Hea Riigikogu esimees! Austatud riigikogulased! Mul on tõsiselt hea meel olla siin teie ees ja rääkida äärmiselt olulisest teemast, põllumajandusest ja seal riskide juhtimisest. Eelkõneleja rääkis sellest, mis see põllumajandus on ja mida ta kätkeb. Me ju väga palju räägime põllumajanduse mõttes probleemidest, aga minu selge esimene sõnum on see, et me peaksime rohkem otsima lahendusi. Tegelikult on selleks, et lahendusteni jõuda, vaja aru saada, mida me tahame lahendada. Ma järgnevalt tutvustan teile mõningaid mõtteid riskide juhtimise kohta põllumajanduses ja räägin, mida riskide juhtimine endast tervikuna kujutab.
Olgu öeldud, et riskide juhtimine saab kindlasti alguse sellest, et ettevõtja ise peab väga palju vaeva nägema ja sõna otseses mõttes riske võtma. Tegelikult on see, et toodangu hinda mõjutavad teatud tegevused, nõudlus ja pakkumine ning tootmiskulud, selline elementaarne asi, mida üks põllumajandustootja, -ettevõtja peaks teadma, selleks et iseenda ettevõttes riske juhtida. Ehk esimene sõnum on see, et ettevõtja peab oskama ka ise neid riske juhtida.
Kindlasti on hulk selliseid teemasid, mida ettevõtja isiklikult ei saa mõjutada, ta ei saa n-ö anda suunda ega neid riske juhtida. Selleks on vaja lihtsalt neid riske võib-olla teada ja omada süsteemi. Nagu ma algul ütlesin, on oluline, et meil oleksid olemas lahendused. Igasuguse lahenduse eeldus on süsteemsus. Ma näitan teile mõningaid pilte. Riske võib tervikuna jaotada ju väga erinevatesse klassidesse. Üks pilt on selle kohta, kuidas riske on mõju alusel maailmas jaotatud. Me näeme, et kõige olulisemad riskid – need on siin punase ringiga tähistatud – on just nimelt n-ö finantsriskid, kaasa arvatud kõikvõimalikud kliimamuutustest tulenevad riskid. Need kõik haakuvad ühte- või teistpidi nii finantsriskide kui ka tegelikult tootmisriskide teemaga. Nii et neid riske, mida me kõik tajume ja mis ühiskonnas olemas on, on väga palju. On majanduslikud riskid, keskkonnariskid, sotsiaalsed riskid, geopoliitilised riskid ja lisaks muud, sellised tehnoloogilised riskid.
See tähendab seda, justkui ettevõtjad oleksid kohustatud neid riske pidevalt jälgima. Aga kindel on see, et kõiki riske ei suuda me ennustada ning me ei suuda neid selliselt vaadelda, et me suudaksime neid pidevalt juhtida. See tähendab, et meil peavad olema süsteemid ja meil peab olema informatsioon. See informatsioon peab olema äärmiselt läbipaistev, kõikehaarav, selleks et me suudaksime informatsiooni tasandilt minna riskide juhtimisega edasi. Nii et põllumajandusettevõtete omanike ülesanne on tegelikult riske juhtida. See on see esimene sõnum.
Nüüd pisut riskide tüpoloogiast. See tundub hästi triviaalne, aga tihtipeale me ei tea, mis riskid meil üldse valitsevad, kui me räägime ka põllumajandusest. Siin slaidil on välja toodud kõigepealt tootmisriskid: põuad, üleujutused, sademerohkus (need kõik on ilmastikust tulenevad riskid) ning kahjurite ja haiguste puhang (me oleme kuulnud, millist laastavat mõju on avaldanud põllumajandussektorile seakatk). Siia juurde kuuluvad ka juhtimisriskid, mis sõltuvad sellest, kui palju me juhtimisest tervikuna teame ja kuidas me suudame juhtimist organiseerida, selleks et riske ka ettevõtte sees maandada. Teiseks on tururiskid: hinnavolatiilsus, nii toodanguhindade kui ka sisendihindade märkimisväärne muutumine ja kõikumine ehk volatiilsus, valuutakursi muutused, kõik sellised muutused, mis tulenevad finantsriskist tururiski kaudu. Neid kõiki on vaja teadvustada ja küsimus on, kuidas neid osatakse juhtida ja kas on olemas instrumendid, kuidas neid juhtida. Kolmas riskide grupp on sõna otseses mõttes ärikeskkonnast tulenevad riskid: kõik seadusandlusest tulenevad muudatused, märkimisväärse mõjuga kas maksusüsteemile või ka muudele süsteemidele, ettevõtjate käitumisele ja ettevõtjate maksukoormusele, siis ka infrastruktuuririskid, näiteks see, kas läbipääsud on olemas või ei ole, ning samuti poliitilised riskid (maksumuudatused, toetused). Ma tahan öelda, et toetused on hästi olulised ja nad aitavad riske leevendada. Toetused on ikkagi ette nähtud selleks, et katta sissetulekute puuduolevat osa, mis turult jääb saamata, aga toetusi võiks kaasata rohkem ka sellesse, et neid riskijuhtimises kasutada kui riskijuhtimise vahendeid.
