Eestis registreeriti aastal 2017 üle 3000 perevägivalla juhtumi. Kõigist vägivallakuritegudest moodustas see 39% ehk selline oli iga kümnes kuritegu Eestis. Seega, keskmiselt saab Eestis iga päev peksa või langeb muul viisil vägivalla ohvriks 31 inimest. Statistika näitab, et 83%-l juhtudest kannatab naine. Mõtlemapanevad arvud. Iga kümnes kuritegu on perevägivalla juhtum ning kaheksal juhul kümnest on kannataja naine. Ja need arvud räägivad juhtumitest, mis on registreeritud. Perevägivald kipub jääma suletud uste taha, tihti see sealt omal jalal ei välju.
Nõukogude okupatsiooni ajal oli peksasaamine peksasaanu asi. Häbi oli tema asi. Esimene naiste varjupaik avati Tartus 2002. aastal ja 2004. aastal asuti perevägivalla vastast pilootprojekti läbi viima Lääne prefektuuris. Tean seda, sest olin seal politseinik. Nõukogude-aegne häbikultuur murdus Eestis aastail 2011–2013, kui Justiitsministeeriumi eestvedamisel asusid prokuratuur, politsei ja naisteorganisatsioonid koostööd tegema. Tollane justiitsminister – praegu istub ta siin saalis – Kristen Michal saavutas hoiakus murrangu. Prokuratuur ei lõpetanud perevägivalla juhtumeid kergel käel. Politsei koolitas töötajaid nendele reageerima ning naisteorganisatsioonid andsid oma panuse varjupaikade ja ühiskondliku debati näol. Saadi ka klapp toimiva sotsiaalvaldkonnaga, milleta tegelik muutus peale fakti tuvastamist ei saabuks.
Hoiakute muutmine võttis aega aastaid. Avalikkuses hakkas aga jää murduma. Peksasaanu ei olnud stigmatiseeritud, vastutama pidi peksja. Kannatanud julgesid riigi poole pöörduda. Tekkis usaldus. Isegi nii palju, et politsei oli mures, kas neil selleks tööks ressursse jätkub. See oli põhimõtteline muutus: riik kaitses nõrgemat poolt. Sellega teadis arvestada kaitse vajaja ja seda pidi arvestama käe tõstja. Vägivald ei olnud enam eraasi.
Sama suunda jätkasid järgmised kaks justiitsministrit Hanno Pevkur ja Andres Anvelt. Justiitsministri sõnaga loodi usaldus riigi ja kannatanu vahel. Vähem kui aasta tagasi rääkis sellest aastapäevakõnes ka meie riigi president. 24. veebruaril 2017 ütles Kersti Kaljulaid Estonias järgmist: "Head kuulajad! Me peame rääkima ka Eesti hingeseisundist. Me peame koos pingutama, et Eestis oleks vähem kurjust. Täna on riigipüha. Politsei teab – pühade ajal saavad inimesed kõige rohkem peksa. Saavad seal, kus peaks olema kõige turvalisem: kodus. Nii on see jõulude ajal, jaanipäeval. Nii on see ka täna, vabariigi aastapäeval. Vägivaldsed mustrid korduvad põlvest põlve. Neid murda ei saa teisiti kui avaliku tähelepanuga, mis toob kaasa olulise nihke hoiakutes. Ei piisa, kui delegeerime oma probleemi politseile ja sotsiaaltöötajatele. Millal te kuulsite viimati poliitilist diskussiooni, näiteks enne valimisi, kuidas lugupeetud kandidaadid võiksid aidata vägivalda välja juurida? Nõudke sellist diskussiooni. Ärge valige inimesi, kes koduvägivalla teemal suudavad genereerida vaid mõne rumala nalja. Ärge naerge ja ärge valige. /---/ Möödavaatamiskultuur sellist tellimust ei tekita, märkamiskultuuri edendamine on meie kõigi töö. Alustuseks vaadakem iseendasse."
