Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 12. töönädala teisipäevast istungit. Nüüd on kõigil soovijail võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Eelnõude ega arupärimiste üleandmise soovi ei ole, millest tulenevalt saame minna kohaloleku kontrolli juurde.  
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 83 Riigikogu liiget, hetkel on puudu 18 Riigikogu liiget. Saame minna tänase päevakorra juurde.
Head kolleegid! Mul on teile edasi anda kaks päevakorra täpsustust. Tänane neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 519 teine lugemine ja seal teeb kultuurikomisjoni nimel ettekande Heljo Pikhof. Tänane viies päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud looduskaitseseaduse ja metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu 560 esimene lugemine, mille arutelul teeb algataja nimel ettekande Riigikogu liige Andres Metsoja.

Läheme nüüd tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 523. Meil on vaja läbi viia kolmas lugemine ja kolmandal lugemisel on fraktsioonide esindajatel võimalik läbirääkimisi pidada. Kas on sõnavõtusoovi? Ei ole. Seega alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Head kolleegid, kas me võime minna hääletuse juurde? Vastuväiteid ei ole.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 523. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 82 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud autoveoseaduse eelnõu 488 kolmas lugemine. Lugupeetud fraktsioonid, kas teie esindajad soovivad sõna võtta? Sõnavõtusoove ei ole. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Kuna mulle tundub, et saalist kedagi lahkunud ei ole, siis võime minna lõpphääletuse juurde. 
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud autoveoseaduse eelnõu 488. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt oli 82 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Ülemaailmse Postiliidu 26. kongressi lõppaktide ratifitseerimise seaduse eelnõu 535. Ettekandeks palun kõnetooli majanduskomisjoni liikme Deniss Boroditši!

Härra istungi juhataja! Head kolleegid! Ma arvan, et suuresti tänu sellele, et tegu on ratifitseerimise seaduse eelnõuga, ei ole esimese ja teise lugemise vahel laekunud ühtegi muudatusettepanekut ja komisjonis seega ei tekkinud ka arutelu. Komisjon tegi konsensusega otsuse teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu 19. detsembri istungi päevakorda ja viia siis läbi eelnõu lõpphääletus. Aitäh!

Hea ettekandja! Kolleegidel teile küsimusi ei ole. Nüüd on aeg läbirääkimisteks. Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi lõpphääletus. Muudatusettepanekuid ei olnud ja nii saame alustada lõpphääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna lõpphääletuse juurde? Vastuväiteid ei ole. 
Head kolleegid, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Ülemaailmse Postiliidu 26. kongressi lõppaktide ratifitseerimise seaduse eelnõu 535. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt oli 73 Riigikogu liiget, vastu 5, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 519 teine lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Heljo Pikhofi! 

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Vabariigi Valitsus algatas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 2017. aasta 27. septembril. Selle esimene lugemine toimus 19. oktoobril. Eelnõuga kavandatakse muuta hariduslike erivajadustega õpilaste õppe korraldamist ja rahastamist. Eelnõu järgi on hariduslike erivajadustega õpilaste ehk tuge vajavate õpilaste põhihariduse korraldamine omavalitsuse ülesanne. Riik jätkab tuge vajavatele õpilastele suunatud koolide pidamist, kuid kokkuleppel kohaliku omavalitsusega võidakse sellise kooli pidamine üle anda. Eelnõu kohaselt toimub õpilasele osutatava tõhustatud toe või eritoe vajaduse hindamine koolivälise nõustamismeeskonna ja kooli koostöös. Lisaks nähakse ette kord, mis reguleerib riiklike haridusstipendiumide ja -preemiate maksmist haridusasutustes töötavatele inimestele.
Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 2. novembriks esitasid ettepanekuid Eesti Reformierakonna fraktsioon, Eesti Vabaerakonna fraktsioon, Riigikogu liikmed Helmen Kütt ja Tiina Kangro ning Riigikogu liikmed Laine Randjärv, Liina Kersna, Heidy Purga ja Yoko Alender. Oma seisukohad-ettepanekud esitasid Eesti Koolijuhtide Ühendus, Eesti Logopeedide Ühing, Eesti Maaomavalitsuste Liit, Eesti Puuetega Inimeste Koda, MTÜ Lastekaitse Liit ja Sihtasutus Innove. Ühised seisukohad ja ettepanekud esitasid Eesti Eripedagoogide Liit, Eesti Koolipsühholoogide Ühing ja Eesti Sotsiaalpedagoogide Ühendus. Lisaks nimetatutele esitasid oma ettepanekud või seisukohad Eesti Haridustöötajate Liit, Eesti Õpetajate Liit, erivajadustega laste vanemad, Tallinna Heleni Kool, Jüri Ginter ja õiguskantsler. Haridus- ja Teadusministeerium esitas kultuurikomisjonile eelnõu muutmiseks 32 ettepanekut.
Kultuurikomisjoni 6. novembri istungil toimus eelnõu arutelu koos Eesti Eripedagoogide Liidu, Eesti Koolijuhtide Ühenduse, Eesti Koolipsühholoogide Ühingu, Eesti Linnade Liidu, Eesti Logopeedide Ühingu, Eesti Maaomavalitsuste Liidu, Eesti Puuetega Inimeste Koja, Eesti Sotsiaalpedagoogide Ühenduse, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sihtasutuse Innove esindajatega.
Kultuurikomisjoni 5. detsembri istungil arutati eelnõuga kaasnevaid muudatusi erivajadustega laste vanemate ja Eesti Õpetajate Liidu esindajatega. Kokku arutas komisjon eelnõu pärast esimest lugemist kaheksal korral ja otsustas teha 26 muudatusettepanekut.
Lühidalt olulisematest muudatustest. Muudatusettepanekud nr 1–3, 5, 28 ja 29 puudutavad kohustust tagada põhihariduse kättesaadavus. Eelnõu eesmärk muuta põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 2 lõiget 4 tuleneb soovist sätestada selgemini põhihariduse kättesaadavuse tagamise kohustus. Eelnõu kohaselt vastutab kohalik omavalitsus üheselt kõikide enda territooriumil elavate laste, sh tõhustatud või erituge vajavate laste põhihariduse kättesaadavuse eest. Samas ei välista see riigi võimalust pidada edaspidigi koole, milles õpivad toetust vajavad õpilased. Eesti Maaomavalitsuste Liit, Eesti Puuetega Inimeste Koda ja erivajadustega laste vanemad pidasid samuti vajalikuks, et hariduslike erivajadustega õpilaste õppe paremaks korraldamiseks peab riik asutama ja pidama hariduslike erivajadustega õpilastele suunatud koole. Kultuurikomisjonile kinnitati, et riik peab kehtiva seaduse alusel erikoolidena käsitatavaid koole pärast seaduse jõustumist edasi. On võimalik, et mõne erikooli pidamise annab riik vabatahtlikkuse alusel omavalitsustele üle. Kuna riik jääb oma koole edasi pidama, ei suurene eelnõust tingituna nende tuge vajavate õpilaste arv, kes omavalitsuse koolidesse õppima asuvad. Keskmiselt õpib neljast uue regulatsiooni mõttes erituge vajavast õpilasest kolm, st 74% omavalitsuse peetavas koolis. Natuke ka muud statistikat: Eestis on 39 HEV-õpilastele suunatud kooli, sh 18 riigikooli ca 1400 õpilasega, 14 munitsipaalkooli ca 1700 õpilasega ja seitse erakooli 160 õpilasega.
Muudatusettepanekud nr 4 ja 20 käsitlevad abiõpetaja ametikohta. Kultuurikomisjoni arutelude käigus tõusetus mitmel korral vajadus, et abiõpetaja institutsioon peaks olema reguleeritud ja abiõpetaja peaks ka kuuluma tugispetsialistide ringi. Sellise konkreetse ettepaneku tegi Eesti Vabaerakonna fraktsioon.
Muudatusettepanekud nr 9 ja 10 puudutavad õpilaste arvu eriklassis. Algselt olid eelnõus küll numbrid kirjas, aga kasutati ka sõna "üldjuhul", mis tähendas seda, et ei olnud konkreetselt öeldud, mitu õpilast võib eriklassis olla. Nüüd on eelnõus säte, kus on kirjas, et tõhustatud tuge saavaid õpilasi võib klassis olla kõige rohkem 12 ja erituge saavaid õpilasi kõige rohkem kuus. Õpilaste täpse arvu otsustab direktor, lähtudes klassis õppivate õpilaste hariduslike erivajaduste iseloomust ning kooli teenindava eripedagoogi ja haridusliku erivajadusega õpilase õppe koordineerija või koolivälise nõustamismeeskonna või nende kõigi soovitustest. Üheks aastaks võib direktori ettepanekul ja hoolekogu nõusolekul konkreetses eriklassis ka õpilaste arvu suurendada.
Muudatusettepanekud nr 12–17 ja 32 käsitlevad tõhustatud toe ja eritoe vajaduse väljaselgitamist ja rakendamist. Eesti Maaomavalitsuste Liit ja erivajadustega laste vanemad ei nõustunud, et eelnõuga kaotatakse seadusest haridusliku erivajadusega õpilase mõiste. See mõiste toodigi eelnõusse tagasi. Samuti rõhutati koolipidaja vastutust õpilaste hariduslike erivajaduste väljaselgitamisel ja toe pakkumisel. Eelnõus on öeldud, et õpilase toevajaduse märkamine on eelkõige õpetajate ja lapsevanemate ülesanne. Peeti vajalikuks, et toe rakendamiseks annab soovitusi ainult üks haldusorgan ehk nõustamismeeskond. Praegu on teatavasti Innovel need meeskonnad üle riigi eri piirkondades, aga nüüd saab olema nii, et nõustamismeeskonda võib kaasata inimesi eri piirkondadest. Ja mis on ka oluline: isikuandmeid on nõustamismeeskonnal võimalik töödelda üksnes selles ulatuses, mis on vajalik soovituse andmiseks ja ellurakendamiseks. Üks arutlusteema oligi, kas isikuandmed on kaitstud. Kindlasti peab nende kasutamiseks olema lapsevanema nõusolek.
Muudatusettepanek nr 19 puudutab omavalitsuste ühiskooli. Ka praegu on omavalitsustel võimalik ühiskoole asutada, aga põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 61 lõike 3 muudatusega, mis reguleerib omavalitsuste ühiselt hallatavate koolide loomist, juhtimist ja tegevust, sai see konkreetselt eelnõusse pandud. Valla- või linnavolikogu volitusel valla- või linnavalitsuste vahel sõlmitava halduslepinguga on võimalik niisuguseid ühiskoole asutada. Kultuurikomisjoni ettepanek lähtuda põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse sõnastuses samadest alustest kui uuel aastal jõustuvate kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muudatuse puhul tähendab seda, et käiakse ühte sammu. Nimelt, järgmisest aastast kehtivad kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muudatused, mis reguleerivad täpsemalt omavalitsuste poolt ühisasutuste loomist, juhtimist ja üldisi tegutsemise aluseid.
Muudatusettepanekud nr 21 ja 25–27 käsitlevad tugispetsialistide töötasu. Tugispetsialistidega seonduv oli kultuurikomisjonis üks väga oluline teema. Konkreetsed ettepanekud tegid Laine Randjärv, Liina Kersna, Heidy Purga ja Yoko Alender, samuti Tiina Kangro ja Helmen Kütt. Muudatusettepanekute eesmärk oli eelkõige tagada tugispetsialistidele piisav töötasu. Haridus- ja Teadusministeeriumi kinnitusel makstakse õppe- ja tugiteenuste korraldamiseks toetust järgmise skeemi kohaselt. Üldist tuge vajav õpilane – õpetaja tööjõukulud arvutatakse vastavalt kehtivale korrale ja sellele lisandub tugiteenuste toetus. Tõhustatud tuge vajav õpilane – õpetaja tööjõukulud arvutatakse põhihariduse korral, kasutades koefitsienti 2, ja üldkeskhariduse korral, kasutades koefitsienti 2,7. Sellele lisandub tõhustatud toe kulude katmiseks riigieelarveline toetus ehk teisisõnu tugiteenuste toetus, mille arvutamisel kasutatakse põhihariduse korral koefitsienti 1 ja üldkeskhariduse korral koefitsienti 1,7. Erituge vajav õpilane – õpetaja tööjõukulud arvutatakse põhihariduse ja üldkeskhariduse korral, kasutades koefitsienti 4, millele lisandub tõhustatud toe kulude katmiseks riigieelarveline toetus nii põhihariduse kui ka üldkeskhariduse korral. Kasutatav koefitsient on samuti 4.
Eesti Eripedagoogide Liit, Eesti Koolipsühholoogide Ühing ja Eesti Sotsiaalpedagoogide Ühendus on seisukohal, et tugispetsialistide palga miinimummäär peab olema riiklikult määratud sama kui õpetajatel. Seda, kas see on riiklikult määratud või mitte, me praegu eelnõusse kirja ei pannud, aga andsime eelnõuga selleks erinevaid võimalusi. Haridus- ja Teadusministeerium selgitas, et eelnõuga antakse omavalitsustele 6 miljoni euro ulatuses täiendavat toetust tõhustatud ja eritoe rakendamiseks. Seda raha võib kasutada ka tugispetsialistidele töötasu maksmiseks. Oli ka juttu, et juba praegu on omavalitsused eraldanud 10,5 miljonit eurot tugispetsialistidele palga maksmiseks. Autelude tulemusel teeb kultuurikomisjon ettepaneku võimaldada õpetajate tööjõukulude katmiseks ning tõhustatud ja eritoe rakendamiseks mõeldud toetust kasutada ka tugispetsialistidele palga maksmiseks, kuid ainult tingimusel, et tugispetsialistidele oleks tagatud vähemalt õpetajatele kehtestatud alampalgaga samaväärne töötasu.
Muudatusettepanekud nr 22 ja 23 puudutavad õpetaja ja tugispetsialisti lähtetoetust. Kultuurikomisjoni ettepanek on anda alates 2018. aastast õigus lähtetoetust saada ka Tallinnas ja Tartus tööle asuvatele õpetajatele, kelle puhul on täidetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega kehtestatud lähtetoetuse saamise tingimused. Praegu seda võimalust ei ole. Kui me vaatame kehtiva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 77 lõiget 2, siis selle kohaselt ei ole võimalik lähtetoetust saada, kui asutakse õpetajana tööle Tallinnas või Tartus.
Kultuurikomisjoni istungil toodi mitu korda välja, et koolides töötab soovitust palju vähem tugispetsialiste ning eelnõus pakutu ei lahenda seda probleemi. Lähtuvalt sellest teeb kultuurikomisjon ettepaneku kehtestada ka tugispetsialisti lähtetoetus, mille suurus kehtestatakse riigieelarve seadusega. Lähtetoetuse kehtestamisega väärtustatakse riiklikult tugispetsialisti ametikohta, mis võib anda äsja logopeedina, eripedagoogina, koolipsühholoogina või sotsiaalpedagoogina kõrgkooli lõpetanutele tõuke asuda koolis tööle. 830 000 eurot aastas on see summa, mis Haridus- ja Teadusministeeriumi hinnangul peaks selleks riigieelarvest eraldatama.
Lisaks tugispetsialistide lähtetoetusele on võimalik tugispetsialistide tööd väärtustada neile määratavate haridusstipendiumide ja preemiatega. Eesti Logopeedide Ühing tegi ettepaneku, et stipendiumi saaks taotleda ka koolis töötavad logopeedid ja teised tugispetsialistid ning et hariduspreemiate määramine laieneks ka logopeedidele ja teistele tugispetsialistidele. Haridus- ja Teadusministeeriumi kinnitusel ongi plaanis määrata ka tugispetsialistidele haridusstipendiume ja preemiaid.
Need olid siis kõige olulisemad selle eelnõu muudatusettepanekud. Kuna komisjoni koosolekuid oli kokku kaheksa, siis sõna-sõnalt ette lugeda kõike, mida keegi ütles, mida keegi mõtles, ei ole praegu võimalik. Koht oleks küll õige, aga lihtsalt aeg ei võimalda. Loodan, et küsimustele vastates suudan veel täiendada, nii palju kui võimalik. Aitäh!

Aitäh, austatud ettekandja! Enne kui läheme küsimuste juurde, siis kui tohib, ma teen ühe väikese täpsustuse. Te mainisite, et oli 26 muudatusettepanekut. Tegelikult on ikka vist 36 muudatusettepanekut, eks ole?

Jah, 36 muudatusettepanekut on kokku.

Nüüd läheme küsimuste juurde. Esimesena saab sõna Andres Ammas. Palun!

Aitäh, lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Selle eelnõu arutamisel on korduvalt kõlanud mure, et tugispetsialiste koolidele ei jätku ei praegu ega ka lähemas tulevikus tõenäoliselt. On rõõm kuulda lähtetoetusest ja muudest meetmetest, aga ka praegu on olemas õpetajate lähtetoetus, ent sellest rahast jääb suur osa kasutamata, sest kandidaate lihtsalt ei ole. Kuidas ikka on võimalik ükskõik kui suure rahaga koolidesse tugispetsialiste osta, kui ei ole inimesi, kes sooviksid teha erialast tööd? See on üks selle eelnõu põhiküsimusi. Palun selgitage lähemalt, milles komisjon selle probleemi lahendust näeb? Kust need tugispetsialistid koolidesse tulevad?

Aitäh küsimuse eest! Komisjonis oli tugispetsialistide teema väga teravalt arutusel. Ma mäletan väga hästi ja see on ka meie protokollis kirjas, et tugispetsialiste on haridusvõrgus umbes 1600, aga teist sama palju oleks veel vaja. Loomulikult neid üleöö juurde ei tule. Meil on kaasav haridus juba aastast 2010, aga väga olulisi asju on võib-olla jäetud vahepeal tegemata. Kas või nende inimeste palk: kui me vaatame tugispetsialistide keskmist palka õppeasutustes, siis näeme, et see on alla 1000 euro. Aga loomulikult, palk on küll üks instrument, mis väärtustab tugispetsialistide tööd, aga see pole ainus, millega meelitada neid kooli tööle tulema. Me uurisime komisjonis ka seda, miks jätavad inimesed, kes on läinud tugispetsialistiks õppima, selle pooleli. Ka see on probleem. Veel arutasime, kas riik peaks astuma rohkem samme, et soodustada tugispetsialistideks õppimist. Ehk võiks kehtestada eristipendiumid vms. Praegu on kahjuks nii, et paljud tugispetsialistid lähevad meditsiinisüsteemi, sest seal makstakse kõrgemat palka ja tööülesanded on konkreetsemad. Nii selgitati meile komisjonis.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja, suur tänu ülevaate eest! Need 18 riigikooli, mis teenindavad erivajadustega lapsi, ei teeninda mitte ühte kohalikku omavalitsust, vaid laiemat piirkonda. Minu küsimus on: kas teil tuli komisjonis jutuks, kui paljud kohalikud omavalitsused on valmis võtma erivajadustega laste koolid oma hallata ja mis on kohalike omavalitsuste motivatsioon seda teha?

Jah, meil oli see komisjonis jutuks küll. Kui ma ei eksi, siis – Toomas võib-olla täpsustab – Vaeküla kool on üks nendest. Ka motivatsioonist oli juttu, aga sellest päris täpselt aru ei saanudki, mis see motivatsioon võiks olla. Aga ma toon näite Tartust. Ma tean, et Emajõe kool läheks hea meelega n-ö linna pidada. Koolid soovivad seda ka sellepärast, et nad soovivad omavalitsuselt näiteks uusi hooneid ja üldse, et oleks paremad tingimused. See on üks variant.

Helmut Hallemaa, palun!

Aitäh, eesistuja! Hea kolleeg ettekandjana! Teema on hästi oluline, seda näitavad ka vastukaja ja tähelepanu avalikkuses ning siin saalis ja ka teie komisjoni kaheksa istungit, nendest mõned avalikudki. Aitäh sulle komisjoni töö põhjaliku tutvustamise eest! Aga ma palun, et sa teeksid meie jaoks, kes me komisjonis ei ole, kokkuvõtte kõige olulisemast, mis erivajadustega õpilaste õppe korraldamises muutub, kui me jõustame selle eelnõu seadusena.

