Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame Riigikogu VII istungjärgu 3. töönädala esmaspäevast istungit. Eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Vabariigi Valitsuse nimel Heili Tõnisson, palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, väärteomenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust siseminister Andres Anvelt. Teiseks, töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning kollektiivlepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski. Aitäh!

Olen vastu võtnud kaks seaduseelnõu. Kodu- ja töökorra seaduse alusel arutame, mis nendega edasi teha. Kohaloleku kontroll.
Kohaloleku kontroll
Täiskogul viibib praegu 83 Riigikogu liiget.
Päevakorra kinnitamine. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu kolmanda töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt oli 82 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Austatud Riigikogu! Ma loodan, et nüüd on võimalik täiskogu tööd alustada. Kõigepealt arupärimine, mille on esitanud Artur Talvik, Krista Aru, Andres Herkel, Ain Lutsepp, Monika Haukanõmm, Jüri Adams, Andres Ammas ja Külliki Kübarsepp. Arupärijate nimel Artur Talvik.

Hea esimees! Head kolleegid! Mul on au tutvustada arupärimist tänase päeva kõige populaarsemale ministrile Urmas Reinsalule. See arupärimine puudutab väikeaktsionäride kohtlemist küll Eesti õigussüsteemis laiemalt, aga ühe väga konkreetse näite varal. Meedias on palju tähelepanu pälvinud see, et Rootsi suurkorporatsioon Telia on Eesti Telekomi endisi väikeaktsionäre ebaõiglaselt kohelnud, ning ka väikeaktsionäride ja vähemusosanike õiguste kaitse laiemalt. Näiteks ei ole Telia vaidluses pärast seitse aastat kestnud kohtuvaidlust, mis lõppes väikeaktsionäride võiduga, enamikul väikeaktsionäridel endiselt õnnestunud Telialt Eesti kohtu määratud õiglast hüvitist kätte saada. Telia on suures osas keeldunud ka viiviste tasumisest ning on eiranud väikeaktsionäride sõnaselget korraldust tasuda väikeaktsionäride esindajatele tasu. Seejuures ei ole Telia oma käitumise kohta mingeid selgitusi andnud ning vaatamata Eesti kohtu korduvatele korraldustele, on Telia juhatuse liikmed kohtuistungitel osalemast keeldunud. Väikeaktsionärid on maha pidanud pika ja kuluka kohtuvaidluse, kuid neil puuduvad endiselt vahendid Telia sundimiseks kohtu kindlaksmääratud hüvitist välja maksma. Selline olukord viitab olulistele puudustele Eesti õigusruumis. Justiitsminister on algatanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu, samuti on alustatud ühinguõiguse revisjoni. Muudatuste tegemisel seadustes on oluline analüüsida ka seda, kuidas paremini tagada väikeaktsionäride kaitse.
Justiitsministeeriumi põhimääruse kohaselt on ministeeriumi valitsemisalas muu hulgas riigi õigus- ja kriminaalpoliitika kavandamine ja elluviimine. Õigusloomes on ministeeriumi pädevuses muu hulgas põhiõiguste ja -vabaduste kaitse ja põhiseaduslikkuse järelevalve. Lähtudes eelnevast ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 139 esitame ministrile väikeaktsionäride põhiõiguste kaitset puudutavad küsimused. Neid küsimusi on kokku neli. Ma loodan, et minister need ka ette loeb. Aga lisaks ütlen, et tegemist on päris huvitava juriidilise probleemiga. Ühest küljest on meil seadustega väikeaktsionäride kaitse justkui tagatud, aga tegelikkuses see kaitse ei toimi. Me tahame teada, mida justiitsminister on selle toimima panemiseks ette võtnud. Aitäh!

Arupärimisele tuleb vastata justiitsminister Urmas Reinsalul. Palun!

