab üht-teist parandada metoodikas, tuleks otsustada ka seda, mis siis on puue, milline tervisehäda on leevendatav mingisuguse konkreetse raviskeemiga ja mis mitte. Uuring iseenesest toob välja ka selle vajaduse, et me peaksime killustatust vähendama. Siin on pigem see küsimus, kas n-ö kohalikul tasandil pakutavad teenused tulevad järele riigi pakutavale rehabilitatsioonile. Me oleme võtnud osaliselt selle uuringu vaimus ette päris palju tegevusi. Esimene asi, mis on meil tähelepanu all, on see, et kõik hindamised – hea näide on kooli, Sotsiaalkindlustusameti või lastekaitsesüsteemi algatatud laste hindamised – jõuaksid n-ö ühte kohta kokku. Ma arvan, et siin ongi võib-olla peidus üks lahendus, kuidas erinevate hindamiste osakaalu vähendada.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma ei saa kuidagi heaks kiita olukorda, kus pensionäridel läheb öösel uni pealt, kui nad mõtlevad sellele, mis saab siis, kui nad ise enam toime ei tule. Igaüks tahab tunda ennast väärikana, keegi ei taha minna teistelt abi paluma. Kui me vaatame pensionide suurust, siis me kõik ju saame aru, et lapsed või lapselapsed peavad hooldekodus olemisele kindlasti peale maksma. Sageli on ka see, kes hooldab, ise juba pensionieas. Vaatame Soome kogemust. Soomes on ju nii, et vähemalt 15% pensionist peab eakale kätte jääma. Meie oleme olukorras, kus pensionärid peavad isegi kommiraha oma lastelt küsima. Kuidas sa arvad, kas Soome süsteem Eestisse sobiks?

Alustades selle küsimuse viimasest otsast, ütlen, et mis tahes riigi kogemustest õppimine on kahtlemata vajalik. Ma ei ole kindel, et me suudame kopeerida ühe või teise riigi kogemusi, sest taustsüsteemid ja ka riikide lahendused tervikuna on ikkagi üsna erinevad. Kui me Soomega võrdlema hakkame, siis me peaksime rääkima ka sellest, et Eesti sotsiaalkaitsekulutuste osakaal Soomega võrreldes tegelikult ei kannata võrdlust välja. Meil läheb sotsiaalkaitsekulutustele 16,4% SKT-st, Soomes on see protsent päris palju suurem.
Aga see küsimus iseenesest, kui palju inimene peab ise rahastama talle vajalikke teenuseid, oli ka Maailmapanga uuringu ja rakkerühma tegevuse fookuses. Tulemusena sai tellitud täiendav õiguslik analüüs, mis annaks kohalikele omavalitsustele juhise, kui palju nad tegelikult võivad lähedaste käest pereliikme ülalpidamiseks raha küsida. Siin tulid välja ka need käärid, tegelikult praktikas lähtutakse väga erinevatest alustest, mis mitte ilmtingimata ei ole kooskõlas perekonnaseaduse ja sotsiaalhoolekande seadusega. Nii et sellise piiri kehtestamine, kui me räägime sellest, et me hakkame süsteemi korrastama, täiendavaid reegleid näiteks sotsiaalhoolekande seaduses sõnastama, peaks olema samuti vaatluse all. Tõesti on oluline, et inimestel jaguks raha mitte ainult selleks, et maksta ära hooldekoduarved või koduteenusearved, vaid raha jätkuks ka selleks, et inimväärselt elada.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Hooldusvajadus kasvab kiiresti, maksumaksjate arv mitte, see pigem väheneb. Nii et ülesanne on väga karm. Teie ja teie eelkõneleja kirjeldasite olukorda. Eelkõneleja ütles, et tema on arst, mitte finantsist ja majandusliku külje kohta ei oska vastata, teie ütlesite, et rahalisest poolest ei saa mööda minna. Aga ärge siis minge mööda ja öelge enam-vähem mingid indikatsioonid ülesande suuruse, rahaallikate ja selle fookuse kohta, kuhu te selle ressursi suunaksite. Mingid indikatsioonid, et me saaksime paremini aru.

Selge. Ütlen siis nii, et Maailmapank tõi toona uuringus esimese investeeringuna välja 40 miljonit aastas, mina ütleksin, et 50 miljonit. 50 miljonit võimaldab süsteemi korrastada ja suurendada kulutusi 0,8%-ni SKT-st. Nagu ma mainisin, me saame siis nagu järgmise tulemuse, me saame kehtestada selgemad miinimumstandardid. Valdav osa sellest summast peaks minema kohaliku tasandi kulutuste kasvuks selles valdkonnas. Praeguse mõtlemise järgi ei pruugi see olla küsimus mitte ilmtingimata sellest, et kogu see 50 miljonit peaks olema täiendav rahaeraldis, vaid küsimus on ka selles, kas nendest summadest, mida kohalikud omavalitsused täna ja tulevikus kokkuleppe alusel riigilt oma tulubaasi saavad, mingisugune osa võiks minna rohkem hoolduskoormuse valdkonda. Eesti kontekstis ma pikemas perspektiivis arvan, et me võiksime rääkida sellest tasemest, et 2–2,5% SKT-st võiks kuluda pikaajalise hoolduse teemadele.

Krista Aru, palun!

Vabandust! Küsimus oli, et kuhu. Kohaliku tasandi teenustesse ja riiklikku koordinatsiooni. Jah, teenustesse.

Krista Aru, palun nüüd!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Te mitu korda nimetasite, et peamine koormus hooldusteenuse osutamisel jääb ilmselt kohalikele omavalitsustele. Kas meil on kehtestatud nende teenuste miinimumstandardid, mida kohalik omavalitsus peab täitma, ja kas need on ka tänapäeval vajalikul määral üle vaadatud?

Tänan küsimuse eest! Ma korrigeerin seda, kellele jääb peamine koormus. Euroopa riikide praktika näitab, et ega lähedaste koormus ei kao mitte kuhugi. Meil on see lihtsalt, kui keskmisest rääkida, Euroopa Liidu keskmisest märksa suurem. Meil on 80% koormusest võib-olla lähedaste peal ja Euroopa Liidu keskmine on 67%. Riigiti on siin väga erinev pilt.
Kui küsida, kas meil on piisavalt seadusi, et kohaliku omavalitsuse tasandil saaks neid teenuseid korraldada, siis sotsiaalhoolekande seaduse uus redaktsioon jõustus 2016. aasta alguses. Nii et meil on olemas raamistik ja reeglistik, mis minu hinnangul ei ole veel täielikult nii rakendunud, nagu seadusandja on ette näinud. Seal on veel arenguruumi. Kui küsida, kas see on piisav, siis see on piisav ainult tänase olukorra mõningaseks parandamiseks. Aga kui me tahame selgemaid reegleid ja raamistikke, siis me peame selle teema tõenäoliselt uuesti avama ja veel kord läbi rääkima.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Nimetasite oma ettekandes suuri erinevusi Eesti praeguste omavalitsuste võimekuse vahel. Mida me saaksime ette võtta? On ju üldiselt teada, et omavalitsustele eraldatava tulumaksuprotsendi lihtsalt suurendamise tõttu see ebaühtlus ja ebavõrdsus pigem veelgi suureneb. Tasandusfondi mudelit on täpsustatud sõltuvalt laste arvust omavalitsustes ja neile osutatavatest teenustest. Kas me teie ettekande motiividest lähtuvalt peaksime seda tasandusfondi mudelit veel muutma või midagi ette võtma? Kuidas seda ebaühtlust siis ikkagi tasandada?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et kõige lihtsam viis, kuidas seda küsimust lahendama saab hakata, on vaadata Eesti kaarti. Kui me toome seal välja eri eas ja erinevate vajadustega inimesed, siis võime ütelda, et Eestis on selgelt regioone, kus on eakaid inimesi, puuetega inimesi ja ka töötuid rohkem kui teistes regioonides. See omakorda tähendab, et eeldatavalt on nende võimekus ka a priori sarnase finantseerimismehhanismi korral madalam. Ma arvan, et esimene asi ongi vaadata kohalike omavalitsuste rahastamise mudelis üle see, kellel on n-ö hoolduskoormusega seoses rohkem probleeme ja võib-olla eelisjärjekorras toetada neid kohalikke omavalitsusi täiendavate vahenditega. Kui siin täpsemaks minna, siis sisuliselt võiksime täna rääkida esmajoones Kagu- ja Kirde-Eestist ja siis ülejäänud piirkondadest.

Maris Lauri, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Siin on väga palju räägitud sellest, kui palju avalik sektor kulutab hooldusele. Kas on olemas hinnanguid, milline on kogukulu, arvestades ka erasektori panust sinna juurde?

Aitäh küsimuse eest! Ennist tõin ma välja, et 76% üldhooldusest on inimeste enda rahastatud, ülejäänu on avaliku sektori raha. Erasektori raha kui selline hooldusteenuse eest maksmisel meil statistikas praktiliselt ei kajastu. Üldhooldekodude finantseerimise skeem on üles ehitatud selliselt, et erasektor loob kohti, aga koha maksumuse eest tasub teenuse tarbija või kui tal raha ei ole, siis tasuvad tema lähedased või kohalik omavalitsus.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma saan aru, et tänase arutelu teema on hoolekande kättesaadavus ja sellest tulenevalt me räägime ka finantsidest ehk raha leidmisest selle teenuse pakkumiseks. Me teame, et tervishoiuteenuseid ja sotsiaalhoolekandeteenuseid rahastatakse eri allikatest, tervishoiuteenuseid finantseeritakse tunduvalt rohkem ja need teenused ei ole omavahel seostatud. Me teame, et see, mida vajavad meie kliendid, ei lähe pakutavaga kokku. Mida teie arvates oleks võimalik praegu teha nende kahe poole ühendamiseks, sotsiaalhoolekande rahastamine ja tervishoiu rahastamine, et võiksid tekkida mingisugused lahendused juba praegu, ilma täiendava raha andmiseta sotsiaalhoolekandele?

Aitäh küsimuse eest! Esimene samm on parem koordinatsioon, väga selgelt, et me vaataksime kõiki võimalusi ühest vaatevinklist, sellest, millised on inimese vajadused, mitte ei vaataks selle põhjal, kus parasjagu on mugavam või kergem teenust saada. See on peamine koht, kuhu panustada. Sealt edasi tuleb minna selles suunas, et erinevad süsteemid suudaksid omavahel kõnelda sama keelt. See on meile päris suur väljakutse.

Aitäh, Rait Kuuse! Nüüd on ettekandjaks Tartu Linnavalitsuse hoolekandeteenistuse juhataja Maarika Kurrikoff. Palun!