Siin on mitu positiivset muudatust. Kõigepealt ma tahan öelda, et probleeme kaasavas hariduses on ja neid me selle eelnõu seadusena jõustamisega ära ei lahenda. Aga on terve rida asju, mis lähevad paremaks. Näiteks munitsipaalkoolid, kus õpivad erivajadusega lapsed, hakkavad lisaks haridustoetusele saama tegevustoetust, mis on hästi oluline. Erakoolid on saanud mitmeid toetusi, nüüd aga muutub nende tegevustoetus munitsipaalkoolide omaga ühtedel alustel saadavaks. Tegevustoetus ja haridustoetus liiguvad koos õpilasega, mis on väga oluline.
Kui rääkida õpetajate palga tõusust ja tegevustoetustest, siis järgmine aasta on see summa 23 miljonit. Ja sellele lisandub veel 6 miljonit tugispetsialistide palkamiseks ja nende palga tõstmiseks. Ka see on väga oluline. Tegevustoetust võib kasutada palga tõstmiseks, kui see palk saab olema vähemalt sama suur kui kooliõpetaja miinimumpalk. Kui me räägime tugispetsialistidest, siis minu jaoks ongi kõige olulisem see, et me oleme jõudnud sinnamaani, et meie arvates peab nende palk olema vähemalt kooliõpetaja miinimumi suurune. See on samm edasi. Ma ei arva, et see on piisav, aga igal juhul samm edasi.
Veel tulevad aastapreemiad ja elutööpreemiad nii tugispetsialistidele kui ka kooliõpetajatele. Praegu teatavasti õpetajate päeva galal saavad õpetajad küll auhinnatud, aga rahalist preemiat nad ei saa.
Kolmas abinõu on lähtetoetus. Andres Ammas enne viitas, et lähtetoetusest jääb palju kasutamata. Sama on meditsiinis: palju raha jääb kasutamata. Aga ma siiski usun, et mõne inimese see ikka haridussüsteemi tööle toob. Minu arvates need on kõige olulisemad abinõud. Ma ei saa küll öelda, et kogu komisjon nii arvab.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma olen püüdnud aru saada, mis on selle eelnõuga vahepeal toimunud. Kas te siiski ütleksite, miks seda seadust on vaja? Mida rohkem ma praegu kuulan, seda rohkem mulle jääb mulje, et kultuurikomisjon ja tegelikult ka valdkonnaminister tegeleb seaduste ületootmisega. Seadusesse püütakse kirjutada ka detaile, mis olemuslikult on rakendusaktide ja töökorralduse objektid. Te ütlete, et paneme selle ka seadusse sisse, ja selle ka. Kas te suudaksite kokku võtta, mis on tegelikult selle seaduse oluline objekt? Miks kokkuvõttes seda seadust üldse vaja on?

Tegelikult on meil nendes küsimustes olnud ka kohtuistungid ja kohtuotsused. Täna on kindel see – see on nüüd ka seaduses konkreetselt kirjas –, et põhihariduse eest vastutab kohalik omavalitsus. Ja olenemata sellest, mis omavalitsuses õpilane õpib ja kas ta on haridusliku erivajadusega, vajab tõhustatud tuge või erituge, käib temaga kaasas tegevustoetus. See on väga oluline. Ja see tegevustoetus sõltub sellest, millised on konkreetse õpilase vajadused. Nagu ma enne ütlesin, tõhustatud toe puhul on arvestuse aluseks põhihariduse korral koefitsient 1, üldkeskhariduse korral 1,7. Ning kui on erituge vajav õpilane, siis on koefitsient 4.

Yoko Alender, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, te ütlesite oma sõnavõtus, et lisaks lapsevanemale on ka õpetaja kohustus märgata lapse erivajadust. Kas te olete peale seda menetlusprotsessi kindlad, et Eesti õpetajad on selleks valmis? Kui nad kõik ei ole selleks valmis, siis kui suur osa võiks olla?

Eks väga palju oleneb tõesti õpetajast. Nagu sa hästi mäletad, meil olid komisjonis ka õpetajate liidu esindajad, kes ütlesid – see puudutab küll natuke teist teemat –, et kõik õpetajad pole sugugi valmis või võimelised töötama erivajadustega lastega. Ütleme niimoodi, et kõik õpetajad ei sobi erivajadustega lastega töötama. Aga kui üldse valmisolekust rääkida, siis õpetajaid on koolitatud ka erivajadustega lastega hakkama saama. Neile on antud mitmesuguseid teadmisi. Aga kui paljud selliseks tööks valmis on, seda ma konkreetselt küll öelda ei oska.

Märt Sults, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mul on selline küsimus. Kui klassis on haridusliku erivajadusega laps, siis klassis peab olema kaks õpetajat: aineõpetaja ja abiõpetaja. Teil on statistiliselt 1600 inimest puudu. Te räägite kogu aeg palgast, rahast. Aga maksa millist raha tahad, kui inimene ei saa tööga hakkama, siis ta ei saa sellega hakkama. Klassis hakkavad lendama käärid, kustukummid, ropud sõnad, pikalt saatmised. Kuidasmoodi on õpetajad ja kaasõpilased kaitstud selle aja vältel, kui te koolitate juurde 1600 spetsialisti? Kas kaasav haridus tähendab seda, et meie hariduse üldine kvaliteet tuuakse ohvriks erivajadusega laste kaasava hariduse nimel? 

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult on meil kaasav haridus juba aastast 2010. Nagu ma ütlesin, 74% erivajadusega lastest õpib praegu tavakoolis. Tõepoolest on nii – ma räägin seda, mida meile komisjonis räägiti –, et alati ei olda valmis nende lastega tegelema. See on ka kohaliku omavalitsuse mure, et need õpilased peaksid saama, kui on vähegi võimalik, õppida eriklassis, väiksemas kollektiivis. Samas kui me võtame asja teisest küljest, siis tulevikus on needsamad inimesed ju meie kaastöötajad, me peame nendega koos elama ja ka nendele tuleb võimalus anda. Palju oleneb lapsevanematest, sellest, kuhu kooli nad oma lapse panevad. Praegu õpib erikoolides, mis on ainult erivajadustega lastele, 2–3% õpilasi.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Hästi palju arvamusi, sh mittenõustuvaid arvamusi on selle eelnõuga seoses avaldatud. Omavalitsused on tõstatanud § 2 lõike 4 muutmisega seotud küsimused. Te olete selle lõike minu meelest väga ebamääraseks muutnud: "Õpilase vajadusest lähtuvalt võib asutada ja pidada koole tõhustatud või erituge vajavatele õpilastele." Jäävad üles küsimused, kes asutab, kuidas sellist kooli peetakse, kuidas garanteeritakse laste õppimine niisugustes koolides. Praeguse PGS-i sõnastus on selge. On öeldud, et riik tagab hariduslike erivajadustega laste koolide asutamise ja pidamise, ja järgneb puuete loetelu. Miks see niisuguse ebamäärasusega on asendatud?

Haridus- ja Teadusministeerium põhjendas seda sellega, et selline sõnastus tagab võimaluse neid koole üle anda kohalikule omavalitsusele, kui omavalitsusel on huvi. Asjaomases halduslepingus oleks kõik üleandmise tingimused kirjas. See on üks põhjus. Loomulikult on meil koole, mis on nägemis- või kuulmispuudega laste erikoolid. Haridusministeeriumi kinnitusel neid koole ei kavatseta kinni panna, need kompetentsikeskused peavad jääma. Aga vaatame, mis juhtuma hakkab. Ma usun meie haridusministrit.

Järgmisena küsib Krista Aru. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Mulle jäi kõrva üks teie lause. Te väitsite, et õpetajaid on selles vallas koolitatud küll. Samas me oleme oma postkasti saanud õpetajate liidu ja üksikute õpetajate pöördumisi, mille sisu on, et õpetajad on saanud väga vähe seda koolitust ja et õpetajad ei ole valmis selle koormuse lisandumiseks. Mille põhjal te praegu väitsite, et õpetajaid on koolitatud küll?

Aitäh, Krista, küsimuse eest! Õpetajate väide oli, et neid on vähe koolitatud, aga haridusministeeriumi väide oli, et neid on koolitatud küll. Need väited on ka protokollis kirjas.

Heidy Purga, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Seda teemat on käsitletud ju ka varasemate ministrite ajal ning näiteks minister Jevgeni Ossinovski oli selle valdkonna ministrina sellise rutaka muudatuse läbiviimise vastu. Me saame aru küll, et koalitsioon saab komisjonis häälteenamusega seaduseelnõu ja muudatusettepanekud jõustada. Aga mille pärast täpsemalt teie olete koos Toomas Jürgensteiniga oma erakonna üldise hoiaku vastu olnud?

Mida nüüd selle peale öelda? Tegelikult on nii, et kui see eelnõu tuli kultuurikomisjoni, siis paljud asjad selles olid sellised, millega me nõus ei olnud. Aga kultuurikomisjonis on eelnõu kõvasti muudetud. Ma võin meie ministri tunnustuseks öelda seda, et ta oli alati kultuurikomisjonis kohal, kui meil põhiarutelud olid, ja haakus väga hästi ka muudatusettepanekutega, mida opositsioonisaadikud tegid. Ta mõtles igati kaasa ja selle tulemusena on eelnõu nüüd tunduvalt parem. Ja veel üks hea asi: vahepeal jõustus kohtuotsus, mis pani paika olulise põhimõtte, et riik rahastab kõiki erivajadustega lapsi, olenemata sellest, millises koolis nad õpivad. 

Andres Ammas, palun!

Aitäh, lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Ma jätkan kolleeg Jürgen Ligi küsimust selle kohta, mis on siis nüüd kahe lugemise vahel juhtunud. Minu jaoks on selle eelnõu põhiteema ja -mure vastutus. Kes vastutab erivajadustega lastele parima hariduse andmise eest? Esialgne eelnõu lükkas selle vastutuse minu hinnangul ainult kohalikele omavalitsustele. Kas nüüd, kahe lugemise vahel on riik jupikese sellest vastutusest nagu sümboolselt tagasi võtnud? Kuidas te hindate seda protsessi?

Oluline kahe lugemise vahel sündinud muudatus on see, nagu ma olen juba öelnud, et põhihariduse eest vastutab kohalik omavalitsus – me räägime praegu hariduslike erivajadustega lastest –, aga riik maksab nende laste õpetamiseks tegevustoetust ja haridustoetust. Ja maksab konkreetselt sellele koolile, kus erivajadusega laps käib. Ma võin tuua näiteks Tartu Herbert Masingu Kooli, kus õpivad erivajadustega lapsed. Tegu on munitsipaalkooliga, kes nüüd hakkab lisaks saama ka tegevustoetust. See on igal juhul abiks paljudele munitsipaalkoolidele.

Liina Kersna, teine küsimus, palun!

Aitäh! Selle eelnõu menetlemise algusfaasis, kui oli kultuurikomisjoni ja sotsiaalkomisjoni ühisistung, ütles tolleaegne Maarjamaa Hariduskolleegiumi direktor, et tegelikult ei olegi võimalik sellises suures mammuterikoolis häid tulemusi saavutada. Sinna on kokku pandud väga erineva tausta ja erinevate erivajadustega lapsed. Seal on sõltlased, seal on seksuaalselt väärkoheldud lapsed, seal on üldist vägivalda kogenud või näinud lapsed jne. Tegelikult peaks olema väiksemad ja spetsiifilisemad erikoolid. Kas see teema oli teil komisjonis kuidagi ka edaspidi arutusel või ei tulnud see rohkem jutuks?

Aitäh küsimuse eest! Meil on terve rida erakoole, mis on väiksemad. Aga sa olid ka kultuurikomisjonis. Minu meelest jäi see mõte sinnapaika.

Toomas Väinaste, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma vastaksin Liina Kersna küsimusele, mis on omavalitsuste motivatsioon neid koole üle võtta. Omavalitsus otseselt ei pea neid üle võtma, aga ma seletan asja Lääne-Virumaa näitel. Aasta tagasi oli meil selline suund, et HEV-laste koolid hoopis ära kaotada ja kõik erivajadustega lapsed lükata laiali põhikoolidesse. Mõelge ise, mis siis juhtuks, kui kõik need lapsed lükata põhikoolidesse! Erivajadustega laste koolides on meil ekstra välja õpetatud õpetajate kontingent olemas, nad saavad nende lastega hakkama. Ma toon oma näite Lääne-Virumaalt oma gümnaasiumist. Kui vahepeal erivajadustega lapsed olid meie koolis, siis tehti tundides sigadusi ja ...

Palun küsimus! Aeg on täis. Kas teil küsimus ka on?

Ma tahtsin öelda, et motivatsioon ongi mitte lükata neid lapsi tavalistesse põhikoolidesse. Erikoolid on vajalikud, seal on kompetentne õpetajate kontingent olemas.

Hea ettekandja, kas te soovite vastata?

Ma siis vastan mitte küsitud küsimusele. Enne mul läks mõte uitama ja ma ei mäleta, kes küsis, mis ikkagi võrreldes praeguse situatsiooniga muutub. Nendele lastele ei muutu midagi. Pragugi on ju kaasav haridus. Need lapsed käivad kas erivajadustega laste munitsipaalkoolis, erakoolis või riigikoolis ja keegi ei hakka neid vägisi sundima tavakooli. Praegusi probleeme tuleb lahendada järk-järgult. Just seda me leidsime ka kultuurikomisjonis. Hariduslike erivajadustega laste probleemidega, nende jaoks hariduse kättesaadavuse parandamisega tuleb tegelda järk-järgult. Loomulikult tuleb seista ka nende laste eest, kes peavad tavaklassis hüperaktiivsete lastega koos käima. Selle kohta saime eri ühendustelt mitmeid ettepanekuid. Ma usun, et me kindlasti läheme selle teemaga edasi. 

Arno Sild, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud esineja! Ma küsin niimoodi. Siin on põhiliselt juttu olnud erikoolidest – olgu need siis riigikoolid või munitsipaalkoolid –, aga maal on probleem tihti selles, et väikestes koolides on üks-kaks, äärmisel juhul kolm sellist õpilast, kes vajavad eriõpet. Kas komisjonis oli juttu, kuidas nende olemasolu korral on lahendatud õpetajate töötasu küsimus ja kuidas üldse nende õpe käib?  

Aitäh küsimuse eest! Kui on tegu kas tõhustatud tuge või erituge vajava õpilasega ehk praeguse sõnastuse järgi erivajadusega lapsega, siis on ette nähtud suuremad toetused õpetajate ja tugispetsialistide palkamiseks. Loomulikult on see probleem. Üks võimalus on, et kohalik omavalitsus saadab sellise lapse, kui tal on mingi spetsiifiline terviseprobleem, õppima kuskile lähedusse, kus on niisuguseid lapsi rohkem ja kus on ka eriteadmistega õpetajaid ja tugispetsialiste rohkem. Kui seda võimalust ei ole, siis on lapsevanemal õigus panna laps kodulähedasse kooli. See on probleem. Ma ei vaidle vastu.

Yoko Alender, teine küsimus, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Alustuseks kommentaar. Teie väitel minister ütles, et õpetajaid on piisavalt koolitatud. Minu teada ministeeriumi esindajad seda ei väitnud. Nad ei teadnud, kui palju on õpetajaid koolitatud, ja ütlesid ka, et koolitused on kahjuks väga erineva tasemega. Aga nüüd küsimuse juurde. Kas komisjonis on menetluse käigus selgunud andmed, milline on meie riigi võimekus seda seadust rakendada? Kui paljudes koolides on juba olemas tugispetsialist? 

Aitäh! Nagu ma juba olen öelnud, kaasav haridus on meil aastast 2010. Koolidesse tugispetsialistide palkamiseks, samuti erinevate teenuste osutamiseks õpilastele, kes vajavad erituge või siis tõhustatud tuge, antakse märgatavalt rohkem raha. Mis puutub tugispetsialistide olemasolusse ja teistesse sellistesse teemadesse, siis see mure jääb õhku. Täna arutatavasse eelnõusse aga konkreetselt need küsimused, mis sina praegu esitasid, ei puutu.

Heidy Purga, teine küsimus, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ühel viimasel kultuurikomisjoni koosolekul, kus me seda teemat arutasime, oli kohal peale õpetajate esinduse ka nende laste vanemate esindus, keda eelnõu puudutab. Need lapsevanemad ei olnud pehmelt öeldes nende seadusmuudatustega kuigi rahul. Sisuliselt tekitab see nende hinnangul rohkem segadust, kui peab silmas praktilisi vajadusi. Kas oskate öelda, kas riik rakendab selle seaduse vastuvõtmise korral mingisugust kontrollnimekirja ja on veendunud, et kogu ettevalmistus on tehtud parimal moel? Kas toimub mingi järelevalve? Kas keegi seisab hea nende asjade eest, mida selle seaduseelnõu abil kiiruga läbi püütakse suruda?

Me arutasime komisjonis seda ja lisasime eelnõusse järelevalvega seonduvad paragrahvid. Kui täna teeb järelevalvet maavalitsus, siis tulevikus haridusministeerium. Lastevanematel tekkis igati õigustatud küsimus, kas kontrollitakse ainult dokumente, vaadatakse ainult EHIS-est andmeid, mis sinna kirja on pandud, või minnakse ikka ka kohapeale ja räägitakse ekspertidega, õpetajatega, kuidasmoodi on konkreetsele lapsele tagatud hariduse kättesaadavus, kuidas tema eripäradega koolis arvestatakse jne. Tegelikult oli see väga oluline teema. Lastevanemate jaoks oli ausalt öeldes mureteemaks ka transport. Kui me vaatame PGS-i, siis seal on öeldud, et kolme kilomeetri raadiuses või ühes linnas, kus on ühistransport olemas, ei pea liikumispuudega lapsele transporditeenust osutama. Aga kuidas saab ratastoolis laps kooli? Lapsevanemad rääkisid ka sellest, et omaosalus on suur. Üks Pärnumaa lapsevanem, kellel oli ratastoolis laps ka kaasas, ütles, et kui laps ükskord kooli jõuab, on terve omavalitsus läbi sõidetud – koolitee on lapse jaoks liiga pikk, kooli minek ja koolist tulek võtab väga kaua aega. Nüüd ongi küsimus, kas omavalitsused ikka toetavad liikumispuudega lapsi ja ka teisi lapsi, kes ühistransporti kasutada ei saa, nii et perede omaosalus ei oleks suur. Selleks saab kasutada ka tegevustoetust, mis eraldatakse omavalitsustele transpordikulude hüvitamiseks. Ma väga loodan, et lapsed, kes vajavad koolis käimiseks eritransporti, saavad selle tasuta.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea komisjoni ettekandja! Puudutan siin saalis mitu korda küsitut, mille kohta ma ei ole veel saanud rahuldavat vastust. Kui praktikud annavad teada, et neil ei ole võimalik seadust rakendada, sest neil puudub selleks vajalik pädevus, ja et nad vajavad hädasti erikoolitust, siis kuidas komisjon saab esitada Riigikogule eelnõu, mis ilmselgelt ei ole rakendatav? Kas see ei ole järjekordse praakeelnõu tulem?

Aitäh küsimuse eest! Meil oli kaks erinevat arvamust. Eesti Haridustöötajate Liit, kuhu kuulub üle 5000 õpetaja, kirjutas, et nad on eelnõuga rahul. Eesti Õpetajate Liit kirjutas, et nemad eelnõuga rahul ei ole. Kaks konkureerivat ühendust seega. Aga probleemid, mis nad üles kergitasid, puudutavad kaasavat haridust laiemalt ja ka sinu küsimus puudutab kaasavat haridust laiemalt. Nagu ma juba ütlesin, 74% haridusliku erivajadusega õpilastest õpib tavakoolides ja selles osas eelnõu midagi konkreetselt muuta ei soovi. Kedagi nendest, kes õpivad erikoolis, ei aeta tavakooli. Aga kaasavas hariduses on tõesti palju probleeme. 

Monika Haukanõmm, palun!

Tänan, härra juhataja! Hea ettekandja! Erivajadustega laste klasside ja õpirühmade suurus on jäetud uue eelnõu kohaselt koolidirektori otsustada. Varem oli seaduses täpselt määratud, kui suured need peavad olema. Kahjuks puudub kindlustunne, et koolidirektoritel on olemas kompetents, et õiged suurused määrata. Minu küsimus on: kui paljud koolijuhid, koolidirektorid on käinud hariduslike erivajadustega laste õpetamise koolitustel? Ja küsimuse teine pool on veel tähtsam: kui paljudes koolides on olemas toimiv tugisüsteem? See peaks ju kohe kõikjal tööle hakkama. Kui palju koolidirektoreid on koolitusel käinud ja kui paljudes koolides on olemas tugisüsteem, mis ka toimib?

Aitäh küsimuse eest! Koolidirektorite koolitusel käimisest me komisjonis ei rääkinud. Ja tugisüsteemid on koolides erinevad. Ma ei oska täpselt öelda, kui palju on munitsipaal- ja erakoolides tugispetsialiste või kui paljud kasutavad Rajaleidjat jne. Tegelikult on kohaliku omavalitsuse, koolipidaja ülesanne tagada tasuta tugispetsialistide abi. Mis puudutab aga seda, et eelnõus pole klasside suurust määratud, siis eelnõus oli see täpselt kirja pandud. Alguses oli kirjas, et tõhustatud tuge vajavas klassis ei tohi olla üldjuhul üle 12 õpilase. Sõna "üldjuhul" sai ära võetud, käi konkreetne reegel: üle 12 lapse olla ei tohi. Eritoe puhul oli maksimum kuus õpilast. Koolidirektor võib koos hoolekoguga konkreetse eriklassi puhul otsustada, et ta aastaks suurendab veidi laste arvu, aga just hoolekogu ütleb siin oma sõna. Ning ainult aastaks. 

Tiina Kangro, palun!

Aitäh! Selle eelnõu seadusena jõustudes tekib seadusesse punkt, mille kultuurikomisjon on heaks kiitnud, et põhihariduse omandamise võimaluse valla või linna haldusterritooriumil elavatele koolikohustuslikele lastele tagab vald või linn, vajaduse korral kaasates erakooli pidajat või riiki. Palun selgitage seadusandjana, mismoodi selleks riiki kaasata saab!

