Lugupeetav Riigikogu aseesimees! Lugupeetavad rahvaesindajad! Head arupärimise esitajad! Kriminaalmenetluse seadustik tunnustab peale riiklikkuse põhimõtte samuti kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtet ehk legaalsuse printsiipi. Kriminaalmenetluse seadustiku § 6 kohaselt on kuriteo asjaolude ilmnemisel uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad selles seadustikus sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui selle seadustiku kohaselt puudub alus kriminaalmenetlus lõpetada. See tähendab, et kui uurimisasutus või prokuratuur on saanud mingil viisil teadlikuks kuriteo asjaoludest, on kriminaalmenetluse alustamine reegel, sellest keeldumine aga erand, mida tuleb põhjendada konkreetse seadusliku alusega. Asjaolu, et uurimisasutus või prokuratuur on kuriteo asjaoludest teadlikuks saanud seeläbi, et sellest teatas kannatanu advokaat, ei ole kriminaalmenetlust välistav asjaolu. Samuti mitte see, et kannatanut esindavas advokaadibüroos tegutseb teie viidatud endine riigi peaprokurör, ega ka see, et kannatanu ja kuriteoteates nimetatud isikute vahel käib tsiviilvaidlus. Tegelikult ei näe seadus ette mingeid erandeid ega piiranguid selle kohta, kes võib kuriteost teatada. Isegi siis, kui keegi kuriteoteadet või kaebust ei esita, on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud kriminaalmenetlust alustama.
Teiseks puudutan asjaolu, et arupärimise esitajad on formuleerinud oma küsimuse nii, otsekui oleks kriminaalmenetlusega sekkutud tsiviilvaidlusse – otsekui tegelik vaidluse ese oleks tsiviilvaidlus ja kriminaalmenetlus on algatatud hoopis tsiviilõigusliku küsimuse lahendamiseks. Nimetatud juhtumi puhul on kahtlustatavaks tunnistamisel tegemist ikkagi karistusseadustikus kirjas olevate kuriteokoosseisudega, mitte mingite tsiviilseadustiku normidega. Tegemist on isikutele omistatud omastamisega suures ulatuses, usalduse kuritarvitamisega, samuti rahapesuga grupi poolt suures ulatuses.
Nüüd, ma tahan ikkagi rõhutada järelevalveskeemi. Te küsisite, kuidas minister peaks tagama, et õigusriikluse põhimõtet ei kuritarvitata ei prokuratuuris ega politseiasutustes. Seega teid huvitab ministri järelevalve prokuratuuri kui õiguse mõistmise asutuse üle. See tähendab ikkagi teenistuslikku järelevalvet, mis puudutab prokuratuuri organisatsioonilist toimimist, sh küsimusi, mis on seotud finantskorraga.
Mis puudutab politsei ja prokuratuuri tegemisi konkreetse juhtumi raames, siis õigusriigis on politsei ja prokuratuuri toimingute üle järelevalve kett üles ehitatud õigusemõistmise süsteemi sees. See tähendab seda, et ringkonnaprokuratuuri üle teostab järelevalvet Riigiprokuratuur, politseiasutuse üle teostab järelevalvet ringkonnaprokuratuur. Riigiprokuratuuri tegevuse peale on loomulikult võimalik kaevata ka kohtusse, seejuures saab kaebuse konkreetsete menetlustoimingute kohta esitada igas menetlusfaasis.
Ma tahan rõhutada seda, et meie õigus näeb ette eraldi karistused juhul, kui politseiasutus, konkreetsed isikud või ka prokuratuuriteenistujad on astunud samme, mis ei ole õiguslikult põhistatud. Muu hulgas on ka süüteomenetluse teadvalt ebaseadusliku lõpetamise korral tegemist kriminaalkuriteoga, samuti siis, kui süüdistusest loobutakse või hoopis esitatakse ebaseaduslikult süüdistus. Ka siis on selle eest ette nähtud kriminaalkaristus. Pean praegu silmas prokuratuuri taset.
Kui asi puudutab politsei tööd, kahtlustuse esitamist või kriminaalmenetluse algatamist, siis võib tegemist olla sellise juhtumiga, kus on olnud võimalik tõendi kunstlik loomine: kui on kirja pandud mingeid tehiolusid või tunnistusi, mida tegelikult ei ole olnud. Või siis on oma ametiseisundit kuritarvitatud.
Kui mõnel isikul on kahtlus – te kasutasite sõna "kahtlus" –, et kohtueelses menetluses on konkreetselt toime pandud süüteod, mis rikuvad kellegi õigusi, siis seda tuleb kahtlemata Eesti õigusriigis uurida. Kõigil isikutel on õigus anda sellekohane informatsioon edasi politseiasutusele või prokuratuurile, kes on kohustatud seda menetlema. Juhul kui esitatud andmed või asjaolud seda ette näevad, siis tuleb algatada kriminaalmenetlus.