Lugupeetav Riigikogu esimees! Austatud rahvaesindus! Aitäh selle arupärimise eest! Nagu arupärimise esitajate esindaja palus, loen ma konkreetsed küsimused ette. Esiteks te küsite, kas kehtiv tsiviilkohtumenetluse seadustik tagab väikeaktsionäridele nende omandi kaotuse eest kohese ja õiglase hüvitise, mida kaitseb põhiseadus. Teiseks küsite, kas kehtiv tsiviilkohtumenetluse seadustik tagab väikeaktsionäridele õiguse tõhusale menetlusele, mida ka omakorda sätestab põhiseadus. Samuti on küsimuseks, kuidas tagab seadus, et väikeaktsionärid saaksid Telialt vastavalt kohtuotsusele oma hüvitise koos viivistega ja kulud kompenseeritud ning milliseid muudatusi planeeritakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja äriseadustikus, et paremini tagada väikeaktsionäride ja vähemusosanike kaitse.
Teie tõstatatud teemale, vähemusosaluse omajate kaitse vajadusele kui õiguskorra instituudile, on tähelepanu juhtinud ka Riigikohus, märkides, et Eesti seadusandjal oleks võimalik ja vajalik kaaluda vähemusosaluse omajate huvide kaitsemehhanismide loomist. Ma juhin tähelepanu sellele, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku 60. peatükk reguleerib üheseltmõistetavalt väikeaktsionäridele maksmisele kuuluva hüvitise suuruse määramise menetlust, kuid mitte hüvitise maksmise menetlust. See tähendab, et kui kohus on hagita menetluse raames määranud kindlaks hüvitise suuruse, siis selle kohtulahendi alusel ei saa väikeaktsionär nõuda konkreetse hüvitise täitemenetluse kaudu maksmist. Kui äriühing väljamõistetud hüvitist vabatahtlikult ei maksa, tulebki konkreetse nõudega kohtu poole pöörduda. See aga oleks juba hagimenetlus ja selle menetluse raskuspunkt on konkreetse väikeaktsionäri nõude suuruse (aktsiate olemasolul ja nende arvu alusel) kindlaksmääramine. 
Millised on sellise menetluskorra põhjused kehtivas õiguskorras? Esiteks, tsiviilkohtumenetluse seadustiku 60. peatükis ettenähtud hüvitise suuruse kindlaksmääramise hagita menetlus on mõeldud selleks, et saaks eraldiseisvalt n-ö läbi vaieldud see, kui suur on õiglane hüvitis ühe aktsia eest. Õiguslikult või majanduslikult võib see olla, tõsi küll, päris keerukas vaidlus ning sealjuures tuginetakse reeglina erinevatele eksperdiarvamustele. Teiseks, hagita menetluses määratakse aktsia väärtus kindlaks põhjusel, et ei tekiks n-ö aktsia väärtuse erinevate hindade määratlemist, sõltuvalt sellest, kui edukalt suudab mõni väikeaktsionär oma huve kohtus kaitsta. Eesmärk ongi ühtse hinna kindlaksmääramine ja seda saab menetluslikult teha just hagita menetlusel. Kolmandaks, iga väikeaktsionäri konkreetse hüvitise nõue tuleb aga määratleda hagimenetluses juba sel põhjusel, et iga väikeaktsionär peab esiteks suutma tõendada, et ta üldse oli aktsionär ja on õigustatud hüvitist saama, teiseks peab ta suutma tõendada, kui palju tal aktsiaid võõrandamise momendil oli. Aktsiate omandiõiguse tõestamise protseduur võib praktikas olla üpris keerukas, sest aktsiaid hoitakse ka esindaja kontodel, samuti on oluline tõendada aktsiate võõrandamise täpset momenti ja võõrandatud või omandatud aktsiate arvu. Need asjaolud võivad igal üksikjuhul olla erinevad ja seetõttu tuleb need ka iga üksikjuhu puhul hagimenetluses kindlaks teha. Seejuures ei saa välistada ka aegumise vastuväite esitamist kohustatud isiku poolt. Hüvitise maksmiseks kohustatu saab küll vabatahtlikult hüvitise välja maksta, kuid ka tema huvi on see, et tal oleks kindlus, kas nõude esitajal see nõue tõepoolest on. Seejuures oli hüvitise nõudja kindlal ajamomendil kindla arvu aktsiate omaja.
Ma tahan nüüd rõhutada, et iga väikeaktsionär, kes on sunnitud hüvitist nõudma kohtu kaudu, saab kindlasti taotleda menetluskulude hüvitamist vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 162 lõikele 1. See on juba pikemat aega kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku regulatsioon.
Ma tahan rõhutada seda, millele arupärijad ka osutasid, et mis puudutab vähemusaktsionäride õiguste kaitset, siis tuleb tunnistada, et seda tüüpi juhtumite kohtupraktikat on meil väga vähe. Selle väga pika menetluse puhul väljakujunenud kohtupraktika tekitab alati küsimuse, kas see protseduur on optimaalne, kas see loogika vastab nendele kaalutlustele, mida seadusandja on silmas pidanud. Kuid kindlasti on kohtumenetluses omaette voorus see, kui on välja kujunenud mingi kohtupraktika, sest sellele on võimalik tugineda ka tulevaste pretsedentide korral. Ma tahan aga rõhutada seda, millele viitasid ka arupärijad, et käesoleval ajal toimub ühinguõiguse revisjon, selle ülesande olen ma eksperdirühmale andnud, ning selle revisjoni lähtekoht on, et on tugevalt käsile võetud kogu kataloog, mis puudutab vähemusaktsionäride õiguste kaitset. Ma olen palunud selle revisjoni käigus eraldi hinnata kujunenud – tõsi küll, üsna nappi – kohtupraktikat, ka nimetatud kohtujuhtumi valguses. Küsimus on selles, et õiguskord võib formaalselt olla täiesti funktsioneeriv ning menetluskorras võivad asjad liikuda formaalselt n-ö ettemääratud rada pidi, selleks et vaidlustes määrata kindlaks õiglane lahend, kuid selge on see, et lisaks sellisele formaalsele menetluskorrale on oluline, et menetlusvorm või menetlustee oleks ka tõhus ja efektiivne ning tagaks tegelikult õiguste realiseerimise. Revisjoni käigus tuleb põhjalikult, sisuliselt ja süsteemselt analüüsida erinevate juriidiliste isikute, enamus- ja vähemusosaluse omajate, samuti osaluse ühiste omajate huvide kaitsmise regulatsiooni. Ka on revisjoni ees ülesanne analüüsida osaluse omajate õiguskaitsevahendite regulatsiooni eri tüüpi konfliktiolukordade lahendamiseks (selline on ka nimetatud juhtum, mis on aset leidnud, seda võib nii tõlgendada). Eeltoodu hõlmab muu hulgas järgmiste teemade analüüsi: osaluse omajatele teabe andmine, juhtorganite liikmete individuaalsete tasude avalikustamine, huvide konflikti vältimine, vähemusosanike ühingust väljumise õigus (n-ö sell-out-õigus), aktsionäride foorumi loomise küsimus, ühingu toimimise tagamine võrdse osaluse korral, aktsionäride ja osanike vahelised lepingud. Niisiis, ma loodan, et nimetatud küsimusi eksperdid, parimad tsiviilõigusloome eksperdid analüüsivad põhjalikult ja pakuvad välja kogu süsteemi tervikuna positiivses suunas edasi viivad lahendused.
Kui küsida nõnda, kas ministeerium plaanib selle juhtumi tõttu üksiklahendust algatada või koostada konkreetset paragrahvi, mis oleks n-ö sellest ajendist kantud, siis me oleme lähtunud sellest loogikast, et kogu äriseadustik ja tsiviilvaidluste lahendamise süsteem on tervik ja seal tuleb silmas pidada mitut liiki tasakaalu (omandiõiguse kaitse ja majanduskeskkonna funktsioneerimise eesmärgid). Seetõttu oleme pigem eelistanud lahendit, et meil tekivad tervikalternatiivid, mille puhul on lõpliku valiku langetaja seadusandja. Kindlasti on ühe või teise valiku tegemisel olemas formaalsed õiguslikud kaalutlused, aga selle kõrval on olemas ka õiguspoliitilised väärtusotsustused, millist käitumisteed eelistada või mis suunas tasakaalu nihutada. See on kindlasti seadusandja legitiimne õigus. Aitäh!

Küsimused justiitsministrile. Artur Talvik, palun!

Aitäh! Hea minister! Sain teie vastusest aru, et üks revisjonikomisjon tegeleb uute lahenduste väljapakkumisega ja vana olukorra analüüsiga. Millal sellelt komisjonilt siis mingisugune tulemus tuleb? See on üks osa küsimusest. Missugune on teie hinnang konkreetselt sellele Telia juhtumile? (Küsimust pole kuulda.)

Palun vabandust! Palun anda mikrofon tagasi Artur Talvikule, sest minister ei kuule küsimust. Võib-olla istud teisele kohale.

Üks-üks-üks! Jaa, nüüd mikrofon töötab. Täna on selline huvitav päev, et näed, isegi Reinsalule esitatav küsimus lülitatakse välja! (Naerab.) Aga need küsimused ei olnud sellel teemal, nagu mikrofoni väljalülitaja mõtles. Missugune on teie konkreetne seisukoht selle Telia juhtumi kohta? Missugune on teie hinnang selle kohta?