Kui me komisjonis seda teemat arutasime, siis leidsime, et ka riik võib selle kohustuse endale võtta. See on nagu lühike vastus.

Märt Sults, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Küsimus selline. Reeglina on haridusliku erivajadusega lapsed väga kehvad koolis käijad ja statistika andmetel on tänaval tuhanded lapsed, kellest ei tea keegi mitte midagi. Kui me nüüd teeme seadusmuudatuse ja teeme seda korda lõdvemaks, siis kas te arvate, et me niimoodi saame meelitada HEV-lapsed koolis käima? Ja kuna meil samal ajal pole ressurssi, kvalifitseeritud tööjõudu, siis paneme kogu ülejäänud mängu riski alla. Kas te arvate, et me meelitame selle seadusega HEV-lapsi rohkem kooli? 

Aitäh küsimuse eest! Ma olen seda mitu korda rääkinud, aga sa polnud vahepeal saalis. Praegu õpib 74% haridusliku erivajadusega lastest tavakoolis. Nende laste hulk tavakoolis selle eelnõu kohaselt ei suurene. Mis puudutab raha, siis kui on tegu munitsipaalkooliga, siis sinna eraldatakse lisaks haridustoetusele tegevustoetust, mida arvutatakse olenevalt lapse erivajadusest kas siis kasutades koefitsienti 1 või 2 või 4. Kui me räägime tugispetsialistidest, siis nende puudus on fakt. See on praegu ja see jääb ka pärast selle eelnõu seadusena vastuvõtmist. Aga ma loodan väga, et eelnõus pakutud meetmed tugispetsialiste mingilgi moel kooli juurde meelitavad. See on nagu samm edasi. Ent ega ma ei oska täpselt öelda, mis saama hakkab. Komisjonis oli see teema arutelul küll.

Jürgen Ligi.

Aitäh! Vastuses Yoko Alenderile te ütlesite, et see ei ole üldse teema, kui palju meil on õpetajaid, kui palju on kättesaadavaid spetsialiste. Meie postkastides on õpetajate liidu kiri, mis esimese asjana tõstab üles seni vastamata küsimuse, kui palju on selle pudelikaelaga üldse tegeldud. Kas te prooviksite siiski anda parema vastuse? Kas meil on ülevaadet, kui palju lisanduv sularaha aitab reaalselt alates järgmisest aastast parandada teenuse kättesaadavust?

Aitäh küsimuse eest! Sa oled olnud ka haridusminister ja peaksid väga hästi teadma, et kaasav haridus on meil juba aastaid olnud. See eelnõu selles osas mitte midagi ei muuda. Praegu sa teed üllatunud nägu, aga sa oled ju olnud haridusminister.

Urmas Kruuse.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärne ettekandja! Nii mõnegi küsimuse põhjal otsustades jääb õhku küsimus, mis on riigi selgem eesmärk. Kas soovitakse lihtsalt raha andmise varjus anda teenused kohalikele omavalitsustele üle? Inimesed, keda see teenus puudutab, on ärevuses. Nii kiirustades koostatud eelnõu puhul nad ei usu, et see teenus läheb neile paremaks, eriti kuna alles on toimunud kohaliku omavalitsuse reform. Käib ühinemine, mille puhul teenuste ühtlustamine on üks põhiküsimusi. Selle konkreetse eelnõu ülesannete laialijaotamine üle Eesti tervikuna on väga mitmetahuline protsess. Kas teil ei ole teatud hirmu? 

Kas sa mõtled konkreetselt mind või komisjoni? Komisjonis oli loomulikult arutusel, et palju kohalikud omavalitsused on nüüd liitunud, on moodustunud suured omavalitsused ja kas on õige aeg see eelnõu käiku anda. Aga komisjon otsustas, et saadame eelnõu siiski siia saali ja las saal otsustab, kas on õige aeg või mitte.

Palun, Tiina Kangro!

Aitäh! Küsin veel ühe muudatuse kohta. Praeguses seaduses on haridusliku erivajadusega laps defineeritud üsna konkreetselt ja selgelt, et kõigile oleks arusaadav, kellest käib jutt, kui me räägime erivajadustega laste haridusest. Idee oli kustutada kõik sellised terminid seadusest ära, aga minu tungival nõudel on see nüüd nagu äraspidisel kujul seaduses tagasi. Mõistet defineeritakse nii, et laps muutub erivajadusega lapseks sellest hetkest, kui nõustamismeeskond on talle eritoe või tõhustatud toe määranud. Kuidas saab nii olla, et laps ei ole enne erivajadusega laps, kui paberile pannakse mingi otsus? Kuidas ta ikka alles siis muutub selleks?

Ilmselt sa räägid sellest, et kui laps on vajanud üldist tuge, aga see pole aidanud, siis antakse koolivälise nõustamismeeskonna otsustada, kas ta vajaks erituge või tõhustatud tuge, kas läheks vajaks enamaid meetmeid, kui seni on rakendatud, et laps saaks koolis hakkama. Need on siiski erijuhtumid. Üldjuhul läheb laps koolivälisesse nõustamiskomisjoni siis, kui õpetajad või lapsevanemad on teada andnud, et lapsel on erivajadus. Siis komisjon uurib, kas on erivajadus või mitte.

Jaak Madison.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Alguses ma remargi korras lihtsalt mainin, et Jürgen Ligi võib küll olla minister olnud, kuid teie peate küsimustele vastama. Riigikogu liikme eelnev töö ei puutu talle vastamisel küll kuidagi asjasse. Ma arvan, et vastused huvitavad kõiki. Kuid nüüd minu küsimus. Monika Haukanõmm juba küsis, kui paljudes koolides on loodud tugisüsteem, kui paljud koolijuhid on läbi teinud HEV-laste koolitamise kursused ja kui paljudes koolides on õpetajatel olemas kompetents HEV-õpilastega tegeleda. Te rääkisite vastates hoopis klasside maksimaalsuurusest, ei vastanud konkreetselt küsimusele. Ma küsin uuesti Monika küsimuse: kui paljudes koolides on tugisüsteem loodud ja kui paljudes koolides on olemas õpetajad, kes oskavad HEV-õpilasi õpetada?

Aitäh küsimuse eest! Monika küsimuse esimene pool puudutas teemat, millele ma ka vastasin. Kui rääkida õpetajatest ja teistest spetsialistidest, kes peaksid olema asjaomase koolituse saanud, siis sellest me konkreetseid numbreid nimetades komisjonis ei rääkinud.

Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mitmele küsimusele vastates te rõhutasite, et meil kehtib juba 2010. aastast kaasava hariduskorralduse printsiip. Täiesti nõus, PGS kehtib tõesti 2010. aastast. Aga see teebki murelikuks, et me seitsme aasta jooksul, mil see printsiip on kehtinud, ei ole suutnud seda tegelikult rakendada. Nüüd on jäänud aega mõned nädalad, enne kui uus seadus jõustub. Kuidas me suudame selle rakendada? Me ju astume 2010. aasta regulatsioonist veel pika sammu edasi. Kas meil on olemas kindlustunne, et me ei tee selle seadusega siiski väikeseid inimkatseid? Me nagu viskame osa õpetajaid, tugispetsialiste ja ka lapsevanemaid vette. Äkki peaks natuke selle rakendamisega ootama?

Aitäh, Monika! Olen sinuga sada protsenti nõus. Kaasava hariduse printsiip kehtib aastast 2010. Ma tahan kinnitada, et nende laste olukord ei muutu. Ma olen siin mitu korda öelnud, 74% erivajadusega lastest käib juba praegu tavakoolis ja neid ei tule tavakoolidesse selle seaduse tõttu rohkem. See ongi vastus teie küsimusele.

Jaak Madison.

Aitäh! Ma lähen tagasi oma esimese küsimuse teema juurde. Kas ma võin teie vastusest järeldada, et komisjoni liikmed ei pidanud komisjoni istungil üldse vajalikuks arutada, kui hea on koolide valmidus selles vallas, kui paljud õpetajad on läbinud erikoolituse, samuti koolijuhid ja koolipidajad? Kas see on tõesti ebaoluline küsimus, millele te ei pidanud vajalikuks tähelepanu pöörata?

Aitäh, austatud küsija! Loomulikult me arutasime seda, aga mitte konkreetseid numbreid nimetades.

Palun, Urve Tiidus!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te olete selle eelnõuga hästi kursis ja sellepärast ma tahan natuke teise lugemise formaadist eemalduda. On teada, et Eesti ei avasta hariduslike erivajadustega õpilaste probleemide lahendamisel Ameerikat – sugugi mitte. Kas te oleksite nii kena ja esiteks võrdleksite Eesti olukorda Soome omaga? Soomes on selle teemaga pikemalt tegeldud ja tugispetsialistide põud on seal samuti tõsiasi. Näiteks logopeedide puudus on Soomes suur probleem. Teiseks: mis ettepaneku te teeksite kõrghariduse korraldajatele, kes peaksid seda probleemi lahendama? Praegu tundub, et ainuke abinõu on anda natuke raha juurde juba töötavatele inimestele. 

Aitäh küsimuse eest! Kuidas olukord on Soomes, kuidas Eestis, seda me komisjonis konkreetselt ei arutanud. Aga mida soovitada kõrghariduse korraldajatele? Seda me arutasime küll, et riik võiks tellida rohkem tugispetsialistide koolitamist. Samas tuli välja ka see, et kui noored lähevadki seda õppima, siis paljud katkestavad õppimise. Nii et nokk kinni, saba lahti.

Palun, Laine Randjärv!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Minu küsimus tõukub kolleeg Jaak Madisoni küsimusest õpetajaid puudutava supervisiooni kohta. Tõepoolest, see teema oli komisjonis arutusel ja me esitasime ka täpsustavaid küsimusi. Kas sa, Heljo, oskad ehk öelda, mispärast minister sellest niimoodi üle libises? Kas sulle tundus, et on olemas mingi plaan või visioon, kuidas toetada neid õpetajaid, kes kaasava hariduse kontseptsiooni kehtides peavad vaeva nägema? Meil on komisjonis käinud õpetajate esindajad, kes on ääretult rahulolematud ja kes on öelnud, et üks asi on raha, aga teine asi on nende oskused, nende toetamine, ka nende psühholoogiline tugi. 

Ma otsisin selle protokolli üles, et kontrollida, mida Mailis Reps on vastanud. Ma vaatan siit täpselt järele, ma ei suuda seda peast päris täpselt meenutada. Margit Timakov ja Astrid Sildnik rääkisid õpetajate nimel ja ma veel kord rõhutan, et jutt oli kaasavast haridusest laiemalt. See ei olnud konkreetselt selle eelnõuga seotud, see teema on juba ammune. Margit Timakov ütles, et puudub konkreetne ja süsteemne strateegiline plaan õpetajate ja koolide valmisoleku tagamiseks, et tegemist on haridusliku riskiga riigile ja et hoolimata suurest lisarahast võivad tagajärjed olla tõsised. Tegelikult oli eelnõu vahepeal muutunud ja ta ei teadnud kõiki neid muudatusi. Ta ise tunnistas seda. Aga ta rääkis sellest, et paljud õpetajad pole valmis kaasavas õpetamises kaasa lööma. Astrid Sildnik toonitas, et tavaõpetajal pole lihtne hariduslike erivajadustega õpilastega toime tulla. Mailis Reps vastas, et selle eelnõu eesmärk pole muuta kaasava hariduse põhimõtet ning edaspidigi jääb nii tavaklassi, eriklassi, väikeklassi kui ka individuaalõppe valiku võimalus. Minister nõustus õpetajate välja toodud probleemiga, et lapsevanematel on õigus panna erivajadusega laps kodulähedasse kooli. Koolid ja õpetajad on tihti nõutud, kuna iga kool ei saa seda lapsevanematele võimaldada, sest spetsialiste on vähe. Loodetavasti lisaraha aitab kaasa sellele, et õpetajad saavad toeks rohkem spetsialiste, et ise tegeleda õpetamisega. Kõige selle praktilist korraldust silmas pidades on püütud vastu tulla soovidele, mida eripedagoogid ja koolid on välja toonud. Selle eelnõu kohaselt kaasava hariduse kontseptsiooni ei muudeta, soov on tekitada lisarahastust ja -tuge.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh! Mul on lühike küsimus. Te ütlesite, et 1600 tugispetsialisti on Eestis praegu puudu. Minu küsimus on järgmine. Poliitikutelt eeldatakse ka selliseid n-ö visionäärivõimeid, eriti kui nad on komisjonipoolsed ettekandjad. Mis te arvate, mis aastaks see probleem saab lahendatud?

Kas te peate silmas kaasava hariduse printsiipi?

Ma pean silmas tugispetsialistide põuda. 1600 inimest on puudu.

No seda ütles Innove esindaja. Ta ütles, et meil on praegu 1600 tugispetsialisti ja teist sama palju oleks veel vaja. See on täpsem väljendus. Aga samas, kui tugispetsialistidest rääkida, siis paljud neist on töötanud väikese koormusega. Nüüd on omavalitsused ühinenud ja kuna paljud spetsialistid hakkavad koolides täiskoormusega tööle, siis ehk see põud mingil moel väheneb. Aga visionäär ma selles osas ei julge olla – paraku see nii on. Meil on palju probleeme. Paljud kooliõpetajad on juba pensionieas, noori juurde ei tule jne. Probleeme meil jätkub.

Ain Lutsepp.

Aitäh, härra eesistuja! Austatud komisjonipoolne ettekandja! See seaduseelnõu loob uue olukorra. Lisandub arusaamatusi, milleks pole valmis ei omavalitsused, koolid, õpetajad ega lapsevanemad. Puudu on tugispetsialiste. Palun öelge, milleks on vaja selle eelnõuga sedasi kiirustada!

Nagu ma juba mitu korda olen öelnud, kui me räägime tugispetsialistide puudusest, siis see on juba ammu olnud kaasava hariduse probleem. Kaasav haridus on meil kehtinud juba aastast 2010. Ma kordan veel kord, et tugispetsialistide probleem on kogu aeg olnud, ja me tahame seda mingil moel lahendada. On terve rida ettepanekuid, mis me oleme eelnõusse kirja pannud, nii palju kui komisjoni liikmete mõistus võttis. Ka minister tuli igati kaasa. Tegelikult on need ettepanekud, ma arvan, päris head, aga kunas me saame selle põua lõpetada, seda ma ei oska öelda.

Palun, Laine Randjärv!

Aitäh! Ma tulen ikka oma teema juurde tagasi. Tegelikult rääkisid õpetajate ja lastevanemate esindajad komisjonis kaasavast haridusest üldiselt. Õpetajaid puudutava supervisiooni kohta, nende erikoolituse ja psühholoogilise abi kohta vastust ei saadud ja see eelnõu sellega ei tegele. Kunagi aastaid tagasi, minister Aaviksoo ajal tegelikult lõhuti tugispetsialistide süsteem ära. Saan Tartu näitel öelda, et meil oli see päris hästi ette valmistatud, aga kogu see raha edasi-tagasi liigutamine küll KOV-idele, küll riigile, samuti tolle Rajaleidja süsteemi loomine on selle süsteemi ära lõhkunud ja õpetajad ei saa tuge. Millal ikkagi hakatakse tegelema selle supervisiooniga?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen sinuga nõus, et see süsteem lõhuti. Tartu oli omavalitsus, kes maksis tugispetsialistidele raha edasi – see summa oli 800 000 või 900 000 eurot. Meie õpilased selle all otseselt ei kannatanud, aga linna eelarve küll. Ma olen ka nõus sellega, et Rajaleidja keskuste süsteem ei ole vahest kõige õigem lahendus. Head tugispetsialistid läksid kuskile ära ja koolid on selle tõttu kannatanud. Aga õpetajaid puudutava supervisiooni kohta ma ei oska vastata, seda tuleb haridusministri käest küsida. Mina sellega otseselt tegelema ei hakka.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Te olete siin korduvalt väitnud, et tegelikult selle eelnõu kohaselt midagi suurt ei muutu. Samas muutub ju väga palju. Eelnõu eesmärk on anda lapsevanemale võimalus oma laps erikoolist ära võtta ja panna ta elukohajärgsesse tavalisse kooli. Aga kes ja kuidas annab garantii, et konkreetsel koolil on olemas selleks vajalik ettevalmistus ja tugistruktuur? Kui seda ei ole, siis kooli igapäevane elu muutub ju totaalselt. Millised võimalused on koolil ja ülejäänud lastevanematel oma laste õpikeskkonda kaitsta?

Aitäh küsimuse eest! Mis puudutab lapsevanema õigust panna erivajadusega laps kodulähedasse tavakooli, siis ta võib seda teha ka praeguse seaduse järgi. Selles osas mingit muudatust ei ole. 

Ain Lutsepp.

Aitäh, härra eesistuja! Austatud komisjoni ettekandja! Küsimus puudutab kohalikke omavalitsusi. Kas kohalike omavalitsuste tegevuskulude arvestamisel on arvestatud ka konkreetsete piirkondade erinevaid vajadusi? Haridusliku erivajadusega lapsi on ju eri piirkondades erinev arv.

Aitäh, see on väga asjakohane küsimus! Arvestatakse konkreetsete laste erivajadusi. Arvestatakse, kas keegi vajab tõhustatud tuge või erituge, ja lähtuvalt sellest kasutatakse omavalitsustele eraldatava tegevustoetuse ja haridustoetuse summa määramisel teatud koefitsienti.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Jürgen Ligi, palun!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Eile pani sots Eiki Nestor paika Jüri Jaansoni sellise remargiga, et ise oled juba aasta otsa opositsioonis, aga ikka ei tea, mitu küsimust võib küsida. Justkui Jüri treenitus kodukorra vallas oleks asjakohane tegur. Praegu pani mind paika Heljo Pikhof, ka sots, öeldes, et ma sisuliselt ei tohiks küsida, sest ma olen olnud minister. Aga minu probleem on selles, et ma olen küll minister olnud, aga ma ei ole kultuurikomisjoni liige ja nii tahan ma tõesti teada, miks seda seadust on vaja.
Nüüd sain ma kinnituse oma sisetundele, miks see seaduseelnõu on välja tulnud. Punkt üks: põhjus on Mailis Repsi ja Keskerakonna loosung "Teeme teisiti!". Mõelda pole vaja. Teine põhimõte on, et anname lisaraha, ja jälle mõelda pole vaja. See vastuolu kajastub tegelikult igas vastuses.  
Me tõesti ei saa aru, kuidas saab tulla uus minister, lihtsalt lüüa süsteemi segi ja näidata ennast seejuures suure tegijana, lootes süsteemi varemed sularahaga üle kallata. Õnneks on midagi vahepeal muutunud. Ma proovisin ka saada vastust, mis täpselt on muutunud ja paremaks läinud. Deus ex machina on toimunud kohus ja andnud ühe vastuse: riik peab vastutama HEV-laste eest. Ma ei ole kõigi kohtuotsustega kursis, võib-olla on seal olnud ka mõni teine asi, aga see oli üks põhjus, miks mina oma aastasel haridusministri ametiajal ei saanud langetada lõplikku otsust, mis suund võtta. Aga see tunnetus, et HEV-lapsed peavad olema eraldi riigi vastutada, oli mul olemas. Ma palun vabandust, et ma ei jõudnud selle teemaga piisavalt tegelda.
Aga ma ei kavatse leppida selliste näpuga näitamistega. Üks ühiskonna seaduspärasid on, et erivajadustega inimesi, üldse nõrgemaid suudetakse ühiskonna jõukuse ja tarkuse kasvades – just nimelt jõukuse ja tarkuse kasvades! – paremini kohelda. Selles mõttes see on seaduspärane protsess, kus iga ministri peale üksikult ei pea näpuga näitama. Minu nii sotsiaalpoliitiline kui ka hariduspoliitiline tähelepanu on alati olnud suunatud mitte universaalsele, vaid just nimelt erikohtlemisele. Selles mõttes mulle sobib see kontseptsioon, et me teeme ühe kummarduse, ka rahalise kummarduse, kõige nõrgemate poole sügavamalt, kui on keskmine kummardus. Aga kogu aeg olen ma teadnud, et see ei ole väga lihtne. Kui ma olin selles ametis, siis visati mulle seda kogu aeg nina peale. Ent lihtne ei ole see sellepärast, et rahaga ei pruugi saada pudelikaelu likvideerida. On vaja mõelda, on vaja planeerida. Tõenäoliselt on tulemas riigi vastutus HEV-laste eest. Mul ei ole tõesti tulemusi ette näidata, aga ma võin seda mõttekäiku siiski siin puldis kirjeldada. Andke mulle andeks!
Uus minister lõi esimese asjana mu mõttemaailma segi suure deklareeringuga, et tema veendumuse kohaselt on vaja omavalitsustele suurem vastutus panna. See on ju täpselt vastupidine suund – täpselt vastupidine! Ometi ütles ka kohtuotsus, et riik, erivajadustega lapsed on tegelikult sinu vastutada. Nüüd on see vastus käes ja minu arust on sellest hetkest peale selge, et see seaduseelnõu on tarbetu. Ja kui kuulata, mis muudatused plaanis on, lugeda neid uusi paragrahve, siis tuleb peale õuduse tunne – mis asjaga kultuurikomisjon ikkagi tegeleb!?  
Palun lisaaega!