Tere päevast, austatud kuulajad! Mina esindan Tartu Linnavalitsuse vaadet ja võib-olla ka kohalike omavalitsuste vaadet hoolduskoormuse küsimusele. Olen Tartu linnas sellise teenistuse nagu hoolekandeteenistuse juhataja. Tartus on mitmed teenistused ja igal teenistusel on oma sihtrühm, kellega nad tegelevad. Hoolekandeteenistus on spetsialiseerunud eakate ja puuetega isikutega tegelemisele.
Kõigepealt veidi Tartuga seonduvast taustast. 60-aastaste ja vanemate inimeste hooldusvajaduse osakaal on ka Tartus pidevalt tõusmas. Vaatame joonist. Aastast 1998 on meil 60-aastaseid ja vanemaid elanikke lisandunud umbes 3000. Kui me arvestame, et umbes 15%-l neist on hooldusvajadus, siis selgub, et kasv on olnud 400 isikut ehk need arvud pidevalt suurenevad.
Teile kõigile on paljundatud materjalid selle kohta, mida hoolekandeteenistus teeb. Sellel ma täpsemalt ei peatu, sellega saate tutvuda nende materjalide baasil. Aga tahaks siiski kummutada müüti, mis viimasel ajal on ajakirjanduses levimas, just nagu kohalikud omavalitsused midagi ei teeks. Vaatame selle raha mahtu, mida eraldatakse hoolekandeteenuste korraldamisele. Me ei saa öelda, nagu kohalik omavalitsus midagi ei teeks. On korraldatud see, et hooldajatele makstakse toetust, korraldatakse sotsiaaltransporditeenust, on olemas koduteenused.
Üks murekoht, mis koduteenuste osutamisel on ja millele tahaks tähelepanu juhtida, on see, et kui riigi tasemel räägitakse sellest, et kodus on odavam teenust osutada, siis, ütleme nii, eraturul on teenuste hinnad koduteenuste osutamisel ikka väga kõrged. Kui inimesel on päevas seitsmetunnise hoolduse vajadus, siis hakkab see kulu ületama juba hooldekodukoha maksumust ehk see on inimesele ja tema lähedastele kallim. Mis seal salata, väga sageli on kodused tingimused sellised, et ööpäevaringset hooldusteenust seal ikkagi tagada ei saa. Eakatel puuduvad pesemistingimused, tualett, ligipääsud ja kohandused. Tartu on väike puust linn, seal on päris palju puumaju, mille teisele korrusele ei saa viia isegi funktsionaalset voodit. Kuidas me korraldame seal hooldust, kui sinna ligi ei pääse?
Tartu üks suuri murekohti on see, et me vajame hooldekodukohti, aga neid pole piisavalt. Terves Eestis on hooldekodukohtade järjekord. Me ei räägi sellest, et iga eakas, kellel on veidi hooldusvajadust, peaks saama hooldekoduteenust. Me räägime kõrge hooldusvajadusega isikutest, eakatest inimestest, kes on jäänud voodisse, kellel on võib-olla avastatud MRSA- või ESBL-bakter või kes võib olla HIV-positiivne. Mis saab nendest edasi? Ta on voodihaige ja me vii teda koju tagasi, kui näiteks haiglast tuleb teade, et ta vajab hoolduse korraldamist, või siis helistab meile naaber ja ütleb, et inimene on jäänud voodisse, ta on haiglast koju saadetud ilma kohalikku omavalitsust teavitamata. Tegelikult on need kulutused, mida me teeme üldhooldekoduteenusele, päris suured. Väljaspool Tartut on 100 meie inimest, keda me toetame 336 000 euroga, mis on päris suur summa. See summa on pidevalt kasvamas, sest hinnad tõusevad.
On olemas sooja toidu kojuvedu ja on teenused psüühiliste erivajadustega eakatele: koduhooldus, päevahoiuteenused. Mulle väga meeldib SA Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskuse näide. Nad rendivad korteri eraturult ja koduhooldusteenusega on kaetud see aeg, mil eakas ei saa päevahoiuteenust. See tähendab teenuste integreerimist, millele peaks minu arvates mõtlema kogu Eestis. On olemas isikliku abistaja teenus, kodu kohandamise toetus, viipekeele tõlketeenus jne. Neid teenuseid, mida me arendame, millele me mõtleme, mida me pakume klientidele ja nende lähedastele, on päris palju. Kuid summa summarum, üksikisiku tasandil rääkides, võib sellest kõigest jääda väheks. Me maksame ka täiendavaid sotsiaaltoetusi, kui inimesed jäävad näiteks hätta mähkmete finantseerimisel, ravimite väljaostmisel jne.
Aga mis on murekohad meie igapäevases töös? Tõesti peame tõdema, et omastehooldajate hoolduskoormus on liiga suur. Omastehooldajatel, perekondadel, on vaja hooldada vanemaid inimesi, eakaid, samas peavad nad hoolitsema alaealiste laste eest. Ehk nii materiaalne kui ka emotsionaalne pool on väga kurnav. Tegelikult sellise pikaajalise hoolduse baasrahastuse võimalused ju puuduvad ning puudub ka süsteemne lähenemine ehk me ei integreeri tervishoiuteenust sotsiaalhoolekandeteenusega jne. Tartu linn on selles mõttes küllaltki eesrindlik, näiteks on tervishoiuvaldkond ja sotsiaalhoolekanne omavahel liidetud ning tänu sellele on koostöö oluliselt paranenud. Puudub hooldustasemekeskne lähenemine. See tähendab seda, et hooldusvajadus jaotub erinevatele tasemetele: kõrge hooldusvajadusega, mõõduka hooldusvajadusega ja madala hooldusvajadusega eakad või tööealised. Me ei räägi sellest teemast hooldustasemekeskselt. Näiteks puuduvad infokanalid. Meie kohalikus omavalitsuses ootaksime sellist süsteemi, et kui haiglas on teada, et inimene jääb edaspidi voodisse ja ise enam toime ei tule, siis haigla oleks kohustatud kohalikku omavalitsust teavitama, et nüüd on selline lugu selle inimesega juhtunud. Parem võiks olla Sotsiaalkindlustusameti ja teiste osapoolte infovahetus. Koduteenuseid ei ole sellises mahus, nagu inimesed vajavad (isikuabi, koduabi, koduõendus). Näiteks on Eestis praegu tihtilugu selline olukord, kus Eesti Haigekassa piirab ära selle, mitu koduvisiiti tohib koduõde teha. Haigekassa rahastab kahte koduvisiiti, aga samas võib inimene koduses keskkonnas vajada hoopis rohkem neid visiite, võib-olla vajab ta sidumist näiteks neli korda nädalas, aga sellist rahastusmudelit hetkel ei ole. Seda ma juba mainisin, et ei ole piisavalt hooldekodukohti. Tahaks eriti rõhutada, et ei ole hooldekodukohti just nende isikute jaoks, kellel on väga ulatuslik hooldusvajadus. Erasektoriga koostööst rääkides võin tuua selliseid näiteid, et me tegeleme koha otsimisega paar nädalat ja leiame selle, aga pärast seda, kui see inimene on sinna hooldekodusse jõudnud, helistatakse meile sealt ja öeldakse, et palun tulge hoolealusele järele, meie temaga hakkama ei saa. Iga päev tuleb silmitsi olla sellega, et on vaja leida lahendusi, kuhu see inimene võiks minna, ja see ei ole lihtne ülesanne.
Mis on veel murekoht? Osa eakaid või ka tegelikult tööealisi vajavad elu lõpuni statsionaarset õendusabiteenust ehk hooldusraviteenust, kuid see vajadus on märkamata. Ise olen selle teema tutvustamisega seotud olnud aastast 2003. See teema ei ole mingis suunas edasi liikunud, pigem saavad inimesed statsionaarset õendusabi ehk hooldusraviteenust järjest vähem päevi, näiteks 19,8 päeva on Tartu Ülikooli Kliinikumis keskmine päevade arv, kui kaua inimene saab seal viibida. Aga kui inimesele on paigaldatud sond või gastrostoom ja haiglast tuleb kõne, et see inimene vajab hooldekoduteenust, siis ma julgen väita, seda on praktikas nähtud, et hooldekodud jäävad sellise hoolduse pakkumisega lihtsalt hätta. See on murekoht.
Mis on veel mure? Puuduvad standardid. Näiteks peab Tartu linn järjest enam toetust maksma, et hooldekodukulusid katta. Aastaid tagasi oli selline olukord, et baashinna hulka, mis on näiteks 600 eurot kuus, kuuluvad mähkmed, abivahendid, ravimid. Järjest enam saame teateid hooldekodudelt, et need kulud ei ole enam baashinna sees, ja siis kohalik omavalitsus maksab juurde. Minu arvates peaks olema kindlaks määratud see, missuguse heaolutaseme peaks inimesele teenuse osutamise kaudu looma. Mina isiklikult arvan, et kui me osutame hooldekoduteenust, siis peaksid olema sinna sisse arvestatud ka mähkmed, et inimesel, kellel on vaja mähkmeid vahetada, seda näiteks kahe tunni järel tehtaks, ja see kuuluks teenuse baasmaksumuse sisse.
Ma tahtsin tähelepanu juhtida, et viimastel nädalatel on meedias justkui kampaania korras läinud väga intensiivseks KOV-idele etteheidete tegemine. Aga tegelikult loob see alust vastandumiseks. See ei ole hoolduskoormuse küsimuste lahendamise võti. Pigem me ootame kohalikus omavalitsuses riigilt abi, kuidas nende küsimustega hakkama saada. Umbes 680 eurot on iga kohalik omavalitsus saanud selleks, et ühe eaka probleeme lahendada. Nüüd tuleb selle eaka lähedane meile kabinetti ja hakkab meid süüdistama: kus on see 680 eurot, miks te kohe seda mulle kätte ei anna, et ma saaksin hooldekodukoha maksumuse kinni maksta? Siis tegeleme meie päris pikalt sellega, et inimest rahustada, ja alles näiteks tunniajalise jutuajamise järel jõuame selleni, kuidas lahendada seda hooldusküsimust, selgitada, milliseid teenuseid saab osutada, milliseid toetusi saab maksta ja kuidas oleks perekonnal võimalik selle olukorraga hakkama saada.
Ma tahan veel öelda, et need eakad inimesed on meie kõigi vanemad, vanaisad, vanaemad, elukaaslased. Hoolduse korraldamise küsimused tuleb lahendada üheskoos, ei tule veeretada seda palli ühelt institutsioonilt teisele.
Millised on ettepanekud? Mina arvan, et Eestis on vaja luua omastehoolduse baasrahastuse süsteem ehk Eesti oludesse sobiva hoolduskindlustussüsteemi väljatöötamine on ülitähtis. Kust saada lisaraha? Üks võimalus on töötuskindlustusmakse. Kui vaadata praegu töötuskindlustusse suunatavaid vahendeid, siis mulle tundub, justkui see probleem ei oleks enam Eesti riigis nii olulise tähtsusega kohal. Selle probleemiga on tegeldud ja on jõutud headele tulemustele. Võib-olla võiks teha need otsused ümber ja tõsta need summad ühest kohast teise. Ka see on võimalus, et iga tööealine maksab 1% oma palgast hoolduskindlustusse. Miks see vajalik on? Sellepärast, et me peame ühiskonnas rohkem mõtlema ka sellele, et ühel hetkel me võib-olla ei ole enam terved, me vajame kellegi teise abi ja tegelikult see kõik, kui me abi vajame, maksab midagi. Ehk me oleksime ennast juba ette valmistanud selleks, et ühel hetkel võib selline olukord minu endaga ette tulla või ühel hetkel võib minu vanematega selline olukord juhtuda. Võib-olla tuleks seda juba lasteaiast alustada ja rääkida ka elukaare lõpupoolsest osast.
Siis on ettepanek perekonnaseadusest tulenev pereliikme ülalpidamise kohustus jagada pooles ulatuses riigi ning kohaliku omavalitsusega. See tähendab, et kui hooldus ületab teatud tundide arvu nädalas, siis saaks perekond soovi korral piisavas mahus abi kohalikult omavalitsuselt ja riigilt ehk oleks tagatud ligipääs vajalikele teenustele. Näiteks, kui ainus võimalus on hooldekoduteenus, siis tõepoolest võtavad selle vastutuse enda kanda kohalik omavalitsus ja riik üheskoos. See ei tähenda, nagu me praegu ei üritaks seda teha. Me püüame Tartu linnas olla paindlikud ja leida võimalusi, kuidas katta hooldekodukulusid, kui perekond on nii raskesse olukorda sattunud.
Millest veel tuleks rääkida? Näiteks hooldusvajaduse küsimusest. Vahepeal mulle tundub, et puude raskusastme mõiste ise ja puude määramise otsus – siin on kuidagi abstraktne lähenemine. Puuduvad metoodilised hindamislahendused, kuidas kindlaks teha, kui palju inimene tegelikult abi vajab. Meil on sageli kabinetis vastuvõtul eakad, väga toredad memmed, kes ütlevad, et neile on määratud sügav puue, aga nad ei ole saanud maksimaalses mahus kas mõnda toetust või teenust. Kui me räägime sügavast puudest, siis minu arvates tähendab see seda, et inimese abivajadus on kõrge, aga praegu need asjad omavahel ei haaku. Hooldusvajaduse tasemed võiksid olla järgmised: madal, mõõdukas ja kõrge abivajadus. See sõltub sellest, kui mitu tundi nädalas abi vajatakse. Mis on veel murekoht? Kui me tegeleme näiteks eakaga, kellel on sügav puue, siis on nii, et kohalik omavalitsus mõõdab väga täpselt tundides, kui palju seda abi ikkagi vajatakse, isikliku abistaja teenuse määramisel mõõdetakse seda minutites. Tundub, et puude raskusastme määramine toimub natuke abstraktselt.
Ma eelnevalt juba mainisin koduteenuse ja koduõendusteenuse integreerimist. Minu arvates on need teenused omavahel väga seotud. Tõepoolest, kui me tahame, et inimesed saaksid võimalikult kaua olla koduses keskkonnas ega peaks näiteks minema hooldusravisse või uue nimetuse järgi statsionaarsesse õendusabisse, siis koduvisiitide maht ei tohiks olla piiratud. See, kui inimene vajab neli korda nädalas sidumist, ei ole põhjus haiglaraviteenuse osutamiseks, aga praktikas see praegu toimub nii.
Kindlasti vajab statsionaarne iseseisev õendusabi ehk vana nimetuse järgi hooldusravi lisarahastust, et inimesed, kes on voodis, gastrostoomiga, sonditoidul, väga ulatusliku hooldusvajadusega ning vajavad iga kahe-kolme tunni tagant keeramist ja pööramist, saaksid seal asutuses elada oma elu lõpuni, kui see aeg on ka kaks-kolm aastat.
Automaatne teavitussüsteem, näiteks andmekanalite loomine ametiasutuste vahel. Mõõduka või kõrge hooldusvajadusega isiku haiglast lahkumise korral tuleks teavitada kohalikku omavalitsust ja perearsti. Erinevate spetsialistide töölaual peaks olema infosüsteeme ühendav portaal.
Veel üks mõte on see, et riik ja kohalik omavalitsus looksid erasektorile soodustavaid võimalusi uute teenuste arendamiseks. Näiteks on viimasel ajal teemaks muutunud eakate teenusmajad, seal saaksid keskmise või madala hooldusvajadusega inimesed oma elulõpupäevi veeta. Võiks eraldada soodustingimustel kommunikatsioonidega maid ehitustegevuse võimaldamiseks jne.
On väga oluline, et oleksid olemas teenuste miinimumstandardid ja soovituslikud juhised iga üksiku teenuse jaoks. Kohalikud omavalitsused ootavad, et neid selle raames juhendataks, kuidas see nõustamine toimub, kui nende juurde jõuab perekond, kelle lähedasega on midagi väga rasket juhtunud. Tegelikult on see perekond üsna suures šokis ja kogu elukorralduse muutmine ühe hetkega on väga keeruline. Tuleb ennast kurssi viia võimalustega, otsida infot mitmest ametiasutusest, kohalikust omavalitsusest, Sotsiaalkindlustusametist. Ütleme nii, et ega paljud meist ju sellises olukorras eksperdid ei ole. Standardid on olulised veel selle poolest, et praegu on Sotsiaalkindlustusametile antud küll ülesanne kontrollida neid teenuseid, mida kohalik omavalitsus osutab, aga kui standardid ei ole täpsed, siis mille üle järele valvata? Standardid peaksid paigas olema.

Aitäh, Maarika Kurrikoff! Aeg sai läbi. Kui jäi midagi ütlemata, siis seda saab teha küsimustele vastates, nii on lihtsam. Alustame küsimustega. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, ma väga tänan selle ettekande eest! Ma olen ise ka tartlane ja oli väga hea kuulata kõiki neid teemasid. Aga nüüd tulen õenduskodu juurde. Ka teie jutust jäi kõlama, et need teenused peaksid olema integreeritud. Kui kaugele sellega on Tartus jõutud? Kas sellele on mõeldud? Me läheme küll järgmine nädal Liiva tänava hooldekodusse, eks me saame siis seal ka rohkem teada. Aga milline on teie informatsioon ja millised on teadmised selle kohta?

Tartu linnas on mitmeid tegevusi, millega toetatakse statsionaarse õendusabiteenuse osutamist. Näiteks oleme võtnud enda kanda 15% omaosalusest ehk 10 eurot, kui tartlane viibib hooldusravil ehk statsionaarses õendusabiosakonnas. Lisaks on meil Tartu Ülikooli Kliinikumiga sellised kokkulepped, et me ostame kuus integreeritud hooldus-põetusabiteenuse kohta oma eakatele, et lahendada seda olukorda, kus inimesel ei ole kohe võimalik saada hooldekoduteenust. Üldreeglina tulevad meile teated üksi kodus olevate eakate kohta, kellel võivad ka lähedased olemas olla, neljapäeva või reede õhtul. Meil on olemas kokkulepe, et me saame suunata eaka kohe seda teenust saama, sest see olukord tuleb kohe lahendada. Me püüame Tartu Ülikooli Kliinikumiga igapidi koostööd teha. Aga samas ma leian, et kui meil on ravikindlustussüsteem olemas, siis seda küsimust tuleks arutada kohaliku omavalitsuse, Sotsiaalministeeriumi ja raviteenuse osutajatega, et üheskoos leida need võimalused, kuidas tagada paremini ligipääs statsionaarsele õendusabile.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja, teie jutust jäi mulle kõrvu väide, et viimastel nädalatel on meedias n-ö kampaania korras omavalitsustele tehtud etteheiteid teie käsitletud teemal. Pean ennast päris kirglikuks meediatarbijaks, võib-olla isegi ülemäära kirglikuks ja aktiivseks, aga pean tunnistama, et ei ole sellist kampaaniat märganud. Kas te saaksite, ma ei tea, tuua mõne näite või midagi, mis teile esimesena meelde tuleb? Kui on tegemist kampaaniaga, siis – vabandust! – see peab olema ju kellegi algatatud või millegi pärast ette võetud. Kas te seletaksite pisut oma lause tausta?