Esimene küsimus oli see, mis on selle revisjoni lõpptähtaeg, mis hetkel me oleme äriõiguse kohta saanud sellise visiooni, et laual on platvormi poolest uuel tasemel olev äriõiguse projekt. Kui me vaatame maailma ärikeskkonna hinnangut, siis näeme mitut meie äriregulatsioone puudutavat tahku, mitut indikaatorit, mis Eestile ei anna selliseid punkte, et me saaksime olla top'is või kõrgemal kohal, kus me eeldatavalt tahaksime olla. See lõpprevisjon peaks valmis saama 2020. aastaks. See võib esmapilgul tunduda pikk, mitmeaastane protsess. Kui palju see aega võtab? Ma oskan tuua paralleeli sõjaeelse tsiviilseadustiku kodifikatsiooniga, mida tehti sisuliselt kaks aastakümmet Jüri Uluotsa juhtimisel ja mis sai valmis kahetsusväärsel aastal, 1940. aastal. Need tööd on mahukad.
Aga mis puudutab minu isiklikku hinnangut Telia juhtumile või sellele kaasusele, siis kindlasti ei hakka ma kommenteerima kohtulahendit. Mul ei ole põrmugi alust anda ministrina hinnangut kohtumenetlusele, kohtuotsustele ja nendele õiguslikele lahenditele. Kohus on kohaldanud kehtivat seadust. Kehtiva seaduse legitiimsed eesmärgid, mida seadusandja on silmas pidanud, ma loetlesin. Tõsiasi on see, nagu ma ütlesin, et Telia juhtum on loonud ka õiguspraktikat ja tegelikult on see menetlustee olnud pikk. Nüüd sellest ajalisest vaatest, mis puudutab seda juhtumit. Me räägime, et on olnud õigus ja on esitatud taotlus. Kahtlemata on meie õiguskeskkonna toimimise huvides võimalikult kiiresti lahendini jõudmine, et inimesed saaksid eluga edasi minna, majandus saaks toimida, omanikel oleks mingisugune selgus oma omandiõiguse teostamiseks ja äriühingutel oma tegevuse planeerimiseks. Nii et kindlasti peab menetluskiirus olema asi iseeneses, mida ma selle juhtumi puhul sugugi ei ütleks. Kui meil õnnestub revisjoni käigus menetluskiirust reformida, siis see on väärtus iseeneses.

Liisa Oviir, palun!

Aitäh! Minul on küsimus seoses Maailmapanga uuringu "Doing Business" indeksiga, mille järgi Eesti on suhteliselt heal, 12. kohal. Kõige nõrgemalt hinnatakse meid just nimelt väikeaktsionäride õiguste kaitse poolest, seal me oleme alles 53. kohal. Ma sain aru, et Justiitsministeeriumis on pooleli revisjon sellel teemal. Seda revisjonijuttu olen mina kuulnud alates vähemalt aastast 2010. Väga suuresti sõltub revisjoni tulemus ülesande püstitusest. Kas te võite kinnitada, et selle üks eesmärke on likvideerida praegune kahetsusväärne situatsioon ja paremini või proportsionaalsemalt toestada just väikeaktsionäride õigusi?

See revisjon algatati, kui ma eksi, 2016. aastal. Mis puudutab õigusloomet, siis me teeme seda Euroopa Liidu vahenditest. Aga lähtepositsioon on tõepoolest see, kuidas parendada vähemusaktsionäride õiguste kaitset. See on esimene lähtetees. Mul on hea meel, et küsija viitas "Doing Businessi" indikaatorile, see puudutab ju ka investeerimiskeskkonna atraktiivsust rahvusvaheliste investorite silmis, see on üks olulisi tööriistu erinevate investeeringute puhul. Kindlasti on üks asi vähemusaktsionäride õiguste kaitset paremini realiseerida omandi põhiõigustega, aga teine asi on see, et vähemusaktsionäride õiguste kaitse on seotud meie majanduskeskkonna atraktiivsusega, sellega, et rohkematel investoritel oleks selge arusaam, et neil on võimalik oma omandiõigust tõhusalt realiseerida.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea minister! Aktsionärid pidasid hiljuti aktsionäride õiguste teemal ka konverentsi. Nagu mina aru sain, üheks peamiseks ettepanekuks, kuidas oleks võimalik probleemi lahendama asuda, oli see, et väikeaktsionäril peaks olema õigus astuda välja kontsernist, kuhu ta on oma kapitali õiglase hinna eest paigutanud. Praegu on olukord, kus enamus, n-ö üldkoosolek, otsustab, kas väikeaktsionärid saavad lahkuda ja kas nad saavad dividendi välja võtta või mitte. Miks on selline olukord üldse tekkinud? Räägime ajaloost. Miks ei ole ministeerium valmis väljakäidud lahendust lähiajal arutama?

Aitäh! Mis puudutab ajaloolist või õiguspoliitilist valikut meie õiguskeskkonnas selle koha peal, siis see valik tehti äriseadustiku loomise ajal. Majanduskeskkonnas ongi siin erinevad huvid, mida, ma kujutan nii ette, väga põhjalikult selle reformi valguses kaaluti. Ühel pool on ettevõtte toimimine, tema n-ö prognoositav tegevus ja selle väärtus majanduskeskkonnas, teisel pool on osaniku õigus oma omandit realiseerida. Sellel teemal on olnud ka mitmeid kohtulahendeid, kui ma õigesti mäletan, ning nendel juhtudel on kohus osutanud, et tegemist ongi n-ö õiguspoliitilise valikuga. Majanduskeskkonnas võib neid küsimusi lahendada ühel või teisel moel, see ei ole selles mõttes, ütleme, õigusliku valiku tegemine, kus n-ö evidentselt on põhiseadusvastasuse probleem. Ministeerium on need esitatud ettepanekud võtnud samuti analüüsi alla, aga nagu ma ütlesin, seisukoht, mis ministeeriumis selles valdkonnas on võetud, on see, et me püüame seda probleemi terviklikult käsitleda. Kui ma ei eksi, siis vist suvel oli ka Riigikogu õiguskomisjonis nende probleemide üle tõsine arutelu. Sellel õigusarutelul kõlanud mõtted on kindlasti üks sisendeid sellele revisjonile. 

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Te nimetasite, et käimasolev ühinguõiguse revisjon võtab aega. Selge on see, et see on pikk ja põhjalik töö. Aga kas siis aastani 2020, mis on praegu seatud selle revisjoni lõpptähtajaks, ei tule väikeaktsionäride ja -osanike väljatoodud kitsaskohad üldse arutelule?