Palun!

Miks peab seaduse tasemel sätestama lõputuid detaile, mis on tegelikult täitevvõimu korralduslike rakendusaktide või lihtsalt täitevvõimu korraldusliku tegevuse objektid? Need ei ole klassikalised seaduse paragrahvid, mis te sinna olete lisanud. Ma nägin juba oma ametiajal sama PGS-i probleemi. Miks peab kõike jäigalt seadusesse kirjutama ja plaane arutama inimestega, kes tegelikult ei ole asjaga kursis, ja siis tegelikele kursis olijatele hiljem ütlema, et kus sa enne olid? Mulle öeldi, et sa oled aasta otsa opositsioonis olnud, sa olid minister, mis sa üldse pärid siin.
Selle eelnõu sisu ei ole tegelikult seaduse objekt. Mõelge natuke seaduste ületootmise probleemile – haridusvaldkonnas on seda kindlalt väga palju! 
Süsteemi varasem loogika lähtus just nimelt pudelikaelast. Me võime Rajaleidja keskusi sõimata ja kritiseerida, et need ei toimi, aga eks selle taga on ikkagi suurel määral fakt, et erivajadustega laste õpetamiseks on ressurssi vähe. Sellekohase plaaniga olekski vaja kultuurikomisjonil tegeleda ja siin vastates võinuks tunnistada, et tõepoolest meil ei ole veel plaani. Võib-olla hakkaks teisest otsast pihta. Raha pealekülvamine lihtsalt ei aita, süsteemile haamriga virutamine ei aita. Meil on endiselt needsamad probleemid, mis olid eelmiste ministrite ajal. Kus on see konkreetne plaan, kui palju siis selle 20 miljoniga lahendatakse? Ei, konkreetsetest numbritest me ei räägi! Me ju rääkisime 20 miljonist, sest see ongi kogu eelnõu mõte: teeme teisiti ja anname raha juurde. Ja see on teada, et 20 miljonit õnnestus valitsuses välja kaubelda.
Viitan nüüd veel kord sellele kirjale, mida ma nimetasin oma küsimustes. See kubiseb samadest küsimustest, mis olid enne. Üks küsimus on minu arvates nüüd osutunud ülearuseks, sellele on vahepeal lahendus tulnud, aga ülejäänud on ikka jõus. Üldmulje on see, et kaasava hariduse probleeme arutades me ei ole kaasanud inimesi, kes sellega peavad tegelema. Õpetajad kannavad endiselt põhikoormust, tugiteenistujad on episoodiline abi – kuigi regulaarne, on see abi siiski episoodiline. Enamiku aega peab õpetaja tegelema HEV-lapsega. Õpetajate liit ütleb, et meiega ei räägita. Samad küsimused on õhus teisel lugemisel. Kuidas saab olla, et Riigikogus läheb eelnõu lugemiselt lugemisele ja mitte midagi ei juhtu? Saab sellepärast, et on poliitiline tahe: teeme teisiti ja anname raha juurde. Raha küll ei ole, aga me anname seda juurde.
Sellest on jube kahju. Süsteemi ehitamine ei tohi ikkagi niimoodi, poliitiliste loosungite tasandil käia. Hea, et kohus tuli appi, aga nüüd võiks mõistus ka appi tulla. Katkestaks nüüd selle eelnõu lugemise ja teeks tõsise analüüsi, kas haamrilöökidest ja mündikõlinast ikka piisab, kas poliitilised loosungid ikka aitavad erivajadustega lapsi õigesti kohelda. Tunnistan, minu võlg, kogu ühiskonna võlg selles valdkonnas on, aga pakutud lahendused kahjuks selle võla maksmist ei võimalda. Aitäh!

Austatud kolleegid, kui läbirääkimiste ettekande hoos ütlete, et tahate lisaaega, siis palun andke istungi juhatajale võimalus seda aega ka fikseerida. Vahest te endalegi üllatuslikult ei taha juurde mitte kolm minutit, vaid näiteks ühe minuti või kaks minutit. Mina annan siis istungi juhatajana oma abilisele töökorralduse, et ta seda teeks. Aga see ei ole mitte paikapanek, austatud Jürgen Ligi, vaid lihtsalt sõbralik märge. Palun, Tiina Kangro!

Palun ka lisaaega!

Kaheksa minutit, palun!

Lugupeetud kolleegid! Palju on siin täna juba ära räägitud, aga ma mõned detailid veel lisan. Tõepoolest, hästi kummalisi asju toimub Riigikogus. Minu jaoks on väga suur üllatus olnud, kui lihtne on ministeeriumil ja ministril Riigikogu liikmeid ära hullutada. Kui sellesama eelnõu menetlemine algas, siis oli valmisolek teemaga tegeleda ja võtta asja tõsiselt. Algse eelnõu sätted olid vaenulikud nii puuetega laste kui tervete laste vastu. Mis aga juhtus? Siit tulenebki hea retsept valitsusliikmetele: kui te tahate mõnusalt läbi lükata oma plaane, mille eesmärgid on võib-olla hoopis kuskil mujal, siis tehke selline trikk, et kirjutage täiesti absurdne eelnõu ja hiljem olge nõus selles mõningaid asju natukene parandama. Riigikogu liikmed, vähemalt kultuurikomisjoni liikmetest enamik, langevad täielikku häppi ja hakkavad teid kiitma, ülistama ja nimetama teid imetegijaks, kuna te olete eelnõust alguses palju välja rookinud, siis pannud midagi näpuotsaga tagasi, aga kokkuvõttes olete suur tegija. Ka mulle on öeldud, et sa tegid palju lärmi ja sa ka said ju väga palju. Mailis Reps oli nõus üht-teist muutma, rõõmusta selle üle, mida sa veel tahad. Mina arvan endiselt, et see eelnõu ei ole Eesti Riigikogu vääriline ega too meile paremat tulevikku.
Ma olen öelnud kolleegidele, ka kultuurikomisjoni omadele, et ma saan aru, et kõik ei valda selle eelnõu temaatikat ja ilmselt ei ole kõik ka eelnõu variante ja nende seletuskirju hoolega läbi lugenud, aga tehke väike žest, printige välja praegune seadus ja pange lauale, siis printige välja algne eelnõu ja pange lauale, ning siis pange nende kõrvale muudetud eelnõu ja võrrelge neid. Siis te saate aru, et teiega kaubeldakse pettusega.
Lisaks sellele suitsukattele, millega me oleme siin tund või poolteist tegelenud – arutanud pisikesi nüansse, kuidas ikka on või kuidas ei ole või mis seaduses muutub paremaks või halvemaks –, on meil tegelikult paar fundamentaalset probleemi. Jürgen Ligi ütles, et ta ei saa aru, mis on eelnõu eesmärk. Tegelikult aga on päris selge, mis see eesmärk on. Tuleb välja niimoodi, et tagaukse kaudu tegeleb ministeerium ja tema abistajana ka kultuurikomisjon põhiseaduse muutmisega. Tagaukse kaudu üritatakse muuta printsiipi, et hariduse andmine on olemuslikult riigi ülesanne. Teise lugemise seletuskirjas seisab nüüd niiviisi: "Kultuurikomisjoni seisukoht on, et kogu põhihariduse õppekorraldus, sealhulgas tuge vajavate õpilaste õppekorraldus on omavalitsuslik ülesanne, mida riik toetab." Nii et olulisest olemuslikult riigi ülesandest on saanud toetamine. Eesmärk pühitseb abinõu. Toetamise puhul on hea see, et toetada võib ju näpuotsast või lihtsalt endale sobiva summaga. Kui me aga räägime riigi vastutusest, siis see tähendab seda, et tuleb katta kulutused, mis on sihtgrupiga tegelemiseks hädavajalikud. Siit me jõuamegi tegelikult põhjuseni, miks see eelnõu üldse on sündinud.
Kes on asjaga kursis, need teavad, et haridusministeeriumil ja Sotsiaalministeeriumil on tõesti olnud plaan hakata erivajadustega laste, sealhulgas kestvate puuetega laste õppekorraldust ümber korraldama, aga töögrupis on jõutud arvamusele, et seda saab teha korrelatsioonis sellega, kuidas toimuvad sotsiaalsüsteemi muudatused, tervisekeskustega seotud muudatused jne. Idee oli, et need muudatused võiks toimuda aastatel 2019 ja 2020.
Miks see kõik äkitselt nüüd käivitati? Loomulikult nendesamade kohtulahendite tõttu, mis hakkasid korduma. Riigile tekkis tülikas kohustus. Olemuslikult ongi erivajadustega laste hariduse korraldamine riigi ülesanne ja kohtud hakkasid andma omavalitsustele õigust saada selleks riigilt ressurss. Mida riik ehk ministeerium tegi? Te teate ütlemist, et pole inimest, pole probleemi. Probleem otsustati lahendada niiviisi, et riigilt võetakse vastutus ära ja pannakse see KOV-idele. Siis nad ei saa enam riigilt midagi nõuda. Loodame, et ei ole enam kedagi, kes kahtleks, et see oli lähtekoht, millelt sündis see eelnõu.
Ja nüüd siis need rahamängud. Tegelikult ei ole ka mitte niimoodi, et me külvame raha – see on nagu pettemäng. Need rahamängud on pettekas! Selle seadusmuudatuse PR-kampaanias on massiivselt väidetud, et eelnõu vastuvõtmisel tabab koole helde rahasadu. Räägitakse kümnetest miljonitest ja jäetakse mulje, et neid kümneid miljoneid võib veel kokku liita, saades üüratuid summasid. Aga tegelikult on suures osas tegu seni KOV-ide kulutatud raha asendamisega. Ka praegu ei õpi puudega lapsed puudega laste koolides mitte kuuse all. Nende kohal on katus, nende majad on soojad, nendega töötavad õpetajad ja tugispetsialistid. Et riik laste hariduse kulusid katab, on iseenesest mõistlik ja seda on ka kohtulahendid näidanud, et see nii peaks olema. Aga see, et nüüd asendatakse KOV-ide tehtud kulutused riigieelarve rahaga, ei tähenda ju rahasumma kahekordistamist.
Kolmandaks ma tahan rääkida kaasamisest ja sellest, miks mulle tuli selle eelnõuga seoses meelde aasta 2014, kui võeti vastu töövõimetoetuse seadus, mida me siiamaani siin iga päev remondime. Mul on tunne, et sama saatus võib tabada seda eelnõu, kui see jõustatakse sellisel kujul. Aitäh!

Palun, Yoko Alender!

Hea juhataja! Head kolleegid! Vabandust, aga mul ei ole veel sellist professionaalsust nagu kolleeg Ligil, et peast esitada selline kõne, nagu temal oli, aga püüan siiski natukene valgustada oma arusaamu sellest eelnõust. Algusest peale tekkis mulje, et haridusministril on kindel plaan suunata omavalitsustele ca 20 miljonit eurot. Milleks seda raha kasutama hakatakse – kas see saab olema võrdsete võimaluste loomiseks või hoopis ebavõrdsuse tekitamiseks eri omavalitsuste erineva võimekuse tõttu või millekski kolmandaks, on, ma ütleks, tänaseni ebaselge. Seda kahjuks ka peale komisjoni esindaja ettekannet.
Ühtluskool ja kaasav haridus on omavahel seotud ja minu meelest mõlemad õiged põhimõtted. See on justkui ühiskondlik kokkulepe, poliitikate alus, millele Eesti haridususku rahvas toetub, usaldades riigisektorit, teades, et laps saab lasteaiast ja koolist eluks parima stardi. Need on õiged põhimõtted. Seda enam üllatav ja häiriv on olukord, kus me menetleme samal nädalal korraga nii erakooliseaduse eelnõu kui ka täna arutatavaid muudatusi PGS-is justkui vastupidiste põhimõtete alusel. Me teeme justkui mööndusi ühtluskooli põhimõttele. Riigi raha on lõplik suurus ja praegu eelistatakse erakoolide rahastamist. Erakoolide osas võtab riik vastutuse endale, hariduslike erivajadustega laste osas hajutab seda edaspidi KOV-ide, sihtasutuste ja riigi vahel, tegelemata tegeliku pudelikaelaga, mis seisneb õpetajate puudulikus ettevalmistuses. Tegelik töö jääb tegemata.
Me oleme täna siin pikalt rääkinud vastutusest. Riigisektor on üks, aga me ei tegele probleemiga ja selles on kõige suurem probleem. Kuidas on lood tugipersonali olemasoluga ja koolijuhtide soovi ja oskusega kõiki lapsi näha ja nende vajadustele vastavalt koolitada?
Kaasava haridusega oleme heal juhul alles poole peal. Ühiskonnana hakkame aru saama, et igaüks on tähtis, iga kett nii tugev kui tema nõrgim lüli. Me ei taha peita teistsuguseid, vaid tahame riigina pakkuda kõigile võrdseid võimalusi. Põhiseaduseski oleme sätestanud, et otsustav sõna kooli valikul on lapsevanemal – riik ei saa last suunata ühte või teise erikooli. Teisalt on just riik senise seaduse alusel vastutanud erivajadustega laste hariduse eest. Praegu seisavad aga lapsevanemad, nii erivajadustega laste kui teiste laste õpetajad, koolipsühholoogid, tugispetsialistid, logopeedid ja abiõpetajad kõik silmitsi olukorraga, kus puudub usk, et tegutsetakse ühise ja kõigile arusaadava plaani alusel, mis tõesti viib eesmärgini.
Argipäevas on olukord selline, et erivajadustega laste hulk pidevalt kasvab, koolipersonalile lisandub täiendavaid ootusi ja nõudmisi, aga kompetentsi, koolisisest koostööd ja enesekindlust samas tempos enamasti ei lisandu. Spetsialistide ja huvigruppide sekkumise tagajärjel on algsest ministri esitatud eelnõust tänaseks, nagu siin on mainitud, palju tagasi pööratud. Üht-teist on muutunud, aga põhiline on jäänud tegemata. Puudub plaan ja puudub vastus küsimusele, milline on kohalike omavalitsuste kui koolipidajate, koolijuhtide kui meeskonnajuhtide ja vahetute vastutajate ning õpetajate kui tegelike selle töö tegijate ettevalmistus muudatusteks, ja kui see ei ole piisav, siis kuidas seda saavutada, mida planeeritakse. Juurdeantava rahaga saab kohalik omavalitsus põhimõtteliselt tasuda ka juba praegu tehtavad kulud, suunates tekkinud lisavahendid mujale.
Eelnõu ei loo kindlust, et tekib kvalitatiivne muudatus erivajadustega laste hariduse korralduses. Pigem hakkab erivajadustega laste edasine saatus sõltuma veel enam kohaliku omavalitsuse suhtumisest, koolijuhi isikuomadustest ja kompetentsist. Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne sellest aastast ütleb: "Õigus haridusele on igaühel sõltumata tema erivajadustest. Tänapäeva haridusõigus lähtub kaasava hariduse põhimõttest, s.o erivajadusega lapsed peaksid ideaalis õppima koos nn tavalastega. Tegelikuks rakendumiseks eeldab see aga olulisi riigi positiivseid samme alates õpetajate väljaõppest ja piisavast arvust."
Palun lisaaega kolm minutit!

Palun, kolm minutit juurde!

Aitäh! Miks haridusminister kas või seda soovitust ei kuula, vaid tormab edasi suure sooviga omavalitsustele raha jagada? Miks ei tee ta seda eesmärgistatult ja koos osapooltega koostatud plaani alusel? Reformierakonna fraktsioon on valmis veel panustama, et sellest eelnõust saaks päriselt asja, et haridusse suunatava lisaraha abil hakkaks erivajadustega laste õppe korraldus tõesti võrdseid võimalusi pakkuma. Seni on menetlusega tormates külvatud rahulolematust, ebakindlust ja tunnet, et keegi ei tea, mis meil koolis tegelikult toimub. Kui kaua me veel vastu peame? Kui riik sellisel moel seadusi ette valmistab, siis on see ülimalt murettekitav, kuna väljapoole jäetakse ilus mulje, ent sisuliselt on töö poolik – nii kirjutas meile üks õpetaja.
Kui palju on Eesti koolides õpetajaid, kes on hariduslike erivajadustega laste arengu toetamise koolitusi läbinud? Me ei saanud vastust. Kui suur on tegelik rahavajadus, et toetada üldist tuge, tõhustatud tuge ja erituge vajavatele õpilastele hariduse andmist? Milline on riiklik kaasava hariduse strateegiline plaan tulevikuks? Milline on plaan koolide ja õpilaste toetamisel kaasava hariduse rakendamiseks? Millised on õppematerjalid ja koolitused? Kus on riigis kasutatavate heade praktikate kogumik? Millal rakendub õpetajate toetamise mehhanismina kovisiooni ja supervisiooni süsteem? Mida konkreetselt riik selleks teeb? Kas on võimalik taotleda raha, kui selleks on süsteem välja töötatud? Kust on võimalik taotleda raha õpetajaid toetava süsteemi väljatöötamiseks ja rakendamiseks? Need olid õpetajate küsimused.
Tänu huvigruppide südikale sekkumisele on siiski hakanud valgus tegelikele kitsaskohtadele ja pudelikaeltele paistma. Seega ärme anname alla, vaid katkestame selle lugemise ja tuleme saali tagasi siis, kui on tekkinud ühine kindlustunne, et me teame, mida ja miks me teeme, kui meil kõigil on kindlus, et me uue seadusega täidame oma kohustust luua kõigile võrdsed võimalused hariduse omandamiseks! Riigikogu ja haridusministri puhul ei piisa kehvasti tehtud poolest rehkendusest. Aitäh!

Läbirääkimisi jätkab Krista Aru. Palun!

Austatud härra juhataja! Austatud rahvaesindajad! Selle seaduseelnõuga on meil nii, et selle eesmärk on sõnastatav väga lihtsalt: anname raha ja vaatame, mis saab. Meil on puudu igasugused mõjuanalüüsid ja me ei saanud kultuurikomisjonis vaatamata mitmetele küsimustele ka ministeeriumilt selget vastust, kui palju on neid õpetajaid, kes üldse on saanud kaasava hariduse alal täiendusõpet. Meile tõesti vastati, et neid on küll, aga samas jäi konkretiseerimata, mida see "küll" tähendab. Ja sellepärast ei tohiks selle seaduseelnõuga kiirustada.
Haridus on valdkond, kus kõige tähtsam on siiski õpetaja, õigemini nii laps kui ka õpetaja. Ja me oleme selle seaduseelnõu arutelu käigus jätnud kõrvale õpetaja. Me oleme rääkinud tugispetsialistidest ja haridustöötajate liidust, aga jätnud kõrvale õpetaja – selle inimese, kes iga päev on klassis, kellest sõltub nii kõuriku kui ka väga andeka ja tubli lapse võimalus hea haridus saada. Me ei ole õpetajat kuulanud, olgem ausad! Mina võin siin sellest täiesti puhta südametunnistusega rääkida, sest mina hääletasin ka komisjonis selle eelnõu vastu. Ning me ei ole kuulanud tugispetsialistide arvamust. Õigemini me kuulasime neid, aga ei arvestanud.
Me kaasasime nagu kõiki – 28 organisatsiooni, lapsevanemaid ning kõikvõimalikke suuremaid ja väiksemaid üksusi –, aga me arvestasime sisuliselt väga vähe ettepanekuid. Tõsi, eelnõusse pandi tagasi mõned mõisted, näiteks abiõpetaja mõiste, jättes samas lahtiseks, millised on abiõpetaja õigused ja kohustused. Seda, kust neid inimesi leida, ma üldse ei puuduta. Edasi, tugispetsialistid. Tugispetsialisti lähtetoetuse tõi sisse kultuurikomisjon, aga jälle on küsimus, kust neid tugispetsialiste võtta. Me ju ei saanud sellele mitte mingisugust vastust.
Just nende põhimõtteliste asjadega me peaksime edasi tegelema. Selleks, et seadusega lükatakse kogu vastutus erivajadusega laste hariduse eest omavalitsuste kaela, ei ole meil õigust. Lähtudes sellest, mis ma ütlesin juba komisjonis – seal ma küll kahjuks jäin üksinda, aga pole viga, siin saalis on meil toetajaid küll –, teeb Vabaerakonna fraktsioon ettepaneku katkestada selle eelnõu lugemine. Meile ei ole selge, milline oleks selle seaduse mõju. See jätab lahendused poolikuks, varjutades rahaeraldusega kõik tegelikud pudelikaelad. Aitäh!

Seaduseelnõu sätete arutelu jätkab Andres Ammas.