Nüüd mõni pilt selle kohta, et kui räägitakse ilmastikuriskist, siis oleks aru saada, millised muudatused on aset leidnud. Siin on 2014.–2017. aasta puhtalt ühe kuu sademete võrdlus. Me näeme, et eri aastatel on samades piirkondades väga suuri erinevusi ka väikeses Eestis. See tähendab, et meil peab olema informatsiooni ja igakülgset valmisolekut, selleks et asuda riske juhtima. See on puhtalt seotud ilmastikuga.
Siin on teine näide. Hästi pikk aegrida, 1960–2017, mis näitab, kuidas sisendihinnad on just viimastel aastatel märkimisväärselt muutunud. Me näeme, kuidas teatud sisendite hindade kaudu kujunevad teiste sisendite hinnad, näiteks on nafta kui kütuse hinna mõju väetiste hinnale märkimisväärne. Me näeme sellel joonisel, et aastail 2008 ja 2009 läks hästi kõrgeks kütuse hind ja sellega on kaasa tulnud kõikide muude sisendite hinnad. See tähendab, et sisendite hindade jälgimine ja informatsioon nende kohta on äärmiselt oluline ja nende perioodide pikaaegne vaatlemine on vajalik ettevõtjatele, nendele, kes riigis seadusi teevad, ja tegelikult ka süsteemi nendele osadele, mis püüavad aidata riigis riske maandada.
Teine näide on selle kohta, kuidas väljundihinnad ehk toodanguhinnad on eri perioodidel muutunud. Me näeme, kuidas nii toorpiima kui ka nisu hind on sel perioodil märkimisväärselt muutunud. Võib vaadata lihtsalt, kui mitu eurot on see hind tonni kohta, aga kui see ümber arvutada hinnaks ühe liitri kohta või ühe kilogrammi kohta, siis on näha, et mõju ettevõtte sissetulekutele on märkimisväärne. See tähendab, veel kord, et meil peab olema informatsiooni selle kohta, mis turul toimub. Me peame teadma hindade muutusi, me peame teadma hinnatrende, et selle kaudu oleks võimalik riske juhtida. Nii et olulised on nii väljundihinnad kui ka sisendihinnad.
Millised on siis valikud, kui riskidest rääkida? Üks võimalus on see, et lihtsalt rääkida riskide vähendamisest. Need on tegevused selleks, et elimineerida riskide tekkimise võimalus. Siin on peetud silmas elementaarseid tootmisriski vähendamise teemasid. Esiteks tuleks kasutada sobivaid tehnoloogiaid, et saaks riske leevendada ettevõtte sees. Teine strateegia on riskide ülekandumine ehk me anname riskid n-ö teistele osapooltele ja nemad võtavad tasu eest vastutuse enda peale. Tegemist on sellega, et kindlustuse ja ka muude rahalise maandamise töövahenditega võiks püüda riske leevendada ning selleks oleks olemas süsteem (kindlustus ja ka riskifondid). Riskidega toimetulek on kolmas strateegia. Need on tegevused, mis aitavad toime tulla riskidest tekkinud kadudega. Siin on peetud silmas kindlasti riigi abi põllumajandusettevõtjatele, võlgade restruktureerimist ja kõiki selliseid vahendeid, mis aitavad ettevõtjal riski ilmnemisel hakkama saada.