Aitäh! Ei, ma tahan kindlasti öelda, et mulle endale tunduks see ka fatalistlik, eks ole, et aasta 2020, ja enne lind ka ei lenda. Nii tunduks see elu väga nukker. Tegelikult teeb Justiitsministeerium ka laiapindse riigikaitse õiguse revisjoni, samamoodi maksejõuetuse revisjoni. Minu sõnum on olnud tegelikult see, et ega elu seisma jää, elu liigub üha kiiremini ja neid plokke, mida on võimalik iseseivate tervikutena käsitleda, saab kindlasti menetleda ka n-ö eraldi toodetena. Need ei ole nii käsitletavad, et 2020 on n-ö õhulaev valmis, niisugune uhke ja voolujooneline nähtus. Alati tuleb eeldada, et õigusolud võivad olla omakorda muutunud, ja nii võib seda tööd teha lõputult. Minu sõnum on see, et selle revisjoni lähtekoht on eraldi teemaplokk, mida käsitletakse, ja see on vähemusaktsionäride õigused. Teiseks on lähtekoht see, kuidas neid vähemusaktsionäride õigusi tugevdada. Ma olen eraldi palunud õiguspraktika kujunemise valguses selle revisjoni käigus neid asjaolusid hinnata. Kui eksperdid on jõudnud oma analüüsiga sinnamaani, siis on võimalik neid töötulemusi ka tutvustada. Kuna ma saan seadusandjalt signaale, et seda küsimust tuleks jõudsamalt käsitleda, siis kindlasti on minu ülesanne anda see sõnum edasi juhtrühmale, kes revisjoni korraldab.

Tanel Talve, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Küsimus on selline: kas minister, tagamaks mõlema poole võrdseid õigusi, näeks võimalust kaaluda näiteks sunddividendinõuet või siis, kui suuraktsionär ei maksa dividende, näiteks kohustuslikku väljaostunõuet? 

See on õiguspoliitilise valiku küsimus, kas seda kaaluda. Kui vaadata selle valdkonna spektrit Euroopa Liidu riikides, seda, mida on tegelikult tehtud, siis kui Telia juhtumist kõneleda, võib öelda, et teatud asju on siin reguleeritud Euroopa Liidu tasemel. Direktiivi tasemel on raam ette antud. Ma viitan siin Euroopa ülevõtmispakkumiste direktiivile, mis näeb ette ühtsed põhimõtted börsil noteeritud äriühingute aktsiate õiglaseks ülevõtmiseks (ma pean silmas Telia juhtumit). Aga see on õiguspoliitilise valiku küsimus ja ma arvan, et see on täiesti legitiimne ettepanek teiste ettepanekute seas. Ma olen päris kindel, et revisjoni käigus analüüsitakse ka seda. Veel kord, selle revisjoni lähtekoht või eeldus ehk presumptsioon on ikkagi see teemaplokk, kuidas vähemusaktsionäride õigusi tugevdada, mitte neid nõrgestada või säilitada status quo. 

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Külliki Kübarsepp, palun!

Hea esimees! Aitäh ministrile vastuste eest! Mind ajendas siia pulti tulema ministri väide, nagu õiguskomisjonis oleks olnud tõsine arutelu. Ma pean kahetsusega ütlema, et see, mis õiguskomisjonis toimus, oli üks jubedamaid käitumismalle, mida Riigikogu liikmed on võimaliku valija suhtes kasutanud: kaks suurt fraktsiooni tõstsid väikeaktsionäride esindajad sisuliselt komisjoni ukse taha. Mulle jäi mulje, et tegemist oli väga maailmavaatelise küsimusega, ei oldud valmis arutama vähemuse kaitse küsimusi. See oli ka üks ajendeid, miks meie teema teadvustamiseks tõime selle siia arutelule. Kui te olete möödunud kuu-poolteise jooksul jälginud avalikku meediakäsitlust, siis te teate, et asi ei ole ainult Telias. Väga põhjalikult on käsitletud ka Balti laevaremonditehase aktsionäride teemat. Seal need küsimused korduvad.
Miks on oluline, et me räägiksime sellest varem kui 2020? Ka minister pidas oluliseks, et majanduselu oleks meil elav. Majanduse elavdamiseks peab olema garanteeritud, et saab oma kapitali vabalt liigutada. Kui ma tahan panna oma kapitali suurkontserni ja siis sealt mingitel põhjustel välja võtta, aga mind karistatakse selle eest ja ma jään enamikust oma kapitalist ilma, siis see ei ole kindlasti õigusriigile omane õiguspraktika. Tõesti, tegemist on ju poliitilise otsustamise kohaga, nagu minister siin korduvalt ütles. Teie, kes te siin meie Riigikogu tööd juhite, olge head, teeme need poliitilised valikud ja algatused ära! Taas kord on Riigikogu lõksus oma selle põhimõtte pärast, et me ise ei algata midagi, vaid me ootame algatusi ministrilt. See on mõtlemise koht, kas me tahame sellist õiguspraktikat Riigikogus jätkata või mitte. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Kas minister soovib midagi lisada? Ei soovi. Lõpetan selle päevakorrapunkti arutelu.

Nüüd arupärimine, mille on esitanud Artur Talvik, Jüri Adams, Monika Haukanõmm, Andres Herkel, Andres Ammas, Krista Aru, Külliki Kübarsepp ja Ain Lutsepp. Artur Talvik arupärijate nimel, palun!

Hea esimees! Head kolleegid! Metsast on siit puldist viimasel ajal päris palju räägitud ja metsaga on seotud ka meie järgmine arupärimine. Eesti metsanduspoliitika on juba pikemat aega olnud muutumises. 2017. aasta septembris teostunud metsaseaduse muudatused on avanud raiumiseks nooremaid – raievanus on langetatud 60 aastale – kuusikuid ja hõlbustanud raietingimusi. Valitsus on näinud RMK-d kasumi tootjana ning võtnud sealt meeleldi suuri summasid välja. Nagu me teame, planeeriti ka selle aasta eelarvesse päris suur summa RMK dividendidest, mis peaks justkui katma natukene vähendatud aktsiisitõusu. Selle juures ei arvestata metsa laiemat kultuurilist ja ökoloogilist väärtust.
Küsitav on ka Vabariigi Valitsuse toetus, mis väljendub Tartumaale rajatava tselluloositehase jaoks riigi eriplaneeringu ettevalmistamises. Plaanitav tehas vajab toimimiseks arvestataval määral puitu, mis omakorda paneb Eesti metsad päris suure raiesurve alla.
Kummastavad on katsed lõdvendada raietingimusi looduskaitsealustes metsades. Selline püüd muudab kaitsealad sisuliselt mõttetuks ning ohustab Eesti metsa ökosüsteemide säilimist. Üks ere näide on Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala kaitse-eeskirja § 14 lõike 1 punkt 5, mille muudetud redaktsioon jõustus novembris 2017. Muudatustega on kaitsealuse metsa raiet oluliselt hõlbustatud. Tegemist on Vabariigi Valitsuse määrusega, mille jaoks on sisendi andnud Keskkonnaministeerium. On teateid, et Lõuna-Eestis ostavad eraisikud kokku loodusparkide metsi, mis oleks ju äriliselt mõttetu, kui selliseid muudatusi ei oleks ette näha.
Ühesõnaga, meil on vahepeal, ka pärast arupärimise esitamist, kogutud veel andmeid mitmest eri piiranguvööndisse kuuluvast kohast, kus on muudetud kaitse-eeskirja, ja muudetud just selles suunas, et seal saab teha lageraiet. Me oleme esitanud ministrile viis küsimust. Aga meie peamine küsimus on ikkagi see, miks on selline muutus kaitsealadel toimunud ja mis üldse toimub Eesti metsaga, millest on tulnud selline surve Eesti metsale. Aitäh!