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Jätkan hea eelkõneleja teemal: tõepoolest, selle eelnõu õnnetus väljendus reljeefselt lugupeetava ettekandja ühes täna öeldud lauses: "Vaatame, mis juhtuma hakkab." Samas ma ei taha lugupeetud ettekandjat kiusata selle lause pärast. Ma aiman, mida ta tahtis öelda: me ei saa kõike ette näha, kõiki tagajärgi, kõiki tulemusi. Aga tegelikult peegeldub selles lauses väga palju praeguse valitsuse mentaliteedist. Ei ole vaja enne seaduseelnõude koostamist väljatöötamiskavatsusi, ei ole vaja pikemat ettevalmistust. Teeme aga ära! Kui oleme andnud valimislubaduse – võib-olla vahel küll kergemeelselt –, siis põrutame, poisid! See on väga taunitav ja väga ohtlik suhtumine.
Kordan Tiina Kangro ja Jürgen Ligi mõtet: küsimus on vastutuses. Ja see ei ole selle eelnõu puhul tühi sõnakõlks. Riik ei tohiks loobuda vastutusest erivajadustega laste hariduse eest. Küsimus on vastutuses ning kohalike omavalitsuste ja koolide valmisolekus.
Loomulikult soovivad kohalikud omavalitsused alati ja ükskõik milleks raha juurde. Nii on see olnud aastaid, võib-olla aastakümneid, aga ma ei ole kindel, et alati ikka tunnetatakse oma vastutust saadud raha parimal viisil kasutamise eest. Mõni kaval koolidirektor võib rõõmustada, et saime raha juurde ja nüüd vaikselt teeme mõne vajaliku remonditöö koolis ära. Ettekääne on, et see parandab erivajadustega laste olukorda. Vahel teeme rehepapina mõne asja korda ja elu läheb meie koolis või omavalitsuses ilusamaks. Aga kas konkreetne laps abi saab, ei pruugi kindel olla.
Täna on rõhutatud ka seda momenti, et ükskõik kui suure raha eest ei ole võimalik tugispetsialiste kooli meelitada, kui neid lihtsalt ei ole. Kui meie arutelu jälgib praegu näiteks veebi vahendusel mõni logopeed, siis palun minge Haapsalusse tööle, teile antakse kohe 1500 eurot palka! Juba poolteist aastat on teid seal oodatud, minge! Küsimus ei ole alati ainult rahas. Tegi kurvaks, et ei täna ega muudest aruteludest sel teemal, samuti mitte artiklitest ei ole olnud lugeda, mida on HTM-il plaanis teha, et tugispetsialiste tulevikus rohkem oleks.
Täna on juttu olnud ka õpetajate vähesest valmisolekust. Ma võin võib-olla ühena vähestest siin saalis kinnitada selle fakti paikapidavust, sest ma olen kõik selle läbi teinud. No me kõik teame, et Eesti koolis on õpetajatest üldse puudus. Meid on hoiatatud, et kümne aasta pärast võib süsteemi tabada krahh. Praegu hoiavad Eesti kooli ülal minu põlvkonna õpetajad, üle viiekümnesed, varsti juba kuuekümnesed. Kui nad pensionile lähevad, siis kukub ettekujutus meie ülimalt heast koolisüsteemist kiiresti kokku.
Palun lisaaega!

Palun, kolm minutit juurde!

Samas on tõsiasi, et sedasama põlvkonda, millesse minagi õpetajana kuulun, ei ole koolitatud tööks erivajadustega lastega. Nõukogude ajal ülikoolis niisugust haridust ei antud ja mõni hilisem juhuslik täienduskoolitus seda ei kompenseeri. Ma olin enne 30 aastat tavakoolis õpetanud ja siis viis elu mind kaheks aastaks tööle erivajadustega laste kooli, kus ma nägin, et nendest eelnenud 30 aastast ei olnud mitte midagi abi. Ma õppisin nende lastega koos iga päev, kuidas nendega ümber käia, kuidas nendeni jõuda. Ja kui varem oleks keegi mulle öelnud, et Andres, sa ei suuda ka abiõpetaja abil anda kolmele erivajadusega lapsele ühte laulmistundi, kuna see lihtsalt füüsiliselt ja tehniliselt ei ole võimalik, siis ma ei oleks seda uskunud. Ma kogesin, kui suured võivad olla erivajadused.
Paraku ma ei näe Haridus- ja Teadusministeeriumi plaani, kuidas tavakoolide õpetajatel see valmisolek tekitada. Need õpetajad võivad täiesti otseselt ka ohtu sattuda, kui neil ei ole asjakohast ettevalmistust. Aga lugupeetud kultuurikomisjon pani minu teada õpetajate õiguste eelnõu kalevi alla. Need asjad peaksid koos käima. Hariduse kvaliteedi eest, eriti nende laste puhul, peaks vastutama eeskätt riik ja alles siis kohalik omavalitsus. Üksi rahaga kõiki neid probleeme ei lahenda. Ma ei näe koos paljude oma kolleegidega vähimatki põhjendust sellele kiirustamisele ja rabistamisele, mis praegu toimub. Aitäh!

Palun, Liina Kersna!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Kõikide otsuste puhul, mis puudutavad lapsi, me peaksime enne otsustamist nii endalt kui ka avalikkuselt küsima, kas üks või teine otsus suurendab laste heaolu. Ja kui me saame südamerahus vastata, et jah, see otsus suurendab laste heaolu, siis me võime ka südamerahus selle otsuse langetada. Kui aga tekib ebakindlus, kui on kõhklused või kui me oleme valmis vastama ei, siis me ei tohiks otsust langetada.
Kuidas me vastaksime sellele küsimusele praeguse eelnõu puhul? Mina tunnen ebakindlust ja pigem kipun vastama ei. Miks? Ma ei ole kindel, et meie koolid on valmis seda seadust rakendama üldises korras. Olete kuulnud ütlust, et õnnelik õpetaja muudab maailma? See on ühe Inglismaal välja antud raamatu pealkiri, mis kannab minu meelest väga sügavat mõtet. Rahulolev ja enesekindel õpetaja jagab lastega õppimiseks üliolulist turvatunnet. Ka uuringud näitavad, et kui õpilasel on õpetajaga soe suhe, siis laps õpib paremini. Kui õpetaja on stressis, on ka lapsed stressis. Sel juhul vaid mängitakse hariduse andmist ja teiselt poolt hariduse omandamist.
Psühholoogid on öelnud, et probleemse käitumise taga on hirm, valu või täitmata vajadus. Et last aidata, on vaja jõuda probleemi põhjusteni. Tihti on lapse probleemse käitumise taga teadvustamata õpiraskus. Õpetaja on reeglina just see, kes märkab lapse muret esimesena. Aga isegi kui õpetajal on teadmised ja oskused lapse aitamiseks, siis aega tal lapse probleemi põhjusteni jõudmiseks kindlasti ei ole. Selleks on vaja professionaalset tugimeeskonda.
Praegu on vaid 38%-l koolidest ametis koolipsühholoog. Ei ole saladus, et haridusasutustes on suur puudus eripedagoogidest, sotsiaalpedagoogidest, koolipsühholoogidest ja logopeedidest. Ja neil, kes koolis töötavad, on väga suur koormus. Mõelgem nüüd end sellise õpetaja rolli, kes seisab 30-pealise klassi ees! Teame, et keskmiselt kolmandikule õpilaskonnast on ühel või teisel moel vaja anda erituge. Erivajadusega laste õpetamisel on õpetaja vastutus veel eriti suur, sellepärast et teadmatusest tehtud vigadel võivad olla last tõsiselt kahjustavad tagajärjed. Erivajadustega laste õpetamine vajab väga konkreetseid ja spetsiifilisi teadmisi ja oskusi. Aga meie õpetajatele ei ole enamasti neid teadmisi antud. 75% õpetajatest hindab, et nad vajavad selles valdkonnas täienduskoolitust. See ei ole lihtsalt mõtteharjutus. See on paljude õpetajate igapäevaelu. Kas selline õpetaja tunneb end oma tööd tehes hästi ja enesekindlalt ning suudab õpilastesse sisendada õpiindu? Vaevalt. Ja see ei ole etteheide. Õpetajate läbipõlemine on suur probleem juba praegu. Me ei tohi jätta õpetajaid klassiruumi oma muredega üksinda.
Õpetajate liit on teinud üheksa konkreetset ettepanekut, kuidas õpetajaid kaasava hariduse rakendamisel toetada. Toon välja mõned. Esiteks, tuleks vähendada HEV-õpilastega töötavate õpetajate tunnikoormust, mis peaks jääma maksimaalselt 18 kontakttunni piiridesse. Teiseks, tuleb tagada õpetajate süsteemne täiendusõpe HEV-lastega tegelemiseks. Kolmandaks, abiõpetajad peaksid läbi tegema pedagoogilise täienduskoolituse. Neljandaks, tuleb tagada, et õpetajal oleks olemas iga õpilase puhul tema toetamiseks vajalik adekvaatne meditsiiniline ja pedagoogiline informatsioon. Ja viiendaks – see on vahest üks kõige olulisem ettepanek –, õpetajatele tuleb tagada psühholoogiline tugi ja nõustamine. Inimesed, kelle töö seisneb teiste inimeste aitamises, kipuvad kergemini läbi põlema. Sellised inimesed on ka õpetajad. Seega, kui me tahame, et meie lapsed oleksid koolis nutikad ja õnnelikud, siis me peame väärtustama ja hoidma õpetajaid. Õpetajate puhul me ei tohiks küsida, kas õpetaja tass on pooltühi või pooltäis. Õpetaja tass peab olema täis. Aitäh kuulamast!

Monika Haukanõmm, palun!

Härra juhataja! Head Riigikogu liikmed! Viimase kahe tunni jooksul on küllap meile kõigile pähe kulunud lause, et 2010. aastast on meil kaasav haridus. Sellest ajast kehtib põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, mis sätestab Eestis hariduskorralduse juhtivaks printsiibiks kaasava hariduskorralduse. Me teame seda juba une pealt. Aga kas me teame ka seda, mida see tähendab? Kas me teame, et see põhineb eelkõige sellisel eetilisel lähenemisel, mille järgi peab igal lapsel olema võimalik õppida kodulähedases koolis, koos teiste omavanuste õpilastega?
Selle seitsme aasta jooksul, mis me oleme kaasava hariduse põhimõtet rakendanud, ei ole olukord hüppeliselt paranenud. Jah, me anname teada, et 74% hariduslike erivajadustega õpilastest juba praegu õpib tavakoolis. Nõus! Aga kas 26% on suur või väike arv? Selle üle me vaidleme ka siin. Need 26%, kes veel ei õpi tavakoolis ja kellest väga paljud peaksid sellest printsiibist lähtuvalt hakkama käima oma kodu lähedases tavakoolis, on tõenäoliselt keerulisemate erivajadustega ning see eeldab suuremat tuge. Kas me oleme selleks kõigeks valmis?
Kaheldamatult on see printsiibina väga õige lähenemine ning hariduslike erivajadustega õpilaste märkamine ja toetamine on Eestis järjest rohkem tähelepanu saanud. Samas näitavad uuringud mida? Need näitavad seda, et kaasava hariduse printsiibi rakendamist takistavad nii ühiskonna hoiakud kui ka teadmised, samuti tugimeetmete rakendamiseks vajalike ressursside ebapiisavus. Just sel teemal käibki siin täna põhivaidlus. Kas me oleme sellises ajagraafikus, nagu üldises korras seaduse rakendamine ette näeb – tähtaeg on 1. jaanuar 2018 –, valmis üle minema kaasavale haridusele seadusega plaanitud moel ja mahus?
On kolm küsimust, mis vajavad vastuseid, enne kui me saame seaduse jõustada. Puudutan neid hästi lühidalt. Esimene küsimus on raha. On mõistetav, et omavalitsused toetavad selle eelnõu vastuvõtmist, sest me räägime rahast. Raha on meile tihtipeale kui võluvits, aga samas ei lahenda see probleeme ega taga seaduse rakendamist, isegi mitte siis, kui kasutatakse koefitsienti neli. Ma toon ühe näite. Eelnõu järgi ei sõltu haridusliku erivajadusega õpilase õppe rahastus klassi tüübist, suurusest ega õppekavast. Niisugune rahastamine ei arvesta eriklasside ja individuaalõppe vajadusi. Senise kogemuse kohaselt on eriklassid olnud väiksemad kui tavaklassid. Peale selle on meil ju ka õpilasi, kellele tuleb tagada individuaalne õpe, tegeleda nendega eraldi. On selge, et mida väiksem on klass, seda rohkem kulub laste õpetamiseks raha ja muid vahendeid. Minul küll ei ole kindlat usku, et iga vald või linn on võimeline tagama individuaalõppe.
Teiseks, tugiteenused ja ligipääsetav koolikeskkond. Räägin nendest toetavatest teenustest, mis ei ole otseselt hariduse osa. Ma räägin omavalitsuse pakutavatest teenustest, olgu selleks sotsiaaltransport kooli, isiklik abistaja, tugiisik. Kahjuks ei ole need teenused üle Eesti igas omavalitsuses ühtemoodi ja ühe kvaliteediga kättesaadavad. Jah, ma olen nõus, et enamiku laste jaoks piisab tavalisest ligipääsust ja tavalisest koolikorraldusest.
Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aga kui meil kehtib kaasava hariduse põhimõte, tulevad tavakoolidesse ka ratastoolilapsed ja raskendatult liikuvad lapsed, vaegkuuljad, sh kurdid, samuti vaegnägijad, sh pimedad, aga ka liitpuudega lapsed. Kas meie koolid on selleks valmis ja kohandatud? Ma ei pea siin silmas ainult füüsilist keskkonda, vaid ka seda, kas meil on koolis olemas vajalikud õppematerjalid, näiteks pimedatele lastele taktiilsed maakaardid ja taktiilne gloobus, et kuidagigi sellest maailmast aru saada. Ma kuulen juba mõttes seaduseelnõu loojate ja kaitsjate vastust minu kommentaaridele: "See ei ole selle eelnõu küsimus, miks sa seda räägid praegu?" Muidugi mitte! Aga tegu on tervikuga. See on nagu pusle, mis tuleb kokku panna, et eesmärk saavutada ehk siis kaasava hariduse põhimõtet ellu rakendada. Need pusletükid peavad sobituma. Kui meil on üks pusletükk puudu, siis me ülesannet ei lahenda.
Kolmandaks, õpetajate ja tugispetsialistide olemasolu ja valmisolek. Me oleme täna siin kahe tunni jooksul korduvalt kuulnud, et enamik tavakoolide õpetajaid ei ole oma teadmistelt ega oskustelt valmis hariduslike erivajadustega lastega tegelema. Neil puudub selleks süsteemne ettevalmistus. See ei ole kriitika õpetajate pihta. Kindlasti mitte! Kaasav haridus on võimalik ainult siis, kui igas haridusasutuses on motiveeritud õpetajad ja tugispetsialistid kohapeal. Praegu on meil umbes pooled ehk 1600 tugispetsialisti puudu.
Kas meil on plaan, kuidas selleni jõuda, et nad olemas oleksid? Ei ole. Kindlasti suureneb ka õpetajate töökoormus. Õpetajad ütlevad aga, et seda teha ei tohi. Selle ärahoidmiseks peab kindlasti leidma täiendavaid vahendeid, et viia läbi koolitusi tuge vajavate õpilaste õpetamiseks ja kogu tugimeeskonnaga koostöö tegemiseks. Olema peab ka täna juba puudutatud supervisioon. Tuleb tagada, et tuge vajavad õpilased saaksid toetatud parimal moel, et abi ei sõltuks kohaliku omavalitsuse võimekusest ning et kõik õpetajad saaksid vajalikku lisakoolitust ja nõustamist. Seda muret aga see eelnõu silmas ei pea.
Miks seda seadust vaja on, on täna siin korduvalt küsitud. Ega ei olegi muud öelda, kui et eks kohtuotsus on eelnõu koostama ajendanud. Riik peab vastutama hariduslike erivajadustega laste eest. Ja nüüd ongi seda seadust vaja – on vaja vastutus üle anda, ära lükata riigi õlgadelt omavalitsuste õlgadele. HTM on käed puhtaks pesnud: me toetame ju kohalikke omavalitsusi! Ja enne kui omavalitsused asja tõsidusest aru saavad, on rong läinud ja isegi rongisuits kaugesse õhku haihtunud.
Kaheldamatult on eelnõu koostöös paremaks läinud, kuid kas see on ideaalne? Kindlasti ei ole. Ja täiesti ebarealistlik on jõustumistähtaeg. Me ei ole selleks sisuliselt valmis. Sellele on juhtinud tähelepanu puuetega laste vanemad, õpetajad, tugispetsialistid, lastekaitse liit, puuetega inimeste esindusorganisatsioonid. Kas sellest võidavad õpetajad ja õpilased? Ma ei ole selles väga kindel. Nii et võtkem korraks aeg maha ja mõelgem! Aitäh!

Toomas Jürgenstein, palun!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Tunnistan, et mul ei olnud plaani kõnelema tulla, aga mul on kaks, õigemini kaks ja pool mõtet, mida ma ikkagi jagada tahaksin. Kõigepealt, ma palun hea meelega avalikult vabandust: ma olen Riigikogu töö kõrvalt natuke ka õpetaja, aga meie koolis toimunud viimasele erivajadustega laste õpetamise koolitusele ma ei jõudnud. Lohutas natuke see, et koolitust pidas Tartu Herbert Masingu Kooli juht Tiina Kallavus ja kaks pikka jutuajamist on mul temaga viimastel kuudel olnud. Loodan, et koolitusel edasi antud sõnumi sain nendel jutuajamistel kätte.
Aga nüüd need kaks mõtet, mis ma tahtsin öelda. Kõigepealt, meil on siin tekkinud omamoodi budistlik mantra, mis kõlab iga teise sõnavõtja suust: kaasav haridus kehtib aastast 2010. Jutt on meie koolide õpilastest. Ma olen ise viinud ühe oma klassi õpilase koolist psühhoneuroloogiahaiglasse ja hiljem sammunud temaga koos tema koolitee gümnaasiumi lõpuni. Saime läbi! Need õpilased on reaalselt olemas. Ja nüüd ma ütlen ühe asja, mis võib-olla kõlab risti vastupidiselt jutuga, mis seni on kõlanud. Me oleme selle eelnõuga hiljaks jäänud. 2010. aastast kehtib meil kaasava hariduse põhimõte, aga kõik need seitse ja pool aastat on õpetaja olnud üksi jäetud. Ma tean, et see võib kõlada poliitilises mõttes mitte kuigi korrektselt, aga ma tsiteerin siin õpetaja Lauri, kes ütles, et kui sa tervet rehkendust teha ei jõua, tee pool. Kui me ideaalset eelnõu ei teha ei jõua, teeme pooleldi ideaalse, aga näitame õpetajatele, et me mõtleme nende peale! Seitse ja pool aastat kaasavat haridust, ning mitte sammugi õpetajale vastu – see on olnud liiga pikk aeg! Ma olen täiesti nõus, et õpetajate liidu tõstatatud probleemid on õiged probleemid, need on koolis olemas. Minu veendumuse kohaselt aitab meie ees olev eelnõu natukenegi mõnda probleemi lahendada. Jaa, meil ei ole kohe kusagilt võtta puuduvaid spetsialiste – on neid puudu 1600 või näiteks 1200, hetkel ei ole me ka selles kindlad –, aga võib-olla keegi nendest spetsialistidest, kes on tööle läinud mõnda teise süsteemi, tuleb nüüd kooli tööle, kui direktor teda kutsub, sest tal on tekkinud võimalus teda palgata.
Nii et minu veendumus on, et see on vajalik eelnõu. Jaa, see tähendab poolt rehkendust, see ei ole ideaalne, aga kui me jätame õpetajad veel pikaks ajaks kaasava hariduse probleemidega üksi ja ütleme, et me ajame taga ideaalset eelnõu, siis võib Eesti haridussüsteem rebeneda natuke rohkem, kui see vastu peab.
Nüüd tahaksin nimetada veel ühte ohtu.
Palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit lisaaega.

Ohtu näen ma selles, et me võtame edaspidi asja niimoodi, et see seadus on nüüd valmis ja lõpetame selle teema käsitlemise võib-olla järgmiseks seitsmeks aastaks. See oleks väga hull. Üks näide. Erivajadustega lastest on kultuurikomisjonis räägitud mitmel istungil. Peast ma ei oska öelda, aga minu arvates on see teema läbi käinud ligi kümnel istungil. Samas ma ei mäleta, et me oleksime kultuurikomisjonis kõnelenud andekusest kui erivajadusest, ometi tähendab seegi erivajadust. Me räägime, et puuetega lapsed peaksid saama oma potentsiaali rakendada, aga samamoodi on andekate lastega. Mulle tundub, et selle teema päevakorral püsides me peaksime jõudma ka erivajaduste niisuguste vormide aruteluni, mille üle arutlemiseks meil esialgu veel jõudu pole olnud.
Nõnda et minu arvates me oleme selle eelnõuga jäänud pigem hiljaks ja mulle tundub mõistlik sellega kindlasti edasi minna. Loomulikult ei tohi meie fookus kaasava hariduse teemalt kõrvale kalduda. Aitäh!

Toomas Väinaste, palun!