Ma selgitan selle lause tausta selle baasil, et kui me näiteks käisime eelmise nädala kolmapäeval saates "Suud puhtaks", siis üsna palju puudutati seda teemat, et kohalikud omavalitsused näiteks ei kandideeri, et osaleda projektides, mis Sotsiaalministeerium on välja kuulutanud. Tahan juhtida tähelepanu, et me kandideerime küll, aga igal projektil on omaosalus. Taotledes Euroopa Sotsiaalfondi rahastust, tuleb arvestada, et näiteks Maarja peremajade ehitusele kulub Tartu linnal omaosalusena juba 600 000 eurot. Võtame üürimajade ehituse projekti – seal on umbes niisama suur omaosalus. Ehk väide, justkui kohalikud omavalitsused ei tegutseks selles suunas, et oma teenuseid edasi arendada, ei pea paika. Lisaks oli Postimehes intervjuu sotsiaalkaitseminister Kaia Ivaga, kus oli kirjas, justkui kohalikele omavalitsustele eraldataks raha, et eakate probleeme lahendada, aga kohalikud omavalitsused nagu ei teeks midagi. Ma arvan, et neid näiteid saab veel tuua.

Meelis Mälberg, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, ma küsin teie kui praktiku käest. Te oma ettekandes ütlesite mitu korda, et on raske leida hooldekodukohta. Kas raske on leida hooldekodukohta siis, kui on mingi erivajadus, või kodulähedast kohta või on üleüldse Eestis raske hooldekodukohta leida? Küsimuse teine pool: kas meie üldhooldekodudes pakutav teenus vastab suures piiris küsitavale hinnale?

Ütlen nii, et järjekord on ka siis, kui erivajadus ei ole nii suur. Kui erivajadus on eriti suur, kui me räägime näiteks liikuvatest dementsetest isikutest, kes võivad võtta teiste hoolealuste asju ja hooldekodust ära minna, siis nendele inimestele koha leidmine on väga keeruline ülesanne. Selles mõttes on Sotsiaalministeeriumi algatus, et neid kohti juurde luua, väga tänuväärne. Kui rääkida teenuse kvaliteedist, siis seda järelevalvet teenuseosutajate üle teeb Sotsiaalkindlustusamet. Aga kui mõelda hinna ja kvaliteedi omavahelisele suhtele, siis on hooldekodusid, kus osutatakse väga head teenust, ja on hooldekodusid, kus teenuse kvaliteet võib-olla tõesti ei ole kooskõlas hinnatasemega. Aga järelevalve kohta, selle kohta, millised need tulemused on, saab esitada küsimusi Sotsiaalkindlustusametile.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud juhataja! Kohaliku omavalitsuse esindaja niisugust esitlust oli väga huvitav kuulata. Minu küsimus on see: kui palju kohalikud omavalitsused teevad koostööd sotsiaalhoolekande teemadel? Kas sellest koostööst sünnib ka mingisuguseid uusi ideid ja standardite lähendamist? Vaat sellest aspektist võib-olla natuke räägite.

Jah, mina julgen väita, et kohalikud omavalitsused teevad omavahel koostööd, arutavad erinevaid küsimusi. Üks hea näide on see, kuidas me väga tihedalt suhtleme Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametiga. Oleme arutanud isikliku abistaja teenuse ning sotsiaaltransporditeenuse korraldamise küsimusi. Me õpime üksteiselt, kuidas hindamisvahendeid töötada välja nii, et abivajadust saaks paremini välja selgitada. Võib tuua näiteks ka Viimsi, kellega me koostööd teeme. Ma arvan, et see koostöö toimib.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, suur tänu teile ettekande eest! Väga hea oli praktikut kuulata. Suur tänu kõikidele nendele, kes iga päev seda rasket tööd teevad! Te tõite siin välja selle töö ja probleemirägastiku kitsaskohad, mis tuleks kaotada. Ka Sotsiaalministeeriumi esindaja tõi välja teatud eesmärgid ja lahendusettepanekud. Osaliselt olid need kattuvad, aga Sotsiaalministeeriumi esindaja tõi välja sellise eesmärgi nagu vabatahtlike organisatsioonide leidmine. Kuidas teie arvate, kas näiteks Tartus või teistes omavalitsustes on kogukonnad valmis võtma vastutavat rolli, et leida lahendusi kõikidele nendele probleemidele ja võib-olla olla teile abiks?

Ma tean, et Tartus on näiteks Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts väga aktiivselt panustanud sellesse, et just statsionaarset õendusabiteenust saavate eakate meelt selles raskes olukorras lahutada. Nad on andnud oma panuse. Mõne juhtumi raames oleme teinud koostööd Helpificiga. Võib-olla on neid juhtumeid olnud rohkem, aga mina otseselt ei ole nendega kokku puutunud. Vaikselt hakkab tekkima ka vabatahtliku abistamise süsteem. Aga siiski mulle tundub, et need teemad on nii rasked ja inimesed on päris palju hõivatud oma tööülesannetega ja perekonnaga. Võib-olla on sealsamas peres isik, kes on suure hoolduskoormusega, siis on psühholoogiliselt raske seda vabatahtlikku abi pakkuda. Aga ma loodan, et tulevikus hakkab vabatahtlike abi komponent suurenema.

Karin Tammemägi, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te juhtisite tähelepanu sellele, et info meditsiinivaldkonnast ehk arstide ja perearstide käest sotsiaaltöötajate kätte ei jõua. See on kindlasti tõsine probleem. Aga kui teha see info edastamine neile kohustuslikuks, siis kasvab jällegi nende koormus, kuigi nad juba täna ägavad oma koormuse all. Kas siin võiks olla lahenduseks andmebaaside ristkasutus või digilahendus? Kas te olete selle peale mõelnud?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti on igasugused andmevahetused ja digilahendused kõik väga teretulnud. Aga ma jõuan tagasi selle juurde, et kui tehakse, nagu doktor Kai Saks rääkis, kallis operatsioon ja sellele midagi ei järgne, inimene saadetakse raskes olukorras koju, mõtlemata läbi, mis teenuseid ta vajab, et seal esialgu hakkama saada, kuidas ta kodus kas või toitu kätte saab, siis me ei saa rääkida nende töötajate koormuse suurenemisest. Tegelikult on iga töötaja vastutus mõelda laiemalt, vaadata inimest tervikuna, pidada silmas, et tal on mitmed mured seoses sellega, et ta on värskelt haiglast lahkunud. Ma arvan, et see on igaühe ülesanne, iga spetsialisti ülesanne seda infot jagada. Võib-olla teen ma tervishoiusüsteemile ülekohut, kuid praegu ollakse liiga selle keskne, et tehakse operatsioone. Aga mis saab edasi? Ei mõelda süsteemselt selle peale, kuidas see inimene edaspidi hakkama saab. See on minu isiklik arvamus.

Aitäh, Maarika Kurrikoff! Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Alustame läbirääkimisi, kuid peast arvutades ja aega hinnates olen teinud otsuse, et enne läheme protseduurilise ettepaneku hääletamise juurde.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele sotsiaalkomisjoni ettepaneku pikendada täiskogu tänase istungi tööaega kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt oli 42 Riigikogu liiget ja vastu 1, erapooletuid ei olnud. Tööaega on pikendatud päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni.
Läbirääkimistel annan kõigepealt sõna fraktsioonide esindajatele. Ma olen probleemi ees. Ma pean teile sõnavõtuks andma aega viis minutit ja kui te soovite lisaaega, siis veel kolm minutit. Aga sotsiaalkomisjon on palunud, et läbirääkimistel esinetaks kuni viis minutit. Kui te räägite kauem, siis ma annan teile lisaaega, aga te peate teadma, et komisjon on nii palunud.
Alustame läbirääkimisi. Keskerakonna fraktsiooni nimel Viktor Vassiljev, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mina kui Riigikogu liige võtan endale julguse – esindades teid kõiki, Riigikogu liikmeid – tänada kõiki neid häid inimesi, kes tegelevad sotsiaaltööga, hoolekandega, sest üsna nigela palga eest teevad nad väga ja väga rasket tööd, mis on moraalselt raske, mis on psüühiliselt raske, mis on füüsiliselt raske, mis on tervist kahjustav ja nii mõnigi kord ka eluohtlik. Kui mina olin linnaosavanem, siis minu sotsiaalhoolekande osakonna juhataja lasti kliendi poolt lihtsalt maha. Nii et selles töös juhtub kõike. Aga töö on äärmiselt vajalik. Võib-olla mõni hetkel seda ei mõista, aga kui jumal annab tervist ja eluaastaid, siis igaühel jõuab kätte see aeg, kui ta saab ise oma nahal ära hinnata, mis asi see hoolekanne on ja kuidas toimib.
Ma tahan tänada proua Kurrikoffi, kes rääkis meile reaalse töö tegijana, millised probleemid süsteemis on, Sotsiaalministeeriumi esindajat, kes näitas meile kätte, mida nemad on teinud ja mida Maailmapank sellest arvab, ja loomulikult head kolleegi Kai Saksa, kes on geriaatria dotsent. Paljuski on see Kai Saksa saavutus, et me täna sellest räägime ja et üldse ühiskonnas viimasel ajal on hakatud rääkima sellest, et tervishoid ja sotsiaalhoolekanne on kaks absoluutselt erinevat süsteemi, mis ei taha teineteist näha, nagu Berliini müür oleks nende vahel. Eakad inimesed ei saa seda teenust, mida nad vajavad, lähevad valesse kohta, koormavad haiglaid, painavad haigevoodit, pikendavad järjekordi. Ausalt öeldes, mina olen seda korduvalt ka varem kuulnud. Ma palun väga vabandust, aga mina sündisin kuu aega pärast Stalini surma ja olen igasuguseid asju näinud. Ma olen korduvalt reforme ja revolutsioone näinud. Ma olen näinud, kuidas kolhoosid lükati kokku, siis tehti väiksemaks ja siis lükati kokku. Ma olen näinud, kuidas haigemajad lükati kokku, tehti suured, siis väiksed ja siis jälle suured. Kõike seda on olnud. Kui mina kunagi õppisin geriaatriks, see oli aastal 1978, ka siis räägiti, et kaks süsteemi, sotsiaalhoolekanne ja meditsiin, töötavad eraldi, üks ei taha teisest midagi teada, inimene on kas ühes või teises süsteemis, aga vajaks mõlema süsteemi abi. Koos nad seda anda ei saa. Ka siis – see oli 40 aastat tagasi – räägiti sellest, et eakas inimene on vales kohas, ta pikendab haiglavoodipäevade arvu, ta pikendab järjekordi, hooldekodukohtasid on vähe, on pikad järjekorrad. Aga tol ajal tehti ka ikka midagi. Muuseas, integreeritud hoolekandesüsteem on üsna vana. 500 aasta eest Jaani seegis osutati nii hoolekande- kui ka tervishoiuteenust. Kui ma viimasel ajal olen kuulnud, kuidas noorem kolleeg – ega nooremad inimesed ei ole minust rumalamad ja mina ei ole nendest targem, ma olen lihtsalt kauem elanud ja rohkem näinud – ütleb, et näe, Eesti hakkab nüüd ehitama sotsiaalhoolekande süsteemi, siis ma lausa tunnen, kuidas Jaani seegi all kellegi kondid raginal keeravad teist külge. Aga tol ajal, 1970-ndate lõpus oli väga tubli sotsiaalminister ...
Anna palun veel kolm minutit!

Kolm minutit lisaaega.

Aitäh! ... Gustav Sarri, kes juba siis sai aru, kuidas asjad peavad käima. Tollal oli Tallinnas neli linnaosa – risti, poti, ärtu, ruutu – ja ta pani sellise süsteemi kehtima, et igas linnaosas oli kümme koduhooldusosakonda, igas osakonnas kümme töötajat. Niimoodi nad hakkasidki kodus käima, koduhooldust tegema. Süsteem töötas, kuni nõukogude võim otsa sai. Minu meelest oli Haabersti linnaosas mõni aasta tagasi 12 koduhooldustöötajat, nõuka normide järgi võiks olla neli korda rohkem.
Muuseas, teist korda hakati rääkima, et süsteemid koos ei tööta, et miski on valesti, haige on vales kohas, pikendab järjekordi jne, siis, kui tehti hooldusravivõrgu arengukava ja haiglavõrgu arengukava. See oli aastal 2000, siis räägiti täpselt sama juttu. Aga siis tehti vähemalt hooldusravivõrgu arengukava valmis ja mitte ainult kohaliku n-ö intellektuaalse potentsiaali abil, vaid juures olid Maailmapanga konsultandid. Ka kolleeg Kai Saks oli seal juures, Eesti geriaatria ja gerontoloogia selts oli seal juures, paljud spetsialistid olid koos. Mina lihtsalt kirjutasin selle kõik kolme aasta jooksul kokku, tegin kirjatööd.
Nüüd me oleme siis jõudnud nii kaugele, et hooldusravivõrgu arengukava, kus kirjutati integreeritud mitmetasandilistest teenustest, oleks pidanud olema ammu juba täidetud. Aastate vältel on vähemalt kaks ministrit siinsamas Riigikogu toolis valetanud, et kava on täidetud. Ei ole täidetud. Seda on märkinud ka Riigikontroll. Puudu on väga tähtis plokk, just nimelt seesama õenduskodu, kus inimene, kes vajab nii hoolekandeteenust kui ka tervishoiuteenust, võiks viibida ajaliselt piiramata, kuni ta terveks saab või kolib sinna, kus pole maksuametit ega sotsiaalministrit. Täna hoitakse teda seal ainult 30 päeva. Puudulik on koduteenus. Arengukavas oli kirjas 2100 õenduskodukohta, 4200 hooldekodukohta ja sinna juurde 500 000 koduõevisiiti ja 500 000 päevakeskuse külastust igal aastal. Need asjad on täitmata. Just nimelt sellepärast on hooldekodudes olevatest inimestest 85% sellised, kes ei peaks olema hooldekodu kliendid, kes vajavad iga päev tervishoiuteenust. Nad peaksid olema õenduskodus.
Kõik need plaanid ja kavad on olemas, ei ole midagi uut siin maailmas. Aga jah, ma pidin ju rääkima hoolduskindlustusest. Hoolduskindlustus on hüüdja hääl, sellepärast, et just nimelt see sunnib meid praegu rääkima, et süsteem on vilets, see tuleb korda teha. Teave on täiesti olemas, aga hoolduskindlustus ... Ma võtan endale julguse öelda siit puldist ka tõde: kuu aega enne Riigikogu valimisi veel üks maks peale panna – no see on tõesti see, mis ületab uudisekünnise. Väga hea! Räägime ikkagi sellest, kuidas teha korda meie hoolekandesüsteem, sest, veel kord, seda läheb vaja meil kõigil. Aitäh!

