Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Teie ees on eelnõu, mille on esitanud Riigikogu nelja fraktsiooni liikmed ning mille eesmärk on lühidalt kokku võttes rehabiliteerida kõik isikud ja ühendused, kes olid seotud Eesti Vabadusvõitlejate Liiduga ja kes mõisteti alusetult süüdi, keda seega represseeriti. Seletuskirjas on ka ülevaade tolle aja ajaloolistest sündmustest, aga ma teen sellele vaatamata üldise kokkuvõtte toimunust, sest tegemist on ääretult põhimõttelise küsimusega. Tegemist ei ole mitte ainult poliitilise, ammugi mitte ainult erakondliku küsimusega, vaid otseselt moraali, eetika ja kunagise ülekohtu heastamisega, mis meie vabariigi tänavusel juubeliaastal oleks väga kena stardipauk järgmisele sajale aastale.
Ühesõnaga, kes siis olid vabadussõjalased ja mida nende organisatsioon endast kujutas? Tegemist oli meestega, vähemal määral ka naistega, kes olid otseselt seotud Eesti Vabariigi sünniga – inimestega, kes võitlesid vabadussõja rinnetel, kes juhtisid neid võitlusi, ja ka inimestega, kes tagalas andsid oma panuse Eesti Vabariigi sünniks. Need olid Eesti riigi patrioodid ja võiks öelda, ka asutajad.
Vabadussõjalaste liidul on läbi aegade olnud mitu nime. See asutati keskjuhatuse nime all – vabadussõdalaste keskjuhatus vist oli, kui ma ei eksi – 1929. aastal. See sai kohe alguses üsna suure poolehoiu ühiskonnas. Nende tegevuse eesmärk oli just nimelt seista vastu sellele poliitilisele lehmakauplemisele, mis vabariigis oli toimunud – Eestis oli neli valitsust aasta jooksul –, seista vastu korruptsioonile ja kaitsta demokraatiat ja rahva õigusi. Nende põhikirja § 1 loetleb needsamad punktid, mille eest seisti. Seetõttu need süüdistused, mis neile hiljem esitati, on täiesti alusetud.
Kuidas aga jõuti sinnani, et hakati seda liikumist demoniseerima? Põhjus oli väga lihtne. Saabusid presidendivalimised aastal 1934 ja vabadussõjalaste liit otsustas neis osaleda. Mul jäi vahepeal mainimata üks seik: 1934. aasta alguses vabadussõjalaste keskliit suleti, süüdistatuna riigipöördekatses. See süüdistus oli täiesti alusetu. Sellele vaatama nad uuesti organiseerusid ja loodi Eesti Vabadussõjalaste Liit, kes tuli valimistele. Ja valimistel oli olukord järgmine. Tolleaegse seaduse järgi pidid presidendikandidaadid koguma toetusallkirju. Kandidaatideks olid Päts, Rei, Laidoner ja Larka vabadussõjalaste poolt. Andres Larka sai toetusallkirju 52 000 rohkem kui kõik ülejäänud kandidaadid kokku. Eelnevalt olid toimunud kohalikud valimised, kus vabadussõjalased said linnades üle 40% häältest. Narvas, Tartus ja Tallinnas said nad täiesti ülekaalukalt kohad volikogudes, maakohtades veidi vähem. Nii et presidendivalimiste tulemus oleks täiesti selge olnud: vabadussõjalaste kandidaat oleks võitnud. Eelnevalt oli ka pandud rahvahääletusele mitu põhiseaduse varianti, küll Riigikogu poolt jne, ent need lükati kõik rahvahääletusel tagasi. Aga põhiseadus, mille esitasid vabadussõjalased, võeti ülekaaluka heakskiiduga vastu.
Vahetult enne valimisi korraldati Eestis võimupööre ja arreteeriti vabadussõjalased, kellele kuulus nende eelnenud hääletuste järgi suurema osa ühiskonna toetus ja kes oli toona ka kõige suurem poliitiline organisatsioon Eestis: sinna kuulus ligi 60 000 inimest. Aga korraldati võimupööre, vabadussõjalaste liit likvideeriti, selle juhtkond ja terve suur hulk muid inimesi arreteeriti. Neilt võeti õigus poliitilises tegevuses osaleda. Kes olid valitud volikogudesse, need eemaldati sealt. Sõjaväelased saadeti erru, võeti neilt nende auastmed jne, jne.