Austatud esimees! Head Riigikogu liikmed! Ma ei ole Riigikogus olnud pikka aega, aga aasta on juba täis. Mul on erivajadustega lastega omad kogemused. Räägin natukene Lääne-Virumaa Vaeküla erikoolist, mis on ka praegu olemas, aga mitte enam endistes ruumides. Aastanumber oli 2010, kui koolis hakati remonti tegema. Nagu me teame, on välja mõeldud selline asutus nagu Riigi Kinnisvara AS, kellele on antud riigi vara hallata. Riigi Kinnisvara AS võttis töötegijaks Facio Ehituse. Kümme aastat vanad katused lammutati, aknad-uksed võeti eest ära, staadion künti üles ja siis jäeti asi pooleli. Te mõelge ise, kui palju sellised asjad maksavad! Oli ehitatud täiesti uus võimla ja uus katlamaja, kõik see jäeti sinnapaika ja Vaeküla kool hakkas omale otsima uusi ruume, kus õppetööga edasi minna. Selleks paigaks sai Vinni vald, omaaegne Inju lastekodu, mis oli tühjaks jäänud. Sinna ehitati uued majad asemele. Vahepeal me viisime need lapsed Vinni-Pajusti Gümnaasiumisse, kus oli keldrikorrusel nende jaoks vaba ruumi. Meie gümnaasiumi õpetajad ütlesid, et nemad mingil juhul ei saa erivajadustega laste õpetamisega hakkama. Nendega tegelev kontingent on tõesti eriväljaõppe saanud.
Ma ei tea, miks sellele nii vastu ollakse. Veel eelmisel aastal oli meil vabariigis kindel suund, et erivajadustega laste koolid kaotame ära ja kõik lapsed lähevad põhikoolidesse laiali. Täna me peame seda nagu probleemiks ja küsime, miks me selle asjaga üldse tegeleme ja miks me need asjad riigis ringi teeme. Eelnõus on öeldud, et omavalitsused võivad neid koole üle võtta, aga ülejäänud koolid jäävad edasi riigi hallata. Ma arvan, et see ongi põhiline sõnum.
Aga mis puutub nüanssidesse, kas sõnastus on niipidi või naapidi, kas seda raha antakse – see on arutluse teema. Ma arvan, et kui see raha omavalitsustele antakse, siis seda mitte millekski muuks kasutada ei saa. Miks ma seda ütlen? Ma olin 15 aastat Vinni vallavanem, enne kui ma siia tulin. See on sihtotstarbeline raha ja selle kasutus on täiesti kontrollitav. Mis puutub sellesse, kas see eelnõu on hiljaks jäänud või liiga vara esitatud, siis osa arvab, et see tuleb liiga vara. Et kui me oleme ühte asja 25 aastat arutanud, siis peaksime teise 25 aastat veel arutama. Mina nii ei arva. Praegu on täiesti õige aeg. Teeme eelnõus parandusi, kui on vaja, aga sellega peaks edasi minema. Aitäh!

Heljo Pikhof, palun!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Ka mina olen kohtunud paljude erikoolide direktoritega ja olen nende käest selged sõnumid saanud. Mis puudutab haridusliku erivajadusega lapsi, siis me oleme nende õpetamist kultuurikomisjonis arutanud pikalt ja laialt. Hiljaaegu me rääkisime nendest lastest, kes on tulnud väikesest eriklassist ja on sattunud suurde kutsekooli. Toon näiteks Tartu. Sageli nad ei saa kutsekoolis hakkama. Me oleme rääkinud ka sellest, et info õpilase varasema käekäigu kohta – kas ta on koolis saanud mingisugust tuge, milliseid soovitusi talle on antud – ei jõua ühest koolist teise. Info erivajadusega lapse probleemide ja tema aitamiseks rakendatud meetmete kohta ei jõua ühest koolist teise. Näiteks kui laps tuleb lasteaiast, siis lapsevanem võib-olla ei soovi öelda, et laps on vajanud erituge. Või siis läheb õpilane kutsekooli – sama teema. Nüüd saavad need andmed – mitte terviseandmed tervikuna – üles pandud EHIS-esse ja teatud inimestel on võimalik vaadata lapse varasemat käekäiku. See on väga oluline. Nii kutsekoolide kui ka põhikoolide ja gümnaasiumide õpetajad on kogu aeg rõhutanud, et tahaks lastele abi anda, aga ei saa nende vajadustest teinekord aru.
Kas seda eelnõu on vaja või mitte? Loomulikult on vaja. Minu arvates see on samm edasi, väga pikk samm edasi. Kas me oleme enne rääkinud tugispetsialistidest sellisel moel? Kas me oleme rääkinud erikooliõpetajatest sellisel moel? Ma olen tänulik tänase arutelu eest. Ma arvan, et me kõik hoiame silma peal, et selles valdkonnas toimuksid otsustavad muutused, et me arvestaksime õpetajate vajadustega, et meil oleks rohkem tugispetsialiste, et me sellel suunal edaspidi tegutseksime.
Siin on väidetud, et võiks mõne määrusega olukorda muuta. Päris nii see ei ole. Praegu munitsipaalkoolid tegevustoetust ei saa, aga tulevikus hakkab tegevustoetus nagu haridustoetuski erivajadusega lapsega kaasas käima. Nagu ma olen öelnud, tegevustoetuse suurus sõltub lapse erivajadusest, sellest, kas ta vajab tõhustatud tuge või erituge. See on oluline samm edasi. Kui praegu saavad munitsipaalkoolid ainult haridustoetust, siis edaspidi hakkavad nad saama ka tegevustoetust. Seda, et kõik erivajadusega lapsed peavad minema tavalisse munitsipaalkooli või erakooli, pole eelnõus mitte kusagil öeldud. See on meelevaldse tõlgenduse küsimus.  
Kõik eelkõnelejad on rääkinud kaasava hariduse probleemidest. Olen absoluutselt nõus, et kooliõpetajate tõstatatud teemad on põhjendatud. Aga kui keegi ütleb, et kooliõpetajaid pole arutellu kaasatud, siis see ei vasta tõele. Eesti Haridustöötajate Liitu kuuluvad ka kooliõpetajad, nii et neid on kaasatud. Paljud probleemid – transport jm – jäävad endiselt üles ja kindlasti me kultuurikomisjonis neid käsitleme. Samamoodi on probleem, et kõik linnad ja vallad ei suuda võimaldada kõigile erivajadusega lastele väikeklassi või individuaalõpet. Ka see teema jääb üles ja sellega me tegeleme edasi.
Eelnenud kõnesid kuulates tekkis küsimus, kas kaasava hariduse põhimõtte rakendamine on läbi kukkunud.
Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Kas me peaksime erivajadusega lapsed, kes käivad tavakoolides, erikoolidesse saatma? Kas me tahame jälle sellist olukorda, et lapsed või täiskasvanud, kellel on puue, erivajadus, ei oleks meie silme all? Ma arvan, et see ei oleks õige samm. Tavakoolide lapsed, kellel on tervisega ja muus mõttes kõik korras, peavad harjuma sellega, et meie kõrval on teistsuguseid lapsi, teistsuguseid inimesi. Kogu ühiskonnale on see lõppkokkuvõttes kasuks. Need inimesed ei kao meie kõrvalt. Kas tööturul või mingil muul moel me ikkagi puutume väga erinevate inimestega kokku. Suur tänu!

Lõpetan läbirääkimised. Eelnõu 519 muutmiseks on esitatud 36 ettepanekut. Aga enne, kui me läheme eelnõu sisulise aruteluga edasi, hääletame ettepanekut, mille on teinud Keskerakonna fraktsioon. Ettepaneku sisu on pikendada tänast istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. On otstarbekas kõigepealt seda hääletada.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni protseduurilise ettepaneku pikendada tänast istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt on 54 Riigikogu liiget, vastu 17, erapooletuid 2. Riigikogu täiskogu istungi tööaeg on pikendatud päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni.
Austatud Riigikogu, alustame eelnõu 519 kohta esitatud muudatusettepanekute läbivaatamist. Esimene muudatusettepanek, Tiina Kangro ja Helmen Küti esitatud, komisjon on jätnud selle arvestamata ja vastavalt kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2 ei kuulu see hääletamisele. Teine ettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud täielikult. Kolmas ettepanek, Vabaerakonna fraktsiooni esitatud, jäetud arvestamata ega kuulu hääletamisele. Neljas muudatusettepanek, Vabaerakonna fraktsiooni esitatud, arvestatud sisuliselt. Andres Ammas, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4, mille on esitanud Eesti Vabaerakonna fraktsioon ja mida juhtivkomisjon on arvestanud sisuliselt. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt oli 34 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Viies ettepanek, kultuurikomisjoni  esitatud, arvestatud täielikult. Kuues muudatusettepanek, Tiina Kangro ja Helmen Küti esitatud, komisjon on arvestanud täielikult. Seitsmes muudatusettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud täielikult. Kaheksas muudatusettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud täielikult. Üheksas muudatusettepanek, Tiina Kangro ja Helmen Küti esitatud, arvestatud sisuliselt. Kümnes muudatusettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud täielikult. 11. muudatusettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud täielikult. 12. muudatusettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud täielikult. 13. muudatusettepanek, Tiina Kangro ja Helmen Küti esitatud, jäetud arvestamata ega kuulu hääletamisele täiskogul. 14. muudatusettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud täielikult. 15. muudatusettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud täielikult. 16. muudatusettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud täielikult. 17. muudatusettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud täielikult. 18. ettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud täielikult. 19. ettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud täielikult. 20. muudatusettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud täielikult. 21. muudatusettepanek, Laine Randjärve, Liina Kersna, Heidy Purga ja Yoko Alenderi esitatud, juhtivkomisjon on arvestanud osaliselt. Laine Randjärv, palun!

Ma palun seda väga head ettepanekut, mis puudutab tugispetsialistide palgakoefitsienti, hääletada!

Selge. Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 21, mille on esitanud Laine Randjärv, Liina Kersna, Heidy Purga ja Yoko Alender ja mida juhtivkomisjon on arvestanud osaliselt. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
21. muudatusettepaneku poolt oli 36, vastu 43 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
22. muudatusettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud. 23. ettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud. 24. ettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud. 25. ettepanek, Tiina Kangro ja Helmen Küti esitatud, arvestatud sisuliselt. 26. ettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud. 27. ettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud. 28. ettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud. 29. ettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud. 30. ettepanek, Tiina Kangro ja Helmen Küti esitatud, jäetud arvestamata, ei kuulu hääletamisele. 31. ettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud. 32. ettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud. 33. ettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud. 34. ettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud. 35. ettepanek, Reformierakonna fraktsiooni esitatud, jäetud arvestamata. Maris Lauri, palun!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 35, mis on Reformierakonna fraktsiooni esitatud ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
35. muudatusettepaneku poolt oli 37 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid ei olnud. Muudatusettepanek jääb arvestamata.
36. muudatusettepanek, kultuurikomisjoni esitatud, arvestatud täielikult.
Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Menetluse käigus on saabunud kaks ettepanekut, Reformierakonna fraktsioonilt ja Vabaerakonna fraktsioonilt. Neil on üks ja sama sisu: katkestada eelnõu 519 teine lugemine. Seda ettepanekut on meil vaja hääletada.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Reformierakonna fraktsiooni ja Vabaerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 519 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu 519 teise lugemise katkestamise ettepaneku poolt oli 39 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 519 teine lugemine on lõppenud.

Meie järgmine päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud looduskaitseseaduse ja metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu 560 esimene lugemine. Algatajate nimel ettekandja on Andres Metsoja. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Käesolev aasta on olnud vägagi metsateemaline. Siin saalis me oleme korduvalt arutanud metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muutmist. 1. septembril k.a osa muudatusi ka jõustus. Nüüd oleme algatanud eelnõu 560, mis käsitleb looduskaitseseaduse ja metsaseaduse järjekordset muutmist. Võib-olla on asjakohane mainida, et me oleme kõik saanud vahepeal rikkamaks – selles mõttes rikkamaks, et Riigimetsa Majandamise Keskuse varana on bilansis miljon hektarit maad. See tähendab seda, et RMK kaudu oleme kõik ühiselt selle omanikud. Aga omamine tähendab alati ka vastutust ja vara haldamist.
Selle seaduseelnõu, millega ma teie ees olen, algatasid Keskerakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon tänavu 6. detsembril. Ajendiks olid piirangud, mis on kehtestatud vajadusest meie mitmekesist loodust kaitsta. Sellest probleemist on korduvalt siin kõnepuldis rääkinud ka õiguskantsler. Ta on juhtinud tähelepanu, et looduskaitseseaduse § 20 alusel maade omandamine on liiga aeglane. Paljud eraomanikud ei saa piirangute tõttu teatud maadelt tulu, mida nad muidu saaksid. Selle teemaga on kõik koalitsioonid jõudumööda tegelenud. Riigieelarvest on aasta-aastalt probleemi lahendamiseks lisavahendeid saadud, kuid nüüd on teie ees eelnõu, mille eesmärk on luua võimalus kasutada looduskaitsepiirangutega maade riigile ostmiseks lisaks riigieelarve rahale ka teisi allikaid, et tagada riigi kohustuste parem täitmine.
Eelnõu kohaselt laiendatakse seadusi nii, et Riigimetsa Majandamise Keskusel on õigus maid välja osta eraisikutelt, kellel on looduskaitsealune maatükk, kus on tehtud inventuur, mille käigus on tuvastatud kaitstavaid liike ja objekte. Seda sisulist tööd viib edaspidigi läbi Maa-amet. Meil on nimekiri looduskaitsealustest maatükkidest, mille omanikud soovivad neid riigile ära müüa, ja seal nimekirjas on praegu 177 objekti. See muidugi muutub pidevalt. RMK on edaspidi see üksus, kes saab nende maatükkide omanikuks ja peab tagama vastavalt kokkulepetele nendele kehtestatud looduskaitseliste tingimuste täitmise.
Alati on küsimus, kust tuleb vajalik raha. Siinkohal on mõistlik mainida, et RMK nõukogu on teinud ettepaneku eraldada RMK 2018. aasta eelarves kogu selleks tegevuseks 5,5 miljonit eurot. See 5,5 miljonit peaks olema alustuseks hea summa, aga tegelikult on neid kohustusi järjekorras umbes 12 miljoni euro ulatuses. See tähendab, et kahe-kolme aastaga peaks olema võimalik see probleem lahendada. Esialgu on arvutatud, et aeg, mis väljaostudeks kulub, on pikem.
Tulu, mida Riigimetsa Majandamise Keskus eelarvesse vajab, peaks tulema tänu vara müügile. Praegu ootab võõrandamist umbes 30 kinnistut, aga Maa-ametil on neid nimistus 50 kanti. Tegu on maatükkidega, mille puhul Riigimetsa Majandamise Keskuse tehtud maade korrastamise ja maareformi, üldse kogu RMK tervikliku varade analüüsi käigus on selgeks saanud, et neid ei ole mõistlik RMK-le hoida. Seadusega on antud ka võimalus, et metsaraiest saadavat tulu võib vajadusel kasutada nende maade väljaostmiseks.
See eelnõu on hea eelnõu. Ma arvan, et see seadus annab parema võimaluse riigi lubadusi ellu viia. Seadus peaks jõustuma 1. jaanuaril 2018. aastal, kuid ilmselt ei ole see siiski võimalik, sest Riigikogu menetleb seda kauem kui 1. jaanuarini. Nii et see jõustub, kui Riigikogu on vajalikud toimingud läbi viinud ja ühisosa leidnud. Aitäh!

Küsimused ettekandjale. Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea ettekandja! Aitäh algatuse eest küsimuses, mille me oleme ka siin saalis korduvalt tõstatanud! Üks võimalik lahendus on lauale pandud. Ma nüüd soovin, et te täpsustaksite üht asja. Kuna nii Maa-amet kui ka RMK saavad need looduskaitsepiirangutega maad üles osta, siis kui suur on kogu selle eelarve maht 2018. aastal? Rahandusminister käis siin eelnõu kaitsmas ja ütles, et Maa-ameti kaudu tuleb 1,4 miljonit, teie ütlesite, et RMK kaudu tuleb 5,5 miljonit. Kas need mõlemad summad kehtivad või jäävad Maa-ameti vahendid aktsiisitõusude ärajätmise tõttu ära?

Aitäh! RMK juhi sõnul on see summa 5,5 miljonit. Umbes 5 miljoni eest kavatsetakse RMK vahenditest neid maid välja osta, 0,5 miljonit eurot aga peaks olema ette nähtud korralduskuludeks. RMK-s ei plaanita selleks täiendavat personali tööle võtta, vaid plaanitakse oma jõududega hakkama saada. Kahtlemata on see laiem küsimus kui ainult RMK eelarve. Nagu ma juba ütlesin, järjekorras on praegu 177 kinnistut, mis kuuluvad inimestele, kes ei ole teadlikult soetanud endale maatükki, millel on mingi kaitstav loodusobjekt. Ilmselt võivad sinna nimekirja lisanduda veel inimesed, kes on soetanud maatüki teadmisega, et seal kehtivad looduskaitsepiirangud. Kui need inimesed näevad, et neil on võimalus see maa riigile müüa, siis küllap neid sooviavaldusi lisandub. Nagu ma mainisin, Maa-amet on edaspidigi selle nimistu pidaja ja sellesisuliste ettepanekute tegija, RMK on tehingute realiseerija. Riigieelarves on kavandatud tehinguid 4 miljoni euro ulatuses – tõususamm on 1 miljon eurot võrreldes eelmise aasta eelarvega –, aga minu teada on väga selge suunis, et kulutused maade väljaostmiseks tehakse mitte riigieelarvest, vaid RMK eelarvest.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, esimees! Austatud ettekandja! Kuidas te vaatate võimalikule lisamuudatusele, mis puudutab metsaseaduse § 48 lõiget 5? See on üsna halvas sõnastuses lõige, mille kohaselt üks valdkonna eest vastutav minister teeb teisele valdkonna eest vastutavale ministrile ettepaneku, kui suur osa RMK puhaskasumist läheks riigieelarvesse. Meil on selline kahtlus, et te panete RMK-le ikkagi väga suure koormuse, tahtes lahendada veel teist probleemi. Kevadel rääkis siin keskkonnakomisjoni esimees suure suuga, et RMK dividenditulu võtmist riigieelarvesse tuleb vähendada, kehtestada kas sellekohane piirang või see võimalus üldse ära lõigata. Kuidas te suhtute sellesse mõttesse? 

Aitäh! Kahtlemata võib tunduda natuke kentsakas, et üks minister teeb teisele, rahandusminister keskkonnaministrile või siis vastupidi, ettepanekuid. Samal ajal peab kogu metsa majandamine – ja mitte ainult majandamine, vaid ka selle väärtustamine – käima koostöös ning diskussioone pidades. Praegu me teame, et RMK tegutseb kehtestatud arengukava alusel, mille eesmärgid on seatud perioodiks 2015–2020. Kui neid eesmärke vaadata, siis näeme, et seatud ja saavutatud eesmärgid klapivad tegelikult üsna kenasti. Võtame siit tabelist näiteks puidu varumise ja müügi: 2015. aasta eesmärk oli 3,5 miljonit tihumeetrit, realiseeriti 3,6 tihumeetrit. 2018. aasta eesmärk on 3,8 miljonit tihumeetrit. Kui vaadata kasumit, siis näeme, et aastal 2015 oli kasumi eeldus 35 miljonit eurot, laekus 36 miljonit. 2017. aastal eeldati laekuvat 39 miljonit, laekus 44 miljonit. Selle üle on polemiseeritud, kuidas nii suur kasum ikkagi tekkis. Samas 2018. aasta eelarvepositsioon on 41 miljonit ehk vähem, kui tänavu on kasumit teenitud.
Mida teile öelda? Eks väga palju paneb puidumaailmas paika puidu hind. Praeguses olustikus on meie suurim vaenlane metsa majandamisel kehv ilm, aga probleeme on tekitanud ka puidu madal hind. Teisalt on tore, et puidu hind on tõusutrendis. RMK eelarveski arvestatakse puidu hinna 3,8%-lise tõusuga ja seda mahulepingud tegelikult ka kinnitavad. Kui hind on parem, on võimalik vähem metsa raiuda. Aga see ei tähenda seda, et raiuma ei peaks üldse. Ka majandusmetsana vajab mets raiumist, et tagada oma tootlikkus. 

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Aitäh, hea spiiker! Lugupeetud ettekandja! Ma arvan, et sellegi eelnõu puhul tuleb rääkida asjadest õigete nimedega. Õige on tunnistada, et eelnõu ajend ei ole miski muu kui soov aktsiisisegadusest tekitatud eelarveauk riigimetsa arvel kinni toppida. Teisisõnu, riigieelarvelised kohustused, mida looduskaitsepiirangutega kinnisasjade väljaostmine on, muudetakse Riigimetsa Majandamise Keskuse kohustusteks. Need summad tõstetakse riigieelarvest välja. Minu meelest on päris tõsine oht, et riigimets satub selle muudatuse järel järjest suurema raiumise surve alla, sest valitsus üritab täita riigieelarvelisi ülesandeid RMK kaudu ja RMK arvel. Kuidas te selle ohu välistate?