Arupärimisele vastab keskkonnaminister Siim Kiisler. Palun!

Auväärt Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Vastan küsimustele. Loen nad selguse mõttes ette, kuigi mõni on päris pikk ja sisaldab ka hinnangut. Esimene küsimus: "Ülalmainitud normi praegune sõnastus on järgmine: "Koitjärve, Nahe ja Suru piiranguvööndis lageraie kuusikutes ja hall-lepikutes langi pindalaga kuni kaks hektarit ja turberaie langi pindalaga kuni viis hektarit, kusjuures tuleb säilitada koosluse liikide ja vanuse mitmekesisus." Enne muudatuse jõustumist novembris oli sõnastus järgmine: "5) turberaie hall-lepikutes Suru, Koitjärve ja Nahe piiranguvööndites, kusjuures tuleb säilitada koosluse liikide ja vanuse mitmekesisus. Väljaspool hall-lepikuid on nimetatud piiranguvööndites turberaie lubatud häilraie korras vähemalt 40-aastase perioodiga, kusjuures ühe raiejärguga võib välja raiuda kuni 20% puistu tagavarast, seejuures tuleb säilitada koosluse liikide ja vanuse mitmekesisus." Kaitsealas on nüüdsest võimalik tegelda lausa lageraiega, mis nullib kaitseala mõtte ja on lihtsalt metsavaenulik. Palun selgitage, miks on Vabariigi Valitsus otsustanud kaitseala selliselt kahjustada? Millised arutelud ja argumendid on selle muudatuse taga?" Ma loen ette ka teise küsimuse ja selguse mõttes vastan neile kahele küsimusele koos. Teine küsimus: "Palun selgitage, millised poliitilised ja metsandusspetsiifilised argumendid on looduskaitsealade kaitserežiimi lõdvendamise taga? Kui palju saab riik tänu sellele raha juurde?" Nüüd vastus. Kaitseala piiranguvöönd on looduskaitseseaduse järgi ala, kus majandustegevus on teatud kitsendusi arvestades lubatud. Piiranguvööndisse tsoneeritakse alad, kus kaitsekorralduslikke tingimusi arvestava majandamisega on tagatud nii ala eesmärkide saavutamine kui ka maaomaniku võimalus metsa mõõdukalt majandada. Alad, kus neid kahte asja ühitada ei ole võimalik, arvatakse igapäevapraktikas sihtkaitsevööndisse. Põhja-Kõrvemaa kaitse-eeskirja koostades ei olnud eesmärk piiranguvööndisse jäävate metsade majandamist ja uuendamist keelata, kuna majandamine ja uuendamine ei kahjusta kaitse-eesmärkide saavutamist. Samast põhimõttest lähtuti ka Põhja-Kõrvemaa eeskirja muutes. Peale kaitse-eeskirja kinnitamist 2007. aastal muudeti metsa majandamise eeskirja, mille tõttu oli aastatel 2007–2017 kuusikutes lubatud metsa uuendada ainult lageraiega. Põhja-Kõrvemaa eeskirja muutmise eelnõu, millega anti uuesti kuusikute uuendamise võimalus, oli avalikustamisel 2016. aasta aprillis. Põhja-Kõrvemaa kaitsealal on uuendusraied lubatud, need olid kaitseala valitseja nõusolekul lubatud ka enne eeskirja muutmist. Tegemist on kaalutlusotsusega, valitsejal on õigus otsustada, kumba raiet, kas lage- või turberaiet, ta kuusikute uuendamiseks lubab. Kaitseala valitseja ei kooskõlasta raiet, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit. Riik sellise otsuse tulemusel märkimisväärselt raha juurde ei saa. Selgitan. RMK andmed viimase seitsme aasta kohta näitavad, et lageraie maht riigimaal kaitseala piiranguvööndites ei ole viimastel aastatel oluliselt muutunud ja aasta keskmine lageraie maht kaitseala piiranguvööndites jääb suurusjärku 100 hektarit aastas või alla selle. Võrdluseks: RMK lageraie kogumaht aastas on suurusjärgus 10 000 hektarit, siin me räägime 100 hektarist või väiksemast mahust.
Kolmas küsimus: "Milliste teiste looduskaitsealade kaitserežiime, mis on reguleeritud eraldi õigusaktides, on plaanis muuta või on juba muudetud raie suhtes leebemaks? Palun nimetage ja põhjendage." 397 kaitsealast on metsa uuendamine väikese langina lageraiega (s.o maksimaalselt 2 hektaril) kaitseala valitseja nõusolekul lubatud kokku 131 kaitsealal, nendest 51 kaitsealal on see võimalus antud kaitse-eeskirjaga, 80 alal, millel kaitse-eeskirja ei ole, on nii lage- kui ka turberaie lubatud kaitseala valitseja nõusolekul looduskaitseseaduse alusel. Plaani kaitsekordi leebemaks muuta ei ole. Kaitsekordade uuendamise käigus võivad kaitsekorrad minna nii rangemaks kui ka leebemaks. Kaitse-eeskirja uuendades vaadatakse üle ala loodusväärtused ja hinnatakse kaitsekorra otstarbekust. Piirangud kavandatakse sellised, et need tagaksid kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamise, samas oleksid proportsionaalsed ega kitsendaks põhjendamatult maa kasutamist. Reeglina lubatakse kaitsealade piiranguvööndites kaitse-eeskirjaga teha väikese langina turberaiet (s.o 2–5-hektarilise langina) ja teatud juhtudel ka lageraiet. Lageraie võimalus 0,5–2-hektarilisel langil on antud juhul, kui metsa koosseis ja asukoht, näiteks avatus tuultele, või tervislik seisund on sellised, et nii kaitse-eesmärgi saavutamise kui ka metsa uuenemise seisukohast on see mõistlikum kui turberaie. Kaitse-eeskirjaga lageraie lubamise üks põhjusi on olnud ka see, et metsa majandamise eeskirja järgi oli 2007.–2017. aastani turberaie kuusikutes keelatud ning lageraie oli ainuke uuendusraie viis, mida sai rakendada. Ehk kaitse-eeskirja kirjutati sisse lageraie, kuna turberaie kasutamist eeskiri ette ei näinud. Kuna see oli ainuke põhjus kaitse-eeskirjaga lageraie lubamiseks ja nüüd on võimalik kuusikut uuendada ka turberaiega, ei ole edaspidi vaja enam kaitse-eeskirjaga kuusikus lageraiet lubada. Ehk kui ma enne vastasin, et Põhja-Kõrvemaa eeskirja muutmise eelnõu oli avalikustamisel 2016. aasta aprillis, siis tol ajal see muudatus veel ei kehtinud.
Neljas küsimus: "Miks ei ole avalikustatud uuringuid ega viidud läbi avalikke arutelusid looduskaitsealade kaitserežiimide lõdvendamise osas?" Kõikide kaitsealade kaitse-eeskirjade ettevalmistamisprotsessis toimub huvigruppide kaasamine ja avalikustamine. Teated avaliku väljapaneku kohta ilmuvad Ametlikes Teadaannetes ning kohalikus ja üleriigilises lehes. Kõiki maaomanikke, kohalikke omavalitsusi ja teisi menetlusosalisi teavitatakse kirja teel. Kui selleks on soovi avaldatud, siis korraldatakse ka avalikud arutelud.
Viies küsimus: "Kuidas on võimalik täita lageraie alal (isegi kui selle suuruseks on maksimaalselt 2 hektarit) kaitse-eeskirjas sätestatud nõuet, et "tuleb säilitada koosluse liikide ja vanuse mitmekesisus"?" Nõue säilitada koosluse liikide ja vanuse mitmekesisus on sätestatud kogu vööndile. Kaitseala valitseja hindab metsateatise kooskõlastamisel kaalutlusotsust tehes konkreetse uuendusraie mõju vööndi eesmärkidele ja seab tingimusi, kui see raie ohustab vööndis oleva koosluse liikide ja vanuse mitmekesisust.
Need olid vastused. Ma lisan siia juurde, et lageraie võib olla ette nähtud ka selleks, et kaitse-eesmärke ellu viia. Asjatundjad tõid mulle näiteks Nõva looduskaitseala. Seal peeti omal ajal väidetavalt metsanduse suureks moodsaks saavutuseks seda, et liivikule istutati mets peale, aga kui asuti kaitse-eesmärke täitma, siis kõre elupaiga taastamiseks tehti lageraie ja liivik taastati. Võime tuua ka näiteid soode taastamise kohta, kus enne tehakse lageraie, või puisniitude kohta. On ka selliseid olukordi, kus lihtsalt kaitse-eeskirja eesmärkide saavutamiseks tehakse lageraiet. Aga ma rõhutan veel kord, et minu arust võtmenumber, et seda hinnata, on 100 hektarit aastas. Mõtleme RMK mahtude ja käivete peale. Arupärimise tekstis viidati ka riigi tulupoolele. RMK kasum on aastas 40–45 miljonit eurot, raiutakse suurusjärgus 4 miljonit tihumeetrit. Nende suurusjärkudega võrreldes on selge, et ei ole mingit suurt riiklikku huvi käia piiranguvööndites tulu teenimas. Aitäh!