Monika Haukanõmm Eesti Vabaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Härra juhataja! Head Riigikogu liikmed! Austatud sõnavõtjad! Ennekõike tõesti suur tänu Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsioonile hoolduskindlustuse teema ülestõstmise ja siia saali toomise tagantlükkamise eest. Täna me räägime üle pika aja abi vajavatest inimestest ja nendest, kellel on suur hoolduskoormus, ehk omastehooldajatest ning hoolduskindlustusest. Tuleb tõdeda, et viimati mainitu ei ole ju uus teema, kaugeltki mitte. Mäletan, et EGGA esitas selle teema juba 2000. aastal. Alates ajast, kui mina 2006. aastal asusin tööle Sotsiaalministeeriumisse, olen igalt sotsiaalministrilt küsinud täitsa rumala järjekindlusega hoolduskindlustuse kohta: kas keskvalitsuses on eakate küsimuses sõna otseses mõttes vastutuse võtmise idee olemas ja kuidas siiski viia see vastutus perekonna õlult natukene laiemale pinnale. Praegu, tuleb tunnistada, on eakate hooldus ja toimetulek sõna otseses mõttes lükatud eaka enda või tema perekonna õlule. Need õlad aga seda raskust enam kanda ei suuda.
Vaadates ka rahvastikutrende ja silmas pidades eakate ja abi vajavate inimeste arvu, mis aina kasvab, tuleb tunnistada, et kuigi me elame järjest kauem, tervena elatud aastate arv meil ei suurene, vaid pigem väheneb. Seega oleme olukorras, kus me elame küll kauem, aga me elame kauem haigena ning kindlasti on meil hooldusvajadus, me sõltume tihti väga pikalt oma lähedastest.
Eesti pikaajalise hoolduse korraldamise süsteem, mis seab pereliikmed ebaproportsionaalselt suure hoolduskoormuse alla, on abivajajate vastu ebaõiglane. Süsteem on sektorite vahel killustunud ning riigi ja kohaliku omavalitsuse finantstugi on väike.
Tänasesse olukorda oleme jõudnud mitme seaduse koosmõjus: põhiseadus, perekonnaseadus ja sotsiaalhoolekande seadus. See, et perekond peab vastutama oma lähedase toimetuleku ja hoolduse eest, on olnud läbiv printsiip.
See lahendus, mille Eesti on valinud, on lükanud eakate hoolduse, nagu ma ütlesin, sisuliselt inimese enda ja tema perekonna kanda. Selle lahendusega me oleme jäänud kaotajaks, sest võitjaid siin ei ole. Miks? Sellepärast, et hooldus- ja õendusabiteenuste hinnad käivad paljudel peredel üle jõu. Seega on tihti ainsaks väljapääsuks ühe pereliikme tööst loobumine, mis viib perekonna vaesusesse ning nii hooldaja kui ka hoolealuse depressiooni. Me lükkame tööturult eemale hulgaliselt inimesi, hinnanguliselt 50 000 inimest, kes võiksid olla tööturul aktiivsed, aga keda me sunnime täitma hoolduskohustust. Ja siis on veel vähem tööturul inimesi, kes võiksid panustada eakate hoolduse finantseerimisse.
Kuid kuidas minna edasi? Eakate sotsiaalne kaitse peab saama riiklikuks prioriteediks, sest siiani see seda kohe kindlasti olnud ei ole. Me oleme eakate poliitikast rääkides pidanud silmas valdavalt pensionipoliitikat ja pensione, aga see on väga kitsarinnaline lähenemine. Kui me nii jätkame, siis saame öelda, nagu ma ka eile siin puldis ütlesin, et Eestit iseloomustab vanamoodne lähenemine, sest me tegeleme pelgalt nn asendussissetulekuga.
Palun lisaaega, vaatamata kõigele!

Vaatamata kõigele kolm minutit lisaaega.

Selleks, et vananemine toimuks kaasaegselt, on vaja liikuda nn iseseisvust ja aktiivsust toetava lähenemise poole, toetada eakate iseseisvust ja luua heaolu säilitamiseks ennetusprogramme. Selleks on vaja nii raha kui ka tahet ning oma osa tuleb täita riigil, omavalitsustel, perekonnal ja inimesel endal.
Raha on oluline süsteemi juurde tuua. Loomulikult on üheks võimalikuks lahenduseks ka hoolduskindlustus. Millises vormis, see on muidugi arutamise ja kokkuleppimise küsimus. Samas, hoolduskindlustusega ei tohi me suurendada maksukoormust, vaid me peame mahutama selle vajaliku 1% mõne olemasoleva maksu sisse. Võib-olla tõesti me kunagi jõuame ka 2–2,5%-ni SKT-st hooldusteenuste rahastamisel.
Kuid lisaks rahastuse suurendamisele peavad kohalikud omavalitsused hakkama üle Eesti, mitte ainult Tartus, mis on väga hea ja edumeelne näide, ka teistes kohtades rohkem panustama eakate hoolekandesse. Kindlasti tuleb tõhustada järelevalvet. Selleks aga tuleb hakata rohkem uurima ja hindama eakate vajadust sotsiaal- ja tervishoiuteenuste järele ning eakate võimet elada oma kodus iseseisvat elu.
Me peame rohkem hakkama koostama ka nn teenus- ja hoolduskavasid. Selleks on vaja aga asuda kasutama kaasaegseid ja ühiseid hindamismetoodikaid. Tegelikult on need ju meil olemas. Meil on aastaid olemas olnud näiteks interRAI-HO ja interRai-KO hindamismetoodikad. Neid ka kasutatakse, aga mitte piisavalt. Või näiteks lepime kokku, et alates teatud vanusest, näiteks 75. eluaastast on igal eakal õigus saada multidistsiplinaarne teenus- ja hoolduskava.
On vaja jõuda selleni, et loomulikuks muutuksid nn ennetavad koduvisiidid, et abivajajad saaksid teenuseid õigel ajal, mitte ei oodataks viimast piiri. Ja miks mitte, selleks et teenusekasutajate mõjuvõim suureneks, peaks igas kohalikus omavalitsuses – omavalitsused on nüüd meil suuremad ja võimekamad – olema nn eakate kodanike nõukogu, ilma milleta ei tohiks omavalitsus astuda ühtegi sammu eakate eluolu küsimustes.
See prioriteet peab jõudma sõnadest ja paberilt ka tegudesse. Kui meie eesmärk on liikuda selle poole, et meil oleks järjest vähem institutsionaalset hooldust ja me pakume järjest rohkem teenuseid inimestele nende kodus või kodulaadses institutsioonis, siis me kindlasti selleni jõuame, kuid me vajame seda eesmärki väga konkreetselt. Parim koht elamiseks, ka elulõpu viimasel perioodil, on oma kodu, mitte kõle haigla või vanadekodu, kaugel lähedastest. See on kõigi pereliikmete eneseväärikuse küsimus, sest praegune aastatepikkune olukord ei ole aus ega väärikas. Kui me jääme selle retoorika juurde, et, naised, sünnitage rohkem, et meil siis on rohkem maksumaksjaid, siis see ei vii meid tegelikult mitte kuhugi, sest ka nemad saavad vanaks ja vajavad abi. Me peaksime lõpetama selle, et me jagame oma ühiskonna kastidesse, kus me vastandame inimesi, eri gruppe, lapsi ja eakaid. Sellist asja ei tohiks teha. Me peame teemale lähenema terviklikult. Me kõik saame ükskord vanaks ning loodetavasti on vananemine meil kõigil väärikas. Aitäh!

Tiina Kangro Isamaa ja Res Publica Liidu nimel, palun!

Ma võtaks siis ka topelt.

Kolm minutit lisaaega, topelt ei saa.

Väga austatud, vähesed saali jäänud kuulajad! Ma algatuseks tsiteerin teile peaministrit novembrist 2012: "Täna käivitame me projekti, mille tulemuseks on esmakordselt see, et meie ümber tekib suur hulk inimesi, kes oskavad tähele panna algava dementsuse salakavalaid märke ja nendele inimestele tuge pakkuda. Meil on veel pikk tee minna, enne kui me sellest haigusest jagu saame, aga koos teie kõikidega saame me muuta väga paljude inimeste elu paremaks." Kahjuks ei öelnud seda mitte Eesti peaminister, vaid Briti tollane valitsusjuht David Cameron, kui ta kuulutas välja dementsuse sõprade algatuse, mille eesmärk oli koolitada üle kogu maa miljon inimest, kes oskaksid igapäevaelus märgata ja abistada dementsusega inimesi oma kodulähedastes kogukondades, tänaval, poes või töö juures. Kui kanda see üks miljon üle väikese Eesti rahvaarvu peale, siis selgub, et kui meil oleks olnud selline projekt, siis oleks meil tänaseks päevaks välja koolitatud 16 000 dementsuse sõpra. Kui meil oleksid maakonnad, siis oleks iga maakonna kohta 1000 inimest, kes oskaks seda tööd edasi viia ja teadmisi levitada. Pool aastat varem oli Cameron esitanud oma kuulsa üleriigilise dementsusega võitlemise üleskutse, mille juurde kuulus põhjalikult väljatöötatud plaan, eelarve ja eri sektoreid hõlmav tegevuskava. Järgmisena võeti ette dementsussõbralike kogukondade liikumine. Neid on tänaseks Inglismaal 225. Eile vaatasin värsked numbrid üle: kolmveerand aastat tagasi oli neid pisut üle 100. London on teatanud, et pürib saama aastaks 2020 maailma suurimaks dementsussõbralikuks linnaks ja esimeseks pealinnaks selles klubis.
Miks ma räägin Suurbritanniast? Tegelikult ei ole ka seal õnn mitte kõikide inimeste õuel. Ajakirjanduses ilmub seal pidevalt lugusid sellest, kuidas tervishoiul ei ole piisavalt rahastust, kuidas inimesed jäävad hätta, nii need, kes vajavad hooldust, kui ka need, kes vajavad haiglaravi. Aga ma tõin selle näite selleks, et öelda: ühiskonnas vahel ei juhtu asjad iseenesest, vaid neid tuleb eest vedada. Ka Eesti esimeses sotsiaalhoolekande seaduses oli 1992. aastal kirjas kõik see, mida riik ja omavalitsused peaksid tegema puuetega inimeste ja eakate jaoks, et kõik oleks korras. Meil on imetabane riik selles mõttes, et 25 aastat on suudetud seadust mitte täita. Tasub mõtiskleda, mis võib olla selle põhjus.
Tänane arutelu on olnud väga huvitav ja sisukas, aga kahjuks võib mõnele inimesele jääda sellest mulje, nagu me oleksime saanud teada midagi uut. See ei ole ju tegelikult niimoodi. Ma toon veel ühe näite. Hiljuti lugesin kuskilt internetiavarustest, et Singapuris investeeritakse jõudsalt start-up'idesse, mis hakkavad arendama lahendusi moodsa ja innovaatilise eakate hoolduse jaoks. Ka nendel on probleem: nende elanikkonna mediaanvanus hakkab jõudma 39. eluaastani. Nad tahavad valmis olla, et hoolduskoormus ei muutuks riigile üle jõu käivaks. Singapuri rahvusülikooli ettevõtlusklaster on käivitanud moodsa vananemise programmi, mille raames meelitatakse nii kodu- kui ka välismaiseid ajusid töötama välja uudseid ja nupukaid lahendusi, mis aitaksid vähendada klassikalise hoolduse tekitatud koormust. Sama võime lugeda Norra kohta, eespool nimetatud Suurbritannia ja paljude teiste riikide kohta. Küsimus on, et kui meil on e-Eesti – me oleme uhked e-arengus kaugele jõudnud väikese, vahva ja sõbraliku riigi üle –, siis miks meil selliseid asju ei ole. Ah jaa, tegelikult meil on. Meil on ju oma Helpific juba aastast 2014. Kui Garage48 tuli üheks nädalavahetuseks Eestisse, kutsuti kokku rahvusvaheline itimeeste kogukond ja selle tulemusena töötatigi välja platvorm, mille eesmärk oli aidata ühiskonnal viia abi vajavate inimeste hooldamine uuele tasemele. Eesmärk oli integreerida riiklikke, omavalitsuste ja vabatahtlike abiliste pakutavaid teenuseid ja teha hästi mugavaks see, et taskutelefoni, arvuti või mille iganes kaudu saaksid abivajajad kiiresti, mobiilselt ja paindlikult abistaja leida. Idee ei olnud mitte ainult mängida vahva mõttega, vaid kaugem idee oli see, et ka riik paneks oma sotsiaalraha liikuma selliselt, et see oleks inimestega seotud ja inimesed saaksid tõesti raha kasutada selleks, et sealtkaudu ka teenuseid osta. Tänaseks, ligi neli aastat hiljem on selle Eestis väljatöötatud platvormi võtnud kasutusele päris mitmed riigid, aga Eestis ta kiratseb. Seal on ikka needsamad Tom Rüütli ja mõne teise algusest peale selles süsteemis olnud inimese näod. Asi ei ole hakanud tööle. Ta ei ole hakanud tööle sellepärast, et riiklikul süsteemil ja KOV-idel ei ole olnud mitte mingisugust huvi selle platvormi kasutamise vastu, isegi hoolimata sellest, et platvormi väljatöötajatel ja selle juures olnud väga-väga tõsise tasemega rahvusvahelisel spetsialistil Zsolt Bugarszkil, kes oli just tulnud Tallinna Ülikooli, oli kokkulepe Sotsiaalministeeriumiga selle asja mingisugusel tasemel ajamiseks. See kõik ei ole tööle hakanud.
Kas nüüd sai mu aeg jälle läbi, jah?

Paraku on veel, jah, 12 sekundit, aga ...