Aitäh! Ma arvan, et see tulebki välistada uue arengukavaga. Arengukavas tuleb prioriteedid sättida mitte ainult kasumi teenimist silmas pidades, vaid ka metsa juurdekasvu ja külastuskordi silmas pidades. Eesti metsa ei peaks hindama ainult sellest seisukohast, kui palju raha kukub sealt meie ühiskondlike eesmärkide täitmiseks ühisesse katlasse. Loomulikult tuleb kuulata kõiki osapooli. Sealjuures ei saa välistada ka tõsiasja, et mets on ressurss, mis peab meie majandusse ka sisendit andma, aga ilma raiumata see ei ole võimalik. See üsna väike komponent, mis otsetuluna laekub RMK kaudu meie eelarvesse, on ainult väike osa metsa panusest. Tööstussektor on ju tööandjaks väga paljudele. Aga veel kord: ressurssi tuleb mõistlikult majandada ja seda saab teha ikkagi ainult arengukavas seatud eesmärke silmas pidades. Ma arvan, et mets ei tohi kunagi saada mängukanniks, mida kasutatakse poliitikute suvast lähtudes.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra esimees! Hea ettekandja! Eks RMK raha ole ka ilmselt ikkagi kuskil riigi rahakoti sees. Võib-olla sa seletad, mis vahe on, kui võtta raha RMK rahakotist või siis riigieelarvest? Vahest on siin tegu sooviga, et kuna see raha on kindlalt olemas, siis see pannakse otse RMK rahakotti, et see töö kindlalt tehtud saaks, et järjekorrad väheneksid ja inimesed oma raha kätte saaksid.

Aitäh! Eks see kogupilt ongi selles mõttes laiem, et maareformi käigus on väga palju riigile põhitegevuseks mittevajalikke maid antud üle just RMK-le. Me teame, et neid maatükke on ka võõrandatud, aga viimasel ajal on väga suured maaüksused läinud RMK omandisse. RMK peab väga põhjalikult mõtlema, mida nendega peale hakata. Viiakse läbi inventuur. Inventeerimise tulemina moodustuvad teatud metsaüksused: on seal siis lähedal looduskaitselised objektid või on seal suuremad metsamassiivid. Kõige selle puhul on mängus ka majandamise ökonoomia küsimused, kogu metsateede võrgustiku ja kuivendussüsteemide küsimused. Tuleb hoolega mõelda, kuidas võimalikult ratsionaalselt meile kõigile kuuluvat ressurssi hallata. See on asja üks pool.
Teine pool, mida ma juba mainisin, on looduskaitse temaatika. Me teame väga hästi, et kui soovime loodust kaitsta, siis me ei saa seda teha ainult konkreetset üht piiri kehtestades. Me peame vaatama ka kaitstava objekti piiriülest mõju: olgu tegu vääriselupaiga või teatud püsielupaigaga, mis iganes looduskooslusega, see peab säilima ja arenema. Sageli ei ole seal lähedal majandustegevusega tegelemine mõistlik.
Kogu selle protsessi käigus RMK-s märgitakse ära maatükid, mida RMK-l ei ole otstarbekas majandustegevuseks endale pidada. Need lahustükid, mis tervikut ei moodusta, pannakse müüki ja selle pealt laekub konkreetselt RMK eelarvesse tulu. Kui see tulu laekub, siis oleks õige, et selle raha abil viiakse ellu meie ühine lubadus, mille me oleme andnud Euroopa Liidule, mille me oleme andnud üksteisele. Me oleme lubanud, et looduse kaitsmine on meile tähtis.
Nüüd on küsimus lõppkokkuvõttes selles, kas selleks kasutatav rahaallikas võib olla riigieelarve, kuhu raha on laekunud alkoholiaktsiisist ja ka paljust muust, või võib kasutada väga konkreetselt maaressursi haldamisest saadavat raha. Soomes on mindud seda teed, et looduskaitsealuseid maatükke võõrandab riigi moodustatud tulundusasutus. Minu arvates see on mõistlik mudel.

Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus ei ole niivõrd sisuline, kuivõrd tehniline. Selle eelnõu menetlemise kuupäevad jätavad väga kummalise mulje. 6. detsembril te andsite selle üle, täna on meil 19. detsember. Ja mis kõige kummalisem: te olete muudatusettepanekute tähtajaks plaaninud 21. detsembri kell 9.30. Kas see tähendab seda, et te ei ootagi, et sisuliselt kaasa mõeldakse, arutatakse seda teemat? Kuidas jõuda seda teha ülehomme hommikuks kella 9.30-ks? Kas keskkonnakomisjon plaanib kohtuda neljapäeval, et muudatusettepanekuid sisuliselt arutada? Kui komisjon seda ei tee ja tuleb kokku 8. jaanuaril, siis võiks ka muudatusettepanekute tähtaeg pikem olla. Miks see ikkagi nii lühike on?

Aitäh! Tõepoolest, keskkonnakomisjon plaanib neljapäeva, 21. detsembri hommikul kell 9.30 muudatusettepanekuid arutama hakata. Ja tõepoolest oli kell 9.30 muudatuste esitamise tähtaeg. Kindlasti ootame teid kaasa mõtlema. Ilmselt see eelnõu ei ole, kuidas ma ütlen, väga detailirohke ja laialdase mõjuga. Ma usun, et head parlamendiliikmed saavad selle aja jooksul oma ettepanekud teha ja me jõuame need ka ilusti üle vaadata.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea ettekandja! See teema vajab aruteluks natuke pikemat aega.  Tegu on ju RMK tulude-kuludega, kuidas tervikuna on otstarbekas raha kasutada. Seetõttu ma arvan, et alla 48-tunnine muudatusettepanekute tähtaeg ei ole mõistlik. Minu küsimus puudutab muudatust metsaseaduse § 54 lõikes 2. Te täiendate seda nii, et kinnisasja müügist saadavat tulu kasutatakse RMK-le kinnisasjade omandamiseks riigimetsa majandamise või tulu saamise eesmärgil ja nüüd ettepanekuna ka "muu seaduses sätestatud riigi ülesande täitmiseks". Palun tutvustage meile komisjoni arutelu! Milliste muude seaduses sätestatud riigi ülesannete täitmisest on jutt? Te tahate täiendada ka § 48, lisades RMK ülesannete hulka kaitstavat loodusobjekti sisaldavate kinnisasjade omandamise, aga siin laiendate seda ampluaad.

Aitäh! Järgmisena tuleb Peeter Ernits tegema kokkuvõtet komisjonis toimunud arutelust, tema saab ka seda teile täpsemalt tutvustada. Ma ei oska rohkem kommenteerida, see "muu" võib olla seotud väga konkreetselt teatud funktsioonide täitmisega.

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Teate, me oleme siin saalis sel aastal väga mitmel korral murelikult rääkinud aina kasvavast riigimetsa raiumise survest. See teema on mitmel korral üleval olnud. Seda survet on avaldanud valitsus just nimelt sel moel, et RMK-ga on seotud hüppeliselt kasvavate dividendide ootused ehk siis RMK-le on pandud kohustus aasta-aastalt aina rohkem dividende välja maksta, et riik saaks täita riigieelarvelisi kohustusi. Nüüd te soovite siin kiirustades jõulude ajal ja väga ebamõistlikult lühikese parandusettepanekute tähtaja abil läbi suruda muudatust, mis paneb RMK-le veel ühe väga suure rahalise lisakohustuse. Mu küsimus on: kas selle võrra vähendati riigieelarves RMK dividendide maksmise kohustust? 

Ei ole vähendatud. Nagu ma juba mainisin, tulu on plaanis saada hoonestamata kinnisvara müügist. See raha laekub hoonestamata kinnisvara müügist ja nii see konkreetselt metsaraie temaatikasse ei puutu. 

Artur Talvik, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ikkagi jääb arusaamatuks, kuidas surve metsale ei vähene. Üks asi: kes otsustab nende maade üle, mis müüki lähevad? Ja teine asi: kas ei oleks ikkagi mõistlik lubada, et RMK-lt loobutakse täielikult dividende nõudmast sellel perioodil, kui neid kompensatsioone makstakse?

Aitäh! Kas te mõtlesite neid maatükke, mis eraisikutelt välja ostetakse? Ei mõelnud? Te mõtlesite neid hoonestamata maatükke, mis RMK müüki paneb. Ma enne juba mainisin, et viiakse läbi inventuur, tehakse kindlaks, mis seisus teatud maatükid on: kas need on looduslikud rohumaad või juba võsastunud või metsastunud maatükid, nii et seal on tegelikult peal metsatagavara, mida võib ka raiuda, aga vahest on tegu lahustükkidega, mis ei kuulu RMK metsamassiivis ühtsesse tervikusse. Seda tööd teevad spetsialistid, kes hindavad iga maatükki eraldi. Inimesed käivad metsas, teevad vaatlusi ja nii see nimistu kujuneb. See on igapäevane töö. See ei ole midagi uut, seda on RMK süsteemis kogu aeg tehtud.
Teine pool küsimusest puudutas dividendiootusi ja kasvavat survet metsa raiumiseks. Mina julgen arvata, et metsa hind, palgi hind on tõusmas ja ilmselt jääb see nii pikemaks ajaks. Seda kinnitavad mõnedki analüütikud. Seni on puidu hind ju madal olnud. Samas pean tulema oma eelmiste vastuste juurde. Ma viitasin, et raiemahtude plaanimisel ei tohi puidu hind ainuke argument olla. Sellega peab kaasas käima korralik metsa juurdekasvu analüüs. Neid pikemaid perspektiive ei saa seada mina siit Riigikogu kõnetoolist. Need asjad peab paika panema valdkonnainimeste koostatav arengukava. Rõhutan veel kord: aastal 2020 üks arengukava lõpeb. Seni on kokku lepitud raiemahud aastateks 2015–2020 ja neid on täidetud, ükskõik milline on olnud valitsev koalitsioon. Sellest kavast on kinni peetud. Kui me näeme, et raiemaht on liiga suur, siis tuleb see teema arutusele võtta ja arengukavas väga selgelt uued prioriteedid seada. Ja eks see valitsus, kes seab oma ootused suurte raiemahtudega, võtab ka vastutuse nende tagajärgede eest.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud ettekandja! Me pole ikkagi saanud veenvaid vastuseid paljudele põhiküsimustele. Mille poolest on see looduskaitsepiirangutega maade kompenseerimise skeem eelmisest parem? Ja ma märkan siin ka vastuolu. Korra te ütlesite, et kompenseerida saaks nii müügitulu kui ka raietulu kasutades, aga Keit Pentus-Rosimannuse küsimusele vastates ütlesite, et küsimus on ainult mingite maade võõrandamisest saadavas tulus ja dividendidega ei ole sellel mingit pistmist. Me ei saa aru, kuidas sellega tegelikult on. Ja miks te ei ole valmis kinnitama, et dividenditulu survet enam täiendavalt peale ei tule ja et seda survet tuleks vähendada? 

Aitäh! Esmalt veel kord, milleks see süsteem, kas loodav süsteem on parem kui praegune. Punkt üks, me ei ole looduskaitsepiirangutega maatükkide väljaostmisel kuigi edukad olnud. See surve, et väljaostusummat on vaja suurendada, on iga-aastastel eelarveläbirääkimistel üks võtmeteemasid olnud. Tegelikult on ka Vabaerakond selle eest kogu aeg seisnud, öeldes, et me ei tohi eraomanikule liigseid piiranguid seada, ja kui riik tahab seda teha, siis tuleb selleks kasutada meie kõigi ühist rahakotti. Praeguses kontekstis see ühine rahakott ongi see maaressurss, mis on RMK-le üle antud. RMK otsustab selle vara kasutamist. Ma just kirjeldasin, kuidas see täpselt käib. RMK nõukogus on teema arutusel olnud, keskkonnakomisjonis on teema arutusel olnud. Ja seda just sellessamas kontekstis, et kas tõesti järgmisena öeldakse, et kuulge, dividenditulu lihtsalt peab olema selle võrra suurem, et saaks hakata seda riigi kohustust RMK-s täitma. Meile on korduvalt kinnitatud nii Keskkonnaministeeriumist kui ka RMK-st, et kõik võimalused ja vahendid selleks on tagatud ja mitte tänu metsa raiumisele, vaid vara võõrandamisele. Asjaomaste maatükkide nimistu on ka olemas. Minul keskkonnakomisjoni liikmena ja ka RMK nõukogu liikmena ei ole küll põhjust nendes kinnitustes kahelda. Seda esiteks.  
Teine pool küsimusest puudutas dividende ja tegelikult ma ka sellele juba vastasin. Surve metsast rohkem raha saada on ühiskonnas olemas. Vaadakem praegust metsatööstust! Mingi aeg tagasi töösturid seisid oma puiduplatsi peal ja nad ei näinud üle puiduvirnade. Tänane olukord on selline, et nad lähevad puiduplatsi peale, tõstavad käe silmade ette, aga nad ei näe silmapiiril puiduvirna. Turul on nõudlus suur ja üldiselt eeldatakse, et sellele vastab ka pakkumine. Aga ma veel kord kinnitan, et otsuseid metsaressursi kasutamise kohta tehakse pikemalt ette vaadates, mitte hetkeimpulsi ajendil. Ei saa järele anda töösturite survele, ei saa silmas pidada ainult vajadust täita riigieelarvet teatud lubaduste elluviimiseks. Metsa tuleb majandada ja teha seda pika perspektiiviga, sest vastasel juhul ei ole ühel hetkel enam suurt midagi majandada. 

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Hea kolleeg Tiina Kangro tõstatas eelmist päevakorrapunkti arutades küsimuse, et tegeletakse justkui varjatult teatud kohustuste äraandmisega. Kas te julgete seda kinnitada või vaidlete vastu, et see printsiip tõesti valitsuse tegevusest välja paistab? Üks näide on see, et kohalikele omavalitsustele antakse justkui lisaraha, millega peaks saama kohustusi täita, aga tegelikult tuleb välja, et üritatakse just vastutusest vabaneda. Kas selle eelnõu puhul, mida te praegu kaitsete, ei ole tegemist samasuguse sümptomiga? Ja kes lõpuks otsustab, mis järjekorras neid maid hüvitama hakatakse? Kuidas te suudate selles protsessis tagada läbipaistvuse ja selguse?

Aitäh! Vastupidi, see eelnõu annab omanikule väga suure kindlustunde ja riik vastutab selle eest. Kui eramaatükil on kaitstav loodusobjekt, siis see on meie kõigi asi, mitte konkreetse maaomaniku asi. Me ei saa kitsendada tema vara majandamise võimalusi ja vähendada selle väärtust sellega, et seal kuulutatakse olevat kaitsealune objekt. Riik võtab praegu varasemast selgelt suurema vastutuse, et selles nimekirjas olevad maatükid saaks lõpuni välja ostetud. Me ei ole seni seda väga tõhusalt teinud. See grupp inimesi on suhteliselt väike, ühiskonnas nende hääl küll kajab, aga mitte jõuliselt.
Samas me oleme kogu aeg rääkinud, et looduse kaitsmine on tähtis. Ja nüüd astutaksegi konkreetne samm selles suunas, võttes vastutuse kõikide nende otsuste täitmise eest. Need maatükid ostetakse välja ja nende omanikud saavad õiglase tasu turuhinna alusel. Hindamine käib tõepoolest nii, et hinnatakse ära, milline on maatüki majanduslik potentsiaal, hoolimata sellest, et seal on kaitstav objekt. Selle järgi toimub ka võõrandamisprotsess, mida juhib Maa-amet. Seni on küll maatükkide väljaostmisel ridamisi probleeme olnud, sest nimekirjade lühendamine on natuke toppama jäänud. Me oleme harjunud mõtlema, et looduskaitselise väärtusega objekt on kindlasti kuskil põlislaanes, aga neid on ka siinsamas Tallinna külje all paekaldal. Ja vahel ei ole pakutav hind omanikule vastuvõetav olnud, ta on arvanud, et see vara on kallim. On olnud isegi kohtuvaidlusi nendes küsimustes, kuni sinnamaani välja, kas ehk maatükk arvatakse nimekirjast välja. Ega see hea praktika ei ole, aga selline see lugu on. 

Monika Haukanõmm, palun!

Tänan, härra juhataja! Hea ettekandja! Ega ma ei saanud selget vastust oma esimesele küsimusele, miks on eelnõu menetlemisel nii ebarealistlikult ja ebamõistlikult lühikesed tähtajad, kui me ometi ootame sisulist kaasamist. Päris huvitav oli teie väide, et sellel eelnõul laialdast mõju ei ole. Ilmselt ikkagi on. Nüüd lähevad Riigimetsa Majandamise Keskuse mittevajalikud nn kinnisasjad müüki ning saadud tulu läheb kasutusse. Nii on loogiline küsida, kuidas Riigimetsa Majandamise Keskuse juhtkond sellesse eelnõusse suhtub. Kahjuks me seletuskirjast nende seisukohta ei leia. Mida nemad sellest arvavad ja kuidas nad on olnud ettevalmistusprotsessi kaasatud? 

Aitäh! Ma täpsustan, et laialdase mõju all ma mõtlesin mõju teistele õigusaktidele. Teistele õigusaktidele ei ole sellel eelnõul suurt mõju, aga laiemalt ühiskonnale on kindlasti. Ja RMK juhtkonda on kaasatud. Ma julgen arvata, et RMK nõukogu esimees ja juhatuse esimees on seda teemat omavahel korduvalt arutanud. Ja see oli jutuks ka viimasel RMK nõukogu koosolekul. RMK on kõigest täielikult teadlik. Keskkonnakomisjoni istungil osaledes on nad kinnitanud, et nendel ei ole selle teema puhul mingit sisulist probleemi. Kui seda ülesannet on vaja täita, siis on nad valmis seda tegema. Nendel on vajalik know-how, pädevus olemas. Nad teavad, kuidas toimetada. Ja koostöö Maa-ametiga nende maatükkide RMK bilanssi võtmisel on igakülgne. Nii et takistusi ette näha ei ole. 

Urmas Kruuse, palun!

Kas ma sain õigesti aru, et te kuulute RMK nõukogusse? Tekkis küsimus, et me räägime RMK puhul väga palju kasumist, dividendidest jne, mille järgi võiks arvata, et tegemist on justkui äriühinguga, kuigi juriidilises vormis päris ei ole. Kas IRL-i seisukoht selles osas, mis puudutab poliitikute osalemist äriühingute nõukogudes, on endine? RMK tegeleb ju peale metsa haldamise ja kaitsmise ka äritegevusega, mille tulust osa saab riik endale. 

Aitäh! RMK on tulundusasutus ja tema tegevuse eesmärk ei ole ainult äri. Me oleme ju metsaseaduse kontekstis palju rääkinud, et metsa ei tohi vaadata ainult kui tuluteenimise allikat. Järjest rohkem rõhutatakse, et mets on väärtus. Usun, et uued põlvkonnad, kes peale tulevad, vaatavadki metsa hoopis teistsuguse pilguga kui mina. Erakonnas ei ole sel teemal toimunud mingisugust arutelu. Ma olen olnud algusest peale RMK nõukogu liige, aga kui ühel hetkel leitakse, et poliitikud ei tohi RMK nõukogus osaleda, saamaks suuremat pilti meie ühisest varast, mida on, nagu ma mainisin, miljon hektarit, siis see nii saab ka olema.