Algas kohtuprotsess, milles neid süüdistati riigipöördekatses, julgeoleku ohustamises ja fašismimeelsuses. Kohtus ei leidnud mitte ükski nendest süüdistustest kinnitust. Seetõttu oldi sunnitud suurem osa nendest alusetult süüdistatutest vabastama, aga mõned juhid jäeti kauemaks vahi alla. Selle võimupöörde sooritasid Päts, Laidoner ja neid toetanud Rei ning selle tagajärjel likvideeriti Riigikogu, selle töö katkestati, kehtestati tsensuur ja n-ö kaitseseisukord, igasugune organiseerumisvabadus võeti inimestelt ära. Ka kõik ülejäänud erakonnad likvideeriti ja jäeti ära presidendivalimised, mis oleks pidanud siis toimuma.
1935. aastal esitasid vabadussõjalased rahva algatuse toetamiseks eelnõu, mille eesmärk oli taastada endine olukord, sh taastada ka põhiseaduse kehtivus. Aga riigivanem andis välja dekreedi, millega võeti ära õigus korraldada rahvaalgatuse korras referendumeid.
Üks asi, mida vabadussõjalastele on kogu aeg ette heidetud, on nende n-ö kõva käe ihalus ja väidetav soov autokraatiat kehtestada. See ei vasta üldse tõele. Kui me vaatame nende põhiseaduse varianti, siis tõesti see lähtub põhimõtteliselt presidentaalsusest, aga samas võime öelda, et see on oluliselt demokraatlikum kui meie tänane põhiseadus. Vastu võetud põhiseaduses oli presidendi valimine antud rahva kätte ja rahvale oli antud õigus algatada referendumeid ja esitada seaduseelnõusid rahvaalgatuse korras. Praegu meil kahjuks selliseid õigusi ei ole.
Kuna tehti ettepanek taastada õiguslik olukord riigis ning inimeste poliitilised õigused ja eneseväljendusvabadus, siis peale konsultatsioone teiste erakondadega ja pinna sondeerimist jäi vabadussõja juhtidele võimalus jõustada kehtiv konstitutsioon ja põhiseaduslik demokraatlik riigikord võimuhaaramise teel. Seda arutati 7. detsembril 1935. aastal, kuid leiti, et selline kava ei ole siiski vastuvõetav, ja sellest loobuti. Sellele vaatamata arreteeris poliitiline politsei kokku 772 isikut ja neist 155 said süüdistuse.
Samas on mitmed tänapäeva ajaloolased, kes on seda temaatikat uurinud, pidanud võimalikuks, et väidetav mässukatse oli hoopis nende poliitiliste oponentide ja ka politsei provokatsioon. 62 kodanikku karistati olematu riigipöördekatse eest 10–20 aasta pikkuse sunnitööga. Nendelt kõigilt võeti kõik nende õigused, aga 1938. aastal nad siiski vabastati koos kommunistidega amnestiaseaduse alusel. Eesmärk oli, et nad ei jätkaks poliitilist tegevust ja tunnistaks enda eksiteele sattumist. Aga amnestia ei ole sama mis rehabiliteerimine või nende õiguste taastamine, sõjaväelastele auastmete tagasiandmine. Seega jäi nende hea nimi endiselt määrituks.
Hiljem võeti küll Vares-Barbaruse valitsuse soovil vastu uus amnestiaseadus, millega taastati poliitiliselt represseeritud isikute, eeskätt kommunistide õigused. Aga me teame, et tegelikult kuulusid vabadussõjalased just nende isikute hulka, keda nõukogude võim hakkas esimesena represseerima ja keda demoniseeriti terve okupatsiooniaja jooksul. Kõik vabadussõjalaste juhid, kes kätte saadi, hukati okupatsioonivõimu käsul. Loomulikult ei lõppenud süüdistused, et tegemist on kodanlike natsionalistide ja fašistidega, kuigi neid süüdistusi ei olnud suutnud tõestada ka mitte Eesti Vabariigi kohtud, kus nende küsimusi arutati ja kus nad süüdi mõisteti, kuigi kõik sellised süüdistused kummutati. Absoluutselt mingeid sidemeid ei Itaalia fašistidega ega Saksa natsionaalsotsialistidega ei suudetud tõestada. Tegemist oli valesüüdistustega. Vabadussõjalaste liit seisis just nimelt demokraatia eest, nagu nad kinnitasid. Aga nõukogude võim demoniseeris neid inimesi alusetult ja ülekohtuselt kuni lõpuni.