Küsimused ministrile. Andres Ammas, ole hea!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Te ütlesite kenasti, et kaitse-eeskirja muudatused võivad olla nii lõdvendavad kui ka karmistavad. Aga tendents näib olevat siiski selline, et viimase kolme aasta jooksul on kõik need muudatused muutnud lageraie lubatavaks, need ei osuta teistpidisele tendentsile, ükskõik kas tegemist on rahvuspargi, looduskaitseala või maastikukaitsealaga. Te nimetasite Nõva. Meie andmetel olid Nõva ja Luhasoo enne maastikukaitsealad ja lageraiet ei tohtinud seal teha, nüüd on nad looduskaitsealad ja seal tohib lageraiet teha. Kas te seletaksite veel seda kas näilist või tegelikku vastuolu? 

Nõva tõin ma just sellise näitena, kus lageraie oli vajalik kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamiseks. Ma püüdsin selgitada, et kümme aastat, 2007–2017, kehtis metsa majandamise eeskirjas selline säte, et kuusikutes oli metsa uuendada lubatud ainult lageraiega. Samal ajal ei olnud piiranguvööndites selle eeskirja järgi lageraie lubatud, turberaie oli lubatud. Eeskiri aga ütles, et metsa on võimalik uuendada ainult lageraiega. Oli selline lõks. Seetõttu oli ilmselt loomulik, et siis hakati kaitse-eeskirjadesse sisse kirjutama seda lageraiesätet. Tänaseks on see olukord ära muudetud, metsa on võimalik uuendada ka turberaiega. Ma eeldan, et seetõttu peaks ka eelnõude koostajate soov kaitse-eeskirjas lageraiet ette näha olema selle võrra väiksem. 

Artur Talvik, palun!

Aitäh! Hea minister! Te ütlete küll, et 100 hektarit on köömes RMK kogumahtudega võrreldes, aga teisest küljest on 100 hektarit jällegi näide selle kohta, et metsa püütakse maha võtta igal pool, kus vähegi võimalik. Ma ise elan looduskaitsealal. Varem tehti seal 50 aasta jooksul turberaiet ja see ala nägi tõesti looduskaitseala moodi välja. Aga kui nüüd rahvusparki sõidab väliskülaline ja näeb, et, ohoo, siin on lageraiet tehtud, kusjuures sugugi mitte kõrede või poolloodusliku koosluse pärast, siis tundub see kõik ikkagi väga imelik. Kas teie ministrina tajute, et selline surve Eesti kõige väärtuslikumale metsaosale on viimastel aastatel kasvanud?