Nii. Siis ma jätan kõik muu olulise ütlemata, aga kinnitan üle selle sõnumi. Minu sõnum on see: me oleme süstemaatiliselt jätnud kasutamata igasugused meie käeulatuses olnud võimalused, selleks et teha sotsiaalsüsteemis suuri ja edasiviivaid arendusi, mis oleksid kulusäästlikud ning vähendaksid seda koormust, millest Kai Saks rääkis, mis paratamatult paljude jaoks lõpeb haiglas väga mahuka hooldusega. Aga me saaksime lükata seda kõike edasi ja see oleks kulusäästlik.
Viimane asi siiski veel. Kui meie peaminister ütles laupäeval oma erakonna volikogu koosolekul, et leida 360 miljonit erakordseks pensionitõusuks ei ole Eesti riigile võimatu ülesanne, et see ei ole mitte rahaküsimus, vaid tahtmise küsimus, siis mina ütlen, et siin ongi see raha hoolduskindlustuse loomiseks. 360 miljoniga me võime saada mitmeks aastaks sellise tulemuse, et meie eakad võiksid olla rahulikud ja nende perekonnaliikmed ka. Aitäh!

Helmen Kütt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun!

Austatud eesistuja, lugupeetud ametikaaslased, tänasel arutelul esinenud ja arutelu kuulajad! Sotsiaaldemokraadid on väga tänulikud Eesti Koostöö Kogule, kes algatas uue eakuse rahvakogu, ja arstile, geriaatria dotsendile Kai Saksale, kes algatas hoolduse kui sellise lauda toomise, esitades ka ühe võimaliku lahenduse – hoolduskindlustuse loomise.
"Vähem kui sada aastat tagasi oli keskmine eluiga lääneriikides 40 aastat, praegu on see 80 aastat. Ja lõppu pole näha: esimene inimene, kes elab 135. eluaastani, on juba sündinud. See on meie ühiskonnas alates tööstusrevolutsioonist aset leidnud muudatustest kõige radikaalsem ning loomulikult kerkib sellega seoses palju küsimusi." Nii kirjutab üks maailma juhtivatest geriaatrilise meditsiini ekspertidest Rudi Westendorp oma nüüd ka eesti keelde tõlgitud raamatus "Elada vanaks, tundmata end vanana".
Täna siin saalis räägime aga sellest, kuidas elada vanaks Eestis ilma koormaks jäämist kartmata. Tänane olukord, kus eakatel on hirm vananemise ees ja mure ka peresuhete halvenemise pärast ning nii hooldust vajavatel kui ka hooldajatel on pidev süütunne, ei ole demograafilist situatsiooni arvestades kindlasti jätkusuutlik, kui midagi ette ei võeta. Vanemad inimesed soovivad olla sõltumatud ja oma elu ise juhtida. Nende soovi tuleb arvestada ka siis, kui nende abivajadus muutub selliseks, et nad enam kodus hakkama ei saa. See on inimväärikuse ja inimõiguse küsimus.
Eestis elab üle 300 000 pensioniealise inimese, kellest viiendik vajab igapäevaeluga toimetulekuks abi ja hooldust. Hinnanguid on erinevaid, kuid võib öelda, et ligi 75 000 inimest on seotud oma lähedaste hooldamisega. Hoolekande ja tervishoiu killustatud rahastussüsteem asetab tihti üle jõu käiva koormuse ja kohustuse pereliikmete õlgadele. Perekonna abistamiskohustus tuleneb põhiseadusest. Põhiseaduse § 27 lõige 5 sätestab, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abi vajavate liikmete eest, perekonnaseaduse § 97 aga seda, et ülalpidamist on õigustatud saama muu abi vajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ise enda eest hoolt kandma. Riigi abistamiskohustus tuleneb põhiseadusest. Põhiseaduse § 28 lõige 2 ütleb, et igaühel on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse või puuduse korral, ning põhiseaduse §-s 10 sätestatud sotsiaalriigi põhimõtetest tuleneb üldine ühiskonna solidaarsuse nõue. Ülaltoodust ilmneb, et isiku abistamise kohustus võiks olla nii tema perekonnal kui ka ühiskonnal riigi kaudu. Mustvalgeid lahendusi siin ju ei ole. Kuna riigi ja perekonna abistamiskohustused enamasti segunevad, siis peaks seadusandja otsustama, millistel juhtudel võib perele kehtestada isiku esmase ja peamise abistamise kohustuse, millistel juhtudel võib perele panna aga üksnes täiendavaid kohustusi. Seadusandja ülesanne on siduda pere ja riigi abistamiskohustused omavahel nii, et need moodustaksid tervikliku süsteemi, täiendaksid üksteist ning kellegi inimväärikus ei jääks pere ja riigi abistamiskohustuste mittehaakumise tõttu kaitseta.
Hooldamine, vanadus ja vaesus on tihti just naise nägu. Ametlike hooldajate seas on naisi umbes 70%, mehi 30%, ka hooldatavate seas on naisi rohkem kui mehi. 2017. aasta lõpus oli ametlikke täisealiste inimeste hooldajaid, kelle eest kohalik omavalitsus maksis toetust, ligi 9000. Kui palju on aga neid, keda omavalitsused hooldajaks ei vormista, sest ka hooldajaks vormistamise korrad on väga erinevad ja sõltuvad omavalitsuste otsustest? Neid inimesi on väga palju.
Küsimused. Kuidas kergendada nende inimeste elu, kes hooldavad oma lähedasi? Mida teha, et ainuvastutus ei oleks vaid abivajajal ja tema perekonnaliikmetel? Kuidas üles ehitada süsteem, mis integreerib hoolekande- ...
Palun lisaaega!

Palun! Kolm minutit juurde.

Aitäh! ... ja tervishoiuteenused ning eri allikatest rahastamise? Need küsimused vajavad lahendamist ja mitte 15 aastat lahenduste ootamist. "Eesti hooldusravivõrgu arengukava 2004–2015" alusel oleks pikaajalise hoolduse ja hooldusravi integreeritud rahastamine pidanud olema käivitunud juba 2015. aastal, võimaldades ühisest rahaallikast rahastatud integreeritud hoolduse süsteemil paremini valida isikule kõige sobivamaid teenuseid ning vältida kalliste tervishoiuteenuste mittesihipärast ja vähese tulemusega kasutamist.
Sotsiaalteadlane Jüri Kõre on juba varem välja toonud, et omastehooldus moodustab nii suure osa Eesti hoolekandest, et selleta ei ole valdkonna korraldamine võimalik. Eestis on perekonna hoolduskohustuse käsitlus olnud suhteliselt jäik ja muutumatu läbi kolme sajandi. Muutunud on aga majandus ja muutunud on perekonnamudelid. Kas poleks viimane aeg muuta seadusi selliselt, et perekonnaliikmetel poleks ainuvastutust ja koormust, nii hooldus- kui rahalist koormust, vaid see jagataks osapoolte vahel? Abisaamine ei tohiks sõltuda elukohast, pensioni suurusest ja laste olemasolust.
Sotsiaaldemokraatide jaoks on ülioluline leida lahendus, et eakad saaksid väärikalt vananeda, ilma et nende hinge näriks mure tuleviku ees. Võtame siis ja loome süsteemi, kus hoolekande- ja tervishoiuteenused oleksid omavahel seotud ning kus kogu vastutus ei oleks vaid lähedaste õlgadel, kes õige varsti selle koormuse all ise abivajajateks muutuvad.
Lõpetuseks. Just nimelt ülemaailmse sotsiaaltööpäeva eel, mida tähistatakse 20. märtsil, ütlen aitäh sotsiaaltöötajatele ja nendele kohalikele omavalitsustele, kes oma inimesi aitavad, lahendusi otsivad ja omastehooldajaid selle raske koorma vedamisel toetavad. Aitäh!

Palun, Maris Lauri Reformierakonna fraktsiooni nimel!

Hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Head külalised ja esinejad! Ma proovin vastata meie arutelus esitatud küsimusele, kuidas eakana hakkama saada. Me rääkisime siin väga palju hooldusest, mis on kindlasti selle teema osa, aga ma tõmban selle teema natukene laiemaks. Miks ma julgen seda teha? Ma olen olnud mitme inimese kõrval ja hooldanud mitut inimest, kes on kahjuks praeguseks lahkunud.
Kogu maailma rahvastik vananeb ja suurema osa jõukate riikide rahvastik ka väheneb, mis tähendab seda, et vananemisega kaasnevad probleemid on üpris levinud kogu maailmas. Kuidas tagada eakatele inimväärne elu olukorras, kus tööealiste hulk väheneb? Kuidas seda korraldada? Sellele ei ole ühest vastust. Kui me vaatame, kuidas eri riigid on neid asju lahendanud, siis näeme väga mitmeid võtteid ja lahendusi. Jah, teatud elemendid korduvad, kuid on erinevad kombinatsioonid. See tähendab seda, ka minu arvates, et me siin Eestis ei peaks võtma seda asja sellise traagikaga, nagu ainult meie oleksime hädas. Kõik on hädas. Võib-olla mõned lihtsalt ei taju, kui tõsine see probleem on. Oma ökonomistitausta tõttu ma ütlen, et võib-olla need mõned väga rikkad riigid, väga rikkaliku ja lahke süsteemiga, satuvad 10–20 aasta pärast olukorda, kus nad peavad oma lahket süsteemi kitsamaks tõmbama, lihtsalt finantsilise jätkusuutmatuse tõttu.
Ma loodan, et selle arutelu käigus ja selle käigus, mis sellele kindlasti järgneb, me leiame lahenduse ja süsteemi, mis Eestile sobib. Ma arvan, et lahendus peab olema üpriski paindlik. Me peame olema valmis selleks, et see lahendus, mis sobib võib-olla praegustele eakatele, ei pruugi sobida tuleviku eakatele. Ehk meil peab olema paindlikkust ja valmidust asju muuta. Mulle meeldis viimase külalise küll tutvustamata jäänud slaid selle kohta, kuidas abivajadus inimeste tervise halvenedes aastatega kasvab, seega peab ka abistamine muutuma. Algab see kõik sellest, et vahel on raske minna poodi või ei jõua lund lükata. See on koht, kus appi saavad tulla naabrid, lähedased, töökaaslased, sõbrad-tuttavad. Kindlasti võib olukord muutuda ka selliseks, et läheb vaja püsivat hoolt voodihaige või ka dementse inimese eest hoolitsemisel.
Me peame kindlasti vaatama, et selles süsteemis põimuvad kaks asja: terviseteenused või tervisega seotud tegevused ja sotsiaalhoolekande teemad. Aga me ei tohi sinna vahele ehitada seina, mis tihtipeale seal kipub olema. See ei tohi olla ei rahaline ega vastutusega seotud sein, peab olema koostöö.
Aga ma tulen eakana hakkama saamise juurde ühest teisest vaatenurgast. Minu vanaemad jõudsid pensioniikka 55-aastaselt. Nad jätkasid töötamist. Mina ei ole kunagi mõelnud, et kui tuleb pensioniiga, siis ma võtan kätte ja istun kodus ja enam midagi ei tee. Ma arvan, et väga paljud inimesed mõtlevad samamoodi: nad soovivad jätkata oma tööd või teha ka natuke teistmoodi tööd ja kui enam töötada ei jaksa, siis nad soovivad lihtsalt olla ühiskondlikult aktiivne, käia läbi omasuguste ja noorematega.
Palun lisaaega!

Palun! Kolm minutit juurde.

Mina julgen küll öelda, et poisid ja tüdrukud jäävad poisteks ja tüdrukuteks ka siis, kui nad on 75 või vanemad. Need 75-aastased poisid ja tüdrukud annavad üksteisele väga palju energiat, neis on vitaalsust ja oskust hakkama saada ka selliste haiguste ja olukordadega, millega hakkama saada tundub täiesti võimatu. Kindlasti, kui me Eestis oma süsteemi loome, peame arutlema selle üle, milline on eri osapoolte roll ja millised on nende vastutus, kohustused ja ülesanded. Milline on riigi, n-ö keskvalitsuse vastutus? Minu intuitiivne tunne ütleb, et see roll võiks olla koordineeriv ja võib-olla standardite kehtestamise roll. Omavalitsus peab paratamatult tegelema akuutsemate probleemidega. Tuleb arutada, milline on kogukonna roll – ma mõtlen siin töökaaslasi, sõpru, naabreid –, milline on perekonna ja lähedaste osa ning milline on inimese enda vastutus.
On loomulik aidata oma lähedasi, oma vanemaid. Me kuuleme vahel, kuidas vanemad inimesed ütlevad, et nad ei taha noori segada ja tüüdata, las need elavad oma elu. Ma ütlen teile: olge järjekindlad, nad tegelikult igatsevad abi, aga nad ei tihka seda abi ja tuge küsida. Andke seda nendele, olgem selles julged! Laskem nendel headel eakatel elada oma elu, abistades ja olles kõrval, vahetevahel diskreetselt, aga tulles vajalikul hetkel appi ehk pannes tähele.
Siin on räägitud väga erinevatel teemadel. Kindlasti on üks küsimus see, kuidas seda süsteemi finantseerida. Mina ei tea, milline lahendus on kõige õigem. Ma arvan, et mitte keegi ei tea. Kui keegi julgeb väita, et vaat just nimelt nii, siis, andke andeks, mina ei usu, sest need väited ei ole lõpuni põhjendatud. Võib-olla me peame kolmanda samba juurde lisama võimaluse, et inimesed saaksid teha lisakindlustuse selle tarbeks, kui tulevikus tekib hooldusvajadus. Võib-olla me peaksime põhjalikumalt kaaluma, kuidas isiklikku vara arvesse võtta, see on seesama kinnisvaratagatise küsimus. Jah, me teame, et Tallinnas, Tartus, Pärnus on see võib-olla võimalik, maapiirkondades kinnisvaral kahjuks tihtipeale väärtust ei ole. Me peame neid asju arutama ja lahendusi otsima. Ma arvan, et me leiame lahenduse, kui me ei ole oma ideedes jäigalt kinni ega ütle, et ainult nii ja mitte teisiti. Lõpetuseks tahan öelda: vananemine ei ole traagika, vananemine on elu loomulik osa. Aitäh!