Täna on meil võimalus näidata, et me oleme õigusriik, et me mõistame hukka ülekohtu, ükskõik milline riigivõim selles süüdi on. Me mõistame hukka alusetud repressioonid ja vaatame ausalt ka enda minevikku. Me heastame mitte ainult selle ülekohtu, milles on süüdi okupatsioonirežiim, vaid ka selle, mille on korda saatnud meie enda võimul olnud isikud.
Põhiseaduskomisjonis arutati seda küsimust ja üks suurimaid probleeme, mis üles kerkis, oli seoses sõnaga "rehabiliteerimine". See justkui seoks meid kuidagi mingi nõukogude võimu ülekohtu ja selle õigusruumiga. Tegelikult see ei ole sugugi nii. Eesti seadustes sõna "rehabiliteerimine" ei ole, nii et seda sammu ei saa käsitada sellena, et me justkui avame vanad kohtuasjad ja hakkame neid lahendeid ümber hindama. Sugugi mitte! Rehabiliteerimine tähendab õigekeelsussõnaraamatu järgi inimeste hea nime ja au taastamist. Ja just seda me teeme. Me teame, et kõiki neid inimesi, keda toona süüdistati, süüdistati alusetult. Neid kiusati taga, represseeriti alusetult ja nende hea nimi sai määritud. Täna me just seda heastamegi, me ei tee mitte midagi muud.
Sellel eelnõul, kui see otsuseks saab, ei ole mitte mingisuguseid muid õiguslikke järelmeid. Ei tule maksta mitte mingisuguseid valurahasid. Me lihtsalt taastame ausate inimeste hea nime. Meil on Riigikoguna selleks täielik õigus ja pädevus. Riigikogu on ka varem seda laadi rehabiliteerimist käsitlenud. Näiteks võib tuua kaks pretsedenti loovat õigusakti: seadus kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta 1992. aastal ning okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus, mis on vastu võetud 2003. aastal. Seega ei oleks selline otsus mitte pretsedent, vaid me taastaksime lihtsalt nende inimeste hea nime ja heastaksime kunagise ülekohtu.
Küsimus on ju meie ajaloo selgeks rääkimises ning nagu ma alguses ütlesin, moraali, eetika ja demokraatlike printsiipide kaitsmises. Me oleksime pidanud seda tegema juba vahetult Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel. Aga teeme seda siis nüüd, 100. aastapäeval! Kui me ise ei suuda oma riigi kunagi tehtud ülekohut heastada, siis kuidas me tohime nõuda seda, et meile tehtud ülekohut heastataks. Me näitame selle sammuga ka seda, et me püsime vankumatult demokraatia teel ning et sellised asjad – selline alusetu, põhjendamatu tagakiusamine ja ülekohus – ei saa meie riigis enam kunagi juhtuda. Ja isegi kui kunagi peaks millegipärast – mis oleks väga kahetsusväärne – Eestis mingisugused sellised asjad uuesti juhtuma, siis annaks meie tänane otsus selge signaali: ükski ülekohus kotis ei püsi ja me oleme vankumatult õiguse ja õigluse poolel.
Ma väga ootan, et Riigikogu kiidab selle otsuse heaks. Kui tõesti siin ollakse mõne termini, näiteks "rehabiliteerimise" vastu – seda küll tegelikult ei tohiks olla –, siis me saame need väikesed erimeelsused ära siluda ja võtta meelepärase otsuse teisel lugemisel lõplikult vastu. Meie enda au nõuab ikkagi selle otsuse vastuvõtmist. Aitäh!