Nüüd ma jätan mõne koha vahele ja räägin sellest, millised on aktsepteeritavad strateegiad ettevõtja mõistes, kui tahetakse riske maandada. Maaülikoolis on tehtud üks uurimistöö, kus on välja toodud, millised on konkreetsed strateegiad ja ka saadav kasu, kui soovitakse riske maandada. Üks näide selle kohta on tootmise ümberkorraldamine, siin on omad võimalused. Teiseks, säästud mustadeks päevadeks. Samamoodi, see on jällegi selline lihtne põhimõte, küsimus on selles, kas me seda alati kasutame või mitte. Kolmandaks, piisavad varud, me püüame ennustada, kui palju meil mingeid varusid vaja on ja kuidas varudega oma ettevõtte sees toime tulla. Neljandaks, juhtimis- ja turundusoskuste arendamine. Nagu ma ütlesin, juhtimisrisk on ettevõtte enda temaatika. Mida enam meil on tarku juhte, kes oskavad otsuseid vastu võtta informatsiooni tasandil, seda parem. Viiendaks, nõustamisteenused ja koolitused, kõik see, mis puudutab info levikut ja kättesaadavust, seda, kuidas me suudame anda edasi seda informatsiooni, mida ettevõtja vajab, tänapäevast tehnoloogiainformatsiooni, mis aitab ettevõtjatel riskidega hakkama saada. See on hästi oluline, mis tähendab, et meil peab olema hea nõustamissüsteem ja koolitussüsteem, mis seda toetab, et saaks ettevõtjaid ka harida.
Sellel slaidil on välja toodud, millised on uuringus osalejate arvates riskitegurid põllumajanduses. Kõige põhilisem risk, mida ettevõtjad ise on kõige rohkem välja toonud, on toodangu ja tooraine hindade kõikumine. Ehk toodangu ja tooraine hindade kõikumise tasandil tekkivad riskid on kõige olulisem temaatika, millega riskijuhtimise süsteem peab tegelema. Teiseks on välja toodud ebasoodsad ilmastikutingimused ja looduskatastroofid. Edasi tulevad muudatused põllumajandustoetuste süsteemis ehk kui mingis mõttes üks osa sissetulekutest jääb saamata, tähendab, kui muudetakse toetuste maksmise põhimõtteid, siis see on ettevõtjate arusaama järgi risk. Edasi, muutused maa rendihindades ning poliitiliste meetmete, seaduste ja regulatsioonide põhjustatud ebakindlus. Need on need probleemid, mida põllumajandusettevõtjad on ise välja toonud, kui neilt on küsitud, kuidas nemad neid riske tajuvad.
Ma alustasin oma juttu sellest, et me peaksime otsima lahendusi. Ma ei taha öelda, et see on absoluutne lahendus, aga on olemas üks dokument, mille on välja töötanud ungarlased. Eesti eksperdid on seda analüüsinud ja leidnud, et see võiks olla lähtealus, kust edasi liikuda, et riigi abiga, st nii esimese kui ka teise samba toetustega püüda koostöös riskifondidega ja kindlustusettevõtjatega leida lahendusi selleks, et kui risk on juba sõna otseses mõttes ilmnenud, õigemini, on juba tekkinud riskist põhjustatud kahju, siis kuidas selle kahjuga hakkama saada. Ungarlased on välja pakkunud sellise skeemi, nagu te siin slaidil näete. Võiks arvata, et see skeem võiks sobida ka Eesti tingimustes. Mida see eeldab? See eeldab, et meil on igakülgne informatsioon hindade, ilmastikutingimuste ja saagikuse kohta. Siin on hästi oluline märksõna koostöö, ka ühistegevus. Ühistegevuse kui meetme kaudu on võimalik ka informatsiooni levik tootjate seas. Kõik see on seotud sellega, kuidas me suudame ühiselt lahenduse ehk riskijuhtimise süsteemi välja arendada. Oluline on riigi, ettevõtjate ja kindlustusfirmade koostöö, et lõpptulemusena võidaksid ettevõtjad.