Palun, Marika Tuus-Laul! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Kõigepealt tänan muidugi ettekandjaid sisukate ettekannete eest! Aga ma mäletan, et proua Kai Saks, geriaater ja gerontoloog, selle ala tippasjatundja Eestis, käis nendel teemadel sotsiaalkomisjonis rääkimas juba väga palju aastaid tagasi ja on käinud ka hiljem. Kahjuks peab ütlema, et eakate hooldus, õendusravi, omastehooldus, eakate kodus abistamine, avahooldus, eakate päevahooldus jne, üldse geriaatria laiemalt, ei ole läinud rahvus- ja turuliberaalsetele erakondadele just eriti korda. Neile pole see palju huvi pakkunud ja seda näitab ka täna siin mõni aeg tagasi väljatoodud tabel, kust me näeme, et me oleme finantseeringute poolest üks Euroopa kõige viimasemaid. Seda kinnitab seegi, et üks väheseid sotsiaalharta paragrahve, mis on meil veel tänaseni ratifitseerimata, käsitleb just eakate toimetulekut, nende eluaset ja elamistingimusi. Mul on väga hea meel, et tänane koalitsioon on need teemad ometi kord lauale toonud.
Sest kas tõesti pole kummaline? Me oleme väga palju teinud ära lastega perede heaks, oleme tõstnud korduvalt toetusi, loonud rikkaliku vanemahüvitise süsteemi, juba 15 aastat tagasi lõime töötuskindlustuse süsteemi, isegi enam kui 15 aastat tagasi, me aitame tööeas erivajadustega inimesi tagasi tööle jne. Aga kui seesama inimene saab vanaks ja muutub abituks, siis ütleme, et edasine pole enam justkui meie asi, vaadaku ise, kuidas hakkama saab.
Kummaline, et meie riigis on tõesti seadusega tehtud abivajaja hoolduse rahastamine ta pere, laste ja lastelaste kohustuseks. See on Euroopas täiesti tundmatu variant. Muidugi hoolitsevad lapsed oma vanemate eest, kuid ka nende varaline seis ei pruugi seda võimaldada. Tegelikult ei tohiks laste ja lastelaste varaline seis üldse asjasse puutuda. Nagu ka proua Kai Saks siin toonitas, eakat tuleb hakata kohtlema iseseisva täiskasvanud inimesena, igas mõttes, ka rahalises mõttes. See on eneseväärikuse küsimus. Meil ei tohiks tekkida hirmu vananemise ees.
Paljudes riikides, jah, me teame, on tervisekindlustuse kõrval hoolduskindlustus, või veel parem, need on koos. See tagaks kindlustustunde tõepoolest meile kõigile. Aga me oleme täna siin saalis koos selleks, et leida optimaalne lahendus, ja me oleme seda juba leidmas.
Tegelikult algab kõik koduhooldusest. Täna on palju sellest räägitud. Siia tuleb tõepoolest panna raha juurde, sest on vaja nii koduabi kui ka õendusabi, nii kodu koristamist kui ka haavade eest hoolitsemist, kõike ja kõike. Me kuulsime täna, kuidas aktiivravihaiglas eakat hooldatakse, kroonilisi haigusi ravitakse, pannakse liigeseproteese ja siis tuuakse see inimene koju, sest järgmist etappi, vaheetappi ei ole. Ta on näljas, janune, tal tekivad lamatised, ta ei liigu ja heal juhul on ta tagasi aktiivravihaiglas, aga halval juhul loomulikult ei sedagi. Aktiivravipäev on mitu korda kallim kui kodune abi. Haigete ja omaste jooksutamine hooldushaigla, õendusosakonna, kodu ja vanadekodu ning siis jälle omakorda õendusosakonna vahel – seda kõike on lihtsalt hale vaadata.
Oleme nii palju rääkinud omastehooldusest kodus, aga tegelikult oleme siiski üsna alguses ega oskagi välja arvestada, kui palju maksab rahas see, kui lähedane jääb koju kedagi hooldama: töö- ja rahakaotus, meeleolu, depressioon, abitus, oskamatus. See kõik on väga palju laiem peatükk.
Ka on ääretult piinlik tõdeda, et kui vanainimene lõpuks hooldekodusse satub või sinna koht leitakse – need hooldekodud on veel väga tihti remonti vajavates hoonetes –, ei suuda tema pension katta isegi poolt hooldekodu kohamaksust. Kui lastel seda raha pole, tulebki tõesti siis n-ö kerjata, omavalitsuse poole pöörduda. Ma tahan öelda, et omavalitsused on tõepoolest väga tublit tööd teinud, ma korduvalt näen seda kõikjal, aga ka neil on raske.
Seepärast veel kord: me peame liikuma sinnapoole, et eakas oleks rahalises mõttes iseseisev. Ma tõesti imestan, kuidas praegu ütleb ajakirjandus ja isegi teised erakonnad ütlevad, et me pensionide tõstmisega, mille me oleme välja kuulutanud, justkui ostaksime populistlikult hääli ja raiskaksime raha, nagu see kõik oleks illusioon. See on ju vale. Ma tuletan teile meelde, et kui me eelmine kord olime valitsuses, siis vähem kui kahe aastaga tõstsime pensione 40%. Ma võin öelda, et kui me ei oleks seda tol ajal teinud, ei oleks pensionid praegu nii suured, kui nad on. Ainult indekseerimisega ja sellest tuleneva pensionitõusuga saame rahul olla alles siis, kui meie pensionid on tõstetud Euroopa omadega võrreldavaks, praegu tuleb teha erakorralisi tõuse veel ja veel. Praegu, kui keskmine vanaduspension on allpool vaesuspiiri, tuleb meil edasi minna. Meie tänane teema, kuidas eakana hakkama saada, on sellega otseselt seotud. Teiseks, me peame omastehooldamise võtma solidaarsemalt ühiskonna õlgadele, sest vananeva rahvastikuga riigis on see möödapääsmatu. Hea oleks teada, et me saame elu lõpuni ise hakkama, aga nii ei pruugi minna, me võime vajada abi. Aidakem siis täna neid, kes meie abi vajavad!

Mart Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindajana. Meie mängureeglite kohaselt on fraktsioonide esindajatel eesõigus. Palun!

Härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud ettekandjad, tänu sisukate ettekannete eest! Head külalised! Siin on täna palju räägitud – ma mõtlen poliitikuid – ja tegelikult vähe öeldud. Meil on väga lihtne poliitikutena koputada iseenda ja kõikide teiste südametunnistusele, et me peame, me peame, me peame, aga me kõik teame, et me oleme küll suured sõbrad, aga meie vahel on üks vaenlane ja selle vaenlase nimi on "raha". Ja nii jõhker see ongi – selle vaenlase nimi on raha.
On küll ilus ütlus, et iga vald toitku oma sandid, aga me teame, et meie omavalitsustele käib see üle jõu ja käib üle jõu sellepärast, et omavalitsustel ei ole raha. Me võime ju öelda, et riik peab tagama. Aga riik ei taga, sest riik ütleb ka, et ei ole raha. Meil ei ole raha, et haigekassasüsteemi järje peal hoida, me teame, et see elab sisuliselt võlgu. Me teame, et meie perearstindus tegelikult ei tööta, sellest on saanud põhimõtteliselt retseptikirjutamise vabrik. Me teame, et omastehooldusega on meil asjad sisuliselt teoreetilisel tasemel. Ma tean väga hästi, millest ma räägin. Ma olen viimase 15 aasta jooksul aidanud elu viimaseid päevi veeta tervel hulgal vanematel inimestel: oma vanematel, abikaasa vanematel, mõnel sugulasel. Ma võin öelda, et riigi või omavalitsuse tugi on olnud marginaalne. Ainult selle toega oleksid need vanainimesed kõik omaenda sisse mädanenud. See on väga julm, jõhker ja ilustamata tõdemus, aga nii see oleks olnud.
Küsimus, mida me saame teha, on olnud juba pikemat aega ja muutub üha teravamaks, sest ühiskond vananeb ja arvestatav hulk meie tööealisest elanikkonnast on Eestist lahkunud. Nad ei tule tagasi oma vanemate juurde, ka sel juhul, kui vanemad viletsaks jäävad. Pigem võetakse vanemad sinna, kuhu lapsed on läinud, Soome või kuskile mujale, leitakse seal vanematele võimalused elada oma elupäevade lõpule jõudmiseni.
Need küsimused on ülimalt teravad. Neid küsimusi ei lahendata ainult siin saalis, neid lahendatakse ühiskonnas tervikuna. Kõige olulisem, mis ühiskonnas on vaja saavutada, on mentaliteedi muutus. Me oleme mingil määral pärinud nõukogudeaegse mentaliteedi. Siis inimesed ei küsinud, kust raha tuleb. Raha tuli Nõukogude Liidu põhjatust kaukast. Kõik oli riigi oma, inimesed kaasa arvatud, ja riik pidi andma pensioniraha, riik pidi lasteta vanainimestele või nendele, kes vajasid hooldust, leidma võimaluse elada vanadekodus, nagu neid tol ajal nimetati. See oli riik. Me oleme suuresti pärinud selle mentaliteedi, et keegi peab tegema. Aga seda "kedagi" ei ole lihtsalt enam. See "keegi" on tegelikult kes? Lapsed. Õnnetud on need inimesed, kes omal ajal ehitasid kommunismi, ei teinud lapsi või ei kasvatanud lapsi niisuguseks, et need lapsed nendest hooliksid, kui nad vanaks on saanud, ja kes ongi nüüd tohutult hädas. Me ju teame väga hästi, et Eestis ei ole haruldased ...
Palun lisaaega!

Palun! Kolm minutit juurde.

... need juhtumid, kui alkohoolikust laps peksab oma vanema pensionipäeval läbi ja võtab tema viimase sendi ära. Missugusest hooldamisest me siin räägime? Ja kes seda vanainimest aitab? Me teame väga hästi, et sotsiaaltöötaja käed jäävad lühikeseks.
Siin oli juttu sellest, et vanainimeste võimaluse veeta oma elupäevi hooldekodus võiks siduda kinnisvaraga. Vabandust, minu pinginaaber Uno Kaskpeit võib teile rääkida sellest, mis maksab kinnisvara kusagil Lõuna-Eestis maakolkas, kus kõik külad on tühjaks jäänud, kus sa heal juhul saad oma talu eest 10 000 eurot. Kui pikalt selle raha eest kedagi kuskil hooldatakse?
Need on väga teravad küsimused ja need nõuavad ausat, väga ausat ja võib-olla ka jõhkrat, veel kord kasutan seda sõna, analüüsi ja ühiskondlikku arutelu, sest ei ole ühest lahendust. Ainult üks ühene lahendus on: kõigil peavad olema lapsed. Kõigil peavad olema lapsed! Ma ütlen teile ausalt, et ma ei usu mingisugusesse lisakindlustusse. Ma ei usu sellesse. Ma usun pigem sellesse, et euro varsti devalveeritakse. Vaadake, mis toimus eelmisel nädalavahetusel Itaalias. Ma usun, et euro pigem devalveeritakse. Trump kuulutab välja kaubandussõja, see tuleb, see lööb maailmamajandust ootamatute nurkade alt. Panustada mingisuguse kindlustuse peale – noh, võib-olla. Loll ka loodab, lootus on lollide lohutus, nagu me kõik teame. Ei saa loota ka selle peale, et mees sureb, saapad jalas, nagu vesternides öeldakse. Mõni sureb, mõni ei sure. Suurem osa meist vajab ühel hetkel rohkem või vähem abi. Siin räägiti väga palju sellest, et on vaja abi koristamisel ja poeskäimisel. See kõik on tühiasi. Tõsine probleem on siis, kui teil on kodus voodihaige. Ja mul oli aastaid voodihaige kodus. Meil oli kaks väikest last ja kaks hooldatavat: üks pime ja üks täiesti voodihaige vanainimene. Ma tean, kui raske see on, ma tean, missuguseid kulusid see kaasa toob. See on tegelik kriitiline probleem, nende inimestega hakkama saamine, ja sellele meil ju praegu lahendust ei ole. On poolikud lahendused, on kombineeritud lahendused, aga tegelikku lahendust ei ole. Ma olen tänulik selle teema päevakorda võtmise eest ja kõigi nende ülevaadete eest, aga me oleme tegelikult tee alguses ja vajame eelkõige ausust. Ilma aususeta seda küsimust ei lahendata. Aitäh!

Peeter Ernits.

Hea juhataja ja viimased kümme! Kas te mäletate, kui me novembris õiguskantsleri ettepanekul muutsime sotsiaalhoolekande seaduse § 47 lõiget 3? See oli tülgastav reaalsus, mis oli aastakümneid eksisteerinud, et hooldekodus olev inimene peab oma pampersite ja muude vahendite eest maksma kümme korda rohkem, kui makstakse kodus. See oli väike detail ja me saime sellega hakkama. Täna me räägime asjast endast. Me käime nagu kassid ümber palava pudru ja ma ei näe siin reaalset lahendust.
Euroopa Liidu ja OECD nimekirja järgi oleme koos Kreekaga punase laterna osas – 0,6% SKT-st. Aga vaja oleks 2% või nagu Maailmapank ütleb meile antud soovitustes: 2,5%–4%. Me maksame hooldekodudes töötavatele inimestele koerapalka. Selleks, et hooldekodus elada, tuleb maksta kaks pensioni. Tõepoolest, nagu Kai Saks ütles, need on poliitikute tegematajätmised. Jah, me oleme selle koha pealt hale riik. Praegu valitseb jõhker reaalsus. Meil on üldhooldekodudes on laias laastus 4000 inimest ja meil on umbes 3000 vangi. Hooldekodu kohamaks on 600–700 eurot, ühe vangi ülalpidamise kulud on 1417 eurot. Vangi ülalpidamine on üle kahe korra kallim kui riigi panustamine hooldekodudesse. Kas see on normaalne? Normaalne oleks 2% või nagu Maailmapank meile soovitab, 2,5%–4%. Praegu, ma tuletan meelde, on 0,6% ja sellega me oleme 30 riigi seas 28. kohal. NATO-sse me panustame 2,16% ja oleme neljandal kohal.
Võti on meie käes, aga kas me oskame seda kasutada? Mis on oluline, kas võidurelvastumine või oma inimeste eest hoolitsemine? Kas me heidutame Venemaad või oma inimesi, neid, kes on eluaeg tööd teinud ja peavad hooldekodus olema, või nende lapsi ja lapselapsi, kes peavad loobuma oma karjäärist, tööst ja kelle me ka rahaliselt paneme raskesse seisu? Kas meie eesmärk on heidutada oma inimesi? Praegu, Eesti Vabariigi 100. aastapäeval, me teeme seda.
Mida ütleb Maailmapank? Maailmapank ütleb, et hoolduskindlustus ei ole hea idee. Teiseks, me peame leidma 2,5%–4% SKT-st, st rohkem, kui me praegu eesrindlasena NATO-sse panustame. Ma küsisin eile õhtul hilja oma Facebooki sõpradelt, mida peaks tegema. Praeguseks on mul üle saja ettepaneku. Inimesed on väga elavalt reageerinud, teema on ülimalt terav. Esimene asi võiks olla pensionide tõstmine. Kas mäletate, et kui Jüri Ratas tuli jutuga, et anname sada eurot, milline seakisa siis tõusis? Tegelikult oleks vaja juurde anda ju 300 või 400 eurot, siis saaks teise poole hooldekodu kohatasust kinni maksta. Järelikult pole see reaalne. Aga mida veel teha? Üks ettepanek, mis kordub minu Facebooki lehel, on nende lolluste ja raiskamise ...
Palun veel paar minutit!