Aitäh! Ma ei taju seda. Ei ole käinud mingid lobigrupid mulle rääkimas, et peaks eeskirju muutma, ja mina ei ole palunud ühtegi muudatust sisse viia ühessegi kaitse-eeskirja kehtestamise eelnõusse, mis minu lauale on tulnud. Neid eelnõusid koostavad asjatundjad. Ma viitasin siin ühele põhjusele, mille tõttu ilmselt lageraie ka kaitse-eeskirja sisse kirjutati. Aga ma tahan rõhutada, et me räägime siiski piiranguvööndist.
Ütlen nüüd täiendava vastuse, sest ma võib-olla jätsin osale Andres Ammase küsimusest vastamata, see läks lihtsalt meelest ära. Kui me vaatame uute kaitse-eeskirjade kehtestamist, siis näeme, et suund on viimasel ajal olnud selline, et nende muudatuste tulemusena piiranguvöönd üldiselt väheneb, et sihtkaitsevöönd suureneb ja piiranguvöönd väheneb. Osal puhkudel on ka niiviisi, et kaitseala pindala tervikuna väheneb. Piiranguvööndil, nagu ma siin selgitasin, ongi kaks eesmärki, mis ei ole omavahel vastuolus, ja nähakse ette, et seal võib mõistlikult metsa majandada, piiranguid järgides. See ei ole ala, kus ei tohiks metsa majandada.
Eks see tekitab kindlasti palju küsimusi, aga ma arvan, et iseenesest on õige see suund, et piiranguvööndit oleks vähem, kus see on võimalik, ja oleks selgus majas, kus on sihtkaitsevöönd. Peaksid olema selged kriteeriumid. Piiranguvööndi puhul on kõige rohkem valitseja kaalutlusotsust, ta kaalub, kas see on mõistlik, kas on vajalik ja kas saab seda lubada. Teistpidi vaadates on ka maaomanikul oma ootus. Kui talle öeldakse, et tema maa on piiranguvööndis, st talle ei laiene need kompensatsioonimehhanismid, mis sihtkaitsevööndis asuva maa omanikule, siis ta ütleb, et kui mul on õigus siin metsa majandada, siis te peate ka kuidagi reaalselt näitama, et te seda mulle võimaldate. Selles suhtes on olukord palju selgem siis, kui on tegemist sihtkaitsevööndiga. Muidu ütleb maaomanik, et see ei ole ju piiranguvöönd, kui te mul üldse ei luba metsa majandada.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea minister! Otepää looduskaitsealal on aastaid hästi aktiivselt kestnud debatt, miks eraomanikel ei ole võimalik oma maadel mõistlikult majandada. Sealt on käidud isegi siinsamas keskkonnakomisjonis mitmel avalikul arutlusel. Vahetult enne seda, kui siiapoole hakkas liikuma eelnõu, mis nägi ette, et võiks kuusikute raievanust suurusjärgu võrra vähendada, muudeti vaikselt Otepää looduskaitse-eeskirja. Seda tehti selles suunas, et nüüd on jõutud teise äärmusesse ja lageraie on väga aktiivselt kasutusele võetud. Kas te oskate detailselt kirjeldada, kust tulevad need kaitse-eeskirjade muutmise ettepanekud? Kes on need, kes ministrile ettepaneku teevad, ja milliseid meetmeid kasutab minister oma otsuse langetamiseks?

Eelkõige on Keskkonnaamet see koht, kus need ettepanekud ette valmistatakse. Ma rõhutan, nagu ma siin ka juba vastasin, et kõik need otsused teevad läbi avalikustamise protsessi. Midagi kuskil salaja ega nurga taga ei tehta. Minister algatab, siis on esialgne arutelu, siis tuleb eelnõu ja lõpuks esitatakse see valitsusele. Minul puudub sellest pooleaastasest või natuke pikemast ministriksoleku ajast kogemus, et näiteks mõni konkreetne maaomanik oleks võtnud minuga ühendust, et kuule, vaata, kas sa saad kuidagi lõdvendada eeskirja või mingeid muudatusi sinna sisse viia. Loomulikult, kui Keskkonnaametis avalikustamist läbi viiakse ja maaomanikke kaasatakse, siis on maaomanikel oma soovid ja pretensioonid. Ilmselt neid võimaluse korral arvestatakse, aga kui ei ole võimalik, siis ei arvestata. Eelkõige on see pädevus Keskkonnaametil. Ma olen veendunud, et seal on professionaalsed inimesed, nad teevad seda tööd pidevalt. Mul ei ole põhjust arvata, et nende otsused oleksid olnud kuidagi mingitpidi kallutatud. 

Ain Lutsepp, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Igasugune raie on mingil määral ka metsa uuendamine, viimasel ajal on aga tendents liikuda rohkem lageraie suunas. Millega te seda seletate ja põhjendate? 

Vaat nende tendentsidega on nii, et neis on hästi palju emotsiooni ja tunnetuslikkust. Ka siin Riigikogu puldis on kõlanud väiteid, et no silmaga on näha, et raiutakse palju rohkem. Meil ei ole veel 2017. aasta andmeid, aga ma julgen ennustada, et 2017. aasta raiemahud tulevad väiksemad kui 2016. aasta omad, sh lageraie. Osaliselt on siin põhjuseks kindlasti ka ilmastikuolud. Aga kas saab öelda, nagu oleks toimunud mingi tohutu suunamuutus? Ma arvan, et me peame ikkagi lähtuma väga konkreetsetest arvudest ja võrdlema arvu arvuga, mitte rääkima, et ma olen, piltlikult öeldes, kakskümmend aastat ühes metsas seenel käinud, aga kui ma nüüd läksin, siis see mets oli langetatud. See on sihukene tüüpiline hoiak, mille pealt neid seisukohti kujundatakse. Mul paraku ei ole siin praegu arve koguraie kohta, mul on siin just kaitsealade arvud. Kaitsealadel tervikuna ei ole raiemaht kasvanud, pigem on see isegi veidi väiksem. 

Krista Aru, palun!

Härra juhataja! Austatud minister! Te nimetasite, et Keskkonnaamet on see, kes algatab kaitse-eeskirja koostamise ja ka juhib seda tööd. Kas ja kuivõrd on kogu protsessi kaasatud teadlaskond, eelkõige metsateadlased, kes meil Eestis on kenasti olemas? Teiselt poolt, teie olete väga jõuliselt välja käinud Alutaguse rahvuspargi algatamise mõtte. Kas Alutaguse rahvuspargi kaitse-eeskirja koostamine on ka juba algatatud või on vähemalt tehtud ettepanek selle koostamiseks?

Aitäh! Formaalselt algatab minister kaitse-eeskirja kehtestamise või muutmise, aga selge, et selle eelnõu koostavad eelkõige Keskkonnaameti ametnikud. Ma jään nüüd vastuse võlgu, kuidas täpselt käib nii kaasamise kui ka avalikustamise käigus metsateadlaste arvamuse teadasaamine, kas pöördutakse iga kord eraldi nende ja ülikoolide poole seisukoha saamiseks või mitte. Ma tunnistan, et ma ei oska sellele praegu täpselt vastata. Küll aga – ma siin lugesin ette kõik avalikustamise etapid – on teadlastel soovi korral kindlasti võimalus kaasa lüüa. Ma rõhutan, et midagi siin salaja ei toimu.
Mis puudutab Alutaguse rahvuspargi ideed, siis mõte on luua see eelkõige juba olemasolevate päris suurte kaitsealade baasil. Selle asja mõte on pigem see, et koondada need alad ühtseks rahvuspargiks. Selles näevad nii eksperdid kui ka kohalikud inimesed suurt võimalust loodusturismi täiendavalt propageerida ja reklaamida, eriti Ida-Virumaal, kus on väga palju ilusat loodust, millest tihti ka turismi kontekstis ei räägita. Mõne rahvuspargi puhul on see paremini õnnestunud, aga mõne puhul ilmselt nõrgemalt. Näiteks ei ole me suutnud Karulat piisavalt reklaamida ja seal turismi soodustada, kutsudes inimesi näiteks Karula aladele, kasutades just seda rahvuspargi mõistet. Kui me sõidame ringi teistes riikides ja näeme kaardi pealt või näeme silti, et siin on rahvuspark, siis see tavaliselt meelitab meid sinna, kutsub ligi. Ma arvan, et seda võimalust me saame Eestis loodusturismi jaoks paremini ära kasutada kui seni.