Samas ma tahan rõhutada seda, et üks kriminaalmenetluse põhimõte on süütuse presumptsioon. Selle kohaselt ei peeta kedagi süüteos süüdi olevaks enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus – sõltumatu õigustmõistva kohtu otsus, mis lõpetab kriminaalmenetluse konkreetsel viisil. Pidades silmas arupärijate küsimuse suunda, tahan rõhutada ka seda, et kriminaalmenetluse alustamine ei ole võrreldav hukkamisega. Karistusena hukkamise määramine lõpetab kriminaalmenetluse, mitte ei kaasne selle alustamisega. Kriminaalmenetlus võib loomulikult lõppeda ka muud viisil kui süüdimõistmisega ning loomulikult ei ole siis õige kohelda isikut kurjategijana või lihtsalt süüdlasena.
On pikema jututa selge, et kriminaalmenetluse alustamine toob isikutele kaasa ebameeldivaid tagajärgi. See on reaalsus. Osa nendest ebameeldivustest on välditavad, osa paraku mitte, kui kriminaalmenetlus tahetakse lõpule viia. Te küsisite, kas selle kriminaalmenetluse algatamisel on tegemist büroo kliendi huvides oleva tellimusega. Vastuseks ma tahan rõhutada, et prokuratuur on oma seadusest tulenevate ülesannete täitmisel sõltumatu, ta tegutseb seadusest lähtudes. Mis puudutab seda, et keegi on võtnud endale esindaja – te osutate konkreetsele advokaadibüroole –, siis advokatuuriseadus sätestab advokaadi tegevuse alused. See kuulub riigi järelevalve alla, samuti advokatuuri enda korraldatud korporatsioonisisese järelevalve alla. Advokaat osutab oma kliendile õigusteenust. Õigusteenus on õigusnõustamine, isiku esindamine ja kaitsmine kohtus, kohtueelses menetluses ja mujal, samuti isikule dokumendi koostamine ja tema huvides muu õigustoimingu tegemine. Kui klient soovib, et tema advokaat esitaks tulenevalt ilmnenud asjaoludest kuriteoteate, siis ei saa advokaati keelata seda tegemast. Kui klienti esindav advokaat on jõudnud järeldusele, et tema kliendi suhtes on toime pandud kuritegu, on tal samuti õigus kuriteoteade koostada ja esitada see oma kliendi huvides, kellele vaja. Nende õigusteenuste keelamine või kitsendamine ei ole õigusriigis võimalik ega ka mõistlik.
Mulle esitati küsimus, kuidas ma kavatsen välja selgitada, kas keskkriminaalpolitsei ja Põhja Ringkonnaprokuratuur on oma võimu kuritarvitanud. Ma tahan rõhutada, et mina sellistest asjaoludest ei tea. Te viitate kellegi lähedastele suhetele mingites nurgatagustes asjades, minul sellekohast informatsiooni ei ole. On õige, et professionaalidest eriharidusega juriste on riigitöölt erasektorisse läinud, aga samamoodi on inimesed erasektorist riigitööle läinud. Näiteks Indrek Teder on töötanud advokaadina, siis olnud õiguskantsler ja läinud tagasi advokaaditööle. Endine Riigikohtu esimees Märt Rask tegutseb advokaadina. Kindlasti on üks niisuguse liikumise põhimõte see, et protsessuaalõiguslik või menetlusõiguslik positsioon, mis isikul konkreetse juhtumi menetlemisel on, ei tohi olla mõjutatud tema varasemast kutsetegevusest. Tema varasem amet ei saa mingil juhul olla välistav asjaolu ükskõik milliste muude juhtumite menetlemisel, kui just ei eksisteeri seaduses konkreetselt ette nähtud taandamise alust. Näiteks võib kohtuniku puhul olla tegemist tema lähisugulasega vms.
Te küsite, milliseid probleeme või hüvesid ma ministrina näen selles, kui advokaadibüroo on väga lähedastes usalduslikes suhetes Kaitsepolitseiameti ja prokuratuuriga. Jah, ma olen täiesti nõus, et kui oleks niisugune teie poolt inkrimineeritud olukord, kus jääks mulje, et saab tellida kriminaalasja algatamist, siis see oleks kahtlemata õigusriigis täiesti lubamatu. Nagu ma osutasin, see poleks mitte lihtsalt taunitav, vaid lausa kuritegu, kui niisugused tellimised aset leiaksid. Mul ei ole mingit alust sellele praegu viidata, aga ma tahan siiski rõhutada, et ka õigusemõistmist läbiviivaid ametnikke ja õigusemõistmises osalevaid ametiisikuid kaitseb karistusseadustik, nähes ette sanktsioonid nii solvamise kui ka laimamise eest.
Mis puutub teie väitesse, et konkreetse juhtumi puhul valitsevad kellegi vahel usalduslikud suhted – mida iganes te seda konkretiseerides ka ei suudaks välja tuua –, siis niisugust informatsiooni mul ei ole. Kui minu käsutuses oleks informatsioon, et toime on pandud kuritegu – pean silmas konkreetselt seda küsimust, kas tegelikult saab kriminaalmenetlust tellida ja algatada –, siis oleks loomulikult minu kohustus esitada heauskse kodanikuna sellekohane teave õigusasutustele, kes saavad asja uurida. Kindlasti on niisugune nepotism või ringkäendus õigusriigi toimimise seisukohast üks kõige ohtlikumaid korruptsiooni vorme. Ja korruptsiooni tuleb tõkestada. Seda tuleb tõkestada Eesti Vabariigis, Aafrikas ja igal pool mujal, kus valitsevad inimsuhted, kus on ühiskond, on kogukond, on reeglid. Aitäh!