Palun! Kolm minutit juurde.

... lõpetamine, mis praegu eksisteerivad. Vaadake tänased prioriteedid üle. Kasumi väljaviimise maksustamine. See, et maksud ei läheks Lätti. Võtta laenu. Lõpetada see masohhistlik lähenemine, et laen on kurjast, kuigi enamik arenenud riike laenuvõtmisega tegeleb. Seesama Kreeka, millega koos me oleme selle nimekirja punased laternad, mäletate küll. Aga mitte ainult Kreeka.
Mida meil vaja on? Kui võtta niimoodi, et 4000 inimest on hooldekodus, ja korrutada see arv 600-ga, siis see teeb 2,4 miljonit kuus. Kui võtta sellest pool, siis see on 1 200 000 ehk kokku oleks vaja 13–14 miljonit. Et jõuda 0,8%-ni SKT-st, oleks vaja 50 miljonit. Et jõuda 2%-ni, läheks vaja juba 400 miljonit. Aga esialgu võiks riik maksta hooldekodutöötajatele, kes rasket tööd teevad, normaalset palka, riik võiks seda teha, nii et nad ei saaks mitte koerapalka, nagu praegu on, sellest tulenevad tõsised probleemid. Nii et valik on meie käes ja me peame leidma konsensuse, et seda jõhkrat reaalsust muuta. Me ei peaks heidutama oma inimesi, selle asemel et heidutada kurja naabrit.

Austatud kolleegid! Lugupeetud külalised! Olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu tänaseks siinkohal lõpeb. Aitäh kõigile!

Tänane teine päevakorrapunkt on põhiseaduskomisjoni algatatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 574 esimene lugemine. Palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni esimehe Marko Pomerantsi. Palun!

Tere päevast, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Et hakata peale selle eelnõu saamisloo algusest, peame tagasi minema 13. septembrisse möödunud aastal, kui õiguskantsler Ülle Madise saatis Riigikogu põhiseaduskomisjonile kirja, mille teemakäsitlust on kirjeldatud kui korruptsiooni ohjeldamist kohalikes omavalitsustes. Ta palus selles kirjas kaaluda seaduste muutmist, et oleks lahendatud järgmised probleemid. Esiteks tuleks luua regulatsioon, mis tagaks kohaliku omavalitsuse ametiisiku tahtliku süüteoga tekitatud varalise kahju sissenõudmise. Teiseks tuleks välistada teatud kuritegude tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku mis tahes vormis töine suhe kohaliku omavalitsusega ajal, mil isiku karistus kehtib. Kolmandaks tuleks luua huvide konflikte vältiv õigusselgus olukorras, kus kohaliku omavalitsuse volikogu liige töötab omavalitsuse hallatava ametiasutuse juhina või kuulub sellise kohaliku omavalitsuse osalusega ühingu juhatusse või nõukokku, mille üle ta volikogu liikmena peab teostama järelevalvet. Täpsustada tuleks ka volitusnorme, mille alusel reguleeritakse linna- ja vallavalitsuse liikmete teenistuslähetusi või muid isiklikke õigusi. Etteruttavalt ütlen, et see on selle kõige lihtsam osa, sellega me saime lihtsalt ja kiiresti hakkama. Viimaseks, kehtestada kohaliku omavalitsuse sõltumatu auditeerimise nõuded. See oli see liikumapanev ettepanek, mis esitati põhiseaduskomisjonile, ja põhiseaduskomisjon hakkaski selle teemaga tegelema.
Etteruttavalt võin öelda selle viimase punkti kohta, mis puudutab auditeerimist, et me siin üheskoos 23. jaanuaril 2018 muutsime kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seadust. See muudatus sai meil järgmine: enne majandusaasta aruande kinnitamist volikogus vaatab revisjonikomisjon volikogule esitatud majandusaruande läbi ning kuulab ära seda auditeerinud audiitori, kes selgitab olulisemate auditi käigus tehtud tähelepanekute ja avastatud ebareeglipärasuste sisu, seejärel koostab revisjonikomisjon kirjaliku aruande volikogule jne. See viimane punkt on hoopiski rahanduskomisjonis eelnõuks vormunud ja me kõik oleme seda toetanud.
Põhiseaduskomisjon kogunes esimest korda õiguskantsleri kirja arutama 20. novembril 2017. aastal ja me leppisime kokku, et seda arutelu tuleb komisjonis jätkata. Põhiseaduskomisjoni ametnikud hakkasid vähehaaval tõstatatud probleemidele juriidilisi lahendusi otsima. 18. detsembril 2017 me olimegi juba sellises olukorras, et meil olid välja pakkuda esmased lahendused ja võimalikud valikud. Me leidsime, et asjaga on võimalik edasi liikuda niimoodi, et istungjärgu alguses, jaanuarikuus eelnõu algatada. Niimoodi me siis esmaspäeval, 8. jaanuaril 2018 jõudsimegi selleni, et hääletasime ettepanekut algatada eelnõu. Selle poolt oli 7 komisjoni liiget, vastu oli Jüri Adams.
Siin on olnud juttu, et tegemist on korruptsiooni ohjeldamise eelnõuga. Retoorikas võib sellist sõnakasutust endiselt viljeleda, aga et olla juura suhtes tõupuhas, tuleb öelda, et eelnõu 574 – te näete seda ka enda ees laual – on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Ei ole siin mingisugust ohjeldamise seadust, ütlen selleks juhuks, kui te seda kuskil guugeldama või otsima hakkate.
Nüüd ma tutvustangi neid muudatusi. Esimene muudatus puudutab ametite ühitamist. Algajate ettepanekul ei või volikogu esimees ja aseesimees olla sama valla või linna valitseva mõju all oleva äriühingu, sihtasutuse ega mittetulundusühingu juhataja, juhatuse liige ega sama valla või linna ametiasutuse hallatava asutuse juht või juhi asetäitja. Tegemist on kindlasti punktiga, mis tekitab debatte ka selle eelnõu edasise menetluse käigus. Kui hästi lihtsalt seda arutelu või neid võimalusi kirjeldada, siis võib öelda, et on olemas tänane olukord, mille kohaselt nii ehk naa on volikogu liikmel taandamiskohustus, kui ta tunneb, et ta on selle teemaga kuidagi seotud ja ta selles otsustamise arutelus ei peaks osalema. Mina Rakvere Linnavolikogu värske liikmena võin öelda, et seda on tulnud juba massiliselt rakendada, sest inimesed on aktiivsed ka töövälisel ajal spordi- või kultuuritegevuses või sotsiaalvaldkonnas ja ikka võib mõni rahaeraldus puudutada seda MTÜ-d, millega sa seotud oled või kus sa plakateid käid kleepimas. Selle võimaliku lahenduse teises seinas on see olukord, kus kõikide volikogu liikmete puhul oleks volikogusse kuulumine välistatud. Kui vaadata teiste riikide praktikaid, siis selgub, et ka selline praktika on olemas. Me oleme algatajatena pidanud ebaproportsionaalseks, et see puudutaks kõiki volikogu liikmeid. Kui nüüd selle debati juurde tagasi tulla, et saab ennast taandada, siis tõepoolest, see on n-ö võimalus, eelnõu algatajad on lähenenud sellest loogikast, et lisaks sellele, et on olemas volikogu istungid ja nendel punktide arutamine, on volikogu esimees ja aseesimees isikud, kelle mõjuvõim on suurem kui lihtsalt koosoleku juhatamine. Aga eks me saame selle üle arutada, kui muudatusettepanekuid tuleb. Revisjonikomisjoni puhul on seesama piirang, aga see ei puudutaks ainult revisjonikomisjoni esimeest ega aseesimeest, vaid ka teisi liikmeid, kuna siin on oluliselt suurem võimalus, et võib olla tegemist ka enda juhitud asutuse üle järelevalve tegemisega. Ei saa olla nii, et ise sööme, ise joome, ise nõud ka ära toome. Selle punkti üle ka sellist debatti ei ole. Teatavasti on kohaliku omavalitsuse komisjonide olukord erinev: kõik revisjonikomisjoni liikmed peavad olema valitud volikogu liikmete hulgast, aga teistes komisjonides peavad ainult esimees ja aseesimees olema volikogu liikmed, teised komisjoni liikmed võivad olla lihtsalt konkreetse nimekirja või erakonna aktiivsed inimesed, kes tahavad kohaliku elu küsimustes kaasa rääkida.
Me oleme täpsustanud ka komisjonide esimeeste ja aseesimeeste valimise korda, et need probleemid, mis peale kohalikke valimisi on tekkinud, saaksid samuti lahendatud. Näiteks see, et kui hääled jagunevad võrdselt, siis esimees ikkagi valitud saaks. Sellisel juhul on lahenduseks liisu heitmine.
Teine probleem puudutab avaliku ülesande täitmist. Me teeme ettepaneku muuta korruptsioonivastast seadust. Pakume välja sellise sõnastuse: "Riigi- või kohaliku omavalitsuse üksuse asutus peab tagama, et tema nimel, ülesandel või järelevalve all ei täida avalikku ülesannet ametiisik, kellel on karistatus tahtlikult toimepandud kutse- või ametiõiguste kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo, samuti kelmuse, usalduse kuritarvitamise, altkäemaksu andmise või vahendamise, mõjuvõimuga kauplemise, avaliku usalduse vastase kuriteo või majandusalase kuriteo eest. Käesolevat lõiget ei kohaldata valimise alusel avalikku ülesannet täitvate ametiisikute suhtes." Nii et riigi- või kohaliku omavalitsuse asutusel endal on hoolsuskohustus seista selle eest, et inimesed, kelle karistus ei ole kustunud, sellel perioodil avalikke ülesandeid ei täidaks. Teatavasti, kui sa oled näiteks ka oma vabaduskaotusliku karistuse ära kandnud, siis see ei tähenda seda, et karistus oleks kustunud. Registris võib karistus kehtida veel, oleneb sellest, kuidas seadusandja on määranud, kaks või kolm aastat, see on seotud kuriteo raskusega.
Juba oma sõnavõtus ma mainisin – see jäi mul praegu vahele –, et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses me reguleerisime ära ka vallavanema või linnapea ja valitsuse liikme teenistuslähetusse saatmise. Siin on väljapakutav olukord väga lihtne: vallavanema või linnapea ja tema asendaja, kui tegemist on näiteks puhkuseajaga, teenistuslähetusse saatmise otsustab volikogu esimees. Valla- või linnavalitsuse liikme teenistuslähetusse saatmise otsustab vallavanem või linnapea. Vallavanema või linnapea ja valitsuse liikme lähetuskulud hüvitatakse avaliku teenistuse seaduses sätestatud tingimustel ja korras.
Nüüd see punkt, mis puudutab omavalitsuse ametiisiku tahtliku süüteoga tekitatud varalise kahju sissenõudmist. Meie ettepanek on muuta kriminaalmenetluse seadustikku, nii et juhul, kui kohalik omavalitsus seda kahju sisse ei nõua, oleks prokuratuur see asutus, kellel on õigus esitada tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus. Nii et see puudutab lisaks kohalikule omavalitsusele ka teisi asutusi. Meil oli diskussioon selle üle, kes see siis tegelikult võiks olla, kui kohalik omavalitsus või see riigiorgan ei tegutse. Me leidsime siiski, et ei ole mõtet siin mingisuguseid uusi institutsioone välja mõelda, et prokuratuur võiks siinkohal olla mõistlik lahendus. Aga tõepoolest, see eeldab kriminaalmenetluse seadustiku muutmist. Detsembrist tänase päevani on aeg oluliselt edasi läinud ja ka arenguid on olnud. Justiitsministeeriumi ettepanek on, et kriminaalmenetluse seadustikku puudutavat osa menetleks õiguskomisjon, et see osa tuleks sellest eelnõust lahutada. Minu meelest on see mõistlik ja tehtav ettepanek. Ma olen küll oma pikaajalise poliitilise kogemuse põhjal pessimist selles asjas, kas seda küsimust annab menetleda kriminaalmenetluse revisjoni käigus. Teatavasti on valimisteni jäänud vähe aega ja revisjonid on sellised pikad protsessid. Võib-olla õiguskomisjon, kui meil selline muudatus menetluse käigus tekib, suudab sellele eelnõule ka oma sisu ja menetlushoo anda nii, et need seadused oleksid enam-vähem ühel ajal siin vastuvõtuküpsed, aga eks me saame seda siin kolleegiga arutada.
Ettepanek on, et see seadus jõustuks 1. jaanuaril 2019. Eeldused selleks on olemas.
19. veebruaril 2018. aastal me arutasime selle eelnõu saatmist esimesele lugemisele. Arutelu käigus leidsime lisaks sellele küsimusele, mis puudutab kriminaalmenetluse muudatusi, Justiitsministeeriumi abiga veel otsustamise- ja märkusekohti, kus tuleks kindlasti parandus teha. Näiteks, kui volikogu esimees tõepoolest leiab, et ta tahab jätkata volikogu esimehena, mitte kohaliku omavalitsuse sihtasutuse või mittetulundusühingu või asutuse juhina, siis sellest teisest ametist lahtisaamine ei pruugi kolme päeva jooksul realistlik olla, sest selleks on vaja teha registrikandeid ja tegelikult võtab see rohkem aega. Me peame lähtuma nendest eriseadustest, mis on asjakohased.
Valitsuse seisukohas on üks asi, mida me eelnõus ei käsitle, ja ma ei oska ka praegu öelda, kas selles suhtes tekib mingisugune ühine arusaam. See puudutab siseauditi kohustuslikkust kohalikus omavalitsuses. On näiteid, kui need siseaudiitorid on olemas, aga kas me peaksime selle ka seadustama, see tahab natuke eraldi arutelu. Aga kust see mõttekäik on tulnud? Siseauditi kohustuslikkus on seatud eesmärgiks "Korruptsioonivastases strateegias 2008–2012" ja see eesmärk on jäänud täitmata tänase päevani. Lisaks on õiguskantsler juhtinud tähelepanu sellele, et kui meil Riigikogus on kombeks, et Riigikogu ennast puudutavad hüvitised me kehtestame järgmise koosseisu jaoks, siis võiks võib-olla midagi analoogset kehtida printsiibina ka kohalike omavalitsuste organite puhul, nii et eelmine volikogu kehtestaks hüvitiste korra järgmise volikogu jaoks. Aga see on edasiste arutelude koht.
Kui tulla menetlusotsuste juurde, siis tollel 19. veebruari istungil me otsustasime, et see eelnõu peaks saama arutletud täna, 6. märtsil 2018. Seda me oleme ka parasjagu tegemas. Ettepanek on selle eelnõu esimene lugemine lõpetada – kuna ise algatasime, siis on loogiline, et me oleme huvitatud selle eelnõu edasisest menetlemisest – ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 20. märts kell 17.15. Komisjoni ettekandja konkursi võitsin mina. Kuna siin on kaks ühes, ka algataja on põhiseaduskomisjon, siis on ettekandjaks ka üks isik ehk mina, nii algataja kui komisjoni ettekandjana. Nii et kõik küsimused tuleb esitada mulle, rohkem teil võimalusi pole. Aitüma!