Rohkem eelnõu algatajale küsimusi ei ole. Komisjoni ettekandja on keskkonnakomisjoni liige Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Sellel lool on ajas üsna kaugele ulatuv taust. Mäletate, kunagi läks üks keskkonnaminister maadevahetuse tõttu seadusega pahuksisse. Ja juba kümme aastat on maade vahetamise asemel tegemist maade ostmisega. Aga kõik see kümme aastat on inimestel selle teemaga probleeme. Kuidas Marko Pomerants, endine keskkonnaminister, ütleski? Et osa eestimaalasi sureb looduskaitsjaid vihates. Taust on see, et nende maatükkide äraostmiseks, kus kehtivad ranged looduskaitselised piirangud – neid on umbes 9% kõigist sellistest maadest –, lihtsalt ei ole olnud raha. Kolleegid Vabaerakonnast on tarmukalt võidelnud, et seda raha oleks rohkem ja see saba liiguks kiiremini, aga see inimeste saba on seitsmel lehel päris tihedas kirjas. Ikka päris pikk. Vahepeal tuli isegi õiguskantsler siia näppu vibutama ja ütlema, et inimesed peaksid oma raha kätte saama mõistliku aja jooksul, nii et nad ei sureks looduskaitsjaid vihates. Ooteaeg ei tohiks olla kaheksa-üheksa aastat, asi peaks liikuma palju kiiremini.
Ja nüüd jõuame selle looni, kuidas liblikatiiva puudutus võib midagi muuta kusagil maailma teises nurgas. Alkoholiralli Lätisse on järjest suurt hoogu võtnud ja samas on osal inimestel tekkinud mure, et kuigi kodud on alkoholi paksult täis, ei laeku aktsiisi ikkagi kuigi palju. Äkki oli alkoholiaktsiisi tõus liiga kõrge. Ja nüüd tuligi meie hea koalitsioonipartneri IRL-i rahandusminister välja jutuga, mida valitsus toetas, et tegelikult võiks veebruaris õlle-, lahjema alkoholi ja ka viinaaktsiisi ettenähtud tõusu poole võrra vähendada. Loomulikult, kohe tekib küsimus, kust võtta katteallikad. No ja nüüd jõuame sinna, et mets on vaese mehe kasukas. Me jõuame metsa välja, aga mitte palkide müümise juurde, kolleegid. See on selline üldine taust, et olla aus.
Ja nüüd ma jõuan keskkonnakomisjoni arutelu juurde, mis toimus esmaspäeval, 11. detsembril. Istungit juhatas Rainer Vakra, osavõtjad olid peale minu Valeri Korb, Andres Metsoja, Meelis Mälberg, Kalle Palling, Terje Trei ja komisjoni nõunikud, ka olid kohale kutsutud RMK juhatuse esimees Aigar Kallas ja Keskkonnaministeeriumi kantsler Andres Talijärv. Rainer Vakra märkis, et eelnõu algatasid kolm valitsuskoalitsiooni erakonda 6. detsembril. Andres Metsoja juba rääkis siin pikalt ja selgitas, et seaduseelnõu eesmärk on anda riigile täiendav võimalus omandada lisaks riigieelarve rahale looduskaitseliste piirangutega maid ka muu raha eest. Tõepoolest, selles nimekirjas, mida ma teile näitasin, on mõned inimesed olnud juba kümme aastat. Võib arvata, kui suur nende viha on, sest tegemist on sageli soliidses eas inimestega – surm võib tulla enne kui see väikene raha looduskaitseliste piirangutega maatüki eest, kui riik selle ära ostab.
Andres Metsoja märkis, et nimekirjas on praegu 177 avaldust. Nende maatükkide hinnanguline maksumus on 12 miljonit eurot. Rainer Vakra küsis, miks ei tegele tekkinud järjekorra likvideerimisega lõpuni Maa-amet. Andres Talijärv vastas talle. Esiteks, järjekorras olevate kinnisasjade omandamine kajastub nagunii RMK eelarves. Teiseks, ei ole olnud piisavalt raha, mille eest Maa-amet oleks saanud maid riigile osta. Lisa teenimine riigimaade müügi suurendamisega on olnud piiratud. Ja kolmandaks märkis Andres Talijärv, et Maa-amet on jäigalt seotud riigieelarvega, mis on oluline tähelepanek. Samas on läbi aastate käinud intensiivsed arutelud, kuidas selle kohustuse täitmiseks raha leida. Nii et kuigi protokollis see ei kajastu, on RMK selle üle aastaid mõtisklenud ja arutanud ministritega juba palju varem, ka enne seda aktsiisitõusu probleemi, kuidas lisaraha leida. Andres Talijärv lõpetas mõttega, et järjekorra tempokamaks vähendamiseks tuleb riigil ise teenima hakata. RMK-le on maareformi käigus jäänud väiksemaid eraldi seisvaid kinnistuid, mis saaks maha müüa. Plaanis on kõik need maad võõrandada mitte kaheksa-üheksa aastaga – nii kaua on mõned inimesed järjekorras olnud –, vaid 2,5 aastaga.
Rainer Vakra tundis huvi, miks on Maa-ametil riigimaade müümise võimalus piiratud, aga RMK-l mitte. Kantsler Andres Talijärv selgitas, et Maa-ameti müüdud maade raha läheb riigieelarvesse, RMK müüdud maade raha eest saab aga osta uut kinnisvara. Selline väike oluline tähelepanek. RMK juhatuse esimees Aigar Kallas märkis, et uusi töötajaid, kes peaks hakkama selle tööga tegelema, ei ole neil plaanis ametisse võtta.
Komisjoni esimees Rainer Vakra küsis, kas pärast järjekorra likvideerimist jäävad endiselt kaks riigiasutust paralleelselt maade müügiga tegelema. Kantsler Talijärv vastas, et maade müümiseks luuakse ühine portaal, aga millal see tuleb, ei oska praegu öelda, igal juhul mitte 1. jaanuariks. Ent jah, plaanis on teha ühine portaal Maa-ametile ja RMK-le. Omavahel nad konkureerima ei hakka. Maareformi käigus on vormistatud RMK-le kinnistuid, millel on mingil määral metsa või on neid seotud looduskaitsega, Maa-ametil aga on palju linnamaid. Maa-ameti kohustus riigile kuuluvaid maid müüa ei kao. Nii et tegelikult müüvad maad edaspidi nii Maa-amet kui ka RMK.  
Meelis Mälberg tundis huvi, kas avaldused võetakse menetlusse vastavalt laekumise järjekorrale. Andres Talijärv selgitas, et järjekorda ei muudeta. Senine maade võõrandamise kord jääb kehtima. Taotluse esitajad saab jagada kaheks: esiteks maaomanikud, kelle kinnistul on riik moodustanud kaitseala ja teadlikult nad looduskaitsepiirangutega maad ostnud ei ole; teiseks inimesed, kes on teadlikult looduskaitsepiirangutega maa ostnud. Idee kaasata RMK probleemi lahendamisse on võetud Soome metsavalitsuselt.
Meelis Mälberg küsis, kui suures mahus on plaanis järgmisel aastal looduskaitsepiirangutega kinnisasju riigile osta. Kantsler Talijärv vastas, et riigieelarves on arvestatud võõrandamisega 5,5 miljoni euro eest, sh maad saab osta 5 miljoni euro eest. 
Kolleeg Terje Trei juhtis tähelepanu, et eelnõus on märgitud jõustumisajaks 1. jaanuar, aga jaanuar on kohe käes, nii et käesoleval aastal ei jõua enam muudatusettepanekuid arutada. Andres Metsoja täpsustas, et arvatavasti lükatakse eelnõu seadusena jõustumine edasi. Ma arvan, et see oli terane tähelepanek.
Mina tundsin huvi, kui palju on neid riigimaid, mida saaks kohe müüa. Andres Talijärv vastas, et kohe oleks võimalik müüki panna ligi 30 000 hektarit ehk 300 ruutkilomeetrit ja Maa-ametil on müüdavat maad veel umbes 50 000 hektarit. Nii et tegelikult maad, mida annaks müüa – ma ei räägi praegu mitte palke silmas pidades –, on ikka päris palju. Ja viis miljonit on ainult väike osa summast, mida tegelikult võiks saada.
Mina küsisin veel, kas varem ei ole pikaleläinud maadeostmise kiirendamiseks samu lahendusi kaalutud. Andres Talijärv selgitas, et seda ideed on Rahandusministeeriumile korduvalt pakutud, aga riigieelarvesse raha juurdesaamisel ei olnud nende maade ostmine ikkagi garanteeritud. RMK puhul on kindlus suurem, kuna RMK ostab neid maid endale looduskaitseliste ülesannete täitmiseks.
Andres Metsoja tundis huvi, kas taotluste menetlemist muudetakse nii, et mõne müügitehingu vaidlustamisel saab edasi liikuda järgmise maaomaniku taotluse lahendamise juurde. Ta viitas Tallinna lahele ja ühele selle juures olevale kinnistule, mis hoidis nagu punnina mõnda aega maade võõrandamist kinni. Andres Talijärv märkis, et väga kalleid kinnistuid, nagu see Lasnamäe nõlva all olev maatükk oli, enam järjekorras ei ole ja suuremaid vaidlusi ei tohiks tekkida.
Meelis Mälberg küsis, kas RMK saab kasutada kinnistute omandamiseks ainult maa müügist saadud tulu või on võimalik kasutada ka näiteks palgimüügiraha. RMK juhatuse esimees Aigar Kallas selgitas, et RMK nõukogu kinnitab täpse eelarve, millist raha selleks kasutatakse. Siin võiksid nüüd tähelepanelikult kuulata kolleegid Vabaerakonnast, kellel enne need küsimused olid. Keskkonnaminister otsustab, milliseid maid osta, ja RMK nõukogu otsustab, milliseid maid müüa. Ostu võib finantseerida ka palgimüügist saadud tuluga, kuid maade müügi raha eest saab osta vaid maad.
Terje Trei tundis huvi, kas RMK-le on ette kirjutatud dividendide suurus, et täita riigieelarvet. Aigar Kallas märkis, et tahaks ikka eeldada vastupidist, kuna maade müügi raha kasutades ostetakse sama suure summa eest piirangutega maid tagasi. Andres Talijärv täiendas, et seaduse kohaselt ei saaks maade müügist teenitud raha dividendina välja võtta, kuna on kohustus osta selle eest uusi maid tagasi.
Rainer Vakra küsis, kuidas kujuneb RMK järjekorras olevate kinnistute ostuhind. Andres Talijärv vastas, et maade hindamise protseduur on väga täpselt ette kirjutatud. Aigar Kallas lisas, et müügihinna kujundab avalik enampakkumine. Kui järjekorras olevate kinnistute ostmisel osapooled ei suuda hinnas kokku leppida – selliseid juhtumeid, kus osapooled ei suuda kokku leppida, on kümnest üks –, siis keskkonnaminister loobub ostust. Ostuhind kujuneb eri kinnisvarafirmade pakkumiste alusel ning kõige odavam pakkumine esitatakse maaomanikule. Kui maaomanik sellega nõus ei ole, siis tehakse täiendav hindamine ja pakkumine vaadatakse üle.
Lõpuks tundis Andres Metsoja huvi, kas maade ostuhinna määramisel arvestatakse ka looduslike väärtustega – näiteks et vaja mõnda kooslust säilitada vms. Andres Talijärv selgitas, et riik ostabki neid maid just selle mõttega, et neid asju on vaja arvestada.
Lõppkokkuvõttes otsustati konsensusega, et siin saalis annan ülevaate arutelust mina ja et komisjon teeb ettepaneku võtta eelnõu päevakorda tänaseks, mil esimese lugemise võiks lõpetada. Muudatusettepanekute tähtaeg, nagu juba öeldud, on neljapäeva, 21. detsembri hommik kell pool kümme. Aitäh!

Küsimused komisjonipoolsele ettekandjale. Andres Ammas, palun!

Aitäh, lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Küsin sama küsimuse, mis minu kolleeg eelmiselt ettekandjalt. Kuidas muudatusettepanekute tähtaeg nõnda lühikeseks kujunes?

Noh nii ta kujunes. Tegelikult, ma rõhutan, ei maksa siin mingisuguseid kurejutte rääkida. Küsimus oli selles, et kobarseaduse eelnõu ei ole ilus ja et igat asja peaks eraldi menetlema. Praeguse metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise puhul on eesmärk leida puuduolevad 10 miljonit ja üht-teist ümber mängida. Riigieelarves on pidevalt olnud liiga vähe raha, et looduskaitseliste piirangutega maid tagasi osta. Nüüd hakkaks selle tagasiostmisega tegelema RMK ja raha tuleks sealt. Sellepärast ongi need tähtajad, nii palju kui mina olen aru saanud, nõnda lühikesed. Oli juba jutuks, et neljapäeval keskkonnakomisjon koguneb ja saab ettepanekud üle vaadata.
Mis puutub sellesse, et need inimesed ei sureks looduskaitsjaid vihates, nagu kolleeg Marko Pomerants on öelnud, siis selle koha pealt on pakutav lahendus päris hea. Paari aastaga saab töö tehtud. On päris loogiline, et asja ajab RMK, kes tegelikult looduskaitseliste maadega otseselt tegeleb. Seda varianti on nad arutanud juba palju varem nii keskkonnaministritega kui ka rahandusministritega, aga see pole lihtsalt käiku läinud. Nüüd nende inimeste probleem igal juhul laheneb. Nagu ma enne viitasin, on siin tegelikult palju võimalusi ka nende maade võõrandamisel, mis on RMK käes. Need rahalised võimalused on palju suuremad kui see viis ja pool miljonit eurot aastas.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Palun, kas te seletaksite ühe asja lahti! Eelnõu § 2 punkti 2 all on nimetatud, et võõrandamisest saadavat tulu võib kasutada ka muu seaduses sätestatud riigi ülesande täitmiseks. Mis see "muu seaduses sätestatud riigi ülesanne" võiks olla?

Aitäh küsimuse eest! Keskkonnakomisjonis sel teemal arutelu ei olnud ja ma ei hakka ka siin fantaseerima. Aga nii palju kui mina saan aru, kui vaadata neid sätteid, mida siin muudetakse, näiteks looduskaitseseaduses § 20 lõiget 2, kuhu pannakse paar sõna juurde, siis võib järeldada, et praegu on lihtsalt jäetud otsad lahti, et midagi muud võiks ka teha. Aga selle üle arutelu ei toimunud ja fantaseerima ma ei hakka.

Rohkem Riigikogu liikmed komisjoni ettekandjale küsimusi esitada ei soovi. Aitäh! Avan läbirääkimised. Külliki Kübarsepp Vabaerakonna fraktsiooni nimel, palun! Kolm minutit lisaaega.

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Looduskaitseliste maade võõrandamise teemat oleme tõsisemalt käsitlenud 2016. aasta algusest alates, kui varakevadel Vabaerakonna fraktsioon hakkas koostama eelnõu, mis pakkus välja ühe võimaliku lahenduse, mis ei laseks pikeneda kinnisasja võõrandamise nimekirjal, mis on Keskkonnaministeeriumi kodulehelt väga raskesti ülesleitav.
2016. aasta sügisel tuli meie ette õiguskantsler avaldusega, et tegemist on põhiseaduse riivega. Kaheksa-üheksa aastat ei ole mõistlik aeg lasta omanikel vastust oodata. Mõistlik aeg oleks see, kui igaühe probleem lahendataks ühe aasta jooksul. Seetõttu Vabaerakond ei vaidlusta seda, et kinnisasja võõrandamise võiks RMK enda halduse alla võtta. Liiatigi et on liigutud selles suunas, et riik võiks looduskaitseliste piirangutega alasid ise omada, sest eraomanikele ei ole välja töötatud niisuguseid kompensatsioonimehhanisme, mis näiteks Soomes on. Soomes on normaalne, et erametsaomanik on ka looduskaitsja.
Seetõttu me seda lahendust ei vaidlusta. Küll aga tekitab meie jaoks väga suure küsimärgi see, et kogu temaatika vajab laiemat diskussiooni Riigimetsa Majandamise Keskuse eelarveraha kasutamise üle. See hõlmab ka metsast laekuva tulu kasutamist, sest sellega on ju seostud kõnealuse kohustuse täitmine. Minu arusaama järgi Maa-amet püüab praegu tegutseda täpselt sama skeemi alusel ehk ta peab müüma enda vara, et sellest saadava tulu eest oleks võimalik kinnisasja võõrandamise nimekirjas olevaid avaldusi rahuldada. Nüüd viiakse see kõik RMK alla. Me ei näe, et see on lahendus. Maa-amet on tõestanud, et see ei ole lahendus.
Tõenäoliselt on nii, et kui RMK-le antakse poliitiline kohustus, siis ta selle kohustuse täidab ka dividendiraha kasutades. Ettepaneku asjaomase summa kohta teeb tõepoolest nõukogu, aga otsuse teeb keskkonnaminister ainuisikuliselt, kes omakorda esitab ettepaneku valitsusele. Kui vaadata dividende kajastavaid eelarveridu, siis näeme, et paraku on summa viimase kahe aasta jooksul kahekordistunud. Seega avaldub metsaraiele tugevam surve.
Jah, siin võib väita, et praegu on puidust saadav tulu suur, numbrid on ilusad, aga see on ju hetkeline seis. Kui siin mitme tehase ehitamine käivitub, siis hinnad ju muutuvad automaatselt. Me ei saa riigieelarvet üles ehitada hetkeolukorrale, meie otsused peavad silmas pidama pikka perioodi ja toimima ka viie, kümne, viieteist aasta pärast. Eriti ei ole hetkeotsused mõistlikud kogu looduskeskkonna hoidmise seisukohalt.
Me oleme RMK-le pannud lisaks metsahooldusele ja raiele ka kohustuse metsa kaitsta, kasvatada, väärindada. Väärindamise all ei pea ma silmas mitte otseselt puid, vaid kogu keskkonda – metsas on ju ka matkarajad ja muud terviserajad. Kuidas me saame tänase eelnõu alusel öelda, et see valdkond ei kannata nüüd? See viis miljonit, mis on välja käidud, võib ära kuluda ka teede hooldamiseks või metsaonnide käigus hoidmiseks. Needki vajavad teatud hooldust. Pole mingit garantiid, et see poliitiline tahe kannab õilsat eesmärki, ja see on probleem.
Ma viitan ka sellele, et muudatusettepanekute tähtaeg ei ole mõistlik. Kutsun Riigikogu juhatust üles langetama teistsugune otsus, kui komisjon on ettepaneku teinud. Oletame, et kella 9.30-ks on 15 Riigikogu liikmelt tulnud ettepanekuid. Kell 10 algab istung. Kuidas 30 minuti jooksul suudetakse 15 rahvasaadikut ära kuulata? See ei ole ju mõistlik! Kas siis tehakse erakorraline komisjoni istung? See otsus tundub olevat hästi kiiresti ja läbi mõtlemata tehtud. Me oleme eeldanud, et see teema on sisulisem ja tähtsam. Meie ettepanek on kindlasti määrata muudatusettepanekute tähtajaks ikkagi kümme tööpäeva.
Kutsume teid üldse üles rääkima RMK tulude kasutamisest laiemas mõttes. Keskkonnakomisjoni esimees andis küll kevadel väga selge sõnumi, et RMK raha kasutus tuleb ümber pöörata: raha peab minema n-ö metsa tagasi ehk metsa istutamisse, metsa korrastamisse ja metsa kaitsmisse. Metsa kaitse aspekti see eelnõu kannab ja seetõttu me seda esialgset ideed toetame, küll aga ei toeta me pakutud lahendust. Puudub garantii, et RMK tulud ei lähe eelarve lappimiseks. Nende seaduste muutmine peab ikkagi kandma looduse kaitsmise ja looduse väärindamise eesmärki. Aitäh!

Keit Pentus-Rosimannus Reformierakonna fraktsiooni nimel, palun!

Hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Kuulasin komisjoni esindaja ettekannet ja seda diskussiooni, küsimustele vastamist. Ütlen ausalt: ma ei tea, kas nutta või naerda. See oli ikka päris uskumatu, mida me siin mõnele küsimusele vastuseks kuulsime.
Aga alustan veel kord algusest. Selle eelnõu ajend pole miski muu kui see, et võimul olev valitsuskoalitsioon tekitas hoolimata kõikidest kõlanud hoiatustest alkoholiaktsiisiga suure segaduse. Ja mitte lihtsalt segaduse, vaid olukorra, kus eelarves on auk ja kus kulude kokkutõmbamise asemel üritatakse seda tekitatud auku täita metsa arvel. Mida see tähendab? Kuidas siis nii, et metsa arvel? Seda, et riik peab looduskaitseliste piirangute seadmisel eraomandis olevad kinnisasjad omandama, ei vaidlusta mitte keegi. See on nii. See on eelarveline kohustus, selleks peab riigieelarves raha ette nähtud olema ja loomulikult tuleb neid riigieelarvelisi summasid kasvatada. Aga nüüd lükatakse needsamad riigi kohustused riigimetsa kaela ja see tähendab seda, et tekitatud auku proovitakse riigimetsa arvel katta.
Me oleme siin saalis tänavu väga mitmel korral metsast rääkinud. Me oleme rääkinud murelikult metsast, me oleme rääkinud murelikult metsa tulevikust. Oleme rääkinud sellest, et valitsuse soov riigimetsast hüppeliselt rohkem raha välja pigistada võib riigimetsa tulevikule ohtlikuks osutuda. Kevadel, nagu eelkõnelejagi meenutas, lõppes see meie arutelu siin saalis tõdemusega, et tuleb tagasi tõmmata: tuleb seda survet vähendada ja tagasi tõmmata. Kuhu me nüüd jõudnud oleme? Täpselt risti vastupidisesse olukorda. Valitsuskoalitsioon kavatseb seda meie ees olevat muudatust kiirustades läbi lükates riigimetsale avaldatavat survet veelgi suurendada.
Minu küsimus selle kohta, kas uusi väga suuri rahalisi kohustusi riigimetsale peale pannes vähemalt kärbiti RMK dividendikohustusi, mis eelarves väga suured on, sai vastuse, et seda ei ole tehtud. Valitsuse dividendinõuded on endiselt nii suured, nagu nad olid. Ma ei tea – lugupeetud koalitsioon, kas te päriselt saate aru, mida te selle otsusega riigimetsale teete? Ilusa sildi all langetate väga koleda otsuse, mille mõju ulatub kaugele ja kestab pikka aega.
Omaette teema on see, kuidas nii põhimõttelise riigimetsa puudutava eelnõu parandusettepanekuteks antakse aega vähem kui 48 tundi. Mis asi see on? Minu ettepanek ja palve Riigikogu esimehele on, et sellist asja ei lastaks läbi. See on väga põhimõtteline otsus ja kui Riigikogu liikmetel on vähem kui 48 tundi aega ettepanekuid teha, siis on see lihtsalt inetu. Ärge tehke seda! Aitäh!

Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Et me saaksime eelnõu menetlusega edasi minna, võtab juhataja vaheaja viis minutit. Palun veel siin majas viibivatel keskkonnakomisjoni liikmetel tulla siia akna alla lipu juurde nõupidamisele. Mina ka ei saa aru, kust te selle kuupäeva olete võtnud.
V a h e a e g 

Austatud Riigikogu! Kuna me keskkonnakomisjoni kohal viibinud liikmetega jõudsime ruttu üksmeelele, siis ma loodan, et te ei pahanda, et juba jätkame. Eelnõu 560 esimene lugemine on lõppenud. Määran muudatusettepanekute tähtajaks 5. jaanuari kell 16. (Aplaus.)

Istungi lõpp kell 13.51.