Sel päeval sai politsei 46 teadet perevägivallast – oli pühade aeg. Kõnest on möödunud vähem kui aasta, vahepeal on peksa saanud rohkem kui 3000 inimest. Kodus.
16. jaanuaril 2018 kirjutas Eesti Vabariigi justiitsminister Urmas Reinsalu oma avalduses: "... siis mõistsin ma naistevastase vägivalla hukka, kuid nüüd, tänase kirja valguses, lausa kahetsen seda avaldust." Eesti Vabariigi justiitsminister, kes vastutab riigis vägivalla vähendamise eest, annab avalikult teada, et üks kiri on pannud teda kahetsema naistevastase vägivalla vastu olemist. Minister kirjutas need mõtted oma vabal tahtel. Temalt oodatakse vägivalla vähendamise arengukava elluviimise kõrval ka kirjasõna valdamist. See sõnum ei olnud pealt kuuldud või salalindistatud, see oli kirja pandud ja avalikustamiseks saadetud.
Urmas Reinsalu selgitas pahameele kerkides oma öeldut enda tundelisusega ning sõnas: "Ma vabandan oma avalduse sõnastuse pärast, kui see tegi kellelegi haiget." Ta palus vabandust sõnastuse eest, mitte öeldu sisu eest, ning kasutas sõna "kui".
Urmas Reinsalule on ja saab aga ette heita palju enamat. Igal umbusalduse avaldajal ja fraktsioonil on oma vaated. Justiitsministri juhtimisel on ametisolev valitsus loonud iseäraliku ettekujutuse, et Eesti okupeeris ennast, andes kirikule vajamineva raha okupatsioonikahjude katmise sildi all. See oli olemuslikult Eesti ajalugu moonutav ning ehk ka seadusrikkumise piirimail olev tegu. Nagu täna on ajakirjanduses mainitud, on tal koomiline ettekujutus, et poliitilisi eriuurimisi läbi viivad ametnikud on tema ametisse nimetada. Mängurlusest, mitte valitsusliikme vande vastutuse tajumisest räägivad nii naistevastase vägivalla vastu olemise kahetsemine lootuses valijaid leida kui ka varasemad juhtumid, mis avalikkuses on tuntud nime all "Ettevaatust, Urmas Reinsalul on plaan!".
Täna ja siin keskendume peamiselt ühele: vägivalla vastu olemisele ja justiitsministrile, kes seda kahetseb. Vägivalla vastu ja nõrgema kaitsel olemine ei küsi maailmavaadet ega poliitilist eelistust. See on universaalne ja põhimõtteline. See pole ainuomane ühele soole, ei naistele ega meestele. See on ühine. Meie umbusaldusavaldus Urmas Reinsalule on esitatud hoiaku eest, mis tema ametis on põhimõtteline. Vägivalla ennetamise eest vastutav minister lõhkus usaldust, et riik on alati ja kompromissitult nõrgema kaitsel. Meie presidendilt laenates võib öelda, et justiitsministri ametit ei saa pidada keegi, kes perevägivalla teemal teeb lolli nalja, kahetseb naistevastase vägivalla vastu olemist omal vabal tahtel tehtud avalduses.
Presidendi sõnum vähem kui aasta tagasi oli klaar: möödavaatamine pole Eestis võimalus. Opositsioonina me saame selle teema tõsta ja peame seda tegema. Iga Riigikogu liige on vaba oma valikuid tegema. Südametunnistus ja karm teadmine, et ka täna saab kodus peksa mitukümmend inimest, kes ootavad suuremalt pereliikmelt kaitset, teevad selle valiku lihtsaks. Saalist ärajalutamine või hääletamata jätmine on sama, mis, nähes kedagi peksa saamas, pea ära pöörata ja minema minna. Nii ei tehta! Siin saalis antakse eeskuju oma valijatele, Eesti inimestele ning kas või oma lastele. See pole poliitiline küsimus, see on inimeseks olemise küsimus. Kahju, et minister vastas paljudele meie küsimustele poliittehnoloogilisi nõkse kasutades ja tegelikult sisulisi vastuseid me ei saanud. Aitäh!