Neist esimene – mõeldud on küsimust –, Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni esimees! Ausalt öeldes tekitab see eelnõu palju küsimusi. Esimene ja võib-olla kõige suurem lugu on selles, et elu näitab, et just need inimesed, kes on äriühingute, sihtasutuste, mittetulundusühingute juhatajad, juhataja asetäitjad ja valla või linna ametiasutuste juhid, ongi, ütleme, poliitiline jõud kõikides kohalikes omavalitsustes. Ma leian, et seadus lülitab neid nagu natukene kohaliku omavalitsuse poliitilisest elust välja. Siit küsimus. Ühest küljest ma olen veendunud, et sellega me kaotame volikogu otsuste kvaliteedis, aga teisest küljest tahaksin kuulda teie kommentaari, kuidas teie mõtlete selle peale.

Aitüma! Kuidas mina mõtlen? Eks me oleme pakkunud välja selle lahenduse, kuidas ka mina mõtlen, et kirik keset küla ehitada. Me oleme pidanud ebaproportsionaalseks seda, nagu ma ütlesin, kui kõik volikogu liikmed oleksid selle keelu all ega saaks olla asutuste juhid. Kui vaadata tegelikku olukorda Eestimaal, mis puudutab volikogu esimehi ja aseesimehi ning seda kattuvust, siis selliseid näiteid on, puudutab see siis kas koolijuhti, rahvamajajuhti või muuseumijuhti. Aga ma küll julgen öelda, et ükski kohaliku omavalitsuse volikogu ei jääks esimeheta ega aseesimeheta, kui koolidirektor seda volikogu ei juhi, mis ei tähenda seda, et koolidirektor ei võiks olla volikogu liige, aga samas on jälle loomulik, et ta ei ole sellisel juhul revisjonikomisjoni liige. Nii et poliitikas kaasalöömise võimalusi on küll ja veel. (Hääl saalist.) Revisjonikomisjoni esimees ei saa samamoodi olla selle asutuse juht ja see on loogiline.

Andres Herkel.

Austatud ettekandja! Erinevalt eelnevast küsijast mina leian, et see on päris traagiline, et kohalikus poliitikas aktiivsete inimeste hulgas on nii palju neid, keda see huvide konflikt puudutab. Võib-olla kuskil on puudus sõltumatutest inimestest koosnevast poliitilisest materjalist. Aga kas komisjonis oli ka arutelul või kas on mingisuguseid arvandmeid selle kohta, kui paljusid volikogude liikmeid, kes on allasutuste juhid jne, selline ametite ühitamatuse piirang hakkab puudutama? Kas kerkis arutelus ka selline teoreetiline küsimus, mis saab juhul, kui volikogus enam ei jätkugi neid sõltumatuid saadikuid, kes saaksid olla volikogu esimees, aseesimees või revisjonikomisjoni liige? Kas selline olukord ka üldse võimalik on?

Tundub, et tegemist ei ole päriselu probleemiga, selles mõttes, et volikogu ei saakski toimida. Vanasti toodi Piirissaare näidet, et väike volikogu, väike saar ja üldse inimesi ei ole, nüüd on Ruhnu selleks äärmusnäiteks. Ma vaatasin Ruhnu volikogu nimekirja üle. Mulle tundub, et ka Ruhnus on võimalik volikogu edasi pidada isegi selle seaduse jõustumisel. Rahandusministeeriumi n-ö Jaak Aabi pool on püüdnud Exceli tabelit teha pärast valimisi selle kohta, et kuidas need kattuvused on. Hästi lihtsustatult võib öelda, et volikogu esimeeste kohta on mõned näited ja volikogu aseesimeeste kohta on mõned näited ja ka revisjonikomisjoni esimeeste kohta on neid näiteid olemas. Aga selle spikri järgi, mis mul on – seda spikrit või memo saab oluliselt lühendada, kuna siin on praegu kirjas ka sihtasutusi ja MTÜ-sid, mis ei pruugi oma olemuselt olla üldse kohaliku omavalitsuse juhtimise või mõju all –, need mõned juhtumid, mis üle Eesti on, igas maakonnas ju mõne leiab, ma arvan, on lahendatavad.

Jaanus Karilaid.

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Võitlus mõjuvõimuga kauplemisega on alati hästi paeluv, huvitav ja väga vajalik. Aga mulle tundub, et see eelnõu võib jääda formalistlikuks. Kui me teeme sellise piirangu, et koolidirektor ei saa olla volikogu esimees, aga saab olla volikogu liige ja saab olla näiteks eelarvekomisjoni liige, siis on ta lihtliige või volikogu esimees, mõlemal on niikuinii üks hääl. Kui õpetaja näiteks on volikogus, siis ta samuti ju seisab selle eest, et tema koolil ja kogu haridusmaastikul selles omavalitsuses läheks väga hästi. Pigem huvitab mind puhtpraktiline külg. Kui palju on teada selliseid juhtumeid, kui koolidirektor on olnud volikogu esimees, on kitsalt ainult oma kooli asja ajanud, pole vaadanud kohaliku omavalitsuse tervikpilti ja on tekitanud korruptsiooniohtliku olukorra? Kas meil on sellist empiirilist materjali, mida saaks täna avalikkusele öelda?

Aitüma! Vastavat uurimistööd sellise põhjalikkusega põhiseaduskomisjon ei ole teinud. Ma saan tuua näiteks ainult ühe võimaliku konstruktsiooni, et kui näiteks volikogu esimees on ise gümnaasiumijuht, siis riigigümnaasiumi saamise protsess võib olla hoopis teistsuguse kaaluga kui mingitel muudel juhtudel. Lähtutud on sellest loogikast, et volikogu esimees ja aseesimees – ennekõike siiski esimees – on kogukonnas selline isik, kellel ei ole ainult üks hääl konkreetsel istungil. Me oleme pakkunud teile sellist lahendust, kus volikogu töö oleks endiselt võimalik. Võib-olla ei ole õige rääkida niivõrd korruptsiooni ohjeldamisest, kuivõrd võimalikest huvide konfliktide ärahoidmisest. Mina selline võluvitsade inimene üldse ei olegi, ma olen kahe jalaga maa peal.

Peeter Ernits.

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kas te ei arutanud, et kas näiteks omavalitsuse allasutuse juhid üldse tohiks volikogusse kandideerida? Võtame näiteks sellise juhtumi, kui on vaja vallavanemale palka määrata. Kas nad peaksid siis ennast taandama?

Aitüma! Ei, sellist arutelu ei olnud, et allasutuste juhid üldse ei peaks sinna kuuluma, muidu me oleks selle vahelahenduse välja pakkunud. Kus ja kuidas näiteks antud juhtumi puhul see huvide konflikt on, see on hea küsimus. Tegelikult on see olemas. See, mida selles eelnõus täna ei ole, aga mida Vabariigi Valitsus või Justiitsministeerium välja pakkus, on ju see, et ka sellised hüvitised, miks mitte ka vallavanema palk, otsustataks ära eelmises volikogus järgmise vallavanema jaoks, enne valimisi.

Valeri Korb.

Aitäh! Ausalt rääkides, laiendati prokuratuuri võimalusi, aga ma ei saa aru, miks sellesse nimekirja ei lähe näiteks sellised asutused nagu politsei või kapo või riigikontrolör või teised sellise nimetusega inimesed. Aga mina mõtlen sellest, et kui mind ja teid, härra Pomerants, valitakse volikogusse, meil on võimalus salaja hääletada ja me peamegi salaja hääletama volikogu esimehe poolt, siis me võime ju salaja mitte valida volikogu esimeest. Mis siis edasi saab? Kas te seda pretsedenti võiksite kommenteerida?

Volikogu esimehe valimist see kuidagi ei puuduta. Salajasel hääletamisel saab ikka igal volikogu liikmel olla üks hääl. Siin minu meelest mingisugust taandamiskohustust ei ole, ka siis, kui sa oled näiteks selle valla või linna töötaja.
Nüüd sellest, miks siin ei ole kapot – kapo teoreetiliselt saaks olla –, riigikontrolöri või kedagi teist selle avaliku nõude esitajana välja pakutud. Kapot see ei puuduta, aga teiste puhul oleks kriminaalmenetluses osalemine täiesti uue valdkonna juurde saamine. Prokuratuur on ju paratamatult kriminaalasjades osaline, nendele oleks see uus lisaülesanne. Aga kindlasti on see riigile kõige väiksema kuluga ja kõige otstarbekam lahendus. Prokuratuur seda ise tunnistab, kuigi ta ütleb, et kriminaalmenetluse seadustikus tuleks teha veel mitmeid muudatusi, aga nad ka tunnistavad, et see on mõistlik lahendus. Alati on küsimus ressursis jne.

Andres Herkel.

Aitäh! Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab § 2 "Korruptsioonivastase seaduse muutmine". Sellega välistatakse see, et kehtiva n-ö ametialase karistusega isik töötab ametiisikuna ja selle sätte lõpus on lause: "Käesolevat lõiget ei kohaldata valimise alusel avalikku ülesannet täitvate ametiisikute suhtes." Ma saan aru, et seadusega valimistulemust niimoodi ilmselt tühistada ei ole võimalik. Küll aga on minu teada meil esimese lugemise läbi teinud üks seaduseelnõu, mis sellistelt isikutelt üritab võtta võimaluse kandideerida. Kas te vaatate neid lähenemisi põhiseaduskomisjonis koosmõjus ja mis sellest algatusest saab?

Aitüma! Tõepoolest, see on ka inimestes küsimusi ja hämmust tekitanud, et kuidas siis ametnikul või mitte volikogu liikmel selline piirang on. Ka Eestimaal on näiteid volikogu liikmetest, kellel on veel kehtiv karistus ja kes saavad endiselt rahva armastust nautida. Tõepoolest, selline erisus on tänastes seadustes ka olemas. Mis puudutab erinevate seaduste menetlemist, nende liitmist jne, siis mina põhiseaduskomisjoni esimehena ei ole seda välistanud. Kui me hakkame teiseks lugemiseks valmistuma, siis saab vaadata, kas see põhimõte saaks ka päriselt teostuda. Nii et vaatame, mis elu meile toob.

Tarmo Kruusimäe.

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Kuidas käsitleda neid juhtumeid? Me teame ju, et tahteavalduseks on allkirjastatud dokument. Kui volikogu esimees teeb taandamisavalduse, allkirjastab selle digitaalselt, ilmselgelt ei jõuta nii kiirelt äriregistris sissekannet teha, aga volikogu menetleb selle otsuse ära ja pärast seda esimees tühistab enda tahteavalduse – kas põhiseaduskomisjonis on mõeldud ka sellisele õiguslikule aspektile?

Aitüma! Te peate silmas olukorda, kus toimub mingisugune n-ö trikitamine, et ma korraks otsustasin, et ma enam siis tulevikus ei juhi volikogu. Ei, me eeldame kogu seda seadust luues, et inimesed on head, nad on volikogus selleks, et kohalikku kogukonda arendada, ja teevad võimalikult vähe trikke. See näide, ma arvan, oleks ka trikkide maailmas küllaltki ekstreemne Eesti kohaliku omavalitsuse praktikas. Ma julgen loota, et sellist kaasust kunagi ei teki.

Andres Ammas.

Lugupeetav ettekandja! Ma lähen pisut sellest tekstist kõrvale, kasutan sinu kompetentsi oma uudishimu rahuldamiseks. Me oleme siin saalis targalt otsustanud, et kui Riigikogu liige on kohaliku omavalitsuse volikogu esimees, siis ta ei saa seal tasu. Kui ta on kohaliku omavalitsuse äriühingu nõukogu liige – nendele äriühingu nõukogu liikmetele makstakse tasu –, siis kas ta seda tasu võib saada?

Ma arvan, et seadusest tulenevalt võib saada. Aga ma tahan öelda, et minu meelest – see on mul täitsa isiklik arvamus –, kui Riigikogu menetles seda kahe tooli seadust ja tuli sellisele järeldusele, et Riigikogu liige ei võiks saada tasu, kui ta on ka kohaliku volikogu liige, volikogu töös osalemise eest, siis minu arvates on tegemist ebavõrdse kohtlemisega. Mitte sellepärast, et küsimus oleks rahas, selles, kas ma Rakvere volikogu liikmena saan 35 eurot iga kuu juurde või mitte, aga ma küsin, milles on vahe, kui üks inimene päev läbi juhib ettevõtet ja teine Riigikogu komisjoni näiteks, ning ühel puhul on volikogu töös osalemise eest tasu olemas, aga Riigikogu liikme puhul seda ei ole. Minu meelest, kuidas öelda, otsiti siin mingisugust kompromissi, et õigustada Riigikogu liikme volikogus töötamist. Ma ei kujuta ka ette, et tuleb see päev, kui seda hakatakse n-ö tagasi timmima, aga võrdse kohtlemise seisukohast ei ole praegu minu meelest tegemist õige olukorraga. Isiklikult ma ei nurise, töötan oma rahva hüvanguks edasi Rakvere volikogus ilma täiendava tasuta. Ma tean seda isegi, võin öelda, kui ma nüüd hakkan rahulikult mõtlema, et sihtasutustes ja MTÜ-des, kui on ette nähtud juhtimistasu, siis see on legaalne. Näiteks minister ei või seda saada. Ma olen juhtinud Rakvere muuseume ministrina ja ilma ministriks olemata, ühel puhul on see õigus, teisel puhul ei ole.

Austatud ettekandja, rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised, vähemalt selle võimaluse registreerimise tasandil. Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 574 esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 20. märtsi kell 17.15. Meie kohtume homme kell 13 selles saalis. Kõike head!

Istungi lõpp kell 13.58.