Monika Haukanõmm, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud minister! Eelnevale küsimusele vastates te ütlesite, et te täpselt ei tea, kuidas teadlaste kaasamine käib, aga kõigil, kes seda soovivad, on võimalik võtta kooskõlastusringi jooksul osa muudatuste arutelust. Kuidas te hindate, kas osapoolte huvi võtta sellest diskussioonist osa ja arvamust avaldada on olnud piisav? Kui see ei ole olnud piisav, kas siis on põhjust arvata, et inimestel ei ole võib-olla informatsiooni või teadmist, et muudatus on toimumas? Kas saaks midagi teha teavitusega, selleks et saada näiteks kas või teadlastelt sisendit, kas selline kaitserežiimi lõdvendamine on sellele looduskaitsealale paslik ja sobilik või peaks seda tegema teistmoodi?

Aitäh! Ma tahan ikkagi rõhutada, et kaitse-eeskirja muutmisel ei ole meil automaatselt tegemist režiimi lõdvendamisega. Sihtkaitsevööndis võib mingi tingimus muutuda rangemaks, võib juhtuda, et osa alast arvatakse üldse kaitse alt välja, mingid alad terviklikkuse huvides aga liidetakse. Väga palju on ka seda, et uued, seni kaitse alt välja jäänud alad liidetakse kaitsealaga. Kui te hakkate neid eelnõusid järjest vaatama, siis te näete, et ka seda on nendes väga palju. See protsess on väga pikk ja eks minu kätte allkirjastamiseks või valitsusele esitamiseks jõuavad juba need eeskirjad – nagu siin ka näide oli –, mis on algatatud tunduvalt varem. Ma arvan, et siin on üsna analoogsed probleemid detailplaneeringutega, kus on ka alati see küsimus, kuidas kõik huvitatud saaksid infot, et nende kodukandis on algatatud mingi uus planeering. Üks pool asjast on see, et loomulikult teavitatakse maaomanikke, kohalikku omavalitsust jne. Aga kuidas asjast huvitatud kogukond selle info kätte saab? Ma arvan, et need probleemid on üsna sarnased.
Mida ma võin positiivse näitena öelda? Metsanduse arengukava menetledes, aga ka metsaseaduse menetlemise ajal sõlmitud täiendava kokkuleppe abil jõuti tulemusele, et täiendavalt võetakse kaitse alla laane- ja salumetsasid. Kaitsealade valikus osalesid väga aktiivselt teadlased. Asjast huvitatute väga suure tähelepanu all olid kõik need alad, kus neid kaitsealasid valitakse, need kõik on riigimaad, RMK metsaalad. Seal on selgelt näha, et ilmselt on kaasa aidanud see, et sellest on piisavalt palju räägitud ka ajakirjanduses ja kõik on teadlikud. Seda huvi ja jälgimist, kuhu need kaitsealad tekivad, on minu arust küll tähelepanuväärselt palju olnud. Tõsi, on tulnud ka esimesed artiklid, kus protesteeritakse, miks on seal kandis just kaitseala looma asutud. Alati on ka teine vaade, on inimesed, kes kaitseala ei soovi. Aga igal juhul on see positiivne näide, tähelepanu on piisavalt olnud. 

Kuna rohkem küsimusi ei ole, siis minister rohkem vastata ei saa. Aitäh! Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Artur Talvik, palun!

Hea esimees! Hea minister! No ei veennud mind päris need vastused. Olgugi, et statistiliselt võib juttu olla ainult 100 hektarist, siis tegelik, ütleme, emotsionaalne arusaamine kaitsealast ja näiteks rahvuspargist on hoopis midagi muud. Ma toon näite oma kogemusest. Ma olen tõesti sisuliselt peaaegu kõik need 50 aastat, kui Lahemaa rahvuspark on eksisteerinud, seal elanud ja näinud seda metsa, mis seal kasvab, ikkagi väga põhjalikult. Kogu see aeg on suudetud seal ka metsa majandada, aga mitte kunagi varem pole kasutatud lageraiet. Lageraie tuli sisse alles mõni aasta tagasi, pärast kaitse-eeskirja muutmist. Ühesõnaga, majandamine on seal igal juhul toimunud, kas siis turberaiena või muul meetodil. Kui inimesed – ma räägin nüüd loodusturismist – tulevad rahvusparki, meie vanimasse rahvusparki, ja korraga näevad, kuidas tee ääres või ka sügavamal metsas on ikka väga suurtel lõikudel lageraiet tehtud, siis on midagi sellel pildil valesti.
Teisest küljest, metsaomanikud räägivad aina rohkem, et pärast seda, kui see kaitse-eeskirja muutmine toimus, on tekkinud väga suur ärimeeste surve nende metsalappide ostmiseks. On ilmselgelt näha, et kaitsealadele on tulnud sisse n-ö äriline tendents ja mõistlik metsa majandamine hakkab sealt välja kolima. Suured harvesterid on kohal. Harvester ei taha ju sõita pikki distantse, vaid ta tahab teha ühes piirkonnas võimalikult palju ja võimalikult efektiivselt tööd. Ka veel pärast arupärimise esitamist on inimesed meile oma kogemustest rääkinud. Üks üsna küüniline kogemus oli see, et jõululaupäeval töötas kuskil Kütiorus kaitsealal harvester täiega.
Midagi on ikkagi valesti. Me võime küll öelda, et me siin tõstsime sihtkaitsevööndisse ja siin natuke leevendasime, aga kui rahvuspargis lubatakse lageraiet, siis see ei ole õige. Me sooviksime väga, et ministeerium need asjad üle vaataks ja siia mingisuguse piiri tõmbaks. Aitäh!

Riigikogu liikmed ei soovi läbi rääkida. Minister ei soovi ka. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Vaba mikrofon. On lõppenud. Kohtume homme.

Istungi lõpp kell 16.08.