Veel mõni slaid. Kui me vaatame neid riske, mille puhul üldse ettevõtjad peaksid pöörduma näiteks riigi poole, siis me peame endale selgeks tegema, millised on need alused, mis nõuavad riigi sekkumist. Vaatame sellelt jooniselt riski tasemeid ja finantseerimist. Esimene ja teine tase loetakse selle skeemi kohaselt normaalseks tasemeks ja sellega peaksid hakkama saama põllumajandusettevõtjad ise koos katusorganisatsioonidega, tootjaorganisatsioonidega, ka ühistegelike organisatsioonidega, püüdes ühiselt neid tootmisriske maandada. See on kõik puhtalt erasektori temaatika. Kolmandal ja neljandal tasemel ilmnevad n-ö turukõlblikud riskid ehk need riskid maandatakse riskisüsteemi abil, kindlustusettevõtjate abil ning ettevõtjate ja riigi koostöö kaudu. Otse loomulikult, ka seal on hästi oluline informatsiooni kättesaadavus, informatsiooni õigeaegsus ja asjakohasus, mis tähendab seda, kuidas see süsteem hakkab toimima siis, kui näiteks on probleemiks, et on suurem saagikadu kui 30%, või mis tehakse siis, kui saagikadu on väiksem kui 30%. See tähendab, et meil peab olema informatsiooni saakide kohta ning meil peab olema hea ja arusaadav ülevaade sellest, mis eri piirkondades toimub. Nagu te nägite, et Eestis siiski on erinevusi, mis omakorda tähendab seda, et meil peab olema informatsiooni ka väiksemate piirkondade kohta. Süsteem peab toimima. Või mida täpsemalt teha siis, kui toimub n-ö tootmisriski ehk ilmastikuriski ja ka hinnariski tõttu tulude vähenemine üle 30%? Kõik need temaatikad tuleb riigi tasandil koostöös läbi mõtiskleda, sest kui risk on ilmnenud, siis on ilmselt liiga hilja hakata lahendusi otsima. Kolmas, kõige kõrgem tase on katastroofilised riskid, see on tase 5. Siin tuleb kõne alla kriisi ohjamine. Kui juba ongi kõik see juhtunud, on olnud hinnarisk ja hinna volatiilsuse tõttu on tekkinud probleeme, ilmastik on olnud selline, nagu see on olnud, ja seetõttu on väga suured kaod tekkinud, ning võibki öelda, et on kriis, siis peab avalik sektor juba kindlasti sekkuma. Selle süsteemi on välja töötanud Euroopa Liidu teadlased. Tundub, et selline püramiid võiks tulla ka Eestis tõsisele arutlusele, et mõtiskleda läbi need etapid, kuidas selle elluviimiseni jõuda.
Me räägime erinevatest lahendustest ja sellest, mida me peame tegema. Ma olen siin toonud lihtsalt mõningad sellised kokkuvõttemõtted. Kõigepealt, jah, riskijuhtimist Eesti põllumajandussektoris on vaja teadvustada. Mida ma sellega mõtlen? Põllumajandus on selline valdkond, kus tõenäoliselt väga palju sõltub ilmastikust ja sellest, millised on hinnad. Me ei saa toodangut alati müüa sel hetkel, kui me tahaksime, ja selle all on rahalised vahendid kinni, me ei suuda seetõttu alati täita oma kohustusi, et maksta kinni oma võlgu, ega õigel ajal investeerida. Tulemuseks on see, et võib tekkida katastroof. Sellisel juhul me vajame, et oleks olemas riskijuhtimise süsteem selle olukorra ennetamiseks. Nii et me peame seda teadvustama, kõik peaksid seda teadvustama. Põllumajandustootjad peavad arvestama riskide tekkimisega. Olulised on pikaaegsed trendid tootmises ja selle ümberkujundamises, näiteks valikute tegemisel, milliseid kultuure kasvatada. Toon sellesama näite, et meil oli sel aastal herne ja oa saagikadu 60–70%. Tekib küsimus, kas seda oleks võimalik vältida. Tõenäoliselt on see mingite valikute abil võimalik. Teadlikkus kriisiga toimetulekuks peaks suurenema, nagu ma ütlesin. Riskijuhtimise süsteem põllumajandussektoris vajab väljaarendamist. Tööriistana võiks kasutada ka ÜPP teise samba vahendeid ehk ühise põllumajanduspoliitika vahendeid, selleks et riskijuhtimise tööriista kujundada. Riskijuhtimise süsteemi väljatöötamine peaks olema põllumajanduses kohustuslik, seda ei saa võtta kui vabadust, see tuleb teha kohustuseks, sest sellega me hoiame kokku ressursse.